Juhataja. − Järgmiseks päevakorrapunktiks on ühine arutelu Lääne-Balkani riikide üle, täpsemalt proua Ibrisagic’i raport (A6-0212/2009) väliskomisjoni nimel stabiilsuse ja heaolu tugevdamise kohta Lääne-Balkani riikides ning Nõukogu ja komisjoni avaldused olukorra kohta Bosnias ja Hertsegoviinas [2008/2200(INI)].

  Anna Ibrisagic, raportöör. – (SV) Proua juhataja, peaaegu 15 aastat on möödunud sõja lõpust Bosnias ning peaaegu kümme aastat on möödunud NATO pommitamiskampaaniast, mis Serbia väed Kosovost lahkuma sundis. Detsembris möödub 17 aastat sellest, kui ma ise saabusin põgenikuna Rootsi sõjast sütitatud kodumaalt, kus varem naabritena koos elanud bosnialased, horvaadid ja serblased olid saanud nüüd kibedateks vaenlasteks. Selle eest, et ei Bosnia, Kosovo ega ükski teine Lääne-Balkani riik ei ole sellest ajast peale taas omavahel sõdima hakanud, saab tänada ainult Euroopa Liitu ja NATOt. Kuid olgugi, et relvad nüüd vaikivad, elab sõja pärand selle regiooni poliitikas ja ühiskonnas edasi. Ainus võimalus nende riikide elanikele oma minevik seljataha jätta on jätkata jõupingutusi Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Vaid peibutamine, mis moodustab põhiosa liitumisprotsessist, paneb nende riikide valitsusi keskenduma nendele töödele ja reformidele, mis fikseeriks lõplikult Lääne-Balkani riikide stabiilsuse ja jõukuse.

Raportis, mille ma sellel teemal kirjutasin ning mille üle Euroopa Parlament homme hääletab, käsitlen ma erinevaid algatusi ja projekte, milles Euroopa Liit ja selle liikmesriigid mingil viisil osalevad eesmärgiga kujundada ühiskondi, mis suudaksid täita ELi liikmeks saamise rangeid nõudmisi. Ma ei kavatse raporti üksikasjadesse süveneda, kuid ma sooviksin tuua välja kaks asja.

Esiteks see, et hetkel laienemisprotsessi kaasatud riikide ja 2004. või 2007. aastal liitunud riikide vahel on oluline erinevus. Lääne-Balkani riike laastas veidi üle kümne aasta eest üleüldine sõda ja etniline puhastus. Õnneks ei saa sama öelda Ungari, Eesti või Rumeenia kohta. Samas tähendab see, et Euroopa Liit ei saa lihtsalt kasutada uuesti eelmiste laienemiste käsiraamatut ning seda Balkani maade puhul rakendada. Üks näide sellest, mida ma ka oma raportis mainin, oleks muudes riikides süüdistusi ootavate kahtlustatavate väljaandmise keeld. Sellised keelud kehtivad hetkel kõikides Balkani maades, kuid Euroopa Liit ei nõua praegu nende tühistamist. Seda õigustatakse sellega, et sarnaseid nõudmisi ei esitatud näiteks Slovakkiale ega Poolale. Peaks olema ilmselge, miks selline analoogia paika ei pea. Ma oletan, et Slovakkias peidab end seaduse eest väga vähe kahtlustatavaid sõjakurjategijaid, kuid ma võin öelda, et neid on palju rohkem Serbias ja Bosnias. Õigusemõistmine on see alus, millelt saab lepitamisega algust teha. Sõjakurjategijate karistamata jätmine on täiesti lubamatu ning seetõttu palun ma komisjonil ja liikmesriikidel tõstatada taas päevakorda küsimus, kas on võimalik panna selle regiooni riike astuma samme nende keeldude koordineeritud tühistamise suunas.

Teiseks sooviksin ma rõhutada seda, et liitumisprotsess, nagu ma juba mainisin, on väga range ja nõudlik – ning seda see olema peabki. Kui me ei esita rangeid nõudmisi ning ei eelda nende täielikku täitmist, ei saavuta me mingeid tõelisi tulemusi. Kui nõudmised on juba nii ranged ja raskesti täidetavad, siis ei peaks me liituda soovivatele riikidele enam kaikaid kodaratesse loopima, eriti siis, kui nendel „kaigastel” ei ole mingit seost nende riikide võimega täita Euroopa Liidu liikmeks saamise kriteeriume.

Ma mõtlen ka neile, kes väidavad, et Euroopa Liit on juba täis ning ei saa lähitulevikus uusi liikmeid vastu võtta. Kuigi põhimõtteliselt on täiesti võimalik võtta edasi vastu uusi liikmeid, nagu ma ka oma raportis välja toon, ja seda isegi siis, kui Lissaboni leping ei jõustuks. See nõuab vaid poliitilist tahet, mille loomine ongi siin parlamendis minu ja minu kolleegide ülesanne.

  Petr Nečas, nõukogu eesistuja. – (CS) Proua juhataja, daamid ja härrad, ma olen tänulik Euroopa Parlamendile selle tähtsa arutelu korraldamise üle täna pärastlõunal. Ma lugesin suure huviga proua Anna Ibrisagic’i raportit stabiilsuse ja heaolu tuleviku kohta Lääne-Balkani riikides ning proua Doris Packi koostatud resolutsiooni projekti Bosnia ja Hertsegoviina kohta. Nõukogu on nõus paljuga, mis selles raportis öeldakse, ning me jagame paljusid arvamusi ja muresid, mida avaldati seoses olukorraga Bosnias ja Hertsegoviinas.

Ma sooviksin keskenduda oma sissejuhatavate kommentaaridega otse Bosniale ja Hertsegoviinale, kuna sealne stabiilsus on oluline Lääne-Balkani riikidele tervikuna ning kuna praegune olukord on endiselt murettekitav. Nõukogu on olnud aktiivne nii strateegia koostamisel ja rakendamisel, mis toetaks Bosnia ja Hertsegoviina turvalisust ja terviklikkust, kui ka rahumeelse ja jõuka tuleviku tagamiseks vajalike reformide toetamisel. Seetõttu ei saa ma leppida väitega, et nõukogu ei pühenda Bosniale ja Hertsegoviinale piisavalt tähelepanu.

Me kõik teame, et me elame ikka veel 1990ndate traagiliste sündmuste tagajärgedega, nagu proua Anna Ibrisagic juba mainis. Bosnia ja Hertsegoviina, mis oli aastakümneid rahvaste, kultuuride ja religioonide rahumeelse kooseksisteerimise sümboliks, muutus laastava konflikti piirkonnaks. Sellest peale on Euroopa Liidu poliitikaks olnud stabiilsuse ja lepitamise ülesehitamine, lubades selleks tervele Balkani piirkonnale tulevikku ELis. Vaatamata sellele kohtame ikka veel raevukat natsionalistlikku retoorikat, mille eesmärgiks on rõhutada rahvuslikke erinevusi Bosnias ja Hertsegoviinas ning takistada rahvaste leppimist. Aeg ei ole neid konflikte veel lahendanud ning paranenud pole ka Bosnia ja Hertsegoviina kolme rahva haavad.

Siiski on üllatav, et rahvuslik retoorika ja arvamused sobivad kokku kõigi Balkani kogukondade ja nende poliitiliste esindajate ühiste huvidega Bosnia ja Hertsegoviina tuleviku osas Euroopa Liidus. Bosnia ja Hertsegoviina elanikud tahavad endale kõigest turvalisemat elu ja jõukust. Nad tahavad edasi liikuda ning usuvad sellesse, et nende riigist saab osa Euroopast ja muudest struktuuridest tulevase stabiilsuse tagatisena. Kuigi kohalikud poliitilised juhid räägivad palju Bosnia ja Hertsegoviina tulevikust Euroopa Liidus, on nende tegudest raske leida sellele eesmärgile pühendumist. Huvide konflikt suurema Euroopa integratsiooni ja rahvuslikkuse vahel tekitab reaalse ohu, et sel ajal, kui ülejäänud Lääne-Balkani piirkond edasi liigub, jääb Bosnia ja Hertsegoviina oma sisekonfliktidesse süvenenult maha.

Mured selliste tulevaste asjade arengute pärast Bosnias ja Hertsegoviinas on toonud kaasa selle, et riik jääb meie tegevuskava tippu ja pideva tähelepanu alla. Bosnia ja Hertsegoviina on olnud ning on endiselt intensiivsete läbirääkimiste teemaks kõikidel nõukogu tasemetel. Komisjon ja nõukogu sekretariaat arendavad kontakte sealsete partneritega, et edendada poliitilist protsessi ning aidata Bosnial ja Hertsegoviinal ülejäänud regiooniga sammu pidada. Liikmesriigid toetavad Euroopa kava omaenda kahepoolsete jõupingutustega. Me hindame ka väga selle parlamendi tähelepanu Bosniale ja Hertsegoviinale. Ma sooviksin avaldada oma tänu paljudele Euroopa Parlamendi liikmetele, kes on toetanud kõiki neid tegevusi, mis on edendanud stabiilsust ja poliitilist küpsust Bosnias ja Hertsegoviinas.

Euroopa Liit kuulutab endiselt Euroopa-tulevikku terve regiooni, kaasa arvatud Bosnia ja Hertsegoviina jaoks. Kuid Euroopa Liidu liikmeks saamise kriteeriumide täitmine nõuab suuri pingutusi. Vaja on üksmeelset lähenemist ning valmisolekut ulatuslike muudatuste tegemiseks. Seda ei saavuta lihtsalt üleöö. Vaja on täielikku poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset muutumist.

Bosnia ja Hertsegoviina peab viima sisse olulised muudatused oma sisestruktuurides ja otsuste langetamise protsessides. Me oleme pettunud, et ei ole saavutatud mingisugust edu Bosnia Ministrite Nõukogus ja parlamentaarses ühisassamblees. Nad on vajalikest saavutustest kaugel maas. Riiklikke asutusi tuleb kiiresti operatiivtasemel tugevdada ja täiendada nii, et oleks näha tõelisi tulemusi ja olulist edu Euroopa Liiduga seotud programmides. See on vajalik, kuna Euroopa Liit saab käsitleda Bosniat ja Hertsegoviinat ainult tervikuna, mitte üksikosadena. Selged on ka Euroopa partnerluse prioriteedid. Liit on alati abiks valmis, kuid ei saa ning ei võta enda kanda ülesandeid, mis tuleb täita Bosnia ja Hertsegoviina poliitikutel.

Jätkuvatest rahvuslikest poliitilistest tegevuskavadest sõltumata mõistame, et Bosnias ja Hertsegoviinas on võimalik saavutada kompromisse ja üksmeelt. Seda nägime ka varem näiteks kahe politseiseaduse vastuvõtmisel, mis sillutas teed stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkirjastamiseks, või Brcko küsimuse lahenduses, millega saavutati üks olulisemaid rahu tagamise nõukogu eesmärke. Kuid isegi nendel juhtudel saavutati edu ja lepingute allkirjastamine alati viimasel hetkel ja arvestatava rahvusvahelise kogukonna surve all.

Me vajame palju küpsemat lähenemist. On ülimalt tähtis, et kohalikud poliitilised juhid käituksid vastutustundlikult, näitaksid üles initsiatiivi ja oleksid teadlikud, kellele Bosnia ja Hertsegoviina kuulub ning kes selle tuleviku eest tegelikult vastutab. Bosnia ja Hertsegoviina elanikud väärivad antud häälte eest paremat tulemust. Poliitikutena saate aidata seda osa kõige paremini tugevdada. Selline areng oleks oluline edusamm rahvusvahelisele kogukonnale Bosnias ja Hertsegoviinas. Muutused on vajalikud. Rahulepingu allkirjastamisest on möödas juba palju aastaid ning Bosnia ja Hertsegoviina peab hakkama omal jalul seisma, loobuma oma protektoraatlikust mõtteviisist ning saama tõsiseltvõetavaks täisväärtuslikuks riigiks. Selle saavutamiseks koostas rahu tagamise nõukogu rahvusvahelise kogukonna nimel nimekirja viie eesmärgi ja kahe tingimusega, mida Bosnia ja Hertsegoviina peab enne muutuste elluviimist täitma. See on tõeline küpsusproov ning Euroopa Liit toetab seda täielikult.

See 5+2 nimekiri ei ole kõigest täiendavate tingimuste nimekiri. See on hoolikalt koostatud nimekiri nõudmistest, mille täitmine on hädavajalik, kui Bosnia ja Hertsegoviina soovib saada modernseks ja täisväärtuslikuks riigiks ning kõrge esindaja ametikohale ei ole enam vajadust. Iga modernne riik vajab korralikult toimivat õigussüsteemi, töötavaid maksuasutusi, kõikide valitsuse varadega seotud probleemide lahendamist ning kõikidele kodanikele võrdset juurdepääsu konstitutsioonikohtule.

Me oleme juba palju kordi tervitanud möödunud novembri kolme poliitilise juhi Prudi deklaratsiooni, milles nad lubasid teha koostööd Bosnia ja Hertsegoviina arengu toetamisel. Me toetame saavutatud kokkuleppeid ning soovitame tungivalt poliitilistel esindajatel jätkata oma jõupingutusi järgmiste, juuni lõpus toimuva rahu tagamise nõukogu korralduskomitee koosoleku suhtes. Ma usun kindlalt, et valitsuse varadega seotud küsimustele on võimalik vastata ja neist ei tohiks saada takistus lahendusele. Kuid initsiatiivid poliitilisel tasemel vajavad laiemat toetust. Selleks palun ma kogu Bosnia ja Hertsegoviina ühiskonnal reformist osa võtta. Palju konstruktiivsem peaks olema just eriti meedia roll.

Euroopa Liidu missioon on selge. On ülimalt tähtis, et Bosnia ja Hertsegoviina poliitilised juhid teeksid veel lähemat koostööd, et saada üle ajaloolistest erinevustest ning siduda oma riik tihedamalt Euroopaga. Euroopa Liit on alati valmis aitama, kuna see ei ole oluline mitte ainult Bosnia ja Hertsegoviina jaoks, vaid ka terve regiooni parema stabiilsuse ja turvalisuse tagamiseks. Ma tean, et selles protsessis saame arvestada selle parlamendi toetusega. Selle toetuse eest, daamid ja härrad, olen teile tänulik.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − Proua juhataja, mul on hea meel näha Lääne-Balkani riike taas selle nädala komisjoni päevakorras. Viimastel aastatel on selles regioonis toimunud ühtlane stabiliseerumine paljuski tänu regiooni Euroopa perspektiivile, mille lõppeesmärgiks on Euroopa Liidu liikmeks saamine, kui kõik riigid on vajalikud tingimused täitnud. Läbirääkimised Horvaatiaga on oluliselt edasi jõudnud. Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik on kandidaat ning ootab läbirääkimiste alustamist ning stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingute võrgustik on paigas. Möödunud aasta tähtsate muutustega säilitati Kosovos stabiilsus.

Me ei saa lubada, et neid saavutusi ohustaksid muude, vahetevahel isegi pakilisemate küsimuste lahendamisega seotud eneserahulolu ja tähelepanu. Paljudel on küsimused Euroopa Liidu laienemise suhtes keset majanduskriisi ning järgmiste parlamendivalimiste lähenedes elavnevad arutelud kindlasti veelgi.

See on arusaadav ning ma mõistan meie kodanike muret oma tuleviku, töökohtade ja heaolu suhtes. Samas ei tohi me aga teha Euroopa Liidu laienemisest patuoinast sellele, mille eest see vastutav ei ole. Me ei tohi teha sellest patuoinast oma enda kodustele majandus- ja sotsiaalprobleemidele. Seepärast on hästi informeeritud avalik arutelu vajalik töö jätkamiseks ja edu saavutamiseks selles tähtsas regioonis.

Nõutud on Euroopa Liidu tugevdamist. Ja seda me olemegi viimased aastad teinud pärast Euroopa Ülemkogu poolt 2006. aasta detsembris vastu võetud ja Euroopa Parlamendi poolt toetatud uuendatud konsensust laienemise kohta. Selle uuendatud konsensuse võtmeks ei ole uute kohustuste võtmine, vaid olemasolevate täitmine ja austamine. Teisisõnu – kui Lääne-Balkani riigid täidavad oma esitatud tingimusi, saavad nad ka Euroopa Liidu liikmeks saamise poole liikuda.

Selles kontekstis hindan ma väga proua Anna Ibrisagic’i raportit. See rõhutab õigusega Lääne-Balkani riikidele Euroopa-tuleviku pakkumise äärmist olulisust. Lääne-Balkani riikide jaoks on just see liikumapanevaks jõuks, mis toob kaasa hädavajalikke reforme ja suurema stabiilsuse. Kümme aastat pärast kohutavaid sündmusi Kosovos peaksime meelde tuletama, kui võimas on Euroopa perspektiiv. Ka tänapäeval on kasulik tugevdada stabiilsust ja rahu regioonis, mis on põhimõtteliselt meie eesaed – mitte taga-, vaid eesaed.

Me ei saa lubada endale puhkust kontinendi rahu ja stabiilsuse tagamisel. Sel ajal, kui Euroopa Liit oma konstitutsiooni reformib, peame töötama paralleelselt hoolikalt korraldatud ja järkjärgulise liitumisprotsessi kallal Lääne-Balkani riikides, mis tugevdaks sealseid institutsioone ja tsiviilühiskonda.

Veel hiljuti edenesid liitumisläbirääkimised Horvaatiaga hästi. Seepärast tegi komisjon 2008. aasta novembris ettepaneku koostada esialgsed juhised liitumisläbirääkimiste lõppetapi saavutamiseks 2009. aasta lõpuks tingimusel, et Horvaatia tingimused täidab. Tööd on veel palju teha ja Horvaatia peab veel paljudele reformidele kiirust lisama. Horvaatia ja Sloveenia vahelised piirivaidlused peatasid kahjuks praeguseks läbirääkimised. See on kahepoolne probleem, millest peab de facto saama Euroopa probleem.

Alates jaanuarist, töötades tihedalt koos Tšehhi eesistumisega ja Tšehhi, Prantsusmaa ja Rootsi valitsuste kolmikuga, olen hakanud lahendust otsima. Eesmärgiks on leida lahendus piiriküsimusele, et saaks jätkata Horvaatia Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi. Töö on veel pooleli ja on olnud tarvis palju kannatust ja sihikindlust, et hoogu ja edenemist ülal hoida. Eile pidasime terve päeva läbirääkimisi Sloveenia ja Horvaatia välisministritega ja ülalnimetatud riikide kolmikuga. Ma tahaksin uskuda, et oleme lahenduse leidmisele ja takistustest üle saamisele lähedal, et me saaksime Horvaatia Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimisi peagi jätkata.

Endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi juurde pöördudes hindan ma väga presidendi- ja munitsipaalvalimiste üldiselt rahuldavat läbiviimist. Viimaste kuude jooksul oleme rõhutanud seda, kui olulised on need valimised riigi tulevikuks Euroopas. Riik on vastanud meie sõnumile positiivselt ning sellega kinnitanud oma valmisolekut liitumisprotsessi jätkamiseks. Kuid unustada ei tohi ka reformi olulisemaid prioriteete. Nüüd on tulnud aeg suurendada jõupingutusi, et saavutada need sihttasemed, mis liitumisläbirääkimiste alguseks määrati.

Ma sooviksin tänada proua Doris Packi tema ettepaneku eest ning mul on hea meel võimaluse üle teiega sellel olulisel hetkel täna Bosnia ja Hertsegoviina teemadel arutada. Möödunud aastal saavutas Bosnia ja Hertsegoviina edu eurointegratsiooni alal, seda eriti stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkirjastamise ja vahekokkuleppe jõustumise näol. Ka viimastel kuudel on olnud positiivseid samme, kaasa arvatud Prudi kokkulepe, edu Brcko küsimuses ning sammud rahvaloenduse poole aastal 2011. Üldjoontes on õigel teel ka stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu vahekokkuleppe rakendamine.

Kuigi me peame olema ranged 5+2 tingimuste täitmisel kõrge esindaja ametikoha kaotamiseks, on nüüd olemas võimalus, et need võidakse tulevatel kuudel saavutada. Selles suhtes on ka positiivsed viimased sammud riigivara nimistu loomise suunas.

Kuid siin, nagu ülejäänud regioonigi juures, ei ole põhjust enesega rahuloluks. Üldiselt on reformid – ka oluliste Euroopa Liidu prioriteetide alal – olnud aeglased ning väljakutseid veel jagub. Laialt esineb veel ikka rahvuslikku retoorikat, mis tekitab ülearuseid poliitilisi pingeid. See peab muutuma, kui Bosnia ja Hertsegoviina tahab jätkata oma edusamme Euroopa Liidule lähenemise poole ning vältida mahajäämust naabritest.

Serbia valitsus peab edasi kinni oma Euroopa kavast ning viimasel ajal on astutud mõningaid positiivseid edusamme. Kuid seistes silmitsi ülamaailmse finantskriisi üha võimenduvate mõjudega, ei tohi riik jätta kahe silma vahele olulisi reformimeetmeid. Struktuurilise kohandamise protsess peab jätkuma ning riik peab täitma oma lubadusi, eriti õigussüsteemi ja õigusriigi põhimõtete osas.

Hetkel otsime tihedas koostööd minu kolleegi härra Joaquín Almuniaga võimalusi finantskriisi mõjude leevendamiseks. Näiteks kaalume oma ühinemiseelse abi rahastamisvahendi (IPA) programmi muutmist nii, et osa 2009. aasta riiklikust assigneeringust muutuks otseseks eelarvetoetuseks, kasutades ka rahvusvaheliste finantsasutuste tuge.

Hindame väga parlamendi jätkuvat toetust Euroopa Liidu jõupingutustele Kosovos, mis jääb Euroopale prioriteediks ja olulisele kohale regionaalse stabiilsuse tagamisel. Euroopa Ülemkogu on korduvalt kinnitanud, et Kosovo jagab Euroopa perspektiivi koos ülejäänud Lääne-Balkani riikidega. Nõukogu on palunud komisjonil kasutada Euroopa Ühenduse vahendeid majandus- ja poliitilise arengu edendamiseks ning pakkuda välja meetmeid selles suunas liikumiseks.

Sellel sügisel esitab komisjon selle saavutamiseks uuringu. Uuring näitab, kuidas saab Kosovo stabiliseerimis- ja liitumisprotsessi kontekstis osana laiemast regioonist liikuda eurointegratsiooni poole.

Vaadates üldiselt aastale 2009 ja Lääne-Balkani regioonile tervikuna on saavutatud suurt edu viisavabaduse alal, mis on minu jaoks tõestuseks sellest, et õigeid stiimuleid kasutades vastavad riigid toimivate reformidega. See on tõenäoliselt ainus Euroopa Liidu poliitika ala, mis läheb enim korda Lääne-Balkani riikide tavalistele inimestele – riikide lihtkodanikele. Tšehhi eesistumise lõpuks loodame esitada ettepaneku viisavabaduse kehtestamiseks nendele riikidele, mis on sellel alal kõige kaugemale jõudnud ning täitnud määratud tingimused. See võiks tuua kaasa nõukogu otsuse anda viisavabadus reisimiseks kõige edasijõudnumatele riikidele 2009. aasta lõpuks.

Kallid sõbrad, ma jään lootma teie toetusele selles olulises viisaküsimuses ja laiemalt ka Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivi asjus.

  Bastiaan Belder, Rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostaja. – (NL) Proua Anna Ibrisagic’i kiiduväärt raportis rõhutab Rahvusvahelise kaubanduse komisjon oma arvamusega seda, kui oluline on Euroopa Liidu liikmeks saamise tõeline väljavaade Lääne-Balkani riikide poliitilisele ja majanduslikule arengule.

Võttes arvesse seda, et regiooni olulistes majandussektorites on täheldatav monopolistlik turujõud, tekitab selline olukord kahekordse takistuse, kindlasti veel siis, kui see käib käsikäes parteipoliitiliste sidemetega. Sisemine areng stagneerub ja Euroopa ettevõtted hoiduvad eemale. Parim näide sellest on ettevõte Delta Holdingu takistusteta tõus Serbias – ettevõtte mõjukas juhataja Miroslav Mišković manipuleerib seda tipust. Härra volinik kohtus temaga möödunud oktoobris.

Ma küsin komisjonilt, milliseid vastumeetmeid olete rakendanud seoses Belgradiga? 2007. aasta mais nõuti sealsest USA saatkonnast välja lekkinud raportis lõpu tegemist ettevõtte Delta Holdingu monopolile, seda nii Serbia enda kui ka riigi eurointegratsiooni huvides. Härra volinik rääkis sellest kui arengumootorist. Ma pean ütlema, et selles Serbia mootoris on aga palju liiva.

  Doris Pack, fraktsiooni PPE-DE nimel. – (DE) Proua juhataja, daamid ja härrad, möödunud aasta sügisel, pärast Bosnia ja Hertsegoviina kolme peamise partei esindajate vahel sõlmitud nn Prudi kokkulepet ühiste poliitiliste sammude elluviimiseks erinevates poliitikavaldkondades matsime maha oma lootused, et midagi tõesti poliitilises elus muutuks. Kus me siis täna oleme? Suuremalt jaolt olid need tühjad lubadused, mis lähemal vaatlusel õhku haihtusid. Etniline lõhe Bosnias ja Hertsegoviinas on sügavamaks muutunud. Usalduse puudumine on suurenenud. Tegelike probleemidega tegelemise asemel manipuleeritakse inimesi puhtalt etnilistel kriteeriumidel põhinevate vastutustundetute poliitikatega. Iga Bosnia ja Hertsegoviina elanik väärib võimalust heale haridusele, igaüks vajab head õigussüsteemi, nad vajavad töökohti. Lühidalt – nad vajavad lootust paremale tulevikule.

Euroopa Liit on aidanud seda riiki juba aastaid rahaliselt ja inimressurssidega, kuid on selge, et nad vajavad ka riiklikke administratiivseid struktuure, mis neid üle võtta ja ise kasutada saavad. Ma sooviksin mainida kolme olulist punkti. Lahendada tuleb riigiomandi küsimus. Konstitutsioonilist reformi tuleb käsitleda laiale poliitilisele ja sotsiaalsele üksmeelele tuginedes. Ainult kogu Bosnia ja Hertsegoviina riik saab Euroopa Liiduga ühineda.

Valmis tuleb teha viisavabaduse juhis. Kodanikud soovivad sarnaselt poliitikutele vabalt reisida. Poliitikud peavad veel käesoleval aastal tagama selle täideviimise. Iga kodanik vajab töötavat õigussüsteemi, mitte sellist, mis mõistab õigust ühel juhul ühte moodi ja teisel teist moodi. Igal pool levib pettumus. Tsiviilühiskond vajab kiiresti tugevamat häält kõigis valdkondades, et poliitikutele nende kohuseid meelde tuletada.

Kuid varjust on raske välja tulla, kuna tervet riiki katab parteipoliitiline võrgustik. Need paar saadavalolevat töökohta sõltuvad parteide heast tahtest. Me soovime kõrgele esindajale edu poliitikute passiivsuse, laissez-fairei ja laissez-alleri Gordioni sõlme lahti arutamisel, et rahu ja stabiilsus saaks tagasi tulla ja inimeste tulevik muutuks praegusest paremaks.

ISTUNGI JUHATAJA: Manuel António dos SANTOS
asepresident

  Hannes Swoboda, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, esmalt lubage mul tänada Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel mõlemat raportööri. Taas on meil siin head raportid, mis pälvivad laialdase toetuse.

Ma sooviksin jätkata sellest, mida volinik Olli Rehn ütles, sest see tundus mulle kõige olulisem sõnum tänasel arutlusel. Nimelt et Kagu-Euroopa riikide integratsiooniprotsessi ja head läbisaamist ei tohiks katkestada, seda mitte ainult nende riikide, vaid ka meie oma huvides. Härra volinik ütles, et komisjonis tuleb olla realistlik. Ehk võime olla siin parlamendis natukene idealistlikud, kuid lõplikus analüüsis peame ka meie olema realistlikud. See on pikk ja raske tee ning eesmärki ei saavuta me üleöö. Seepärast on valeks signaaliks mõnedelt inimestelt tulnud kommentaarid stiilis „laske Horvaatial liituda ja see siis lõpetab selle mõneks ajaks”. Mitte midagi sellest, mida proua Doris Pack esitas ja õigustatult nõudis, ei leia aset, kui inimesed tunnevad, et tulgu, mis tuleb, nemad ei ole Euroopa Liidus teretulnud ja nende liitumist venitatakse igatahes edasi.

Teiseks peame ütlema valjusti ja selgelt, et hetkel meie tähelepanu nõudvad kahepoolsed probleemid – vähemalt protseduur ja protsess – tuleb lahendada nii, nagu kahepoolseid küsimusigi. Tulevikus tuleb nendega tegeleda enne läbirääkimiste alustamist, et need ei kurnaks tervet regionaalset protseduuri.

Kolmandaks on väga tähtis ka see, mida härra eesistuja ütles. Me ei saa riigi poliitikute ja inimeste tööd nende eest ära teha. Riigi inimesed peavad oma tööd ise tegema. Nagu proua Doris Pack ütles, peavad poliitilised võimud oma probleemid ise lahendama. See avab siis tee Euroopa Liiduga liitumiseks ning see peab sõltuma nende riikide saavutustest, mitte meie nõusolekust. Meie nõusolek peab juba olemas olema.

  Johannes Lebech, fraktsiooni ALDE nimel. – (DA) Härra juhataja, proua Ibrisagic’i Lääne-Balkani riikide resolutsiooni peasuund on täiesti selge. Ta rõhutas seost regioonis teostatavate reformide ja riikide Euroopa Liiduga liitumise tõenäosuse vahel. Seda sama dünaamikat kasutasime nii suurepäraselt viimase suure Euroopa Liidu laienemise ajal. Resolutsioonis on toodud välja mitmed praktilised valdkonnad, milles need riigid oma edusamme parandada võiksid, ja ka paljud üldtuntud probleemid, mis seda regiooni vaevavad. Kuid minu jaoks on täna öelda nendele riikidele, nendele poliitikutele ja inimestele, et ka nemad peavad täitma oma osa kokkuleppest. Ka nemad peavad võtma protsessist aktiivselt osa, kuna Euroopa Liit ei ole ainus, kes peab midagi välja panema. Lisaks peab integratsiooniprotsessi toetatama ka riikidest endist. See tähendab, et nad peavad võitlema korruptsiooni ja kuritegevuse vastu ning looma tugeva tsiviilühiskonna ja teadmistepõhise majanduse ja ühiskonna. Sellist protsessi tahame näha, et võiksime oodata aega, mil kõikidest Lääne-Balkani riikidest saavad Euroopa Liidu täisväärtuslikud liikmed, mis saab olema ka selles Euroopa osas rahu, turvalisuse ja koostöö aluseks.

  Paul Marie Coûteaux, fraktsiooni IND/DEM nimel. – (FR) Härra juhataja, sellise raporti heakskiitmises ei ole mingit küsimust. Esmalt on vastuvõetamatud selles olevad pidevad viited Lissaboni lepingule, kuna nimetatud leping ei ole veel kinnitatud ning arvatavasti ei jõuagi kunagi nii kaugele. Tuleb leppida sellega, et kaheksa aasta eest suure Giscardi konventsiooniga algatatud puhta ja täieliku riigiülesuse sisseviimise kava on lõplikult katkestatud.

Ennekõike ei saa me leppida selle raporti iroonilise tooniga, mille pealkirigi – „Stabiilsuse ja heaolu tugevdamine Lääne-Balkani riikides” – on hämmastavalt silmakirjalik. Selles imestama panevas raportis, mille selge eesmärk on valmistuda uute riikide, eriti Bosnia, nn Makedoonia, Albaania ja miks ka mitte Kosovo liitumiseks, nimetatakse praegust olukorda Balkanil stabiilseks, eirates täielikult hirmuäratavat mängu, mida seal mängivad kaks suurriiki – Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa – kes on näinud palju vaeva, et terve regioon poliitiliselt ebastabiilseks muuta.

Tuletan teile meelde, et selle ebastabiilsuse saavutamiseks läksid NATO väed isegi nii kaugele, et pommitasid Belgradi, Euroopa riigi pealinna. Loomulikult lastakse selle sünge ajalooepisoodi saabuv kümnes aastapäev vaikuses mööduda, kuid ma tahan seda teile siin kindlasti meenutada.

Kosovo on selle poliitilise destabiliseerimise sümboliks. On lihtne mõista, milline kasu oleks nendel võimudel sellisest seadusetust alast, mis on avatud igasugusele kaubitsemisele ning kuna see asub meie kontinendi keskel, on see sobiv koht sõjaväebaaside rajamiseks.

Kosovo näol on näha tegelikku poliitikat, mille eesmärgiks on Euroopa balkaniseerimine. See on Euroopa Saksamaa stiilis, mis koosneb regioonidest või etnilistest gruppidest. See saja lipu all olev Euroopa kõrvaldab tänu liikmesriikide kaotamisele järkjärgult avaliku tahte, et muuta inimesed jõuetuks ning paisata nad kõikvõimalike oligarhiate võimu alla.

Käesolev raport jätab kõik selle mainimata. Kas sellises vaikuses, tavaliste heade kavatsuste varjus balkaniseeritakse ja neutraliseeritakse Euroopa, kuni see ajaloost kaob? Kuid selle üle mõistab kohut juba aeg. Vahepeal aga, daamid ja härrad, jätkake oma tööga.

  Charles Tannock (PPE-DE). - Härra juhataja, loomulikult rõhutab proua Ibrisagic’i raport seda, et meie esmaseks eesmärgiks on stabiilsuse saavutamine Lääne-Balkani riikides. Tegelikult on minu arvates just Euroopa Liidu liikmelisus see vahend, mis nimetatud regiooni rahus ja stabiilsuses ühte liidab. Ootame ikka veel, et Horvaatiast saab järgmine liikmesriik pärast Sloveeniaga piirivaidluse lahendamist, kui just Islandit kiirkorras enne ei liideta.

Kuid tegelikkuses on asjad palju keerulisemad. Daytoni lepingu järgne Bosnia ja Hertsegoviina on ikka veel kaugel tõeliseks riigiks saamisest ning Kreeka takistab Makedoonia edasijõudmist nimeküsimuses. Sellele lisandub finantssüsteemi kokkukukkumine ning Saksamaa ja Prantsusmaa üldine vastuseis igasugusele edasisele laienemisele ilma Lissaboni lepingu kinnitamiseta, kuid minu arvates on see lihtsalt ettekääne laienemise peatamiseks.

Euroopa Liidu riikide ja Ameerika Ühendriikide otsus Kosovot iseseisva riigina tunnistada on ka loonud uusi lahutavaid piire regioonis, mis on minevikus lõhestatuse all nii väga kannatanud. Teame juba, et Kosovo ei saa Euroopa Liiduga liituda, kuna mõned liimesriigid seda ei tunnista, ning sarnased on lood ka liitumisega ÜROga. Vastupidiselt eelnevale liiguvad aga naaberriigid Serbia, Montenegro ja Makedoonia vaikselt Euroopa Liidu liikmeks saamise poole. Nii võib Kosovo lõpetada isoleeritud enklaavina, mis ei ole Euroopa Liidu liige, kuid mida ELi maksumaksjad veel aastakümneid toetavad.

Üritus lahendada probleemi rahvusvahelisel ühepoolsel eestvedamisel on probleeme rohkem põhjustanud kui neid lahendanud ja seda eriti regioonis endas. Palju tasakaalukam ja läbikaalutum lahendus oleks andnud Kosovo rahvale lõpuks siiski võimaluse Euroopa Liidu liikmeks olemise vilju nautida. Kannatlikkus on voorus, seda eriti veel välispoliitilistes küsimustes.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, isegi majanduskriisi ajal ei tohi Euroopa Liit unustada Lääne-Balkani riikidele ELi laienemise suhtes antud lubadusi. Seepärast on mul hea meel selle arutelu ning tulevase laienemise kohta antud selgete lubaduste üle. Eurointegratsioon on ülimalt tähtis kõikide tänase arutelu keskseks teemaks oleva Bosnia ja Hertsegoviina elanike jaoks. Selles kontekstis on oluline mainida, et liikmeks saamise lubadus anti Bosniale ja Hertsegoviinale ühtse riigina, mitte selle üksikutele osadele. Sellel põhjusel on vaja sisse viia Euroopa Liiduga liitumiseks vajalikud toimivad reformid, mida on siin ka juba mitu korda korratud. Bosnia ja Hertsegoviina konstitutsiooniline reform peaks looma töötava tsentraliseeritud riigi vastavate seadusandlike, eelarveliste, täideviivate ja õiguslike võimetega, millega riik saaks pidada üleval töötavat ühtset turgu, püüelda poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poole ning kaitsta riigi huvisid välispoliitiliselt ning seda kõike ühel päeval ka Euroopa Liidu liikmena. Lõpetuseks lisaksin, et Lääne-Balkani riigid, nõukogu ja komisjon peaksid suurendama oma jõupingutusi viisakorra tühistamise nimel. Viisavabad kontaktid ja inimeste vaba liikumine oleks Lääne-Balkani riikidele suureks abiks teel Euroopa Liidu liikmeks saamise poole.

  Jules Maaten (ALDE). – (NL) Käsitlen vaid Bosnia teemat ja proua Doris Packi resolutsiooni, mida me homme väga hea meelega toetame.

Bosniast on alati kurb rääkida ning mul on hea meel, et härra volinik sai seoses selle riigiga ka mõne positiivse aspekti välja tuua. Sellegipoolest tekib vahest küsimus, kas klaas on pooltäis või pooltühi. Bosnia puhul on mul isegi vahest kahtlusi selles, kus klaas üldse on.

Härra Hannes Swoboda ütles alles, et sealseks probleemiks on, et jääb tunne, nagu ei saaks riik vaatamata tehtud muudatustest Euroopa Liiduga liituda. Aga kui ma sealsete inimestega räägin, jääb mulle just vastupidine mulje. Mulle tundub, et nad ütlevad: „Isegi siis, kui me midagi ei muuda, saame liituda, sest nad tahavad meid nii väga sinna saada”. Mõlemast sellisest väärarvamusest on aga vaja lahti saada.

Juhul kui seal reformid läbi viiakse ja kui inimesed hakkavad looma usaldusväärset õigussüsteemi ning võitlema bürokraatia vastu, siis on tulevik Euroopa Liidus reaalne, kuid mitte siis, kui midagi selleks ei tehta. See sõnum tuleb selgelt edastada ning mulle tundub, et proua Doris Packi resolutsioon suudab seda suurepäraselt.

  Pierre Pribetich (PSE). – (FR) Härra juhataja, stabiilsus ja jõukus Balkani riikides on üks tähtsamaid eesmärke, kuna selle küsimuse taga seisab meie piirkonna rahu.

Jah, liitumisprotsess on tööriist, kuid see ei tohiks muutuda vaikselt Penelope surilinaks – harutame öövarjus päeval kootu uuesti lahti.

Liitumine Euroopa Liiduga on Balkani riikide loomulik kutsumus. See on selge poliitiline tahe; see on signaaliks eriti just riigi inimeste jaoks.

Ma ei räägi laienemisest, vaid ennekõike sellest, mis on vajalik Balkani riikide ja regioonide integratsiooni julgustamiseks. Jah, peame näitama, et oleme nõudlikud, et nõuame demokraatiat ja õiglust, kuid minu arvates on nende nõudmiste pidev kasutamine integratsiooni tagasilükkamiseks elementaarne poliitiline viga. Kahepoolsete konfliktide põhjusena toon ma muuhulgas just need probleemid välja. Nagu on ka raportis nimetatud, peame leidma lahenduse kahepoolsetele probleemidele ilma kõikide nende takistusteta liitumisprotsessile. See on üks viis Euroopa Liidu laiendamiseks ja ülesehitamiseks kaasates kõiki Balkani riike.

  Angelika Beer (Verts/ALE). - (DE) Härra juhataja, ma soovin tänada volinikku Olli Rehni, et ta meile täna taas Lääne-Balkani riikidest ülevaate andis.

Saabusin alles Makedooniast ja Kosovost ning sooviksin käsitleda kolme punkti. Esimeseks on Euroopa Liidu killustatus. Kui see jääb püsima ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, siis ei saavuta me Balkani riikides ei stabiilsust ega ületa sealseid etnilisi lõhesid.

Teiseks on Saksamaa CDU fraktsiooni konservatiivide strateegia kukutatud Balkani riikidele nagu pomm, kuna see röövib Euroopa perspektiivilt selle usaldusväärsuse, ja kui Euroopa valimiskampaania samamoodi peetakse, siis taassüttivad Balkani riikides ka konfliktid.

Kolmandaks on põhjus milleks me nüüd tegutsema peaksime, mitte ainult perspektiivi säilitamiseks, vaid ka selle teostatavaks muutmiseks – Kreeka peab lõpetama Makedoonia liikmeks saamise blokeerimise NATOs ning me peame üheskoos Kosovo iseseisvust tunnistama, vastasel juhul kannatab EULEXi missioon.

  Erik Meijer (GUE/NGL). - (NL) Bosnia ja Hertsegoviina on tegelikult pisike Jugoslaavia, föderatsioon, milles erinevad inimesed peavad valima rahumeelse kooselamise või territoriaalsete sisekonfliktides võitlemise vahel.

Jugoslaavia lagunemisest saadik 1992. aastal on proovitud Bosniat ja Hertsegoviinat ühtseks riigiks liita, kuid asjatult. Oletan, et see ei osutu võimalikuks ka ei lähemas ega kaugemas tulevikus. Üksmeel kolme rahva ja nende poliitiliste juhtide vahel toimiva valitsemise üle on võimalik ainult siis, kui keegi ei tunne end ohustatuna teiste või välismaailma poolt. Kompromiss saab võimalikuks alles siis, kui Euroopa Liidu kõrge esindaja ja võõrväed on maalt lahkunud. Senikaua aga kestab arenguseisak.

Seetõttu ei hääleta ma seda maad puudutava resolutsiooni ettepaneku poolt, kuna see toob kaasa ainult protektoraadistaatuse säilimise ja seega ka arenguseisaku. Peame meeles pidama, et Bosnias ja Hertsegoviinas elab põhimõtteliselt kolm rahvust, kellest keegi ei moodusta enamust ning kellest mõned tunnevad sidet Serbiaga ja mõned Horvaatiaga, samal ajal, kui teised tahavad rõhutada just Bosnia identiteeti. Sellega peame me arvestama.

  Marusya Ivanova Lyubcheva (PSE). – (BG) Härra juhataja, mul on hea meel osaleda arutelus dokumendi üle, mis rõhutab seda, et parim alus terve regiooni riikide tuleviku tagamiseks on nende täielik integreerimine Euroopa Liidu liikmesriikidena.

Balkani regioon on olnud alati ja jääb ka edaspidi Euroopa regiooniks. Koostöö edendamine regionaalsel tasemel peaks olema ka üheks Euroopa Liidu põhipoliitikaks. Sooviksin siinkohal keskenduda parlamentidevahelise dialoogi teotamise vajadusele regionaalsel tasemel kui olulisele elemendile eurointegratsiooni protsessis.

Selles regioonis paiknevad Euroopa Liidu liikmesriigid saavad selles protsessis olulist rolli mängida. Eriti oluline on toetada regionaalse koostöökeskuse tegevust, mis jätkab ning hoiab ülal edukalt stabiilsuspakti poliitikaid ja põhimõtteid, et muuta Lääne-Balkani regioon turvaliseks ja stabiilseks.

Toetan viisakorra tühistamist, mis on oluline samm Lääne-Balkani regiooni integratsiooniks.

  Petr Nečas, nõukogu eesistuja. – (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, tänan teid selle konstruktiivse arutelu eest. Mul on ka hea meel, et Euroopa Liidu liikmesriigid toetavad üldiselt viisavabaduse ideed Lääne-Balkani riikidega. Tahan öelda, et olen täielikult nõus härra Libor Roučeki seisukohaga, kes avaldas selles suhtes väga jõulise arvamuse, kuna Lääne-Balkani riikide ja Euroopa Liidu kodanike vaheliste isiklike kontaktide tugevdamine on kindlasti positiivne samm, mis aitab saada üle isolatsioonitundest, mida mõned nendest riikidest tunnevad, ning luua piirideta Euroopa. Nagu härra Rouček ja teised sõnavõtjad täna juba öelnud on, usun ka mina kindlalt, et majanduskriis, mis meid hetkel vaevab, ei tohi muutuda laienemisprotsessi aeglustamise ettekäändeks. Hoopis vastupidi – regiooni stabiilsuse jaoks on hädavajalik, et protsess hoogu ei kaotaks.

Mul on ka hea meel selle üle, et oleme saavutanud edusamme läbirääkimistel Montenegro liitumisavalduse üle Euroopa Liiduga, mille nõukogu just komisjonile koostamiseks andis. Eesistujariigi arvates on see samm väga oluline signaal tervele regioonile. Meie arvates on oluline ka Horvaatia ühinemiskõneluste jätkamine. Meie arvates ei ole kasulik kurnata laienemiskava kahepoolsete probleemidega. Eurointegratsiooni edenemine seoses Serbiaga on endiselt väljakutseks ning selle tingimuseks on täielik koostöö asjakohase rahvusvahelise kohtuga, kaasa arvatud ülejäänud süüdistatavate vahistamine ja väljaandmine. Eesistujariik teeb pingsalt tööd rakendamaks kaubandus- ja kommertsküsimuste ajutist lepingut Euroopa Liidu poolt ning alustamaks möödunud aastal allkirjastatud stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu ratifitseerimisprotsessi. Ei saa vaielda selle üle, kui oluline on stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsess reformidele Serbias ning valdavalt Euroopa-meelse valitsuse toetamisele. Presidendi- ja kohalikud valimised endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis täitsid enamuse rahvusvahelistest standarditest ning üldtunnustatud tingimustest vabade ja demokraatlike valimiste läbiviimiseks. On selge, et lahenduseta kahepoolsele vaidlusele riigi nime üle jääb riigi edu teel kandidaadistaatuse poole väikeseks.

Mis puudutab Bosniat ja Hertsegoviinat, siis peab riik edasi liikuma. Sõltuvus rahvusvahelisest kogukonnast ei ole kasulik, vaid pigem murendab vastutuse põhimõtet ning võtab vastutuse kohalikelt poliitikutelt, nagu härra Hannes Swoboda juba väga õigesti välja tõi. Sooviksin kasutada võimalust ning esitada üleskutse Bosnia ja Hertsegoviina poliitilistele juhtidele, et nad aktiivselt oma jõud ühendaks eesmärgiga oma riik parema tuleviku poole juhtida. Nagu proua Doris Pack väga asjakohaselt ütles, etnilistel põhimõtetel põhinev poliitika on arengut takistav. Kavandatav üleminek kõrge esindaja ametikohalt tugevdatud Euroopa Liidu eriesindaja ametikohale ei tähenda, et rahvusvaheline kogukond või Euroopa Liit loobub Bosniast ja Hertsegoviinast. Hoopis vastupidi – Euroopa Liidu ülesanne on aidata ning me teame, et Bosnia ja Hertsegoviina ei ole vaid järjekordne kandidaat, vaid et tegemist on kindla juhtumiga, millega kaasnevad väga tundlikud küsimused ja probleemid. Osana oma strateegiast kavatseb Euroopa Liit luua ametikoha ja rahupoliitika ning on valmis rahvusvaheliselt kogukonnalt Bosnias ja Hertsegoviinas üle võtma kõik koordineerimistegevused. Kuid seda teeme ainult siis, kui Bosnia ja Hertsegoviina ise näitab, et riik on selliseks oluliseks kvalitatiivseks muutuseks valmis. Esimene suur samm Euroopa Liidu poole võeti stabiliseerimis- ja assotsieerimislepingu allkirjastamisega, kuid see oli kõigest algus. Me oleme selles vältimatult pikaajalises protsessis valmis toetust pakkuma.

2009 on oluline aasta, mis võib Bosnia ja Hertsegoviina jaoks otsustavaks saada. Esiteks on käega katsutavas kauguses üleminek kõrge esindaja ametikohalt tugevdatud Euroopa Liidu eriesindaja ametikohale. Bosnia ja Hertsegoviina jaoks on see oluline samm sõltumatuse poole. Teiseks tuleks kasutada perioodi pärast järgmisi 2010. aasta üldvalimisi, et edendada vajalikke reformikavasid, kaasa arvatud konstitutsioonilist reformi, nagu proua Doris Pack väga õigesti mainis. Kolmandaks liigub terve regioon edasi. Bosnia ja Hertsegoviina ei saa lihtsalt maha jääda. Härra juhataja, daamid ja härrad, sooviksin lõpetada millegagi, mida me kõik tahame. Me tahame, et Bosnia ja Hertsegoviina edasi jõuaks. Me oleme väga tänulikud austatud Euroopa Parlamendi liikmetele nende toetuse eest selle eesmärgi saavutamisel.

  Olli Rehn, komisjoni liige. − (FI) Härra juhataja, daamid ja härrad, tänan kõiki selle vastutusrikka arutelu eest ning nende toetuse eest Lääne-Balkani riikide Euroopa perspektiivile. Jagan arutelus väljendatud muret Bosnia ja Hertsegoviina poliitilise arengu üle, mida väljendasid parlamendiliikmed proua Pack, härra Swoboda ja härra Maaten.

Aeg-ajalt paistab, nagu oleks Bosnial ja Hertsegoviinal eksimatu võime poliitilisi pingeid luua ja isegi uuendada, olgugi et selge mõistuse kohaselt peaksime eeldama, et edumeelsed arengud liiguksid teises suunas ning et poliitiline lepitamine leiaks koha Bosnia ja Hertsegoviina poliitilises tulevikus.

Olen nõus härra Jules Maateniga, et kõik Lääne-Balkani riigid jagavad vaadet, et ühel päeval saavad nad Euroopa Liidu liikmeteks, kui nad täidavad selleks vajalikud tingimused, mis põhinevad Kopenhaageni kriteeriumidel. See peab paika ka Bosnia ja Hertsegoviina puhul; neile kehtivate tingimuste osas ei ole mingisuguseid otseteid või järeleandmisi ning kõik, kes vastupidist arvavad, eksivad. On väga tähtis, et see õige mõtteviis juurduks Bosnia ja Hertsegoviina enda poliitilises arutelus selleks, et riigi kodanikud saaksid teha omi järeldusi selle kohta, millist poliitikat oma demokraatlikult valitud poliitikutelt oodata.

Mina näen Bosnia ja Hertsegoviina tulevikku järgmiselt ning minu vaatepunkt tuleneb koostööst Javier Solanaga, kellega me oleme selle riigi tuleviku ja Euroopa Liidu rolli üle seal mitmeid teatisi koostanud. Esiteks on meie eesmärk liikuda eemale Daytoni ajastust Brüsseli ajastusse, ehk siis rahvusvahelise kogukonna kõrge esindaja ajastust Euroopa Liidu tugevdatud esindatusele Bosnias ja Hertsegoviinas. See tähendab arvatavasti ka seda, et Euroopa Liidu eriesindaja ja Euroopa Komisjoni esinduse juhataja ametikohta peab täitma üks ja seesama inimene, et me saaksime Euroopa Liidu poliitilisi ja majanduslikke ressursse võimalikult hästi ära kasutada.

Loomulikult ei saa protektoraat taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist ning sel põhjusel on see üleminek protsessi orgaaniline osa, oluline element Bosnia ja Hertsegoviina tihenevates suhetes ELiga ning seepärast on ka selle muutusteprotsessi tingimuste täitmine riigi poliitikute ja eriti selle kodanike huvides.

Sellel küsimusel on ka poliitiline tähtsus, kuna on liiga lihtne süüdistada Bosnia ja Hertsegoviina probleemides rahvusvahelist kogukonda, kui inimesed ei taha peeglisse vaadata. On liiga lihtne süüdistada kõrget esindajat, kui peaks pidama läbirääkimisi ning üritama jõuda kokkuleppele oma kaasmaalastega. Loodan, et selles suhtes muutub Bosnia ja Hertsegoviina poliitiline kultuur paremaks ja küpsemaks ning et riigi meedia võtab endale ka vastutuse selle eest, et negatiivne natsionalistlik keel ei saaks rohkem sõnajõudu, kui sellel hetkel juba on.

Teiseks vajab riik põhiseaduse reformi, et oleks võimalik luua elujõuline valitsussüsteem. Hetkel on Bosnia ja Hertsegoviina valitsussüsteem liiga kulukas, ebatõhus ja lihtsalt mitteühilduv Euroopa Liidu liikmeks saamise nõuetega. Vastavalt tuleb reformida ka põhiseadust – evolutsiooni, mitte revolutsiooniga – ja mul on hea meel nentida, et on märke sellest, et juhtivad poliitikud juba arutlevad sellel teemal.

Kolmandaks ja viimaseks – viisadest loobumine on oluline osa Bosnia ja Hertsegoviina tulevikust Euroopas ja olen kindel, et sellega saab riik ka sisse Euroopa põhivoolu, mis on kindlasti riigi enda, selle kodanike ja ka Euroopa Liidu huvides.

  Anna Ibrisagic, raportöör. – (SV) Härra juhataja, soovin tänada härra Nečasit tema osavõtu eest tänases arutelus. Soovin tänada härra Rehni nende kahepoolsete vaidluste tõstatamise eest, mis on de facto saanud Euroopa probleemideks, ning selle eest, et ta rõhutas, kui tähtis on, et me ei ohverdaks laienemist finantskriisile.

Hetkel takistavad kahepoolsed vaidlused Horvaatia ja Makedoonia läbirääkimiste jätkamist Euroopa Liidu liikmeks saamise nimel sel ajal, kui nad on viimas sisse vajalikke reforme. Mu raportiga lisab Euroopa Parlament oma hääle sellesse koori, mis nõuab, et kahepoolsed vaidlused peavad jääma just selleks – kahepoolseteks – ning neid ei tohi ajada segamini liitumisprotsessiga.

Lõpuks soovin öelda, et laienemine Lääne-Balkani riikide võrra on liiga tähtis meie enda kontinendi rahu, vabaduse ja jõukuse jaoks, et seda ohtu seada.

See on sõnum, mille soovin saata oma raportiga nendele 500 miljonile eurooplasele, kes varsti uut parlamenti valima hakkavad, liikmesriikide valitsustele ja komisjonile ning Lääne-Balkani riikide inimestele ja poliitikutele. Sellise sõnumi saatmine on eriti oluline ajal, mil on oht, et majanduskriis tekitab üha enamates Euroopa inimestes ja poliitikutes soovi enda järel uks sulgeda ja mitte kedagi enam siia elama, töötama ega kauplema lasta. Ma loodan seepärast ka, et minu kolleegid parlamendis võtavad selle sõnumi ning levitavad seda saabuva valimiskampaania käigus. Kui Euroopa on muutunud külmemaks ja enesekesksemaks, siis on selle täiskogu peamiseks eesmärgiks muuta see taas tervitavaks ja avatuks.

  Juhataja. – Olen saanud ühe resolutsiooni ettepaneku(1), mis esitati vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub reedel, 24. aprillil 2009.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Alexandru Nazare (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Lääne-Balkani regioon on eriline juhtum, võrreldes teiste Euroopa Liidule lähedalolevate riikidega. See regioon seisab silmitsi arvukate väljakutsetega ning enne integratsiooniprotsessi lõpuleviimist on vaja veel palju etappe läbida. Kuid selle regiooni väljavaated ELiga ühinemiseks on selged ja ühemõttelised.

Nii minu kolleegid kui ka mina tahtsime tagada, et see resolutsioon kinnitaks eelpool mainitud fakti nii põhimõtteliselt kui ka, et see väljenduks ELi suhtlemises selle piirkonna riikidega. Nagu ma ka oma muudatusettepanekutes esile tõin, valmistavad meile muret mõned küsimused: viisakord, kodanike teavitamine Euroopa Liidust, majanduskoostöö Lääne-Balkani riikidega, rahvusvähemuste õigused, haridusprogrammid regiooni noortele ELis ja parlamentidevahelise dialoogi tugevdamine veel enne nende riikide liitumist ELiga.

Meie arvates saab Euroopa ühendamise protsess jätkuda kodaniku tasemel pärast seda, kui see on asutuste tasemel aeglasemaks muutunud. Arvan ka, et asju selle nurga alt vaadates saame muretseda regiooni stabiilsuse pärast teistel, praktilisematel viisidel, kui seda on retoorika või ajalooline vaatenurk.

  Csaba Sándor Tabajdi (PSE), kirjalikult. – (HU) Euroopa Liidu laienemise poliitika on parim vahend Lääne-Balkani regiooni stabiilsuse ja jätkuva rahu säilitamiseks. Me loodame, et Ungari eesistumise ajal aastal 2011 saame tervitada Horvaatiat, kuid see sõltub sellest, kas Horvaatia nõustub lõpuks algatama Sloveeniaga rahvusvahelise vahendamisega kahepoolsed läbirääkimised Pirani lahe jagamise asjus. Pirani lahe läbirääkimiste eesmärgiks on lahendada kahe riigi vaheline piirivaidlus, ilma milleta Horvaatia kindlasti ei saaks ühenduse liikmeks. Lisatingimuseks on see, et Horvaatia teeb koostööd Haagi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga sõjakurjategijate otsimises ja väljaandmises.