Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/0259(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

A6-0270/2009

Arutelud :

PV 06/05/2009 - 13
CRE 06/05/2009 - 13

Hääletused :

PV 07/05/2009 - 9.9
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0380

Arutelud
Kolmapäev, 6. mai 2009 - Strasbourg EÜT väljaanne

13. Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed valdkondlikud lepingud, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust – Liikmesriikide ja kolmandate riikide vahelised kahepoolsed lepingud, mis käsitlevad kohtu- ja muid otsuseid seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega – ELi kriminaalõiguse ala loomine (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

– õiguskomisjoni nimel Tadeusz Zwiefka koostatud raport liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete valdkondlike lepingute kohta, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust, ning ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kord, mille alusel liikmesriigid peavad kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmivad kahepoolseid valdkondlikke lepinguid, mis käsitlevad lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust (KOM(2008)0893 – C6­0001/2009 – 2008/0259(COD)) (A6-0270/2009),

– kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Gérard Deprez’ koostatud raport liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete lepingute kohta, mis käsitlevad kohtu- ja muid otsuseid seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega, ning ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega kehtestatakse kord, mille alusel liikmesriigid peavad kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmivad kahepoolseid valdkondlikke lepinguid, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega ning ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust (KOM(2008)0894 – C6­0035/2009 – 2008/0266(CNS)) (A6-0265/2009), ja

– kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Maria Grazia Pagano koostatud raport ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta koos ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi kriminaalõiguse ala loomise kohta (2009/2012(INI)) (A6-0262/2009).

 
  
MPphoto
 

  Tadeusz Zwiefka, raportöör. – (PL) Härra juhataja, härra volinik, esiteks tahan öelda soojad tänusõnad meie eduka koostöö eest kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportöörile Gérard Deprez’le, kõikidele variraportööridele ning eesistujariigi Tšehhi ja komisjoni esindajatele. Hoolimata oma suhteliselt erinevatest läbirääkimiste lähtekohtadest oleme suutnud saavutada kompromissi, mis loodetavasti võimaldab meil jõuda esimesel lugemisel nõukoguga kokkuleppele.

Ettepanekus võtta vastu määrus sätestatakse kord, mille alusel saavad liikmesriigid pidada kolmandate riikidega läbirääkimisi ning muuta ja sõlmida kahepoolseid lepinguid, mis käsitlevad õigusalast koostööd tsiviil- ja kaubandusasjades. Samalaadne kord on ette nähtud kahepoolsete lepingute kohta, mis käsitlevad kohtualluvust ning kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega. Tegemist on vastusega praktilisele probleemile, mis tekkis uut Lugano konventsiooni käsitleva Euroopa Kohtu arvamuse 1/03 tagajärjel; selle arvamuse kohaselt on ühendustel pädevus sõlmida välislepinguid samasuguses ulatuses, milles nad on kasutanud õigust rakendada õiguslikke vahendeid tsiviilasjadega seotud õigusalases koostöös vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 61 lõikele c.

Kavandatavas õigusaktis sätestatakse erikord. Seetõttu peab kavandatava korra õiguslik raamistik olema nii kohaldamisala kui ka ajalise kestuse poolest rangelt piiratud. Esimene tingimus täidetakse sellega, et kavandatava määruse kohaldamisala piiratakse kahepoolsete lepingutega, mis käsitlevad kohtualluvust ning tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtu- ja muude otsuste tunnustamist ja täitmist. Teine tingimus täidetakse aegumisklausliga, mille kohaselt kaotab antud korra alusel sõlmitud leping automaatselt kehtivuse hetkel, mil ühendused sõlmivad kolmanda riigiga lepingu.

Näen selget vajadust hõlmata õigusliku raamistikuga välispädevuse rakendamist valdkonnas, kus kehtib lepinguliste ja lepinguväliste võlakohustuste ning samuti abieluasjade suhtes kohaldatav eriõigus. Kuid tundub vajalik selgitada, et kavandatav kord ei kehti mitte üksnes käesoleva ettepaneku piiratud kohaldamisalaga määratud valdkondlike lepingute, vaid ka teiste lepingute suhtes, näiteks teatud arvu liikmesriikide ja nendega piirnevate kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolsete kokkulepete ja piirkondlike lepingute suhtes – loomulikult vaid väga piiratud ja konkreetseid asju puudutavatel juhtudel ning kohalike probleemide lahendamise eesmärgil.

Ma olin skeptiline vajaduse suhtes määrata aegumistähtajaks 31. detsember 2014, juhul kui komisjon peab kavandatava määruse kohaselt esitama aruande määruse kohaldamise kohta 1. jaanuariks 2014. Lisaks on kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute läbirääkimised sageli keerulised ja pikad ega jäta liikmesriikidele kuigi palju aega uue korra kohaldamiseks. Seetõttu võimaldab määruse kehtivuse lõppemise suhtes saavutatud kompromiss, milleks on 31. detsember 2019, liikmesriikidel kõnealust korda täielikumalt ja tõhusamalt rakendada.

Hoolimata komisjoni teistsugusest seisukohast arvan, et oma aruandes määruse kohaldamise kohta peaks komisjon käsitlema määrust koos teiste õigusaktidega, näiteks Brüssel I-ga. Kavandatav kord, mis sisaldab komisjonipoolset kahetasandilist kontrolli, on kahtlemata kasulik selleks, et tagada kooskõla ühenduse õigustikuga. Kuid ma olen püüdnud saavutada kavandatava korra võimalikult suurt paindlikkust ja komisjonile vastamiseks ette nähtud tähtaegade lühendamist, samuti bürokraatliku koorma vähendamist. Euroopa Parlamendi demokraatlik võim ja roll ei ole kahtluse all ning sellest tulenevalt nõuan samuti, et Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele antaks teavet igas läbirääkimiste järgus, alates liikmesriigi kavatsusest kolmanda riigiga läbirääkimisi alustada ja lõpetades lepingu sõlmimisega.

Tahan rõhutada, et kolmandate riikidega kahepoolsete lepingute sõlmimise kord annab meile ainulaadse võimaluse näidata, et Euroopa Liit on võimeline lahendama oma kodanike probleeme nende huvides; see on majanduskriisi ja paljudes liikmesriikides kasvava euroskeptilisuse taustal eriti tähtis. Lõpetuseks, härra juhataja, peame teatud konkreetselt õiguslike lähenemisviiside erinevustele vaatamata olema selles küsimuses pragmaatilised ja järgima samal ajal loomulikult ühenduse õigustikku.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: ALEJO VIDAL-QUADRAS
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Gérard Deprez , raportöör. – (FR) Härra juhataja, härra volinik, nagu härra Zwiefka just ütles, arutame me korraga kaht raportit, millel on erinev kohaldamisala, kuid mille mõttekäik on sama ja mille suhtes kehtib samasugune kord.

Esimene, mille raportöör on härra Zwiefka – ja ma soovin teda tänada minu suhtes üles näidatud vastutulelikkuse ja kannatlikkuse eest, kui esitasin talle omapoolseid nõudmisi –, käsitleb ettepanekut võtta vastu määrus kaasotsustamismenetluse raames. Teine, mille raportöör olen mina, sisaldab ettepanekut võtta vastu määrus, mille puhul on ette nähtud üksnes Euroopa Parlamendiga konsulteerimine.

Härra juhataja, oma olemuselt – ja ma olen sellega nõus – on probleemid, mida me püüame mainitud kahe dokumendiga lahendada, tõsised ja väga sageli tõeliselt traagilised. Me kõik oleme kuulnud juhtumitest või teame juhtumeid, kus abielu kolmandast riigist pärit inimesega on purunenud ja kus isal või üha sagedamini emal ei ole enam õigust näha lapsi, kelle tema abikaasa on viinud oma päritoluriiki või mujale ja kelle asukohta tal mõnikord ei õnnestugi kindlaks teha. Sama kehtib võimaluse kohta saada ülalpidamist.

On selge, et need küsimused on reaalsed, tõsised ja traagilised. Kiiresti ja õigustatult on vaja püüda neile lahendus leida, eelkõige kolmandate riikidega sõlmitavate lepingute üle peetavate läbirääkimiste kaudu.

Kuid kust meie tänane mureküsimus tuleneb? Miks peavad sellega tegelema Euroopa institutsioonid? Vastus on lihtne. Kõikides nendes küsimustes on ühe või mitme kolmanda riigiga läbirääkimiste pidamise ja lepingute sõlmimise ainupädevus ühendusel. Ühenduse ainupädevust nimetatud küsimustes on sõnaselgelt kinnitatud Euroopa Kohtu otsustes ja õigusteenistuste arvamustes. See tähendab, et see, mis tundus väga lihtne, on tegelikult pisut keerulisem ja tundlikum. Nüüd on küsimus järgmine: kas kehtivaid aluslepinguid ja Euroopa Kohtu praktikat arvestades on õiguslikult võimalik lubada liikmesriikidel kasutada üht ühenduse ainuõigust ning kui jah, siis millistel tingimustel?

Härra juhataja, mina isiklikult ei ole suur õigusekspert. Ma ei ole üldse mingi õigusekspert, kuid ma ei ole leidnud kehtivatest aluslepingutest seaduslikku alust, mis annaks ühendusele sõnaselgelt õiguse loobuda täielikult või osaliselt oma ainupädevusest liikmesriikide kasuks. See tähendab, et minule jääb meile välja pakutud korra põhimõte endiselt ülimalt segaseks ja ma olen selle suhtes väga kahtleval seisukohal.

Sellele vaatamata pean möönma, et meie institutsioonide õigusteenistuste arvamused on mõningaid uksi avanud. See on täiesti selge. Tsiteerin näiteks teie institutsiooni õigusteenistuse arvamust, härra volinik: „On nõus, et ühendusevälise pädevuse rakendamine liikmesriikide poolt on erandjuhtudel ja konkreetsetel tingimustel õiguslikult võimalik nii formaalselt kui ka sisuliselt”. Euroopa Parlamendi õigusteenistus nii selgelt ei väljendunud, kuigi pakkus teatud võimalusi.

Just need väga täpsed ja kitsad õiguspõhimõtted olid aluseks minu esitatud muudatusettepanekutele ning nõukogu ja komisjoniga peetud kolmepoolsetele läbirääkimistele, milles ma osalesin. Kordan, et olen täiesti teadlik tragöödiatest, mis on toimunud mõnede meie kaaskodanikega, ja olen võtnud eesmärgiks teha suuri pingutusi nende aitamiseks. Seetõttu nõustusin ma lõpuks nõukogu ja komisjoniga saavutatud kompromissiga, kuid härra juhataja ja härra volinik, ma tahan, et oleks täiesti selge – ühenduse ainupädevus peab ainupädevuseks ka jääma. Liikmesriigid ei tohi loendamatute möönduste ja kohaldamisala laiendamisega saada lõpuks omale otsustamiseks tagasi ühenduse ainupädevusse kuuluvaid küsimusi. See on minu seisukoht ja tulevikus ma seda ka kaitsen.

 
  
MPphoto
 

  Maria Grazia Pagano, raportöör. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin alustuseks südamest tänada kõiki – iga kolleegi ja ametnikku –, kes on aidanud paremaks muuta dokumenti, mille üle me homme hääletame. Minu eriline tänu kuulub härra Demetrioule, kelle varasemast suurepärasest soovitusest sai minu raporti lähtepunkt.

Ma olen oma töös alati olnud teadlik sellest, et tõelise Euroopa õigusalase koostöö ruumi loomiseks on vaja anda praktilised suunised, ja ma loodan või pigem olen veendunud, et minu tööst on taas kasu tulevasel eesistujariigil Rootsil, kellel seisab ees keeruline ülesanne töötada välja Stockholmi programm.

Lähtusin dokumendi koostamisel kahest kaalutlusest: esiteks mõjutavad kriminaalmenetlused mitmel olulisel moel nii kuriteoohvrite kui ka kahtlustatavate ja kohtualuste põhivabadusi. Seetõttu on esmatähtis keskendumine inimõiguste austamisele, s.o eesmärgile, mida Euroopa Parlament ei tohi jätta rõhutamata ja mis on minu raporti tuum.

Suur osa soovitusest käsitlebki just põhiõiguste kaitset, kusjuures erilist tähelepanu on pööratud ohvrite kaitsmisele, vanglatingimustele, kinnipeetavate õigustele ja menetluslikele tagatistele, sealhulgas õigusele saada teavet oma õiguste kohta ja abi ametlikult määratud advokaadilt, õigusele esitada tõendeid, õigusele teada süüdistuste sisu ja põhjuseid ning saada asjakohaseid dokumente arusaadavas keeles ehk õigusele kasutada tõlki.

Teine kaalutlus, millel minu raport põhineb, on – nagu võib näha Haagi programmi rakendamise 2007. aasta aruandest – see, et kriminaalasjades tehtavas õigusalases koostöös on saavutuste tase olnud üsnagi madal, kuigi rahuldavaid tulemusi on täheldatud teistes valdkondades, näiteks tsiviilasjades, piirihalduses ning sisserände- ja varjupaigapoliitika küsimustes tehtavas koostöös.

Seega on selge, et teha tuleb midagi enamat. Vastastikuse koostöö nurgakiviks olevat vastastikuse tunnustamise põhimõtet ei ole siiani kaugeltki mitte rahuldavalt rakendatud. Et saaksime leida kõige tõhusamad lahendused, peame jõudma probleemi põhjusteni ja tegema kindlaks, miks on tunnustamine nii pettumustvalmistavalt vähe laienenud.

Usun, et peamine põhjus on teineteise vähene tundmine ja riikidevahelise usalduse puudumine, ning seetõttu asetan ma oma raportis rõhu koolitusele, hindamisele, teabevahetusele ja headele tavadele.

Mis puudutab koolitust, siis kindlasti ei tohi me jätta kahe silma vahele märkimisväärseid edusamme, mida on tehtud eelkõige tänu Euroopa õigusalase koolituse võrgustiku koolitusalasele panusele. Minu arvates tuleb meil siiski luua praegusest peamiselt riiklikel täiendusõppeprogrammidel põhinevast koolitusmudelist midagi enamat, et ehitada üles tugevam ühine õiguskultuur, sest seda ei ole ikka veel. Sel põhjusel toonitasin vajadust võtta eesmärgiks luua hästitoimiv Euroopa kohtunike ja advokaatide koolitusasutus, millel oleks piisavalt vahendeid, kuid viitasin ka vajadusele vältida mõttetut olemasolevate võimaluste dubleerimist ja rõhutasin liikmesriikide koolide tähtsat rolli.

Teiseks vajame tõhusamat korda kogu justiitsvaldkonna, õigusasutuste ja Euroopa Liidu direktiivide rakendamise hindamiseks. Seetõttu tehakse raportis ettepanek luua eksperdirühm, kes jälgiks pidevalt ühenduse õiguse kohaldamist ning õigusemõistmise kvaliteeti ja tõhusust sarnaselt Schengeni vastastikuse hindamise süsteemiga. Selle eesmärk on tuvastada ka kõik süsteemi nõrgad kohad ja õigusloomelised puudused kriminaalõigusalase koostöö vallas, et tagada Euroopa seadusandjale kogu teave, mis on vajalik nõuetekohase poliitilise ja õigusliku hinnangu andmiseks.

Lõpetuseks märgin, et andmete kogumiseks väga oluliste uute tehnoloogiavahendite kasutamine tugevdab olemasolevaid andmebaase ja teaberinglust. Loodan, et homsel hääletusel kordub kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonis saavutatud suurepärane tulemus.

 
  
MPphoto
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. – (FR) Härra juhataja, ma tänan muidugi kolme raportööri; kõigepealt pöördun ma härra Zwiefka ja härra Deprez’ poole. Mõistagi on komisjonil hea meel, et on jõutud kompromissini. Kuid on õige, et alates veebruarist on peetud pingelisi läbirääkimisi ja seega jõudsime esimesel lugemisel kahes 2008. aasta lõpul esitatud komisjoni ettepanekus kokkuleppele.

Tegemist on väga tundliku valdkonnaga kõikide asjaomaste institutsioonide – komisjoni, nõukogu ja Euroopa Parlamendi jaoks, nagu härra Deprez väga hästi toonitas. Tänan kõiki asjaosalisi selle eest, et on jõutud dokumendini, milles meie arvates austatakse komisjoni institutsioonilisi eesõigusi ning mis samas paistab vastavat liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi õigustatud ootustele.

Kuid ma juhin tähelepanu, et tegemist on erikorraga, mis on kohaldamisala ja ajalise kestuse poolest piiratud, ning et ühenduse ainupädevust asjaomastes küsimustes tuleb igal juhul jätkuvalt austada. Olen selles küsimuses väga kindlal seisukohal ja nõustun härra Deprez’ga, kes märkis, et liikmesriigid ei tohi olukorda ära kasutada selleks, et saada tagasi teatud otsustusõigusi ja õhutada komisjoni ettepanekute tegemise mõttest mingil moel loobuma.

Usun, et oleme selles küsimuses täielikult ühel nõul. Kuid siis, kui ühendus oma pädevust ei rakenda, võimaldab see paindlikkus liikmesriikidel kasutada institutsioonilist raamistikku, et parandada kodanike jaoks õiguskaitse kättesaadavust kolmandates riikides eelkõige perekonnaõiguse valdkonnas. Samuti on õige – härra Zwiefka ja härra Deprez vihjasid sellele –, et me peame mõtlema abielulahutust, laste hooldusõigust, külastusõigusi ja ülalpidamiskohustusi reguleerivatele normidele ning valusatele olukordadele, mis võivad rahvusvahelisel tasandil tekkida seetõttu, et kõnealustes valdkondades pole üleilmselt kohaldatavaid õigusakte.

Ettepanekul lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta võiks olla kasulik mõju ka väga konkreetsete ja spetsiifiliste probleemide lahendamisele, näiteks selliste probleemide lahendamisele, mis seonduvad tee- ja jõeliikluse või mitme riigi piiridel asuvate lennujaamade (näiteks Basel-Mulhouse-Freiburgi lennujaama) haldamisega. Kuid tegemist on selle institutsioonilise raamistiku rakendamise veel ühe juhtumiga, mis peab taas jääma erandiks.

Igal juhul tänan õiguskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportööre tehtud töö eest ning tänan neid ka mõistvuse eest, mille tulemusena saavutati see kokkulepe enne praeguse parlamendikoosseisu ametiaja lõppu.

Nüüd peatun proua Pagano koostatud raportil, mille käsituse ja sisuga ma nõustun. Mulle teeb rõõmu Euroopa Parlamendi järjest suurem kaasatus kriminaalõiguse valdkonda, mitte üksnes seoses õigusloomega, vaid ka seoses Euroopa tulevase kriminaalõiguse ala kujundamisega.

Tänan teid, proua Pagano, et toetasite meie praegust tööd, sest me valmistame ette Stockholmi programmi ja avaldame edaspidi teatise, mis sisaldab soovitusi ajavahemikuks 2010–2014. Mul on hea meel, et teie raport toetab täielikult vastastikuse tunnustamise põhimõtet. Just tänu vastastikuse tunnustamise põhimõttele on liit saavutanud suurt edu, mis hõlmab Euroopa vahistamismäärust, ning kõik see moodustab tõelise aluse kriminaalõiguse alale.

Raportis käsitletakse ka küsimusi, mis tekivad vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamisel, ning on õige, et tuleb jälgida paljude olemasolevate vastastikusel tunnustamisel põhinevate õigusaktide ülevõtmist ning nende täielikku ja järjepidevat kohaldamist. Kuid samuti on õige, et vastastikust tunnustamist ei saa olla ilma liikmesriikide õigusasutuste vastastikuse usalduse kasvuta. See on tegelikult vastastikuse tunnustamise peamine koostisosa. Seetõttu olen tänulik Euroopa Parlamendile, kes toetab tõeliselt ühise õiguskultuuri loomist, nagu te, proua Pagano, just mainisite.

Te nõuate õigustatult, et arendataks edasi õigusala töötajate õpet, nende koolitamist Euroopa süsteemides, suhteid Euroopa Kohtuga, vastastikust tunnustamist käsitlevate õigusaktide kasutamist, õigusalast koostööd ja võrdlevat õigust. Selles küsimuses olen teie raportis öelduga täiesti nõus, sest usun, et Stockholmi programmis on kohtunike koolitamine ja nende liikmesriikidevaheline vahetus see, mis tagab tuleviku Euroopa õigusvaldkonnale, mida me nii väga soovime.

Ilmselgelt aitab ka õigusfoorum, mis on mitmesuguste õigusala töötajate võrgustike kohtumispaik, paljuski suurendada praktikute teadlikkust oma tegevuse üleeuroopalisest mõõtmest ning liidu abil tuleb neil praktikutel teha koostööd parimate tavade tegelikuks vahetamiseks.

Komisjon on nõus ka raportis esitatud ettepanekuga – tõepoolest suur tänu teile – hindamissüsteemi kohta, mis ei piirduks üksnes liidu õigusaktide ülevõtmise hindamisega, vaid hõlmaks ka üldisemalt õigusemõistmise olukorda liikmesriikides.

Hinnatakse õigusemõistmise tõhusust, kiirust ja kaitsetagatiste järgimist. Selles valdkonnas on juba alustatud tööd Hollandi justiitsministri mõttega töötada välja hindamissüsteem, millega kontrollitaks kohtunikkonna tööd õigusriigi põhimõtete järgimisel; selleks kasutatakse loomulikult olemasolevaid vahendeid ja see lisab väärtust poliitilisele kontrollile. Saadud hinnangud võimaldavad anda soovitusi.

Lisaks pooldab komisjon Euroopa Parlamendi suuremat kaasatust komisjoni hindamissüsteemi. Härra Deprez, see võimaldaks kaasata Euroopa Parlamendi sellel aastal ja järgmistel aastatel loodavate eksperdirühmade töösse.

Järgmiseks mainisite uue Eurojusti käsitleva otsuse ülevõtmist. Ka siin nõustume me raportis esitatud soovitusega, mis puudutab rakenduskava kasulikkust ning liikmesriikide ja ekspertide kohtumisi. Need meetmed võimaldavad Eurojusti käsitlevat otsust kiiresti rakendada.

Lõpetuseks nõutakse raportis arukat uute tehnoloogiavahendite kasutamist. Euroopa e­õiguskeskkonna strateegia loodi selleks, et kasutada õigusvaldkonnas ära info- ja sidetehnoloogia võimalusi.

Ongi kõik, mul jääb üle üksnes tänada Euroopa Parlamenti tehtud töö ja meiega selles valdkonnas peetud arutelude eest. Ühtlasi olen kindel, et koos õnnestub meil luua kriminaalõiguse ala – õigusruum, mis peaks kujutama endast ühendust, kus kodanikel on põhjendatud õigus kvaliteetsele õigusemõistmisele, sõltumata sellest, millises liikmesriigis nad on.

 
  
MPphoto
 

  Jan Kohout, nõukogu eesistuja. – Härra juhataja, mul on hea meel võimaluse üle kõnelda neist kolmest tähtsast õigusakti ettepanekust ning ma olen raportööridele tänulik suure töö eest, mida nad on oma raportite koostamisel teinud. Esiteks tahaksin kommenteerida kaht esimest ettepanekut ja seejärel pöörduda kolmanda juurde, mis käsitleb kriminaalõiguse edasiarendamist Euroopa Liidus.

Härra Zwiefka ja härra Deprez’ raportitega hõlmatud kahe ettepaneku eesmärk on sätestada kord, mis võimaldab liikmesriikidel pidada kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmida nendega lepinguid, mis käsitlevad ühenduse ainupädevusse kuuluvat õigusalast koostööd tsiviilasjades.

Esimene, kaasotsustamismenetluse raames tehtud ettepanek hõlmab lepinguliste ja lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatavat õigust. Teine, nõuandemenetluse raames tehtud ettepanek hõlmab teatavaid perekonnaõiguse valdkonda kuuluvaid asju.

Tahan rõhutada, et kahe tulevase määrusega ette nähtud kord on välja töötatud nii, et see tagaks ühenduse õiguse tervikluse. Enne lepingulisteks läbirääkimisteks loa andmist teeb komisjon kindlaks, et kavandatav leping ei muuda ühenduse õigust vähem tõhusaks ega ohusta ühenduse normidega sätestatud süsteemi nõuetekohast toimimist. Komisjon veendub ka selles, et kavandatav leping ei õõnesta ühenduse määratud välissuhete poliitikat.

Tegelikult võib väita, et võimaldades liikmesriikidel pidada kolmandate riikidega läbirääkimisi ja sõlmida nendega ühenduse õigusega kooskõlas olevaid lepinguid, laiendatakse ühenduse õiguse toimimisulatust riikidele, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed.

Kahes kõnealuses ettepanekus sätestatud kord kehtib peamiselt liikmesriigi ja kolmandate riikide vaheliste läbirääkimiste ja kahepoolsete lepingute sõlmimise kohta. Kuid teatud juhtudel kehtib see ka rohkem kui ühe liikmesriigi ja/või rohkem kui ühe kolmanda riigi vahel piirkondlike lepingute üle peetavate läbirääkimiste ja vastavate lepingute sõlmimise kohta. Mis puudutab piirkondlikke lepinguid, kehtib ettepanekus sätestatud kord perekonnaõiguse valdkonnas kahe Põhjamaade vahel juba sõlmitud konventsiooni muutmise või muutmisläbirääkimiste kohta. Kohaldatavat õigust käsitleva ettepaneku reguleerimisalasse jääb tegelikult väga vähe piirkondlikke lepinguid. Need võivad hõlmata näiteks piirialal asuva lennujaama haldamist, kahe või enama riigi ühiseid veeteid või piiriüleseid sildu ja tunneleid.

Kahes ettepanekus sätestatud kord põhineb liikmesriikide ja komisjoni vahelisel sügaval usaldusel ja tihedal koostööl. Nähakse ette vahendid sellise olukorra reguleerimiseks, kus komisjon jõuab oma hinnangu põhjal järeldusele, et läbirääkimisi ja lepingu sõlmimist ei tohiks lubada. Sellisel juhul asuvad asjaomane liikmesriik ja komisjon kõnelustesse, et leida koos olukorrale lahendus.

Eesistujariik loodab ja ootab nõukogu nimel, et kohaldatavat õigust käsitlevas ettepanekus on võimalik kokkuleppele jõuda esimesel lugemisel. Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu on pidanud tulemusrikkaid läbirääkimisi, mille käigus on neil kolmel institutsioonil õnnestunud lahendada hulk keerulisi küsimusi.

Et kohaldatavat õigust käsitlev ettepanek ühtib suuresti perekonnaõigust käsitleva ettepanekuga, on ütlematagi selge, et esimese ettepaneku kohta tehtud muudatusettepanekud on ka teise üle võetud, kuigi viimase suhtes ei kohaldata kaasotsustamismenetlust. Parema õigusloome huvides on ülimalt soovitav säilitada kahe dokumendi ühtlus.

Tahaksin lõpetuseks teha mõned märkused Euroopa Parlamendi soovituse kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu kriminaalõiguse ala loomist ja mis on proua Pagano raporti teema.

Nõukogu on täiesti nõus, et vastastikune tunnustamine kui Euroopa Liidu sisese õigusalase koostöö nurgakivi on tähtis. Me leiame, et seda peaks laiendama selliselt, et tulevikus võetakse vastu teisi õigusakte, ja seda peaks ka süvendama praeguseks vastu võetud vastastikust tunnustamist käsitlevate õigusaktide tõhusama rakendamise teel.

Selle taustal soovib nõukogu juhtida Euroopa Parlamendi tähelepanu tõsiasjale, et nõukogu on lõpetamas Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmismenetluse praktilise rakendamise vastastikuse hindamise neljandat ringi.

Nimetatud hulga vastastikuste hindamiste raames on eksperdid uurinud ka küsimusi, mis seonduvad ühelt poolt Euroopa vahistamismääruse ja üldisemalt vastastikuse tunnustamise põhimõtte ning teiselt poolt proportsionaalsuse põhimõtte omavahelise koostoimega. Kuid proportsionaalsuse põhimõtet peab tasakaalustama ka teine põhimõte, mis on Euroopa Parlamendile sama tähtis – nimelt subsidiaarsuse põhimõte. Tegelikkuses on eri riikide õigusasutustel erinevad arusaamad raskest süüteost.

Nõukogu ootab huviga edasist koostööd Euroopa Parlamendi ja komisjoniga ELi põhimõtete ja õigusaktide horisontaalse ja järjepideva hindamise ja rakendamise süsteemi kehtestamisel.

Mis puudutab õigusalast koolitust, siis jagab nõukogu Euroopa Parlamendi arvamust, et tõelist Euroopa Liidu õiguskultuuri tuleb edendada muu hulgas kohtunike, prokuröride ja eri liikmesriikide kohtutöötajate otseste vahetuste soosimise teel ning aktiivselt tuleb arendada Euroopa õigusalase koolituse võrgustikku.

Nõukogu nõustub ka Euroopa Parlamendi seisukohaga, et kiiresti ja tõhusalt tuleb rakendada uusi Eurojusti ja Europoli käsitlevaid otsuseid.

Kokkuvõtteks tahan tänada Euroopa Parlamenti ulatusliku ja üksikasjaliku töö eest, mis meile täna pärastlõunal esitatud kolme raporti koostamisel on tehtud.

 
  
MPphoto
 

  Gérard Deprez, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimees. (FR) Härra juhataja, ma ei taha kasutada praegust lühikest hetke kindlasti mitte kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel, vaid pigem oma fraktsiooni nimel, et väljendada oma erakordselt positiivset arvamust proua Pagano raportist. Kiidusõnad raporti eest, proua Pagano. Usun, et koostasite selle raporti kirjutamisel eriti üksikasjaliku nimekirja asjadest, mis, härra volinik, peaksid kajastuma peamiselt Stockholmi programmis, mida komisjon teatavasti aktiivselt ette valmistab.

Lubage mul lisaks sellele, mida kohtunike koolituse hindamise olulisuse kohta on juba öeldud, toonitada kaht küsimust, millel on vastastikuse usalduse juures põhitähtsus ja mis on aluseks sellele, millest võiks tulevikus kujuneda vastastikune tunnustamine. Esimene on kohtunikkonna sõltumatus. Praegu ei ole mitmes Euroopa Liidu liikmesriigis kohtunikud poliitilisest või muust võimust sõltumatud. See on häbiväärne ja peab lõppema.

Teine küsimus on menetluslikud tagatised. Kuni me ei saa olla kindlad, et ühtedes riikides on inimestel, keda kahtlustatakse või süüdistatakse teatud liiki süütegude toimepanemises, samasugused menetluslikud tagatised, nagu on inimestel teistes riikides, on raske saavutada vastastikuse tunnustamise põhimõtte laialdast omaksvõttu. See on põhiprobleem, mille ma tahtsin praegusel arutelul tõstatada. Minu tunnustus, proua Pagano.

 
  
MPphoto
 

  Csaba Sógor, fraktsiooni PPE-DE nimel. (HU) Pärast Teist maailmasõda tõmmatud riigipiirid lahutasid kogukondi ja peresid. Tahaksin tuua teile näite selle kohta siit meie lähedalt Euroopast. Szelmenc oli kunagi Ungari osa. Kuid üks osa sellest – Nagyszelmenc – asub praegu Euroopa Liidu liikmesriigi Slovakkia territooriumil ja teine osa – Kisszelmenc – Ukrainas.

Enne 2005. aasta 23. detsembrit ei olnud nende kahe küla vahel isegi piiriületuspunkti. 60 aastat elasid vanemad, lapsed ja sugulased üksteisest täiesti eraldatult ega kohtunud aastakümneid. Euroopa Liit andis neile pikisilmi oodatud võimaluse lõpetada see olukord ja avada piiriületuspunkt. See on vaid üks mitmetest sadadest või tuhandetest näidetest, mis ühtlasi põhjendab selgelt, miks me praegu seda raportit arutame.

Määruse eelnõus on sätestatud kohtualluvuse kord, mis kehtib liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel seoses abieluasjade, vanemliku vastutuse ja ülalpidamiskohustustega. Määrus ei asenda ühenduse õigusakte, vaid seda kohaldatakse üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik tõendab, et just selle liikmesriigi ja vastava kolmanda riigi vahelistest majanduslikest, geograafilistest, kultuurilistest või ajaloolistest suhetest tulenevalt on olemas erihuvi nimetatud kolmanda riigiga kahepoolse valdkondliku lepingu sõlmimise vastu. Samas märgib komisjon, et kavandatav leping mõjutab olemasolevate ühenduse määruste ühtset ja järjepidevat kohaldamist ning nende määruste alusel rakendatud süsteemi toimimist vaid piiratud määral.

Tahaksin raportöör Deprez’d tänada, et ta võttis ette selle olulise teema, mis mõjutab nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda elavate kodanike elu, eriti seetõttu, et dokumendis on saavutatud tasakaal ühenduse ja liikmesriikide institutsioonide õigusliku pädevuse vahel.

 
  
MPphoto
 

  Manuel Medina Ortega, fraktsiooni PSE nimel. (ES) Härra juhataja, ma usun, et komisjoni poolt meile esitatud ettepanekud võtta vastu määrused on olulised ja vajalikud ning teisest küljest oli ka meie jaoks Euroopa Parlamendis tähtis ja vajalik nõuda, et järgitaks kahe raportööri, härra Zwiefka ja härra Deprez’ rõhutatud põhimõtet, s.o ühenduse pädevuse põhimõtet.

Tegemist on ühenduse pädevust puudutava küsimusega, mille puhul on praktilistel põhjustel mõistlik jätta teatud kohustuste täitmine liikmesriikidele, kuid nagu härra Barrot märkis, tuleks sel puhul nii kohaldamisala kui ka ajalist kestust piirata. Me ei saa keelata ühenduse pädevuse rakendamist ning ei nõukogul, komisjonil ega ka Euroopa Parlamendil ole õigust kõnealusest ühenduse pädevusest loobuda.

Seda märkinuna – tegemist on erandliku korraga – usun, et meie läbiarutatud ja esitatud muudatusettepanekud, mille Euroopa Parlament homme usutavasti vastu võtab, võimaldavad selle meetmete paketi esimesel lugemisel vastu võtta. Kuid samuti loodan ma, et komisjonil on järgmistes etappides ja tulevikus võimalik minna edasi tõelise Euroopa eraõiguse süsteemi loomisega. See muutub järjest vajalikumaks, nagu mainis ka näiteks härra Sógor eelnevas sõnavõtus. Me räägime probleemidest, mis mõjutavad inimesi kõige otsesemalt, ja niivõrd, kuivõrd me suudame nende probleemid lahendada, mõistavad inimesed, et Euroopa Liidul on mõte.

Härra juhataja, lõpetuseks tahaksin kiita kolleege härra Deprez’d ja härra Zwiefkat ning tänada komisjoni ja nõukogu valmisoleku eest meiega antud küsimuses koostööd teha.

 
  
MPphoto
 

  Sarah Ludford, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, tahan tänada proua Paganot suurepärase raporti eest ja koostöö eest kompromissmuudatusettepanekute väljatöötamisel, milles arvestati näiteks ka osa minu soovitustega.

Arvan, et Euroopa Parlament on pannud maha kindla märgi oma püüdlustest luua tulevikus Euroopa kriminaalõiguse ala ning näidanud üles kahekordset soovi tuua kurjategijad kohtu ette ja kaitsta kohtualuste ja ohvrite õigusi. Raportis toonitatakse õigesti põhiküsimusi, näiteks vajadust jälgida õigusaktide rakendamist ning edendada kohtunike, prokuröride ja kaitseadvokaatide koolitust, samuti vajadust uusi menetluslikke tagatisi kindlustavate õigusaktide järele, nagu Gérard Deprez rõhutas.

Euroopa vahistamismäärus on tõhus vahend kurjategijate kohtu ette toomiseks ja mul on väga kahju, et Briti konservatiivid olid selle vastu. Kuid me peame tagama ja valitsused peavad tagama, et Euroopa vahistamismäärusi ei kasutata ära tähtsusetutes küsimustes, näiteks sea varastanud või hotelliarve tasumata jätnud inimeste tagaotsimiseks. Seda ei tohi kuritarvitada ka tagamõttega ülekuulamise läbiviimiseks, vaid pigem tuleb nõuetekohaselt keskenduda inimese tagasitoomisele, et esitada talle süüdistus ja võtta ta vastutusele.

Euroopa vahistamismäärus, nagu juba märgitud, ja kogu kriminaalõigus põhineb vastastikusel usaldusel. Seega peavad liikmesriigid tõendama, et nad väärivad seda usaldust, nii et kehtestavad kvaliteetsed õigussüsteemid ning austavad näiteks Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Strasbourgi kohtu otsuseid. Me ei saa lubada, et inimesi toodaks Euroopa vahistamismääruse alusel Euroopa Liidu riiki tagasi ja seejärel saadetaks kolmandasse riiki piinamisele. Kui astutakse Strasbourgile vastu, tuleb rakendada Euroopa vahistamismääruses sisalduvaid põhiõiguste tagatisi. Arvan, et ELi riikide valitsused on põigelnud kõrvale kohustusest lahendada õigussüsteemide sisulised erinevused ning õiglase kohtumõistmise ja inimõiguste ebaühtlase järgimise probleem.

Samuti peame püüdma tagada, et kriminaalõigusaktide kvaliteet on tulevikus parem. Loodetavasti on meil pärast Lissaboni – mul on hea meel, et Tšehhi senat ratifitseeris Lissaboni lepingu – vähem pressiteateid liikmesriikide ettepanekute kohta, mis ei jõua kuhugi ja mida seejärel, isegi kui need heaks kiidetakse, iialgi nõuetekohaselt ei rakendata. Kogu Euroopas kehtiv õigus ja ranged õigusnormid on meie kodanikele väga tähtsad, kui nad reisivad teistesse riikidesse, töötavad seal ja alustavad seal äritegevust ning kui nad peavad püüdma anda võõrkeeles selgitusi. On viimane aeg veenduda, et kõiki, kes satuvad teise liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi, on nende õigustest teavitatud ning et nad on saanud nõuetele vastavat õigus- ja tõlkeabi.

Lõpetuseks väljendan suurt pettumust, et Ühendkuningriigi valitsus oli üks neist, kes blokeeris menetlusõiguste meetme. Loodan, et ta muudab tulevikus meelt.

 
  
MPphoto
 

  Luca Romagnoli (NI). (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, ma nõustun kolme arutatava raportiga osaliselt.

Härra Zwiefka raportiga on kergem leppida, sest see muudab liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste läbirääkimiste ja kahepoolsete valdkondlike lepingute sõlmimise ühtseks ja kõike arvesse võttes ka läbipaistvamaks.

Ma olen põhimõtteliselt nõus härra Deprez’ raporti teise poolega, kus viidatakse komisjoni järjepidevale tegutsemisele, mis on vajalik, kui me tahame õigusalase koostöö valdkonnas kujundada ühenduse välissuhete poliitikat. Kuid mis puudutab liikmesriikide võimalust ise lepinguid sõlmida, siis rahvuslasena on mul selle üle loomulikult hea meel ning ma loodan, et tegemist ei ole protsessiga, mis on kohaldamisala ja ajalise kestuse poolest tingimata piiratud.

Lõpetuseks pean ausalt ütlema, et mul on mõningaid kahtlusi proua Pagano koostatud Euroopa Parlamendi soovituse suhtes. Ma olen talle tänulik, et ta juhtis tähelepanu e­õiguskeskkonna kasutamisele ja toetas seda, eriti seetõttu, et mina vastutasin asjaomase raporti koostamise eest – ma olen siiani tänuvõlglane nende ees, kes tegid raporti edu tagamiseks koostööd. Kuid minu teadmised ohvrite, aga ka kahtlustatavate ja kohtualuste põhivabadustest ning vajadus kohtunike ja praktikute õigusalase koolitamise järele lubavad mul märkida, et selles valdkonnas on meil endiselt pikk tee käia – vähemalt meil Itaalias kindlasti. Veelgi enam – kui rääkida Euroopa vahistamismäärusest, muutuvad minu kahtlused otseseks vastuseisuks. Sellele vaatamata tänan raportööre neil teemadel tehtud oskusliku ja põhjaliku töö eest.

 
  
MPphoto
 

  Panayiotis Demetriou (PPE-DE). – (EL) Härra juhataja, ka mina tahan kasutada juhust ja kiita kolme raportööri – härra Zwiefkat, härra Deprez’d ja proua Paganot. Eriti soovin variraportöörina kiita proua Paganot tema raporti eest ja tänada teda heade sõnade ja ühtlasi meie tiheda koostöö eest seoses raportiga. Samuti tahan väljendada oma rahulolu, et komisjon on voliniku sõnul nõus peaaegu kõikide sellesse raportisse lisatud punktidega. Toetan täielikult proua Pagano raportit sellisena, nagu see on, ja loomulikult kõike seda, mida ta täna siin parlamendis on öelnud.

Härra volinik, kümme aastat on möödunud sellest, kui Euroopa Ülemkogu teatas Tamperes, et on võtnud vastu strateegilise eesmärgi luua Euroopa Liidus vabadusel, õigusel ja turvalisusel rajanev ala, kümme aastat on möödunud teadaandest, et õigusalase koostöö nurgakivi on kõrgeima astme kohtute otsuste vastastikune tunnustamine ja usaldamine. Pean ütlema, et selles valdkonnas on vähe ära tehtud.

Seega kui tsiviilõiguses on tehtud edusamme mitmeski küsimuses, siis kriminaalõiguses on asjad peaaegu paigal seisnud. Loodame, et Lissaboni lepingu vastuvõtmisega leiab selles valdkonnas aset suurem edasiminek.

Härra volinik, isegi seda vähimaid menetluslikke tagatisi käsitlevat ettepanekut ei ole tagant lükatud ning meie palve on – ja need sõnad on mõeldud ka nõukogule –, et teie teeksite seda. Lõpetuseks ütlen, et loomulikult on õigussüsteemide vahel erinevusi, aga on ka ruumi üksteisele lähenemiseks. Seetõttu tuleb ellu viia soovitus luua kõikide õiguslike erinevuste ja sarnasuste uurimiseks eksperdikomisjon, et meil oleks olemas konkreetsed ekspertide soovitused oma õigusaktide ühtlustamiseks ja õigussüsteemide vastastikuseks usaldamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (PSE). – (PL) Härra juhataja, tsiviilõiguse valdkonnas on lisaks ühenduse õigustikule mitmeid liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud kahepoolseid kokkuleppeid. EÜ asutamislepingu artikli 307 kohaselt peavad liikmesriigid kõrvaldama kõik sedalaadi lepingutes sisalduda võivad sätted, mis ei ole kooskõlas ühenduse õigustikuga.

Oma 2006. aasta veebruaris koostatud arvamuses 1/03 leidis Euroopa Kohus, et ühendus on saanud ainupädevuse sõlmida kolmandate riikidega kohtualluvust ning tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevaid rahvusvahelisi lepinguid. Seega tekib küsimus, kas kõik olemasolevad või kavandatavad, nimetatud riikidega sõlmitud ja vastavaid teemasid käsitlevad kahepoolsed lepingud tuleks asendada ühenduse lepingutega. Või peaks liikmesriikidele jääma õigus sõlmida neid lepinguid juhul, kui ühendusel puudub huvi sekkuda?

Käsitletav reeglipärasest erinev kord peab siiski alluma väga konkreetsetele nõuetele, mis reguleerivad selle kohaldamisala ja ajalist kestust. Seega on oluline, et komisjon kehtestaks strateegia ja määraks kindlaks esmatähtsad küsimused, lähtudes ühenduse välissuhete poliitika kujundamisest tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas.

 
  
MPphoto
 

  Jacques Barrot, komisjoni asepresident. – (FR) Härra juhataja, ma teen lühidalt, sest mul jääb üle vaid väljendada rahulolu viisiga, kuidas Euroopa Parlament on aidanud valgustada seda õigusel, õiglusel, turvalisusel ja vabadusel rajanevat ala, mida me soovime liidus luua; mul on hea meel kõige siin öeldu üle, eriti selle üle, mis puudutab vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mis omakorda toob meid tagasi kohtunikevahelise usalduse juurde.

Nagu väga hästi selgitati, on õige, et õigussüsteemides on ruumi üksteisele lähenemiseks ja see peaks kriminaalmenetluste puhul aset leidma eelkõige vähimate ettenähtud toimingute kaudu. Usun tõesti, et kõik see sillutab teed hea Stockholmi programmi poole, ja selle eest tahan Euroopa Parlamenti tänada.

Mis puudutab ülejäänud küsimusi, siis kinnitan, et kahepoolsete lepingute jaoks on tõepoolest võimalik leida institutsiooniline raamistik, kuid ühendusel ja komisjonil peab olema ainupädevus. Seda saan ma öelda. Ma ei taha arutelu venitada. Rääkida tuleb veel paljudest asjadest.

Igatahes olen ma Euroopa Parlamendile tänulik ja kuna mul ei tule rohkem võimalusi kõnelda, siis pean ütlema, et olen saanud volinikuna suuri kogemusi, sest ma leian tõesti, et komisjon ja Euroopa Parlament suudavad oma tugevas liidus sageli Euroopa üldisi huvisid esile tuua ja edendada – ma vabandan eesistujariigi ees sellele tähelepanu juhtimise pärast, aga see on tõsi.

Kuid loomulikult olen ma eesistujariigile tema toetuse eest tänulik. Need kolm institutsiooni peavad tegutsema koos, kuid minu tänu kuulub Euroopa Parlamendile, kes on täna õhtul esitanud meile taas väga hea raporti. Aitäh, proua Pagano.

 
  
MPphoto
 

  Jan Kohout, nõukogu eesistuja. – Härra juhataja, arutelu on olnud ülimalt huvitav ja tundub, et me oleme väga lähedal sellele, et jõuda kohaldatavat õigust käsitlevas ettepanekus kokkuleppele esimesel lugemisel. Lubage mul öelda, et tegemist ei ole mitte lihtsalt kokkuleppega, vaid õiglase ja tasakaaluka kokkuleppega. See on minu arvates suurepärane näide Euroopa Parlamendi, komisjoni ja nõukogu heast koostööst.

Olen veendunud, et liikmesriigid rakendavad mõlemas tulevases määruses sätestatud korda mõistlikult ja see annab neile piisava õigusliku raamistiku suheteks teatud kolmandate riikidega, kellega neil on erilised sidemed.

Nagu ma juba enne rõhutasin, mõjutab kohaldatavat õigust käsitlevas ettepanekus esimesel lugemisel saavutatav kokkulepe teist, perekonnaõigust käsitlevat ettepanekut, sest need kaks dokumenti on väga sarnased. Esimesel lugemisel saavutatud kokkuleppega oleme seega sillutanud teed ka teise ettepaneku kiireks vastuvõtmiseks. See on tõesti meeldiv asjade käik.

Väga paljud liikmesriigid on näiteks tulenevalt erilistest ajaloolistest või sotsiaalsetest sidemetest kolmandate riikidega huvitatud võimalusest sõlmida nende riikidega lepinguid, mis käsitlevad selliseid perekonnaõiguse küsimusi nagu laste hooldusõigus, külastusõigused ja ülalpidamiskohustused.

Lõpetuseks tahan nõukogu nimel tänada Euroopa Parlamenti innustavate soovituste eest ELi kriminaalõiguse loomise valdkonnas, mida käsitletakse Maria Grazia Pagano raportis. Tänan Euroopa Parlamenti viljaka arutelu ja selle suurepärase tulemuse eest.

 
  
MPphoto
 

  Tadeusz Zwiefka, raportöör. – (PL) Härra juhataja, tööd alustades teadsime, et kõnnime õhukesel jääl. Ühelt poolt olid töösolevad õigusaktid erandliku olemuse ja erilise tähtsusega. Teiselt poolt olime teadlikud aja möödumisest ja selle parlamendikoosseisu ametiaja lõpu vältimatust lähenemisest ning kolmanda ja viimase asjana ootasid nii liikmesriigid kui ka Euroopa Liidu kodanikud, et vähemalt mingil konkreetsel hetkel on neil võimalik saada abi neile nii keeruliste ja samas nii tähtsate asjade lahendamisel.

Üksnes tänu meie tahtele saavutada tubli tulemus, austades samas mõistagi täielikult ühenduse õigust, ja töötada välja õigusakt, mis sobib ELi õigussüsteemi, ning tänu meie soovile teha head koostööd suutsime jõuda etappi, milles me tänase arutelu lõpetame ja mis tõenäoliselt võimaldab meil saavutada esimesel lugemisel edu.

Seetõttu tahaksin veel kord südamest tänada härra Deprez’d pingsate püüdluste eest takistada meil teatud piire ületamast. Tahaksin väljendada ka oma siirast tänu härra Kohoutile eesistujariigi Tšehhi esindajate ebatavaliselt hoogsa töö eest ja volinik Barrot’le komisjoni esindajate tõesti täiusliku koostöö eest. Samuti soovin tänada kolleege, kes täna sõna võtsid ja kes on kogu meie tööperioodi vältel andnud oma panuse, et lõpuks tuleks edu, ning ka kaastöötajaid, eriti õiguskomisjoni töötajaid, kes nägid lõpliku edu saavutamiseks tõesti südamest palju vaeva.

 
  
MPphoto
 

  Gérard Deprez, raportöör. – (FR) Härra juhataja, mina kaht minutit ei vaja. Vastuseks, nagu ma aru sain, nõukogu üleskutsele ja härra Zwiefka soovile usun, et kuna meie koostöö sujus hästi, siis niivõrd, kuivõrd see minust sõltub, saavutame homsel esimesel lugemisel kokkuleppe. Seega soovitan ma oma poliitilistele sõpradele antavates hääletusjuhistes hääletada nõukogu ja komisjoniga läbi räägitud kokkuleppeteksti poolt, sõltumata sealjuures minu isiklikust arvamusest ja parandustest, mille lisamist kõnealusesse teksti ma oleksin soovinud.

Et sain selle öeldud, härra juhataja, ja et mul on veel pisut aega, siis ei taha ma seda rohkem kasutada meie raportitest rääkimiseks, vaid selleks, et öelda ministrile, kui hea meel mul on, et täna nõustus Tšehhi senat Lissaboni lepinguga. Arvan, et peale meie endi tehtud töö on see tänase päeva peamine hea uudis.

(Aplaus)

Tänan igaüht, kes selle nimel tööd tegi, sest me kõik teame, et olukord ei olnud kerge. Teie riigis oli vastuseis tugev. Viimased poliitilised sündmused ei teinud asja just lihtsamaks ja seetõttu soovin, et te edastaksite meie tänu nii oma riigi võimuesindajatele kui ka rahvale. Täna seisite te Euroopa eesmärgi eest hästi!

 
  
MPphoto
 

  Maria Grazia Pagano, raportöör. – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahan põhimõtete toetamise eest tänada nõukogu ja eelkõige – kui ta seda lubab – volinik Barrot’d, kellega mul on olnud väga tulemuslikud mõttevahetused, mis olid ülimalt kasulikud selles töös, mida me hiljem istungisaalis tegime. Samuti tahan südamest tänada parlamendiliikmeid, kes raporti kallal töötasid, andsid mulle ideid ja loomulikult rakendasid kogu oma kogemustepagasit; eelkõige tänan härra Demetrioud, proua Ludfordi ja suurepärast härra Deprez’d.

Tahtsin öelda, et härra Demetriou, proua Ludford ja härra Deprez tabasid naelapea pihta – nad nägid ära Euroopa Liidu ees seisva probleemi, sest meid ootavad ees Euroopa ühise õiguskultuuri loomine (mis tähendab loomulikult tõsist võitlust härra Deprez’ nimetatud teguritega), kohtunikkonna sõltumatuse kehtestamine, tagatiste sätestamine ja eri õigussüsteemide erinevuste silumine. Sellele vaatamata usun, et tehtud töö lubab meil olla optimistlik.

Härra Romagnolile tahan öelda – lähtun seda öeldes oma seisukohast, mis peaks olema ka tema oma –, et tulenevalt sellest, kuidas olukorda nähakse, on Itaalias sisuliselt olemas selge pessimism, kuid me peame tahtma olla optimistlikud ning töö, mida ka teie, härra Romagnoli, olete teinud, ja panus, mille te olete raporti koostamisse andnud, tähendab, et koos saame me Euroopa Liitu kujundada, ja Euroopa Liit on ka itaallaste jaoks tegelikkus.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme, neljapäeval kell 12.00.

(Istung katkestati mõneks hetkeks.)

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: MANUEL ANTÓNIO DOS SANTOS
asepresident

 
Viimane päevakajastamine: 8. september 2009Õigusalane teave