Juhataja. – Jätkame istungit väga olulise teemaga – Lissaboni lepingut käsitleva ühisaruteluga, mis hõlmab järgmisi raporteid:

– põhiseaduskomisjoni nimel Jo Leineni koostatud raport Euroopa Parlamendi uue rolli ja uute kohustuste kohta Lissaboni lepingu rakendamisel (2008/2063(INI)) (A6­0145/2009),

– põhiseaduskomisjoni nimel Jean-Luc Dehaene’i koostatud raport Lissaboni lepingu mõju kohta Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele (2008/2073(INI)) (A6-0142/2009),

– põhiseaduskomisjoni nimel Elmar Broki koostatud raport Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule (2008/2120(INI)) (A6­0133/2009),

– eelarvekomisjoni nimel Catherine Guy-Quinti koostatud raport Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta (2008/2054(INI)) (A6-0183/2009),

– põhiseaduskomisjoni nimel Sylvia­Yvonne Kaufmanni koostatud raport, millega kutsutakse komisjoni üles esitama ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus kodanikualgatuse rakendamise kohta (2008/2169(INI)) (A6­0043/2009).

Nagu näete, on tegemist viie ülimalt tähtsa raportiga, mis käsitlevad väga päevakohast küsimust, ja me ei tohi unustada ka tõsiasja, et nagu te teate, kiitis Tšehhi senat vajaliku häälteenamusega Lissaboni lepingu ratifitseerimise heaks.

  Jo Leinen, raportöör. – (DE) Härra juhataja, proua asepresident, daamid ja härrad, selle õigusloomeperioodi viimasel õhtusel istungil arutame me Lissaboni lepingut. Me teame, et selleks, et püüda koostada reformileping ja saavutada selle ratifitseerimine 26 liikmesriigi parlamendis, on enne tänast istungit peetud palju õhtuseid istungeid.

Tahan edastada oma õnnitlused ja tänu Tšehhi senati liikmetele, kes toetasid täna seda lepingut kindla häälteenamusega. Samuti soovin tänada kõiki neid, kes aitasid kaasa selle takistuse kõrvaldamisele.

(Aplaus)

Jah, aplodeerigem kõik Tšehhi senati auks, nii et see kostaks Strasbourgist Prahani. Meil on sellise asjade käigu üle väga hea meel.

Olen täis optimismi, et meil õnnestub ratifitseerimisega aasta lõpuks ühele poole saada. Me ei tohiks enne õhtut hõisata, aga kõik paistab viitavat sellele, et lepingu ratifitseerib 27 liikmesriiki. Põhiseaduskomisjonil oli seega põhjust olla optimistlik. Euroopa Ülemkogu, komisjon ja Euroopa Parlament peavad valmistuma lepingu jõustumiseks. Mul on väga hea meel, et Euroopa Parlament on praeguse õigusloomeperioodi omamoodi lõppakordina võtnud vastu neli silmapaistvalt huvitavat ja olulist raportit, ei, viis raportit, sest proua Guy­Quint esitas samuti raporti Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta.

On näha, et praegune parlamendikoosseis ei ole reformilepingule ühelgi hetkel käega löönud, isegi mitte rasketel aegadel. See ei kehti siiski kõigi kohta. Ma ei mõista, miks oli siin parlamendis nii palju kõhklemist ja miks väljendati nii sageli kahtlusi selle pärast, kas me peaksime Lissaboni lepingut üldse arutama. Seda arutelu peeti isegi õhtuste istungite varjus, kuigi see oleks väga hästi võinud toimuda päevastel istungitel. Niisuguse arutelu lükkamine õhtusele istungile solvab Euroopa Parlamendi väärikust. Me teame, miks see juhtus. Ei tahetud, et Euroopa Parlament kinnitaks veel kord suure kuulajaskonna ees oma veendumust, et see leping on meile vajalik, et me tahame seda ja usume sellesse. Skeptikuid leidus isegi siinse parlamendi kõige kõrgematel tasanditel, mis minu meelest on täiesti mõistetamatu ja sügavalt vastuvõetamatu.

Võtsin enda peale raporti koostamise Euroopa Parlamendi rolli kohta Lissaboni lepingu rakendamisel ja võin öelda, et Euroopa Parlament on üks neist, kes reformilepingust võidab. Me astume suure sammu edasi demokraatliku järelevalve teostamisel nii õigusloome kui ka eelarve kontrollimise ja eelarveliste otsuste tegemise valdkonnas, täidesaatva organi – komisjoni – kontrollimisel ja isegi valimisel ning rahvusvaheliste lepingute heakskiitmisel, samuti seoses meile antavate uute algatusõigustega, millest tähtsaim on Euroopa Parlamendi õigus teha lepingu muutmise ettepanekuid –seda õigust võisid varem kasutada liikmesriigid ja nende valitsused. Kaasotsustamine tavamenetlusena asetab meid nõukoguga võrdsele pulgale; põllumajandus- ja kalanduspoliitika, teadusuuringute poliitika ning struktuurieeskirjad – paljugi jääb nüüd ühisesse vastutusalasse ja on hõlmatud Euroopa Parlamendi kaasotsustamisvolitustega. Meil on uued järelevalvevolitused, uued õigused saada teavet ja uus algatuspädevus.

Proua asepresident, tänan teid, et olete alati meie kõrval seisnud. Täna oli hea päev ja nende nelja raportiga, mis on omamoodi lõppakord, lõpetame ajajärgu, mis oli täielikult pühendatud Euroopa Liidu reformimisele. Loodan, et selle viimase ülesande viib lõpule Euroopa Parlamendi uus koosseis ja me saame alustada uut õigusloomeperioodi uutel ja tugevamatel alustel.

(Aplaus)

  Jean-Luc Dehaene, raportöör. – (NL) Härra juhataja, proua asepresident, daamid ja härrad, Lissaboni lepingu heakskiitmine Tšehhi senatis on veel üks oluline samm selle ratifitseerimise poole. Seetõttu on hea, et Euroopa Parlament kiidab täna õhtul heaks mitu raportit, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi seisukohta selle lepingu rakendamise suhtes. Pealegi on vaja, et Euroopa Parlament oleks ette valmistatud sama hästi nagu teised institutsioonid, enne kui asub nendega Lissaboni lepingu rakendamise ja kohaldamise teemal kõnelustesse ja läbirääkimistesse.

Euroopa Parlamendi jaoks on see seda olulisem, et lepingu alusel suurendatakse tema volitusi märkimisväärselt. Seetõttu on suuresti Euroopa Parlamendi huvides veenduda, et a) ta on oma uute, härra Leineni ja proua Guy-Quinti koostatud raportites märgitud ülesannete täielikuks täitmiseks hästi ette valmistatud ning b) ta võtab selge seisukoha enda ja teiste institutsioonide vaheliste suhete küsimuses – see on minu raporti teema.

Lissaboni leping tugevdab institutsioonilist tasakaalu liidus ja muudab selle selgemaks. Euroopa Liidu leping, mille vastuvõtmist me loodame näha, tähistab sambasüsteemi ametlikku lõppu. Lisaks saab Euroopa Liidust õigussubjekt ja ühenduse institutsioonidest saavad Euroopa Liidu institutsioonid ning lepingus sätestatakse selgelt iga institutsiooni ülesanded ja volitused. Sellega lõpetab leping ühtlasi Euroopa Ülemkogu kahetise seisuse, sest teeb viimasest liidu autonoomse institutsiooni.

Kuigi kaasotsustamismenetluse rakendamisel jääb endiselt kehtima liiga palju erandeid, annab see menetlus, mis muutub seadusandlikuks tavamenetluseks ja mis kehtib ka eelarve heakskiitmise korral, Euroopa Parlamendile väga olulise rolli. Tegelikult on nõukogu ja Euroopa Parlamendi volitused lepingus sõnastatud ühtemoodi. Seega muudetakse Lissaboni lepinguga nn ühenduse meetodit tugevamaks Euroopa Liidu meetodiks. Lisaks laiendatakse seda meetodit endisele justiits- ja siseküsimuste sambale.

Olen oma raportis rõhutanud, et selleks, et institutsioonid saaksid tõhusalt toimida, on vaja õigusloome- ja eelarvealast tööd jõuliselt kooskõlastada. Raportis kutsutakse üles koostama programme seadusandliku töö, sealhulgas eelarve kohta mitmeaastases perspektiivis. Väga oluline on üldasjade nõukogu roll Euroopa Liidu Nõukogus, sest nõukogu eesistuja peab hakkama üldasjade nõukogu kaudu pidama dialoogi Euroopa Parlamendiga. Selgelt kinnitatakse ka komisjoni ülesannet olla algatuste tegija; kahjuks kavatsetakse vähendada volinike arvu, et kolleegium oleks väiksem. Sellest tulenevalt peab komisjon kolleegiumina töötamiseks tugevdama veelgi oma sisemist korraldust.

Üks oluline uus asi on komisjoni asepresidendist uue kõrge esindaja kahesuguse rolli ülim tähtsus välisasjade ja julgeoleku valdkonnas. Oma raportis rõhutan, et just tema enda huvides on tihe koostöö komisjoniga, et kasutusele võetaks kõik liidu välispoliitilised ressursid.

Lõpetuseks tahan öelda, et pärast valimisi seisab meil ees väga keeruline üleminekuaeg, samuti raske üleminek esimesena kohaldatavalt Nice’i lepingult Lissaboni lepingule, mis loodetavasti saab aasta lõpuks heakskiidu. Kutsun Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles kaaluma koos veel kord, kuidas seda üleminekut korraldada, ja ma ei mõista, miks sellega ei ole juba nüüd rohkem tegeldud. Vastasel juhul valitseb oht, et pärast valimisi oleme olukorras, kus me ei tea, mis konkreetselt peaks sündima hakkama. Et selline olukord ei tule kellelegi kasuks, siis sõlmigem selle kohta selged kokkulepped.

  Elmar Brok, raportöör. – (DE) Härra juhataja, proua asepresident, lugupeetud eesistujariigi Tšehhi esindajad, daamid ja härrad, nagu eelkõnelejad juba ütlesid, on praegu käes tähtis hetk – mitte sellepärast, et arutatakse meie raporteid, vaid sellepärast, et on selgunud, et 26 riigi parlamendid on Lissaboni lepingu ratifitseerinud ja veel vaid ühes riigis tuleb läbi viia lubatud rahvahääletus.

Asjaolu, et 26 riigi parlamendid on Lissaboni lepingu ratifitseerinud, näitab, et tegemist on parlamentidevahelise lepinguga. Euroopa Liidu ühendamise käigus on tehtud suuri edusamme, aga kunagi varem ei ole olnud sellist lepingut nagu Lissaboni leping, millega tugevdatakse nii Euroopa Parlamenti kui ka riikide parlamente ja demokraatiat, viiakse sisse kodanikualgatus ning kindlustatakse riikide parlamentidele jõu andmise kaudu poliitiliselt ja õiguslikult subsidiaarsuse põhimõtet.

Seetõttu paneb imestama, et need, kes on ennast demokraatia loojatena esile tõstnud, on selle lepingu vastu. Nad ei poolda Lissaboni lepingut, sest ei taha omistada Euroopa ühendamisele demokraatlikku legitiimsust. Neile on Euroopa ühendamine vastumeelne ja nad kardavad, et selline Euroopa võib demokraatlikuma, läbipaistvama ja tulevikuprobleemidega silmitsi seistes otsustusvõimelisemana võita populaarsust. Sellepärast nad oma valesid räägivadki.

Lubage mul siinkohal väljendada ka tänu eesistujariigile Tšehhile ja eelkõige peaminister Topolánekile, kes olukorras, mis oli talle isiklikult raske ja mille eest ta ei vastutanud, võitles oma ametiaja viimasel päeval selle eest, et saavutada Tšehhi senatis piisav häälteenamus.

See häälteenamus ei olnud napp, vaid see oli 54 häält 20 vastu. See on tohutu edu Lissaboni lepingu pooldajate kasuks. Loodan, et pärast seda, kui 26 valitud rahvaesindust on oma otsuse teinud, ei venita täitevvõimu esindajad demokraatlikku protsessi allkirja andmisest keeldumisega. Usun, et nad täidavad antud lubaduse ja kirjutavad lepingule alla.

Valimiskampaania käigus toimunud mõttevahetustest loeme välja, et finantskriisi tõttu kaotavad kõik riigid, mis tegutsevad maailmas üksi. Just seetõttu on eriti tähtis, et seda ka Iirimaal tunnistatakse ning et Iirimaa huvide kaitse nimel muudab Iiri rahvas meelt, kui uskuda arvamusküsitlusi. Olen kindel, et sotsiaalklausli kaudu ning rõhuasetuse kaudu sotsiaalsele turumajandusele, mitte röövkapitalismile, ehk teisisõnu sotsiaalses mõttes pühendumise kaudu on see ühtlasi leping tavakodanike jaoks. Nii saame oma huve maailmas koos kaitsta.

Et kontrollida tõesti haldusbürokraatiat, riikide valitsusi, komisjoni või nõukogu masinavärki siin Brüsselis ja Strasbourgis, tuleb meil tekitada tihe koostöö Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel.

Välis-, julgeoleku-, justiits- ja sisepoliitikas ning Europoli üle järelevalve teostamisel on palju ühist tööd. Riikide parlamentidele on vetoõiguse kaudu antud hulk võimalusi. Oranž ja kollane kaart ning tegevusvabadus tagavad neile võimalused subsidiaarsuse kontrollimiseks ning nõukogu liikmeks olek ka omaenda valitsuste paremaks kontrollimiseks. Nii on nende demokraatlik legitiimsus kahekordne. Seetõttu ei ole Euroopa Parlament ja riikide parlamendid – siin teeme oma raportis mitu konkreetset ettepanekut – selles protsessis mitte vastased, vaid liitlased, kes soovivad teostada Euroopa üle demokraatlikku järelevalvet, viia Euroopat edasi ja mitte lasta tal manduda Euroopaks, mida kontrollivad partei funktsionäärid. Seetõttu on Lissaboni leping hea ja sobiv ning riikide parlamendid ja Euroopa Parlament ei hiili sellest vastutusest kõrvale.

  Catherine Guy-Quint, raportöör. – (FR) Härra juhataja, proua volinik, daamid ja härrad, mul on väga hea meel esitleda täna õhtul raportit Lissaboni lepingu finantsaspektide kohta, mis on nüüd eelarvekomisjonis juba mõnda aega valmis olnud. Tegemist on viimase sel ametiajal koostatud eelarvealase raportiga ja minu viimase parlamendi raportiga.

Eelkõige on mul väga hea meel näha, et Euroopa Parlamendil on jätkunud julgust esitleda meie raporteid nn Lissaboni paketis, et täita kodanikele antud lubadus teavitada neid selle lepingu tagajärgedest. Teadlikum kodanik hääletab kõiki asjaolusid teades. Euroopa Parlamendis Lissaboni lepingust rääkimine ei ole demokraatia eitamine, pigem vastupidi. Lepingu rakendamisel on institutsioonide volitustele eelarve valdkonnas olulised tagajärjed ja finantsmõjud.

Reform on Euroopa Parlamendi jaoks tegelikult kasulik. Ei tohiks unustada, et peale mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamise ei ole eelarvemenetlust 1975. aastast alates sisuliselt muudetud. Seetõttu oli eelarvekomisjoni jaoks oluline kõnealuseid muudatusi analüüsida, veendumaks, et tegemist on tingimustega, mida meie institutsioon vajab, et säilitada ja isegi tugevdada oma rolli eelarvepädeva institutsioonina. Lepingus sisalduvate eelarvealaste probleemide lihtsustamine ja selgitamine ongi kogu selle raporti mõte.

Minu põhisoov oli kaitsta parlamentaarse institutsiooni eesõigusi. Tulevastelt parlamendiliikmetelt ei tohi võtta volitusi rääkida kaasa edaspidistes eelarvemenetlustes ja mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavates läbirääkimistes.

Need sisulised muudatused on kolme liiki. Esiteks aluslepingute muudatused. Uus eelarvemenetlus tähendab Euroopa Parlamendi jaoks tõelist edasiminekut ja uusi ülesandeid, sest kõigepealt kaob kohustuslike ja mittekohustuslike kulude eristamine. Järgmine on üks lugemine eelarvemenetluses koos tagasipööramisvõimaluse kehtestamisega juhuks, kui nõukogu lükkab ühise seisukoha tagasi, ning ühise seisukoha ettevalmistamise eest vastutava lepituskomitee loomine ja viimasele range ajakava ettenägemine. Lisaks tehakse uues mitmeaastases finantsraamistikus muudatusi, mis tugevdavad Euroopa Parlamendi rolli. See raamistik muutub kohustuslikuks. Selle vastuvõtmiseks on vaja nõukogu üksmeelt ja Euroopa Parlamendi nõusolekut. Lisan, et see võetakse vastu täiesti uue ja erilise menetluse tulemusena.

Mis puutub uude finantsperspektiivi, siis meie soov on selle viieaastane kestus, nii et see kattuks Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajaga. Nii vastutavad volinikud enda tehtud eelarvealaste valikute eest rohkem. Kaasotsustamist laiendatakse finantsmääruse vastuvõtmisele ja selle kohaldamisviisidele. Kuid kahjuks jääb omavahendeid puudutava otsuse tegemine nõukogu pädevusse. Euroopa Parlamendiga lihtsalt konsulteeritakse, välja arvatud kohaldamisviiside küsimuses.

Eelarvedistsipliin läheb seega osaliselt tagasi Euroopa Parlamendi pädevusse, kellel on õigus mitmeaastane finantsraamistik tagasi lükata. See on tõeline edasiminek. Euroopa Parlamendi tulevane koosseis peab teadma, mis tuleb läbi rääkida uue finantsmääruse alusel, mille puhul Euroopa Parlament on kaasotsustaja, ning mida reguleeritakse uue institutsioonidevahelise kokkuleppega, mille puhul on Euroopa Parlamendil üksnes tagasilükkamise või heakskiitmise õigus.

Lõpetuseks kaasnevad liidu uute kohustustega uued finantsvajadused. Esiteks luuakse välissuhete pakett koos selle põhiliseks osaks oleva Euroopa välisteenistuse ja komisjoni asepresidendist kõrge esindajaga ning seejärel uus energia-, kosmose-, turismi­, teadusuuringute-, kodanikukaitse-, halduskoostöö- ja spordipoliitika.

Lugupeetud daamid ja härrad, nagu te aru saite, on Lissaboni lepingus ette nähtud muudatused olulised.

  Sylvia-Yvonne Kaufmann, raportöör. – (DE) Härra juhataja, daamid ja härrad, see on minu viimane Euroopa Parlamendi täiskogu istungil peetav kõne ja Euroopa kodanikualgatuse raportöörina on mul hea meel, et sõna sain. Loodan, et praeguse õigusloomeperioodi viimasel istungil homme annab Euroopa Parlament poliitilise märguande selle kohta, et ta võtab suuna Euroopa toomisele oma kodanikele lähemale ja edendab projekti, mis on mulle palju aastaid südamelähedane olnud.

Lubage mul algatuseks teha mõningaid tähelepanekuid. Kahetsusega näen, et ei minu fraktsioon ega ka partei – ja ma valin siin oma sõnu hoolikalt – ei suutnud kodanikualgatust toetada. Kuigi ühelt poolt ei lasta kunagi käest võimalust kaevata ELi puuduliku demokraatia üle, keeldutakse teisalt üldiselt midagi tõsiselt ette võtmast, et muuta Euroopa demokraatlikumaks. Selline käitumine ei ole tõsiseltvõetav ega ka ettenägelik. See takistab Euroopa arengut, mida kodanikud on nii kaua nõudnud, ja ma ei saa ega taha sellega nõustuda.

Enne oma volituste lõppemist tahan tänada kõiki Euroopa Rahvapartei (Kristlike Demokraatide) ja Euroopa Demokraatide fraktsiooni, Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni, Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni ning Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni liikmetest kolleege, kes mind raporti koostamisel toetasid. Tahan tänada põhiseaduskomisjoni esimeest Jo Leinenit ning eelkõige kõiki koordinaatoreid ja variraportööre nimetatud neljast fraktsioonist. Tänan teid väga hea koostöö eest, mis ületas partei- ja riigipiirid, ning selle eest, et me suutsime koos edendada Euroopa lõimumise projekti.

Proua asepresident, Lissaboni lepingus sisalduv säte kodanikualgatuse kohta on kahtlemata Euroopa lõimumisel oluline tähis. Õigupoolest ei taha me Euroopa Liidus mitte riike, vaid inimesi ühendada. Sellega hakatakse täiesti uuel moel tegelema, kui Euroopa õigusloomesse kaasatakse otseselt kodanikud, nagu muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 11 lõikes 4 on esimest korda ajaloos sätestatud. Miljon kodanikku saavad siis õiguse paluda komisjonil esitada konkreetne määruse või direktiivi eelnõu, nii nagu nõukogu on saanud teha alates 1957. aastast ja Euroopa Parlament alates 1993. aastast.

Minu raportis on Euroopa Parlament toonud välja Euroopa kodanikualgatuse tingimuste ja korra tulevase regulatsiooni põhipunktid ja vastavad suunised. Proua asepresident, kui Lissaboni leping jõustub, ei oota ma komisjonilt mitte üksnes esimesel võimalusel ettepaneku esitamist, vaid võimaluse korral ka minu raportis sisalduvate suuniste järgimist. Konkreetselt peaks komisjon toetama Euroopa Parlamendi seisukohta, mis kajastab märkimisväärse osa liikmesriikide arvamust muudetud ELi lepingu artikli 11 lõike 4 mõistes. Minu raportis pakutakse vastavaks arvuks välja seitse. On oluline, et ei kehtestataks lihtsalt mingit suvalist arvu, sest esiteks peab see suutma õigustada seda, et piiratakse ELi kodanike õigust kodanikualgatuses võrdselt osaleda, sõltumata kodakondsusest, ja teiseks peab see olema suunatud asjakohase eesmärgi saavutamisele. See tähendab, et liikmesriikide minimaalse arvu kehtestamisega tuleb tagada, et Euroopa õigusloomeprotsessi lähtepunkt ei kajasta üheainsa liikmesriigi erihuve, vaid Euroopa üldise heaolu huve.

Lisaks palun erilist tähelepanu pöörata protsessi ülesehitusele, iseäranis kodanikualgatuse vastuvõetavuse küsimusele. Esmatähtsateks kriteeriumideks tuleb lugeda sõbralikkust kodanike suhtes ja õiguskindlust. Kui ELi kodanikud on kaasosalised Euroopa õigusloomes ja soovivad teha ettepaneku kodanikualgatuse korras, on õiglane, et pädevad ELi organid teatavad esimesel võimalusel ja siduvalt, kas kavandatav algatus vastab Lissaboni lepingu õiguslikele nõuetele. On väga oluline, et seda tehtaks enne, kui hakatakse koguma toetusavaldusi, sest vajalikke ressursse eraldavatel liikmesriikidel on vaja õiguskindlust.

Lõpetuseks tahan tuletada Euroopa Parlamendile meelde, et kodanikualgatuse sätted ei langenud alla selgest taevast. Need sisaldusid juba Euroopa põhiseaduse lepingus, sest need töötati välja tihedas koostöös valitsusväliste organisatsioonidega põhiseaduse konvendis, kus osales ka osa parlamendiliikmeid. Nende lisamine põhiseaduse lepingu projekti ei olnud ei kindel ega ka juhuslik asi. Nad kajastavad konvendi liikmete ja demokraatlikule poliitikale pühendunud valitsusväliste organisatsioonide vaheliste pingeliste nõupidamiste tulemust. Nüüd teame, et see idee oli kuus aastat külmutatud. On viimane aeg sellele pärast nii pikka vaheaega elu sisse puhuda. Ühendatud Euroopas on saabunud otsedemokraatia aeg.

(Aplaus)

  Margot Wallström, komisjoni asepresident. – Härra juhataja, esiteks lubage mul väljendada erilist tänu kõikidele raportööridele. Ma imetlen väga teie pühendumust ja isegi visadust. Võib-olla seetõttu, et ma näen teie kindlas nõudmises käsitleda antud küsimusi Euroopa Parlamendis millenagi, mida minu abikaasa nimetab kangekaelsuseks, tunnen ma ennast täiesti sundimatult ja olen teie kõigiga saavutanud suurepärase koostöö.

Eriline tänu teile, kes te lahkute. Te ei ole kõige selle käigus olnud mitte üksnes suurepärased kaastöötajad ja partnerid, vaid ka head sõbrad ja tuju ülevalhoidjad. Tänan teid väga. Arvan, et teie, proua Kaufmann, võite olla uhke, et aitasite luua midagi, mida mina nimetan elektriliinide rajamiseks kodanike ja Euroopa institutsioonide vahele ning nende liinide käivitamiseks, te võite olla uhke, et kavandasite uued liinid ja andsite need käiku. Minu meelest see juba on midagi.

Loomulikult on mul hea meel, et ma saan osaleda tänaõhtusel arutelul – päeval, mil Tšehhi on viinud lõpule Lissaboni lepingu ratifitseerimise parlamendis. Tänane hääletus suurendab nende liikmesriikide arvu, kelle parlament on lepingut toetanud, 26ni. Arvan, et praegune arutelu annab hea võimaluse tuletada Euroopa kodanikele meelde Lissaboni lepingu rolli demokraatlikuma ja ühtsema Euroopa Liidu loomisel.

Majanduskriisi ajal on rohkem kui kunagi varem vaja hästitoimivat Euroopat, kus on demokraatia kindlustamiseks paigas õiged süsteemid. Lissaboni leping annaks ELi demokraatlikele institutsioonidele, kõige selgemalt Euroopa Parlamendile vajalikud volitused. See aitaks ELil tegutseda maailmas ühtsemalt ja järjekindlamalt. Samuti võimaldaks see Euroopal tegelda tõhusamalt praeguste põhiprobleemidega sellistes valdkondades nagu kliimamuutus ja energiajulgeolek.

Täna õhtul arutatavad raportid aitavad lepingu kehtimahakkamisel tagada ka selle kiirema ja sujuvama rakendamise.

Lepingust maksimaalse kasu saamiseks on väga oluline institutsioonidevaheline hea koostöö ning komisjon on võtnud eesmärgiks tegutseda selle saavutamise nimel Euroopa Parlamendi ja teiste institutsioonide partnerina.

Iirimaa rahvahääletus tuletas teravalt meelde vajadust lisada tugevamalt Euroopa teema riiklikul tasandil peetavatesse aruteludesse. Hääletamist mõjutavaid sisulisi mureküsimusi tuleb võtta tõsiselt ja just seda eelmise aasta detsembris toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel tehtigi. Õiguslikud tagatised ja otsus komisjoni suuruse kohta näitavad, et Euroopa poliitiline juhtkond austab Iirimaa tulemust ning tahab mõista vastuhääletamise põhjuseid ja vastata kahtlustele. Kuid need näitasid ühtlasi kindlaksjäämist sellele, et Lissaboni leping on Euroopa jaoks õige tee.

Ka seetõttu on pärast kõnealust hääletust veel kaheksas liikmesriigis lõpetatud parlamentaarne menetlus kaheksa jah-sõnaga.

Euroopa Parlamendi raportid kujutavad koos endast lepingu põhipunktide põhjaliku analüüsi. Lähtealuseks on püüdlemine selle poole, mida Lissaboni leping võib ELi jaoks anda – selle suhtumisega nõustub komisjon täielikult.

Need raportid on eriti väärtuslikud meie arusaama süvendamisel sellest, kuidas leping peaks tegelikult toimima. Oma erisugusel moel näitavad kõik viis raportit tugevat ja enesekindlat Euroopa Parlamenti, kes otsib viise, kuidas suurendada lepingu pakutavaid võimalusi, et parandada ELi tegevuse tõhusust, mõjusust ja vastutustundlikkust valijate ja kodanike huvides.

Härra Dehaene’i raport sisaldab palju olulisi üksikasju ja komisjon jagab suuresti raportis sisalduvat lepingu tõlgendust. Raporti põhiline tugevus on selgus, millega tõendatakse, et lepingu rakendamine ei tähenda ühe institutsiooni tugevdamist teise arvelt – Euroopa Liit saab kodanike ootustele vastata vaid juhul, kui kõik institutsioonid on tugevad ja teevad tõhusat koostööd.

Raportis pööratakse erilist tähelepanu ülemineku küsimusele ja palju kasu oleks olnud sellest, kui leping oleks jõustunud enne käesolevat institutsioonilise ülemineku aastat. Kahjuks ei olnud see võimalik. Seega vajame pragmaatilist ja paindlikku lähenemisviisi ning peame edasiliikumiseks leidma mõistliku tee, milles arvestatakse vajadusega vältida sel aastal igasugust institutsioonilist vaakumit, tagatakse järgmisele komisjoni koosseisule oluline võimalus kasutada kõiki oma demokraatlikest volitustest tulenevaid õigusi ja austatakse Euroopa Parlamendi rolli. Härra Dehaene’i raportis nähakse ette mudel, mis aitab meil kõigil edasiliikumiseks selline tee leida.

Härra Dehaene’i raportis kutsutakse üles arvestama isikute ELi kõrgetele ametikohtadele nimetamisel nii poliitilisel ja soolisel tasakaalul põhineva kui ka geograafilise ja demograafilise tasakaalu kriteeriumiga. Tänapäeva Euroopas, kus enam kui 50% rahvastikust on naised, on nad poliitilises elus endiselt vähe esindatud. Nagu teate, on praeguses komisjonis läbi aegade suurim arv naisvolinikke. Aga sellest ei piisa ikka veel. Soolise tasakaalu parandamine peaks olema eesmärk komisjoni järgmise koosseisu ametisse nimetamisel; selle eesmärgi saavutamine on võimalik Euroopa Parlamendi järgmise koosseisu tugeva poliitilise toetuse korral.

Samuti loodan, et Euroopa Parlamendis ja ELi kõrgetel ametikohtadel on edaspidi rohkem naisi. Kui neid pole, jääme me kõik ilma nende teadmistest, kogemustest ja ideedest.

Proua Guy­Quinti raportis käsitletakse teist olulist küsimust – kuidas korraldada liidu finantsplaneerimistsüklit nii, et ELi eelarvet kasutataks kõige paremini ja raha suunataks poliitiliselt esmatähtsate küsimuste lahendamiseks. Ajal, mil avalik rahandus on suure surve all, peab meil kehtima sobiv kord, et saada olemasoleva raha eest parim tulemus. Stabiilsuse ja reageerimisvõime tasakaal eelarve planeerimisel on ELi tegevuse kavandamisel ülimalt tähtis ning komisjon pöördub selle küsimuse juurde tagasi eelarve läbivaatamise käigus.

Härra Leineni raportis näidatakse, kuidas mõjutab Lissaboni leping Euroopa Parlamendi tööd, ning käsitletakse väga põhjalikult uute poliitikavaldkondade, volituste ja menetluste mõju Euroopa Parlamendile. Näiteks toonitatakse raportis liidu välistegevuse üle piisava kontrolli tagamise tähtsust ja tingimata oleme me valmis tegema kindlaks, milline on parim viis selle saavutamiseks. Kuid neis viisides saab kokku leppida alles siis, kui komisjoni asepresidendist kõrge esindaja on ametisse astunud.

Nii sellel teemal kui ka paljudel teistel teemadel, sealhulgas komiteemenetlust ja delegeeritud õigusakte puudutavates küsimustes, ootame pikisilmi kõikide tõstatatud küsimuste lahendamist käsitlevaid mõttevahetusi Euroopa Parlamendiga.

Lubage mul asuda nüüd proua Kaufmanni koostatud raporti juurde, mis selgitab üheselt, kuidas kodanikualgatus saab tuua liidu demokraatiasse uue mõõtme. Kodanikel tekib võimalus esitada komisjonile üleskutse teha uusi poliitilisi algatusi. See on üks valdkond, milles komisjon kavatseb – samuti konsultatsioonide põhjal – kohe pärast lepingu jõustumist kiiresti tegutseda, et saada pilt sidusrühmade ja kodanike ootustest. Komisjoni arvamus langeb paljuski kokku proua Kaufmanni soovitustega.

Kuid on ka mõned valdkonnad, mida tuleks veel arutada. Me tahame leida õige tasakaalu kodanike jaoks lihtsa menetluse ning sellise menetluse vahel, mis tagab algatuste legitiimsuse ja kaalukuse.

Näiteks liikmesriikide miinimumarvu puhul tuleks meil ühtlasi põhjalikumalt kaaluda lepingus ette nähtud menetluskorda.

Lõpetuseks – härra Broki raport hõlmab valdkonda, milles nii Euroopa Parlament kui ka komisjon on viimastel aastatel astunud olulisi samme, s.o suhteid riikide parlamentidega. Praegune Euroopa Parlament on rajanud teed parlamentidevaheliste konverentside kasutamisel ja on leidnud mõningaid väga kasulikke võimalusi tõelise parlamentide võrgustiku loomiseks.

Nagu teate, on komisjon rajanud täiesti uue riikide parlamentidega peetava dialoogi süsteemi ja selles valdkonnas on tehtud suuri edusamme. Alates 2006. aastast ei ole komisjon saatnud parlamentidele mitte üksnes konsultatsioonidokumente, vaid ka õigusaktide ettepanekuid, ja on palunud parlamentidel vastata. Seniajani oleme saanud ligikaudu 400 arvamust, millele oleme ka vastanud, ning samuti oleme kõvasti suurendanud otseste sidemete arvu, nii et pärast komisjoni ametisseasumist on volinike ja riikide parlamentide vahel leidnud aset enam kui 500 kohtumist. Nagu raportist näha, on seega Lissaboni lepingu uued riikide parlamente käsitlevad sätted täielikult kooskõlas viimaste aastate suundumusega ja ma arvan, et need tugevdavad Euroopa nn parlamentaarset perekonda veelgi.

Koos näitavad need raportid, kuidas Lissaboni leping süvendaks Euroopa demokraatiat ja tooks tulemusi Euroopa kodanike jaoks. See on meile suurepärane sõnum, millega minna vastu Euroopa Parlamendi valimistele, ja samuti oivaline lähtekoht lepingu enda rakendamise ettevalmistamiseks.

  Juhataja. – Enne kui annan sõnajärje kõnelejatele, luban endale mõningase vabaduse, mida minu arvates võiks võimaldada meie praeguses ametiaja etapis ja sellisel õhtusel ajal istungit juhatavale isikule, sest on õige, et hilisõhtustel istungitel on oma eelis.

Tahan teile öelda, et kavatsen kohe esitada Euroopa Parlamendi presidendile ja juhatusele ettepaneku, et nad valmistaksid ette väljaande, mis sisaldab Lissaboni lepingut ennast, kõnealust viit raportit ja nendega seotud resolutsioone koos raportööride ja voliniku sissejuhatustega.

Usun, et sedalaadi dokument, mis tõlgitaks Euroopa Liidu 23 ametlikku keelde ja mida levitataks 27 liikmesriigi meeste ja naiste hulgas, oleks väga tähtis Lissaboni lepingu tähenduse ning Euroopa Parlamendi jõupingutuste ja tegevuse mõistmisel. Samuti oleks see väljateenitud austusavaldus viiele raportöörile, iseäranis proua Guy­Quintile ja proua Kaufmannile, kes on meile teada andnud, et nad lahkuvad Euroopa Parlamendist, kuid keda me alati tänusõnadega meenutame.

  Michael Gahler, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Härra juhataja, nagu näete, olen sündmuse tähistamiseks teadlikult asunud härra Zahradili kohale.

Tahan väliskomisjoni nimel rõhutada, et meie arusaamist mööda peaks tulevane komisjoni asepresidendist kõrge esindaja andma täielikult aru Euroopa Parlamendile sel lihtsal põhjusel, et nagu kõigil teistel volinikel, on ka temal vaja ametisse astumiseks Euroopa Parlamendi usaldust. Kui üks inimene täidab kahesuguseid ülesandeid, peab säilima senine tava, et täiskogus ja väliskomisjonis peetakse järjepidevat poliitilist dialoogi.

Et ülekaalukas enamus meist soovib Euroopa Liidu osalemist välispoliitikas ühtsema ja aktiivsemana, on selle ametikoha tulevaste täitjate endi huvides kindlustada oma tegevusele Euroopa Parlamendi toetus. Meie täitevvõimu esindaja poliitilisi plaane ja seisukohti saab regulaarselt arutada ka väliskomisjoni koosolekutel, kus alaliste esindajate komitee tulevane esimees annab teavet komitees arutatavate küsimuste kohta. Kui seda nõutakse, siis tuleb vastavat tava kohaldada ka eriesindajate suhtes.

Tulevikus tuleks otsust isiku määramise kohta julgeoleku ja kaitsepoliitika valdkonda kuuluvale ametikohale arutada Euroopa Parlamendis, et anda kolmandates riikides toimuvatele operatsioonidele suurem demokraatlik legitiimsus.

Mis puudutab Euroopa välisteenistust, siis leiame, et Euroopa Parlament peab olema täielikult kaasatud ettevalmistavatesse toimingutesse. Me toetame seisukohta, et see teenistus peaks halduslikus mõttes olema määratud komisjoni juurde.

Samuti tahame saavutada selle, et tulevikus ilmuksid ELi kolmandates riikides töötavate delegatsioonide juhid enne lõplikku ametisse nimetamist väliskomisjoni ette. Arvan, et kui isik ei jäta head muljet omaenda parlamendiliikmetele, siis peaks võimalused nimetada see isik välisriigis asuvale ametikohale olema väikesed.

Samuti palume, et kogu Euroopa Liidu välispoliitikat, sealhulgas ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, rahastataks tulevikus ühenduse eelarvest. Kuid pärast Lissaboni lepingut sõlmitavas lepingus tahaksin näha ka ühiste sõjaliste kulutuste ilmumist eelarvesse.

  Andrew Duff, väliskomisjoni arvamuse koostaja. – Härra juhataja, nagu eelkõnelejad juba ütlesid, on ühise välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika väljatöötamine üks suuremaid loodetavaid preemiaid, mis Lissaboni lepingu tulemusena meile antakse. Seega mõjutavad ettevalmistatavad muudatused riikide parlamente oluliselt.

Loomulikult jäävad neile alles riikliku julgeolekuga seotud kohustused, aga neilt peaks nõutama ka juhtivat rolli tihedas ja regulaarses koostöös Euroopa Parlamendiga ühise Euroopa poliitika kontrollimisel ja kujundamisel, oma ministrite nõukogus tehtud töö hindamisel ja selle kohta küsimuste esitamisel ning ajakirjandusele ja avalikkusele teabe andmisel teataval määral uue tegelikkuse kohta, kus parim välispoliitika sünnib siis, kui otsitakse, leitakse ja visandatakse Euroopa ühishuvi.

  Thijs Berman, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (NL) Härra juhataja, täna kiitis Tšehhi senat Lissaboni lepingu heaks. Nüüd võiks öelda, et jäänud on veel Iirimaa ning seejärel on meil olemas leping, mis annab ka minu arengukomisjonile lisavõimalusi parema poliitika ajamiseks.

Kuid praegu Iirimaale survet avaldada oleks tohutu viga. Me oleme sõltumatute riikide liit ja iirlastel on õigus teha ise oma otsuseid. Igasugune väline surve suurendab kogu ELi lõhkiminemise ohtu, sest kõikidest neist täna siin parlamendis välja öeldud ilusatest ja enesega rahul olevatest sõnadest hoolimata on Euroopa Liit sügavas usalduskriisis. Sellise kriisi saab lahendada vaid tulemuste saavutamise, sotsiaalpoliitika, majanduse elavdamisse investeerimise, keskkonnale ohutu puhta energia kindlustamise ning sotsiaalsete õiguste kaitsega siin ja kogu maailmas, kuid kõige selle käigus peame austama iga liikmesriigi õigust ise enda jaoks tõhusaid lahendusi otsida.

Koostöö on vajalik ja see on kindlasti tõsi ka antud kriisis, aga peab olema ka julgust jääda iseendale truuks. Sellest tulenevalt ei oleks Iirimaale surve avaldamine kohane ei iirlaste ega ka ülejäänud Euroopa suhtes. Et suurtest püüdlustest kasu oleks, laske ELil tagasihoidlikult käituda.

  Danutė Budreikaitė, arengukomisjoni arvamuse koostaja. – (LT) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahaksin toonitada, et Lissaboni leping annab Euroopa Liidule rohkem algatusvõimalusi arengukoostöö poliitika kujundamiseks, aitab parandada abiandjate koostööd ning tegelda tööjaotuse ja abiandmise tõhustamisega. Kuid samuti tähendab see, et ELi institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, peavad hakkama kandma suuremat vastutust.

Arengukoostöö poliitika edukaks elluviimiseks on vaja asjakohast haldusstruktuuri, tuleb kõrvaldada praegused vastuolud komisjoni peadirektoraatide ülesehituses ja pädevuses nii poliitika kui ka eelarve valdkonnas ning anda sellealane ainupädevus arengu peadirektoraadile.

Et arengukoostöö poliitikat viiakse ellu tavamenetluse kohaselt, on oluline määratleda väga täpselt Euroopa Parlamendi arengukomisjoni volitused. Lissaboni leping võimaldab paremini saavutada arengukoostöö eesmärke, milleks on maailmas esineva vaesuse vähendamine ja lõpuks kaotamine.

  Georgios Papastamkos, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostaja. – (EL) Härra juhataja, rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamuse koostajana tahan juhtida tähelepanu sellele, et Lissaboni lepinguga tehtavad muudatused ühise kaubanduspoliitika valdkonnas aitavad üldiselt kaasa selle poliitika demokraatliku legitiimsuse edendamisele ning Euroopa Liidu välistegevuse läbipaistvuse ja tõhususe suurendamisele. Eelkõige tooksin välja liidusisese institutsioonilise tasakaalu ümberkujundamise selliselt, et Euroopa Parlamendile on antud ühise kaubanduspoliitika kohaldamisala määratlemisel kaasotsustaja roll. Euroopa Parlament peab nõustuma ka kõikide sõlmitud kaubanduslepingutega.

Kuid tahan rõhutada tasakaalu puudumist Euroopa Parlamendi ühise kaubanduspoliitikaga seotud sise- ja välispädevuse – in foro interno ja in foro externo – vahel, sest Lissaboni lepinguga ei anta parlamendile õigust kiita heaks komisjoni volitusi kaubanduslepingut käsitlevate läbirääkimiste pidamiseks. Arvestades, et Euroopa Parlamendil on sellegipoolest õigus kehtestada eeltingimused oma nõusoleku andmiseks liidu kaubanduslepingutele, leian, et Euroopa Parlamendi ja komisjoni suhete reguleerimiseks on vaja laiendatud raamlepingut.

Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide dialoog peaks olema tihedam, sest kõik ühise kaubanduspoliitikaga hõlmatud küsimused jäävad liidu ainupädevusse. Kõik kaubanduslepingud on liidu lepingud ning edaspidi ei sõlmi neid enam liit ja liikmesriigid mõlemad.

  Evelyne Gebhardt, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Härra juhataja, ka siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonis näeme me Lissaboni lepingust tulenevat suurt kasu, millest me ei tahaks ilma jääda, eriti tarbijakaitse valdkonnas. On väga huvitav märkida, et Lissaboni lepingus on tarbijakaitse muutunud eri valdkondi läbivaks eesmärgiks, mis loomulikult muudab tarbijakaitse palju tugevamaks. See valdkond on Euroopa Liidu kodanike jaoks eriti oluline, sest me saame neile iga päev näidata, mida Euroopa Liit nende heaks teeb. Kodanikud küsivad selle kohta pidevalt. Asjaolu, et see sisaldub nüüd artiklis 12, mitte umbes sajandas artiklis, on samuti oluline, sest see tähendab, et tarbijakaitsele on omistatud hoopis suurem tähtsus.

Minu arvates on hea, et meil on Lissaboni leping. Mul on väga hea meel, et ka Prahas ratifitseeris senat lepingu. Nii anti selgelt märku, et me pooldame seda sotsiaalset ja kodanikele mõtlevat Euroopat, mida me tahame tulevikuks ette valmistada. Aitäh, et lubasite meil seda täna taas näidata. Eriline tänu teile, proua Kaufmann, väga hea töö eest konvendis. Te saavutasite seal midagi väga olulist.

  Oldřich Vlasák, regionaalarengukomisjoni arvamuse koostaja. – (CS) Härra juhataja, daamid ja härrad, tahan regionaalarengukomisjoni nimel lisada Lissaboni lepingut käsitlevatesse aruteludesse territoriaalse mõõtme. On tõsiasi, et kohalikud omavalitsused, vallad ja piirkonnad peavad tulema toime Euroopa õiguse ja poliitika järjest suurema mõjuga. Sellega seoses tõestas Utrechti ülikoolis tehtud uuring, et igal aastal võtavad ühenduse organid vastu rohkem kui sada õigusakti, millel on vahetu mõju kohalikele omavalitsustele. Seitsekümmend protsenti meie koostatud õigusaktidest ja võetud meetmetest tuleb tegelikult rakendada piirkondades, linnades ja kohalikes kogukondades.

Seetõttu võivad kohalikud omavalitsused vaidlusalust Lissaboni lepingut oma vaatepunktist näha positiivses valguses. Tegelikult sisaldab Lissaboni leping protokolli subsidiaarsuse põhimõtte kohaldamise kohta ehk teisisõnu protokolli, mille kohaselt on õigusnormi vastuvõtmine kõrgemal, antud juhul Euroopa tasandil õigustatud üksnes siis, kui selline lähenemisviis on märkimisväärselt tõhusam ja vajalikum. Lepingu järgi tuleb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning nende liitudega pidada tulemuslikumaid konsultatsioone. Teine kehtima hakkav säte sisaldab komisjoni kohustust vähendada igast uuest õigusaktist tulenevat finants- ja halduskoormust. Nimetatud meetmed peaksid tagama Brüsseli suurema tähelepanelikkuse linnapeade ees seisvate tegelike probleemide suhtes ja parema valmiduse neid lahendada. Tahan siin rõhutada ka seda, et päris kindlasti ei ole tegemist viimase aluslepingute muudatusega, mida me arutame. Seetõttu peaksime hakkama hoolega mõtlema muudatustest, mida tuleb teha selleks, et ELi õiguslik alus oleks arusaadav, püsiv ja kõikidele kodanikele kasutoov.

Daamid ja härrad, ma ei tahaks siin hakata hindama Lissaboni lepingu häid ja halbu külgi. Te kõik teate, et Tšehhi Vabariigi arvamus on kriitiline, kuid realistlik. Seda kinnitas lepingu tänane arutelu ja sellele järgnenud heakskiitmine Tšehhi parlamendi senatis.

  Johannes Voggenhuber, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamuse koostaja. – (DE) Härra juhataja, ma võtan sõna kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel. Ma olen natuke pahane, sest oleksin tahtnud teada ka arengukomisjoni arvamust, aga härra Berman kasutas oma kõneaega meie hoiatamiseks Iirimaale surve avaldamise eest.

Selline suhtumine on kindlalt üks põhjus, miks me täna õhtul seda arutelu peame. Leian end küsimas, kas Euroopa Parlamendil on endiselt õigus rääkida oma kodanikega, pidada mõttevahetusi ja kaitsta põhiseadusliku protsessi kallal kümme aastat tehtud töö tulemusi või süüdistataks meid sellise dialoogi korral surve avaldamises ja väljapressimises. Maailm on ikka imelik.

Mulle oleks meeldinud, kui Euroopa Parlament oleks seda lepingut Euroopa Liidu kodanike ees kaitsnud palju häälekamalt, teravamalt ja avatumalt ega oleks jätnud kõike valitsuste hooleks, kellel on väga sageli suhteliselt kaksipidine suhtumine lepinguga kaasnevasse arengusse.

Härra juhataja, paljud euroskeptikud väidavad, et lepingusse sisse kirjutatud demokraatlik areng on vähene ja et tegelikult peitub selle katte varjus tume ja kurjakuulutav Euroopa. Usun, et kerge pilguheit sisejulgeoleku, justiits- ja politseivaldkonnale, selle allutamisele ühenduse kontrollile, Euroopa Parlamendi kaasotsustamisõigusele ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamisele lükkab need väited ümber ning paljastab nende eksitava, propagandistliku ja võhikliku olemuse.

Minu jaoks on see valdkond ehk ikka veel kõige häirivam näide demokraatia puudumisest Euroopa Liidus. Ma ei ole kunagi pidanud võimude lahusust ajalooliseks filosoofiliseks põhimõtteks, vaid pigem on tegemist demokraatia aluspõhimõttega. Sellele on Lissaboni leping andnud väga otsustava ja tulevikku vaatava vastuse. See on üks põhiseaduse tundlikumaid teemasid. Tegelikult on politseid käsitlevate õigusaktide kohta teinud otsuseid siseministrid kinniste uste taga, ilma et kohtud või Euroopa Kohus oleksid neid kontrollinud ning ilma et oleks kohaldatud laiaulatuslikku põhiõiguste ja -vabaduste normistikku. Kuid see on muutumas ja see tähendab suurt sammu edasi Euroopa demokraatia poole. Ja veel kord, härra Berman, lepingu arutamine kodanikega ja selle kaitsmine on meie kohus, mitte surve avaldamine.

(Aplaus)

  Juhataja. – Mul on hea meel anda sõnajärg oma kaasmaalasele härra Carnero Gonzálezele. Tema on veel üks parlamendiliige, kes meiega koos järgmisel ametiajal ei jätka, ning ma tahan teda avalikult tänada suurte jõupingutuste ja ülimalt kiiduväärt töö eest, mille ta konkreetses valdkonnas ja praegu arutataval teemal on ära teinud.

  Carlos Carnero González, petitsioonikomisjoni arvamuse koostaja. – (ES) Tänan, juhataja ja sõber, nende heade sõnade eest, mis ilmselgelt muudavad mind sel hetkel, mil ma selle koosseisu ametiajal siin parlamendis viimast korda viibin, tundeliseks; aitäh koostöö eest kõigile, kellega mul on olnud au töötada, ja palun vabandust, kui olen teinud vigu. Olen püüdnud oma riigi kodanike ja kõikide eurooplaste heaks anda endast parima ning selle töö tegemisel on olnud tõeliselt erilisi aegu, näiteks konvendi periood.

Tegelikult räägime täna kodanikuõigustest ja mina kõnelen petitsioonikomisjoni nimel. Milline parlamendikomisjon asub kodanikele veel lähemal kui petitsioonikomisjon? See komisjon kaitseb Euroopa kodanike üht olulisemat õigust – nimelt petitsiooniõigust.

Asi on selles, et Euroopa Parlament on paljudes riikides tuntud just petitsiooniõiguse kasutamise kaudu. Meie, petitsioonikomisjoni liikmed, teame seda ja tegelikult teab seda kogu parlament. Lissaboni lepingus, mis muudab Euroopa Liitu demokraatlikumaks ja tõhusamaks, sisalduvad uued osad, näiteks põhiõiguste harta, ja uued vahendid, näiteks kodanikualgatus.

On tähtis, et näiteks petitsiooniõigust ja kodanikualgatuse õigust ei aetaks segamini. Tahan juhtida tähelepanu sellele, et muu hulgas on kodanikel õigus esitada petitsioon ja taotleda, et Euroopa Parlament nõuaks komisjonilt õigusakti koostamise algatamist; seega võib meil tulevikus kehtida nii Euroopa kodanikualgatus, millega kutsutakse komisjoni üles alustama õigusloomeprotsessi, kui ka võimalus esitada petitsiooniõiguse alusel Euroopa Parlamendi asjakohasele komisjonile petitsioon, milles palutakse parlamendil sama eesmärgiga pöörduda komisjoni poole. Meil tuleb vältida vastuolu ja püüda leida mõlemat võimalust tugevdav koostoime, mis muudab kodanikuõigused ELis selgemaks.

Loomulikult tahaks petitsioonikomisjon osaleda kodanikualgatusega seotud haldustegevuses. Eks kõik parlamendikomisjonid tahaksid asjaga seotud olla, kuid ma palun, et nimetatud õigus kehtestataks parimal võimalikul viisil. Usun, et sellega tähistataks ka tänast väga tähtsat päeva – Tšehhi senat ratifitseeris Lissaboni lepingu, nii et vaid üks samm on jäänud lepingu tõelisuseks saamiseni ja õigupoolest selle jõustumiseni siiani parima ELis koostatud dokumendi, s.o Euroopa põhiseaduse järglasena.

Kui see meil õnnestub, on kõik siinolijad, alates täna õhtul kohal viibivatest konvendiliikmetest, Euroopa Parlamendi liikmetena palju kasu toonud.

  Maria da Assunção Esteves, fraktsiooni PPE-DE nimel. – Härra juhataja, see on minu viimane kõne täiskogu ees ja seetõttu pisut teistsugune.

Kord tuleb päev, mil föderaalsed ja maailma parlamendid ühinevad, et maailma juhtida. Siinses rahvaesinduses on sündimas unistus ühisest piirideta inimkonnast, kus vabadus saab kindlamaks ja demokraatia laieneb. Valgustusajastu kujutelm rahvaste liidust astub oma esimesi samme meie maagilistes ruumides ja arutlustes. Selles liidus jääb Machiavelli nõrgaks, sest me suutsime asendada võimu sõltumatuse inimeste sõltumatusega. Kosmopoliitsuse paradigma võtab koha sisse meie institutsioonides ja otsustes ning saab nüüd osaks meie tegevusest.

Tekkimas on uus inimkeskne arusaam õigusest ja poliitikast ning Euroopa tänavatel on välja kujunemas rahvusjärgne identiteet. Riikliku ja rahvusvahelise õiguse ühendajaks on saanud ülima inimväärikuse põhimõte. See on meie algse koostöö põhinorm. Euroopa Liit ja Euroopa Parlament esindavad inimkonna ajaloos enneolematut eetilist arusaama – kollektiivset eetilist mõtlemist, mis on imbunud Euroopa riikide tegevuskavasse ja saanud aluseks nende lõimumisele.

Euroopa rahvaste pühendumine üksteisele on tõesti nende ühise inimsuse eeldus. Tegelikult langesid eraldatus ja isekus sel päeval, kui sõlmiti Rooma leping. Nüüd tõuseb poliitika voorusest õiglus nagu sild Kanti ja Aristotelese, vabaduse ja õnne vahel. Euroopa rahvad teavad, et ainus õiguspärasus on inimõigustest tulenev õiguspärasus ning võim kuulub vaid neile, kes austavad inimõigusi. Nad teavad, et ajaloo vabanemine on võimalik üksnes ühise poliitika ja ülemaailmse õigluse kaudu.

Kord tuleb päev, mil Aasia, Ameerika ja Aafrika rahvad ühinevad. Inimväärikus läbib kõiki kultuure Goethest Pessoani, Bachist Tšaikovskini ja Muhamedist Buddhani. Inimõigused kui üle maailma kehtiv õigus ja ühtne norm ületavad kõik erisused ning selleks, et olla eeskujuks, vajab Euroopa rohkem põhiseadust, detsentraliseeritust, ühtset poliitikat ja laienemist.

Praegusel hüvastijätuhetkel tahan teile öelda, kui uhke ma olen, et sain teiega seda seiklust jagada.

(Aplaus)

  Juhataja. – Aitäh teile, proua Esteves, kõne eest, aitäh teile viimastel aastatel tehtud töö eest ning õnne ja edu edaspidiseks.

  Jo Leinen, fraktsiooni PSE nimel. – (DE) Härra juhataja, te ütlesite, et teete esimeeste konverentsile ja juhatusele ettepaneku koondada ühte brošüüri kokku kõnealused viis raportit ja nende kohta antud olulised selgitused. See on suurepärane mõte ja mul on selle üle üksnes hea meel. Soovitaksin lisada sinna ka Richard Corbetti ja Íñigo Méndez de Vigo koostatud raporti, mis oli aluseks meie Lissaboni lepingut käsitlevale tööle. Tookord saavutasime 500 poolthäält – rekordilise tulemuse. See on osa kogu protsessist. Pärast Euroopa põhiseaduse lepingut võeti see raport lähtepunktiks, millest alustati praegust püüet jõuda reformilepinguni. Minu meelest on teie idee väga hea. Me toetame teid igati.

Te olete juba tänanud mõningaid inimesi, kes kahjuks ei ole enam meie hulgas. Võin kindlalt öelda, et kõik põhiseaduskomisjoni liikmed on teinud head koostööd. Meie komisjoni töös on alati innukalt osaletud. Praeguses pöördepunktis tänan veel kord kõiki, kes istungisaalis viibivad. Kõigepealt tänan Johannes Voggenhuberit, meie demokraatia ja kodanikuõiguste heaks tehtud töö tõelist nurgakivi. Sylvia Kaufmann, keda on juba mitmel korral mainitud, on eriti mõjusalt väljendanud oma arvamust olukorras, kus poliitilise ringkonna vastuseis talle on olnud tugev. Carlos Carnero González seisis alati meie kõrval. Ta võitles põhiseaduse ja ka Hispaania rahvahääletuse eest. Proua Assunção Esteves oli alati väga aktiivne. Alain Lamassoure’i saavutused on tohutud ja nende hulka kuulub ka põhiseadus. Viimane ja sama tähtis on Catherine Guy-Quint, kuigi tema ei ole selle komisjoni liige. Ta tegi eelarvekomisjonis ära suure töö ja toetas alati mõtet, et Euroopa Parlamendile tuleb anda suurem vastutus ja rohkem õigusi. Tänan teid kõiki. Mainisin neid täna siin viibijaid, keda järgmisel korral enam meie seas ei ole. Me lubame, et jätkame nende tööd.

Euroopa Parlamendi Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni kõneisikuna tahan teha veel kaks märkust raportite kohta. Mis puudutab proua Kaufmanni raportit, siis oleme alati öelnud, et kodanikualgatus ei ole pettekujutlus ega ka alibi, vaid tõsine põhiseaduslik vahend, mille abil saavad kodanikud Brüsselis küsimusi tõstatada. Usun, et kui kodanikualgatus rakendub, siis me tagame ka selle püsimise. Komisjon peaks kasutama oma algatusõigust ja koostama õigusakti eelnõu kohe pärast komisjoni ümberkujundamist.

Seoses Dehaene’i raportiga tahan veel kord mainida üleminekuaega. Me tahame, et selle üle, keda nõukogu komisjoni presidendiks pakub, peetaks nõu n-ö Lissaboni vaimus. Kuid ühtki kolleegiumi liiget, sealhulgas presidenti, ei kinnitata enne, kui leping on jõustunud. Tegelikult hääletame komisjoni presidenti kaks korda. Seda tuleb meeles pidada. See lihtsalt kaasneb üleminekuajaga. Arvan, et õigusloomeperioodi programm, mille härra Dehaene on välja pakkunud, on väga hea. See saab alguse kodanike hääletamisega Euroopa Parlamendi valimistel, millele järgnevad kõik personali ametisse nimetamise otsused, poliitilised programmid ja Euroopa Liidu rahastamine. Lähtekohaks on sõltumatutes riikides toimuv Euroopa Liidu kodanike hääletus. Leian, et see on väga hea. Aitäh, härra Dehaene.

  Andrew Duff, fraktsiooni ALDE nimel. – Härra juhataja, Winston Churchill ütles: „Ärge kunagi laske kriisil raisku minna.”

Meil ongi praegu majanduse, kliima ja rahvusvahelise stabiilsuse kriis ning meile, vähemalt meie fraktsioonile, on selge, et need kriisid annavad kindlalt alust öelda, et ELile peaks võimaldama suuremad volitused üleilmsel tasandil tegutsemiseks.

Lissaboni leping on loogiline vastus neile probleemidele. See on parim leping, milles praegu on võimalik kokku leppida. See on hea leping, mis ajalooliselt on kindlasti võrdväärne Maastrichti lepinguga. See suurendab demokraatiat ning muudab ELi juhtimise esinduslikumaks, tõhusamaks ja sisukamaks.

Ühtlasi on see reformileping. Selles lahendatakse suurem osa probleemidest, mille all kannatab praegune Nice’i leping. Selle nägemiseks ei pea olema võitlev föderalist nagu mina, küll aga peab olema hea demokraat, mõistmaks esiteks, et oma vastuse kujundamiseks üleilmastumisele vajame me ühtset Euroopat, ning teiseks, et rahvusjärgne demokraatia ei ole ajaloolise rahvusdemokraatia aseaine, vaid täiendaja.

Lepingu vastu olevad konservatiivid ja rahvuslased peaksid meile ütlema, miks nad eelistavad praegust ebatõhusat ja kohmakat liitu ning miks nad tahavad säilitada rahvusriigi jaoks neid absurdseid rahvuse sõltumatuse nõudeid, kui tegelikult on tähtis saada toimima riikide ja kodanike omavaheline sõltuvus – sõltuvus, mida selle lepinguga selgitatakse ja kindlustatakse.

Selle lepingu näol on Euroopa jaoks tegemist suure põhiseadusliku edusammuga ja ma olen uhke, et olin seotud selle väljatöötamisega. Ma võitlen lõpuni, et saavutada lepingu edukas ja kiire kehtestamine ja jõustumine.

  Johannes Voggenhuber, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Härra juhataja, proua asepresident, siin parlamendis ringi vaadates tekib mul millegipärast tunne, et elevandiluust põhiseaduslikkuse torni asukaid on kutsutud oma arutelusid jätkama Euroopa Parlamendi täiskogu istungile. Selles me küll kokku ei leppinud. Me leppisime kokku Euroopa Parlamendi põhjalikus arutelus Lissaboni lepingust tulenevate tagajärgede üle.

Kas poleks olnud tore, kui Euroopa Parlament oleks arutanud Lissaboni lepingut täna hommikul samal ajal, kui seda tegi Tšehhi senat, ning oleks selgitanud Euroopa Liidu kodanikele, et leping on Euroopa Parlamendi töö tulemus, mis sai alguse konvendis ja jätkus kuni tänase päevani, ning et seda reformi ei surunud peale mitte ELi eliit, vaid tegemist on suure saavutusega, mis on ühise jõupingutuse tulemus?

Kui midagi ebaõnnestub, siis ütleb minu 15 aasta pikkune kogemus, et selles on tavaliselt süüdi valitsused, mitte parlamendid. Nüüd oleme kõik arme täis ja kaunistustega kaetud. Ma pean oma 15 aasta viimast kõnet. Oleme läbi käinud pika tee. See on olnud mulle suur au. Mind paluti koos härra Duffiga ka Euroopa Parlamendi raportööriks nii põhiõiguste harta kui ka põhiseaduse teemal.

Pean tõdema – ja ma arvan, et räägin ka teiste konvendi liikmete eest –, et me tundsime alati Euroopa Parlamendi heakskiidust tulenevat tuge. Me võtsime riski ja julgesime kujutada ette midagi, mis pani paljusid pead raputama, millele valitsused seisid vastu, millele paljud panid veto ja mis tõi peaaegu kaasa konvendi lõhkimineku. Kuid tegelikult ei saa eitada, et selleks protsessiks tuli põhiline ja ettenägelik tõuge parlamentidelt. Nii oli see ka esimene Euroopa Liidu kodanike võit.

Lubage mul vahest heita pilk ka tulevikku. Me teame, mida me kõik selle lepinguga tehtud edusammudest arvame. Kui valitsustevaheline konverents ründas konvendi töö tulemusi, kaotas seadusandliku nõukogu, nägi uuesti ette nõukogu koostatud õigusaktid ja lisas kolmanda osa – ehk tegi kõike seda, mis meid praegu tõesti vihastab –, tekkis mul mõte põhiseaduse esimesest muudatusest kauges tulevikus.

Üks lepingu põhielemente on Euroopa Parlamendi algatusõigus, tema õigus esitada ettepanekuid, et põhiseaduse muutmiseks kutsutaks kokku konvent. Me ei ole veel oma teekonna lõppu jõudnud. Kui me oma ideede eest võitlesime, öeldi meile konvendis sageli: „Ah teid ja teie Philadelphia konvendi koopiat, Euroopa vajab tõsist kriisi. Ilma tõsise kriisita ei õnnestu teil kunagi luua tõelist Euroopa demokraatiat, tõelist poliitilist kogukonda. Me vajame tõesti sügavat kriisi.” Ilmselgelt peeti silmas järgmist sadat aastat. Aga siin see meil on. Me olemegi kriisis. Ja nüüd äkitselt küsivad kodanikud, miks meil ei ole majanduse juhtimist. Nad küsivad, miks meil ei ole Euroopa ühise majandusõiguse miinimumnorme vähemalt rahanduspoliitika, ettevõtte tulumaksu ja tehingumaksude põhipunktides. Inimesed nõuavad ka sotsiaalset Euroopat. Jah, meie ei roninud barrikaadidelt alla, lihtsalt valitsused ütlesid „njet”. Nüüd küsib kogu Euroopa, kus on Euroopa Liidu volitused sotsiaalse turumajanduse ja tulu õiglase jaotamise kaitseks. Samas kulutatakse ka edaspidi miljardeid eurosid. Meil aga ei ole demokraatlikku võimu ega õiguslikku alust sotsiaalse Euroopa arendamiseks.

Iga päev küsitakse minu käest, milline on seis Euroopa nimel peetava sõjategevusega. Mõned rahvusriigid teevad sõjategevuse kohta otsuseid kabinetivaikuses, nii nagu tehti 19. sajandil. Kas me ei peaks kaaluma Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist, enne kui Euroopa nimel sõjategevust alustatakse? Ja kodanikualgatus? Ka põhiseaduse muutmine kodanikualgatuse korras välistati. Miks? Miks ei võiks kodanikualgatuse korras kutsuda üles lepingut muutma ja Euroopa põhiseadust edasi arendama?

Arvan, et meil on veel pikk tee ees. Euroopa Parlamendi tagasihoidlikkus ja häbelikkus nõukogu ees on tohutuks takistuseks.

(Vahelehüüded)

Ma arvan, et peaksime olema võitluslikumad. Loodan, et Euroopa Parlament nõuab suure enesekindlusega ja Euroopa Liidu kodanikele igati lojaalseks jäädes tõesti endale õigused, mis on talle Lissaboni lepinguga antud, paneb need maksma ning seejärel mõtleb, kuidas kogu seda lepingut euroopaliku demokraatia ja sotsiaalse korra saavutamiseks parandada. Härra juhataja, ma ei loobu oma unistusest.

(Vahelehüüded)

Ma ei loobu oma unistusest anda oma lastele ja nende lastele võimalus öelda vähemalt: „Vive la République d’Europe!”

(Aplaus)

  Tobias Pflüger, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Härra juhataja, kõnede järgi paistab, et Lissaboni lepingut vaadeldakse ilmselgelt emotsionaalselt, mitte ratsionaalselt. Miks me ei oota ära Euroopa Parlamendi järgmist koosseisu ega lase tal küsimust arutada ning lihtsalt ei oota ja vaata, kas Lissaboni lepingust saab üldse asja? Ei, siin on mõned inimesed, kellele see leping on täielik kinnisidee ning kes ikka ja jälle tahavad selgitada selle väidetavaid eeliseid.

Ülevoolav moralist Burkhard Hirsch ütles nii kaunilt, et iirlasi ei tohiks pidada läbiligunenud karjusteks ega ainsateks eurooplasteks, kes ei ole võimelised mõistma Lissaboni lepingu õnnistust. Rahvahääletused oleksid toonud negatiivse tulemuse ka mujal, sest me ei saa eeldada ega oodata, et valijad toetavad lepingut, millest ei saaks iialgi aru isegi väga püüdlik lugeja.

Lissaboni leping ei reguleeri üksnes ELi institutsioonide suhteid, vaid kehtestab ka poliitilisi põhimõtteid. See on oluline. Näiteks Lissaboni lepingu artikli 43 lõikes 1 on sätestatud Euroopa Liidu relvajõudude ülesanded. Solidaarsusklausel artikli 222 lõike 1 punktis a näeb ette, et kõik vabad vahendid mobiliseeritakse selleks, et hoida liikmesriikide territooriumil ära terrorismiohtu. Seega saab Euroopa Liidust sõjaline liit ja võib isegi juhtuda, et sõjalisi operatsioone viiakse läbi Euroopa Liidu sees. Artikli 43 lõikes 1 räägitakse kolmandatele riikidele abi andmisest terrorismiga võitlemiseks nende territooriumil.

Selles valdkonnas on terve hulk sätteid. On ette nähtud „alaline struktureeritud koostöö”, mis on Euroopa sõjaline tuum. Lepingus on osa ka NATO-l ja „liikmesriigid kohustuvad oma sõjalisi võimeid järk-järgult täiustama”. Kui leping ratifitseeritakse – ja ma loodan, et seda ei juhtu –, luuakse tulevikus käivitusfond (artikkel 41) ning ELi eelarvet võidakse välis- ja sõjapoliitikas kasutada ka sõjalistel eesmärkidel.

Majanduspoliitikas on Lissaboni lepingu majanduslik loogika just selline, mis viis majanduskriisini – „vabal konkurentsil põhinev avatud turumajandus”. Ainult et keegi ei nimetaks seda nüüd nii.

Mul on mulje, et inimesed, kes seda lepingut tahavad, eelkõige ELi eliit, elavad tegelikult minevikus. Tingimused on põhjapanevalt muutunud. Me vajame uut lepingut uueks ajajärguks. Iirimaa on oma otsuse teinud. Rahvahääletusel langetatud otsus oli ühene. Lepingut ei pooldatud ja seetõttu on see surnud. Äkitselt korraldatakse aga teine hääletus. Kes ütleks Prantsusmaal pärast president Sarkozy valimist, et tuleks lihtsalt uuesti hääletada, sest mõnele ta ei meeldi? Tahan ühte asja väga selgelt öelda – on olemas head ja täiesti otstarbekad põhjused, miks me ei peaks seda lepingut ratifitseerima. Iirimaal öeldu peaks jääma jõusse, teisisõnu ei on ei. See tähendab, et Lissaboni leping on surnud, ja ma ei mõista, miks me praegu sellises olukorras seda üldse arutame.

Lepinguga on ette nähtud võimu nihkumine suurte liikmesriikide kätte. Ma ei häbene seda öelda – internatsionalistidena kaitseme me Euroopa ideed nende eest, kes tahavad EList luua sõjalist võimu ja puhtmajanduslikku liitu. Meil on vaja Lissaboni lepingule alternatiivi ja see tähendab, et vajame lepingut, mille eesmärk on rahu, mitte lepingut, mis on tegelikult sõjaline kokkulepe. Aitäh.

  Nils Lundgren, fraktsiooni IND/DEM nimel. – Härra juhataja, ma kasutan ära meie kõigi õigust kõnelda nii kaua, kui me soovime. Mul võib vaja minna üht või kaht lisaminutit ja ma kasutan need rõõmuga ära.

– (SV) Lähen nüüd oma emakeelele üle. See, kuidas Euroopa poliitiline ladvik Lissaboni lepingu puhul käitus, läheb häbiväärsena ajalukku kahel põhjusel – esiteks selle läbisurumise poliitilise käigu ning teiseks lepingu tegeliku eesmärgi ja sisu tõttu. Kui me vaatame tagasi 2000. aastal Laekenis toimunud kohtumisele, siis seal öeldi välja, et me peaksime tegema ettepaneku põhiseadusliku lahenduse koostamise kohta. Selle eesmärk pidi olema Euroopa ühteliitmine ja Euroopale pühendunud kodanikud, sest meile tegi muret asjaolu, et tegelikkuses arvasid kodanikud EList halvasti. Valéry Giscard d’Estaingi juhtimisel tuli konvent välja millegi hoopis muuga. Eurooplased seda ei tahtnud ning Prantsusmaa ja Hollandi rahvas ütles „ei”. Kõik teavad, et Ühendkuningriigi, Taani ja paljude teiste riikide rahvas oleks samuti „ei” öelnud, kui neile oleks see võimalus antud. Sellest püüti mööda minna ning välja ilmus uus leping, mis on samasugune, aga mille kohta vajaduse korral väidetakse, et see pole samasugune, ja sellest väitest peetakse jätkuvalt kinni. Praegu on olukord selline, et pärast seda, kui iirlased ütlesid „ei” millelegi, mida me nüüd nimetame Lissaboni lepinguks, on meil jultumust uurida põhjusi, miks Iirimaa rahvas valesti hääletas. See on üsna uskumatu ja selleteemalist arutelu ei ole üldse toimunud. Te kõik patsutate üksteist õlale ja ütlete, kui hea see leping on, kuigi te teate, et see on häbiväärne.

Minu teine vastuväide on järgmine: põhiseaduse leping ehk põhiseadus ei ole ette nähtud selleks, et muuta poliitiliste otsuste tegemist kiiremaks. Tegelikult on lugu hoopis vastupidi – selle eesmärk on raskendada poliitiliste otsuste tegemist. Põhiseaduste mõte on tagada, et need, kes lihtsalt osutuvad konkreetsel ajal valituks, ei saa teha suvalisi endale meelepäraseid otsuseid. See peaks olema keeruline. Selline on Ameerika põhiseadus. See on Prantsusmaa bürokraatlik traditsioon – kindlustada võimudele võimalus teha kiireid otsuseid igasugustes maailmas ette tulevates küsimustes, muretsemata seejuures, kuidas see rahvale mõjub. See on kohutav ja Euroopa Liitu häbistav.

  Juhataja. – Härra Lundgren, kindlasti panite tähele, et teie kolleegid kuulasid teid austusega ja vaikselt, ilma et oleksid vahele seganud, nagu teie teiste sõnavõttude ajal tegite, aga nii saavadki eri inimesed demokraatiast aru.

  Roger Helmer (NI). - Härra juhataja, ma lootsin, et ehk juhatab tänaõhtust istungit härra Pöttering, sest ma tahtsin teda avalikult tänada, et ta võimaldas mul mõned aastad tagasi fraktsioonist PPE lahkuda. Mul on hea meel, et kõik minu konservatiividest kolleegid lahkuvad varsti fraktsioonist PPE – ma olen selle eesmärgi nimel kümme aastat tööd teinud.

Me oleme siin selleks, et arutada Lissaboni lepingut, ja ma oleksin tuletanud härra Pötteringile meelde, et tema kodumaa Saksamaa ei ole seda veel ratifitseerinud. Meie siin ELis väidame, et oleme demokraatial ja õigusriigi põhimõtetel põhinev väärtuste liit, aga ometi läheme demokraatiast mööda. Me sõtkume valijate soovid jalge alla. Me lükkasime tagasi Taanis Maastrichti lepingu, Iirimaal Nice’i lepingu, Prantsusmaal ja Hollandis põhiseaduse ning nüüd taas Iirimaal Lissaboni lepingu rahvahääletuste tulemused. Me kohtleme oma valijaskonna tahet suisa põlglikult. Nii palju siis demokraatiast!

Kui asi puudutab õigusriigi põhimõtteid, ei ole me sugugi paremad. Me rakendame kavasid ja teeme kulutusi Lissaboni lepingu alusel enne selle ratifitseerimist. See on peaaegu nagu veretu riigipööre. Härra Pöttering väidab, et miljon Iiri valijat ei saa seista 450 miljoni eurooplase tee peal ees. Tal on õigus. Nii et laske sellel 450 miljonil lepingut hääletada. Suurbritannia hääletab vastu. Tõenäoliselt hääletavad vastu ka Prantsusmaa ja Saksamaa, aga te ei julge lasta rahval lepingut hääletada, sest te teate tulemust juba ette. Suurbritannias valiti kõik meie 646 parlamendiliiget (välja arvatud kaheksa) tingimusega, et korraldatakse rahvahääletus, kuid ikkagi on meie häbistatud leiboristide valitsus häbiväärsel viisil oma lubadust murdnud.

Lubage mul anda oma kolleegidele asjakohast eelteavet. Euroopa Parlamendi valimistel on meie, Briti konservatiivide partei platvormi põhipunkt Lissaboni lepingu rahvahääletusele panemine. Me saavutame rahvahääletuse ning hävitame täielikult selle nurjatu ja häbiväärse lepingu.

  Alain Lamassoure (PPE-DE). – (FR) Härra juhataja, daamid ja härrad, Euroopa lõimumisel ilmneb aeg-ajalt märke, mis panevad meiesugused anonüümsed tegutsejad liikuma. Seega toimub selle ametiaja viimane hääletus viimase muudatusettepaneku üle, mille Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide liikmed enne Euroopa konventi ühiselt tegid – kodanikualgatuse loomise üle Euroopa Liidu tasandil.

Ärgem alahinnakem selle tähtsust. Lissaboni leping annab tavakodanikele endile Euroopa Liidus samasuguse poliitilise algatuse õiguse, nagu on Euroopa Parlamendil. Meie algatusraportid võimaldavad meil esitada komisjonile üleskutse tegutseda ja esitada meile õigusakti ettepanek, et viia ellu uut poliitikat või kohandada ümber olemasolevat. Nüüd on kodanikel võimalus teha sedasama, kui neid on piisavalt ja nad esindavad märkimisväärset arvu liikmesriike.

Kiidan proua Kaufmanni selle eest, kuidas ta püüdis saavutada üksmeelt, mida oli antud küsimuses ilmselgelt vaja. Tema lepingule lisatud selgitused ja menetluslikud tagatised on mõistlikud. Asjaolu, et märkimisväärseks arvuks on loetud veerandit liikmesriike, on kooskõlas valitsuste endi jaoks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala raames kehtestatud lahendusega.

Säärast Euroopa kodanikele antud õigust ei ole niisugusel kujul üheski meie riigis. Seega kindlustab liit selle, et sammutakse otsedemokraatia poole. Isegi näiteks Prantsusmaal ei julge me nii kaugele minna. Me muutsime eelmisel aastal oma põhiseadust, kuid piirasime sedasama kollektiivse petitsiooni esitamise õigust vaid kohaliku tasandiga.

Lootkem nüüd, et meie parteid rakendavad oma kujutlusvõimet ja püüavad seda uut õigust üksteise võidu parimal moel ära kasutada, ning veelgi enam lootkem, et lisaks parteidele haarab sellest kinni kodanikuühiskond – liidud, vabaühendused, üliõpilased – eriti need, kes on saanud Erasmuse stipendiumi –, piiriülesed töötajad ja kõik Euroopa kodanikud, kes ei ela oma kodumaal ja kes leiavad, et meie poolt siin vastu võetud õigusakte kohaldatakse kohapeal kahjuks halvasti.

Euroopa Liidus, kus kehtib vaba liikumine, on ainukesed järelejäänud tõkked meie poliitilised arutelud. Kahjuks ei ole seegi kord algamas Euroopa valimiste kampaania, vaid 27 riigi kampaaniad, mida peetakse Euroopa Parlamendi valimiste ettekäändel.

On olemas majanduspiirkond, ühisraha, ühtne Euroopa taevas, aga ühtne poliitiline piirkond tuleb veel luua. See on Lissaboni lepingu tegelik ülesanne ja see on kindlasti üks tingimusi, mis aitab seda ülesannet kõige paremini täita.

  Adrian Severin (PSE). - Härra juhataja, täna varjutab lootust, mis tekkis Lissaboni lepingu ratifitseerimise tulemusel Tšehhi senatis, praeguse istungi peaaegu vandenõulik õhkkond.

Mõned kartsid, et selle hädavajaliku lepingu nõuetekohase rakendamise ettevalmistamisega võime me solvata liidu teatud kodanikke. Vastupidi, ma arvan, et solvame kodanikke siis, kui varjame tõde selle kohta, milline Euroopa tegelikult on ja võiks olla, ning keeldume asumast nendega otsekohesesse ja otstarbekasse dialoogi.

Ka on vähemuse arvamusega arvestamine enamuse otsust kõrvale jättes solvav nii selle enamuse kui ka üldiste demokraatia põhimõtete suhtes, mida me väidame end kalliks pidavat.

Lepingu kirjalik tekst ei ole piisav. Sellele tekstile tuleb anda selgitav tõlgendus, mis heidab valgust lepingu mõttele ja võimaldab nii selle parimat rakendamist. Just seda tänastes raportites tehaksegi. Nendes räägitakse esiteks liidu parlamentariseerimisest, teiseks Euroopa institutsioonide ühenduse kontrollile allutamisest, kolmandaks institutsioonidevahelise tasakaalu kehtestamisest kui rahvusvahelise võimude lahususe süsteemi tagatisest, neljandaks õigusloomealase ühtsuse ja ühtekuuluvuse kindlustamisest Euroopa Liidu tasandil riikide parlamentide euroopalikuks muutmise, mitte Euroopa Parlamendi riiklikuks muutmise kaudu, viiendaks vahendite ja poliitika koondamisest institutsioonilise tõhususe saavutamiseks ning kuuendaks esindatuse, läbipaistvuse ja osaluse parandamisest Euroopa Liidu tasandil.

Selle taustal saame näha esile kerkimas lihtrahvast, kes annab praegustele Euroopa menetlustele sisu ja muudab nii selle kodanike jaoks oluliseks.

Ainus asi, mis veel teha tuleb, on leida lahendus, mis loob silla Euroopa Parlamendi uue koosseisu valimiste ja Lissaboni lepingu jõustumise vahel. Loodan, et meie iirlastest kaaslaste vastutus- ja solidaarsustunne aitab meil seda saavutada ja oma ajaloolise sündmuse ajakavast kinni pidada.

ISTUNGI JUHATAJA: GÉRARD ONESTA
asepresident

  Andrzej Wielowieyski (ALDE). – (FR) Härra juhataja, proua volinik, ma usun, et härra Dehaene’i väga olulist ja väärtuslikku raportit tuleks täiendada Euroopa Ülemkogu toimimise ja eelkõige kohustuste koha pealt. See tähtis organ saab institutsiooni staatuse ja on poliitilisel maastikul juhtiv jõud.

Seetõttu tuleks talle pöörata erilist tähelepanu. Tema tegevus hakkab kuuluma Euroopa Kohtu jurisdiktsiooni alla samamoodi nagu Euroopa Keskpanga tegevus. Oma fraktsiooni nimel teen ka muudatusettepaneku, milles nimetatud täiendav vastutus kajastub. Et Euroopa Ülemkogu õigusloomealased ülesanded on piiratud, siis hõlmab seda vastutust oma olemuselt artikkel 265, mis kehtib toimingu tegemata jätmise korral. Usun, et kuna leping ei sisalda üksikasju, siis tuleb Euroopa Ülemkogu kohustused tõenäoliselt sätestada institutsioonidevahelises kokkuleppes.

Proua Kaufmanni raport on väga oluline seetõttu, et see tähendab tõelist avanemist kodanike poole. Suurim nõrkus, mida me liidu tuleviku eest seistes üles näidata võiksime, oleks tühimiku või vahemaa jätmine liidu ja kodanike vahele. Kodanike jaoks on liit kauge ja tundmatu, kuigi nad tunnevad, et neil on seda vaja. Minu fraktsioon – Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon – leiab, et seda tühimikku saab tõhusalt täita vaid siis, kui kodanikega peetakse regulaarselt ja laiaulatuslikult nõu.

Meil ei ole olnud aega oma tööd lõpule viia ega lõpetada arutelu sel teemal. Kuid nagu härra Lamassoure juba märkis, saab kodanikualgatus lepingu kohaselt olla oluline abivahend väga vajaliku Euroopa avaliku ruumi loomisel. Tegelikkuses õhutab see kodanike ja liidu vahelist avalikku arutelu ning see omakorda äratab rahva teadvuse, mis on meile ülimalt tähtis.

Kuid ikkagi on kodanikualgatusega toimetulemine keeruline ülesanne Euroopa institutsioonide, eriti komisjoni jaoks, sest kaalul on selle uue vahendi tõsiseltvõetavus, samuti liikmesriikide jaoks, kes peavad uute tavadega nõustuma ja rajama infrastruktuuri, ning loomulikult kodanike jaoks, kes peavad selle uue vahendi otsedemokraatia teostamiseks omaks võtma.

  Milan Horáček (Verts/ALE). - (DE) Härra juhataja, proua asepresident, president Klaus reageeris Tšehhi senati tänasele otsusele, mille üle meil on siiralt hea meel ja mille puhul ma edastan oma südamlikud õnnesoovid, muu hulgas väitega, et Lissaboni leping on surnud, sest see lükati Iirimaa rahvahääletusel tagasi.

Ta on poliitiline laip, kes alustab rünnakut omaenda parlamendi ja senati enamusotsuse vastu ning kinnitab oma õnnetut ja sektantlikku suhtumist ka muudesse poliitikavaldkondadesse. Õnneks teeb ta pärast positiivset hääletustulemust lolliks üksnes ennast. Meie, rohelised, suhtume Euroopa lõimumisse hästi ja konstruktiivselt, kuid teeme loomulikult vajaduse korral kriitilisi märkusi.

Veel kord soojad tänusõnad Tšehhi senatile, parlamendile ja valitsusele.

  Bastiaan Belder (IND/DEM). - (NL) Härra juhataja, härra Dehaene’i raport tekitab minus segaseid tundeid. Ühest küljest on mul hea meel tõsiasja üle, et ta tunneb paiguti vajadust asju tõsiselt analüüsida; ma pean silmas lõikeid 14 ja 26, kus ta viitab Euroopa Ülemkogu juhtrollile ja probleemidele, mis tulenevad nõukogu eesistumise süsteemist.

Teisest küljest olen ma selles raportis pettunud, sest raportööri analüüs ei ole kogu raportis ühtmoodi keskendunud. Konkreetselt on viimases 12 lõikes, kus ta räägib välispoliitikast, silutud ära kõik institutsioonilised ebamäärasused, kuigi sellisest kaksipidisest rollist tulenevad institutsioonilised tagajärjed ei ole täpselt teada. Seetõttu ei mõista ma, kuidas on raportöör saanud anda üldise hinnangu, et uus süsteem toob liidus kaasa tugevama institutsioonilise tasakaalu.

Ma tunnistan, et Lissaboni lepinguga parandatakse teatud valdkondi. Kuid see ei kahanda tõsiasja, et just Lissaboni lepingu ebamäärased tagajärjed osutuvad liidu institutsioonilist tasakaalu silmas pidades lepingu Achilleuse kannaks; sellest ei ole raportöör aru saanud.

  Jana Bobošíková (NI). – (CS) Daamid ja härrad, me tegeleme sel istungjärgul millegagi, mida meie riigis nimetatakse arve koostamiseks ilma võõrastemaja pidaja kohaloluta. Me hakkame hääletama Euroopa Liidu institutsioonide, liikmesriikide ja nende parlamentide vaheliste suhete üle, nagu oleks Lissaboni leping juba jõustunud. Tahan korrata, et Lissaboni leping on ratifitseerimisest veel kaugel. Euroopa Parlamendi liikmed peaksid seda teadma ega tohiks seda teavet oma kodanike eest peita. Iga demokraatiat pooldav inimene peab mõistma, et ka kõige metsikumad rünnakud poliitikute vastu, kes ei ole Lissaboni lepingut allkirjastanud, ei muuda midagi.

Lõpetuseks tahan härra Cohn­Benditile öelda, et tema ebameeldivad väited, nagu kavatseks Tšehhi president Václav Klaus minu kodumaa parlamendi senaatorid altkäemaksuga ära osta, ei ole solvang mitte üksnes president Klausile, vaid ka Tšehhi kodanikele. Sellised süüdistused teotavad sõbralike rahvusvaheliste suhete põhimõtteid, aga ka lihtsalt inimväärikust. Seetõttu palun härra Cohn­Benditil oma korruptsiooniväiteid tõendada või president Klausi ees avalikult vabandada.

  Richard Corbett (PSE). - Härra juhataja, see raportite pakett näitab, et kui Lissaboni leping jõustub – ja sellega ei taha ma loomulikult mõjutada iirlaste otsust –, siis on meil liit, kus on rohkem osalusvõimalusi ja suurem võimude lahusus ning mis on vastutustundlikum ja demokraatlikum. See ongi meie keskne sõnum, mille edastame täna härra Leineni raporti kaudu, kus kajastub siinse valitud parlamendi suurem roll uues institutsioonilises süsteemis, härra Broki raporti kaudu, kus näidatakse riikide parlamentidele antud uusi osalusvõimalusi, härra Dehaene’i raporti kaudu, kus vaadeldakse institutsioonide täidesaatvate harude täiendavaid aruandekohustusi ja seda, kuidas korraldada võimalikku üleminekuaega, proua Guy-Quinti raporti kaudu, kust nähtub, et Euroopa eelarves ei ole enam osi, mis on parlamentaarse kontrolli eest ringkaitse alla võetud, ning loomulikult proua Kaufmanni raporti kaudu, mis käsitleb kodanikualgatust.

Minu fraktsioon toetab kõiki neid resolutsioone ja me teeme seda uhkusega, aga ma tahan lihtsalt proua Kaufmanni raporti kohta teha ühe konkreetse märkuse – meie arvates on esimene samm esitada esmased kaalutlused selle kohta, kuidas kodanikualgatus peaks tulevikus toimima. Kuid me peame olema ettevaatlikud – ja ma nõustun sellega, mida volinik enne ütles –, et mitte luua süsteemi, mis on kodanike jaoks liiga koormav või mis seab kõnealuse õiguse kasutamisele liiga palju bürokraatlikke takistusi. Aga meil on piisavalt aega selle juurde tagasi pöörduda, kui leping peaks tõepoolest jõustuma.

Me kõneleme päeval, mil saavutasime lepingu ratifitseerimise 26. parlamendis. Ma tean, et sealpool istuvaid Briti konservatiive see ei huvita. Nad lobisevad kahtlemata mingil muul teemal, aga see on oluline tõsiasi.

Kakskümmend kuus ratifitseerimist parlamentides – 26 jah-sõna lepingu poolt ja üks „ei”. Leian, et sellises olukorras, kus on 26 jah-sõna ja üks „ei”, pole ebademokraatlik – nagu mõned inimesed on väitnud – küsida selle tulemuse põhjal ühelt „ei” öelnud riigilt, kas ta on valmis ümber mõtlema, arvestades lepingu ratifitseerimist teistes riikides. Nende otsustada on, kas seda teha või mitte. Kuid ma arvan, et nad on Iirimaal ise küllalt mõistlikult jõudnud järeldusele, et teatud tingimustel võivad nad olla valmis oma otsust muutma. Meie kohus on teha kõik mis võimalik selleks, et pöörata tähelepanu muredele, mida eitava hääletustulemusega väljendati. See peab olema antava vastuse põhisisu ja pealegi on liit kokku leppinud, et teeb seda.

Kõik teised liikmesriigid – sest asjaga ei ole seotud mitte üksnes Euroopa institutsioonid, vaid ka liikmesriigid – on võtnud ülesandeks püüda nende muredega tegelda, et teha võimalikuks ka 27. ratifitseerimine.

Siit tuleb õppust võtta laiemal tasandil. Meie Euroopa Liidu aluspõhimõtteid – liikmesriikide sõlmitud ja ratifitseeritud lepinguid – saab muuta ainult kõikide nende liikmesriikide ühehäälsel nõusolekul. See on ülehüppamiseks väga kõrge latt. Sellest nähtub, et need, kes väidavad, et demokraatliku vastutuse asemel sõtkume me rahva tahte jalge alla ega arvesta inimeste arvamusega, on asjast vastupidi aru saanud. Väga kerge on takistada igasugust edasiliikumist ja Euroopa juhtimise reformimist. Seal eemal istuvatel euroskeptikutel on vaja vaid ühte võitu 27st. Väljavaated on neil paremad kui nendel, kes tahaksid palju kiiremat lõimumist, nagu härra Duff. Nii see on.

Nad viitavad ka rahvahääletustele, mille tulemus on olnud eitav. Panen tähele, et nad ainult sellistele rahvahääletustele viitavadki. Nad ei ole kunagi suutnud mainida Hispaania ega Luksemburgi referendumeid. Arvan, et kui vaadata Euroopa lõimumise ajalugu, siis aastate jooksul on liikmesriikides korraldatud umbes 32 (kui mu mälu mind ei peta) rahvahääletust, millest 26 või 27 tulemuseks on „jah” ning üksnes käputäiel puhkudel on öeldud „ei”. Kuid iga kord, kui vastus on olnud „ei”, on olnud võimatu sellest mööda minna, ilma et pöördutaks tagasi väljendatud murede juurde, arutataks neid ja küsitaks asjaomaselt riigilt, kas ta soovib ümber mõelda või oma meelt muuta.

Minu meelest ei ole demokraatlikus mõttes midagi valesti, kui me ehitame seda liitu, mille kallal me oleme üle poole sajandi tööd teinud ja mille üle me peaksime olema uhked, järk-järgult, samm-sammult, aegamööda ja kõikide liikmesriikide üksmeelega, ega selles, kui 27 riiki teevad koostööd maailmajaos, mida on ajaloos liiga sageli lõhestanud rahvusliku tuha all hõõguv tuli, mida mõned püüavad praegugi lõkkele puhuda.

  Anne E. Jensen (ALDE). - (DA) Härra juhataja, tänaõhtuses arutelus osalemine on teatud määral eriline kogemus. Ma olen viis aastat teinud Catherine Guy­Quintiga tihedat koostööd. Me mõlemad oleme olnud oma fraktsioonide eelarvekoordinaatorid. Oleme sel teekonnal ka omavahelisi lahinguid pidanud, kuid enamasti võidelnud ühiselt eelarvekomisjonis valitseva koostöö vaimus.

Catherine, sa lõpetad ja ma tahan kasutada juhust sind koos veedetud aja eest ametlikumalt tänada. Olen väga palju õppinud! Minu prantsuse keele oskus on paranenud ja ma olen õppinud palju ka sinu käitumislaadist; olen hakanud seda austama. Sina oled veelgi suurem mõttetuste vastane kui mina, aga teinekord on see vajalik!

Täna õhtul annab lahkuv parlamendikoosseis teatepulga üle uuele koosseisule, mis valitakse 4.–7. juunini. Kui Iirimaa valijad ütlevad oktoobris „jah” ja Lissaboni leping jõustub aasta lõpul, tuleb meil kiiresti tegutseda, sest lepingu jõustumine mõjutab palju Euroopa Parlamendi tööd, sealhulgas tööd, mida tuleb teha eelarvete kallal. Seda kirjeldatakse proua Guy­Quinti raportis hästi ja selgelt. Sa oled uutele Euroopa Parlamendi liikmetele üleandmiseks koostanud esmaklassilise dokumendi.

Euroopa Parlament on ametlikult kaasatud mitmeaastase finantsraamistiku kehtestamisse, aga meil ei ole endiselt õnnestunud muuta seitsmeaastast finantsraamistiku perioodi viieaastaseks, nii et see vastaks komisjoni ja Euroopa Parlamendi ametiajale. See võimaldaks meil alati nende raamistike kujundamisel kaasa rääkida. Euroopa Parlament saaks täieliku kontrolli kogu eelarve, sealhulgas põllumajanduseelarve üle. Usun, et ELi põllumajandustootjatele ja kodanikele oleks kasulik, kui see tooks kaasa põhjalikud arutelud põllumajanduspoliitika teemal ning kui kinniste uste taga toimuv lehmakauplemine asenduks avatud ja demokraatliku mõttevahetusega. Keegi ei saa ennustada põllumajanduskulude taset, aga kahtlemata välditaks sellega niisuguste süsteemide säilimist ja edasiarendamist, mida me ei suuda oma kodanikele selgelt ja loogiliselt ära seletada.

Iga-aastast eelarvemenetlust muudetakse ja eelmisel aastal proovisime täita uusi Euroopa Parlamendi eelarvekomisjoni tööle esitatavaid nõudeid. Et läbirääkimistele järgneb vaid üks lugemine, tuleb meil ettevalmistusi hakata tegema varem ja palju hoolikamalt. Põhimõtteliselt ei ole see kuigi rumal mõte. Arvan, et eelmise aasta uue korra üldisel katsetusel olid head tulemused.

Lissaboni lepinguga antakse Euroopa Parlamendile uued eelarvealased volitused ja uus töökord ning proua Guy­Quinti raport pakub Euroopa Parlamendi tulevasele koosseisule suurepärast alust selle töö tegemiseks. Ma usun ja loodan, et meil õnnestub saavutada Lissaboni lepingu vastuvõtmine ning kindlustada selliselt ELi töö avatumaks ja tõhusamaks muutumine.

  Michael Henry Nattrass (IND/DEM). - Härra juhataja, alates 1970. aastatest on Briti poliitikud vandunud, et EL ei tähenda poliitilist ülemvõimu ega iseseisvuse kaotust, ometi märgivad ELi presidendid, et me oleme oma iseseisvuse koondanud ja moodustanud Euroopa impeeriumi, mis koostab 75% meie õigusaktidest.

Selle lepinguga antakse ära võimalus end ise valitseda, kuigi BBC küsitlus näitab, et 84% Suurbritannia rahvast ei poolda võimu suuremat loovutamist. Briti rahvas on jäetud pimedusse ja teda toidetakse sõnnikuga nagu seeni. Fraktsiooni PPE kaudu andsid konservatiivid loa Iirimaal jah-kampaania läbiviimiseks ja siis lubasid kavalalt rahvahääletuse korraldamist, aga üksnes tingimusel, et Iirimaa ütleb uuesti „ei”. Briti rahva selja taga ja ilma igasuguse volituseta on Westminsteri parteid oma riigi maha müünud, samas kui küsitlused näitavad, et 55% rahvast tahaks EList lahkuda. Iial varem ei ole inimkonna poliitikas nii vähesed nii paljusid petnud.

  Roberto Fiore (NI). – (IT) Härra juhataja, daamid ja härrad, miljonid eurooplased, britid, itaallased ja prantslased ei taha poliitiliselt korrektsel suhtumisel põhinevat, minnalaskmise meeleolus tegutsevat ja ühiskonnavaenulike vaadetega Euroopat, mida me nägime Bolkensteini eelnõus, nad ei taha ka totalitaarsel ja jakobiinlikul tsentrismil või võhiklikul, vabamüürlaslikul ja valemarksistlikel vaadetel põhinevat Euroopat.

Usun, et eurooplased on vägagi huvitatud tõelisest ühiskondlikust vabadusest, mis annab perekondadele, kogukondadele ja ühiskondlikele organitele võimaluse tegelikult edasi areneda, ning Euroopast, mille aluseks on lähimuspõhimõte, täpsemalt ühiskondlikud organid ning sügavalt kristlik ja roomakatolik ajalookäsitus. Selline Euroopa on otseses vastuolus Lissaboni lepingu Euroopaga, mille poole püüdlevad suurvõimud ja surverühmad, kes tahavad olukorda põhjalikult tsentraliseerida.

Me leiame, et eurooplased peavad viima läbi lõpliku hääletuse ja heitma selle lepingu üle parda.

  Paul Rübig (PPE-DE). - (DE) Härra juhataja, volinik Wallström, daamid ja härrad, ma usun, et praegune arutelu on väga oluline, sest me oleme kuulnud parlamendis eri vaadete esindajatelt, et võim tuleb anda Euroopale. Rahvusriikide seisukohast on see tõsi, kuid tõsi on ka see, et rahvusriikidele endile antakse võimalus kindlustada samade seaduste ja määruste kehtimine ülejäänud 26 liikmesriigis. See Euroopa otstarbekohasemaks muutmise projekt, mis on ette võetud selleks, et 27 liikmesriigis ei kehtiks täiesti erinevad õigussüsteemid ja et me liiguksime ühe õigusliku raamistiku loomise poole, on suur samm edasi ning see ei anna mitte üksnes meie ministritele, vaid ka parlamendiliikmetele hulga uusi õigusi ja võimalusi Euroopa Liidu kodanike huvide kaitsmiseks.

Kuigi ma kuulen siin parlamendiridades sageli rahulolematust, näen nüüd selja taha vaadates, et oponentide read on tühjad ja enamik neist ei osale üldse selles arutelus; tahan selgelt öelda, et loomulikult suhtume ka meie institutsioonidesse kriitiliselt ja tahame nende tegevust parandada. Just nende tegevuse parandamine on olnud viimase kaheksa aasta jooksul pingelise arutelu all. Me lihtsalt tahame tagada institutsioonide ja kodanike paremaid suhteid. Me ei saa täna niisama seista ja öelda, et kaheksa aastat tagasi alustatud reform tuleb seisata, pakkumata välja asendusvariante – see oleks antud arutelus tõeline skandaal.

Ülimalt vajalik on keskenduda lepingu tegelikule tuumale. See leping annab meile uued eesmärgid. Lõpuks ometi saame me esindus- ja osalusdemokraatia koos sellele vastava kodanikualgatusega. Me saame uued volitused keskkonnakaitse ja kliimamuutuse vallas tegutsemiseks. Ükski rahvusriik ei suudaks neid probleeme ise lahendada! Konkreetselt õhu ja vee, aga ka mitmes muus valdkonnas ei ole see lihtsalt võimalik. Koos peame hoolitsema ka vabaduse, julgeoleku ja täieliku tööhõive eest. Kriisi arvestades on nende volituste andmine Euroopa Liidule eriti oluline.

Kuid tähtsad on ka uued õiguslikud alused. Energeetikavaldkonna kriitilist olukorda arvestades on meil vaja õiguslikku alust energiapoliitikale. Rahvusvahelise kaubanduse küsimustele mõeldes näeme, et ka kaubanduspoliitika vallas on meil Euroopa kodanike jaoks hädasti vaja head lahendust, rääkimata kosmoses käimisest ja intellektuaalomandist. Meie oponentide jaoks võib väljaastumist käsitlev klausel samuti päris oluline olla. Usun, et uued järelevalvevolitused ja -menetlused tugevdavad Euroopa Parlamenti. Ma pooldan sel teemal hoopis põhjalikumat arutelu, sest paljud meist ei ole mõistnud, milliseid võimalusi see uus Euroopa pakub.

  Libor Rouček (PSE). – (CS) Daamid ja härrad, Tšehhi Vabariiki esindava parlamendiliikmena on mul hea meel, et täna, mil me arutame Lissaboni lepingu mõju, kiitis Tšehhi senat nimetatud lepingu heaks suure ülekaaluga – 54 häälega 20 vastu. Sellega väljendati niisiis Tšehhi rahva tahet kehtestada Lissaboni leping. Sedasama tahet on juba väljendanud Tšehhi parlamendi alamkoda ehk esindajatekoda. Samal ajal aga kahtleb vabariigi president rahva tahtes, mille alamkoda ja senat on selgelt välja öelnud.

Tšehhi president Václav Klaus on sõnanud: „Pean väljendama oma pettumust, et mõned senaatorid on pärast ennenägematut poliitilist ja ajakirjanduse poolt nii kodu- kui ka välismaal avaldatud survet hüljanud oma vaated, mida nad on varem avalikult kaitsnud, loobunud seega oma poliitiku- ja kodanikuaususest ning nõustunud Lissaboni lepinguga. Nad on pööranud selja Tšehhi Vabariigi pikaajalistele huvidele, millele nad eelistavad enda ja praeguste poliitikute lühiajalisi huve. See on väga morn tõestus märkimisväärse osa meie poliitilise eliidi järjekordsest ebaõnnestumisest. Jään nüüd ootama, kas osa senaatoreid, kellest mõned on juba teatanud asjaomasest kavatsusest, paluvad konstitutsioonikohtul Lissaboni lepingu suhe meie põhiseadusega veel kord üle vaadata. Kui nii läheb, siis ei langeta ma otsust Lissaboni lepingu ratifitseerimise kohta enne, kui konstitutsioonikohus on oma otsuse avaldanud.”

Me oleme siin selleks, et arutada Lissaboni lepingu mõju Euroopa Liidu institutsioonilise tasakaalu kujunemisele. Kuid ma arvan, et peaksime siin ühtlasi arutama – ja seda peaksid tegema ka Tšehhi rahvasaadikud ja senaatorid – institutsioonilist tasakaalu Tšehhis. Tšehhis kehtib parlamentaarne demokraatia. Sellest hoolimata on Tšehhil president, kes ei austa esindajatekoja ja senati tahet ning käitub nagu absoluutne monarh või diktaator riigist, mida ta ise nii palju kritiseerib ja sageli meelde tuletab, s.o endisest Nõukogude Liidust. Meie euroskeptikutele võiks palju rääkida Euroopa ja meie riigi demokraatia olukorrast ning teile nii imetlusväärse presidendi käitumisest.

  Kyösti Virrankoski (ALDE). - (FI) Härra juhataja, Lissaboni leping muudab põhjalikult Euroopa Liidu eelarvemenetlust. Mitmeaastane finantsraamistik muutub kohustuslikuks, kaob kulude jagamine kohustuslikeks ja mittekohustuslikeks ning eelarve menetlemine lüheneb.

Toetan Euroopa Parlamendi ja komisjoni ametiajale vastavat viieaastast finantsraamistikku. See toob kaasa tõhusama töö ja võimaldab institutsioonidel kehtestada oma poliitilise strateegia.

Eelarve koostamine on kujunemas kohmakaks protsessiks. See paneb mõtlema, kes küll võis töötada välja nii keerulise süsteemi. Siiani on olnud selge, milline institutsioon teeb otsuse eelarve lõplike arvude kohta. Nüüd peab igas üksikasjas saavutama üksmeele, mis võib tähendada väga pingelisi läbirääkimisi lepituskomitees.

Euroopa Parlamendilt nõuab uus menetlus olemasoleva personali suurendamist. Vastasel juhul ei ole personal suuteline kasutama täielikult ära kõiki Euroopa Parlamendi volitusi üldiselt eelarve koostamisel või konkreetselt ELi juhtimisel.

Lõpetuseks tahan tänada raportööre, eriti Catherine Guy­Quinti, suurepäraste raportite ja laiemalt nende aastatepikkuse erakordselt hea koostöö eest.

  Elmar Brok, raportöör. – (DE) Härra juhataja, aitäh, et andsite mulle võimaluse teha mõned märkused oodatust varem.

Praegune arutelu on näidanud kindlat veendumust, mis ületab poliitilised ja rahvuslikud piirid. Samuti on see näidanud, kui sügavalt me oleme pühendunud Euroopa edasiarendamisele. Kui ma kuulan mõningaid väga kriitilisi sõnavõtjaid anglosaksi riikidest, meenub mulle, et just sealt on viimaste kuude jooksul kostnud eriti palju appihüüdeid finantskriisi ühiseks ületamiseks. Olen kindel, et need härrad mõistavad ka, et nad esindavad Winston Churchilli 60aastasel pärandil põhinevaid vaateid.

Nüüd oleme astumas väga otsustavasse etappi. Pärast meie Euroopa Parlamendis nii suure üksmeelega ja Prahas meie arvates väga veenva ülekaaluga vastu võetud otsuseid ei tohiks me hakata võitu tähistama. Meie jaoks on oluline anda iirlastele igati tagasihoidlikult võimalus langetada iseseisvalt ja vabalt otsus, mille Iirimaa peab vastutustundest kogu maailmajao ees tegema ise. Usun, et me peame selle võimalikuks saamisele kaasa aitama. Loodan, et juuni lõpul loob Euroopa Ülemkogu tingimused, mis on vajalikud selle lõppetapi läbiviimiseks ja aitavad iirlastel antud küsimus lahendada.

  Proinsias De Rossa (PSE). - Härra juhataja, mul on selle arutelu üle hea meel. Mõnda aega tundus, et see ei pruugigi aset leida. Mul on hea meel, et see tänu minu kolleegide järjekindlusele siiski toimub. On täiesti kohane, et Euroopa Parlament käsitleb vastutustundlikult ja mõistlikult viimaks ometi üleminekut Lissaboni lepingu võimalikule ratifitseerimisele. Oleks rumal seda mitte teha. Selle aasta teises pooles teen ma kõvasti tööd, et saavutada hääletusel jah-sõna, sõltumata sellest, kas mind Euroopa Parlamenti valitakse või ei, ning mul on kahju, et mitmed minu sõbrad siin enam ei jätka, ja ma hakkan neist puudust tundma.

Kuid eelkõige soovin ma õnnitleda Tšehhit jah-sõna puhul, sest nad hääletasid täna tuleviku poolt. Pean ülimalt tähtsaks seda, et jõuaks kohale meie sõnum – Euroopa ühendatakse ja ühtset Euroopat luuakse Euroopa rahvaste tulevikku silmas pidades.

Mitte kusagil mujal maailmas peale Euroopa ei ole 27 iseseisvat liikmesriiki, kes teevad oma rahva ühistes huvides koos piiriüleseid otsuseid. Mitte kusagil mujal ei esita sõltumatud riigid oma ühiseid otsuseid otse valitud, paljude riikide esindajatest koosnevale parlamendile heakskiitmiseks ja muutmiseks. Meie liit on ainulaadne. See on enneolematu demokraatlik eksperiment. Liidul on ka omad puudused. Seda tuleb reformida ja Lissaboni lepingus sisalduvad reformid on just need, milles me saame praegu kokku leppida. Kahtlemata määravad Euroopa Parlament ja loomulikult nõukogu tulevikus kindlaks muid reforme ning lepivad nende läbiviimises kokku.

Kuid Euroopa vajab ka uut suunda. Taas tuleb kinnitada eesmärki tagada meie rahvaste sotsiaalne heaolu ja tasakaalustada seda peaaegu ainulaadset kinnismõtet turuvabadusest, mis meil on viimasel kümnendil peas olnud. Tuleb meeles pidada, et liidu poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku suuna määravad otsused, mille on langetanud kodanikud üld- ja Euroopa Parlamendi valimistel ning ühiselt valitud ja ametisse määratud komisjoni liikmed. Euroopa Liidus lahendame me rahumeelselt vaidlused, mida noored mehed lahendasid varem kaevikutes üksteist tappes. Minu jaoks on suur au olla osaline siinses parlamendis, kus me oleme asendanud relva jõu sõna jõuga.

Me ei saa lasta euroskeptikutel aega tagasi pöörata. Asjaolu, et vähem kui üht protsenti liidu rahvastikust esindava liikmesriigi otsus võib liidu edasimineku peatada, näitab, kui habras on meie ülesehitus. Kuid see, et me elame selle üle ja lubame Euroopa rahvastel iseseisvalt oma otsuseid teha, näitab ka liidu tugevust. Usun, et peame püüdma oma inimestele uuesti sisendada unistust Euroopast. Me ei tohi lasta end põhja kiskuda seal paremal pool ääres viimastes pinkides püsti seisvatel vihastel vanameestel, kes karjuvad meie peale ja ütlevad meile, kui ebademokraatlikud me oleme, kui tegelikult oleme me parlamendis, mille eurooplased on valinud endi nimel otsuseid tegema.

  Costas Botopoulos (PSE). – (FR) Härra juhataja, tänane päev on tõesti üsna pidulik – niinimetatud Lissaboni pakett jõuab lõpuks ometi Euroopa Parlamendi ette, Tšehhi senat on andnud lootust, paljud võtavad sõna viimast korda ja õhk on emotsioonidest tulvil, me oleme lõpetamas selle parlamendikoosseisu ametiaega ja õige mitmed meist on päris tundelised. Praegusel hilisõhtusel Euroopa Parlamendi istungil valitseb tõeliselt ajalooline õhustik.

Osalt põhiseaduskomisjonis ja osalt eelarvekomisjonis tegutseva parlamendiliikmena, kes on nagu kahe näoga Janus, tahaksin rääkida natuke konkreetsemalt proua Guy­Quinti raportist uue eelarvesüsteemi kohta ja Lissaboni lepingu mõjust nimetatud uuele süsteemile. Nagu juba öeldud, on see eelkõige demokraatlikum süsteem. Edaspidi lepivad nõukogu ja Euroopa Parlament kõikides kuludes – kogu eelarves – kokku kaasotsustamismenetluse käigus.

Veelgi tähtsam on, et eelarve muutub poliitilisemaks, sest kehtestatakse institutsioonidevaheline strateegiline kavandamine, nagu proua Guy­Quint seda nimetab, ehk teisisõnu kooskõlastatakse eelarve tegemine kõikides Euroopa Liidu organites. Kuid selles süsteemis on endiselt mõningaid ebamäärasusi.

Näiteks kas Euroopa Parlament hakkab tõepoolest täitma teoreetiliselt suuremat rolli? Kas ta kasutab seda lisanduvat võimu, arvestades, et sellega on ka probleeme? Meil on vähem aega, jääb vaid üks lugemine. Seega on Euroopa Parlamendi enda asi haarata võimalus – see iseenesest on juba keeruline – ja täita oma rolli. Kas viieaastane eelarveperiood kattub parlamendikoosseisu viieaastase ametiajaga või kas parlamendi ametiaeg toob eelarveperioodi kuidagi esile? See ei ole kindel. Selle küsimusega tuleb samuti tööd teha.

Teatud võimalused on ka kadunud. Me jäime ilma võimalusest jätta endale rohkem omavahendeid ja võimalusest – palun andke mulle veel kümme sekundit, sest meil on täna ametlik hilisõhtune istung – rakendada uut eelarvekäsitust.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et me seisame silmitsi mitme probleemiga – üleminekuprobleemiga, sest pole lihtne minna kohe üle uuele süsteemile, ja paindlikkuse probleemiga, sest me peame olema paindlikumad, kui tahame kriisidele kindlalt vastu astuda.

Viimase asjana soovin, et kõike seda saaks Lissaboni lepingu rakendamisega veelgi edasi arendada.

  Juhataja. – Kuna ma ise olen ka parlamendiliige, kes on nagu kahe näoga Janus, samas komisjonis kus teie, härra Botopoulos, ei jäänud mul üle muud, kui teile need 40 sekundit anda.

  Justas Vincas Paleckis (PSE). – (LT) Arvan, et kõik tänasel hilisõhtusel istungil osalejad mäletavad seda veel pikka aega ning neil on, mida oma lastele ja lastelastele rääkida. Isegi täna õhtul tunneme, kuidas finantskriisi tormid Euroopa laeva räsivad. On selge, et laeva mootor – aluslepingute süsteem – on liiga nõrk ja see tuleb kohe välja vahetada.

Lissaboni leping on tugevam mootor, mida meil kriisile vastu astumiseks on vaja. Seetõttu nõustun arutatavate raportitega ja kolleegidega, kes toonitavad, et olukord, kus ühe rahvahääletusega visatud kivi võib purustada kogu Euroopa laeva ja kus üks riigijuht kujutab ette, et vaid tema marsib õiges taktis ja ülejäänud 26 riigi arvamusel ei ole tähtsust, pole kuigi demokraatlik. Arvan, et Iirimaa valijad teevad sellest, mis Euroopas ja kogu maailmas sünnib, oma järeldused.

  Avril Doyle (PPE-DE). - Härra juhataja, täna õhtul olen mina viimane kõneleja Euroopa Rahvapartei ja Euroopa Demokraatide fraktsioonist ja et ma olen Iirimaad esindav parlamendiliige, siis on see vist mingil määral loogiline.

Lubage mul algatuseks tänada kõigi viie raporti koostajaid. Mul on hea meel võimaluse üle neid raporteid arutada ja nagu teisedki iirlastest kolleegid, olen ma oma fraktsiooni kaudu nõudnud, et jõuaksime tänasesse seisu, kus me saame analüüsida viit kõige olulisemat raportit.

Lubage mul kohe alguses selgitada, et minu tänaõhtusel arutelul edastatav sõnum kajastub täielikult minu järgmises lauses. Oleks kohatu näha kuidagi ette või võtta enesestmõistetavana iirlaste otsust eeloleval Lissaboni lepingu üle peetaval teisel rahvahääletusel, mille meie peaminister Brian Cowen alles selle nädala alguses välja kuulutas, ning seda ka ei kavatseta teha.

Eelmise aasta detsembris kokku tulnud Euroopa Ülemkogu järeldustes sisaldub meetmete pakett, mis töötati välja meie möödunud aasta juuni rahvahääletusele järgnenud uuringute põhjal; nende meetmetega vastatakse „ei” öelnud iirlaste muredele, mida meie peaminister möödunud aasta detsembris toimunud ülemkogu kohtumisel kirjeldas; samuti on koostatud kava, mis võimaldab Lissaboni lepingul jõustuda 2009. aasta lõpuks.

Nimetatud paketis jääb kehtima põhimõte, mille kohaselt on iga liikmesriigi kohta üks volinik, kinnitatakse töötajate õiguste ja muude sotsiaalküsimuste tähtsust liidu jaoks, nähakse ette hulk õiguslikke tagatisi maksuneutraalsuse kaitseks ning käsitletakse Iiri põhiseaduse sätteid seoses õigusega elule, haridusele ja perekonnale.

Kevadisel Euroopa Ülemkogu kohtumisel teavitas peaminister meie partnereid sellest, et detsembris kokku lepitud ajakava kohaselt tehakse nüüd nimetatud kohustuste täitmiseks põhjalikku tööd, mis peaks lõppema 2009. aasta keskel.

Kui meie valitsus on töö tulemustega rahul, on peaminister nõustunud pingutama selle nimel, et leping saaks ratifitseeritud praeguse komisjoni koosseisu ametiaja lõpuks – nagu ma aru saan, peaks ta ametist lahkuma oktoobri lõpul. Loodan siiralt, et lubadus korraldada rahvahääletus varasügisel tähendab selle toimumist hiljemalt oktoobri alguses.

Arvestades Lissaboni lepingus sätestatud Euroopa Parlamendi volituste suurenemist, on mõistetav, et parlamendiliikmed kaaluvad lepingu mõju institutsioonidele ja menetlustele; sellest ka tänane viit raportit käsitlev arutelu.

Nende küsimuste arutamine Euroopa Parlamendis leiab aset ajal, mil minu n-ö käsikiri tänaseks õhtuks nägi ette, et neli liikmesriiki – Iirimaa, Tšehhi, Saksamaa ja Poola – ei ole veel oma ratifitseerimisprotsessi lõpule viinud. Formaalselt on see tõsi, kuid minu õnnitlused lähevad täna õhtul Tšehhile, eelkõige Tšehhi senatile, selle puhul, et nende parlament on andnud oma täieliku heakskiidu ja lubab presidendil loodetavasti lepingu Tšehhi rahva nimel ratifitseerida. Usun kindlasti, et ta nõustub parlamendi tahtega. Nagu ma aru saan, on see küsimus saadetud edasi kohtuliku järelevalve teostamiseks. Loodan, et tegemist on vaid formaalse viivitusega.

Et leping saaks jõustuda, peavad loomulikult kõik riigid selle ratifitseerima ja on tõepoolest õige, kui öeldakse, et 26 Euroopa parlamenti, s.o 26 liikmesriigi parlamendid, on öelnud oma jah-sõna ning vaid Iirimaal on see siiani tegemata.

Mõistan täielikult Euroopa Parlamendi soovi vaadata neis dokumentides ja raportites tõstatatud küsimused läbi nii põhjalikult kui võimalik, sekkumata kuidagi pooleliolevasse ratifitseerimisse või juhtimata seda endale meelepärasesse suunda.

Lubage mul öelda, et ma ei poolda mõnede meie tagumistes pinkides istuvate euroskeptiliste fossiilide olupoliitilist määgimist, ja nende juttu tuleb võtta sellisena, nagu see on. Minu sõnum neile on ühene – ärge toppige oma nina Iirimaa iseseisvasse otsusesse, sest keegi ei hakka Iiri valijatele ette kirjutama, mida nad peavad tegema.

Et sellega minu panus Euroopa Parlamendi töösse lõpeb, lubage mul tänada kogu Euroopa Parlamendi juhatust, komisjoni, eesistujariiki Tšehhit ja kõiki kolleege minu kui Euroopa Parlamendi liikme jaoks väga kasuliku kümne aasta eest. Ootan meie oktoobris toimuvalt teiselt rahvahääletuselt pikisilmi iirlaste jah-sõna.

  Mairead McGuinness (PPE-DE). - Härra juhataja, praegu on nii hea olla kellegi nimekirjas esimene. Et Avril just lõpetas, lubage mul lihtsalt soovida talle head, sest ta lahkub Euroopa Parlamendist. Kui tema suhtes aus olla, siis pärast Iirimaal toimunud hääletust Lissaboni lepingu üle nüpeldas ta neid fossiile tõesti korralikult ja ta jääb suurepärase sõnaseadjana hästi meelde. Soovin sulle kõigi ees head, Avril, ja loodan, et pärast Euroopa Parlamendist lahkumist osaled sa Lissaboni lepingut propageerivas kampaanias.

Arutelu on olnud väga huvitav. Minu keha ja aju tahtsid minna koju magama, aga mõttevahetus on sellest loobumiseks liiga hea ja siit lahkumiseks liiga tähtis, sest ma olen iirlane. Lubage mul öelda – ja ma kõnelen valijaskonnaga –, et teie olete rooli taga. Teil on valida. Te võite hääletada mõnede Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu parem- ja vasakpoolseid äärmusi esindavate vihaste vanameeste – võiks isegi öelda meeste ja naiste, aga peamiselt meeste – vaadete poolt ning te tekitate suurt kära ja saate palju värvifotosid ja uudiste pealkirju, aga siin parlamendis jääb töö tegemata. Kuid te võite nii Euroopa Parlamendi valimistel kui ka Lissaboni lepingu referendumil hääletada positiivsete inimeste poolt, kes teevad palju tööd ja kellest lehtedes ei kirjutata, kuid kes on siin hea eesmärgiga.

Usun, et iirlased teavad, et nüüd on olukord muutunud. Eelmisel arutelul neid tüssati. Pärast rahvahääletusel öeldud ei-sõna on meie arutelud olnud paremad ning ma soovitan neil tungivalt öelda nende endi, minu laste ja Euroopa Liidu tuleviku nimel „jah”.

  Siiri Oviir (ALDE). - (ET) Oleme jäänud täna õhtul – õigemini juba öösel – siia, et arutada Lissaboni lepingu rakenduse üle. Ettevalmistus lepingu jõustumiseks ja õigeaegselt seda tehes on märk vastutustundlikkusest. Hea ettevalmistus nii olulise lepingu jõustumiseks annab kindlust, et Euroopa Liit toimib hästi ja et see võimaldab tal tulemuslikumalt täita ülesandeid, mille lahendust Euroopa kodanikud oma valitud esindajailt ootavad.

Võib-olla ei ole sammud küllalt pikad. Mõned kodanikud arvavad, et põhiõiguste harta olevat liialt retooriline, kuid siiski on Lissaboni leping tõsine edasiminek. Ta on vastus muutunud Euroopa Liidu vajadustele. Andes oma toetuse lepingule, on 26 liikmesriigi rahva poolt valitud parlamendid seda teinud.

Tänased raportid näitavad, et Euroopa Parlament on loovalt enesekindel, olles pragmaatiliselt ette võtnud ka üleminekuetapi sisustamise. Pessimismi ja venitustaktikaga me uut ei loo. Tänan raportööre nende julguse ja oskuse eest luua vajalikud dokumendid.

  Zita Pleštinská (PPE-DE). – (SK) Daamid ja härrad, me ei saa öelda, et Lissaboni leping on parim, mida iga 27­liikmelise Euroopa Liidu liikmesriik võiks tahta, aga see on parim, milles 27­liikmeline Euroopa Liit saab kokku leppida. Siiani on kõik aluslepingud olnud 15­liikmelise Euroopa Liidu lepingud ja seetõttu tahan ma toonitada Lissaboni lepingu poliitilist sõnumit, mille kohaselt lähtutakse 27-liikmelisest Euroopa Liidust, nii et tulevikus lõpeb viimaks ELi jagamine vanadeks ja uuteks liikmesriikideks.

Euroopa Parlament on näidanud, et ta on võimeline võtma vastu tegevusalaseid otsuseid, ja seetõttu on õige, et Lissaboni leping annab parlamendile ehk Euroopa kodanike valitud esindajatele suurema võimu. Kui Lissaboni leping jõustub kõigis liikmesriikides, kaasnevad sellega muudatused, millega lõpetatakse praegune nõukogu eesistujate rotatsioonisüsteem. Hoopis tähtsam on aga, et EL saab ühise energiapoliitika; vajadus selle järele ilmnes eriti tugevalt gaasikriisi ajal.

Mul on hea meel Tšehhi senati tänase otsuse üle kiita Lissaboni leping heaks. See on väga tähtis märguanne, mille Tšehhi parlament Tšehhi eesistumisajal Euroopa Liidule andis.

  Daniel Hannan (NI). - Härra juhataja, viimase 16 kuu jooksul olen ma siin istungisaalis 77 korda sõna võtnud ja iga sõnavõtu olen lõpetanud üleskutsega panna Lissaboni leping rahvahääletusele – Pactio Olisipio censenda est.

Olen teinud seda austusest Cato Vanema vastu, kes lõpetas kõik kõned kuulsa üleskutsega hävitada Kartaago. Mõnikord on mul seda lõppu olnud keeruline eri teemadega siduda, aga mitte täna õhtul.

Erakordne on olnud kuulata mõningaid sõnavõtte. Mitte kõiki. Siin istungisaalis on olnud mõned väga austusväärsed ja demokraatlikud Euroopa eest võitlejad, aga osa kõnesid on olnud täis sellist halvakspanu, ülbust ja põlgust avaliku arvamuse suhtes, et nüüd, mil EL ja ka liikmesriigid hakkavad mõistma YouTube’i poliitilist väärtust, ei saaks te teha midagi paremat, kui panna kogu see arutelu YouTube’i üles kui partei valimissaate, millega õhutatakse mitmesuguseid ei-kampaaniaid.

Mulle meenusid need jubedad Bertolt Brechti sõnad: „Kas sellisel juhul ei oleks lihtsam rahvas laiali saata ja selle asemele kedagi teist valida?” Lisaks korrutavad kõik kõnelejad, et parlamendid on lepingu ratifitseerinud. Nad lihtsalt rõhutavad seda lõhet, mis valitseb iga liikmesriigi poliitikute ja rahva vahel.

Cato Vanemat mõnitati ja karjuti maha ning teised senaatorid imiteerisid tema häält. Kas te teadsite seda? Lõpuks tegid nad ikka seda, mida tema ütles.

  Paul Rübig (PPE-DE). – (DE) Härra juhataja, eelkõneleja näitas just, kui raske on Euroopas demokraatiat edendada, kui on näha, et pool Iirimaa rahvast jättis hääletamata seepärast, et küsimused olid keerulised, ja seepärast, et kõik ei soovi olla põhiseadusliku korra pooldajad. Pooled neist, kes hääletasid, andsid lepingule vastuhääle, sest nad polnud seda lugenud. Kuidas me peaksime Euroopat reformima, kui me ei suuda veenda vastutajaid ka tegelikult vastutama?

Volinik Wallströmil ja tema meeskonnal on väga eriline kohustus – nad peavad andma teavet eurooplastele, kes on sellest huvitatud, ja tagama neile juurdepääsu kogu teabele, et küsimusi saaks asjatundlikult arutada. Me peame püüdma asuda eurooplastega palju põhjalikumasse dialoogi, teavitama neid ja ütlema neile, kui tähtis see reform Euroopa arengu jaoks tegelikult on. Nii saavutame tulemusi.

  Richard Corbett (PSE). - Härra juhataja, huvitav on kuulda väidet, et millegipärast ei ole lepingu ratifitseerimine riigi parlamendis õiguspärane, sest kui see on nii, siis lubage mul tuua näide oma kodumaalt, kus ei ole kunagi ajaloos rahvusvahelist lepingut rahvahääletusel ratifitseeritud.

Kui mingi lepingu ratifitseerimine riigi parlamendis on ebaseaduslik, on samamoodi ebaseaduslikud NATO asutamisleping, ÜRO põhikiri, Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamisleping ja kõik kohustused, mille Suurbritannia on üldse kunagi rahvusvahelise lepinguga endale võtnud. Seega ei mõista ma väidet, et lepingu ratifitseerimine riigi parlamendis on kuidagi ebademokraatlik.

  Bernard Wojciechowski (IND/DEM). – (PL) Härra juhataja, proua volinik, Poolas osaleb tõenäoliselt kõigest umbes 13% valijaskonnast Euroopa Parlamendi valimistel. Ilmselt on see väikseim näitaja kogu Euroopa Liidus. Miks? Palun vaadake siin istungisaalis ringi. Nii olulisel arutelul ei ole kohal ühtegi esindajat Poola kahest juhtivast erakonnast. Selline ongi nende erakondade suhtumine Euroopa Parlamendi valimistesse ja Euroopa asjadesse – täielik osavõtmatus.

Poolas ei toimu tõsist Euroopa-teemalist arutelu. Kuidas see saakski toimuda, kui – ma kordan veel – sellel arutelul ei ole kohal ühtegi esindajat ei valitsus- ega ka opositsioonierakonnast? Võib tekkida mulje, et Poola juhtivad poliitikud ei huvitu Euroopa asjadest. Nii arvavad valijad ja paljud Poola noored, kellega ma olen rääkinud ja keda näiteks huvitab Lissaboni leping. Sellist vastust poliitikute hulgast ei tule.

  Ewa Tomaszewska (UEN). – (PL) Vabandage! Vaidlen vastu! Mina kuulun parteisse Õigus ja Õiglus, suurimasse opositsioonierakonda. Väide, et siin ei ole kedagi sellest erakonnast, on vale.

  Syed Kamall (PPE-DE). - Härra juhataja, suur aitäh, et annate mulle võimaluse kõnelda. Arvan, et arutelu on olnud huvitav, sõltumata hoiakutest Euroopa projekti ja Lissaboni lepingu suhtes.

Siin on palju viidatud vanameestele ja vanadele fossiilidele, kuid lubage mul sellest kõnelda enda vaatenurgast. Mina näen siin vanemat poliitikute põlvkonda, kes on oma arusaamadega jäänud pidama 1950ndatesse ja kes pakuvad probleemidele ja ülesannetele, millega maailm praegu silmitsi seisab, 1950. aastate lahendusi. Kui te vaatate istungisaalis ringi, näete oluliselt vanemaid inimesi, kes kõik kõnelevad Lissaboni lepingu poolt ning mõistavad hukka need Iirimaa ja teiste riikide kodanikud, kes ütlesid „ei” algsele põhiseadusele ja ka Lissaboni lepingule. Me näeme isegi vanu sõjamehi, kes räägivad nüüd relvadest loobumisest ja rahukõnelustest.

Jah, 1950ndatel oli see sõjajärgne lahendus varem toimunule, aga me peame maailmaga sammu pidama. Demokraatlikust vastutusest rääkides ärgem unustagem üht asja. Kui me alustasime tööd põhiseadusega, nägid reeglid ette, et selle peavad ratifitseerima kõik riigid või see kukub läbi. Kui me alustasime tööd Lissaboni lepinguga, olid reeglid samad – iga riik peab selle ratifitseerima või see kukub läbi. Nii et ärgem liikugem Lissaboni lepinguga edasi enne, kui kõik riigid on selle ratifitseerinud. Kui te tõepoolest tahate õiget demokraatlikku arutelu, andke Suurbritannia rahvale valida. Kas nad pooldavad härra Corbetti arusaama föderaalsest riigist – Euroopa Ühendriikidest – või vabamat ettekujutust vabakaubandusel põhinevast Euroopast, mida toetab minu erakond?

  Margot Wallström, komisjoni asepresident. – Härra juhataja, tahan tänada austatud parlamendiliikmeid selle huvitava arutelu eest, kus osaliselt jõuti mitmes küsimuses üksmeelele ja osaliselt korrati hästituntud väiteid lepingu poolt ja vastu ning mis osaliselt kujutas endast väga huvitavat mõttevahetust selle üle, mida tähendab demokraatia. Esimest korda kuulsin siin totalitaarsetest süsteemidest, mis lubavad mitmes liikmesriigis ühe rahvahääletuse korraldamist teise järel, samuti seda, miks osa rahvahääletuste tulemused – peamiselt need, mis tähendavad jah-sõna – unustatakse või miks need ei lähe arvesse.

Siin toimus ka arutelu õiguspärasuse üle. Mulle tundub endiselt imelik – ja ma olen seda ka enne öelnud – Euroopa Parlamendi suguse institutsiooni väide, et riigi parlamendi tehtud otsus on ebademokraatlik, ei loe ega ole õiguspärane. Mis puudutab komisjoni, siis tema on alati arvanud, et ükskõik, milline süsteem valitakse – kas rahvahääletus või riigi parlamendi otsus –, on see demokraatlik ja õiguspärane. Ma ei mõista, kuidas on võimalik teisiti arvata.

Iga Euroopa kodanik, kes kuulab seda arutelu, tahaks, et me pöörduksime tagasi nende raportite juurde, mis kajastavad tegelikult tõsist muret selle pärast, kuidas me oma otsuseid teeme, millised on reeglid, kuidas kindlustada Euroopa Liidu demokraatlik toimimine ja õige eelarve kasutus, nii et vahendid läheksid meie poliitiliselt esmatähtsate küsimuste lahendamiseks. Kõike seda need olulised raportid käsitlevadki.

Küsimus on ka selles, kuidas teha otsuseid tõhusalt ja loodetavasti veel kiiremini. Minu jaoks oli härra Lundgreni sõnavõtt täiesti vapustav. Kas me tõesti arvame, et praeguse majanduskriisiga võitlemisel on kogu eesmärk muuta asjade käik ja otsuste tegemine aeglasemaks? Inimesed ootavad meilt tegutsemist, et kindlustada töökohtade säilimine ja majanduskasv, tegelda kliimamuutuse ja energiakriisiga ning lahendada sisserände ja julgeolekuga seotud probleemid – et teha kõike seda. Sellel põhinevad ka antud raportid. Sellepärast me siin olemegi ja nii saavutame demokraatliku õiguspärasuse, kui näitame, et suudame kiirelt tegutseda. Ma ei arva ka, et ülbe ja üleolev sekkumine ning meile ühe või teise asja kohta õpetuse jagamine aitab. Tegelik ülesanne on lahendada probleeme, mis tänapäeval ei ole riiklikud. Need probleemid on üleeuroopalised ja rahvusvahelised ning meil peavad kehtima ajakohased eeskirjad.

Me vajame demokraatlikumat liitu, mis võimaldab kodanikel ise algatusi teha. Me ei kuule selle kohta midagi nende suust, kes on selle vastu. Nad ei räägi kunagi midagi Lissaboni lepingust tulenevast tugevast demokraatiast; see jutt jääb selgelt ära. Kõnealused raportid annavad meile hea ettevalmistuse ja aluse oma töö ümberkorraldamiseks. Meie komisjonis oleme reformi kiire rakendamise tagamiseks loomulikult valmis jälgima kõiki üksikasju ja nende kallal tööd tegema.

Viimase märkusena Iirimaa kohta ütlen, et pärast Tšehhi senati jah-sõna pöörduvad kõikide pilgud mõistetavalt jälle Iirimaa poole ja lepingu võimalikku ratifitseerimist oodatakse aasta lõpuks. Loomulikult on siin põhiline tähtsus küsimusel õiguslikest tagatistest ja väga olulised on nii nende sisu kui ka ajastus. Meie komisjonis oleme kindlad, et nõukogu suudab selle küsimuse lahendada, ja ma tean ka, et praegu tehakse selleks põhjalikke ettevalmistusi; samuti annab võimaluse korral oma panuse komisjon.

Suur tänu teile ja aitäh ka selle eest, et arutelu kujunes osaliselt seltskondlikuks sündmuseks, kus inimesed tänavad üksteist hea koostöö eest ja soovivad lahkujaile edu. Arvan, et me kõik kohtume ühel või teisel moel valimiskampaania käigus.

(Aplaus)

  Juhataja. – Proua volinik, et see on viimane öine istung, siis palun uskuge mind, kui ma Euroopa Parlamendi nimel ütlen, et me teame väga hästi, kui suurepärased on olnud meie selle koosseisu ametiajal esitatud raportid. Veel kord aitäh teile.

  Jo Leinen, raportöör. – (DE) Härra juhataja, proua asepresident, tänan proua Doyle’i sõnavõtu eest, mille ta esitas Iiri vaatenurgast – ma toetan seda igati. Iirlased peavad iseseisvalt ja ilma välise surveta langetama tõenäoliselt oktoobris otsuse, kas juuni tippkohtumisel läbi räägitud tagatised vähendavad nende lepinguga seotud kartusi ja põhilisi muresid ning kas sellistel tingimustel saavad nad järgida ülejäänud 26 riigi eeskuju ja astuda koos nendega sammu Euroopa Liidu reformimise poole.

Loodan, et Iirimaal kujuneva arvamuse sõltumatust austab ka tema naaber Suurbritannia. Esimese rahvahääletuse ajal sõitsid paljud Suurbritanniast pärit lepinguvastased Iirimaal ringi ning eelkõige aitas iirlasi segadusse viia Briti eurofoobne kollane ajakirjandus. Ühe asjana tuleb tunnistada kohustust austada iirlaste õigust kujundada oma arvamus teisel rahvahääletusel sõltumatult.

Tegemist oli põhjaliku ja olulise aruteluga. Täna on 26 riigi parlamendid andnud oma jah-sõna. Enam kui 7800 rahvaesindajat on leidnud, et Lissaboni leping on hea ja tähendab edasiminekut. Kolmsada viiskümmend rahvasaadikut 26 riigist on öelnud „ei”. Kõik nad ei saa olla narrid ja tuulepead. Tahan öelda, et leping ei saa olla nii halb, nagu seda on korduvalt kirjeldatud. Seda on peetud stereotüüpseks mõnikord isegi siin parlamendis. Need, kes väidavad, et tegemist on sõjalise liiduga, saavad valesti aru Euroopa Liidu esmasest eesmärgist – kaitsta rahu selles maailmajaos ja kogu maailmas. Veelgi enam – kõik, kes väidavad, et kehtestatakse uusliberaalne majanduslik põhiseadus, ei ole lepingut lugenud. Tegemist on senistest kõige sotsiaalsema Euroopa aluslepinguga.

Tänan teid, proua asepresident, daamid ja härrad. Loodan, et Euroopa Parlamendi uus koosseis järgib raportites öeldut ning kohaldab ja rakendab Lissaboni lepingut. Tänan teid väga.

  Jean-Luc Dehaene, raportöör. – (NL) Härra juhataja, daamid ja härrad, arvan, et meie arutelu on täna õhtul tõesti olnud hea. See näitab, et Euroopa Parlament on Lissaboni lepingu rakendamiseks valmis ning et me ei püüa mingil moel iirlaste otsust kallutada. Kuid minu meelest on teise olulise asjana ilmnenud, et valimiste eelõhtul on Euroopa Parlament asunud selgele seisukohale, mille tulemusena on tal selle lepingu üle peetavatel edasistel läbirääkimistel tugev positsioon.

Tahan tänada kõiki kolleege toetuse eest. Ühtlasi rõhutan, et need viis raportit täiendavad üksteist, ja märgin, et nad tõepoolest moodustavad ühtse terviku, mis kajastab Euroopa Parlamendi rolli. Lubage mul lõpetuseks toonitada seda, mida ma alguseski toonitasin – ma tunnen muret valimisjärgse olukorra ja Nice’i lepingult Lissaboni lepingule ülemineku pärast.

Väidan endiselt, et peaksime saavutama Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel kokkuleppe enne valimisi. Vastasel juhul kardan, et me leiame end päris täbarast olukorrast, ja see ei oleks kellegi huvides. Nimetatud kokkulepe peaks olema piisavalt selge, et Euroopa Parlament ja nõukogu teaksid täpselt, milline on nende roll eelseisval keerulisel üleminekuajal.

  Catherine Guy-Quint, raportöör. – (FR) Härra juhataja, see arutelu on olnud tõepoolest huvitav ja kirglik. Kuid lubage mul suhtuda huumoriga sellesse, mida härra Kamall just ütles, sest on ülimeeldiv, et meid nimetatakse vanainimesteks – ja seega fossiilideks –, sest me lahkume ja teeme ruumi noortele.

Aga kõigile neile, kes on selle lepingu projekti halvustanud, tahan öelda järgmist: ärge ajage demokraatiat segamini demagoogiaga! Mõistate, kaheksa aasta jooksul pole me siin parlamendis ja kogu Euroopas üle elanud mitte psühhodraama, vaid poliitilise tragöödia, milles Euroopa abitult sipleb, ja on selgelt näha, et me väldime praeguseid probleeme.

Praegune arutelu suurendab minu veendumust, et hoolimata kõigist neist märgitud raskustest tuleb leping rakendada, sest selle sisu tagab läbipaistvuse. See toob kaasa demokraatia ja me kõik vajame demokraatlikku šokki, et keskenduda Euroopa projektis uuesti poliitikale ja just tänapäeva maailmas kehtivale 21. sajandi poliitikale.

Eelarve on selles mõttes ainult vahend, aga see võimaldab meil tagada, et institutsioonid viiakse uuesti tasakaalu, ning sellise läbipaistvuse abil saame me teada Euroopa Parlamendi, komisjoni ja eelkõige nõukogu suhtumise. See poliitiline tahe on hädavajalik. Ka läbipaistvus on hädavajalik, et võidelda rahvusliku isekuse vähiga, mis on Euroopa poliitilist projekti nii palju aastaid õginud.

Loodan, et see läbipaistvus sisendab kõikidesse Euroopa kodanikesse uut usku ja võimaldab meil paremini teavet anda, sest see on väga keeruline. Proua Wallström, te olete selle kallal aastaid tööd teinud, hakkate saavutama edu ja peate vastu pidama.

Kõik see nõuab kindlat veendumust, aega ja eelkõige poliitilist julgust, millest meil puudu jääb. Me peame vajaliku poliitilise julguse uuesti leidma, nagu me peame uuesti leidma ka selle Utoopia tunnetuse, mis oli Euroopa Liidu asutajatel ja neil, kes uskusid, et sõjast võib sündida rahu. Me peame meile omasel moel praegu, 21. sajandil, selle ülesande täitma ning üks vahend, mis meid siin aitab, on Lissaboni leping. Võidame Utoopia tagasi, Utoopia rahu nimel!

  Juhataja. – Ühisarutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 142)

  Sebastian Valentin Bodu (PPE-DE), kirjalikult. – (RO) Veel vaid üks väike samm on jäänud Lissaboni lepingu vastuvõtmiseni ning kui leping on jõustunud, toob see Euroopa Liidu ja selle 500 miljonit elanikku üksteisele palju lähemale. Rumeenia – riik, mida mina siin Euroopa Parlamendis esindan – oli üks esimesi, kes lepingu ratifitseeris, sest kõik Rumeenia poliitilised otsustajad usuvad Euroopa lõimumisse.

Euroopa Parlamendi valimisi ei korraldata vastavalt Lissaboni lepingule, aga isegi see tõsiasi näitab, kui demokraatlik ja rahvaesinduslik Euroopa Ühendus on ja kui tähtis on iga selle liikmesriik.

Euroopa institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, on ühenduse kodanike jaoks praegu liiga raskesti mõistetavad. Iga Euroopa aluslepinguga on Euroopa Parlamendi tähtsus ELi otsuste langetamisel kasvanud. Lissaboni leping ei ole erand, vaid loob parlamendi, kelle osa õigusloomes on tunduvalt suurem.

Leping toob ELi selle kodanikele lähemale. Me kõik teame, kui raske on juhtida meie riikide kodanike tähelepanu ühenduse probleemidele. Suuremad volitused, mis antakse igast liikmesriigist otse valitud Euroopa Parlamendi liikmetele, on praegu parim lahendus, et tuua see maailmas ainulaadne institutsioon oma rahvale lähemale.

  Cristian Silviu Buşoi (ALDE), kirjalikult. – (RO) Esiteks tahan väljendada heameelt selle üle, et Tšehhi senat hääletas Lissaboni lepingu poolt; see viib kogu ratifitseerimisprotsessi sammu võrra edasi. Usun, et oleks hea rakendada see leping nii kiiresti kui võimalik, sest see tagab ELi tõhusama, läbipaistvama ja – mis kõige tähtsam – demokraatlikuma toimimise.

Toetan raportööri järeldusi Euroopa Parlamendi ümberkujundamise kohta ja loodan, et parlamentaarse reformi töörühma töö tulemused kajastavad Euroopa Parlamendi suuremat rolli, nagu lepingus on sätestatud.

Tahan teha mõned märkused komisjoni ametisse nimetamise korra kohta. Põhimõtteliselt toetan ma komisjoni ametisse nimetamise ajakava, aga arvan, et teatud etappe saaks tõenäoliselt lühendada, nii et Euroopa institutsioonide töö ei ole iga kord, kui toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, kuude kaupa halvatud. Et Lissaboni lepingut ei õnnestunud õigeks ajaks ratifitseerida, siis oleks parem, kui pärast 2009. aasta valimisi toimuks ametisse nimetamine Lissaboni lepingus sätestatud korraga palju sarnasema korra kohaselt. Kuid probleem on keeruline, sest kuni me ei tea Iirimaa rahvahääletuse tulemust, ei tohi me unustada vajadust täita praegu kehtivat Nice’i lepingut.

  Dushana Zdravkova (PPE-DE), kirjalikult. – (BG) Daamid ja härrad, nagu kolleeg Elmar Brok ütles, annab raport, mis käsitleb suhteid riikide parlamentidega, suurepärase ülevaate Euroopa Parlamendi ees seisvatest ülesannetest pärast seda, kui Lissaboni leping on kõikides liikmesriikides lõplikult ratifitseeritud. Riikide parlamentide rolli suurendamine Euroopa Liidu õigusloomes mitte üksnes ei kiirenda Euroopa õigusaktide ülevõtmist liikmesriikide õigusesse, vaid annab ELi kodanikele ühtlasi veel ühe juhtimises osalemise võimaluse.

Kõikidest liikmesriikidest pärit saadikute osaluse suurendamise aluseks tuleb võtta siiani Euroopa Ühenduse Küsimustega Tegelevate Komisjonide Konverentsi raames tehtud koostöö head tulemused. Arvan, et eriti tähtis on koostöösse kaasata ka esindajad Euroopa Liidu kandidaatriikide parlamentidest. See aitab meil muuta nende liitumist ELiga lihtsamaks ja sujuvamaks. Seda teemat raportis ja Lissaboni lepingus ei käsitleta, aga ma usun, et Euroopa Parlament leiab võimalused selle saavutamiseks.

Lõpetuseks tahan rõhutada, et riikide parlamendid peavad parandama oma haldussuutlikkust ja tagama piisavad finantsvahendid, et nad saaksid rakendada kõiki oma uusi volitusi.

Tänan teid tähelepanu eest.