Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2009/2761(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B7-0191/2009

Arutelud :

PV 15/12/2009 - 15
CRE 15/12/2009 - 15

Hääletused :

PV 17/12/2009 - 7.2
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2009)0116

Arutelud
Teisipäev, 15. detsember 2009 - Strasbourg EÜT väljaanne

15. Dokumentidele juurdepääsu käsitleva õigusliku raamistiku vajalik edasiarendus lähtuvalt Lissaboni lepingu jõustumisest (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühendatud arutelu järgmistel teemadel:

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel nõukogule Michael Cashman dokumentidele juurdepääsu käsitleva õigusliku raamistiku vajaliku edasiarenduse kohta lähtuvalt Lissaboni lepingu jõustumisest (O-0122/2009 – B7-0230/2009);

– suuliselt vastatav küsimus, mille esitas kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni nimel Euroopa Komisjonile Michael Cashman dokumentidele juurdepääsu käsitleva õigusliku raamistiku vajaliku edasiarenduse kohta lähtuvalt Lissaboni lepingu jõustumisest (O-0123/2009 – B7-0231/2009).

 
  
MPphoto
 

  Michael Cashman, esitaja. – Lugupeetud juhataja! Lubage mul kõigepealt öelda, et on väga tore näha siin ruumis volinik Wallströmi, samuti Cecilia Malmströmi eesistujariigist, sest me mõlemad oleme olnud seotud selle teemaga algusest peale, alates 1999. aastast.

On huvitav meenutada, et 2001. aasta mais meie kokkuleppes saavutatu oli mõnes mõttes ajalooline 15 liikmesriigi seas, kes liikusid oma eri traditsioonide, kultuuri ja suhtumisega avatuse ja läbipaistvuse poole. Me suutsime kokkuleppele jõuda ja huvipakkuv on see, et suur osa oli selles ka tolleaegse eesistujariigi Rootsi otsusekindlusel.

Selle taga oli ka Euroopa Komisjoni otsusekindlus, millega ta tunnistas, et kõik kolm institutsiooni vajavad kultuurilist muutust. Me pidime mõistma, et avatus ja läbipaistvus ei takista demokraatia õitsengut, vaid tegelikult soodustavad seda. See võimaldas meil võtta vastutuse. See lasi kodanikel näha, mida nende nimel tehakse, ning aitas meil väidetavalt kergitada eesriiet ja tõestada lõplikult, et komisjoni ja nõukogu seifidesse ei ole peidetud kohutavaid saladusi. Euroopa Parlamendis pole ma küll kindel, aga loodetavasti ei ole neid ka parlamendi seifides!

Tahan selle pühendumuse eest tänada eelkõige volinikku ja kui tohib, siis ka mu kallist ekskolleegi Cecilia Malmströmi. Nüüd on meil tarvis järgmisele asjale pühenduda. Nagu ma ütlesin, oleme tohutult palju saavutanud. Meil on dokumentide register. Meil on Euroopa Kohtu praktika, mille abil nüüd määratletakse ja täpsustatakse esialgu kokkulepitud tingimusi dokumentidele juurdepääsu kohta. Oleme heaks kiitnud põhimõtte, et kõigile dokumentidele peab juurde pääsema ja kui see ei ole võimalik, tuleb seda selgelt ja konkreetselt põhjendada viitega erandeid käsitlevale artiklile 4 või tundliku sisuga dokumente pudutavale artiklile 9.

Kui me aga asjaga edasi liikusime, nõudis Euroopa Parlament korduvalt muudatusi. Arvan, et muudatused, mis Euroopa Komisjon parlamendile esitas, mille üle me seejärel oma komisjonis hääletasime ja mille esimene lugemine käesoleva aasta märtsini edasi lükati, ei olnud piisavalt põhjalikud, ning ma tean, et siin lähevad meie arvamused lahku. Samuti kardeti – ja seda tehakse parlamendis ikka veel –, et püütakse taastada juurdepääs dokumentidele, eriti nende uuesti määratlemisel (levis arusaam, et kõik toimikud tuleb eranditest vabastada) ja määratleda uuesti kolmandate isikute vetoõiguse mõiste.

Tasub märkida, et meie kodanikud, kes istuvad rõdul, arvavad ilmselt, et räägime siin millestki kosmilisest – mingid artiklid, kolmandate isikute vetoõigus –, kuid tegelikult on meil jutuks üks õigusakt, mis laseb neil veenduda, et kanname vastutust. Parlamendiliikmed vastutavad selle eest, mida nad kodanike nimel teevad, Euroopa Komisjon vastutab selle eest, mida ta kodanike nimel teeb, ja samamoodi nõukogu. Kuidas saavad nemad ja vabaühendused seda teha, kui meie töötamise viis ja igaühe ülesanded jäävad hoolega hoitud saladuseks, mida teavad ainult lobitöö tegijad ja juristid, kes on asjast teadlikud?

Minu arvates on see Lissaboni lepingu põhiidee, mille järgi tuleb meil demokraatiat veelgi tugevdada. Me peame hõlbustama juurdepääsu dokumentidele. Seepärast nõuabki Euroopa Parlament seda suuliselt vastatavat küsimust esitades, et antaks terve hulk soovitusi. Põhiliselt tuleb tagada meie alustalaks olevate õiguste säilimine ja arusaam, et Lissaboni lepingu järgi ei ole enam üksnes kolme institutsiooni, vaid ka kõik nende loodud ametid ja organid, sealhulgas Euroopa Keskpank (mõnel juhul), Euroopa Kohus, Euroopa Investeerimispank, Europol ja Eurojust. Kõik need asutused kannavad nüüd määruse (EÜ) nr 1049/2001 kohaselt vastutust.

Leiame, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist tehtud ettepanekud ei ole kooskõlas selle lepingu sisu ega vormiga, ammugi mitte kohustustega, mis sisalduvad meie arvates algses määruses (EÜ) nr 1049/2001. Määrusega reguleeritakse meie kuulajate huvides üldsuse juurdepääsu kõigile dokumentidele, mis on kolme institutsiooni käsutuses, neile saadetud või nende koostatud.

 
  
MPphoto
 

  Cecilia Malmström, nõukogu eesistuja. (SV) Lugupeetud juhataja! Nagu teate, on läbipaistvuse suurendamine eesistujariigi Rootsi jaoks ülimalt tähtis küsimus. Kui rääkida läbipaistvusest, siis oleme oma ELi institutsioonides maha käinud üsna pika tee. Jutt pole sealjuures vaid õigus- ja haldusnormidest. Läbipaistvus tähendab ka hoiakut ja viisi, kuidas õigus- ja haldusnorme ellu viiakse.

Täna hommikul oli mul väga hea meel kohtuda dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlevas institutsioonidevahelises komitees Euroopa Komisjoni asepresidendi Margot Wallströmi ja Euroopa Parlamendi asepresidendi Diana Wallisega. Kohtumine toimus eesistujariigi Rootsi algatusel. See komitee pole kaks aastat kohtunud. Pidasime mõned väga tegusad ja konkreetsed arutelud selle üle, kuidas parandada kodanike võimalust pääseda institutsioonide dokumentidele ka tegelikult juurde. Jõudsime ühisele järeldusele ka selles, et me peaksime tihedamini kohtuma.

Mul on hea meel, et Lissaboni lepingus pööratakse palju tähelepanu läbipaistvusele, avalikule kontrollile ja demokraatiale. See teeb meile rõõmu. Mis puutub määruse (EÜ) nr 1049 läbivaatamisse – me nimetame seda läbipaistvuse määruseks –, siis soovib eesistujariik eelkõige koondada tähelepanu selle määruse uuele õiguslikule alusele. See on kirjas Lissaboni lepingu artikli 15 lõikes 3. Uue õigusliku aluse tähtsaim muutus on institutsioonide pädevuse suurendamine. Lihtsamalt öeldes tähendab see seda, et kui varasemat artiklit kohaldati üksnes parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele, siis uus artikkel laiendab üldsuse õigust pääseda juurde kõigile Euroopa Liidu institutsioonide ja asutuste dokumentidele. Teatavad piirangud on seotud Euroopa Liidu Kohtu, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Investeerimispanga dokumentidega, kuid ka see valdkond on nüüd märkimisväärselt avaram kui enne.

Komisjon on teatanud, et esitab parlamendile ja nõukogule ettepaneku praeguse läbipaistvuse määruse kohandamiseks lepingu uute sätetega.

Vahepeal tugineb nõukogu läbipaistvuse määruse läbivaatamisel ettepanekule, mille komisjon esitas Euroopa Parlamendile 2008. aasta mais.

Pärast 2008. aasta maid on nõukogu informatsiooni töörühm ettepaneku kaks korda läbi töötanud. Teise vormilise läbitöötamisega saadi valmis tänavu juunis-juulis ning selle käigus valmis hulk muudatusettepanekuid, mille Euroopa Parlament 2009. aasta märtsi täiskogu istungil heaks kiitis. Mais otsustas parlament, et ei vii Euroopa Parlamendile esitatud komisjoni ettepaneku ametlikku lugemist lõpule. Tahaksin parlamendile meelde tuletada, et mu kolleeg Beatrice Ask, kes on Rootsi justiitsminister, selgitas kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile Rootsi eesistumisperioodi alguses, 2. septembril 2009, et on valmis algatama institutsioonidevahelist arutelu. Ta küsis konkreetselt, kas äsjavalitud parlament kavatseb jätkata tööd nende 92 muudatuse põhjal, mille parlament 2009. aasta märtsis vastu võttis. Ta küsis seda sellepärast, et eesistujariigina on meil tarvis teada Euroopa Parlamendi seisukohta, isegi kui see pole ilmtingimata esimese lugemise järgsel kujul.

Nagu ma aru saan, ei ole uue koosseisuga Euroopa Parlamendil olnud veel võimalust seda komisjoni ettepanekut arutada, vaid ta on keskendunud selle asemel mõjule, mida Lissaboni leping võib pooleliolevale läbivaatamisele avaldada.

Meie nõukogus ootame komisjoni ettepanekut, millest on teada antud seoses Lissaboni lepingu mõjuga läbipaistvuse määrusele. Mõistagi oleme endiselt valmis teiega praegust ettepanekut arutama ja pole tarvis öeldagi, et loomulikult peame võtma sellistes aruteludes arvesse uue lepingu mõju.

Minu arvates on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 15 lõige 3 täiesti asjakohane õiguslik alus uue lepingu kohaseks ettepanekuks. Ülejäänud artiklid, mis käsitlevad paremat teabevahetust institutsioonide ja kodanike vahel ning häid haldustavasid, on demokraatia, tõhususe ja õiguspärasuse tugevdamiseks ülimalt olulised. Peame arutama ka seda, kuidas selline eesmärk teoks teha. Ma pole päris veendunud, et läbipaistvuse määruse raamistikus on nende jaoks ruumi. Selguse huvides peaks see määrus sisaldama täpseid eeskirju, mis hõlmavad üksnes üldsuse juurdepääsu dokumentidele, mitte midagi muud.

 
  
MPphoto
 

  Margot Wallström, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja, austatud parlamendiliikmed! Kui tohib, siis pöördun kõigepealt härra Cashmani poole. Arvan, et see on minu viimane võimalus teile aitäh öelda. Olete Euroopa Parlamendis tõesti selle konkreetse määruse ning avatuse ja läbipaistvuse eest võidelnud. Teist on saanud selle määruse kehastus, sümbol ja eestkostja.

Arvan, et nii Cecilia Malmströmile kui ka mulle endale lisab rohket usaldusväärsust see, et me oleme rootslased, ning minu arvates ei kahtle ükski inimene selles, et me jätkame võitlust avatuse ja läbipaistvuse eest. Samal ajal oleme isekeskis lahingut löönud, sest ka meie täidame erinevaid ülesandeid. Mõnikord peame olema väga realistlikud selle suhtes, mida suudame saavutada, ning meil tuleb kõigis institutsioonides oma seisukoha eest võidelda. Alati pole see kerge. Arvan, et kogu poliitiline kliima ja poliitiline tasakaal on muutunud ning see on mõjutanud meie selleteemalisi arutelusid.

Kuid ütleksin, et meie lähtekoht pole karvavõrdki muutunud. Samuti väidame, et see konkreetne dokumentidele juurdepääsu käsitlev määrus on meid väga hästi teeninud. See on aastate jooksul olnud suurepärane vahend ja me tahame, et seda kasutaksid rohkem ka teised peale lobitöö tegijate ja nende, kellele kõigi dokumentide läbilugemise eest makstakse. Me tahame, et üldsus ja ajakirjanikud oskaksid seda kasutada ning saaksid dokumentidele täieliku juurdepääsu. See on minu lähtepunkt. Ma tean, et jagan seda vaatenurka ka ministriga, nagu kuulda võisite.

Arvan veel, et Rootsi eesistumisaeg andis erakordse võimaluse selle küsimusega edasiliikumiseks. Nüüd tahan ma tõepoolest tänada Euroopa Parlamenti võimaluse eest pidada arutelu läbipaistvuse ja uue Lissaboni lepingu üle, sest see asetab suurema rõhu avatusele ja niinimetatud osalusdemokraatiale. Me kõik nõustume, et see on ülimalt teretulnud arengusuund.

Täna esitatud konkreetne küsimus on järgmine: milliseid meetmeid võtab komisjon seose määruse (EÜ) nr 1049/2001 muutmisega?

Nagu teate, saab avalikkus Lissaboni lepinguga suurema õiguse pääseda juurde kõigi Euroopa Liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametite dokumentidele, nagu kuulsime ministrit ütlemas, kuigi loomulikel põhjustel jäävad kehtima mõned piirangud Euroopa Kohtu, Euroopa Keskpanga ja Euroopa Investeerimispanga dokumentidele.

Seoses määruse (EÜ) nr 1049/2001 läbivaatamisega tahan rõhutada, et uus õiguslik alus, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 15 lõige 3, on väga sarnane endise artikliga 255. Peamine erinevus on institutsioonilise pädevusala laienemine.

Seda küsimust käsitles Euroopa Komisjon oma käesoleva aasta 2. detsembri teatises. Selle eesmärk oli viia vastavusse uue lepingu teiseste õigusaktide menetluses olevad ettepanekud (mõnedele teist võib see ELi slängis olla tuntud kui omnibussiakt – aga unustagem see samal hetkel, kui ma seda ütlesin!).

See tähendab, et kumbki seadusandjatest võib nüüd esitada muudatusettepaneku, millega laiendatakse määruse rakendusala muudele organitele ja asutustele. Sellega antakse ka nõukogule teada, et komisjon on selle esitanud ja vastu võtnud.

Õigusloomeprotsessi edasiarendamine, mille järel võetakse vastu muudetud määrus (EÜ) nr 1049/2001, on nüüd seadusandjate – Euroopa Parlamendi ja nõukogu – kätes. Oleme ikka veel esimese lugemise juures. Meil pole õigusloomega seotud resolutsiooni ega uue koosseisuga parlamendi seisukohta. Muidugi annab komisjon ka edaspidi oma panuse kokkuleppele jõudmisse – nagu muudessegi õigusloomeprotsessidesse.

Lissaboni lepingus on sätestatud osalusdemokraatia õigusraamistik. Komisjoni eestvedamisel oleme astunud juba palju samme, millega plaanitakse tõhustada avalikke arutelusid ja suurendada üldsuse osalust kavandatud uues poliitikas. Näiteks hakkame lepingu uute sätete taustal hindama komisjoni suuniseid ning otsustame, kas nende edasiseks parandamiseks tuleb teha kohandusi. Oleme juba alustanud tööd kodanikualgatusega, kuulutades välja avaliku arutelu, et kuulata enne ettepaneku esitamist ära kodanikud ja huvirühmad.

Eelmisel nädalal tunnistas ka Euroopa Ülemkogu kodanikualgatuse suurt tähtsust. Järgmine eesistujariik Hispaania peab seda samuti väga oluliseks, nagu ma olen aru saanud. Nad tahavad kiireid tulemusi.

Nagu juba kuulsime, toimus täna hommikul eesistujariigi Rootsi algatusel dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitleva institutsioonidevahelise komitee kohtumine. Selle komitee ülesanne on uurida parimat tava, lahendada võimalikke konflikte ja arutada edasisi samme, mis puudutavad üldsuse juurdepääsu dokumentidele.

Niisiis otsustasime ühiselt, et tulevikus on meil avatust edendav veebiportaal; meil on institutsioonide avalike registrite täiendavus; meie vastavad IT-talitused tulevad kokku ja ühendavad oma jõupingutused juurdepääsu tagamise nimel. Praegu, mil meie institutsioonid loovad või muudavad elektroonilisi salvestussüsteeme, hakkame kaaluma ka dokumentidele juurdepääsu mõjuhinnangut.

Ma tean, et praegu on käes aeg, mil te panete kirja oma jõulusoovid. Aga ma arvan, et avatuse ja läbipaistvuse vallas ei peaks te jõuluvana peale lootma jääma. Leian, et tulemused sõltuvad nüüd tõesti meist endast: Euroopa Parlamendist, nõukogust ja komisjonist. Tõeliselt konkreetsed ja otsesed tulemused. Minu arvates oleme juba alustanud ja peame seda rada mööda ka edasi minema, nii et ootan huviga meie arutelu.

 
  
MPphoto
 

  Renate Sommer, fraktsiooni PPE nimel. (DE) Lugupeetud juhataja! Nõustusime koos raportööri ja teiste fraktsioonide variraportööridega esitama suuliselt vastava küsimuse menetluse seisu ja järgmiste sammude kohta. Kavatsesime nõukogu ja komisjoni vastuse põhjal arutada, kuidas jätkata. Põhimõtteliselt anti äsja meile see vastus. Mulle pole päris selge, miks esitas raportöör fraktsioonide vahelist kokkulepet eirates äkki resolutsiooni, milles ta väljendas oma isiklikku seisukohta. Mis vastust ta tahab komisjonilt ja nõukogult saada? Kolleeg Cashman, ma pean teist väga lugu, ent kõik see juhtus vaikselt ja salaja, ilma mingi läbipaistvuseta. Niipalju siis teie väitest, et võitlete läbipaistvuse nimel. Te püüdsite meid kõrvale jätta. Peale selle arvan, et selle resolutsiooni õiguspärasus on kodukorra järgi ülimalt küsitav. Igatahes kordab resolutsiooni sisu teie olemasolevat raportit eelmise parlamendikoosseisu ajast ning seetõttu on see täiesti ülearune.

Ma tean, et püüdsite variraportööridega ühisresolutsiooni esitamises kokkuleppele jõuda, ent mina olen põhimõtteliselt selle resolutsiooni vastu. Lissaboni lepingu jõustumine ei ole minu arvates tekitanud selle dokumendi õiguslikus aluses niisugust muutust, et selle tulemuseks oleks Euroopa Parlamendi rolli muutumine. Raport oli ja on kaasotsustusmenetluse dokument. See selgitab ka minu fraktsiooni muret selle pärast, kas resolutsioon on kodukorra tingimuste kohaselt õiguspärane.

Ma ei taha hakata selle sisu arutama. Et oma resolutsiooni ettepanekut õiguspäraseks muuta, olete kokku pannud hulga erinevaid asju, sealhulgas viiteid Euroopa Liidu asutamislepingust, Lissaboni lepingust ja põhiõiguste hartast, kõik kontekstist välja rebituna. Praegu esitatud kujul ei ole see kindlasti õiguslikult kehtiv. Te ei ole võtnud konfidentsiaalsuse kohustust, mis vähemalt teatavas ulatuses on selgelt vajalik. Näiteks on see kolmandate isikutega sõlmitavate rahvusvaheliste lepingute puhul conditio sine qua non. Teil tarvitseb vaid mõelda SWIFT-lepingule USAga. Samuti puudub vahepealne lahendus näiteks tagasiulatuva läbipaistvuse kujul. Teil ei ole õnnestunud seda leida. Lisaks on tähelepanuta jäetud muud seaduslikult kaitstud õigused, näiteks andmekaitse või õigus eraelu puutumatusele.

Me ei peaks seda resolutsiooni vastu võtma. Oleme saanud komisjonilt ja nõukogult hea vastuse, mille alusel – s.t meie suuliselt vastatavale küsimusele esitatud vastuse alusel – võiksime jätkata. Kolleeg Cashman, ma palun teil resolutsiooni ettepanek tagasi võtta.

 
  
MPphoto
 

  Vilija Blinkevičiūtė, fraktsiooni S&D nimel. (LT) Tänan, härra juhataja, head kolleegid! Nõustun kindlalt meie kolleegi Cashmani arvamusega, et Lissaboni lepingu jõustumise ja õiguslike olude muutumise järel on praegu ülimalt õige aeg taastada arutelu dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitleva 2001. aasta määruse üle ning parandada ja muuta seda põhjalikult.

Lissaboni lepinguga kavatseme saavutada ühiskonnas märksa suurema avatuse. See tähendab, et otsuseid tuleb langetada võimalikult avalikult ning need peavad olema kodanikele võimalikult arusaadavad. Pealegi on Euroopa Liidu tegevus ja selle usaldusväärsus kõige põhjal otsustades seotud sellega, kuidas kodanikud saavad aru oma juurdepääsust Euroopa Liidu tegevusele ja vastuvõetud dokumentidele ning millised on neile avanevad võimalused selles vallas.

Eelkõige on avatus vajalik selleks, et tugevdada demokraatia põhimõtteid ja süvendada põhiõiguste austamist. Ühiskonna võimalus pääseda dokumentidele juurde peab seega muutuma aluspõhimõtteks ja salastamist tuleb kohaldada üksnes erakorralistel asjaoludel.

Euroopa Parlament on selles valdkonnas ära teinud juba palju tööd. Tänavu märtsis koostas ta raporti, mis käsitles komisjoni ettepanekut praegu kehtiva määruse muutmise kohta. See uus Euroopa Parlamendi ettepanek on uutele aruteludele sobivaks aluseks. Me ei tohi siiski unustada, et arutame siin määruse muutmist. Sellepärast vajame hädasti kõigi Euroopa Liidu institutsioonide jätkuvat koostööd ja ühist kokkulepet läbipaistvuse eeskirjade läbivaatamise kohta.

Parem määrus võiks anda meile parema läbipaistvuse. Kuna Lissaboni lepinguga tugevdatakse põhimõtteid, mille abil saavutada Euroopa Liidu suurem avatus ja tihedam koostöö kodanikega, tuleb selle eesmärgini jõudmiseks kehtestada konkreetsed meetmed ja luua Euroopa Liidu institutsioonide juhtimistava põhialus.

Sellepärast kutsun ma uut komisjoni üles esitama võimalikult kiiresti ettepanek ja jõudma nõukoguga ühisele seisukohale, et tagada täielikult avatud ja pidev dialoog kodanikega ja neid esindavate ühingutega.

 
  
MPphoto
 

  Diana Wallis, fraktsiooni ALDE nimel. – Lugupeetud juhataja! Olen väga rõõmus selle küsimuse üle ja tänan härra Cashmani oma seisukohtade esitamise eest. Mina arvasin tegelikult, et kõik fraktsioonid siin täiskogul on resolutsiooniga nõus. Nii öeldi mulle tänahommikuse kohtumise tulemuste põhjal.

On selge, et Lissaboni lepingu jõustudes saame kogu läbipaistvuse küsimusega sammu edasi liikuda. Läbipaistvuse eest vastutava asepresidendina ei ole ma seda teemat alati lihtsaks pidanud, kuid usun, et nüüd on meil võimalus paremini hakkama saada ja kodanikele veelgi lähemale jõuda. Mõtleme siin Euroopa Parlamendis, kuidas korraldada juurdepääs dokumentidele ja teabele. Mul oli täna hommikul tõeliselt meeldiv kohtumine Cecilia Malmströmi ja Margot Wallströmiga, nii et meie kolm institutsiooni said viimaks kokku tulla ja saavutada mõned edusammud. Seda on juba nimetatud – ja ma arvan, et meie jaoks on see suur läbimurre – et erinevalt sellest institutsioonidevahelisest organist, mis kohtub juhuslikult kahe või kolme aasta tagant, otsustasime meie saada uuesti kokku kuue kuu pärast ja teha seda hoopis korrapärasemalt. Meil on tõsi taga ja me andsime koos selgelt märku, et meie eesmärk on luua tõeline läbipaistvuse sild meie kõigi vahel ja veenduda, et kodanikel on võimalus jälgida õigusloomeprotsessi edenemist kõigis selle etappides, et nad saavad anda oma tõelise panuse meie töösse ja et nad tajuvad ka tegelikult, mida me teeme.

Seega on minu fraktsioon – ja ma usun, et kõik fraktsioonid – heaks kiitnud muudatused, mis näitavad tänast edusammu. Mul jääb vaid tänada teid meie kolme poolt, et jõudsime selles küsimuses mõningase edasiminekuni.

 
  
MPphoto
 

  Zbigniew Ziobro, fraktsiooni ECR nimel. (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa asjade vastu huvi tundvate arvukate ajakirjanike arvates on Euroopa institutsioonides juba palju aastaid täheldatud nähtust, mida nimetatakse demokraatia puudujäägiks. See süüdistus on mõnikord esitatud ebaõiglaselt, ent teinekord on see olnud põhjendatud. Viimasel juhul on tähelepanu juhitud sellele, et demokraatlik mehhanism ei tööta korralikult, kui tekib tunne, nagu langetaksid tähtsaid otsuseid mingid anonüümsed Euroopa ametnikud kusagil kaugel Brüsselis. Sellepärast tulekski rõhutada, et avatus on ülimalt tähtis osa Euroopa Liidu tegevusest. Võim peab ühiskonna ees vastutama, muidu see korrumpeerub, nagu ajalugu on näidanud.

Euroopa ühiskond koosneb eri rahvastest, kes elavad eri riikides. Sellepärast peavad Euroopa Liidu institutsioonid vastutama kõikide liikmesriikide kodanike ees. Üks viis, kuidas tagada pidev järelevalve Euroopa Liidule usaldatud volituste üle, on anda täielik juurdepääs dokumentidele. Ma mõtlen peamiselt Euroopa Komisjoni või nõukogu töödokumente, analüüse ja konsultatsioonidokumente. On väga tähtis, et jäädvustataks ja avalikustataks huvirühmade mõju eeskirjade väljatöötamisele. Mitte ainult Euroopa Parlamendil ei pea olema täielik juurdepääs neile dokumentidele. Kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel peab olema demokraatliku järelevalve õigus, nii et seda peaks saama kasutada kõik ühiskonna huvitatud organisatsioonid ja ajakirjanikud. Üksnes läbipaistvusega saab tagada, et Euroopa Liidu asutused ja ametnikud kasutavad neile antud võimu liikmesriikide kodanike ühiste huvide nimel.

 
  
MPphoto
 

  Rui Tavares, fraktsiooni GUE/NGL nimel. (PT) Daamid ja härrad, see arutelu on seotud usaldusega. Euroopa institutsioonid paluvad alati, et kodanikud neid usaldaksid. Lissaboni lepingu jõustamise ajal, läks see nüüd hästi või halvasti, palusid nad, et kodanikud neid usaldaksid. Algas finantskriis algas ja nad palusid, et kodanikud neid usaldaksid. Noh, eks usaldus ole kahepoolne. Ei saa alati paluda kodanikel end usaldada, kui te ei usalda ise samal ajal kodanikke niigi palju, et näidata neile kõiki protsesse ja sisemisi tööviise, mis panevad komisjoni liikuma. Võimulolijad ei tohiks kurta, et kodanikud ei usalda poliitikuid, kui poliitikud ise samal ajal kodanikke ei usalda.

See ongi demokraatia ja mitte ainult – see on ka raiskamine. Ühiskond iseenesest on üks suur teadmiste panipaik, mille me laseme raisku, kui ei kaasa kodanikke Euroopa Liidu juhtimisse ja valitsemisse. Ma ei tunne siinjuures absoluutselt mingeid süümepiinu, kui ütlen, et toetan täielikult raportööri pingutusi, et ta on teinud demokraatiale suure teene ja et me peaksime pürgima mitte ainult läbipaistvuse poole, vaid eelkõige püüde poole tagada, et läbipaistvus ei jää ainult sõnakõlksuks, vaid tähendab midagi käegakatsutavat.

 
  
MPphoto
 

  William (The Earl of) Dartmouth, fraktsiooni EFD nimel. – Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit on minu kodumaal ja ka igal pool mujal kuhjaga ära teeninud sellise institutsiooni maine, kes langetab oma otsuseid varjates, salatsedes ja vargsi. Seega võis oletada, et komisjon teeb nüüd oma parima, et olla avatud ja läbipaistev. Selle asemel on komisjon koostanud niisuguse ettepaneku – minu arust on see 1049 –, mille ühe osaga piiratakse tegelikult juurdepääsu praegu avalikele dokumentidele.

Peale selle kehtib üks oluline väide, mida ma mäletan õpingutest Harvardi ülikoolis, ja see on niisugune: ilma läbipaistvuseta ja korraliku avaliku kontrollita tehtud otsusel on loomupärane kalduvus olla halb. Teil tuleks nõustuda, et läbipaistvuse puudumine on üks põhjustest, miks komisjon esitab nii palju halvasti kaalutud, kehvasti läbimõeldud, asjakohatuid ja nigelalt koostatud otsuseid, millega meie Inglismaal ja muudes riikides peame leppima. Nii et selle õigusraamistiku puhul tahaksin ma komisjonilt tungivalt nõuda, et nad mõtleks asja uuesti läbi, kui selline läbimõtlemine on ühes vigase valitsemissüsteemi vigases institutsioonis tegelikult üldse võimalik.

 
  
MPphoto
 

  Salvatore Iacolino (PPE). (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kuulasin Euroopa Komisjoni, eesistujariigi ja kolleegide sõnavõtte väga tähelepanelikult. Stockholmi programmiga on tõesti veel paremini selgitatud, kui tähtis on õigus pääseda juurde ELi institutsioonide koostatud dokumentidele.

Ka Lissaboni leping kinnitab füüsiliste või juriidiliste isikute õigust dokumentidele juurde pääseda, tagades siiski, et kehtestatakse niisuguste tingimuste ja piirangutega eeskirjad, kus võetakse arvesse iga asutuse eripära. Nagu eelnevalt nimetati, on Euroopa Parlament sel aastal juba pidanud dokumentidele juurdepääsuga tegelema ning sel korral läksid seisukohad mõnevõrra lahku.

Täna oleme kõik nõus, et 2001. aasta määrust on tõepoolest vaja kohandada, ehkki kolleeg Cashmani soovitatud lahendus ei näi olevat usaldusväärne selle poolest, et laiendab üle igasuguse mõistliku piiri võimalust kätte saada dokumente, mis võivad tegelikult mõnikord olla vastuolus üldsuse põhihuvidega. Võin tuua mõned näited: läbirääkimised kolmandate riikidega või muu tundlik toiming nõuab selget määratlemist, tasakaalu läbipaistvuse, avalikustamise ja teadasaamise seaduspärase õiguse ning teatavatele dokumentidele juurdepääsu keelamise vahel, mis on kooskõlas valitseva ja tunnustatud avaliku huviga.

Oleme endiselt veendunud, et tuleb edendada füüsiliste ja juriidiliste isikute õigust pääseda juurde dokumentidele. Teame, et meil tuleb leida mõistlik põhimõte, mille abil tasakaalustada vastuolulisi vajadusi: laiendada Euroopa ombudsmani volitusi, sätestada täpsed ja asjakohased juurdepääsu kriteeriumid ning võtta tarvitusele üleminekukord, millega järk-järgult kehtestatakse kodanike vajadusi täitvad ja institutsioonide nõuetekohase toimimise tagavad eeskirjad. Loodame selle eesmärgi saavutamisel praegusele eesistujariigile Rootsile, eesistujariigile Hispaaniale ja komisjoni tegevusele.

 
  
MPphoto
 

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). (NL) Lugupeetud juhataja! Millist dokumenti te täpselt otsite? Mis on selle dokumendi number? Need on kõigest paar vastust, mida kodanikud ootavad, kui nad Euroopa institutsioonidele küsimuse esitavad. Kodanikud tahavad teavet, mitte reklaami ega dešifreerimatuid poliitikadokumente. Sellepärast ongi vaja pöördelisi muudatusi. Tähelepanu keskmes peavad olema kodanikud. Sellele tuginevadki küsimused härra Cashmanilt, keda tahaksin tänada ta suurepärase ja – ütlen seda proua Sommerile, kes on kahjuks juba istungisaalist lahkunud – ülimalt läbipaistva koostöö eest viimastel kuudel.

Mulle meeldiks, kui osa Euroopa informaatikavaldkonna eelarvest kuluks selle peale, et anda kodanikele nii digitaalse teabemeedia kui ka inimkontakti kaudu tõest, täielikku teavet ja vastuseid umbes sellistele küsimustele nagu “Kas võiksite üksikasjalikult kirjeldada, kuhu on jõutud Kopenhaageni kliimamuutuse konverentsi ajal tehtud Euroopa otsustega Euroopa jõupingutuste kohta?”. Selliseid asju tahavad kodanikud teada ja seepärast kutsun ma komisjoni, nõukogu ja eriti parlamendiliikmeid üles toetama meie samme suurema läbipaistvuse saavutamise nimel. See näib mulle ainsa tõeliselt selge sõnumina.

 
  
MPphoto
 

  Heidi Hautala (Verts/ALE). (FI) Lugupeetud juhataja! Avalik juurdepääs dokumentidele tähendab kodanike õigust osaleda otsuste langetamises ja saada selleks teavet. Lissaboni leping kinnitab seda ELi kodanike põhiõigust. Kui Euroopa Parlament seda põhiõigust ei kaitse, kes siis veel?

Sellepärast ongi väga tähtis, et võtaksime sellel istungil vastu tugeva ja selge läbipaistvust pooldava seisukoha. Me ei tohiks nõustuda ühegi tagasisammuga ega komisjoni ettepanekuga.

Võin teile kinnitada, et liigub ringi palju eksiarvamusi selle kohta, mida me siin otsustame. Me ei taha rahvusvahelisi läbirääkimisi ohtu seada, kuid arvame, et kodanikel on õigus teada, milliseid nende õigusi kahjustavaid küsimusi välismaiste võimuasutustega arutatakse. Me ei jõua siin isegi sellise tulemuseni, et iga Euroopa Parlamendi liige peaks oma elektrooniliste kirjade sisu avalikustama. Kui keegi seda kardab, siis pole selleks absoluutselt mingit põhjust.

 
  
MPphoto
 

  Andreas Mölzer (NI). (DE) Lugupeetud juhataja! Läbipaistvuse küsimus ja kodanike juurdepääs Euroopa Liidu dokumentidele on kahtlemata niivõrd tähtis, et kogu Euroopa rahvas on Euroopa integratsioonipoliitikaga endiselt ülimalt rahulolematu.

Austrias ei ole suur osa rahvast Euroopa Liiduga rahul või on selle suhtes skeptiliselt meelestatud, sest neil on tunne, et seal puudub läbipaistvus ja juurdepääs poliitika tegemisele. Lissaboni lepingu tutvustamine ja siis selle läbisurumine koos Euroopa Nõukogu alalise eesistuja ja kõrge esindaja valimisega on tekitanud kodanikes tunde, et neil ei lasta näha, mis toimub, et läbipaistvus puudub ja et neil pole aimugi, miks peab neid asju tegema. Et Lissaboni lepingust oleks Euroopa kodanikele kasu, oleks minu arvates väga tähtis tekitada inimestes tunne, et nad teavad, kes teeb Euroopa Liidus otsuseid ning milleks ja kuidas ta seda teeb.

 
  
MPphoto
 

  Michael Cashman, esitaja. – Lugupeetud juhataja! Ma pean vajalikuks tõstatada kaks küsimust.

Proua Sommer viibib siiani saalis ja ma pean asjakohaseks tema sõnavõtule vastata, isegi kui ta ei kuula. Ta esitas rea süüdistusi. Üks neist on see, et mu tegevus pole olnud läbipaistev. Lubage mul teha üks parandav märkus ja öelda, et kõik fraktsioonid ja raportöörid olid igale koosolekule kutsutud. Kui nad ei saanud tulla, esitati koosolekutel lugupidamisega nende seisukohad. Kõik seejärel vastu võetud otsused edastati kõigile variraportööridele ja fraktsioonidele.

Siin esitati soovitus, et peaksime kuidagiviisi tagasi võtma selle resolutsiooni ettepaneku, mille proua Sommer ütles olevat ebademokraatliku ja läbipaistmatu ning millest tema fraktsioon ei teadvat midagi. Noh, ma leian, et see on huvitav, sest pidasin täna pärastlõunal läbirääkimisi tema fraktsiooniga EPP nende kavandatava resolutsiooni ettepaneku üle, mis puudutas suuliselt vastatavat küsimust. Seega oskan ma arvata vaid seda, et proua Sommerit on valesti informeeritud, ning ootan üldiselt huviga läbirääkimiste alustamist siiralt ja heas usus EPP ja kõigi muude fraktsioonidega.

Lõpetuseks ütlen, olin ühes asjas hooletu. See on viimane kord, volinik Wallström, mil me kohtume siin istungisaalis, ja lubage mul märkida, et mina ja Euroopa Parlament pole kunagi kahelnud teie pühendumuses avatusele ja läbipaistvusele. Teil on olnud täiesti õigus: oleme alati pidanud omaenda institutsioonis oma seisukohta kaitsma ning teie olete enda oma kaitsnud suurepäraselt, kuid ei ole kunagi taganenud avatuse ja läbipaistvuse põhimõttest.

Te olete eeskujuliku teenistuskäiguga tähelepanuväärne ametnik ja ma olen kindel, et jääte selleks ka edaspidi. Te pole kunagi kohkunud tagasi tegemast seda, mis on teie arvates õige, aus ja väärikas. Ma tahaksin teid tänada kõigi nende nimel, kellel pole kunagi olnud au teid kohata.

 
  
MPphoto
 

  Cecilia Malmström, nõukogu eesistuja. (SV) Lugupeetud juhataja! Dokumentidele üldsuse juurdepääsu käsitlev õigusakt, millele me viitame siin kui määrusele (EÜ) nr 1049, on meid hästi teeninud. Olen väga uhke, et mul oli oma osa selle loomisel koos Michael Cashmaniga ja koos komisjoni panusega, mille andis Margot Wallström.

Lissaboni leping annab meile võimaluse sammu võrra edasi liikuda, sest selle rakendusala on laiendatud. See on väga rõõmustav. Mul on kahju, et sügise jooksul ei osutunud võimalikuks algatada institutsioonidevahelist dialoogi Euroopa Parlamendiga. Ootasime Euroopa Parlamendi arvamust, enne kui saime jätkata. Usun, et ka eesistujariik Hispaania vajab mingit märki Euroopa Parlamendi seisukohast selles küsimuses, et ta saaks institutsioonidevaheliste läbirääkimistega edasi minna.

Senikaua on meil palju ära teha. Nii volinik Wallström kui ka Diana Wallis viitasid meie tänahommikusele kohtumisele, mis kujutab endast käegakatsutavat võimalust edendada läbipaistvust ja dokumentidele juurdepääsu ning muuta meie institutsioonid kasutajakesksemaks. Üks arutusel olnud asjadest oli see, kuidas kasutada meie arvutisüsteemi sellisel viisil, et kodanikud, ajakirjanikud, vabaühendused ja teised võiksid jälgida õigusakti sündi alates komisjoni ettepanekust kuni lõpphääletuseni.

Usun, et see suurendaks märgatavalt arusaama ja teadmisi Euroopa Liidust ning usaldust selle vastu. Nagu siin juba öeldi, on läbipaistvus üks hea asi, see on vajalik ja tähtis. See suurendab otsuste tõhusust, see suurendab usaldust otsuste vastu ning vähendab korrapäratuse ja kahtluste tekkimise ohtu.

Kui ELi õiguspärasus otsustamise vallas suureneb, teeb see head ka otsuste väärtusele. Sellepärast on väga tore, et Euroopa Parlament peab seda arutelu, ning loodetavasti seda jätkatakse, isegi kui eesistujariigil Rootsil ei ole enam võimalik seda teha. Suur tänu selle teema ülesvõtmise eest teile, Michael Cashman ja Euroopa Parlament.

 
  
MPphoto
 

  Margot Wallström, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! See oli väga tulemuslik moodus mind veidi leebemaks muuta, sest nüüd kõnelen ma viimast korda. Ma poleks saanudki valida Euroopa Parlamendis oma lõplikuks sõnavõtuks – mis seda arvatavasti on – paremat teemat kui avatus ja läbipaistvus.

Lubage mul lihtsalt korrata mõnesid põhilisi fakte. Euroopa Komisjon on esitanud ettepaneku. See on ainus esitatud ettepanek. Tegime selle ümbersõnastatud kujul, mis tähendab, et meie arvates on selle määruse aluspõhimõtted arukad; et nendega on kõik korras. Me saame neid kasutada, kuid peame neid ajakohastama, täiendama ja tõhustama. See oli kogu ümbersõnastamise mõte.

Meil on mõnes asjas eri seisukohad – kuidas dokumente määratleda jne –, ent need on siiski teatavad läbirääkimised, milles me peaksime osalema ja mille puhul peame tagama, et me läheme asjaga edasi. Et seda teha, on meil tarvis esimest lugemist parlamendis. See on meie tähtsaim sõnum.

Uue lepingu alusel arvame ka, et saame seda teha kõnealuse määruse rakendusala laiendamise teel. See on peamine erinevus, nii nagu meie seda komisjonis näeme. Nüüd hõlmab määrus kõiki Euroopa Liidu asutusi, ameteid jne. Selline on praegune olukord. Niisiis loodame ikka veel, et Euroopa Parlament saab nüüd esimese lugemisega võimalikult varsti ühele poole. Siis saame ka nõukogu seisukoha, nii et võime alustada korralikke arutelusid ja läbirääkimisi ning viimaks otsuse langetada.

Mis puudutab mitut tähtsat küsimust, härra Cashman, millele te samuti oma raportis tähelepanu juhtisite, siis arvan, et on muid vahendeid, mida võime kasutada, sest nimetatud küsimused jäävad selle määruse rakendusalast pisut välja. Ent ikkagi on need väga olulised algatused. Need on seotud registritega, asjadega, mida oleme arutanud – näiteks täna –, mille avatust ja läbipaistvust saame parandada muude vahenditega, mitte ainult selle määrusega. Nõnda me jätkamegi. Ma tean, et see ei meeldi teile eriti, kuid ma olen käinud välja idee koostada avatust edendav tegevuskava, mida me täna osaliselt arutasime ja mille vallas võime oma jõud ühendada ning pingutada ja võidelda avatuse ja läbipaistvuse nimel.

Selle meeldiva noodiga – ma tõesti soovin, et see oleks meeldiv – tahaksin teid kõiki tänada ja kasutada ka võimalust soovida teile kõigile rõõmsaid jõule ja head uut aastat.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Lubage mul teid veel kord tänada koostöö eest kõigi nende aastate jooksul. Soovin rõõmsaid jõule ja kõike head!

Ma olen kodukorra artikli 115 lõike 5 alusel saanud viis resolutsiooni ettepanekut.(1)

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 17. detsembril 2009.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Bogdan Kazimierz Marcinkiewicz (PPE), kirjalikult. (PL) Lugupeetud juhataja! Täna arutatav ELi asutuste ja institutsioonide dokumentidele juurdepääsu probleem on minu arvates Euroopa Liidu õigusloomeprotsessis ülimalt oluline. Väga tähtis on siinkohal läbipaistvus, tänu millele on igal ELi kodanikul õigus pääseda dokumentidele juurde. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 15 lõike 3 mõistes ei hõlma see juurdepääs mitte ainult üldise õiguskorra osi, vaid ka õigusaktide eelnõusid. See tähendab, et iga füüsiline või juriidiline isik, kes elab ELis või kellel on siin registrijärgne asukoht, saab uuele õigusaktile otsest mõju avaldada ning see kujutab endast avaliku kontrolli erivormi. Praegu kehtiv määrus nr 1049/2001 tagab ELi dokumentidele asjakohase juurdepääsu, kuid Lissaboni lepingu jõustumisega 1. detsembril 2009 oleme silmitsi erakordse ülesandega suurendada ELi kodanike rolli ja tegelikku osalust. Piiramatu juurdepääs dokumentidele on seega tähtis tegur, mis määrab ELi tulevase olemuse ja tegevuse.

 
  

(1) Vt protokoll.

Viimane päevakajastamine: 3. mai 2010Õigusalane teave