Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2009/2792(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B7-0187/2009

Arutelud :

PV 16/12/2009 - 11
CRE 16/12/2009 - 11

Hääletused :

PV 17/12/2009 - 7.5
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2009)0118

Arutelud
Kolmapäev, 16. detsember 2009 - Strasbourg EÜT väljaanne

11. Vägivald Kongo Demokraatlikus Vabariigis (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmiseks päevakorrapunktiks on nõukogu ja komisjoni avaldused vägivalla kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

 
  
MPphoto
 

  Cecilia Malmström, nõukogu eesistuja.(SV) Lugupeetud juhataja! Eesistujariik omistab Euroopa Parlamendiga Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitseva väga problemaatilise olukorra arutamisele suurt tähtsust. Inimõiguste rikkumised, eriti kasvanud seksuaal- ja sooline vägivald on äärmiselt suureks probleemiks. On viimane aeg arutada selles riigis valitsevat olukorda, eriti veel hiljutist ÜRO raportit silmas pidades. ÜRO ekspertgrupi raport rõhutab, et mitmeid riigis aktiivselt tegutsevaid relvastatud rühmitusi toetab hästi organiseeritud võrgustik, mis asub osaliselt Euroopa Liidus.

Mul ei ole vaja teile meelde tuletada ELi pikaajalist kohustust Kongo Demokraatliku Vabariigi ja kogu Ida-Aafrika järvede piirkonna ees. EL on teinud pikka aega jõupingutusi sellesse riiki rahu ja stabiilsuse toomise nimel. On tähtis, et see pühendumus jätkuks ka edaspidi, nii poliitiliselt kui ka arengu suhtes. Ma olen kindel, et komisjon räägib hiljem sellest täpsemalt.

Seda toetust on avaldatud eri viisidel, sealhulgas juba 1994. aastal piirkonnale Euroopa Liidu eriesindaja ametisse määramisega. Kasutatud on nii sõjaväelisi kui ka ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tsiviilvahendeid. Me oleme Ituri provintsis Artemis korraldanud operatsiooni, ajutise EUFORi positsioonidele paigutamise kuni 2006. aasta valimisteni, aga ka missiooni EUSEC RD Congo kaitsejõudude reformimiseks ja EUPOL RD Congo politseisüsteemi reformimiseks. Kõike seda silmas pidades on seal riigis olnud nii positiivseid kui ka negatiivseid arenguid. Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Rwanda vahel on taastatud diplomaatilised suhted. Seda tuleb tervitada! Enamiku riigi idaosas olevate relvastatud rühmitustega allkirjastati rahukokkulepped 2008. ja 2009. aastatel. Nüüd tuleb need ka rakendada.

Valitsev olukord on mitmes mõttes ebastabiilne. Praegu on käimas paljude idapoolsete relvastatud rühmituste integratsioon sõjaväkke ning kogu selle tegevusega kaasnevad teatavad küsitavused. Jätkuvad sõjalised operatsioonid teiste relvastatud rühmituste vastu, sealhulgas Rwanda demokraatlike vabastusjõudude (FDLR) ja Issanda Vastupanuarmee (LRA) vastu. Need rühmitused on otseselt vastutavad tsiviilisikute sihtmärgiks võtmise ja tohutul hulgal inimkannatuste põhjustamise eest. Samal ajal ilmuvad riigi teistes piirkondades uuesti välja relvastatud rühmitused. Riigi idaosa on piirkond, kus jätkuvalt rahvusvahelist õigust ja inimõigusi rikutakse. Mõrvade, vägivallaaktide ja seksuaalsete rünnakute tase on seal kõrge. Need kuriteod levivad kogu riigis ärevusttekitavas mastaabis vaatamata president Kabila avaldusest nõndanimetatud nulltolerantsi poliitika kohta.

Loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine on järgmine suur probleem. On tähtis, et riigi rikkalikud maardlad viidaks seaduspärase riigisisese kontrolli alla, seda nii riigile hädavajaliku sissetulekuallikana kui ka eesmärgil katkestada majanduslik toetus ebaseaduslikele relvastatud rühmitustele. Nõukogu on mures ka kavandatud kohalike omavalitsuste valimiste ettevalmistustööde ja korralduse pärast. Juhtimisprobleemid, ebapiisav läbipaistvus ning kodanike ja poliitiliste õiguste rikkumised on demokratiseerumisprotsessi jaoks suureks takistuseks.

Kuna on veel palju olulisi probleeme, mis annavad põhjust sügavat muret tunda, on nõukogu võtnud karmi hoiaku Põhja-Kivus ja Lõuna-Kivus toimuvate rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste vastaste tõsiste kuritegude suhtes. Nõukogu mõistis oma hiljutistes järeldustes need teod hukka ning rõhutas, et Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsus peab tagama kõikide vastutavate isikute õigusemõistmise ette toomise.

EL on kindlalt pühendunud, et aidata kaasa selle riigi rahvastikule rahu, stabiilsuse ja arengu tagamisele. Selles suhtes on julgeolekusektori reform riigi stabiliseerimiseks ülioluline. Kõik selle sektori osalised, sealhulgas Kongo ametiasutused, peavad püüdma tagada, et ühine huvi julgeolekusektori reformi vastu oleks kindlustatud. Samuti tuleb meil selle piirkonna riikide vahel kindlamate poliitiliste ja majanduslike partnerluste kaudu aidata kaasa pidevale selgele paranemisele regionaalsuhetes.

Ma võin teile kinnitada, et nõukogu ja Euroopa Liit jäävad truuks oma kohustusele Kongo Demokraatliku Vabariigi ees ning on mures selle tuleviku pärast. Me jätkame oma laiaulatuslikku kohustust selles riigis ning jätkame ka rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste rikkumistest rääkimist. Me oleme selles suhtes väga tänulikud konstruktiivse ja püsiva rolli eest, mida Euroopa Parlament täidab, ning ma ootan väga arutelu käigus teie arvamuste kuulamist.

 
  
MPphoto
 

  Karel De Gucht, komisjoni liige.(FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Umbes aasta tagasi oli Kongo võimude ja rahvusvahelise üldsuse esmaseks mureks Goma linnas valitsev olukord, mille oli Laurent Nkunda juhitud CNDP üksus ümber piiranud.

Halvima ärahoidmiseks on tehtud kõikvõimalikke jõupingutusi. Poliitilise kokkuleppe edendamine esmalt Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Rwanda vahel ning seejärel Kongo valitsuse, CNDP ja teiste relvastatud rühmituste vahel on võimaldanud vägivalla viitsütikuga pommi lühiajaliselt kahjutuks teha, kuigi selle destabiliseerumise võimalus on täna ikka veel olemas. See on jätkuvalt alles, kuna selle põhjustega on tegeletud pealiskaudselt ja lühiajaliselt, üksnes poliitilistel põhjendustel. Ainult kehvade lahendustega silmitsi seistes on rahvusvaheline üldsus valinud selle, kes on kõige vähem tõsine – see ei ole kriitika, vaid lihtsalt ilmselge tõsiasi, tähelepanek.

Rahvusvahelisel üldsusel ja Euroopa Liidul ei ole õnnestunud teha otsust kaitsejõudude positsioonidele paigutamise kohta. MONUCi abiväed, mida me oleme nüüdseks juba üle aasta taotlenud, hakkavad alles nüüd kohale jõudma. Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ja Human Rights Watchi sõltumatu ekspertrühma hiljutine raport esitab hävitava aruande praeguse olukorra kohta, mida ei saa lihtsalt ignoreerida või tähelepanuta jätta.

Nüüd on aeg nende põhjustega tegelemiseks ning kestvate lahendustega väljatulemiseks. Kuid selleks on siiski vaja kõikide – kõigepealt Kongo ja Rwanda valitsuste ning seejärel MONUCi, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, ülejäänud rahvusvahelise üldsuse ja Euroopa Liidu – koostööd.

Ei ole kahtlustki, et Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi poliitilised ja diplomaatilised heanaaberlikud suhted on kasulikud piirkonnas stabiilsuse tekitamiseks ning mõlemapoolse tahte korral võivad need aidata luua olukorda, kus valitseb rahulik kooseksisteerimine ning taaselustatud Ida-Aafrika järvede piirkonna riikide majandusühenduse raames kasulik koostöö nende kahe riigi vahel.

See on siiski alles pika ja problemaatilise teekonna algus. Probleemi keskmeks on Rwanda demokraatlikud vabastusjõud, nagu ka kõik teised seostuvad probleemid, mida see endaga kaasa toob ning mis olukorda keerulisemaks muudavad: loodusvarade ebaseaduslik ekspluateerimine; vähemuste kaitse puudumine; karistamatus kaugel tsiviliseerimata alal, kus ametivõimud ei ole mitte üksnes võimetud territooriumi kontrollima, vaid nende hulgas on ka esindajaid, kes on ise osalised selles probleemis.

Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi kokkulepe tähendab seda, et CNDP ja Laurent Nkunda vastuvõetamatud nõudmised on ajutiselt kontrolli alla saadud. Selle kokkuleppe tulemuseks on lihtsalt Laurent Nkunda asendamine Bosco Ntagandaga, kes on kergemini mõjutatav ja puutumatuse eest valmis mis tahes kompromissiks, mis rikub kõiki rahvusvahelisi inimsusvastaste kuritegude norme ning mida ei Rwandal ega Kongo Demokraatlikul Vabariigil ei ole õigust ega võimalust talle pakkuda.

Siiani on CNDP äkiline integreerumine sellisesse ebatõhusasse ja täiesti kaootilisse armeesse nagu FARDC; Bosco Ntaganda suurema autonoomse võimu võtmine, mille tulemuseks on paralleelse käsuliini rakendamine FARDCiga, milleks annavad hea aluse ebaregulaarsed maksed sõduritele ning igasuguse distsipliini või hierarhia puudumine; MONUCi ebapiisav kontroll ja toetus sõjalistele operatsioonidele FDLRi vastu ning puuduv reaktsioon Rwanda etniliste vähemuste nõudmistele olnud asjaoludeks, mis kalduvad veelgi tõsisemaid probleeme tekitama kui need, millega me aasta eest silmitsi seisime – probleemid, mida ei Rwanda ega Kongo Demokraatlik Vabariik ei suuda enam lahendada.

Olukord ei ole kõige selle taustal eriti paranenud: humanitaarkriis jätkub ilma igasuguse ilmse paranemismärgita, nagu ka inimõiguste rikkumised, tülgastav vägivaldsus, eriti seksuaalsete julmuste osas, karistamatus igasuguste kuritegude osas ning loodusvarade rüüstamine. Piisab vaid mainitud Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni ja Human Rights Watchi raportite lugemisest, et mõista selle lõputu tragöödia ulatust. On selge, et tuleb jätkata tegevusi, mille eesmärgiks on hoida ära FDLRi kahju tekitamist, kuid seda mitte iga hinna eest, mitte ilma esmalt kõikvõimalikku tegemata, et viia sõjalise survega kaasnevad riskid süütute tsiviilisikute jaoks miinimumini.

See nõuab paremat planeerimist, prioriteetide ümberhindamist ning MONUCi tagatavat elanikkondade paremat kaitsmist, mis on ka selle mandaadis põhiülesandeks määratud. Ka tingimused, mille piires MONUC võib töötada, peavad olema selged ja ühemõttelised. Lahendus ei ole MONUCil tagasi tõmbuda laskmises või konfliktipiirkonnast väljaviimises. MONUCi kiire tagasitõmbumine oleks katastroofiline, kuna see tekitaks veelgi suurema tühjuse: hiljutised sündmused ekvaatori piirkonnas, mis on põhiliselt veel üheks Kongo nn tõve sümptomiks, tõestavad seda.

On selge, et samuti on tähtis lõpetada poliitiline ja majanduslik salakokkulepe, millest FDLR selles piirkonnas ja mujal maailmas, sealhulgas meie liikmesriikides, jätkuvalt kasu saab. FDLRi kampaania ei ole poliitkampaania, vaid kriminaalkuritegu, mille põhiliseks ohvriks on Kongo elanikkond, ning sellena tulebki seda kampaaniat ja sellega otseselt või kaudselt seotud isikuid käsitleda. Seepärast ongi vaja kindlamat hoiakut iga liiki kaubitsemiste suhtes. Samal ajal tuleb desarmeerimis-, demobiliseerimis-, repatrieerimis-, taasintegreerimis- ja ümberasumisprotsessi (DDRRR) kõrval Rwanda ja Kongo võimudel olla veel läbinägelikum isikute suhtes, kes ei pruugi tingimata kurjategijad olla.

Seega peab lahenduse sellele probleemile suures osas ka Kongo Demokraatlik Vabariik leidma. Ma pean silmas muidugi konflikti kohalikke põhjuseid. Selles suhtes tuleb 23. märtsi kokkuleppeid täielikult kohaldada, vastasel juhul näeme me varem või hiljem, kuidas frustratsioon kohalike elanikkondade üle võimust võtab. See on täiesti hädavajalik, kui soovitakse, et stabiliseerimispüüdlused ja tahe majandustegevuse taaselustamiseks Põhja- ja Lõuna-Kivus edukad oleksid. Siinkohal on rahvusvahelisel üldsusel tõesti oma roll.

Kuid lisaks Põhja- ja Lõuna-Kivule pean ma silmas ka seda suurt segadust, mis viimase umbes 20 aasta jooksul Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitsenud on. Tegemist on riigiga, kus tuleb praktiliselt kõik uuesti üles ehitada, alustades riigist, mille puudumine on kõikide probleemide aluseks.

Selle ülesande täitmisel on teatavad elemendid otsustava tähtsusega. Esiteks peab olema konsolideeritud demokraatia. Ma pean muidugi silmas kohalike omavalitsuste, seadusandliku kogu ja presidendi valimisi, mis on 2011. aastaks välja kuulutatud. Valimised on demokraatia üheks elemendiks, kuid me ei tohi unustada vajadust jätkata poliitiliste institutsioonide ja jõudude toetamist, kes on opositsiooniga dialektilises suhtes. Ilma selleta ei tegutseks me tõeliselt avatud poliitilises süsteemis.

Teiseks elemendiks on kahtlemata vajadus tugevdada häid valitsemistavasid. Kuigi on tõsi, et Kongo Demokraatliku Vabariigi probleemide ulatust arvestades ei ole sellel riigil võimalik kõike korraga teha, tuleb sellel edu saavutamiseks selgesti kindlat poliitilist tahet üles näidata. Parlament tõstatas ka karistamatuse teema. See on hea näide, kuna tegu on poliitilise tahte küsimusega ning see on aluseks kogu õigusriigi põhimõtete kinnitamisele. Probleem on aga selles, et isolatsioonis olles ei ole võimalik midagi korda saata. Õigusriik nõuab ka julgeolekusektori reformimist ja reaalseid edusamme majandusjuhtimise osas.

Väljakutsete mastaap viitab vajadusele pikaajalise poliitika järele. Kuid see ei tohi olla vabanduseks kohese tegutsemise puudumisele. Ma pean eelkõige silmas seksuaalvägivalla ja inimõiguste probleeme, mida parlament on välja toonud. Poliitilisel tahtel võib siin ülioluline roll olla ning selles suhtes tuleb meil tervitada president Kabila võetud nulltolerantsuse seisukohta. Nüüd tuleb seda seisukohta ka kohaldada.

Komisjon, mis teeb muide juba praegu selles valdkonnas palju tööd (toetab kohtusüsteemi, abistab ohvreid), on valmis Kongo Demokraatliku Vabariigi toetamist jätkama. Seoses sellega olen ma ka väljendanud oma soovi reaalselt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja komisjoni koostöö tihendamiseks seksuaalvägivalla vastu võitlemise suhtes.

Konsolideeritud demokraatlik süsteem, head valitsemistavad ja poliitiline tahe – need on põhielemendid, millele sooviksime Kongo Demokraatliku Vabariigiga oma võrdse partnerluse rajada.

 
  
MPphoto
 

  Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE nimel. (PL) Lugupeetud juhataja! Peaaegu iga Aafrika kohta kirjutav ajakirjanik soovib vist järgmine Joseph Conrad olla. Seepärast keskenduvadki ajakirjanikud väga sageli just ebasoodsatele asjaoludele, kuna nad otsivad pimeduse südant.

Kuid Kongo ei pea siiski pimeduse süda olema. See võib olla ka tavaline riik. Aafrikas on olemas tavalisi riike, kus rikkalikud loodusvarad teenivad rahva hüvesid, ametivõimud hoolivad üldisest hüvangust, lapsed käivad koolis ning seks seostub armastuse, mitte vägistamise ja vägivallaga. Ma olen veendunud, et Kivus ja terves Kongos on edu saavutamise aluseks väärt valitsus. Ilma demokraatliku, õiglase, ausa ja efektiivse valitsuseta ei ole võimalik rahu ja õiglust saavutada. Ilma vastutustundliku valitsuseta teenivad riigi rikkused ainult väheste hüvesid, juhid hoolitsevad enda eest ise, koolid on tühjad ning vägivallast saab igapäevaelu osa.

Ma mäletan 2006. aasta optimismi. Mina olin siis valimiste ajal vaatleja ning me kõik olime väga rahul, sest pärast 40 aasta pikkust vahet toimusid selles suures ja tähtsas riigis taas demokraatlikud valimised. Kuid meie optimism osutus siiski ennatlikuks. On raske küsimata jätta, miks see nii läks ja miks need valimised Kongos elu paremaks ei muutnud. Minu arvates on küsimus rahas, nagu ka Cecilia Malmström ja Karel De Gucht juba ütlesid. Nad rääkisid loodusvarade ebaseaduslikust ekspluateerimisest ja sellest, kuidas seda kasutatakse relvade rahastamiseks, mis aitab kaasa konflikti jätkumisele ja suurenemisele. Kui me saame sellele lõpu teha, siis me oleme oma eesmärgile lähemal.

 
  
MPphoto
 

  Michael Cashman, fraktsiooni S&D nimel. – Lugupeetud juhataja! Ma tänan volinikku tema avalduse eest, mis hajutas kindlasti mu kartusi.

Lugupeetud volinik, ma pean ütlema, et olen teiega täielikult nõus: me ei saa välja viia; me ei saa tühjust tekitada, kuna seal on niigi juba tühjus, mis väljendub poliitilise tahte puudumises, ning meil on vaja poliitilist juhtimist, et lahendada see rahvusvahelistele kohustustele, aga ka õigusriigi põhimõtetele vastavalt.

Lubage ma räägin tegelikust olukorrast! 1998. aasta konfliktist alates on 5 000 400 inimest oma elu kaotanud ning otseselt või kaudselt kaasneb sellega igal kuul 45 000 surmajuhtumit.

Teatatud on 1 460 000 riigisisesest põgenikust, kellest enamik kogeb vägivalda, ning lubage mul rääkida nende nimel, kes seda ise teha ei saa, kes kannatavad vägivalla all. Relvastatud rühmitused Kongo Demokraatlikus Vabariigis on sooritanud erineval kujul soolisi vägivallaakte, sealhulgas seksuaalorjuse, inimröövi, sunniviisilise relvajõududesse värbamise, sundprostitutsiooni ja vägistamise vormis. Kongo seksuaalvägivalla ohvrite hulka kuuluvad naised, mehed ja poisid, kes on samuti pidanud vägistamise, seksuaalse alandamise ja suguelundite moonutamise all kannatama.

Vastu on võetud mitmeid resolutsioone. Käes on aeg nõuda rahvusvaheliselt nende julmuste lõpetamist!

 
  
MPphoto
 

  Louis Michel, fraktsiooni ALDE nimel.(FR) Lugupeetud juhataja, Cecilia Malmström, volinik, head kolleegid! Nagu te teate, olen ma alati Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas toimuval silma peal hoidnud. Vaatamata paljulubavatele edusammudele, mis leidsid aset tänu Rwanda ja Kongo Demokraatliku Vabariigi hiljutistele heanaaberlikele suhetele – suhetele, ilma milleta ei ole idapoole jaoks mitte mingit lahendust ning mida tuleb seepärast tugevdada – ,vaatamata 23. märtsi kokkuleppele Kinshasa ja Kongo mässuliste rühmituse vahel, millest volinik ka rääkis, on olukord idaosas jätkuvalt tõsiselt murettekitav.

Ma sooviksin välja tuua seitse tähelepanekut. Esiteks ei saa Kongo idaosas kindlasti rahu saavutada seni, kuni ei takistata FDLRil kahju tekitamast. Kahjuks on selle sõjalise surve, mida Kongo Demokraatlik Vabariik praegu avaldab ning mille eesmärgiks on need äärmuslased oma baasidest ja sissetulekuallikatest ilma jätta, peamisteks ohvriteks tsiviilelanikkonnad, kes kannatavad kaasnevate kahjustuste, aga ka ühtede hukkamõistu ja teiste vägivallaaktide tõttu.

Seda ohtu oli võimalik ette näha ning, nagu volinik ütles, oleks olnud vaja MONUCi võimalusi juba algusest peale tugevdada, kuna täna on seal olulisi puudusi paljude ressursside osas, mis on võimelised kõikide nende nõudmistega toime tulema, ning ka selle kohapealne korraldus ei ole alati just ideaalne.

Kuigi me peame nõudma suuremat kooskõlastamist ning suuremat ja aktiivsemat kohapealset kohalolekut, oleks ohtlik arvustada või avaldada kommentaare MONUCi kohta, kuna teatavad relvastatud üksused võivad kasutada seda vabandusena, et MONUCi kuritahtlikuna esitleda. On selge, et see oleks veelgi tõsisem probleem.

Veel üheks elemendiks on FARDCi vägivallaaktid. Sõjaolukorraga ei saa sellist käitumist loomulikult õigustada ja seega tervitan ma Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni otsust lõpetada logistilise toe pakkumine nendele Kongo üksustele, kes ei suuda inimõigusi tagada. Muidugi tuleb tervitada ka president Kabila hiljuti kehtestatud nulltolerantsuse põhimõtet, kuid kas seda ka austatakse ja rakendatakse, on omaette küsimus.

Kongo kohtusüsteemi puudused tekitavad laiaulatusliku karistamatuse tunde. Seepärast julgustan ma komisjoni ja teatavate ELi liikmesriikide tiheda koostöö käigus tehtud jõupingutusi, et töötada kohtusüsteemi ülesehitamisega, sealhulgas ka riigi idaosas.

Lõpetuseks, minu viimane punkt: üks asi, mis vajab Kongos ikka veel ülesehitamist, on õigusriik koos tõeliste valitsusvõimudega. Täna on need võimud täiesti olematud ja tekitavad seega äärmiselt tõsise tühjuse.

 
  
MPphoto
 

  Isabelle Durant, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(FR) Lugupeetud juhataja! Cecilia Malmström ja volinik, nagu te mõlemad ütlesite, on olukord Kivu piirkonnas äärmiselt murettekitav, seda ka vaatamata peaaegu 20 000 MONUCi üksuse kohalviibimisele.

Tsiviilelanikkonnad ja eriti naised on peamisteks ohvriteks konflikti strateegiatele, mida rakendavad relvastatud rühmitused, ja nagu keegi ka ütles, teatavad Kongo sõjaväe üksused, kes on muutnud järjepideva vägistamise sõjarelvaks. Lisaks sellele tuli eelmisel kuul rühm Kongo naisi siia meile õigustatult seda meelde tuletama, eesmärgiga saada meie toetust selle häbiväärse strateegia vastu.

Ressursside röövimine – nagu te, volinik, ütlesite – on veel üheks asjaoluks, mis seda konflikti halvendab. Ma nõustun äsja kõlanud mõttega: on äärmiselt ohtlik MONUCi mainet asjata kahjustada, et muuta see olukorra eest üksinda vastutavaks elanikkondade silmis, kes on niigi nii kurnatud aastatest, mil nad on pidanud sõja ja veresauna tõttu kannatama.

Ma olen täielikult nõus, et läbi ei tule vaadata mitte MONUCi mandaati ning ilmselgelt ei tuleks lasta sellel ka tagasi tõmbuda. Läbi tuleb vaadata hoopis selle jõukasutamisvolitused ja tegevusjuhised, et sellega ei saaks mitte mingil moel seostada ega see ei saaks toetada Kongo üksust, mille ridades on mehi, kes rikuvad inimõigusi ja sooritavad vägivallaakte.

Ka Kongo võimudel on suur vastutus selles võitluses karistamatuse vastu seoses seksuaalvägivalla aktidega, mille kohta ma lisaksin, et tegu on kuritegudega, mis tuleks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette tuua. Nendel samadel võimudel tuleb ka tagada, et sõdurid saaksid koheselt kasarmutesse majutatud. Kasarmutesse majutamise korral oleks olukord kahtlemata teistsugune.

Lõpetuseks, ma usun, et meil tuleb programm Amani uuesti üle vaadata. See programm pakub võimalust dialoogi astumiseks ja kõikjal rahu saavutamiseks, kuna üksnes need tagavad kestva ümberkorralduse. Igal juhul tervitan ja toetan väga teie sekkumist ning loodan, et Euroopa Liit jääb selles küsimuses aktiivseks. See on ülioluline, isegi kui see ei soovinud kahjuks jõude ühendada. See oleks olnud võimalik natuke vähem kui aasta tagasi. Sellest olenemata usun, et Euroopa Liidu tegevus on ülioluline.

 
  
MPphoto
 

  Sabine Lösing, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(DE) Lugupeetud juhataja! Üheski teises maailma riigis ei ole siiani toimunud nii palju Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika operatsioone kui Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Nagu alati, tekib küsimus, kelle julgeolekut kaitstakse. Kas Kongo tsiviilelanikkonna, naiste ja laste julgeolekut? ÜRO missioon MONUC ei hoidnud ära tuhandete inimeste tapmist, piinamist ja vägistamist ning sadade tuhandete inimeste väljasaatmist – julmusi, millega olid seotud ELi toetatud valitsusväed.

Seega, mida Kongos kaitstakse? Inimlikkust? Või kaitseme me režiimi, mis sõlmis näiteks aastatel 2003 kuni 2006 rahvusvaheliste kaevandusettevõtjatega 61 lepingut, millest mitte ükski ei olnud rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide hinnangul Kongo rahva seisukohalt vastuvõetav? President Kabila muutis mõneks ajaks oma kavatsusi ja sõlmis lääne ettevõtjatega vähem lepinguid. Aga see muutus kestis vaid seni, kuni sõjategevus jälle pingeliseks muutus. Ma küsin, miks asuvad suurimat Kongo idaosas toimunud mõrvade taga seisvat rühmitust – FDLRi – juhtivad isikud väidetavalt Saksamaal? Ma viitan siinkohal resolutsioonile, mille ma Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni nimel olen esitanud.

 
  
MPphoto
 

  Andreas Mölzer (NI).(DE) Lugupeetud juhataja! Miljonite inimeste väljasaatmine, tuhanded vägistamised ja sajad mõrvad ei tohi olla maailma suurima ÜRO rahuvalveoperatsiooni kahetsusväärseks pärandiks. Otsus Kongo operatsiooni kohta tehti juba kümme aastat tagasi, kuid sellel ei ole siiani suuri saavutusi olnud. Relvastatud rühmitused röövivad jätkuvalt piirkonna rikkalikke loodusvarasid, terroriseerivad elanikke ja sooritavad inimsusvastaseid kuritegusid.

Embargod on siiani ebatõhusad olnud. Mässajad vahetavad lihtsalt poolt ning sooritavad oma kuritegusid Kongo sõdurite turvatunnet pakkuvates vormides. Kaks sõjakurjategijat toodi hiljuti Haagi sõjakuritegude tribunali ette ning arenguprojektid ja valimised said toimuda, mis on vähemalt osaline kordaminek.

Meil õnnestus ka anda väike hoop ülemaailmsete Rwanda demokraatlike vabastusjõudude (FDLR) vastu. Kuid meil ei ole siiski õnnestunud sellele kodusõjale lõppu teha. Rinded muutuvad pidevalt.

Eriti murettekitav on olukord siis, kui ÜRO missiooni kohta esitatud süüdistused tõesteks osutuvad. ÜRO sõdurid ei tohi lihtsalt tegevusetult seista ajal, kui saadetakse korda julmusi, ja mis veelgi tähtsam, sõjaväe logistilist toetust ei tohi seostada inimõiguste rikkujate toetamisega. Kongo missioon ei tohi lihtsalt Euroopa jaoks Vietnami-laadseks muutuda.

Me vajame põhiliselt kooskõlastatud Euroopa julgeolekupoliitikat ja rahuvalveoperatsioone, kuid seda ennekõike Euroopat ümbritseval alal, mitte kaugel Aafrikas, kus etniliste rinnete osas valitseb ebaselgus. Minu arvates peaks EL suunama enda rahuvalveoperatsioonid oma kriisipiirkondadesse, näiteks Balkani maadesse või Kaukaasiasse. Seepärast peaksime me ehk tegema lõpu ELi osalusele ÜRO missioonides Aafrikas.

 
  
MPphoto
 

  Gay Mitchell (PPE). – Lugupeetud juhataja! On ütlematagi selge, et olukord Kongo Demokraatlikus Vabariigis on kahetsusväärne ning selle konflikti mõju rahvale on traagiline.

Kuid selle juures on mitu tähtsat punkti, mis tuleb nii siinkohal kui ka meie resolutsiooni ühisettepanekus jälle üle korrata. Meil tuleb meeles pidada, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis aset leidva vägivalla, nagu ka paljude teiste selliste konfliktide ajendiks, on ahnus, kuid selle põhjuseks on, ning seda õhutab, ka vaesus. Nii võitlusel territooriumi, rahvuskuuluvuse, varade kui ka poliitika pärast on tegelikult sama närune ajend, milleks on himu.

Suurendage inimese heaolu ja andke talle eesmärk ning te vähendate sellega tema soovi tappa või tapetud saada. See on meie kui parlamendi arenguväljakutseks.

Teiseks tuleb meil tagada, et igasugune relvajõudude kohalolek võõrriigis on kavandatud ja rakendatud nii, et see vähendab kannatusi ja vägivalda, mitte ei halvenda olukorda. Me peame seisma kindlalt karistamatuse vastu, mitte selle kaasa aitama.

Kui on olemas tõendid selle kohta, et lääneriikide missioonid ei täida seda normi, siis tuleb nende kohalolek ja tegevused kiiresti ümber hinnata.

Lõpetuseks, ajalugu on meile näidanud, et omavaheliste konfliktide puhul, nagu Kongo Demokraatlikus Vabariigis, on poliitiline lahendus ainus lootus rahu saavutamiseks. Dialoogi pidamine ja kokkulepete sõlmimine on ainsaks viisiks, kuidas seda lahendada.

Lissaboni lepingu sõlmimise järgselt oma välisteenistuse loomisega peab Euroopa Liit võtma sisse oma koha rahvusvahelisel areenil kui rohkem ennetavaid meetmeid kasutav dialoogiga abistaja ja rahu toetaja.

 
  
MPphoto
 

  Corina Creţu (S&D).(RO) Nagu siiani on rõhutatud, on Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas toimunud sõjaliste operatsioonide käigus tapetud tahtlikult miljoneid tsiviilelanikke. Selles riigis ennenägematu sagedusega toimuvate vägivallaaktide tõttu on oht, et sellised uudised muutuvad üsna tavapärasteks. Nende kuritegude ohvrite hulka kuuluvad lapsed, noored tüdrukud ja naised, rääkimata tsiviilelanikest, kes on seotud inimõiguste ja ajakirjanike kaitsmisega.

Humanitaarkriis süveneb iga päevaga üha enam. Julgeoleku puudumine piirkonnas tähendab, et humanitaarabiorganisatsioonidel ei ole võimalik enam üldse sekkuda. Ainuüksi selle aasta esimese üheksa kuuga on registreeritud enam kui 7500 vägistamis- ja seksuaalvägivalla juhtumit, mis on rohkem kui terve eelmise aasta peale kokku. Kõik need intsidendid on aset leidnud miljoneid inimesi mõjutava näljahäda ja äärmise vaesuse kontekstis. Süü kogu selle tragöödia eest lasub nii Kongo sõjaväel kui ka Rwanda mässulistel. Kahjuks on siiski ka märke selle kohta, et Kongos asuvad ÜRO üksused kannavad suurt osa vastutusest, kuna nad lasevad tõsistel inimõiguste rikkumistel toimuda. Seepärast arvan, et Euroopa Liit peab viivitamatult arutama, kuidas ÜRO üksused Kongos saavad neile määratud missiooni eesmärke korralikult täita.

Vaja on ka meetmeid, et teha lõpp rahapesule, relvade ja kullaga kaubitsemisele, mille tulemusel viiakse Kongost igal aastal ebaseaduslikult välja enam kui 37 tonni kulda väärtusega üle 1 miljardi euro. Sellest saadavat raha kasutatakse relvade hankimiseks ja riigis kuritegevusele kaasaaitamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Sophia in 't Veld (ALDE).(NL) Lugupeetud juhataja! Ma kuulasin äsja nüüdseks juba lahkunud Andreas Mölzeri kõnet, mille keskseks mõtteks oli, et kuna sealne olukord on nii lootusetu, siis peaksime lihtsalt alla andma ja oma naaberriikidele keskenduma. Tuleb öelda, et seda olukorda vaadates tekib tõesti kiusatus sellega lõpp teha. Teisalt mõtlen jälle sellele naiste rühmale, kes meil siin eelmisel kuul käisid ja kellele Isabelle Durant ka juba viitas, ning ma kahtlen, kas me saaksime neile silma vaadata ja öelda, et me anname lihtsalt alla, et see ei ole meie prioriteediks või et meil on kavas lihtsalt veel üks resolutsioon vastu võtta ja oma töö tehtuks lugeda. Kui ma mõtlen nendele naistele, nende meeleheitele ja kibestumusele ning tundele, et neid on hätta jäetud, siis pean sellise arutelu pidamist vägagi võimalikuks.

Resolutsioonis on väga palju positiivseid elemente ning ma loodan, et me saame neid tõepoolest oma tegevuse kaudu ellu viia, kuid ma soovisin lihtsalt ühte aspekti rõhutada. Me räägime sageli vägistamisest või seksuaalvägivallast, kuid tegelikult ei ole need mõisted reaalse olukorra kirjeldamiseks piisavad. Naised, kellega meie rääkisime, ütlesid, et asi on ainult üksikisikute ründamisest palju hullem – tegemist ei ole lihtsalt indiviidide vastu suunatud vägivallaga, vaid pigem ühiskonnavastase rünnakuga, mille eesmärgiks on selle struktuuri hävitamine. Seepärast arvan, et meil ei ole seal vaja mitte üksnes kiirelt tegutseda, karistamatusele lõpp teha, koheselt rahaliselt toetada ja ressursse kuulutatud meetmete jaoks välja pakkuda, vaid näidata ka, et ulatame sealsetele inimestele abikäe, seisame solidaarselt nende kõrval ja ei jäta neid hätta; et me täidame oma moraalset vastutust.

 
  
MPphoto
 

  Cristian Dan Preda (PPE).(RO) Praegusel hetkel, mis langeb kokku ka ajaga, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon teeb ettevalmistusi MONUCi mandaadi pikendamisest teatamiseks, tundub mulle, et me peame heitma valgust rahvusvahelise üldsuse tegevustele Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitseva olukorra kontekstis, mis on kahjuks jätkuvalt halvenev. Ka MONUCi abil Kongo sõjaväe korraldatud operatsiooni Kimia II kogemus kinnitab, et sõjaline edu ei ole piisav, kui selle hind humanitaarses mõttes on kõrge ja seda makstakse Kongo tsiviilelanikkonna kannatustega.

Mulle tundub, et hiljutistel FDLRi-vastastel sõjalistel operatsioonidel on olnud hävitavad tagajärjed ja me peaksime olema teadlikud sellest, et need on kaasa toonud ulatuslikud inimõiguste rikkumised ning süvendanud humanitaarkriisi. Teisalt pakub karistamatus ajendit neid kuritegusid üha uuesti korda saata. Minu arvates peaks tsiviilelanikkonna kaitsmine olema kõige tähtsamaks prioriteediks. Euroopa Parlament peab resoluutselt kinnitama, et vägivallaaktid, eriti seksuaalvägivald, ja inimõiguste rikkumised üldiselt, aga ka Kivus toime pandud kuritarvitamised, peavad koheselt koos karistamatuse õhkkonnaga lõppema.

 
  
MPphoto
 

  Luis Yáñez-Barnuevo García (S&D).(ES) Lugupeetud juhataja! Teised parlamendiliikmed on juba rääkinud Kongo Demokraatlikus Vabariigis valitsevast traagilisest olukorrast. Nad rääkisid miljonitest surmajuhtumitest ning vägistamistest ja kuritarvitamistest, mis on tsiviilelanikkonna vastu toime pandud. Nad rääkisid ka Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni missioonist Kongo Demokraatlikus Vabariigis (MONUC) ja kohapealsest koostööst Euroopa Komisjoniga. Vähem on räägitud aga vajadusest kontrollida toormaterjalide, nagu teemandid, kuld ja muud materjalid, ebaseaduslikku väljavoolu mujale maailma. Need materjalid n-ö pestakse meie riikides või Ameerika Ühendriikides seaduslike kontode ja ettevõtete kaudu puhtaks.

See on Catherine Ashtoni jaoks tähtis töö. Lissaboni lepingu ning 27 liikmesriigi ja võimuga, mille see parlament talle osutanud on, saaks ta kooskõlastada terve tegevuskava, et takistada selle rikkuse jõudmist sõjapealike kätte, kes on nende tapmiste ja vägistamiste eest vastutavad.

 
  
MPphoto
 

  Anne Delvaux (PPE).(FR) Lugupeetud juhataja! Hiljutiste Põhja- ja Lõuna-Kivust tulevate ärevusttekitavate raportite ning äärmiselt vägivaldse loomuga rünnakute valguses, mis pandi toime tsiviilelanike, täpsemalt naiste, laste ja vanurite vastu, tundub mulle, et pakilisus – sõna, mida Euroopa Liit ja kogu rahvusvaheline üldsus Kongo puhul väga sageli kasutab – on viivitamatu nõue. Tsiviilelanikkonna kaitse tagamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. MONUCi kohapealsele isikkoosseisule antud mandaati pikendatakse kahtlemata, kuid täiesti kindlalt tuleb see ka ümber hinnata ja seda tugevdada, et saaks sellist üha kasvavat vägivaldsust takistada.

Juba mitmeid aastaid on rahvusvaheline üldsus, valitsusvälised organisatsioonid ja Kongo naised teinud pidevalt jõupingutusi selle nimel, et võidelda seksuaalse väärkohtlemise kui sõjarelva kasutamise vastu. Täna kasutatakse seda relva järjekindlalt ja laialdaselt rahulikel aladel ning alati täieliku karistamatusega. Mul on hea meel Kongo ametivõimude väljendatud kindlameelsuse üle teha lõpp sellele karistamatusele, kuid see nulltolerantsuse põhimõte peab olema pretensioonikas – eranditult kõik vägivallatsejad peavad oma tegude eest vastutama – ning tõesti efektiivne.

Relvakonflikti ajal toime pandud seksuaalkuritegude väidetavate kordasaatjate üle Rahvusvahelises Kriminaalkohtus algavate kohtuprotsesside tulemuseks peab olema, et kohus on võimeline tuvastama kõiki süüdlaseid, et nende üle viivitamatult kohut mõista.

Lõpetuseks ei ole vist vaja öeldagi, et see kõik peab käima käsikäes riiklike struktuuride tugevdamisega, korrakaitsega, soolise võrdõiguslikkuse edendamisega ja inimõiguste kaitsmisega ning seega ka naiste ja laste õiguste kaitsmisega, kelle väärikus, lapsepõlv ja süütus sageli teistmoodi alanduse – ükskõiksuse – ohvriks tuuakse.

 
  
MPphoto
 

  Michèle Striffler (PPE).(FR) Lugupeetud juhataja! Nagu me nüüd teame, on humanitaarolukord Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas – täpsemalt idaprovintsis ja Kivu piirkonnas – katastroofiline. Tsiviilelanikkonna julgeolekuolukord halvenes muu hulgas ka pärast Kongo sõjaväe ning Uganda ja Rwanda üksuste sõjalisi ühisoperatsioone, mis olid suunatud kõikide mässuliste relvastatud rühmituste vastu ning mille tulemusteks olid loendamatud massimõrvad ja inimõiguste rikkumised.

Seksuaalvägivald on väga murettekitav ja laialdaselt levinud ning see on nüüdseks saanud osaks Kongo rahva igapäevaelust. Lisaks sellele sooritatakse väga palju vägivallaakte ka humanitaartöötajate vastu.

Ametlike andmete kohaselt on Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas 2 113 000 ümberasustatud isikut. 2009. aasta 1. jaanuarist alates on Kivus registreeritud üle 775 000 uue ümberasustatud isiku juhtumi ja idaprovintsis üle 165 000 juhtumi.

Praegu on humanitaarabi vaja hinnanguliselt peaaegu 350 000 kaitsetule inimesele: lapsed, lesed ja seksuaalvägivalla ohvrid. Seepärast on Euroopa Liidu kiirel reageerimisel otsustav tähtsus.

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella (S&D).(FR) Lugupeetud juhataja, volinik, head kolleegid! Kõik kõnelejad on õigustatult rõhutanud seda kohutavat olukorda, milles Kongo rahvas ja eriti Kongo naised selle riigi idaosas elavad. Nad rääkisid vägistamistest ja barbaarsetest tegudest, mille all need inimesed kannatavad, ning mõrvadest, mille ohvrid nad on. Kuid selle asemel, et nendest rääkida, kutsun ma teid üles UNICEFi ja V-Day veebilehti külastama, mis ütlevad selgelt kõik, mis selle teema kohta öelda on.

Täna kavatsen ma teile rääkida tegelikest tagajärgedest, mida need barbaarsed teod Kongo jaoks kaasa on toonud; ma räägin füüsiliselt ja vaimselt haavatud naistest, kelle eest tuleb hoolitseda; ja ma räägin tapetud naistest, kes ei saa enam Kongo majanduslikku arengusse oma panust anda ning ka kelle sündimata lapsed ei saa seda teha. Ma sooviksin rääkida ka AIDSi levikust – traumast, mille all kannatab kogu Kongo elanikkond, mis esitab rahvusvahelisele üldsusele negatiivse pildi Kongost kui lühidalt öeldes riigist, mille olukord muutub üha keerulisemaks.

Kongos kestva rahu saavutamisele kaasaaitamine ja majandusliku arengu edendamine on võimalikud ainult siis, kui Kongo valitsuse ja ÜRO jõupingutused Kongo naiste vastu suunatud seksuaalvägivalla vastu võitlemiseks on edukad ning, üldisemalt öeldes, kui nad tagavad selles riigis õigusriigi põhimõtete kehtestamise.

 
  
MPphoto
 

  Frédérique Ries (ALDE).(FR) Lugupeetud juhataja, minister, volinik! Ma sooviksin omakorda viidata seksuaalvägivalla tragöödiale, mille all naised Kongo Demokraatlikus Vabariigis, täpsemalt riigi idaosas, kannatama peavad. See nähtus ei ole midagi uut. Tegemist on äärmiselt keerulise ja mitmemõõtmelise olukorraga. Ohvrite füüsilisi ja psühholoogilisi kannatusi halvendab veelgi sotsiaalne tõrjutus, mis on nende jaoks traagiline. President Kabila nulltolerantsuse põhimõte hakkab täna vaikselt vilja kandma, kuid kõik teavad, et ainult globaalne strateegia saab selle tragöödia vastu pikaajaliselt võidelda.

Ma tean, volinik, et komisjon juba sekkub olukorda, ning teeb seda mitmete projektide ja ka eelarvete kaudu. Kuid seistes silmitsi nende arvude ning kohutavate ja hirmsate kirjeldustega, mida me kuuleme, siis kas arvate, et meil siin täiskogul on õigust kahelda selle strateegia tulemustes? Naised on peamiseks vahendiks riigis rahu saavutamiseks ja selle ümberkorraldamiseks. Nad on Kongo tulevik. Kuidas te kavatsete veelgi tõhusamalt ja kiiremini tegutseda?

 
  
MPphoto
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE).(FR) Lugupeetud juhataja! Ka mina soovisin selles arutelus sõna võtta, kuna see käsitleb teemat, mida ma olen juba pikka aega jälginud. Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas toimuvate pidevate vägivallaaktide ja inimõiguste rikkumiste valguses tuleb meil kahjuks taas kord need idaprovintsis ikka veel aset leidvad massimõrvad, inimsusvastased kuriteod ning naiste ja tüdrukute vastu suunatud seksuaalvägivalla aktid jõuliselt hukka mõista.

Seepärast ühinen ma kaasparlamendiliikmetega, et kutsuda pädevaid asutusi üles nende kuritegude sooritajate kohtu ette toomiseks viivitamatult sekkuma ning kutsuda ÜRO Julgeolekunõukogu veel kord üles võtma kasutusele mis tahes meetmeid, mis suudaksid reaalselt ka kõikide teiste Kongo Demokraatliku Vabariigi idaprovintsi tsiviilelanikkonna vastu suunatud rünnakuid ära hoida.

Samuti kutsun ma kõiki asjaomaseid osapooli üles astuma välja karistamatusevastase võitluse eest ning tagama õigusriigi põhimõtete täitmist, võideldes muu hulgas naiste ja tüdrukute vägistamise ning lapssõdurite sõjaväeteenistusse värbamise vastu!

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Lugupeetud juhataja! 2009. aasta novembris vahetasid Rwanda ja Kongo Demokraatlik Vabariik oma saadikuid, mis oli väike lootusekiir selle laastatud riigi ja rahva jaoks. Lisaks sellele arreteeriti Rwanda demokraatlike vabastusjõudude juht. Need mõlemad on märgid Ida-Kongo olukorra paranemise kohta. Minu küsimus komisjonile on aga järgmine: millised meetmed kavatsete kasutusele võtta, et aidata kaasa Kongo ja Rwanda heanaaberlike suhete edendamisele?

ÜRO mandaadi suhtes on siin täna palju eri tegutsemisviiside kohta räägitud. Olgem ausad, kui on kehtiv ÜRO mandaat, siis peaks see olema kindlasti rõhutud, piinatud, rüvetatud ja kuritarvitatud inimeste, eriti selle riigi naiste ja laste kaitseks! Selles suhtes tuleb üks asi selgeks teha: kui ÜRO mandaat on välja antud, mille suhtes meie austerlased oleme natuke tõkestavad, siis peab see olema järjepidev ning vajadusel peavad kohapeal viibijad relvastatud olema, sealhulgas ka rõhutud rahva kaitseks.

 
  
MPphoto
 

  Seán Kelly (PPE). – Lugupeetud juhataja! On kahetsusväärne, et oleme sellel jõuluajal veetnud viimased kaks päeva arutledes ülemaailmselt aset leidva vägivalla üle, olgu see siis Tšetšeenias, Afganistanis või praegusel juhul siis Kongos. Kuid sellest olenemata on tegu reaalse olukorraga.

Samal ajal, kui võtame vastu pühade aja rahu- ja heatahtesõnumi, peame me – nagu mu kolleeg Gay Mitchell hästi ütles – rahu toetajateks hakkama. Ja see on suurepärane võimalus kõrge esindaja leedi Ashtoni jaoks, et kasutada Euroopa Liidu võimu ja toetust enneolematul moel, et neid riike korrale kutsuda ja proovida nende paikade kohutavaid kannatusi leevendada.

Pikaajalist lahendust ei taga siiski mitte majandusolukorra paranemine, vaid haridus, ja me peame proovima tagada tasuta juurdepääsu korralikule haridusele nendes riikides, kuna pikaajalises perspektiivis on just see õige tee rahu saavutamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Jim Higgins (PPE). – Lugupeetud juhataja! 1960. aastal palus rootslasest ÜRO peasekretär Dag Hammarskjöld Iiri vägedel rahusobitajatena toonasesse Belgia Kongosse, tänasesse Kongosse minna. Nad said oma tööga suurepäraselt hakkama.

Ma olen väga mures rolli pärast, mis on praegu Kongos olevatel ÜRO vägedel: marokolastel, pakistanlastel ja indialastel. Me räägime vägistamisest, vägivallast, kaubitsemisest ja muust, kuid ega ÜRO väedki seal endale au tee, vaid tegelikult hoopis vastupidi.

Ma nõustun täielikult Gay Mitchelliga, et Euroopa Liit peab võtma rangema hoiaku. Me oleme Euroopa Liit! Me oleme täielikult ühinenud! Ja me saime Tšaadis oma tööga suurepäraselt hakkama! Meil on vaja saata kohapeale oma rahuvalvajad, mitte lootma Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile. Olukord on selline, et tegemist on suurepärase rahvaga, kes on Euroopa koloniseerimise, hõimukonflikti ja rahvusvahelise ükskõiksuse ohver, ning me ei saa selle suhtes enam silma kinni pigistada. Me lihtsalt peame sekkuma ja need inimesed päästma.

 
  
MPphoto
 

  Alf Svensson (PPE).(SV) Lugupeetud juhataja! Seda mainitud kohutavat statistikat on põhimõtteliselt võimatu mõista, kuid ometi me teame, et see on tõene. Sellegi poolest on mul tunne – mida tunnevad ehk paljud teisedki –, et Saharast lõunasse jääva Aafrika vaestest riikidest vaeseima suhtes ei ole meie pühendumus olnud nii tugev ja konkreetne kui peaks. Siin on mainitud ka militaarjõude. Arvatavasti saame me kõik aru, et selle nii õõvastaval moel kannatanud riigi elanikkonna olukorra leevendamise ja parandamise osas edusammude tegemiseks tuleb meil vaesuse ja korruptsiooni vastu võidelda.

Me oleme rahul, rääkides Afganistanist ja arutledes pikalt sealse hirmuvalitsuse ning Talibani tegevuse üle, ja õigesti teeme. Kuid on siiski veel üks rahvas, kes on kannatanud ja kannatavad ka praegugi veel kõige kohutavamate tingimuste all. Ma tahaksin rõhutada, et on olemas valitsusväliseid organisatsioone, mis saavad teha oma tööd, kui neil on riigi ja ELi toetus, kuid tundub, et seda on sageli keeruline korraldada.

 
  
MPphoto
 

  Cecilia Malmström, nõukogu eesistuja.(SV) Lugupeetud juhataja! Nagu arutelu on näidanud, on olemas äärmiselt head põhjused, et jätkata meie pühendumust Kongo Demokraatlikule Vabariigile. EL on juba niigi pühendunud väga selles riigis pikaajalise stabiilsuse, julgeoleku ja arengu saavutamisele. Volinik De Gucht esitas pika selgituse ELi operatsioonide kohta.

Liikmesriikide ja komisjoni panused kokkuvõetuna muudavad ELi üheks suurimaks sellele piirkonnale abi andjaks ning seepärast võib meil mõjuvõimu olla. Kuid Kongo Demokraatlikus Vabariigis stabiilsuse saavutamiseks on ülioluline parandada Kongo elanikkonna elatustaset, kaitsta inimõigusi ja astuda jõulisi samme korruptsioonivastases võitluses, et saavutada õigusriigi põhimõtetele tuginevat ühiskonda.

See õõvastav seksuaalvägivald, mille kohta ka paljud parlamendiliikmed on siin tunnistust andnud ja millest me kahjuks liiga paljudest raportitest loeme, on loomulikult täiesti vastuvõetamatu. Kurjategijatel ei tohi lasta vabalt pääseda. Nad tuleb kohtu ette tuua! Kongo valitsusel on suur vastutus tagamaks, et see nii ka läheks ja president Kabila nulltolerantsuse põhimõte ei jääks üksnes ilusateks sõnadeks, vaid väljenduks ka reaalses tegevuses.

Nõukogu vaatas kahe ESDPi missiooni mandaadi läbi pärast uurimismissiooni Kongo Demokraatlikus Vabariigis 2009. aasta alguses kavatsusega võidelda just sellist laadi seksuaalvägivalla vastu. Selle tulemusel saadab EUPOL DR Congo Põhja-Kivu ja Lõuna-Kivu provintsidesse kaks valdkondadevahelist töörühma, mille mandaat kehtib kogu riigis. Need töörühmad pakuvad eri ekspertteadmisi sellistes valdkondades nagu kuritegude uurimine ja seksuaalvägivalla ohjeldamine. Praegu on käsil nende missioonide jaoks inimeste värbamine.

See on muidugi vaid väike panus. Nii suure riigi puhul jääb selline tegevus tagasihoidlikuks. Sellegipoolest on see tähtis ning see uus spetsialistide jõud saab toetada seksuaalvägivalla õigete uurimismeetodite rakendamist, eriti nendel juhtudel, kus kuritegude sooritajateks on vormiriiete kandjad.

Peagi on algamas infotund, kuid see on minu viimane arutelu siin täiskogul eesistujariigi Rootsi esindajana. Ma soovin tänada teid paljude väärtuslike arutelude, nauditavate aegade ja väga hea koostöö eest, mida ma olen koos Euroopa Parlamendi liikmete ja teiega, lugupeetud juhataja, kogenud!

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Ka mina soovin kõigi oma kaasparlamendiliikmete nimel väljendada meie siirast tänu teie võimekuse ja jõupingutuste eest, mis tegid meile kõigile suurt heameelt.

 
  
MPphoto
 

  Karel De Gucht, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Esmalt sooviksin ma tänada kõiki parlamendiliikmeid, kes on sellesse arutellu oma panuse andnud. Ma ei hakka oma algset avaldust kordama, vaid lubage, ma keskendun kolmele asjale.

Esiteks teeb Euroopa Komisjon humanitaarabi ja õigusriigi uuesti rajamise suhtes palju tööd. Me räägime esialgselt kümnetest miljonitest ja isegi enamast kui 100 miljonist eurost. Kuid probleem on muidugi selles, et kui tõhus see lõppude lõpuks olla saab, kui poliitilisel areenil puudub õige partner.

Teiseks sooviksin ma kommenteerida MONUCi mandaati kuna, olgugi et MONUCi võidakse ja tulebki hiljutiste juhtumite pärast kritiseerida, arvan ma, et neil Kongo Demokraatlikust Vabariigist lahkuda palumine oleks väga suur viga. See oleks kõige hullem asi, mida võib ette kujutada.

Lubage ma loen teile ette mõned lõigud eelmise aasta alguses ÜRO Julgeolekunõukogu vastuvõetud mandaadist! See sätestab, et samuti otsustas nõukogu, et MONUC saab alates käesoleva resolutsiooni vastuvõtmisest mandaadi teha selles prioriteetsuse järjekorras tihedat koostööd Kongo Demokraatliku Vabariigi valitsusega eesmärgil tagada esiteks tsiviilelanike, humanitaarabitöötajate ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töötajate ning vahendite kaitse; tagada otsese füüsilise vägivalla ohus olevate tsiviilelanike kaitse, eriti konfliktis osaleva mis tahes osapoolest tingitud vägivalla eest.

Teine väga oluline lõige on kooskõlastatud operatsioone käsitlev lõige G. Selles on sätestatud operatsioonide kooskõlastamine FARDC – sõjaväe – Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosas positsioonidele paigutatud integreeritud brigaadidega ning nende brigaadide juhitud ja nendega ühiselt kavandatud toetusoperatsioonid, mis on kooskõlas rahvusvaheliste humanitaar-, inimõiguste ja pagulaste seadusega, eesmärgiga jne.

Seega on see mandaat tegelikult väga selge ning arutleda tuleks hoopis jõukasutamisvolituste üle. Tegelikult peaks MONUC ise oma jõukasutamisvolitused läbi vaatama, kuna nad peavad ise otsustama, kuidas nad jätkavad.

Viimaseks, palju on kritiseeritud ka rahvusvahelist kriminaalõigust. Inimesed kahtlevad, kas see on poliitikaga ühilduv. Kas on võimalik ühelt poolt rahvusvahelist kriminaalõigust rakendada ja teisalt nõuetele vastavat poliitilist kriisireguleerimist saavutada? See on väga huvitav küsimus!

Kongo puhul võib näha ühte võimalikest variantidest. Me lasime Bosco Ntagandal CNDPi juhtimine Laurent Nkundalt üle võtta, ehkki Bosco Ntaganda vastu on esitatud vahistamiskäsk, ja te näete, mis toimub. Tasuta lõunaid ei ole olemas. Ei ole võimalik valida ühelt poolt poliitilist kriisireguleerimist ja teisalt rahvusvahelise kriminaalõiguse praktikasse rakendamist. Ma arvan samuti nagu Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon, et prioriteediks peaks olema rahvusvahelise kriminaalõiguse kohaldamine.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Ma olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis on esitatud vastavalt kodukorra artikli 103 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 17. detsembril 2009.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident

 
  

(1)Vt protokoll

Viimane päevakajastamine: 30. aprill 2010Õigusalane teave