– Enne hääletust:

  Martin Schulz (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja! Ma soovin korrata oma kodukorda puudutavat märkust.

(Kära saalist)

Mul on hea meel, et ma suudan alati kolleegid üles äratada. See paneb vere paremini käima.

Ma soovin veel kord artikli 177 lõike 4 alusel, et see hääletus lükataks edasi ja vahepeal uuritaks selle resolutsiooni ja hääletuse õiguspärasust.

  Manfred Weber (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, daamid ja härrad, kolleegid! Kõigepealt soovin ma käsitleda menetlust puudutavat väidet. Ma tuletaksin kõigile meelde, et me hääletasime just Cashmani raportit. See on raport, mille parlament koostas poolelioleva õigusloomeprotsessi käigus. Meie õigusteenistus ütles, et see ei ole lubatud, kuid sotsiaaldemokraadid nõudsid selle läbiviimist. Kui me arutasime Itaalia ajakirjandusvabaduse küsimust, selgitas selle valdkonna eest vastutav volinik meile, et Euroopa Liidul puudub selle suhtes pädevus, kuid sotsiaaldemokraadid arvasid ikkagi, et oleks vaja Berlusconit rünnata. Alati, kui see on sotsiaaldemokraatidele vajalik, öeldakse, et meil ei ole pädevust. Kui aga teised inimesed on nende vastu, on meil ühtäkki pädevus olemas. Sellepärast ei peakski me neile järele andma.

Teine väide väärib aga põhjalikku arutelu. Kas me vastutame inimõiguste konventsiooni eest? Ma soovin kolleegidele meelde tuletada, et pärast Lissaboni lepingu jõustumist saab Euroopa Liit inimõiguste konventsiooni osaliseks. See tähendab, et kui Itaalia parlamendil on õigus seda arutada, sest Itaalia on inimõiguste konventsiooni osaline, siis on ka Euroopa Parlamendil seda õigus arutada, sest ta saab tulevikus samuti inimõiguste konventsiooni osaliseks.

Minu kolmas ja viimane väide puudutab asjaolu, et me ei ole juristid, vaid poliitikud. See otsus puudutab miljoneid inimesi ja seepärast peaksime seda täna hääletama.

(Aplaus)

(Hääletus lükati edasi.)