Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

O-0145/2010

Arutelud :

PV 09/02/2010 - 12
CRE 09/02/2010 - 12

Hääletused :

Vastuvõetud tekstid :


Istungi stenogramm
Teisipäev, 9. veebruar 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

12. CITES-konventsiooni osaliste konverentsi peamised eesmärgid (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. - Järgmine päevakorrapunkt on arutelu teemal:

– suuline küsimus nõukogule peamiste eesmärkide kohta ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsiks 13.–25. märtsil 2010. aastal Dohas; mille autor on Jo Leinen keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni nimel (O-0145/2009 – B7-0003/2010) ning

– suuline küsimus nõukogule peamiste eesmärkide kohta ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsiks 13.–25. märtsil 2010. aastal Dohas; mille autor Jo Leinen keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni nimel (O-0146/2009 – B7-0004/2010).

 
  
MPphoto
 

  Jo Leinen , autor.(DE) Austatud juhataja, austatud nõukogu eesistuja, Paweł Samecki! 2010. rahvusvaheline bioloogilise mitmekesisuse aasta ja EL on kohe edasi minemas uue bioloogilise mitmekesisuse, teisisõnu loomastiku ja taimestiku kaitse strateegiaga Euroopa Liidu piirkonnas. Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust parandaks tublisti see, kui töötaksime rahvusvahelisel tasandil ka ohustatud taimestiku ja loomastiku üleilmseks kaitsmiseks ja pakuksime sellele oma abi.

Selleks tuleb võimalus järgmine nädal 15. ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsil Dohas. EL peab olema võitleja kõikide liikide eest, kes igasuguste eri tegurite, kuid iseäranis üleekspluateerimise või hävitavate ja ebaseaduslike tavade tulemusel on ohustatud või isegi väljasuremisohus. Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon on küsimust juba üksikasjalikult arutanud ning esitab homme täiskogu istungil soovituse ettepaneku ja oleks väga rõõmus, kui nõukogul ning komisjonil oleks võimalik soovitusi toetada.

Ajapiirangute tõttu mainin mõnesid näidisliike, mis meie arvates vajavad kõrgel või kõrgemalgi tasemel kaitset. Esiteks, Aafrika elevant. Oleme väga kindlalt vastu looma toomisele lisast I alla lisasse II. Rahvusvahelise kaubanduse, iseäranis elevandiluu oma, peab paika jääma. Teiseks, Aasia tiiger, kes on nüüd väljasuremise äärel. Me nõuame rangemaid kaitse-eeskirju paljude konventsiooni osaliste puhul takistamaks iseäranis tiigri kehaosade ja järeltoodetega kauplemist. Teame, et Aasias on tiigriluudele ja -komponentidele suur turg ning see ohustab looma eksistentsi. Kolmandaks, jääkaru kaitse. Kliimamuutus ähvardab hävitada liigi levila ning on suurenenud ka kauplemine jääkarude kehaosadega. Seetõttu oleme selle poolt, et viia jääkaru lisast II üles lisasse I. Samuti sooviksin mainida eri hailiikide kaitset. Eri hailiike püütakse liiga palju, iseäranis harilikku heeringhaid ja koerhaid, kuid samuti on sellest puudutatud teised hailiigid.

Siiamaani on meie seas valitsenud konsensus. Järgmisena käsitlen vastuolulist küsimust. Vastuolude allikaks on Atlandi ookeanis ja Vahemeres esinev Atlandi harilik tuun. Kallid kolleegid! Oleme teadlikud FAO spetsiaalse ajutise töörühma soovitustest, mis tahab jätta Atlandi hariliku tuuni lisasse II. Ent samuti oleme teadlikud CITESi teaduskomisjoni ettepanekust, mis tahab viia Atlandi hariliku tuuni üles lisasse I. Ettepaneku taustaks on andmed, millest selgub, mis liigiga hetkel toimub. Atlandi hariliku tuuni varud kahanesid 1957.–2007. aastal 75% ja ainuüksi viimasel kümnel aastal on kahanemine olnud 60,9%. Oht kalale kasvab ja võtab hoogu ning seetõttu oli valdav komisjoni enamus seisukohal, et liik tuleks lülitada I lisasse.

See tähendab, et tuleb piiranguid ja keelde ainult rahvusvahelistele kalalaevastikele, mitte kohalikule kalapüügile. Seega, väiksed, kohalikud kalurid võivad kala püüdmist jätkata ning igal juhul on kala säilimine ökosüsteemis olulisem kui sushi ja sashimi üldine kättesaadavus. See on vastuolu, millega silmitsi seisame. Meil on vaja vaadet pikaks perspektiiviks ja peaksime pakkuma Atlandi harilikule tuunil nõuetekohast kaitset lisas I.

 
  
MPphoto
 

  Silvia Iranzo Gutiérrez, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Minu jaoks on suur au nõukogu eesistumise nimel siin olla. Olen väga tänulik teie huvi eest seisukohtade vastu, mis esitatakse järgmisel CITESi – ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni – osaliste konverentsil, mis peetakse 13.–25. märtsil Dohas.

Nõukogu peab Washingtoni konventsiooni väljasuremisohus loomastiku ja taimestiku liikide kaitse põhivahendiks. Seetõttu on meil tarvis etendada aktiivset rolli tagamaks, et säilitatakse CITESi tulemuslikkus vahendina oma topelteesmärgi, loodusressursside kaitse ja säästliku juhtimise, seisukohast.

Selles suhtes tuleks juhtida tähelepanu, et Euroopa Liit kohaldab palju kitsendavamaid eeskirju kui konventsoon ise, kasutades ettevaatuse põhimõtet säilitamaks või vajadusel vähendamaks bioloogilise mitmekesisuse kadu.

Osaliste järgmine konverents, mis peetakse märtsis Dohas ja millele viidatakse nimega COP XV, on suur võimalus arutada mitmeid ettepanekuid eri taimestiku ja loomastiku liikide klassifikatsiooni muutmiseks konventsiooni lisades ohu tasemest lähtuvalt ning teisi ettepanekuid konventsiooni kohaldamise ja täitmise parandamiseks.

Euroopa Liit etendab osaliste konverentsil konstruktiivset rolli ning soovin erilise huviga kuulda parlamendi seisukohti eri asjade kohta, mis meie ees on.

Olen huviga jälginud parlamendi keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonis toimunud arutelusid koostamaks resolutsiooni, mis minu arusaamist mööda esitatakse homme hääletusele strateegiliste eesmärkide osas, mida Euroopa Liit konverentsile seadma peaks.

Pean ütlema, et nõukogu ootab ikka veel komisjoni ettepanekut seisukoha osas, mille Euroopa Liit peaks võtma osaliste konverentsil arutamiseks ja vastaval juhul vastuvõtmiseks esitatud dokumentide ja ettepanekute suhtes. Seetõttu on seekord raske küsimustele üksikasjalikke vastuseid anda.

Nii pea, kui nõukogule laekub komisjoni ettepanek, tagab eesistujariik Hispaania, et sellega tutvutakse ning et vastava otsuse saaks võtta vastu enne, kui osaliste konverents algab. Eesistujariik Hispaania teavitab parlamenti ka nõukogu seisukohast, kui selles kokku lepitud on.

Nagu eelmistel CITESi osaliste konverentsi kohtumistel, teevad liikmesriigid koostööd Euroopa Liidus kokkulepitud seisukoha kaitsmiseks ning tagavad, et see on kooskõlas liidu poliitikaga.

Selles suhtes on oluline juhtida tähelepanu, et parandused CITESi lisades peaksid rajanema konventsioonis sätestatud kaasamiskriteeriumidele, mis arvestavad liigi kaitsestaatust.

Ka muudatused peaksid arvestama juhtimismehhanismide olulisust CITESi kontekstis parandamaks kaitsestaatust, vähendamaks tarbetuid halduskoormusi ja tagamaks, et ressursse määratakse otse piirkondadele, mis kaitse seisukohast tõelist muret tekitavad.

CITESi osaliste konverentsil tuleb uuesti võtta vastu olulisemaid otsuseid liikide kaitseks, mida ohustab üleekspluateerimine, millele võib aidata kaasa rahvusvaheline kaubandus.

Euroopa Liit peab tagama, et konventsioon jääks hinnalise metsiku taimestiku ja loomastiku ressursside kaitsele ja säästlikule juhtimisele kaasaaitamise oluliseks vahendiks.

Eesistujariik koostöös liikmesriikide ja komisjoniga osaleb Doha konverentsil selles vaimus ja teeb selle saavutamiseks konstruktiivset tööd.

Ootan teie seisukohti, kallid kolleegid, eesmärkide osas, mida CITESi osaliste järgmisel, 15. konverentsil kaitsta on tarvis ja mille edastan nõukogule. Tean, et nõukogul on parlamendi toetus konverentsil osalemiseks ühise eesmärgiga, et CITESi konventsioon peaks jätkama oluliselt panustamist meie planeedi jätkusuutlikusse, meie enda ja tulevaste põlvede heaks.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Samecki, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Eelseisev osaliste 15. konverents pakub tõesti ainulaadset võimalust suure hulga kaubandusest puudutatud liikide kaitse ja staatuse parandamiseks.

Euroopa Liit on üks suurimaid floora- ja faunatoodete turge. Seetõttu on liidul eriline vastutus elusloodusega kauplemise jätksuutlikkuse ning CITESi konventsioonis vastavate jõuliste rahvusvaheliste eeskirjade vastuvõtmise tagamisel.

Komisjoni jaoks on prioriteediks tagada, et rahvusvaheline kaubandus ei oleks kahjulik ohustatud taime- ja loomaliikide ellujäämisele. Selles suhtes on EL etendanud CITESis juhtivat rolli ning jätkab seda järgmisel kohtumisel. Komisjon võtab lähipäevil vastu ettepaneku ELi seisukohaks antud kohtumisest lähtuvalt. Ühise ELi seisukoha võtab seejärel vastu nõukogu.

Aruteludel liikmesriikidega tagab komisjon, et lõplik ühine seisukoht toetaks ambitsioonikaid ja teaduspõhiseid meetmeid. Sooviksin samuti tänada parlamenti seisukoha eest kõige silmatorkavamate küsimuste osas, mida CITESi osaliste konverentsil arutatakse. Resolutsioon saadab selge sõnumi, millega peame arvestama.

Ehkki Euroopa Liidu üksikasjalikku seisukohta veel viimistletud pole, võin selgitada põhimõtteid ja prioriteete, millest meie otsused kõige tundlikumate küsimuste osas Dohas juhinduvad.

Kõigepealt on Euroopa Liit seisukohal, et CITES on sobiv vahend kõikide kaubandusest puudutatud liikidega kauplemise reguleerimiseks. See kehtib nii maa- kui lisaks ka mereliikide kohta ning liikide kohta, keda puudutavad, või keda ei puuduta, olulised ärihuvid.

Selles vaimus on Euroopa Liit esitanud ettepanekuid kahe hailiigiga kauplemise reguleerimiseks: harilik heeringhai ja koerhai. On ülioluline, et haid pälviks viimaks kaitse, mida nad kümnendite pikkuse liigse kalastamise järel väärivad.

Lülitamine CITESi lisasse II teeks lõpu reguleerimata rahvusvahelisele haitoodete kaubandusele, mis on üks nende ekspluateerimise võtmeajenditest. Sellise klassifikatsiooni puhul toimuks kauplemine nende haitoodetega ainult juhul, kui nad pärinevad jätkusuutlikest juhitud varudest.

Euroopa Liit teeb ka ettepaneku korraldada CITESi pakutav kaitse tiigrile, kes on üks maailma ohustatumaid liike. 2010 on rahvusvaheline tiigrite aasta ja ideaalne võimaluse praeguste CITESi mehhanismide tugevdamiseks, et võimaldada armutut võitlust liigiga kauplemise vastu ning täiustatud läbipaistvust mitmetes riikides selle osas, kuidas tiigripopulatsioone kaitstakse.

Sooviksin samuti puudutada mõnda teistest olulistest ettepanekutest, mida parlament selgelt välja tõi. Esimene on Atlandi harilik tuun. Pean siin kordama, et antud küsimuses ei ole veel lõplikku seisukohta. Võin teile öelda, et komisjonis tuntakse muret varude praeguse olukorra pärast ning et me teeme kõva tööd leidmaks sobivat ettepanekut, mis aitaks probleemi rahvusvahelisel tasandil nõuetekohaselt lahendada. Komisjoni lõplik seisukoht võtab arvesse värskeimat teadusteavet varude kohta ning läinud aasta novembris toimunud Atlandi tuunikaitse komisjoni kohtumise lõpptulemust.

Teiseks, elevandid ja elevandiluukaubandus. See on olnud CITESis pikaajaline vastuoluline teema, eriti Aafrika riikide seas. Komisjon on väga mures elevantide salaküttimise ja ebaseadusliku elevandiluukaubanduse kõrge taseme üle, mida viimasel ajal täheldanud oleme.

Elevantidele pakutavat kaitset on tarvis tugevdada ja komisjon ei toeta lahendusi, mis kujutaksid salaküttimise suurenemise ohtu. Selles kontekstis ei oleks meie arvates kohane, et järgmine osaliste konverents lepiks kokku elevandiluuga kauplemise taasalustamises.

Samuti oleme seisukohal, et CITESile esitatud ettepanekuid eesmärgiga mõnede elevandipopulatsioonide toomiseks CITESi lisast I alla lisasse II on vaja hinnata objektiivselt CITESis kokkulepitud eeskirjadest lähtuvalt.

Lubage mul nüüd öelda mõni sõna USA ettepaneku kohta, mis puudutab rahvusvahelise jääkarudega kauplemisekeeldu! Oleme kõik teadlikud, et jää sulamine Arktikas on dramaatiline oht selle liigi ellujäämisele. Seda tuleb lahendada eelkõige väga ambitsioonika kliimamuutuspoliitika kaudu ning minu arvates on EL näidanud siin õiget teed. Samuti väärib see meie arvates kontrollimist, kas on võimalik leevendada täiendavat ohtu liigile. Rahvusvaheline kaubandus on piiratud, kuid võib teha liigile avalduvat survet rängemaks. Meie lõplik seisukoht oleneb sellest, kuidas Ameerika Ühendriikide väljapakutav meede tagab tegeliku kasu liigi kaitsel.

Lõpuks, korallide küsimuses ei ole kahtlust, et punase ja roosa koralli väljapüük on maailma paljudes piirkondades olnud liigne. Eelmisel CITESi kohtumisel 2007. aastal toetas Euroopa Liit Ameerika Ühendriikide ettepanekut COP15-le. Minu arvates peaks olema Euroopa Liit selle toetuses järjekindel, kuna uued saadaolevad andmed ei näita olukorra paranemist. Sooviksin samuti rõhutada, et taolise eeskirja tulemuseks ei oleks mingil juhul kaubanduse keelustamine, vaid tagamine, et kaubandus on võimalik juhul, kui see on jätkusuutlik.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Sirpa Pietikäinen, fraktsiooni PPE nimel. – (FI) Austatud juhataja! Rääkides otsustusprotsessist CITESi raames, usun mina kindlalt, et see peaks olema läbipaistev ning tuginema vaid tõendatud teaduslikele faktidele. See on jääkarusid, elevante, tiigreid, Aasia suuri kaslasi ja haisid käsitleva parlamendi resolutsiooni aluseks.

Tahaksin eriti tõstatada paar küsimust seoses ettepanekuga hariliku tuuni kandmisest CITESi I lisasse. Esiteks nõustub suur enamus teadlaskonnast sellega, et liigi edasiseks püsimajäämiseks on vaja kehtestada rahvusvahelise kauplemise keeld. Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) andmetel moodustab praegune kudekarja biomass vähem kui 15% püügieelsest kudekarja biomassist. Teadlaste hinnangutest järeldub tõsine oht, et kudevad kalad võivad 2012. aastaks lausa välja surra.

Enamik FAO ajutise nõuandekomisjoni ekspertidest leidis, et olemasolevad tõendid on piisavad selleks, et toetada ettepanekut hariliku tuuni kandmiseks CITESi I lisasse, ning arvas ka, et see võiks aidata vähendada viimase aja mittejätkusuutlikku kalapüüki Ida-Atlandil ja Vahemeres. Kuna nõuandekomisjon peab otsustama ühehäälselt ja kuna Jaapan oli tungivalt vastu, ei saadud soovitust lõppotsusena vastu võtta. Siiski ei saa tähelepanuta jätta arvamust, mida kahtlemata jagas enamik nõuandekomisjoni liikmeid. Pealegi tegi komisjon teadlaste otsuste toel selge järelduse, et hariliku tuuni CITESi I lisasse kandmise tingimused on täidetud.

Paljudel juhtudel on siin tegemist poliitilise arvamusega, kuid bioloogilise mitmekesisuse ja väljesuremise asjus ei ole võimalik kompromisse teha ega kaubelda. Kui kala pole, siis pole ka midagi püüda.

 
  
MPphoto
 

  Kriton Arsenis, fraktsiooni S&D nimel.(EL) Austatud juhataja! Jo Leinen võttis mul paljuski sõnad suust, mispärast räägin peamiselt tuunikalast.

Meil tuleb tõepoolest sellele teemale läheneda teaduslikust vaatevinklist. Harilik tuun on otseselt väljasuremisohus. Sestap on ainuõige lahendus täielik kaitse üleilmse, teisisõnu Euroopa Liidust väljaspool toimuva kauplemise eest. CITESi sekretariaat teatas eelmisel nädalal, et teeb ettepaneku tuunikala I lisasse kandmiseks, mis tähendab ülemaailmset kauplemiskeeldu.

Tsiteerin: „Sekretariaat jagab enamiku FAO ajutise nõuandekomisjoni ekspertide arvamust selle kohta, et need liigid vastavad I lisasse kandmise kriteeriumidele”. See tähendab, et sekretariaat toetab seda seisukohta vastavas FAO ettepanekus, mis omakorda tugineb ICCATi väljapakutule.

Nõnda oleme arutelu teadusliku poole ära lahendanud. Vaadelgem asja nüüd poliitilisest ja sotsiaalsest küljest! Tuunikalavarud on kadumas. Teadusringkonnad kinnitavad, et ilma üleilmse kauplemiskeeluta ei ole harilikku tuuni paari aasta pärast enam üldse. Kalapüügi reguleerimine pole siiani tulemusi andnud. ICCAT pakkus 2008. aasta hariliku tuuni püügimahuks 19 000 tonni, kuid tegelikult püüti hinnanguliselt välja 50 000 tonni.

Meie arvates tuleks üleilmne kaubandus lõpetada kohe täna, kuni meil on veel aega tuunikala päästa. Kauplemine peaks aga jätkuma Euroopa Liidu siseselt, sest seda CITES ei mõjuta, samas aga peaks Euroopa Liit hüvitama kaluritele ja ettevõtetele ekspordikeelust tekkiva kahju.

Fraktsioon S&D esitas vastavasisulise muudatusettepaneku. See võimaldab hariliku tuuni varude taastumist ning kauplemise taasalustamist. Selleks on erandkorras ette nähtud üleilmse kaubanduskeelu kaotamine nii pea, kui tuunikala varud on taastunud, mitte aga keelu järkjärguline kaotamine, nagu teiste liikide puhul on kehtestatud. Kui kauplemist kogu maailmas ei keelustata, siis saavad hariliku tuuni varud täielikult otsa, kalandussektor hävib ja kellelgi ei ole enam õigust hüvitisele.

Kui me tõepoolest tahame kalureid kaitsta, siis peame toetama hariliku tuuni CITESi I lisasse kandmist. Vastasel juhul kaotame töökohad ja see kaunis ja unikaalne liik on igaveseks kadunud.

 
  
MPphoto
 

  Chris Davies, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Tänane peaks tähistama Euroopa jaoks uut algust, aga mis meil siin siis on? Meil on volinik ja minister, kes on siin vaid kohatäiteks. See ei ole küll teie viga, lugupeetud volinik, kuid palun teatage oma kolleegiumile, et meil on vaja asju arutada selle volinikuga, kelle pädevusse need kuuluvad.

Selline käitumine on peaaegu samasugune häbiasi nagu meie ees olev resolutsioon, kus loetakse üksteise järel üles väljasuremisohus olevaid liike. See näitab tõesti hästi, kuidas inimkond ei suuda tulevikku kavandada. Ja hariliku tuuni küsimus, millest saab kahtlemata arutelu tulipunkt, toob probleemi tõepoolest teravalt esile ning rõhutab seda. On ju tegemist liigiga, kes elab ainult Euroopa vetes. See on maailma kalleim kala, igaüks maksab kümneid tuhandeid eurosid. Jaapan koondab endale massilisi varusid. Jaapanis tähendab mõiste „säilitamine” ilmselt mitte looduse säilitamist, vaid seda, et kalu ostetakse massiliselt kokku, tapetakse ja pannakse 20–30 aastaks külma, et mõne aastakümne pärast oleks võtta. Tolleks ajaks pole Vahemeres enam kalapoegagi järel, aga inimesed saavad ikka sushit süüa, kui neil aga raha jätkub.

Isegi organiseeritud kuritegevusel on kalatööstuses n-ö käsi sees, ja pole ka ime, sest tegemist on väga tulusa äriga. Maffia tegeleb sellega. Ja siis on meil ICCAT, Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon. „Tuunikala kaitse”! Liigi arvukus on langenud 80–90%. Kala on välja suremas ja meil on see organ, mille ülesandeks on väidetavalt tuunikala eest hoolitseda. Sellega ei ole küll toime tuldud! Nad ei suuda täita seatud eesmärke. Nad ei võta kuulda teadlaste nõu ja kehtestavad siiamaani kaugelt liiga suuri kvoote. Mõned kolleegid arvavad, et piisab II lisasse kandmisest, kuid see ei ole tõendatud. II lisasse kandmine ei muuda midagi. Siis nad on paari aasta pärast tagasi jutuga, et kahjuks läks valesti. Aga selleks ajaks ei ole tuunikala enam järelgi.

Sellepärast toetagem ettepanekut kanda see kala I lisasse! Ning pidagem meeles, et on käes aeg panna piir inimkonna ahnusele! On käes aeg katsuda veidigi mõelda meie merede tulevikule!

 
  
MPphoto
 

  Bart Staes, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(NL) See, kuidas inimesed loodusvaradega ümber käivad, kuidas inimesed hävitavad elupaiku ja liigkasutavad looduslikke taime- ja loomaliike, kuidas inimesed nendega ebaseaduslikult kauplevad, kõik see kujutab endast pidevat rünnakut kosmoselaeva Maa bioloogilisele mitmekesisusele.

Just bioloogiline mitmekesisus on erakordselt tähtis. See näitab, miks CITES (ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioon) on tähtis ja miks järgmisel kuul Dohas toimuv konverents nii oluline on. Meie ees on tugev resolutsioon. Kuid tuleb tunnistada, et kulisside taga tehakse katseid resolutsiooni nõrgendamiseks. Selle üle on käimas tuline lahing. Sellepärast ma palun kõigil, eriti aga kaasliikmetel lõunapoolsetest riikidest, Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist ja sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioonist Euroopa Parlamendis jõuliselt toetada komisjoni keskkonnapoliitika soovitust kanda harilik tuun CITESi I lisasse. Soovituse vastuvõtmine on peamise tähtsusega liigi ellujäämise tagamiseks.

 
  
MPphoto
 

  Kartika Tamara Liotard, fraktsiooni GUE/NGL nimel. (NL) Suur tänu, Jo Leinen! Te ütlesite kõik ära; me võime rääkida väga paljudest loomadest: elevandist, Aasia tiigrist, korallidest. Mina aga tahaksin eriti peatuda ühel.

Eile teatas Rotterdami Blijdorpi loomaaed, et üheski Euroopa loomaaias ei ole õnnestunud aretada jääkarusid. Jääkarude Euroopa aretuskavad ei ole olnud edukad ja see on tõesti väga halb uudis, kuna vabas looduses ähvardab jääkarusid väljasuremine. Jääga kaetud merealad vähenevad, ning jääkarude elupaigad hävivad järkjärguliselt. 45 aastaga võib vabas looduses elavate jääkarude populatsioonist kaduda enam kui 70%. Peale selle ohustab jääkarusid veel küttimine jahitrofeede saamise eesmärgil ja trofeekaubandus. Olevat inimesi, kes naudivad jääkarude laskmist lõbu pärast, mis minu meelest on eriti tülgastav.

Sellepärast kutsun Euroopa Liitu üles toetama jääkarudega kauplemise keeldu enne kui hilja; samuti on pikema seletamiseta selge, et hariliku tuuni koht on I lisas.

 
  
MPphoto
 

  Anna Rosbach, fraktsiooni EFD nimel.(DA) Austatud juhataja! Me räägime siin täna ohustatud liikidest. Me räägime haidest, tuunidest, jääkarudest, suurtest kaslastest ja elevantidest. Räägime püügikvootidest, loodushoiust, elupaikade säilitamisest ja nii edasi ja nii edasi. Me räägime sellest, kas nende loomade koht on I lisas või II lisas või kas laseme neil lihtsalt kaduda.

Selles täiskogus on esindatud vähemalt kaks eri seisukohtadel olevat leeri. Üks soovib väljasuremisohus olevatest liikidest koosnevale pikale nimekirjale täielikku kaitset. Teise leeri jaoks ei ole püügi- ja tarbimiskvoodid ikka veel piisavalt suured ja nad lubavad kohalikele kaluritele tulevikuga mittearvestavaid püügiõigusi, mille tagajärjel teatud liigid õige pea täielikult välja surevad.

Vajame tasakaalustatud, kuldset keskteed, mis tagab nii meie kui meie planeedi jätkuva õitsengu ka tulevikus. Meie ees olevad dokumendid on nii täis tehnilisi üksikasju, et võib jääda mulje, nagu oleksime kõik selles asjas spetsialistid. Kas me ei peaks oma aega ühiselt hoopis muule kulutama: takistaksime üldiselt kalade ja koorikloomade püüki paljunemisperioodil; tagaksime, et loomad, taimed ja mered varustaksid inimesi toiduga jätkusuutlikult ka kaugemas tulevikus; võimaldaksime inimtoiduks kasutatavatele loomaliikidele mõistliku elu, enne kui nad ilma piinadeta hukatakse?

Me mõtleme liiga vähe ette ning ei mõtle bioloogilisele mitmekesisusele, mida meie planeet vajab. See ei tähenda ainult ohustatud taime- ja loomaliike; asi on palju keerulisem. Väga palju vajab tegemist, ja küll oleks imelik, kui meie hakkaksime nüüd ennetavaid meetmeid võtma selle asemel, et reageerida nagu tavaliselt, viimasel momendil!

 
  
MPphoto
 

  Claudiu Ciprian Tănăsescu (NI).(RO) Statistika näitab, et harilikku tuuni püütakse lubatud kogustest kaugelt rohkem, see aga tähendab, et tuunivarud kahanevad aasta-aastalt. Monaco ettepanek hariliku tuuni CITESi I lisasse kandmise kohta võib osutuda pääseteeks, kuna ilma tugevate kaitsemeetmeteta on liik hukule määratud.

1992. aastal võttis Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon vastu soovituse hakata jälgima hariliku tuuniga kauplemist. Kahjuks ei ole see vahend sugugi tõhusaks osutunud. 2007. aastal võttis Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjon oluliselt laiaulatuslikuma kavana vastu hariliku tuuni püügi dokumenteerimise programmi, mis jõustus 2008. aasta kevadel. Kuigi see on samm edasi, on siiski liiga vara hinnata programmi tulemusi. Sestap olen sunnitud esitama järgmise küsimuse: mil määral suudab Euroopa Liidu toetav seisukoht CITESi konverentsil hariliku tuuni kandmiseks I lisasse mõjutada teatud organisatsioonide ja kolmandate riikide soovi jääda äraootavale seisukohale seniks, kuni on antud hinnang Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni hiljutiste algatuste võimalikele tulemustele?

 
  
MPphoto
 

  Elisabetta Gardini (PPE).(IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Kuulsin, kuidas minister nimetas CITESit tõhusaks vahendiks ja komisjon kohaseks vahendiks.

Nõustun nendega. Ärgem siis hakakem muutma vahendit, mis vastupidiselt paljude kolleegide arvamusele, on tõepoolest meid hästi teeninud! Sestsaadik, kui tuunipüüki hakati reguleerima ja kehtestati madalamad püügikvoodid, on kalurid hakanud nägema mitte ainult rohkem, vaid ka suuremaid tuunikalu.

See vahend toimib. Kaasates tõeliselt ohus olevaid liike sisaldavasse I lisasse liigi, mille arvukus tänu taevale ulatub veel miljonitesse, tekitaksime väga ohtliku pretsedendi.

Tulemas on uued arvud ja ma loodan, et seame oma eeskirjad just neile tuginedes, sest nagu ütles üks kuulus Ameerika ajakirjanik: „Arvud ei valeta, valetajad manipuleerivad arve”, ja kuidas veel! Me oleme harjunud kuulma, ja just eriti keskkonnaküsimustes, arve, mis on üleni vastuolulised: mõned neist valetavad ja mõned mitte.

Harilik tuun ei ole väljasuremisohus, kuid seda liiki tuleb reguleerida. Ärgem unustagem, et tervete kogukondade elu on üles ehitatud sellele muistsele tegevusalale, mida tuntakse juba vähemalt 11 200 aastat, ja lausa niivõrd, et UNESCO plaanib mõnel juhul selle tegevusala kaitsmist ja edendamist!

 
  
MPphoto
 

  Edite Estrela (S&D).(PT) Austatud juhataja! ÜRO kinnitusel on täna bioloogilise mitmekesisusega lood niisama halvad kui dinosauruste väljasuremise ajal 65 miljonit aastat tagasi. Korallrahude hävitamine troopikas, üha suurem kõrbestumine Aafrikas ja metsade raadamine seavad ohtu bioloogilise mitmekesisuse ning mõjuvad negatiivselt paljudele majandussektoritele, näiteks toiduainetööstus, turism, ravimitööstus ja energeetika.

Samuti möönab ÜRO suutmatust saavutada 2002. aastal võetud sihti aeglustada 2020. aastaks praegust bioloogilise mitmekesisuse kadumise tempot. CITES oli peamine üleilmne looduslike liikide kaitse kokkulepe, mille eesmärgiks oli vältida looduslike looma- ja taimeliikide liigkasutamist rahvusvahelises kaubanduses. Loodusvarade inimtarbimine, elupaikade hävitamine, kliimamuutus, looduslike liikide liigkasutus ja salakaubandus on bioloogilise mitmekesisuse vähenemise peapõhjused.

Seepärast tuleb tagada, et rahvusvahelisel bioloogilise mitmekesisuse aastal oleksid Euroopa Liidu peamised strateegilised eesmärgid CITESi osaliste järjekordsel konverentsil suunatud bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisele, sest just see on inimkonna heaolu ja ellujäämise pandiks.

Meil tuleb olla ambitsioonikad ning nõuda kõigi väljasuremisohus olevate liikide kaitsmist.

 
  
MPphoto
 

  Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE). - (NL) Ma võiksin rääkida kõigist neist liikidest, mis on märtsi lõpus toimuva CITESi konverentsi päevakorras, kuid tahaksin siiski peatud vaid ühel, harilikul tuunil, sest see iseloomustab kõige paremini, millega meie, inimesed, liigina oleme hakkama saamas.

Harilik tuun on uhke majesteetlik kala, mida on püütud ja söödud sajandeid. Kahjuks on see kala nüüd väljasuremise äärel. Poliitikud on aastaid teinud vigu ega ole kuulda võtnud bioloogide korduvaid soovitusi. Nad on seadnud lühiajalised majandushuvid sektori pikaajalisest kestmajäämist kõrgemale, ning nüüd ei jäägi meil muud üle kui hariliku tuuniga kauplemine täielikult keelata.

Kolleegid on esitanud muudatusettepanekuid, mis näevad keelustamise asemel ette muid võimalusi, kuid kahjuks on kõigi nende rakendamisega hiljaks jäädud. Paar nädalat tagasi maksti üheainsa hariliku tuuni eest 120 000 eurot. Selline on tegelik olukord praegu. See seletab ka tohutut ebaseaduslikku tuunipüüki, mille maht arvatakse lubatud püügikvoote kahekordselt ületavat. Sellepärast ei ole kvoodid meile mingiks lahenduseks. Salapüügi tõttu ei ole neist sugugi abi. Rahvusvaheline kauplemiskeeld on ainus viis hariliku tuuni päästmiseks.

Ma mõistan, et sellega kaasnevad rasked tagajärjed kogu sektorile, saan sellest väga hästi aru, kuid õppigem sellest kogemusest: kui meres enam kala pole, siis on ka sektoriga lõpp. Olgem siis keskkonna suhtes hoolsamad! Selleks on küllalt nii majanduslikke kui ka ökoloogilisi põhjuseid.

Palun, et Euroopa Komisjon esitaks viivitamatult nõukogule ettepaneku hariliku tuuni I lisasse kandmise kohta ja et eesistujariik Hispaania ületaks ennast ja võtaks selle otsuse vastu.

Lugupeetud kolleegid! 17. sajandil hävitasid inimesed dodo. Näidakem nüüd, et inimestena oleme võimelised ka õppima, et harilikust tuunist ei saaks 21. sajandi dodo.

 
  
MPphoto
 

  Bas Eickhout (Verts/ALE). - (NL) Märtsikuus toimub järjekordne ÜRO tippkohtumine, mis on sel korral pühendatud ohustatud loomaliikidele. See on taas kord Euroopa Liidu võimalus rääkida ühel häälel ja anda teadusele oluline roll. Vaadakem, mida teadlased meile õpetavad! Lühiajaliste eesmärkide eelistamine võib küll olla kalurite ja jahimeeste lähiaja huvides, kuid pikas perspektiivis kaovad selle tulemusena loomaliigid ning ka paljud majandussektorid.

Alternatiiviks on vaadata kaugemale; kuid hariliku tuuni puhul on ju tegemist 2012. aastaga! See ei ole kaugel, see on juba homme. Seega tuleb käia Euroopa Parlamendi soovituse järgi ning keelustada hariliku tuuniga kauplemine, samuti jääkarukaubandus ning kanda Aafrika elevant nimekirja, mis aitab vältida elevantide küttimise taasalustamist.

Lõpetuseks meenutan, et Dohasse sõidab ka Euroopa Parlamendi delegatsioon. Soovin, et EP esindus osaleks samuti ELi seisukohtade väljatöötamisel, nõnda et võiksime üheskoos aidata päästa need loomaliigid tuleviku jaoks.

 
  
MPphoto
 

  Willy Meyer (GUE/NGL).(ES) Austatud juhataja! Kutsun eesistujariiki Hispaaniat üles säilitama harilikku tuuni, aga ka traditsioonilisi Vahemere tuunimõrra (almadraba) kasutamisega püügiviise. Niisugused püügiviisid on hariliku tuuniga koos eksisteerinud enam kui tuhat aastat ega ole kunagi tuuni ohtu seadnud. Hariliku tuuni tegelikud ohustajad on salapüük, tööstuslik kalapüük, noodapüük ja kalakasvatuste tohutu levik.

Siin peituvad tõelised probleemid hariliku tuuni jaoks. Me peame olema õiglased: tuleb vahet teha harilikku tuuni tegelikult ohustavate püügiviiside, s.t. tööstusliku püügi ja noodapüügi, ning traditsiooniliste püügiviiside vahel.

Poliitika peab olema õiglane, mistõttu tuleb meil leida lahendus, millega me kaitseme tuunikala, kuid samas ei karista traditsioonilisi püügiviise kasutavaid kalureid. Minu arvates on täiusliku tasakaalu saavutamine vahel võimatu, kuid peame siiski püüdma leida lahenduse, mis aitab säilitada liigi, tagada selle ellujäämise ilma hävitamata traditsioonilisi Vahemere kalapüügiviise, nagu almadraba.

 
  
MPphoto
 

  Bogusław Sonik (PPE).(PL) Austatud juhataja! Euroopa Liidu liikmesriikides on täheldatud suurel hulgal ohustatud loomaliikudega seotud salakaubaveo juhtumeid. Piiripunktides on tolliametnikud leidnud pudelitesse topitud linde ning autokere ja polstri vahele surutud kilpkonni. Poola tolliameti aruande kohaselt võeti 2008. aastal piiril ära rekordiline arv, 200 889 kaitstud liikide hulka kuuluvat eluslooma või neist valmistatud toodet. Ebaefektiivse salakaubaveo vastase võitluse tõttu on Indias oluliselt kasvanud salaküttimine, mille tulemusena on Bengali tiigri populatsioon jällegi ohtu sattunud.

Ühiste välispiiridega Euroopa Liit peab eriti hoolitsema selle eest, et siin ei tekiks turgu, kuhu salakaubana ja karistamatult saaks sisse tuua kaitstud looma- ja taimeliike. Euroopa Komisjonil tuleks erilist rõhu panna hariduskampaaniatele ning kodanike asjakohasele teavitamisele. Taolise poliitika eesmärgiks peaks olema Euroopast pärit turistide teadlikkuse kasvatamine. On ju nii, et igal aastal leiavad tolliametnikud välismaalt naasvate eurooplaste kohvritest esemeid, mis on valmistatud hääbuvate taime- ja loomaliikide hulka kuuluvatest isenditest. Meie praegune hariliku tuuni asurkonda käsitlev arutelu on kindlasti põhjendatud. Arvud kõnelevad eneste eest. Viimase poolsajandi jooksul on selle liigi arvukus langenud lausa 75%. Vahemere tuunivarud on samuti suures hädaohus. Hariliku tuuni kandmine CITESi I lisasse näib olevat täielikult asjakohane ning ainus viis liigi väljasuremise vältimiseks.

 
  
MPphoto
 

  Antolín Sánchez Presedo (S&D).(ES) Austatud juhataja! Ühinen nendega, kes muretsevad hariliku tuuni populatsiooni bioloogilise olukorra pärast ja olen nõus, et tarvis on tõhusaid kaitse- ja majandamismeetmeid, mis ühelt poolt aitavad ära hoida liigi kadumise ja teiselt poolt tagavad ka säästva püügi ja vastutustundliku kauplemise.

Minu riigis on selle nimel aastaid tegutsetud. Lisaks iidse almadraba püügiviisi säilitamisele on loodud kaitseala Vahemeres, seinerite laevastikku on vähendatud kuue laevani, teistele on teenäitajana vastuvõetud tuunivarude taastamise kava ja asutud kauplemise üle peetavat järelevalvet dokumenteerima.

Hariliku tuuni kandmisega ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) I lisasse keelustataks küll rahvusvahelise kaubanduse, kuid ei lahendaks tegelikke probleeme. Püügimahte ei piirataks, kalalaevad võivad minna üle kala tarbiva riigi lipu alla ning nõnda kaldutakse kõrvale Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) hiljutistest kokkulepetest, mille komisjon on piirkonna tuunivarude majandamise eest vastutava organisatsioonina sõlminud. Nõnda kahjustataks häid merenduspoliitilisi valitsemistavasid ning vastutustundliku kalapüügi põhimõtteid.

Me peame jõudma probleemide algpõhjusteni. Me kutsume üles vähendama püügimahte, mille osas ICCAT on juba kokkulepped sõlminud, kutsume üles kehtestama isegi moratooriumi, juhul kui järgmiseks hooajaks valmivad teadlaste aruanded seda soovitavad. Me soovime, et Euroopa Liit tugevdaks kontrolli ja viiks ellu ICCATi soovitused saagi ja müügi jälgitavuse osas!

Taoline tegevusviis sobib siis, kui harilik tuun on kantud CITESi II lisasse, kuid I lisa puhul see ei sobi, kuna I lisa peaks olema jäetud teistsuguste juhtumite tarvis ning I lisale ei tohiks kohaldada tingimusi, mis õõnestaksid selle usaldusväärsust CITESi meetmena.

Igal juhul peab sellest arutelust lähtuma selge sõnum, et Euroopa Liit on võtnud endale kindla kohustuse hariliku tuuni jätkusuutlikkuse tagamiseks ning teeb kõik vajaliku liigi säilimiseks. Kalatööstus peab näitama, et kvoodid toimivad ja et neid kasutatakse ning et salapüüki suudetakse kontrollida.

Kalapüügi päästmiseks on tarvis päästa kalad.

 
  
MPphoto
 

  Pat the Cope Gallagher (ALDE).(GA) Austatud juhataja! Hariliku tuunikala varude olukord Atlandi ookeanis ja Vahemeres teeb meile kõigile muret. Teaduslikku teavet ei saa kahtluse alla seada. Kuid hariliku tuuni kaitsmise ja varude taastamise ja säilimise eest vastutav rahvusvaheline komisjon ICCAT on teinud tohutuid jõupingutusi. Kui nüüd kantaks harilik tuun CITESi I lisasse, keelataks liigi püük täielikult vähemalt kümneks aastaks.

Euroopa kalatööstuse selline kohtlemine ei ole vastuvõetav. On väga oluline, et ICCAT võiks oma tööd edasi teha

Näiteks 2006. aastal oli lubatud kogupüügi maht 36 000 tonni. Selleks aastaks on see alandatud 13 500 tonnile. 2011. aastaks on ICCAT pakkunud sellegi 50protsendilist vähendamist, vähem kui 6750 tonnini. 2012. ja 2013. aastaks nähakse ette lubatud kogupüügi edasist vähendamist.

ICCATi võetud meetmeid tuleb hoolega jälgida. Kui need ei ole edukad, siis tuleb kaaluda täielikku keeldu vastavalt I lisale.

Lubage mul küsida Iirimaa esindajana, kel pole erihuvisid selles küsimuses peale 100-tonnise hariliku tuuni kaaspüügi: kas me peame kaaspüügina saadud ja surnud hariliku tuuni mere tagasi laskma? See küll mõistlik teguviis ei ole! Minu arvates peavad meetmed olema mõistlikud ja realistlikud, mis kaitsevad nii kalavarusid kui ka Euroopa kalandussektorit.

On inimesi, kes muretsevad väga tuunikala kaitse pärast ning lubage, et ütlen niisugustele inimestele, kes on ehk pärit kalapüügist sõltuvatest maakohtadest, et me peame mõtlema ka ühele teisele ohustatud liigile, kelleks on meie kalurid.

Sellepärast hääletan mina selle muudatusettepaneku poolt, millega soovitakse kanda harilik tuun II lisasse.

 
  
MPphoto
 

  Isabella Lövin (Verts/ALE).(SV) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Vaadakem siin kojas ringi! Võime kujutada ette, et tühjad istekohad kujutavad endast kõiki neid röövkalu, kes on maailma meredest viimase 50 aastaga kadunud. Maailma kalalaevastikel on õnnestunud planeedi mered tühjendada ökosüsteemidele nii vajalikest röövkaladest. Nende hulka kuuluvad tuun, tursk ja lõhe. EL on maailma suuruselt teine kalapüüdja ning vaieldamatult oleme vastutavad kalavarude ammendamise eest.

Näiteks aastatel 2000–2008 kulutas ELi Kalandusfond rohkem kui 23 miljonit eurot uute tuunipüügilaevade ehitamiseks. Teisisõnu maksti sektorile raha, mis ühtlasi läheb maksumaksjale igal aastal maksma miljoneid eurosid salapüügi vähendamisele suunatud järelevalvena. Ja kõik selleks, et 70% kalast vedada Jaapanisse, kus see peentel ärilõunatel ära süüakse!

Meenutaksin teile, et hariliku tuuni kandmine CITESi I lisasse ei tähenda väikekalapüügi keelustamist Euroopas. Keelustatakse vaid eksport, mida maksmaksjate rahast tugevasti subsideeritakse. Nõnda teeksime hea alguse ÜRO bioloogilise mitmekesisuse aastale.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Soullie (PPE).(FR) Austatud juhataja! Algsetest hariliku tuuni varudest on tänaseks järel alla 15%. Selliste näitajate valguses näib lahendus olevat ilmne. Siiski ei tohi unustada ka töökohti, mida meie täna arutatav otsus mõjutab. Rõhutan, et CITESi eesmärk ei ole mitte keelata kalapüüki, vaid rahvusvahelist kauplemist selle liigiga, millest 80% eksporditakse Jaapanisse.

Tuunikala kaitstes kaitseme me loomulikult üht ohustatud liiki, kuid seejuures soodustame ka tasakaalustatuma ja säästvama kalapüügi jätkumist, mis on suunatud meie siseturule ja aitab luua töökohti. Mina toetan hariliku tuuni kandmist CITESi I lisasse ning kuigi ma usun, et otsus tuleb positiivne, on komisjoni toetus hädatarvilik, kuna see võimaldaks kalandussektori täielikku ümberkorraldamist.

Seepärast tahan ma teada, millised on toetuse tingimused. Prantsusmaa taotleb kaluritele ja laevaomanikele, keda kauplemiskeeld puudutab, 18kuulist pikendust koos finantsmeetmetega. Milline on selles küsimuses komisjoni seisukoht?

Lisaks teeb mulle nagu paljudele mu kolleegidele muret õiglus. Kuidas tagada, et Tuneesia, Liibüa ja teiste sarnaste riikide lipu all sõitvad laevad sama rangelt rahvusvahelist kauplemiskeeldu järgivad nagu meie? Missuguseid uusi kontrolli- ja karistusmeetmeid kavandatakse?

Meie säästva majandustegevuse poliitika peab olema praktiline ja on mõnes sektoris vahel ka ebapopulaarne, kuid ma loodan, et komisjon ja nõukogu ei unusta tegemata muutusi, mis on nende meetmete rakendamiseks vajalikud.

 
  
MPphoto
 

  Guido Milana (S&D).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mina toetan hariliku tuuni II lisasse kandmist ning olen esitanud ka vastavad muudatusettepanekud. Ja ma ei tunne ennast sellepärast sugugi kurjategijana. Vastupidi, olen samal lainepikkusel paljude teistsugust seisukohta avaldanud eelkõnelejatega, alates Elisabetta Gardinist.

Suur viga on seada samale pulgale tiigrid, jääkarud, elevandid ja tuunikala. FAO ei avaldaks ega toetaks nende ülejäänud ohustatud liikide suhtes kunagi teistsugust arvamust. Tuuni majandamise osas teistsugusel seisukohal olek ei tähenda, et oleme unustanud vajaduse iga hinna eest bioloogilist mitmekesisust kaitsta.

Resolutsiooni ettepaneku vaim väärib igati toetust. Kuid ajal, mil mõned näivad astuvat sammu tagasi tuuni kudekarja biomassi hindamisel, tähendaks kiire I lisasse kandmine arvatavasti selle valiku kõrvalmõjude arvestamata jätmist; kuid need mõjud on paljude meie majandussektorite jaoks rängad ja vahel ka pöördumatud.

Teatud mõttes kehtib sama ka korallide ja nende kandmise kohta II lisasse. Siingi on andmeid, mis ei osuta kindlalt süvamerekorallide või 150–200 meetrist sügavamal asuvate korallide väljasuremisele või ohustatusele, kuid just niisuguseid koralle vaadeldav meede hõlmab.

 
  
MPphoto
 

  Carl Haglund (ALDE).(SV) Austatud juhataja! Elas kord harilik tuun ka meie kandis Läänemeres ja seda võis seal püüda, kuid me teame, milline on olukord praegu. Intensiivne ülepüük on põhjustanud hariliku tuuni väljasuremisohu.

Arutame sel kurval teemal täna sellepärast, et õigel ajal jäi õige otsus tegemata. Oleme sellises seisus, kuna otsustajatena keeldusime me aastaid kuulda võtmast teadlaste nõu. Selle tagajärjel ongi nüüd tarvis võtta karme meetmeid. Lubage mul sellega seoses meenutada inimkonna samalaadseid varasemaid tegematajätmisi. Kanada rannikualad on hea näide sellest, kuidas inimesel õnnestus täielikult hävitada tursavarud. Ülepüügi tõttu kadus tursk merest täiesti ning nemad seal pidasid samasugust arutelu nagu meie täna. Me ei tohi lubada, et harilik tuun sama saatust jagaks. Sellepärast ei ole ka Prantsusmaa ettepanek eriti hea, sest see annaks just taolise tulemuse.

Ja see, et siin istub pool, õigemini peaaegu terve kalanduskomisjon, näitab, et täiskogu ei käsitle neid teemasid just parimal võimalikul viisil. Kuidas on nii, et keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjonis arutatakse teemat ja tullakse välja ideedega, ja siis meie, kes me tegeleme kalandusküsimustega, tuleme ja hakkame nende üle vaidlema? Selle üle tuleks järele mõelda! Sellegipoolest arvan ma, et komisjoni ettepanek on hea. See tugineb kindlatele teaduslikele faktidele ning seepärast ei ole põhjust selle komisjoni lähenemisviisi muuta.

 
  
MPphoto
 

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE).(ES) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Hariliku tuuniga seoses on juba kaua aega häirekelli helistatud ning aastaid on meile esitatud aruandeid, mis selgesti osutavad tuunivarude kahanemisele ning näitavad, kuidas meie ise oleme sellele kaasa aidanud, ka riiklike toetuste abil. Euroopa Liit on viimastel aastatel kulutanud kuni 34 miljonit eurot moderniseerimisele.

Arvan, et meil tuleb see välja öelda: meie ise oleme vastutavad praeguse olukorra eest. Meie süü läbi on hariliku tuuni varud hävimisohus ning me ei saa kuidagi öelda, et see pole meie asi. Praegu on meil võimalus viga parandada, kandes hariliku tuuni ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) I lisasse. See on ainus viis olukorra parandamiseks, sest lubage mul rõhutada, et paljud inimesed hangivad enestele selle tegevusega elatist.

Tõsi, on sektoreid, kes on toiminud õigesti ning nemad saavad ja peavad nõnda ka jätkama, aga selleks, et nad saaksid jätkuvalt õigesti toimida, peab olema ka tuunikala. Kui kala ei ole, ei ole neil midagi võimalik ette võtta. Ainus tagatis on I lisa ning seepärast on iga teistsugune ettepanek halb ettepanek, mis ei lõpeta, vaid ainult pikendab vaevasid. Seega, ärgem eksitagem end! Ärgem petkem kedagi, sest meil lasub kaugetest aegadest vastutus selle liigi ees ja inimeste ja perede ees, kes sellega elatist teenivad! Täitkem siis vapralt ja auga oma kohust, nõnda nagu Euroopa Liidule kohane!

 
  
MPphoto
 

  Ioannis A. Tsoukalas (PPE).(EL) Austatud juhataja! Minu kaasparlamendiliikmed on juba teemat igast küljest käsitlenud. Tahaksin kinnitada, et mina toetan Guido Milana varem väljendatud seisukohta. Ütlen ka seda, et ei tohi unustada, kui palju sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi tooks kaasa hariliku tuuni kandmine I lisasse: suure hulga, eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete pankrotid ja sulgemised, töökohtade kadumine ning Euroopa konkurentsivõime vähenemine.

Ärgem unustagem, et hariliku tuuni üleilmse turu maht on kuus miljardit eurot! Mul oleks hea meel, kui keegi esitaks mõned teaduslikele andmetele tuginevad ettepanekud, mis lisaks hariliku tuuni populatsiooni jätkusuutlikkuse tagamisele näeksid sama ette ka Euroopa kaluritele ja nende peredele. Minu arvates oleks parim ja kohaseim lahendus kanda harilik tuun II lisasse.

Veel ei tohi unustada seda, et Euroopa Liit ei ole ainus, kes Vahemerel ja Atlandi ookeanis kala püüab. Hariliku tuuni püük on globaalne ettevõtmine. Euroopa kaluritele pakuvad ägedat ja vahel kõlvatut konkurentsi Põhja-Aafrika riikide kalamehed. Tuunikalavarude elujõulisust pole võimalk tagada ühepoolselt. Meil tuleb hoolitseda selle eest, et kõik mängiksid samade reeglite järgi.

Võib-olla pakub mõningast huvi ka asjaolu, et Jaapan on varunud 30 000 tonni külmutatud harilikku tuuni ning see võib tuunivarude hinna praeguselt 10 miljardilt dollarilt 20 miljardile tõsta.

 
  
MPphoto
 

  Daciana Octavia Sârbu (S&D). – Austatud juhataja! Kõik selle lepingu osad on olulised, kuid mina tahaksin tähelepanu pöörata hariliku tuuniga seotule.

Hariliku tuuni varude hävimise vältimiseks ja taastumiseks on kohene tegutsemine hädatarvilik. 2006. aastal lepiti Rahvusvahelises Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjonis kokku tegevuskavas, mille eesmärgiks oli parandada kalavarude aruandlust ja seiret ning laevade kontrolli.

On selge, et sellest ei piisa. Kalavarud on väga väikesed, ja Vahemere idaosas lausa kriitilises seisus, mistõttu on oht, et see ohustatud liik võib varsti päriselt välja surra.

Seepärast tuleb CITESi osaliste konverentsil saavutada kokkulepe hariliku tuuni kandmiseks konventsiooni I lisasse ning liikmesriigid ja komisjon peavad tegema suuremaid jõupingutusi, et võidelda salapüügi vastu ja tagada kokkulepitud piirangutest ja kvootidest kinnipidamine.

 
  
MPphoto
 

  Ramon Tremosa i Balcells (ALDE).(ES) Austatud juhataja! Seoses hariliku tuuni püügi võimaliku keelamisega Vahemeres teeb mulle suurt muret asjaolu, et seadusliku kalapüügi tõrjub välja salapüük ja et süütud peavad maksma kinni süüdlaste patud.

Kataloonias on ohus sadu töökohti. Seal toimib kalandus reguleeritult, reegleid austatakse ja nende täitmist jälgitakse nii kalavarude majandamise kui ka kaubanduse korralduse aspektist.

2006. aastast saadik on Ida-Atlandil ja Vahemeres hariliku tuuni püüki vähendatud 30 000 tonnilt 13 500 tonnile. Kalade alammõõtu on suurendatud kümnelt kilolt 30 kilole, 11kuisest püügihooajast on saanud 11kuine keeluaeg.

Lõppude lõpuks ei ole ma veendunud, et rahvusvaheliste ekspertide vahel valitseks üksmeel hariliku tuuni väljasuremisohu osas. Kui võrrelda hariliku tuuni varusid aastatel 1970 ja 2010 (s.o periood, mille kohta eksisteerivad seireandmed), siis neid on järel üle 15%. See jääb 21% ja 30% vahele, seega selgelt rohkem kui ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) I lisas nõutav 15%.

 
  
MPphoto
 

  Carmen Fraga Estévez (PPE).(ES) Austatud juhataja! Minagi tahaksin kõnelda ärieesmärkidel püütavatest kalaliikidest ning tahan selgesti rõhutada, et nende majandamise ja kaitsmise ülesanded on juba pandud piirkondlikele kalandusorganisatsioonidele. Tegelikult piisab ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) lehitsemisest mõistmaks, et see on pigem ette nähtud elevantide ja jääkarude, aga ilmselgelt mitte ärilistel eesmärkidel püütavate kalade kaitsmiseks.

Ega mul ei ole midagi hariliku tuuni kaitsmise vastu, see oleks ju absurdne, olgu siis või tema tähtsuse tõttu kalalaevastikele. Siiski olen ma seda meelt, et otsused vajalike meetmete kohta tuleb teha organisatsioonidel, kel on parimad spetsialistid nii kalavarude majandamiseks kui ka teadusliku uurimistöö tegemiseks. Ega CITES pea ilmaasjata neid liike puudutavate ettepanekute saamisel väljastpoolt nõu küsima.

Sellepärast leian, et ettepanek kanda harilik tuun CITESi I lisasse on mittevajalik ja põhjendamatu: hariliku tuuni suhtes juba kohaldatakse Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) kehtestatud meetmeid. See oleks ebaõiglane, sest kahjustaks asja eest teist taga laevastikku, mis on just asunud ellu viima tohutut kalapüügi vähendamise kava ja annaks soovitule isegi vastupidise tulemuse hariliku tuuni kontrollimatu musta turu tekke näol.

Ma mõistan, et keskkonnaküsimustega tegelevad kodanikuühendused avaldavad tohutut survet üldisele avalikule arvamusele, meie täiskogu liikmetele. Sel põhjusel otsustas meie fraktsioon toetada hariliku tuuni kandmist II lisasse. See oleks kompromiss keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ja nende meie kolleegide vahel, kes leiavad, et kalavarude majandamist ei tohi piirkondlikelt kalandusorganisatsioonidelt ära näpata. Meie ettepaneku aluseks on teadlaste soovitused CITESile. ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) soovitas kanda hariliku tuuni ainult CITESi II lisasse, ja see tõendab, et paljud ei ole FAO aruannet isegi lugenud.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Bearder (ALDE). – Austatud juhataja! Mul oli hea meel kuulda täna õhtul siin kinnitusi selle kohta, et EL ei toeta ühtki ettepanekut, mille tagajärjel võiks suureneda elevantide salaküttimine vandli saamiseks, aga siiski olen pettunud, et komisjon teatas kohe pärast seda, et kavatseb kõiki Aafrika elevandi CITESi I lisast II lisasse üleviimise ettepanekuid objektiivselt konventsiooni reeglite kohaselt hinnata.

Need kaks väidet on teineteisega otseses vastuolus. Igasugune arutelu selle üle, et vähendada CITESiga elevantidele tagatud kaitset, tähendab salaküttidele rohelist tuld ja annab neile lootust, et varsti on jälle olemas turg nende illegaalselt ja loomi piinates hangitud kaubale.

Sambia ja Tansaania rikkusid konventsiooni tingimusi, kuna ei konsulteerinud muudatuse osas kõigi elevandi leviala riikidega, nagu on ette nähtud CITESi muudatuste kriteeriumeid kehtestavas määruses 9.24. Eeldame, et komisjon ja nõukogu tagavad CITESi tingimustest ja kokkulepitud moratooriumist kinnipidamise. Aga kuidas kavatsevad nad ära hoida selle, et Tansaania ja Sambia ebaseaduslikud ettepanekud üldse päevakorda ei satuks?

 
  
MPphoto
 

  Antonello Antinoro (PPE).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Usun, et võin piisava kindlusega väita, et kalanduskomisjoni esimees Carmen Fraga Estévez esitas meile sellist tehnilist teavet, mida me tegelikult ei tea või teeskleme, et ei tea.

Ta selgitas, mis on FAO soovitus, mis on tõde ja mida soovitakse saavutada. Kõik muu on parlamendi ja paljude selle liikmete manipuleerimine ja nende käte väänamine. Ärgem unustagem, et poliitika peab olema suveräänne ning et me peame oma parlamendist eemal hoidma ärirühmituste mõjutused ja surveavaldused, sest nemad tõenäoliselt soovivad saavutada muud!

Teame, et viimase kahe aasta jooksul on tuunikala hind langenud, samuti teame, et oleme seadnud piiranguid, mis on juba põhjustanud 40% vähenemise. Me lähtume uuringutest, mille õigsuses me kõik kahtleme. Kõik muu on aga majandusjõudude manipulatsioon, mis arvatavasti soovivad meie taotlustele täpselt vastupidist, nimelt ajada tuunihinnad taevasse nõnda, et lõpuks kannatab just selliste väikeste kalalaevastike äri, millest sõltuvad nii paljud meie suurepärase Euroopa piirkonnad.

Mul on järgmine soovitus komisjonile ja volinikule, eriti arvestades seda, et uues komisjonis on nüüd ka välisministri koht, mis annab varasemaga võrreldes meile palju tugevama positsiooni: tagada kokkulepete sõlmimine kolmandate riikidega, et hariliku tuuni püügi keeldu kohaldataks ka mujal kui Euroopas, ja püüda kontrollida hindu, sh kolmandates riikides.

Toetame kindlalt Carmen Fraga Estévezi muudatusettepanekut II lisa osas.

 
  
MPphoto
 

  Maria do Céu Patrão Neves (PPE).(PT) Eelmise aasta novembris võttis ICCAT vastu karmid meetmed hariliku tuuni püügi piiramiseks Atlandi ookeanis: püügimahu vähendamine 22 000 tonnilt 13 500 tonnini 2010. aastal ja seinnoodaga püügikeeld perioodil 15. mai kuni 15. juuni. Tollane volinik Joe Borg pidas neid ambitsioonikateks ja pretsedendituteks meetmeteks. Otsuste aluseks olid kõige uuemad teaduslikud seiskohad hariliku tuuni kohta ning meetmete mõju hindamine peaks toimuma enne 2010. aasta lõppu.

Sellepärast ei ole mõistlik praegu kehtestada uusi piiranguid, mille tulemus oleks võrdväärne hariliku tuuni I lisasse kandmisega, sest need seaksid niigi tõsises kriisis oleva sektori nii sotsiaalses kui ka majanduslikus mõttes veelgi suurema löögi alla. Kalandussektoris on tarvis hoida dünaamilist tasakaalu sektori kolme samba: keskkonna, majandusliku ja sotsiaalse samba vahel.

Keskkonnanõuded peavad tuginema teaduslikele andmetele ja nii see tänu Euroopa Liidu aktiivsele osalusele ICCATi koosolekul oligi. Selle valguses tekitaksime me nüüd tõsise pretsedendi, kui kannaksime hariliku tuuni I lisasse ilma piirangute kehtestamiseks vajaliku teadusliku aluseta ja arvestamata keskkonna, majandusliku ja sotsiaalse samba vahelist tasakaalu. Nõnda võidakse hakata ka teisi otsuseid vastu võtma ülemäära kiirustades ja kallutatult, pidamata vastutustundliku majandamise põhimõtteid ei millekski.

 
  
MPphoto
 

  Alain Cadec (PPE).(FR) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Mina arvan, et keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni ettepanek hariliku tuuni CITESi I lisasse kandmiseks on liiga radikaalne meede. Seepärast soovin panna selle sõltuvusse kolme nõudmise täitmisest, et saavutada minu meelest õiglane kompromiss.

Esimene nõudmine puudutab sõltumatut teaduslikku arvamust, mis peaks avaldatama 2010. aasta oktoobris ja kinnitatama CITESi koosolekul 2011. aasta septembris. Usun, et see teadlaste arvamus on erakordselt tähtis. Peame olema veendunud, et harilik tuun on ikka tõepoolest ohustatud liik, enne kui otsustame selle radikaalse püügi- ja kauplemiskeelu kasuks.

Teiseks on hädavajalik garanteerida CITESi määruse (EÜ) nr 865/2006 muutmine, mis vabastaks ühendusesisese hariliku tuuni kaubanduse keelust täielikult. Muudatusega saavutaksime meie kõigi soovitud eesmärgi: et säiliks väikesemahuline rannapüük, eriti Vahemere ääres.

Kolmandaks, kuna otsustame siin liigi I lisasse kandmist, leian ma, et Euroopa Liit peab kindlasti pakkuma rahalist toetust neile kaluritele ja laevaomanikele, keda otsused puudutavad.

Ja lõpetuseks, juhul kui otsus neil tingimustel vastu võetakse, mida hetk tagasi loetlesin, siis peab sellega kaasnema märkimisväärselt rangem kontroll salapüügi üle. Neil, ja ainult neil tingimustel saan ma olla nõus hariliku tuuni kandmisega CITESi I lisasse. Ilma taoliste tagatisteta on II lisasse kandmine kõige vähem kahjulik lahendus, või vaat ei isegi parim lahendus.

 
  
MPphoto
 

  Esther de Lange (PPE). - (NL) Austatud juhataja! Me ei saa lubada seda, et ignoreerime bioloogilise mitmekesisuse vähenemist. Nii oleksin võinud öelda mina, kuid tegelikult pärinesid need sõnad Euroopa Komisjonist, täpsemalt ütles seda keskkonnavolinik Dimas läinud kuul bioloogilise mitmekesisuse teatise esitlemisel.

Eeldan, et uus komisjon on samal seisukohal ja peab bioloogilist mitmekesisust samavõrd tähtsaks. Palun öelge mulle, kui see nii ei ole. Kuna Euroopa Komisjon on pühendunud bioloogilise mitmekesisuse teemale, üllatabki mind, et ühelt poolt teeb komisjon kõik selleks, et liike päästa ja bioloogilist mitmekesisust säilitada, aga teiselt poolt puudub (veel?) selsamal komisjonil julgus teha lihtne ettepanek ühe ohustatud liigi – hariliku tuuni – CITESi I lisasse kandmiseks. Paistab, nagu oleks tegemist ühe mündi kahe poolega. Kahtlemata tuleb meil toetada heas usus tegutsevaid kalureid, et taolist otsust vastu võtta. Selles küsimuses olen eelkõnelejaga nõus. Lisaks tuleb tuunikala salapüügiga võidelda rangemalt.

Lugupeetud komisjoni liikmed! Mina läheksin siiski ühe sammu kaugemale. Mina näen CITESit ja eriti harilikku tuuni proovikivina. Proovikivina selles mõttes, et kindlaks teha, kas komisjon on valmis öeldu ka teoks tegema. Proovikivina selles mõttes, et kas uus komisjon suudab saada eestvedajaks või jääbki vastutulelikult ainult liikmesriikide tahtmist tegema, ja viimased on teadaolevalt ettepaneku vastu. Proovikivina selles mõttes, et kas komisjon suudab hoiduda sõnastuste ja teatiste rappa vajumast ning hakkab selle asemel ka päriselt tegutsema.

Ma kordasin just teie öeldud sõnu: ütlete, et olete valmis seda tegema; nüüd on aeg sõnadelt tegudele minna ja mina kutsuksin komisjoni üles alustama harilikust tuunist.

 
  
MPphoto
 

  Simon Busuttil (PPE).(MT) Kui lasta kaluritel oma tahtmise järgi tegutseda, siis aitame ise kaasa tuunivarude ammendamisele ja liigi väljasuremisele. Austatud juhataja! Kui me aga keelustame kogu tuunikaubanduse, aitame samavõrd kaasa kalurite, kalapüügisektori, nende ülalpeetavate perede ja kogukonna hävingule.

Need on minu arvates kaks äärmust: me ei tohi hävitada tuunivarusid ega põrmustada sellest täielikult sõltuvat sektorit. Kuid kahe äärmuse vahel on ka kesktee, mille saame kompromissivaimus valida. See on valik, mis võimaldab kalandussektorit varasemast palju paremini kontrollida, seda siiski täielikult sulgemata.

Seetõttu usun, et tuunikala kandmine CITESi I lisasse oleks äärmuslik meede, mida tuleks vältida. Parema tulemuse annaks kui järgiksime ICCATi soovitusi, mis on juba aastaid püügikvoote vähendanud. Kuid kompromissi saavutamiseks võiksime kanda hariliku tuuni ka CITESi II lisasse.

Austatud juhataja! Tuunivarude lõppemise vältimiseks ei pea lõppu peale tegema tuunipüügist sõltuvatele kaluritele. Võimalik on arvestada mõlema huve.

 
  
MPphoto
 

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Andestage mu sõnamäng, kuid minu meelest oleme siin võimatusse lõksu püütud, sest kui keelame kalapüügi, eriti hariliku tuuni püügi, on löögi all kalamehed. Kui me püüki ei keela, ei ole varsti enam mida püüda.

Minu meelest on siin peamine tähtsus teaduslikel tõenditel ja see tuleb sõnavõttudes pidevalt esile. On öeldud, et teaduslikud tõendid pole piisavalt usaldusväärsed, põhjalikud ega värsked.

Tahaksin teada, kas komisjon ja nõukogu on teadlaste tööga rahul? Võib ju viidata ühtedele teaduslikele tõenditele, aga siis tuleb keegi teine välja erineva soovitusega, mis pärineb teistelt teadlastelt.

Sellepärast on minu meelest teaduslikud tõendid kõige tähtsamad ja ma tahaksin kuulda, mida komisjon ja nõukogu sellest arvavad.

 
  
MPphoto
 

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE).(ES) Austatud juhataja! Oleme täna juba kuulnud, kuidas salapüüki on segi aetud maffiaga; ning mina tahan avaldada toetust kalapüügisektorile, mis on palju kordi oma vastutustundlikku suhtumist näidanud.

Mina olen kalapüügi kontrollimise poolt. Samuti olen maffiaga võitlemise poolt. See aga ei saa olla hariliku tuuni I lisasse kandmise põhjuseks.

Ühtlasi tahan rõhutada, et näiteks Baski kalamehed, keda see otsus vastuvõtmisel rängalt mõjutab, on käitunud väga vastutustundlikult: vahel on nad sektori kaitsmise nimel taotlenud mõne muu kalaliigi, näiteks anšoovise püügi peatamist.

Leian ka, et me peaksime võtma kuulda Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) nõuandeid, sest 2009. aastal võttis komisjon kooskõlas teaduskomitee soovitustega vastu rangemad ja karmimad majandamise meetmed.

Olgu veel märgitud, et 2010. aasta püügikvoodiks on kehtestatud 3500 tonni. 2009. aasta kvoot oli 22 000 tonni ja 2006. aasta kvoot 32 000 tonni. Sellepärast lepiti kokku kompromissvariant, mis nägi vajadusel ette uute kontrollimeetmete rakendamise.

Mina ei toeta hariliku tuuni I lisasse kandmist, sest see kahjustaks paljusid sektoreid, sealhulgas väikeettevõtjaid, keda praegu pole arvesse võetud. Seda ettepanekut võiks toetada ainult juhul, kui eelpool nimetatud meetmed ei ole tulemusi andnud.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Austatud juhataja! Alpidest pärit eurooplasena lubage mul palun merelt tagasi maale tulla! Sooviksin, et komisjon viiks Dohasse märgistamisnõudeid puudutava ettepaneku. Teatavasti tuleb vangistuses kasvatatud röövlinnud, näiteks pistrikud, kauplemise tarbeks märgistada. Identifitseerimise eesmärgil isendid registreeritakse, rõngastatakse, suuremate loomade puhul kasutatakse mikrokiipe. Ilma märgistamata isenditega kaubelda ei tohi.

Ma tahan aga osutada sellele, et sarnast nõuet teiste ohustatud või kasvatatud loomaliikide, näiteks Kesk-Euroopas elav ilves, puhul ei kohaldata. Nõnda võibki juhtuda, et taolised vabaduses liikuvad, põgenema pääsenud või kaubeldavad isendid ei ole märgistatud ja seepärast ei saa neid täpselt identifitseerida. See takistab loomade käitumise ja arvukuse uurimist, ning muidugi lihtsustab ka salakaubandust. Sellepärast teen ettepaneku tõstatada märgistamise küsimus Dohas; see oleks tubli panus sealsesse arutellu!

 
  
MPphoto
 

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Tulin täna siia kotta, et saada selgust või vähemasti lootsin seda, sest meie vaidluses on kaks hästi põhjendatud vastandlikku poolt, eriti just hariliku tuuni puhul.

Alustuseks tahaksin osutada salapüügile, millest siin on juba palju räägitud: mulle näib, et salapüüdjad ei hooli sellest, millises lisas mingi liik on. Nemad püüavad seni edasi, kuni me ei hakka reeglite ja eeskirjade täitmist rangelt kontrollima.

Ühelt poolt tuleb möönda, et I lisasse kandmisel on teatud loogika, kuid teiselt poolt on meil jälle sotsiaalmajanduslikud probleemid. Arvan, et me peame rõhuma tulemustele.

Lisaks on veel vaja mõelda vette tagasilastavatele kaladele ja kuidas I lisasse kandmine kalureid sellega seoses mõjutab. Mina kaldun arvama, et seda ei tuleks I lisasse kanda ja õigem koht oleks ehk II lisa, kuid arutan veel hiljem fraktsioonis kolleegidega küsimust. Näete, et isegi pärast sellist pikka ja põhjalikku arutelu ei ole kõik veel selge, vähemalt minule mitte.

 
  
MPphoto
 

  Giovanni La Via (PPE).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Arvestades mitmest allikast kuuldud vastuolulisi teaduslikke andmeid ja kalavarude suurust, mis isegi kõige mustema stsenaariumi kohaselt ei ole veel selline, et nõuaks kohustuslikku I lisasse kandmist, ei usu ma, et parim lahendus oleks taoline äärmuslik meede, isegi koos piirangutega, mis teatud piirkondades siis kindlasti kalapüügile kehtestataks.

Samuti tuleks arvestada tuunipüügile spetsialiseerunud ettevõtete viimaste aastate jõupingutusi püügi vähendamise nimel ja sellepärast peaksimegi minu arvates samas suunas jätkama, tuuni II lisasse jätma, mitte uisapäisa tegutsema, sest see oleks mõnede piirkondade ja sektori ettevõtete jaoks väga ohtlik.

 
  
MPphoto
 

  Silvia Iranzo Gutiérrez, nõukogu eesistuja.(ES) Esiteks tahaksin tänada kõiki sõnavõtjaid! Te andsite väga kasuliku panuse ühise seisukoha kujundamisse, millega Euroopa Liit järgmisel ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) osaliste konverentsil peaks esinema. Enamik kõnelejaist rõhutas CITESi abistavat rolli väljasuremisohus olevate liikide kaitsmisel.

Nagu ennist mainisin, esitab komisjon ettepaneku nõukogule, mille põhjal viimane saab kujundada oma seisukohad CITESi koosoleku päevakorra eri punktides käsitletavate ohustatud liikide suhtes. Kõnedes nimetati ka tiigreid ja elevante, millest rääkis näiteks Catherine Bearder. Jääkarudest kõneles Kartika Tamara Liotard, kuid suur enamus pühendus hariliku tuuni küsimusele. Sellel teemal esitati mitmesuguseid eri arvamusi, mis põhinesid mitmesugustel väidetel.

Loomulikult on nõukogule teada Rahvusvahelise Atlandi Tuunikala Kaitse Komisjoni (ICCAT) teaduskomitee viimase, 2009. aasta oktoobrikuus toimunud koosoleku tulemused ja ka FAO nõuandekomisjoni soovitused 2009. aasta detsembrist. Seega on nõukogule täiesti selge, mida tähendab ettepanek kanda tuunikala CITESi lisadesse, ja seda mitte ainult liigi kaitsmise seisukohalt, vaid ka mõnedes püügipiirkondades harrastatavate, liiki säästvate traditsiooniliste kalapüügiviiside säilimise seisukohalt. Sellepärast kaalub nõukogu enne otsuse vastuvõtmist hoolikalt kõiki küsimusi.

Lõpetuseks tahaksin teid veel kord nõukogu eesistujariigi nimel tänada sõnavõttude ja soovituste eest, mis sel otsustavasse etappi jõudnud ettevalmistusperioodil aitavad kujundada Euroopa Liidu seisukohta järgmisel CITESi konverentsil. Rõõmuga edastan ma teie sõnavõttude sisu nõukogule ning rõhutan teie suurt huvi Dohas arutatavate küsimuste vastu. Ühtlasi kinnitan teile, et eesistujariik Hispaania on võtnud endale kindla kohustuse tagada ohustatud liikide kaitse ja säästev areng. Teame, et nõukogul on selles osas parlamendi täielik toetus.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Samecki, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Esmalt tahan rõhutada, kuivõrd ma hindan kõikide sõnavõtjate panust konverentsil arutamisele tulevate teemade eesmärkide kujundamisel.

Võin teile kinnitada, et komisjon toetab säästvat kaubandust, mis arvestab nii bioloogilise mitmekesisuse kui ka kogukondadega, kes peavad vaadeldavate liikidega harmooniliselt koos elama.

Jätkan veidi konkreetsemalt, et vastata teie kommentaaridele. Esiteks, nagu ma alguses ütlesin, võtab komisjon õige pea vastu üldseisukoha hariliku tuuni osas. See on tähtis, kuna puudutab peamiselt ELi kalalaevastike püügitegevust. On avaldatud arvamust, et lahkuva komisjoni asemel peaks ametisse astuv koosseis selles küsimuses asuma selgele seisukohale, sest just uus komisjon peab hakkama ELi arvamust konverentsil kaitsma või propageerima.

Olen kindlalt veendunud, et ettepanek tagab jätkusuutliku tuleviku nii harilikule tuunile kui ka asjaomastele kalalaevastikele. Ettepanekus peavad tasakaalus olema valdkonna lähiaja ja kaugemad väljavaated. Rääkides konkreetsemalt teemadest ja küsimustest, mida lugupeetud parlamendiliikmed tõstatasid seoses löögi alla sattuvatele kaluritele antava võimaliku toetusega, tuleks minu meelest rõhutada seda, et komisjon on valmis hindama taolise abi andmist nii suures ulatuses kui võimalik, kuid samas ei tohi unustada, et eelarve ümberjaotamised on paljudeks aastateks juba ära otsustatud ning me peame hindama ka seda, millised oleksid sellega kaasnevad rahalised tagajärjed aastate 2007–2013 finantsperspektiivi kitsastes eelarveoludes.

Üks probleem on seotud ettepanekuga kanda harilik tuun II lisasse: olgu siinkohal meenutatud, et CITESis on väga spetsiifilised sätted, mida II lisa puhul kohaldatakse. Tekiks pikk õiguslikku ja tehnilist laadi arutelu selle üle, mida II lisasse kandmine tegelikult tähendab. Selle sammu praktiline kasutegur jääks aga ebaselgeks. Seetõttu on meil tarvis järele mõelda, millised oleksid hariliku tuuni II lisasse kandmise tegelikud tagajärjed.

Vastuseks Catherine Bearderi küsimusele elevantide kohta võin öelda, et kuigi Tansaania ja Sambia ettepanekutel on menetluslikku laadi puudusi, ei saa need anda piisavat alust juba ette neid ettepanekuid tagasi lükata.

Lõpetuseks tahan kommenteerida Seán Kelly küsimust. Kas komisjon on rahul paljudes küsimustes esitatud teaduslike tõenditega? Arvan, et komisjonil on raske teaduslikke tõendeid kahtluse alla seada, sest see tähendaks, et komisjonil on paremad teadusliku uurimistöö võimalused kui teadusasutustel endil, aga see ei ole ju nii! Sellepärast ongi vahetevahel väga raske võtta teaduslike tõendite osas seisukohta.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Sain seitse kodukorra artikli 115 lõike 5 alusel esitatud resolutsiooni ettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult.(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Meie tänane arutelu, mis puudutab märtsikuus toimuvat CITESi osaliste konverentsi 15. kohtumist, on eriti tähtis looduslike taime- ja loomaliikide ratsionaalse kasutamise aspektist.

Resolutsiooni ettepanek näib olevat kaldu paljude ressursside kasutuskeelu suunas. Viitan eriti ettepanekule kanda Vahemere punakorall II lisasse. Olgu märgitud, et teadlaskonna arvates ei ole Coralliidae’i perekonda kuuluvad liigid väljasuremisohus, arvestades nende suurt arvukust kõigis meredes, kus on nende asuala. Seepärast näib korallide kandmine II lisasse olevat liialdatud meede, mida ei toeta teadlaste andmed. Punakorallidega kauplemine on Vahemerealadel väga paljudele oluliseks sissetulekuallikaks ning CITESi lisasse kandmine mõjutaks märgatavalt mitmete riikide, sealhulgas Itaalia majandust, tekitaks avalikkuses väga suurt meelehärmi ning kaotaks töökohti.

Need on põhjused, miks meie oleme selle liigi CITESi II lisasse kandmise vastu. Lisaks soovin, et Euroopa Komisjon revideeriks oma senist seisukohta, mis näib enam olevat kantud ülemäärasest keskkondlikust ekstremismist kui kaalutletud teaduslikust analüüsist.

 
  
MPphoto
 
 

  Clemente Mastella (PPE), kirjalikult.(IT) Euroopa on alati olnud valmis ära kuulama muresid, mis on seotud looduslike liikide liigkasutamisega ning looma- ja taimeliikide salakaubandusega.

Kuid ärgem unustagem, et CITES peaks tuginema oma otsustes tulemustele ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonide teaduslikele andmetele! Kaks küsimust on eriti murettekitavad: ettepanek kanda liigid Corallium spp. ja Paracorallium spp. II lisasse ja palve kanda harilik tuun I lisasse.

Korallide puhul leiame, et meil on õigus rõhutada oma vastuseisu, arvestades FAO nõuandekomisjoni 2009. aasta detsembri keskpaigas esitatud negatiivset arvamust, mille kohaselt puudusid nende liikide arvukuse langust tõendavad andmed, mis põhjendaksid nende II lisasse kandmist. See ohustaks tõsiselt korallidest käsitööesemete valmistajate konkurentsivõimet, kuid see sektor on mõne Itaalia piirkonna majanduse ja töökohtade jaoks väga oluline (eriti Torre del Greco, aga ka Alghero ja Trapani).

Tuunist rääkides tuleb märkida, et on riike, näiteks Prantsusmaa ja Itaalia, mis on kõige enam hariliku tuuni püügiga ja seega ka selle liigi kaitsmisega seotud, et tagada selle säästev kasutamine. Me toetame ettepanekut, kuid hariliku tuuni I lisasse kandmise tingimuseks peab olema, et otsuse täitmine lükatakse 12–18 kuud edasi ning sektorile makstakse hüvitist.

 
  
MPphoto
 
 

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult.(FR) Vastupidiselt muljele, mida mõned inimesed tavatsevad jätta, nagu oleks CITES ette nähtud kauplemise keelustamiseks, on konventsiooni eesmärk hoopis hoolitseda selle eest, et looduslike looma- ja taimeliikide rahvusvaheline kaubandus ei ohustaks nende ellujäämist. Kaks nädalat tagasi oli mul juhus kohata Namiibia keskkonna- ja turismiministrit. Namiibias on elevantidele kehtestatud hind ja lastud välja kujuneda rangelt reguleeritud kaubandus. Nüüdseks on olemas tingimused salaküttimise ohjamiseks ja elevantide kaitsmiseks salaküttide eest. Tänu neile meetmetele on liigi arvukus märkimisväärselt kasvanud ning nende ellujäämine ei ole enam ohus. Eelöeldu valguses kutsun teid üles toetama Tansaania ja Sambia ettepanekut Aafrika elevandi I lisast II kandmiseks, ning Keenia ettepanekut tagasi lükkama!

 
  
MPphoto
 
 

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. – Mina usun kindlalt säästvasse arengusse ja ei sea kahtluse alla asjaolu, et harilikku tuuni on liiga palju püütud ja et kala vajab kaitset. CITES on olnud väljasuremisohus eksootiliste liikide kaitsmises edukas, eriti näiteks arengumaades, kus arvukaid jahimehi ja salakütte on võimatu kontrollida. Aga kas siin on tegemist samasuguse olukorraga?

Kirde-Atlandil tegeleb hariliku tuuni liigpüügiga väike arv traalereid kasutavaid ettevõtteid, kellest igaühe saak on tuhandeid tonne. Need ettevõtted pärinevad juhtivatest ELi liikmesriikidest: Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Itaaliast. EL ei vaja rahvusvahelise keskkonnaorganisatsiooni abi selleks, et kontrollida oma liikmesriikide kalandussektoreid.

Muidugi peame olema pragmaatikud. Kui rahvusvaheline arvamus on selline, et meil ei õnnestu vältida hariliku tuuni kandmist CITESi lisadesse, siis kasutagem oma talupojamõistust ja proportsionaalset lähenemist ning kandkem see liik II lisasse nagu FAO eksperdid soovitasid! Minu kodumaale läheks hariliku tuuni CITESI I lisasse kandmine maksma kaks protsenti SKTst. See teeks sama välja, kui palutaks ühekorraga kaotada kogu Šotimaa lõhetööstus. Töö kaotaks peaaegu üks protsent tööjõust.

 
Õigusteave - Privaatsuspoliitika