Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B7-0147/2010

Arutelud :

PV 10/03/2010 - 6
CRE 10/03/2010 - 6

Hääletused :

PV 10/03/2010 - 7.11

Vastuvõetud tekstid :


Arutelud
Kolmapäev, 10. märts 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

6. ÜVJP 2008. aasta aruanne – Euroopa julgeolekustrateegia elluviimine ning ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika – Tuumarelva leviku tõkestamise leping (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Tervitan proua Ashtonit ja kuulutan istungjärgu avatuks.

Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu järgmistel teemadel:

– väliskomisjoni nimel Gabriele Albertini koostatud raport (A7-0023/2010), mis käsitleb nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal ning mis esitatakse Euroopa Parlamendile vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe II osa G jao punktile 43 (2009/2057(INI)),

– väliskomisjoni nimel Arnaud Danjeani koostatud raport (A7-0026/2010) Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (2009/2198(INI)),

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule, mille on väliskomisjoni nimel esitanud Gabriele Albertini ja Arnaud Danjean tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta (O-0169/2009 – B7-0009/2010),

– suuliselt vastatav küsimus komisjonile, mille on väliskomisjoni nimel esitanud Gabriele Albertini ja Arnaud Danjean tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta (O-0170/2009 – B7-0010/2010).

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Albertini, raportöör. – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Lissaboni lepingu jõustumisega peab liit üleilmsete probleemide lahendamiseks võtma uue seisukohta ja tegema ühiseid jõupingutusi. Tänu nimetatud lepingu jõustumisele hiljuti kehtima hakanud volitused tähendavad, et Euroopa Parlament peab edaspidi sagedasi, koostööl põhinevaid ja tulemuslikke arutelusid meie peamise partneri paruness Ashtoniga, kellel on esimest korda au tegutseda komisjoni asepresidendi ja kõrge esindajana.

Tema mandaadi kiitsime me jaanuaris toimunud hääletusel üksmeelselt heaks ning nõukogu ja komisjon lubasid parlamendile korduvalt, et hoiavad viimast pidevalt kursis kõikide Euroopa julgeoleku- ja kaitseküsimuste tähtsaimate tahkudega. Nagu raportis endas on kinnitatud, kutsutakse seetõttu kõrget esindajat ilmuma Euroopa Parlamendi ette ning pidama temaga sageli ja korrapäraselt nõu.

Lissaboni lepinguga saab Euroopa Liidu välistegevus uue ja olulise mõõtme, kuid selle tegelikuks saavutamiseks peavad Euroopa Liidul olema ka vajalikud eelarvevahendid. Euroopa Parlamendil kui välistegevuse demokraatliku õiguspärasuse kontrollijal on siin kanda põhiroll. Euroopa välisteenistuse loomisega saab Euroopa Liit diplomaatilise organi ja süsteemi, siiani sai liit loota üksnes esindamisele riiklikul tasandil.

Kõrge esindaja määratavate ametlike esindajate ülesanded on väga tähtsad ja päevakohased. Nagu on märgitud raportis, palub Euroopa Parlament sellele vaatamata suuremat õigust osaleda üksikute esindajate valimisel ning nende tegevuse ja volituste kontrollimisel, järgides sel viisil läbipaistvuse põhimõtet ja väärtusi, millest peab juhinduma ka kõrge esindaja, kui ta kandidaate ametisse nimetab. Loodetavasti saavutame lõpuks olukorra, kus pädevusalad on ühendatud – välja arvatud selle eriesindaja puhul, kelle tegevusulatus peaks jääma piirkondlikuks – ning me saame tänu sellele kasu mastaabisäästust, muutes Euroopa Liidu välistegevuse tõhusamaks ja samal ajal vähemkulukaks.

Pärast esialgset strateegiateemalist sissejuhatust asutakse raportis käsitlema Euroopa välispoliitikat teemade ja geograafiliste piirkondade kaupa. Euroopa Liit peab andma märku oma kohalolekust rahvusvahelistes liitlasorganisatsioonides, eriti Ühendatud Rahvaste Organisatsioonis, kes on peamine üleilmse julgeoleku tagaja. Ta ei pea täitma tähtsat rolli mitte üksnes oma kohal ÜRO Julgeolekunõukogus, vaid ka seoses personali ja delegatsioonidega, kes neid kahte organisatsiooni ühendavad. Kutsume asepresidenti ja kõrget esindajat üles aitama Euroopal täita oma eesmärk saada suure liitlase – Ameerika Ühendriikide – aktiivseks, strateegiliseks ja sõltumatuks partneriks, et tulla toime üleilmsete probleemidega, mille põhjuseks on terrorism, finantsraskused ning tihti keerulised suhted sääraste tööstushiidudega nagu Venemaa, Hiina ja Jaapan.

Raport jätkub geograafilise analüüsiga selle kohta, mida meil on lootust saavutada. Balkani riikidega seoses räägitakse laienemisest. Raportis tuntakse heameelt olukorra järkjärgulise stabiliseerimise üle Kosovos, kus Euroopa Liit tegutseb EULEXi missiooni kaudu, kuid ikkagi on vaja pingutada, et tagada ühinemisnõuete täitmine mitmes kandidaatriigi staatusele lähedal olevas riigis – Türgis ning Bosnias ja Hertsegoviinas.

Idapartnerlust ja Musta mere koostööd puudutavas punktis käsitletakse Euroopa Liidu energiavarustuse kindluse ja tarneallikatest sõltumise küsimust. Punktis Venemaa kohta peetakse vajalikuks uue partnerlus- ja koostöölepingu sõlmimist. Lõuna-Kaukaasiaga seoses nõutakse raportis Gruusia territoriaalse terviklikkuse ja vähemuste austamist ning Mägi-Karabahhi ja Transnistria konfliktide lahendamist.

Lähis-Ida: Iisraeli ja Palestiina konflikt, millega seoses peab Euroopa Liit etendama tugevamat poliitilist rolli rahuprotsessi taasalustamisel pärast nõukogu 12. detsembril 2009 tehtud otsust. Vahemere Liit: Türgi ja Küprose vahelise konflikti lahendamine. Aasia: Afganistanis on algamas kriitiline periood, sest pärast valimisi moodustatakse uus valitsus. Pakistanil on terrorismivastases võitluses väga tähtis osa. Muret tekitab põhiõiguste rikkumine Iraanis. Aafrika: Somaalia ranniku kaitseoperatsiooni rõõmustavad tulemused. Ladina-Ameerika: vajadus luua stabiilne ja kestev partnerlussuhe Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika vahel.

Kuulan suure huviga kolleegide märkusi ja vastan neile arutelu lõpus.

 
  
MPphoto
 

  Arnaud Danjean, raportöör. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud kõrge esindaja! Täna esitletav raport Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta on iga-aastane Euroopa Parlamendi koostatav dokument, milles antakse omamoodi vahehinnang Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikale ning tehakse ettepanekuid, mille eesmärk on parandada nimetatud poliitika tõhusust ja märgatavust.

Selle aasta raport on koostatud väga erilises olukorras, mis peaks andma tehtavatele ettepanekutele suurema kaalu. Seda erilist olukorda iseloomustab kolme suure sündmuse koosmõju.

Esimene neist on Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika kümnes aastapäev, mida me tähistasime 2009. aasta lõpus. Viimased kümme aastat on näidanud, et Euroopa on suutnud korraldada tsiviil- ja sõjalisi operatsioone enam kui 23 kriisikoldes. Seda suurt saavutust saab veelgi edendada. See näitab, et Euroopa järele on nõudlus ning liit on võimeline niisuguste katsumustega rinda pistma nii institutsionaalpoliitiliselt kui ka operatiivselt.

Teine oluline sündmus on mõistagi – ja Gabriele Albertini mainis seda just hetk tagasi – Lissaboni lepingu rakendumine. Muutused julgeoleku ja kaitse vallas ulatuvad pelgalt tähenduse parandamisest palju kaugemale. Tõepoolest, Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikast saab ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika ehk ÜJKP, mis peab võtma uue mõõtme. Lissaboni leping on avardanud julgeoleku- ja kaitsepoliitika ulatust ning meetmete hulka eelkõige abistamise ja solidaarsusklauslite lisamise, pideva struktuurse koostöö sätestamise ning, mis kõige tähtsam, Euroopa Liidu välisteenistuse loomise ning teie kui kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi rolli kaudu.

Viimaks, kolmas tähtis raporti koostamise tagamaid kirjeldav asjaolu on see, et NATO, kes on liidu 27 liikmest 21 jaoks endiselt Euroopa kollektiivse julgeoleku peamine esindaja, vaatab hetkel läbi oma strateegilist kontseptsiooni. Selline NATO-poolne hindamine peaks ka meid Euroopa Liidus panema selgemini määratlema selle jätkuvalt olulise partnerluse tingimusi.

Niisuguses olukorras ei ole raporti eesmärk mitte niivõrd mingile doktriinile kindlaks jääda, kuivõrd anda teile paratamatult muutuv tegevuskava, mis on mõeldud kõikidele praegu asutatavatele uutele institutsioonidele, sest need peavad õppima koos töötama. Eesmärk on muuta liit julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas usaldusväärsemaks, tõhusamaks ja märgatavamaks. Sellega seoses peab Euroopa Parlamendi vastutust neis delikaatsetes küsimustes kindlasti suurendama, et poliitika, mille põhisiht on tagada Euroopa kodanike julgeolek, oleks igati õiguspärane.

Selles raportis tahtsime toonitada alljärgnevaid asjaolusid. Kõigepealt soovisime juhtida tähelepanu sellele, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsestrateegiat ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat on eelkõige vaja selleks, et teenida eurooplaste huve, kindlustada nende turvalisus ja parandada seda. See ei ole kasutu poliitiline siht, see pole lihtsalt suusoojaks öeldud. See on kooskõlas meie maailmajao vajadusega püüda tagada oma julgeolekut, kuid aidata samal ajal hoida meid ümbritseva maailma stabiilsust ning võidelda kriiside ja meie keskkonnas tekkivate ohtudega. Lisaks tavalistele relvakonfliktidele, mis leiavad ikka veel meie vahetus ümbruskonnas aset, peab Euroopa suutma väljendada oma huve ja kaitsta neid uute ohtude eest – pean siin silmas eelkõige piraatlust ja küberkuritegevust.

Pidasime samuti oluliseks rõhutada Euroopa võrreldamatut lisaväärtust kriisiohjamises, mille taga on erinevad pakutavad lahendused, ning kõikides operatsioonides leitud õiget tasakaalu tsiviil- ja sõjalise mõõtme vahel. Sellega seoses lükkan tagasi võimaliku kriitika liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika pihta. Nimelt väidavad mõned, et tegemist on militariseerimisega. Usun siiralt, et liidu tsiviil- ja sõjalised meetmed täiendavad üksteist ning hiljutine kriis Haitil, kus te käisite – ja arvan, et teil oli võimalik jälgida seda head koostööd – kinnitab vajadust ühendada meie tsiviil- ja sõjalised ressursid, et me suudaks tulla toime loodusõnnetuste ja väga raskete olukordadega.

Just nende operatsioonide teema all tahtsime neid kõiki käsitleda, et toonitada, mida me peame nende tugevateks, aga teinekord ka nõrkadeks külgedeks – neid külgi tuleb tunnistada, et asjad muutuksid paremaks. Samuti soovisime esile tuua mitu liidu julgeoleku seisukohast strateegilise tähtsusega piirkonda ning õhutada nõukogu ja komisjoni kiirendama üleilmsete strateegiate elluviimist eelkõige Somaali poolsaarel ning Afganistani ja Pakistani aladel.

Nii tsiviil- kui ka sõjalise võimekuse vallas, mis on meie poliitika usaldusväärsuse tagamiseks ülimalt oluline, seisab meie ees ülesanne parandada liidu reageerimisvõimet. Me peame suutma liikmesriikide käsutuses olevaid materiaalseid vahendeid ja pädevaid inimesi kiiremini ja tulemuslikumalt valmis seada. Kuid samuti peame olema võimelised koostama enda jaoks prognoositavatele vajadustele vastavad varustusprogrammid, rakendades selleks julgeoleku- ja kaitsetööstust, mis on tõhus, milles ühendatakse hindamatud tehnikateadmised ning mis annab Euroopas ühtlasi tööd sadadele tuhandetele inimestele.

Kaitsepaketi toel on hakanud meie kontinendil kuju võtma tööstusel ja kaitsel põhinev Euroopa. Kolmandate riikidega tehtava tööstus- ja kaubanduskoostöö küsimused tuleks lahendada kiiresti, arvestades eelkõige probleeme, millega puutusid kokku Euroopa tööstusettevõtted, kui nad püüdsid siseneda näiteks USA turule.

Eeltoodu on lühike, paratamatult liiga lühike kokkuvõte kõnealuses raportis käsitletud esmatähtsatest sihtidest ja kõikidest nendega kaasnevatest ülesannetest, mis meil tuleb täita. Euroopa Parlament on valmis kandma täiel määral oma kasulikku ja edasiviivat rolli, et aidata teil saavutada see eesmärk – meie ühine eesmärk. Lisaks tahan kasutada juhust ja tänada kõiki fraktsioone, kes tegid tublit tööd selle raporti täiustamise kallal. Me kõik töötasime ühiselt selle nimel, et säilitada kõrged sihid, võttes samas loomulikult arvesse iga fraktsiooni eripära.

Tahan kasutada veel juhust, lugupeetud kõrge esindaja, ja käsitleda täna koos teiega tuumarelva leviku tõkestamise temaatikat. Enne mais toimuvat tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsi sooviks Euroopa Parlament vaadata koos teiega üle liidu kohustused seoses tuumarelva leviku vastase võitluse ning relvastuskontrolli ja desarmeerimisega. Seetõttu on teile esitatud need suuliselt vastatavad küsimused, millele te peatselt ka vastuse annate.

Rahvusvaheline olukord paistab nimetatud lepingu läbivaatamise konverentsi eelõhtul pakkuvat uusi võimalusi. Esiteks on president Obama kinnitanud kindlalt oma eesmärki saavutada tuumarelvavaba maailm ning lubanud taotleda aktiivselt tuumarelvakatsetuste üldise keelustamise lepingu ratifitseerimist Ameerika Ühendriikides. Teiseks tundub uue, START-lepingu järgse kokkuleppe sõlmimine Venemaaga sujuvat hästi ning, lõpetuseks, me oleme alustanud läbirääkimisi uue desarmeerimislepingu üle, millega keelataks lõhustuvate materjalide tootmine tuumarelvade tarbeks.

Tuumarelvavaru vähendamise vallas on esmatähtis endastmõistetavalt kahe peamise riigi, s.t Venemaa ja Ameerika Ühendriikide relvastuse vähendamine. Üldiselt arvatakse, et ainuüksi neile kuulub endiselt peaaegu 95% kõikidest maailmas olemasolevast tuumarelvadest. Seetõttu valmistab meile heameelt president Medvedevi ja president Obama lubadus sõlmida lähitulevikus uus tuumarelvastuse vähendamise leping. Mil viisil kavatseb liit sellises olukorras neid püüdlusi toetada ning teha koostööd Ameerika Ühendriikide ja Venemaaga?

Liit peab samuti ületama tuumarelva leviku tõkestamisega seonduvad raskused, täpsemalt need, mis on tekkinud kahe suure tuumarelva leviku alase kriisi tõttu Iraanis ja Põhja-Koreas, kes on jätkuvalt peamised rahvusvahelise julgeoleku ohustajad. Kas liit kohustub endiselt need kriisid, eriti Iraaniga seonduva tulemuslikult ja täielikult lahendama? Me ootame teilt suuniseid selles keerulises küsimuses, lugupeetud kõrge esindaja. Lisaks on liidul ülesanne edendada tuumaenergia rahumeelse kasutamisega seotud koostööd. Te teate, et see on oluline probleem. Mida selles vallas tehakse ja milline on teie sellekohane strateegia?

Lõpetuseks, Euroopa Parlament tahab, et liit oleks eelseisval tuumarelvade leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsil ettevaatav jõud. Uue põhjaliku ja tasakaaluka ühise seisukoha vastuvõtmine liidus on hädavajalik, kui EL soovib oma positsiooni kaitsta. Milline on siin liikmesriikide arvamus?

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on hea meel arutada siin teiega Euroopas päevakorras olevaid olulisi rahvusvahelisi küsimusi.

Tahan kõigepealt tänada Gabriele Albertinit ja Arnaud Danjeani suurepäraste raportite eest. Võiks öelda, et te olete välja toonud meie ees seisvate ülesannete hulga, mahu ja pakilisuse.

Need ülesanded ulatuvad õigusriigi põhimõtete kindlustamisest Kosovos kuni koostööni kiiresti tärkava turumajandusega riikidega, et jagada maailma juhtimise vastutust; rahu propageerimisest Lähis-Idas – lubage mul ühineda USA asepresidendi Joseph Bideniga, kes mõistis hukka otsuse ehitada Ida-Jeruusalemma 1600 uut hoonet – kuni peavarju andmiseni ohvritele, kes elasid üle maavärina Haitil – käisin seal möödunud nädalal –; tuumarelva leviku probleemidest Iraanis kuni uutele energia, kliimamuutuste ja küberjulgeolekuga seotud küsimustele tõhusate vastuste leidmiseni.

Euroopas on käimas ajajärk, mil rajatakse midagi uut, mil inimesed peavad muutma oma mõtlemist ja institutsioonid leidma oma uue koha. See on segadust tekitav ja keeruline, aga samas ka põnev, sest võimatu on käesoleva aja olulisust üle hinnata. Nüüd saame luua midagi, mida paljud kõikjal Euroopas ja paljud siin parlamendis on kaua oodanud – see on kindlam ja usaldusväärsem Euroopa välispoliitika.

Loomulikult on Euroopa välisteenistusel selle saavutamisel põhiroll. Me peame rajama süsteemi, mis on tugev ning mis võimaldab meil lahendada nii senised kui ka uued, tulevased probleemid.

Me oleme aastaid püüdnud sõnastada ja rakendada kõikehõlmavaid strateegiaid, aga meie struktuurid ja süsteemid on muutnud selle keeruliseks. Lissaboni lepingu ja välisteenistuse abil peaksime nüüd suutma selle eesmärgi saavutada.

Kogu meie tegevuse tuumaks on üks lihtne tõde – et kaitsta oma huve ja edendada oma väärtusi, peame sekkuma välisasjadesse. Keegi ei saa loota, et ta võib olla stabiilsuse ja heaolu saar keset kaitsetuse ja ebaõigluse merd.

Lubage mul öelda, et meie maailm on muutumas. Et sellega hästi toime tulla, peame selle enne kindlatesse raamidesse asetama. Minu jaoks on praegusel maailmal kaks tähelepanuväärset tunnust. Esimene on tugev sõltuvus üksteisest poliitilises, majanduslikus ja julgeoleku alases mõttes: tehnika, ideed, haigused, raha – kõik liigub. Me oleme seotud nagu ei kunagi varem. Teine tunnus on tõsiasi, et võimukese on nihkumas nii poliitiliste süsteemide sees – laias laastus valitsustelt turgude, ajakirjanduse ja vabaühenduste kätte – kui ka poliitiliste süsteemide vahel – vanast läänemaailmast itta ja lõunasse. Mõlemad nihked on põhjustanud üleilmastumine, mis ei ole mitte lihtsalt majanduslik, vaid ühtlasi poliitiline nähtus nii oma ilmingutelt kui ka tagajärgedelt.

Mõelge Hiina ja teiste suurte poliitiliste jõudude tõusule või finantskriisi poliitilisele mõjule. Puudujääk on läänes, ülejääk idas. Selline finantsvõimu ümberjaotumine kujundab ka meie poliitilisi kõnelusi. Mõelge veel kliimamuutustele, mis ei ole ainult keskkonnaprobleem, vaid toob kaasa ka julgeolekuga seonduvaid ja geopoliitilisi tagajärgi.

Seega peame toime tulema keerukate probleemidega ja meil tuleb seda teha uutes geopoliitilistes oludes. Meil tuleb kohaneda. Praegu pole aeg lennata autopiloodi abil või kaitsta kitsarinnaliselt riiklikke asjaajamisviise. Praegu on aeg, mil tuleb olla arukas ja edasipüüdlik.

Lubage mul oma sõnade näitlikustamiseks esitada mõned arvud. Euroopa rahvastik moodustab maailma rahvastikust 7%, võrrelduna sajanditaguse 25%ga. Viimase 60 aastaga on meie osa ülemaailmsest SKPst kahanenud 28%lt 21%le. Hiina, India ja teised riigid kihutavad oma 10% aastakasvuga eesotsas.

Majandusliku tähtsuse saab teisendada poliitiliseks võimuks ja enesekindluseks. Seda on tunda kõikjal – alustades läbirääkimistest kliimamuutuste üle ja lõpetades Iraani-küsimuse ning mahukate energiaalaste kokkulepetega Aafrikas või Kesk-Aasias. Kui me hoiame kokku, suudame oma huve kaitsta. Kui me ei hoia kokku, otsustavad teised meie eest. Nii lihtne see ongi. Tõesti nii lihtne.

Minu eelistus on selge. Me peaksime reageerima olukorrale eurooplastena, esiteks hoides kokku, sest ühtsuses peitub jõud, ja teiseks astudes omapoolseid samme, sest vastus probleemile ei saa seisneda mingis dokumendis või kohtumises. Kui tahetakse tulemusi, tuleb tegutseda ja mõnikord riskida. Jah, Euroopas kiputakse pidama protsessi tulemustest tähtsamaks. Kolmandaks tuleb meil olla korraga nii põhimõttekindlad kui ka loovad, sest me peame seda olema – põhimõttekindlad oma väärtuste kaitsmisel ja loovad keerulistele probleemidele erilahenduste väljatöötamisel.

Nagu Gabriele Albertini raportis õigesti märgitud, on vaja uut käsitust, et EL saaks ühiselt tegutseda ja lahendada üleilmseid probleeme ühtselt, järjekindlalt ja tõhusalt. Sellest üldpildist joonistub välja mitu põhieesmärki. Esiteks tuleb tagada suurem stabiilsus ja turvalisus meie ümbruskonnas, soodustades poliitilist ja majanduslikku reformi. See on iseenesest oluline väga ilmsetel põhjustel, aga meie üldisem rahvusvaheline usaldusväärsus sõltub ka asjade kordasaamisest oma naabruskonnas.

Teiseks tuleb asuda täitma üleilmseid julgeolekuülesandeid. Need on meie aja ülesanded. Selleks on meil vaja laiaulatuslikke strateegiaid, tugevaid rahvusvahelisi organisatsioone ja õigusriigi põhimõtete järgimist nii riigisisestes kui ka riikidevahelistes suhetes.

Kolmandaks on vaja rajada tähtsamate riikide ja organisatsioonidega strateegiliste suhete võrgustik, sest meie ees seisvaid probleeme ei saa keegi üksi lahendada.

Sellele kõigele lisandub Euroopa välisteenistuse loomine, mis on vahend ülejäänud kolme eesmärgi saavutamiseks ning viis Lissaboni lepinguga kaasnevate ootuste täitmiseks.

Need on peamised ülesanded, millele ma olen pärast ametisse astumist oma aega pühendanud. Kõigepealt käisin ma Washingtonis ja New Yorgis, mis oli õige samm meie tähtsate suhete loomiseks Ameerika Ühendriikide ja ÜROga. Pärast seda olen väisanud Moskvat, Kiievit, Balkani riike ja Haitit. Järgmisel nädalal suundun Lähis-Itta ja siis kuu lõpus uuesti New Yorki. Vahepeal olen kolm korda juhatanud välisasjade nõukogu koosolekuid, osalenud Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel ning saanud kokku volinike kolleegiumiga. Olen teinud palju tööd vajaliku sisemise üksmeele saavutamiseks ning külastanud selleks erinevaid ELi pealinnu: Berliini, Pariisi, Londonit, Viini ja Ljubljanat. Mõistagi olen kulutanud märkimisväärselt aega välisteenistuse loomiseks ja see töö, sealhulgas koostöö teiega, jätkub ka eelolevatel nädalatel.

Samuti olen Euroopa Parlamendi huvides taganud selle, et minu loodud juhtrühma on kaasatud ka parlament. Arutan seda teemat ka täna pärastlõunal esimeeste konverentsil. Kui ma tulen 23. märtsil välisasjade nõukogu kohtumisele, on meil võimalik seda küsimust põhjalikult käsitleda kõigi asjaomaste komisjonide esindajate juuresolekul.

Kui luua midagi uut, tekib sellele alati teatav vastuseis. Mõned eelistavad vähendada arvatavaid kahjusid, selle asemel et suurendada kollektiivset kasu. Mina näen asju teisiti ja loodan, et ka Euroopa Parlament.

Tegemist on üks kord põlvkonna jooksul tekkiva väljavaatega rajada midagi uut, midagi, mis lõpuks ometi ühendab meie töös rakendatavad vahendid, et toetada ühtset poliitilist strateegiat. See on Euroopa suur võimalus. Me ei tohiks oma soove mitte piirata, vaid meil tuleks pigem otsida abinõusid nende elluviimiseks. Peaksime leidma hetke, et näha tervikpilti, olla loov ja võtta kollektiivne vastutus. Kui meil asjad õnnestuvad – ja need peavad õnnestuma –, suudame kujundada Euroopa 21. sajandi välispoliitikat selleks asutatud välisteenistuse kaudu, kuhu koondame kooskõlastatult kõik oma mõjuhoovad – poliitilised, majanduslikud, kriisiohjamise ja arengumeetmed. Kõnealune teenistus esindaks Euroopa Liitu ka geograafilisest ja soolise võrdõiguslikkuse vaatenurgast. Usun, et see on ainus vastuvõetav tee, mida mööda edasi minna.

Lubage mul tuua paar näidet selle kohta, mida ma pean silmas tervikliku lähenemisviisi all.

Lääne-Balkani riigid – mul oli hiljuti meeldiv võimalus selles piirkonnas viibida. Balkani riigid on omamoodi ELi välispoliitika sünnikoht. Kõikidest võimalikest paikadest just seal ei saa me ebaõnnestumist lubada. Minu eesmärk oli luua head töösuhted poliitiliste juhtidega, teavitada kodanikuühiskonda sellest, mida võib tähendada Euroopasse kuulumine, ning kooskõlastada erinevate kohapealsete ELi esindajate tegevus. Üks järeldus, milleni jõudsin, oli see, et piirkond areneb, ehkki ebaühtlaselt ja mittetäielikult. Väljavaade saada ELi liikmeks jääb endiselt peamiseks tegevusraamistikuks ning on nii meie eesmärk kui ka põhiline ajend reformide läbiviimiseks. Nagu ma olen igal pool rõhutanud, sõltub edu ELi poole liikumisel pühendumisest kodus tehtavatele reformidele, inimõigustele ja piirkondlikule koostööle.

Me toetame oma strateegiat olemasolevate välispoliitiliste vahenditega. Kosovos on kohal meie suurim tsiviilmissioon ja see on olnud edukas. Bosnias oleme kohandanud operatsiooni ALTHEA vastavalt sellele, kuidas olukord on stabiliseerunud, samuti oleme töötanud välja koolituskava. Enne oktoobrikuiseid valimisi levitame Euroopa sõnumit jõuliselt. Teeme kogu sealses piirkonnas edusamme viisanõuete kaotamisel ja inimestevaheliste sidemete tihendamisel.

Nii et meie Balkani strateegia on just selline, nagu see peabki olema – eesmärgid on strateegilised, vahendid mitmekülgsed ja strateegia rakendamisel lähtutakse piirkonna eripärast.

Teiseks näiteks on Somaali poolsaar. Seal on hästi näha, milline on riigi nõrkuse, vaesuse ja ressursside, sealhulgas vee pärast võitlemise ning piraatluse, terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse koosmõju. Ainus võimalik lahendus saab olla kõikehõlmav ja seda arvestades me ka tegutseme. Meie Atalanta mereväeoperatsiooni on paljud edukaks nimetatud. Järgmine samm on arendada edasi meie võimalusi piraatluses kahtlustatavate üleandmiseks, et nad läheksid kohtu alla sealses piirkonnas. Me lisame kavva väljaõppemissiooni Somaalia üleminekuvalitsuse jaoks ja see peaks algama kevadel. Oma stabiliseerimisvahendi abil rahastame lisameetmeid, et suurendada võimekust, koolitada merendusasutusi ning liikuda edasi pikaajalise arendustööga Jeemenis ja Somaalias vaesusevastase võitluse, kirjaoskuse ja tervishoiu valdkonnas.

Meie tegevus Gruusias kulgeb samasugust kava mööda. Kui külmutatud konflikt paisus 2008. aasta augustis avalikuks konfliktiks, reageerisime kohe. Me haarasime rahvusvahelisel tasandil juhtohjad, vahendasime vaherahu sõlmimist ja saatsime rekordilise ajaga kohapeale 300-liikmelise vaatlejate missiooni. Pärast seda oleme rakendanud kõiki ühenduse ja ÜJKP vahendeid, et takistada vägivalla taaspuhkemist ning muuta Gruusia ja sealne piirkond stabiilseks.

Koos ÜRO ja OSCEga juhime Genfi kõnelusi, ainsat foorumit, kus kõik asjaosalised kohtuvad. Me olime võõrustajad Gruusia ülesehitamise ja majandusabi rahastajate konverentsil ning me kaasasime Gruusia koos Armeenia ja Aserbaidžaaniga Euroopa naabruspoliitikasse. Me pooldame jätkuvalt neid reforme ja tihedamaid sidemeid. Teeme tööd kaubanduse liberaliseerimise ja viisanõuete kaotamise nimel ning toetame usaldust suurendavaid meetmeid, et taastada side separatistlike vabariikidega.

Gruusias tuleb veel tööd teha ning meil on terve tegevuskava, mida me arutame Venemaaga, nii nagu ma tegin seda vaid kümme päeva tagasi Sergei Lavroviga. Nüüdsel juhul näitasime, mida EL suudab teha, kui me koondame kõik olemasolevad vahendid. Need, kes olid neil uskumatult ärevatel nädalatel tegevusse kaasatud, on mulle öelnud, et see, mida tehti, oli erakordne. Seega vajame tugevamaid struktuure, suuremat paindlikkust ja paremat valmisolekut, kui me tahame, et Gruusiast saaks meie edaspidise tegevuse mõõdupuu.

Lubage mul nüüd asuda ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika juurde ning öelda, et ma nõustun Arnaud Danjeani raporti põhiideega, et meie missioonid on olulised. Nendega päästetakse elusid ja luuakse koht toimiva poliitika jaoks ning need tähendavad, et Euroopa saab kasutada oma kohustuste täitmiseks kõiki oma võimuga kaasnevaid vahendeid.

On hämmastav, kui pika tee me oleme viimase kümne aastaga läbi käinud. Rohkem kui 70 000 meest ja naist on sel ajavahemikul osalenud enam kui 20 missioonil. Me ohjame kriise euroopalikul moel ja tervikliku lähenemisviisi abil, kaitstes rahvusvahelist õigust ja rahvusvahelisi lepinguid ning töötades ühiselt oma peamiste partneritega. Me teeme NATOga Bosnias ja Hertsegoviinas ning Somaalia rannikul head koostööd. Kosovos ja Afganistanis on tegevus poliitilise olukorra tõttu keerukam. Meil tuleb seal asjad korda saada ning ma teen koos NATO peasekretäriga tööd selle nimel, et täiustada ELi ja NATO vahelisi suhteid praktilistes valdkondades ning luua asjalik õhkkond. Eks näeb, kuidas meil õnnestub oma suhteid pragmaatiliselt edasi arendada. ÜRO on teine tähtis partner. Võib tuua palju häid näiteid ELi ja ÜRO kohapealse koostöö kohta – Kongo Demokraatlik Vabariik, Tšaad ja mõistagi Kosovo. Viimasel ajal oleme teineteist paremini tundma õppinud, aga me saame suhteid tugevdada ja peaksimegi seda tegema, keskendudes säärastele valdkondadele nagu planeerimine ja parima tava jagamine.

Arnaud Danjeani raportis ja ka üldisemalt tõstatatakse küsimus, kas ELil poleks aeg asutada oma alaline operatsioonide keskus. See on tõsine teema, mida tuleb põhjalikult arutada. Keegi ei vaidle vastu, et meil on vaja keskust, mis suudab sõjalisi operatsioone kavandada ja ellu viia. Küsimus on selles, kas praegune süsteem, mille puhul toetutakse Euroopa liitlasjõudude peakorterile SHAPE või riiklikele peakorteritele, on kõige tõhusam viis, või on olemas midagi paremat.

Sageli käsitleme seda küsimust seoses struktuuridega. Arvan aga, et kõigepealt peame analüüsima seda, milliseid ülesandeid tuleb meil täita. Mina näen kolme peamist ülesannet, millest tuleks otsustamisel lähtuda: esiteks, sõjaliste operatsioonide kavandamine ja elluviimine, sealhulgas eelplaneerimine ning vajaduse korral kiire reageerimine; teiseks, tsiviil- ja sõjanduskoostöö koordineerimise struktureeritum edasiarendamine eesmärgiga viia võimekus kõrgeimale tasemele; kolmandaks, sidemete sõlmimine teistega, et tegevus oleks üldiselt võimalikult hästi kooskõlastatud ja niinimetatud rahvusvaheline üldsus oleks võimalikult laiaulatuslik. Kui me lähtume oma kõnelustes sellisest analüüsist, peaksime suutma saavutada vajaliku üksmeele, minna edasi ja otsustada, mida me peaksime tegema.

Raportis nõutakse kaitsenõukogu loomist. Tean, et see mõte on olnud olemas juba mõnda aega. Järgmisel kohtumisel aprillis järgitakse väljakujunenud korda, aga kaitseministrite mitteametlikul nõupidamisel saavutati minu ettepanekute alusel üksmeelne kokkulepe pidada välisasjade nõukogu koosolekuid kaitseministrite osalusel. See annaks kaitseministritele võimaluse tulla kokku ja langetada otsuseid näiteks võimekuse arendamise küsimuses.

Minu viimane selleteemaline märkus puudutab ettepanekut luua kodanikukaitse üksus. Vaadelgem kõigepealt Haitil praegu saadavaid õppetunde. Seejärel mõelgem Lissaboni lepingu vaimus, millised on meie võimalused liikmesriikide ja ELi vahendite koondamiseks, et toetada kas ÜRO Humanitaarasjade Koordineerimise Ametit või tegutseda ELina ise. Märgusõnadeks peaksid olema võimalikult suur sünergia ning suurte või kunstlike erinevuste vältimine ELi sise- või väliskriiside lahendamisel.

Lõpetuseks lubage mul pöörduda tuumarelvade leviku tõkestamise teema juurde, sest mulle on esitatud suuliselt vastatav küsimus. Tahan lühidalt mainida kahte kõige olulisemat sündmust. Esiteks toimub mais New Yorgis tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverents. Osalen seal eesmärgiga jõuda rõõmustavate tulemusteni. Me peaksime mõistma, et kogu lepingupõhine tuumarelva leviku tõkestamise süsteem, mille nurgakivi moodustabki tuumarelva leviku tõkestamise leping, on järjest suurema surve all. Vastukaaluks peame olema valmis ka ise panustama: andma eelkõige arenguriikidele võimaluse kasutada tuumaenergiat rahuotstarbel, vältides samas tuumarelva leviku ohtu, tehes tööd tuumkütusetsükli suhtes võetavate mitmepoolsete meetmete kallal – minu teada on 84 riiki ELi abiprogrammidest kasu saanud; tegema edusamme tuumadesarmeerimise valdkonnas – poliitiliselt on siin tähtis luua asjalik õhkkond; ja tegelema piirkondlike tuumarelva leviku kriisidega, iseäranis Iraanis puhkenud kriisiga, mis võib konverentsi nurjata.

Nagu teate, püütakse ELiga eesotsas leida diplomaatilisi lahendusi. Me toetame täielikult Julgeolekunõukogu rakendatavaid edasisi piiranguid, kui Iraan eirab jätkuvalt oma kohustusi, mida ta praegu kahtlemata teeb.

Teiseks leiab president Obama eestvõttel aset tuumajulgeolekualane tippkohtumine. Oleme nõus tippkohtumise eesmärgiga suurendada tuumamaterjali kaitstust ja takistada terroristide juurdepääsu sellele. Minu teada on EL toetanud Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri alates 2004. aastast, et anda riikidele kõnealuses valdkonnas abi, ning me jätkame seda tegevust.

Lõpetuseks lubage mul pöörduda tagasi algusse. Nõudlus Euroopa maailmaareenil tegutsemise järele on tohutu. Me peame veenduma, et pakkumine vastab nõudlusele. Lissaboni leping annab meile selleks võimaluse. Me peaksime tegutsema kooskõlas lepingu sätte ja mõttega ega tohi unustada, miks Euroopa juhid selle üldse sõlmisid. Minu arvates oli see põhjus selge – et luua tugevam, selgepiirilisem ja kindlam Euroopa välispoliitika, mis teenib Euroopa Liidu kodanike huve. Ma tean, et paljud siin parlamendis järgivad seda eesmärki ja ma loodan teie toetusele, et kindlustada selle saavutamine.

 
  
MPphoto
 

  Nadezhda Neynsky, eelarvekomisjoni arvamuse koostaja. – Lugupeetud juhataja! Tahan tunnustada Catherine Ashtonit tema julgustava avalduse eest.

Samal ajal tahan eelarvekomisjoni nimel ÜVJP kohta antud arvamuse koostajana toonitada, kui oluline on see, et ta alustaks lõppenud ja käimasolevate ÜVJP operatsioonide ja ÜJKP tsiviilmissioonide hindamist eesmärgiga teha kindlaks nende tugevad ja nõrgad küljed. Nii saab Euroopa Liit tagada julgeoleku tõhusamalt, suureneb tema sõltumatus ja mis kõige tähtsam, asjakohaseid, kuid kahjuks endiselt liiga nappe eelarvevahendeid kasutatakse mõistlikumalt.

 
  
MPphoto
 

  Ioannis Kasoulides, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Hirmutav on kujutada ette, et terroristide kätesse satub tuumaseade, mis on küll mõõtmetelt väike, aga võib tappa miljoneid inimesi. Mõned aastad tagasi oleksime võinud öelda, et selline olukord on ülimalt ebatõenäoline. Enam me seda väita ei saa.

Sellised riigid nagu Iraan ja Põhja-Korea tegelevad tuumarelva hankimisega või on suutelised selle saama. Üks Pakistani teadlane on väidetavalt müünud Iraanile oskusteavet ning Põhja-Korea on kaubelnud tuumamaterjaliga. Keegi ei ole selle vastu, kui Iraan hangib tuumaenergiat rahuotstarbeliseks kasutamiseks, aga kannatus hakkab katkema, kui ta venitab ÜRO Julgeolekunõukogu viie alalise liikme ja Saksamaaga peetavat dialoogi, mida me toetame.

ÜRO Julgeolekunõukogu kahetasandiline tegutsemine ning mõistlike ja sihipäraste sanktsioonide ettevalmistamine on õigustatud. Tuumarelva levik on jõudnud nii kriitilisse punkti, et sellised isiksused nagu Henry Kissinger on olnud sunnitud väitma, et ainult liikumine tuumarelva täieliku kaotamise suunas tagab selle leviku tõkestamise ja üleilmse julgeoleku.

Seega toetame rahvusvahelist lepingut tuumarelva järkjärgulise kaotamise kohta, lõhustuva materjali tootmise lõpetamist, üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu kaalumist, tuumalõhkepeade vähendamist, START-lepingut jne, samuti kogu tuumkütuse töötlemise viimist Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri kontrolli alla ning tema volituste ja järelevalveõiguste laiendamist.

 
  
MPphoto
 

  Adrian Severin, fraktsiooni S&D nimel. – Lugupeetud juhataja! Ma loodan, et oleme jõudnud kokkuleppele selles, et meil on vaja ettevaatavat välispoliitikat, mida juhivad meie Euroopa ühised eesmärgid ja mis põhinevad ühistel väärtustel. Sellise poliitikaga kinnitatakse julgeoleku jagamatust üleilmastunud maailmas, sest see on ühishuvide allikas nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool.

Niisugune poliitika nõuab ja eeldab sobivat institutsioonilist vahendit. Seega on eelissihid selged ja mul on hea meel näha, et need sihid, mida kohe nimetan, ühtivad Catherine Ashtoni omadega. Nendeks on tõhus välisteenistus, elav naabruspoliitika, ettenägelik laienemispoliitika, hästi üles ehitatud partnerlus nii traditsiooniliste kui ka uute strateegilise tähtsusega osalistega ning tulemuslik strateegia, et tulla toime üleilmsete probleemidega, näiteks energiajulgeoleku tagamise, tuumarelva leviku tõkestamise, rände, rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse, rahvusvaheliste vaesusilmingute, kultuuridevaheliste konfliktide ja muu sellisega.

Mis puudutab välisteenistust, siis me vajame institutsiooni, mille puhul ei kehti mitte üksnes poliitiline ja eelarvealane aruandekohustus, vaid mis peab olema ka tõhus. Me ei tohiks rajada teenistust, mis säilitab endise riikidevahelise konkurentsi või praeguse bürokraatliku korra. Topeltrolli kandev Euroopa välispoliitika juht peab täitma pidevalt kahte ülesannet, kindlustades nii teenistuse ühtsuse kui ka selle tegevuse sidususe.

Välise naabruspoliitika vallas peame tegutsema nii, et ei jäetaks kõrvale Venemaad ega Türgit. Musta mere äärses piirkonnas tuleb meil minna koostöölt üle strateegia elluviimisele. Külmutatud konfliktide lahendamiseks on meil vaja piirkondlikku tegutsemist ning rahvusvaheliselt tagatud piirkondliku koostöö ja julgeoleku meetmeid.

Ülemaailmse julgeoleku vallas on vaja uut korda, mis kajastab riikidevahelise lõhe kadumise järgset tegelikkust. Me peame oma väärtusi maailmas levitama, aga tegema seda ilmalikul moel, mitte uute ristirüütlitena.

Minu arvates on eeltoodu ja palju muudki meie jaoks eelisvaldkonnad, mis kokku moodustavad Heraklese vägiteo. Euroopa Parlament, komisjon ja nõukogu – tehkem selle vägiteo kordasaatmiseks koostööd.

 
  
MPphoto
 

  Annemie Neyts-Uyttebroeck, fraktsiooni ALDE nimel. – (NL) Austatud juhataja, kõrge esindaja / komisjoni asepresident, kallid kolleegid! Lugupeetud proua Ashton, lubage mul teid kõigepealt tervitada ning väljendada suurt lootust, et teie tänane suurepärane ja jõuline ettekanne kuulutab tõepoolest lõppu meie kõigi jaoks eriti raskele ajajärgule, mis sai alguse novembris, kui lõppes komisjoni eelmise koosseisu ametiaeg. Kui me milleski ühel nõul oleme, siis selles, et me tõesti ei saa lubada endale selliseid pikki otsustusvõimetuse perioode. Alates novembri lõpust kuni veel üsna hiljutise ajani tundus – mul on kahju seda öelda –, nagu oleks EL maailmaareenilt üldse kadunud või sealt kadumisele väga lähedal. Lubage mul taas korrata, et me ei saa seda mingil juhul lubada, sest endastmõistetavalt ei jää maailm meie järele ootama. Te tõite välja mõned arvud, mis näitavad seda selgelt. Kuid me oleme olnud tunnistajaks ka paljudele seda üheselt kinnitavatele sündmustele: pidevatele looduskatastroofidele ja jubedatele rünnakutele, tõsiasjale, et mõned Lähis-Ida riikide valitsused on hoolimata oma demokraatlikust riigikorrast langetanud ikkagi otsuseid, mis takistavad tuntavalt rahuprotsessi või seda vähest, mis on sellest veel järel, jne. Seetõttu on meil vaja liidu kõrget esindajat / komisjoni asepresidenti, kes saab olla kohapeal – mitte üksnes Euroopa otsustuskeskustes, vaid ka neis, mis asuvad mujal maailmas. Me kõik teadsime, et te võtate endale täitmiseks peaaegu võimatu ülesande. Sellepärast imetlen ma teid. Me oleme lubanud teid teie töös toetada. Meil on hea meel, et saime teid täna kuulata ja olla tunnistajaks teie võimsale avaldusele Euroopa välisteenistuse kohta, mida me kõik nii väga vajame. Kui on veel kedagi, kes tahab endiselt teha lõpu sellele, mida inglased tähistavad terminiga turf wars, kus üks pool võitleb reeglite järgi ja teine mitte, siis olen kindel, et koostöös suudame end eelseisvateks sündmusteks hästi ette valmistada. Tänan teid tähelepanu eest.

 
  
MPphoto
 

  Franziska Katharina Brantner, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton, head kolleegid! Proua Ashton, me kuulasime teie juttu tähelepanelikult. Kahjuks peame märkima, et tõenäoliselt tuleb meil veel mõnda aega oodata, kuni te töötate välja kindlate tulevikuprojektide kavad selle essee alusel, kus te loetlesite oma põhimõtted, mida meil on tegelikult võimalik toetada.

Lubage mul siiski öelda paar sõna välisteenistuse teemal, mille kohta ma tõesti lootsin teilt kuulda midagi hoopis konkreetsemat. Te mainisite korduvalt, et küsimus on sidususes, mis on praegu päevakohane teema. Paljudel juhtudel on vaja, et välisteenistus ja komisjon koostaks ühiseid kavu ja programme. Igaüks, kes toetab mitme poliitikavaldkonna jätmist komisjoni või nõukogu peasekretariaadi pädevusse, peaks olema aus ja tunnistama, et ta pooldab praegust olukorda ehk Nice’i lepinguga kehtestatud süsteemi.

Meie jaoks on esimene tähtis küsimus see, kui suure lisaväärtuse suudame me anda kõikidele tsiviilkriiside ennetamise ja ohjamise, samuti ülesehitusega seotud küsimustele. Meie arvates võib selle võtta kokku terminiga rahu tagamine, mis tähendab konfliktide ennetamist, varajast hoiatamist, konfliktide korral vahendajana tegutsemist, lepitamist ning stabiliseerimist lühikeses ja keskpikas plaanis. Meil on selleks vaja organisatsioonilist üksust ja seetõttu teeme ettepaneku luua kriisiohjamise ja rahu tagamise osakond. Tahan seega küsida, mida teie sellise osakonna loomisest arvate. Siinkohal soovin ühtlasi väga toonitada, et me toetame nii ühise välis- ja julgeolekupoliitika eelarve kui ka stabiliseerimisvahendi viimist välisteenistuse alla, kuid mitte kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi alla või selle eelarve osaks, vaid hoopis uue üksuse alla, mille te loodetavasti asutate. Tahan kuulda teie arvamust ka selle kohta.

Teiseks on meile oluline side välispoliitika traditsiooniliste valdkondade ja uute valdkondade, näiteks energiapoliitika, kliimapoliitika, ning justiits- ja siseasjade vahel. Milliseid struktuure te kavatsete luua selleks, et välisteenistus saaks korrapäraselt tegeleda nende ELi ja liikmesriikide üleilmselt tähtsate poliitikavaldkondadega?

Meie jaoks on tähtis veel üks asi – sellest peab saama nüüdisaegne teenistus, mis järgib tasakaalustatud personalipoliitikat. Sel nädalal tähistasime naistepäeva. Järelikult on täiesti ilmselge, et meie arvates tuleb kõnealuses teenistuses austada kindlalt naiste õigusi ja naised peavad selle teenistuse töös osalema. Proua Ashton, hulk Euroopa Parlamendi naissoost liikmeid on teile kirjutanud ja palunud teil tagada, et teenistuse institutsioonilistes üksustes rakendataks kohe algusest peale ÜRO resolutsioone 1325 ja 1820. Seega on minu sellekohane küsimus järgmine: millised on teie plaanid selles vallas?

Nagu juba öeldud, toetame teid usaldusväärse ühise välisteenistuse loomisel. Ootan huviga teie vastuseid.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Lissaboni leping on nüüd rahvusvahelises korras õiguslik tegelikkus, isegi kui see ei ole üldiselt ja demokraatlikult õiguspärane, sest suuremale osale ELi, sealhulgas Suurbritannia kodanikest ei antud võimalust rahvahääletusel arvamuse avaldamiseks. Sellele vaatamata tahavad fraktsioon ECR ja Briti konservatiivid uue institutsionaalse raamistiku sees asjalikult tegutseda ja edasi liikuda.

Me sooviksime näha samasugust suhtumist liikmesriikides ja komisjonis. Minu arvates peitub tõeline iroonia selles, et esimene Lissaboni lepingu järgne põhjalik institutsiooniline ümberkorraldus, nimelt Euroopa välisteenistuse loomine, võib tuua ELi tagasi selle enesekesksuse ja kraaklemise juurde, mille Lissaboni leping pidi välja juurima. Kahtlemata tuleb välisteenistuse loomist arutada ning saavutada üksmeel selles, kes teeb mida ja kes on sealjuures parim, aga ÜVJP välispoliitika osa peab jääma rangelt nõukogu pädevusse.

Kuid meil on vaja ka Lissaboni lepingu järgi teoreetiliselt võimalikku kindlat juhtimist, et luua Euroopa diplomaatiale maailmas selge tulevikupilt. Me suuname on pilgu teile, austatud kõrge esindaja, et te haaraksite juhtohjad ning kasutaksite teile lepinguga antud võimu ja juhikohta selleks, et teha vajaduse korral lõpp nääklemisele ja leida tee, mis viib edasi. Me toetame teie jõupingutusi, kui tõendate, et olete valmis selle hirmutava katsumusega rinda pistma.

ELil on olnud palju aastaid aega kõnealuse teenistuse üle mõelda, nii et praegu nähtav umbropsu rabelemine ja kahtlemine ei tule kasuks ELi eesmärgile olla ÜVJP kaudu välispoliitikas maailmatasandi otsustaja.

Mõned üldised märkused veel. Gabriele Albertini raportis, millega ma täielikult nõustun, on välja toodud liidu välispoliitika prioriteedid ning selles toetatakse õigustatult Lääne-Balkani riikide, eelkõige Horvaatia, Makedoonia ja Montenegro püüdlusi saada ELi liikmeks. See on teema, mida mina raportöörina käsitlen.

Raportis mainitakse ka transatlantilist liitu ja NATOt, mis on meie arvates ELi välisjulgeolekupoliitika nurgakivid. Õigesti toonitatakse ELi kohustust lahendada külmutatud konfliktid, iseäranis need, mis on puhkenud meie vahetus naabruskonnas Transnistrias ja Mägi-Karabahhis. Ühtlasi rõhutatakse meie häid suhteid Ukrainaga.

Kuid lõpetuseks räägitakse ka Taiwanist kui ELi olulisest partnerist ning sellest, et tal peaks ELi poliitika ja nn ühe Hiina poliitika kohaselt olema samuti võimalus osaleda aktiivselt ja igakülgselt rahvusvaheliste organisatsioonide tegevuses.

 
  
MPphoto
 

  Willy Meyer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (ES) Austatud juhataja, proua Ashton! Gabriele Albertini juba teab neid põhjuseid, miks esitab minu fraktsioon välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat käsitleva raporti kohta vähemuse arvamuse. Me teeme seda põhimõtteliselt sellepärast, proua Ashton, et oleme jõudnud ühele järeldusele. Euroopa Liitu ümbritsevates riikides ei ole julgeoleku- ja kaitsepoliitikal enam midagi pistmist territooriumi kaitsmisega. Julgeolekupoliitika on nüüd üks välispoliitika tahkusid.

Meie leiame, et välispoliitika peamine eesmärk peaks olema desarmeerimise saavutamine rahvusvahelisel tasandil – nullrelvastus sellise pragmaatilise poliitika abil, millega suudetakse reageerida praegustele turvatunde puudumise põhjustele maailmas.

Tänapäevase maailma põhilised massihävitusrelvad on nälg ja vaesus. Nende relvadega me sõjalise jõu abil võidelda ei saa. Seetõttu oleme seisukohal, et nimetatud kaalutluste põhjal tuleks meil töötada välja julgeolekualane üleminekusüsteem, mis võimaldab kogu maailma turvalisuse tagamise järk-järgult demilitariseerida. Loomulikult ei ole me muu hulgas nõus sellega, et liit on seotud NATOga, sest NATO valitud strateegia on olnud sõjaline reageerimine turvatunde puudumise põhjustele, näiteks organiseeritud kuritegevusele ja terrorismile, mis ei ole kunagi olnud sõjaliselt lahendatavad probleemid.

Leian, et niisugune kasvav militariseerimine nõuab liikmesriikidelt järjest võimsamat relvatööstust ja üha suuremaid kulutusi relvadele. Me oleme tsiviliseerituses ja relvastuses saavutanud kõrgeima taseme, isegi kõrgema kui külma sõja ajal, ning see jääb kaugele pragmaatilisest poliitikast, millega liigutakse demilitariseerimise poole.

Ei, terrorism ja organiseeritud kuritegevus ei peaks olema sõjalised sihtmärgid. Need peaksid olema kurjategijaid kohtu ette toova politsei, samuti rahvusvahelise kohtu talituste ja luureteenistuste sihtmärgid, aga mitte sõjategevuse ajendid.

Seetõttu ei nõustu me sellise sõjakesksusega. Me ei ole nõus sellega, et Ameerika Ühendriikidel on Euroopa Liidus sõjaväebaasid. Me ei taha seda ühelegi riigile, me ei taha, et üks võimas riik paigutab maailma erinevatesse paikadesse oma sõjajõude ning meie usume sellepärast, et rahvusvahelise õiguse austamine on väga oluline. Me ei ole nõus Kosovo tunnustamisega – me ei toeta ühegi sellise riigi tunnustamist, kes kasutab jõudu rahvusvahelist õigust rikkudes –, sest me usume rahvusvahelisse õigusse ning oleme seega seisukohal, et kõnealuses raportis tuleks rääkida Lääne-Sahara dekoloniseerimisest. Loomulikult palume tuua väed välja ka Afganistanist, kus hukkuvad süütud tsiviilisikud, nagu NATO ise igal nädalal tunnistab. Neil põhjustel ei nõustu me militariseerimise teele asumisega.

 
  
MPphoto
 

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid, austatud proua Ashton! Gabriele Albertini tõeliselt suurepärases raportis on lõik, millel on minu meelest suur poliitiline tähtsus. See on raporti osa, kus seostatakse omavahel sisseränne ja arenguriikidega tehtava koostöö poliitika.

Mõeldamatu oleks kontrollida neid tohutud rändevooge ainuüksi survemeetmete ja riikliku poliitikaga. Probleemi ei lahendaks ka sisserändajate ärajagamine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel. Vastupidi, sellega antakse uutele tulijatele julgust juurde. Kõige paremini saab rännet kontrollida siis, kui töötada välja koostööpoliitika, mis on eelistatavalt Euroopa tasandil kooskõlastatud ning mille eesmärk ei ole mitte ainult majanduslik, vaid ka sotsiaalne ja demokraatlik edasiminek. Väljaränne peab olema vaba valik, mitte paratamatus.

Et koostööpoliitika oleks tulemuslik ja jõuaks nendeni, kes seda tõesti vajavad, on hädatarvilik edendada head juhtimist kohalikul tasandil, sest ilma selleta oleks tegevus ebatõhus, vohaks korruptsioon, raisataks ressursse ja saavutused jätaks soovida. Kohaliku tasandi juhtimise ja valitsustevahelise koostöö tagamine on välispoliitiline eesmärk ning sellest peab saama Euroopa välispoliitikas oluline vahend. Niisugune on minu isiklik sõnum kõrgele esindajale Ashtonile mulle väga südamelähedase koostöövaldkonna kohta

 
  
MPphoto
 

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! See, et Lissaboni lepingus määratleti vaid väga umbmäärased välispoliitilised eesmärgid, maksab meile nüüd kätte. Maksta tuleb tõenäoliselt ka selle eest, et proua Ashtoni näol on meil liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, kellel ei ole tegelikult välispoliitika alal kogemusi ja kes määriti liidule kaela kui väikseim ühine nimetaja, mille liikmesriigid suutsid leida.

Kui me hoiame suu kinni kõikides olulistes välispoliitilistes küsimustes, siis saavutame eurooplastena sama vähe kui hulk diplomaate, kes kõikjal maailmas üksteisel kätt suruvad, aga tunnistavad samas erinevaid välispoliitilisi kursse.

Ka erimeelsused Euroopa välisteenistuse vallas on midagi, mida me endale tegelikult lubada ei saa. Seda kahtlemata olulist uut teenistust ei või ega tohi liikmesriikidest mööda minnes jätta eurokraatide pädevusalasse.

Ilmselt on aeg murda välja Euroopa välisteenistuse asutamisega seotud kaosest ja teha EL taas välismaailmas kuuldavaks. Samuti on käes aeg, kus uus kõrge esindaja peaks tegutsema nendes küsimustes delikaatsemalt, kasutades Euroopa välisteenistuses muu hulgas näiteks kõiki kolme liidu töökeelt – seega ka saksa keelt.

Me peame lõikama võimalikult palju kasu üksikute liikmesriikide kogemustest ja headest suhetest teatud piirkondadega. Mõelge kas või Austria ajaloolisele kogemusele Lääne-Balkani riikidega. Sel moel peaks olema selge, et Euroopa julgeolekut kaitstakse ELi välispiiridel Balkani riikides, mitte kuskil Hindukušis. EL peab lõpetama tegutsemise NATO ja Ameerika Ühendriikide käepikenduse ja peamise rahastajana. Euroopa raha oleks Afganistani kõrbete asemel kindlasti parem kulutada FRONTEXile.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Kui lubate, siis teen mõned märkused konkreetsete teemade ja küsimuste kohta, mis on tõstatatud.

Ioannis Kasoulidesele ütlen tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise kohta, et kõige tähtsam on selle õnnestumine. Meie arvates tuleb astuda praktilisi samme: üldine tuumakatsetuste keelustamise leping peab jõustuma, lõhustuvad materjalid tuleb keelata, samuti peab toetama tuumaenergia kasutamist rahuotstarbel, et leida tuumarelva leviku tõkestamise tagamiseks ohutu viis – näiteks meie panusega tuumkütusepanka – ning aidata kaasa väga tugeva ja tõhusa Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri loomisele. Nagu öeldud, peame oma töös pöörama erilist tähelepanu sellistele piirkondadele nagu Lähis-Ida, s.t meil tuleb jätkata surve avaldamist Iraanile ja tegeleda seal tõusetunud probleemidega.

Härra Severin, mis puudutab välisteenistust ja teie nimetatud prioriteete, siis oleme täpselt ühel arvamusel. Minu jaoks on väga oluline, et välisteenistus kannaks poliitilist ja eelarvelist vastutust just nii, nagu te ütlesite, ning kehtestada tuleb sedalaadi kahekordne aruandekohustus. Nagu te märkisite, on hädavajalik kaasata nende küsimuste arutamisse ka teisi põhipartnereid. Te vist mainisite näiteks Venemaad ja Türgit. Noh, Venemaal olen ma juba käinud. Osa nädalavahetusest veetsin ma koos Türgi välisministriga, mis andis tõelise võimaluse kõnelda tulevastest suhetest palju põhjalikumalt. Seega nõustun igati teie seatud eelisvaldkondadega ja tänan teid nende eest.

Proua Neyts-Uyttebroeck, aitäh teile heade sõnade eest. Ma arvan, et asi ei ole siiski selles, et EL kadus maailmaareenilt. Pigem on asi paratamatus pausis, mis eelneb toimiva komisjoni ametissenimetamisele. Nüüd on see lahendatud. Minu enda jaoks on see ülimalt oluline, sest enne komisjoni ametisse nimetamist ei olnud mul isegi kabinetti, rääkimata mingist välisteenistusest. Hetkel oleme olukorras, kus saame hakata vahendeid kokku panema.

Leian, et te rõhutasite täiesti õigesti seda, kui oluline on olla nähtav kohapeal. Nagu teate, on minu jaoks raske see, et ma ei ole veel õppinud ära ajas rändamist. Kuid ma leian, et ülimalt oluline on hoida tulevikku vaadates pilku seatud eelissihtidel – millega arvatavasti nõustub suures osas ka siinne parlament – ning veenduda, et minu tegevus on seotud nende saavutamisega. Üks neist on veel olematu välisteenistuse loomine. Sellel ei ole praegu personalistruktuuri. Me ei ole veel nii kaugel. Kuid kui see on lõpuks olemas, suudame näidata Euroopa jõudu selle sõna parimas mõttes kõikjal maailmas.

Proua Brantner, oma üldise märkusega mulle püüdsite jällegi saada teada võimalikult palju üksikasju. Arvan, et see on väga oluline. Mõned teie tõstatatud küsimused on esmatähtsad. Me ei taha, et erinevad institutsioonid teeksid topelttööd. Me tahame oma tegevuses järgida piirkondlikku käsitust. Olen teiega päri ka rahu tagamise küsimuses – see peaks moodustama ELi tegevusest väga olulise osa.

Mingis mõttes taandub asi sellele, et me peame edasi arendama oma töö erinevaid elemente, mida me hästi oskame – tööd, mida me teeme riikide ülesehitamiseks, õiguse mõistmisel ja õigusriigi küsimustes; tööd, mida me teeme arenguprogrammidega, toimetulekul kliimamuutuse probleemidega ning valitsuste ja inimeste abistamisel – kõige selle eesmärk on meie enda julgeoleku, stabiilsuse ja heaolu suurendamine, aga sellega loome ka turvalisemat, stabiilsemat ja õnnelikumat maailma.

Need eesmärgid on eriti olulised.

Olen teiega igati nõus ka naiste teemal. Me peame kaasama rohkem naisi näiteks politseioperatsioonidesse, kus ma olen neid siiani väga harva kohanud. Me peame tagama naiste kindla osaluse teenistuse igal tasandil. See on probleem, mis tuleb kindlasti lahendada. Kuid minu kõige tähtsam sõnum teile on see, et välisteenistus tegutseb kogu Euroopa Liidu huvides.

Niisiis, mida me teeme maailmas justiits- ja siseasjades, mida tahavad parlamendisaadikud saavutada koos teiste parlamentidega? Me peame rajama välisteenistuse sellisena, et see saaks teid teenida ja aidata teil lahendada need probleemid kohapeal. Arvan, et nendes küsimustes oleme täiesti ühel meelel.

Charles Tannock rääkis otsustavast juhist, kes on valmis katsumusega rinda pistma. Loodan, et te näete edaspidi seda, mida peate otsustavaks juhtimiseks. Nagu ütlesite, on väga oluline tegeleda mõningate kriitiliste küsimustega – Balkani riigid ja üleatlandilised suhted on meie tegevuses täiesti kesksel kohal. Seetõttu kulutame palju aega kõnelusteks Ameerika Ühendriikidega ning mina isiklikult veedan pikki tunde, et pidada selle riigi ja loomulikult Ukrainaga arutelusid ja dialoogi.

Loodetavasti olite rahul minu otsusega minna president Janukovitši ametissepühitsemisele ja kutsuda ta seejärel Brüsselisse, kus ta veetis ühe oma esimestest ametis oldud päevadest. Ta pühitseti ametisse neljapäeval. Brüsselisse tuli ta esmaspäeval, et alustada meie tulevikusuhete edendamist ja tihendamist.

Härra Meyer, teie rääkisite välispoliitika ja desarmeerimise probleemidest ning sellest, kas on kohane mõelda sõjalises võtmes. Lubage mul tuua teile kiiresti kaks näidet. Ühte ma juba kirjeldasin: see puudutas Atalanta operatsiooni ja seda, kui oluline on meie töös terviklik lähenemisviis.

Meil on Somaalia rannikul laevad, mille tegevus on sel nädalal olnud muuseas väga edukas, sest Prantsusmaa mereväelased pidasid kinni piraadid, kes plaanisid selles merepiirkonnas rüüsteretke. Sellega seoses tuleb tagada, et piraadid antakse kohtu alla ja neid koheldakse sealse piirkonna riikides kooskõlas meie endi kohtupidamist käsitlevate nõuetega.

Sellega on omakorda seotud komisjonis töös olev arenguprogramm, mille kaudu püütakse turgutada Somaalia majandust, et see paraneks. See aga seondub jällegi kohe algava tööga inimeste väljaõpetamiseks, et nood oleks suutelised tagama piirkonna julgeoleku. Teisisõnu on siin tegemist ühise ja tervikliku lähenemisviisiga. See tähendab, et inimeste probleemide lahendamiseks tuleb kasutada vajalikke vahendeid.

Teine näide: möödunud nädalal käisin Haitil ning pean andma au itaallastele, keda nägin seal töötamas. Need inimesed olid äsja üle elanud L’Aquila tragöödia, aga seal olid kohal mereväelased, tuletõrjujad, vabaühendused, tsiviilisikud, arstid, psühhiaatrid, hambaarstid ja medõed, kes kõik töötasid tegelikult hospitaallaeva komandöri juhtimisel, kusjuures laev oli täis inimesi, kellel raviti otseselt maavärina tõttu saadud vigastusi. Hoolitseti amputeeritud jäsemetega noorte ja raskete põletushaavadega laste eest. Nende toetuseks olid kohal terved meeskonnad.

Tahan sellega öelda, et minu arvates tuleb mõelda kõikehõlmavale strateegiale ja ulatuslikele sammudele, mida saame ise teha ja millega kaasneb olemasolevate vahendite parim võimalik kasutamine.

Härra Provera, rändealase koostöö arendamise kohta väidate õigesti, et kui inimesed tunnevad, et neil ei ole muud valikut, riskivad nad sageli oma eluga, et lahkuda riigist, kus nad sündisid, elavad ja tahavad elada. Enamik inimesi soovib, et neil oleks võimalik elada riigis, kus nad on üles kasvanud.

Seega on arengust rääkides minu meelest alati olnud oluline toetada inimeste majanduslikku ülalpidamist, et neil oleks võimalik olla ja elada seal, kus nad soovivad, saada seal haridust, arstiabi jne.

See moodustab suure osa meie kohapealsest tegevusest ning sellest on kasu just riikides, kus ebastabiilsus võib kliimamuutuse tõttu olla eriti suur.

Lõpetuseks, härra Mölzer, tahan teile öelda, et ärge olge nii pessimistlik. Asi ei ole selles, et keegi tahaks liikmesriikidest mööda minna, vaid selles, et rajatakse midagi Euroopale ainuomast – midagi, millega võrdväärset ei ole liikmesriikides, ei Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal, Ühendkuningriigis ega mujal. See ei ole üks ja seesama. Me rajame midagi iselaadset, mille eesmärk on tagada pikaajaline julgeolek ja stabiilsus ning kohapealne majanduskasv. Sellele saame kaasa aidata, sest see on meie huvides, kuid seondub tegelikult ka meile südamelähedaste väärtustega.

Mis puudutab minu keeleoskust, siis oui, je peux parler français, mais je ne suis pas très bien en français (jah, ma võin rääkida prantsuse keeles, aga ma ei oska seda kuigi hästi). Ich habe auch zwei Jahre in der Schule Deutsch gelernt, aber ich habe es jetzt vergessen (õppisin koolis kaks aastat ka saksa keelt, aga olen selle nüüdseks unustanud).

Seega oskan ma keeli ja muutun neis järjest paremaks. Ootan väga aega, mil oskan teiega tõesti vestelda palju paremas saksa keeles kui täna.

 
  
MPphoto
 

  Elmar Brok (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, komisjoni asepresident, kallid kolleegid! Gabriele Albertini ja Arnaud Danjeani raportid, samuti resolutsiooni ettepanek tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta näitavad, et õige pea peab langetama olulisi otsuseid ja meil tuleb selleks valmistuda. Lubage mul tuua veel paar näidet. Leian, et Euroopa Liidul on nüüd tähtis ülesanne selles olulises etapis, kus tuleb püüda takistada Iraanil tuumarelva loomist. ÜRO Julgeolekunõukogu viis alalist liiget ja Saksamaa peavad eelkõige ÜRO resolutsiooni ettevalmistamisel ja sanktsioonide võimalikul laiendamisel tõesti kiiresti tegutsema, et ennetada uue tuumariigi sündi sõjalisi meetmeid võtmata. Sellega on otseselt või kaudselt seotud ränk olukord Lähis-Idas ja sealsete probleemide lahendamine.

Proua Ashton, tahan teid tänada, et sõitsite Kiievisse ja kõnelesite president Janukovitšiga. On ülimalt oluline selliseid riike edukalt toetada, et nad ei teeks valesid otsuseid, selgitada neile, et tolliliit Venemaaga ja vabakaubanduspiirkond Euroopa Liiduga ei sobi omavahel kokku, ning kirjeldada õigete valikutega kaasnevaid hüvesid.

Mul on veel üks märkus. Erinevalt paljudest välis- ja kaitseministritest kavatseme näidata vajalikku kannatlikkust, et ehitada koos teiega üles usaldusväärne välisteenistus. Me tahame seda välisteenistust. See peab olema edukas. Nimetatud eeltingimus peab olema täidetud, et saaksime kõnelda ühel häälel. Väär oleks teha ülemäära kiireid ja seega ekslikke otsuseid. Aeg meid takka ei suru – meil on vaja mõistlikku tulemust. Peame siiski arvestama, et ajalooliselt on liit olnud edukas siis, kui on kohaldatud ühendusemeetodit, samas kui valitsustevahelise tegevusega on harva edu saavutatud, kui üldse. Seega peaks olema selge, et ühenduse poliitikat ei tohi välisteenistuse abil vargsi valitsustevaheliseks poliitikaks ümber kujundada. Me peame nägema ette kaitsemeetmed, et kindlustada ühtse teenistuse tõhusus, kuid tagada samas ka ühenduse poliitika ja sellest tulenevate Euroopa Parlamendi eelarve, eelarve kontrollimise ja eraldiste tegemisega seonduvad õigused ning parlamendi õigus teostada poliitilist järelevalvet. Loodame, et koostöö on kasulik.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja! Pöördun teie poole, proua Ashton, kui komisjoni asepresidendi, aga ka kõrge esindaja poole, sest eeldan, et erinevalt välisministritest on teil kõrge esindajana Euroopa Parlamendi ees ühtlasi teatav poliitiline vastutus. Täna möödub 100 päeva Lissaboni lepingu jõustumisest. Peatselt peame tegema kaks olulist otsust selle kohta, kuhu edasi minna. Üks neist käsitleb – nagu te ka ise alguses märkisite – välispoliitika laiendamist, kusjuures kliima-, energia- ja teised küsimused moodustavad osa sellest; teine puudutab paindliku ja tõhusa välisteenistuse loomist.

Kui rääkida energiapoliitikast, siis Kopenhaageni konverents näitas, et kui me ei ole ühtsed, vaid killustunud, ja kui iga valitsusjuht arvab, et ta peab pakkuma välja midagi erilist, siis jäävad saavutused väiksemaks, kui need muidu oleksid olnud. Mitte et me oleksime sel juhul jõudnud millegi imeliseni, arvestades Hiina ja Ameerika Ühendriikide seisukohta, kuid Kopenhaagenis etendatud kohutava seebiooperi kordumist ei tohiks tõesti enam lubada.

Seega – ja nõustun siin Elmar Brokiga – peame looma tugeva välisteenistuse. Nagu mitmeid meist, ei üllata ka mind see, kui palju välisministreid tekitavad teile probleeme lihtsalt väiklasest kadedusest. Sellest hoolimata see kohutab mind. Ütleme selle täiesti otse välja. Paljud tõesti toetavad teid, aga paljud tekitavad ka probleeme. Nad lihtsalt ei kannata seda, et nemad ei täida enam juhtrolli, vaid on selle asemel taas kõigest välisministrid. Lõppude lõpuks ei ole välisministri koht üldse halb ja see ei pea tähendama, et teie peaksite langetama viimase kui ühe otsuse Euroopa Liidus toimuva kohta. Sel põhjusel teatame siin väga selgelt, et kavatseme kasutada kõiki parlamentaarseid võimalusi – mitte selleks, et midagi takistada, vaid selleks, et rajada midagi kasutoovat. Nagu on öeldud Lissaboni lepingus, toob välisteenistus kasu siis, kui see allub üheselt teile, proua Ashton, ja loomulikult siis, kui see teeb tihedat koostööd komisjoniga.

Me ei salli ka seda, kui ühtäkki muutub valitsustevaheliseks mingi õiguslik tegevus, mille puhul on siiani järgitud ühendusemeetodit ja mis peaks samamoodi jätkuma ka Lissaboni lepingu alusel. Saage aru, just seda paljud ministrid ja ehk isegi valitsusjuhid tahavadki: mitte üksnes komisjoni tegevust pisut õõnestada, vaid ka takistada ühenduse õiguse toimimist. See ei ole vastuvõetav. Siin tuleb tõmmata selge piir.

Seda, milliseks kujuneb välisteenistusega seotud tegevus, arutatakse eelolevatel nädalatel – nagu arutati siianigi. Seega lõpetan samuti sõnadega, mida on juba öeldud. Küsimus ei ole ajas, isegi kui tahame leida kiiret lahendust, vaid sisu esitamises. Tuleb korrata, eriti välisministrite nõukogule, et Euroopa Parlament kasutab eelarve ja personalieeskirjade vallas oma õigusi – ei midagi rohkemat ega ka midagi vähemat –, sest meil on siht luua tõhus ja toimiv välisteenistus.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Andrew Duff (ALDE). – Austatud juhataja! Minu arvates ootasime me kõik, et aluslepingu jõustumisel tekivad mõned ajutised probleemid ja võib-olla peaksime paluma vabandust, et jätsime lepingusse lisamata ajarännet käsitleva sätte. Ent mida me ei oodanud ega suuda aktsepteerida, on see, et välisteenistuse loomise käigus kaotasid komisjon ja nõukogu teineteise vastu usalduse. Lahendus peitub lepingus, mida tuleks hinnata ja piinliku hoolega täita.

Artikkel 40 kaitseb komisjoni ja nõukogu vastavaid volitusi. Nad mõlemad peaksid pragmaatiliselt tagama selle, et tugev, tõhus ja ühtne diplomaatia hõlmab kõiki poliitikavaldkondi. Catherine Ashton esitas meile üksikasjaliku kirjelduse EList kui tõusvast võimust allakäivas maailmajaos. On täiesti selge, et Afganistani sõjakäik on probleem, mis nõuab tähelepanu. Vaja on põhjalikku strateegia ja taktika muutust. Me peaksime oma sealviibimise eesmärgi, kulud ja kestuse ümber hindama.

ALDE fraktsioon tahaks kiirendada kaitsepoliitika edasiarendamist. Me peame tegema kindlaks 27 riigi ühised julgeolekuhuvid ning lähtuma nende riikide sarnasest tegevusest ja ÜJKP missioonide tugevatele külgedele antud ausast hinnangust, et luua võimalused alaliseks struktureeritud koostööks kaitseküsimustes.

 
  
MPphoto
 

  Reinhard Bütikofer (Verts/ALE). – (DE) Lugupeetud juhataja, proua Ashton! Tänan Arnaud Danjeani suurepärase raporti eest, milles ta selgitab, kuhu me oleme ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas välja jõudnud. Ta märgib ära ka küsimused, milles me ei ole kokkulepet saavutanud.

Kui Euroopa Parlament võtab kõnealuse raporti vastu, on ta mõnes konkreetses punktis teinud suuremaid edusamme kui komisjon ja nõukogu, sest selles raportis viidatakse näiteks taas sõnaselgelt ja toetavalt Michel Barnier’ aruandele Euroopa kodanikukaitse kohta. Kahjuks lükkas paruness Ashton selle mõtte äsja jälle tagasi.

– Proua Ashton, mul on kahju, et üks väheseid punkte teie ettekandes, milles te olite eitaval seisukohal, puudutas seda Michel Barnier’ ideed, ehkki enamjaolt paistate te kõikide teistega ühel nõul olevat.

(DE) Uues raportis, nagu ka Gabriele Albertini raportis, toetatakse liidu sõjalist väljaõppemissiooni Somaalias. Meie roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonis oleme sellele mõttele vastu. Me satume seal missiooni, mille puhul pole selge ei saadav lisaväärtus, võrrelduna sealses piirkonnas juba tehtuga, ega ka see, millisele laiemale poliitilisele raamistikule nimetatud missioon toetub või kas sellest on Somaalia riigi ülesehitamisel üldse mingit kasu. Ülimalt tõenäoline on, et me maksame väga kallist hinda selle eest, et õpetada välja jalaväelasi, kes lähevad seejärel järgmise, suurimat tasu lubava sõjaväeülema alluvusse.

Lubage mul teha ka kolmas märkus. Kõnealuses raportis räägitakse eesmärgist saavutada julgeoleku- ja kaitsepoliitika vallas Euroopa strateegiline sõltumatus. Minu jaoks on seda liiga palju – suur tükk ajab suu lõhki. Ma arvan, et ükski liikmesriik ei saa kanda neid tohutuid sõjalisi kulutusi, mida tuleb teha, kui võtta strateegilise sõltumatuse saavutamist tõsiselt. Pealegi usun ma, et see oleks igal juhul strateegiline viga. Euroopa peab leidma oma koha üleeuroopalise ja ülemaailmse julgeoleku võrgustikus ja selleks ei saa olla strateegiline üksiolek. Seetõttu oleks parem, kui me lepiks väga mõistlikult ja realistlikult kokku nende vahendite ja struktuuride tõhustamises, mis võimaldavad meil sõltumatumalt tegutseda.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Robert Kowal (ECR). – (PL) Lugupeetud proua Ashton, austatud juhataja! Üks mõjukas Vene sõjaväelane on öelnud, et kui Venemaal oleks olnud Mistral-tüüpi dessantlaevad, oleks Gruusia okupeerimine võtnud aega umbes pool tundi. Samal ajal müüb Prantsusmaa Venemaale Mistral-tüüpi laevu, ehkki Sarkozy plaani ei ole ellu viidud, ning toetab Põhja-Euroopa gaasijuhet.

Raske on rääkida julgeolekust Euroopas, kui me hoidume arutamast olukorda Euroopa Liidu idapiiril. Just nii aga juhtus kõnealuse raporti kallal tehtud töö käigus ning nüüd pean sellest sügava kahetsustundega kõnelema julgeoleku ja kaitse allkomisjoni esimehele. Iga hinna eest püüti vältida kõnelemist sellistel teemadel nagu Zapad-2009 manöövrid. Nähti palju vaeva, et sellest mitte rääkida, nagu oleks julgeoleku- ja kaitsepoliitika – Euroopa Liidu ühine poliitika, mille väljatöötamine on meie kohus – ainult mõne suure riigi oma. Rohkelt räägiti sellest, mis toimub kaugel-kaugel teisel pool maailma ja enam-vähem igas maailmanurgas, aga kogu hingest üritati põgeneda oluliste probleemide eest liidu idapiiril, kusjuures selline oli paljude parlamendiliikmete suhtumine. Tegemist oli ebatavalise seguga Euroopa suurushullustusest ja mõnede liikmesriikide huvide eiramisest. See on põhjus, miks me ei kavatse kõnealust raportit toetada, aga ühtlasi palve, mille tahan esitada Catherine Ashtonile.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Vabandage, kolleeg Kowal, aga te olete teile ettenähtud ühe minuti asemel kõnelenud ühe minuti ja 44 sekundit.

 
  
MPphoto
 

  Sabine Lösing (GUE/NGL). – (DE) Lugupeetud juhataja! Oma fraktsiooni – Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni – nimel tahan siinkohal väljendada meie sügavat muret sellepärast, et ELi välispoliitika liigub militariseerimise ja üha suurema sekkumise poole. See on ohtlik muutus. Tahan väga selgelt öelda, et meie arvates on konfliktide lahendamiseks või riikide ja piirkondade väidetavaks stabiliseerimiseks tehtavad sõjalised sammud täiesti valed, kui eesmärk on suurendada ELi ja maailma julgeolekut. Sõjaline sekkumine – ning kahjuks on Afganistan siin väga päevakajaline näide – toob kaasa kannatused, surma ja kauakestva rüüstamise, kuid kohalike elanike seisukohast ei mingit rahu ega olukorra paranemist.

Arnaud Danjeani raportis on loetletud põhiohud, mis moodustavad ELi tulevase julgeolekupoliitika probleemid. Üks neist on kliimamuutus, mille on väga suures osas põhjustanud lääne tööstusriigid. Euroopa jaoks kujutavad endast julgeolekuohtu lõunapoolsetes riikides elavad inimesed, kes peavad põgenema, sest neil ei ole enam vett ja toitugi jääb üha vähemaks. See seisukoht on küüniline ja ebainimlik. Julgeolekuoht on riikide kokkukukkumine neoliberaalse majanduspoliitika tõttu. Me ei vaja mitte suuremat sõjalist jõudu, vaid muutust. Tuleb teha lõpp Euroopa Liidu neoliberaalsele suunale.

Euroopa välisteenistus, Euroopa Kaitseagentuur, kriisiohjamise ja planeerimise direktoraadi loomine ning kavandatav käivitusfond sõjaliste operatsioonide rahastamiseks on mõeldud selleks, et muuta EL üleilmseks militaarseks jõuks. Me leiame, et Euroopa välisteenistuse kaudu tsentraliseerimise poole püüdlemine on ohtlik ja ebademokraatlik areng. EL peaks haarama juhtohjad demilitariseerimise ja desarmeerimise, iseäranis tuumadesarmeerimise vallas. Tuumariikidelt tuleb nõuda, et nad hakkaksid lõpuks ometi täitma tuumarelva leviku tõkestamise lepingu artiklist 6 tulenevat kohustust, s.t nad peavad jõudma täieliku tuumadesarmeerimiseni. See oli peamine lubadus, mis ajendas paljusid riike tuumarelva leviku tõkestamise lepingut sõlmima ja mille tõttu on nad järjekindlalt hoidunud tuumarelvade soetamisest. Parim viis tõkestada tuumarelva levikut on anda usaldusväärne tagatis mitteründamise kohta, sest vastasel juhul püüavad oma asjadesse sekkumist kartvad riigid niisugust rünnakut tuumarelva hankimisega ära hoida.

Viimase, kuid sama olulise asjana tahan käsitletava teema puhul ja eelkõige seoses Iraaniga rõhutada ja hoiatada, et igasugustel tuumarelva leviku tõkestamise eesmärgil ettevõetavatel sõjalistel operatsioonidel ja sammudel on täiesti vastupidine mõju ning need on ülimalt ohtlikud. Me hääletame Arnaud Danjeani raporti vastu ja oleme esitanud omapoolse resolutsiooni ettepaneku tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta.

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder (EFD). – (NL) Lugupeetud juhataja! „Hiina miljardid Balkani riikidesse” – selline oli üks hiljutine ajalehepealkiri. Kahtlemata tuleb anda sellele praeguse arutelu käigus Euroopa-poolne vastus, sest lõppude lõpuks on Hiina investeeringud suunatud riikidesse, kes on juba saanud ELi liikmeks või kes püüdlevad selle poole.

Austatud nõukogu ja komisjon, millisena näete teie Hinna rolli Balkani riikides? Kaasneb ju sellega laiaulatuslik majandustegevus: alates finantseerimisest ja suuremahulistest ehitustöödest kuni tööstusesse ja põllumajandusse investeerimiseni ning sadamate ülesostmiseni. Ülioluline on siin tõsiasi, et Hiina meetodid ei ole kindlasti kooskõlas lääneriikide nõuetega. Määrav on nüüd see, kas Hiina sellised plaanid on ELi kõnealust piirkonda hõlmava keerulise laienemiskava elluviimisel saanud teatud juhtudel komistuskiviks. Olgu teie vastus milline tahes, Hiina kell tiksub selleski piirkonnas kiiremini ja tulemuslikumalt kui lääneriikide oma.

Lõpetuseks, austatud kõrge esindaja, ütlen, et te lähete peagi Lähis-Itta. Peaaegu neli aastat tagasi röövitud Iisraeli sõduri Gilad Shaliti isa Noam Shalit loodab teie igakülgsele toetusele, et saavutada Giladi vabastamine. Ka mina loodan seda.

 
  
MPphoto
 

  Martin Ehrenhauser (NI). – (DE) Austatud juhataja! Lubage mul lühidalt peatuda kahel küsimusel. Kõigepealt ei ole abistamise kohustus üldse mitte kooskõlas Austria neutraliteediga ning seetõttu tuleks raportisse lisada alljärgnevad punktid. Esiteks tuleb märkida, et abistamise kohustus ei ole õiguslikult siduv, teiseks, et sõjaliste meetmete võtmine ei ole tingimata vajalik, ning kolmandaks, et igale liikmesriigile jääb õigus otsustada, milles seisneb tegelikult tema antav abi.

Parlamendikomisjon ei olnud nende ettepanekutega peamiselt sisulistel põhjustel nõus. Minu meelest näitab tõsist austuse puudumist juba see, kuidas ettepanekud tagasi lükati. Ma palun teil, proua Ashton, suhtuda meisse, austerlastesse, selles väga delikaatses küsimuses suurema lugupidamisega.

Minu teine märkus puudutab vähemuse arvamust. Demokraatia ja ühiskonna kvaliteeti näitab loomulikult ikka ja jälle see, kuidas koheldakse vähemusi. Minu meelest on väga tore, et meil on võimalus esitada vähemuse arvamus. Ma ei ole küll nõus kõigi selle arvamuse punktidega, aga mul on väga hea meel, et Sabine Lösing seda võimalust kasutas.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Mario Mauro (PPE). (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Tahan samuti kasutada ära kolleegide Arnaud Danjeani ja Gabriele Albertini koostatud suurepäraseid raporteid ning avaldada veel kord toetust kõrge esindaja tähtsale tegevusele. Kõigi heaolu huvides tuleb loota, et paruness Ashton mõistab oma ülesande olulisust, kaitseb seda ning on valmis end otsustavalt maksma panema aluslepingu sätete jõustamisel, näiteks Euroopa Liidu suhete tihendamisel strateegiliste partneritega ja oma juhikoha kindlustamisel mitmepoolsetel foorumitel.

Lühidalt on meil hädasti vaja strateegiat, kus määratakse lõplikult kindlaks meie tegelikud huvid, mida kavatseme kaitsta. Tähtis on kaasata oluliste eesmärkide saavutamisse liikmesriigid. Mingil juhul ei tohi me end lasta mõjutada institutsioonide vahelistest võimalikest erimeelsustest kohustuste jagamise küsimuses – pean siin silmas eelkõige tulevast Euroopa välisteenistust. Põhimõtteliselt tahame me, proua Ashton, et te mängiksite keskset rolli. Me tahame, et te etendaks keskset rolli, olemata seejuures bürokraatlik.

Lubage mul seega teha üks märkus. Mul on tõesti kahju, et te otsustasite tänases Kuuba-teemalises arutelus mitte osaleda. Ma tean, et teil on selleks head põhjused ning te osalete kõigepealt Arktika-teemalisel arutelul, mis on samuti suure tähtsusega. Kuid Cuba libre ei ole üksnes kokteili nimi, vaid jõudu koguv demokraatiasoov, mida paljud Euroopa Parlamendi liikmed kannavad oma südames. Seega loodan, et leiate aega arutlustel osaleda, avaldada arvamust ja toetada Euroopa Parlamendi resolutsiooni omaenda ja ka ametikohast tuleneva mõjuga. Te võtate osa Arktika-teemalisest arutelust ja küll te näete, et Cuba libre läheb libedamalt kurgust alla, kui sellele natuke jääd lisada.

 
  
MPphoto
 

  Kristian Vigenin (S&D). – (BG) Väliskomisjoni raport nõukogu aastaaruande kohta koostati koostöö vaimus ja dialoogi pidades. See iseloomustab meie arusaama kõikidest strateegilistest küsimustest. Suur osa raportist on pühendatud Lissaboni lepinguga kaasnevatele küsimustele.

Sellega seoses tahan juhtida tähelepanu ühele meie koostöö tähtsale tahule. Ühise välispoliitika edust ja elluviidud institutsiooniliste reformide tegelikest tulemustest saavad peamised tegurid, mis määravad Euroopa kodanike usu Euroopa Liidu võimesse kaitsta nende huve, muutuda ja areneda. Pole tähtis, kas see on põhjendatud või mitte – ootused Euroopa Liidu maailmaareenil etendatava rolli järsu suurenemise suhtes on kõrgele kruvitud ning meil ei ole õigust eurooplastele pettumust valmistada.

Kahjuks on Euroopa ajakirjandus viimastel nädalatel näidanud välispoliitikat õigustatult ülimalt halvas valguses, kirjeldades seda kui liikmesriikide vahelist võistlust ametikohtade pärast uues välisteenistuses, kui institutsioonidevahelist kemplemist teemal, milliseid ülesandeid hakkab paruness Ashton täitma tihedamini – kas komisjoni või nõukogu omi –, ning kui Euroopa Parlamendi ebaõiglast heitlust suurema mõjuvõimu nimel.

Te mõistate, et see kahjustab meid sisemiselt. Peale selle on see eriti halb sõnum meie välispartneritele. Lõhestumine muudab meid nende silmis nõrgaks.

Seetõttu kasutan tänasel arutelul juhust ja esitan ühe palve. Kõik need meie hulgast, kellel on oma arvamus ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamise ja väljatöötamise kohta, peavad keskenduma strateegiliselt tähtsatele küsimustele ning püüdma ulatuslikuma dialoogi ja asjaliku suhtumisega saavutada võimalikult kiiresti käegakatsutavad tulemused. Me peame tekitama Euroopa kodanikes tunde, et nad on osa ühtsest Euroopa Liidust, kelle häält on kuulda ja kellel on maailmapoliitikas mõjuvõimu.

 
  
MPphoto
 

  Pino Arlacchi (ALDE). – Austatud juhataja! Resolutsiooni ühisettepanek tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta on väga oluline ning ma olen koos fraktsiooniga ALDE uhke, et sain selle koostamisele kaasa aidata. Resolutsioon on terviklik, sest sellega on hõlmatud kõik desarmeerimise küsimused alates tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsist kuni tuumarelvavabade aladeni.

Kõnealuses resolutsioonis nõutakse, et Lähis-Idas ei oleks tuumarelvi; Venemaaga peetava sõbraliku dialoogi taustal soovitakse ka seda, et Euroopa pinnalt viidaks välja kõik taktikalised lõhkepead. Tihti mainitakse resolutsioonis ka tuumarelvadeta maailma ehk eesmärki, mis tuleks saavutada eraldi konventsiooniga ja ambitsioonika ajakava raames, s.t kiiresti.

Meie resolutsioon on Euroopa vastus president Obama ettepanekule keelustada tuumarelvad. Kõnealust dokumenti tuleks seega pidada sammuks aatomirelva täieliku keelustamise poole. Selle eesmärk on kaotada paradoksaalne olukord, kus ühest küljest on teatud riikidel lubatud tuumaseadmeid seaduslikult vallata, kuid teisest küljest on kõikidel riikidel keelatud omada keemia- ja bioloogilise relva arsenale. Aatomipommid tuleb keelustada ja nende valdamine tuleks ühel heal päeval kriminaliseerida. Olen veendunud, et siinne parlament jätkab liikumist selles suunas veelgi innukamalt ja veelgi selgema pilguga tulevikku.

 
  
MPphoto
 

  Ulrike Lunacek (Verts/ALE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident ja kõrge esindaja! Euroopa Parlamendi raportöörina Kosovo küsimustes on mul väga hea meel kuulda teid ütlemas, et teie meelest on Lääne-Balkani riigid Euroopa välispoliitika keskmes ning Euroopa Liit ei saa endale siin ebaõnnestumist lubada.

Kuid te väitsite, et olukord Bosnias on stabiliseerunud. Proua Ashton, Bosnia on praegu seisukorras, kus stabiilsus ja stabiliseerimine on tegelikult ohtlikud. Kõik ei saa demokraatlikus protsessis osaleda. Praegune põhiseadus – Daytoni põhiseadus – oli stabiilsuse märk 1990. aastatel, aga enam mitte. Milline on teie ja meie kui ELi plaan selle muutmiseks? Te mainisite, et teil on Bosnia kohta strateegia olemas. See tähendab menetlust kõrge esindaja büroos, aga kus on ELi strateegia? Öelge seda mulle, palun. Leian, et EL peaks vastava strateegia välja töötama.

Kosovo puhul väitsite, et EULEX on õnnestunud. See on ainult osaliselt õige. Selles vallas on veel palju teha, näiteks tuleb kaotada viisanõue kodanikele. Proua Ashton, palun teil tagada, et komisjon alustab kohe tööd tegevuskava kallal, mille eesmärk on kinnitada Kosovo kodanikele, et neid ei jäeta üksi.

Kahjuks ei vastanud te kolleeg Brantneri küsimusele. Välisteenistusel oleks vaja rahu tagamisega tegelevat osakonda või peadirektoraati. Te nõustute meiega, et rahu tagamine on oluline, aga kas te järgite seda ka välisteenistuses? Kas te kavatsete luua rahu tagamisele keskenduva peadirektoraadi? Seda oleks vaja, et näidata selgelt, kuhu Euroopa Liit suundub.

Mis puudutab Arnaud Danjeani raportit, siis on mul väga hea meel, et parlamendikomisjon oli nõus sellega, et Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika edasiarendamisel austatakse mõnede liikmesriikide neutraliteeti ja erapooletust. See tähendab, et nad ise otsustavad, kus, millal ja kuidas nad osalevad ja abi osutavad.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: ALEJO VIDAL-QUADRAS
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Geoffrey Van Orden (ECR). – Lugupeetud juhataja! Kui EL toob lisaväärtust, ei ohusta meie suveräänseid huve ega võistle NATO-suguste organisatsioonidega, saame teda toetada.

Enamasti tähendab see teatud olulistes küsimustes ühiste seisukohtade vastuvõtmist ning tsiviilülesannete täitmist humanitaarabi või konfliktijärgse ülesehitus- ja arendustöö valdkonnas, kuigi pean ütlema, et EUPOLi tegevus Afganistanis ei tekita just kuigi suurt usaldust.

Lihtne tõde on see, et teie kui ELi välisministri ülesanne on teenida ELi poliitilise lõimimise eesmärki. Välisteenistuse ja ELi ülemaailmse saatkondade keti tegevusega raskendatakse riigi esindamist paljudes pealinnades, kusjuures kellegi teise välispoliitika edendamiseks kasutatakse veidral kombel meie riikide käest saadud raha.

Meie ees olev raport ELi julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta on ELi sõjalise lõimimise manifest, milles aetakse sõjaliste ja mittesõjaliste kriiside ohjamine ELi rolli õigustamiseks tahtlikult segi. Selles toetutakse võltsile jutule ELi operatsioonide kohta ning üha enam üritatakse segada komisjoni valdkondadesse, mis jäävad õigupoolest meie riikide ja nõukogu vastutusalasse.

Peeaegu igas kõnealuse raporti punktis propageeritakse ELi sõjalise sekkumise järkjärgulist suurendamist NATO ja üksikute Euroopa riikide sõltumatu terviklikkuse arvelt.

Mäletan Suurbritannia leiboristliku valitsuse üht kindlalt eitavat seisukohta läbirääkimistel, kui valitsus väitis, et on vastu mõttele luua eraldi alaline ELi operatsioonide keskus, mis vastutab sõjaliste operatsioonide kavandamise ja elluviimise eest, sest sellega dubleeritaks ilmselgelt NATO ülesandeid, kuna viimase peakorter SHAPE täidab just niisugust rolli.

Paruness Ashton, kui ma rääkisin teile seda 11. jaanuaril, ütlesite, et nõustute minu tollase arvamusega. Praegu paistab, et olete oma meelt muutnud. Tahaksin väga teada, mida te siis nüüd tegelikult mõtlete.

 
  
MPphoto
 

  Nikolaos Salavrakos (EFD).(EL) Austatud juhataja! Gabriele Albertini raport on tõepoolest erakordne ja ma kiidan teda selle eest. Ta on tõsiseltvõetav inimene ja tema raportid on samuti alati tõsiseltvõetavad. Ka paruness Ashtoni ettekanne oli tähtis ja esileküündiv.

Usun, et räägitud on paljudest välispoliitilistest küsimustest, aga minu meelest on kõigi nende küsimustega, mida on kahes raportis välis- ja julgeolekupoliitika nõuetekohase elluviimisega seoses käsitletud, seotud lahutamatult kaks asja: esiteks, Euroopa Liidu piiride selge määratlemine, et kogu liitu koheldaks ühesuguse austusega, ja teiseks, vahendid, teisisõnu raha. Ma ei näinud kummaski raportis vahendite kohta midagi, kuigi viimaste olemasolu on tõhusa välispoliitika elluviimisel kõige esimene nõue.

Minu arvates on uus kord põhjustanud uue üleilmse majandusliku korratuse. Valitseb sotsiaalne ja poliitiline korralagedus ning rahaline segadus koputab uksele. Seega soovin, et paruness Ashton kooskõlastaks vastava temaatika majandus- ja rahanduskomisjoni ning väliskomisjoniga, et me saaks arutada vastuvõetud poliitika toetuseks vahendite eraldamise küsimust.

 
  
MPphoto
 

  Philip Claeys (NI). – (NL) Lugupeetud juhataja! Austatud kõrge esindaja, kardan, et tõite meieni täna kaalumist väärivate valdkondade või käibetõdede nimekirja. Kahjuks sisaldas teie ettekanne väga vähe strateegilist ettenägelikkust.

Milliseid meetmeid pakute te näiteks välja selleks, et tagada suurem vastastikune lähenemine Venemaaga, selmet lasta Venemaal hakata tegema tihedamat koostööd niisuguste paariariikidega nagu Iraan ja Põhja-Korea? Millised on teie ettepanekud seoses Iraani tuumarelva valmistamise püüdlustega? Millisele seisukohale kavatsete asuda islamimaailmas järjest süveneva lääneriikide ja Euroopa vastase meelestatuse suhtes? Sellist suundumust võib täheldada ka kandidaatriikides, näiteks Türgis.

Lugupeetud proua Ashton, kas te olete üha enam pead tõstva poliitilise islamiga silmitsi seistes valmis selgelt ja järeleandmatult kaitsma Euroopa saavutusi, sealhulgas sõnavabadust ning kiriku ja riigi lahusust? Arvan, et EL ei tohi asuda jälle jõuetule seisukohale, nagu mõni aasta tagasi Taani koomiksikriisi ajal.

Sarnaselt Fiorello Proveraga tahan ka mina küsida, kas olete valmis rakendama meie ühist välis- ja julgeolekupoliitikat selleks, et saada kontrolli alla massiline sisseränne Euroopasse. Pean siin silmas nii ebaseaduslikku kui ka seaduslikku sisserännet. Te ei ole sellele küsimusele vastanud.

 
  
MPphoto
 

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). – Lugupeetud juhataja! Tervitan kolme ametit pidavat kõrget esindajat, komisjoni asepresidenti ja välisasjade nõukogu esimeest. Ta täidab kolme ametikohta. Meie raportites käsitletakse varasemat aega. Teie teenistus, paruness Ashton, pidi tähistama uut ajajärku, nii ma siis kõnelengi sellest uuest ajajärgust. Te esindate verivärsket asutust, äsjasündinud institutsiooni, millel on raske lapsepõlv.

Tegemist on hübriidiga, millel on ühendusemeetodi elektrimootor ja valitsustevahelise meetodi diiselmootor. Ta on orb, kelle eeldatavad vanemad – liikmesriigid, nõukogu ja komisjon – silmitsevad teda eemalt, mõningane kahtlus hinges. Euroopa Parlament on valmis vanematest jäänud lünka täitma.

Praeguses varajases etapis on oht, et eriarvamusel olevate institutsioonide huvid ja omavaheline võistlemine võivad kõnealuse teenistuse lõhestada. Meie parlament oli ja on endiselt ELi tugeva välispoliitika kindel pooldaja. Te võite meie peale loota.

Te võite pidada Euroopa Parlamenti oma liitlaseks või ehk ka kohusetundlikuks vahendajaks suhetes nendega, kes tahavad näha teid vaid ühes ametis, mitte kõigis kolmes.

Euroopa Parlament eeldab, et nagu teised institutsioonid, nii on ka see uus asutus meiega seotud institutsioonidevahelise kokkuleppe kaudu, milles nähakse ette selged koostööeeskirjad. Nagu Lissaboni lepingus on sätestatud, kavatseme olla kaasotsustajad finants- ja personalieeskirjade küsimustes, kandes ühtse, mitte lõhestatud Euroopa välisteenistuse vaimu. Palun kaaluge, kas saaksite oma teenistuse pädevust ja poliitilist tähtsust suurendada seeläbi, et nimetate ametisse asetäitjad ehk omamoodi aseministrid, sealhulgas parlamendiga suhtlemiseks. Nii laheneks probleem, et ööpäev on vaid 24 tunni pikkune. Teistmoodi seda lahendada ei saa. Teid vajatakse kõikjal ja me tahame, et te mitmekordistaks oma võimalusi tegutseda meie ja liidu nimel.

 
  
MPphoto
 

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton! Meie, sotsiaaldemokraadid ja demokraadid, usume rahvusvahelisel areenil kindlalt kanda kinnitanud Euroopa Liitu, ühise välispoliitikaga liitu, mis suudab üha keerulisemaks muutuvas maailmas kõneleda ühel häälel; liitu, millel on iseseisvaid valikuid ja samme võimaldav eraldiseisev kaitseidentiteet ning mis täidab erilist rolli rahvusvahelisel tasandil. Pean eelkõige silmas Arnaud Danjeani suurepärast raportit ja soovin selle koostajat tänada tulemusliku koostöö eest.

Tahan teha neli märkust.

Esiteks, viited ÜRO süsteemi kesksele rollile ja nimetatud organisatsioonile esitatud üleskutse tihendada mitmepoolset koostööd on olulised, eriti pärast Lissaboni lepingu jõustumist.

Teiseks toetame tihedat koostööd NATOga. Toonitame siiski, et see ei tohi takistada Euroopa Liidu kaitsevõime sõltumatut edasiarendamist. Vastupidi, nende kahe organisatsiooni erisusi tuleb igakülgselt arvesse võtta ja nad peavad jääma täielikult iseseisvaks, eriti otsuste tegemisel.

Kolmandaks on raportisse minu arvates tarvis punkti, mis käsitleb tõhusamat koostööd Venemaaga, kes on liidu strateegiline partner sellises valdkondades nagu energiajulgeolek, kriisiohje jne.

Lõpetuseks tahan väljendada oma rahulolu sellega, et nüüd nimetatakse raportis üldise desarmeerimise vajadust, sealjuures on rõhk kergrelvastusel, jalaväemiinidel ja kassettlahingumoonal. Kuid samal ajal leian, et Euroopa Parlament peaks võtma selgema seisukoha ja paluma liikmesriikidel president Obama tuumarelvadeta maailma algatust ka tegelikult toetada. Desarmeerimine ja tuumarelva leviku tõkestamine on saavutatav, kui igaüks meist astub sammukese selle lõppeesmärgi poole.

 
  
MPphoto
 

  Norica Nicolai (ALDE). – (RO) Tahan esile tõsta Gabriele Albertini ja Arnaud Danjeani koostatud kahe raporti kvaliteeti. See näitab, et Euroopa Parlamendis töötavad asjatundlikud inimesed. Loodan, proua Ashton, et te kasutate seda asjatundlikkust ära, sest see on meie kõigi huvides.

Eeskätt tahan rõhutada raportis tehtud ettepanekut teostada järelevalvet ELi poliitikavaldkondade üle koostöös siinse rahvaesindusega. Lissaboni lepingu artikli 1 valguses usun, et Euroopa Parlament ja riikide parlamendid võivad kanda ühist vastutust suurema ühtsuse tagamise eest kõnealuses poliitikavaldkonnas.

Siiski tahan mainida, proua Ashton, et me ootame teilt palju selgemat julgeolekupoliitilist strateegiat. Mis puudutab välisteenistust, siis leian, et selle teenistuse ja Euroopa kodanike heaks tööle hakkav personal peaks esindama proportsionaalselt liikmesriikide eriteadmisi, sest kahjuks on väga paljud institutsioonid jõudnud sellise varjatud ebapädevuse ja bürokraatia tasemeni, mille tõttu võidakse rikkuda tulevikupilt ülemaailmse tähtsusega ja ühtsest Euroopa Liidust.

Lõpetuseks tahan esitada teile küsimuse lahingurühmade ja üksuste kohta, mis on loodud, aga mida ei ole kahjuks kasutatud. Need võivad kahjustada julgeolekupoliitika mainet ja ma tahan teada teie arvamust. Mis puudutab Atalanta operatsiooni, siis minu meelest on vaja palju realistlikumat tegutsemist, sest kahjuks on meie jõudude edu piraatlusjuhtumite suure arvu kõrval ebaproportsionaalselt väike.

Aitäh.

 
  
MPphoto
 

  Paul Nuttall (EFD). – Austatud juhataja! Lubage mul rääkida väga avameelselt nagu üks Lancasteri elanik teisega, sest asjad ei lähe praegu just eriti hästi või mis? Tõesti ei lähe. Paruness Ashton, enne ütlesite, et Euroopa vajab usaldusväärset välispoliitikat. Kuidas saab meil olla usaldusväärne välispoliitika, kui kõrge esindaja ise ei ole usaldusväärne?

Te paistate koperdavat ühest kriisist teise suisa nii hoogsalt, et Suurbritannia välisminister oli sunnitud kirjutama teile sel nädalal kirja, paluma teil võtta ennast kokku ja tõusta oma ülesannete kõrgusele. Kuid meie Ühendkuningriigi Iseseisvusparteist kahtlustasime seda kohe alguses. Me olime teie ametissenimetamise vastu, sest leidsime, et te kaotate kindlasti jalgealuse – ja meil oli õigus.

Räägiti, et kui komisjon nimetab teid ametisse, lööb see Tokyo ja Washingtoni pahviks. Aga te ei ole suutnud Washingtoni suursaadikut isegi nimetada, sest vana Barroso pettis teid!

Suurbritannia ajakirjanduses väidetakse koguni, et te lülitate oma telefoni pärast kella kaheksat õhtul välja. Kuid, paruness Ashton, te olete kõrgeima palgaga naispoliitik maailmas. Teile makstakse rohkem kui Angela Merkelile ja Hillary Clintonile. See on ööpäev läbi tehtav töö. Kõige krooniks teatati eile, et teile hangitakse Learjeti lennuk. Arvatakse, et te läbite aastas 300 000 miili. Sedasi jõuate Kuule ja suurem osa inimesi tahaks nüüd, et te sinna jääksitegi.

 
  
MPphoto
 

  Cristian Dan Preda (PPE). – (RO) (Praegu polnud minu kord, aga ma jätkan ikkagi.) Tahan kõigepealt kiita Gabriele Albertinit suurepärase raporti eest. Selles näidatakse, millist rolli peab rahvusvahelisel areenil etendama Euroopa Liit kui üleilmne jõud ja liider.

Mul on eriti hea meel selle üle, et dokumenti lisati punkt 47, milles rõhutatakse piirkondliku koostöö tähtsust idapartnerluse ja Musta mere sünergia raames, sest leian, et just selles valdkonnas võib Euroopa Liidu osalus tuua kaasa tõelise muutuse nii majanduslikus kui ka poliitilises mõttes.

Teisest küljest tahan kiita ka Arnaud Danjeani selle eest, et ta koostas raporti, milles on õnnestunud lühidalt käsitleda nii kõiki Euroopa Liidu julgeoleku- ja kaitsepoliitika probleeme kui ka saavutusi. Minu meelest on kõnealuse poliitika sünni kümnendal aastapäeval Arnaud Danjeani raportis tehtud ettepanekud ülimalt olulised, et parandada ELi võetavaid meetmeid, ning need aitavad kahtlemata kaasa Euroopa kodanike turvalisuse ning lõppkokkuvõttes ka rahu ja rahvusvahelise julgeoleku saavutamisele.

Siinkohal tahan rõhutada üht selle suurepärase raporti konkreetset punkti, milles räägitakse, kui tähtis on partnerlus Ameerika Ühendriikidega kriisiohjamises, rahu tagamisel ja üldistes sõjalistes küsimustes. Seda arvestades ei ole meie USA partnerite algatatud raketitõrjesüsteemi rajamise projekt oluline mitte üksnes minu kodumaa Rumeenia jaoks, kes on otsustanud selles projektis osaleda, vaid ka laiemas mõttes, sest ballistiliste rakettide levik on eurooplastele tõsine oht.

Pean mainima, et toetasin raporti punkti 87 kohta esitatud muudatusettepanekut 34, sest leian, et kui raketitõrjekilbi projekt aitab alustada dialoogi Euroopa tasandil, on viide Venemaaga peetavale dialoogile selles kontekstis mõttetu.

Aitäh.

 
  
MPphoto
 

  Ioan Mircea Paşcu (S&D). – Lugupeetud juhataja! Gabriele Albertini ja Arnaud Danjeani raportid on väga olulised dokumendid, mis on koostatud ülimalt tähtsal ajahetkel – Lissaboni leping on just jõustunud, ELi parlamendil on uus koosseis ja atlandiülene koostöö tundub lootustandvam.

Arnaud Danjeani raportis nimetatakse ELi liikmete ees seisvaid uusi julgeolekuprobleeme. Sellega seoses kutsutakse raportis üles koostama valget raamatut, mis võib tekitada avaliku arutelu ja suurendada ÜJKP nähtavust, luues selgema seose ühelt poolt eesmärkide ja huvide ning teiselt poolt nende saavutamise vahendite ja ressursside vahel.

Raportis tehakse ka konkreetsed ettepanekud – see on väga hea – ning juhitakse tähelepanu valdkondadele, kus tuleb teha suuremaid sõjalisi jõupingutusi. Samal ajal tundub, et mõningaid ettepanekuid, näiteks Euroopa tarnija eelistamise põhimõtte juurutamist kaitsealastes hangetes ja nõuet, et Euroopa kaitsetööstus on kohustatud osalema USA tulevases raketitõrjesüsteemis, on suhteliselt võimatu omavahel kooskõlla viia ning alati ei ole mõistlik iga vajaduse täitmiseks uut institutsiooni luua.

Kui võtta asi kokku, siis olukorras, kus Euroopa on oma sõjalisi kulutusi külma sõja lõpust alates pidevalt vähendanud ja üldsus ei ole nõus toetama mingeid sõjalisi meetmeid, ei peaks ÜJKP käsitus olema üksnes formaalne, vaid samavõrd ka poliitiline. Seega on poliitilise tahte taastamine ÜJKP edu tagamiseks hädavajalik.

Lõpetuseks, see raport on oluline, sest selles puudutatakse väga päevakohast teemat: Euroopa Parlamendi ülesannet ÜJKPs. Tahan tänada Arnaud Danjeani ja oma kolleege nende töö eest.

 
  
MPphoto
 

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanek ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta on mõeldud muu hulgas selleks, et luua Euroopa Liidu enda sõjalised struktuurid. Esitan teile palve asutada eraldi Euroopa Liidu kaitsenõukogu ja sõjaliste operatsioonide keskus. Need aitavad muuta liidu maailmas märkimisväärseks sõjaliseks jõuks.

Ei tohi unustada, et ELi 27 liikmesriigist koguni 21 on ka NATO liikmed. Vaid kuus ELi riiki ei kuulu NATOsse ja suurem osa neist on kuulutanud end neutraalseks. Seega tõstatub oluline küsimus – kas esitatud ettepaneku eesmärk on arendada mõnesid ELi riike või on see ühtlasi suur samm NATOga võistleva iseseisva sõjalise bloki loomise suunas? Isegi keskpikas plaanis ei ole võimalik jääda korraga mõlema organisatsiooni liikmeks. Seetõttu tähendab täna kõnealuse raporti poolt hääletamine tegelikult liidu mittesõjalise olemuse hävitamist, NATOle punase kaardi näitamist ja teise sõjalise bloki rajamise algust.

 
  
MPphoto
 

  Ernst Strasser (PPE). – (DE) Austatud juhataja, proua asepresident, daamid ja härrad! Kõigepealt soovin igati kiita oma kahte kolleegi nende koostatud raportite eest, mis on olnud aluseks väga asjalikule ja suurepäraste tulemustega arutelule. Tahan mainida mõnda juhtpõhimõtet. Esiteks ühise välispoliitika kohta: kahjuks jätab Euroopa praegu mitmehäälse mulje. Palun ja innustan teid, kõrge esindaja, tagama, et me saavutaksime ja tõesti kindlustaksime olukorra, kus Euroopa kõneleb ühel häälel. Kui soovime jõuda üleeuroopalise ühtsuseni, on see ülimalt vajalik.

Teiseks on õige, et mainitud on atlandiüleseid suhteid. Meil on tõesti vaja teha oma Ameerika Ühendriikide kolleegidega tihedat koostööd diplomaatia, majanduse ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas, kuid seda tuleb teha võrdsete partneritena võrdsetel tingimustel. Samuti tuleb kodanike õiguste ja turvalisuse küsimustega tegeleda võrdsetel alustel, mida Euroopa Parlament ka seoses SWIFTi lepinguga lõpuks ometi muljetavaldavalt nõudis.

Kolmandaks on õige, et Lääne-Balkani riigid on tulevikus Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikas ülimalt tähtsal kohal. Me peame tagama nendele riikidele väljavaate saada ELi liikmeks. See tähendab poliitiliselt stabiilseid suhteid, isikute turvalisust ja majanduslikku arengut. Euroopa välisteenistus peaks ja peab – ja Euroopa Parlament on selles küsimuses teie poolel – aitama kaasa kõige selle saavutamisele. Meie silmis on Euroopa välisteenistus mõeldud Euroopa, mitte liikmesriikide jaoks. See on Euroopa vaimus ja heaks töötavate institutsioonide jaoks, mitte kellegi muu huvides tegutsemiseks. Euroopa Parlament on selles vallas teile toeks.

Loomulikult toetan ma ka Saksamaa välisministrit, kes nõuab, et saksa keel peaks olema üks Euroopa välisteenistuse töökeel.

 
  
MPphoto
 

  Wolfgang Kreissl-Dörfler (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton, kallid kolleegid! Jah, meil on vaja ühist välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat, kuid kasutagem seda selleks, et saavutada tuumarelvadeta maailm. Me teame, et see ei juhtu üleöö. Me oleme selle eest liiga kaua võidelnud, et vastupidi arvata. Kuid ehk õnnestub meil koos presidentide Obama ja Medvedeviga jõuda sellele eesmärgile suure sammu võrra lähemale.

Mul on samuti hea meel selle üle, et koalitsioonilepingu järgi kavatseb Saksamaa föderaalvalitsus nõuda USA tuumarelvade väljaviimist Saksamaalt. See oleks selge ja ühemõtteline märguanne. Rõõmu valmistab ka tõsiasi, et NATO peasekretär plaanib korraldada laiapõhjalise arutelu teemal, kuidas jõuda lähemale lõppeesmärgile – tuumarelvadeta maailmale – ilma julgeolekuhuve hooletusse jätmata. Ka see oleks tähtis edasiminek.

Proua Ashton, usun, et hästi üles ehitatud välisteenistuse abil suudate saavutada palju. Seetõttu olen selles küsimuses lootusrikas ning pean ütlema, et paljude kommentaaride tõttu, mida me siin istungisaalis peame kuulma – eriti ühelt Ühendkuningriigi niinimetatud parlamentaarselt rühmituselt –, on Euroopa Parlamendi töö kvaliteet tõesti kõvasti halvenenud.

 
  
MPphoto
 

  Eduard Kukan (PPE). – (SK) Kolleegide Gabriele Albertini ja Arnaud Danjeani suurepärased raportid sisaldavad palju innustavaid mõtteid selle kohta, kuidas tõhustada ühise välis- ja julgeolekupoliitika põhipunkte, samuti selle peamisi rakendusvõimalusi.

Tahan rõhutada, et just praegu, mil arutatakse Euroopa välisteenistuse asutamist ja tulevast tegevust, on väga oluline, et kõnealune teenistus loodaks kohe algusest peale võimalikult läbimõeldud alusele. See tähendab, et tuleb teenida Euroopa Liidu peamisi eesmärke ja püüda kindlustada tema kohta maailmas.

Nagu praegu näha, ei ole see lihtne ülesanne. Juba teenistuse kontseptsiooni kujundamisel on märgata, et põrkuvad Euroopa Liidu mitmesuguste institutsioonide, nende üksikosade ning mõnikord isegi nendesiseste rühmituste ja ka üksikisikute sageli vastandlikud huvid. Siia lisanduvad veel erinevate liikmesriikide riiklikud huvid. Säärases olukorras on tarvis, et kõik jõud ja asjaosalised käituksid selles protsessis vastutustundlikult, avatult ja erapooletult, vaataksid oma egost kõrgemale ega unustaks põhilist ühist eesmärki – luua diplomaatiline teenistus, mis hakkab toimima ühtse üksusena ning teenima vaid Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide huve. Siin on juhil – teil, paruness Ashton – väga tähtis roll. Oleks halb, kui vajaduse näha üldpilti varjutaksid erihuvid ning soov suruda teiste arvelt iga hinna eest peale oma arvamust, et toonitada oma tähtsust ja seisust. Nende jõupingutuste tulemus näitab, kas me ka tegelikult muretseme tugevama Euroopa Liidu pärast või on siin tegemist järjekordse demonstratsiooni ja jõukatsumisega selle nimel, kelle positsioon Euroopa Liidu struktuurides on kaalukaim.

 
  
MPphoto
 

  Roberto Gualtieri (S&D). (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid, austatud kõrge esindaja / komisjoni asepresident! Tahan rõhutada, et me arutame Euroopa Parlamendi koostatud kolme erakordset ja kõikehõlmavat dokumenti, mis sisaldavad selgeid seisukohti ja kindlaid valikuid ning mille suhtes on saavutatud üksmeel Euroopast ja selle tulevikust hoolivates parlamendifraktsioonides. See on oluline asjaolu, mis näitab Euroopa Parlamendi tahet ja suutlikkust pakkuda end välja ÜVJPs ja ÜJKPs keskse rolli täitjana, lähtudes Lissaboni lepingu nii-öelda paindlikust tõlgendusest.

Välisteenistuse ülesehitamisel ei kavatse me täita seda rolli mitte üksnes selleks, et kindlustada Euroopa Parlamendile eesõigused, vaid ka selleks, et aidata kujundada teenistusest asutus, mis on võimeline tagama ELi välistegevuse järjepidevuse ja tõhususe, tugevdades samal ajal ühendusemeetodit ja laiendades selle rakendusala.

Mis puutub Arnaud Danjeani raportisse, siis tahan toonitada, et mitmepoolse tegevusega seoses on siin välja pakutud strateegilise sõltumatuse idee, mis on eeltingimuseks Ameerika Ühendriikidega strateegilise partnerluse tugevdamisel. Veel soovin esile tõsta tõsiasja, et Euroopa Parlament nõuab üksmeelselt operatsioonikeskuse loomist ja mul on hea meel, et te, kõrge esindaja, olete kinnitanud oma valmisolekut arutada seda mõtet põhjalikumalt.

Tuumarelva leviku tõkestamist käsitleva resolutsiooniga seoses soovin rõhutada, kui oluline on näha vaimusilmas tuumarelvadeta maailma ja mõista üheselt hukka iganenud taktikalised tuumarelvad, ning kui väärtuslikud on mõnede Euroopa valitsuste hiljuti vastu võetud vastavasisulised seisukohad. Seega on Euroopa Parlamendi sõnum selge, realistlik ja tulevikku vaatav ning me loodame, et kõrge esindaja mõistab ja toetab seda.

 
  
MPphoto
 

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Lubage kiita kolleege Gabriele Albertinit ja Arnaud Danjeani kõikehõlmavate ja ettenägelike välis- ja julgeolekupoliitika raportite eest.

EL peab saama üleilmseks jõuks, nagu te, kõrge esindaja, ütlesite. Kuid seitsme protsendiga maailma rahvastikust ja ühe viiendikuga SKPst on see võimalik üksnes tihedama üleatlandilise koostööga, mis põhineb ühistel väärtustel.

Kõigepealt peab EL näitama üles otsustavat tahet töötada välja ühtsed strateegiad viies ülimalt olulises valdkonnas, s.t ühised strateegiad Hiina, Venemaa, Lähis-Ida rahuprotsessi, Afganistani ja energiajulgeoleku kohta.

Meie usaldusväärsust ja tegusust maailmas vähendab endiselt suurel määral see, et sageli ei ole me suutnud neis valdkondades ühisele seisukohale jõuda. Teie peamine ülesanne on viia ellu oma suurepärane kava ühtse poliitilise strateegia väljatöötamise ja kollektiivse vastutuse võtmise kohta.

Mul on hea meel selle üle, et kolleeg Arnaud Danjeani raportis sisaldub lõige 10, milles nõutakse nõukogult ja komisjonilt küberohtude analüüsimist ning heal taval põhinevate tõhusate meetmete kooskõlastamist sellistele ohtudele reageerimisel. Kübersõda ei ole tulevikuprobleem – sellest on saanud igapäevane nähtus. Seetõttu peab EL töötama viivitamatult välja Euroopa küberjulgeoleku strateegia.

Lõpetuseks, mis puudutab Euroopa välisteenistust, siis leian, et selle loomisel tuleks arvestada õiglast geograafilist tasakaalu ning tagada kvoodisüsteemi kohaldades võrdsed võimalused kõikide, nii uute kui ka vanade liikmesriikide esindajatele. Ainult nii kindlustatakse uue diplomaatilise teenistuse tõhusus, läbipaistvus ja ka usaldusväärsus.

Edu teile, kõrge esindaja, ja aitäh.

 
  
MPphoto
 

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Kõrge esindaja Catherine Ashton palus meil täna hommikul muuta oma mõtlemist, lõpetada vastuseis institutsioonilistele muutustele ja hoiduda kitsarinnalisest riiklike huvide kaitsmisest. Kui Euroopa Parlamendil on ÜVJP kohta öelduga tõsi taga, peame selgesõnaliselt teada andma, et toetame tugevat, laiahaardelist ja kõikehõlmavat välisteenistust ega hakka oma eesõigusi kasutades esindama kildkondlikke huvirühmi, kelle eesmärk on piirata teenistuse pädevust ja seega ka tõhusust.

See peaks tähendama, et ametikohti täidetakse üksnes saavutusi arvestades ning kohe algusest peale määratakse inimesed kohtadele liikmesriikide välisministeeriumidest kõikjalt üle Euroopa Liidu. See tähendab, et sellised küsimused nagu energiavarustus ja keskkonnapoliitika hõlmavad strateegilisi kavasid. See tähendab üleilmse haardega organisatsioonilisi üksusi, mis annavad õige kaalu Aafrika-küsimusele ja atlandiülestele suhetele, samuti Aasiale, Ladina-Ameerikale ja meie naabruskonnale. See tähendab piisavaid finantsvahendeid – mitte ainult kiireks reageerimiseks või humanitaarabiks, vaid ka selleks, et eraldada raha uute poliitiliste eesmärkide täitmiseks. See tähendab, et tuleb kiita heaks Catherine Ashtoni otsus eelistada katastroofiturismile katastroofidele reageerimist; see tähendab, et ta annab finantsplaneerimisele vajaliku suuna. See tähendab, et Euroopa Parlament peab toetama uut, rahvusvahelist praktikat kajastavat esindamise korda, mitte jääma tingimata varemkehtinud eeskirjade juurde.

Lõpetuseks on mul hea meel näha, et komisjoni esindajale määratud koht on täna hommikul tühi. Kõikidele, kes pooldasid Lissaboni lepingut, tahan öelda, et me ei tohiks seada ei komisjonile ega ka iseendale takistusi Lissaboni lepingu täieliku elluviimise toetamisel.

 
  
MPphoto
 

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Liidu välispoliitika on jõudmas uude etappi, nagu paruness Ashton ja Gabriele Albertini täna hommikul ütlesid.

Aluslepingu artikkel 21 sätestab objektiivsed põhimõtted. Samuti luuakse lepinguga uued ametikohad: liidu kõrge esindaja, komisjoni asepresident ja Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja. Ette nähakse ka Euroopa välisteenistus, minu kolleegi Arnaud Danjeani raporti teemaks olev uus julgeoleku- ja kaitsepoliitika jne.

Nende uuendustega tahetakse anda Euroopa Liidule maailmas palju suurem mõjuvõim ning ma leian, et tippkohtumised kolmandate riikidega on endiselt parim viis selle saavutamiseks. Euroopa Liit ei korralda palju tippkohtumisi üksikute riikidega, aga me peaksime sellele tähelepanu pöörama.

Möödunud nädalal aset leidnud tippkohtumine Marokoga oli esimene omataoline kokkusaamine Araabia riigiga, millega näidati ka seda, et Marokole antakse eelisseisund. Mulle oleks meeldinud, kui te oleksite seal osalenud, proua Ashton. Kahjuks ei olnud kohal ka Maroko kuningat. Tema puudumine tähendas, et tippkohtumine, mis oleks pidanud olema ajalooline, kaotas oma mõju ja tähtsuse ega olnud tulemuslik.

Loodan, et Barcelonas toimuv Vahemere Liidu tippkohtumine on delegatsioonide taseme poolest edukas.

Meelehärmi valmistab ka see, et kevadeks kavandatud tippkohtumine president Obamaga jääb ära. Nagu Gabriele Albertini raportis on märgitud, annab Lissaboni leping meile vahendid Ameerika Ühendriikidega peetava dialoogi süvendamiseks. Nii seda kui ka muid teemasid oleks saanud tippkohtumisel arutada.

Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid ei tohiks lasta käest võimalust käsitleda kahepoolseid küsimusi ning praegu maailmas kuhjuvaid konflikte ja probleeme kõrgel tasemel. Paradoksaalne oleks olukord – ma kohe lõpetan – kus nüüd, mil meil on olemas Lissaboni leping, tekib oht, et me muutume tähtsusetuks maailmas, mida mõned nimetavad juba lääneriikide järgseks või Ameerika-järgseks maailmaks.

 
  
MPphoto
 

  Libor Rouček (S&D). – (CS) Lugupeetud kõrge esindaja, daamid ja härrad! Oma kõnes tahan juhtida tähelepanu vajadusele luua partnerlussuhe Venemaaga. ELi liikmesriigid ja Venemaa seisavad silmitsi paljude ühiste probleemide ja ohtudega. Pean silmas terrorismivastast võitlust, massihävitusrelvade levikut, piirkondlikke konflikte Lähis-Idas ja Afganistanis, kliimamuutusi, energiajulgeolekut, sealhulgas tuumajulgeolekut jne. Ei Euroopa Liit ega ka Venemaa suuda lahendada neid probleeme üksi. Koostöö on vajalik ning peaks moodustama aluse uue kõikehõlmava lepingu sõlmimisele ELi ja Venemaa vahel.

Seetõttu tahan kutsuda kõrget esindajat üles kasutama ära oma uusi volitusi ja kiirendama Venemaaga peetavaid läbirääkimisi. Samuti tahan paluda teil, lugupeetud paruness, kasutada oma uut pädevust selleks, et kooskõlastada tõhusamalt üksikute liikmesriikide ning meie ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse kaasatud üksikosaliste seisukohad, sest vaid nii saame tagada ühtse tegutsemise ja edendada selliseid väärtusi nagu inimõigused, demokraatia, õigusriik, võrdsus ja erapooletus vastastikustes suhetes.

 
  
MPphoto
 

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel mõlema raporti üle, ma toetan neid ja kiidan kumbagi raportööri nimetatud dokumentide koostamise eest.

Nüüd kaks märkust. Esiteks, Arnaud Danjeani raportiga seoses tahan tõstatada küsimuse, mis on pannud mitmes ELi liikmesriigis paljusid kulmu kergitama. Räägin konkreetselt Pariisi ja Moskva vahel eraldi peetavatest kõnelustest, mis puudutavad nelja Mistral-tüüpi sõjalaeva võimalikku müümist Venemaale.

Mistral-tüüpi sõjalaev on teadaolevalt rünnakulaev. On tegelikult väga murettekitav, et mõned ELi liikmesriigid tegelevad relvamüügiga kolmandatele riikidele, kui see võib teiste ELi liikmes- või naaberriikide julgeolekut väga suurel määral halvendada.

Lissaboni lepingus on sätestatud ühised kaitse-eesmärgid ning klausel solidaarsuse kohta julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas. Seega, mida peaksid Euroopa Parlament ja teised ELi institutsioonid teie arvates nõudma? ELi siseseid ühiseid eeskirju, mis käsitlevad relvamüüki ELi liikmesriikidest kolmandatele riikidele.

Mis puudutab Gabriele Albertini raportit, siis tahan rõhutada, et Ida-Aasia stabiilsus ja julgeolek on väga olulised. Meil on hea meel nii Taibei kui ka Pekingi püüdluste üle parandada riikidevahelisi suhteid ning süvendada dialoogi ja tegelikku koostööd. Seda arvestades peaks EL toetama väga Taiwani osalust Rahvusvahelises Tsiviillennunduse Organisatsioonis ja ühinemist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga, sest Taiwani kaasatus mõlemasse organisatsiooni on ELi ja maailma seisukohast oluline.

 
  
MPphoto
 

  Zoran Thaler (S&D).(SL) Lugupeetud kõrge esindaja! Olen teiega täiesti nõus, kui ütlete, et teie esmane eesmärk on saavutada parem ja usaldusväärsem Euroopa välispoliitika ning suurem stabiilsus ja julgeolek Balkani riikides, s.o meie maailmaosas.

Me tõesti ei saa lubada selles vallas ebaõnnestumist. Seetõttu soovitan teil keskenduda kahele asjale: esiteks Kreeka ja endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi vaheliste suhete kiirele parandamisele, et liikmesriik Kreeka saaks oma põhjapiiride küsimuses lõpuks ometi kergendatult hingata; teiseks püüetele selle nimel, et Serbia eelistaks oma kunstlikus Euroopa Liidu ja Kosovo vahel valimise dilemmas Euroopa Liitu, s.t et ta ei eraldaks ennast teistest. Vahest oleks hea mõte meenutada meie Serbia sõpradele üht olulist tõsiasja – Serbia ja Kosovo saavad taas kokku, kui nad mõlemad on saanud Euroopa Liidu liikmeks.

 
  
MPphoto
 

  Michael Gahler (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, komisjoni asepresident! Täna istute te teisel pool. Mul ei ole midagi selle vastu, kui te iga kuu poolt vahetate.

Selle arutelu lõpp paistab ja mitmed peamised hinnangud on selgunud. Me tahame, et te juhiksite välisteenistust, kus te – nagu üks kolleeg juba mainis – täidate korraga kahte ametikohta. Need kaks ametikohta peaks jääma ka ainsaks dubleerimiseks – me ei vaja oma struktuurides topelttegevust. Tagada tuleb ühendusemeetodi säilimine ning seda mitte üksnes eelarve ega Euroopa Parlamendi poolse järelevalve vallas. Et kõik oleks täiesti selge – uus teenistus ei tohi olla lelu, millega mängivad vaid välisministrid, kes on solvunud, et neid ei kaasata enam Euroopa Ülemkogu tegevusse. Sama kehtib teenistuse personali ametissenimetamise ja oluliste ametikohtade täitmise kohta.

Mis puutub Arnaud Danjeani raportisse, siis tahan anda täieliku toetuse raportööri võetud kursile. Alalise operatsioonide keskuse osas olen, nagu Geoffrey Van Ordengi, märganud, et paruness Ashton on pärast tema ärakuulamist selles küsimuses meelt muutnud ja pean ütlema, et minu meelest õiges suunas. Te olete tagasilükkamise etapist liikunud edasi proovietappi. Olen endiselt seisukohal, et kui me tahame kavandada tsiviil- ja sõjalisi missioone välisteenistuses täiesti ühtselt, siis oleks mõistlik juhtida teenistust omaenda operatsioonide peakontorist.

Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni ettepaneku kohta luua rahu tagamise peadirektoraat ütleksin, et erinevalt siinse istungisaali kõige vasakpoolsemas osas istuvatest kolleegidest usun ma, et kogu Euroopa Liit ja eelkõige selle välispoliitika ongi üks ainulaadne rahutagamisprojekt. Seepärast ei ole ma veendunud, kas me peaksime nimetatud projekti üheainsa osakonnaga piirama.

 
  
MPphoto
 

  María Muñiz De Urquiza (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Me leiame, et uued institutsioonid vajavad sisseelamiseks natuke aega, aga arvame ka seda, et me ei tohiks valvsust kaotada. Tähtis ei ole mitte see, et kõrge esindaja oleks kohal igal pool, kus on tegemist Euroopa välispoliitikaga, nagu mõned nõuavad. Tähtis on see, et Euroopa Liit oleks rahvusvahelisel areenil esindatud ja suudaks kaitsta oma seisukohti. Niisugune on täna arutuse all olevate raportite mõte.

Seetõttu pooldame Euroopa Liidu laiaulatuslikku poliitikat, mis põhineb eelkõige inimõiguste vallas koostööl kõikide meie huvisfääri kuuluvate riikidega Valgevenest Kuubani. Seda poliitikat tuleks rakendada igas riigis, kus meil on inimõiguste, julgeoleku ja üleilmsete probleemidega seotud huvisid, sest Euroopa Liit suudab olukorda muuta, nagu näitas Hispaania eesistumise ajal Genfis toimunud inimõiguste nõukogu istungjärgul saavutatud liikmesriikide enamuse ühine seisukoht. Niisuguse seisukohani tuleb jõuda ka Lähis-Ida ja Kuuba küsimuses. Tegemist on ettevaatava ja reformistliku edasiminekuga Euroopa Liidu välistegevuses. Meie tahame tugevat ja tõelist Euroopa välisteenistust, mis toetab kõrge esindaja tööd ja vastab ka Euroopa Parlamendi püüdlustele.

 
  
MPphoto
 

  Krzysztof Lisek (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja, proua Ashton! Tahan väljendada rahulolu selle üle, et saame täna ühist välis- ja julgeolekupoliitikat ning ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat koos arutada. Hoolimata mõnest vastakast häälest tahan öelda, et kindlasti soovib suurem osa siinsest parlamendist teile head ja ootab ühise välis- ja julgeolekupoliitika kujundamist ning sellise asjatundliku välisteenistuse rajamist, kus te saate kasutada ära kõikide Euroopa Liidu liikmesriikide parimate diplomaatide oskused.

Meie tänane arutelu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle põhineb julgeoleku ja kaitse allkomisjonis minu ülemuse Arnaud Danjeani koostatud suurepärasel raportil. Loomulikult peab liit töötama välja ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raamistiku. Meid ootavad paljud ülesanded – mitte üksnes konfliktid, vaid ka looduskatastroofid, terrorismioht jne. Seega peame kindlustama oma operatiivset võimekust. Liit peab hoolitsema oma julgeoleku eest, aga tegutsema aktiivselt ka üleilmsete probleemide lahendamisel. See ei ole võimalik ilma hea koostööta meie liitlastega teisel pool Atlandi ookeani. Minu arvates ootavad tegelikult kõik, et teil õnnestub alustada sisukat dialoogi ja tekitada tihe koostöö Euroopa Liidu ja NATO vahel – mitte üksnes seetõttu, et suurem osa ELi liikmesriikidest kuulub NATOsse, vaid just mainitud probleemide tõttu.

Paruness Ashton, et lõpetada humoorikamal toonil, tahan väljendada lootust, et te ei ole saatnud oma telefoninumbrit mitte ainult Henry Kissingerile, vaid juba ka Hillary Clintonile.

 
  
MPphoto
 

  Proinsias De Rossa (S&D). – Lugupeetud juhataja! Tahan tunnustada asepresident Ashtonit tulevikku vaatava ja sisuka kõne eest.

Põhjus, miks mõned inimesed ei ole teiega, asepresident Ashton, rahul, on selles, et te ei ole agressiivne kindral ega isegi mitte kitsarinnaline natsionalist. Mind rõõmustab eriti see, et te pidasite riikidevahelistes suhetes tähtsaimaks õigusriigi põhimõtete järgimist ning ma õhutan teid seda ka Lähis-Idas aktiivselt nõudma. Samuti meeldis mulle see, et te peate kollektiivse heaolu põhimõtet olulisemaks kui liikmesriikidele tekkivat vähest kahju.

Hetkel on Lähis-Ida vast kõige plahvatusohtlikum piirkond, kus võib puhkeda kaugele leviv sõda. Teil tuleb teha tihedat koostööd Ameerika Ühendriikidega ning nõuda, et selles küsimuses edasiliikumisel võetaks keskseks lähtealuseks nõukogu 8. detsembri avaldus.

Lõpetuseks tahan soovitada tungivalt teil toetada mõtet poliitikast, mille kohaselt oleks Lähis-Ida tuumarelvavaba ala.

 
  
MPphoto
 

  Andrey Kovatchev (PPE). – (BG) Leian, et Arnaud Danjeani ja Gabriele Albertini raportid tähistavad sammu hädavajalike ühiste tulevikueesmärkide saavutamise suunas, mille järgi Euroopa Liit on rahu ja julgeoleku kaitsmisel maailmajõud, ning ma tänan raportööre selle eest.

Kahanevad kaitse-eelarved ja praegune majanduskriis näitavad üheselt, et kui meie sooviks on maailmas ühel häälel kõnelev Euroopa ja kui me nõuame kindlalt enda austamist, peame kasutama olemasolevaid vahendeid mõistlikumalt ja tõhusamalt.

Lissaboni lepinguga kindlustatud Euroopa Kaitseagentuuril on ülimalt oluline ülesanne parandada meie suutlikkust kollektiivsete hangete, ressursside koondamise ja ühiste väljaõpete kaudu. Liidu võimekuse ja tõhususe parandamiseks tuleb ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames kasutada ära nii tsiviil- kui ka sõjalise tegevuse koosmõju.

Loodan, et Catherine Ashton kui Euroopa Kaitseagentuuri juht ja liidu kõrge esindaja etendab selles vallas aktiivset rolli. Lõpetuseks, proua Ashton, soovin teile palju edu ühise välisteenistuse loomisel. Eeldan, et teenistuse personali ametissenimetamisel järgitakse geograafilise tasakaalu põhimõtet, nii et kõnealune teenistus võiks esindada tõepoolest kogu Euroopa Liitu. Teie töö õnnestumine on Euroopa huvides.

 
  
MPphoto
 

  Ágnes Hankiss (PPE). – (HU) Kallid kolleegid! Kõigepealt tahan tänada Arnaud Danjeani raporti eest, mis on kõikehõlmav ja samal ajal igas konkreetses küsimuses põhjalik. Mina ise tahan rääkida vaid ühel teemal. Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas on palju riike, sealhulgas minu kodumaa Ungari, kes tahaks täieõiguslike ja võrdsete liikmetena teha aktiivset koostööd Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas. Samas ei saa nad kõigile teadaolevatel ajaloolistel põhjustel olla ei materiaalsete vahendite ega ka võimekuse või isegi teadmusbaasi poolest võrdsed praeguste suurimate riikidega. Seetõttu andsin poolthääle nendele esitatud muudatusettepanekutele, millega püütakse lihtsustada nimetatud valdkonnas osalemist ja teistele järele jõudmist. Ühest küljest puudutab see teema praegust struktuurset koostööd, mida võiks ja oleks vahest tulnud kujundada nii, et sellest ei saaks suurimate ja tugevaimate liikmesriikide eliitklubi, teisisõnu – et selle raames ei esitataks kõikidele osalejatele ühtseid ja ühesuguseid nõudmisi, sest sel juhul jäävad teatud riigid koostööst eemale. Selle asemel tuleks väiksematel riikidel võimaldada osalemist vastavalt nende konkreetsetele võimalustele. Teisest küljest tuleb rajada vastavad väljaõppevõrgustikud. Tahan tänada julgeoleku ja kaitse allkomisjoni esimeest selle eest, et ta need punktid raportisse lisas.

 
  
MPphoto
 

  Ivo Vajgl (ALDE). – (SL) Austatud juhataja, paruness Ashton! Soovin täna kiita mõlemat raportööri, kes on nii osavalt juhtinud seda arutelu, mille tulemusena võetakse vastu käesolev dokument või pigem nii Gabriele Albertini kui ka Arnaud Danjeani koostatud dokumendid.

Ütleksin, et need dokumendid kiidetakse heaks õigel ajal, paruness Ashtoni ametiaja alguses. Oleme üksikasjalikult näidanud, mida ma Euroopa Liidu välispoliitikalt ootame. Paruness Ashton, te kasutasite väga hästi juhust ja võtsite neid kaht ülimalt konkreetset raportit oma maailmapildi kujundamisel arvesse ning ma hindan teid selle pärast. Muidugi ei hakka ma teid alati kiitma, kui te just ei selgita oma arvamust konkreetsete probleemide, dilemmade ja kriiside kohta. Täna tahan teile tunnustust avaldada eelkõige selle eest, et te tegite kriitilise märkuse Iisraeli valitsuse poolt ebaseaduslike asunduste rajamise kohta.

Lõpetuseks lubage mul lisada, et minu meelest peaksime tulevikus pöörama suuremat tähelepanu Jaapanile, meie ammusele ja usaldusväärsele sõbrale, mitte olema nii sisse võetud Hiinast ja teistest kiiresti arenevatest riikidest.

 
  
MPphoto
 

  Piotr Borys (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja, proua Ashton! Tõenäoliselt kõnelen ma kõigi siin istungisaalis viibijate nimel, kui väidan, et välispoliitika on üks tõsisemaid Euroopa Liidu probleeme, ning me loodame, et teie juhtimisel, proua Ashton, saab Euroopa Liidust maailmas selle poliitika tõeline kujundaja.

Keskendun kahele valdkonnale. Esimene on Lähis-Ida poliitiline olukord. Ootame teilt selget seisukohta terrorismivastase võitluse strateegia suhtes. Peamiselt loodame, et olukord nimetatud piirkonnas, eelkõige Afganistanis, kujuneb selliseks, et sealt saab lahkuda. Tahan siinkohal teha ettepaneku kasutada kõiki vahendeid, sealhulgas põhiliselt tsiviiloperatsioone selleks, et moderniseerida see riik, mis on praegu, pärast 30-aastast pidevat sõda varemetes. Leian ka, et poliitiline kaasatus Afganistani taastamisse on selle riigi stabiliseerimise põhitegur. Teiseks valdkonnaks on Iraan, mis etendab hetkel sealse piirkonna välispoliitikas peamist rolli. Arvan, et sekkumine tuumarelva leviku vastasesse võitlusesse on hädavajalik ja see ülesanne langeb samuti teie õlule. Soovime teile palju edu ja usume, et te suudate oma töö ja Ameerika poliitika omavahel hästi kooskõlla viia.

Minu meelest on poliitiline olukord Afganistanis, Pakistanis, Indias ja Iraanis maailma julgeolekupoliitika seisukohast ülimalt tähtis. Nii et, proua Ashton, teie osa siin on hindamatu.

 
  
MPphoto
 

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE). – (ES) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton! Te nimetasite Somaali poolsaarel korraldatavat piraatlusevastast operatsiooni Atalanta edukaks.

Kuid möödunud nädalal toimusid massilised piraatide rünnakud baski, Hispaania ja Prantsusmaa kalalaevade vastu ning see sundis kalalaevastikku piirkonnast lahkuma ja minema aladele, kus neid küll kaitstakse, aga kus ei ole kala. Unustada ei tasu ka neid sadu inimesi, keda hoitakse endiselt erinevatel laevadel pantvangis.

Palun teil kohaldada kõnealuses operatsioonis Euroopa Parlamendi poolt detsembris vastu võetud resolutsiooni, et kalalaevu kaitsta ja seda kaitset laiendada. Ühtlasi nõuan, et mõeldaks uuesti läbi strateegiad ning vaadataks kiiremas korras üle selles India ookeani operatsioonis kasutatavad võtted ja operatsiooni kohapealse teostamise viisid.

 
  
MPphoto
 

  Struan Stevenson (ECR). – Austatud juhataja! Pühapäeval hukkus 58 ja sai tõsiselt vigastada 140 inimest, kes püüdsid Iraagi valimistel kasutada oma hääleõigust. Kuid vägivald, hirmutamine ning rünnakute ja väljapressimisega ähvardamine ei peletanud miljoneid julgeid iraaklasi hääletuskastide juurest eemale.

Korduvalt on üritatud valimistulemusi muuta ja moonutada. Viiesaja ilmaliku ja mittelahkusulise kandidaadi ärakeelamine vastutuse ja õiguse pseudokomisjonis, mitu pommirünnakut valimiste päeval ning ülimalt kahtlane viivitamine tulemuste teatavakstegemisega on kõik rahutukstegevad märgid räpasest mängust.

Iraani kurjakuulutav sekkumine on olnud nende valimiste püsitunnus ning nüüd tuleb meil Iraanile saata järgmine karm hoiatus: ärgu ta püüdkugi upitada Iraagis võimule talle alluvat peaministrit, ärgu ta püüdkugi jätta iraaklasi pettusega ilma demokraatlikest õigustest ja tekitada Iraagis uut lahkusulist kaost, sest lääneriigid hoiavad tal silma peal ja ta on meie pingsa tähelepanu all.

 
  
MPphoto
 

  Andrew Henry William Brons (NI). – Lugupeetud juhataja! Euroopa Liidu lepingu artikli 18 järgi on paruness Ashtoni ülesanne aidata välja töötada ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mida ta viib ellu nõukogu mandaadiga; nõukokku kuuluvad mõistagi rahvusriikide esindajad. Kuid samas artiklis on öeldud, et ta peab olema üks komisjoni asepresidentidest ja tegutseb komisjoni koosseisus. Lisaks saan ma aru, et välisteenistuse ametikohtade täitmisel eelistatakse komisjoni endisi töötajaid diplomaatilisele ja välisministeeriumide personalile.

Paruness Ashton, on selge, et teie ülesanne on nõrgendada järjepidevalt liikmesriikide välispoliitilist mõjuvõimu – mitte ainult üksikriigiti, vaid nõukogu raames ka kollektiivselt. Teile ja teie ametijärglastele annab nõukogu mandaadi üksnes formaalselt. Tegelikku juhtrolli etendab ELi välispoliitikas komisjon. Liikmesriikide ja nõukogu tähtsust aina vähendatakse.

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Grzyb (PPE). – (PL) Gabriele Albertini raporti peamine mõte on ühtne ja tõhus poliitika. Kiidan teda selle raporti eest, samuti tunnustan Arnaud Danjeani.

Tahaksin rõhutada, et selle töö tegemisega seondub ka personaliküsimus. Raportis räägitakse Euroopa välisteenistusest ning kuigi dokument käsitleb 2008. aastat – kahju, et ei vaadelda juba 2009. aastat –, saab sellest nüüd Catherine Ashtoni juhitava teenistuse raames tegelikult tehtava töö omalaadne mõõdupuu. Minu meelest on siin ülimalt oluline meie nõutav geograafiline tasakaal, samuti on selles töös suur kaal nii Euroopa Parlamendil kui ka riikide parlamentidel. Selged värbamistingimused ja Euroopa Parlamendi osa teenistuse loomisel on teemad, mida hakatakse selles istungisaalis põhjalikult hindama.

Tahaksime paluda, et see protsess oleks selge, lihtne ja meile arusaadav, sest meie esindame üksikuid valijaid, kellest Euroopa Liit ju tegelikult koosneb.

 
  
MPphoto
 

  Jelko Kacin (ALDE). – (SL) Tahan avaldada siirast tänu mõlemale raportöörile, Gabriele Albertinile ja Arnaud Danjeanile.

Tuletan teile meelde traagilist sündmust Belgradis 12. märtsil seitse aastat tagasi. Pean silmas Serbia endise peaministri Zoran Đinđići mõrva. Ta tapeti, et takistada Serbia olukorra normaliseerumist ning riigi demokratiseerimist ja euroopalikuks muutmist. Kuid see ei peatanud alanud muutusi. Neid õnnestus vaid edasi lükata. Sellel juhtumil oli halb mõju ka naaberriikidele ja kogu piirkonnale.

Proua Ashton, palun teil aidata ja julgustada Euroopa-meelseid jõudusid kõikjal meie vahetus läheduses. Teil tuleb tegutseda õigeaegselt ja ennetavalt. Te olete võtnud enda kanda uue institutsiooni ja ülesande, mis tegelikult kätkeb kahte ülesannet kahes institutsioonis ning teist on saamas sisuliselt kahekordne juht. Tagasiteed ei ole ei teie ega ka meie jaoks. Kuna minna saab ainult edasi, loodan, et õigustate meie usaldust.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! Kõikehõlmavate raportite koostamiseks on tavaliselt vaja anda erinevaid hinnanguid ja see kehtib ka siinsel juhul. Seega pooldan mina ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mille raames võideldakse ebaseadusliku sisserände, viisapettuste, kurjategijate turismi ja varjupaiga võltstaotluste vastu. Samuti pooldan ma ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, mille kohaselt kindlustatakse Schengeni ala piire ning asutakse otsustavalt võitlusse organiseeritud kuritegevuse vastu. Kuid ma suhtun kriitiliselt ühisesse välis- ja julgeolekupoliitikasse, mille eesmärk on anda ELile aktiivne roll juba ÜRO ja NATO pädevusse kuuluvates sõjalistes küsimustes. Seesugusele poliitikale olen ma vastu. Niisuguse topelttegevusega ei tohiks nõustuda – mõistagi avaldan ma arvamust neutraalse riigi esindaja erilisest vaatenurgast. Olen vastu ka viisanõude kaotamisele, mis on Balkani riikide suhtes läbimõtlematu, sest vaid mõne kuu pärast on ligikaudu 150 000 makedoonlast teel Kesk-Euroopa poole ning kaks kolmandikku neist on juba ebaseaduslike sisserändajate sekka kadunud.

Kindlasti ei ole see õige viis Euroopa kodanike julgeoleku suurendamiseks – sellega ei aidata turvalisusele üldse kaasa ja loomulikult ei kasvatata nii ka kuidagi meie kodanike soovi Euroopat laiendada.

 
  
MPphoto
 

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Mulle valmistab muret, et varasematel konverentsidel ei ole tuumarelva leviku tõkestamise valdkonnas käegakatsutavaid tulemusi saavutatud. Need relvad ja see tehnoloogia levivad. Järjest suureneb oht, et tuumatehnoloogia võib langeda kuritegelike ja terroristlike organisatsioonide kätte.

Liit peaks selles vallas ühiselt tegutsema ning võtma maailmatasandi otsustajana nimetatud küsimuses ühtse seisukoha, et tugevdada kõiki kolme sammast, millel tuumarelva leviku tõkestamise leping püsib, ning tagada tuumarelva leviku tõkestamise eeskirjade ja meetmete üldine jõustamine ja rakendamine. Minu meelest peab tuumarelva leviku tõkestamisest saama üks Euroopa Liidu põhisihte ning tihedat dialoogi tuleb alustada kõikide tuumariikidega, mitte üksnes USA ja Venemaaga. Tuumarelv on paljudel riikidel, mitte üksnes ÜRO Julgeolekunõukogu viiel alalisel liikmel. Seetõttu peaks liit üleilmse julgeoleku huvides tegema poliitilisi ja diplomaatilisi jõupingutusi, et saavutada Iisraeli, India, Pakistani, Põhja-Korea ja teiste selliste riikide ühinemine tuumarelva leviku tõkestamise lepinguga.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Lugupeetud juhataja! Kõigepealt tahan väljendada tänu tehtud ettepanekute eest ja öelda, et pidasin seda arutelu meie strateegilise suuna sedastamisel väga oluliseks ja väärtuslikuks.

Alustuseks tahan märkida, et olen täiesti nõus kõikide auväärsete parlamendiliikmetega, kes kõnelesid parlamendipoolse järelevalve ja rolli vajalikkusest ja tähtsusest mitte lihtsalt kontrolli mõttes, vaid ka põhjusel, et Euroopa Parlamendil on olemas vastavad eriteadmised, millest ma olen igati teadlik. Kavatsen neid teadmisi ära kasutada ja loodan, et meil tekib rohkelt võimalusi arutada ja analüüsida paljusid, kui mitte kõiki täna tõstatatud küsimusi.

Teen nüüd üsna lühidalt ja püüan rääkida vaid mõnest peamisest valdkonnast, mis valmistavad minu meelest austatud parlamendiliikmetele kõige rohkem muret. Alustan kinnitusega, et ma ei öelnud Michel Barnier’ raportile „ei”. Ma ütlesin, et Haitil saadud õppetunde ja praegu Tšiilile antavat toetust arvestades peame tegema selgeks, mida meil on veel võimalik teha, kuidas me saame tõhusamalt tegutseda, mis peaks tagataskusse jääma ja kas seal peaks üldse midagi olema. Siin tuleb meil oma tegevus strateegiliselt läbi mõelda ning Michel Barnier’ raport sisaldab selleks vajalikku taustinfot. Olen Michelile väga tänulik selles valdkonnas juba tehtu eest – see jääb edasise tegevuse taustaks.

Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu kohta ütlen järgmist. Mitu lugupeetud parlamendiliiget mainis mais toimuva konverentsi olulisust. Olen nende kõigiga nõus. On ülimalt tähtis, et me liiguksime praegu edasi ja kasutaksime ära võimalused, mida maikuine konverents meile pakub.

Samuti jagan arvamust, et julgeolek saab alguse tugevatest poliitilistest suhetest. Maailmaareenil tegutsedes peab meie eesmärk olema alati just niisuguste tugevate poliitiliste suhete arendamine, et kindlustada meie endi ja ka nende kolmandate riikide julgeolek, kellega me püüame sääraseid suhteid saavutada või kellega meil on pooleli dialoog murettekitavates küsimustes.

Mitmed auväärsed parlamendiliikmed tõid täiesti õigustatult esile Balkani riikide tähtsuse. Oma prioriteetide hulgas olen selle töövaldkonna eriti olulisena ära märkinud. Bosnias toimuvate valimiste eelõhtul on väga oluline rõhutada Euroopa Liidu tähtsust ning veenduda, et riigi poliitikud annavad oma rahvale teada, kuidas nad kavatsevad tugevdada sidemeid Euroopaga ja saada lõpuks Euroopa osaks.

Olen nõus, et Valentin Inzko ja tema töö kõrge esindaja büroos on tähtis. Koos temaga kaalume strateegilisi samme, mis ulatuvad jälle valimistest palju kaugemasse aega tulevikus, kuhu me peame välja jõudma eelolevate kuude ja aastate jooksul, et julgeolek püsiks. Ma mõistan stabiilsuse olulisuse kohta tehtud märkust. Sealne olukord ei pea mitte üksnes olema stabiilne, vaid ka jääma stabiilseks. Piirkonnas muretsetakse selle pärast, et me just nagu teeksime edusamme, kuid mõnikord tundub mulle, et me ei ole päris kindlad, mida edasi teha. Me peame edasi liikuma.

Eriti kehtib see, nagu mitmed lugupeetud parlamendiliikmed ütlesid, Kosovo kohta, kus ma käisin valitsusega kohtumas. Kõnelesin valitsuse ja eelkõige peaministriga, et uurida, mida me saame tulevikus ühiselt ära teha. Siis on veel Serbia, kes pingutab väga, et saada Euroopa Liidu liikmeks. President Tadići ja valitsuskabineti liikmetega kohtumisel oli täiesti selge, et ka nemad näevad oma tulevikku Euroopa Liidus ning saavad ühtlasi aru probleemidest, mis meile selle poole liikumisel muret valmistavad.

Mis puudutab Kuuba-teemalist arutelu, siis ma osaleksin selles, kuid lihtsalt asjad langevad kokku. Toimub esimeeste konverents, kus arutatakse välisteenistusega seonduvat, ja ma ei saa olla ühel ajal kahes kohas. Niisugune ajakava oli Euroopa Parlamendi otsus. Mul tuleb kuuletuda ja sinna kohale minna. Kuid pean Kuuba-küsimust oluliseks ja kahtlemata pöördume me selle teema juurde tagasi.

Kui rääkida eraldiseisvast osakonnast, mis tegeleb rahu tagamisega, siis leian, et rahu tagamine peaks olema kogu meie tegevuse osa ning millegi eraldi väljatoomine muudab mind alati närviliseks, sest siis oleks see osa muust tööst otsekui lahus. Kui te vaatate seda, kuidas me kavatseme välisteenistust juhtida, siis näete, et tegemist on omalaadse katusorganisatsiooniga, mis hakkab selgelt täitma aluslepinguga ette nähtud kohustusi, kuid mis on ühtlasi nii teie kui ka komisjoni teenistuses.

Kui siis komisjon kavatseb astuda maailmas samme kaubanduse, kliimamuutuste või energiajulgeoleku valdkonnas, võib ta rakendada ka välisteenistust, mis ühendab otseselt komisjoni töö ja kohapeal toimuva. Ütleksin, et kõige selle taga on turvalisema ja stabiilsema maailma tagamine. Seega on minu jaoks kogu küsimus selles, kuidas me näitame, et meie töö mõte on toetada rahu saavutamise ja hoidmise püüdlusi.

Atalanta operatsiooni kohta arvan, et selle kohta tehtud märkused olid väga head. Tegemist on väga tähtsa missiooniga, kuid see peab olema seotud kogu meie muu tegevusega sealses piirkonnas. Võtan arvesse ka seisukohta, et meil tuleb mõelda kalastamisele ja vastavasisulisele strateegiale. See on igati arusaadav.

Mis puutub töörühmadesse, siis leian, et nende olemasolu Euroopa Parlamendis on kiiduväärt. Arvan, et kõrgematel ametnikel on praegu tekkinud nendega hea side ja meil tuleb seda hoida.

Operatsioonide peakorteri suhtes ei ole ma oma seisukohta muutnud. Jaanuaris ütlesin, et mind tuleb veel veenda. Nüüdseks oleme asja uurinud, sest kuna ma olen oma ametis olnud natuke kauem, olen jõudnud rohkem tegeleda meie tööga välismissioonide vallas, toimugu need siis Kosovos või Bosnias, olgu arutelu all meie tegevus Atalanta raames või see, mida me äsja Haitil korda saatsime, ja nõnda edasi.

Oma kõnes ütlesin, et meil tuleb teha kindlaks, mis on vajalik, ja seejärel otsustada, kuidas oleks seda kõige parem saavutada. On erinevaid arvamusi, kuid usun, et need kõik annavad kokku ühe tulemuse ja sellest meil tulekski lähtuda. Seega peaksime olema ühel või teisel moel veendunud selles, kuidas käituda.

Inimõigusi käsitleksin ma kui läbivat joont. Meie väärtuste edasiandmine ja inimõiguste edendamine moodustab tähtsa osa kogu meie tegevusest Euroopa Liidus ja laiemas maailmas. Seega peame tagama, et see läbiks kõiki meie toiminguid ja aitaks kogu maailmas tehtava töö käigus levitada Euroopa Liidu tõekspidamisi. Tahan väga hoolikalt jälgida, kuidas me seda teeme, et need ei oleks midagi, mis kaasnevad poolkogemata mingi dialoogiga. See muutub kogu meie tegevuse lahutamatuks osaks.

Olen nõus ka sellega, et atlandiülesed suhted Ameerika Ühendriikidega peavad olema tugevad. Nad on meie kindlad partnerid õige mitmes tegevuses, eelkõige kriisiohjamises, ning väga oluline on meie partnerlust edasi arendada. Olen ülimalt huvitatud USAga tehtava koostöö süvendamisest ka arenguvaldkonnas, näiteks just Aafrikas, kus on võimalik ära teha palju rohkem – vähemalt mina arvan nii –, arvestades eelkõige neid kogemusi, mis ma sain kaubandusabi vallas, kui töötasin väliskaubanduse volinikuna.

Meil tuleb mõelda teistelegi tähtsatele partnerlussuhetele. Olen pidanud Brasiilia välisministriga kõnelusi võimaluse üle alustada uuesti arengualast ühistööd, et me saaksime mastaabisäästu ja koostöö k kaudu mõnedele tõesti abi vajavatele maailmapaikadele eraldada vahendeid palju tõhusamalt.

Tunnistan ka küberohu olemasolu. Tegemist on väga olulise küsimusega, mis on juba praegu päevakorras. See on probleem, millel tuleb silma peal hoida, sest ohud teisenevad paratamatult kogu aeg.

Õige pisut ka välisteenistusest. Välisteenistuses peab kajastuma kogu Euroopa Liidu geograafiline ulatus. Olen sellega täiesti nõus, aga selle saavutamiseks läheb mul aega. Olen kõikidele välisministritele öelnud ja ütlen ka Euroopa Parlamendile: palun ärge arvake, et kui esimesele neljale või viiele ametikohale nimetatud inimesed pärinevad liikmesriigist, mida te ehk kõige paremini ei tunne, tähendab see seda, et ka tulevikus täidan ma ametikohti isikutega vaid neist liikmesriikidest. Lihtsalt meil tuleb teenistust rajada järk-järgult. Ärge unustage, auväärsed parlamendiliikmed, et praegu ei ole teenistust üldse olemaski. Mul ei ole välisteenistuse jaoks meeskonda ega personali, sest enne õigusliku aluse väljatöötamist ei ole meil mitte midagi. Meil on ainult see, mis varemgi, ja me püüame seda ühe mütsi alla koondada.

Hakkan inimesi ametisse nimetama üksnes nende saavutuste põhjal. Keegi ei ole eelisseisundis. Lähtutakse saavutustest. Ma tahan kõige targemaid ja paremaid töötajaid ning seda olen ma öelnud ka liikmesriikidele ja institutsioonidele. Ma soovin, et kohapealsed delegatsioonid oleksid koondunud ja võimelised toetama Euroopa Liidu töö kõiki erinevaid tahke nii liidu esindamisel kolmandates riikides kui ka nendega koostöö tegemisel.

On hädavajalik, et teenistus tegutseks just nii, sest vastasel juhul oleme lõpuks jälle killustunud. Küsimus on selles, kuidas seda saavutada, ning seetõttu peame praegu nõukogu ja komisjoniga vastavasisulist dialoogi. Kui asi oleks väga lihtne, oleksime selle juba ära teinud. Me peame olema veendunud, et tegutseme õigesti ja tõhusalt. Mõne järgneva nädala jooksul leiame lahenduse.

Mis puudutab ressursse, siis mina pooldan paindlikkust. Väidan, et kui konkreetses riigis on kriis või kui mõistetakse, et on vaja vahendeid ümber paigutada, peaksime selle probleemiga tegelema, kuid parlamentaarse järelevalve all. Jällegi tuleb meil kaaluda, kuidas siin toimida – mitte ainult praegusel hetkel, vaid ka tulevikus.

Täiesti kindlasti tuleb vältida topelttööd, vastasel juhul ei saavuta me muud kui suurema bürokraatia. Seda me ei taha. Me peame tagama, et välisteenistus on Euroopa Liidus ühtne ja hästitoimiv üksus, mis toetab teisi institutsioone ja mida teised institutsioonid omakorda toetavad. Ja nagu ma juba mainisin, ei tohi unustada, et kõnealust teenistust ei ole veel olemas. Loodetavasti saame töö tehtud mõne eeloleva nädalaga. Kui Euroopa Parlament mind toetab, siis olen kindel, et nii ka läheb ja teenistus saab loodud. Me võime laduda vundamendi, aga teenistuse ülesehitamine võtab aega. See on nii oluline, et loodetavasti mõistavad seda kõik auväärsed parlamendiliikmed.

Paar viimast märkust. Tippkohtumiste kohta – meil on palju mitmesuguseid tippkohtumisi. Me ei tohi mingil juhul unustada nende väärtust ja tähtsust. Ma ei saa neil kõigil osaleda. Neid on lihtsalt liiga palju. Olen kohal neist mõnel. Me olime Maroko tippkohtumisel hästi esindatud, sest sinna läksid nii komisjoni president kui ka Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja. Olen kindlal veendumusel, et kui kohal on Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja ja komisjoni president, siis tuleb öelda, et EL on tippkohtumisel kõrgel tasemel esindatud. Alati ei ole vaja enam minul kohtumisele tulla ning komisjoni president ja Euroopa Ülemkogu eesistuja nõustuksid sellega.

Lõpetuseks, lugupeetud parlamendiliikmed mainisid suhteid sääraste riikidega nagu Jaapan ja strateegiliselt tähtsate partneritega nagu Venemaa. Veel juhiti tähelepanu sellele, kui oluline ja väärtuslik on Lähis-Ida, kuhu ma sõidan eeloleval pühapäeval, ning Lähis-Ida nelik, sest ma sõidan läbi kogu sealse piirkonna. Külastan vist kokku viit riiki ning jõuan siis Moskvasse Lähis-Ida neliku kohtumisele, et arutada ja analüüsida järgmisi samme.

Kokkuvõtteks, austatud parlamendiliikmed, tänan teid märkamast, et ma olen nõukogu poolel ja komisjoni ei ole kohal. Ma vahetan pooli ka edaspidi. Senikaua, kuni on olemas koht kahe poole vahel, jätkan ma sellist toimimisviisi. Teie kohus on pidada meeles, kumba poolt ma pean kohale tulles esindama.

Viimase asjana lubage mul veel kord südamest tänada Gabriele Albertinit ja Arnaud Danjeani suurepäraste raportite eest, mis andsid mulle võimaluse esitleda täna oma seisukohti.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Albertini, raportöör. – (IT) Tänan kolleege, kellest nii paljud sõna võtsid, iseäranis neid, kes kiitsid heaks raporti põhipunktid ning tunnustasid ja toetasid selle sisu, aga ühtlasi ka neid, kes avaldasid kriitikat ning tegid seda eelkõige sooviga saada üle nendest kahetsusväärselt traagilistest juhtudest, mil on tulnud kasutada jõudu, ja näha rahus elavat maailma. Suur Kreeka filosoof Platon on öelnud, et ainult surnud näevad sõja lõppu. Kuid vaatamata sellele, et me ei soovi säärast filosoofiat kummardada ja püüame ennetada niisuguse olukorra tekkimist, sunnib tegelikkus meid isegi rahuvalvemissioonidel jõudu kasutama.

Kiidan kõrget esindajat / komisjoni asepresidenti Catherine Ashtonit ning tänan teda minu raporti äramärkimise eest. Eriti meeldib mulle tema kahetine käsitlusviis, millega püütakse leida seos nõukogu ja komisjoni ülesannete vahel. Juba tema füüsiline asukoht, mis hakkab vaheldumisi olema nõukogu toolil, nagu praegu, ja komisjoni toolil, näitab tema soovi täita kahte ülesannet.

Leian, et Euroopa Parlamendina peame sellist koostööle pühendumist toetama ja soodustama. Komisjon viib ellu arengu-, naabrus- ja stabiilsuspoliitikat ning edendab inimõigusi ja demokraatiat. Nõukogu ülesandeks on rahuvalvemissioonid ja õigusriigi põhimõtete rakendamise missioonid. Neid teemasid peab lõpuks hakkama käsitlema Euroopa diplomaatiline välisteenistus, mille tegevus peab olema tõhus ja tulemuslik ning millel peavad olema vajalikud oskused ja vahendid, et täita oma ülesandeid nõuetekohaselt. Selle saavutamiseks kavatseme teha tõsist tööd.

Tänan kõrget esindajat ka selle eest – ja seda arutame me üksikasjalikumalt 23. aprillil –, et ta nõustus osalema väliskomisjoni kuulamisel, kus käsitletakse välisteenistust ja kus meil tekib võimalus seda teemat põhjalikumalt analüüsida. Tänane päev tähistab meie koostöö algust, aga kindlasti mitte lõppu.

 
  
MPphoto
 

  Arnaud Danjean, raportöör. – (FR) Lugupeetud juhataja, austatud kõrge esindaja, kallid kolleegid! Aitäh kõikide sõnavõttude eest, mis aitasid taas arutelu ja minu raportit täiendada.

Tahan rahustada neid, kes väljendasid muret ja kohati ka kahtlusi, et kõnealune raport võib avada ukse suuremale konkureerimisele eelkõige NATOga või koguni eraldatusele. See ei ole sugugi nii. Mina seda kindlasti ei arva ning lisan, et seda ei ole ette nähtud ka aluslepingus, hoopis vastupidi. Võite uskuda Euroopa Parlamendi prantslasest liiget, kes on väsimatult võidelnud selle eest, et taastataks tema kodumaa koht NATO ühtsetes struktuurides.

Rääkides strateegilisest sõltumatusest, siis millist mõtet me ellu viime ja millist poliitikat oleme kümme aastat arendanud? Vastus: me oleme arendanud Euroopa Liidu suutlikkust sekkuda tsiviil- ja sõjaliste missioonide kaudu probleemide lahendamisse seal, kus teised organisatsioonid, sealhulgas NATO, tegutseda ei saa. NATO ei oleks saanud sekkuda Gruusia konflikti lõpetamisse, sest seal ei ole kohal ei ÜROd ega ka OSCEd. Somaali poolsaarel toimuvale astus NATO vahele meiega samal ajal, et teha lõpp meie julgeolekuhuve ähvardavatele ohtudele.

Strateegiline sõltumatus tähendab ka suutlikkust sekkuda mitme ainult meile kättesaadava vahendiga, s.o tsiviil- ja sõjaliste, õigus-, finants- ning arengualaste vahenditega. Euroopa Liit saab kõige paremini sellist terviklikku meetodit kriisipiirkondades kasutada.

Strateegilise sõltumatuse all peetakse silmas ka meie võimalust vajaduse korral mitte sekkuda kas seetõttu, et sõjategevus on ühepoolne, või – ja sellele on viidanud mitmed austerlastest parlamendiliikmed – põhjusel, et meie hulgas on neutraalseid riike ja me austame nende staatust.

Seda tähendabki Euroopa kaitse ja julgeolek ning strateegiline sõltumatus, mida me nimetatud poliitika kaudu kujundame. Ärge iialgi unustage, kust sai alguse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika. See sai alguse traagilisest ja verisest läbipõrumisest Balkani riikides 1990. aastatel, mil Euroopa Liit ei suutnud tulla toime tema enda maailmajaos tekkinud keerulise julgeolekuprobleemiga. Ärgem unustagem seda. Meie Euroopa kodanikud ei ole unustanud ning nad ei annaks meile andeks, kui me loobuksime eesmärgist näha Euroopat rahvusvahelisel areenil kindlat rolli täitmas.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Sellega on päevakorrapunkti käsitlus ja arutelu lõppenud. Mulle on kodukorra artikli 115 lõike 5 alusel esitatud arutelu lõpuks viis resolutsiooni ettepanekut(1).

Hääletamine toimub täna.

 
  
MPphoto
 
 

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Kõigepealt tahan tunnustada Gabriele Albertinit arutuse all oleva raporti koostamise eest. Mul on hea meel, et minu esitatud muudatusettepanekud võeti vastu. Möödunud nädalal teatas komisjon, et rahastab 43 suuremahulist energiaprojekti, millest neli hõlmavad Rumeeniat. Tulevikus peab komisjon pöörama vajalikku tähelepanu Constanţa-Trieste üleeuroopalisele naftajuhtmele ning riikidevaheliste suhete arendamisele idapartnerluse raames. Rohkem tuleb ka pingutada Musta mere sünergia raamistikus projektide elluviimise nimel, et tagada tulemuslikum koostöö selles piirkonnas. Moldova Vabariik võib nii idapartnerluses kui ka Musta mere sünergias mängida tähtsat rolli. Euroopa Liit peab suhetele nimetatud riigiga pöörama erilist tähelepanu ja toetama teda teel ELiga liitumise poole. ELil tuleb ulatuslikumalt sekkuda, et leida lahendus Musta mere piirkonnas lahendamata konfliktidele, sealhulgas Transnistria konfliktile. Atlandiülese partnerluse edasiarendamine peab olema üks Euroopa Liidu välis- ja julgeolekupoliitika esmatähtsaid ülesandeid. Üleilmse julgeoleku ja stabiilsuse kindlustamisel on suhted Ameerika Ühendriikidega ülimalt olulised. Tõsiasi, et osa USA raketitõrjesüsteemist paigaldatakse Rumeenia territooriumile, näitab usaldust minu kodumaa vastu.

 
  
MPphoto
 
 

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) On kahetsusväärne, et mitmepoolne desarmeerimine on katkenud ja juba aastaid on puudunud poliitiline tahe seda protsessi taasalustada. Seetõttu on eelolev tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osaliste 2010. aasta konverents lepingu läbivaatamiseks eriti tähtis.

Nagu on märgitud meie allkirjastatud resolutsiooni ettepanekus, teeb meile tõsist muret uus tuumarelvadega võidurelvastumise oht. Seetõttu tuleb tuumarelvade väljatöötamine, tootmine ja ladustamine kohe lõpetada.

Ameerika Ühendriikidel tuleb peatada uue põlvkonna taktikaliste tuumarelvade loomine ja nad peavad hakkama liikuma vastupidises suunas, et allkirjastada ja ratifitseerida üldine tuumakatsetuste keelustamise leping.

Me nõuame ka rahumeelset lahendust Iraani tuumaprogrammide teemalisele vaidlusele, kutsume üles läbirääkimisi jätkama ning kinnitame veel kord oma vastuseisu igasugusele sõjalisele tegevusele või ähvardusele kasutada jõudu. Ühtlasi hoiatame, et igasugune sõjaline tegevus põhjustaks piirkonnas veelgi sügavama kriisi.

 
  
MPphoto
 
 

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. – (HU) Lugupeetud juhataja, kallid kolleegid! Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverents toimub aprillis-mais 2010. On oluline, et Euroopa Liidu liikmesriigid esindaksid sellel kohtumisel ühtset seisukohta ja tugevdaksid kõiki kolme lepingu alussammast – tuumarelva leviku tõkestamist, desarmeerimist ja koostööd tuumaenergia tsiviilotstarbelisel kasutamisel. Liikmesriigid peavad näitama, et nende eesmärk on lõpetada tuumarelvadega kauplemine, vähendada järk-järgult olemasolevate tuumarelvade varu ning teostada ranget järelevalvet tuumarelvade valmistamiseks vajalike materjalide tootmise ja selleks nõutavate koostisosade valdamise üle. Liikmesriikidel tuleb haarata juhtohjad 2009. aasta sügisel (24. septembril) vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1887 kohaldamisel. Selle järgi peavad liikmesriigid koostama esmajoones üldise rahvusvahelise lepingu, mis käsitleb tuumadesarmeerimist range rahvusvahelise järelevalve all. Lisaks on vaja, et riigid püüaksid eelnimetatud valdkondades teha kaks konkreetset sammu, et olla ülejäänud maailmale eeskujuks. ELi liikmesriigid peavad aitama kaasa üldise tuumakatsetuste keelustamise lepingu ratifitseerimisele ning Ameerika Ühendriikide ja Venemaa vahel sõlmitud START-lepingu uuendamisele. Tuumkütusega seotud jõupingutused peavad olema ELi jaoks esmatähtsad ning keskenduda tuleb selle ladustamist ja vedu ning sellega kauplemist reguleerivate eeskirjade ühtlustamisele, karmistamisele ja läbipaistvamaks muutmisele.

 
  
MPphoto
 
 

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. – (PL) Lugupeetud kolleegid! Pean ütlema, et minu oletust mööda ei tekita ühise välis- ja julgeolekupoliitika 2008. aasta aruanne selliseid tundeid nagu meie vastavasisuline arutelu järgmisel aastal. Seepärast ma loodan, et aasta jooksul saame teada, milliseks kujuneb Euroopa välisteenistus. Uus teenistus omakorda hakkab tugevalt mõjutama Euroopa välispoliitika arengut.

Euroopa Liit tahab olla maailmajõud. See on hea, aga selle eesmärgi saavutamine ei ole lihtne. Meil seisab ees raske töö. Euroopa institutsioonid peavad jõudma Euroopa välisteenistuse suhtes kokkuleppele. See ei ole kerge, ent ilma kokkuleppeta ei suuda me oma välispoliitikat parandada. Me peaksime pöörduma tagasi Euroopa Liidu põhiväärtuste juurde ning ehitama oma välispoliitika nende toel üles.

Me ei tohi kunagi unustada solidaarsust, võrdsust, ühtseid standardeid ning inim- ja kodanikuõigusi. Me ei tohi unustada ka sisemise tasakaalu hoidmist ning seda, et meil tuleb kaitsta kõigi ELi liikmesriikide ühiseid huve. Põhiline on kindlasti vajadus kooskõlastada ühenduse institutsioonide ja liikmesriikide tegevust paremini. Riiklikud erihuvid ei tohiks sattuda vastuollu meie ühtsuse või ühendusega. Paradoksaalne on, et isegi need riigid, kes tahavad, et neid peetaks Euroopa lõimimise taga seisvaks jõuks, tegutsevad teinekord liidu ühistele huvidele vastu. Muutkem seda olukorda.

 
  
MPphoto
 
 

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. (ET) Lugupeetud eesistuja! Mitmed eelkõnelejad on tõstatanud Lissaboni lepingu jõustumise järel töösse läinud Euroopa Liidu välisteenistuse moodustamisega seonduva probleemistiku. Pean äärmiselt oluliseks, et välisteenistuse moodustamisel järgitaks geograafilise tasakaalu printsiipi ning sarnaselt teiste Euroopa Liidu teenistustega rakendataks uute liikmesriikide esindajate suhtes positiivset diskrimineerimist, mis väljendub üleminekuperioodis ning võimaldab kiirendatud karjääri. Uute liikmesriikide esindajatel puudub vajalik aastakümnetepikkune töökogemus Euroopa Liidu institutsioonides, mis on eelduseks kõrgemate ametikohtade täitmiseks. Oleks ebaõiglane, kui kõik olulisemad positsioonid täidetaks ametnikega vanadest liikmesriikidest ning uute liikmesriikide ametnikud peaksid veel pikki aastaid oma järge ootama. Tegemist oleks ilmselge ressursi raiskamisega, sest näiteks Malta esindajatel võib olla oluliselt paremal tasemel oskusteave suhetes Põhja-Aafrika riikidega, Küprosel Lähis-Idaga, Bulgaarial Türgiga, Poolal Valgevene ja Ukrainaga, Balti riikidel Venemaaga ja nii edasi. Ma loodan, et Euroopa Liit ei tee seda viga, et võimaldab üksnes vanadel liikmesriikidel kujundada moodustatava välisteenistuse näo, vaid leiab optimaalse lahenduse, mis rahuldab kõiki liikmesriike.

 
  
MPphoto
 
 

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Olukord maailmas veeretab ELi välispoliitika teele uusi raskusi ja nõuab julgeolekuprobleemide laiemat mõistmist. Uued jõud on esile kerkinud ja asunud maailma poliitika erinevates valdkondades aktiivselt osalema. Seetõttu on vaja üleilmset dialoogi ning välja tuleb töötada uued koostöö- ja ülesannete jaotamise põhimõtted. Me peame aitama täita NATO ja USA tohutut ülesannet maailma julgeoleku tagamisel, luues ELi juurde mobiilsed erijõud, mis suudavad astuda tegevusse igasuguste loodusõnnetuste ja katastroofide korral. Liitu ei nähta siis üksnes demokraatia ja inimõiguste eest võitleva institutsioonina, vaid ka institutsioonina, kes tuleb raskel ajal inimestele appi. Muudest allikatest tulenev oht on ilmselgelt kasvamas, nii et oluliseks muutuvad energiajulgeolek ja toiduga kindlustatus. Minu meelest tuleb välja töötada uus ELi välisteenistuse toimimise kontseptsioon, millega määratakse kindlaks ühenduse tegevusvaldkonnad ning teenistuse loomise ja ülesannete jaotamise põhimõtted, samuti liikmesriikide diplomaatiliste teenistustega tehtava koostöö alused, et oleks selge, millised on üksikute ELi institutsioonide kohustused. Kui ülesannete jaotamise põhimõtteid ja pädevust kohe alguses ei täpsustata, võib liidu erinevate institutsioonide ja juhtide ning ELi ja liikmesriikide vahel tekkida vääritimõistmine. Esialgsed kogemused välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tööga ning üldine arvamus, et ta peaks olema aktiivne ja viibima kohal erinevates paikades, näitavad, et meil tuleb kaaluda asetäitjate ametissenimetamist või teiste volinike ulatuslikumat kaasamist tema töövaldkondadesse, sest volinikke on meil ju väga palju.

 
  
MPphoto
 
 

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – (RO) Mind rõõmustab Gabriele Albertini raport, milles tuuakse välja ühise julgeoleku- ja välispoliitika peamised tahud. Eelkõige kiidan ma heaks punktid, milles käsitletakse idapartnerluse arendamist ja Euroopa poliitikat Musta mere piirkonnas. Idapartnerlus ja Euronesti parlamentaarne assamblee moodustavad sobiva raamistiku, et aidata ELi idanaabritel Euroopa nõuete täitmisele lähemale jõuda, ning et selgitada välja teatud riikide, näiteks Moldova Vabariigi, väljavaated saada ELi liikmeks. Eeskätt soovin rõhutada, et oluline on anda kiiresti konkreetset abi Moldova Vabariigi Euroopa-meelsele valitsusele. Sellega seoses tuleb hoogustada kahe meetme võtmist Euroopas: ELi makromajandusliku finantsabi andmist ja viisanõude kaotamist Moldova Vabariigi kodanike jaoks, kes reisivad Euroopa Liitu. Musta mere piirkonnas tuleb kindlasti jätkata Euroopa eesmärgi poole liikumist, s.o ELi energiajulgeoleku tagamist. Toetan raporti lõiget 21, milles kutsutakse ELi üles Nabucco projekti täielikult ja võimalikult kiiresti ellu viima. Teine sama oluline teema käesolevas arutelus on USA raketitõrjesüsteemi arendamise nõuetekohane hindamine ja tähtsus Euroopa julgeoleku jaoks. Rumeenia kaasatus nimetatud projekti näitab, et Rumeeniast on üldiselt saanud üks Euroopa julgeoleku kindlustaja ning ta on igati võimeline täitma oma julgeolekualaseid kohustusi liitlaste ees.

 
  
MPphoto
 
 

  Janusz Władysław Zemke (S&D), kirjalikult. – (PL) Tahaksin teha mitu märkust Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta.

Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekus on Euroopa ees seisvad põhiohud ja probleemid õigesti välja toodud. Häda on selles, et me ei suuda neile piisavalt reageerida, alati vähemalt mitte küllalt kiiresti. Siin on kolm peamist nõrka kohta ning kui meil õnnestuks neist üle saada, muutuks ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika palju tõhusamaks. Esimene nõrk koht on asjaolu, et mitte kõik ELi liikmesriigid ei suhtu ühise poliitika kujundamisse piisavalt otsustavalt ja kuulutavad selle vajadust vaid sõnades. Teiseks – mitme Euroopa institutsiooni töö vähene kooskõlastatus. Endiselt ei ole liidu tasemel kriitilistele olukordadele reageerimise keskust. Kolmandaks ja viimaseks – mitte ainult üksikute liikmesriikide, vaid ka liidu tegelikus käsutuses olevad sõjalised ja tsiviilressursid on liiga napid.

Näiteks õhuveoprobleemid on nüüdseks üldtuntud. Õhuvedu on kriisiolukorras kiireks reageerimiseks väga tähtis. Ainult neis kolmes valdkonnas tehtavad edusammud muudavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tõhusamaks.

 
  
 

(Enne hääletamist katkestati istung mõneks hetkeks.)

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: EDWARD McMILLAN-SCOTT
asepresident

 
  

(1)vt protokoll

Viimane päevakajastamine: 4. juuni 2010Õigusalane teave