Suulised selgitused hääletuse kohta

Raport: Klaus-Heiner Lehne (A7-0011/2010)

  Viktor Uspaskich (ALDE). – (LT) Lugupeetud juhataja! Ma soovin teada anda, et toetan seda otsust. Ma soovin öelda kõigepealt, et minu kaart ei töötanud ja sellepärast tahangi oma seisukoha teada anda. Nüüd aga asja juurde. Lugupeetud kolleegid! Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse mikro-majandusüksuste raamatupidamise aastaaruandeid. Kõnealune eelnõu tekitas väga tuliseid vaidlusi peaaegu kõikidel tasanditel nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide institutsioonides. Ma olen veendunud, et me peame valmistama ette ühised Euroopa Liidu eeskirjad. Soovin aga toonitada, et mikro-majandusüksuste halduskoormuse vähendamisega ei tohi me halvendada õiglase konkurentsi tingimusi ei liikmesriikide siseturgudel ega Euroopa Liidu turul. Ma arvan, et mikro-majandusüksustele tuleb kehtestada ühtne maks, mis mõnes liikmesriigis juba olemas on. Seda saab arvutada kas töötajate arvu, käibe või territooriumi alusel, olenevalt ettevõtte tüübist. Sellest tulenevalt ei tekiks asjaomastel ettevõtetel kiusatust tegeleda ebaseadusliku tegevusega.

  Peter Jahr (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Võimalusega vabastada mikroettevõtted kohustusest koostada raamatupidamise aastaaruanne avaldas Euroopa Parlament selgelt toetust liigse bürokraatia kaotamisele. Üle Euroopa Liidulise koormuse vähendamisega ligikaudu 6,3 miljardi euro ulatuses anname tõuke Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektori arengule. Kuna liikmesriigid saavad otsustada ise aastaaruande koostamise kohustuse kaotamise üle, siis ma loodan, et seda võimalust kasutavad võimalikult paljud, eriti Saksamaa. Niisugune korraldus võimaldab kõnealustel ettevõtetel säästa aega ning ka raha kuni 2000 eurot ettevõtte kohta. See on ka väga hea näide selle kohta, et Euroopa Liit on tegelikult kodanikusõbralikum, kui paljud inimesed arvavad. Oleks hea, kui sellele näitele siin saalis järgneks veel palju niisuguseid.

  Tiziano Motti (PPE) . – (IT) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma ei toetanud Lehne resolutsiooni. Pean seda resolutsiooni kahetsusväärseks, sest selles käsitletakse küll mikroettevõtteid, mis on majanduse alustalaks, kuid eeskätt ma usun, et niisugusena nagu ta praegu on, luuakse sellega paljudes riikides ettevõtete vahel konkurentsierinevused ning seda me ei soovi, eriti veel kriisi ajal. Aruannete koostamine on tegelikult tõhus ja vajalik, eriti sellepärast, et annab ettevõtetele võimaluse turul konkureerida ja saada pangast laenu, sest juhtimise kvaliteeti hinnatakse ettevõtete, sealhulgas ka mikroettevõtete aruannete alusel.

Ma usun, et mikroettevõtete abistamiseks peaksime looma soodustusi, millega alandatakse makse, võimaldades seega noortel ettevõtjatel ja pereettevõtetel olla turul tõeliselt konkurentsivõimelised ning saada lõpptulemusena pangast laenu, mida minu arusaamise järgi on seni peamiselt antud üksnes suurtele ettevõtetele.

  Marian Harkin (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Mul on väga hea meel toetada Lehne raportit, millega aidatakse vähendada mikroettevõtete halduskoormust.

Üks küsimusi, mis väikestest ettevõtetest rääkides ikka ja jälle esile kerkib, on liigne reguleerimine ja bürokraatia ning paberitöösse uppumine. Nende argument, et mikroettevõtetele ei peaks kehtima samasugused reeglid ja eeskirjad nagu suurtele ettevõtetele, on igati põhjendatud.

Otsus, mille me täna vastu võtame, on mõistlik ja põhjendatud reaktsioon Euroopa väikeettevõtete probleemidele. Enamiku ajast siin parlamendis teeme ettepanekuid võtta vastu uusi õigusakte, kuid täna muutsime juba kehtivat. Sellega luuakse väikestele ettevõtetele parem ettevõtluskeskkond ja suurendatakse nende konkurentsivõimet ning see on väga vajalik.

  Vito Bonsignore (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma soovin tänada härra Lehnet selle raporti eest. Nagu täna näidati, jälgib Euroopa Liit ärimaailma väga hoolikalt ning iseäranis meie fraktsioon – Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon – on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamist pidanud alati üheks tähtsamaks eesmärgiks. Sellepärast arvan ma, et meede, mille me võtsime bürokraatia ja mikroettevõtete kulude vähendamise nimel, on väga ajakohane. See on käegakatsutav abi väikeste ettevõtete jaoks sellel raskel ajal.

Ja viimaseks, ma nõustun asjaoluga, et see meede on paindlik, andes seega liikmesriikidele võimaluse võtta direktiiv vastu kõige sobivamal ajal. Sellega hoitakse ära olukord, kus liigse kontrolli äkilist vähendamist võidakse kuritarvitada.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0151/2010

  Philippe Lamberts, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Ma usun, et selle hääletuse tulemused on kahel põhjusel märkimisväärsed. Esiteks sellepärast, et kolm suurt fraktsiooni otsustasid koostada resolutsiooni ühisettepaneku, mille nad esitasid kuus minutit enne tähtaega, võttes seega teistelt fraktsioonidelt võimaluse selle kohta muudatusettepanekuid esitada. Niisugune kinnine hoiak on siin parlamendis kohatu.

Ja teiseks – oleks see koostatud tekst siis sisukas! Samal ajal kui komisjon, mis koosneb samasuguste poliitiliste vaadete esindajatest, suudab esitada meile viis eesmärki, mida toetab kuus meedet, suudab siinne parlament tulla välja resolutsiooniga, milles ei öelda mitte midagi, kuid mida toetab kolm suurt fraktsiooni.

Ma arvan, et selle resolutsiooniga naeruvääristatakse märkimisväärselt parlamenti, mis niisuguses olulises arutelus nagu seda on Euroopa 2020. aasta strateegia ei suuda teha muud, kui tõdeda vaid seda, mis on niigi ilmselge.

  Ramona Nicole Mănescu (ALDE). – (RO) Asjaolu, et Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon oli üks esimesi, kes nõudis konkreetsemat majanduskasvu strateegia käsitlust, on hästi teada. Just sellepärast soovin ma avaldada heameelt muudatusettepanekute üle, mis Euroopa 2020. aasta strateegiaga selle jaoks välja pakutakse.

Mulle aga näib, et teatavates küsimustes ei ole piisavaid edusamme tehtud. Seepärast soovin ma juhtida tähelepanu asjaolule, et 2020. aasta strateegias ei ole selgelt näidatud, milliseks kujuneb seos ühtekuuluvuspoliitika ja selle strateegia vahel. Lugupeetud juhataja! Ma arvan, et ühtekuuluvuspoliitika, mis on peamiselt regionaalarengu rahastamisvahend, peaks olema jätkuvalt suunatud piirkondadele.

Peale selle jätab komisjoni ettepanek, et strateegiast tulenevate meetmete rakendamine ja juhtimine olgu peamiselt nõukogu ja liikmesriikide ülesanne, tähelepanuta selle, kui olulist osa mängivad kohalikud ametiasutused konkreetsete, piirkondlike ja kohalike tulemuste saavutamisel.

Ma usun, et strateegia tulemuslikkus oleneb peamiselt sellest, kuidas seda riiklikul, kohalikul ja piirkondlikul tasandil ellu viiakse.

  Petru Constantin Luhan (PPE). – (RO) Euroopa Ülemkogu mitteametlikul kohtumisel, mis toimus 11. veebruaril, võtsid riigipead ja valitsusjuhid vastu deklaratsiooni, et toetada Kreeka püüdlusi majandus- ja finantsolukorraga toimetulekul. Lisaks sellel arutati ka teemat, millised on Euroopa Liidu eesmärgid alates 2020. aastast, pärast Lissaboni strateegia lõppu.

Ma usun, et see hääletus on hääletus solidaarsuse nimel, sest kui vaadata tulevikku, ELi 2020. aasta strateegiat, siis seatud eesmärke tuleb täita palju sihikindlamalt, võimaldades samas siiski ära kasutada iga piirkonna eripära ning lahendada nende ees seisvad probleemid.

Majandus peab muutuma konkurentsivõimelisemaks, et loodaks uusi töökohti ning samal ajal on vaja investeerida mitmesugustesse valdkondadesse, sealhulgas haridusse ja teadusuuringutesse. Ma olen veendunud, et igale piirkonnale ja Euroopa Liidu liikmesriigile eriomaseid probleeme hinnatakse ja käsitletakse asjakohaselt vastavalt solidaarsuse põhimõttele, et me saaksime täita eesmärgid, mille me 2020. aastaks seame.

Haridusse investeerimise eelduseks on asjakohane infrastruktuur, mis toetab teadmiste kohaldamist tegelikkuses, sotsiaalset ühtekuuluvust ning Euroopa majanduse muutumist rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisemaks.

  Georgios Papanikolaou (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Nõukogu järeldused ja arutelud, mis sellele Euroopa Parlamendis Brüsselis järgnesid, ning seisukoht, mille pädev volinik ja mitme riigi riigipead sellest tulenevalt võtsid, näitasid, et kriisi ajal, kui teatavad liikmesriigid seisavad vastamisi suurte majandusraskustega, vajame me muu hulgas ja kehtiva rahaliidu raames Euroopa solidaarsust ja uusi meetmeid, et käsitleda spekulatiivseid rünnakuid teatavate liikmesriikide vastu.

Seega on seisukohad, mis sellel ajal Euroopa institutsioonide ja struktuuride suhtes niisuguste probleemide lahendamiseks võetakse, näiteks seoses Euroopa rahaliiduga, väga olulised. Me ootame nõukogult lähiajal palju ja loodame, et ta võtab tõhusaid meetmeid probleemide käsitlemiseks sellel otsustaval ajal.

  Viktor Uspaskich (ALDE). – (LT) Lugupeetud kolleegid! Ma soovin rääkida ELi 2020. aasta strateegiast. Üldiselt toetame me kõiki algatusi, millega parandatakse olukorda Euroopa Liidus, kuid see ei tähenda seda, et neid ei oleks põhjust arvustada või et neid ei saaks paremaks muuta. Minu arvates saab seda öelda ka Euroopa Liidu 2020. aasta strateegia kohta. Tahes-tahtmata tuleb meil vähendada erinevusi riikide majanduseeskirjade vahel. Mõistagi ei räägi ma siinjuures niisugustest valdkondadest nagu kultuur, traditsioonid või rahvuslik pärand. Sellest hoolimata tuleb meil toonitada, et majanduslikus mõttes on Euroopa Liidu turg ühine. Vastasel korral oleks see sama, kui üks riik hakkaks erinevatele piirkondadele kohaldama eri tingimusi. Seega, ükskõik kui palju suured ja väikesed ELi liikmesriigid sellele ka vastu ei oleks, tuleb lõpuks kehtestada Euroopa Liidus ühised majandustingimused. Mul on samuti hea meel, et tähelepanu juhiti kõrgtehnoloogiale, teadmistepõhisele majandusele ja teadusele. Me peame aga mõistma, et iga Euroopa Liidu …

  Juhataja. – Mul on kahju, aga ma arvan, et me oleme kuulnud piisavalt. Tänan, härra Uspaskich. Ma katkestasin teie sõnavõtu.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud juhataja! Ma hääletasin raporti vastu, sest ELi 2020. aasta strateegias järgitakse samasuguseid uusliberaalseid põhimõtteid nagu Lissaboni strateegias, millega suurendati piirkondlikku ja ühiskondlikku ebavõrdsust ning vaesust ja töötust, ning see oli Euroopa Liidus aset leidnud kriisi peamine põhjus. Seetõttu tuleb majandus- ja sotsiaalpoliitika elluviimise raamistikku põhjalikult muuta, et nende keskmes oleksid täielik tööhõive ja tugevamad sotsiaalsed õigused.

Kui kriis vallandus, ei võtnud Euroopa Liidu liidrid mitteametlikul tippkohtumisel midagi ette, vaid jätsid liikmesriigid nende probleemidega üksi, kuid nüüd tahavad nad kontrollida riigivõlga. Nad kohtlesid Kreekat musta lambana ning tahavad, et Kreeka ja teiste riikide töötajate arvelt võetaks karme meetmeid.

Sotsiaalsuse- ja arenguvastane stabiilsuspakt tuleb seega asendada arengu- ja laienemispaktiga, mida on kirjeldatud Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsiooni esitatud ettepanekus.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Euroopa Liit vajab kahtlemata uut strateegiat, mis võimaldab meil töötada välja meetmed, millega reageerida majandus- ja finantskriisile. Strateegia oluliseks osaks peaks olema kodanike, sealhulgas kõikide kodanikurühmade – tööliste, äriinimeste, teadlaste, üliõpilaste ja ka pensionäride vaba liikumise edendamine ning seda on öeldud ka meie resolutsioonis. Veel üks hea külg on see, et rõhutatakse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete toetamise olulisust. Niisuguste ettevõtete arendamiseta ei ole võimalik olukorda liidus paremaks muuta.

Osa inimesi ütleb, et strateegias käsitletakse liiga vähe ühtekuuluvuspoliitikat. Minu arvates see päris nii ei ole, sest tegelikult on selles osa, kus räägitakse ühtekuuluvuspoliitika olulisusest liidu tuleviku jaoks. Ma tean aga, et kui seda ellu ei viida, ei paranda ükski strateegia praegust olukorda.

  Vito Bonsignore (PPE). - (IT) Lugupeetud juhataja! Kätte on jõudnud aeg muutuda poliitiliselt küpsemaks. Kriis on näidanud, et ühenduse olulistelt ja asjaomaseid volitusi omavatelt ametkondadelt on vaja rohkem kooskõlastust ja suunamist, vaja on rohkem vahendeid infrastruktuuriprojektidele ja suuremat tähelepanu pöörata tõelise toetuse tagamisele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Meil tuleb teha kõik selleks, et rakendada täielikult siseturu põhimõtteid ning meil on kiiresti vaja hakata püüdlema ühise eelarvepoliitika poole. Varem pigistasid paljud isegi Euroopa Liidus silma kinni selle rämpsu ees, mis Ameerika pangad maailmaturule paiskasid, tuginedes mõttetutele vorminõuetele. Aeg on tegutseda vastutustundlikult ja julgelt. Resolutsioon, mille poolt mina ja meie fraktsioon hääletasime, sisaldab mõnd sellist elementi, kuid ma olen kindel, et president Barroso, nõukogu ja parlament peaksid olema julgemad.

  Ryszard Czarnecki (ECR). – (PL) Uus ELi strateegia on tegelikult Lissaboni strateegia vähendatud versioon. Kui selle elluviimisel järgitakse nimetatud strateegia eeskuju, siis lõpptulemusena see ebaõnnestub ega kõlba millekski.

Ajal, mil Euroopa Liidu liidrid rääkisid Lissaboni strateegia vastuvõtmise vajalikkusest, piirasid liikmesriigid tegelikult töötajate ja ka teenuste vaba liikumist. Uus strateegia on mõistagi parem kui selle eelmine versioon mõned kuud tagasi, kus ühtekuuluvusest ei räägitud midagi. Praegu näeb see välja aga rohkem nagu soovide nimekiri. Me anname strateegiale kinnituse Euroopa Liidu seitsme aasta pikkuse eelarvega, mis kehtestatakse alates 2014. aastast. Ma loodan, et see on strateegia, mis ei soodusta uues Euroopa Liidus vanade liikmesriikide valitsemist.

  Zoltán Balczó (NI). – (HU) Mina hääletasin ELi 2020. aasta strateegia vastu. Andsin vastuhääle sellepärast, et sellega tunnistatakse selgelt usku uusliberaalsesse majanduspoliitikasse. Selles on selgelt öeldud, et mõistetakse hukka protektsionistlik majanduspoliitika ehk riigi sekkumine majandusse. Maailma finants- ja majanduskriis on aga näidanud, et me ei saa loota kõiges turgudele. Peale selle on ilmselge selle strateegia ülimuslikkus. Selles on sätestatud, et eeskirjad jõustuvad automaatselt, kui liikmesriigid ei võta neid õigeks ajaks üle. Strateegiaga püütakse luua Euroopa järelevalveametit ning teatavatest kohtadest võib järeldada, et tulemuste saavutamiseks tahetakse kasutada siduvaid õigusakte, selle asemel, et anda võimalus teha otsuseid iseseisvalt. Seepärast hääletasimegi vastu.

  Inés Ayala Sender (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja! Eelarvekontrollikomisjoni liikmena soovin öelda, et mõistagi andsin ma ELi 2020. aasta strateegiale poolthääle, sest minu arvates oli oluline, et parlament esitaks oma arvamuse selle kohta. Mul on aga mure, mida ma soovin parlamendile selgitada. See puudutab lõike 18 sõnastust, millega tõstatatakse küsimus millegi kohta, mis on vale. Selles on öeldud midagi, mis ei vasta tõele.

Selles on öeldud, et Euroopa Kontrollikoda on kritiseerinud komisjoni ja liikmesriike, kuid tegelikult on hoopis vastupidi. Seda sellepärast, et 80% liidu eelarve haldamisest ei ole kritiseeritud; vastupidi, 11 aasta jooksul kiitis kontrollikoda meid sellel aastal esimest korda ning esitas meile positiivse kinnitava avalduse veidi rohkem kui 33% suuruse eelarveosa kohta, mida haldasid liikmesriigid ja mille moodustavad põllumajanduskulud, ning samuti sellepärast, et järelevalvesüsteem on paranenud ja toimib nüüd paremini.

Seega ma arvan, et lõike 18 sõnastus võib avalikkuses tekitada valestimõistmist, jättes mulje, et 80% eelarvest on halvasti hallatud ning et meid on selle pärast arvustatud. Daamid ja härrad, ma soovin, et teie ja Euroopa avalikkus seda teaks.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0136/2010

  Ramona Nicole Mănescu (ALDE). – (RO) Ma hääletasin Goldstone’i raporti vastu, ehkki alguses paistis see raport olevat algatatud heade kavatsustega, et uurida põhjalikult Iisraeli ja Palestiina vahelist konflikti ning selgitada välja parimad lahendused piirkonna olukorra parandamiseks.

Ma sooviksin aga, et see raport oleks objektiivsem ning et selles peetaks kinni rahvusvahelise ja humanitaarõiguse sätetest. Ma olin tegelikult väga ebameeldivalt üllatunud, kui täheldasin, et selles raportis mõõdetakse Iisraeli valitsust samasuguse mõõdupuuga nagu Hamasigi, mis kuulub, nagu me teame, Euroopa Liidu terroriorganisatsioonide nimekirja. Seetõttu arvan, et see raport ei aita mitte kuidagi kaasa Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti ega pingete leevendamisele ning piirkonna olukorra parandamisele. Seetõttu hääletasingi raporti vastu.

  Alajos Mészáros (PPE). – (HU) Kohtunik Richard Goldstone’i meeskonna koostatud raporti autorid on minu arvates rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid, kelle seisukohtades ja objektiivsuses ei ole meil põhjust kahelda. Raport on erapooletu ja tasakaalustatud ning seetõttu tuleb meil luua tingimused selles esitatud soovituste täitmiseks. Ma andsin raportile poolthääle, ehkki ma ei nõustu sellega kõikides aspektides, kuid hea on see, et me võtsime seisukoha, mis täna parlamendis samuti kinnitust leidis. Loodetavasti aitab see vähendada vastaspooltevahelist vaenu ja pikaajalises perspektiivis saavutada Lähis-Idas kauaoodatud ja püsiva rahu.

  Krisztina Morvai (NI). – (HU) 2008. aasta detsembris alustas Iisrael jõhkralt Gaza tsooni ründamist, mille tagajärjel sai surma rohkem kui 1400 inimest, sealhulgas 450 last, ning enamik neist olid tsiviilisikud. Objektiivsete meetodite ja ulatusliku tõendite kogumisega toodi Goldstone’i raportis need julmused esile ning samuti loetleti selles, milliseid rahvusvahelise õiguse sätteid Iisrael selle elajaliku teoga rikkus. Mõistagi andis erakonna Liikumine Parema Ungari nimel (Jobbik) delegatsioon Euroopa Parlamendis poolthääle nimetatud resolutsioonile Goldstone’i soovituste vastuvõtmise ja täitmise kohta ning samal ajal palume vabandust Palestiina ohvrite ees, sest Ungari valitsus võtab rahvusvahelisel areenil häbiväärselt ja risti vastupidi Ungari avalikule arvamusele jätkuvalt seisukoha, mis vastandub Goldstone’i aruandes esitatule.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Lugupeetud juhataja! Goldstone’i raport on liiga ühepoolne. Väga paljudes asjades süüdistatakse Iisraeli, ehkki Hamas oli see, kes kasutas ära tsiviilsihtmärke ning tsiviilisikuid kaitsevarju, relvalao ja inimkilbina. Kahjuks ei ole seda aga Goldstone’i raportis isegi mainitud.

Arvatavasti tuleneb selle ühepoolsus asjaolust, et kõnealuse raporti ettevalmistamist pädevas ÜRO komitees juhtisid niisugused riigid nagu Saudi Araabia, Liibüa ja Pakistan. Nimetatud riigid ei ole just maailmakuulsad oma suurepäraste tulemuste poolest demokraatia ja sõnavabaduse vallas. Kui tegemist on niisuguste riikidega, siis midagi head sellest tõenäoliselt ei sünni. Kahjuks kallutas see ka Goldstone’i ning seepärast hääletasin ma Euroopa Parlamendi resolutsiooni vastu. Tegelikult on see resolutsioon sama ühepoolne nagu Goldstone’i aruannegi.

  Hannu Takkula (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Mina hääletasin Goldstone’i raporti vastu. Minu arvates on kahetsusväärne, et Euroopa Parlament selle raporti vastu võttis, kuigi väga väikese enamusega, sest see on väga kallutatud samm, ning samuti tuleb esile tuua, et selle suhtes olid paljud parlamendiliikmed eriarvamusel.

Ma tahaksin selgitada üht küsimust. Rohkem kui 600 Euroopa Parlamendi liiget hääletas õigesti selle poolt, et Hamasi loetakse terroriorganisatsiooniks. Hoolimata sellest, et me nõustusime peaaegu ühehäälselt, et Hamas on terroriorganisatsioon, hääletasime me – või vähemasti enamik siin parlamendis – kõnealuse raporti poolt ning näib, et me kiidame heaks selles esitatud meetmed ning asjaolu, et Hamas tulistas 8000 raketti Iisraeli tsiviilsihtmärkide pihta.

Minu arvates on Iisrael ohus ning seepärast pidi riik oma tsiviilelanikkonda kaitsma. Seda arvesse võttes on kahetsusväärne, et see äärmiselt kallutatud raport vastu võeti, ehkki vaid väikese häälteenamusega. Ma loodan, et teist niisugust häbiplekki me enda mainele ei tekita, vaid et võitleme eurooplastena tõepoolest kõvasti demokraatia, inimõiguste ja sõnavabaduse eest ning teeme rohkem selle nimel, et Lähis-Idas hakkaks valitsema demokraatia.

  Ryszard Czarnecki (ECR). – (PL) Kohtunik Goldstone’i ei saa kindlasti pidada objektiivsuse kehastuseks. Ma hääletasin raporti vastu, sest minu arvates püütakse sellega kujutada Lähis-Ida olukorda mustvalgelt ning halva tegelasena näidatakse Iisraeli. Tegelikult on olukord tunduvalt keerulisem. Mulle näib, et me peaksime hoiduma niisugustest ühepoolsetest, ühemõttelistest hinnangutest. Ma olen isiklikult käinud paigas nimega Sderot – minu arvates olete ka teie, lugupeetud juhataja, seal käinud –, mille pihta on Hamas tulistanud mitusada raketti, nagu härra Takkula äsja ütles. Seetõttu ma arvan, et selle raporti üle ei ole Euroopa Parlamendil tulevikus põhjust uhkust tunda.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Me oleme siin arutelus kuulnud palju proportsionaalsusest ning ma mõtlen, et mida peaksid Iisraeli vastased proportsionaalseks. Ma mõtlen, et kas nad oleksid soovinud, et juudiriik oleks võtnud sama palju laskemoona ja tulistanud selle valimatult Gaza pihta? Kas see oleks olnud proportsionaalne vastus?

Samuti sooviksin ma käsitleda proportsionaalsust, või õigemini selle puudumist, kõnealuses raportis. Goldstone’i raportit lugedes võib jääda kummaline mulje, et selles kirjutatakse vägivaldsest rünnakust, mille puhul autor on unustanud mainida, et tegemist on poksimatši sündmustega. Neil sündmustel puudub täielikult kontekst.

Ma ei taha öelda, et Iisraeli ei oleks põhjust arvustada ega väita seda ka operatsiooni „Valatud tina” kohta. Vigu tehti. Iisrael tahab saavutada olukorra, kus heaks naabriks oleks stabiilset iseseisev Palestiina, kuid oma infrastruktuuri kahjustamise poliitikaga takistab ta selle eesmärgi saavutamist. Samamoodi on selle raporti erapoolikus ja toon lükanud edasi kahe riigi olemasolul põhineva lahenduse, mille kohaselt elavad Iisrael ja Palestiina rahumeelsete naabritena kõrvuti.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Lugupeetud juhataja! Saksamaa Vaba Demokraatliku Partei Euroopa Parlamendi delegatsioon andis täna vastuhääle resolutsioonile, mille esitas mitu fraktsiooni ja milles käsitletakse Goldstone’i aruande soovituste täitmist. Me ei saa anda poolthäält raportile, mille volitused on äärmiselt vastuolulised – mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei ole seda toetanud. Me ei saa anda poolthäält raportile, milles võrdsustatakse demokraatlik Iisrael rühmitusega, mille EL on ametlikult kandnud terroriorganisatsioonide nimekirja, ega sellisele, milles ei esitata mõistlikke selgitusi konflikti sügavamate põhjuste kohta.

Meie hääletus ei tähenda aga seda, et oleksime operatsiooniga „Valatud tina” seotud sündmuste uurimise vastu. Tegelikult vastupidi. Iisrael peaks tõepoolest uurima hoolikalt operatsiooni kõiki aspekte ja kui õigust rikuti, tuleb kurjategijaid karistada. Meie hääletus ei tähenda ka seda, et me toetame Iisraeli riigi tegevust rahuprotsessi raames. Meil on väga hea meel märkide üle, mis näitavad, et Iisraeli ja Palestiina vahel toimuvad taas kõnelused, ehkki praegu kaudselt.

USA asepresidendi Bideni külaskäik näitab samuti, et Obama valitsus püüab tõepoolest saavutada püsivat rahu piirkonnas. Me toetame teda selles püüdluses. Seda raskem on mõista, miks Iisrael kohtles asepresidenti üleolevalt, kiites heaks täiendavate asunduste rajamise Läänekaldal ajal, mil asepresidendi külaskäik veel pooleli oli. Sellega teenis Iisrael ära ohtralt ja õiglast kriitikat ning seda mitte ainult Palestiina poolt.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0134/2010

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Ma olen veendunud, et Euroopa Liit peab edastama selge sõnumi Valgevenele, et on valmis kaaluma kahepoolsete suhete katkestamist, kui viimane ei lõpeta inimõiguste ja demokraatia põhimõtete rikkumist ega võta parandusmeetmeid.

Samas soovin ma väljendada nördimust Valgevene presidendi määruse üle interneti kontrollimise kohta, mille paljudes punktides rikutakse sõna- ja ajakirjandusvabadust. Niisugused õigusmeetmed piiravad vabadust ja demokraatiat Valgevenes ja süvendavad kodanike ja teiste riikide, sealhulgas Euroopa Liidu umbusaldust riigi valitsuse ja tema esindajate suhtes. Võttes arvesse hiljuti aset leidnud kodanikuühiskonna aktivistide ja demokraatliku opositsiooni esindajate vahistamist, on võimatu vaadata mööda sellest, kui lühike on ajavahemik alates käesoleva aasta juulist, mil määrus jõustub, kuni presidendivalimisteni järgmise aasta alguses.

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Ma soovin tänada kolleege resolutsiooni koostamise ja selle eest, et Euroopa Parlament selle vastu võttis.

Kõnealuse resolutsiooni kinnitamisega toetasime me inimõiguste ja kodanike, sealhulgas rahvusvähemuste vabaduste kaitsmist. Samas on tegemist algatusega, millega kaitstakse demokraatia ja sallivuse aluspõhimõtteid, mis on Euroopa alustalaks. Ma olen rahul parlamendi ametliku seisukohaga, millega toetataks Poola vähemusi Valgevenes.

Ma soovin kasutada võimalust ja tuua esile, et Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid näitama teistele riikidele ja meie naabritele eeskuju ning tagama, et meie liikmesriikides austataks rahvusvähemuste õigusi täielikult.

  Filip Kaczmarek (PPE). – (PL) Ma hääletasin Valgevenet käsitleva resolutsiooni vastuvõtmise poolt. Resolutsioonis nõuame me Angelika Boryse juhitud Valgevene Poolakate Liidu seadustamist ning väljendame solidaarsust kõikide Valgevene kodanikega, kes ei saa kasutada täielikult oma kodanikuõigusi.

Eile sain ma kirja Valgevene suursaadikult Poolas. Ta väljendab muret seoses nende Euroopa Parlamendi liikmete kavatsusega, kes tahavad resolutsiooni vastu võtta. Tema arvates kujunesid need kavatsused välja olukorra ebaobjektiivse kajastamise tagajärjel Poola ajakirjanduses. See ei ole tõsi. Selle resolutsiooni aluseks olevad kavatsused on palju sügavamõttelisemad. Need seisnevad kodanike põhiõiguste ja vähemuste õiguste austamises ning miinimumstandardite tagamises ning sellest tulenevalt seisneb see Valgevene ja valgevenelaste heaolus.

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – Lugupeetud juhataja! Ma toetasin resolutsiooni kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukorra kohta Valgevenes ning soovin täna väljendada taas suurt muret kodanikuühiskonna liikmete ning rahvusvähemuste ja nende organisatsioonide suhtes toime pandud inimõiguste rikkumiste pärast Valgevenes. Ma soovin väljendada täielikku solidaarsust kodanikega, kes ei saa oma kodanikuõigusi täielikult kasutada.

Ma soovin mõista kindlalt hukka Valgevene Poolakate Liidu esinaise Angelika Boryse ning opositsioonilise Valgevene Kodanike Ühendpartei ja Valgevene ühendatud demokraatlike jõudude juhi Anatol Lebedzka – kes on mitmel korral külastanud ka siinset parlamenti – vahistamise.

Kahjuks ei saa Valgevene inimesed kasutada paljusid projekte ja algatusi, mida Euroopa Liit meie naabruspoliitika idapartnerluse raames rahastab.

  Hannu Takkula (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! Mis puudutab olukorda Valgevenes, siis minu arvates on väga oluline, et me eurooplastena peaksime meeles, millised on meie väärtused.

Ma soovin juhtida teie tähelepanu sellele Goldstone’i raporti hääletuse kahetsusväärse tulemuse pärast hiljuti ja sellepärast, et kõikides küsimustes, olgu need seotud Valgevene, Lähis-Ida, Kaug-Ida või Aafrikaga, tuleb meil meeles pidada põhimõtteid, millest me juhindume. Nendeks on demokraatia, inimõigused ja sõnavabadus. Need on kogu Euroopa Liidu õigused ja väärtused, mis meid ühendavad ja mille abil püütakse seatud eesmärke saavutada. Me peame selle Valgevenele selgeks tegema. Peame tagama, et seal võetaks arvesse vähemuste õigusi ja et usuvähemusi, keda on seal mitmel viisil taga kiusatud, tunnustataks ja et austataks nende inimõigusi ja vabadust järgida usulisi tõekspidamisi.

Väga oluline on, et meie, eurooplased, edastaksime selle Euroopa sõnumi Valgevenele, andes sellega sealsetele inimestele lootust.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Ehkki ma toetan seda resolutsiooni suures osas, mõtlen ma, kas meil on ikka õigust lugeda Valgevenele moraali demokraatia puudumise tõttu riigis. Me kurdame, et Valgevene parlament on nõrk, kummitempli parlament, kuid vaadakem ringi. Siin me oleme ja lööme alandlikult kummitempleid 27liikmelise poliitbüroo otsustele. Me kurdame selle üle, et seal toimuvad küll valimised, kuid mitte ausad. Samas on meil rahvahääletused, need toimuvad ausalt, kuid hiljem eirame nende tulemusi. Me kurdame Nõukogude Liidu masinavärgi püsimajäämise pärast Valgevenes, kuid samas säilitame oma ühist põllumajanduspoliitikat, sotsiaalpeatükki, 48tunnist töönädalat ja muud euro-korporatiivset masinavärki.

Väike ime on see, et Vastastikuse Majandusabi Nõukogu riikide vana süsteemi kommunistlikud parteid olid Euroopa Liiduga liitumise pooldajate kampaania eesotsas. Neist mõne jaoks oli see kui koju jõudmine. Mulle tulevad meelde romaani „Loomade farm” viimased leheküljed, kus loomad vaatavad kord siga, kord inimest ja jõuavad järeldusele, et ei oska öelda, kumb on kumb.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Lugupeetud juhataja! Lisaks selle resolutsiooni tõelise sisu küsitavusele on minu jaoks küsitav ka selle põhimõte.

Prantsuse, flaami, Ungari, Saksa ja Austria patrioodid on pidevalt õigusliku, kutsealase ja poliitilise tagakiusamise ohvrid ja sealjuures on siinne parlament, mis soovib olla eeskujuks peaaegu kogu maailmale ja eriti neile, kes jäävad liidust väljapoole, selle suhtes täiesti ükskõikne ja isegi toetab seda.

Näiteks eelmisel nädalal võtsime vastu resolutsiooni Ukraina kohta, mis sisaldas lõiget, mida paljud Ukraina patrioodid peavad õigustatult nende rahvuskangelase Stepan Bandera suhtes solvavaks. Teadupoolest suutis ta äärmiselt rasketes oludes leida kesktee totalitarismi kahe vormi, Hitleri ja nõukogude oma vahel. See ei vähenda tema kangelaslikkust paljude ukrainlaste silmis, kes õigustatult leiavad, et enamik siit parlamendist alandas neid.

Asi on nimelt selles, et rahvuskangelased on tavaliselt võidelnud naaberriikide vastu. Kas minu sõber Nick Griffin, kes on tõeline Briti patrioot, peab solvavaks seda, et meie jaoks on Jeanne d’Arc rahvuskangelane? Kindlasti mitte! Ma soovin, et meie parlament näitaks teiste välisriikide kangelaste suhtes üles samasugust austust.

Resolutsiooni ettepanek B7-0133/2010

  Kay Swinburne, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! ECR mõistab, et finantsteenuste sektor ei saa loota, et pääseb kriisist selle eest lõivu maksmata. Hoolimatu käitumise tagajärjel tekitati suurt kahju ning selle segaduse likvideerimise eest peavad asjaosalised maksma. Peale selle tuleb kehtestada uus süsteem, millega tagatakse, et need sündmused enam ei korduks ja et oleksid olemas kiireloomulised vahendid, millega süsteemi stabiliseerida.

Võimalik, et rahvusvahelisel areenil on kätte jõudnud aeg kehtestada mõni finantstehingute maks. Ükskõik, millised on kõhklused niisuguse süsteemi kehtestamise praktilise korralduse suhtes, ei tohiks välistada ühtki meedet, kui sellel on kogu rahvusvahelise kogukonna toetus ja kui on olemas tagatised, et meede toimib ja sellest ei saa mööda hiilida.

Me toetame enamikku tänasest resolutsioonist, välja arvatud lõiget 7 kahel põhjusel. Esiteks oleme me Euroopa Liidule uue maksustamispädevuse andmise vastu. Sellest lõikest – ehkki sõnade valik on olnud väga hoolikas – nähtub, et see on soovitud tulemus. Teiseks, kogu finantstehingute maksustamise mõte ei tohiks olla raha saamine kellegi hellitamiseks mõeldud projektidele, olgu need nii väärtuslikud kui tahes. Sellega tuleb tagada tulevikus finantsstabiilsus ja kaitse niisuguste sündmuste eest, mis põhjustasid hiljutise majanduskaose.

Selles resolutsioonis keskendutakse liialt finantstehingute maksu lahendusele, vihjatakse ELi – mitte liikmesriikide – maksustamispädevusele, soovitatakse saadud vahendeid kasutada arengu- ja kliimamuutuste projektide rahastamiseks, selle asemel, et stabiliseerida finantssektorit, ja viimaseks öeldakse, et kehtestada võidakse ka vaid ELi maks ilma rahvusvahelise kogukonna osalemiseta. Nendel põhjustel hääletasime me selle konkreetse resolutsiooni ettepaneku vastu.

  Joe Higgins (GUE/NGL). – Lugupeetud juhataja! Ma jäin finantstehingute makse käsitleva resolutsiooni hääletusel erapooletuks, sest see on lootusetult ebapiisav selleks, et ohjata lubamatuid ühiskonnavastaseid spekulatsioone, mille taga on suured riskifondid ja nn väärtuslikud pangad, nagu Goldman Sachs.

Ajalehes The Wall Street Journal räägiti 8. veebruaril toimunud eraviisilisest õhtusöögist, millest võttis osa 18 suurema riskifondi esindajat ja kus räägiti spekulatsioonidest euro suhtes. Juba kuid on need finantshaid, keda teatakse riskifondide nime all ja kes kontrollivad vahendeid rohkem kui 2 triljoni euro väärtuses, sihilikult spekuleerinud euro suhtes, eriti seoses Kreekaga, et teenida endale miljarditesse ulatuvat kasumit.

Nii uskumatu kui see ka on, ei tee Euroopa Komisjon midagi selleks, et seda peatada, vaid veelgi enam, ta on salaja ühinenud nende finantskurjategijatega, kiusates Kreeka töötajaid ja vaeseid ja nõudes nende elatustaseme ohverdamist, et maksta nimetatud muidusööjatele nõutud lunaraha.

Me ei vaja finantsmaksu. Meil on vaja, et need riskifondid ja suured pangad võetaks riigi omandusse ja et neile kohaldataks demokraatlikku kontrolli, et kasutada nende tohutuid vahendeid investeeringuteks, mis aitavad lõpetada vaesuse ja millest ühiskond kasu saaks, selle asemel, et erasektori ahnuse tõttu ühiskonda hävitada.

  Mario Borghezio (EFD). - (IT) Lugupeetud juhataja! Me jäime hääletusel erapooletuks, kuid ma soovisin eeskätt võtta seisukoha Euroopa Liidu ja komisjoni maksu kehtestamise kava vastu, mida näitas volinik Šemeta hiljutine avaldus ajalehele European Voice, kui ta rääkis miinimummaksu eeldatavast peatsest kehtestamisest süsinikdioksiidi heidetele.

Me oleme selle vastu, et Euroopa Liidule antakse õigus kehtestada otseseid makse, mis kujutaks põhiseadusvastast eelisõigust peaaegu kõikides liikmesriikides, sest sellega rikutakse põhimõtet, et maksustamine peab põhinema rahva esindajate vastuvõetud seadustel. Me oleme igati vastu igasugustele katsetele kehtestada otsene maks, tuginedes sealjuures ka Saksamaa konstitutsioonikohtu 2009. aasta juuni otsusele.

Ma soovin teile meelde tuletada, et eesistuja Van Rompuy viitas sellele, kui ta salapärasel kohtumisel, mis toimus nädal enne tema nimetamist Bilderbergi grupi liikmeks – tegemist ei ole just kõige läbipaistvama grupiga maailmas –, teatas ettepanekust kehtestada otsene Euroopa maks süsinikdioksiidi heidetele – ja võttis endale selle isegi kohustuseks –, millega tõuseks kohe kütuse, teenuste ja muud hinnad ning mis oleks seega Euroopa kodanikele kahjulik.

Selle ELi maksu kehtestamise ettepanek on põhiseadusvastane.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Ma ei ole kindel, et finantstehingutele maksu kehtestamine on hea, kuid minu jaoks on vastuvõetavad ettepaneku toetajate siirad ajendid. See on küsimus, kus heade kavatsustega inimesed võivad jõuda erinevatele järeldustele.

Millega ei saa aga nõustuda, on niisuguse maksu kehtestamise andmine Euroopa Liidu ainupädevusse. Tobini maks, mida kohaldataks üksnes piirkondlikult, põhjustab kapitali liikumise jurisdiktsioonidesse, kus niisugust maksu ei kohaldata. Miks aga andis siis parlament nii ülekaalukalt poolthääle süsteemile, mis seab Euroopa Liidu halvemasse olukorda?

Vastuseks on, et see vastab igati siinse parlamendi teatavat laadi liikme kõikidele nõuetele. Sellega rünnatakse pankureid, Londoni Cityt ja eelkõige annab see Euroopa Liidule võimaluse teenida iseseisvalt kasumit, mis tähendab, et see raha ei lähe liikmesriikidele.

Võttes kokku mitmesugused ettepanekud, mis esitatakse finantsjärelevalve ühtlustamise kohta – alternatiivsete investeerimisfondide juhte käsitlev direktiiv ja teised –, näeme võidukat ähvardust Londoni City suunas ning seda, kuidas Euroopa Liitu ootab ees vaesus ning tema juhtrolli kadumine.

  Syed Kamall (ECR). – Lugupeetud juhataja! Kõik, kes vaatavad hiljutist finantskriisi, imestavad, kuidas me lubasime reguleerimise ja järelevalvega tekitada olukorra, kus pangad osutusid lõpuks liiga suureks selleks, et lasta neil pankrotti minna ning nende toetamiseks tuli kasutada miljardeid maksumaksja raha.

Kui mõelda üleilmse finantstehingute maksu kehtestamise peale, siis võib see näida põhjendatud, kui me soovime aidata finantskriisi ohvreid ja ka inimesi vaesemates riikides.

Kui me aga mõtleme selle peale, kuidas seda tegelikult kehtestatakse ja milline on selle tõeline mõju, ning võtame sealjuures arvesse finantsturgude tegutsemisviise tegelikkuses, siis me näeme, et pangad jätaksid need kulud klientide kanda. See avaldaks ränka mõju neile meie seast, kes soovivad kaubitseda arenguriikidega, või arenguriikide ettevõtjatele, kes soovivad kogu maailmaga kaubitseda, ning samuti mõjutaks see kindlustustasu, mis on rahvusvahelise kaubanduse lahutamatu osa.

Kui me tõepoolest soovime seda probleemi lahendada, ei peaks me andma miljardeid maksumaksja raha korrumpeerunud või asjatundmatutele valitsustele. Me peaksime tagama, et nii ELis kui ka vaestes riikides kaotataks tariifsed tõkked, et aidata vaesemate riikide ettevõtjatel luua rikkust ja päästa inimesed vaesusest.

Resolutsiooni ettepanek B7-0132/2010

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Mul on hea meel Euroopa Liidu püüdluste üle kehtestada euroala pangatehingutele ühtne kord.

Samas ma näen, kuidas pangad hakkavad nende uute eeskirjade kehtestamist kuritarvitama, et suurendada klientide makstavaid tasusid. Kui meie pangad kohandavad Euroopa Liidu survel piiriüleste ülekannete tasusid ühtses euromaksete piirkonnas nii, et need on sama suured kui riigisisesed tasud, tõusevad selle tagajärjel raha sissemaksmise ja väljavõtmise tasud. Meile kõigile on selge, et pankade kulud pangakontoris sularahaga ümberkäimiseks ei ole uute eeskirjadega seoses vähimalgi määral muutunud.

Seega tuleb meil kõva häälega välja öelda, et asjaolu, et pangad kasutavad euroalal kehtestatud uusi eeskirju ära selleks, et suurendada meie kodanike arvelt oma tulu, on täiesti taunimisväärne. Seetõttu peab olema meie kohustuseks jälgida hoolikalt, kuidas finantsinstitutsioonidele kehtestatud uusi eeskirju kohaldatakse.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0154/2010

  Jarosław Kalinowski (PPE). – (PL) Ma hääletasin resolutsiooni vastuvõtmise poolt, sest oma valijate esindajana ei saa ma nõustuda sellega, et midagi lepitakse kokku nende selja taga ja vastu nende tahtmist. Lissaboni leping andis Euroopa Parlamendile uued pädevused ja sellepärast peaks Euroopa Parlament suutma kaitsta oma kodanike õigusi.

Ma nõustun resolutsiooni autoritega, kes kritiseerivad seda, et komisjoni võltsimisvastast kaubanduslepingut käsitlevaid läbirääkimisi hoitakse salajas ning et selles küsimuses ei tehta Euroopa Parlamendiga koostööd. See tegevus on vastuolus kehtivate ELi õigusaktidega üldise juurdepääsu kohta ametivõimude tegevust kajastavale teabele ning samuti piiratakse selle tegevusega õigust eraelu puutumatusele. Seega on hea, et Euroopa Parlament tõstatas küsimuse Euroopa Komisjoni läbirääkimiste läbipaistvuse kohta ning võltsimise ja selle ärahoidmise kohta.

  Marian Harkin (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Mis puudutab võltsimisvastast kaubanduslepingut (ACTA-t), siis käimasolevad läbirääkimised on täiesti läbipaistmatud. Läbirääkimiste praeguse vormi kasutamine rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks on täielikult vastuolus läbipaistvuse ja demokraatia põhimõtetega, mille järgimist me oma seaduseandjatelt peaksime eeldama. Hoolimata lepingu sisust on täiesti lubamatu hoiduda üldsuse kontrollist, kui koostatakse meetmeid, mis mõjutavad otseselt nii paljusid Euroopa kodanikke.

Mis puudutab selle sisu, siis me peaksime pöörama kogu tähelepanu Euroopa andmekaitseinspektorile, kes avaldas väga karmisõnalise arvamuse nimetatud läbirääkimiste kohta. Ta soovitab tungivalt Euroopa Komisjonil luua avalik ja läbipaistev dialoog ACTA teemal. Ta tõdeb, et ehkki intellektuaalomand on ühiskonna jaoks oluline ja seda tuleb kaitsta, ei tohiks seda seada ettepoole üksikisikute põhiõigusest eraelu puutumatusele ja andmekaitsele ning ka teistest õigustest, nagu süütuse presumptsioon, õigus tõhusale õiguskaitsele ja sõnavabadusele. Ja lõpuks tõdeb ta, et meede, mis hõlmab endas kolmanda ebaseadusliku allalaadimise puhul internetiühenduse katkestamist, piiraks märkimisväärselt ELi kodanike põhiõigusi ja -vabadusi.

See on oluline küsimus kõikide ELi kodanike jaoks ning see, kuidas komisjon ja parlament seda käsitlevad, ütleb nii mõndagi aruandekohustuse ja läbipaistvuse kohta.

  Syed Kamall (ECR). – Lugupeetud juhataja! Selle resolutsiooni ettepaneku üks olulisemaid tulemusi oli asjaolu, et meil õnnestus saavutada kogu parlamendi üksmeel.

Üks valdkond, millega kõik nõustusid, oli asjaolu, et võttes arvesse mis tahes mõistliku teabe puudumist nende läbirääkimiste kohta, on see, mida öeldakse veebipäevikutes ja mujal, kuulujutud, mis viitavad niisugustele ettepanekutele nagu sülearvutite ja MP3-mängijate konfiskeerimine piiridel. Parlament oli väga üksmeelne selle suhtes, et me soovime seoses võltsimisvastase kaubanduslepinguga rohkem teavet ja läbipaistvust.

Volinik kuulis seda sõnumit eile õhtul selgelt ning mul on hea meel, et ta lubas meile rohkem teavet anda. Kui komisjon peab läbirääkimisi 27 liikmesriigi ja ELi nimel, on endastmõistetav, et me teaksime, milline on meie seisukoht läbirääkimistel ning et oleks üksikasjalikult näidatud, kuidas kavandatavad meetmed ELi majandussektoreid mõjutavad.

Mul on hea meel voliniku eile õhtul öeldud sõnade üle ning ma ootan selles küsimuses suuremat läbipaistvust.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Minule valmistab muret Euroopa Komisjoni võltsimisvastast kaubanduslepingut käsitlevate läbirääkimiste tava ja kord.

Läbirääkimised toimuvad salaja, suletud uste taga, neist ei teavitata nõuetekohaselt ei Euroopa Parlamenti ega selle liikmeid, kes lõpuks selle dokumendi heaks peaksid kiitma. Ma arvan, et me peaksime seda korda muutma, kui Euroopa Komisjon tahab, et parlament võtaks endale vastutuse mis tahes lepingute eest, mis talle esitatakse. Kui me peame korduvalt tagastama rahvusvahelised lepingud põhjalikuks läbivaatamiseks Euroopa Komisjonile, siis jätab see halva mulje nii Euroopa avalikkusele kui ka välismaailmale. Niisugune käitumine viitab puudulikule suhtlusele Euroopa Liidu kõige olulisemate institutsioonide vahel.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0181/2010

  Syed Kamall (ECR). – Lugupeetud juhataja! Nagu paljud meist teavad, vaadatakse üldist soodustuste süsteemi (GSP-d) läbi ning praegune süsteem hakkab lõppema.

Kui vaadata kavu GSP ja GSP+, siis üks olulisemaid küsimusi on see, et majanduspartnerluslepinguid käsitlevate läbirääkimiste ajal oli väljapakutud piirkondades palju riike, kes olid ELiga kokkuleppe sõlmimise vastu.

Majanduspartnerluslepingute puhul olen ma alati kritiseerinud seda, et nendes järgitakse kaubanduse suhtes põhimõtet „kõigile ühe mõõdupuuga”. Arutelu ajal komisjoniga tekitas muret veel ka ühe ametniku teade, et majanduspartnerluslepingute eesmärgiks ei ole mitte ainult kaubandus, vaid ka ELi regionaalse lõimumise mudeli eksportimine.

On riike, mis soovivad sõlmida ELiga lepingud, et nad saaksid eksportida meile oma kaupu ja teenuseid soodustingimustel. Seega peaksime tegema ettepaneku, et nendele riikidele, mis soovivad sõlmida kaubanduslepingu, kuid mis ei vasta majanduspartnerluslepingu kriteeriumidele, pakutaks GSP+ võimalust, ning samuti peaksime püüdma olla paindlikumad.

Loodetavasti saame niimoodi aidata paljudes nendes riikides ettevõtjatel rikkust luua ja päästa inimesed vaesusest.

  Daniel Hannan (ECR). – Lugupeetud juhataja! Lõuna- ja Kesk-Ameerikas võtab vaevu märgatavalt järjest enam võimust autokraatia – teatavat laadi neo-caudillismo. Nicaraguas, Venezuelas, Ecuadoris ja Boliivias näeme tekkimas režiime, mis ei ole võib-olla päris diktaatorlikud, kuid mis kindlasti ei toeta ka parlamentaarset demokraatiat. Inimesed, kes valitakse küll riiki juhtima õiguspäraselt, hakkavad seejärel kaotama neile antud õiguste üle järelevalvet teostavaid asutusi – valimiskomisjoni, riigikohut, parlamendi kodasid – ja paljudel juhtudel tühistavad nad põhiseaduse ja muudavad riigikorda – või asutavad riigi uuesti, nagu nad selle kohta ütlevad – vastavalt sotsialistlikele põhimõtetele.

Kui asjad nii lähevad, siis keda hakkavad vasakpoolsed maailma nendes osades kritiseerima? Üks väheseid režiime, millel on olemas enamuse toetus, on Álvaru Uribe režiim Colombias. Teda toetab kolm neljandikku elanikkonnast, sest ta suutis taastada korra selles õnnetus riigis ning laiali saata nii vasak- kui ka parempoolsed poolsõjalised rühmitused. Asjaolu, et mõned siinsest parlamendist otsustasid just nimelt teda hakata arvustama, näitab, kui erakordselt on neil prioriteedid seatud. Häbi neile!

– (ES) Vale on muuta asjad poolsõjaliste rühmituste jaoks lihtsaks. See on häbiväärne!

Raport: Gabriele Albertini (A7-0023/2010)

  Alfredo Antoniozzi (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja! Ma tänan kolleeg Albertinit tema suurepärase töö eest sellel teemal, mis on Euroopa poliitikas keskel kohal. Lissaboni lepingu jõustumisega võttis liit endale suurema vastutuse välisasjades ja ühises julgeolekupoliitikas ning ma usun, et paljud meist loodavad, et institutsioon, millesse me kuulume, hakkab välisasjades täitma vastutustundlikumat ja suuremat osa.

Ma olen iseäranis nõus sellega, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kõrge esindaja peaks konsulteerima Euroopa Parlamendi pädeva komisjoniga isikute nimetamisel praegu loodava Euroopa välisteenistuse kõrgematele ametikohtadele ja tagama, et nii Euroopa Parlamendil kui ka nõukogul oleks juurdepääs konfidentsiaalsele teabele.

Seetõttu ma usun, et samm, mille me astusime selle raportiga, on esimene niisuguse tugeva Euroopa välispoliitika loomise suunas, millega liit kehtestab oma rolli ja suurendab poliitilist kaalu ka rahvusvaheliselt.

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Ma andsin vastuhääle muudatusettepanekutele 17D ja 19, milles rünnati NATOt ja nõuti NATO baaside kaotamist siin Euroopa Liidus. Euroopa projekti pooldajate üks viimaseid argumente on see, et tänu ELile on viimased 50 või 60 aastat püsinud Euroopas rahu. Mina ütleksin aga, et see on vale, sest tegelikult on NATO oma jõududega hoidnud Euroopas rahu.

Minu arvates on häbiväärne, et siinne parlament lubas hääletada niisuguse muudatusettepaneku üle. Ma märkasin, et selle muudatusettepaneku esitanud fraktsioon on niisuguse nurjunud ideoloogia jäänus, mille alusel piirati inimeste vaba liikumist ja rikuti nende peamisi inimõigusi. Just nimelt NATO jõud kaitsesid ülejäänud Euroopat selle koleduse eest. Ma soovin jäädvustada oma tänuavalduse USAle ja Kanadale ning teistele NATO riikidele, kes meid sellest õudusest säästsid. Minu arvates on nende riikidega koostöö tegemine Ühendkuningriigi huvides, et võidelda totalitarismi uue vormi, Euroopa Liidu vastu.

Raport: Arnaud Danjean (A7-0026/2010)

  Alfredo Antoniozzi (PPE). - (IT) Lugupeetud juhataja! Ma andsin poolthääle, sest soovin rõhutada, et lootus suurendada tsiviil- ja sõjaväelist koostoimet ja koostööd Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vahel, arvestades sealjuures isegi erinevaid või neutraalseid seisukohti, on midagi, millega me kõik üldiselt nõus oleme.

Ma pean oluliseks ka seda, et loodaks asepresidendi ja kõrge esindaja alluvusse kuuluv mehhanismide koordineerimise institutsioon, nagu Euroopa Liidu operatsioonikeskus, mis võimaldaks tagada tsiviil- ja sõjaliste operatsioonide kavandamise tõhusa koordineerimise. Sellega saaks kõrvaldada probleemid, korratuse ja viivitused, mida praeguse süsteemi raames kahjuks jätkuvalt tekib.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Lugupeetud juhataja! Tänan teid kannatlikkuse eest. Ma andsin sellele raportile vastuhääle, sest selles korratakse ohtlikke suuniseid, mis on sätestatud Lissaboni lepingus Euroopa kaitse- ja julgeolekustrateegia kohta. Teisiti öeldes nõutakse selles Euroopa Liidu militariseerimist, seadustatakse sõjaline sekkumine, tunnustatakse NATO ülimuslikkust ja tihedaid sidemeid sellega ning isegi propageeritakse praegusel kriisi ja sotsiaalselt raske olukorra ajal sõjalise jõu suurendamist.

Minu arvates peaks Euroopa Liit praegu, kui rahvusvahelise korra ülesehitust üle vaadatakse, võtma vastu rahu pooldava poliitika ja teistsuguse poliitilise hoiaku julgeoleku suhtes, ta peaks järgima iseseisvat välis- ja kaitsepoliitikat, mis oleks sõltumatu USAst, ta peaks püüdma lahendada rahvusvahelised erimeelsused poliitiliste vahendite abil ning olema teenäitajaks rahvusvahelise õiguse austamisel ja ÜROle tugevama rolli tagamisel.

Ma arvan, et niisugune poliitika väljendaks paremini Euroopa kodanike seisukohta.

Kirjalikud selgitused hääletuse kohta

Raport: Klaus-Heiner Lehne (A7-0011/2010)

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Selle raporti vastuvõtmine suure häälteenamusega näitab, et me peaksime muretsema väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete pärast. Praegu tuleb 5,4 miljonil mikroettevõttel koostada raamatupidamise aastaaruanne, ehkki nende tegevuse ulatus piirdub piirkondlike ja kohalike turgudega. Kui need ettevõtted ei osale piiriüleses tegevuses ega tegutse isegi riiklikul tasandil, luuakse niisuguse aruandekohustusega vaid tarbetut halduskoormust, mis toob nendele äriettevõtetele kaasa kulusid (ligikaudu 1170 eurot).

Sellepärast tehaksegi raportis liikmesriikidele ettepanek loobuda aastaaruande esitamise kohustusest äriettevõtete suhtes, kes vastavad järgmistest mikroettevõtete kriteeriumitest vähemalt kahele: kogu vara väärtus peab olema väiksem kui 500 000 eurot, netokäive peab olema väiksem kui 1 miljon eurot ja/või neil peab olema kogu eelarveaasta jooksul keskmiselt 10 töötajat. Mikroettevõtted jätkavad mõistagi ettevõtte raamatupidamist vastavalt iga liikmesriigi riiklikele õigusaktidele.

Praeguses Euroopas valitsevas kriisis tuleb julgustada erasektorit, mis koosneb väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest (seega ka mikroettevõtetest), ning sealjuures tuleb seda pidada ka praegustes rasketes oludes valdkonnaks, mis suudab hõivata töötajaid, kelle riigi- või erasektor on koondanud.

  Carlos Coelho (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma annan poolthääle Lehne raportile mikroettevõtete aruannete kohta, sest toetan meetmeid, millega vähendatakse tulemuslikult bürokraatiat ja millega toetatakse väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis Portugalis ja kogu Euroopas loovad enim töökohti. Ma tõstatan küsimuse tulevikus ebavõrdse olukorra loomise kohta siseturul. Kuna liikmesriikidel võimaldatakse valida, kas seda meedet kohaldada või mitte, siis kehtivad tulevikus ühele ja samale ettevõttele eri riikides eri reeglid.

Samuti tuleb tagada, et nende eeskirjade ülevõtmise viis ei avalda halba mõju jätkuvatele püüdlustele võidelda pettuste ja maksudest kõrvalehoidmise ning majandus- ja finantskuritegude vastu nii riiklikul, Euroopa kui ka rahvusvaheliselt tasandil. Samuti tuleb tagada osanike ja võlausaldajate kaitse.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liidu kahe viimase laienemisega on nii vanad kui ka uued liikmesriigid saanud mitmesuguseid hüvesid, kuid samas on need põhjustanud ka mitmesuguseid probleeme. Ma arvan, et otsust teha mikro-majandusüksustele teatavaid soodustusi tuleb reguleerida Euroopa tasandil, mitte anda see iga liikmesriigi pädevusse. See on ainus viis, kuidas vähendada tulemuslikult mikroettevõtete bürokraatiat ja olukorda tasakaalustada. Eritähelepanu tuleb pöörata mikroettevõtete tegevust takistavate asjaolude kõrvaldamisele, mitte ei peaks julgustama inimesi ELilt rahalist toetust taotlema.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Kolmapäeval kiitis Euroopa Parlament heaks ettepaneku, millega tahetakse kaotada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kohustus avaldada raamatupidamise aastaaruanne. Püüdes vähendada halduskoormust, tegi Euroopa Komisjon ettepaneku, et riigid, kes soovivad, võivad vabastada VKEd aastaaruande avaldamise kohustusest, mis kehtestati praeguste Euroopa õigusaktidega. Ma olin selle kohustuse kaotamise vastu, sest Euroopa Komisjoni ettepaneku kohaselt kaob 70% Euroopa ettevõtete jaoks Euroopa reguleeriv ja ühtlustatud raamistik.

Võimalus vabastada mikro-majandusüksused aastaaruande koostamise ja avaldamise kohustusest ei aita vähendada halduskoormust. Ma kardan, et kui liikmesriigid kohaldavad seda eeskirjade lihtsustamise võimalust ebaühtlaselt, põhjustab see ühtse turu killustumise.

Just sellepärast on Euroopa Parlamendi belglastest liikmed ja Belgia valitsus kindlalt Euroopa ettepaneku vastu (Belgia ühines blokeeriva vähemusega ka ministrite nõukogus, kus selle ettepaneku üle tuleb veel hääletada).

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult. – (CS) Raportiga, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu direktiiv ettevõtete aastaaruannete kohta, kaotatakse asjaomane raamistik ja laiendatakse mikro-majandusüksuste kohustust esitada aastaaruanne. Selle meetmega tahetakse vähendada halduskoormust ja aidata seega edendada mikro-majandusüksuste konkurentsivõimet ja majanduskasvu. Mul on hea meel raportööri ettepaneku üle, milles ta annab liikmesriikidele vabad käed ja võimaldab neil vabastada mikro-majandusüksused kohustusest esitada raamatupidamise aastaaruanne, s.o jätta nad direktiivi kohaldamisalast välja. Kui tegemist on üksustega, mis piirduvad piirkondlike ja kohalike turgudega ega osale piiriüleses tegevuses, ei tohiks neid koormata täiendavate kohustustega, mis tulenevad Euroopa turul kehtivatest Euroopa õigusaktidest. Eespool nimetatud põhjustel nõustun ma raporti sisuga.

  Françoise Grossetête (PPE), kirjalikult. – (FR) Mina andsin Lehne raportile vastuhääle, sest aastaaruande kohustuse kaotamisega nendele mikro-majandusüksustele ei vähendata ettevõtluse tegelikke kulusid ja luuakse palju õiguskindlusetust. Niisuguse erandiga vähendatakse usaldusväärsust, mis on väga tähtis väikeste ettevõtete ja kolmandate poolte (klientide, tarnijate, pankade) vahelistes suhetes.

Ka laenu saamiseks on vaja säilitada usaldusväärset teavet. Arvepidamisraamistikuta on pankuritel ja teistel asjaosalistel, kes sellist teavet nõuavad, hea põhjus vähendada laenamist. Niisugune olukord on väga väikestele ettevõtetele kahjulik.

  Astrid Lulling (PPE), kirjalikult. – (DE) Ma andsin täna vastuhääle Lehne raportile, sest usun, et väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormust tuleb vähendada kogu Euroopa Liidus ühtlase ja kõikehõlmava käsitluse järgi.

Kui see ettepanek ellu viiakse, vabastatakse 70% Euroopa ettevõtetest – Luksemburgis koguni rohkem kui 90% – kohustusest koostada standardne aastaaruanne.

Selle tagajärjel kaoks oluline otsustusvahend asjaomaste ettevõtete vastutustundlikuks juhtimiseks.

Kui liikmesriigid ei rakenda seda mikroettevõtete suhtes kohaldatavate eeskirjade lihtsustamise võimalust ühtlaselt – mis on üsna tõenäoline –, võib sellega põhjustada ühise turu killustumise.

Seega on see meede asjakohatu. Ettevõtted, mis osalevad piiriüleses kaubanduses, pannakse iseäranis halba olukorda. Ainus mõistlik lahendus oleks eeskirjade lihtsustamine kõikide Euroopa mikroettevõtete jaoks, ELi tasandil.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Just praegu, kui majanduskriis on avaldanud ränka mõju väikestele ettevõtetele, on meie kohustus püüda anda neile vahendid, mis aitavad neil taastuda ja anda taas oma osa Euroopa majandusse. Selle suhtes on bürokraatia vähendamine oluline. Mul on hea meel täna vastu võetud otsuse üle. Loodan, et seda rakendavad võimalikult paljud liikmesriigid parimal ja tõhusal viisil, et sellest saaksid kasu nii väiksed ettevõtted kui ka majandus üldiselt.

  Georgios Papastamkos (PPE), kirjalikult. – (EL) Ma hääletasin Lehne raporti poolt, sest sellega antakse liikmesriikidele õigus võtta arvesse mitmesuguseid tagajärgi, mida direktiivi kohaldamine võib riigi siseküsimustele avaldada, eriti arvestades suurt hulka ettevõtteid, keda see puudutab. Mikro-majandusüksuste tegevus on piiriüleselt vähetähtis. Raamatupidamise aastaaruande avaldamine tagab aga läbipaistvuse ja on hädavajalik mikro-majandusüksuste jaoks laenuturule ja riigihankelepingutele juurdepääsemiseks ning ettevõtetevaheliste suhete jaoks.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) Ma hääletasin Lehne raporti ja komisjoni ettepaneku vastu. Need kujutavad endast siseturu mõistes tagasiminekut ning ilmselget riski moonutada Euroopa VKEde vahelist konkurentsi.

Ütleme selgelt välja, et selle ettepaneku tagajärgi on armetult alahinnatud. Samuti ei ole selle raames arvesse võetud asjaolu, et ilma Euroopa direktiivita rakendab iga liikmesriik selles küsimuses oma eeskirju. Seega ei ole üllatav, et kõik VKEsid käsitlevad organisatsioonid, Euroopa organisatsioonid ja minu puhul ka Belgia omad – keskklassi liit (UCM) ja Belgia ettevõtjate föderatsioon (FEB) – on valdavalt selle ettepaneku vastu.

Ma olen täielikult selle poolt, et ettevõtete halduskoormust tuleb vähendada, eriti VKEde puhul, kuid seda tuleb teha järjepidevalt ning ettepaneku kaudu vaadata üldiselt läbi äriühinguõiguse neljas ja seitsmes direktiiv.

  Robert Rochefort (ALDE), kirjalikult. – (FR) Meile esitatud ettepanek võimaldab liikmesriikidel vabastada teatavad ettevõtted (mikro-majandusüksused) kohustusest koostada ja avaldada raamatupidamise aastaarunne. Mõistagi pooldan ma täielikult ettevõtete halduskoormuse vähendamist, eriti VKEde ja väga väikeste ettevõtete puhul. Kuid komisjoni ettepanekuga lastakse märgist täiesti mööda: esiteks on ebaselge, kas väljapakutud süsteemiga vähendatakse tõepoolest nende ettevõtete halduskoormust (praegu aastaaruannetest saadud statistilisi andmeid tuleb koguda muul viisil), ja teiseks on oht, et see tekst, millega võimaldatakse igal liikmesriigil otsustada, kas eeskirju lihtsustada või mitte, põhjustab siseturu killustumise (kuna tõenäosus, et mõni liikmesriik teeb seda, mõni mitte, on suur). See ettepanek oleks tulnud tagasi võtta ning nimetatud väikeste ettevõtete halduskoormuse vähendamise küsimust (äriühinguõigust, finantsaruande, raamatupidamise, auditeerimise jms nõuete lihtsustamist) oleks tulnud käsitleda äriühinguõiguse neljanda ja seitsmenda direktiivi üldise läbivaatamise raames, mida on kavas teha lähitulevikus. Sellepärast andsin ma vastuhääle Lehne raportile, mis käsitleb teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruandeid, seoses mikro-majandusüksustega.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Käesoleva ettepanekuga tahetakse lihtsustada ettevõtluskeskkonda ja eriti nõudeid mikroettevõtete finantsteabe esitamise kohta, et tugevdada nende konkurentsi- ja kasvuvõimet.

Sellega seoses avaldan ma heameelt raportis väljapakutud muudatuste üle mikroettevõtete halduskoormuse vähendamise kohta, sest usun, et need kujutavad endast olulisi meetmeid Euroopa majanduse stimuleerimiseks ja kriisiga toimetulekuks. Seda sellepärast, et mikroettevõtete tegevus piirdub kohaliku või piirkondliku turuga ning aastaaruande koostamine on nende jaoks liigne ja keeruline ettevõtmine.

Ma ei toeta aga mõtet vabastada mikroettevõtted kohustusest esitada raamatupidamise aastaaruanne. Selle otsuse peaks võtma vastu iga liikmesriik, sest see võib avaldada otsest mõju pettuse ja maksudest kõrvalehoidmise ning majandus- ja finantskuritegude vastu võitlemisele ning osanike ja võlausaldajate kaitsele.

Seetõttu tuleks minu arvates otsida tasakaalustatud lahendusi nimetatud meetme kohaldamiseks, selle asemel, et sätestada konkreetne kohustus säilitada aruandlus ettevõtte äritehingute ja finantsolukorra kohta. Seepärast hääletasin ma teatavate kõhklustega selle raporti poolt.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kui parlament võttis 2009. aasta märtsis vastu väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act”, siis andis ta sellega tõuke mitmesuguste valdkondlike ettepanekute esitamisele, et muuta Euroopa ettevõtluskeskkond VKEdele soodsamaks, sealhulgas ka halduskorra lihtsustamise kaudu. Nn mikro-majandusüksuste aruandlussüsteemi kaotamine näib esmapilgul hõlbustavat halduskorda märkimisväärselt, kuid võttes arvesse kõikidele asjaosalistele, sealhulgas võlausaldajatele, maksuhalduritele ja kaubanduspartneritele vajaliku finantsteabe olulisust, tekitab see, vastupidi, rohkem bürokraatiat ja suuremaid kulusid. Lisaks sellele võetakse ettevõtetelt ära tõhus vahend ettevõttesisese järjepidevuse tagamiseks.

Ma toetan aga majanduskomisjoni palvet hinnata põhjalikult seda, mida toob endaga kaasa mikro-majandusüksuste vabastamine kõnealusest kohustusest, ja käsitleda seda äriühinguõiguse neljanda ja seitsmenda direktiivi üldise läbivaatamise raames. Minu arvates ei sisalda see ettepanek vahendeid, mida on vaja bürokraatia teema tõhusaks käsitlemiseks.

Seepärast hääletasin ma komisjoni ettepaneku tagasilükkamise poolt. Võttes arvesse asjaolu, et austatud kolleegi Lehne raport tugineb samale põhimõttele, mis komisjoni ettepanek, ei saanud ma ka tema raportit toetada. Ma loodan, et nõukogu esitab aruka ja kaalutletud otsuse.

  Derek Vaughan (S&D), kirjalikult. – Mina andsin oma hääle selle poolt, et mikro-majandusüksused (väikesed ettevõtted) jäetakse raamatupidamisstandardeid käsitleva ELi õigusakti kohaldamisalast välja. Tegemist on äärmiselt olulise ettepanekuga, sest sellega vähendatakse tarbetut bürokraatiat väikeste ettevõtete suhtes ja aidatakse rohkem kui viiel miljonil ettevõttel säästa igaühel ligikaudu 1000 naela. EL on lubanud vähendada aastaks 2012 väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete koormust 25% võrra ning see õigusakt on äärmiselt oluline selle eesmärgi saavutamiseks. Need väikeettevõtted on sageli tulevaste edukate ettevõtjate hüppelauaks ning neid tuleb eriliselt kohelda, eriti veel majandussurutise ajal.

  Sophie Auconie (PPE), kirjalikult. – (FR) Ma andsin poolthääle Lehne raportile mikro-majandusüksuste raamatupidamise aastaaruannete kohta, sest ehkki Euroopa Komisjoni mõjuhindamine on minu arvates puudulik ja pealiskaudne, soovisin ma võtta vastu seisukoha, mis toetaks selgelt väga väikestele ettevõtetele pandud aruandluskohustuse lihtsustamist. Rääkides majanduslikest ja sotsiaalsetest külgedest, siis see, et väga väikestele ettevõtetele kehtivad samasugused halduspiirangud nagu suurtelegi, on ebamõistlik. Väga väikesed ettevõtted moodustavad Euroopa ettevõtetest 85%; teisisõnu, nad on tugisambaks meie majandusele, mis vajab hädasti taganttõuget. Seetõttu ma usun, et nende kohustuste vähendamine on hea, ehkki sealjuures tuleb tagada, et see ei takistaks nende juurdepääsu laenule. Sellepärast tuleb läbi viia kõikehõlmav hindamine, võttes arvesse kogu majanduskeskkonda, mis väga väikesi ettevõtteid ümbritseb, ning nende suhteid pankadega, Prantsuse ettevõtete puhul halduskeskustega, ja mõistagi ka klientidega. Ärgem mõelgem alati kohustustele, vaid uskugem ettevõtjatesse ja meie oskustöölistesse, kes vajavad seda, et me nende halduskoormust vähendaksime.

  Françoise Castex (S&D), kirjalikult. − (FR) Mina hääletasin kõnealuse ettepaneku vastu, sest pikaajalises perspektiivis kujutab see endast VKEde jaoks tagasilööki ning takistades nende juurdepääsu laenudele, jätab nad ilma tingimustest, millega tagada läbipaistvus ja usaldusväärsus, mis on nende juhtimise ja tegevuse paindlikkuse jaoks hädavajalik. Minu arvates ei saa nõuda ühelt poolt pankadelt suuremat läbipaistvust, kritiseerides neid finantsturgude läbipaistvuse puudumise pärast, mis põhjustas praeguse kriisi, ja teiselt poolt püüda kaotada läbipaistvust tagavad vahendid, mis on olulised ettevõtjate enda ja majandust reguleerivate meetmete jaoks, mida me Euroopa tasandil rakendada soovime. Aruandluse lihtsustamine VKEde, eriti kõige väiksemate ettevõtete jaoks, on endiselt kiireloomuline ülesanne. Euroopa Komisjonil tuleb kiiremas korras vaadata läbi äriühinguõiguse neljas ja seitsmes direktiiv, mis ainsana saab tuua kõikehõlmava, õiglase ja sidusa lahenduse.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Ma avaldan heameelt Lehne raporti vastuvõtmise üle, sest sellega aidatakse kahtlemata vähendada mikroettevõtete halduskoormust. Väikeettevõtted kurdavad sageli liigse reguleerimise, koormuse ja bürokraatia üle, mis ohustavad tihti nende püsimajäämist. Mikroettevõtetel on õigus, kui nad ütlevad, et neile ei peaks kehtima samasugused reeglid ja eeskirjad, mis suurtele ettevõtetele. Loodame, et kõnealuses raportis väljapakutud eeskirjad aitavad suurendada mikroettevõtete käivet ja konkurentsivõimet. Raportis antakse siiski liikmesriikidele võimalus võtta direktiiv üle neile sobival ajal, et hoida ära mis tahes probleemid, mida eeskirjade lihtsustamine kaasa võib tuua. Mikroettevõtted võivad aga jätkata vabatahtlikult raamatupidamise aastaaruannete koostamist, esitada need audiitorile ja edastada riiklikule registrile. Igal juhul tuleb mikroettevõtetel pidada arvet äriühingu äritehingute ja finantsolukorra kohta haldus- ja maksualase teabe eesmärgil. Kui kõik liikmesriigid asjaomaseid eeskirju lihtsustavad, säästetakse sellega komisjoni hinnangul 5 941 844 mikroettevõtte kohta 5,9–6,9 miljonit eurot. Kui Portugali valitsus selle erandi kehtestaks, puudutaks see Portugalis 356 140 ettevõtet.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Mina andsin vastuhääle ettepanekule võtta vastu direktiiv teatavat liiki äriühingute raamatupidamise aastaaruannete kohta, mis kolmapäeval, 10. märtsil vastu võeti. Ehkki ma olen selle poolt, et VKEde halduskoormust tuleb märkimisväärselt vähendada, olen ma siiski seisukohal, et aruandlusnõue on oluline juhtimisvahend nimetatud ettevõtete partnerite jaoks (pankurite, klientide, tarnijate ja teiste jaoks). Vähendades VKEde juurdepääsu laenudele, jäetakse nad pikaajalises perspektiivis selle ettepanekuga ilma tingimustest, millega tagada läbipaistvus ja usaldusväärsus, mis on nende juhtimise ja tegevuse paindlikkuse jaoks hädavajalik. Minu arvates on vastuoluline nõuda ühelt poolt pankadelt suuremat läbipaistvust, kritiseerides neid finantsturgude läbipaistvuse puudumise pärast, mis põhjustas praeguse kriisi, ja teiselt poolt püüda kaotada läbipaistvust tagavad vahendid, mis on olulised ettevõtjate enda ja majandust reguleerivate meetmete jaoks, mida ma Euroopa tasandil toetan.

  Anna Záborská (PPE), kirjalikult. – (FR) Nii Euroopa Parlament kui ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetavad komisjoni käesoleva algatusega taotletavat eesmärki vabastada mikro-majandusüksused haldus- ja aruandluskohustustest – mis on kulukad ja võrreldes mikro-majandusüksuste ülesehituse ja peamiste finantsteabe kasutajate vajadustega täiesti ebaproportsionaalsed –, et võimaldada neil tulla toime mitmesuguste keerukas ettevõttes tekkida võivate struktuuriliste probleemidega, ja seda tänu Euroopa väikeettevõtluse harta täielikule rakendamisele ning kooskõlas Lissaboni strateegia meetmetega. Minu arvates on komisjoni ettepanek eeskirjade lihtsustamise kohta hea. Sellega tahetakse tagada, et reguleeriv raamistik aitaks stimuleerida ettevõtlusvaimu ja innovatsiooni mikro- ja väikeettevõtete seas, et nad muutuksid konkurentsivõimelisemaks ja kasutaksid siseturu võimalusi parimal viisil. Mikro-majandusüksustel tuleb aga miinimumkohustusena ka edaspidi pidada arvet ettevõtte äritehingute ja finantsolukorra kohta ning liikmesriigid võivad kehtestada neile veel täiendavad kohustusi. Kui kõiki asjaolusid arvesse võetakse, siis ma usun, et me aitame väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel vähendada bürokraatiat ning selle üle on mul hea meel.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0151/2010

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Mina andsin resolutsioonile poolthääle, sest sellega propageeritakse majanduskoostöö edendamist Euroopa riikide vahel, suuremat sidusust stabiilsuse ja kasvu pakti ning teiste Euroopa strateegiate vahel, ELi edasipüüdliku sotsiaalkava elluviimist võitluses töötuse vastu, suuremat paindlikkust pensionea suhtes ja VKEde edendamist.

Ma rõhutan lisaks veel asjaolu, et reform eeldab komisjonilt uute stiimulite loomist nendele liikmesriikidele, kes rakendavad ELi 2020. aasta strateegiat, kehtestades sanktsioonid edaspidi neile, kes seda ei tee. See on strateegia edukuse tagamiseks hädavajalik, võttes arvesse, et me seisame vastamisi ühiste probleemidega, mis tuleb lahendada Euroopa tasandil.

Mul on samuti hea meel Euroopa Ülemkogu otsuse üle muuta strateegia realistlikumaks ja tagada sellega suurem selgus ning sihid, mida on küll vähem, kuid mis on paremini mõõdetavad.

Ja lõpetuseks, ma ei saa jätta mainimata põllumajanduse kaasamist strateegiasse, sest algsetes ettepanekutes seda nimetatud ei ole. See on kahtlemata oluline, kui Euroopa soovib seatud eesmärgid saavutada, olenemata sellest, kas lähtuda sealjuures majandusest, toiduainetest ja keskkonnast või maaelu piirkondade elukvaliteedi tõstmisest, mis aitab suurendada tööhõivet.

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Majandus- ja finantskriisi tagajärjel tekkinud probleemid tuleb lahendada ELi 2020. aasta strateegia meetmetega, mis on suunatud otseselt liikmesriikide majanduse nõrkade külgede vastu. Lissaboni strateegia oli vähetulemuslik sellepärast, et seati liiga palju sihte. Kriisist väljumise strateegias tuleb keskenduda vähestele, kuid paremini mõõdetavatele eesmärkidele: tööpuuduse, eriti noorte tööpuuduse probleemile tõhusate lahenduste leidmine, enamiku töökohtade ja innovatsiooni loovate väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate edendamine ja toetamine ning teadus- ja arendustegevusele eraldatavate vahendite osakaalu suurendamine ELi ja riiklikes eelarvetes kolme protsendini.

Me peame teadma, et Euroopa sotsiaalpoliitikas jääb tulevikus rahvastiku vananemise tõttu manööverdamisruumi vähemaks ning tootlikkust saab suurendada vaid suuremate investeeringutega tehnoloogiasse ja haridusse. Kui me soovime muuta töörutu konkurentsivõimelisemaks, tuleb meil korraldada ümber sotsiaalkindlustussüsteemid ning toetada rohkem paindlikku töökorraldust. Samas peab strateegia toetama niisuguste tootmismeetodite arendamist, milles arvestatakse keskkonna ja inimeste tervisega.

  Regina Bastos (PPE), kirjalikult. – (PT) 3. märtsil tutvustas Euroopa Komisjon ELi 2020. aasta strateegiat kui aruka, jätkusuutliku ja kaasava kasvu strateegiat. Selles ettepanekus lepitakse Euroopa Liidu jaoks 2020. aastaks kokku viis mõõdetavat eesmärki – tööhõive, teadus ja innovatsioon, kliimamuutused ja energia, haridus ning võitlus vaesuse vastu –, mis moodustavad protsessi raamistiku ja mis on aluseks liikmesriikide eesmärkidele.

Strateegias keskendutakse konkreetsetele, realistlikele ja asjakohaselt mõõdetavatele sihtidele: suurendada tööhõive osakaalu 69%-lt vähemalt 75%-le, suurendada teadus- ja arendustegevusele eraldatavate rahaliste vahendite osakaalu 3%-le SKPst, vähendada vaesust 25% võrra, vähendada kooli poolelijätmist praeguselt 15%-lt 10%-le ning suurendada kõrgharidusega noorte osakaalu 31%-lt 40%-le.

Ma andsin ELi 2020. aasta strateegiat käsitlevale resolutsioonile poolthääle sellepärast, et selles seatud eesmärkidega rajatakse Euroopale tee, mida mööda ta peab käima, ja sellepärast, et selles esitatakse selged ja realistlikud lahendused majandus- ja finantskriisi probleemidele seoses töötuse, finantsreguleerimise ja võitlusega vaesuse vastu. Need probleemid on meile võrdlusaluseks edusammude saavutamise hindamisel.

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma hääletasin kõnealuse resolutsiooni poolt. Kuna liikmesriigid ei suuda iseseisvalt lahendada praeguseid sotsiaal- ja majandusprobleeme, tuleb neile leida lahendused Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil. EL-i 2020. aasta strateegia peaks eeskätt olema tõhus meede majandus- ja finantskriisiga toimetulekuks, sest sellega tahetakse luua töökohti ja tekitada majanduskasvu.

Euroopas valitsev tohutu tööpuudus on praegustes aruteludes kõige tähtsam küsimus, sest liikmesriigid seisavad vastamisi järjest kasvava töötusega, kusjuures 23 miljonit meest ja naist on tööta ning selle tagajärjel on neil suured sotsiaalsed ja elamisprobleemid. Seepärast pööratakse selles Euroopa Parlamendi resolutsioonis kõige rohkem tähelepanu uute töökohtade loomisele ja sotsiaalse isoleerituse vastu võitlemisele.

Lisaks kutsub parlament komisjoni üles peale töötuse ja sotsiaalsete probleemide arvessevõtmise ka näitama, kuidas neid tõhusalt lahendada, et see uus strateegia aitaks tõepoolest inimeste elu muuta. Ma soovin esile tuua asjaolu, et Euroopa on juba oma vigadest õppinud, kui pidada silmas seda, et ta ei suutnud täielikult täita varem Lissaboni strateegias seatud eesmärke. Seepärast peab tulevase kümnendi strateegia põhinema tugeval juhtimissüsteemil ja tagama vastutustundliku käitumise. Seega, andes täna sellele resolutsioonile poolthääle, kutsun ma komisjoni ja Euroopa Ülemkogu üles keskenduma Euroopa peamistele sotsiaalsetele probleemidele ja seadma endale vähem, kuid selgemaid ja realistlikumaid sihte, mida oleks võimalik ka saavutada.

  Maria Da Graça Carvalho (PPE), kirjalikult. – (PT) Mul on hea meel hiljuti, 11. veebruaril ülemkogu mitteametlikul kohtumisel aset leidnud arutelude üle, kus käsitleti Euroopa uue, ELi 2020. aasta strateegia suuniseid. Ma avaldan komisjonile kiitust selle algatuse eest ja palun tungivalt teha rohkem koostööd parlamendiga Euroopa tuleviku jaoks nii olulises küsimuses. Hädavajalik on investeerida teadmistesse ja reformidesse, mis edendavad tehnoloogilist arengut, innovatsiooni, haridust ja väljaõpet, et suurendada heaolu, majanduskasvu ja tööhõivet keskpikas ja pikas plaanis. Ma soovin samuti toonitada konkreetsete ettepanekute, näiteks Euroopa digitaalse tegevuskava tähtsust selles strateegias. Oluline on kõik võimalused ära kasutada, et Euroopa taastuks majanduskriisist jätkusuutlikult. Ka ühtekuuluvuspoliitika mängib majanduskasvu ja tööhõive edendamisel sisulist rolli. ELi 2020. aasta strateegia peab seega regionaalses mõõtmes käsitlema seda eesmärki tõukejõuna rikkama, edukama ja õiglasema ühiskonna saavutamiseks. Ma juhin siinjuures tähelepanu vajadusele töötada välja finants- ja juhtimismehhanismid, mis aitaksid tegelikkuses seda strateegiat ellu viia.

  Anne Delvaux (PPE), kirjalikult. – (FR) Lissaboni strateegialt loodeti palju, sest selles seatud majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonda puudutavad sihid olid samavõrd vajalikud, kuivõrd edasipüüdlikud. Sellele järgnev, ELi 2020. aasta strateegia, mille üle me täna hääletasime, näib mulle olevat palju vähem edasipüüdlik. Ehkki see sisaldab mõnd täitmist vajavat eesmärki, nagu nõue eraldada teadusele 3% SKPst ja säilitada stabiilsuse ja kasvu pakt, on siiski kahetsusväärne, et tööhõive ja keskkond ei ole selle läbivaks teemaks (st nende käsitlust on märgatavalt vähendatud). Me oleme siiski veel väga kaugel tõelisest igakülgsest säästva arengu strateegiast.

Siiski toetasin ma ettepanekut, sest selge on see, et seistes vastamisi kriisi ja selle paljude tagajärgedega iseäranis tööhõivele, ei saa me istuda jätkuvalt käed rüpes. Mul on hea meel lõigete üle, milles käsitletakse edasipüüdlikku sotsiaalkava ja VKEde suuremat toetamist. Lühidalt öeldes on vaja meil uut elujõudu. Loodame, et ELi 2020. aasta strateegia annab selle meile. Eeskätt loodame aga, et kõik 27 liikmesriiki teevad kõik endast oleneva, et see strateegia ellu viia.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) ELi 2020. aasta strateegia peaks asendama Lissaboni strateegiat. Eelkõige on aga oht, et sellega süvendatakse puudusi, et see on sama tulemusetu ning valmistab pettumust. See ei ole ei tõeline taastamise strateegia ega paku ka uusi väljavaateid liidu majandus-, sotsiaal-, eelarve- ja maksupoliitikale. Selles on suur hulk häid kavatsusi, kuid puuduvad uued vahendid nende elluviimiseks.

Euroopa vajab teistsugust sihti, kodanikud ootavad veenvamaid reaktsioone. Alates kriisi algusest on töötute arv suurenenud seitsme miljoni võrra. Pangad spekuleerivad taas, riskifonde ei reguleerita, kodanikel palutakse püksirihma koomale tõmmata, avalikke teenuseid kärbitakse drastiliselt ning sotsiaalkaitset nõrgestatakse. Me peaksime Kreeka suhtes näitama üles solidaarsust seoses seal valitseva kriisiga.

Sellepärast peaks Euroopa leidma endale arutelude käigus uue tulevikusuuna, sellise, mille aluseks on majandustegevuse tõeline kooskõlastamine, taastumine, mida iseloomustab solidaarsus, keskkonnahoidlik kasvustrateegia, energiaühendus, sidus eelarve, omavahendid, investeerimine hariduse, teaduse, eelarvepoliitika ja sotsiaalvaldkonna ühtlustamisse, võitlus maksuparadiiside vastu ning rahvusvaheliste finantstehingute maksustamine.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Ma andsin poolthääle resolutsiooni ühisettepanekule Euroopa Ülemkogu 11. veebruari 2010. aasta mitteametlikul kohtumisel puudutatud teemade käsitlemise jätkamise kohta. Jätkusuutliku, arukama ja keskkonnahoidlikuma sotsiaalturumajanduse saavutamiseks peab Euroopa ühise kokkuleppega määrama kindlaks enda sihid. Ükski liikmesriik ei suuda lahendada kõiki neid probleeme üksi. ELi poliitika ei saa olla üksnes 27 riigi poliitika summa. Ühise eesmärgi nimel tegutsedes on tulemuseks aga midagi enamat kui vaid nende osade summa.

See võimaldab ELil saada endale maailmas juhtroll, näidates, et majandusdünaamika on võimalik ühendada sotsiaalsete ja keskkonnaalaste küsimustega. See võimaldab ELil luua töökohti niisugustes valdkondades nagu taastuvenergia, jätkusuutlik transport ja energiatõhusus. Selleks tuleb eraldada piisavad rahalised vahendid, mille abil saaks EL kasutada olemasolevaid võimalusi ja üleilmse konkurentsivõime uusi allikaid.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Komisjon avaldas ELi 2020. aasta strateegia, mis asendab Lissaboni strateegiat ning millega seatakse Euroopale sisulised ja edasipüüdlikud sihid. Need seonduvad olemuslikult viie valdkonnaga, mida komisjon strateegiliselt oluliseks peab: (i) tööhõive, (ii) teadus ja innovatsioon, (iii) kliimamuutused ja energeetika, (iv) haridus ja (v) võitlus vaesuse vastu.

Need on tegelikult kõige olulisemad valdkonnad, kui Euroopa soovib kriisist välja tulla ja kinnitada oma rolli olulise osalejana maailmaturul, omades sealjuures kõrgelt arenenud ja konkurentsivõimelist majandust, mis suudab luua rikkust, tööhõivet ja innovatsiooni. Euroopa Liit vajab tõepoolest uusi sihte, et lahendada kriisi tagajärjel tekkinud probleemid, kuid need sihid ei tohiks takistada eelarve konsolideerimise püüdlusi, mida liikmesriigid teevad toimetulekuks valitsussektori kitsaskohtade ja ülemäärase eelarvepuudujäägiga. Just sellel põhjusel pean ma äärmiselt oluliseks ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide tugevdamist.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi 2020. aasta strateegia aluseks peaks olema solidaarsuspõhimõte, mis kehtiks kodanike, põlvkondade, piirkondade ja valitsuste vahel. Niiviisi saame võidelda vaesuse vastu ja tagada majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse jätkusuutliku majanduskasvu abil. Solidaarsuspõhimõte peab aitama kaasa Euroopa sotsiaalse mudeli kindlustamisele.

Meil tuleb aidata ümber kujundada sotsiaalkindlustuse süsteemid ja tagada minimaalsed sotsiaalõigused Euroopa tasandil, hõlbustades seega tööliste, spetsialistide, äriinimeste, teadlaste, üliõpilaste ja pensionäride vaba liikumist. Kui pidada silmas seda põhimõtet ning vajadust jätkusuutlikkuse järele, muutub vahendite tõhus kasutamine hädavajalikuks.

See strateegia peab andma tõukejõu töökohtade loomisele. Me ei saa nõustuda sellega, et ELis on ligikaudu 23 miljonit töötut meest ja naist. Seepärast on oluline toetada ettevõtlust ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete bürokraatia ja maksukohustuste vähendamist.

See ei tähenda aga tööstuse või põllumajandus unustamist. Me peame jätkama Euroopa taasindustrialiseerimist. Meie eesmärgiks peaks olema ka kvaliteetset toodangut andev jätkusuutlik põllumajandus. Selle saavutamiseks tuleb meil edendada meie põhisektori säästvat arengut ning võtta juhtroll teadusuuringute, teadmiste ja innovatsiooni valdkonnas.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Lissaboni strateegia järeltulijaks tunnistatud ELi 2020. aasta strateegias tuleb kõigepealt anda asjakohane hinnang selle eelkäija meetmetele. Kui me seda teeksime, siis näeksime, et selle käsitlusviis – nimelt oluliste majandussektorite liberaliseerimine ja väiksem reguleerimine ning meie õigusaktide suurem paindlikkus – on põhjustanud tagajärjed tegelikkuses: suurenenud töötus, ebakindlus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ning majandustegevuse seiskumine ja majanduslangus.

Komisjon ja parlament püüavad nüüd aga samu põhimõtteid järgida. Väljapakutud kurss on selge ning selles sisalduv retoorika sotsiaalvaldkonna ja keskkonna teemal ei suuda varjata järgmisi eesmärke: ühtse turu täielik rõhutamine, liberaliseerimise taotlemine, järjest enamate sotsiaalelu aspektide muutmine kaubaks, ebastabiilsed töökohad ning struktuuriline töötus.

Väga selgelt on näidatud, et parempoolsete ja sotsiaaldemokraatide vahel valitseb nende põhimõtete suhtes konsensus. Lõppanalüüsis on nad viimastel aastatel olnud nende põhimõtete truud pooldajad. See strateegia ei ole olemuselt midagi muud kui kahe suuna reaktsioon ühtses süsteemis selle süsteemi struktuurilisele kriisile. Neid põhimõtteid järgides saab sellest strateegiast uue ja sügavama kriisi allikas. Neid põhimõtteid järgides saab see strateegia kindlasti tööliste ja rahva vastumeelsuse ja vastupanu osaliseks.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Meie resolutsiooni ettepaneku tagasilükkamine on kahetsusväärne. Me ei teinud selles mitte ainult ettepanekut arutada põhjalikult Euroopa Komisjoni väljapakutut ja hinnata ükiskasjalikult Lissaboni strateegia tulemusi, et teha uue, ELi 2020. aasta strateegia jaoks vajalikke järeldusi, vaid me tõime esile ka mitmesuguseid uusi võimalusi, seades esmatähtsaks suurema tootlikkuse ja tagatud õigustega töökohtade loomise, töötuse ja vaesuse probleemi lahendamise ning ühiskondlikes edusammudes võrdõiguslikkuse tagamise. Uute ettepanekutega oleks loodud uus makromajanduslik raamistik selleks, et edendada säästvat arengut, tugevdada sisenõudlust ja austada keskkonda, tehes seda paremate töötasutingimuste, täieliku ja tagatud õigustega tööhõive ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse alusel.

Ma andsime vastuhääle ühisresolutsioonile, sest selles ei käsitleta probleemi põhjusi, ei esitata stabiilsuse paktile alternatiivseid meetmeid ega tehta ettepanekut lõpetada liberaliseerimine või kaotada tööturul paindlikkus, mis on suurendanud töösuhete ebakindlust ja madala palga maksmist. Niimoodi võimaldate te Euroopa Komisjonil järgida ka edaspidi enam-vähem samu põhimõtteid, mille tagajärjel on rohkem kui 23 miljonit inimest jäänud tööta ja rohkem kui 85 miljonit inimest elab vaesuses.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D), kirjalikult. – (PL) Lugupeetud juhataja! Viimasel kahel kümnendil on Euroopa Liit olnud edukas paljudes valdkondades, alates kolmest edasipüüdlikust laienemisest kuni ühisraha euro kehtestamiseni. Euroopa Liidu kodanikud töötavad vähem kui ameeriklased või jaapanlased (10% vähem töötunde aastas) ja lähevad varem pensionile. Nende hüvede säilitamine samal tasemel ei ole kriisi ajal lihtne, seega on mul hea meel kuulda otsustavatest meetmetest, mida Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Komisjon võtnud on ning millega tahetakse kehtestada kõikehõlmav ELi 2020. aasta strateegia.

Samas tekib enne käesoleva aasta märtsis ja juunis toimuvaid Euroopa Ülemkogu kohtumisi, mil strateegiale antaks viimane lihv, mitmesuguseid kahtlusi seoses dokumendiga, mille Euroopa Komisjon esitas 3. märtsil käesoleval aastal. Esiteks, milliste andmete alusel määratakse kindlaks Euroopa Liidu 27 liikmesriigi riiklikud eesmärgid? Millised stiimulid ootavad ees neid liikmesriike, kes täidavad strateegias seatud eesmärke, või millised sanktsioonid neid, kes neid ei täida? Ja lõpetuseks, milline on Euroopa Parlamendi osa selles protsessis, sest seni on ELi 2020. aasta strateegia projekti juhtinud üksnes nõukogu ja komisjon. Me peame leidma vastused nendele küsimustele enne Euroopa Ülemkogu juuni kohtumist. Vastasel juhul magab liit maha oma tõehetke, kui kasutada härra Barroso sõnu.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Pärast seda, kui Lissaboni strateegia, mis pidi muutma Euroopa 2010. aastaks maailma kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusjõuks, valusalt läbi kukkus, on meil nüüd uus strateegia, mis on eelmise laiendatud vorm. Tööturu paindlikkus ehk ebakindlad töösuhted töötajate jaoks, suurenenud konkurents Euroopa ja maailmaturul, riiklike sotsiaalkaitsesüsteemide liberaalsed reformid ning mõttetu stabiilsuse ja kasvu pakti täielik austamine –

olemas on kõik elemendid selleks, et sellest saaks riikliku ja ühiskondliku lõhestamise strateegia, nagu oli Lissaboni strateegia enne seda. Ainsad uuendused on need, mille taga on teie uued kapriisid: muuta Euroopa majanduslik juhtimine kohustuslikuks ja sidusaks – ehkki Brüsseli Euroopa on juba näidanud, et ei suuda tulemuslikult üleilmse kriisiga toime tulla – ning üleilmse juhtimise poole püüdlemine n-ö globaalse soojenemise nimel, mis järjest enam näib olevat ideoloogiline ettekääne. Meie hääletame selle teksti vastu.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Mina hääletasin resolutsiooni vastu, sest selles ei toonitata piisavalt täieliku tööhõive eesmärki. Teiseks peaksid meie sihid olema suunatud rohkem vaesusevastasele võitlusele ja jätkusuutlikule kasvule. Euroopa Parlament ei kasutanud ka võimalust rõhutada vajadust võidelda kõikide ebakindlate töösuhte vormide vastu osalist tööaega käsitleva direktiivi, mis tahes tüüpi töölepingus tagatud sotsiaalsete õiguste kehtestamise ning meetmete abil, millega võidelda alltöövõtu ja isegi tasustamata tööga seotud kuritarvituste vastu. Ja viimaseks, selles resolutsioonis ei käsitleta vajadust maksubaasi ühtlustamise järele, mis on möödapääsmatu Euroopa sotsiaalse mudeli loomiseks. Pole kahtlustki, et Euroopa Parlament on lasknud mööda hea võimaluse rajada sotsiaalne ja jätkusuutlik Euroopa.

  Cătălin Sorin Ivan (S&D), kirjalikult. – (RO) Me mõistsime, et tegelikult ei sisalda ELi 2020. aasta strateegia piisavalt isegi keskkonna- ega sotsiaalpoliitilisi meetmeid. Teine oluline tähelepanek on see, et sihid on ebaselged ning majanduskriisi ei käsitleta selle raskusele kohaselt. Seepärast ma arvangi, et selle resolutsiooniga, mille üle me Euroopa Parlamendi täiskogus hääletasime, on vaja anda oluline panus Euroopa tulevikuväljavaadetesse järgmiseks kümneks aastaks.

Ehkki meie ülesanded Euroopa Parlamendi liikmetena on pandud paika asutamislepinguga, saame siiski protsessile sisuliselt kaasa aidata. Me peame aga ootama, et liikmesriigid näitaksid üles poliitilist tahet ja annaksid meile meie seisukoha kohta kasulikku tagasisidet.

Niisugused sihid nagu sotsiaalturumajandus ja eelarve, mis kajastab arukat, kaasavat ja jätkusuutlikku kasvu, on olulised majanduskriisi põhjustatud tagajärgedega toimetulekuks.

Investeerimine haridusse, üliõpilaste innustamine liikuvusele ning tööturu nõudlusele vastavate uute oskuste õpetamine on meetmed, mille elluviimiseks on meil vaja koostada realistlikud kavad.

  Peter Jahr (PPE), kirjalikult. – (DE) Pidades silmas ELi 2020. aasta strateegiat, aitab just põllumajandus märkimisväärselt kaasa Euroopa tulevaste edusammude saavutamisele. Euroopa põllumajanduspoliitika on iseäranis oluline jätkusuutliku majanduskasvu, tööhõive ja kliimamuutuste küsimustes, sest selle roll töökohtade säilitamisel linnalähedastes ja maapiirkondades on asendamatu. Peale selle ei tohiks me unustada, et põllumajandus tagab 500 miljonile eurooplasele kvaliteetse toidu ja 40 miljonit töökohta ning selle aastakäive on ligikaudu 1,3 triljonit eurot. Taastuvenergia tootmine tagab omakorda veel töökohti ja aitab vähendada süsinikdioksiidiheiteid ning sõltuvust fossiilsetest kütustest. Põllumajandus on innovaatiline, loob väärtust ning on jätkusuutlike piirkondlike majandustsüklite tõeline allikas. Euroopa põllumajanduspoliitikat tuleb seega uue strateegia raames veel rohkem esile tuua.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Ma soovin juhtida teie tähelepanu vastuolule, mis tekib ELi 2020. aasta strateegia sihtide ja 2014.–2020. aasta eelarve eesmärkide kohta väljapakutud muudatuste tagajärgede vahel. Üks nendest sihtidest käsitleb keskkonnatingimuste parandamist. Eelarve eesmärkide muudatustes soovitatakse piirata ühise põllumajanduspoliitika rahaliste vahendite kasutamist, mis tähendab, et 2020. aastaks peab põllumajandus olema äärmiselt tõhus või isegi lausa tööstuslik. Sellega aga ohustatakse keskkonda ning see omakorda tähendab, et Euroopa peab muutma Euroopa põllumajandusmudelit, mis praegu on keskkonnasäästlik ning võimaldab meil pidada oluliseks maastikku, bioloogilist mitmekesisust, loomade heaolu, säästvat arengut ning maakeskkonna sotsiaalseid ja kultuurilisi väärtusi. On üks vana tarkusetera, mis ütleb, et „parem” on „piisavalt hea” vaenlane. Me peaksime olema ettevaatlikud, et me keskkonna eest hoolitsedes seda ei kahjustaks.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa Liidu tulevase strateegia eesmärk on leppida kokku praegustes ja tulevastes ülesannetes ning täita neid nii hästi kui võimalik. Kui pidada silmas ELi 2020. aasta strateegiat, siis just põllumajandussektor täidab olulist osa uute EList lähtuvate ülesannete täitmisel niisugustes valdkondades nagu keskkond ja kliima, taastuvad energiaallikad, bioloogiline mitmekesisus ning jätkusuutlik kasv ja tööhõive, seda iseäranis maapiirkonnas. Euroopa peab teadma, et 40 miljonit töökohta sõltub otseselt või kaudselt põllumajandusest.

Kõige olulisemaks tuleb aga jätkuvalt pidada 500 miljoni eurooplase kvaliteetse toiduga varustamise kindlust, eriti kui võtta arvesse, et 2050. aastaks toidu tootmine mitmekordistub. Euroopa põllumajanduspoliitikat tuleb seega uue strateegia raames veel rohkem esile tuua.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi 2020. aasta strateegia on liidu jaoks viimane võimalus kehtestada ennast maailma juhtiva majandusjõuna pärast seda, kui Lissaboni strateegia läbi kukkus. Võttes arvesse üleilmset majanduskriisi, peab ELi 2020. aasta strateegia olema mudel, mida kõikidel liikmesriikidel järgida tuleb, selleks et me saaksime minna uude ajastusse uute põhimõtetega, mis aitavad edendada headele tavadele rajanevat säästvat arengut.

Mitme miljoni töökoha kadumise järel kogu ELis peab töötuse vähendamine olema selle kõige olulisemaks sihiks. Me peame suutma luua juurde töökohti ja teha nii, et meil oleks parema väljaõppe ja kvalifikatsiooniga tööjõud. See on võimalik vaid VKEde täieliku toetamise kaudu, sest just nemad loovad enamiku töökohtadest. Selleks, et ELi 2020. aasta strateegia oleks tulemuslik, ei saa me aga teha samu vigu, mis tehti Lissaboni strateegiaga, eriti lubada seda, et liikmesriigid ei võta endale kohustusi ega vastutust.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Mina andsin poolthääle Euroopa Parlamendi resolutsiooni ühisettepanekule (RC-B7-0151/2010). ELi 2020. aasta strateegiaga tahetakse seada uued sihid ning seda mitte ainult poliitilises tegevuses, vaid ka meie mõttemaailmas. Et kriisist tulemuslikult taastuda, tuleb meil töötada välja ühised vahendid ja mehhanismid, mis peale praeguse majanduskriisi tagajärgede kaotamise võimaldab meil ka tulevastele kriisidele asjakohaselt reageerida või neid koguni ära hoida. Komisjon, parlament ja kõik ELi institutsioonid peaksid meeles pidama, et nende jaoks on kõige olulisem tegutseda Euroopa kodanike ühise heaolu nimel. Meie jaoks on kõige tähtsamad just kodanike probleemid ning me peame teenima just neid, andes nõu ja abi ning võttes nende jaoks meetmeid. Kriisi tõttu on päevakorras niisugused probleemid nagu töötus, vaesus ja sotsiaalne tõrjutus. Kui me soovime rajada moodsat, täielikult uuenduslikku, arengul põhinevat ja ühtekuuluvat Euroopat, tuleb meil kodanikes tekitada turvatunne tuleviku suhtes. Ma olen pettunud, et ELi 2020. aasta strateegia esialgsetest ettepanekutest oli põllumajandus välja jäetud. Põllumajanduspoliitika hõlmab majanduse ülesehitust ning keskkonnapoliitika eesmärkide elluviimist. Selle valdkonna kaasamiseta ELi 2020. aasta strateegiasse ning ka kõikidesse järgnevatesse strateegiatesse, ei ole meil võimalust neid eesmärke täita ei nimetatud valdkondades ega ka paljudes teistes.

  Georgios Papastamkos (PPE), kirjalikult. – (EL) Mina andsin vastuhääle ELi 2020. aasta strateegiat käsitleva resolutsiooni ühisettepaneku lõike 6 teise osale, sest selles osutatakse kavale veelgi lõhkuda traditsiooniliselt üles ehitatud Euroopa sotsiaalriiki. EL peaks muutma oma sotsiaalse liidu nähtavamaks ning tõrjuma rahvusvaheliselt majandusareenilt eemale konkurentsisurve, mille tagajärjel on vähendatud sotsiaaltoetusi ja kaotatud sotsiaalstruktuure või mida kohaldatakse sotsiaaldumpingule. Seega võib jääda mulje, et sotsiaal- ja tööhõivepoliitikat kohaldatakse valikuliselt ja turujõudude kohaselt.

Ühendava strateegiaga püütakse saavutada institutsioonilist terviklikkust kõiges, mis on seotud turujõududega. Näib aga, et see ei sobi poliitikale, mis reguleerib mõju, mida avaldavad lõhestavad nähtused, nagu tööhõive, piirkondlik ebavõrdsus ja sotsiaalse ühtekuuluvuse puudumine. Aja märgid toetavad sotsiaalsemat Euroopat praegu rohkem kui kunagi varem.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Mina hääletasin resolutsiooni vastu, sest usun, et ELi 2020. aasta strateegia peab olema sidus ja tõhus vastus majandus- ja finantskriisile ning andma ELi elavdamisprotsessile uue eesmärgi ja suurema Euroopa-sisese sidususe, kasutades ja koordineerides kõiki riiklikke ja Euroopa vahendeid.

Ma toetan seisukohta, et on vajadus parema koostöö järele liikmesriikide parlamentide ja kodanikuühiskonnaga, sest rohkem osalisi kaasates suureneb surve riiklikele ametiasutustele, et nad tulemusi saavutaksid.

Samas ma arvan, et Euroopa tööstus peaks kasutama oma juhtrolli jätkusuutliku majanduse ja liikuvuse rohelise tehnoloogia valdkonnas, kasutades selleks ära oma ekspordipotentsiaali. See vähendaks ressursisõltuvust ja muudaks lihtsamaks kliimamuutusega seotud vajalike 20-20-20 eesmärkide täitmise.

  Frédérique Ries (ALDE), kirjalikult. – (FR) Euroopa ei ole 2010. aastal maailma kõige konkurentsivõimelisem majandusjõud. Kaugel sellest – arvestades, et SKP on vähenenud 4% ja 23 miljonit kodanikku on tööta, ei ole olukord just suurepärane. Kui Euroopa Liit peab andma tõsise elektrišoki, et taastada majanduse ja tööhõive tõhus tervik, peab ta seda tegema sarnaste eesmärkide, kuid täiesti erinevate meetmete abil, kui need, mis on esitatud Lissaboni strateegias. Selles peab arvesse võtma läbirääkimisi, mis seisavad ees energeetika, kliimamuutuste, tööstuse ja põllumajanduse valdkonnas. Sellepärast toetan ma kindlameelsust, mis kaasneb uue ELi 2020. aasta strateegia pragmaatilisusega. Praegu tuleb Euroopal kindlamalt kui kunagi varem saavutada niisugused eesmärgid nagu 75%-le tööealisest elanikkonnast töökoha tagamine ja SKP-st 3% investeerimine teadustegevusse. Kas aga 27 liikmesriiki koostööd teevad, on iseküsimus. Just sellepärast nõuame sanktsioone ja stiimuleid 2020. aasta strateegia headele ja halbadele õpilastele (lõige 14). Sanktsioone neile, kes ei rakenda strateegiat, ning stiimuleid neile, kes seda teevad. Piitsa ja präänikut – see on igipõline meetod, kuid see mõjub.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Ma andsin vastuhääle resolutsiooni ühisettepanekule RC7-0151/2010, mis esitati täna parlamendi hääletusele, samal põhjusel, miks meie, rohelised, ei andnud poolthäält Barroso juhitud komisjoni teisele koosseisule – kõrgete sihtide puudumise pärast. Nüüd on parlamendi suurimate fraktsioonide käes kord valmistada pettumust, kui nad võtavad vastu resolutsiooni, mis on tühipaljas seisukohavõtt – see ei sisalda mitte ühtegi majanduslikku, sotsiaalset ega keskkonnaalast ettepanekut. Ma arvan, et eurooplased ootavad siinselt parlamendilt enamat.

Euroopa Parlament jäeti ELi 2020. aasta strateegia koostamisest kõrvale. Nüüd, kui parlamendil on võimalik reageerida – ehkki hilinenult –, teevad tema suurimad fraktsioonid salaja koostööd, et esitada sisutu resolutsioon. Sellega lasti käest võimalus, et Euroopa Parlament saaks osaleda sisulistes aruteludes keskse institutsioonina.

  Richard Seeber (PPE), kirjalikult. – (DE) Küsimus, milliseks peaks olema arenenud ELi tööhõive ja majandus 2020. aastaks, on äärmiselt oluline. Just niisugustes majanduskriisides nagu praegune peaks ELi 2020. aasta strateegia toimima tõukejõuna, mis aitab meid ebakindlast olukorrast välja. Seega on iseäranis oluline valida sellised sihid, mida oleks tõepoolest võimalik täita. Poliitika ei ole asi iseendas, vaid sellega tuleb töötada välja realistlikud programmid, millega rahvas ja majandus kaasas suudab käia. Lähituleviku kujundamisel peab keskseks eesmärgiks olema jätkusuutlik majandus.

See eesmärk tuleb saavutada järk-järgult ja mitte ainult kliimamuutuste pärast. Ka tooraine varustuskindlus puudutab tulevikus Euroopat järjest enam ja sellepärast peaksime juba praegu sillutama teed tooraine jätkusuutlikule kasutamisele ning suunama sellele ka Euroopa poliitika.

  Bart Staes (Verts/ALE), kirjalikult. – (NL) Mina andsin resolutsiooni ühisettepanekule vastuhääle, sest kolm suurt fraktsiooni kasutavad seda ilmselgelt selleks, et toetada Barroso juhitud komisjoni teise koosseisu tavapärast käsitlusviisi. Minu valijad ootavad teistsugust käsitlust ning me soovime, et Euroopa 2020. aasta strateegia looks eeldused uuele rohelisele kokkuleppele – 21. sajandi keskkonnahoiu pöördepunktile, mis ühendab inimkonna arengu Maa füüsiliste piirangutega.

Euroopa Komisjon usub jätkuvalt ja veendunult poliitikasse, millega suureneb SKP järjest enam. Rohelised ja keskkonnateadlased soovivad aga, et Euroopa 2020. aasta strateegia ei oleks mitte üksnes SKP suurenemise poole püüdlev strateegia, nagu praegu, vaid et see oleks ELi tuleviku laiem poliitiline kontseptsioon – et tegemist oleks sotsiaalse ja jätkusuutliku liiduga, mille keskmes on inimesed ja keskkonnakaitse ning millega püüeldakse inimeste heaolu poole ja luuakse kõigile parimad võimalikud väljavaated. Meie arvates peaks SKP hõlmama nii mitut heaolu näitajat kui ka näitajaid, milles võetakse arvesse laiemaid välismajanduse tegureid ja keskkonnasurvet. Meie fraktsioon esitas seepärast kaheksa lehekülje pikkuse teksti, milles on selgitatud üksikasjalikult meie teistsugust hoiakut. Ma eelistan seda teksti kolme suurima fraktsiooni kompromisstekstile.

  Marc Tarabella (S&D), kirjalikult. – (FR) Mina andsin vastuhääle ELi 2020. aasta strateegiat käsitlevale resolutsioonile, sest vastu võeti lõige 6, milles räägitakse sotsiaalkindlustussüsteemide restruktureerimisest ja töötajate suuremast paindlikkusest. Liiatigi on resolutsioon pigem enam-vähem heade kavatsuste segu, kui täpsete mõõdetavate ja kvaliteetsete eesmärkide kogum. Seepärast näib, et Lissaboni 2010. aasta strateegia peaaegu täielikku läbikukkumist ei ole arvesse võetud.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa 2020. aasta strateegiaga tahetakse kehtestada kava, kuidas saavutada tulevikus Euroopa Liidus majanduskasvu ja edendada tööhõivet. Selle käsitlusviis peab põhinema eesmärkidel, mis on seotud jätkusuutliku sotsiaalturumajanduse, teadmistepõhise ühiskonna ja VKEde rolliga tööhõive edendamises.

Tugev, tänapäevane ja paindlik ühtekuuluvuspoliitika peab olema nimetatud strateegia keskne osa. Lissaboni lepingus sätestatud ühtekuuluvuspoliitika täidab horisontaalse kohaldamise kaudu olulist osa Euroopa Liidu ees seisvate uute ülesannete lahendamisel. Seda arvesse võttes võib Euroopa territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki pidada üheks olulisemaks.

Euroopa ühtekuuluvusega ei peaks püüdma mitte ainult edendada tõhusa rahastamise kaudu Euroopa tasandi konkurentsivõimet, vaid tuleks aidata ka ebasoodsamas olukorras olevatel piirkondadel üle saada sotsiaalsetest ja majandusraskustest ning vähendada praeguseid erinevusi.

Toonitada tuleb Euroopa piirkondade innukat osalust kõnealuse strateegia propageerimisel. Rõhutamist väärib ka see, kui oluline on juhtimine mitmesugustel tasanditel. Soovitav oleks, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgid, ülesanded ja kohustused oleksid Euroopa Liidu, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike ametiasutuste vahel üksikasjalikult ära jagatud.

Nendel põhjustel hääletasin ma eespool nimetatud resolutsiooni ettepaneku poolt.

  Marianne Thyssen (PPE), kirjalikult. – (NL) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kriisist väljumise strateegia väljatöötamine on oluline lühiajaliselt, kuid keskpikas plaanis on vaja midagi enamat. Kui me soovime tõepoolest anda sotsiaalturumajandusele – meie sotsiaalsele mudelile – võimaluse, vajame me suuremat ja keskkonnasäästlikumat majanduskasvu, mis muudab meid konkurentsivõimelisemaks ja aitab luua uusi töökohti. Kui me soovime maailmamajanduses säilitada oma elatustaseme, on täiendavad investeeringud teadus- ja arendustegevusse, uuenduslikesse toodetesse, tootmisprotsessidesse ja teenustesse möödapääsmatud.

Ajendeid uute struktuurireformide läbiviimiseks sisaldab ka komisjoni esitatud ELi 2020. aasta strateegia. Oluline on veel see, et komisjon on muutnud tegevussuunda ja käsitlust paljude väiksemate eesmärkide puhul, mis on mõõdetavad ja kohandatud iga liikmesriigi oludele. Nagu resolutsioonis õigesti öeldud, ei suudeta kõnealuse strateegiaga tagada seatud eesmärkide täitmist. Tõelise sanktsioonide mehhanismi puudumine eesmärkide mittetäitmise korral või siis, kui selleks ei tehta isegi piisavaid jõupingutusi, tähendab seda, et ELi 2020. aasta strateegia nurjub samamoodi nagu selle eelkäija.

Resolutsiooni ühisettepanek on hea alus edaspidisteks aruteludeks komisjoni, nõukogu ja Euroopa Ülemkogu eesistujaga. Sellepärast hääletasin ma otsustavalt resolutsiooni poolt.

  Georgios Toussas (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Resolutsiooni ühisettepanek, mille koostasid Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis ja Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsioon ELi 2020. aasta strateegia kohta, kujutab endast kapitali huve teenivate poliitikute ühist otsust kasutada mis tahes vahendeid, et viia ellu monopolide julma rünnakut ELi töölisklassi ja tööliste vastu, ning nende lihtrahvavaenulikke kavasid. ELi 2020. aasta strateegia järgneb lihtrahvavaenulikule Lissaboni strateegiale ning on selle laiendatud vorm, kehtestades monopoli seisuses oleva kapitali strateegilised eesmärgid ja kavad ning muutes olukorra seoses tööliste põhipalga ja sotsiaalsete õigustega väljakannatamatuks. Täpsemalt öeldes sisaldab see kuulsa turvalise paindlikkuse põhimõtte ulatuslikku kohaldamist seoses töötajate elukestva õppe, välja- ja ümberõppe ning liikumisega, kollektiivlepingute kaotamist, jagatud töökohti, drastilisi palga- ja pensionikärpeid, pensioniea tõstmist ning hoogsaid muudatusi sotsiaalkindlustuse, tervishoiu, heaolu ja hariduse valdkonnas. Sellega antakse kapitalile ka riigieelarvetest tohutuid summasid keskkonnahoidliku arengu toetuste ja stiimulite kujul. Kreeka Kommunistlik Partei andis vastuhääle Euroopa Parlamendi resolutsioonile ELi 2020. aasta strateegia kohta.

  Anna Záborská (PPE), kirjalikult. – (FR) Jacques Delors ütles kunagi ammu, et ühisturgu või ühisraha ei saa armastada. Mina armastan liitu, milles suhtutakse liikmesriikide perede vajadustesse tõsiselt, sealjuures lähtutakse täielikult riiklikest ja Euroopa pädevustest. Kui ma aga lugesin ELi 2020. aasta strateegiat ja meie parlamendi resolutsiooni, siis ma nägin, et meie kõrged sihid ulatuvad vaid tagasihoidliku flirdini vabaturumajandusega. Nendes ei tunnustata kodanike panust sotsiaalsesse ühtekuuluvusse ega solidaarsust põlvkondade vahel. Kas me ei peaks muutma oma vaatepunkti töösuhetele ja lisaväärtuse loomisele, millest kogu ühiskond kasu saab? Komisjon pakub välja mõõdetava eesmärgi vaesusega võitlemiseks. See samm toob ilmselgelt tagasi koore riisumise protsessi, mis vaevalt kõige vaesemaid kodanikke aitab. Vaesuse näitajate loetelu puudumine näitab paratamatult seda, et ei teata, mida vaesus tähendab. Vaesus hõlmab endas palju rohkem, kui vaid tööta olekut, ja need, kes elavad iga päev äärmises vaesuses ei soovi üksnes töökohta. Nad soovivad asjakohast juurdepääsu kehtivatele õigustele. Euroopa 2020. aasta strateegia peaks reageerima sellele olukorrale innukamalt ja kindlameelsemalt. Ma jäin erapooletuks.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0136/2010

  Elena Băsescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma lugesin nii kohtunik Richard Goldstone’i aruannet kui ka suursaadik Dora Holdi järeldusi, milles lükatakse ümber paljud kohtunik Goldstone’i juhitud ÜRO komisjoni aruandes esitatud argumendid. Kui ma neid võrdlesin, siis märkasin Goldstone’i aruande kallutatud tooni ning seepärast ei toetanud ma resolutsiooni, mis käsitleb selles aruandes Iisraeli ja Palestiina kohta esitatud soovituste kohaldamist.

Konflikti mõlema poole tegevust tuleb analüüsida läbipaistvalt ja erapooletult. Goldstone’i aruandes ei selgitata, mis põhjustas Iisraeli operatsiooni Gazas. See oli ajendatud rünnakutest, mille käigus tulistati ligikaudu 12 000 raketti ja mortiirilasku Iisraeli tsiviilelanike pihta. Pärast Iisraeli vägede tagasitõmbumist Gazast on raketirünnakute arv suurenenud 500%. Kui 2004. ja 2005. aastal korraldati Iisraeli territooriumile vastavalt 281 ja 179 raketirünnakut, siis pärast Iisraeli vägede tagasitõmbumist Gazast 2005. aasta septembris on raketirünnakute arv suurenenud, 2006. aastal oli neid 946, 2007. aastal 783 ja 2008. aastal 1730.

Mitte ükski Euroopa Liidu liikmesriik ei hääletanud ÜRO inimõiguste nõukogu raames Goldstone’i aruande vastuvõtmise poolt. Rahvusvahelisest õigusest kinnipidamine peab olema kõikide asjaosaliste jaoks esmatähtis.

  Andrew Henry William Brons (NI), kirjalikult. – Meie otsustasime jääda kõikidel Palestiinat ja Iisraeli käsitlevatel hääletustel erapooletuks. Me ei saanud anda poolthäält resolutsioonidele, millega tahetakse anda Euroopa Liidule õigus viia ellu välispoliitikat, või mis ei olnud kooskõlas meie neutraliteedipoliitikaga konflikti suhtes. Me oleme neutraalsel seisukohal Iisraeli, palestiinlaste ning araabia- ja islamimaade suhtes. Meie neutraliteedipoliitika ei tähenda aga ükskõiksust. Eelkõige peame me nii riikide kui ka organisatsioonide rünnakuid tsiviilelanike vastu täiesti vastuvõetamatuks. Lisaks sellele oleks meil hea meel näha, et see konflikt lõppeks auväärse kokkuleppega.

  Nessa Childers (S&D), kirjalikult. – Kuna ma käisin käesoleva aasta alguses Gazas, siis ma kogesin isiklikult, kui oluline on parlamendi tegevus selles valdkonnas. Goldstone’i soovitusi tuleb rakendada täielikult. Ma jälgin seda küsimust ka järgnevate kuude jooksul.

  Derek Roland Clark (EFD), kirjalikult. – Ma küll mõistan, et Gaza ja Läänekalda konflikt on humanitaartragöödia, ent minu hääl ei toeta seda, et Euroopa institutsioonid mõjutaksid midagi rahvusvaheliselt, sest ma ei tunnista Euroopa Liitu. Minu hääletus parlamendis 10. märtsil 2010 näitab minu veendumust selles küsimuses.

  Proinsias De Rossa (S&D), kirjalikult. – Ma toetasin seda resolutsiooni, milles toonitatakse, et rahvusvaheliste inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamine on Lähis-Ida õiglase ja kestva rahu saavutamise eelduseks. Selles väljendatakse muret Goldstone’i aruande jaoks tehtud uurimistes osalenud valitsusvälistele organisatsioonidele avaldatud surve pärast Iisraeli ja Gaza ametiasutuste poolt. Samuti kutsutakse selles tungivalt üles lõpetama Gaza blokaad tingimusteta ja nõutakse, et Euroopa nõuaks Iisraelilt ja palestiinlastelt avalikult Goldstone’i soovituste rakendamist. Goldstone’i aruandes tehakse järeldus, et tsiviilelanike äärmiselt suure suremuse – sealjuures on surnud ka 300 last – on põhjustanud Iisraeli poliitika kasutada tahtlikult ebaproportsionaalset jõudu, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Selles tehti ka järeldus, et Gaza piiramine on võrdne 1,5 miljoni elaniku kollektiivse karistamisega, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega. Selles soovitatakse Genfi konventsioonis osalevatel riikidel (sealhulgas ka Iirimaal) anda kohtu alla inimesed, kes nimetatud meetmete ja nende elluviimise eest vastutavad. Ma koostan praegu Goldstone’i aruande tulemuste alusel ametlikku kaebust Iiri politseile, et riigi peaprokurör saaks kaaluda, kas anda Iirimaal kohtu alla need inimesed, kes nende meetmete eest vastutavad.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson, Marita Ulvskog ja Åsa Westlund (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, Rootsi sotsiaaldemokraadid, ei arva, et Hamas peaks olema kantud ELi terroriorganisatsioonide nimekirja. Me oleme Hamasi suhtes väga kriitilised, eriti tema rünnakute pärast Iisraeli tsiviilelanike vastu, kuid samas oleme mures, et tingimusteta hukkamõist ELi poolt võib olukorda veelgi halvendada ning põhjustada Hamasi sulgumise veelgi rohkem endasse. Meie arvates ei ole õige ELi otsus jätkata Hamasi poliitilist isoleerimist pärast tema edu vabadel ja demokraatlikel valimistel. Me oleme seisukohal, et EL peaks selle asemel, et püüda saavutada edu isoleerimise ja sanktsioonide abil, kaaluma pigem kriitilise dialoogi ja koostöö võimalust.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Igaüks, kes on jälginud Iisraeli ja Palestiina konflikti palju aastaid, nagu mina, võib vaid kurvastusega kokku võtta, et paljudest siirastest püüetest saavutada kestvat rahu ei piisa ikka veel selleks, et veenda ja motiveerida vägivalla pooldajaid sellest lõplikult loobuma. Hamasi valimisvõit ja Palestiina territooriumi jagunemine kaheks eraldi omavalituseks on niigi lootusetut olukorda märkimisväärselt halvendanud.

Kuni Hamas ei tunnista Iisraeli riigi õiguspärast olemust, kujutab dialoog endast üksnes näitemängu. Iisrael peab omalt poolt seisma hea selle eest, et tema võetud seisukohad oleksid asjakohased ja proportsionaalsed, vastasel korral ohustab ta rahvusvahelist legitiimsust, mis tal praegu on. Nagu Yitzhak Rabin, usun ka mina, et diplomaatiline rahu ei ole tõeline rahu, kuid see on sisuline samm selle suunas. Selle nimel on vaja tegutseda ning kaotada tõkked, mis takistavad tõelise rahu saavutamist. Kohtunik Goldstone’i aruandes on ära märgitud mõned neist, mille on seadnud mõlemad asjaosalised protsessi käigus, nimelt kuritarvitused ja rasked kuriteod, mida tuleb uurida ning mille toimepanijate üle kohut mõista ja neid karistada.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Me peame pöörama tähelepanu Gaza relvastatud konfliktile, mis sai alguse 27. detsembril 2008 ja lõppes 18. jaanuaril 2009 ja mille käigus sai surma üle 1400 palestiinlase ja 13 iisraellast. Lisaks inimelude kaotusele hävis ka suur osa tsiviilinfrastruktuuridest.

Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid peavad tegema tööd selle nimel, et ELil oleks Gaza ja Lõuna-Iisraeli konflikti käsitleva teabekogumismissiooni aruande järelmeetmete küsimuses kindel ühine seisukoht.

Ma soovin rõhutada, et Lähis-Idas õiglase ja kestva rahu saavutamise eelduseks on inimõigustega seotud rahvusvaheliste õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimine.

Ma nõustun liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikidele tehtud üleskutsega jälgida aktiivselt Goldstone’i aruandes toodud soovituste täitmist, konsulteerides selleks ELi välismissioonidega ja selles valdkonnas tegutsevate kohapealsete kodanikuühiskonna organisatsioonidega.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Gaza konflikti käsitleva resolutsiooni vastuvõtmine parlamendi poolt oli õige samm, sest selles tunnistatakse, et Iisrael rikkus rahvusvahelist õigust. Sellega näidatakse, milline on olnud Goldstone’i aruande mõju Lähis-Ida rahuprotsessile, kuna see on teavitanud parlamenti pidevatest Iisraeli poolt kordasaadetud rahvusvahelise õiguse rikkumistest.

Tegelikult sisaldab Goldstone’i aruanne selgeid tõendeid selle kohta, et Iisraeli väed rikkusid 2008. aasta sõjaliste operatsioonide käigus Palestiina territooriumil rahvusvahelist humanitaarõigust.

Sellepärast me soovime, et nimetatud aruande järeldused võetaks viivitamatult vastu ja et selles esitatud soovitusi hakataks ellu viima. Samas palume tungivalt Euroopa Liidu ametnikel mitte tugevdada ELi ja Iisraeli vahelist assotsieerimislepingut seni, kuni Iisrael ei lõpeta rahvusvahelise õiguse ja peamiste inimõiguste rikkumist, mida ta jätkuvalt okupeeritud Palestiina territooriumil teeb.

  Charles Goerens (ALDE), kirjalikult. – (FR) See on taas üks tagasiulatuv hinnang konflikti asjaosaliste tehtud vigadele. Kui samadel põhjustel on samasugused tagajärjed, siis tuleb käsitleda just põhjusi, sest tagajärjed on alati kohutavad. Samadeks põhjusteks on rakettide tulistamine Iisraeli linnade pihta. Samadeks põhjusteks on Iisraeli ebaproportsionaalne vasturünnak. Samad põhjused on muutnud Gaza elanike olukorra viletsaks. Samadeks põhjusteks on ka nende viletsuse ärakasutamine kõige äärmuslikumate rühmituste poolt. Mul on üks mõte: miks mitte hakata toetama vaid kummagi poole neid jõude, mis on tõepoolest rahu valinud? Need jõud on olemas mõlemal pool ning väga sageli süüdistatakse neid oma rahva reetmises, sest nad unistavad sellest, et piirkonnas, mille pinnal on pikka aega kestnud üks kõige ohtlikumaid konflikte Maal, oleks võimalik erimeelsused ületada.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Mina hääletasin Goldstone’i soovituste täitmist nõudva reolutsiooni poolt, sest äärmiselt oluline on saada Iisraeli ja Palestiina ametiasutustelt lubadus – mitte ründavalt, kuid siiski veendunult –, et nad korraldavad Gaza 2008.–2009. aasta tragöödia erapooletu ja läbipaistva uurimise. Liikmesriigid peavad omalt poolt tegutsema veelgi tõhusamalt, et kaitsta oma kindlat seisukohta ning võtma endale kohustuseks asjaomaste nõudmiste kehtestamise oma Iisraeli ja Palestiina partneritele. Kõigil konflikti asjaosalistel tuleb järgida rahvusvahelist humanitaarõigust ning EL peab püüdma tagada, et nendest põhimõtetest kinni peetaks.

  Joe Higgins (GUE/NGL), kirjalikult. – Mina hääletasin resolutsiooni poolt, sest selles tuuakse esile kohutavaid olusid, milles suur osa Palestiina rahvast Gazas tänapäeval elab, ning eeskätt nõutakse selles Gaza piiride viivitamatut ja tingimusteta avamist. Ma toetan täielikult Palestiina rahva enesemääratlemise õigust ja õigust kaitsta ennast Iisraeli vägede ja riiklike jõudude korduvate rünnakute eest. Ma ei nõustu aga mingil juhul ideedega parempoolse poliitilise islamirühmituse või Hamasi kohta. Samuti olen ma juudi tööliste ründamise vastu, mis tekitab veelgi suurema lõhe Iisraeli ja Palestiina töölisklassi inimeste vahele. See annab vaid Iisraeli valitsusele ja sealsetele paremäärmuslikele rühmitustele ettekäände korraldada veel rünnakuid Palestiina rahva vastu. Iisraeli valitsus ei teeni suure osa palestiinlaste ega ka Iisraeli töölisklassi huve. Elatustaseme ja demokraatlike õiguste ründamisele peavad Iisraeli ja Palestiina töölised koos vastu astuma. Ainus võimalus kestva rahu saavutamiseks piirkonnas oleks sotsialistliku Iisraeli loomine sotsialistliku Palestiina kõrvale, kus piirid määratakse nende kahe riigi kokkuleppel ning need riigid kuuluksid Lähis-Ida demokraatlikku sotsialistlikku konföderatsiooni.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Ma toetan kindlalt Goldstone’i aruande tulemusi ning olen rahul sellega, et parlament selles esitatud soovitusi pooldas. Ma loodan, et selle aruande tulemused toetavad kahe riigi olemasolul põhineva lahenduse alusel saavutatavat kestva rahu protsessi.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) EL peaks olema sügavalt mures resolutsiooni pärast, mis käsitleb Iisraeli ja Palestiina vahelist konflikti, mis lisaks ohvritele on aastakümneid põhjustanud nii piirkonnas kui ka maailmas suurt ebakindlust.

Siiski olen ma arvamusel, et on olemas suur erinevuse selle vahel, mida teeb Iisrael, mis on demokraatlik ja sõltumatu riik ja mis austab ja edendab Lääne ühiskonna põhiväärtusi, ja mida teeb niisugune äärmuslik liikumine nagu Hamas, mis enamikul juhtudest keeldub Iisraeli riiki tunnistamast. Sellepärast ei saagi konflikti täielikult lahendada.

Samas ei takista see meid mõistmast igas olukorras hukka vägivallategusid, mis on toime pandud konflikti kummagi osapoole suhtes, mis on vapustanud maailma ja mis võivad meid vaid motiveerida ja sundida veelgi rohkem leidma viise vastastikuse mõistmise edendamiseks.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Tänane resolutsiooni ühisettepanek Goldstone’i aruande kohta näitab ELi järjekordset püüdlust uurida ja hinnata õiglaselt Gaza konflikti sündmusi. 26. veebruaril 2010. aastal kutsus ÜRO Peaassamblee taas mõlemat osapoolt üles korraldama usaldusväärset uurimist ning esitama selle kohta viie kuu jooksul aruande. Palestiina ametivõimud on asutanud nüüd sõltumatu uurimiskomisjoni, mis on hea sõnum. Euroopa Liidu tegevus peab rahvusvahelisel tasandil keskenduma ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete ja eesmärkide rangele järgimisele. Samamoodi on rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustega seotud rahvusvaheliste õigusnormide järgimine Iisraeli ja Palestiina poolt oluliseks eeltingimuseks rahuprotsessile, mis aitab jõuda kahe rahumeelselt ja turvaliselt koos eksisteeriva riigini. Kõnealuse resolutsiooniga püüab EL saavutada kindlat ühist seisukohta Gaza ja Lõuna-Iisraeli konflikti käsitleva, kohtunik Goldstone’i juhitud ÜRO teabekogumismissiooni aruande järelmeetmete küsimuses. Aruandes kutsutakse veel ka üles nõudma avalikult selle soovituste elluviimist ning vastutust rahvusvahelise õiguse rikkumise, sealhulgas väidetavate sõjakuritegude eest ning sellepärast andsin ma poolthääle.

  Franz Obermayr (NI), kirjalikult. – (DE) Resolutsiooni ühisettepanek Goldstone’i aruande kohta kujutab endast Euroopa Liidu soovi uurida Gaza konflikti sündmusi õiglaselt ja üksikasjalikult. 26. veebruaril 2010. aastal nõudis ka ÜRO Peaassamblee taas kord juhtumite ja väidetavate raskete inimõiguste rikkumiste uurimist viie kuu jooksul. Viimase teabe kohaselt on seni sellest kinni pidanud vaid Palestiina pool, mis on häbiväärne. Minu arvates peaks Euroopa Liit võtma endale kohustuseks nõuda rahvusvahelistes organisatsioonides ja komiteedes rahvusvahelise õiguse järgimist ja selle elluviimist. Rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustega seotud rahvusvaheliste õigusnormide järgimine konflikti mõlema asjaosalise poolt on Lähis-Ida konfliktis peamiseks eeltingimuseks, et saavutada märgatavaid edusamme rahuprotsessis, mis võib nüüd taas saada tõsise tagasilöögi Iisraeli kavandatud asunduste rajamise tõttu. Resolutsiooni ühisettepanekus nõutakse Gaza ja Lõuna-Iisraeli konflikti käsitleva, kohtunik Goldstone’i juhitud ÜRO teabekogumismissiooni aruande soovituste täitmist ja sellepärast andsin ma poolthääle.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Inimõigusi peavad austama Lähis-Ida konflikti mõlemad osalised. Kontrollida tuleb kõiki juhtumeid, kui on kahtlusi, et kumbki asjaosaline on rikkunud inimõigusi. Siinjuures tuleb aga konflikti mõlema osalise puhul kasutada ühesugust käsitlusviisi. Goldstone’i aruanne on dokument, mis on tekitanud palju vaidlusi ja vastuolusid. Seda on palju süüdistatud erapoolikuses. Paljud on juhtinud tähelepanu sellele, et aruandes ei käsitleta kõiki konflikti põhjusi võrdselt. Rahvusvaheline kogukond ei tohi aga konfliktile selga pöörata. Goldstone’i soovitused hõlmavad ka ettepanekut uurida rahvusvahelisel tasandil mis tahes kuritegusid, mis kumbki konflikti osaline väidetavalt toime on pannud. Lähis-Ida konflikti tegelik kord aga seab selle teostatavuse kahtluse alla. On suur oht, et Euroopa Parlament ei suuda jälgida Hamasi võetud meetmeid, vaid ainult neid, mis Iisrael on võtnud. Arvestades neid asjaolusid, otsustasin ma lõpphääletusel hääletada resolutsiooni ühisettepaneku vastuvõtmise vastu.

  Zuzana Roithová (PPE), kirjalikult. – (CS) Mina ei toetanud sotsiaaldemokraatide, liberaalide, vasakpoolsete ja roheliste resolutsiooni ühisettepanekut Iisraeli käsitleva Goldstone’i aruande soovituste täitmise kohta. Aruande võttis eelmise aasta novembris ÜRO Peaassamblees vastu vaid viis ELi liikmesriiki 27-st. Põhjuseks oli see, et aruannet ei analüüsitud inimõiguste nõukogus asjakohaselt ning seega hääletas peaassamblee tasakaalutu aruande üle, milles kirjeldatakse Iisraeli terroriorganisatsioonina. Mina olen üks nendest poliitikutest, kes pooldab kõikide Gaza konflikti väidetavate inimõiguste rikkumiste objektiivset ja järeleandmatut uurimist. Kaalul on aga uurimise tulemuste usaldusväärsus. Me ei saa leppida sellega, et pooleliolev uurimine, mis tuleb veel lõpule viia, politiseeritaks. Põhieesmärgiks peaks aga siiski olema Iisraeli ja Palestiina konfliktile rahumeelse lahenduse leidmine ja kahe iseseisva riigi – Iisraeli ja Palestiina – edasise heaolu saavutamine, mitte Euroopa ja USA vaheline võimuvõitlus mõju saavutamiseks selles piirkonnas.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina andsin poolthääle resolutsiooni ühisettepanekule RC7-0136/2010 Goldstone’i soovituste kohta peamiselt sellepärast, et selles nõutakse ELi ühise tugeva seisukoha võtmist Goldstone’i aruande järelmeetmete suhtes ja tuuakse esile, et avalikult tuleks nõuda aruande soovituste täitmist ning vastutust rahvusvahelise õiguse rikkumiste eest. Selles nõutakse, et kõik asjaosalised viiksid viie kuu jooksul läbi rahvusvahelistele standarditele vastava uurimise ja et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid jälgiksid aktiivselt Goldstone’i aruande täitmist. Sellega lisatakse ka uusi tahke parlamendi varasematele sõnadele, näiteks soovitakse, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja hindaks asjaosaliste uurimiste tulemusi ja teavitaks oma hinnangutest Euroopa Parlamenti; tuletatakse meelde, et Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vastutus ja usaldusväärsus kohustavad neid uurimisi igakülgselt jälgima ja väljendatakse muret Goldstone’i aruande koostamises ja selle alusel algatatud uurimistes osalenud valitsusvälistele organisatsioonidele avaldatud surve pärast ning viidatakse nende tegevust piiravate meetmete võtmisele.

  Olle Schmidt ja Cecilia Wikström (ALDE), kirjalikult. – (SV) Praegu ei ole hea aeg võtta vastu resolutsiooni Iisraeli kohta. Meil on peagi oodata Goldstone’i aruande täielikku hinnangut ning ma usun, et me ei peaks püüdma sellest ette rutata. Tegemist on väga tundliku olukorraga ning konflikt kahe poole vahel on polariseerunud. Me ei tohi halvendada olukorda veelgi, võttes vastu resolutsiooni, mida asjaosalised peavad kahtlemata ebarahuldavaks. Minu arvates on ka kummaline, et EL saab võtta vastu resolutsiooni mandaadi alusel, mida ükski ELi liikmesriik ÜRO inimõiguste nõukogus ei toetanud.

  Marek Siwiec (S&D), kirjalikult. – (PL) Minu arvates ei kajasta resolutsiooni ühisettepanek Iisraeli ja Palestiinat käsitlevate Goldstone’i soovituste täitmise kohta täielikult Euroopa Parlamendi liikmete seisukohta, mida nad väljendasid 24. veebruaril Brüsselis toimunud arutelus. Resolutsioon ei esinda dokumendi koostanud fraktsioonide enamuse seisukohta õigesti. Aruanne, millele resolutsioonis viidatakse – Goldstone’i aruanne – on kallutatud ega käsitle kõiki konflikti põhjustanud tegureid võrdselt. Peale selle ei nimetata resolutsiooni ühisettepanekus konflikti tekitanud asjaolusid, samuti ei viidata Hamasi ja teiste relvastatud rühmituste korraldatud 8000 rünnakule Iisraeli tsiviilisikute vastu. Samuti puudub teave selle kohta, et Hamas eiras relvarahu.

Ma viitan siinjuures lõikele 7, millest nähtub selgelt, et Euroopa Parlament ei suuda jälgida Hamasi võetud meetmeid, vaid ainult neid, mis Iisrael on võtnud. Niisugune vaatepunkt vähendab Iisraeli kohtusüsteemi ja tema institutsioonide usaldusväärsust ning kahjustab nende võimet viia läbi uurimisi. Seetõttu hääletasin ma lõpphääletusel resolutsiooni ühisettepaneku vastuvõtmise vastu.

  Catherine Soullie (PPE), kirjalikult. – (FR) Taandades Iisraeli ja Palestiina vahelise konflikti üksnes võrdlusele, kui palju on ühel või teisel sõdival poolel surmasaanuid, võime vaid moonutada oma vaatepunkti sellele sõjale, mis on praeguseks kestnud juba liiga kaua. Me nõustume kõik, et sellele konfliktile on raske lahendust leida, sest põhjused ise on keerulised ja sügavalt juurdunud. Seega on maailma selle osas võimatu käsitleda asju mustvalgelt.

Kohtunik Goldstone’i juhitud missiooni ülesandeks oli vaid loetleda rahvusvahelise õiguse rikkumisi. Ehkki mitte kõik selle aruande tulemused ei ole alusetud, oli minu jaoks vastuhääle andmine resolutsioonidele, milles kiideti heaks niisuguse teksti käsitlusviis ja järeldused, mis minu arvates on koostatud kallutatult, kuid mis veelgi halvem – tugineb poolikutele eesmärkidele, kõige ausam ja arukam otsus.

Jah, me peame mõistma hukka ja lõpetama kuriteod, mida üks või teine sõdiv pool selles piirkonnas sooritanud on, kuid me peame olema väga ettevaatlikud kasutatavate meetmete osas, kui soovime, et piirkonnas jalule seatud õiglus viiks meid lähemale kestvale rahule.

  Bart Staes (Verts/ALE), kirjalikult. – (NL) Mina andsin Goldstone’i aruannet käsitlevale resolutsiooni ühisettepanekule poolthääle eeskätt sellepärast, et selles tunnistatakse, et inimesed elavad Gazas blokaadi tagajärjel jätkuvalt kohutavates oludes ja sellepärast, et selles nõutakse piiriületuskohtade viivitamatut, katkestusteta ja tingimusteta avamist. Heakskiidetud tekstiga nõutakse Goldstone’i aruandes esitatud soovituste täitmist ja vastutust rahvusvahelise õiguse rikkumiste, sealhulgas väidetavate sõjakuritegude eest. Aruanne põhineb tasakaalustatud ja põhjalikul uurimisel, mis hõlmas külaskäike piirkonda ja tunnistajate küsitlemist.

Aruande kohaselt panid asjaosalised toime rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi. Selle järgi vastutavad Iisraeli sõjaväe vanemohvitserid selle eest, et nad kasutasid valimatult valget fosforit, et nad ei teinud vahet tsiviilisikute ja võitlejate vahel, tagajärgede eest, mida avaldas inimestele blokaad, mis on kollektiivse karistamise vahend, ning sõjaõiguse rikkumise eest.

Aruanne sisaldab piisavalt elemente, mille alusel peaks ÜRO peasekretär ja julgeolekunõukogu alustama õigusmenetlust, mis oleks parim viis tagada Gaza sündmusi ümbritsevate mis tahes kahtluste ja vaidluste kaotamine. Minu arvates on kahetsusväärne, et Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon ei lisanud sellele tekstile omapoolset kaalu.

  Charles Tannock (ECR), kirjalikult. – Fraktsioon ECR ei nõustu suure osaga Goldstone’i aruandest ja seega hääletasime me fraktsiooni PPE resolutsiooni ettepaneku ja resolutsiooni ühisettepaneku vastu. Fraktsioon ECR on sügavalt mures kohtunik Goldstone’i koostatud aruande õiguspärasuse ja kallutatuse pärast ning eriti ei soovi me näha, et Iisraeli sõjaväe liikmeid või poliitikuid sõjakuritegudes kohtulikult süüdistataks. Me toetame jätkuvaid kõnelusi rahu ja julgeoleku tagamiseks piirkonnas, toetame kahe riigi olemasolul põhinevat lahendust ja me tunnistame humanitaarprobleeme, mille on põhjustanud jätkuv konflikt nimetatud piirkonnas.

  Róża Gräfin Von Thun Und Hohenstein (PPE), kirjalikult. – (PL) Rahvusvahelise osalejana peaks Euroopa Liit pidama silmas lisaks oma kodanike heaolule ka maailma probleeme. Sellel põhjusel peavad Euroopa Parlamendi liikmete otsused põhinema tegelikkusel, mis ei piirdu üksnes Euroopaga. Kohtunik Goldstone’i aruandes esitatud soovituste täitmist käsitleva resolutsiooni üle hääletamine enne, kui see aruanne ÜROs vastu võetakse, on viga.

Jättes kõrvale asjaolu, et aruande arutamiseks ei olnud piisavalt aega, meile isegi ei tutvustatud seda aruannet, mis hõlmas vastuargumentide põhjalikku käsitlust. Olukorras, kus Euroopa Liidu liikmesriigid ei näita üles tahet võtta järjepidevaid meetmeid Iisraeli ja Palestiina suhtes, ei aita Lähis-Ida rahuprotsessile kaasa ühegi resolutsiooni vastuvõtmine Euroopa Parlamendis.

Nendel põhjustel jäin ma Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni resolutsiooni hääletusel erapooletuks ning hääletasin teiste fraktsioonide esitatud resolutsiooni ühisettepaneku vastu. Mul on teatavaid kõhklusi resolutsiooni ühisettepaneku lõigete J ja 10 suhtes, sest ehkki nendes on rõhutatud Gaza sektori elanike traagilist olukorda, ei selgitata, et see on rahvusvahelise üldsuse poolt terroriorganisatsiooniks liigitatud rühmituse, Hamasi valitsemise otsene tagajärg. Lisaks sellele ei nõustu ma resolutsiooni ühisettepaneku lõigetega 2 ja 4, milles nõutakse Goldstone’i soovituste täitmist, sest mitte kõik neist ei ole õiguspärased.

  Dominique Vlasto (PPE), kirjalikult. – (FR) Tänu Goldstone’i aruandele on olnud võimalik rõhutada vajadust korraldada kiiresti sõltumatu uurimine, et selgitada välja tegelikud sündmused ja asjaosaliste vastutus nendes ning teha järeldused rahvusvahelise ja humanitaarõiguse mis tahes rikkumiste kohta Gaza konflikti ajal. Selle uurimise peavad läbi viima Palestiina ja Iisraeli ametiasutused ning seda ausal viisil. Ma loodan, et see aitab kaasa läbirääkimiste jätkumisele ning seetõttu toetan ma täielikult uurimise põhimõtet. Ma soovin rõhutada, et Gaza konflikti tõttu on nurjunud paljud Euroopa Liidu rahastatud projektid, millega taheti leevendada elanikkonna kannatusi humanitaarkriisi tagajärjel: neil napib põhitoiduaineid ning puudub juurdepääs põhilistele avalikele teenustele. Kohalikele elanikele tuleb anda lootust ning nad peavad jätkuvalt uskuma Iisraeli ja Palestiina probleemi kiiresse lahendusse. Vaid niisugustes oludes on võimalik luua tingimused õiglase ja kestva rahu tagamiseks Palestiina riigi ja Iisraeli riigi vahel, mis oleksid elujõulised, ohutud ja rahumeelsed naabrid.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0134/2010

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Sellest pole kaua aega möödas, kui ma tuletasin parlamendile meelde, et Valgevenes ei ole vabu valimisi, ei ole sõna-, ühinemis- ja meeleavaldamise vabadust ja et järjest enam võetakse represseerivaid meetmeid, mille taga on ametivõimud. Peale selle ei ole ikka veel vabastatud poliitvange, surmanuhtlust ei ole kaotatud ning puudub tagatis võimude lahususe, eriti kohtusüsteemi sõltumatuse ning inimõiguste austamise kohta.

Miilitsa kasutamine hiljuti Valgevene Poolakate Liidu vastu ja neile taotletud õiguste andmisest keeldumine on sündmused, mis peaksid veelgi enam vähendama Euroopa usaldust Valgevene diktaatorite vastu. Need sündmused nõuavad, et Euroopa demokraadid, eriti Euroopa institutsioonid ja liikmesriikide valitsused, näitaksid üles rangust ning edastaksid Valgevene ametivõimudele, mis on jätkuvalt lojaalsed kommunismi kõige halvemale pärandile, kindla ja kooskõlastatud vastuse. Euroopa Liit ei saa olla niisuguse Valgevene partner, kes ei austa ei oma riigi ega rahvusvahelist õigust. Nagu minu kodumaal öeldakse: parem on olla üksi kui halvas seltskonnas.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit ei peaks tunnistama Valgevene parlamendi õiguspärasust, kuni riigis ei korraldata vabu valimisi. Seetõttu kutsun ma Valgevene ametiasutusi üles viima läbi riigi valimissüsteemi täielikku reformi Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo soovituste kohaselt.

Valgevene ametivõimude meetmed poola rahvusvähemust esindava organisatsiooni liikmete suhtes on täiesti taunimisväärsed, samamoodi nagu poliitiliselt kallutatud kohtuprotsessid ja asjaolu, et kohtunikud täidavad ilmselgelt täitevvõimu korraldusi. EL ei saa nõustuda Valgevene valitsuse otsusega piirata juurdepääsu internetile või sellega, et puuduvad tagatised seoses ajakirjandusvabaduse, rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabadusega, samuti vabadusega tunnistada muud usku kui valgevene õigeusk ning ka teiste õiguste ja poliitiliste vabadustega.

Minu arvates peaks ühenduse koostöö Valgevene asutustega olema seotud inimõiguste austamisega selles riigis. Ma jagan muret komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja nõrga ja hilinenud avalduse pärast poola rahvusvähemuste represseerimise kohta.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Alates külma sõja lõpust on Valgevene ja Lääne vahelised suhted liikunud uue arusaama arendamise suunas ning Euroopa Liit on edendanud positiivset dialoogi, et anda Valgevenele stiimuleid edusammude tegemiseks demokraatias ja inimõiguste valdkonnas.

Hoolimata sellest ei saa EL nõustuda tegevusega, mis on vastuolus rahvusvaheliste põhimõtete ja rahvusvähemuste õigusi käsitlevate õigusaktidega. EL ei saa suhtuda inimõigustesse valikuliselt.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – (ET) Lugupeetud eesistuja, Euroopa Parlamendi resolutsiooni kaasautorina kodanikuühiskonna ja rahvusvähemuste olukorra kohta Valgevenes, hääletasin nimetatud resolutsiooni poolt. Olgugi, et viimastel aastatel on Lukashenka režiim vabastanud poliitvange ning mõnevõrra leebunud, ei saa Euroopa Liit läbi sõrmede vaadata hiljutistele poolakate liidu liikmete inimõiguste rikkumistele Valgevenes. Valgevene kodanikele on võimalik laiendada Euroopa Liidu idapartnerluse hüvesid üksnes juhul kui Valgevene juhtkond tagab valgevenelastele inimõigused, kodanikuvabadused ning alustab demokraatlike reformidega. Senised režiimi järeleandmised on jätkuvalt ebapiisavad ning Valgevene Poolakate Liidu juhi Angelika Borysi arreteerimine ning liikumise registreerimisest keeldumine ja selle varade külmutamine on järjekordseks löögiks suhetele Euroopa Liiduga. Olen seisukohal, et inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte jätkuvate rikkumiste järel ei ole Euroopa Liidul muud võimalust, kui kaaluda sanktsioonide taaskehtestamist Valgevene juhtkonna suhtes.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Mina andsin poolthääle Euroopa Parlamendi resolutsiooni ühisettepanekule (RC-B7-0134/2010). Mitu kuud tagasi võttis Euroopa Parlament vastu resolutsiooni, milles kutsus Valgevene ametivõime üles lõpetama surmanuhtluse kasutamine oma kodanike suhtes. Täna räägime jälle Valgevenest, inimõiguste rikkumistest ja kodanikuühiskonna põhimõtetest. Euroopa Liit on Valgevenele avanenud. Me kehtestasime õiged meetmed, näiteks kaasasime Valgevene idapartnerlusse. Usaldus Valgevene vastu oleks pidanud suunama riigi demokratiseerimise ja kodanikuõiguste austamise kursile. Seda kahjuks ei juhtunud. Seda silmas pidades peab Euroopa Liit olema järeleandmatu ning võtma oma suhetes Valgevenega kindlama seisukoha ning meetmed, mis tagavad vähemuste õiguste austamise. Ma loodan, et kõnealune resolutsioon tekitab muutused, mis viivad õigele kursile. Kui seda ei juhtu, siis ma ootan, et Euroopa Liidu hoiak Valgevene suhtes vaadataks läbi ja et kehtestataks asjakohased sanktsioonid. Iga ebatõhus lahendus näitab meie nõrkust.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina andsin poolthääle resolutsioonile, mis on tegelikult tekst, mille suhtes kõik suured fraktsioonid, sealhulgas meie oma, üksmeelel on. Resolutsioon võeti vastu ühehäälselt.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Sõnavabaduse puudumine, probleemid poliitiliste ja isegi ühiskondlike organisatsioonide registreerimisega ning riigimeedia kasutamine propaganda eesmärgil on ülemäära autoritaarselt toimivale riigile iseloomulikud tunnused. Liit ulatas Valgevenele abikäe, kaasates ta idapartnerlusse, mis on demokraatia ja õigusriigi põhimõtte tugevdamiseks mõeldud programm. Valgevene ametiasutuste tegevus seoses opositsiooni ja valitsusväliste organisatsioonide kohtlemise või rahvusvähemuste kaitsega ei ole kooskõlas rahvusvaheliste nõuetega. Oluline on leida asjatundlik viis selle olukorra lahendamiseks ning liit peab näitama oma halvakspanu konkreetsete meetmete, nagu sanktsioonide või viisapiirangute kaudu, kuid samas ei tohi me Valgevenet ülejäänud Euroopast isoleerida, sest selle tõttu kannatab kogu Valgevene ühiskond, mitte liidu poolt hukkamõistetud ametiasutused. Me peame Valgevenele näitama, milliseid hüvesid toob kaasa koostöö ELiga ning määrama kindlaks, et Valgevene saab loota niivõrd suurele toetusele, kuivõrd ta peab kinni ELi nõuetest.

  Artur Zasada (PPE), kirjalikult. – (PL) Mul oli hea meel kuulda tänase hääletuse tulemusi. Me võtsime vastu resolutsiooni, milles mõistsime hukka hiljuti aset leidnud repressioonid Valgevene poolakatest vähemuse suhtes. Dokumendi vastuvõtmine kiiduavalduste saatel viitab selle erilisele tähendusele. See on kogu parlamendi, kõikide fraktsioonide ja Euroopa Liidu 27 liikmesriigi esindajate hääletus. Ma ei kujuta ette, et Valgevene saaks kasutada idapartnerluse raames pakutavaid hüvesid enne, kui ta ei seadusta uuesti Valgevene Poolakate Liitu ega tagasta selle vara ning lisaks sellele ei vabasta niisuguseid poliitvange nagu Andrei Bandarenko, Ivan Mikhailau ja Aristyom Dubski. Täna edastasime Valgevenele selge sõnumi. Nüüd me ootame vastust.

Resolutsiooni ettepanek B7-0133/2010

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Euroopa Ülemkogu on rõhutanud, kuivõrd tähtis on uuendada finantsasutuste ja nende poolt teenindatava ühiskonna vahelist majanduslikku ja ühiskondlikku kokkulepet ning tagada üldsusele kasu headel aegadel ja kaitsta teda riskide eest. Sellega seoses on Euroopa Ülemkogu innustanud Rahvusvahelist Valuutafondi (IMF) kaaluma läbivaatamise käigus kõiki võimalusi, sealhulgas üldist finantstehingute maksu. Ma toetan seda resolutsiooni ja arvan, et Euroopa Liit peaks jõudma ühisele seisukohale selles küsimuses.

Euroopa Komisjonil tuleb koostada üldise finantstehingute maksu mõjuhinnang, uurides nii selle eeliseid kui ka puudusi. Ma nõustun ka resolutsiooni sättega, milles on öeldud, et me peaksime ühenduse tasandil analüüsima, kuidas saab finantssektor aidata õiglaselt hüvitada koormust, mille ta on põhjustanud majandusele, või seda koormust, mis seondub valitsuse sekkumisega, et pangandussüsteemi stabiliseerida.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Kõnealune resolutsiooni ettepanek, mis koostati pärast Pittsburghi tippkohtumise raames toimunud G20 arutelusid ja mõne rahvusvahelise organi, nagu Rahvusvahelise Valuutafondi esitatud taotlust, võib anda lahenduse nii uute finantskriiside ärahoidmisele kui ka nende vahendite taastamisele, mis riigikassad pankadele andsid nende kokkuvarisemisest päästmiseks. Igal juhul on kiiduväärt, et niisugune õigusakt Prantsusmaal ja Belgias vastu võeti, olles sellega teerajajad – Ühendkuningriik uurib samuti sarnase õigusakti kehtestamise võimalust –, ning me soovime näha selle mõju.

Prantsusmaa hinnangul võtab 0,005% suurune maks Prantsusmaa pankadelt 20 miljardit eurot. Kuidas aga pangandussektor sellele reageerib? Kas ta vähendab kahjulikuks peetud spekulatiivsete tehingute arvu või kasutab ära kapitali liikumist ning jätkab sellise tegevuse elluviimist niisugustes riikides asuvate pangakontorite kaudu, kus kõnealust kohustust ei ole?

Sellepärast ma arvangi, et niisuguse kohustuse edukus sõltub üleilmsest käsitlusviisist, mis tähendab, et seda tuleb tutvustada ka rahvusvahelistele organitele, nagu ÜRO. Isegi kui seda tehakse, on raske uskuda, et ühine üldine meede oleks võimalik saavutada (võrdluseks võib tuua maksuvabu tehinguid käsitlevad õigusaktid).

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Toetades täna suure enamusega vastu võetud (536 poolt- ja 80 vastuhäält, erapooletuks jäi 33) resolutsiooni, kordas Prantsusmaa Demokraatliku Liikumise delegatsioon oma soovi saada Euroopa Komisjonilt mõjuhinnang ja praktilised ettepanekud finantstehingute maksu kehtestamise kohta. Me kutsume komisjoni üles koostama ettepanekut, et määrata kindlaks Euroopa ühine seisukoht G20 kohtumisel juunis. Samuti oleks hea mõte analüüsida, kuivõrd aitab niisugune maks stabiliseerida finantsturge. Küsimused, millele komisjon vastused peab andma, puudutavad selle maksu kasutamist arenguriikide toetuseks kliimamuutustega kohanemisel ja arengukoostöö rahastamiseks, kuid samuti seda, milliseid hoobasid saaks komisjon kasutada, et veenda oma partnereid niisugust maksu rakendama, hoidmaks ära kapitali väljarännet. Eelkõige tuleb aga läbi viia põhjalik mõjuhindamine tagamaks, et kõnealune maks ei vähendaks liidu konkurentsivõimet või jätkusuutlikke investeeringuid ega avaldaks halba mõju VKEdele või üksikinvestoritele.

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) 2000. aastal esitasin ma üleilmastumist käsitlevale fraktsioonidevahelisele töörühmale esimese resolutsiooni, milles nõuti, et komisjon uuriks spekulatiivsetele kapitalivoogudele maksu kehtestamise võimalikkust. Resolutsiooni vastu ei võetud, sest see ei saanud piisavat hulka toetushääli. Kümme aastat on möödunud ning G20, nagu ka paljud liikmesriigid, ei välista enam mõtet niisuguse maksu kehtestamisest. Veelgi olulisem on aga see, et finantskriis tuletas meile meelde, kui suurt kahju volatiilsed finantsturud põhjustada võivad.

Just sellepärast on mul hea meel, et finantstehingute maksu käsitlev resolutsioon nii suure häälteenamusega vastu võeti. See on küll väike samm, kuid sõnum on selge. Parlament kutsub komisjoni üles seda küsimust lõppude lõpuks käsile võtma ning töötama välja rakendusprojekti. Niisugune maks oleks mitmekordselt kasulik, aidates stabiliseerida turge ja andes suurt tulu, et aidata arenguriikidel rahastada kliimamuutustega kohanemise ja vaesuse vastu võitlemise meetmeid.

Maksu vastased ütlevad, et see on tõhus vaid siis, kui see kehtestatakse üleilmselt, kuid me peame sellega algust tegema, nagu mõned riigid juba lennupileteid maksustades teinud on. Ootame-ja-vaatame-põhimõte ei vii meid kuhugi. Me peame näitama eeskuju.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Finantssektor peab hakkama vastutama majanduskriisi eest, mis meid endiselt vaevab. Seni on finantskriisiga seotud suured kulud ning kriisi tagajärjed olnud reaalmajanduse, maksumaksjate, tarbijate, avalike teenuste sektori ja kogu ühiskonna kanda. Mitu liikmesriiki on nõudnud finantstehingutele maksu kehtestamist.

Selle valdkonna poliitiline ja reguleeriv raamistik on praegu erinev. On uued õigusloomealgatused, näiteks maksuparadiisidevastased meetmed, bilansiväliste kõrvalteede kasutamise võimaluse kaotamine, börsil kauplemise nõuded ja tehingute keskhoidlate kasutamine tuletisinstrumentide registreerimiseks.

Euroopa Liit peab jõudma G20 kohtumiste rahvusvahelises raamistikus ühisele seisukohale. Selleks peab komisjon enne järgmist G20 kohtumist hindama üldise finantstehingute maksu kehtestamise mõju.

Selles hindamises tuleb kaaluda täpsemalt, milline on finantstehingute maksu kehtestamise mõju Euroopa Liidus, ning võrrelda seda mõjuga üleilmsel tasandil. Kindlaks tuleb määrata nii kulud kui ka see, kas nimetatud maks aitab kaasa finantsturgude stabiliseerimisele.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Hea on näha mitmesuguseid avaldusi nüüdseks parlamendi enamuse poolt heakskiidetud resolutsiooni sissejuhatavas osas. See kehtib iseäranis avalduse kohta, et finantssektor peab andma õiglase panuse majanduse elavdamisse ja arengusse, kuna seni on finantskriisiga olnud seotud suured kulud ning kriisi tagajärjed reaalmajanduse, maksumaksjate, tarbijate, avalike teenuste sektori ja kogu ühiskonna kanda. Peale selle oli aga kahetsusväärsel moel seatud palju piiranguid peaaegu kõikide selliste meetmete kohaldamisele, mis võiksid aidata kehtestada võimaliku maksu finantstehingutele. Seepärast jäime me erapooletuks.

Kahjuks on aga uute õigusloomealgatuste kohaldamine ja edusammud lubatud maksuparadiisidevastaste meetmete, bilansiväliste kõrvalteede kasutamise võimaluse kaotamise, börsil kauplemise nõuete ning tuletisinstrumentide registreerimiseks tehingute keskhoidlate kasutamise suhtes viibinud. Vaja on teha otsustavaid edusamme ning mitte jätkata ujumist sogases vees, mis teenib vaid finantsspekulantide ja suuri kapitali huve.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Ma toetan finantstehingute maksu kehtestamist ja olen väga rahul, et sellel algatusel on nii palju pooldajaid. Et see maks oleks tulemuslik, peab ta olema üleilmne ning ma toetan meetmeid, mille abil see finantstehingutele kehtestatakse.

  Arlene McCarthy (S&D), kirjalikult. – Täna hääletasime ülekaalukalt selle poolt, et säiliks poliitiline tõukejõud, mis üldise finantstehingute maksu kehtestamist taotleb. Selge on see, et kätte on jõudnud aeg tegutseda otsustavalt selle nimel, et finantssektor vastutaks oma tegude eest kriisi põhjustamises ning finantstehingute maks võib olla selleks oluline vahend. Seda toetavad kindlalt kogu Euroopa avalikkus ning vabaühendused ja ühingud. Finantstehingute maks võib aidata vähendada volatiilseid ja riskantseid tehinguid, andes miljardeid tulu, millega aidata käsitleda kliimamuutuste mõju ja toetada arenguriike, keda finantskriis kõige rängemalt on tabanud. Resolutsioonis nõutakse, et komisjon analüüsiks niisuguse maksu kehtestamise võimalusi, ja edastatakse selge sõnum selle kohta, et Euroopa taotleb üldist kokkulepet, et rahuldada avalikkuse nõuet tegutsemise järele. Pettumust valmistab asjaolu, et fraktsioon ECR ja selle konservatiivsed liikmed, kes on ilmselgelt finantstehingute mis tahes maksu vastu, otsustasid oma avaldustes tahtlikult tõlgendada tänast hääletust valesti, justkui oleks tegemist üksnes ELis kehtestatava maksuga. Kui Euroopa ei võta midagi ette ega tõuse esiplaanile, jäetakse meid rahvusvahelisest arutelust eemale – meie tänane hääletustulemus on hoopiski mandaat, et Euroopa saaks aidata arutelu juhtida.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Portugali Demokraatlik ja Sotsialistlik Keskpartei on üldiselt Euroopa maksude kehtestamise vastu. Peale selle tuleb silmas pidada asjaolu, et maksud on liikmesriikide jaoks oluline vahend, seda eriti niisugustel rasketel aegadel nagu praegune. Ja lõpuks, erinevad maksustamismeetodid, mida liikmesriikides kasutatakse – olgu nendeks maksud või muud kohustused –, muudaksid kõnealuse maksu ilmtingimata rohkemal või vähemal määral karistavaks maksuks, tekitades Euroopa tasandil ebaõiglust ning seega ei oleks see väga mõttekas.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Minu jaoks on vaieldamatu asjaolu, et finantssektor peab andma õiglase panuse majanduse elavdamisse ja arengusse, kuna finantskriisiga seotud suured kulud ning kriisi tagajärjed on reaalmajanduse, maksumaksjate, tarbijate, avalike teenuste sektori ja kogu ühiskonna kanda. Finantstehingute võimalik maks aitaks vähendada tohutut hulka kapitali suhtes tehtud spekulatsioone, mis hiljuti taas reaalmajandust kahjustasid, ning seega kujutab selle kehtestamine endast ka sammu jätkusuutliku majanduskasvu suunas. Enne nimetatud maksu kehtestamise võimaluse arutamist tuleb meil aga kaaluda hoolikalt selle eeliseid ja puudusi. Just seda nõutakse ka majandus- ja rahanduskomisjoni esitatud resolutsioonis ning sellepärast andsin ma poolthääle. Oluline punkt, mida selles tekstis vaid möödaminnes on mainitud, kuid mis tuleb määrata kindlaks enne otsuse tegemist, on niisugusest maksust laekuva tulu võimalik kasutamine. Ma arvan, et maks tuleb sisse nõuda seal, kus tehing toimub, see tähendab, et riik, kus asjaomane börs asub, peab sellest ka kasu saama. Kindlaks tuleb määrata veel täpne arvestusviis. Kui EL tahab nimetatud maksu tingimata ise koguda, tuleb igal juhul teha tasaarvestus asjaomase liikmesriigi brutoosamakse suhtes. Mitte mingil juhul ei tohi lubada, et sellega saaks EL maksustamispädevuse.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina andsin täna poolthääle resolutsiooni ettepanekule B7-0133/2010 finantstehingute maksustamise kohta ning mul on hea meel, et esimest korda nõudis parlament ELi tasandi finantstehingute maksu kehtestamise võimalikkuse ja mõju hindamist. See on märkimisväärne edasiminek. Nüüd tuleb avaldada komisjonile survet, et ta pakuks välja konkreetsed meetmed. Euroopa kodanikud ootavad, et finantskriisi kahjud kannaksid need, kes finantsturgudel selle põhjustasid. Seepärast ei saa me olla rahul USA ettepaneku kohase vähenõudliku lahendusega, mille järgi oleks laekuv tulu paar miljardit eurot, mis on tohutute kuludega võrreldes üsna vähe. Vaesuse vähendamine, võitlus kliimamuutuste vastu ja finantskriisi lahendamine nõuavad lisaks mitmesaja miljardi euro suurust tulu. Arukalt väljatöötatud finantstehingute maks tagaks niisuguse tulu ning vähendaks samal ajal spekulatsioone finantsturgudel.

Resolutsiooni ettepanek B7-0132/2010

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Mina andsin poolthääle ühtset euromaksete piirkonda (SEPA) käsitlevale resolutsioonile, millega tahetakse edendada niisuguse ühtse, eurodes tehtud makseid hõlmavate teenuste turu loomist, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel ja riigisisestel maksetel.

SEPA toimib jätkuvalt puudulikult ega rahulda selle kasutajate tegelikke vajadusi. Euroopa Ühendus peab kehtestama asjakohase ja siduva tähtaja SEPA vahendite kasutamiseks ning alates sellest ajast tuleb teha kõik euromaksed selle süsteemi eeskirjade kohaselt. Sama oluline on tagada, et selle süsteemi vastuvõtmisega ei tekitata Euroopa avalikkusele lisakulusid.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Ühtse euromaksete piirkonna (SEPA) loomine on ühtsema makseteenuste turu saavutamiseks möödapääsmatu. Sellega suurendatakse konkurentsi, kuna ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel ja riigisisestel maksetel ning see võib aidata parandada Euroopa elanike elujärge.

Seda arvesse võttes peaksid riikide valitsused hakkama SEPA teenuseid rakendama kiiremas korras ning muutma seda algatust reguleerivad eeskirjad asjakohasteks, et sellega tõepoolest lihtsustada praegust makseteenuste olukorda ja vähendada klientide kulusid.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on kavandatud ühtse makseteteenuste turuna, kus toimib tõhus konkurents ning kus ei tehta vahet eurodes sooritatavatel piiriülestel ja riigisisestel maksetel. Me oleksime pidanud SEPA vahenditele üleminekuks kehtestama õiguslikult siduva tähtaja. Riiklike haldusorganite üleminek SEPA vahenditele ei vasta meie ootustele.

Seetõttu on oluline, et kõik asjaomased sidusrühmad – seadusandjad, pangandusettevõtted ja makseteenuste kasutajad – on SEPAle ülemineku protsessiga seotud. Kõikides liikmesriikides tuleks tagada olemasolevate otsekorralduslepingute jätkuv õiguslik kehtivus, kuna uute lepingute allkirjastamise kohustus riigisisestelt otsekorraldusskeemidelt SEPA otsekorraldusskeemile üleminekul oleks koormav.

Seega peab komisjoni seadma SEPA vahenditele üleminekuks selge, asjakohase ja siduva lõpptähtaja, mis ei tohiks olla hilisem kui 31. detsember 2012 ning pärast seda tuleks kõik eurodes sooritatavad maksed teostada SEPA standardite järgi. Komisjonil tuleb riiklikke haldusorganeid üleminekul toetada ning aidata koostada selleks terviklikud ja ajaliselt ühtlustatud riiklikud üleminekukavad.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) peab muutuma kiiresti ühtseks makseteenuste turuks. Enne selle saavutamist on aga palju vaja ära teha ning olenemata direktiividest, milles on sätestatud SEPA kaardi- ja otsekorraldussüsteemide raamistikud, need süsteemid tegelikkuses siiski veel ei toimi. Seega on vaja kaotada kõik SEPA süsteemi elluviimist takistavad asjaolud, et see saaks hakata täielikult toimima nii kiiresti kui võimalik. Oluline on, et üleminekuperiood ei kestaks kauem kui 21. oktoobrini 2012.

  Wojciech Michał Olejniczak (S&D), kirjalikult. – (PL) Ühtne euromaksete piirkond (SEPA) on süsteem, mille elluviimine muudab miljonite eurooplaste elu lihtsamaks. Olenemata sellest, millise liikmesriigi kodanikud nad on, saavad nad hõlpsamalt teha kiiresti ja odavalt ülekandeid teise liikmesriigi eraisikutele või ettevõtetele sama hinnaga, millega oma kodumaalgi. Internetipanganduse ajastul suurendab see konkurentsi pankade vahel, mis on kodanikele kasulik. SEPA rakendamine on järjekordne samm ühisturu neljast põhivabadusest ühe – kapitali vaba liikumise – elluviimisel. Äärmiselt oluline on asjaolu, et SEPA aitab majanduslikult lähendada nii euroala riike ja euroalasse mittekuuluvaid Euroopa Liidu liikmesriike kui ka Euroopa vabakaubanduspiirkonna riike.

Seepärast toetan ma täielikult Euroopa Parlamendi resolutsiooni ühtse euromaksete piirkonna elluviimise kohta. Samas palun ma Euroopa Komisjonil seada SEPA süsteemi elluviimise kontrollimisel esmatähtsaks jaepangandusklientide huvid ja süsteemi ohutusega seotud küsimused.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0154/2010

  Kader Arif (S&D), kirjalikult. – (FR) Võltsimisvastast kaubanduslepingut ACTA käsitlev resolutsioon, mis täna vastu võeti ja mille üks algatajatest ma olin, on äärmiselt sümboolne, sest selle suhtes oldi üksmeelel. Sellega saadeti selge sõnum komisjonile, kes on nimetatud lepingu läbirääkimisi pidanud äärmiselt salaja juba kaks aastat. Parlament nõuab nii käimasolevate läbirääkimiste täielikku läbipaistvust kui ka aluslepingutest kinnipidamist. Nende kohaselt on tal õigus saada samasugust teavet, nagu nõukogu saab. Vaatamata läbirääkimiste meetodile või sellele, mida me teame nende sisu kohta, olen ma ACTAt käsitlevate läbirääkimiste läbiviimise viisi vastu. Meil on palju kartusi seoses ühenduse õigustiku kahtluse alla seadmisega. Lisaks ohule, et reaktsioon võib olla taas paindlik, võidakse siinjuures seada kahtluse alla kodanike põhiõigused, nagu sõnavabadus ning õigus eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, ning internetiühenduse ja veebimajutuse pakkujate vastutuse puudumise põhimõte. Parlament näitas juba, et peab neid põhimõtteid oluliseks ning kui komisjon ei muuda oma tegutsemisviisi, hakkan ma parlamendis tegema kihutustööd ACTA ratifitseerimise vastu, samamoodi nagu me suutsime seda teha Ülemaailmse Pankadevahelise Finantstelekommunikatsiooni Ühingu (SWIFTi) lepingu puhul.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – Ma hääletasin käesoleva resolutsiooni poolt. Intellektuaalomandi õiguste parem kaitse ning võltsimis- ja piraatlusevastane võitlus on Euroopa Liidus ja maailmas kahtlemata olulised teemad ning mul on väga hea meel selle üle, et rahvusvahelisel tasandil alustati läbirääkimisi intellektuaalomandi õiguste tugevdamiseks ning võltsimis- ja piraatlusevastase võitluse tõhustamiseks. Ma olen aga väga pettunud selles, kuidas need läbirääkimised toimuvad.

Lissaboni lepingu kohaselt tuleb komisjonil anda Euroopa Parlamendile vahetut ja täielikku teavet rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõikides etappides, kuid ACTA lepingu puhul seda ei tehta. Pealegi peab Euroopa Parlament enne ACTA lepingu jõustumist ELis andma lepingule oma nõusoleku. Kuidas me saame seda teha, kui meid hoitakse teadmatuses? Ma loodan väga, et Euroopa Komisjon täidab oma kohustusi ja edastab kogu vajaliku teabe läbirääkimiste olukorra kohta.

  Jan Březina (PPE), kirjalikult. – (CS) Lugupeetud juhataja! Mina andsin poolthääle Euroopa Parlamendi resolutsioonile võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste läbipaistvuse ja praeguse olukorra kohta, sest ma jagan resolutsiooni esitajate kahtlusi läbirääkimiste senise kulgemise suhtes. Läbirääkimised toimuvad salaja, mis tähendab, et neid puudutavatele dokumentidele on juurdepääs vaid Euroopa Komisjonil ja ELi liikmesriikidel. Euroopa Parlament on protsessist täielikult välja jäetud, kuigi tema nõusolek on lepingu jõustumise eeltingimuseks. Mina olen seisukohal, et digitaalne infosisu ja selle käsitlemine tuleb lepingu tekstist välja jätta; kui see ikkagi kaasatakse, ei tohi kõnealused sätted olla survet avaldava loomuga. Ma usun kindlalt, et ACTA leping peab piirduma praegu kehtiva intellektuaalomandiõigusega ja et mis tahes karistuste määramine digitaalse infosisu paljundamise eest tuleb jätta liikmesriikide otsustada. Eraelu puutumatuse ja isikuandmete kaitse peab jääma Euroopa õigusaktide tugisambaks ning rahvusvaheliste lepingutega ei tohi seda vähendada. Ma pooldan ACTA lepingut, millega võideldakse võltsimise vastu, mis kujutab endast praegu tõelist ohtu majandusele ja tarbijatele ning on kahtlemata vastuolus intellektuaalomandi õigustega. Samas tuleks välja jätta paljundamine, mida tehakse üksnes isiklike vajaduste rahuldamiseks. Selle kaasamine oleks minu arvates vastuolus õigusega isiku- ja teabevabadusele. Lühidalt öeldes ei saa võltsimist ja paljundamist kohelda võrdselt.

  Derek Roland Clark (EFD), kirjalikult. – Meie andsime kolmapäeval, 10. märtsil 2010. aastal ACTAt käsitlevale resolutsioonile fraktsioonina vastuhääle, sest oleme seisukohal, et ACTA lepingut ei peaks mitte mingisugusel kujul olemas olema. See on eraomandi hävituslik rikkumine. Kui me oleksime resolutsiooni poolt hääletanud, oleksime tunnustanud selle õigusakti olemasolu, kuid otsustasime sellega lepingut mitte tunnustada.

  Marielle De Sarnez (ALDE), kirjalikult. – (FR) Hoolimata Lissaboni lepingust ja kaasotsustamise õigusest rahvusvahelise kaubanduse küsimuses, hoiduvad komisjon ja liikmesriigid avalikust arutelust võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA teemal. Läbipaistvuse puudumine tekitab tõelisi kahtlusi, mida saab hajutada vaid avalikkuse ja Euroopa Parlamendiga konsulteerimise kaudu. Ehkki võitlus võltsimise vastu on õiguspärane ja vajalik, laiendaks ACTA leping autoriõigusi veelgi. Kas internetiühenduse pakkujatel peaks lubama kontrollida digitaalset failide jagamist ja kehtestada kasutajatele sanktsioone, sealhulgas katkestada nende internetiühendus? Niisuguse kontrollimise kulud oleksid internetiühenduse pakkujatele pööraselt suured ning kontrollimine ise keeruline. Pealegi ei ole internetipiraatlust määratletud veel kuriteona ei Euroopa ega ka rahvusvahelises õiguses. Seetõttu on karistuste järjepidev kohaldamine nii suures ulatuses põhjendamatu, eriti arvestades, et õigus internetiühendusele kujutab endast ikkagi põhivabadust, kui pidada silmas isikute õigust teabele. Komisjon peab esitama parlamendile dokumendi, milles on antud ülevaade läbirääkimiste olukorrast ja kõikidest arutlusel olevatest seisukohtadest. Kui ta seda ei tee, võib parlament lükata tagasi salaja arutatud dokumendi, täpselt samamoodi, nagu ta tegi seda Ülemaailmse Pankadevahelise Finantstelekommunikatsiooni Ühingu (SWIFTi) lepingu puhul.

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult. – (PT) Mina andsin poolthääle resolutsioonile võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste läbipaistvuse ja praeguse olukorra kohta, sest läbirääkimiste läbiviimisel pooldan ma läbipaistvat protsessi.

Pärast Lissaboni lepingu jõustumist peab Euroopa Parlament selle kohaselt enne ACTA lepingu jõustumist ELis andma lepingu tekstile oma nõusoleku. Parlamendi kaastöö on oluline selleks, et intellektuaalomandi õiguste kohaldamise vahendid ei takistaks uuendustegevust, konkurentsi, isikuandmete kaitset ega teabe vaba liikumist.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Võltsimine on maailmamajanduse üks peamisi nuhtlusi ning hoolimata püüdlustest selle vastu võidelda, on ilmselge, et riigid ei ole võimelised iseseisvalt seda tulemuslikult tegema. Teatavate toodete ostmisega kaasneda võivad tervise- ja ohuriskid tarbijatele on tänapäeval ilmsed.

Kaubanduse ja tööstuse seisukohalt nõrgestab see paralleelne tööstus, mis kasutab ebaseaduslikult ära teiste loovust ja kuulsust, kaubamärkide väärtust ning vähendab nende erilisust. Seega, ehkki avatud, vaba ja õiglase turu loomine on oluline, saab seda saavutada vaid siis, kui võltsimine üldiselt hukka mõistetakse ning kui suuremad tootjad selle vastu võitlevad. Võltsimisvastane kaubandusleping võib olla tee, mida mööda tasub käia, kuid seda tuleb üheselt mõista ning selle üle eelnevalt varjamatult arutada, mitte nii, nagu seda praegu tehakse.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) 2008. aastal alustasid Euroopa Liit ja teised Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni riigid läbirääkimisi eesmärgiga sõlmida uus mitmepoolne leping, mis peaks aitama intellektuaalomandi õigusi tõhusamalt jõustada ning võidelda võltsimise ja piraatluse vastu (võltsimisvastane kaubandusleping ACTA). Nad leppisid ühiselt kokku konfidentsiaalsusklausli osas. Mis tahes kokkulepe, mille Euroopa Liit ACTA küsimuses saavutab, peab olema kooskõlas ELi õiguslike kohustustega eraelu puutumatuse ja andmekaitseseaduse valdkonnas, nagu on väljendatud eelkõige direktiivis 95/46/EÜ, direktiivis 2002/58/EÜ ning Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikas. Pärast Lissaboni lepingu jõustumist peab Euroopa Parlament selle kohaselt enne ACTA lepingu jõustumist Euroopa Liidus andma lepingu tekstile oma nõusoleku. Lisaks sellele on komisjon lubanud anda parlamendile vahetut ja täielikku teavet rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõikides etappides. Seega oleks enne ACTA läbirääkimiste algust pidanud kehtestama õigusliku aluse ja parlament oleks pidanud läbirääkimiste volitused heaks kiitma. Komisjon peaks esitama oma ettepanekud enne järgmist läbirääkimiste vooru.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Parlament on üsna selgelt mõistnud hukka selle, et komisjon varjab teavet käimasolevate võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste kohta ja samuti piirangute kohta, mida komisjon, samamoodi jätkates, on püüdnud kontrollile ja demokraatlikule järelevalvele kehtestada. Sellepärast on meie arvates oluline, et resolutsioonis on toodud esile, et komisjonil on õiguslik kohustus „anda parlamendile vahetut ja täielikku teavet rahvusvaheliste lepingute läbirääkimiste kõikides etappides”.

Läbirääkimised tuleb läbi viia demokraatlikult ja läbipaistvalt ning need peavad hõlmama ka sisu avalikku arutamist, mida meie peame positiivseks nähtuseks. Lisaks sellele rõhutame me vajadust austada põhiõigusi, nagu sõnavabadus ning õigus eraelu puutumatusele – pidades täielikult kinni subsidiaarsuse põhimõttest – ja isikuandmete kaitsele. Seetõttu hääletasime selle poolt.

  Bruno Gollnisch (NI), kirjalikult. – (FR) ACTA nime all tuntud võltsimisvastase kaubanduslepingu eelnõu võib näida hea ideena, sest Euroopa majandus ja töökohad kannatavad rängalt selle ebaõiglase tegevuse tõttu ülemäära vaba kaubandusega maailmas, mida te meile peale surute. Kuid nagu alati, kui komisjoni arutatavas lepingus on midagi väga kahjulikku, siis tehakse kõike salaja.

Ma pean silmas Blair House’i lepingut, milles ohverdati Euroopa põllumajandus selleks, et kustutada USA rahvusvaheliste põllumajandus- ja toiduettevõtete nälga. Samuti pean ma silmas kurikuulsat mitmepoolset investeeringute lepingut, millega püüti rahvusvahelised ettevõtted vabastada nende riikide õigusaktide järgimisest, kus nad tegutsevad. Õnneks ei näinud see leping päevavalgust. Praegusel juhul on küsitav ACTA lepingu internetti käsitlev osa: see on sõna tõsises mõttes Prantsuse autoriõiguse seaduse, nn Hadopi koletu üleilmne variant.

Tolliametil on õigus otsida läbi iga isiku MP3-mängija, mobiiltelefon ja sülearvuti, kui on kahtlus, et ta on laadinud ebaseaduslikult mõne faili alla. Internetiühenduse pakkujaid võidakse sundida katkestama kliendi internetiühendust või edastama teavet nende kohta. See on lubamatu ning sellepärast pidime me andma poolthääle resolutsioonile, milles nõutakse täielikku läbipaistvust läbirääkimistes ning ähvardatakse komisjoni kohtuga, kui ta sellest keeldub.

  Sylvie Guillaume (S&D), kirjalikult. – (FR) Ma toetasin resolutsiooni, mille eesmärgiks on saavutada Euroopa Komisjonilt täielik läbipaistvus praegu salaja toimuvate võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimistes. Lisaks ohule, et reaktsioon võib olla taas paindlik, võidakse siinjuures seada kahtluse alla kodanike põhiõigused, nagu sõnavabadus ning õigus eraelu puutumatusele ja andmekaitsele, ning internetiühenduse ja veebimajutuse pakkujate vastutuse puudumise põhimõte. Samuti ei saa Euroopa Parlamenti kui Euroopa kodanike häält jätta nendest läbirääkimistest välja ning ta peab saama samasugust teavet, nagu nõukogule edastati. See on demokraatia nõue. Ja viimaseks, ACTAga ei tohi takistada juurdepääsu analoogravimitele. Seega, võttes arvesse läbirääkimiste protsessi ja muret tegevaid kuulujutte lepingu sisu kohta, saan ma kõnealuse lepingu suhtes kriitilist resolutsiooni praegu vaid toetada.

  Małgorzata Handzlik (PPE), kirjalikult. – (PL) Vastuvõetud resolutsioonis väljendas Euroopa Parlament selget toetust suuremale läbipaistvusele Euroopa Komisjoni läbirääkimistes võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA üle. Piraatlus ja võltsimine on Euroopa majanduse ja ülejäänud maailma majanduse jaoks üha suurenev probleem.

Arenguriikide majandus muutub järjest enam teadmistepõhiseks. Seetõttu vajame intellektuaalomandi õiguste kaitsmiseks ka selgeid ja tõhusaid põhimõtteid, mis ei takista uuendustegevust ega konkurentsi, ei koorma liigselt seaduslikku kaubandust ning kaitsevad meie eraelu puutumatust ja põhiõigusi, näiteks sõnavabadust. Seepärast ei vaidlustata täna vastuvõetud resolutsiooniga lepingu kui sellise sõlmimise mõtet. Euroopa Komisjoni korraldatud läbirääkimised ei ole aga avatud.

Euroopa Parlamenti ja Euroopa kodanikke ei teavitata läbirääkimiste edenemisest. Niisugune teabe puudumine paneb muretsema. Me soovime Euroopa Komisjonilt suuremat läbipaistvust. Me soovime teada, milliseid kohustusi Euroopa Komisjoni läbirääkijad 500 miljoni Euroopa Liidu kodaniku nimel võtavad.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimised seoses autoriõiguse seaduse, samuti võltsimise ning toodete ja internetipiraatluse vastase võitlusega tähistavad kahtlemata olulist sammu intellektuaalomandi kaitse suunas. Kahetsusväärselt jätab aga komisjoni läbirääkimistega seotud teabepoliitika paljuski soovida.

Kuna läbirääkimiste olukorda hoitakse salajas, on Euroopa Parlamendil raske täita väärtuslikku osa sätete koostamisel ja tagada seega eelnevalt, et eurooplaste kodanikuõigusi ei piirata ning andmekaitset käsitlevaid direktiive ei rikuta. Ma toetan resolutsiooni ettepanekut (RC7-0154/2010) ja seega ka Euroopa Parlamendi üleskutset komisjonile muuta oma teabepoliitika ACTA läbirääkimiste suhtes läbipaistvamaks, igakülgsemaks ja seega ka terviklikumaks.

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA läbirääkimiste läbipaistvus on sisulise tähtsusega ning mul on hea meel, et parlament nõudis nii ülekaalukalt täielikku avalikustamist. Ma olen küll rahul kinnitusega, et üksikisikuid ei karistata tegevuse eest, mis on teostatud isiklikuks tarbeks, ja et ACTAt ei kasutata analoogravimite arenguriikidesse jõudmise takistamiseks, kuid loodan siiski, et parlament saab juurdepääsu ka kõikidele dokumentidele ning jälgida läbirääkimisi tagamaks, et lubadustest ka kinni peetakse.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Võltsimisvastase kaubanduslepingu läbirääkimisprotsessi läbipaistmatus on vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu vaimsusega. Nõukogul ja komisjonil tuleb viivitamatult teha kättesaadavaks kõik läbirääkimiste aluseks olevad dokumendid. Kui komisjon ja nõukogu ei pea sellest põhikohustusest kinni, võib parlament kasutada õiguskaitsemenetlusi, et saada dokumentidele juurdepääs. See aga võib kahjustada asjaomaste Euroopa institutsioonide mainet.

  Zuzana Roithová (PPE), kirjalikult. – (CS) Ma soovin tänada raportööre ja kõiki liikmeid, tänu kellele sai Euroopa Parlament nii suure häälteenamusega väljendada selgelt oma kindlat seisukohta nii tähtsa rahvusvahelise lepingu läbirääkimisprotsessi läbipaistmatuse suhtes. Me loodame, et lepinguga luuakse uus rahvusvaheline mõõde võitluses võltsimise vastu, vähendamata sealjuures Euroopa kodanike õigust eraelu puutumatusele.

Ma näen probleemi ka asjaolus, et Hiinat läbirääkimistele ei kutsutud. Eilses arutelus ütles komisjoni esindaja mulle, et ka komisjon peab seda strateegiliseks veaks. Arvata, et Hiina, mis on suurim võltsingute päritoluriik maailmas, allkirjastab hiljem valmis lepingu, on ebarealistlik. Ma olen kindel, et meie tänane kriitiline raport veenab komisjoni muutma oma hoiakut parlamendi suhtes, kellel on tänu Lissaboni lepingule kaasotsustamisõigused uutes valdkondades, sealhulgas välispoliitikas.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Ma toetasin resolutsiooni RC7-0154/2010 võltsimisvastase kaubanduslepingu ACTA kohta ning mul on hea meel, et seda tegi ka parlamendi suur enamus. ACTA-l on oht saada tuntuks kui komisjoni läbipaistmatuse leping. ACTA läbirääkimistes peaks komisjon järgima läbipaistvuse põhimõtet, inimõigusi ja Euroopa Parlamendi seaduslikku õigust teabele. Kuid komisjon ei soorita seda eksamit parlamendi teavitamisel õigusnormide järgimisest Lissaboni lepingu tingimuste kohaselt. EL ei saa jätkata ACTA läbirääkimisi, kui kodanikel ei võimaldata protsessis osaleda.

Samuti on naeruväärne ja lubamatu see, et Euroopa Parlamendi liikmed peavad pärima suletud uste taga komisjonilt nende lepingute sisu kohta, mille üle me hääletama peaksime. Samuti näitas Euroopa Parlament, et ei lepi salatsemisega ning et peab tähtsaks kõigi jaoks avatud internetti. Euroopa Parlamendi liikmed näitasid, et ei lase kohelda ennast jalamatina. Komisjonilt nõuti tungivalt, et ta teavitaks meid täielikult ja viivitamata ACTA läbirääkimistest.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0181/2010

  Harlem Désir (S&D), kirjalikult. – (FR) Praeguse üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) kehtivus lõppeb peagi. Ma andsin poolthääle resolutsioonile, millega tahetakse kaasata parlament täielikult selle kava läbivaatamisse, mis tuleks lõpule viia 2012. aastaks. Kõnealune kaubanduskava võimaldab 176 arengumaal ja piirkonnal saada soodustingimustel juurdepääsu Euroopa turule, kui nad ratifitseerivad Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni sotsiaalõiguste konventsioonid ja ÜRO inimõigusi käsitlevad konventsioonid.

Kahjuks ei ole aga kava rakendatud rahuldavalt. Sellepärast me nõuamegi enne läbivaatamist aruannet konventsioonide ratifitseerimise ja rakendamise praeguse seisukorra kohta, GSP mõjuhinnangut perioodil 2006–2009, niisuguse sätte lisamist, mille kohaselt tuleb ÜRO 27 peamist konventsiooni ellu viia, ning läbipaistvamat uurimisprotsessi, mis hõlmaks eeskätt korrapärast konsulteerimist parlamendiga.

Kahetsusväärne on asjaolu, et hääletuse ajal ei võetud paremääre taotlusel vastu muudatusettepanekut, milles nõuti Colombias uurimise läbiviimist seoses paljude ametiühingutegelaste tapmise ja ühishaudadega, mis sisaldavad sadade viimastel aastatel La Macarena lähedal tapetud inimeste surnukehi.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Liit on maailma suurim humanitaar- ja arenguabi andja. Me teame, et igal aastal annavad Euroopa Liit ja tema liikmesriigid miljoneid koostöö- ja arenguprogrammidele, et see abi on vajalik ja et paljudel juhtudel on sellest ka tõesti suur abi.

Turumajanduse pooldajana olen aga veendunud, et arenguabi saab anda (ja peabki andma) kaubanduspoliitika kaudu, millest arengumaad kasu saavad. Ma usun, et selle raames täidab üldiste tariifsete soodustuste kava, mis võimaldab pakkuda arengumaadest pärinevate toodete puhul mittevastastikust sooduskohtlemist, olulist osa.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Mitte mingil juhul ei saa kindlalt väita, et kehtiv üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) on arengumaade abistamise mehhanism, nagu resolutsioonis öeldud. Selle mehhanismi mõju rõhutab nende riikide majanduslikku sõltuvust, sest sellega kaasneb tootmine ekspordiks, mis toimub aga siseturu arvelt. Kõnealusest süsteemist saavad enamasti kasu suured rahvusvahelised ettevõtted – osa neist on pärit ELi riikidest –, mitte arengumaade inimesed.

Seega on mõned eesmärgid, millel GSP peaks rajanema, vastuolus tegelike tulemustega.

Samas, võttes arvesse järjest suuremat survet rahvusvahelise kaubanduse liberaliseerimisele, on ilmselge, et EL on kasutanud selle määruse eesmärki väljapressimisvahendina nimetatud vabakaubanduslepingute suhtes nõusoleku saavutamiseks, avaldades nendele riikidele mõõdutundetult diplomaatilist ja majanduslikku survet.

Et GSP saaks arenguabimehhanismiks, on vaja tühistada nii see kui ka teised arenguabimeetmed ning neid uuesti arutada, et luua sellega tõhus ja solidaarne olustik ning võidelda majandusliku sõltuvuse ning inimeste ja loodusvarade ärakasutamise vastu suurte korporatsioonide poolt ELis. Seda pakkusime me välja ka oma ettepanekus.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Euroopa Ühenduse meetmed, mida ta on võtnud alates 1971. aastast seoses kaubandussoodustuste tegemisega arengumaadele üldiste tariifsete soodustuste kava raames, muudavad maailmakaubanduse õiglasemaks ning samal ajal aitavad nendel maadel edendada majanduskasvu ja -arengut.

Kehtiv määrus lõppeb 2011. aastal, mis tähendab seda, et meil on vaja hakata tegema viivitamatult jõupingutusi selle nimel, et töötada välja uus vahend, mis aitaks säilitada või võimalusel isegi suurendada hüvesid, mida see süsteem on arengumaadele andnud, ning rahvusvahelisest kriisist väljumise taustal omab see veelgi suuremat kaalu. Kui me soovime vältida ebaõiglust, siis on aga äärmiselt oluline, et soodustatud riikide uus loetelu kajastaks arenguriikide reaalset majanduslikku olukorda.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Kokkuvõttes hääletasin ma üldiste tariifsete soodustuste kava käsitleva resolutsiooni ühisettepaneku (RC7-0181/2010) poolt, kuigi ma pean kahetsusväärseks ja ärritavaks asjaolu, et Colombia saatkonnal õnnestus väga edukalt veenda mõnd kolleegi, et resolutsioonist jäetaks välja peaaegu kõik viited vajadusele uurida inimõiguste rikkumisi Colombias ja otsustada uurimistulemuste põhjal, kas kaotada tariifsed soodustused Colombia toodetele või mitte.

Raport: Gabriele Albertini (A7-0023/2010)

  Charalampos Angourakis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika aruandel põhinev Euroopa Parlamendi raport ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta, mille koostas lihtrahvavaenulik konservatiivide, sotsiaaldemokraatide ja liberaalide liit Euroopa Parlamendis, kujutab endast pidevat toetust kapitali poliitilistele häälekandjatele, et edendada ELi veelgi suuremat militariseerimist, eriti pärast tagurliku Lissaboni lepingu jõustumist, ning tõhustada nende innukat tegevust, kui nad propageerivad ELi imperialistlikku poliitikat, sekkumist ja sõdu, mida ta kolmandate riikide ja nende rahvaste suhtes kogu maailmas teostab, et teenida monopoolse kapitali huve ja suurendada tema sõltumatust imperialistliku sisevõitluse süvendamise tingimustes.

Raportis nõutakse:

a) Lissaboni lepingu kohase ELi välisteenistuse tõhusat loomist, mis on ELi imperialistlike sekkumiste korraldamise, toetamise ja elluviimise uus poliitilis-sõjaline vahend;

b) et suurendataks ELi eelarvelisi eraldisi sõjalisele ja poliitilise sekkumisele;

c) ELi poliitilise ja sõjalise võimekuse paremat ühendamist, kusjuures ELi ja NATO tihedam koostöö on määrava tähtsusega liidu tõhusamaks imperialistlikuks sekkumiseks sõjaliste vahendite abil.

Kreeka Kommunistlik Partei andis vastuhääle ning taunib seda vastuvõetamatut raportit, mis on puhtalt ja täielikult inimeste vastu suunatud imperialistlike rünnakute juhend.

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Euroopa Liit peab arendama oma strateegilist iseseisvust jõulise ja tõhusa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika abil, et kaitsta üleilmselt oma huve, tagada oma kodanike julgeolek ning edendada inimõiguste ja demokraatlike väärtuste austamist kogu maailmas. Tõhusamate Euroopa julgeolekualaste kokkulepete kaudu peavad liikmesriigid näitama üles tahet muuta Euroopa Liit rahvusvahelisel areenil olulisemaks osalejaks.

Ma arvan, et nõukogu järgmises aruandes ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kohta tuleb otseselt viidata ka Euroopa Liidu välispoliitika strateegia elluviimisele ja anda hinnang selle tulemuslikkusele ning pakkuda välja tingimused, et luua konkreetne ja vahetu dialoog Euroopa Parlamendiga, keskendudes ÜVJP strateegilisema käsitluse kujundamisele.

  John Attard-Montalto (S&D), kirjalikult. – Mina andsin muudatusettepanekule 18 vastuhääle, sest minu arvates sisaldab see vastuolu. Selle sissejuhatuses taunitakse militariseerimise mõttekäiku ja järeldatakse, et ühine välis- ja julgeolekupoliitika peaks tuginema rahumeelsetele põhimõtetele ja julgeoleku demilitariseerimisele. Minu isiklik seisukoht ühtib minu riigi neutraliteedi põhimõttega ja seega, kuna see muudatusettepanek on ebaselge, otsustasin, et ei saa anda poolthäält ega jääda erapooletuks.

  Zigmantas Balčytis (S&D), kirjalikult. – (LT) Ma toetan seda raportit, sest usun, et selge ja kooskõlastatud ühine välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) võib märkimisväärselt aidata kaasa Euroopa Liidu volituste tugevnemisele rahvusvahelisel tasandil. Üks olulisemaid ÜVJP teemasid on kahtlemata ELi üha suurenev sõltuvus energia tarneallikatest ja transiidikanalitest ning vajadus vähendada ELi energeetika sõltuvust kolmandatest riikidest. Ma kutsun komisjoni asepresidenti ja kõrget esindajat Catherine Ashtonit kindlalt järgima parlamendi soovitusi ühtse ja kooskõlastatud poliitika väljatöötamiseks, eelkõige suurendama ELi ühtekuuluvust läbirääkimistel energiatarnijate (eriti Venemaa) ja transiitriikidega, toetama ELi energiaprioriteete ning kaitsma liikmesriikide ühishuve, kujundama välja tulemuslikku energiaalast diplomaatiat ja tõhusamaid kriisiolukordadele reageerimise mehhanisme ning lisaks edendama energiavarustuse mitmekesistamist, säästvat energiakasutust ja taastuvate energiaallikate arendamist. Ma olen veendunud, et ainult ELi ühine käsitlusviis võib tulevikus ära hoida puudusi liikmesriikide nafta- ja gaasivarustuses ja suurendada ELi kui terviku energiavarustuse kindlust.

  Göran Färm, Anna Hedh, Olle Ludvigsson, Marita Ulvskog ja Åsa Westlund (S&D), kirjalikult. – (SV) Meie, rootslastest sotsiaaldemokraadid, usume, et ELi ja NATO koostööd ei tohiks arendada üksnes ÜRO põhikirja alusel. Seetõttu pidasime oluliseks lisada sellesse küsimusse ka liikmesriikide vaatepunkti ning võtta arvesse liikmesriikide erinevaid traditsioone ja seisukohti välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika suhtes.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Nagu paljud liikmesriigid (kui mitte kõik), on ka Euroopa Liit seatud vastamisi eelarvega, mis on tunduvalt kahvatum kui tema kõrged sihid ja millest ei piisa kõikide soovide täitmiseks. Euroopa väärtuste ja ootuste rohkus selle suhtes toob sümmeetria puudumise esile.

Asjaolu, et suurepärasuse saavutamiseks on poliitika prognoosimise ja meetmete võtmise vahend, muutub iseäranis oluliseks siis, kui kõne all on küsimused, mis seostuvad meie ühise elu jaoks sisulise tähtsusega teemadega, nagu välis- ja julgeolekupoliitika.

Lissaboni leping ja sellest tulenevalt kõrge esindaja ametikoha loomine näitab liikmesriikide veendumust, et Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikaga seotud meetmete võtmist on äärmiselt vajalik kiirendada, kooskõlastada ja lähendada. Alles siis, kui meetmeid ellu viiakse, näeme, kas aluslepingu sätted on piisavad ja kas tekstis sätestatu täidab oma eesmärki edukalt.

Ma loodan, et liit suudab reageerida sellele tähtsale ülesandele tulemuslikult.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Raport Euroopa julgeolekustrateegia rakendamise kohta on parlamendi iga-aastane dokument, milles hinnatakse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikat ning esitatakse ettepanekud selle poliitika tulemuslikkuse ja nähtavuse parandamise kohta. Lissaboni lepingu jõustumisega sai ELi välistegevus uue mõõtme ja tähtsuse. Parlament täidab siinjuures olulist osa välistegevuse demokraatliku õiguspärasuse kaitsjana. Loodav Euroopa välisteenistus kujutab endast liidu jaoks, mis seni sai toetuda vaid riikide esindatusele, diplomaatilist korpust ja diplomaatilise tegevuse elluviimise vahendit. Samas on hädavajalik tagada ELile eelarvelised vahendid välisesindatuse eesmärkide täitmiseks.

  Petru Constantin Luhan (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma soovin viidata mõnele punktile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) 2008. aasta peamisi aspekte ja põhilisi valikuvõimalusi käsitleva raporti Lääne-Balkani alapeatükis.

Arvestada tuleb asjaoluga, et üldasjade ja välissuhete nõukogu kohtumisel 2008. aasta veebruaris lepiti kokku, et iga ELi liikmesriik otsustab ise vastavalt riiklikule tavale ja rahvusvahelisele õigusele oma suhete üle Kosovoga.

Samas on käesoleva aasta esimesel poolel oodata Rahvusvahelise Kohtu nõuandvat arvamust selle kohta, kas iseseisvuse ühepoolne väljakuulutamine Kosovo omavalitsuse ajutiste institutsioonide poolt oli kooskõlas rahvusvahelise õigusega.

Kosovo stabiliseerimisprotsessi arengute hindamisel tuleb säilitada tasakaalustatud käsitlusviis, võttes arvesse, et 2009. aasta jooksul, sealhulgas ka novembris toimunud valimiste ajal, täheldati pingelisi olukordi. Sellega seoses ma arvan, et lahendamist vajavad paljud probleemid, eriti seoses õiguse jõustamise, organiseeritud kuritegevuse ja korruptsioonivastase võitluse, serblaste ja teiste vähemuste kaitsmise, kogukondadevahelise leppimise ning majandus- ja sotsiaalreformide elluviimisega.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni lepinguga pandi parlamendile ühises välis- ja julgeolekupoliitikas uued kohustused. Me oleme valmis neid täitma ja aitama valida nii poliitilisi meetmeid kui ka isikuid, kes seda poliitikat maailmas esindavad, ning kontrollime neid, kes on määratud ametisse Euroopa välisteenistusse, sealhulgas ka ELi eriesindajaid. EL peab näitama rahvusvahelisele kogukonnale, et tal on välispoliitika, mis muutub järjest esinduslikumaks, sidusamaks, järjepidevamaks ja tulemuslikumaks. EL peab muutuma järjest enam maailma rahu peamiseks edendajaks.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Mina andsin vastuhääle raportile, mis käsitleb nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamiste aspektide ja põhiliste valikuvõimaluste kohta 2008. aastal, sest arvan, et ÜVJP eesmärk peaks olema ELi välispoliitika määratlemine, mitte tema territooriumi kaitsmine. Ma ei nõustu seosega, mis Lissaboni lepinguga ELi ja NATO vahel luuakse. Selle asemel toetan ma demilitariseerimist ja relvitustamist. Ma mõistan hukka ELi militariseerimise, mida süvendati Lissaboni lepingu vastuvõtmisega, ning ka muudatused, mis sellega kaasnesid, nagu Euroopa välisteenistuse ja kõrge esindaja ametikoha loomine. Praegu näeme kõrgeimat militariseerimise taset kogu ajaloos. Relvastuskulud on isegi Külma sõja aegsetest suuremad. Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon nõuab kõikide ELi liikmesriikides asuvate, USAle ja teistele riikidele kuuluvate sõjaväebaaside sulgemist ning me soovime, et sõjalisteks kuludeks ettenähtud raha kasutataks tsiviileesmärkidel, et saavutada aastatuhande arengueesmärgid.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Selle raportiga tahetakse EL muuta tugevamaks ülemaailmseks jõuks. Selles ei esitata aga mitte ühtegi selget määratlust ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) eesmärkide ega suuna kohta. Seda arvestades ei saa rahuldada suuremate rahaliste vahendite nõuet. Tulevikus tuleb rahvusvahelist osalust hinnata tegelikult selle põhjal, kui mõistlik see on ja kui kasulik ELile. Lõppkokkuvõttes peab ÜVJP raames töötama välja strateegiapõhise käsitlusviisi. Ma olen otsustavalt ühehäälsuse põhimõtte kaotamise vastu. Ja seda eriti juhul, kui eesmärgiks on – nagu siin juba mitmel korral öeldud – suurem koostöö NATOga. EL peab suutma luua oma struktuurid ning mõistagi peavad tal olema olemas selleks vajalikud vahendid. Mis puudutab arvukaid operatsioone ja missioone, siis kaalumist vajavad paljud nendest 23 missioonist, milles EL osaleb. Iseäranis Afganistani strateegia, mida viiakse ellu USA juhtimisel, tuleks lugeda läbikukkunuks.

ELi osalemine tuleks seega viivitamatult läbi vaadata. Idapartnerlusega seoses tasub taas kord esile tuua, et Venemaa huve tuleb ajaloolistel, kultuurilistel ja geograafilistel põhjustel arvesse võtta ning ELi ühepoolsest tegevusest hoiduda. Kuna raportis seda arvesse ei võeta ja dokument on puudulik ka teiste küsimuste suhtes, hääletasin ma selle vastu.

  María Muñiz De Urquiza (S&D), kirjalikult. – (ES) Mis puudutab Albertini ja Danjeani raporteid Euroopa Liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, siis ma soovin tuua selgelt esile, et Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni hispaanlaste delegatsiooni hääletus annab kinnitust Kosovo kui iseseisva riigi mittetunnustamise kohta. Kosovo iseseisvust ei ole tunnustanud ei Hispaania, neli muud ELi liikmesriiki ega 100 ÜRO liikmesriiki.

Seega toetasime me väliskomisjonis ja täna siin saalis muudatusettepanekuid, mis on kooskõlas meie seisukohaga. Sotsialistidest hispaanlaste delegatsioon pooldab aga stabiliseerimis- ja laienemisprotsessi, milles osalevad praegu Lääne-Balkani riigid, Türgi ja Island.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Kuna meie viiest ettepanekust võeti kaks vastu, andsin ma lõppkokkuvõttes poolthääle raportile A7-0023/2010, mida teatakse ühise välis- ja julgeolekupoliitika aastaaruandena. Üks meie ettepanekutest käsitles õigusloojate Atlandi-ülest dialoogi ja teine lootust, et EL arendab Hiinaga strateegilisi sidemeid. Ja lõpetuseks, esialgset projekti kuigi palju ei muudetud ning muudatusettepanekute vastuvõtmisel midagi üllatavat ei olnud. Raport võeti lõpuks vastu 592 poolthäälega, sealhulgas ka meie oma, ning vastu oli 66.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – (SV) Mina andsin vastuhääle raportile, milles on öeldud, et väärtusi ja huve tuleb üleilmselt edendada liidu kollektiivse strateegilise mõtlemise süvendamise kaudu. See näib olevat uuskolonialistlik hoiak. Albertini sõnade kohaselt peab ELi pädevus hõlmama kõiki välispoliitika valdkondi ja julgeolekuküsimusi, sealhulgas ühist kaitsepoliitikat, mis võib aidata luua ühise kaitse. Euroopa jaguneb selles küsimuses kaheks. Parlament nõuab ka liikmesriikidelt suuremaid eelarvelisi eraldisi, eriti seoses ELi vajadusega luua võimalikult kiiresti ÜRO juures ulatuslik esindatus, mis räägiks ühel häälel. ELi liikmesriigid säilitavad mõistagi oma kohad ÜROs, kuid ühehäälselt kõneledes on ELil suurem mõju nende üle. Euroopa Parlament usub ka, et EL ja NATO peaksid hakkama tegema sagedamini ja tõhusamat koostööd. See on vastuolus minu kodumaa neutraliteedipoliitikaga. Euroopa kodanikel ei ole olnud kunagi võimalust avaldada oma arvamust sellel teemal, sest mõned liikmesriigid keeldusid korraldamast rahvahääletust Lissaboni lepingu üle.

Raport: Arnaud Danjean (A7-0026/2010)

  Charalampos Angourakis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) ELi raport ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta kujutab endast üleskutset ELi imperialistliku keskuse ulatuslikule sõjale rahva vastu. See tähistab konkurentsi süvendamist veelgi teiste imperialistlike keskustega.

Raportis

avaldatakse tunnustust 70 000 töötajale, kes on osalenud ja osalevad üle maailma 23 ELi sõjalises ja poliitilises missioonis, millest enamik on toimunud koostöös USA ja NATOga;

tuntakse heameelt Somaalia imperialistliku merejärelevalve üle Euroopa Liidu mereväe poolt ning nõutakse, et EL looks välismaal Sudaani poliitikat ja alalist sõjaväge käsitleva mehhanismi, mis ei tohi õõnestada riigi valitsuse tegevust;

toetatakse kava luua poliitiline ja sõjaväeline kriisiohjamise ja planeerimise direktoraat ning ELi alaline operatsioonikeskus;

nõutakse riigipoolse terrorismi süvendamist ja demokraatlike õiguste piiramist terrorismivastase võitluse ja radikaliseerumise eesmärgil;

edendatakse poliitilisi ja sõjalisi volitusi omava Euroopa välisteenistuse kiiret loomist;

nõutakse Lissaboni lepingu solidaarsusklauslis sätestatud väidetava vastastikuse abi raames sõjaväeliste ja poliitiliste sekkumiste korraldamist ja seda isegi ELi liikmesriikides.

Inimeste huvides oleks üksnes see, kui kogu imperialistlik ja lihtrahvavaenulik poliitika kaotataks ja ELi ülesehitus ära muudetaks.

  Sebastian Valentin Bodu (PPE), kirjalikult. – (RO) Euroopa Parlament on ELi kodanike häälte abil saanud rohkem volitusi eelarvet ning välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat puudutavates küsimustes. Seda arvesse võttes tuleb teistel ELi institutsioonidel kaasata Euroopa Parlamendi liikmed otsustetegemisse ja nende isikute ametisse määramisse, kes esindavad ELi rahvusvaheliselt. Euroopa Parlamendile Lissaboni lepinguga antud volitustega tahetakse suurendada välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud otsuste õiguspärasust.

See õigustab taotlust luua välisasjade nõukogu raames kaitsenõukogu ning samuti luua ELi alaline operatsioonikeskus, mille ülesanne on operatsioonide kavandamine ja sõjaliste operatsioonide elluviimine. Arutelud USA valitsuse väljapakutud raketitõrjekilbi praeguse versiooni üle peavad leidma aset kogu ELis ning nendes peab aktiivselt osalema ka Euroopa Parlament.

Siiski tuleb selgelt esile tuua, et ELil on ainuõigus määrata kindlaks kaitse- ja julgeolekupoliitika ning kolmandate riikide sekkumine ei ole põhjendatud. Euroopa Liit otsustab, kuidas tagada kõige paremini kodanike julgeolek, mida tuleb teha liikmesriikide konsensuse alusel, kuid mitte kolmandate riikide osalusel.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) ELi on mitmel korral nimetatud majandushiiuks ja poliitiliseks kääbuseks, mis peaks tähendama seda, et tal ei ole vajalikke vahendeid mõne oma eesmärgi elluviimiseks, eriti seoses välispoliitikaga. On palju juhtumeid, kui liikmesriigid on näidanud üles ühise tahte ja ühistegevuse puudumist.

Ma kahtlen, kas seda olukorda on võimalik lühiajalises plaanis muuta. Ma pigem usun, et see on igati ootuspärane olukord, võttes arvesse liidu liikmete arvu ning nende mineviku ja huvide eripära. Ühise kaitsepoliitika küsimus, mis puudutab suveräänsete õiguste olemust, on ajalooliselt olnud alati Euroopa riikide umbusalduse küsimus ning isegi tänapäeval nõuab see ettevaatlikku suhtumist ja seda täiesti põhjendatult.

See ei peaks meid takistama püüdlemast tihedama koostöö ja koordineerimise poole, et parandada meie ühist julgeolekut ja kaitset. Vaatamata selle pehme jõu olemusele tuleks Euroopa Liidul kaaluda, kas ta ei peaks saama Atlandi liidu tõeliseks teiseks alustalaks, sest ei saa jätkuvalt oodata, et kõiki ohvreid peab tooma USA.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Raportis, mis hõlmab konservatiivsete parempoolsete ja sotsiaaldemokraatide vaateid, tuuakse esile ohtlik nähtus, mida me Lissaboni lepingu puhul mitmel korral taunisime, nimelt selle osa uusliberalismi süvendamisel, tuginedes Euroopa Liidu kui NATO Euroopa samba föderalismile ja militariseerimisele.

Oluliste jõudude sunnil püüab EL kaotada oma vastuolusid ning leida endale kohta rahvusvahelise areeni jõudude paikapanemise protsessis, tuginedes sealjuures oma väljavaadetele loodusvarade ja turgude valitsemise konkurentsis ning Euroopa Liidu kui majandus-, poliitilise ja sõjalise bloki tugevamale kehtestamisele üleilmse sekkumise eesmärgil.

Siinse parlamendi enamus on pakkunud välja retsepti, mida ta siin palju aastaid toetanud on:

- rahvusvaheliste suhete ja sisejulgeoleku militariseerimine eespool nimetatud terrorismivastase võitluse alusel;

- suuremad eelarvelised eraldised nendes valdkondades ja uue sõjalise võimekuse loomine, aidates kaasa uuele võidurelvastumisele;

- kohanemine USA ja NATO ennetavate sõdade kontseptsiooniga ja oma sekkumise suurendamine rahvusvaheliselt.

Niisuguste suundumuste tagajärjel tekitatakse rohkem konflikte, ärakasutamist ja vaesust, reageerides kriisile, kuhu kapitalism on maailma tõuganud.

Rahu saavutamine eeldab niisuguse poliitika lõpetamist.

  Charles Goerens (ALDE), kirjalikult. – (FR) Ma andsin Danjeani raportile poolthääle, võttes arvesse järgmisi seisukohti: 1) Raportis nõutakse Lääne-Euroopa Liidu assamblee kaotamist. Seega on asjatu otsida raportist vähimatki viidet tööle, mida nimetatud assamblee on Euroopa integratsiooni edendamisel teinud. Kahetsusväärne on see, et Euroopa Parlamendi väliskomisjoni töös kiidetakse kogu aeg mingisuguseid aspekte, ehkki need on sageli vähem kiiduväärt kui need, mis assamblee Pariisis välja on pakkunud. 2) Euroopa kaitseküsimuste parlamentaarse kontrolli raames tuleb nõuetekohaselt arvesse võtta riiklike parlamentide kaastööd. Just nendest sõltub otsus anda ELi sõjalisteks operatsioonideks ELi käsutusse riiklikud jõud ja võimekus ning niimoodi on see veel pikka aega. Sama kehtib ka sõjaliste operatsioonide rahaliste vahendite kohta, mis eraldatakse riiklikest eelarvetest. Kui me otsime institutsioonilist lahendust, mis oleks parlamendi jaoks tõepoolest vastuvõetav, peame püüdma hoiduda mis tahes demokraatia puudujäägist Euroopa kaitse küsimustes.

  Richard Howitt (S&D), kirjalikult. – Euroopa Parlamendi leiboristidest liikmed väljendavad heameelt selle Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika aastaaruande üle, eriti kui võtta arvesse Lissaboni lepingu ratifitseerimisega tekkinud muutusi, ning sellega seoses väljendame me iseäranis head meelt kõrge esindaja paruness Catherine Ashtoni osa üle parlamendi teemakohases arutelus.

Me hääletasime küll raporti kui terviku poolt, kuid otsustasime anda vastuhääle lõikele 20, milles tehakse ettepanek luua ELi alaline operatsioonikeskus. Meie ja ka Briti valitsus on olnud pikka aega seisukohal, et vajadus niisuguse keskuse järele, millega dubleeritakse tarbetult olemasolevaid struktuure, puudub. Me otsustasime jääda muudatusettepaneku 20 suhtes erapooletuks, sest ehkki me pooldame siiralt püüdlusi saavutada tuumarelvadeta maailm, märkasime me selles muudatusettepanekus ebakõla, sest selles kontekstis kujutavad USA relvad endast NATO, mitte USA võimekust ning seda arvesse võttes oleme seisukohal, et tuumalõhkepeade äraviimine Saksamaalt või kusagilt mujalt on küsimus, mida peaksid arutama NATO liitlased, sealhulgas USA. Seda ei peaks arutama EL kui eraldiseisev mitmepoolne üksus.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Ühine välis- ja julgeolekupoliitika ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ELi alustalad, mis võimaldavad tal saada rahvusvahelises kogukonnas oluliseks osalejaks võitluses Euroopa julgeolekustrateegias tuvastatud probleemide ja ohtude vastu.

Olenemata asjaolust, et ELi arvates vastutab maailma rahu ja julgeoleku eest peamiselt ÜRO Julgeolekunõukogu, peab ELil olema tõhus ja ühine, kõikide liikmesriikide jaoks sobiv poliitika, et ta saaks reageerida üleilmse loomuga probleemidele ja ohtudele tulemuslikult.

  Willy Meyer (GUE/NGL), kirjalikult. – (ES) Mina hääletasin Danjeani raporti vastu, sest selles pakutakse välja, et tulevane ühine välis- ja julgeolekupoliitika peaks keskenduma ELi militariseerimisele ja tema sekkumismeetmetele. Selles ei pakuta välja ühtegi tsiviil- ega rahumeelset eesmärki või lahendust konfliktidele, vaid selle asemel keskendutakse ELi kaitsele ja militariseerimisele. Ma olen selle teksti vastu ka sellepärast, et selles viidatakse Lissaboni lepingule ja selle kohaldamisele. Selles propageeritakse liikumist parlamentaarse kontrollita volituste tsentraliseerimise suunas, millega muudetakse EL rahvusvahelisel areenil sõjaliseks osalejaks. Püsiva, struktureeritud koostöö asemel ELi ja NATO vahel, mida selle raportiga toetatakse, pooldan ma kõiki meetmeid, mis on rangelt kooskõlas ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õigusega, ning seda, et kaks institutsiooni oleksid selgelt eraldatud.

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Arnaud Danjeani raport Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta on väga põhjalik ja käsitleb suurt hulka Euroopa jaoks olulisi teemasid. Selles puudub aga selge käsitlus ELi välispoliitika põhimõtete kujundamise kohta tulevaste aastate jooksul ning seega ka selge poliitiline joon. Ühelt poolt püütakse raportis tugeva välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika abil edendada ELi sõltumatust teiste üleilmsete osalejate, eriti USA suhtes ning see on minu arvates kiiduväärt. Samas aga toetatakse tugevat koostööd ELi ja NATO vahel ning tahetakse näiteks luua ühised institutsioonilised struktuurid. Seega on rohkem kui soovituslik nõuda, et koostataks valge raamat ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kohta, kus on määratud selgelt kindlaks selle valdkonna eesmärgid. Ehkki ma olen kriitiline Euroopa Liidu kasvava tsentraliseerituse suhtes, toetan ma ELi alalise operatsioonikeskuse loomist.

Niisugune keskus võimaldaks meil eri operatsioone nii tulemuslikult kavandada kui ka ellu viia. Samuti aitaks ülesannete dubleerimisest hoidumine vähendada kulusid. Solidaarsusklausel, millele viidatakse seoses looduskatastroofidega, ning Euroopa tsiviilkaitsejõudude loomine on kahtlemata kiiduväärt ja nende poole peaksime tõepoolest ka püüdlema. Võttes aga arvesse ebaselgeid seisukohti mitmesugustes küsimustes, olin ma sunnitud hääletusel erapooletuks jääma.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Mina jäin lõpphääletusel julgeolekustrateegia rakendamist käsitleva aastaaruande kohta (A7-0026/2010) erapooletuks. See oli meie jaoks kõige keerulisem ja tundlikum raport, kuid me saime sellega hästi hakkama. Meie üheteistkümnest muudatusettepanekust võeti kaks ja pool vastu (sealhulgas väga oluline muudatusettepanek, milles kutsutakse kõrget esindajat ja komisjoni asepresidenti kaotama ebavõrdsus tsiviil- ja sõjalise planeerimise võimekuse vahel). Ühegi muu suurema muudatuse üle ei hääletatud. Raport võeti lõpuks vastu 480 poolt- ja 111 vastuhäälega. Mina, nagu ütlesin, jäin koos kogu meie fraktsiooniga erapooletuks.

  Eva-Britt Svensson (GUE/NGL), kirjalikult. – (SV) Mina hääletasin raporti vastu. See dokument on üks kõige militaristlikumaid, mida ma kõikide nende aastate jooksul siin parlamendis lugenud olen. Euroopa Parlament nõuab, et loodaks alaline operatsioonikeskus, mille ülesanne on operatsioonide kavandamine ja sõjaliste operatsioonide elluviimine ning NATOga koostöö tugevdamine. Euroopa Kaitseagentuur edendab suutlikkust sõjalise kosmoseseire valdkonnas. Lisaks sellele luuakse suutlikkus merejärelevalves, millega vähendatakse muuhulgas ebaseaduslikku sisserännet. Raportis nõutakse veel, et liikmesriigid osaleksid varasemast rohkem ELi sõjalistes operatsioonides. EL ja parlament kaasatakse NATO strateegilise kontseptsiooni aruteludesse. Neutraalse riigi kodanikuna ei saa ma seda kõikehõlmavat raportit toetada.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – (RO) Ma soovin tänada kõiki kolleege Euroopa Parlamendis toetuse eest, mis nad mulle täiskogus andsid, hääletades Danjeani Euroopa julgeolekustrateegiat käsitleva raporti muudatusettepaneku 34 poolt.

Ma algatasin muudatusettepaneku 34 selleks, et muuta raporti lõike 87 teksti, milles viidati raketitõrjekilbi loomisele Euroopas liikmesriikide, sealhulgas ka Rumeenia ja USA vahel sõlmitud kahepoolse lepingu raames. Muudatusettepanekus tehti ettepanek jätta välja soovitus arendada seda süsteemi „dialoogis Venemaaga” ja asendada see väljend tasakaalustatuma sõnastusega „kontinenti hõlmavas dialoogis”. USA uuel projektil, mis käsitleb raketitõrjekilbi süsteemi arendamist, on rangelt kaitsealane eesmärk ning sellega tagatakse kogu Ida-Euroopa ja Lääne-Balkani riikide kaitse. See projekt ei ole suunatud Venemaa vastu. Sellest tulenevalt ma ei usu, et oleks põhjust muuta Venemaad selle osaliseks ning võimalikuks otsustajaks projekti arendamise üle.

Need kaalutlused olid muudatusettepaneku 34 aluseks. Mul on hea meel, et see muudatusettepanek 358 poolthäälega vastu võeti. Poolthäälte arv toob esile selle, et antud toetus ületas fraktsioonide ja riikliku kuuluvuse piirid, näidates resolutsiooni ettepaneku olulisust ja ühesuguse seisukohaga Euroopa enamuse olemasolu.

Resolutsiooni ettepanek RC-B7-0137/2010

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL), kirjalikult. – (EL) Minu arvates on tuumarelvaleviku tõkestamise ja tuumarelvadeta maailma saavutamise nimel tehtavate jõupingutuste tugevdamine omaette ja olulisim eesmärk. Sinna juurde kuulub vajadus tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise lepingut, mille allkirjastavad ja mida kohaldavad kõik liikmesriigid. Ma otsustasin selle resolutsiooni ettepaneku suhtes jääda erapooletuks, sest see hõlmab üht olulist punkti, millega ma ei nõustu ja mida Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon tulemusteta muuta püüdis. Ma pean siinjuures silmas lõiku, et EL võib „kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et ennetada, takistada, peatada ja võimaluse korral kõrvaldada tuumarelva levitamise programme, mis valmistavad muret kogu maailmas”, ja niisuguse seisukoha ülevõtmist. Kui olla täpne, siis sõjaliste vahendite kasutamine või sellega ähvardamine võib iseäranis Iraani puhul olla äärmiselt ohtlik, see võib ohustada rahu ning on vastuolus vasakpoolsete seisukohaga ELi sõjalise tegevuse suhtes.

  Diogo Feio (PPE), kirjalikult. – (PT) Tuumarelva leviku tõkestamise lepingu põhimõtted, mis pärinevad Külma sõja ajast, on ka tänapäeval jätkuvalt olulised ning isegi kiireloomulisemad kui toona. Nõukogude bloki kokkuvarisemise tagajärjel levis tuumamaterjal mitmesugustesse riikidesse ning kontrolli kadumine selle kasutamise ja säilitamise üle tekitab ohu, et seda võidakse kasutada vastutustundetult või isegi rikkuda, millel on tervisele ja piirkonna ohutusele kujuteldamatud tagajärjed.

Tuumarelvade klubisse kuuluvate liikmete arvu suurenemine, terrorioht ja asjaolu, kui lihtne on tänapäeval massihävitusrelvi valmistada, süvendavad meie praeguse olustiku ebastabiilsust veelgi. Euroopa Liit peab jõudma ühisele ja sidusale seisukohale nendes küsimustes, et luua maailm, mis on ohutum ja kus on järjest vähem relvi.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Rahvusvahelised muutused pakuvad tuumarelva leviku tõkestamiseks järjest enam võimalusi. Ametiaja alguses teatas president Obama oma kõrgest sihist luua tuumarelvadeta maailm ning lubas innukalt taotleda tuumakatsetuste täieliku keelu ratifitseerimist USAs. Euroopa Liit peab suutma käsitleda tuumarelva leviku tõkestamisega seotud probleeme, eriti seoses Iraani ja Põhja-Koreaga, mis kujutavad endast jätkuvalt suurimat ohtu rahvusvahelisele julgeolekule. Mis puudutab tuumarelvistu vähendamist, siis esmatähtis on vähendada jätkuvalt kaht peamist relvistut – Venemaa ja USA oma –, mis moodustavad praegu 95% maailma tuumarelvadest. Parlament ootab, et Euroopa Liit võtaks ühise ja edasipüüdliku seisukoha järgmisel tuumarelva leviku tõkestamise lepingu osaliste konverentsil, mis on ette nähtud lepingu läbivaatamiseks.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Rahvusvaheline tuumadesarmeerimine on äärmiselt oluline. See õigustab vajadust edendada ja tugevdada tuumarelva leviku tõkestamise lepingut ja tagada selle ratifitseerimine kõikide riikide poolt. Praegustes rahvusvahelistes oludes teeb suurt muret uus tuumarelvadega võidurelvastumise oht.

Desarmeerimise kohustus ning uute tuumarelvade arendamise, tootmise ja hoiustamise lõpetamine on tuumarelva leviku tõkestamise lepingu sätte ja mõtte alus. Käimasolev vaidlus Iraani tuumaprogrammi üle vajab rahumeelset lahendust, mis tugineks läbirääkimistele, mida on oluline jätkata. Sõjalised meetmed või jõu kasutamisega ähvardamine annavad vastupidise tulemuse ning põhjustavad piirkonnale tõenäoliselt ohtlikke tagajärgi. Seepärast peame näitama üles selget vastuseisu kavadele, millega võidakse mis tahes viisil luua alus sõjalise sekkumise õigustamiseks, nagu seda tehakse vastuvõetud resolutsiooni ühisettepaneku sissejuhatava osa lõikes G.

  Charles Goerens (ALDE), kirjalikult. – (FR) Iraaniga seotud probleem on tuumarelva leviku tõkestamise lepingu läbivaatamise konverentsi ettevalmistusi käsitleva arutelu keskmes. Meeldetuletuseks: tuumarelva leviku tõkestamise lepingu vastuvõtmisega loobus Iraan aja jooksul võimalusest varustada ennast tuumarelvaga. Kui Iraani Vabariik ei täida enam oma kohustusi, tekib meil sellega seoses kaks probleemi. Lühiajalises plaanis ohustaks see stabiilsust piirkonnas, kus enamikul osalejatest on kiusatus võtta äärmuslikke seisukohti. Keskpikas ja pikaajalises plaanis looks nimetatud lepingu sätete eiramine Iraani poolt pretsedendi seoses piirkondliku ja tegelikult ka ülemaailmse julgeolekuga. Sellest jääks ilmne mulje, et vetoõigusega ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete – ja neile lisandub ka Saksamaa – kihutustööst üksi enam ei piisa pöördeliste muudatuste tegemiseks. Veenev signaal USAlt ja Venemaalt, näidates, et nad vähendavad ühepoolselt tuumarelvistut, aitaks tekitada vastutustunde tavapärastes tuumarelva omavates riikides, kes oleksid siis samuti valmis tuumarelvast loobuma. Lõppkokkuvõttes võiks oluliste jõudude kindel eeskuju veenda ehk neid riike, kes praegu omandavad tuumaalaseid teadmisi, oma kavadest loobuma.

  Richard Howitt (S&D), kirjalikult. – Euroopa Parlamendi leiboristidest liikmed kinnitavad oma lubadust püüelda tuumarelvadeta maailma poole. Me oleme uhked, et Suurbritannia juhib tuumarelva omava riigina jõupingutusi, et saavutada mais New Yorgis ülemaailmsele konsensusele rajanev tuumarelva leviku vähendamise kokkulepe. Me toetasime seda resolutsiooni selge eesmärgiga edastada sõnum, et Euroopa Parlament ja Euroopa Parlamendi leiboristidest liikmed toetavad kõiki jõupingutusi, millega tagatakse, et me oleme jätnud selja taha vanad halvad ajad, mida iseloomustas tuumaalane vastasseis ja kindel vastastikune häving.

Me otsustasime jääda muudatusettepaneku 2 hääletusel erapooletuks, sest usume, et sõjalise doktriini üle peavad otsustama valitsused, mitte see ei peaks olema Euroopa Parlamendi eelisõigus. Samuti ühinesime me oma fraktsiooniga ja toetasime muudatusettepanekut 3, sest oleme seisukohal, et kõikidel riikidel on õigus arendada tuumaenergiat tsiviilotstarbel, kuid nad on kohustatud keelduma tuumarelva arendamisest. Euroopa Parlamendi leiboristidest liikmed toetavad jätkuvalt tuumarelva omavate riikide desarmeerimist, et takistada selle levikut uutesse riikidesse ning saavutada lõppkokkuvõttes tuumarelvadeta maailm.

  Sabine Lösing (GUE/NGL), kirjalikult. – Ma olen täiesti teadlik sellest, et rahvusvaheline tuumadesarmeerimine ning seega ka tuumarelva leviku tõkestamise lepingu tugevdamine ja selle ratifitseerimine kõikide riikide poolt on äärmiselt oluline ning et lepingu kõikide aspektide rakendamiseks tuleb teha kõik, mis võimalik. Mitmepoolsete jõupingutuste tulemuslikkuse tagamiseks tuleb need asetada tuumarelvadeta maailma võimalikult kiire saavutamise väljavaadete põhjalikku raamistikku. Me peame tuumarelva leviku tõkestamise lepingu VI artikli alusel nõudma tuumarelva omavatelt riikidelt, et nad võtaksid endale täieliku desarmeerimise kohustuse, sest see oli põhiline lubadus ning paljud riigid on nimetatud lepingu allkirjastanud ja seega on tuumarelvade täielik kaotamine juba otsustatud. Me oleme resolutsiooni ühisettepaneku järgmise lauseosa vastu (põhjendus G): „… kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, et ennetada …”.

Ma hoiatan, et mis puudutab konkreetselt Iraani, siis mis tahes sõjaliste meetmete kasutamisel tuumarelva leviku tõkestamise eesmärgil on vastupidine tulemus ja see on äärmiselt ohtlik. Ma olen veendunud, et parim viis tuumarelva leviku tõkestamise probleemi lahendamiseks oleks loobuda aatomienergiast lõplikult, sest selle kasutamine tsiviilotstarbel kujutab endast omaette ohtu ning samuti ei saa piisavalt kindlalt välistada, et tsiviilotstarbel tuumaenergia tootmise tehnoloogiat ei kasutata sõjalisel eesmärgil.

  Nuno Melo (PPE), kirjalikult. – (PT) Massihävitusrelvade levik kujutab inimkonnale, rahule ja rahvusvahelisele julgeolekule tõepoolest suurt ohtu. Äärmuslik, kontrollimatu ja sageli fundamentalistlik terrorism tekitab maailmas hirmu ning vajaduse püüda takistada rühmitusi ja vastutustundetute juhtidega valitsusi seda tehnoloogiat enda kätte saamast.

Seetõttu on oluline, et valitsused, kes omavad niisugust relva, näitaksid järjest enam kavatsust vähendada oma relvistut, olles sellega heaks eeskujuks. Järgmine kohtumine, mis toimub käesoleva aasta aprillis, võib täita selles olulist osa ning samuti on kohtumisele rajatud suuri lootusi tuumamaterjalide ebaseadusliku kaubanduse range kontrolli suhtes.

Loodame, et USA ja Hiina täidavad Korea poolsaare tuumadesarmeerimisel olulist osa. Siiski on hädavajalik, et riigid ei eemalduks tuumarelva leviku tõkestamise lepingust, sest see puudutab meid kõiki, mitte vaid osa meist.

  Zuzana Roithová (PPE), kirjalikult. – (CS) Ma olen äärmiselt rahul, et Euroopa Parlament võttis selge enamusega vastu raporti tuumarelva leviku tõkestamise kohta. Kristlasena väljendan ma heameelt asjaolu üle, et Lääne tsivilisatsiooni esindajad mõistsid rohkem kui 60 aastat pärast sõja lõppu, et tuumarelva olemasolu on tohutu ülemaailmne risk, ja püüdlevad seega nende varude vähendamise poole. Asjaolu, et Iraan ja Korea Rahvademokraatlik Vabariik ei kavatse tuumarelva leviku tõkestamise lepingut allkirjastada, kujutab endast suurt ohtu. Need riigid ei täida ka rahvusvahelisi kohustusi tuumaohutuse valdkonnas. See, et Iraan ei võimalda Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri inspektoritele juurdepääsu oma tuumarajatistele, ohustab märkimisväärselt julgeolekut, mitte ainult lähiriikide, vaid ka ELi oma. Lõpetuseks soovin ma tänada kõiki liikmeid nende püüdluste eest muuta tekst nii tasakaalustatuks kui võimalik.

  Raül Romeva i Rueda (Verts/ALE), kirjalikult. – Lõppkokkuvõttes andsin ma poolthääle sellele keerulisele tuumarelva leviku tõkestamist käsitlevale resolutsioonile (RC7-0137/2010). Üldiselt on mul hea meel, et algtekst, mille esitasid fraktsioonid PPE, ALDE ja Verts/ALE ning sotsiaaldemokraadid, leidis kinnitust ja et üks meie neljast muudatusettepanekust vastu võeti (331 poolt- ja 311 vastuhäälega), eriti, kuna selles kutsuti kõiki asjaosalisi üles vaatama läbi oma sõjalised doktriinid, et loobuda esimesena ründamise võimalusest. PPE püüdlusi jätta välja lõige tuumarelvavabade tsoonide loomise kohta, iseäranis Lähis-Idas, ei toetatud.

  Geoffrey Van Orden (ECR), kirjalikult. – Resolutsioonis on palju elemente, millega me nõustuda võime. Pooldame kindlalt jõulist ja tõhusat tuumarelva leviku tõkestamise lepingut. Resolutsioon sisaldab aga praegusel kujul mõnd takistavat elementi ning seepärast jäi fraktsioon ECR erapooletuks. Põhjenduses L peetakse küsitavaks taktikaliste tuumarelvade olemasolu viies tuumarelva mitteomavas Euroopa riigis. Meie toetame relvade niisugust olemasolu ka edaspidi, sest see aitab jagada koormust ja tagada USA sõjalisi kohustusi Euroopa julgeoleku ees. Paljudes kohtades on viidatud lähedaste liitlaste kritiseerimisele, samal ajal kui meie kriitika peaks olema suunatud neile, kes ohustavad rahvusvahelist julgeolekut. Ei Ühendkuningriik ega Prantsusmaa ega isegi USA ei tooda praegu lõhustuvat materjali relvade valmistamiseks. Hoopis teine asi on neile öelda, et nad peaksid praeguses etapis loobuma oma lõhustuvate materjalide tootmise üksustest. Nõue luua tuumarelvavaba tsoon Lähis-Idas on ilmselgelt suunatud Iisraelile. Iisraeli eksistentsi ohustavad naabrid, kellest paljud on minevikus arendanud tuumarelva ja teisi massihävitusrelvi ning vähemasti üks neist – Iraan – teeb seda jätkuvalt.