President. – Järgmine päevakorrapunkt on:

– majandusliku korra tugevdamise mehhanisme käsitlev ühisarutelu;

– nõukogu ja komisjoni avaldused: 7. mail 2010 toimunud tippkohtumise ja ECOFINi kohtumise tulemused (2010/269(RSP));

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule ja komisjonile: milline on ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi kontekstis? (O-0052/2010 – B7-0213/2010), (O-0053/2010 – B7-0214/2010);

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule: finants- ja majanduskriisi tagajärjed ELi 2020. aasta strateegiale ja selle haldamisele (O-0068/2010 – B7-0301/2010);

– suuliselt vastatav küsimus nõukogule ja komisjonile: ELi 2020. aasta strateegia poliitiline tähtsus praeguse finants- ja majanduskriisi raamistikus (O-0065/2010 – B7-0219/2010), (O-0066/2010 – B7-0220/2010).

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud president! Kõik on teadlikud sellest, et elame praegu finantssektori erakordse ebastabiilsuse etapis. See on olnud nii mitu kuud ja alguse sai see mitte mõne kuu, vaid mõne aasta eest, kui Ameerika Ühendriikides oli kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriis.

Lähtekohaks oli seega finantskriis finantssüsteemi erasektoris, millest kujunes kiiresti miski, mis mõjutas sügava majandussurutise vormis reaalmajandust ning mis tehniliselt väljendudes oli sügav majanduslangus. See hõlmas tootmise langust ja töötuse märkimisväärset kasvu, mis oli eriti ränk nendes riikides, kus märkimisväärne mõju oli kinnisvara- ja elamuehitussektoril.

Liikmesriigid ja keskpangad reageerisid viivitamatult, et vältida finantssüsteemi kokkukukkumist, ja reageeriti ka seoses reaalmajandusega.

Sellel reaktsioonil olid muidugi tagajärjed riikide majandusele ja rahandusele. Me ei räägi enam erasektori rahandusest, vaid avaliku sektori rahandusest. Esiteks oli väga märkimisväärsete puudujääkide tulemusel juba avaliku sektori raamatupidamisarvestuse finantsstabiilsuse kriis.

Oli ka riigivõlakirjade kriis. See on miski, mis on viimastel kuudel ilmsiks tulnud ja mida on soodustanud tegevus väga ebastabiilsetel turgudel, mis on aeg-ajalt selgelt spekulatiivsed olnud. Sellise tegevuse on põhjustanud ka selle intressimäära märkimisväärne tõus, mida turud liikmesriikidelt nõuavad, kui nad võlakirju väljastada kavatsevad. Lisaks sellele mõjutas see selgelt kogu euroala ja muutus seepärast probleemiks, mis mõjutab mitte üksnes üht, kaht või kolme riiki, vaid kogu euroala stabiilsust.

Selline on olukord. Need on kõik sündmused või diagnoos asjaoludele, mida Euroopa Liit on arvesse võtnud, et sellele reageerida ja vastata, ja mul on tunne, et EL on kogu kõnealuse ajavahemiku jooksul õigesti tegutsenud. Võib tunduda, et EL on olnud otsuste vastuvõtmisel aeglane. Mõnikord on võib-olla tundunud, et EL on olnud otsuste tegemisel ärritavalt aeglane, kuid see on saavutanud väga häid tulemusi, ELi-poolsete ettenägelike meetmete – ja mis on veelgi olulisem – ning ELi kooskõlastatud meetmete tulemusi.

Kuigi võib ilmneda, et eri meetmed takistavad meid tervikut nägemast, usun ma, et EL on kehtestanud olukorrale sobiva strateegia, mis peab sisaldama mõningaid lühiajalisi meetmeid ja vaatama ette rohkem keskpikas ja pikas perspektiivis, kuna see seisneb sellise kriisi kordumise vältimises.

Nagu juba öelnud oleme, hõlmavad lühiajalised meetmed avaliku sektori rahasüsti ja Euroopa Liidu kooskõlastamist – seda tuntakse kui Euroopa majanduse elavdamise kava, mida toetab komisjon; plaani, mis kooskõlastab kõnealuseid edasilükkamatuid meetmeid – seda šokiteraapiat, mille liikmesriigid vastu võtavad, et selle tohutu kriisi tekitatud kahju piirata, kuid mitte seda kõrvaldada.

Üks nimetatud lühiajaliste meetmete väljendus on kahtlemata abi Kreekale, mida komisjon juba mitu kuud varem selle avaliku sektori raamatupidamisarvestuse raske olukorra suhtes hoiatanud on. Nõukogu annab Kreekale seoses Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 126 lõikega 9 mitmeid soovitusi ning nõukogu ja komisjon jälgivad sealseid arenguid.

Soovitusi ei anta üksnes seoses Kreeka avaliku sektori raamatupidamisarvestuse realiseeritavusega, vaid ka seoses struktuurireformidega pensionisüsteemides ja vajadusega teostada tervishoiusüsteemis reforme. Siis saabus 23. aprill, mil seoses Kreekaga võeti vastu meetmete mehhanism. Eile väljendus see mehhanism esmakordselt ELi riikidelt Kreekale selle kooskõlastatud mehhanismi kaudu saadetavates rahalistes vahendites.

Seepärast väljendab see esimest korda kõnealuseid lühiajalisi meetmeid, mis on hädavajalikud, kui liikmesriik on suurtes raskustes, nagu Kreeka.

Loomulikult peab meil olema ka lühikeses perspektiivis strateegia, mis meid kriisist välja aitaks – ja see väljendus väga selgelt Joseph Dauli, Guy Verhofstadti ja Martin Schulzi esitatud suuliselt vastatavas küsimuses. Strateegia peab olema mõõdetud ja kontrollitud ning muidugi peab selle eesmärgiks olema hoida ära väga tõsised raskused avaliku sektori raamatupidamisarvestuses. See peab aga säilitama ka majanduskasvu eesmärgi.

Lühiajalisest strateegiast aga ilmselt ei piisa. Peame võtma meetmeid keskpikas ja pikas perspektiivis. Euroopa majanduses on struktuurilisi probleeme; struktuurilisi probleeme, mis olid lõppkokkuvõttes Euroopa nõrgenemise põhjusteks, seistes silmitsi väga ebastabiilse olukorraga, nimelt äärmusliku finantsebastabiilsusega.

Oluline on tähelepanu pöörata sellele, Euroopa Liit võtab ja kavandab meetmeid keskpikas ja pikas perspektiivis. Esiteks on see nii, kuna nendega reageeritakse seda tüüpi kriisile, mis oli tingitud raskest majanduslikust olukorrast, mis mõjutab kogu ELi ja eelkõige euroala süsteemi. Selleks et reageerida finantssektori kriisile, on Euroopa Liit kavandanud mitmeid meetmeid, mille üle paari järgmise päeva jooksul parlamendis arutletakse – see on järelevalvepakett, mis loodetavasti võimalikult kiiresti vastu võetakse. Loodan ka, et nõukogu ja parlament selles suhtes kokkuleppe saavutavad. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (Ecofin) võttis eile selle raames või sellega seoses vastu meetme: riskifondide, alternatiivsete fondide või kõrge riskitasemega fondide määruse. Ma viitan siin küsimusele, mille esitasid Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit, kes sellele aspektile suurt rõhku panevad.

Arvesse tuleb võtta ka meetmete perspektiivi G20s ning ka G20s kooskõlastatu rakendamist.

Oleme samuti öelnud, et Euroopa Liidul esineb struktuurilisi puudujääke ja et vaja on struktuurireformi. Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärk on see teostada ja see põhineb liikmesriikide kohustusel tegeleda teatud eesmärkidega mitmete ühtsete suuniste kaudu. Nende suunistega kaasnevad ka riiklikud kavad, mis kujundatakse kavadeks, mida meie tunneme kui reformikavasid. Samuti tuleks mainida, et koos Euroopa 2020. aasta strateegiaga on olulised ka meetmed, mida komisjon kogu tootmissüsteemiga seoses vastu võtab. Komisjon tegi oma 12. mai teatises ettepaneku majanduspoliitika kooskõlastamiseks.

Euroopa 2020. aasta strateegia on seepärast viis, kuidas reageerida tootvas majandussüsteemis põhiprobleemile, vältides hiljem süsteemis neid peamisi puudujääke ning muutes liidu majandussüsteemi konkurentsivõimeliseks ja tulemuslikuks. See on ka viis, kuidas püüelda tehnoloogilise lisaväärtuse eesmärkide poole, arvestades sotsiaalset mõju ja seega ka tööturul spetsialiseerumise ning töökonkurentsivõime ja kliimamuutuste vastu võitlemise vajadusega.

Probleeme ei ole mitte ainult erasektori finantssüsteemiga, vaid ka tootmisstruktuuri ja eriti erasektoriga: probleem on avaliku sektori raamatupidamisarvestusega, mis on samuti ühe teise ELi keskpika ja pikaajalise meetme aspekti keskmeks. Need on meetmed komisjoni 12. mai ettepanekus, mida Ecofini nõukogu eile arutama hakkas ja mille arutamine jätkub. Nende meetmete eesmärk on säilitada eelarvedistsipliin, tagades stabiilsuse ja kasvu pakti järgimine ja kehtestades meetmed kriiside lahendamiseks ja ärahoidmiseks.

Seda arvesse võttes on loodud töökond, mis tuleb esimest korda kokku reedel, 21. mail ja mida juhib president Van Rompuy. Töökonna eesmärgiks on eelarvedistsipliin ja see kasutab majandus- ja eelarvepoliitika kooskõlastamist käsitlevat komisjoni dokumenti, mida tutvustas volinik Rehn.

See on seotud kõigi pikaajalisemate meetmetega, mille hulka peame lisama ka ELis algava arutelu kasumi maksustamise üle finantssektoris ja maksu üle, millest isegi G20 rääkima hakkab, milleks on rahaliste tehingute maks, mille üle omakorda ELis arutlema hakatakse. See on miski, mida rõhutasid oma küsimuses Rebecca Harms ja Daniel Cohn-Bendit.

Selle teemaga seoses tuleks mainida, et kõik Euroopa institutsioonid teevad selle nimel tööd. Seda arutati eelmise aasta detsembri Euroopa Ülemkogu kohtumisel. Rahvusvahelisele Valuutafondile anti ülesanne teha uuring rahvusvaheliste rahaliste tehingute maksu kohta. Seda arutati märtsi Euroopa Ülemkogu kohtumisel, komisjon tegi selleks ettepaneku 1. aprillil ja selle üle arutleti ka Ecofini nõukogus.

Seega on see veel üks meede, mida G20 kohtumisel kahtlemata arutatakse ning mis on ülitähtis. Need on meetmed, mida olen kutsunud keskpikas perspektiivis meetmeteks ja ELi kavandatud pikaajalisteks meetmeteks. Eile tehti näiteks ELi ja Ladina-Ameerika tippkohtumisel Madridis ka ettepanek viia ellu finantssüsteemi reform. Teisisõnu tõstatab Euroopa Liit neid küsimusi kõigil foorumitel, milles see osaleb.

Lühidalt, austatud president, selleks et liikuda selle suunas, mida on kirjeldatud kui Euroopa Liidu majanduslikku juhtimist, astutakse samme ja on loodud tingimused. Euroopa Ülemkogu mängib selles koos komisjoni ning parlamendi kui seadusandliku kogu ja kontrollorganiga aktiivset rolli.

Ma arvan seega, et võime kokkuvõtteks öelda, austatud president, et on tõsi, et kriis on juba näidanud selgelt Euroopa rahaliidu puudusi, kui ei ole majandusliitu – midagi, mis aluslepingutes sätestatud on, kuid mida tegelikkuses ei eksisteeri. Me oleme jäänud rahaliitu, kuid ei liigu edasi majandusliitu. Meetmed, mille EL lühikeses, keskpikas ja perspektiivis vastu on võtnud, viivad liitu selgelt edasi majandusliidu poole.

Kriis on nõrgendanud meie majandusi ja pannud liidu proovile, kuid ei ole seda hävitanud ega killustanud. Euroopa Liit on reageerinud ja vahel on tundunud, et reageering on olnud aeglane, kuid kindlasti on tegutsetud. Vahel tundub, et liit on olnud kõhklev, kuid see on olnud ühtne ja selle reageering on olnud õige ja asjakohane nende väljakutsete suhtes, millega praegu silmitsi seisame.

Ma loodan, et juuni Euroopa Ülemkogu kindlustab selle sammu Euroopa majandusjuhtimise suunas, kriisile ELi ühtse reageerimise suunas. Ma loodan seega, et ülemkogu valmistab piisavalt ette ELi ühise seisukoha äärmiselt olulise G20 kohtumise jaoks Torontos, kus käsitletakse finantssüsteemi reguleerimist, ja rahvusvaheliste rahaliste tehingute maksu käsitleva olulise arutelu jaoks.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud president! Tervitan seda arutelu Euroopa Liidu kriisile reageerimise ja pikaajaliste majandusjuhtimise väljakutsete üle, millega silmitsi seisame. Ma alustan edasilükkamatute väljakutsete ja kriisile reageerimisega.

Euroopa Liit võttis kümne päeva eest vastu julged ja vajalikud otsused finantsstabiilsuse kindlustamiseks Euroopas. See oli kahekordne reageerimine rängale kriisile, millest on saanud eurole pidev väljakutse. See oli reageering, mida nimetaksin konsolideerimispaktiks.

Esiteks leppisime kokku Euroopa finantsstabiilsuse mehhanismis, mis tagab finantstoetuse vaid 500 miljardile eurole, mida täiendavad IMFi rahalised vahendid suhtega 2:1. Teiseks leppisime kokku eelarve konsolideerimise kiirendamises liikmesriikides, kus seda kõige pakilisemalt vaja on.

Nende otsustega esitas Euroopa usaldusväärse paketi, mis näitab meie kodanikele, turgudele ja muule maailmale, et kaitseme eurot – oma ühisvaluutat – iga hinna eest.

Me ei tee seda müstiliste turujõudude pärast, vaid Euroopas jätkusuutliku majanduskasvu ja töökohtade loomise nimel, tagades, et ohud finantsstabiilsusele ei rikuks praegust majanduse elavnemist – ehkki see on ikka veel tagasihoidlik ja habras. See on meie kohustus seoses oma kodanikega ja me täidame oma kohustust väga konkreetses mõttes. Eile andis komisjon euroala liikmesriikide nimel tegevust kooskõlastades ja juhtides Kreekale 14,5 miljardit eurot, mida IMF täiendas 5,5 miljardi euroga. Ütlesime, et oleme valmis rahuldama edasilükkamatud vajadused refinantseerimise järele, ja tegime seda õigeaegselt.

See sõltub muidugi selle programmi täielikust elluviimisest, mille on kavandanud komisjon koos Kreeka valitsusega ning koostöös Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Valuutafondiga.

Ka Euroopa Keskpank on võtnud erakorralised meetmed viimasel ajal eurole tehtud rünnakute tõrjumiseks. Lisaks sellele on meie liikmesriigid mõistnud eelarve konsolideerimise ülimat tähtsust, et tagada riigi rahanduse jätkusuutlikkus ja seega jätkusuutliku majanduskasvu eeltingimused.

Eelmisel nädalal tutvustasid Hispaania ja Portugal märkimisväärseid uusi eelarve konsolideerimise meetmeid, mis on olulised ja keerulised, kuid on samas olulisteks sammudeks, et vähendada paisuvaid avaliku sektori puudujääke 2010. ja 2011. aastal. Komisjon esitab kahe järgmise nädala jooksul põhjaliku hinnangu uute eesmärkide ja meetmete piisavusele.

Lubage mul rõhutada, et avaliku sektori puudujäägi kiirem vähendamine on 10. mail Ecofini kooskõlastatud finantsstabiilsuse paketi hädavajalik koostisosa. Sama oluline on, et mõlemad riigid kiidaksid heaks struktuurireformid, mis soodustavad potentsiaalset suuremat majanduskasvu, eriti tööturgude ja pensionisüsteemidega seotud reformid.

Kuigi kiirendatud eelarve konsolideerimine on kogu Euroopas edasilükkamatu prioriteet, peame samal ajal kooskõlastama oma majandus- ja eelarvepoliitikat, kohaldades vahetegemist liikmesriikide vahel. Teiste sõnadega tuleb eelarvekaalutlustega seotud jõupingutustel vastavalt eelarvepoliitilisele manööverdamisruumile ja majanduslikule haavatavusele vahet teha.

Riigid, kellel on vähe eelarvepoliitilist manööverdamisruumi või ei ole seda üldse, peavad meetmetele põhirõhku panema ja neid kiirendama, samal ajal kui teised, kellel on parem eelarvepoliitiline manööverdamisruum, peaksid Euroopas majanduskasvu ja töökohtade nimel säilitama leebemad eelarvepoliitika seisukohad.

Muidugi oleks viga, kui jõupingutused siin lõpetaksime. Meenutagem, et esimesed kümme aastat eurot on olnud edulugu: see on lähtepunkt. Kriis on aga näidanud, et peame tunnistama selle pidevaid puudusi. Partnerite surve ei ole olnud piisavalt jõuline, häid aegu ei kasutatud avaliku sektori võla vähendamiseks ning eirati makromajanduslikku tasakaalustamatust.

See on täpselt põhjus, miks komisjon esitas eelmisel nädalal 12. mail mitmeid ambitsioonikaid ettepanekuid majandusjuhtimise tugevdamiseks Euroopas. Tahame tugevdada ennetavat eelarvejärelevalvet, tegeleda makromajandusliku tasakaalustamatusega ja luua kriisijuhtimise jaoks alaline ja tugev raamistik. Ma loodan, et parlament toetab neid olulisi ettepanekuid. Need on kesksel kohal eelolevatel aastatel Euroopa 2020 edulooks muutmisel.

Meie ettepanekud põhinevad kahel põhimõttel. Esiteks on ennetamine alati parem kui parandamine – rääkimata sellest, kui olukorral lastakse kriisiks paisuda, nagu me näinud oleme. Teiseks peaks rangema eelarvejärelevalvega kaasnema laiem makromajanduslik järelevalve, et jõuda jätkusuutliku majanduse arengu ja läteteni.

Meie ettepanekud on tehtud kolmest n-ö ehitusplokist. Esiteks peame tugevdama nii stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavaid kui ka korrigeerivaid sätteid. Oluliseks nurgakiviks majandusjuhtimise tugevdamisel on eelarvepoliitika ette kooskõlastamine, et tagada, et liikmesriikide eelarved oleksid kooskõlas ühiselt kokku lepitud Euroopa poliitika ja kohustustega, et need ei ohustaks euroala stabiilsust tervikuna ega ka teiste liikmesriikide stabiilsust.

Lubage mul öelda väga selgesõnaliselt: see ei tähenda liikmesriikide eelarvete kontrollimist eelarverea haaval. Meil ei ole selleks ka mingit kavatsust ega vahendeid. Selle asemel tähendab see laialdaste eelarvesuuniste ja eelarvetasakaalu analüüsimist ja vastastikust hindamist, enne kui riigid eelarveprojektid parlamendile esitavad, kusjuures ELil on aluslepingu ja pakti alusel seaduslik õigus anda soovitusi ja paluda asjaomastelt liikmesriikidelt parandusmeetmeid.

Mõned inimesed on seda kritiseerinud, öeldes, et see on parlamentaarse suveräänsuse rikkumine. Mina ise olen endine liikmesriigi parlamendi ja Euroopa Parlamendi liige ja olen täiesti teadlik parlamendi eelarvevolitustega seotud tundlikest küsimustest. Ometi näeb igaüks, et see ei ole demokraatia või parlamentaarse suveräänsuse rikkumine, vaid et asi seisneb tagamises, et meie liikmesriigid järgiksid täpselt samu eeskirju, mille üle nad varem ise otsustanud on – teisisõnu, käituksid oma sõnade järgi.

Peame poliitikakujundamisele Euroopas tõeliselt euroopaliku mõõtme kehtestama – tagantjärele rahvusvaheliste otsuste vaatamisest ei piisa. ELis, eelkõige euroalas, teame vägagi hästi, et riiklikel otsustel on mõju, mis ulatub üle riigipiiride, ning seepärast peab enne nende riiklike otsuste vastuvõtmist toimuma Euroopa tasandil kooskõlastamine.

Teiseks n-ö ehitusplokiks on eelarvejärelevalvest kaugemale minek, et laiendada ja süvendada järelevalvet, tegeleda makromajandusliku tasakaalustamatusega. Miks see oluline on? Erinevused konkurentsivõimes ja vahe eelarveülejäägi ja -puudujäägiga euroala riikide vahel on viimase kümne aastaga suurenenud. See on olnud algne põhjus, miks finantskriis ELi, eriti selle mõnda liikmesriiki, nii raskelt tabas. Peaksime esilekerkivaid probleeme ennetama ja need lahendama enne, kui need kriisiks laienevad.

Seepärast teeme ettepaneku määratleda näitajad ja edetabel, kooskõlastada häiretasemed ja anda vajaduse korral soovitusi ja varajasi hoiatusi. Nende näitajate hulka peaksid kuuluma näiteks suundumused tootlikkuses, tööjõuühiku kulud ja praegused raamatupidamisarvestuse arengud.

On iseenesest mõistetav, et see ei tähenda, et tahaksime mis tahes riigi ekspordijõudlust nõrgendada. Loomulikult me ei taha seda. See-eest on selle eesmärgiks majanduskasvu taastasakaalustamine Euroopas tervikuna. Peame tugevdama vajaduse korral ekspordi konkurentsivõimet ning vajaduse ja võimaluse korral kodumaist nõudlust. See on viis, kuidas kogu Euroopa hüvanguks Euroopa meeskonnana mängida.

Kolmandaks peame näitama väga selgelt ükskõik kellele, kes euroalal silma peal hoiab, et meid ei saa alistada! Me ei lase kellelgi isegi oma jõudu proovile panna. Vajame euroala liikmesriikide kriisijuhtimise jaoks püsivat ja kindlat raamistikku. 10. mail kehtestatud ajutine mehhanism on selles suunas esimene julge samm, kuid keskpikka või pikka perspektiivi silmas pidades teeb komisjon ettepaneku püsivama mehhanismi kehtestamiseks, vastavalt rangele poliitika tingimuslikkusele ja muidugi hiljutisest kogemusest õppust võttes. Jah, me peame vältima moraalseid ohte! Seepärast peame muutma mehhanismi nii ebaatraktiivseks, et ükski juht ega riik seda vabatahtlikult ei kasutaks. Viimane kogemus on aga näidanud, et parem on, kui tuletõrjeüksus on võimaliku võsatulekahju jaoks juba valmis, kui alustada tuletõrjeüksuse koostamist siis, kui tulekahju on juba laiemaks metsatulekahjuks muutunud. Parem karta, kui kahetseda!

Kokkuvõtteks sillutavad need komisjoni ettepanekud teed, et astuda Euroopa majandusjuhtimises suur samm edasi, kuid ma tahaksin juhtida teie tähelepanu ka ühele teisele tohutult olulisele otsusele, mis tehti samal päeval, kui kõnealuseid meetmeid kavandasime – nimelt ettepanekule, et Eestist saaks omaenda saavutuste alusel uus euroala liige. Toon teile vaid ühe näitarvu: samal ajal kui keskmine võlg Euroopas on praegu umbes 75%, on see jätkusuutlikul alusel Eestis umbes 7,5% – mitte 75%, vaid 7,5%.

See ettepanek saadab kõigile olulise signaali, et euroala seisab enesekindlalt survele vastu ja jätkusuutlik majandus- ja eelarvepoliitika kannab liikmesriikide jaoks vilja. Kokkuvõttes, kui komisjoni algatused on kord kinnitatud, toovad need kaasa majandusjuhtimise olulise süvenemise Euroopas ning euroala ettenägeliku laienemise. Tõepoolest on Euroopa rahaliidus ülim aeg nn E-le elu sisse puhuda.

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. – (FR) Austatud president, head kolleegid! Euroopa on lõpuks reageerinud. Riigipead ja valitsusjuhid on lõpuks probleemidega tegelema hakanud, võttes kümne päeva eest vastu otsuse meie valuuta toetuskava kohta. See on kava, mis kajastab täpselt Euroopa solidaarsuse ulatust, rääkides nõnda vastu kõigile, kes selles kahtlesid, kuid mis on ikka veel ebapiisav ja millega peavad kaasnema meetmed meie riikide eelarvepuudujääkide vähendamiseks, et 27 riigi vahel sotsiaal- ja maksueelarves kokkulepet saavutada. Arvan, et täna hommikul ütlevad seda kõik, ja me kõik oleme seda öelnud viimase kahe nädala jooksul. Noh, tehkem see nüüd teoks! Kava koostamine lõpetati eelmisel kolmapäeval komisjoni otsusega – mida ma tervitan – tõhustada radikaalselt stabiilsuspakti järelevalvet ja rakendamist.

Head kolleegid! Me ei saa enne vabaks, kui kõik need meetmed rakendatud on. Me ei saa enne vabaks, kui meil on poliitilist julgust, sest meetmed, mida me juba ühiselt ELi tasandil ja eraldi riigisisesel tasandil võtma oleksime pidanud, tuleb võtta nüüd. See kehtib nii parem- kui ka vasakpoolsete valitsuste kohta. Mul on väga kahju, et saksa sotsialistidel jäi puudu julgusest, kui nad Saksamaa parlamendis (Bundestag) Euroopa abikava üle hääletasid.

Me peame kõigest sellest õppima! Esimene õppetund: peame teadma, milline on liikmesriikide avaliku sektori raamatupidamisarvestuse tõeline seisukord, just nagu oleme teadlikud ELi avaliku sektori raamatupidamisarvestuse seisukorrast. Ma palun komisjoni, et see püüaks seda tagada ja karistada – mitte üksnes tagasihoidlikult kritiseerida – iga riiki, kes kohustust ei täida. Nagu te väga hästi teate, kardavad kõik maanteel sõites kiirusepiirangu märke, kardavad karistusi, trahvipunkte oma juhiloal. See on meie loomuses – seega peavad olema karistused. See on selle valdkonna igasuguse tõsise poliitika a ja o.

Teine õppetund: 27 liikmesriiki peavad menetluste käigus väga varakult oma eelarvepoliitikale keskenduma. Komisjon nõudis seda eelmisel nädalal. Ka mina nõudsin seda siin istungisaalis mõni nädal tagasi. Ma tean, et liikmesriigid ärrituvad, kui neil keskenduda palume, kuid nüüdsest alates tuleb ärritumisega harjuda, kui riigid jätkavad oma rahanduse kohtlemist nii, nagu nad elaksid üksikul saarel, nagu nad ei oleks üksteisega valuuta ja seega vajaliku ühise distsipliini kaudu seotud.

Lisaks sellele – mis kehtib riikide eelarvete suhtes, kehtib ka sotsiaal- ja eelarvepoliitika suhtes. Taas kord mõistan ma mõne meie kaasmaalase viha, kui neil palutakse teistele, kes töötavad vähem ja jäävad varem pensionile, ohvreid tuua. See ei tohi ka niimoodi jätkuda! See on kolmas õppetund, mille sellest kriisist saanud olen. Euro on elujõuline üksnes juhul, kui me endile ühiselt selleks vahendid anname. Ma vaidleksin vastu president Obama finantsnõunikule Paul Volckerile, kes ütles, et euro võib kokku kukkuda, juhul kui me oma kultuuri ja käitumist ei muuda. Peame vaatama riigisisestest kaalutlustest kaugemale Euroopa kaalutluste suunas. Peame liikuma edasi lühiajaliselt poliitikalt – mis on kujundatud selleks, et mitte lasta meie riikide valitsustel arvamusküsitlustes mõne punkti võrra allapoole kukkuda – kavadele keskpikas ja pikas perspektiivis, mida nõuavad ka meie ettevõtjad, et nad saaksid investeerida ja tööjõudu palgata.

Minu fraktsioon palub Euroopal üles ärgata. Fraktsioon nõuab, et komisjon oma tööd teeks, mis seisneb liikmesriikidega nn piitsa ja prääniku tehnika kasutamises. Premeerida tuleks rahaliselt neid, kes oma riigi rahanduse korda teevad, ja karistada neid, kes seda tegemast keelduvad!

Komisjon, Olli Rehn, ei tohi karta seda teha. See tooks kasu eurooplastele ja liikmesriikidele. Meie kaaskodanike peamine probleem, mis praegu kõigil meie kohtumistel tõstatatakse, on see, kas nende säästud on ikka kaitstud. Ma mõistan neid kodanikke, kes on kogu elu töötanud, et neid säästusid saada. See on seega esimene kinnitus, mille me neile andma peaksime: et nende säästud on kaitstud. See ongi lihtsalt väljendudes see, mida komisjon tegema peab. See loodi sel eesmärgil.

Vaid selles kontekstis, head kolleegid, on 2020. aasta strateegial mingigi tähendus. Ainult juhul, kui oleme taas kord sihikindlad, kui tegutseme ühiselt avaliku sektori raamatupidamisarvestuse suhtes, suudame võita võitluse töötuse, hariduse, koolituse, teadusuuringute ja uuendustegevuse vallas. Ma ütlesin seda eile ja ütlen seda iga päev: kui kõigis liikmesriikides on vaja säästa, peame ka meie, Euroopa Parlamendi liikmed ja Euroopa riigiametnikud, eeskujuks olema – või vastasel juhul ei ole me usaldusväärsed.

See on kõik, mis mul öelda on, ja ma loodan ikka – ma olen elanud läbi paar väga rasket ja sügavat kriisi –, et praegune kriis on Euroopale ja selle kodanikele vähemalt uueks lähtekohaks.

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Austatud president, head kolleegid! Praegune arutelu toimub väga tõsise olukorra taustal, mis kujutab endast ohtu Euroopa Liidule. Meil on selja taga aastakümneid n-ö minnalaskmise ideoloogiat ning need on olnud aastakümned, mille jooksul naeruvääristati igaüht, kes kapitalistliku majandussüsteemi väidetava ülimuslikkuse kahtluse alla seadis. See majandussüsteem on viinud meid Teise maailmasõja järgsesse sügavaimase finants-, majandus- ja tööhõivekriisi ning sügavaimasse kriisi institutsioonide moraalis ja seaduslikkuses.

Süsteem on vale! See on teataval määral moraalitu ja ka vildakas. Ma tahaksin tuua teile ühe näite, sest paljud meie kodanikud kasutatavat erikeelt ei mõista. Mida endast üldse kujutab endast krediidiriski vahetustehingute ja krediidiriski kindlustusega kauplemine? See tähendab, et sa võid võtta välja kindlustuspoliisi, mida seejärel saab osta ja müüa nagu tarbekaupa. Lubage mul öelda seda praktilises mõttes! Ma olen kindel, et Joseph Dauli talu on kindlustatud tulekahjukindlustuspoliisiga. Kui mina, Martin Schultz, saan osta Joseph Dauli tulekahjukindlustuspoliisi ja kui mina saan tema asemel kindlustusraha, kui tema maja maha põleb, siis on mul lihtsalt vaja kedagi, näiteks Daniel Cohn-Benditit, kes on valmis maja põlema panema ja olen siis tehtud mees.

See on vildakas süsteem. See tuleks kaotada ja sellised tavad tuleks keelata. Need on just need mehhanismid, mille üle arutleme, ja näited tõsielust ei ole naljakad. Üks neist puudutab California Õpetajate Liidu pensionifondi, mis tahtis üht Saksamaa lennufirmat ühe riskifondi kaudu ära osta. See ei läinud õnneks, kuid pensionifond ostis selle asemel midagi muud ja läks seejärel pankrotti. See on mõjunud hävitavalt tervele õpetajate põlvkonnale, kes on fondi 40 aastat makseid teinud. See on selle majandussüsteemi tegelikkus, mis nüüd on viimase piirini jõudnud ja mida tuleb nüüd kindlalt ohjes hoida.

Nüüd on valitsuse kord! See on see, mida öelnud olete, Diego López Garrido ja Olli Rehn. See on kõik tore, kuid meie oleme need, kes reageerivad, meie oleme need, kes on tegutsema aetud ja minu arvates reageerime liiga hilja. Paljudes valdkondades oleks pidanud juba palju varasemas etapis õigusnormid kehtestama ja oleme seda siin täiskogul sageli nõudnud. Nüüd toome sisse riskifonde käsitlevaid õigusnorme, kuid millal asutatakse Euroopa reitinguagentuur? Kas on siis normaalne, et üks Ameerika reitinguagentuur täpselt sel ajal, kui spekuleerimine Kreeka suhtes haripunkti jõudis, järgmist sihtmärki ja Portugali madalamat reitingut sihib? Millised on need institutsioonid, mis tervete riikide saatuse üle otsustada võivad? Neid tuleb kontrollida ja reguleerida. Samas ei peaks see toimuma praegu. See oleks pidanud toimuma aastaid tagasi ja me nõudsime seda aastaid tagasi, kuid meie üleskutsed lükati tagasi. Need lükkasid tagasi samad valitsused, kes täna väidavad, et kriisi ohjavad.

(Protestihääled)

Werner Langen! Ma tean, et täna pärastlõunal esitate muudatusettepaneku, et tagada, et parlamendil ei ole Saksamaa karnevali ajal istungit. See on hea! Ainult et, kui te olete siin, on parlamendi istungil iga päev üks karneval. Mul on tõesti kahju.

Meil on ELis struktuurilised puudujäägid, mille lahendamise eest vastutavad institutsioonid. Väidetavalt oleme loonud majandus- ja rahaliidu. Reaalsus on aga see, et meil on rahaliit, kuid meil ei ole majandusliitu. Euroopas on meil n-ö majanduspoliitikate lapitekk. Kokku 16 suveräänset riiki ei suuda kooskõlastada oma majanduspoliitika valdkondi, millest mõni ühisraha kasutusalas teistega kokku ei sobi. See kujutab endast tohutut ohtu. Arnold Schwarzenegger ja tema ilus California osariik on täiesti pankrotis, kuid see ei mõjuta dollarit üleüldse, sest California majanduspoliitika moodustab osa Ameerika Ühendriikide ühisraha kasutusalast. Kui 2,8% euroala sisemajanduse koguproduktist on ohus, nagu Kreeka puhul, põhjustab see siin tõsise kriisi. Peame sellest puudujäägist vabanema, mistõttu vajamegi majandusjuhtimist. Kõik need, kes ikka veel selle vastu on, ei ole hoiatuslaske kuulnud.

Me oleme keset äärmiselt tõsist seaduslikkuse kriisi. Inimesed saavad aru, et see majandussüsteem on läbi kukkunud ja neil ei ole sellesse enam usku. Nad on näinud, et see süsteem juhib riigisiseseid ja rahvusvahelisi institutsioone ning seepärast ei usalda nad ka enam institutsioone. Selle etapi ajal otsivad paljud inimesed selle globaliseerunud, euroopastunud väljakutse ees kaitset rahvuslikult retoorikalt. See kolmesuunaline vasturääkivus meie majandussüsteemi ja riiklike institutsioonide usalduskriisi ning paljude riiklike institutsioonide taganemistee vahel, mis seisneb pigem riigisisese lähenemisviisi kasutamises kui rahvusvahelistes struktuurides lahenduste otsimises, on selline nn segu, mis ELi kui terviku ohtu seab.

Seepärast on meil vaja majandusjuhtimist ja lõppude lõpuks on meil vaja jõudu enda õigusnormide rakendamiseks. Lõpetuseks – Joseph Daul, kes on selle fraktsiooni esimees, kuhu kuuluvad Nea Dimokratia esindajad, peaks oma kriitikas teiste osapoolte suhtes veidike vaoshoitum olema.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud president! Minu meelest ei anna ei rahvuslik ega marksistlik retoorika meile lahendusi, mida vajame selle kriisi jaoks, mida praegu läbi elame.

(Aplaus)

See, mida praegu kogeme, austatud president, ei ole minu meelest finantskriis liidus, see ei ole isegi meie ühisraha kriis; pigem on see ELi valitsemiskriis. See on olukord, milles praegu oleme. Ma läheksin isegi nii kaugele, et ütleksin, et see on kriis, mis on sündinud liikmesriikide kinnisideest, et nad suudavad Euroopa probleemid oma valitsustevahelise lähenemisviisiga lahendada, kui rahandusvaldkonda tuleb juhtida üheainsa meetodi – ühenduse meetodiga – Euroopa huvi alusel, mitte riikide huvide sündikaadi poolt, mis on see, mida Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Liidu Nõukogu oma olemuselt kujutavad.

Omalt poolt on mul seepärast praegusel hommikusel arutelul edasi anda kolm sõnumit. Esimene sõnum, Diego López Garrido, on adresseeritud nõukogule. Võib-olla võiksime paluda eesistujariik Hispaanial kutsuda nõukogu liikmeid üles ilmutama eurokriisiga seoses veidike diskreetsust, kuna iga kord, kui euro aitamiseks lahendus leitakse, on üks või teine riigipea või valitsusjuht sunnitud oma seisukoha esitama ja tegelikult leitud lahendusele vastu töötama. Seepärast arvan, et esmalt tuleks paluda, et nõukogu oleks pisut diskreetsem ja laseks komisjonil ja Euroopa Keskpangal lahenduse välja pakkuda.

Minu teine sõnum on komisjonile. Ma usun, Olli Rehn, et eelmisel kolmapäeval võtsite vastu mõned julged otsused, mis on samm õiges suunas, kuid komisjon peab minema veelgi kaugemale. Esialgu on meil siis olemas töörühm. See nõukogu töörühm tuleb lahenduste esitamiseks kokku kunagi oktoobris või aasta lõpupoole. Minu arvates on see liiga hilja. Komisjoni, kellel on algatusõigus, ülesanne on panna eelolevate nädalate ja kuude jooksul kokku ambitsioonikas üldpakett. See on see, mis tuleb ära teha! Me ei tohi oodata, et nõukogu töörühm ütleks meile, mida teha tuleb! Komisjoni ülesanne on selles initsiatiiv võtta. Komisjoni ülesanne on koostada kõikehõlmav pakett, mille ta nõukogule ja parlamendile esitab ning mis minu meelest sisaldab nelja elementi.

Esiteks stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamine. See tähendab tegelikult karistusi. Mina isiklikult pooldan Olli Rehni mõtet ja loodan, et ka teised selle poolt on. Ta ütleb, et selle paketi raames tuleks komisjonile anda ülesanne eelarved enne läbi vaadata, kui riikide parlamendid need kinnitavad. See ei ole subsidiaarsuse või selle puudumise küsimus. See puudutab lojaalsust stabiilsuse ja kasvu pakti ning euro suhtes. Ühelt poolt ei saa me öelda, et meie oleme selle stabiilsuse ja kasvu pakti ning euroala liikmed, ja teisalt, et meie eelarvel ei ole euroga mingit pistmist või et see kuulub rangelt riikide pädevusse.

Teiseks usun ma, et pakett peab moodustama terviku ka veenva 2020. aasta strateegiaga. See, mis praegu Diego López Garrido laual on, ei ole veenev. Kas kavatsete juunis otsusele jõuda? Mida te juunis seoses 2020. aasta strateegiaga otsustada kavatsete? Kas see on sama, mida te otsustasite seoses Lissaboni strateegiaga, mis läbi kukkus? Kas see on jälle avatud kooskõlastusmeetod? Kui te asja tõsiselt võtate, peate andma komisjonile praegu kõik vahendid, mida ta tegelikult vajab, et juhtida seda 2020. aasta strateegiat, majandusstrateegiat, mis meid sellest kriisist välja peab tooma.

Kolmas asi, mis kindlasti tuleb ära teha, on luua Euroopa valuutafond, mis asendaks juba loodud stabiilsusmehhanismi, sest see mehhanism, nagu te ise ütlete, Olli Rehn, ei ole oma ülesannete kõrgusel. Kordan: see on valitsustevaheline mehhanism, mis kavandati Ecofinis ja mis nõuab ühehäälsust. Iga antava laenu peavad kõik liikmesriigid heaks kiitma. See on süsteem, mis pikas perspektiivis ei toimi, ja seepärast on vaja Euroopa valuutafondi, mida juhib komisjon ja vajaduse korral Euroopa Keskpank. Siiski ei tohiks jätta sellele ülesandeks võtta vastu neid otsuseid, mis on euroala liikmesriikide kohustus. Lõpuks peab meil olema Euroopa võlakirjaturg.

See on see, mida komisjonilt ootame, Olli Rehn. Tahame, et oleksite piisavalt ambitsioonikad ja julged, et panna nii nõukogus kui ka parlamendis läbirääkimiste lauale ambitsioonikas pakett, kuhu kuuluvad nimetatud neli mõtet.

(Aplaus)

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Minu fraktsioon on taas kord otsustanud suhtuda positiivselt rahanduse stabiliseerimismehhanismi, mis kriisikõneluste nädalavahetusel Brüsselis peaaegu kaks nädalat tagasi kooskõlastati.

Ühendame oma toetuse selge pühendumusega ühtsemale majandus- ja finantspoliitikale. See ei ole minu fraktsiooni jaoks midagi uut. Meil on see palju aastaid tavaks olnud. Koos selle pühendumusega aga, Olli Rehn ja Diego López Garrido, tahame näha, kuidas võetakse vastu tõsine otsus mitte jätkata lihtsalt võitlust kriisi sümptomitega, vaid lahendada hoopis üldine probleem, mida see endast kujutab.

Nagu näeme, oleme alates 2008. aastast sümptomeid ravida püüdnud. Oleme alates 2008. aastast, mil Lehman Brothers pankrotti läks, panku päästa üritanud. Tahaksin öelda veel kord, et me peame Euroopa kodanikega ausad olema. Üle-eelmisel nädalavahetusel eurot ei stabiliseeritud. Selle asemel päästeti jälle palju Saksamaa ja Prantsusmaa pankasid. Aktsiahinnad näitasid väga selgelt, mis oli juhtunud. Me peame siiski tulema välja sellest pankade päästmise tsüklist, mis on meile miljardeid maksma läinud. Me ei tea enam, kust raha tuleb ja söandame astuda vaid imepisikesi samme finantsturgude riikliku reguleerimise suunas, minnes mööda majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu (Ecofin) kokkuleppest.

Selle, mida me täna nõuame, keskne aspekt on, et riik peab finantsturgudele tagasi pöörduma ja kasutama väga otsusekindlat lähenemisviisi. Seda ei tohi enam kontrollida pangad ja spekuleerijad, mille üle kõik kaebavad. On tõsi, et pangad on süsteemi ülioluline osa, kuid selles süsteemis peab olema midagi väga mäda, kui meie riike on võimalik korduvalt kakastroofi äärele viia ja poliitiline süsteem seda võimaldab.

Tahaksin olukorra väga lühidalt kokku võtta. Peame nüüd tegema teatavates küsimustes selgeid otsuseid. On viiteid sellele, et mõni ELi liikmesriik liigub õiges suunas, kuid usume, et kogu ELis tuleks keelata rämpsvarad ja katteta müük, et riskifonde tuleks väga rangelt kontrollida ja et peaksime lõpetama rääkimise maksu kehtestamisest finantstehingutele ning ka tegelikult midagi ette võtma. Seda maksu vajame muu hulgas selleks, et refinantseerida seda, mida me avaliku sektori rahaga teeme. Pankade ja spekulantide osalus ei tohi olla enam pelgalt tänavakõnelejate kõnede küsimus. Me suudame tõesti maksu kehtestamisega nende osalemise tagada.

Teine küsimus, mis mulle väga suurt muret valmistab, on kooskõlastatud eelarvepoliitika tulevik Euroopa Liidus ehk teisisõnu eelarvedistsipliin. Ma olen vägagi kursis selle terminiga Saksa kontekstis. Teen aga ettepaneku, et me kriisijuhtimise ja Euroopa 2020. aasta strateegia üle hääletamise taustal saavutaksime taas kord kokkuleppe selles, mida me tegelikult tahame, kuidas liikmesriigid ja kuidas Euroopa end oma kodanikele viie või kümne aasta pärast seoses riigi kohustusega esitlema peaksid. Kas Euroopa strateegiat tuleks kasutada kui lõhkumismasinat riigi sotsiaalse vastutuse vastu? Tahaksin väga teada, kuidas te kõike seda näete: lasteaedu, koole, ülikoole, raamatukogusid, eakate eest hoolitsemist, haiglaid, muuseume ja teatreid.

Nädal aega tagasi ütles minu kolleeg Daniel Cohn-Bendit, et Kreekal on taastamiskava paikapanekuks rohkem aega vaja. Ma olen kursis paljude liikmesriikide katastroofilise finantsolukorraga ja usun, et mõnel neist riikidest on vaja aega, et otsustada, mida ette tuleks võtta. Nagu ma olen öelnud, oleks nn lõhkumismasina kasutamine sotsiaalkindlustussüsteemi vastu kindlasti halvim asi, mida Euroopa praegu teha saaks. Siiski ei takista see meid hoolikalt oma eelarvepoliitikat jälgimast, et tagada, et eri põlvkondi koheldakse võrdselt. Meie kui rohelised oleme Saksamaal sellist tüüpi eelarveid ikka ja jälle toetanud.

Tahaksin välja öelda veel viimase mõtte. Kui me oma kliimapoliitikast ja säästvast arengust praegu loobuma peaksime, nagu mõned inimesed on vihjanud, viiksime tõesti ellu saatana plaani. Me ei tohi hüljata uuendustegevust tööstuses ja ettevõtluses, kliimasõbralikku lähenemisviisi tootmisele ega ühistranspordi korraldamist. Peame kaitsma töökohti uuendustegevuse, tulevase elujõulisuse ja jätkusuutlikkuse abil, kuid see maksab. Uute maksude kehtestamine on tabuteema. Ma olen aga veendunud, et praegusest kriisist tuleme välja vaid juhul, kui kõrvaldame tabu seoses riigi sekkumise, riigi rolli ja vajadusega arukate maksude järele.

(Aplaus)

  Timothy Kirkhope, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud president! Kahjuks on saanud mõnedele, kes Euroopa Liidu kaitseks sõna võtavad, omaseks uskuda, et iga probleemi lahenduseks on suurem integratsioon. Selles lähenemisviisis jääb mõte kahe silma vahele. Euroopal ei puudu liiga sageli mitte lisamehhanismid kooskõlastatud poliitikavaldkondade rakendamiseks, vaid pigem poliitiline tahe täita kohustusi, mis on juba võetud, kuid mida ei ole täidetud.

Seepärast loodan ma tõsiselt, et Euroopa 2020. aasta algatus, mis on kahtlemata vajalik selleks, et tegeleda põhilise majanduskriisiga, millega Euroopa silmitsi seisab, samal alusel läbi ei kuku. Euroala kriisiga seoses räägitakse meile siiski, et selleks, et samasuguseid kriise tulevikus vältida, vajab liit volitusi nõuda suveräänsetelt valitsustelt eelarveprojektide eelnevat tutvustamist ja karmimate sanktsioonide kehtestamist liikmesriikidele – kuid eelarvealane teave pidigi juba kättesaadav olema. See oli lihtsalt ebatäpne ja halvasti kontrollitud.

Kas teabe kvaliteet ja andmete analüüsijate pädevus paraneks pelgalt tänu sellele, et kehtestati nõudlikum menetlus? Sanktsioonid olid eelnevalt olemas – need ei olnud lihtsalt piisavalt usaldusväärsed. Nende kohaldamisala suurendamine ei suurenda tõenäosust, et need ka määratakse. Kas uusi meetmeid võetaks tõsisemalt? Lisaks sellele on võlainstrumentide emiteerimine, mis võib suurendada ELi eelarvet ja tagada vahetu ELi laenukoormuse, suurim kõrvalekalle, mis õõnestab usaldusväärse riigi rahanduse põhimõtteid, mida siin tugevdama pidime.

Meie fraktsioonis ECR tahame, et euro oleks edukas nii nende huvides, kes otsustavad euroalaga ühineda, kui ka laiema Euroopa majanduse huvides, kuid see nõuab, et liikmesriigid oma kohustusi tõsiselt võtaksid, oleksid üksteise suhtes ausad ning oma kokkulepitud kohustusi täidaksid.

Komisjon tunnistab, et ta usub, et tema ettepanekud toovad kaasa majandus- ja rahaliidu olulise süvenemise. On natuke üllatav, et samal ajal kui märtsi tippkohtumise teksti ingliskeelne versioon viitas juhtimisele, millele ka komisjon viidanud on, viitas prantsuskeelne versioon valitsemisele. Tundub, et mõne jaoks on tsentraliseeritud Euroopa majanduslik valitsemine tõepoolest eesmärk, kuid see ei käsitleks probleeme, millega silmitsi seisame: see oleks halb meie kodanikele, meie liikmesriikidele ja, ma ütlen, et ka Euroopa Liidule endale.

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud president! Viimased nõukogu kohtumised näitavad, et ees on ootamas kaugeleulatuvad muutused. Elame praegu läbi Euroopa poliitika protsessi, kus valitsus seda kontrollima pannakse. Lissaboni lepingus ülistati parlamendi rolli ja selle tugevdamist. Ka meie oleme selle kiituseks sõna võtnud.

Praegu on valitsused saavutamas põhikokkuleppeid ja kulutatakse kujuteldamatult suuri rahasummasid. Seni on parlamentidel selles küsimuses vähe sõnaõigust olnud ja peame sellisele olukorrale lõpu tegema. Valitsuse liikmete kasutatav meetodi tõttu kasutatakse tohutuid summasid, et päästa panku, kes ise on süüdi, et sügavale võlgadesse langesid. Need valitsused on maksumaksjate raha kasutades päästnud kasiinokapitalismi. Nad on aga suhtunud väga kõhklevalt võlgades riikide päästmisesse. Kuskilt õnnestus neil leida 750 miljardit eurot. Küsimus seisneb selles, kas rahatrükipress päästab majanduse arengu. Mina arvan, et on rohkem tõenäoline, et see päästab pankade kapitali. Euroopa Liit peab siiski kujutama endast enamat kui lihtsalt ühisrahaga vaba siseturg.

José Manuel Barrosol on õigus, kui ta ütleb, et ilma majandusliiduta võime rahaliidu unustada. Ometi ei näe ma veel ühtegi selget kava. Stabiilsuse ja kasvu paktile kindlaks jäämisel on majanduspoliitika mõistliku kooskõlastamisega suhteliselt vähe pistmist. Meil puudub sotsiaalne liit. Meil puudub finantssektori püsiv ja tõhus ümberkorraldamine. Meil ei ole kooskõlastatud maksupoliitikat ega palgapoliitikat ja puudub finantstehingute maks. Kuigi oleme sellest maksust kaua aega rääkinud, jääb see vaid sõnadeks.

On aeg ELi institutsioonide abil sotsiaalriiki kaitsta, mitte seda lammutada. Kreeklased ja teised rahvad on hirmul, sest nad näevad sotsiaalsel poolel võetavaid meetmeid. On aeg võidelda sotsiaalsete standardite ühtlustamise eest kõrgel tasemel.

Riskifondid tuleb keelata ja maksuparadiisid kaotada. Me teeme finantsturgude kriisiga võitlemisel väga aeglaseid edusamme. Arvestades spekulantide tegutsemiskiirust, teeme meie liiga vähe. Sellistes hädaolukordades, millega me korduvalt silmitsi seisame, on täiesti vale riigistada kulutatavaid miljardeid ja erastada kasumeid. Pankadele ei tohi võimaldada riigi toel vahetut juurdepääsu maksumaksja rahale. Ühtlasi on minu jaoks üks asi selge ning see on see, et praegustes oludes peame mõiste „pangaröövel” ümber määratlema.

  Niki Tzavela, fraktsiooni EFD nimel. – (EL) Lugupeetud volinik, sooviksin kasutada võimalust tänada teid isiklikult raske ja tõhusa töö eest seoses majanduskriisiga Kreekas. Tahaksin samuti tänada kõiki parlamendi erakondi Kreekale antud toetuse ja osutatud solidaarsuse eest.

Mul on kolm ettepanekut ja tahaksin rõhutatult paluda teie toetust. Mis puudutab majandusjuhtimise alalise instrumendi vastuvõtmist, siis teeb Buegel Institute, mis on majandusteaduse mõttekoda, järgmised ettepanekud: Euroopa Keskpank peaks tagama Euroopa võlakirjad kuni 60% ulatuses iga riigi SKTst; need on nn sinised võlakirjad. Kui võlakirjad ületavad 60% piirmäära, tuleks ülejäänu laenata turu tingimustel. Need on nn punased võlakirjad. See on ettepanek võtta vastu alaline majandusjuhtimise instrument. Meil ei ole vaja luua uusi mehhanisme jne ja see on võimalik väga kiiresti vastu võtta.

Mul on Kreekale kaks sihtotstarbelist ettepanekut: Rahvusvaheline Valuutafond võiks pikendada Kreekale antavate laenude tagasimaksetähtaega kolmest viie aastani. Kui meie Euroopa laenuandjad selle sama pikendamise kinnitaksid, oleks Kreekal palju lihtsam ja reaalsem oma võlga tagasi maksta ja see oleks turgudele positiivne sõnum. Järgmine ettepanek on selline: Kreekale antava abi summat võiks kasutada meie võlakirjade tagasimaksmiseks. Sellisel juhul oleks tegemist asja ratsionaalse korraldamisega, kui Euroopa peaks oma vahendid praegu vabaks laskma, et need tulevikus Kreekale anda, ning et Kreeka neid oma majanduse arendamiseks kasutaks. Praegu on Kreeka valitsus kaitsepositsioonil. See püüab raha kokku kraapida, et oma võlga vähendada. Me ei saa siiski samal ajal majanduskasvu stimuleerida. Seepärast, volinik, arvan ma, et oleks hea mõte, kui toetataks paralleelseid jõupingutusi majanduskasvu stimuleerimiseks.

Lõpetuseks tahaksin öelda, et me loodame, et Kreeka kriis jääb ainsaks hinnaks, mida Euroopa Liit majandusjuhtimise – mis oleks kümme aastat tagasi kehtestada tulnud – rutaka kehtestamise eest maksma peab. Lootkem, et Kreeka kriis on ainus hind, mida maksma peame!

  President. – Niki Tzavela, ma ei seganud teile vahele, kuna olete pärit Kreekast ja see teema on väga oluline, kuid kuna kõnelesite kauem kui üks minut. Palun pidage järgmisel korral ajalimiidist kinni!

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud president, kui te eelmisel aastal täiskogu presidendiks saite, ütlesite, et kohtlete kõiki fraktsioone ühtemoodi. Ma panin praegusel huvitaval arutelul tähele, et Martin Schulz läks kaks minutit üle aja – kõik fraktsioonid lähevad üle aja –, kuid teie norisite ühe fraktsiooni kallal. Kas võiksite selgitada, miks?

  President. – Ma tahaksin öelda, Nicole Sinclaire, et ma vaatan kella. Nimetatud kõned läksid tõesti mõni sekund üle aja. Parlamendiliige, kes hetk tagasi kõneles, läks kõige rohkem üle aja, kuid ma lubasin seda, kuna ta esindab Kreekat ning see oli ühtlasi kellegi arvamus, kes elab Kreekas, ja see küsimus tundus mulle oluline. Ma ei luba reeglina sõnavõtjatel neile eraldatud aega ületada, kuid arvan, et oleme kõik nõus, et Niki Tzavela avaldus oli meile eriti oluline.

  Francisco Sosa Wagner (NI). – (ES) Austatud president! Pidime selleks majandusliku kaose äärele jõudma, et riigipead ja valitsusjuhid mõistaksid, et edasised sammud ei tähendaks enam rahvuslust, vaid kujutaksid endast rohkem Euroopat.

Mõni vastuvõetud meede on suunatud selles suunas, nagu vetoõiguste vähendamine Euroopa Ülemkogul või Euroopa riigikassa seemneraha.

Lõpuks, kuigi hilja, oleme aru saanud, et me kõik oleme samas paadis ja ei ole mõtet tegeleda üksikute olukordadega, eriti improviseeritud viisil.

Mind huvitab siiski, kas see suhtumine on kõrvalepõikamine või vastupidi – kas see on tõelise Euroopa majandusjuhtimise algus, sest mida me ei vaja, head kolleegid, on juhtimine. Meil on vaja autentset valitsemist, kui me Euroopa asutajatele truuks jääda tahame.

Seepärast peab parlament edendama kõiki reforme, mille eesmärk on tugevdada Euroopat ning eelarve- ja maksudistsipliin tegelikkuseks muuta, unustades nostalgilise suveräänsuse.

Head kolleegid! Euroopa Komisjoni tugevdamine ja parlamendi tugevdamine on Euroopa ülesehitamiseks ainus õige retsept, kuna vastasel juhul kaoks see nagu vits vette.

  Corien Wortmann-Kool (PPE). – (NL) Austatud president! Olen saanud teada, et kui Joseph Dauli talumaja põleb, tuleb esmalt tuli kustutada. Seepärast toetab meie fraktsioon – Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon – täielikult päästepaketti, mille üle nõukogu ja komisjon otsustanud on.

See otsus paketi kohta suurusjärgus sadu miljardeid eurot oli ühelainsal nädalalõpul vältimatu ja tuletab meelde asjaolu, et rangemat ja sidusamad eelarve-eeskirjad on üliolulised ning neid tuleb tugevdada.

Austatud president, nõukogu oli üksmeelne; näidakem ka meie sellist üksmeelt üles! Kahjuks siiski, kuulates Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsiooni esimeest Euroopa Parlamendis, pean märkima, et siinses parlamendis sellist üksmeelt ei leia. Me kõik parlamendis tahame jätkusuutliku majanduskasvuga Euroopat, eri töökohti oma kodanikele ja hästitoimivaid ettevõtteid. Me võime selle saavutada üksnes juhul, kui meil on stabiilne valuuta ja stabiilne majandus.

Jõustatud stabiilsuse ja kasvu pakt on ambitsioonika Euroopa 2020. aasta strateegia jaoks ülioluline. Mõlema eelmainitu puhul sõltub edu usaldusväärsest Euroopa juhtimisest. See on kesksel kohal resolutsioonis, mida me eelmisel nädalal siin täiskogul fraktsioonidega arutasime. Volinik Rehn väärib meie toetust ja ma pean vastutustundetuks, et meie kolleegid fraktsioonist S&D sellest toetusest keelduvad.

Kuigi põhjuseks ei ole spekulantide vastutustundetu käitumine, on see õli eurokriisitulle valanud. Mis meie fraktsiooni puutub, siis volinik Barnier peab töötama energiliselt ettepanekutega, et vähendada vastutustundetut käitumist finantsturgudel.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud president, head kolleegid! Corien Wortmann-Koolil ei ole kahes asjas õigus. Esiteks ei taha me loomulikult Joseph Dauli talu maha põletada. Me ei taha ühtegi talu maha põletada. Tahame ettevaatusabinõusid tarvitusele võtta – see on meie eesmärk.

Teiseks toetame väga toetusmeetmeid, mida Olli Rehn välja pakkus. Asi on lihtsalt selles, et mõnel juhul ei lähe need piisavalt kaugele, kuna enamik meetmetest on kavandatud alles siis, kui Joseph Dauli talu juba põleb. Te ütlete õigesti, et peame eelkõige takistama talu tuld võtmast ja see on otsustav mõte, mida arutada tahaksin. Diego López Garrido ütles täna, et otsusele jõudmiseks kulus kohutavalt palju aega. Asi on ka selles, et oleme kulutanud kohutavalt palju aega, et võtta teadmiseks muutused, mis Euroopa Liidus viimase kümne aasta jooksul aset on leidnud.

Olli Rehn on juhtinud õigesti tähelepanu sellele, et meie erinevused üksikute euroriikide vahel seoses konkurentsivõimega on suurenenud, mitte vähenenud. Mida te ei maini, volinik Rehn, on midagi, mis on meie jaoks väga oluline – nimelt asjaolu, et lõhe rikaste ja vaeste vahel Euroopas suureneb. Kui see kõlab Guy Verhofstadtile marksismina, siis meie jaoks on see küsimus sotsiaalkindlustusest ja sotsiaalpoliitikast. Mõnda inimest see siiski lihtsalt ei huvita.

Küsimus seisneb selles, kuidas kavatsete panna inimesi kiitma heaks majanduslikke meetmeid ja rangeid eelarvenõudeid, mida te õigustatult kavandate, kui nad hakkavad aru saama, et Euroopat ja euroala iseloomustab rikaste ja vaeste vahelise lõhe suurenemine. See ei ole vastuvõetav ja see on põhjus, miks tavalisest enam vajalike meetmete vastu protestitakse.

Seepärast kutsume komisjoni ja nõukogu üles tegutsema. Peame vähendama erinevusi konkurentsivõimes. Ma usun, et teil on täiesti õigus, kui ütlete, et me peame suurendame edukalt Kreeka- ja Hispaania-taoliste riikide konkurentsivõimet. See ei seisne konkurentsitingimuste halvendamises Saksamaal, Hollandis, Austrias või teistes riikides, vaid konkurentsitingimuste parandamist majanduslikult nõrgemates riikides. See on täiesti õige strateegia, kuid teie ettepanek, Olli Rehn, ei sisalda ühtegi konkreetset meedet selle elluviimiseks.

Kõnelesite täna tööturu- ja pensionisüsteemi reformist. See on õige lähenemisviis, kuid pelgalt tööturu ja pensionide reformimisest ei piisa. Peame vaatama eelarvet. Kui me oma infrastruktuuri ei arenda ja ei kasuta kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid jne, Euroopa 2020. aasta strateegia raames, siis ei õnnestu meil seda eesmärki saavutada. Seepärast palun teil võtta teadmiseks asjaolu, et on vaja tugevdada Euroopa konkurentsivõimet ja sotsiaalkindlustust.

  Adina-Ioana Vălean (ALDE). – Austatud president! Tahaksin avaldada mõtte seoses olukorraga nendes liikmesriikides, mis ei ole euroala liikmed, kuid mida ometi samuti see mõte vaevab. Meie riikide poliitilised liidrid on müünud ideed, et ELi liikmelisust tuleks vaadelda kui tagatist raskete majanduslike aegade vastu, kuid tegelikkus on nüüd teistsuguseks osutunud. Eurot rünnatakse kõigist jõupingutustest hoolimata pidevalt igalt poolt ja me kõik teame, et uus raha on pelgalt palju sügavama probleemi kiire parandamine. See on erakordselt tõsine olukord ja meil on vaja erakordseid vastuseid.

Vaadakem tõele näkku – sügavamast majanduslikust integratsioonist ei ole mingit pääsu ning seepärast viitab see tihedamale poliitilisele liidule! Põhjuseks on see, et tasakaalustamatus toob kaasa kohutavad erinevused liikmesriikide vahel ning selleks, et tagada finantsdistsipliin Euroopa tasandil, vajame head juhtimisviisi, sankstioone ja nõuetest kinnipidamise mehhanisme. Peame leidma viisid, kuidas toetada investeerimist, kaasata kapitali ja kärpida julgelt bürokraatlikke kulutusi. Peame nägema valitsuste võetavaid arukaid meetmeid. Rumeenias näiteks kärbib valitsus pensioneid ja palku, selle asemel et vähendada bürokraatlikke kulutusi või poliitilistele klientidele mõeldud raha. Meil Rumeenias on salateenistustes rohkem töötajaid kui FBI-l, kuid selle asemel et siin kärpeid teha, teeme kärpeid arstide ja õpetajate arvelt.

Ma julgustan tungivalt komisjoni kavandatud meetmetele kindlaks jääma ja liikmesriikide survele mitte alla andma, sest vaid ainult mõni üksik on praegu võimalik eeskujuks tuua.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). – (FR) Austatud president! Head kolleegid! Jah, me vajame vastutustundlikud avaliku sektori kulutusi! Jah, me peame oma eelarved tasakaalu viima! See nõuab vastutustundlikku kulutuste haldamist ja praeguseks on selle kohta juba piisavalt öeldud. Jah, muidugi, see nõuab võrdsetevahelist suuremat vastastikust järelevalvet! Kuid ei, nõukogu liikmed – ja võiksin lisada, et see on adresseeritud eelkõige kõigile meessoost liikmetele, mitte niivõrd naissoost liikmetele –, uskuda, et suudame praegused väljakutsed vaid kulutuste vähendamisega vastu võtta, on pettus, kuna see viib kindlasti Euroopa langusesse; see hävitab kindlasti sotsiaalstruktuuri, selle sotsiaalse ühtekuuluvuse, mis on osa ELi identiteedist. Seega, kui tahame riigi rahanduse tagasi tasakaalu viia, mis on ainus võimalus, ja samas olla suutelised investeerima – sest see ei ole pelgalt puudujääkide vähendamise küsimus, vaid tulevikku investeerimise küsimus –, peame uusi sissetulekuallikaid leidma. See tähendab, et peame panema finantssektori panustama, mis tähendab maksu kehtestamist finantstehingutele, kuid ka pankadele ning asi ei seisne ühe või teise vahel valimises. See tähendab, et peame panema panustama need, kes olukorrast enim kasu on saanud – ma ei räägi siinkohal energiasektorist; see tähendab lõpu tegemist kingituste jagamisele – nagu kõik elluviidud maksureformid – ühiskonna rikkaimatele üksikisikutele või äriühingutele, kes maksuparadiise ära kasutavad, ja püüet maksupettused tõesti kõrvaldada. Seega tähendab see veel ühe tabu murdmist, head kolleegid: mitte maksutabu, vaid suveräänsuse tabu, mida teie, nõukogu liikmed – ja kahjuks Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni toel – kõigest hingest kaitsete. On parem, kui on maksualane iseseisvus ja läbikukkumine, kui tõesti probleemi juurtega tegelda.

Lõpuks tahaksin seoses finantsjärelevalvega julgustada...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Derk Jan Eppink (ECR). – Austatud president! Nõukogu ametisolev eesistuja küsis just, kas on olemas strateegia kõnealusest kriisist väljumiseks, ning ma vastaksin, et on küll. Selle nimi on eelarvekonservatism. Meie struktuuriliseks probleemiks on olnud see, et riikliku sektori ülekulutamine jätkus liiga kaua. Avalikku sektorit ei kontrollitud palju aastaid. Isegi headel aegadel ületas Saksamaa Gerhard Schröderi valitsus ülemise piirmäära 3% ja Kreeka purustas muidugi kõik rekordid, sest Kreeka poliitiline klass ei ole üleüldse võimeline rahaga ümber käima.

Meil oli stabiilsuspakt. Mida Vittorio Prodi 2002. aastal stabiilsuspakti kohta ütles? Teie teate: teie juhtisite Erkki Liikaneni kabinetti. Tema ütles, et stabiilsuspakt on jama, mistõttu pidime seda muutma. Pakt oli aluslepingute järelevaataja. Muutsime seda ja panime selle n-ö libedale nõlvale – ja täna näeme tulemusi. EL seisab paljudel eelolevatel aastatel silmitsi eelarvekonservatismiga ja see on väga oluline.

Vajame uuendustegevust, rohkem vabaturge ja rohkem ettevõtlusoskusi, Martin Schulz. Austatud eesistuja (Hispaaniast): kas meil on vaja maksustamist? Ei, see teeb asjad veelgi hullemaks! See lükkab ELi stagnatsiooni ja teist saab tagurpidi Robin Hood.

Ma mõistan inimeste viha – inimeste, kes saavad pensioni, inimeste, kellel on säästud. Ma mõistan Saksamaa maksumaksjaid. Nad teavad, et nad peavad maksma, kuid Saksamaa maksumaksjatel ei ole alati võimalik maksta. Ma leian, et Guy Verhofstadtist (kui ta veel kohal on), on pisut pretensioonikas käskida Angela Merkelil eurost rääkimine lõpetada. Seda ütles üks endine valitsusjuht, kes oma riigis asjad nässu keeras. Mida ta siis tõestada üritab?

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL) . – (FR) Austatud president! Te ei saa finantsturge maha rahustada, kui te ei loobu pühast põhimõttest, mida kaitsete ja milleks on kapitali täielikult vaba liikumine ja nii-öelda vaba konkurents, mis tegelikult tähendab ebaausat konkurentsi.

Täna laotakse lauale üsna palju raha, kuid see on tegelikult mõeldud selleks, et finantsturge rahustada, aga inimestele lubate vaid vaeva. Te olete IMFi tagasi Euroopa kaitsva tiiva alla toonud. Miks meiega selle otsusega seoses ei konsulteeritud? Nüüd soovite jõudemonstratsioonil tegelikult võimu võtta, püüdes riikide eelarveid komisjoni enda kontrolli alla saada.

Räägite lakkamatult puudujääkidest ja võlgadest. Miks me ei räägi kunagi olemasolevatest sissetulekuvõimalustest? Meil on praegu puudujääk, sest oleme langetanud pidevalt kapitalimakse ja loonud tingimused jõukuse üha ebavõrdsemale jaotamisele. Seepärast peaksid võetavad meetmed sisaldama Euroopa Keskpanga põhikirja ja rolli muutmist. Me vajame tõelist solidaarsust…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Austatud president! Head kolleegid! Kui kaua euro praegusel kujul vastu peab? Kas me ehk liigume selle hävitamise suunas aasta või kahe jooksul?

Ma ei ole nõus uue 750 miljardi euro suuruse lisapuudujäägi tekitamisega eelmise katmiseks või sellega, et neist meetmetest piisab 500 miljonile eurooplasele sotsiaalmajandusliku tuleviku ülesehitamiseks, ning ma ei nõustu ka dogmaga, et euro tuleb päästa praegusel kujul, sest seda tuleks teha, hoides euro kursi nii madala kui võimalik ja alandades intressimäära, et teha kapitalisüst pigem tootlikesse investeeringutesse meie tööstusharudele, mis õhku ahmivad, kui avaliku sektori rahastamisse.

Ma ei ole nõus sellega, et Euroopa Komisjon eeldatavasti liikmesriikide eelarvete arvestust enne riikide parlamente läbi vaatab ja auditeerib: hüvasti, suveräänsus! Ma ei nõustu majandus- ja finantskriisiga, mis ei vaatle erivajadusi.

  Hans-Peter Martin (NI). – (DE) Austatud president! Ma olen nõukogu vastuvõetamatu Euroopa-vastase lähenemisviisi vastu. Te kaebate kriisi üle ja nüüd kehtestate majandusliku protektoraadi, kuigi kannate paljude kriisi põhjuste eest põhivastutust. Te ei lubanud määrusi kehtestada siis, kui neid vaja oli. Vaid üks näide selle kohta on Eurostat. Ametnikud, kes on nii suure hukkamõistu osaliseks saanud ja keda on korduvalt muudes valdkondades kritiseeritud, rõhutasid varakult probleeme Kreekas ja ka Hispaanias ning Portugalis. Komisjon nõudis, et Eurostatile antaks uurimise teostamiseks asjakohased volitused. Kes seda sammu takistasid? Hispaanlased, britid – David Martin ei ole siin –, sakslased, Joseph Daul ja tema inimesed Prantsusmaalt ja Austriast, sest teie ei tahtnud, et teie raamatupidamisega tutvutaks, kuna teadsite, kui palju nad varjasid. See kehtib ka endise rahandusministri Karl-Heinz Grasseri kohta, kes nüüd laialt Saksamaa televisioonis esineb, selle asemel et Austrias kriminaalsüüdistustega silmitsi seista.

Mida me tõesti vajame, ei ole loomulikult hädaolukorra valitsus. Te ei tee seda, mida ameeriklased sarnases kriisis mõistlikult tegid ja milleks on Glass-Steagalli seaduse vastuvõtmine, et pankade kapitali suurendada, varipankade üle kontroll kehtestada ja süsteemseid riske vähendada. Selle asemel on meil vaja demokraatlikku seaduslikkust, kahekojalist süsteemi, mis teeb viimaks lõpu nõukogu totrusele, kes on väliselt nii Euroopat pooldav, kuid sisemiselt teeb otsuseid demokraatliku seaduslikkuseta, nii et saame Euroopasse tõelise demokraatia tuua.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud president! Head kolleegid! Esiteks rõhutab see kriis väga selgelt aluslepingute piiranguid, meie endi nõrkuseid, topeltstandardeid kokkulepetes Euroopa Liiduga, puudujääke, vigu ja tõsiduse puudumist.

Teiseks näitab see ka, et igaüks, kes oma kodutööd ära ei tee, kahjustab iseennast ja seab ohtu ELi. See kehtib liikmesriikide suhtes, kuid ka komisjoni ja meie suhtes.

Kolmandaks, kui Euroopa liit kehtestab endale eesmärgid ja eeskirjad ning lepib kokku menetlustes ja sanktsioonides, ei tohi komisjon oma kohustuste täitmises sõltuda liikmesriikide kokkuleppest. Puudujäägi- ja sanktsioonimenetlus tuleb teha automaatseks.

Neljandaks tahaksin kutsuda nõukogu üles Eurostati blokaadi lõpetama. Eurostatil peab olema võimalik liikmesriikides uurimisi teostada siis, kui ta seda tahab, ja tema töötajad peavad olema suutelised rääkima vajalike inimestega, olles samas teadlikud sellest, et see on õige tegu. Me vajame teavet, kuid ilma eelneva loata.

Viiendaks: olete maininud riskifonde ja me ei ole sellel teemal veel otsusele jõudnud. Kutsun nõukogu üles alustama väga kiiresti läbirääkimisi parlamendiga, et me saaksime enne suve pidada esimese lugemise riskifondide reguleerimise teemal.

Kuuendaks: seoses tehingumaksu teemaga ei pea me mitte ainult jätkama nõudmist, et see kehtestataks, vaid me peame selle rakendama. Komisjon peaks esitama kiiresti ettepaneku Euroopa tehingumaksu kehtestamiseks.

Minu kaheksas mõte on suunatud nõukogule: Võtame endile kohustuseks teostada kõigi ELi jaoks oluliste riigisiseste õigusaktide mõju hindamine.

Minu üheksas mõte on, et meil on vaja uurida kõigi meetmete mõju reaalmajandusele ja vajame rohkem Euroopat ja vähem valitsustevahelisust.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Udo Bullmann (S&D). – (DE) Austatud president! Diego López Garrido! Head kolleegid! Mul on väga konkreetne küsimus, mis võimaldab meil tulla välja võimetuse ja segaduse positsioonist, kuhu kriis meid jätnud on, ilma et keegi teaks, kuidas kriis tekkis ja kuidas saame leida tee sellest välja. Martin Schulz on viidanud väga kriitilistele spekulatiivsetele toodetele ning krediidiriski kindlustusele ja kahjulikule katteta müügi tavale, mis Kreeka katastroofi äärele viis ja mis võib kujutada endast suurt probleemi Portugalile ja paljudele teistele riikidele. Diego López Garrido! Olete viimastel kuudel viibinud sageli majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus (Ecofin). Miks ei olnud liikmesriikidel võimalik nende toodete keelamiseks ühised meetmed võtta?

Ma olen küsinud seda küsimust viimaste nädalate ja kuude jooksul oma riigi pealinnas ja teil võttis aega kuid – tegelikult eile õhtuni –, et keelata kahjulik katteta müügiga tegelemine. Ma küsin endalt, miks peame ootama, kuni asjad viltu veavad, enne kui asjakohaseid juba kehtivaid õiguslikke meetmeid kasutame, et Euroopa elanikke ja majandust kaitsta. Ma arvan, et see on kuidagi seotud nõukogu kohutava aeglusega tegutsemisel, millele viidanud olete. Ma teen teiega kokkuleppe. Meie Euroopa Parlamendis esitame konkreetseid ettepanekuid. Me oleme järelevalveorganite reguleerimise ja riskifondide arutelude kontekstis teinud ettepaneku, et peaksime võtma Euroopa tasandil asjakohased meetmed, ja koostame sama resolutsiooni tuletisinstrumentide kohta, kui teie, Werner Langen, teete seda, mida alati räägite.

Me kutsume teid tungivalt üles tagama, et nõukogu hakkab lõpuks meiega koostööd tegema, et kehtestada õigusaktid, et meie Euroopas suudaksime tegutseda ega peaks enam lõputult ootama, et nõukogu oma sammu astub. Meie käsutuses Euroopas peavad olema vahendid, mis võimaldavad meil edusamme teha. Palun aidake kindlustada, et hoolitsetaks selle eest, et see ka nõukogus juhtub. Otsustav mõte on siiski, et nõukogu peab õigusaktidega seoses meetmed võtma.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud president! See on tõenäoliselt kõige tõsisem kriis, millega Euroopa eales silmitsi on seisnud, mistõttu on vaja kiireloomulisi meetmeid. Me peame võtma sellega seoses vastu otsuseid ja häid otsuseid ning me ei saa oktoobrini oodata.

Päästekava oli esimene vastuvõetud otsus ja see võeti tõenäoliselt liiga hilja vastu, kuid parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd peame kiiresti sellele järelmeetmed võtma, luues pikas perspektiivis tõelise Euroopa valuutafondi, Euroopa võlakirjaturu ja Euroopa reitinguagentuuri, sest me kõik teame, et ühisraha ei saa toimida ilma eelarve- ja maksualase ning majandusliku ja poliitilise lähenemiseta. Lisaks sellele, kuni Euroopa näitab, et ta soovib, et seda juhitakse, võivad turud ja spekulandid lihtsalt ohjad enda kätte võtta. Palju räägitakse majandusjuhtimisest, kuid võib-olla peaksime keskenduma küsimusele Euroopa Liidu tegelikust juhtimisest, millest viimasel ajal vajaka on jäänud.

Minu arvates peaksime püstitama kaks eesmärki. Jah, loomulikult tuleb võlga vähendada, kuid peame seda realistlikul ja usaldusväärsel viisil vähendama ja samal ajal peame selleks, et tulevikuks valmistuda, saama endale manööverdamisvaru ning viima ellu vajalikud reformid. Me peame mõlemat asja korraga tegema. Seepärast on ülioluline luua sünergia liikmesriikide eelarvete vahel – ma oleksin eelistanud, et komisjon oleks seda nõnda väljendanud –, mistõttu on meil tõenäoliselt ülioluline reformida oma maksusüsteemi ja suunata see rohkem arengu ja kasvu suunas ning seda ühtlustada. Kui ei ole eelarvealast, majanduslikku ja poliitilist lähenemist, ei ole ka rahaliitu.

  Pascal Canfin (Verts/ALE). – (FR) Austatud president! Olli Rehn! Nagu teate, on puudujäägi vähendamiseks kaks meetodit. Võib kärpida kulutusi või suurendada makse. Kõik riigid võivad samal ajal kulutusi kärpida, kuigi eraldi, ilma et nad Euroopa kooskõlastamist vajaksid. Selleks aga, et suurendada makse, eriti makse kapitalile, äriühingutele, tuludele ja pankadele, vajavad nad Euroopa kooskõlastamist.

Teie eelmise nädala teatises ei olnud seda küsimust üldse mainitud. Minu küsimus, mis on kõigi fraktsioonide liikmete seas üsna levinud, on järgmine: kas te kavatsete mõne järgmise nädala jooksul kavandada maksude kooskõlastamise kava, et anda liikmesriikidele vahendid manööverdamisvaru taastamiseks, et nad saaksid suurendada teatavaid makse, mis on midagi, mida nad eraldi teha ei saa? See on lisaväärtus, mida Euroopa Komisjon praegu anda saab. Kahjuks ei ole teil selles valdkonnas mingeid plaane. Guy Verhofstadt ütles, et teil on õigus initsiatiiv võtta. Praeguses olukorras on teil kohustus selles valdkonnas initsiatiiv võtta.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud president! Tuleb karta, et toetuspakett Kreekale ei toimi. Pealegi ei ole ühelgi riigil maailmas õnnestunud 14% eelarvepuudujääki kolme aastaga 3%ni vähendada. Ka Kreeka ei ole erinev. Kreekas on karmistamismeetmetele suur vastuseis ja on väga tõenäoline, et riik imetakse negatiivse kasvu spiraali koos järsult väheneva eratarbimisega, kuigi tegelikult on seda tarbimist vaja suurendada, et laene ja intresse maksta.

Seepärast annab Ateena jälle mingil hetkel häiret, öeldes: „Me ei suuda seda ära maksta”. On üsna tõenäoline, et Euroopa kannab laenud maha, öeldes tuttavad sõnad: „Meil ei ole valikut; peame halvima olukorra ära hoidma”. Austatud president! Sellest kriisist tuleb õppida järgmist: tuleb olla aus ja sõna pidada. Euroala riigid peavad oma eelarved korda saama, avaldama õigeid arvandmeid, pidama kinni stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetest ja vabanema võlgadest. Riigid, kellel seda teha ei õnnestu, peavad euroalast lahkuma.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL). – (EL) Austatud president! Homme toimub Kreekas viimase kümne aasta suurim töötuse küsimuse teemaline meeleavaldus. Kreeka töötajad avaldavad meelt valitsuse võetud meetmete vastu; töötajate vastu, kes ei tööta vähem ega saa rohkem palka kui nende kolleegid. Te võite andmeid ise vaadata.

Olli Rehn, väga silmakirjalik on seda kolmepoolset rahastamismehhanismi päästmis- ja solidaarsusmehhanismiks kutsuda. See on Euroopa karistusmehhanism, mille puhul Rahvusvaheline Valuutafond paha võmmi mängib. Oleme kuus kuud soovitanud teil kasutada Lissaboni lepingu artiklit 122. Oleme kuus kuud kutsunud Euroopa Keskpanka üles oma poliitikat muutma. Oleme kuus kuud kutsunud teid üles vastuvõetamatuid Ameerika krediidireitingu agentuure uurima. Te ei ole seda teinud! Te lasksite spekulantidel mässata, tõite Rahvusvahelise Valuutafondi euroalasse ja nõuate nüüd rangeid karmistamisprogramme. Euroopa Parlament peab selle mehhanismi üle kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 218 arutelu pidama. Me vajame tõelist arutelu solidaarsuspoliitika üle.

  Marta Andreasen (EFD). – Austatud president! Võime tuletada meelde Hispaania peaministri pompoosset ettekannet, mille ta pidas varem sel aastal. Ometi järgneb Hispaania nüüd Kreekale 11% puudujäägiga SKPs. ELi ametnikkond vaatab kohe ringi, et leida kedagi, keda süüdistada, kuid tõsiasi on see, et bürokraadid ise on kriisi eest vastutavad, sest nemad tõid riigid euroalasse teadmisega, et nende majandused ei olnud piisavalt kiired – või kas me võtame Eurostatis 1000 inimest tööle lihtsalt selleks, et nad andmeid koguksid?

Riskifondid võivad olukorda ära kasutada, kuid nemad seda kriisi ei põhjustanud. EL nõuab nüüd kulude vähendamist, kuid kas on realistlik eeldada, et Kreekas vähendatakse avaliku sektori kulusid, kui ühes riigis on 20% töötavast elanikkonnast tööga hõivatud ja kui 50% VKEdest on riik ainsaks kliendiks? Nüüd on esitatud päästepakett, kuid tegelikkus on selline, et enamikul riikidest, mis pidid sellesse oma panuse andma, ei ole selleks raha, nagu Ühendkuningriigi puhul.

Igal juhul haarab EL alati võimalusest...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud president! Liiga kiire tsentraliseerimine ja euroopalikustamine – võimalik et ka seoses Euroopa valuuta kehtestamisega – on osa praegustest probleemidest. On tõsiasi, et Euroopa valuuta lihtsalt ei saa olla pikas perspektiivis tugev valuuta, sest see on koondanud ühe rahapoliitika nn vihmavarju alla väga erinevad riikide majandused, millest mõni on nõrgal positsioonil.

Nüüd nõutakse ühisrahaga koos ühist kesktasandil juhitavat poliitikat, mis ulatub peaaegu Euroopa majandusjuhtimiseni. Kahtlemata on õige, et nõrkade riikide majanduste suhtes tuleb kohaldada eelarvete ja võlgade haldamise strateegia ranget kontrolli, kui need riigid euroalasse püsima jääda tahavad. Selline tsentraliseerimine, mis Brüsselis kuju võtab, kus eelarvepädev institutsioon kõiki liikmesriike kontrollib, oleks aga minu meelest tohutu ja ebaasjakohane sekkumine liikmesriikide suveräänsusesse. See tähendaks tegelikult lihtsalt olukorra muutumist halvast veel halvemaks.

Kriisi ei tohi kasutada ettekäändena rakendada enamat ELi tsentraliseerimist, mis on midagi, mida paljud inimesed on Lissaboni lepingu jõustumise eelsest ajast peale tahtnud. Kui tahame tõesti praegusest kriisist õppida, peame leidma Euroopa rahapoliitikale üsna erineva struktuuri. See võib olla midagi Euroopa kõrge ostujõuga valuuta liidu taolist Euroopa keskmes, mille puhul riikide majandused, mis lähenemiskriteeriumidele ei vasta, end euroalast välja arvaksid.

Me teame, et karmistamisprogrammid on varsti kogu Euroopas päevakorras. Üks on selge: kui liikmesriigid ja Euroopa kodanikud peavad säästma hakkama, peab ka Euroopa Liit sama tegema, võib-olla uurides oma asutusterägastikus kattuvaid volitusalasid ja jõupingutuste dubleerimist ning lahendades oma eelarvekontrolli küsimuse. Ka meie parlamendis peame kaaluma, kas oma personali komplekteerimise eelarve suurendamise ja sekretariaaditoetuse tõstmisega saadame välja õige signaali, ajal kui kõikjal säästurežiim kehtestatakse.

ISTUNGI JUHATAJA: Stavros LAMBRINIDIS
asepresident

  Werner Langen (PPE). – (DE) Austatud juhataja, päeval, mil me Schumani kava 60. aastapäeva tähistasime, 9. mail 2010, loobus nõukogu komisjoni abiga ametlikult Monnet’ meetodist. Finantsabile on näiteks valitud õiguslik alus, mis parlamendi osalust takistab, nimelt artikli 122 lõige 2. Komisjon on seda kõike lubanud. Tahaksin ühineda Guy Verhofstadti kriitikaga. Tegemist ei ole kriisiga süsteemis või euros, vaid kriisiga valitsemises. Kui ma näen nõukogu Hispaania ametisolevat eesistujat, pean ma endalt küsima, mida eesistujariik Hispaania tegelikult saavutanud on. Hispaania ei ole tulnud välja ühegi idee ega algatusega. Samal ajal kui meie arutame kõige raskemat probleemi, millega Euroopa silmitsi seisab, korraldate teie Madridis hiilgavaid tippkohtumisi – me ei pane seda teile pahaks –, kuid see nõuab, et me oleksime siin.

Komisjon on nõustunud kõigega, mis talle ette on söödetud. Ta on lasknud end nõukogul solgutada ja pärast suuri sünnitusvalusid on ta toonud ilmale teatise, milles ei ole ühtegi konkreetset ettepanekut. Ma võin Udo Bullmanniga selles suhtes ainult nõus olla. Kus on konkreetsed ettepanekud? Kas meile antakse jälle alus järgmised 2–3 aastat vältavaks aruteluks? Sellest lihtsalt ei piisa! Tahame, et komisjonil oleks julgust võtta Monnet’ meetodi, ühenduse meetodi ja ühiste institutsioonide ja ettepanekute suhtes initsiatiiv.

Kõik siin teavad, et liikmesriikide koostöö majandus- ja rahandusküsimustes on vägagi hiljaks jäänud. See on kriisi põhjus. Seda põhjustab liikmesriikide võlatase ja asjaolu, et nad on selle üle kontrolli kaotanud. Finantsturu valdkodadele suunatud tähelepanu kõrvalejuhtimise taktika kujutab endast vale lähenemisviisi. Martin Schulz on rääkinud, justkui ta sobiks rohkemaks kui lihtsalt oma erakonna juhiks, kuid tal on ühes asjas õigus ja ma tahaksin talle seda öelda. Kahetsesime ka asjaolu, et meie Kreeka kolleegid sellest fraktsioonist seda paketti Kreeka parlamendis ei toetanud. Arvan, et see on vastutustundetu! Peaksime siiski juhtima tähelepanu sellele, et kõigil riikidel, kes Euroopas kriisis on, kõigil neil, kes uusi samme blokeerisid, sealhulgas Suurbritannia, Ungari ja Portugal, on sotsialistlik valitsus.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Praegune Euroopa Parlamendi istungjärk algas aasta tagasi ja ei ole olnud ühtegi täiskogu istungit, mil me kriisi arutanud ei oleks. On tõsi, et meie jaoks on kõige olulisem rääkida kriisist, mis on hävitanud Euroopas 20 miljardit töökohta. On aga väga oluline, et me õigesti oma eesmärgi määratleksime, sest viletsalt väljendatud võrrandit ei ole võimalik lahendada.

Kriis ei kujuta endast nn eurokriisi Kreekas. See on kriis, mis on näidanud kolme vastuvõetamatut asümmeetriat, millest tuleb üle saada.

Esimene on asümmeetria reaal- ja finantsmajanduse vahel.

Teine on asümmeetria rahaliidu ning rahaliiduga kooskõlas oleva maksu-, eelarve- ning majanduspoliitika puudumise vahel.

Kolmas on kriisi n-ö nakkavus ja selle väljakutsed ning sellele vaatamata reageerimis- ja otsustamismehhanismide ärritama panev aeglus, mis on Euroopa Liidu puhul tüüpilised.

Oleme seetõttu kõigile neile meie poole vaatavatele miljonitele töötutele vastamisega mahajäänud ning tekitame raskusi, mis ei teki teistes riikides, mis kriisi suurema otsustamisvõimega lahendavad.

Oleme samas näinud erakordseid otsuseid: komisjoni teatis, ministrite nõukogu eelmise nädala erakorralised otsused ja muidugi 2020. aasta strateegia.

Need erakorralised meetmed ei ole siiski tasuta: nendega kaasnevad olulised nõuded, piirangud ja karistusähvardused riikidele, kes ei suuda kulutamist piirata ning võivad seepärast majanduskasvule takistuseks saada.

Eile rääkisime siin Parlamendis Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Stockholmi programmi tegevuskavast. Meil oli võimalus meenutada, et Euroopat ei ole võimalik ehitada üles üksnes siseturu ja rahaliiduga. Euroopa ei rajane põhimõtteliselt nendel asjadel, vaid kodakondsusel, mistõttu on aeg taas kord meenutada, et need miljonid eurooplased väljendavad rahulolematust Euroopaga, mida me neile pakume. Euroopaga, mis pakub neile riikidele, mis nõuetest kinni ei pea, rohkem ähvardusi ja karistusi kui stiimuleid kasvumudeliks, mis on suuteline taastama tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ning võitlusele vaesuse vastu kaasa aitama.

Kodanike Euroopata on kriisi võimatu lahendada.

  Sylvie Goulard (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Ma tahaksin esmalt tänada volinikku ja eesistujariik Hispaaniat kõige eest, mis viimasel ajal – olgugi et hilja – saavutatud on. Laevaga läbi tormi seilata ei ole lihtne.

Olete kahe nädalaga lammutanud rohkem tõkkeid kui kõigi eelmiste aastatega kokku ning ma soovin julgustada teid sama liini jätkama. Mul on kõigile teile sõnum. Esiteks tahaksin öelda eesistujariik Hispaaniale, et juunis vastutate teie Euroopa 2020. aasta strateegia vastuvõtmise eest. Ärge pange oma nime selle narruse alla! Lissaboni strateegia ei toiminud. Mõned probleemid, millega Lõuna-Euroopa silmitsi seisab, on tingitud konkurentsivõime puudumisest. Nagu ka Guy Verhofstadt ütles, vajame teist teed. Me vajame ka finantsjärelevalvet. Just äsja selgitati meile, et parlament läheb liiga kaugele. Mina olen Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu raportöör. Ma märgin, et viimaste nädalate kõige tormilisemal nädalavahetusel kasutati mitu korda sõna „süsteemne”. Meie eesistujariik vastutab selle paketi eest. Olge ambitsioonikas! Teid toetatakse! Ärge kuulake neid nõukogu liikmeid, kes reguleerimise puudumist kapitaliseerivad!

Minu teine sõnum on adresseeritud Olli Rehnile, kelle julgust ma tervitan. Ma toetan täielikult komisjoni ettepanekut riikide parlamentidele teha ELiga kaugelt rohkem ülevoolu koostööd. Sellele tuleb läheneda aga väga hoolikalt, sest vastasel juhul annab see kõigile populistidele ja Euroopa kriitikutele kuldse võimaluse. Teil on meie toetus, kuid lubage meil pigem püüda kasutada riikide parlamentidega kaasavamat lähenemisviisi kui jätta mulje, et Brüssel dikteerib kõike. Ma märgin, et needsamad riikide parlamendid, mis väidavad, et on demokraatia kaitsjad, on aastast aastasse negatiivsete eelarvete poolt hääletamisega Euroopa praegusesse olukorda viinud.

  Kay Swinburne (ECR). – Austatud juhataja! Me oleme omaendi valitsuste loodud olukorras. See ei ole nii, et justkui ei oleks olnud eeskirju selliste kriiside ärahoidmiseks. Kui sellistest eeskirjadest nagu stabiilsuse ja kasvu pakt ning Maastrichti kriteeriumid kinni oleks peetud, ei oleks meil sellisel tasemel võlakriisi nagu praegu paljudes liikmesriikides. Ma leian end väga kummalisest olukorrast, kus tõmmatakse paralleele meie liikmesriikide valitsuste ning meie investeerimispankade käitumise ja finantsoskuste vahel.

Istume iga nädal Majandus- ja Sotsiaalkomitees ja arutame pankade ebaasjakohast käitumist, öeldes, et nad ei ole eeskirjadest kinni pidanud või et nad on neid kohaldanud paindlikult, rahanduslikult konstrueeritud raamatupidamismeetmete abil. See on täpselt see, mida ka meie valitsused teinud on. Nõuame vastutustundlikku ettevõtete juhtimist, ent siiski ei näita bilansiväliste finantsvahendite tase, eriotstarbeliste vahendite ja deklareerimata tingimuslike kohustuste tase, millega meie valitsused seotud on, kuidas vastutustundlikku juhtimist korraldada.

Ühendkuningriigis on meid šokeerinud erinevus lahkuva valitsuse deklareeritud puudujäägi ja selle vahel, mille tegelikult avastasime, kui raamatupidamisarvestus avalikustati. Ühendkuningriigi uued juhid annavad meile selge volituse rahanduse olukorra ümberhindamiseks. Ma loodan tõesti, et ülejäänud Euroopa suudab sedasama teha – oma rahanduse olukord ümber sõnastada ja leida tee, mida mööda edasi minna.

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). – (NL) Austatud juhataja! Kriisi tagajärgedega tegelemiseks vajame kooskõlastatud Euroopa poliitikat, kuid Euroopat ei tohi enam juhtida suurettevõtted, sealhulgas suured finantsinstitutsioonid.

Valitsused on kaks korda meie finantsinstitutsioonid n-ö kautsjoni vastu olukorrast välja aidanud, ilma et need institutsioonid ise osagi kuludest oleks katnud. Viimase kahe aasta jooksul on ainuüksi Madalmaade abi nendele institutsioonidele toonud kaasa intressikulude suurenemise 2,5 miljardit eurot. Samal ajavahemikul kulutas suurim Hollandi pensionifond miljard eurot Kreeka valitsuse võlakirjadele, et mõnevõrra kõrgem intressimäär saavutada. Teisisõnu jätkub spekuleerimine nagu varem ja varsti võib juhtuda, et peame ka pensionifonde päästma.

EL 2020 peaks tegelikud süüdlased maksma panema. Selle asemel et teha äärmuslikke kärpeid olulistes avalikes teenustes, peaksid kulud katma hoopis need, kes enim teenivad, ja spekulandid, ning seda näiteks selliste riikide nagu Kreeka võlakoormuse osalise leevendamise ja pankade maksustamisega. Niimoodi säilitame Euroopa sotsiaalmudeli.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Tahaksin öelda, et toetan teoorias täielikult ettepanekuid, mida tegi Olli Rehn, keda ma julgen pidada Euroopa poliitiliseks juhiks ja inimeseks, kes väärib meie erilist austust.

Tahan aga öelda ja rõhutada seda, et äge palavik on ohtlik hüpotermia nii inimkehas kui ka majanduses. Me ei tohi hüpata Maastrichti kriteeriumide aeglaselt kohandamiselt – mille kaudu Euroopa majandus aastaid toiminud on – pealesunnitud ja ootamatule kohandamisele, mis majanduslangust pikendab. Rikkad saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Tahaksingi seepärast juhtida tähelepanu sellele, et jätkuv maailma majanduslik kaos on tingitud suurte soovimatute reservide loomisest ülemaailmsel tasandil ning selle vastu tuleks võidelda jõupingutustega, mis stimuleerivad majanduskasvu Euroopa tasandil, et me kõnealuse kriisiga ratsionaalselt tegelda saaksime.

  Mario Mauro (PPE). - (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Guy Verhofstadt kurtis, et rahvuslikust ja marksistlikust retoorikast ei piisa, selleks et meid kriisist välja viia. Ma teen katse euroopaliku retoorikaga. Vaid mõni nädal tagasi tõotasid paljud siin täiskogul Kreekaga solidaarsust. Tõepoolest, mis kasu on Euroopast, kui puudustkannatavaid liikmesriike ei toetata?

Mis kasu on aga eurost ja eurogrupist, kui nad vastutustundlikkuse ja stabiilsuse kultuuri ei edenda? Mis juhtub, kui solidaarsusest saab sellise Euroopa Liidu sünonüüm, mis maksab aluslepinguid rikkudes nende riikide eest lõivu, mis vastutuse oma kodanike tuleviku eest hooaja lühiajalisele konsensusele ohverdavad?

Volinik, kas see on euroopalik retoorika, kui palume Euroopa Komisjonil olla sõltumatu ja autoritaarne ja mitte arvestada riikidega, mis raamatupidamisaruandeid võltsivad? Kas see on euroopalik retoorika, kui me finantsturgude jaoks uusi määrusi nõuame? Kas see on euroopalik retoorika, kui me kaebame vigade pärast euro ülesehituses, mille jaoks puudub ikka veel ühine maksu- ja pensionipoliitika?

Oleme keset kriisi, see on tõsi, kuid seda kriisi ei tekitanud ülemäärane Euroopa või liigne Euroopa, vaid selle puudujääk või ebapiisavus. Euroopa peab riike jõuliselt korrale kutsuma, et need oleksid vastutustundlikud, stabiilsed ja teeniksid tulevasi põlvkondi. Kõik see ei ole retoorika, kui algatusi, millest räägime, lihtsalt luuakse ja viiakse ellu ning need moodustavad osa poliitilisest strateegiast, mis on üks samm sündmustest ees, et me ei oleks sunnitud sündmustele järele jooksma.

  David-Maria Sassoli (S&D). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Inimeste Euroopa, mitte riikide Euroopa. Kriis, mida läbi elame, on kriis seoses Euroopa poliitika võimetusega turgu valitseda. Selleks et euro päästa, tuleb tugevdada poliitilisi institutsioone ning maha jätta valitsustevaheline loogika, et Euroopa juhtimist võimaldada.

See ei ole retoorika, sest mõni minut tagasi andis Saksamaa kantsler Angela Merkel Berliinis häiret, väites, et euro on ohus. Häire andmine jõulistele ja veenvatele meetmetele osutamata võib põhjustada investorite ja turgude jaoks ühisraha edasise nõrgenemise ning kogu Euroopa nõrgenemise. Kujutage ette turgude reageeringut eelolevatel tundidel, arvestades, et vaid mõne minuti eest euro jälle kukkus!

Kui täiskogult väljume, austatud juhataja, võime leida end vaesemate ja ebakindlamatena. Vaid uus Euroopa juhtimine võimaldab meil kaitsta ühisraha, edendada majanduskasvu, tööhõivet ja sotsiaalset kaasamist. Me peame loobuma vanast lähenemisviisist riikide poliitika kooskõlastamisel ja varustama end jõuliste otsustamisvahenditega.

Uus Euroopa juhtimine peab kindlustama kolm sekkumise tasandit: kasvupoliitika, sobivad finantsinstrumendid ja hädaolukordade ohjamine. 750 miljardi euro suurune päästepakett oli oluline, kuid oleme mõistnud, et sellest ei piisa. Vajame praegu jõulist poliitilist initsiatiivi, mis on suuteline turgu juhtima, et võimaldada vahendite suuremat liikuvust. Raha- ja eelarvepoliitika on tootlikkuse ja konkurentsivõime kindlustamisel ebapiisavaks osutunud. Me ei tohi karta investeerida, eelkõige ühenduse tähtsusega projektidesse, nagu infrastruktuur, energia, keskkond, teadmised ja inimkapital.

Austatud juhataja! Parlamendil on suur vastutus: tugevdada liikmesriikide suutlikkust hüljata valitsustevaheline poliitika ja lasta omaenda sõltumatuse kaudu välja uutmoodi Euroopa vaim.

  Wolf Klinz (ALDE). – (DE) Austatud juhataja, head kolleegid! Euroopa valitsusi juhivad turud. Nad vähemalt reageerivad, kuid reageerivad pärast sündmust, mitte enne. On šokeeriv, et valitsused ja komisjon reageerivad vaid siis, kui turgudel ilmnevad tõelised nõrgad küljed.

Valitsused oleksid pidanud need nõrgad küljed ise varakult kindlaks tegema. Kui euro kasutusele võeti, teadsime, et meil ei ole tulevikus ühist raha- ja maksupoliitikat, nagu üksikutes riikides tavaks. Oleme seepärast võtnud meetmeid, et leida sellele asendust, kuid me ei ole neile meetmetele eriti kindlaks jäänud. Eeskirju rikuti väga kiiresti ja kohe alguses ning isegi suuremates liikmesriikides. Meil on vaja veel üht tõhusat, sanktsioonimehhanismidega eeskirjade kogumit, mis sisaldab ka häbimärgistamispoliitikat, hääletusõiguste kaotust ja maksete peatamist Euroopa fondidest, kuni trahvid on makstud.

Teiseks on saanud selgeks, et euroalas on sisepingeid, mis euroala tugevuse äärepealt proovile panevad ja mis väljenduvad erinevustes konkurentsivõimes. Komisjon peab selles valdkonnas meetmed võtma. See peab korraldama üksikute liikmesriikide eelarvete uurimise, et määrata kindlaks, kas need kujutavad euroalale ohtu.

Loomulikult teame, et õigus eelarvet koostada on riikide parlamentide keskne õigus. See ei ole aga põhjus, miks ühise Euroopa lähenemisviisi väljaarendamisel ebaõnnestuda võiks. Vajame kiiresti ühist lähenemisviisi! Meil on vaja rohkem Euroopat ja vähem Euroopat. See võib olla meie viimane võimalus. Kardan, et kui komisjon ja nõukogu parlamendiga läbirääkimisi ei pea, on tulemuseks kunagi tulevikus suur katastroof.

  Janusz Wojciechowski (ECR). – (PL) Ma nõustun Mario Mauroga selles, et Euroopa Liit ei ole võitluses kriisiga eriti palju meetmeid võtnud. Oleme viimastel aastatel keskendunud poliitilisele integratsioonile – Lissaboni lepingus on meiega arvestatud ning oleme poliitiliste institutsioonide pädevusi tugevdanud –, kuid oleme kriisidega võitlemisel koostöö unustanud. Ma pean silmas eri kriise, mis nõuavad koostööd ja solidaarsust. Ma ei pea siin silmas pelgalt finantskriise.

Meie praeguse arutelu ajal tabas mitmeid Euroopa Liidu riike, kaasa arvatud mu enda riiki, suur üleujutus. Inimesi on hukkunud ja varaline kahju on olnud suur. Inimesed eeldavad, et sellistes olukordades tuleb Euroopa Liit ja aitab neid, kuid seda abi ei ole eriti palju olnud. Euroopa Liit on nõrk, sest selle eelarve on liiga väike ja sellel ei ole erimeetmete jaoks piisavalt raha. Asjakohane rahanduslik tugevnemine ei võimalda poliitilist tugevnemist. Ma loodan, et selle kriisi tulemusel ei suurene veelgi eelarve vähendamise suundumus, sest siis muutume veel nõrgemaks ja abitumaks.

  Jean-Pierre Audy (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Nüüd on saabunud hetk kriisis, mis ei ole üksnes Euroopa, vaid on ka ülemaailmne kriis, kus meil peab olema tõde ja selge pea ja kus tuleb võtta vastutus.

Ülemaailmne juhtimine on stabiliseerumas. Millist mõju avaldavad eurooplased? Kuidas hakkame mõjutama ülemaailmset juhtimist, kui me omaenda Euroopa juhtimist paika panna ei suuda? Kõik on näinud, et pärast 50 aastat integratsiooni seadis riikliku eneseupituse suurendamine meid 50aastase laialilagunemise ohtu. Kõik on näinud, et püüdsime luua kodakondsust ilma kodaniketa, juhtida poliitikat valijateta, luua usku õigusriigi põhimõtete ideaali neid järgimata.

Pärast Berliini müüri langemist taasühendasime oma mandri usus oma tugevusse, kuid olime liiga uhked, et oma nõrkusi näha. Ja mis nüüd toimub? Kriis tabab meid kõiki otse näkku, ajal mil meie Euroopa integratsioon on habras ja hõlmab viletsalt juhitud ning mõnel juhul korrumpeerunud riike. Praegu pannakse liidus proovile solidaarsusahel ja me kõik teame, et ahel on nii tugev kui on selle nõrgim lüli. Meil on õigus, kui päästame kõige nõrgemaid, sest aeg on käes ja meie tugevus on see, mis need päästab. Ebapiisavad ei ole mitte ELi määrused, vaid nende rakendamine liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni poolt, mis ei ole jälginud piisavalt riike, kus puudusi on esinenud.

Me ei vaja mitte vähem Euroopat, vaid rohkem Euroopat, ent see peaks olema tõe Euroopa – selge pea ja vastutustundlikkus. Peame muidugi austama stabiilsuse ja kasvu pakti, mida tuleb reformida. Ometigi on praegu meie ees seisvaks ülesandeks võita tagasi oma kodanike usaldus, mis tähendab majanduskasvu ja töökohtade tagamist. Kasv tähendab investeerimist. Kui avalik sektor ei investeeri, ei saa me eeldada, et erasektor seda teeb.

Lisaks üliolulisele tööstuspoliitikale teen ma ettepaneku ELi 2020. aasta strateegia kümneks aastaks koostada ulatuslik 1000 miljardi euro investeerimise kava, mille eesmärk on muuta ELi territoorium kõige konkurentsivõimelisemaks territooriumiks maailmas seoses üleeuroopaliste võrkude, infrastruktuuri, ühenduste, kiirrongide, lairibateenuste, kiirteede, vee, kosmose, teadusuuringute, tervishoiu, energia ja haridusega, ja mis saavutatakse meie eelarve toetusmeetmete reformimisega koostöös kõigi avaliku sektori sidusrühmade ja eelkõige Euroopa Keskpangaga.

  Elisa Ferreira (S&D). – (PT) Austatud juhataja, volinik! Kui majandus- ja rahaliit sai 10aastaseks, arvas komisjon, et euro on liidu suurim õnnestumine. Praegu oleks meil raske seda avaldust ilma seda kvalifitseerimata teha, sest kriis on näidanud, et majandus- ja rahaliit on pooleliolev projekt.

Selle päästmiseks vajaminevad miinimummeetmed võeti erakorralises õhkkonnas, kuid ärgem laskem end eksitada: pealesurutud tingimused, põhiliikmesriikide otsesed huvid ja otsuste vaevaline ja aeglane loomus on toonud kaasa selle ebakindla pildi, mis üldsusel ja maailmal eurost ja Euroopa Liidust on.

Peame tõsiasjadele näkku vaatama: Euroopa Liit ja euro kujutavad endast integratsiooniprotsessi, mitte lihtsalt riikidevahelises koostööd. Need kujutavad endast pooleliolevat protsessi, mida ei tule tugevdada ning mis ei ole ka tõsises kadumisohus. On küsimusi, mis tuleb lahendada. Esiteks on oluline konsolideerida vahendid, mis selles erakorralises õhkkonnas loodud on: tuleb luua Euroopa valuutafond; edusamme tuleb teha eurovõlakirjadega; edusamme tuleb teha Euroopa järelevalve- ja reguleeriva struktuuriga ning edusamme tuleb teha Euroopa mõõtmega panganduskriiside ohjamisel.

Teiseks on oluline mõista, et euro ei ole tugev valuuta, kui majandus on nõrk: prognoos Euroopa Liidu 1% majanduskasvuks ei ole jätkusuutlik demograafilise olukorra parandamise ega ka töötusega võitlemisega seoses ning 2020. aasta strateegia ei ole muud kui heade mõtete kogumik, kui selle elluviimiseks vahendeid ei ole.

Kolmandaks, Olli Rehn, on oluline eelarve konsolideerimine, kuid see ei saa käia käsikäes üha suureneva erinevusega liitu moodustavate liikmesriikide vahel: lähenemispoliitika tuleb kiiremas korras läbi vaadata.

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Euroopa Parlament pöörab kolmandat korda tähelepanu kesktasandil kavandatud kümne aasta kavale nimega Euroopa 2020. Kava on paljudes liikmetes antipaatia esile kutsunud, mitte üksnes assotsiatsioonide tõttu, mis see ajalooliselt vananenud poliitiliste süsteemidega tekitab, vaid ka selle eelkäija Lissaboni strateegia tähelepanuväärse fiasko tõttu.

  Jaime Mayor Oreja (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Ma usun, et kõige hullem kriis, mille käes kannatada võiksime, ei ole see, mille käes me praegu kannatame, vaid kriis, mille käes kannatame, kui me ei suuda seoses toimuvaga poliitiliselt õigesti õppust võtta.

Oleme elanud üle oma võimete, eriti mõnes riigis. Oleme reaalmajandusest eemaldunud ja võtnud avaliku sektori raamatupidamisarvestuses ning samal ajal ka oma pere- ja eraelus omaks väljamõeldud majanduse.

Me ei ole suutnud mõista, et nagu iga elusorganismi puhul, ei ole kasvamine sama mis rasvumine. Kasv nõuab jõupingutusi ja proportsiooni, samas kui rasvumisprotsess hõlmab proportsiooni ja tasakaalu puudumist võrreldes tööga, mida teeme, ja jõukusega, mida naudime.

Praegune kriis ei jää staatiliseks. Mõne kuu eest oli kriis hoopis teistsugune kui see, mis meil täna on. Mõne kuu pärast on kriis erinev kriisist, mis meil praegu on.

See kriis oli majandus- ja finantskriis ning sellel on tulevikus üha suurem sotsiaalne mõõde, millega kaasneb sotsiaalne konflikt. See tähendab, et samal ajal kui praeguses etapis oleme, peavad poliitikas osalejad enne, kui konflikt sotsiaalseks muutub, teadma, et meie peamine kriis on usalduskriis. Tegemist ei ole pelgalt eurokriisiga.

Analüüsigem kõiki viimaste kuude poliitilisi ja valimisprotsesse! On usalduskriis, mis tähendab, et peame endilt küsima, kuidas muutuma peame, kuidas peab muutuma meie suhtumine: meie poliitiline, institutsiooniline ja isiklik suhtumine. Seoses sellega peab täiskogu, selle asemel et teistele institutsioonidele mõelda, küsima iseendalt, millise panuse see siinses koosseisus institutsioonilise ja poliitilise suhtumise muutumisse anda saab.

Ma julgen öelda, et täna, olles kuulnud paljusid kriisi põhjuseid (bürokraatia, asutused, valitsused), on kaks küsimust, mille suhtes muutuma peame. Esiteks nõuab Euroopa Parlamendilt ühtekuuluvuse miinimumtaset: see ei saa lasta endal sellisel põhjalikul arutelul Euroopa ühiskonna kahe kontseptsiooni üle verest tühjaks joosta. Teiseks peame söandama meiega toimuva kohta tõtt rääkida.

  Anni Podimata (S&D). – (EL) Tahaksin kõigepealt võtta menetlusest kümme sekundit, et tõde jalule seada. Werner Langen, keda täiskogul ei ole, ütles, et on vastuvõetamatu, et kreeklastest liikmed Kreeka parlamendis kolmeaastase stabiliseerimisprogrammi vastu hääletasid. Ma tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et oleks hea mõte, kui Werner Langen järgmisel Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni koosolekul oma soovitusi kordaks, sest need liikmed, kes kuni mõne kuu taguse ajani riigi valitsemise eest vastutasid, kuuluvad fraktsiooni PPE.

Kui üldisema küsimuse juurde tagasi pöörduda, on tõsiasi see, et praegune kriis on toonud esile kroonilised haigused ja nõrkused seoses euroala majanduse kooskõlastamise ja majandusjuhtimise ülemaailmse süsteemiga ning selle tulemusel on globaliseerunud finantssüsteemi kogunenud tohutu kontrollimatu jõud. Seega on meil täna eelkõige käsitleda küsimus demokraatia kohta ja kui Euroopa oma väärtusi ja ajalugu hinnata tahab, peab ta siin juhtrolli enda peale võtma.

Otsus kehtestada euroala stabiilsuse toetamise mehhanism on oluline samm, selles ei saa olla mingit kahtlust. Kriisijuhtimise mehhanismist aga ei piisa. Me peame tegelema algpõhjustega, mitte üksnes riigisisesel, vaid ka Euroopa tasandil. Me teeme vea ja õõnestame oma ühist tulevikku ja järgmiste põlvkondade tulevikku, rõhutades üksnes viivitamatut rahanduse elavnemist ning alahinnates kasvu, tööhõive ja heaoluriigi alusstruktuuride mõju, mida mitu aastakümmet meisterdatud on.

Volinik, ettepanekud majandusliku koostöö tugevdamiseks, mille esitasite 12. mail, võivad aidata ehitada sidusamat Euroopat, kus on vähem makromajanduslikku tasakaalustamatust, vastavalt kahele eeltingimusele: esiteks, et need ei piirduks stabiilsuse ja kasvu pakti jäiga kohaldamisega, ja teiseks, et need hõlmaksid täiel määral konkreetseid eesmärke elujõuliseks kasvuks ja tööhõiveks 2020. aasta strateegia raames.

  Paulo Rangel (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Mitu kolleegi Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist on olukorrast juba päris täieliku pildi maalinud. Ma arvan, et nüüd on vaja nimetada liikmesriikide rolli.

Tõsiasi on see, et ka iga liikmesriigi valitsusel on siin oma roll seoses ühisraha tugevdamise nõuete ja tingimuste määramise ning selle finantsmajandusliku integratsiooniprojekti edendamisega. Ma tahaksin siinkohal öelda, et meie erakond – fraktsiooniga PPE seotud erakond, milleks on Portugali Sotsiaaldemokraatlik Partei (PSD) – toetab valitsuse karmistamismeetmeid, sest me usume, et 15 Portugali sotsialistliku valitsuse aasta jooksul tehtud vead, mis kahjuks nüüd meile kõigile näha on, tuleb parandada. PSD toetab nende heastamise meetmeid.

Samal ajal aga, kui karmistamismeetmeid toetame, tahaksime ka kritiseerida Portugali valitsust – ja see on hea näide teistele, kes on samas olukorras –, sest sellega kulutusi ei kärbita. Puudujäägi vähendamiseks on oluline mitte ainult suurendada makse, vaid ka kärpida kulutusi ja valitsusel peab olema julgust kulutuste ja puudujäägi vähendamiseks ning mõne avaliku sektori võla tasumiseks meetmeid võtta.

See kehtib Portugali suhtes ja ka teiste liikmesriikide suhtes, kelle olukord on raske. Meie, Euroopa Parlamendi liikmed, vastutame ka oma kodumaal nende meetmete kaitsmise eest, mida on vaja selleks, et euro tugevamaks muutuks, ja selleks, et täituks see ühtne ala ja see unistus – fraktsiooni PPE unistus ja meie kõigi ühine unistus. Seepärast suhtumegi kriitiliselt valitsustesse, kellel ei ole julgust oma kodumaal vajalikke meetmeid võtta.

  Göran Färm (S&D). – (SV) Austatud juhataja! Mõnes suhtes mõjutab see ühtsem majanduspoliitika samuti ELi eelarvet. Me räägime strateegilise teedrajava Euroopa 2020. aasta projekti rahastamisest. Räägime mõnedest kuludest, tagatistest jne laenumehhanismi jaoks ning finantsturgude kontrollimisest. Me räägime muu hulgas paljudest uutest kohustustest, mis tulenevad Lissaboni lepingust. Me oleme Euroopa Parlamendis vägagi teadlikud asjaolust, et paljud liikmesriigid leiavad end praegu äärmiselt keerulisest majanduslikust olukorrast, kus sageli esineb keerulisi riigieelarve probleeme.

Teisalt on selge, et selles olukorras võib EL appi tulla, võttes meetmed, mis on liikmesriikide majanduse elavdamise jaoks olulised ja mis majanduskasvule ja töökohtade loomisele uue tõuke annavad. ELi eelarve peaks seepärast keskenduma valdkondadele, kus EL lisaväärtust – Euroopa lisaväärtust – anda saab ning mille puhul liikmesriikide ja ELi eelarved üksteist täiendada ja toetada saavad. See tähendab ka siiski seda, et liikmesriigid ei tohi ELile vajalikke vahendeid andmata sellele olulisi lisakohustusi määrata.

Ma pean silmas teadusuuringute poliitikat, teedrajavaid projekte ning investeeringuid haridusse ja infrastruktuuri, mida on vaja juhul, kui me paremat majanduslikku tulevikku saada soovime. Arvan seepärast, et on äärmiselt oluline, et selle üha ühisema majanduspoliitika vaim peaks kajastuma ka konstruktiivses suhtumises läbirääkimistel ELi 2011. aasta eelarve üle, pikaajalise eelarve vahekokkuvõtte tegemisel ja arutelul uue finantsraamistiku üle pärast 2013. aastat. Vastasel juhul ei saa me edasi liikuda ega majanduskasvu ja töökohtade edendamiseks ühiseid meetmeid kehtestada.

  Theodoros Skylakakis (PPE). – (EL) Austatud juhataja! Tahaksin kreeklasest Euroopa Parlamendi liikmena korrata siin parlamendis midagi, mida ma olen Kreekas algusest peale avalikult öelnud, ning avaldada tänu abi eest, mida minu kodumaa on saanud Euroopa toetusmehhanismilt, mis koos karmide, kuid enamjaolt vältimatute meetmetega on Kreeka majanduse kohese kokkukukkumise ära hoidnud.

Oleks kasulik, kui mehhanism Kreeka jaoks oleks võetud vastu sama kiiresti, nagu teotusmehhanism teiste majanduste puhul toimis, kui Euroopa lõpuks meid kõik ähvardavat ohtu mõistis. Täna on esimene kord, kus ma näen nii parlamendis kui ka teistes Euroopa institutsioonides tõelist otsusekindlust otse ja realistlikult Euroopa majanduslikke kitsaskohti vaadelda. Miks me sellises olukorras oleme? Peamine põhjus on see, et oleme kulutanud üle oma võimete ja krediiti suurendanud. Me kulutasime siis, kui kriisi ei olnud, me kulutasime kriisi ajal, me kulutame praegu, olles teel kriisist välja. Igaüks, kes tahab teada saada, mis juhtub, kui pidevalt rohkem kulutada, kui raha on, peab lihtsalt Kreekasse tulema.

Euroopa Valuutafond ja teised institutsioonid, mille loomiseks resolutsioonis, mille üle läbirääkimisi peetakse, ettepanek tehti, liiguvad õiges suunas. Kui tuleb aga pakkuda tõelisi stiimuleid, peab fond võtma arvesse mitte üksnes võla ja puudujäägi absoluutset suurust, vaid ka võla ja puudujäägi vähendamise kiirust. Meie tegelik probleem – ja ma ütlen seda vasakule tiivale – on see, et arengumaailmas on neli miljardit inimest, kes elavad 200 euroga kuus, avastanud kapitalismi ja nõuavad meilt, rikastelt, kes me 2000 euroga kuus elame, ülemaailmseid ressursse ja turge. Meil läänes ei ole monopoli kapitalismi üle, millele vana Euroopa mudel ehitati. Kui me ei muutu, kui me ei kiirusta struktuuriliste muutuste, konkurentsivõime ja uuendusega, hakkame lihtsalt vaesemalt elama.

  Danuta Maria Hübner (PPE). – Austatud juhataja! Selles kui tõsine on praegune kriis, ei ole eriti kahtlust, ja enneolematute poliitikameetodite kasutustasu on väga suur. Reguleerijate ja poliitikakujundajate ülesanne võtta meetmeid, mis võimaldavad turutõrgete tõttu kõikuma löönud tasakaalu ennistamist ning valitsuste ebaõnnestunud poliitika parandamist. Seda tehakse, kuid veel on vaja näha, kui kiiresti ja milliste poliitikameetmete kaudu Euroopa Liidu liikmesriigid kasvu teele tagasi pöörduvad.

Rohkem reguleerimist ei ole tagatiseks praeguse kriisi ohtude vastu. Kuna oleme valinud rohkema reguleerimise tee, peaks see käima käsikäes suurema lihtsustamisega ja vähendama finantsturgude komplitseeritust. Selge on ka see, et maksu- ja finantspoliitika on struktuurireformide aseained. Struktuurireformid peavad tegelema Euroopa Liidu majanduse põhiliste nõrkade külgedega: järsult suurenevad võlad ja puudujäägid, vananemine, ülimalt tõenäoline uus inflatsioonipuhang, kliimamuutuste poliitika tekitatud ohud, madal tootlikkus ja konkurentsivõime puudumine.

Vähema rahaga tuleb rohkem ära teha. Seega tuleb avaliku sektori raha, nii Euroopa kui ka liikmesriikide raha, tõhusamalt kasutada. Ettevõtlust soosiv reguleeriv keskkond, tõhus juhtimine, mittemoonutavad maksud, kõrged tööjõu, eriti noorte naiste, osaluse määrad, hea haridussüsteem, teadusuuringud ja uuendustegevus – kõik see moodustab minimaalse meetmete põhipaketi, et luua majanduskasvu, töökohti ja konkurentsivõimet. Euroopa võitev strateegia peab kahtlemata põhinema eelarve konsolideerimisel, kuid see peaks keskenduma uuendustegevusele – ainsale viisile, kuidas jätkusuutlikult tootlikkust ja majanduskasvu edendada.

Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament peaksid saama tagasi oma strateegilise rolli ja valima julged Euroopa lahendused. Nii kodanikel kui ka turgudel on vaja rohkem Euroopat.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Ma pean enesestmõistetavaks, et suveräänseid riike tuleb võetud kohustuste eest vastutavaks pidada ning tuleb nõuda, et nad kokkulepitud eesmärke täidaksid – seega ma alustan siit. Praegu on aga ka aeg ringi vaadata ja näha, millise panuse teised meetmed viimase aja segasesse olukorda annavad. 1930. aastatel aitasid majanduslanguse süvenemisele kaasa kulla standard ja protektsionism. Kontrastiks sellele on meil Euroopa Liidus solidaarsus ning Euroopa Keskpanga ja komisjoni kaudu institutsiooniline suutlikkus mineviku vigadest õppida.

Institutsioonide töö on olnud muljetavaldav, arvestades, et on 27 liikmesriiki, sealhulgas 16 euroala liiget. Lisaks sellele on meie institutsioonid teinud koostööd USA Föderaalreservi, Bank of Englandi, Jaapani Keskpanga ning teistega. Sellest hoolimata on turud – niinimetatud turud – võtnud tegelikult negatiivse seisukoha kõigist astutud sammudest. Praegu pooldan ma täielikult vabaturge. Protektsionism ei toimi! Kas meie turud on aga vabad? Turge ju masseeriti korralikult ja neid mõjutati nii, et me sattusime kriisi. Kas praeguseks ei ole siis mõistlikku kahtlust, et võimsatel huvidel on võime suveräänseid riike üle võtta ja võita ning et mõned – mis iganes eesmärgil – kasutavad seda võimu enda tegevuskava edendamiseks, kasutades turge isiklikel eesmärkidel?

Poliitiline tegevuskava võiks sisaldada muret, et näiteks euro võib tulevikus nafta hinna kujundamise valuutana dollarid asendada; ettevõtlus- ja majandushuvide kava võiks sisaldada vaid suuremate volituste ja jõukuse kogumist, hävitades suveräänseid õigusi, sealhulgas jagatud suveräänseid õigusi Euroopa Liidus. Poliitilistel juhtidel on aeg lihtsalt toimuvat analüüsida. Ma kordan: liikmesriikidel, sealhulgas liikmesriigil, kust mina pärit olen, tuleb olla distsiplineeritud. See peab muidugi toimuma, kuid paneme kogu rõhu liikmesriikidele ja paneme väga vähe rõhku sellele, mis mõne turu tegevuse taga on.

Ma tahaksin kuulda nõukogu eesistujariigilt ja volinikult: mida selleks ära tehakse, et seda distsiplineerida? Me ei distsiplineerinud neid inimesi varem ja vaadake, kuhu see meid viis! Ärge kasutage vaid n-ö ühe haruga kahvlit: on aeg kasutada kaheharulist kahvlit.

  Alajos Mészáros (PPE). – (HU) Euroopa 2020. aasta strateegia on väga oluline strateegia, eriti nüüd, üha suureneva finants- ja majanduskriisi ajal. See kriis on toonud esile sellised põhitähtsusega küsimused ja negatiivsed protsessid, mis võivad meie majanduspoliitikat ohustada, kui me neid oma strateegiasse ei lõimi.

Me ei tohi lubada euro maine rikkumist, kuid peame tegema rahaliidu jätkusuutlikkuse nimel kõik, mis meie võimuses. Ma esindan riiki, mis viimasena euroalaga ühines. Slovakkia kodanikud peavad euro kasutuselevõttu edulooks ja seepärast aitab see kaasa ka euro kaitsmisele kõikvõimalike vahenditega.

Me peame tõstma teadlikkust sellest, et rahakriisil võivad olla tõsised poliitilised tagajärjed. Nende hulka võivad kuuluda euroskeptitsismi suurenemine ja ebakindlus nende riikide hulgas, mis euroalaga ühinemiseks ettevalmistusi teevad. Me peame aitama ja julgustama neid riike, mis seda ühisraha veel kasutusele ei ole võtnud.

Strateegia EL 2020 väljatöötamisel tuleb anda suur roll poliitikavaldkondadele, mis tagavad jätkusuutliku arengu. Kuigi energia mitmekesistamise lahendustega Kesk-Euroopas parajasti tegeletakse, tuleb kliimamuutuste vähendamiseks ühtlasi rohkem alternatiivseid energiaallikaid kasutada. Me peame andma inimestele teada, et praeguste alternatiivsete energiaallikate suutlikkus on piiratud. Pikaajalise energia varustuskindluse seisukohast on tuumaenergia lahendus, mis suudab tagada piisava hulga energiat madalaima süsinikdioksiidi heitkoguste taseme juures, ning seega peame panema suurt rõhku sellega seotud küsimusele kütuse ohutust ladustamisest ja tootmisest. Hädavajalik on ka kiirendada teadusuuringuid kaasaegsete energiatehnoloogiate kohta, nagu uuendustegevus, mis hõlmab termotuumasünteesi reaktoreid. Tekib palju olulisi küsimusi, mida me oma strateegiasse lisada tahame, ning meid ootab ees üks olulisem ülesanne parandada paljude valdkondade kooskõlastamist ja integratsiooni. Vaid seda tehes saame tagada, et lisaks rahaliidule saavutatakse ka ülioluline majandusliit.

  Marian-Jean Marinescu (PPE). – (RO) Ma tervitan väga soojalt komisjoni ja nõukogu esitatud meetmeid! Kui need meetmed oleksid mõni aeg tagasi vastu võetud, oleksime vältinud paljusid selle kriisi mõjusid, mida praegu läbi elame. Majandusjuhtimise puudumine on toonud kaasa otsuste vastuvõtmise surve all ning Euroopa Parlamendiga konsulteerimata. Lisaks sellele ei ole vastuvõetud meetmete jaoks kehtestatud ühtegi mehhanismi.

Möödunud aastal süstiti pankadesse suuri rahasummasid. See oli vajalik meede, kuid pankade päästmine ei ole aidanud hiljem kriisi leevendada. Kriis on jätkunud. Stabiilsuse ja kasvu paktist ei ole kinni peetud. Suurenenud on vastuvõetamatud puudujäägid. Riigid on võtnud sarnastes olukordades erinevaid meetmeid. Mõned on otsustanud kodanikele tõtt rääkida ja karmistamismeetmed vastu võtta. Ühiste eeskirjade puudumisel on Euroopa kodanikele erinev mõju, kuigi kõik liikmesriigid on kriisi vallandumisele kaasa aidanud. Me ei saa tarbida rohkem, kui me toodame, ega saa kulutada rohkem, kui me koguda suudame.

Me vajame finantsstabiilsust! Seepärast on ettepanekud uue stabiilsusmehhanismi või Euroopa valuutafondi loomiseks absoluutselt olulised. Neid meetmeid peavad aga toetama sidus majanduse leevendamise strateegia ja kontrolli- ning sanktsioonimehhanismid. See võimaldab meil öelda, et kehtestame kõigi liikmesriikide kasuks tõelise tõhusa majandusjuhtimise.

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Ma järgin teie reeglit. Ma tervitan eesistujariik Hispaania märkust tootlike süsteemide ja konkurentsivõimele keskendumise kohta. Ma arvan, et meil on vaja seda siin parlamendis, nõukogus ja komisjonis veidi rohkem arutada.

Peame seda vaatama seoses märkustega aeglase reageerimise kohta, sest tegemist on Euroopa süsteemi letargiaprobleemiga, mis on seotud reageerimisega. Liikmesriigid oleksid võinud kiiremini reageerida, kui panganduskriis algas. Me suudame seda teha, kuid näib, et me ei ole seda sel konkreetselt hetkel teinud.

Lõpuks otsib komisjon uue strateegia nelja sammast. Arvan, et komisjon peab vaatama üle oma rolli selles kriisis. Usun, et stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirjade järgimine oli aluseks nn pehme jõu lähenemisviisile, mis ei olnud suuteline toimima. Kui me kõik, nagu teised on öelnud, oleksime eeskirjadest kinni pidanud, siis meil seda probleemi ei oleks. Suuremate volituste andmine toimib vaid juhul, kui olemasolevaid volitusi juba kasutatakse.

  Elena Băsescu (PPE). – (RO) Tundub, et praeguse majanduskriisi ajal kujutab Euroopa 2020. aasta strateegia endast tõelist väljakutset. Teiselt poolt annab see ka võimaluse. See võib pikas perspektiivis vajalike majanduslike ja sotsiaalsete reformide toetamisega seoses olulise tõuke anda. Solidaarsus ja kohanemisvõime peavad olema põhimõtted, millele see rajatud on.

Ma usun, et eraldised ühtekuuluvusfondidele tuleb säilitada, kuna need mängivad olulist rolli erinevuste vähendamisel ELi piirkondade majandusarengus. Teisalt on enesestmõistetav, et Euroopa Liidu tasandil vastu võetud eesmärgid ei saa automaatselt riiklikeks eesmärkideks muutuda. Need tuleb kohandada vastavalt iga riigi võimalustele. Rumeenia valitsus on loonud kõrgetasemelise töörühma, mis riiklikke eesmärke kehtestab. Samal ajal aitab töörühm riikliku reformikava väljatöötamist kooskõlastada.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – (EL) Turgude ja pankade käitumine meenutab hundikarja – nagu Rootsi rahandusminister neid kutsus –, hundikarja, kes on valmis majanduslikult nõrgad riigid lõhki rebima. Esimene ohver oli Kreeka, millele järgnesid Hispaania ja Portugal. Kreeka puhul nägime ühelt poolt, kuidas spekulandid riigile halastamatult hoope jagasid, ja teiselt poolt ühenduse solidaarsust, mis tuli väga hilja ja mis tuli väga karmidel tingimustel, sundides kreeklasi väga ebameeldivaid ohvreid tooma ja õigustatud streike algatama. Ilmnes, et rahvusvahelise majanduskriisi peategelased on nüüd riigid, mitte pangad.

Me peame sellest õnnetusest õppima! Euroopa Liidul on vaja rohkem ühenduse solidaarsust, paremat finantssüsteemi järelevalvet, tugevamat riikide stabiilsuspakti järgimist, rohkem kooskõlastatud finantspoliitikat ja meetmeid konkurentsivõime tasakaalustamatuse vältimiseks. Euroopa elanikud tahavad humaansemat Euroopat, kus liikmesriikide vahel on vähem ebavõrdsust. Kätte on jõudnud aeg realistlikuma ja inimsõbralikuma Euroopa Liidu 2020. aasta programmi jaoks, mis aegade väljakutseid kuulda võtab.

  Olle Schmidt (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Euroopal on vaja rohkem koostööd ja rohkem solidaarsust, mitte protektsionismi ja natsionalismi. Me teame seda – ajalugu on seda meile õpetanud.

Mul on raske mõista hirmu, mida rahandusministrid ilmselt tunnevad, seistes silmitsi selle ettepanekuga liikmesriikide eelarvete eelnevaks läbivaatamiseks. Viimastel kuudel olid isegi paksu nahaga rahandusministrid hirmul – ja pididki olema. Siin on kindlasti märgata teatavat riikliku enesekindluse joont. Olge lahke, kontrollige teisi riike, aga mitte minu riiki! Kontrollige Kreekat, Hispaaniat ja Portugali, kuid mitte minu riiki! Noli me tangere – ära puutu mind!

Meie vastastikune sõltuvus nõuab avatust ja usaldust. Nii rootsi kui ka Rootsi ja Soome valitsusel on kogemus 1990. aastate raskest kriisist ja nad peaksid mõlemad kogu südamest volinik Rehni ettepanekuid toetama.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Kõigi Euroopa Liidu riikide vastutustundlik eelarvepoliitika on alles esimene samm praeguse olukorra lahendamise suunas. Järgmine samm, mida on kindlasti raskem ellu viia, peaks olema püüelda mõõdukate muudatuste poole meie tööjõustruktuuris. Suur osa ELi kodanikke töötavad mittetootvas sektoris, eriti avalikus halduses, ja tootmisvaldkond ei suuda toetada nii suurt arvu bürokraate, kes veel rohkemate eeskirjade ja piirangutega elu vaid keeruliseks muudavad.

Heitke pilk Aasiale, volinik! Neil ei ole nii suurt haritud inimeste osakaalu või nii palju ülikoole kui meil. Ometi on neil väike avalik haldus ja lihtsakoeline ettevõtluskeskkond, mis võimaldab neil arendada loomulikku konkurentsivõimet, mis paljudel inimestel olemas on. Lihtsakoeline läbipaistev ettevõtluskeskkond, vähem haldust ja rohkem ruumi meie kodanike iseseisvatele, ettevõtlus- ja loovtegevustele: see on parim viis, kuidas praegustest probleemidest välja tulla.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Majanduskriis ei ole ajutine haigus, millest ELi liikmesriigid varsti toibuvad ja majanduslikult terveks saavad. ELi ja selle liikmesriikide lähenemisviisis majanduspoliitikale esineb süsteemivigu. Eesmärk, milleks on ühisraha – lõpuks 27 ja enamale liikmesriigile –, põhineb vääral eeldusel, et üks valuuta võib sobida paljudele eri majandustele. Valuuta väärtus peab kajastama selle majanduse tervislikku seisundit, mida see teenib.

Siiski on ka teisi ilmseid probleeme. ELi ja selle liikmesriikide globaliseerumise omaksvõtt on katastroofi retsept. Me ei saa lasta madalate palkadega riikidest pärit kaupadel ja töötajatel Euroopa üle ujutada! Me ei saa oma palgatasemeid nende palgatasemeteni alandamata nende kaupadega konkureerida. Seaduslikud miinimumpalga tasemed ei takista sisserändajaist töötajaid, meie inimeste töö allhanke korras tellimisel või meie tootmise kolmandasse maailma viimisel märkamatult õõnestamast meie töötajate olukorda.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Tahaksin tänada volinikku Rehni lahkete sõnade eest ja usalduse eest Eesti jõupingutustesse euroalaga ühinemisel ning ma võin teile kinnitada, et praeguse finantskoormuse juures, milleks on 7,5% SKPst, ei aita Eesti ELi üldise võlataseme suurenemisele kaasa! Samuti usun ma, et euroala kolleegid suudavad Eestit kui positiivset näidet tunnustada. See annaks julgustava signaali ka Lätile ja Leedule, veendes nende elanikke selles, et pingutuste tegemisel on mõtet ja et kõiki taotlejaid koheldakse vastavalt nende teenetele.

Euroalaga ühinemine praegu ei ole mitte üksnes privileeg. See tähendab algusest peale solidaarsuskohustuste võtmist ja panuse andmist konsolideerimispakti, kuid ma olen veendunud, et see on õige otsus. Me näeme ELi mitte üksnes kui võimalust midagi saavutada, vaid eelkõige võimalust meie ühise eesmärgi edendamisele kaasa aidata.

  Danuta Jazłowiecka (PPE). – (PL) Tänane arutelu majandusjuhtimise üle Euroopa Liidus on põhitähtsusega arutelu, sest see puudutab küsimust Euroopa integratsiooni tugevdamise jätkamisest. Võttes arvesse liikmesriikide edasiarenenud majanduslikke sidemeid, peaksid nad Euroopa stabiliseerimismehhanismi ja kogu Euroopa majandusliku olukorra eest võrdset vastutust tundma.

Ärge arvake, et kellelgi meist oleks mingitki kahtlust, et avaliku sektori kohustuste ja kulutuste (istungi juhataja katkestas sõnavõtja) täpne jälgimine, eelarvete ja reformikavade protsessi varajases etapis kooskõlastamine liikmesriikides ja abimehhanismid kriisiaegadel on meetmed, mis liiguvad õiges suunas! Stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtete kohusetundlik rakendamine peaks olema prioriteet. See on võti eelarve- ja makromajandusliku stabiilsuse tagamiseks Euroopa Liidus. Samas kui karistused ja häbiposti naelutamise põhimõte on olulised liikmesriikide distsiplineerimisel pakti põhimõtete kasutuselevõtul ja oluliste reformide kehtestamisel, on mul reservatsioone seoses rahaliste karistustega. Nende karistuste puhul, mida kasutatakse liikmesriikide suhtes, mis on juba raskes finantsolukorras, võib mõju nende riikide majandustele olla vastupidine ja kahjulik...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

Paluksin seepärast, et me Euroopa tulevikku vastutustundlikult kavandaksime!

  Liisa Jaakonsaari (S&D). – (FI) Austatud juhataja! Kriisi ajal on psühholoogiliseks reaktsiooniks kas kerra tõmbuda, teisi süüdistada, otsida vaenlasi või püüda lahendusi leida. Euroopa on nüüd tunnistajaks sellele kolmesuunalisele lähenemisviisile: ühelt poolt suurenevad paljudes riikides rahvuslus ja protektsionism; teisalt otsitakse uusi lahendusi, nagu Euroopa Komisjoni puhul. Me peame neid hästi hoidma! Mida tugevam on poliitiline süsteem Euroopa Liidus ja riigisisesel tasandil, seda paremini suudame turujõude taltsutada. Vastasel korral läheb halvasti.

Ma arvan, et on üks asi, mille lõpetama peaksime, ning see on Kreeka naeruvääristamine. Kreeka rahvas, peaminister ja poliitikud väärivad meie austust, kuna nad võtavad vastu väga raskeid otsuseid. Nagu ütles Frithjof Schmidt, olid Soome ja Rootsi 1990. aastate alguses samas olukorras, mis Kreeka praegu. Me pidime võtma vastu otsuseid, mis olid sama rasked, kuid me saime sellega hakkama!

  Juhataja. – Vabandage, et ma teile vahele segan! Te märkate istungisaalis, et kuigi ta ütles Kreeka kohta väga ilusasti, katkestasin ma teda täpselt ühe minuti ajal, seega püüan olla nii objektiivne kui võimalik.

  Michael Theurer (ALDE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Praegusel arutelul Euroopa majandusjuhtimise toimiva süsteemi üle on minu meelest ära unustatud pikaajaline perspektiiv. Praegu on õige aeg lühiajalised stabiliseerimismeetmed pikaajalisse strateegiasse lisada. Meil on vaja nägemust turumajandusest. Sotsiaalse turumajanduse aluspõhimõte on juba sätestatud Lissaboni lepingus. Nüüd peame selle ellu viima.

Sotsiaalne turumajandus oli edukas mudel, millel põhines Saksamaa majandusime. Walter Eugen, kes oli majandusime teednäitav valgus, märkis juba 1950. aastal, et riigi majandustegevus peaks keskenduma majandust reguleerivate süsteemide väljakujundamisele, mitte ainult majanduslike protsesside juhtimisele. Nõuan seepärast reguleerivat lähenemisviisi; teisisõnu meetmeid, mida riik võtab selleks, et majandustegevuse põhitingimusi üldise reguleerimise abil mõjutada. Riik ei ole see, kes töökohti loob, kuid riik peab looma reguleeriva raamistiku töökohtade loomiseks – see on see, millele keskenduma peame. Konkurentsivõime ei ole majandustegevuse lähtepunkt, vaid tulemus.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa 2020. aasta strateegia puhul peame tegelema praeguse kriisi algpõhjustega. Kas oleks mõistlik kehtestada rahaliit vastavalt Ameerika juhtpõhimõtetele ilma finantspoliitika vajaliku kontrollita? Vastus on eitav. Eurol ei tohi lasta ELi üheks suureks kohustuslikul solidaarsusel põhinevaks ümberjaotamise mehhanismiks muuta. Kui meil peab olema rahaliit, peab see olema kindel rahaliit.

Lisaks sellele ei tohi vabaturge tulevikus reaalmajandusest eraldiseisvaks pidada. Vajame seepärast spekulantide ja riskifondidega tegelemiseks Euroopa 2020. aasta strateegias selgeid eeskirju. Austria ja eile Saksamaa väljapakutud tee finantstehingumaksu suunas, mis hõlmab pankade ja finantssektori teenitud kasumi maksustamist, on kindlasti õige lähenemisviis. Toogem maksumaksjatele üks näide ja tuletagem viimaks finantssektorile selle kohustusi meelde! Peame ka eeskirjade kohaldamisel liikmesriikide suhtes julgemad olema. Iga riik, mis tahtlikult oma arvandmeid võltsib, tuleks lihtsalt euroalast välja visata. Riigid, mis petavad, peavad lahkuma.

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa 2020. aasta strateegia esitab meile konkreetse väljakutse. Peame üldkokkuvõttes keskenduma väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd). Peaksime veenduma, et 2020. aastaks on väikese ja keskmise suurusega äriühingute keskmine kapitalikvoot 20%.

Me vajame Euroopas tugevaid VKEsid, sest nemad annavad tööd kahele kolmandikule tööjõust, annavad 50% sisemajanduse koguproduktist ja maksavad 80% maksudest. Komisjon on lihtsalt unustanud lisada kõnealusesse programmi eesmärgid väikese ja keskmise suurusega ettevõtete tugevamaks muutmiseks.

Olli Rehn, ma kutsun konkreetselt teid üles võtma VKEde nimel meetmed ja töötama välja eesmärgid nimetatud ettevõtete ning nende töötajate positsiooni tugevdamiseks.

  Milan Zver (PPE). – (SL) Tänane arutelu on olnud üks parematest aruteludest, mida me finants- ja majanduskriisi üle pidanud oleme, eriti mis puudutab seda, kuidas kriis Kreekas välja on mänginud, ning enamik panuseid on põhiliselt keskendunud küsimusele, kuidas me Euroopa Liitu tulevikus juhtima peaksime. Ma olen aga ka nõus sellega, mida need sõnavõtjad, kes süüd selle olukorra eest jaotada püüavad, rõhutanud on. Minu arvates on see õige tee edasi ja on oluline, et me selle tee valiksime. Me peame küsima küsimusi mõne Euroopa institutsiooni vastutuse kohta ja mitte ainult institutsioonide ühise vastutuse, vaid ka selle kohta, kes täpselt mille eest vastutab.

Seepärast võiksin teha ettepaneku, et kutsuksime näiteks endist majandus- ja rahandusküsimuste volinikku Almuniat seda endale ülesandeks tegema, sest tema oli oma ametiaja jooksul mõne riigi suhtes üsna kriitiline ning siis kerkis üles Kreeka küsimus. Kutsun teda üles selles loos oma rolli selgitama ning juhul, kui ta seda ei tee, peaks ta tagasi astuma.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Esiteks oleme viimase mõne nädala jooksul kehtestanud meetmeid, et tegeleda juba aset leidnud finantskriisiga – finantskriisiga, mille põhjustas reguleerimise puudumine, järelevalve puudumine ja juhtimise puudumine. Püüame tänaste meetmetega neid olukordi ette näha, et neid tulevikus ei esineks, ja neid meetmeid tuleb tervitada.

Me kõik tegutseme paremini, kui keegi n-ö üle meie õla vaatab. See kehtib nii valitsuste kui ka üksikisikute suhtes. Seega ma hindan seda, mis täna siin ära on tehtud, ja arvan, et peaksime alates tänasest hakkama tegelema ka reitinguagentuuride finantsterroristide ja spekulantidega, kes laastavad inimelusid ja püüavad suveräänseid valitsusi kukutada. Kasutades seda kahesuunalist lähenemisviisi – tegelemine juhtimisega poliitilisel tasandil ja tegelemine finantsterroristidega –, võime paremat tulevikku oodata.

  Karin Kadenbach (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Olli Rehn, Diego López Garrido! Räägime täna ühisest Euroopa majandusjuhtimisest. Ma usun, et meil on aeg mõista, et turul ei ole iseseisvat väärtust ja et Euroopa kodanikud ei pea turgu teenima, vaid hoopis turg on selleks, et teenida inimesi, 500 miljonit eurooplast

Olen veendunud, et vajame konsolideerimist ja majanduskasvu, kuid need mõlemad terminid on alati seotud ühe teise aspektiga, teisisõnu ühelt poolt sotsiaalselt vastutustundliku konsolideerimisega ja teiselt poolt jätkusuutliku kasvuga. Me vajame usku selle saavutamisse ja Euroopa elanikud vajavad perspektiive. Me suudame aga neile neid perspektiive pakkuda vaid juhul, kui lubame neile, et nad elavad Euroopas, kus neil on võimalik jõukusest osa saada, või kehtestame meetmed, et see tagada. Tuleviku Euroopas ei tohiks majanduskasv vaid üksikutele kasu tuua.

  Rachida Dati (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Esiteks on tõsi, et ootamatu hädaolukord ja Kreeka kriisi sügavus on meie kaaskodanikes palju hirmu tekitanud – hirmu, mis minu meelest on põhjendatud. Veel kord, see ei tähenda, nagu üks liikmesriik just ütles, et me Kreekale näpuga näitama peaksime. Oluline ja väga vajalik on aga – nagu me praegu mõnda aega öelnud oleme – saada vajalikud õppetunnid, et saaksime ehitada üles poliitilisema Euroopa ja majandusjuhtimise suunas liikuda. Majandusjuhtimiseks tuleks nüüd viivitamatult ettepanek teha.

Ma mõistan, et komisjon teeb ettepaneku riikide eelarveid eelnevalt kontrollida. Mina isiklikult arvan, et peaksime strateegiat vahetama. Mida on põhiliselt ja viivitamatult vaja, on Euroopa majandusjuhtimine, mitte komisjonipoolne riikide eelarvete eelnev kontroll. Ma arvan, et see ettepanek ei väljenda mitte üksnes konstitutsioonilisi lahknevusi, vaid tekitab ka viivitusi ja ajab asja keeruliseks, mis ei ole kindlasti see, mida Euroopa praegu vajab. See, mida on viivitamatult vaja, on Euroopa majandusjuhtimine, mitte riikide eelarvete eelnev kontroll.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D). – (RO) Me kõik teame, et Euroopa 2020. aasta strateegia käivitati eesmärgiga aidata Euroopa Liidul praegusest majanduskriisist välja tulla ja oma majandust uueks aastakümneks ette valmistada. Tõsine on aga asjaolu, et Euroopa 2020. aasta strateegia ei anna isegi selgeid suuniseid, kuidas ühte olulisemat ühist poliitikavaldkonda, nimelt ühise põllumajanduspoliitika reformi, läbi vaadata.

Mis selle veel tõsisemaks teeb, on see, et põllumajandusele kui ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks üliolulisele poliitilisele vahendile viidati alles viimasel minutil. Seepärast ei ole me isegi üllatunud, et kõnealuses dokumendis nii vähe põllumajanduspoliitikat mainitakse. Sellega seoses sisaldab ELi 2020. aasta strateegia mõnda ideed tulevase ÜKP kohta. Siiski ei anta dokumendis sellele keskset strateegilist rolli osana laiemast, ülemaailmsest lähenemisviisist, võttes arvesse tohutuid väljakutseid, mille on esitanud prognoos, et ülemaailmne nõudlus toidu järele kahekordistub, ja kliimamuutuste prognoos.

  Czesław Adam Siekierski (PPE). – (PL) Head kolleegid! Meil ei ole üksikasjalikke analüüse euroala kriisi ja Kreeka majanduse kokkukukkumise põhjuste kohta või teisi riike ähvardavate ohtude kohta. Kas ülemaailmne finantskriis, mis majanduskriisiks muutus, on selle olukorra põhjustaja või on meil siin tegemist omaenda vigade, hooletuse ja tegevusetusega?

Öelgem selgelt ja ausalt välja, et meie liidus ei olnud mingit finantsalast kooskõlastamist! Stabiilsuse ja kasvu pakti ei järgitud ega peetud kinni finantsdistsipliinist. Riikide eelarved läksid sageli tegelikkusest lahku: suured kulud, madalad sissetulekud ja vastutuse puudumine riigi juhtimisel. Tahaksin küsida: kus oli Euroopa Keskpank? Kus oli komisjon?

Öelgem ausalt, et probleem peitus asjaolus, et liikmesriigid ei luba ELi institutsioonidel oma eelarveid jälgida, hinnata ega analüüsida! Viimastel aastatel oleme keskendunud peamiselt Lissaboni lepingule ning pööranud vähem tähelepanu majanduslikule liidule, eriti rahaliidule.

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud juhataja! Me võime tõesti öelda, et Euroopa Liit seisab silmitsi olukorraga, mis on sarnane oma valusa ajaloo teiste olukordadega, mis on soodsa lahenduse leidnud. Euroopa on ristteel, just nagu see oli pärast Teist maailmasõda, mis lõppes selle nähtuse sünniga, mida toona Euroopa Liiduna ei tuntud. See on see, mis juhtus, kui Berliini müür langes, kui Euroopa taasühines, kui kriis oli ühtlasi ka Euroopa rahasüsteemis. Vastus kriisile oli edasiminek ja uue aluslepingu vastuvõtmine. See on see, mis me selle sajandi alguses Lissaboni lepinguga ära tegime, ja see on ainus viis, kuidas sellisest raskest olukorrast nagu see, milles me praegu oleme, välja tulla.

Teised alternatiivid on muidugi populism ja protektsionism ning need ei tule kõne alla. Selge valik on minna edasi Euroopa suunas, mis korvab puudused, millele tähelepanu juhiti, kui see äärmiselt tõsine kriis tekkis. Selle sarnasest teisest kriisist ei ole keegi siinsest parlamendist kunagi kuulnud.

Seepärast käib viis, kuidas reageerida vähem reguleeritud turgude olukorrale; konkurentsivõime puudumisele tootmissüsteemis, millel on tõsine mõju koos sotsiaalse mõjuga seoses töötusega; puudujäägi probleemile, kui 20 riiki 27st on alustanud ülemääraseid võlamenetlusi; ja ilmsele majandusjuhtimise puudumisele Euroopa Liidus, mitte vähema, vaid rohkema Euroopaga. See on viis, kuidas sellele olukorrale nüüd ja praegu reageerida.

Tuleks mainida, et on olnud reageerimine, et Euroopa Liit on reageerinud, ja ma viitan volinik Rehni ja omaenda eelnevatele kõnedele, milles tõime välja selle, kuidas Euroopa Liit reageerinud on. Praegu liiguvad ajad siiski isegi veel kiiremini ja ma arvan, et peame oma reageerimisel kiiremad olema, mis aitab meil lahendada põhilisi probleeme, mis Euroopa Liidus ikka veel olemas on ning mis on praeguse kriisi tulemusel proovile pandud.

Tahan seepärast teha ettepaneku, et Euroopa Liidu institutsioonid ja muidugi parlament teeksid koostööd nendes viies aspektis, mida me minu meelest kiiremini edasi arendama peame. Me peame kiirendama, korda ajama või lõpetama ülesande, mis oli kavandatud ning mida alustati korrektselt.

Esimene aspekt on solidaarsus. Me peame süvendama solidaarsust euroalas, mistõttu oli abi Kreekale nii õige samm ja miks oli nii õige samm luua see 750 miljoni euro suurune fond – kolmeks aastaks, seega ei ole see veel täiesti alaline fond –, et hoida ära võimalikke raskeid olukordi avaliku sektori raamatupidamisarvestuses või mittevastavusi avaliku sektori raamatupidamisarvestuses. Ma arvan, et see on põhitähtsusega element ja et oli õige, et nõukogu selleks ettepaneku tegi ja selle 9. mail vastu võttis. Sellega koos on meetmeid võtnud Euroopa Keskpank, mis praegugi sekkub, ostes liikmesriikide võlgu läbi Lissaboni lepinguga lubatud kanalite.

Teiseks alustas parlament just täna finantsjärelevalve paketi läbivaatamisega. Oleme sellega juba veidi eelnevalt saanud tutvuda seoses riskifondide määruse vastuvõtmisega eile majandus- ja rahandusküsimuste nõukogus (Ecofin). Seega suudame seda teha, loomulikult suudame! See määrus on koostatud, kuid peame nõukogu ja parlamendiga kogu finantsjärelevalve paketi üle niipea kui võimalik läbirääkimisi pidama. See pakett reguleerib muide reitinguagentuure, sest – seoses parlamendiliikmete antud soovituse või esitatud küsimusega – reitinguagentuuride üle hakkab järelevalvet teostama Euroopa ametiasutus.

Kolmandaks peame pühenduma konkurentsivõimele, mistõttu on väga oluline, et 2020. aasta strateegia Euroopa Ülemkogul juunis vastu võetaks ja käivitataks ning et see kvantifitseeriks eesmärgid, sealhulgas eesmärgid seoses vaesuse ja sotsiaalse kaasamisega, mida veel kvantifitseeritud ei ole. See peaks olema strateegia, mis kehtestab omaenda juhtimise ja see juhtimine peaks olema palju nõudlikum kui Lissaboni lepingu praktiliselt olematu juhtimine, nagu Guy Verhofstadt enne ütles. See peaks kasutama positiivseid algatusi, et tagada, et saavutatakse eesmärgid, nagu Euroopa fondide või struktuurifondide kasutamine.

Neljas oluline element on pakett majanduspoliitika kooskõlastamise kohta, mida volinik Rehn 12. mail tutvustas ning mis eile Ecofini nõukogus läbi vaadati. Samuti on hädavajalik, et peaksime kinni Lissaboni strateegiast, kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 5 sätestatakse, et liikmesriigid on kohustatud – mitte et see oleks parem või soovitatav – oma majanduspoliitika ja tööhõivepoliitika kooskõlastama. Vastavalt nendele põhimõtetele arvan ma, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 136 rakendamine, mis selle komisjoni ettepanekuga kehtestati, on väga oluline, ja ühtlasi peame kiirendama selle elluviimist.

Lõpetuseks ma usun, et peame kiirendama arutelu või küsimust – mis minu meelest G20 kohtumisel tõstatada tuleb – rahvusvaheliste finantstehingute maksu kohta.

Ma paluksin parlamendil toetada neid väga märkimisväärseid ja väga olulisi mõtteid, mis oleksid samm edasi selle suunas, mida majandusjuhtimise või liidu valitsemisena kirjeldatakse, nii et selles suhtes saaks niipea kui võimalik otsuse vastu võtta. Me ei saa seda enam palju kauem oodata!

Ma usun, et ühtsus ELis ei ole kunagi olnud nii hädavajalik kui praegu ja ma ei räägi üksnes ühtsusest ELi liikmesriikide vahel, vaid ka ühtsusest institutsioonide vahel. Parlament on Euroopa institutsioon, komisjon on Euroopa institutsioon ja nõukogu on samuti Euroopa institutsioon. Institutsioonid peavad praegu koostööd tegema, et saaksime liikuda edasi liidu valitsemise suunas ja et oleks võimalik kindlustada esilekerkinud põhiprobleemide lahendamist. Väljendagu see meie pühendumust uue poliitilise etapi alustamisele ELis, mis on kasulik kodanikele, kes seda meilt ootavad! Ärge eeldage midagi muud; eeldage, et me teeme just seda!

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma tänan teid ja parlamendiliikmeid väga tõsise ja põhjaliku arutelu eest, milles kajastatakse rasket olukorda, millega Euroopas praegu silmitsi seisame! Lubage mul esmalt öelda, et ma hindan kõrgelt Euroopa Parlamendi laialdast toetust majandusjuhtimise tugevdamisele. Ma kuulasin samuti väga tähelepanelikult minister López Garridot ja tänan eesistujariik Hispaaniat selle toetuse ja suurepärase koostöö eest selles küsimuses ja ühtlasi ka teistes küsimustes.

Ma olen vägagi nõus nendega teie hulgast, kes on nõudnud, et majandusliit rahaliitu täiendaks. See on tee edasi ja see on kriitilise tähtsusega õppetund, mida kriisist saama peame. Me peame tegema tööd kolme tugeva küljega! Eelkõige vajame valvsust seoses kriisi viivitamatu lahendamisega Kreekas ja mujal Euroopas. Me oleme vältinud Lehman Brothersi kordumist Euroopa pinnal, kuid me ei ole kindlasti veel n-ö metsast välja saanud, ja seepärast peame jätkuvalt olema valvsad ja otsusekindlad, et kaitsta finantsstabiilsust Euroopas ja kaitsta nõnda meie mandri majanduse ikka veel habrast elavnemist.

Teiseks peame kiirendama ja intensiivistama finantsturgude, pangalõivude, katteta müügi ning krediidiagentuuride reguleerivat reformi ning selle lõpuni viima. Palju parem on tegutseda Euroopa tasandil ja teha seda niipea kui võimalik.

Peame looma raamistiku finantsturgude süsteemivigade parandamiseks ja selles suhtes olen ma väga nõus Liisa Jaakonsaari ja Hannes Swobodaga. Turg võib olla hea teener, kuid ta on halb peremees. Nagu ütles Michael Theurer, peame töötama põhiidee – sotsiaalse turumajanduse – nimel, et finantsturgudele reguleeriva reformi lõpuleviimise kaudu usaldusväärne õiguslik raamistik luua.

Kolmandaks peame liikuma edasi otsuste juurde, mis puudutavad majandusjuhtimise tugevdamist Euroopas; meil on vaja tugevdada ennetava eelarvejärelevalve kaudu stabiilsuse ja kasvu pakti; peame kehtestama toimivad sanktsioonid ja need peavad põhinema eeskirjadel, nagu ütles Siim Kallas, ja peame Eurostatile auditeerimisvolitused saama...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtja)

  Juhataja. – Kolleegid! See on ühe väga olulise arutelu kokkuvõte. Ma palun teid, et te siin istungisaalis oma sõnavõtud nii lühidalt peaksite kui võimalik ning voliniku lõpetavaid märkusi asutaksite. Sõna on volinikul.

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma olen sellega üsna harjunud, kuid oleksin tänulik, kui parlamendil oleks huvi selle vastu, mida ma öelda kavatsen.

Kriisi viivitamatu lahendamine, täielik finantsturu reform ja majandusjuhtimise tugevdamine – need on kolm peamist ülesannet, millega peame niipea kui võimalik tööle hakkama.

Ma nõustun Marian-Jean Marinescuga, kes viitas komisjoni teatisele, et see on tõepoolest midagi rohkemat, kui keegi isegi poole aasta eest arvata oleks osanud. Palun lugege läbi need Euroopa majandusjuhtimise tugevdamist käsitleva teatise kümme lehekülge! Kümme lehekülge tundub vähe, kuid see on täis konkreetseid algatusi. See on kaalukas asi ja just see, mida me Euroopas vajame. Ma esitan lühidalt konkreetsed ettepanekud, õigusloome ettepanekud.

Me oleme endale initsiatiivi võtnud ja me liigume edasi. Guy Verhofstadt ütles, et me ei tohiks uut töökonda oodata. Me aitame aktiivselt ja konstruktiivselt kaasa töökonna tööle, mida juhatab juhataja Herman Van Rompuy, kuid jah, kasutame oma algatusõigust ja esitame varsti majandusjuhtimise tugevdamise kohta konkreetsed õigusloome ettepanekud.

See on ühenduse meetodi põhiolemus ning see on see, mida te täna juba nõudnud olete – ja õigusega. Meil ei ole sellist luksust nagu aeg. Selle asemel peame viivitamatult tegutsema. Praegu on tingimata oluline nende algatustega edasi minna.

Seepärast tahan ma lõpetada, öeldes, et meil on vaja institutsioonide liitu, et kõnealuseid eesmärke järgida. Euroopa Liit on alati parlamendi ja komisjoni ühistööna parimaid tulemusi andnud – seega arvestan teie toetusega seoses sellega. Samuti on oluline, et me kaasaksime riikide parlamendid, kasutades kaasavat lähenemisviisi, nagu soovitas Sylvie Goulard.

Mis aga kõige tähtsam, palun tuletage meelde, et Euroopa Parlament võib meil kõigil Euroopa Liidus kiiremini ja otsusekindlamalt tegutseda aidata! Seega palun veenge oma valijaskonda ja aidake meil veenda liikmesriike, mitte ainult eesistujariik Hispaaniat, mis on väga veendunud. Ma usun, et te saate teha nii, et teie hääli kuulda võetaks ja et te teete seda, ja ma loodan, et te selle parlamendi istunginädala jooksul Euroopa 2020. aasta resolutsioonis väga jõulise ja kindlameelse seisukoha võtate.

Kallid sõbrad! Meil ei ole tarvis rohkemat kui täie auruga edasi minna, et Euroopas majandusjuhtimist tugevdada.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  George Sabin Cutaş (S&D), kirjalikult. – (RO) Kui on olemas üks õppetund, mis on väärt, et sellest praeguses majanduskriisis õppida, siis peab see olema solidaarsus. Asjaolu, et me elame globaliseerunud maailmas, kus riikide majandused on üksteisest sõltuvad, ei ole midagi uut. Riigid ei ole suutnud aga oma eraldatuse loogikast loobuda, kui lahendusi majanduse väljakutsetele riiklikul tasandil kohaldatakse, ilma et üldse nende mõju laiemal skaalal kaalutaks.

Lissaboni strateegia kukkus läbi, kuna liikmesriikidel puudus poliitiline kohustus oma eesmärkide saavutamisel juhtohjad võtta. Selleks et tagada, et Euroopa 2020. aasta strateegia õnnestuks seal, kus Lissaboni strateegia läbi kukkus, tuleb riikide reformiprogramme Euroopa tasandil tõhusamalt jälgida. Sotsiaalne kaasamine peab olema ka peamine hea majandusjuhtimise eesmärk ja avalik-õiguslikud teenuseosutajad peavad õppima inimesi rahalisest tulust ettepoole seadma.

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) Vaid veidi enam kui kümme aastat pärast euro loomist on meie toonased hoiatused hakanud tõeks saama. Väga erinevas arengustaadiumis majanduste lõimimine, kasutades nominaalseid lähenemiskriteeriume, ja individuaalsed raha- ja vahetuskursid − kõik sobitatud suurriikide vajadustele − on erinevuste kriisi ELis üksnes halvendanud, viies olukorrani, kus perifeersed majandused on kahtluse alla seatud.

Enda loodud kriisiga silmitsi seistes on spekulatiivsed finantskapitali otsuselangetajate keskused − nagu ka nende institutsioonilised käepikendused ELi institutsioonides ja valitsustes − äsja käivitanud uue ja teistsuguse rünnaku Euroopa rahvaste ja töötajate vastu. ELi ülikud on otsustanud endale krahmata liikmesriikide eelarvevolitused ja seda mitte solidaarsuse nimel − mis on mõiste, mis neile aina võõramaks jääb −, vaid stabiilsuse nimel, mida suurriigid eurole nõuavad; see on väljakannatamatu demokraatia ja rahvaste iseseisvuse solvamine. Selle solvanguga käivad käsikäes meetmed, mis ei ole muud kui puhas sotsiaalterrorism, millele liikmesriikide valitsused on alandlikult allunud. Üle kogu Euroopa raskustes rabelevad töötajad on andnud vastulöögi niinimetatud Euroopa majandusvalitsusele ja praeguse integratsiooniprotsessi demokraatiavastasele olemusele. Sellest võitlusest kasvavad välja vajalikud muutused ja liigutakse progressi suunas.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. − (PT) On kahetsusväärne, et Euroopa Ülemkogu ja komisjon on tulnud siia selleks, et rääkida, et nad võtavad meetmeid, millega lahendada eelarvedistsipliini raamistikus finants- ja tootmisprobleemid ning esitavad töökonna loomist varjatud trumbina pikaajaliste meetmete osas.

Kuigi ELi eesistujariik Hispaania ja komisjoni esindajad tunnistasid viivitusi nende kõhklevate meetmete võtmisel, siis kinnitasid nad tegelikult jälle, et nad kavatsevad jätkata vana kapitalistliku integratsiooni rada mööda ja sellega veelgi kaugemale minna. Nad jooksevad ringi nagu peata kanad. Nad eelistavad eirata tõsiasja, et niinimetatud ajutine stabiliseerimismeede ja sellega seotud fond ei ole midagi muud kui vahend finantskriisi valude leevendamiseks, mida kasutatakse, et varjata tõsiasja, et ainult praegusest poliitikast loobumine ja kursimuutus saavad tuua kaasa sotsiaalse progressi. Sel põhjusel on eluliselt tähtis seada esikohale tootmine, kvaliteetsed avalikud teenused, luua töökohti, millega kaasnevad õigused, palk, riiklik pension ning tulude õiglane jaotamine ja jagunemine.

Kõik see nõuab siiski tõelist majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust lisaks liidu eelarve tõhustamisele, solidaarsusele, riiklike poliitikate suurenemisele ning riigipoolsele järelevalvele majanduse oluliste sektorite üle.

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. − (HU) Majanduskriisist väljaviiv tee on konarlik ning pealegi on Kreeka ja teiste liikmesriikide eelarveprobleemid euroala raputanud. Need probleemid on tõstatanud küsimuse, kas Euroopa suudab konkureerida Ameerika Ühendriikide või Hiina majandusliku tugevusega. Euroopa Liit peab 2020. aasta strateegiaga andma majandus- ja finantskriisile tõhusa vastuse ning tagama, et 500 miljonit inimest ühendava ploki majandusvõimsus jääb konkurentsivõimeliseks, teisisõnu, et EL 27 ei jääks maha oma majandus- ja poliitilistest rivaalidest. Tänaste väljakutsete keerukus teeb vajalikuks integreeritud poliitiliste vahendite olemasolu. EL peab esikohale seadma teadusuuringud ja uuendustegevuse, et lahendada sellised väljakutsed nagu kliimamuutused ja kasvav ülemaailmne konkurents. Ma teen ettepaneku seada see ELi 2020. aasta strateegia põhieesmärgiks, kuna kriisijärgsel perioodil on teadusuuringute ja uuendustegevuse abil stiimulite loomine kasvuks ja uuteks töökohtadeks muutunud tähtsamaks kui kunagi varem. Meil on siiski põhjust karta, et praeguse eelarvega ei suudeta piisavalt katta 21. sajandi väljakutsete lahendamiseks vajalikke rahalisi vajadusi. Ma palun eelarvekomisjoni liikmena esitada Euroopa Komisjonil ELi 2020. aasta strateegia edu tagamiseks ettepanek uue eelarvemudeli kohta, mis oleks samal ajal nii julge ja ambitsioonikas kui ka teostatav.

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE), kirjalikult. − (FI) On suurepärane, et Euroopa 2020. aasta strateegias arvestatakse noorte inimestega. Strateegia ei lähe siiski piisavalt kaugele. Sisu on piiratud ja pessimistlik. Konkreetseid eesmärke ei ole piisavalt ja neid on vaja rohkem. Noorte tööpuuduse näitajad tekitavad ärevust. Noorte seas on tööpuudus kaks korda nii kõrge kui teistes töötute kategooriates. Lätis ja Hispaanias on peaaegu pooled noored töötud. Mida kauem noor inimene töötu on, seda suurem ei ole mitte üksnes vaesuse risk, vaid ka sotsiaalse tõrjutuse oht. Vähese töökogemusega noored on tööturul halvemas seisus, eriti kui käsil on koondamised. Ennustuste kohaselt saabub tööjõupuudus. Me ei saa siiski pidada enesestmõistetavaks, et praegu töötud noored vastavad tulevikus vajatavale tööjõule esitatavatele nõuetele. Pikka aega töötute noorte ühiskonda tagasi sulatamine ei pruugi olla nii lihtne. Me vajame konkreetseid meetmeid. Noortele on vaja töökohti, mitte lubadusi. Väga tähtis on, et võtaksime vastutuse tuleviku eest ja et lapsed ja noored oleksid kõikide meie kavade keskmes.

  Lívia Járóka (PPE), kirjalikult. − (HU) Võimalik, et kõige olulisem meie ees seisev ülesanne on käivitada ELi 2020. aasta strateegia kavatsusega ühtlustada liikmesriikide majandus- ja tööhõivepoliitikat kooskõlas ühiste põhimõtetega. Ma tervitan asjaolu, et lisaks sellistele tahkudele nagu jätkusuutlik sotsiaalturumajandus, keskkonnakaitse ja uuendustegevus, on strateegias suur rõhk asetatud ka vaesuse ja tõrjutuse vastasele võitlusele, teisisõnu sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele, mis on eespool loetletud eesmärkide eeltingimus ja üks Hispaania-Belgia-Ungari eesistujariikide trio põhisammastest. Ma pean oluliseks sammuks ka seda, et Euroopa Komisjon on strateegia koondjuhiste teises osas seadnud sellega seoses ambitsioonikad ja arvulised eesmärgid. Kaks nendest eesmärkidest on, et 75% tööealisest elanikkonnast peaks omama töökohta ja et allpool riiklikku vaesuspiiri elavate inimeste arv peaks vähenema 25%. Nende eesmärkide täitmise edenemise jälgimisel ja kontrollimisel ning sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse hindamisel on hea mõte kasutada 2001. aastal Euroopa Ülemkogu Laekenis vastuvõetud nn Laekeni näitajaid ning nende hilisemaid täiendusi ja üksikasjalikumaid määratlusi. Laekeni näitajatega on võimalik saada üksikasjalik, usaldusväärne pilt eri sotsiaalsete gruppide seisundist avaliku elu teatud segmentides. Viimastel aastatel on neid edukalt kasutanud mitmed ELi institutsioonid, teiste seas Eurostat.

  Danuta Jazłowiecka (PPE), kirjalikult. − (PL) Arutluse all oleva Euroopa 2020. aasta strateegia põhieesmärk peaks olema tagada majanduskasv Euroopa Liidus ja suurendada tööhõivet. Võetavad meetmed peaksid olema suunatud majandusaktiivsuse suurendamisele ning seeläbi pikas perspektiivis jätkusuutliku majanduskasvu saavutamisele. Komisjoni esitatud näitajatele tuleks lisada infrastruktuuri ülekoormus teleinformaatika, transpordi, energia, keskkonna ja sotsiaalasjade valdkonnas. Hästi välja arendatud infrastruktuur on siseturu tõhusa toimimise alus, mis päädib suurema sisenõudluse ja majandusaktiivsusega. Hästi välja arendatud infrastruktuur on vajalik ka piirkondadevaheliste arenguerinevuste vähendamiseks, mis suurendab konkurentsivõimet ja tugevdab majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust. Ma tahaksin viidata veel tööhõivenäitajale, mis tuleks esikohale seada. Me ei tohiks oma meetmetes keskenduda ainult struktuurireformidele, vaid ka ELi tööjõu ja intellektuaalse kapitali paremale ettevalmistamisele ja kasutamisele. Ma arvan, et keegi meist ei kahtle, et lisaks ELi 2020. aasta strateegia elluviimisele on meil vaja, et liikmesriigid ja ka Euroopa Komisjon võtaksid suurema juhtrolli ning poliitilise vastutuse struktuurireformide teostamisel. Selles kontekstis tuleks abiks ELi 2020. aasta strateegia põhjalik hindamine umbes viis aastat pärast selle käivitamist, teisisõnu praeguse Euroopa Komisjoni volituste lõppemisel. Sellega kasvaks poliitiline vastutus ning tegevus oleks seostatud tulemustega.

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult. − ELi 2020. aasta strateegia elluviimisel tuleks rõhutada majanduslikku ühtekuuluvust, st et endiselt on otsustavalt vaja vähendada majanduslikke erinevusi ELi mahajäänud ja edukamate piirkondade vahel. Ma usun, et EL peaks endiselt suure osa oma tähelepanust pöörama solidaarsuse printsiibile ja sissetulekute erinevuste tasandamise moodustele. Keskenduda tuleks ELi piirkondadele, mida on majandus- ja finantskriisis kõige rohkem räsitud, ning iga sellise piirkonna konkreetset olukorda tuleb hinnata ning vastavatele väljakutsetele tuleb reageerida asjakohaselt.

Euroopa 2020. aasta strateegias käsitletakse põllumajandussektorit nagu iga teist sektorit meie moodsas majanduses ja ma tervitan seda. Ma toetan otsustavalt ühist põllumajanduspoliitikat, mis pakub kõigile liikmesriikidele võrdseid tegutsemisvõimalusi. Aus konkurents siseturul on Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime võtmeks maailmaturul. 2020. aasta strateegia ja pärast 2013. aastat reformitava ühise põllumajanduspoliitika vahel peab valitsema sünergia − mõlemad peavad keskenduma aruka, keskkonnasõbraliku kasvu edendamisele.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. − (PL) Poola Vabariigi kultuuri- ja muinsuskaitse minister Bogdan Zdrojewski on viidanud, et Euroopa 2020. aasta strateegia üks aspektidest peaks olema kultuur. Pean tunnistama, et ministri argumendid on veenvad. Sest ta tahab „rõhutada vajadust täielikult kasutada ära kultuuril ja loomingul põhineva tööstuse potentsiaali − Euroopa intellektuaalset ja sotsiaalset kapitali”.

Loomingul põhinevaid tööstuseid võib vaadelda kui midagi, mis võib Euroopale anda konkurentsieelise. Selle aasta märtsis toimunud kultuuriministrite mitteametlikul kohtumisel arutati Euroopa 2020. aasta strateegiat. Arutelu tulemusena pöördus eesistujariik Hispaania nõukogu poole, et see „2020. aasta strateegias tunnustaks ja kasutaks Euroopa loomingulist potentsiaali kultuuri ja sellega seotud tööstuste kaudu”, ja liikmesriikide ja komisjoni poole, et need „oma vastavates valdkondades teeksid tööd eesmärkide saavutamiseks … uuendustegevuse, konkurentsivõime, digitaalse tegevuskava ja sotsiaalse kaasatusega seotud esinduslike algatuste kaudu.”

Ma loodan, et neid üleskutseid võetakse kuulda ja et need viiakse ellu.

  Iosif Matula (PPE), kirjalikult. − (RO) Viimaste aastate ulatuslik majanduskriis on aidanud kaasa ELi selle sajandi alguses seatud eesmärkide läbikukkumisele. Seepärast on oluline, et teeksime kindlaks Lissaboni tegevuskava puudused ning keskenduksime saavutatud positiivsetele tulemustele ning väldiksime minevikus tehtud vigu. Ma usun, et praegu on tähtis õppida Lissaboni strateegia läbikukkumisest ning võtta meetmeid selle mõjude leevendamiseks tulevikus. Ma usun, et meil on suur eelis, kui teame läbikukkumise põhjuseid ja väldime neid edukalt ELi uues 2020. aasta strateegias. Siinkohal tahaksin keskenduda eelkõige mitmetasandilise juhtimise tõhustamisele. Peame juhtimisprotsessi kaasama kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused ja ka kodanikuühiskonna, sest ELi statistika kohaselt usaldab tavakodanik kõige rohkem kohalikke ja piirkondlikke ametiasutusi. Piirkondliku aspekti tugevdamine sisaldub ka ELi 2020. aasta strateegia prioriteetides. Sellega seoses usun, et tulevase ühtekuuluvuspoliitika rolliks on teha kindlaks konkreetne kohalik potentsiaal ja seda kasutada.

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE), kirjalikult. − (RO) Raportis on täpselt ära toodud struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide oluline panus Euroopa majandusellu ja ELi 2020. aasta tegevuskava osana meile esitatud eesmärkide saavutamisesse. Mõned mõtted väärivad esile tõstmist: linnade põhiroll nende eesmärkide saavutamisel ning teadusuuringute ja hariduse roll.

Ma tahaksin samal ajal väljendada oma jahmatust, et raport ei ole terviklikum, sest sealt on välja jäetud maaelu arengu fondid. Maaelu arengu fondid annavad majanduselu elavdamisega maapiirkondades, Euroopa põllumajanduse moderniseerimisega, noortel põllumajandusettevõtjatel alustada aitamisega ja parimate tavade levitamisega tähtsa ja tervitatava panuse majanduse üldiseks edenemiseks kogu Euroopa Liidus.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – (ET) Lugupeetud eesistuja, visandades „Euroopa 2020. aastal” strateegia, on Komisjon suutnud küll sõnastada paljud meie soovunelmad, kuid näib, et unustanud tänase reaalsuse. Mitmed liikmesriigid, sealhulgas Eesti, on teinud riigieelarve tasakaalu huvides suuri kärpeid. Täites eurotsoonile kehtivaid Maastrichti kriteeriume, on Eesti suutnud oma eelarve stabiliseerida. Samas jäävad mitmete liikmesriikide senise vastutustundetu eelarvepoliitika tagajärjed Euroopa Liitu painama ilmselt veel aastateks. Võttes arvesse praegust keerulist majandusolukorda, jääb arusaamatuks, kuidas kavatseb Komisjon strateegia ning selles hõlmatud suurprojektid teoks teha. Me võiksime oma vigadest õppida, et erinevalt läbikukkunud Lissaboni strateegiast oleks meil selge arusaam, kuidas me seatud eesmärgid saavutame, milliseid rahalisi vahendeid on meil võimalik kasutada ning kas meie vahendid võimaldavad üldse eesmärkideni jõuda. Me ei vaja suuri sõnu Euroopa Liidu tasandil, vaid ka iga liikmesriik peab ise pingutama oma eelarve tasakaalu ja majanduskasvu nimel. Märgates maailmamajanduses toimuvaid strukturaalseid muudatusi, eeskätt konkurentsi tihenemist, nagu ka demograafilisi muutusi Euroopas, tuleb meil lennukate, kuid tühisõnaliste ideede asemel keskenduda kogu Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalsüsteemi põhimõttelisele reformile. Pole teist teed, et leida väljapääs täna veel mugavast, kuid kiiresti konkurentsivõimetuks muutuvast ja seetõttu manduvast heaoluühiskonnast. Paratamatult jõuab kätte aeg ebapopulaarseteks otsusteks, kuid langetades need otsused täna, kohandume oluliselt kiiremini uue reaalsusega.

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult. – (FI) Praegune majanduskriis koosneb kolme üksteisega seotud kriisi kontiinuumist. Need kriisid on finantskriis, sellele järgnev kriis tegelikus majanduses ja nüüd nendest tulenev kriis riikide majandustes.

Need kriisid paljastavad probleemid Euroopa ja ülemaailmses kontrollis ning järelevalves, sest majanduskriis on suurel määral kriis valdavalt kasutusel olnud süsteemis ja poliitikas. Ei finants- ega ka majandustegevuse maailm ei tunne enam oma piire. Sellist tegevust, mis oma piiridest välja läheb, ei ole enam võimalik juhtida kõigest riiklike vahenditega, vaid me vajame piirkondlikke ja ülemaailmseid eeskirju.

Nagu Mario Monti oma möödunud nädalal avaldatud raportis ütleb, ei piisa Euroopale kriisi jaoks enam ühest ainsast ad hoc lahendusest. Vajame ettenägelikke ja pikaajalisi lahendusi ning vahendeid, millega tulevaste kriisidega praegusest paremini toime tulla saaks. Siinkohal on äärmiselt tähtis liikmesriikide valimisolek ja võime teha koostööd, mis siiani veel palju soovida jätab. Nõukogu on teeninud ära küll palju kiidusõnu oma otsustavate meetmete eest seoses lahenduse leidmisega tervet ELi ohustanud kriisile, kuid mitte kiire tegutsemise eest, sest liikmesriigid võtsid reaalsed meetmed kasutusele vaid seepärast, et teisiti ei lihtsalt saanud. Selline looderdamine lasigi arvatavasti olukorral tõsiseks muutuda.

Üks kõige silmnähtavamaid meetmeid tulevikus on vajadus reformida ELi eelarve ja kanda hoolt selle eest, et riiklikud eelarved sobiksid rohkem kokku ühiste eesmärkidega. Finantskontrolli ja -reguleerimist juba muudetakse tõhusamaks, kuid vajame ikka veel rohkem meetmeid, et tagada, et kõik finantstooted alluvad tõhusale ja teostatavale reguleerimisele.

  Rovana Plumb (S&D), kirjalikult. – (RO) Eesmärk vähendada ELi vaesuse taset 2020. aastaks 25% on tihedalt seotud rahva tööhõive kasvuga, mis on üks sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika eesmärkidest. See on põhjus, miks vaesuse vastu võitlemiseks on vaja ambitsioonikat pikaajalist strateegiat ulatuslike vaesuse vähendamise eesmärkidega, mille põhipunktide hulka peab kuuluma tööhõivemäära ja kvaliteetsete töökohtade arvu tõstmine, kaasa arvatud naistele, noortele ja eakatele ning vaestele töötajatele.

See strateegia peab sisaldama meetmeid, mille eesmärgiks on luua parem tasakaal töö ja eraelu vahel ning selles tuleb kaasata inimesi rohkem avatud tööturul, mis tähendab ka Rumeenia ja Bulgaaria töötajatele kehtestatud juurdepääsu keeldude tühistamist. Veel üks eesmärk vaesuse vähendamiseks on kehtestada miinimumsissetulek, mis on vähemalt 60% riigi ühtlustatud mediaansissetulekust ja miinimumpalk, mis on vähemalt 60% keskmisest palgast asjaomases sektoris riiklikul tasandil. eesmärkide hulka kuulub ka Euroopa koordineeritud eluasemestrateegia. Kõik need meetmed vajavad selget ajakava, mida on lihtne rakendada ja jälgida.

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE), kirjalikult. – (PL) Üks Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidest on tõsta 20–64 aasta vanuste inimeste tööhõivemäär 75%ni. Üks teine eesmärk on võidelda vaesusega, et muuta paremaks 20 miljoni inimese elu. Need tulemused on väga ihaldusväärsed ja ambitsioonikad. Meie eesmärk on luua kaasajastatud tööturg väga spetsialiseerunud, täpselt orienteeritud ja tõhusa tööjõuga. Minu arvates on seda aga raske saavutada. Hetkel ei omanda 15% noortest täielikku keskharidust. Üle 30% omandab kolmanda taseme hariduse, kuid vaatamata sellele ei tööta nad, sest kvalifikatsioonid, mis nad omandasid ei vasta turu nõuetele. Elukestva õppe programm ei võta arvesse nende inimeste olukorda, kellel ülikooliharidust ei ole. Kui aga räägime vaesuse fenomenist, siis ohustab see kõige enam neid samu sotsiaalseid rühmi: töötuid, vähese haridusega inimesi ja eakaid. Selline kõrge töötuse tase on kahtlemata kriisi tagajärg, mis on muu hulgas vähendanud tööstustootmise 20 aasta tagusele tasemele. Toetan komisjoni pidevaid jõupingutusi selle nimel, et tõsta ELi majanduse konkurentsivõimet USA ja Jaapani suhtes, kuid praeguses äärmiselt raskes finantsolukorras soovitan kasutada mõnevõrra realistlikumat lähenemist.

  Csaba Sógor (PPE), kirjalikult. – (HU) Majandus- ja finantskriisi tõttu on mitmes liikmesriigis tulnud võtta kasutusele meetmeid kulude kokkuhoidmiseks ja reformida olemasolevaid struktuure. Taas sai kinnitust asjaolu, et kriis võib kiirendada suurte muutuste ja reformide tegemist. Euroopa Liit peab mõtlema ka sellele, millises suunas tuleb liikuda uutest raskustest ülesaamiseks ja konkurentsivõime parandamiseks ning kas on võimalik liikmesriikide huvisid palju paremini ühtlustada ja sellega sisemist ühtekuuluvust tugevdada. Arvan, et nii Euroopa 2020. aasta strateegia edukuse kui ka ELi enda tuleviku jaoks mängib väga olulist rolli uute liikmesriikide olukorra põhjalikum uurimine tähtsate reformide rakendamise protsessi käigus. Palun nõukogul pöörata sellele küsimusele rohkem tähelepanu, seda eriti seoses struktuuriliste muutustega ühise põllumajanduspoliitika ja ühtekuuluvuspoliitika valdkondades.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Lissaboni strateegias on võimalik tuvastata mitmeid aspekte, mis ei olnud eriti edukad. Väga vähesed strateegia eesmärgid suudeti saavutada, seda eri tegurite tõttu, nagu poliitilise tahte puudumine ja vahendite, kaasa arvatud rahaliste vahendite puudumine. Kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused juhtisid tähelepanu ka asjaolule, et neid ei kaasatud piisavalt strateegia määratlemises ja selle rakendamises ning et Euroopa ja riiklikud eesmärgid ei sobinud omavahel hästi kokku.

Kõik see võttis Lissaboni strateegia programmilt palju usaldusväärsust, mille põhjuseks oli samuti asjaolu, et vaatamata programmi üksikasjalikule määratlemisele ei näidatud selle täideviimisel üles piisavalt vastutustunnet. Majanduslikult ebamäärasel ajal, kui riikide rahaasjad on väga tundlikud ja töötuse tase kõrge, tuleb vaadata uut 2020. aasta strateegiat kui võimalust mõelda sellele, millist suunda tahab rahvas Euroopa Liidu jaoks. Sellele vaatamata on väga raske kõigil ühes suunas liikuda ajal, kui liikmesriigid ja nende piirkonnad, eriti äärepoolsemad piirkonnad, jäävad sama ebavõrdseks, kui need hetkel on.

Võib-olla on nüüd ka õige aeg, et arendada eeskätt euroalal uusi majandus-, rahandus- ja isegi eelarveseoseid. Olen veendunud, et sellised seosed annaksid otsustava panuse praegu kehtestatavate eesmärkide saavutamisele, seda ennekõike territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide puhul.

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult. – (PL) Märtsis esitas Euroopa Komisjon uue Euroopa majandusarengu kava. Lissaboni strateegia järel on Euroopa 2020. aasta strateegia järgmiseks katseks elavdada Euroopa majandust. Seekord on aga väljakutse palju raskem, sest seda kava tuleb rakendada majanduskriisi ajal. Uue strateegia eesmärkideks on arukas jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv ning nendega on määratletud, kuhu EL 2020. aastaks jõuda tahab.

Enne kui me neid eesmärke täitma hakkame, peame aga püsivalt üle kogu maailma levinud majanduskrahhist paar asja kõrva taha panema. Euroopa riikide majandused on omavahel tihedalt seotud. Mitte ükski liikmesriik ei suuda üksinda ülemaailmsetele ohtudele vastu astuda. Koos tegutsedes oleme tugevamad ning seepärast vajame kriisist edukalt välja tulemiseks ja Euroopa 2020. aasta strateegia põhimõtete rakendamiseks tihedat koordineerimist kõikide Euroopa Liidu riikide majanduspoliitikate vahel. Vastasel juhul võime kogeda järgmist nn kadunud aastakümmet, majanduskasvu alalist peatumist ja massilist töötust.

Uue strateegia aluseks on väga ambitsioonikad ideed. Seoses sellega peame tegema kõik, mis meie võimuses, et see katse luua Euroopale teistsugust majandusstrateegiat ei jääks vaid soovunelmaks ja et sellega ei läheks samamoodi nagu Lissaboni strateegiaga, mis pidi muutma Euroopa Liidu 2010. aastaks üheks maailma dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandussüsteemiks, kuid millest sai silmapaistev läbikukkumine. Tänan teid!

ISTUNGI JUHATJA: Alejo VIDAL-QUADRAS
asepresident