Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2008/0028(COD)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0109/2010

Esitatud tekstid :

A7-0109/2010

Arutelud :

PV 15/06/2010 - 5
CRE 15/06/2010 - 5

Hääletused :

PV 16/06/2010 - 8.11
CRE 16/06/2010 - 8.11
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0222

Arutelud
Teisipäev, 15. juuni 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

5. Toidualase teabe esitamine tarbijatele (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel Renate Sommeri koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele (KOM(2008)0040 – C6-0052/2008 – 2008/0028(COD)) (A7-0109/2010).

 
  
MPphoto
 

  Renate Sommer, raportöör.(DE) Austatud juhataja, volinik, kolleegid! Ma tahaksin pikendada mulle eraldatud nelja minutit kuue minutini, sest see teema on nii mahukas, et vastasel juhul ei ole võimalik seda korralikult käsitleda.

Tarbijatel on õigus teada, mida toit sisaldab. Ainult siis, kui neil on olemas teave toidu koostise ja toiteväärtuse kohta, saavad nad teha teadliku ostuotsuse. Kuigi ühenduse õigus sisaldab palju määrusi ja direktiive toidu märgistamise kohta, on selles seni puudunud kõikehõlmav kohustusliku märgistamise süsteem. Toiduainetootjatel ja turustajatel on nüüdseks keeruline omada ülevaadet arvukatest kehtivatest õigusaktidest nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. See tingib õiguskindlusetust, konkurentsimoonutusi ja kaubanduspiiranguid siseturul. Kõnealuse määruse eelnõuga tahetakse kõik need probleemid lahendada, kehtestades kogu ELis kohaldatavad ühtsed toidu märgistamise eeskirjad. Eesmärgiks on parandada tarbijate teavitamist, tagada parem õiguslik reguleerimine ja ühtlustamine ning vähendada bürokraatiat.

Komisjoni eelnõu siiski ei täida neid nõudeid, sest selle aluseks on eeldused ja oletused tarbijate soovide ja vajaduste kohta, sellega kehtestatakse ebarealistlikud märgistusnõuded, näiteks 3 mm kirjasuurus, mis isegi ei taga teabe loetavust, ning soositakse suurettevõtteid VKEde arvelt, ehkki viimased moodustavad 80% toiduainesektori ettevõtetest. Seega läheb see määrus vastuollu väikeettevõtlusalgatusega „Small Business Act”. Määrus on vastuolus ka siseturu ühtlustamise eesmärgiga, kuna sellega kavatsetakse selgesõnaliselt lubada 27 täiendavat riiklikku märgistamissüsteemi. Niisiis on komisjoni teksti vaja põhjalikult muuta.

Seda me püüdsimegi teha. Teave peab olema loetav. Samas on kirjasuurus loetavuse tagamisel vaid üks paljudest teguritest. Me vajame eeskirju kirjatüübi, kirja paksuse, kontrastsuse jms kohta. Me vajame siduvaid suuniseid loetavuse kohta. Teave peab olema võrreldav ja seetõttu tuleb alati esitada teave 100 grammi või 100 milliliitrit kohta, ilma võimaluseta märkida üksnes toiteväärtus ühe portsjoni kohta. Oste tehes on inimestel võimalik siis kohe näha, milline on „kergeim“ jogurt – olenemata jogurtitopsi suurusest.

Teave peab olema arusaadav. On aeg lõpuks lahti saada kilodžaulidest, millest keegi aru ei saa. Me tahame taas keskenduda kilokaloritele; see on teave, millest tarbijad on huvitatud ja millest nad aru saavad. Märgitud portsjonite suurused peavad peegeldama tegelikkust, olema realistlikud ja tarbijatele arusaadavad ning võimalusel kõikjal ELis ühtsed. Teave ei tohi tarbijaid eksitada toodete koostise, päritolu ega tegeliku olemuse suhtes. Järeletehtud toiduainete, näiteks juustulaadsete toodete ja väikestest kokkupressitud tükkidest valmistatud töödeldud liha kohta tuleks vastav teave esitada pakendi esiküljel. Tarbijad peavad teadma, mida nad ostavad.

Samas, kui toodete esikülg on lisateabega ülekoormatud, loobuvad tarbijad märgistuse lugemisest. Seega teen ma ettepaneku, et esitada tuleb ainult toiteväärtus kilokalorites 100 grammi või 100 milliliitri kohta. Sel juhul tarbijad loevad märgistust – sest see huvitab neid. Minu arvates on see realistlik lahendus.

Ma leian ka, et me peaksime likvideerima toitaineliste põhijoonte esitamise. Loodetavasti õnnestub selle teabe esitamine lõpetada. See teave on ülearune, sest uue määruse kohaselt tuleb märgistusel nii või teisiti esitada teave toiteväärtuse kohta. Nn toitaineliste põhijoontega diskrimineeritakse põhitoiduaineid, ning soola, suhkru ja rasva piirväärtused on täiesti meelevaldsed – need on komisjoni ametnike poolt välja mõeldud ja neil puudub igasugune teaduslik alus.

Toiduainete toiteväärtuse ja tervisealaste omaduste kohta teabe esitamist käsitleva määruse tegelik eesmärk on anda tõest tervisealast teavet ning selleks ei ole meil vaja üksikute toiduainete täiendavat hindamist ega nende liigitamist headeks ja halbadeks. Kõige määravamad on lõpuks toitumisharjumused ja elustiil. Me peaksime endilt küsima, miks teevad suured toidukontsernid nii aktiivselt lobitööd nn toitaineliste põhijoonte nimel. See on asi, mida meil tuleks tõesti uurida.

Nn valgusfoori-süsteemil, mida siin on välja pakutud, on samasugused puudused nagu toitainelistel põhijoontel. See sunnib meid jällegi liigitama tooteid headeks ja halbadeks, mis ei ole õige. Värvide piirväärtused on meelevaldsed ja värvikategooriad on liiga laiad. Värvidega märgistamisega diskrimineeritaks põhitoiduaineid ning soositaks järeletehtud toiduaineid ja kunstlike koostisosadega tooteid – s.t neid, mis sisaldavad suhkru asemel magusainet ja soola asemel maitsetugevdajaid. See ei saa kindlasti olla tarbijate huvides.

GDA mudelil – toiduainetööstuse märgistamismudelil – on ilmseid puudusi. See on arusaamatu, kuna sisaldab liiga palju numbreid. See on eksitav, kuna kirjeldab vaid 40-aastase naise päevast vajadust ega esita näiteks tarbitava suhkru soovitatavat päevast kogust. VKEdel on GDA mudelit keeruline rakendada. See annaks jällegi konkurentsieelise suurettevõtetele. See on järjekordne mõjuv põhjus, miks GDA märgistust ei tohiks kohustuslikuks muuta.

Me peame kaitsma ka oma traditsioonilise toidu tootmist. Ainult nii saame tagada ELis piirkondlike eritoodete jätkuva olemasolu ja meie toidu mitmekesisuse, mida me nii oluliseks peame. Seetõttu tuleb pakendamata tooted kõnealuse määruse kohaldamisalast võimalikult suures ulatuses välja jätta, sest just traditsioonilised tooted on need, mida ei ole standarditud. Vastavad tootjad võivad sellegipoolest esitada teabe allergeenide kohta, näiteks müümise ajal suuliselt.

Paar sõna veel päritoluriigi märkimise kohta. Küsimus on, kas tarbijad tõepoolest tahavad teada, kust on pärit kõik toidu koostisosad, või on siin tegelikult tegemist protektsionistlike eesmärkidega. Mina tahaksin kõigepealt teada, kas see on üldse teostatav. Seetõttu teen ma ettepaneku viia läbi mõju hindamine.

Lõpuks tuleb märkida, et toiduainete märgistus ei saa kunagi olla õige toitumise käsiraamat. Me vajame teabekampaaniaid ning me peame harima liikmesriikide elanikke tasakaalustatud toitumise ja tervislike eluviiside vallas.

Seadusandja ülesanne ei ole oma peremehele – antud juhul kodanikule – lapsehoidjaks olla. Seadusandja peab pakkuma abi, kuid meie kodanikud vastutavad ise enda eest ja meie asi pole seda vastutust üle võtta. Lõpetuseks tahaksin avaldada tänu kõigile asjaosalistele, variraportööridele, isegi kui nad ei olnud alati kompromissialdis, kõikidele, kes mind toetasid, eriti minu...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

 
  
MPphoto
 

  John Dalli, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Nagu ma olen öelnud ka varem, on meie eesmärk tagada, et tarbijad teaksid, mida nad ostavad ja mida nad söövad. Nii on neil lihtsam valida omaenda ja oma perekonna vajadustele, soovidele ja eesmärkidele vastavat toitu. Kodanikel – tarbijatel – on õigus saada tõepärast teavet. Ma paluksin austatud parlamendiliikmetel seda asjaolu kogu arutelu vältel meeles pidada.

Enne kui ma lähen ettepaneku sisu juurde, tahaksin raporti koostamise eest tänada raportööri, Renate Sommerit, ja ka variraportööre. Ehkki ma mõistan enamikku raportööri väiteid, ei saa ma öelda, et ma olen nende kõigiga nõus. Ma märgiksin ära ka teiste parlamendikomisjonide – siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni – panuse.

Lubage mul lühidalt käsitleda muudatusettepanekute tähtsamaid teemasid.

Päritolu kohustusliku märkimise küsimus on väga tähtis ja nõuab hoolikat hindamist. Tõepoolest, mõnede toiduainete puhul on korduvalt nõutud selle teabe kohustuslikku esitamist. Komisjon võiks osaliselt nõustuda muudatusettepanekuga, mis puudutab päritolu kohustusliku märkimise juhtude ringi laiendamist. Päritolu märkimine esmaste toiduainete puhul, mida ei ole olulisel määral töödeldud ja mida peetakse üldiselt ühest koostisosast koosnevateks toodeteks, võiks olla pragmaatiline lahendus. Arvestades aga selle küsimuse keerukust, peaksid kohustusliku märgistamise kohaldamisele eelnema delegeeritud meetmed ja mõju hindamine.

Loetavus on oluline küsimus ning tarbijate kaebuste üks peamisi teemasid. Selles küsimuses näitame ennekõike, et seame tarbijad oma arutelus esikohale, ja ma loodan, et austatud parlamendiliikmed toetavad tähemärgi minimaalse suuruse mõtet. Seetõttu on kahetsusväärne, et esitatud muudatusettepanekutega seatakse kahtluse alla mõõdetavad kriteeriumid kui jõustamise üks alus.

Ma jagan lugupeetud parlamendiliikmete muret järeletehtud toiduainete pärast. Seetõttu on mul hea meel, et Euroopa Parlament on esitanud muudatusettepaneku sätte kohta, millega selline eksitav tegevus otseselt keelataks. Kuid selliste toodete määratluse ja konkreetse nimetuse juurutamine tekitaks õiguslikke probleeme, mistõttu meil tuleb leida sellised nimetused, mis annavad tarbijale õiget ja ühetähenduslikku teavet. Mulle teeb heameelt ka laialdane toetus toitumisalase teabe kohustuslikule esitamisele pakendi esiküljel ja liikmesriikide vabatahtlikele süsteemidele.

Põhimõte, et tarbijad peaksid teadma, mida nad söövad, ei peaks kehtima mitte ainult pakendatud toidu puhul, vaid ka pakendamata toidu puhul ja väljas süües. Seetõttu ei poolda ma muudatusettepanekuid, millega piirataks määruse eelnõu kohaldamisala. Sellele vaatamata olen ma valmis muutma pakendamata toitu käsitlevat teksti, nii et kohustuslikus korras tuleks esitada vaid teave allergeenide kohta ning liikmesriigid võiksid otsustada täiendavate kohustuslike nõuete üle sellise toidu puhul.

Mis puudutab nano-koostisainete kohustusliku märkimise ettepanekut, siis mul on hea meel selle ettepanekuga põhimõtteliselt nõustuda; samas tuleks välja töötada sobiv määratlus.

Lõpetuseks lubage mul toitaineliste põhijoonte küsimuses öelda, et ma ei saa nõustuda muudatusettepanekutega artikli 4 kustutamise või kavandatud viisil muutmise kohta, sest see kahjustaks kehtivat toidualaseid väiteid käsitlevat määrust. Me kõik teame, et paljud väited eksitavad tarbijaid; mõned seetõttu, et nad ei ole põhjendatud; teised seetõttu, et nad ei anna täielikku pilti kõnealusest toidust, tuues esile vaid positiivsed omadused. Samuti tuleb märkida, et need väited esitatakse tootjate ainualgatusel eesmärgiga müüa rohkem tooteid. Meie ei suru toitaineliste põhijoonte esitamist kellelegi peale. Me nõuame toitaineliste põhijoonte esitamist sel juhul, kui tootjad otsustavad turustada oma tooteid väidete kaudu, et tarbijatele oleks kättesaadav tasakaalustatud teave toidu kohta.

Toitaineliste põhijoonte kehtestamine ei keela ega piira mingil moel toiduaineid, mida toidutootjad võivad toota. Toidutootjad võivad edaspidigi toota seda, mida iganes tahavad. Küll aga oleks meie tarbijate ja kodanike suhtes ebaõiglane, kui me lubaksime esitada eksitavaid väiteid. Minu jaoks on küsimus meie kodanikele ausa ja täieliku teabe andmises toodete kohta, mida nad tarbivad. Ärgem unustagem, et väiteid käsitlev määrus võeti vastu pärast põhjalikke arutelusid institutsioonide vahel. Määruse kesksed põhimõtted jäävad kehtima ja on jätkuvalt asjakohased. Sellele vaatamata suhtun ma toitaineliste põhijoonte küsimusse avatult ja ma olen valmis kaaluma teatavaid erandeid, kui need on seotud traditsiooniliste toodete ja põhisaadustega, millel on toitumises tähtis roll.

Seega palun ma teil toetada komisjoni jõupingutusi, et meil oleks sobiv alus, kaitsmaks tarbijaid ja edendamaks uuendustegevust toiduainesektoris.

Tänan teid tähelepanu eest. Ootan nüüd huvitavat arutelu ja kuulan ära teie seisukohad.

 
  
MPphoto
 

  Christel Schaldemose, siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni arvamuse koostaja.(DA) Austatud juhataja! Siseturu- ja tarbijakaitsekomisjon on koostanud arvamuse Renate Sommeri raporti kohta, mis käsitleb toidu märgistamist. Meie komisjon lähtus oma töös põhimõttest, et tarbijatele peavad olema tagatud korralikud vahendid tervislike ja õigete toidualaste valikute tegemiseks. Seetõttu on meie komisjoni liikmed ühel meelel selles, et toiduainete märgistuse kasutamine tarbijate eksitamiseks on täiesti vastuvõetamatu. Me oleme ühel meelel ka selles, et tarbijad peavad hea märgistuse kaudu saama selget teavet. Loomulikult oleme nõus ka sellega, et eeskirjad peaksid võimaldama siseturul toimida nii hästi kui võimalik. Niisiis, me oleme aluspõhimõtete osas ühel nõul. Samas üksikasjades – küsimuses, kuidas seda kõike teha, – ei valitsenud meie komisjonis kuigi suur üksmeel. Sarnaseid erimeelsusi võis täheldada ka keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis. See näitab, kui keerulise küsimusega on tegemist. Seega peaksin ma tegelikult kõigepealt paluma raportööril meeles pidada, et toidualane teave peaks eelkõige olema vahend tarbija jaoks ja mitte turundusmeetod ettevõtete jaoks.

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella, põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamuse koostaja.(FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja kolleegid! Ma olen praegu siin teie ees seistes üsna vihane, sest ma kavatsen keskenduda muudatusettepanekule 101, mis käsitleb päritoluriiki või lähtekohta.

Minu fraktsiooni nimel tehti osade kaupa hääletatav muudatusettepanek, mille eesmärk on neil kahel mõistel selget vahet teha, sest need ei tähenda sama asja. Lühidalt: päritoluriik on riik, kus toiduainet viimati töödeldi, kuid lähtekoht on selgelt tooraine, eriti puu- ja köögivilja päritolukoht. Volinik Dalli viitas samuti sellele erinevusele.

Iseäranis kahetsusväärne on asjaolu, et Euroopa Parlamendi teenistused lükkasid selle muudatusettepaneku tagasi ega suuda mulle selgitada, milline kodukorra artikkel lubab neil seda teha. Mulle öeldi koguni, et selle aluseks on tava. Olukord on niisiis väga tõsine, sest see otsus – mis minu arvates on meelevaldne – mõjutab ilmselgelt otsuse sisu.

Lugupeetud juhataja! Ma palun teil teenistustega minu nimel rääkida, et see meelevaldne otsus tühistada ja tagada, et teenistused vaataksid oma otsuse 24 tunni jooksul läbi ja võtaksid selle põhjendatud muudatusettepaneku vastu.

 
  
MPphoto
 

  Peter Liese, fraktsiooni PPE nimel.(DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja kolleegid! Ma sooviksin kõigepealt avaldada siirast tänu raportöör Sommerile tema visa ja pühendunud töö eest. Talle on osaks saanud mõningast põhjendamatut kriitikat, mida ta pole ära teeninud.

See kriitika varjutab ka fakti, et on palju küsimusi, milles me oleme ühel meelel. Me kõik tahame järeletehtud toiduainete paremat märgistamist. Juustu tehakse piimast ja kui see sisaldab midagi muud, siis tuleb teave imitatsiooni kohta esitada pakendi esiküljel. Me tahame ka siduvat toiteväärtuse märgistust. Seda meil veel ei ole. See on midagi, mida me kõik tahame. Me tahame ka, et teave esitataks tarbijatele arusaadavat ühikut kasutades.

Ma räägiksin sellega seoses ühe anekdoodi, mis ringleb meil Saksamaal – ja võib-olla ka mõnes teises riigis: „Kuidas nimetatakse neid väikeseid loomakesi, kes kapis teie riideid kitsamaks õmblevad? Kalorid.” Euroopas ei räägiks keegi seda nalja, kasutades kilodžaule. Kilodžaul ei ole ühikuna kasutusse läinud. See ajab inimesed segadusse ja seega ei peaks me seda kohustusliku teabe hulka arvama. Kalor on ühik, mida teadlikud inimesed oma arvutustes kasutavad. Seega on üksmeel olemas paljudes küsimustes. Kuid on ka erimeelsusi, näiteks toitaineliste põhijoonte küsimuses. Meie fraktsioon soovib nende kaotamist või siis vähemalt täpsustust, et erandiks on põhitoiduained.

Tuliseid arutelusid on peetud leivas, prantsuse juustus ja muudes sarnastes toiduainetes sisalduva soola üle. Ma tahaksin tänada volinik Dallit ja president Barrosot, kes püüdsid seda teemat selgitada. Kolleegiumi otsust siiski ei ole ja seega on vaja see asi lõplikult selgeks teha. Ma palun teil toetada Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni esitatud selleteemalisi muudatusettepanekuid.

 
  
MPphoto
 

  Glenis Willmott, fraktsiooni S&D nimel. – Lugupeetud juhataja! See ettepanek on väga vaieldav ja äärmiselt keerukas. Meie fraktsiooni variraportöörina pidasin ma kõige olulisemaks esitada järgmised küsimused: millist teavet tarbijad oma perele toitu ostes soovivad ja kuidas me saame seda teavet neile anda?

Meie mandrit ootab ees seninägematu ulatusega rasvumisepideemia. Me sööme liiga palju rasva, suhkrut ja soola ning see tekitab südamehaigusi, diabeeti, suurenenud vähi-, insuldi-, maksahaiguste ja isegi depressiooniriski. Kui me lihtsalt tagame, et tarbijad võiksid hõlpsalt kindlaks teha oma toidu toiteväärtuse, siis see ei ole muidugi mingi imerohi, kuid see võimaldab tarbijatel toitu teadlikumalt osta, võrrelda tooteid ja teha hetkega kindlaks kõige tervislikum valik, omades niiviisi kontrolli selle üle, mida nad söövad.

Mina teen ettepaneku kasutada värvikoodide süsteemi – mitte selleks, et anda hinnang tootele tervikuna, vaid selleks, et anda tarbijatele teada, kas toode, mille nad ostavad, on väikese, keskmise või suure soola-, rasva- ja suhkrusisaldusega. Seda süsteemi kohaldataks üksnes keerukate töödeldud toiduainete, näiteks valmistoitude, hommikuhelveste ja kõigi tööstuslikult toodetud nn mugavustoodete puhul, mille toiteväärtust – mis sageli on väike – tarbijad ei tea või mille toiteväärtusest nad on valesti informeeritud.

Lubage mul rõhutada, et seda süsteemi ei kohaldataks saksa leiva puhul. Seda ei kohaldataks või, juustu, õunamahla ega isegi mitte alkoholi puhul. Ma olen kõikidele parlamendiliikmetele saatnud e-kirja üksikasjalikuma teabega. Enne kui te teete oma otsuse, lugege see palun läbi, et te teaksite täpselt, mille kohta ettepanek tehakse; ärge kuulake eksitavaid jutte, mis tulenevad ettevõtete lobitööst, ega ebaõigeid argumente Euroopa Parlamendi teatud osadest.

Samuti tahaksin ma kutsuda kolleege üles toetama päritoluriigi kohustusliku märkimise nõuet. On selge, et tarbijad pööravad üha rohkem tähelepanu toidu päritolule ja nad tahavad ausat toidumärgistust. Muidugi ei ole see kõikidel juhtudel võimalik. Kuid üksiktoodete puhul on selge, et tarbijatele tuleb teatavaks teha nende toodete põllumajanduslik päritolu, ja see on täiesti võimalik. Juba praegu kehtib see nõue veiseliha, kala ning värskete puu- ja köögiviljade puhul. Töödeldud toodete koostisosade puhul on asi muidugi keerulisem ja seetõttu ongi ettepanek tehtud töödeldud toitudes sisalduva liha, linnuliha ja kala kohta.

Lõpetuseks: me räägime Euroopa Parlamendis sageli tarbijate valikuvõimaluste ja ennetamise tähtsusest rahvatervise kontekstis. Nüüd on meil võimalus tõestada, et me mõtleme seda tõsiselt. Kolleegid, teod räägivad valjemini kui sõnad. Palun toetage minu ettepanekuid.

 
  
MPphoto
 

  Gerben-Jan Gerbrandy, fraktsiooni ALDE nimel.(NL) Austatud juhataja! Ma sooviksin tänada volinikku tänase arutelu algul tehtud avalduse eest ja Renate Sommerit raportöörina tehtud töö eest. Olles nüüd peaaegu aasta olnud Euroopa Parlamendi liige, on mul jäänud mulje, et me usume, nagu suudaksime muuta miljonite eurooplaste käitumist imelihtsalt, ühe õigusakti abil.

Sama veendumus ilmneb ka kõnealuse määruse puhul. Me peame siiski mõistma, et miski pole raskem, kui muuta inimeste käitumist, eriti kui neid on 500 miljonit. Seega on meie võimalused mõjutada käitumist märgistamise kaudu piiratud. See ei tähenda, et ma pean seda määrust täiesti kasutuks – kaugel sellest –, kuid me peame selle õigusakti mõjusse realistlikult suhtuma.

Me peame mõistma, et tarbijatel on õigus saada teavet. Lisaks, milline ka ei oleks selle arutelu tulemus, saavad tarbijad palju rohkem teavet pärast teistkordset lugemist. Teisalt tuleb meil pikemas plaanis investeerida rohkem haridusse ja inimeste õpetamisse tervislike eluviiside vallas.

Teiseks, Euroopa Parlamendi arutelu puudutab kõnealuse õigusakti põhimõttelisi eesmärke. Kas me sunnime inimesi tegema tervislikke valikuid toiduainete vahel või anname neile võimaluse ise otsustada, millist toitu valida? Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon on veendunud, et inimestele tuleb anda teavet ja et nad on suutelised ise oma valikuid tegema.

Lõpetuseks: me peame tagama, et inimestele pakutava teabe hulk oleks paras – liiga palju või liiga vähe teavet ei anna kunagi tulemusi. Minu arvates oleme põhimõtteliselt õigel teel. Me peame uskuma, et inimesed, kes oskavad meie poolt hääletada, on piisavalt targad, et valida kauplustes õiget toitu, kui neid varustada asjakohase teabega.

 
  
MPphoto
 

  Carl Schlyter, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(SV) Lugupeetud juhataja! Tarbijate võimu aluseks on neile antav teave. Kui me ei sunni ettevõtjaid andma tõepärast teavet, siis tarbijad seda teavet ei saa ja kogu siseturg variseb kokku. Meie ei saa tsentraliseeritud korras otsustada, milline teave on konkreetse tarbija jaoks oluline. Tarbijatel on erinevad nõudmised ja me peame püüdma täita võimalikult paljusid neist.

On oht, et me mängime trumbid ettevõtete kätte, kui me ei taha hoiatada tarbijaid kõrge kalorsuse, suure soola-, rasva- jms sisalduse eest. Toitainete sisalduse esitamiseks värvikoodide süsteemi kasutamine pole mingil moel veidram kui tarbijate hoiatamine palju kütust tarbiva auto või palju energiat tarbiva külmkapi ostmisel.

Me ei tohi päritolumärgistuse nõude kehtestamist uuringutega edasi lükata; see nõue tuleb kohe rakendada. Loomad ja loomade heaolu eest seisvad inimesed ei saa oodata, kuni esitatakse teave selle kohta, kas elusloomi on veetud kaugel asuvatesse tapamajadesse või mitte.

Ka ei tohi me soosida alkoholitootjaid. Alkoholitootjad nõuavad pidevalt, et neid koheldaks samamoodi nagu tavalisi toidutootjaid, ent nüüd, kui me tahame toidusektorit reguleerida, tahavad nad kõrvale jääda. See on häbiväärne. Paljud tarbijad ei tea, et alkohol on kõrge kalorsusega ja et näiteks klaas valget veini sisaldab kaks korda rohkem kaloreid kui sarnane kogus karastusjooki.

Mis puudutab toitainelisi põhijooni, siis minu seisukoht on raportöör Sommeri omast kardinaalselt erinev. Toitaineliste põhijoonte esitamine vähendab ettevõtjate võimalusi kirjeldada tooteid kasulikuna, kui nad seda ei ole. Selles süsteemis määratletakse piirangud ja vähendatakse tõele mittevastavate turundusväidete esitamise võimalusi. Ma olen komisjoniga selles küsimuses täiesti eri meelt.

Lõpetuseks tahaksin mainida paari vähemtähtsat küsimust. Me ütlesime trombiinile „ei” juba ammu. Turul on teisigi sarnaseid tooteid ning ma olen koos Renate Sommeriga esitanud muudatusettepanekud, mille eesmärk on anda selliste toodete täpne kirjeldus. Ma loodan, et need ettepanekud pälvivad toetust. Turul müüakse vorste, mis sisaldavad suurtes kogustes sidekude ja rasva, ent mida sellegipoolest nimetatakse lihaks. Meil on nüüd võimalus seda olukorda parandada. Mis puudutab munatooteid ja teisi loomseid saadusi, siis me võiksime neid märgistada vastavalt praegu juba munade puhul kehtivale süsteemile, s.t süsteemile, mis näitab, millistes tingimustes loomad on kasvanud. See oleks samm õiges suunas.

 
  
MPphoto
 

  Struan Stevenson, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Üks kõige vaieldavamaid küsimusi on selles arutelus olnud päritoluriigi märkimine. Mina olen veendunud, et tarbijatel on õigus teada ostetava toidu päritolu ning liha puhul eelkõige seda, kas see on toodetud rangeid heaolunorme järgides ja ega loomi pole veetud väga kaugel asuvatesse tapamajadesse. Töödeldud toitudes kasutatud tooraine päritolu kindlakstegemine on aga paratamatult keeruline, sest koostisainete valikul lähtutakse hinnast, kvaliteedist ja kättesaadavusest ning ühes ja samas lihatöötlemisettevõttes võib kasutatavate koostisainete päritolu olla iga päev ja isegi iga tund erinev.

Märgistuse pidev muutmine tooks kaasa suuremad kulud ja suurendaks paratamatult ka pakendijäätmete hulka. Need lisakulud kajastuksid tarbijatele pakutavate toodete hinnas. Seetõttu leian, et kohustusliku märgistamise eeskirjade rakendatavuse kindlakstegemiseks tuleb kõigepealt läbi viia mõju hindamine, ja mul on hea meel, et volinik Dalli toetab seda mõtet.

Meie arutelu keskendub toidutoormele või toidu koostisosadele, ent ei hõlma lõpptoodete päritolu. See on eriti tähtis teatud toodete, näiteks viski puhul. Endiselt on võimalik esitleda sellistest riikidest nagu India, Hiina ja Jaapan pärinevat madala kvaliteediga viskit tõelise viskina, lisades märgistusele pilte, kujutisi või nimesid, mis assotsieeruvad traditsiooniliste viskit tootvate ELi liikmesriikidega, et suurendada konkurentsieelist ja tarbijat eksitada. Me peame seda vältima ja seepärast kutsun ma teid üles toetama muudatusettepanekut 254.

 
  
MPphoto
 

  Kartika Tamara Liotard, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (NL) Jällegi on küsimus selles, kas Euroopa valib toiduainetööstuse või tarbija. Homme teete valiku: kas te toetate toidumärgistuse värvkoodide selget süsteemi või usaldate ettevõtteid? Poliitiline valik on minu arvates väga lihtne. Kui te tahate kaitsta ärihuve, siis toetate toiduainetööstuse mõtteid. Kui te tahate teada anda, et aitasite kaasa suure, keskmise ja väikese suhkru-, soola või rasvasisaldusega toodete märgistamisele, siis hääletate värvisüsteemi poolt.

60% teie valijatest on ülekaalulised; 25% meie lastest on ülekaalulised. 25% inimestest on raskusi lugemisel. Miks arvatakse, et värvikoode sobib kasutada näiteks eluasemete, autode või elektrooniliste kaupade energiamärgistusel, kuid toiduainete puhul ilmutatakse üleolevat suhtumist? Toitumiseksperdid ja tarbijaorganisatsioonid soovitavad kasutada lihtsat värvikoodide süsteemi, et muuta toiduainete märgistus arusaadavaks ja hõlbustada inimeste jaoks valikute tegemist. Ka mina toetan seda.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: GIANNI PITTELLA
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Giancarlo Scottà, fraktsiooni EFD nimel. (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Meil palutakse hääletada tarbijatele antavat teavet käsitlevat raportit, kuid kas me oleme endalt tegelikult küsinud, mida tarbijad tahavad? Kas nendes kaalutlustes on kokku lepitud Euroopa Parlamendis, suletud uste taga, või peegeldavad need tarbijate huve?

Viimane uuring, millest komisjon on teatanud, ei pruugi kajastada tarbijate seas viimastel aastatel kasvanud teadlikkust toiduvalikute vallas. Mitte üksnes päritolu, vaid ka koostisosad ja muud omadused on otsustusprotsessis omandamas olulist kaalu. Kas me mõistame, et otsused, mille me täna teeme, mõjutavad homseid oste? Kas mitte tarbijad ei peaks olema need, kes määravad turul toimuva? Miks mitte püüda mõista, mida tarbijad tegelikult tahavad, viies läbi uue uuringu või olles pidevas otsedialoogis tarbijatega?

Me peame esindama tarbijaid nii hästi kui võimalik. Me oleme siin sellepärast ja kohtumistelt, millel ma olen osalenud, olen ma teada saanud, et tarbijad soovivad olla rohkem kaasatud. Nad ei taha, et ostuprotsess muudetaks keeruliseks märgistusele mõttetu teabe lisamisega, kuid nad ei taha ka liialt lihtsustatud, eksitavaid valikuid nagu valgusfoorisüsteem, mille puhul tekib oht, et esitatakse asjakohatut teavet, mis ei ole teadliku valiku tegemiseks vajalik ega vasta tarbijate vajadustele. Me ei peaks tarbijatesse isalikult suhtuma, vaid olema dialoogiks avatud.

 
  
MPphoto
 

  Csanád Szegedi (NI). (HU) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Jobbik leiab, et asjakohase teabe andmine tarbijatele on eluliselt tähtis. Me toetame päritolukoha kohustuslikku märkimist ja leiame, et lisaks tootjatele peaks saama panna ka turustajaid vastutama eeskirjade rikkumise eest. Lisaks arvandmetele, mida sageli on keeruline tõlgendada, tuleks meie arvates kasutusele võtta ühtsed värvikoodid, mis eristavad tervislikku toitu ebatervislikust. Kuid sellest ei piisa, et tervislik toit kanda kinnitaks. Tuleb välja öelda, et rahvusvahelised kontsernid vastutavad kõikjal Euroopas kehva kvaliteediga toodete levitamise eest, mida nemad nimetavad toiduaineteks.

Tuleb välja öelda, et Cora, Tesco, Auchan, Metro jms vastutavad Ungari turu prahiga üleujutamise eest, mida nemad nimetavad toiduks. Miks ometi on Ungari turul vaja Hiina küüslauku, Hiina virsikuid, Brasiilia külmutatud kana ja Slovakkia kantserogeenset imikutoitu? Jobbik on veendunud, et toetada tuleks väikemaaomanikke ja mahetootjaid, mitte rahvusvahelisi kontserne. See oleks lahendus, mis tagab tervislike toiduainete olemasolu turul.

 
  
MPphoto
 

  Pilar Ayuso (PPE)(ES) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja kolleegid! Kõnealune määrus on tarbijate ja põllumajandusliku toidutööstuse jaoks väga tähtis, sest pole sugugi lihtne saavutada tasakaalustatud märgistamist, mis sisaldab kõiki olulisi andmeid, kuid mitte nii palju andmeid, et märgistus muutuks keeruliseks.

Tegemist on suurepärase raportiga ning raportöör väärib tunnustust. Ma nõustun raportööriga peamistes küsimustes, mis puudutavad toitumisalast teavet ja toitaineliste põhijoonte vastuolulist teemat, eriti kui me mõtleme sellele, et komisjon ei täitnud nende põhijoonte ja nende kasutamise tingimuste kehtestamise kohustust enne 19. jaanuari, nagu on sätestatud määruses (EÜ) nr 1924/2006.

Mulle teeb muret võimalus, et samaaegselt hakkavad kehtima ka siseriiklikud märgistamisnormid: see on vastuolus õigusakti eesmärgiga, milleks on ühtlustamine ja tõeliselt ühtse turu toimimise võimalikult paljude takistamise eemaldamine.

Mis puudutab päritoluriigi märkimist, siis kehtivate õigusaktide kohaselt tuleb päritoluriik märkida juhul, kui selle teabe esitamata jätmine võib tarbijat eksitada. On ka säte, mille kohaselt alati saab kasutada vabatahtlikku märgistust. Lisanõuded võivad tähendada ettevõtetele rahalisi kulusid ja halduskulusid, andmata tarbijale olulist ja selget kasu.

Eri keelte kasutamise osas pean ma ütlema, et komisjoni ettepanek on kooskõlas kehtiva direktiiviga, mis on hästi toiminud ja mis ei ole mingeid probleeme tekitanud. Selleteemalise arutelu taasavamine võib olla ohtlik ja tarbetu ning tekitada probleeme seoses toodete liikumisega.

 
  
MPphoto
 

  Nessa Childers (S&D). – Lugupeetud juhataja! Üle 60% Iiri täiskasvanutest on ülekaalulised või rasvunud ning samasuguseid andmeid võib leida kõikjal Euroopas. Kõnealune määrus aitab meil lahendada mitte üksnes rasvumisprobleemi, vaid ka muid terviseprobleeme nagu diabeet, insult ja südamehaigused. Kahjuks on praegu kasutatav ja toiduainetööstuses välja töötatud GDA-märgistuse süsteem keerukas, väidetavalt eksitav ja üldiselt valesti mõistetud.

Toiduainete märgistamise valgusfoorisüsteem on lihtne, üldarusaadav ja läbipaistev ning seda toetavad tervishoiuringkonnad ja tarbijarühmad. Paljud terviseteadlikud toidutootjad on selle juba vabatahtlikult ja edukalt kasutusele võtnud. Ma leian, et ka alkoholitootjad peaksid oma toodetel sarnasel moel esitama teabe toodete kalorsuse ja suhkrusisalduse kohta. Keegi pole veel välja pakkunud ühtki head põhjust alkoholile erandi tegemiseks.

Me kõik teame, et sellele õigusaktile on toiduainetööstuse poolt avaldatud tohutut survet. Kutsun kolleege üles sellele survele vastu seisma, mõtlema eelkõige tervisele ning hääletama homme värvikoodide ja alkoholi märgistamise poolt.

 
  
MPphoto
 

  Corinne Lepage (ALDE). (FR) Austatud juhataja! Ma keskendun oma sõnavõtus värvikoodidele. Meile räägitakse, et värvikoodid on keerulised. See väide ei vasta tõele; värvikoodid teevad asjad lihtsamaks. Meile räägitakse, et värvikoodid tähendavad keelustamist. Värvikoodid ei tähenda keelustamist vaid on teavitamise üks vorme. Meile räägitakse, et selle süsteemi puhul koheldakse tarbijaid nagu lapsi, kuid sellisel juhul tuleks ka öelda, miks tarbijate ühendused tegelikult neid värvikoode soovivad.

Me peame rääkima ausalt ning loobuma kogu sellest silmakirjalikkusest ja teesklusest. Meil on tegelikult valida, kas kaitsta rahvatervist ja tarbijat või anda järele lobistide nõudmistele, mis on pealegi väga lühiajalised, sest ilma selle märgistuseta omavad need vaid väga lühikest aega tähtsust.

Minu – meie – arvates peaks valik olema ilmselge. On täiesti selge, et me pooldame tarbijatele teabe andmist. Tegemist on teabega, mida nõuavad ka Euroopa sotsiaalkindlustus- ja tervishoiuasutused, sest selle abil on võimalik võidelda rasvumise ja mitmete haigustega.

Nii et ärgem andkem alla! Me peame teadvustama endale, miks me siin oleme ja milleks meid siia valiti. Me oleme siin selleks, et kaitsta oma kaaskodanikke.

 
  
MPphoto
 

  Satu Hassi (Verts/ALE). (FI) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kui me oleme see, mida sööme, siis muutume ajapikku toiduainetööstuse toodeteks. See seostub asjaoluga, et üha enam inimesi on ülekaalulised ning aina tavalisemaks muutuvad ka ülekaalulisusega kaasnevad 2. tüüpi diabeet ja südame-veresoonkonna haigused.

Toiduainete pakendid peavad andma selget ja tõepärast teavet toidu koostise kohta. Kõige selgemat teavet toidu üldiste tervist edendavate omaduste oleks võimalik anda valgusfoorisüsteemi abil, mida ka laps hetkega mõistab. Kui me ei saavuta seda ELi tasandil, siis peaks see vähemalt liikmesriikide tasandil lubatud olema.

Samuti tahaksin juhtida tähelepanu transrasvhapete küsimusele. Parlamendikomisjon toetas tööstuslike transrasvhapete märkimise nõuet ja ma loodan, et kogu Euroopa Parlament järgib seda eeskuju. Parlamendikomisjon tellis kokkuvõtte uuringutest, milles käsitleti transrasvhapete mõju tervisele. Selle kokkuvõtte kohaselt on transrasvhapete kahjuliku mõju kohta nii palju tõendeid, et kõige ilmsem lahendus oleks tööstuslikud transrasvhapped keelustada, nagu seda tehti Taanis. Vähemalt peaksid nad olema märgitud pakendile, et me teaksime, mida me näiteks küpsiseid, šokolaadi, kartulikrõpse või jäätist ostes tegelikult ostame.

 
  
MPphoto
 

  James Nicholson (ECR). – Lugupeetud juhataja! Ma tahaksin kõigepealt väljendada heameelt selle raporti üle ja tunnustada raportööri. Ta on selle kallal mõnda aega töötanud ja kahtlemata näidanud ennast väga võimeka raportöörina.

Lubage mul üks asi väga selgelt välja öelda. Ma pooldan täielikult päritolumärgistust, kuid minu arvates peab olema väga selge, mida me päritolumärgistuse all mõtleme. Me peame ennekõike tagama, et inimesed – tarbijad – saaksid aru, kust toodang pärineb. Seejärel peab tarbija ka väga selgelt mõistma, kuidas see toit valmistati või kuidas ta sattus sinna, kus ta on. Ma olen raportööriga selles küsimuses ühte meelt ja arvan, et meil on oht liikuda liiga kiiresti liiga kaugele.

See on protsess, esimene lugemine. Olgem ausad – me tuleme selle teema juurde veel korduvalt tagasi. Ma tahan, et me liiguksime edasi teatava ettevaatusega ja ajaksime asja õigesti. Ma ei taha, et me jõuaksime ülereguleerimisega Euroopas niikaugele, et me enam isegi Euroopas ei tea, kust me pärit oleme. Meil on suur oht reguleerida end turult välja. Me peame seda kõike kontrollima ja asjad korda tegema; ma olen täiesti selle poolt. Ma arvan, et me peaksime kasutama esimese ja järgmise lugemise vahelist aega mõju hindamise läbiviimiseks, et teha kindlaks reguleerimise kulud ja tagajärjed, sest seda on meil pikas plaanis vaja.

 
  
MPphoto
 

  Diane Dodds (NI). – Austatud juhataja! Arvatavasti ei vaidle keegi siin saalis vastu sellele, et tarbijad soovivad ja vajavad ohutut, jälgitavat ja tervislikku toitu, ning keegi ei saa väita, et puudub vajadus täpse ja ausa toidumärgistuse järele. Sellegipoolest peame olema ettevaatlikud, et mitte tekitada teabe üleküllust mis tahes märgistamissüsteemis. Kui arusaamatuid andmeid on liiga palju, jätavad tarbijad tähelepanuta olulise teabe ja pööravad tähelepanu teabele, millel puudub tegelik väärtus. Seega peaksid iga märgistamissüsteemi peamisteks kriteeriumideks olema lihtsus ja väärtuslik teave.

Nagu kolleegid, toetan ka mina päritoluriigi märkimise nõuet. Minu arvates on tähtis, et me teaksime, kust meie toit pärit on. Põllumajandus- ja kalandusettevõtted ning kogukonnad, mis on Euroopa Parlamendis esindatud, toodavad toiduaineid väga rangete tingimuste alusel, kuid näiteks 60% kalast, mida me sööme, on ELi imporditud ja enamikul juhtudel ei ole selle kala kasvatamisel järgitud sama rangeid keskkonna- ja järelevalvetingimusi. Me peame tagama, et meie süsteemid looksid võrdsed tegutsemisvõimalused meie kogukondadele ja ettevõtetele.

Põhja-Iirimaal on põllumajanduslik toiduainetööstus äärmiselt oluline. Ma palun teid veel kord mitte karistada toiduainetööstust tarbetu bürokraatiaga.

 
  
MPphoto
 

  Françoise Grossetête (PPE). (FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik ja kolleegid! Ma tahaksin tõsta esile kaks konkreetset küsimust. Esimene puudutab toitainelisi põhijooni. Ma olen nende ärakaotamise vastu ja tahaksin teile meenutada, et nende koostamise ainuke eesmärk oli määrata kindlaks, kas toiduainega seoses võib esitada tervisealast väidet või mitte. Eesmärk on tagada, et tarbijaid ei eksitataks tervisealaste väidetega, mis mõnikord esitatakse toiduainetel, mis on sageli väga suure rasva-, soola- ja suhkrusisaldusega. Seepärast on minu soovitus, et me peaksime tagasi lükkama toitaineliste põhijoonte kaotamise ettepaneku. Lubage lisada, et me kiitsime toitainelised põhijooned 2006. aastal heaks.

Samuti tahaksin juhtida teie tähelepanu riskile, mis kaasneb muudatusettepanekuga 205, millega nähakse ette rituaalselt tapetud loomadelt pärineva liha märgistamine. Oht seisneb teatud usuliste rühmituste häbimärgistamises, sest sedalaadi märgistamine tekitaks põhjendamatut umbusaldust teatud tarbijate seas. Lubage mul teile meenutada, et teatud liha, mis on täiesti sobiv tarbimiseks, müüakse tavaturul, sest usklikud ei saa seda religioossetel põhjustel tarbida. Pealegi on see liha pärit sertifitseeritud tapamajadest, mis täielikult vastavad tervishoiukriteeriumidele.

Majanduslikud tagajärjed oleksid seega üsna märkimisväärsed, paljude rituaalset tapmist kasutavate tapamajade püsimajäämine satuks ohtu, see aga omakorda võib ohustada väikeste kohalike põllumajandustootjate elatist. Ma leian, et meil on märgistamisel vaja korralikku annust tervet mõistust, et tarbijad saaksid õiget teavet. Veelgi olulisem on aga see, et minu arvates on ka värvikoodidel häbimärgistav mõju. Ma ei usu, et see oleks kõige õigem lahendus.

 
  
MPphoto
 

  Andres Perello Rodriguez (S&D). (ES) Austatud juhataja! Parlamendikomisjoni tuhat muudatusettepanekut täiskogu istungile on meie hea tahte parim tõestus. Kuid lisaks heale tahtele peab meil toidu märgistamisel olema praktilisust, kui me ei taha, et tulemus oleks soovitule vastupidine, s.t tarbijate segadusseajamine nende teavitamise asemel.

Me tahame hoiatada, mitte põhjendada. Me tahame teavitada, mida ja millistes kogustes võib süüa. Kas rasva, suhkru ja transrasvade märkimine on vajalik? Tõepoolest on. Kas kolesterooli mõjutavate toiduainete märgistamine – kõigi ainete märkimine, mis mõjutavad siin mainitud rasvumist ja inimeste tervist, – on vajalik? On küll. Kuid muud laadi teabe lisamine, ehkki see võib olla väga informatiivne, võib mõnede toiduainete puhul segadust tekitada: näiteks päritolukoht või – liha puhul – koht, kus loom sündis, kus ta on viibinud, kus teda kasvatati ja kus ta tapeti.

Meie ülesanne on olla praktilised ning teha kõik selleks, et see määrus tagaks ühtluse ja tarbijate teavitamise. Vastasel juhul tekitab see suuremat segadust ning parema tervise asemel on tulemuseks suurem peataolek.

Seetõttu teen ma ettepaneku valida mõnede toiduainete puhul valgusfoorivärvide asemel soovitatav päevane kogus, sest nii oleks väga selge, et kui sa sööd antud toodet teatud koguses või soovitatud kogusest kaks korda rohkem, siis lähed sa paksuks; järelikult tuleks seda süüa ainult üks portsjon. Mõned meist soovitavad muude koodide asemel kasutada maksimaalset päevast kogust, et tarbijaid mitte veelgi rohkem segadusse ajada.

 
  
MPphoto
 

  Chris Davies (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Mis võiks olla lihtsam tarbijatele teabe andmise eeskirjade sätestamisest? Ometi on eri riikides kasutatavad erinevad tõlgendused ja tavad ning konkureerivad ärihuvid muutnud selle väga keeruliseks.

Mina isiklikult hääletan valgusfoorivärvide, päritoluriigi märkimise ja alkohoolsete jookide kohta lisateabe andmise poolt, kuid varasem kogemus näitab, et sellegipoolest võib tekkida palju segadust. Volinik viitas oma avakõnes toitu puudutavaid tervisealaseid väiteid käsitlevale õigusaktile. Euroopa Parlamendi küsimusele antud vastuses, mille ma temalt äsja sain, ütleb ta, et ettevõtted on esitanud 44 000 taotlust tervisealaste väidete kohta. Euroopa Toiduohutusamet on täiesti ülekoormatud ja komisjon pole veel esitanud ühtki arvamust vastuseks neile taotlustele.

Komisjon rikub nüüd ise Euroopa Liidu õigust, nii et korralagedus on täielik. Ehk kasutab volinik oma lõppsõna selleks, et rääkida, kuidas me olukorra lahendame.

 
  
MPphoto
 

  Emma McClarkin (ECR). – Austatud juhataja! Põhimõte anda tarbijatele rohkem ja paremat toitumisalast teavet on selle raporti keskne teema ja kiiduväärt eesmärk. Kuid sel ajal, mil seda raportit Euroopa Parlamendis ette valmistati, osalesin ma valgustavates aruteludes sellistel teemadel nagu närimiskummipakendi märgistuse kirjasuurus, küsimus, kas kana on tegelikult liha, või kas šokolaad Twix moodustab ühe portsjoni või kaks. Me oleme unustanud, mis on tarbija jaoks oluline ja vajalik.

Valgusfoorivärvidega märgistamise süsteem lihtsustab liigselt toitainelisi põhijooni, mistõttu ka kõige elementaarsem informatsioon muutub ebamääraseks ja abstraktseks. See mõjutab otseselt tarbijate valikuvabadust ja avaldab ebaproportsionaalselt suurt negatiivset mõju põhitoiduainetele. Nii, nagu mõned kolleegid on kärmed hinnanguid andma, antakse ka valgusfoorisüsteemiga liiga arvustav hinnang toiduainetele ja toidu keerukale toitainelisele koostisele; toiduaine kohta toitumises ei saa taandada lihtsalt mingile värvile.

Tarbijad soovivad teada, kust nende toit pärineb, ja põhilist teavet selle kohta, mis toidus sisaldub – eriti teavet allergeenide kohta. See teave võimaldab neil teha parimaid valikuid toiduainete vahel. Mina usun, et nad on selleks piisavalt targad. Tarbijad ei taha, et neile dikteeritaks, millist toitu nad võivad ja millist ei tohi süüa.

 
  
MPphoto
 

  Bogusław Sonik (PPE). (PL) Toiduainete märgistamise ja vastastikuse tunnustamise põhimõtete ühtlustamise küsimus on ühise siseturu seisukohalt väga oluline. Lisanduvad siseriiklikud õigusaktid ja toiduaineid käsitlevad kehtivad ELi õigusaktid, mida eri liikmesriigid erinevalt tõlgendavad, tekitavad praegu probleeme kaubanduses ja kaupade liikumises ning konkurentsivaldkonnas.

Mulle teevad muret sätted, mis reguleerivad kohustust anda teavet teatud liiki toodete päritoluriigi kohta. Minu arvates väljendub selles kohustuses liikmesriikide protektsionistlik hoiak ning see on vastuolus ühisturu eesmärgiga kõrvaldada põhilised takistused ja raskused kaupade liikumisel. Seetõttu, pidades silmas tarbijate heaolu, leian, et teave toodete päritoluriigi kohta tuleks esitada vabatahtlikkuse põhimõttel ja juhtudel, mil selle teabe puudumine võib tarbijat toote tegeliku päritolu suhtes eksitada. Minu arvates tagaks selline lähenemisviis tasakaalu tarbijate heaolu ja toidutootjate huvide vahel.

Komisjoni määrust ja Renate Sommeri raportit puudutava arutelu vältel tõstatati mitmel korral tasakaalustatud toitumise ja ELi elanike toitumisharjumuste küsimus. Minu arvates moodustab toidu märgistus vaid ühe osa tarbijatele tervisliku toitumise kohta antavast teabest. See võib täiendada ühiskonna teadmisi tervislike eluviiside vallas, mida antakse näiteks kampaaniate ja haridusalaste meetmete kaudu, ent mitte asendada neid teadmisi. Seetõttu olen ma vastu toidu värvikoodide kehtestamisele, sest sellel võivad olla toitumisharjumustele püsivad tagajärjed.

Lõpuks ei saa ega tohi me oma ühiskonnas kehtestada õigusakte, mille tulemusena kodanikud ei vastuta enam ise oma käitumise ja valikute eest, mida nad teevad.

 
  
MPphoto
 

  Karin Kadenbach (S&D). (DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Poliitika ülesanne ja Euroopa Parlamendi ülesanne peaks olema eurooplaste senise elukvaliteedi tõstmine. See hõlmab tervislikku keskkonda ja ka tervislikku toitu. Et ma võiksin tervislikult toituda, vajan ma tarbijana kõnealust teavet.

Meil on hädasti vaja teostatavat, kohustuslikku päritoluriigi märgistust, et tarbijad saaksid teha teadlikke otsuseid selle kohta, millistest piirkondadest pärinevaid toiduaineid nad ostavad. Teisalt on meil ikkagi vaja ka toitainelisi põhijooni, sest ainult nende abil saab tagada, et tarbijatele ei anta eksitavat teavet toidu tervislikkuse kohta ja selle kohta, kas toidu koostisosad on tervise ja hea toitumise seisukohalt tõepoolest kasulikud.

Lisaks on meil kindlasti vaja ka selgitamist ja harimist toitumise vallas. See valdkond hõlmab tervislikust keskkonnast pärinevat tervislikku toitu ja ka vajalikul määral liikumist.

 
  
MPphoto
 

  Jacek Olgierd Kurski (ECR). (PL) Lugupeetud juhataja! Me ei aruta just iga päev õigusakti, mis meie valijate seas nii suurt huvi äratab. On tuntud tõsiasi, et selge märgistus toiduainel mõjutab tarbijate otsuseid ja lisaks sellele julgustab tootjaid edendama tervislikku toitu.

Üks teema, mis õigusloomeprotsessis ja meie arutelus esile kerkis, puudutab teavet toidu päritolu kohta. Märgistusel peab olema kirjas, millises riigis toiduained on toodetud; see kehtib ka töödeldud toidu kohta. Viimatinimetatud juhul on päritoluriigi esitamine kindlasti keerulisem, kuid minu arvates oleks hea lahendus esitada teave töödeldud toiduaine peamise koostisosa päritolu kohta.

Samavõrd oluline on teave alkohoolsete jookide koostise kohta. Ma jagan seisukohta, et teave alkohoolsete jookide koostise ja toiteväärtuse kohta tuleks pakendil esitada. Tarbija peaks teadma, kas tema ostetav viin on tehtud teraviljast, kartulitest või ehk banaanidest. Keegi siin saalis ei vaidle vastu sellele, et olukorda on vaja muuta ja et vaja oleks kehtestada põhjalikum õigusakt. Loodetavasti oleme ühel nõul ka selles, et seda tehes tuleks silmas pidada Euroopa tarbijate ootusi, võttes samas arvesse ka toiduainesektori väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete võimalusi.

 
  
MPphoto
 

  Paolo Bartolozzi (PPE). (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Nagu me teame, palutakse Euroopa Parlamendil anda oma lõplik arvamus tarbijatele toidualase teabe esitamise kohta.

Tahaksin kõigepealt öelda, et see on vaieldamatult olnud raske, pikk ja vastuoluline õigusloomeprotsess, mida ei olnud võimalik lühendada. Eesmärk on ühtlustada Euroopa Liidu toidualasid õigusaktid eeskirjade abil, mis muudavad tarbijatele antava teabe läbipaistvaks, välistamaks olukorda, kus tarbijad teevad valesid või nende tervisele koguni kahjulikke valikuid.

Renate Sommerit tuleb tunnustada tema jõupingutuste eest suur hulga nõuete koondamisel sellesse raportisse, mille eesmärk on pakkuda lahendust vastuoludele ja erinevustele tarbijate teavitamise süsteemide vahel, mis eri liikmesriikides kasutusel on. Ei ole juhus, et liikmesriikide õigusaktid on müügiks pakutavate toiduainete olemuse kirjeldamise nõuete osas erinevad. Seega on loodud süsteemid, mis on riigiti erinevad ja kutsuvad esile kõlvatut konkurentsi; see aga on võimalikele tarbijatele kahjulik. Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel tehakse nüüd seega katse uuendada kehtivaid õigusakte, kaasates nii toiduainetööstuse kui ka tarbijad. Samal ajal kohustab see raport Euroopa toiduainetööstust kohustuslikku märgistust selgemaks muutma ning esitama teabe toidu toiteväärtuse kohta.

Globaliseerunud turul ei pääse Euroopa Liit ka vajadusest kohandada ja muuta toiduaineid käsitlevaid õigusakte, kaitsmaks muu hulgas toidukaubandust üha pealetungivama ja kontrollimatuma rahvusvahelise konkurentsi eest. Ei ole uudis, et me kuuleme aina sagedamini ohtudest, mis on seotud toiduainetega, mis kannavad toitumisalastele nõuetega vastuolus olevaid nimetusi ja tähiseid, ent mida sellegipoolest pakutakse inimese tervisele kasulike toodetena.

 
  
MPphoto
 

  José Manuel Fernandes (PPE). (PT) Austatud juhataja! Toiduainete märgistus on toidu ohutuse tagamise seisukohalt väga tähtis. Ma toetan tarbijatele selge teabe andmist, kuid samal ajal ka bürokraatia vähendamist, reguleerimise lihtsustamist, suuremat õiguskindlust ja toiduainetööstuse suuremat konkurentsivõimet, unustamata ka väiksemaid ettevõtteid.

Kõnealuse määruse kohaldamisalasse ei või kaasata põllumajandustootjate poolt tarbijatele otse müüdavaid tooteid ega kohalikke ja käsitsivalmistatud tooteid. Sellised tooted tagavad meie mitmekesisuse ja kaitsevad meie sügavaimaid juuri. Tarbijate teavitamisel ei tohi neile valikuid peale suruda ega meie piirkondlikke tooteid häbimärgistada.

Komisjoni ettepanek on liiga lapsehoidjalik, püüdes juhtida tarbijaid teatud suunas, selle asemel, et anda neile teavet. Mõned tahavad otsustada, mis toidud meie menüüs peavad olema; teised tahavad meile ette kirjutada, milliseid toite me tohime ja ei tohi süüa. Ma kinnitan teile, et portugallased, eriti Minho piirkonna elanikud, ei loobu iialgi sellistest toitudest nagu pica no chão, arroz de cabidela, caldo verde ja cozido à portugesa, headest kohalikest magustoitudest ega klaasist vinho verde tinto’st.

Ma tunnustan niisiis muudatusettepanekuid, kohandusi ja raportööri tööd. Ma nõustun tema seisukoha ja raportiga ning toetan seisukohta, et tarbijad peaksid olema teadlikud ja hästi informeeritud, kuid toiduvalikud peaksid jääma nende endi vastutusele.

 
  
MPphoto
 

  Mairead McGuinness (PPE). – Austatud juhataja! Me räägime toidualase teabe andmisest tarbijatele. Euroopa Parlamendi liikmetena saame teavet paljude asjade kohta ja oluline pole mitte niivõrd see teave ise, vaid see, mida me sellega peale hakkame.

Ma tahan käsitleda raporti kaht konkreetset teemat. Üks neist on päritoluriik. Päritoluriigi märkimise nõue kehtib veiseliha puhul. Võib-olla poleks liit seda nõuet kehtestanud, kuid meid sundis selleks kriis. See nõue näib olevat toiminud väga mõjusalt ja hästi. Ma toetan mõtet – eriti seoses lihatoodetega –, et tarbijatele tuleb anda teavet päritoluriigi kohta, nii et nad teaksid, kust nende toit pärineb.

Lubage mul nüüd minna teise teema juurde, mis mulle veidi muret teeb. Olen lugenud valgusfoorisüsteemi ja GDA-märgistuse kohta – tänan neid, kes mulle selle teabe edastasid, – ning püüdnud seda teavet äärmiselt hoolikalt analüüsida. Mul on selle kohta mitu märkust. Meil on sigaretipakkidel tervisealased hoiatused. Mina isiklikult ei suitseta; ma leian, et need hoiatused on suurepärased ja ma ei hakka ka tulevikus suitsetama. Need, kes suitsetavad, jätkavad suitsetamist hoolimata kõigist hoiatustest sigarettipakkide märgistusel. Lubage rõhutada, et märgistus ei muuda inimest saledaks. Märgistus ei vähenda rasvumist. Me vajame selle teema puhul palju sügavamat arutelu. Me peaksime keelustama liftid ja autod, et inimesed rohkem liiguksid, kuid vaevalt me seda teede läheme.

Mul on hea meel, et see on esimene lugemine. Ma leian, et need küsimused on liiga keerukad, et neid praeguses etapis saaks lahendada. Me vajame sügavamat arutelu ja me peame välja tulema sellega, mis vastab kõige paremini raporti pealkirjale „Toidualase teabe esitamine tarbijatele“.

 
  
MPphoto
 

  Herbert Dorfmann (PPE). (DE) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Ma tahaksin raportööri tänada. Toiduainete mõjus märgistamine on tõesti väga oluline. Tarbijad peavad teadma, mida nad söövad, ja neil tuleb valik teha selle lühikese aja jooksul, mil nad supermarketis oma oste teevad. Kuid see teave tuleb esitada nii, et selle mõistmiseks ei pea omama kõrgharidust toiduvaldkonnas. Selle teabe sihtrühm on ju hoopis teistsugune – kindlasti mitte need inimesed, kellel on juba suurepärased teadmised eri toiduainete tervislikkuse kohta.

Üks valdkond on minu arvates eriti tähtis, nimelt traditsiooniliselt valmistatavad tooted, eelkõige põllumajandustootja poolt töödeldavad ja otseturustatavad tooted. Nende toodete koostis on sageli standardimata – ma pean silmas näiteks moose ja mahlu – ja nende puhul on lihtsalt võimatu esitada sellist teavet nagu täpne suhkrusisaldus või täpne kalorsus.

Me oleme viimastel aastatel teinud palju tööd selle nimel, et vähendada vahemaid põllumajandustootja ja tarbija vahel, ning täna on sellised tegurid nagu taluelu, põllumajandustootjate turud jne väga tähtsad põllumajandustootjate ja põllumajanduse kuvandi seisukohalt. Me oleme kulutanud ka Euroopa Liidu raha selliste asjade edendamiseks meie maaelu arengu programmi raames. Pealegi iseloomustavad sellist müüki sageli otsesuhted põllumajandustootja ja ostja vahel ning need tihti olulisemad kui märgistusel esitatav teave. Kolleegid, seetõttu kutsun ma teid üles toetama neid muudatusettepanekuid, mille eesmärk on leida mõistlik lahendus sedalaadi müügi jaoks.

 
  
MPphoto
 

  Richard Seeber (PPE).(DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Kahtlemata on Euroopa Liidu elanikel terviseprobleeme; samuti pole mingit kahtlust, et esikohal peavad olema tarbijate huvid ning et erinevalt muudest kaupadest on toit midagi sellist, mida me tarbime ja millega me oma organismi toidame. Seetõttu on ilmne, et me peame toiduainete ja nende märgistamisega tegeledes olema eriti hoolikad ning et selles valdkonnas tuleb kohaldada ka ettevaatuspõhimõtet, mis on sätestatud lepingus.

Siiski on naiivne arvata, et me suudame need probleemid toiduainete märgistamise kaudu lahendada. Vaadake, mis toimub Ameerika Ühendriikides: seal on palju ülekaalulisi inimesi, ent ometi kehtivad seal äärmiselt ranged toidu märgistamise eeskirjad. Järelikult peame pöörama erilist tähelepanu sellele, kuidas kõnealust probleemi siin Euroopas käsitleda.

Seetõttu olen ma seisukohal, et kavandatud valgusfoorisüsteem ei saavuta meie eesmärke, sest segadus, mis sellega seoses tekib, on suurem kui teabe hulk, mis selle abil antakse. Teiseks olen ma veendunud, et GDA-süsteem, mille kohta samuti on ettepanek tehtud, võib väga tõenäoliselt anda seda teavet, mida teadmistele orienteeritud tarbijad õigete valikute tegemiseks kasulikuks peavad.

Kolmandaks leian, et päritoluriigi esitamine märgistusel on oluline, eriti toidu puhul. Enamik tarbijaid tahab teada, kust nende toit pärit on ja kus see valmistati. Neljandaks peab tarbijate otsuseid mõjutav tervisealane teave minu arvates põhinema teaduslikel andmetel.

Mul on volinikule veel üks palve: me ootame ikka veel komisjoni ettepanekut ELi Toiduohutusameti rahastamise kohta. See on ainuke asutus, mis oma tegevuse eest teenustasu ei võta. Kas te võiksite meile öelda, millal me seda võime oodata?

 
  
MPphoto
 

  Anja Weisgerber (PPE).(DE) Austatud juhataja! Tänane hea uudis on see, et uus õigusakt sätestab ühtse toitumisalase teabe kohustusliku esitamise, kusjuures parema võrreldavuse huvides esitatakse teave 100 grammi kohta. Teave toiteväärtuse kohta võimaldab tarbijatel teha informeeritud ostuotsuseid.

Ma pean silmas vastutustundlikku tarbijat, kes teab, mida ta ostab. Järeletehtud toodetega, mille märgistuses ei ole selgelt nende toodete olemusele viidatud, viiakse tarbijad teadlikult eksiteele. Juustulaadsed tooted, pressitud singitooted, vaniljejogurt, milles pole grammigi vaniljet: need on vaid mõned näited. Kõik sellised järeletehtud tooted peavad olema vastavalt märgistatud. Mul on hea meel, et me saadame homme nõukogule selge sõnumi ja et me kõik oleme ühel meelel parema märgistuse vajaduses.

Minu arvates tuleb tarbijatele anda teavet, ent valiku tegemine peab jääma tarbijate endi hooleks. Seetõttu olen ma valgusfoorimärgistuse vastu. Pole olemas ebatervislikku toitu – on vaid ebatervislik, tasakaalustamata toitumine. Valgusfoor on eksitav. Ma pooldan toidu märgistamist GDA-mudeli järgi ja mul on hea meel, et homsel hääletusel liigume tõenäoliselt selles suunas.

 
  
MPphoto
 

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). (HU) Tarbijad peavad teadma, mida nad söövad. Seepärast toetavad Ungari erakonnad täielikult värvikoodidel põhinevat märgistamissüsteemi. Ka Ungari tarbijakaitseliit toetab seda süsteemi kogu südamest. Värvikoodidel põhinev süsteem on suurepärane, kergesti ja üheselt mõistetav süsteem. See võimaldab anda usaldusväärset teavet ja aitab tarbijal valida tervislikumaid toiduaineid. Et hajutada traditsiooniliste toodete tarbimisega seotud muresid, soovitame selle märgistamissüsteemi kasutamist üksnes teatud liiki toodete puhul. See on täiesti selge. Me toetame ka päritoluriigi märkimist nii paljudel juhtudel kui võimalik. Me peame kiitma heaks selle määruse, mis nõuab päritoluriiki märkimist ühest koostisosast koosnevate toodete, näiteks puu- ja köögivili, liha, kala ja muude toiduainete puhul.

 
  
MPphoto
 

  Giovanni La Via (PPE).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Kuigi Euroopa Parlamendi jaoks on esmatähtis tagada, et tarbijad võiksid osta toitu, mis on ohutu ja pärit kindlast, jälgitavast allikast, on samavõrd tähtis edendada toidualase teabe kättesaadavust asjakohaste märgistamissüsteemide kaudu. Selge, arusaadava toidumärgistuse kasutuselevõtmine on samm selles suunas ja see võib tegelikult mõjutada tarbijate valikuid, julgustades neid ostma tervislikumaid tooteid, mille päritolu on selge.

Sellega seoses paluksin ma kolleegidel hoolikalt uurida 40 parlamendiliikme esitatud ja allkirjastatud muudatusettepanekut 351, milles nõutakse, et tarbijatele antaks teavet mitte üksnes mõnedes meie toidulauale jõudvates töötlemata põllumajandustoodetes kasutatava tooraine päritolu kohta, vaid ka ühest koostisainest koosnevates töödeldud toodetes kasutatava tooraine päritolu kohta; viimatinimetatud toodete puhul on tegemist selliste toodetega, mis sisaldavad lisaks põllumajandussaadusele mingit lisaainet.

 
  
MPphoto
 

  Frédérique Ries (ALDE).(FR) Lugupeetud juhataja! Ma tahaksin teha selle määruse kohta kaks märkust. On oluline, et me homme oma hääletamisega kinnitaksime toiduainete kohustusliku päritolumärgistuse, mis kehtib juba suure hulga toodete puhul – mitte ainult kala ning puu- ja köögivilja, vaid alates hullu lehma tõve kriisist ka töötlemata veiseliha puhul.

Me peame ka tagama, et see Euroopa Liidu määrus kaitseks väga paljude VKEde investeeringuid, kes tegelevad innovatsiooniga ja loovad töökohti. Seetõttu peame loobuma kõigist neist meetmetest, mis mitte üksnes toimi, nagu näiteks toitainelised põhijooned, mida mainitakse artiklis 14, kuid mis osutuvad ettevõtjate jaoks selgelt ka aja ja raha raiskamiseks.

Lõpetuseks tahaksin esitada ühe küsimuse volinik Dallile. Ma tahaksin kuulda komisjoni arvamust muudatusettepaneku 20 kohta, mida kolleeg Grossetête pikemalt käsitles ja millega nähakse ette rituaalselt tapetud loomade liha vastav märgistamine. Nagu juba öeldud, häbimärgistaks see nõue neid tooteid tarbetult ja oleks asjaomase sektori jaoks väga kahjulik. Ma tahaksin teada, milline on komisjoni seisukoht selles väga olulises küsimuses.

 
  
MPphoto
 

  Anna Rosbach (EFD).(DA) Austatud juhataja! Ma olen Euroopa tarbija ja ma tahan teada, mida ma endale suhu panen. Oma kodumaal saan ma muidugi lugeda, kust minu salat, liha ja juust pärinevad. Meil, tarbijatel, on õigus saada selge ülevaade ostetava toidu koostisest ilma, et me oleksime koolitatud keemikud või toitumisspetsialistid. Meil on hea meel, et pakendi esiküljel tuleb märkida teave 100 grammi ja 100 milliliitri kohta, sest statistika järgi tahavad tarbijad just seda teavet. Me ei tohi tarbijaid liiga paljude märgistussüsteemidega segadusse ajada ega hävitada eri toidutootmispiirkondade mitmekesisust, kehtestades üksikasjaliku märgistamissüsteemi pakendamata toidu suhtes. Ka ei tohiks me tekitada takistusi paljudele väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, millest moodustubki toiduainetööstus. See läheks maksma tuhandeid töökohti kogu Euroopas ja me ei saa lasta sellel juhtuda.

 
  
MPphoto
 

  Anna Maria Corazza Bildt (PPE).(SV) Austatud juhataja! Minu arvates tuleks meil suurendada tarbijate mõjuvõimu, andes toidu kohta selget, lihtsat ja arusaadavat teavet, koormamata samas väiketootjad lisabürokraatiaga. Seetõttu olen ma igasuguse eksitava märgistuse ja võltsingute vastu. Ma ei poolda valgusfoorimärgistust, sest see hirmutab inimesi ja eirab asjaolu, et meil kõigil on erinevad tervisega seotud vajadused ja erinev eluviis. Samal põhjusel olen ma ka kohustusliku päevase koguse märkimise vastu.

Ma toetan liha puhul päritoluriigi märkimist. Komisjon peab esitama ettepanekud praktiliste lahenduste kohta, mida on võimalik hinnata ja mille suhtes me saame seejärel seisukoha võtta.

Meil on kaks vastandlikku võimalust: kas poliitikud annavad suuniseid ülevalt alla ja määravad, mida me peaksime sööma, või me saame suurema valikuvabaduse ja rohkem teavet. Mina pooldan toitaineliste põhijoonte esitamist; selline märgistussüsteem on paindlik ja põhineb teadusuuringutel. Toiduainetööstus peab võtma vastutuse, oma tegevust ise reguleerima ja kõrvaldama nähtused, mille tulemusena toidu kvaliteet muutub halvemaks. Toit on seotud tervisega; on oluline seda mõista. Me peame ühiselt töötama parema toidu nimel.

 
  
MPphoto
 

  Kriton Arsenis (S&D).(EL) Lugupeetud juhataja! Minagi toetan värvipõhist märgistust, kuid ma tahaksin tõsta esile veel ühe küsimuse. Iga tund muudetakse kolmesaja jalgpalliväljaku suurune troopiline põlismets palmiistanduseks. Seda selleks, et me saaksime palmiõli, mida kasutatakse meie kaupluseriiulitele jõudvate toiduainete valmistamiseks. Seda teavet aga varjatakse meie kaaskodanike eest.

Kutsun kolleege üles hääletama muudatusettepaneku 263 poolt, milles öeldakse, et kauplustes müüdavas toidus sisalduva palmiõli märkimine peab olema kohustuslik, nii et meie kaaskodanikud ei rahastaks teadmatusest ülemaailmset raadamist, bioloogilise mitmekesisuse vähendamist ja kliimamuutust, kui nad seda teha ei taha.

Homme siin saalis hääletades teeme otsuse, kas kodanikud saavad toitu valides võtta enesele vastutuse keskkonna eest või peavad nad teadmatusest rahaliselt toetama ettevõtteid ning keskkonna ja meie ühise tuleviku hävitamist.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Austatud juhataja! Kolm miljonit Euroopa koolilast on ülekaalulised ning selliste laste arv kasvab igal aastal 85 000 võrra. Mõistagi põhjustab ülekaalulisus mitmesuguseid kroonilisi haigusi ja seetõttu on toit, mida me sööme, väga tähtis. Teisisõnu, me oleme see, mida me sööme. Tarbijate huvides on, et toit oleks selgelt ja arusaadavalt märgistatud ja et märgistuses viidataks teatud koostisosadele. Seetõttu tervitan ideed anda kõigile tarbijatele ülevaade toote rasva-, suhkru- ja soolasisaldusest. Samas ei räägita selles määruses aga vastutusest toote koostisosade päritolu eest. Niisiis on oluline, et keegi võtaks vastutuse selle eest, kust on pärit valmistootes kasutatud koostisosad. Sellega seoses – selles tundlikus turusegmendis – on ka väga oluline kehtestada sanktsioonid nende suhtes, kes teadlikult petavad tarbijaid ning esitavad tõele mittevastavaid väiteid toodete ja nende koostisosade kohta.

 
  
MPphoto
 

  Christa Klaß (PPE).(DE) Austatud juhataja! Me räägime täna teabest, teavet saab aga levitada kõikjal maailmas ühe nupuvajutusega. Teabepuudust meil ei ole; pigem napib selget, lakoonilist ja asjakohast teavet.

Üks on kindel: toidumärgistus ei saa olla tervisliku toitumise käsiraamat. Teadmisi toitumise kohta tuleb edastada perekonnaringis, koolides ja kogukondades. Igaühel peavad olema mõningad elementaarsed teadmised, et ta oleks võimeline kasutama toiduainete pakenditel esitatud teavet ja koostama endale tervislikku menüüd. GDA-märgistus, toitainelised põhijooned ja tervisealased väited ei ole pakendil vajalikud. Foorituled, mis võivad olla samaaegselt nii punased kui ka rohelised – sest suur suhkrusisaldus ei välista väikest rasvasisaldust –, ei aita tarbijaid.

Päritolupiirkonna märkimine ei ole tänapäevases maailmas enam asjakohane. Meie juustuvabrik Eifelis kasutab Saksamaalt, Belgiast ja Luksemburgist pärinevat piima. Milline on siis toodetud juustu päritoluriik? Muidugi tuleb meetmeid võtta selleks, et vältida tarbijate petmist. Märgistusel peab olema öeldud, mis tootega on tegemist, ja seejuures ei tohi jääda mingit eksimisvõimalust. Juustuasendaja peab olema selgelt sellisena äratuntav ja vastavalt märgistatud. Toidulisandit, kokkupressitud liha, ei tohi kulinaarialetis singi pähe pakkuda. Ma kutsun teid üles raportööri ettepanekuid toetama.

 
  
MPphoto
 

  Edite Estrela (S&D).(PT) Lugupeetud juhataja! Toidu korralik märgistamine on väga tähtis. Teave päritolupaiga kohta on oluline, nagu ka teave rasva-, suhkru- ja soolasisalduse kohta. Et teabest oleks kasu, peab see olema selge ja arusaadav ning sisaldama üksnes olulisi fakte. See ei tähenda aga seda, et erandit ei võiks teha teatud traditsioonilistele toodetele, mis on paljudel juhtudel teatud Euroopa piirkondade kultuuri üks osa.

Mis puudutab veini, siis ma leian, et ka veinile tuleks erand teha. Seda kahel põhjusel: esiteks on vein eritoode, mille suhtes juba kohaldatakse eraldi määrust. Vein ei sisalda rasva ega suhkrut, vaid alkoholi, mille kangus märgistuses juba esitatakse. Pealegi, Maailma Terviseorganisatsioon koguni soovitab tarbida punast veini. Teiseks avaldaks uus märgistamissüsteem negatiivset mõju majandussektorile, kus juba niigi valitsevad suured raskused.

 
  
MPphoto
 

  Oreste Rossi (EFD).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Me ei pea kartma päritolukoha esitamist toodete puhul, mida tarbime meie ise ning mida tarbivad meie pered ja kõik kodanikud.

Tarbijatel, kellele peab olema tagatud täielik valikuvabadus, on õigus teada, milliseid tooteid nad ostavad, mida need tooted sisaldavad ja kust nad pärit on. See teave on vajalik vahend, mis võimaldab tarbijatel ratsionaalselt hinnata oma toitumis- ja tarbimisotsuseid. Informeeritud ost on esimene samm tervisliku, tasakaalustatud toitumise suunas, mis aitab inimestel oma tervise eest hoolt kanda.

Me teame, et paljud ettevõtted eelistaksid kas majanduslikel põhjustel või mugavusest jätta palju teavet märgistusest välja, kuid seadusandja, kes peab tegutsema üksnes Euroopa tarbijate huvides, ei saa seda heaks kiita.

Mõjusa märgistamise korral ei tohiks toiduainetele anda arvustavaid hinnanguid, jagades need headeks ja halbadeks, kuid selle abil võib anda tarbijatele vahendid, mis aitavad neil teha sõltumatuid, informeeritud otsuseid.

Lega Nord on alati võidelnud selle nimel, et kaitseta kvaliteetseid ja võimalusel kohapeal kasvatatud tooteid, kuna leiab, et hea, tervislik toitumine tagab parema tervise ja elukvaliteedi.

 
  
MPphoto
 

  Rareş-Lucian Niculescu (PPE).(RO) Tundub, et värvikoodide teema tekitab tänases arutelus kõige rohkem poleemikat. See idee võib olla atraktiivne, kuid kindlasti ei anna see mingeid tulemusi ja on isegi ohtlik.

Ma ei taha muidugi öelda, et tarbijatele õige teabe andmist ja toiduga seotud haiguste vastu meetmete võtmist ei peaks käsitama esmatähtsate eesmärkidena. Kuid ma leian ka, et me ei peaks teatud toiduaineid demoniseerima. Pole olemas häid ja halbu toiduaineid, on vaid toiduga liialdamine. Tulemuseks võib olla see, et tarbijad hakkavad vältima või tootjad otsustavad muuta paljusid Euroopa traditsioonilisi tooteid, sellel oleksid aga rasked tagajärjed meie toiduainetetööstusele.

Lõpetuseks tahan öelda, et ma jagan kolleeg Grossetête’i seisukohta rituaalselt tapetud loomadelt pärineva liha suhtes ja kolleeg Dorfmanni arvamust käsitsivalmistatud toodete kohta; nende toodete näol on samuti tegemist olulise traditsiooniga Euroopas. Samuti toetan ma muudatusettepanekut 351, mida mainis Giovanni La Via.

 
  
MPphoto
 

  Jaroslav Paška (EFD). (SK) Kõigepealt tahaksin tunnustada raportöör Renate Sommerit, kes selle raporti koostamisel keskendus komisjoni teksti parandamisele. Ma olen veendunud, et toiduainete toiteväärtuse esitamisel tuleb eelkõige silmas pidada tähenduslikkust. Vajalikud andmed tuleb esitada võrreldavate väärtuste alusel, mitte sümbolite või märkide kaudu.

Me peame keskenduma ka arusaadavusele. Põhiline teave tuleb esitada esiküljel, nii et see oleks kohe pilguga haaratav. Lisateabe koostisosade kohta võib esitada ka toote teisel küljel.

Lisaks tuleb tähelepanu pöörata objektiivsusele. Tarnijad peavad vastutama toodetel esitatud teabe õigsuse eest, olgu või sanktsioonide hirmus. Samuti tuleb jälgida teabe loetavust. Komisjoni ettepanekus märgitud kirjasuurus ja –paksus ei ole piisavad. Põhiline teave peab tarbijale esimese pilguga selge olema.

Mis puudutab päritoluriigi märkimist, siis siin näen ma mitmeid lahendamata küsimusi. Lõpptootjad ostavad toormaterjale turul sageli hinnast lähtuvalt, kasutades vaheldumisi mitmeid eri riikide tarnijaid, ja need toorained segatakse seejärel lõpptootes kokku. Ma pean silmas teatud tooteid, näiteks salaamit ja vorstikesi. Sellistel juhtudel on päritoluriiki ilmselgelt keeruline märkida.

 
  
MPphoto
 

  Gilles Pargneaux (S&D).(FR) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Tegemist on tarbijakaitse seisukohalt väga olulise teemaga. Ühest hiljutisest arvamusküsitlusest selgus, et Euroopa kodanike arvates on toiduohutuse olukord viimase 10 aasta jooksul halvenenud ja iga kolmas tarbija ei usalda endiselt toodangu kvaliteeti. Seetõttu on hädavajalik ajakohastada, lihtsustada ja selgitada toidumärgistust Euroopa Liidus, et tagada tarbijate parem kaitse.

Lubage mul rõhutada kahte asjaolu. Mis puudutab värvikoode, siis me toetame neid eeldusel, et lisaks värvikoodidele esitatakse ka viited toiteväärtustele, mis on väljendatud protsentides. Lisaks olen ma veinide ja kangete alkohoolsete jookide puhul toitumisalase teabe kohustusliku esitamise vastu. Meie tahaksime pigem, et veine ja kangeid alkohoolseid jooke käsitlev määrus koostataks järgmise kolme aasta jooksul, mitte viie aasta jooksul, nagu pakkus välja komisjon. Austatud juhataja ja volinik, sellele ma tahtsingi teie tähelepanu juhtida.

 
  
MPphoto
 

  Miroslav Mikolášik (PPE). (SK) Ma tahaksin tänada oma kolleegi, Renate Sommerit, tema nõudliku ja põhjaliku töö eest kõnealust määrust käsitleva raportiga. Tegemist on väga olulise õigusnormiga, eriti eurooplaste tervise seisukohalt, mis on kõige tähtsam prioriteet. Täna on väljaspool kahtlust, et paljud haigused ja eluviisidega seotud tõved on tingitud valest toitumisest. Järelikult tuleb seda probleemi käsitleda terviklikult.

Tahaksin rõhutada, et tarbijad peavad saama selget ja läbipaistvat teavet toodete toiteväärtuse kohta, ent oma otsused peavad nad ise tegema. Meie eesmärk on öelda tarbijatele, kuidas asjad on, mitte neile ettekirjutusi teha. Seepärast leian, et valgusfoorvärvidel põhinev märgistussüsteem on pealiskaudne ja üsna puudulik. Kuna väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted moodustavad kuni 80% põllumajanduslike toiduainete tootjatest, on oluline rõhutada, et võetavate meetmetega ei või neid ülemäära koormata.

 
  
MPphoto
 

  John Dalli, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Ma olen tänulik selle elava ja huvitava arutelu eest, mille käigus väljendati nii jõulisi arvamusi ettepaneku paljude valdkondade kohta. Komisjon kaalub neid arvamusi muidugi hoolikalt.

On teatud küsimusi, mis meie arvates on tarbijate jaoks väga olulised, näiteks kõikide toiduainete puhul allergeenide kohta teabe esitamine; toitumisalase teabe esitamine pakendi esiküljel, millele võib lisada täiendava märgistuse liikmesriikide süsteemide kohaselt; loetavuse mõõdetavad kriteeriumid; ja tasakaalustatud teave seoses tarbijate tervisega. Ma tahaksin veel kord rõhutada oma kindlat toetust toitaineliste põhijoonte põhimõttele ning toonitaksin, et me ei kavatse peatada ühegi toidu tootmist ja et töö selles valdkonnas jätkub eelarvamusteta hoiaku põhjal. Komisjon ei saa nõustuda selle sätte kustutamisega väiteid käsitlevast määrusest.

Kui lubate, siis ma vastaksin mõningatele küsimustele, mis siin täna tõstatati. Mis puudutab ELi Toiduohutusameti rahastamist, siis ma võin öelda, et me tegeleme praegu õigusloomega mitteseotud raporti koostamisega, mis peaks valmima sügisel ja milles tehakse teatavaks meie tegevussuund selles küsimuses.

Uuendustegevuse osas ütleksin, et minu meelest ei ole meie ettepanekud uuendustegevuse vastu. Ma pooldan uuendustegevust – nagu kogu komisjongi –, kuid uuendustegevus peab olema vastutustundlik. Me tahame uuendusi, mis oleksid kasulikud tarbijatele ja nende tervisele.

Mis puudutab väidete esitamiseks esitatud taotlusi ja nende heakskiitmist, millest rääkis Chris Davies, siis ma möönan, et liikmesriikidest esitati artikli 13 alusel ligikaudu 44 000 väidet. Kui me palusime liikmesriikidel need väited läbi vaadata, siis vähenes nende arv neljale tuhandele. Minu arvates osutab see väidete esitamise kontrollimatusele ja pealiskaudsusele ning sellele, miks on oluline kontrollida neid väiteid, mida – nagu ma ütlesin – kasutatakse turundusvahendina toodete müümise eesmärgil. See protsess on suurte mahtude tõttu tõepoolest veidi veninud, kuid me tegeleme väidetega n.-ö partiide kaupa. Toiduohutusamet on esimese partiiga valmis saanud ja komisjon kontrollib vastavaid väiteid enne nende avaldamist. Ka teise partiiga on toiduohutusametis jõudsalt edasi liigutud. See on pidev protsess. Artikli 14 alusel on 50 väitele juba hinnang antud, s.t komisjon on öelnud, kas ta on nende väidete poolt või vastu. Niisiis, töö edeneb – see on viibinud, kuid edeneb siiski.

Tahaksin teha veel ühe märkuse mõju hindamise kohta. Oma ettepaneku toetuseks viis komisjon läbi ulatusliku konsulteerimise sidusrühmadega ja põhjaliku mõju hindamise, kaaludes eri poliitiliste valikutega kaasnevaid kulusid ja tulusid. Täiendavate märgistusnõuete kehtestamiseks lugupeetud parlamendiliikmete poolt täna ja minevikus esitatud mitmete muudatusettepanekute mõju ei ole aga üldse hinnatud. Parema õigusliku reguleerimise tagamiseks peaks minu arvates igasuguste otsuste aluseks alati olema mõju hindamine.

Lõpetuseks tahaksin veel kord tänada Renate Sommerit ja kõiki parlamendiliikmeid nende panuse eest. Euroopa Parlamendile edastatakse täielik loetelu komisjoni seisukohtadest iga muudatusettepaneku kohta nagu tavaliselt.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval, 16. juunil 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult.(IT) Tänane arutelu on erakordselt tähtis.

Euroopa õiguses sisaldub rida määrusi ja direktiive toidu koostisosade ja märgistamise kohta. Praegu aga puuduvad liikmesriikide vahel ühtsed märgistamisnõuded. On selge, et toidualase teabe esitamist käsitlevate üldiste Euroopa Liidu eeskirjade arvukuse tõttu on Euroopa tarbijatel keeruline selgeid juhiseid leida. Lünkade täitmise asemel, mis peaks olema nende otstarve, on eri liikmesriikide täiendavad õigusnormid pigem takistanud kaubandust Euroopa Liidus siseturul.

Seetõttu ma leian, et ainult ühtne, üleeuroopaline toiduainete märgistamise süsteem võib loodetavasti need probleemid kõrvaldada. Kohustuslik märgistus tuleb esitada arusaadavas vormis, et tarbijad saaksid teha teadlikke oste. Tarbijatel on meie otsustusprotsessis tõepoolest jätkuvalt eriline koht, kui tegemist on nende tervise ja nende ostetavate kaupade kvaliteedi kaitsmisega.

Ma pean rõhutama, et on tähtis kaitsta Euroopa ettevõtteid igasuguse võltsimise ja kõlvatu konkurentsi eest, soodustades samas bürokraatia vähendamist. Toiduainepakendil tootja nime märkimine on oluline ka Euroopa toiduainetööstuse konkurentsivõime edendamise seisukohalt.

 
  
MPphoto
 
 

  António Fernando Correia de Campos (S&D), kirjalikult.(PT) Kolleeg Sommeri raport ei ole olulise tähtsusega üksnes tarbijatele selge teabe andmise seisukohalt, vaid ka turumoonutuste vältimise ja Euroopa Liidu majanduse katalüsaatorina toimimise mõttes, mille aluseks on läbipaistvad mehhanismid ja eeskirjade ühtne kohaldamine ELis. Seetõttu on üllatav taas näha katseid (istungi muutmise kaudu) kaasata sellesse märgistamissüsteemi ka vein, mille puhul tahetakse nõuda toiteväärtuse ja suhkrusisalduse esitamist.

Veinipudelite etikettidel on juba praegu kohustuslik esitada mitmesuguseid andmeid ja uute nõuete lisamine tähendaks märgistuse ülekoormamist, mistõttu seda on raske lugeda, ent kaasnev praktiline väärtus on kaduvväike. Veinide märgistamise erinõuded tulenevad ajalooliselt faktist, et tegemist on äärmiselt reguleeritud tootega, millel on teatud eriomadused. Seetõttu tuleks veini suhtes rakendada kavandatud viieaastast erandit, mis võimaldab põhjalikult analüüsida teavet, mis märgistusel tuleks esitada. Euroopat mõjutava finantskriisi tõttu tuleb olukorras, kus veinisektor koosneb peamiselt väikestest ja keskmise suurusega ettevõtetest, tegutseda ettevaatlikult. Kvaliteetse tootmise kulud on juba niigi suured ja lisanõuded annaksid praktikas vähe kasu. Seda arvestades leian, et oleks sobimatu ja vale märgistada veini vastavalt kõnealusele määrusele.

 
  
MPphoto
 
 

  Robert Dušek (S&D), kirjalikult.(CS) Toidu märgistamist käsitleva raporti eesmärk seisneb seitsme kehtiva direktiivi ja ühe määruse ühendamises ning Euroopa ja siseriiklikul tasandil kehtivate eeskirjade selgitamises. Praegune ebaühtlus põhjustab ebakindlust ja segadust toidu koostisosade ja toiteväärtuse kohta esitatud teabe osas. ELis toidumärgistuse ühtlustamiseks tehtavate muudatustega kaasneb Euroopa tootjate konkurentsivõime kasv ja edendatakse elanikkonna seas tervislikku toitumist. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus komisjoni ettepanekuga jätta liikmesriikide õiguslik reguleerimine suuresti nende endi otsustada. See tekitaks veelgi killustatust ja lahknevusi toidu siseturul ning nulliks täielikult määruse põhieesmärgi, milleks on ühtlustatud ja selge toidumärgistus. Komisjoni ettepanek 3 mm kirjasuuruse kohta oleks paljudel juhtudel praktikas teostamatu. Selle nõude täitmine tähendaks vajadust muuta pakendite suurust, see aga tähendaks loogiliselt võttes suuremaid kulutusi pakendite tootmisele, uutes pakendites toodete transportimisele ja toodete ladustamisele ning suuremaid kulutusi toidule ning pakendite keskkonnasõbralikule kõrvaldamisele. Komisjon on jätnud täiesti tähelepanuta väiketootjad ja pakendamata toodete otsemüügi. On vastuvõetamatu, et komisjon esitab meile selliseid tasakaalustamata ja puudulikke ettepanekuid, mis ei võta arvesse viimaseid teaduse saavutusi. Põhimõtteliselt olen ma nõus raporti muudetud versiooniga, mille esitas keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon, ning hääletan selle uue versiooni poolt.

 
  
MPphoto
 
 

  Elisabetta Gardini (PPE), kirjalikult.(IT) Me hääletame täna määrust, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid, tagades neile õiguse saada teavet neile müüdava toidu kohta, et nad saaksid teha teadlikke ostuotsuseid.

Meie asi pole dikteerida, mida eurooplased peavad sööma. Seetõttu ei saa me nõustuda selliste meetoditega nagu valgusfoorituledel või toitainelistel põhijoontel põhinev märgistus, mis annab toidule rohelise või punase tule nn tervishoiualaste põhimõtete alusel, mis muu hulgas ei võta arvesse kokandustraditsioone ega kohalikke eritoite. Pealegi on juhtivad toitumisspetsialistid seisukohal, et ei ole olemas sellist asja nagu hea toit ja halb toit, vaid on ainult hea toitumine ja halb toitumine, mis sõltub üksikute toiduainete kombineerimisest inimese toitumises tervikuna. Nii valgusfoorituledel kui ka toitainelistel põhijoontel põhineva süsteemi puhul jäetakse tähelepanuta asjaolu, et inimorganism vajab korralikuks toimimiseks ka neid kurikuulsaid rasvu, suhkrut ja soola.

Samuti tahaksin ma juhtida tähelepanu toiduainete päritolu esitamise vajadusele. Me teame väga hästi, et mõnedes riikides võidakse kasutada tervisele kahjulikke koostisosi ja tootmissektoris võidakse aktsepteerida viletsaid hügieenitingimusi. Me peame kaitsma ka neid ettevõtteid, kes on uhked oma toodete kvaliteedi ja tervislikkuse üle. Oma hääletamisega saame astuda suure sammu selles suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult.(DE) Me oleme kulutanud umbes 90 miljonit eurot ELi kampaaniale Euroopa koolilaste tervisliku toitumise edendamiseks. Eesmärk on innustada lapsi sööma tervislikult, pakkudes neile tasuta puuvilju. Seega, me kulutame miljoneid, et lastele selgeks teha, et nad peaksid sööma õunu ja muid puuvilju. Seejärel kavatseme juurutada toiduainete märgistamise süsteemi, mille kohaselt väikese suhkru-, rasva- ja soolasisaldusega toidud oleksid märgistatud rohelise fooritulega, suure suhkru-, rasva- ja soolasisaldusega toidud aga punase fooritulega. Needsamad õunad, mida me miljonite eurode eest oleme pakkunud, peaksid nüüd suhkrusisalduse tõttu olema märgistatud punasega ja neid vaadeldaks kui ebatervislikku toitu. Kui nii läheks, poleks lastel ELi kohta tõenäoliselt midagi head öelda. Isegi need inimesed, kes ei mõtle selle peale, mida nad söövad, on lõpuks aru saanud, et mugavustoitude, küpsiste, maiustuste ja alkoholi ülemäärane tarbimine on ebatervislik. Kõikide inimeste jaoks, kes toitu ostes tahavad pidada silmas oma tervist või kes on sunnitud haiguse tõttu tervist silmas pidama, on koostisosade täielik loetelu palju olulisem. See muudab näiteks diabeetikute jaoks lihtsamaks leivaühikute arvutamise, selle asemel, et oletada, kui palju tuleks insuliini süstida. Nende umbes 10% tarbijate jaoks, kes ilmselt loevad märgistusel esitatavat toitumisalast teavet, on toiteväärtuse ja kalorsuse esitamine ideaalne lahendus. Segadusttekitav värvikoodide süsteem aga ei teeni tegelikult mingit kasulikku eesmärki.

 
  
MPphoto
 
 

  Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – Paljud Euroopa kodanikud põevad toitumisega seotud haigusi, milleks on näiteks suhkruhaigus, kõrge vererõhk ja südamehaigused. Nendesse haigustesse haigestumine kasvab, ehkki sageli on need haigused välditavad. Kuna sõltuvus töödeldud toiduainetest ja mugavustoitudest on suur ning arusaadav teave nende koostise kohta puudub, ei tee tarbijad oma toitumises alati tervislikke valikuid – isegi kui nad tahaksid. Meil on õigus saada selget ja täpset teavet selle kohta, mida me sööme, ning eri toodete võrdlemine peaks olema lihtne, eriti nende rasva-, suhkru- ja soolasisalduse võrdlemine. Märgistamisstandardid, eriti värvikoodid, mida ma homsel hääletusel toetan, aitavad nii spetsiifiliste toitumisvajadustega inimestel kui ka üldiselt toitumisse teadlikult suhtuvatel inimestel teha õigeid valikuid. Haridusest toidu ja toitumise kohta ei piisa – seda peab toetama kättesaadav ja usaldusväärne teave, mida inimesed saavad hõlpsalt kasutada. See on äärmiselt oluline selleks, et tagada inimestele võimalus teha toitumisel õigeid valikuid, ja see on üks parimaid võimalusi lahendada kogu Euroopa Liidus levinud, toitumisega seotud haiguste probleem.

 
  
MPphoto
 
 

  Róża Gräfin von Thun und Hohenstein (PPE), kirjalikult.(PL) Raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele, mis pannakse täna Euroopa Parlamendi täiskogu istungil hääletusele, on järjekordne samm, mis võimaldab tarbijatel saada toodete kohta vajalikku teavet ja seeläbi teha teadlikke otsuseid, kas neid tooteid osta või mitte. Selle õigusaktiga kehtestab liit toiduainete märgistamise süsteemi, mis on kõikides liikmesriikides kohustuslik. See on näide heast õigusloomest, millega praegune seitsmest direktiivist ja ühest määrusest koosnev süsteem muudetakse ratsionaalsemaks. Tänu õigusaktide ühtlustamisele Euroopa tasandil tagatakse ühisturu nõuetekohane toimimine, kuna tarbijatel võimaldatakse teha teadlikke valikuid, kindlustades samas õiguskaitse ka tootjatele. Toiduainete märgistamise arvukad erinevad süsteemid põhjustavad vaid tarbijate seas ostude tegemisel tarbetuid kahtlusi ning tarbijatele antav teave on sageli loetamatu või siis ei ole see pakendil korralikult esitatud. See on eriti tähtis, pidades silmas rasvumisepideemiat Euroopas. Renate Sommeri raporti eesmärk on seda olukorda muuta ja seetõttu hääletan ma selle vastuvõtmise poolt.

 
Viimane päevakajastamine: 27. september 2010Õigusalane teave