President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu, milles käsitletakse järgmist:

– nõukogu ja komisjoni avaldused 17. juunil 2010. aastal toimuva Euroopa Ülemkogu kohtumise ettevalmistamise kohta ja

– komisjoni avaldus 26.−27. juunil 2010. aastal toimuva G20 kohtumise ettevalmistamise kohta.

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. − Austatud president! Ma usun, et 17. juunil toimuv Euroopa Ülemkogu kohtumine võib olla kõige olulisem kohtumine ELi lähiajaloos.

See Euroopa Ülemkogu kohtumine on kulminatsiooniks paljudele meetmetele ja abinõudele, mida Euroopa Liit on viimastel kuudel majanduskriisi vastu võitlemiseks vastu võtnud. Need meetmed ei ole mõeldud vaid kriisi koheseks lahendamiseks nii-öelda kaitseabinõude abil Euroopa rahva- ja eramajanduste ja finantssüsteemi kriisi kõige kahjulikemate mõjude vastu. Nende meetmetega vaadatakse ühtlasi kaugemale tulevikku, keskmisesse ja pikemasse perioodi, et tuua meid välja kriisist ja et Euroopa saaks koondada oma majanduspositsiooni ja oma positsiooni maailmas, tugevdades seeläbi Euroopa projekti kui tervikut, sest praegune kriis on seda sügavalt haavanud. Seega räägime probleemist, mis avaldab mõju Euroopa projektile ja mitte ainult konkreetsele majandussituatsioonile.

Niisiis on Euroopa Liit viimastel kuudel võtnud meetmeid. Esiteks on liit ette valmistanud kriisist väljatulemiseks tuleviku majandusstrateegia, et võidelda majanduslanguse ja finantssüsteemi kokkuvarisemise vastu. Samal ajal on liit liikmesriike veennud, et vajame tuleviku jaoks jätkusuutlikku maksustamist ja eelarve konsolideerimist. Ma usun, et need viimastel kuudel võetud ELi meetmed ja abinõud saavad 17. juunil toimuval Euroopa Ülemkogul konkreetse vormi. See ühepäevane kohtumine saab olema väga sisutihe ning keskseks küsimuseks saab kahtlemata olema küsimus väljavaadetest kriisist väljumise ja Euroopa Liidu tugevdamise kohta.

Sellel Euroopa Ülemkogul saavad kokku need kaks tahku − ühest küljest vältimatud meetmed põhimõtteliselt euroala ja ka mõnede Euroopa riikide stabiilsuse kaitseks, nagu Kreekale antav abi; teisest küljest on vaja mõelda Euroopa majanduse tulevikule ja Euroopa majanduse tulevikustrateegiale −, mida vaadeldakse üldjuhul eraldi, kuid mida ülemkogul käsitletakse ühiselt ja lõplikult, ühes vormis. Euroopa Ülemkogu esitab ettepaneku Euroopa järgmise kümnendi majandusstrateegia kohta, sidudes hädavajaliku eelarve konsolideerimise ja kasvustrateegia kvaliteetse tööhõive kujundamisega.

Kõik see on osa kriisist väljatulemise strateegiast, millel on seetõttu lühiajalisem mõõde, kuid millel on ka keskmine ja pikk perspektiiv.

Nõukogu kriisist väljatulemise strateegilisel lähenemisviisil on põhimõtteliselt neli tahku. Kõik need on hädavajalikud selleks, et Euroopa Liit ja Euroopa projekt väljuksid kriisist võimsalt, et laastavast kriisist jagusaamine teeks neid tugevamaks, sest sellist kriisi ei ole meist keegi kogenud, ja võib öelda, et sellist kriisi ei ole viimasel sajandil nähtudki.

Esiteks teeb Euroopa Liit konkreetselt eelarve konsolideerimise ettepaneku, mis omakorda hõlmab eelarvedistsipliini, nii et otsus on tehtud paljude kokkuhoiukavade kohta, mille enamik Euroopa riike on vastu võtnud. Neid kavasid toetavad omakorda Euroopa Keskpanga rakendatavad finantsstabiilsuse meetmed, mis on osa selle majandusstrateegia esmastest hädavajalikest meetmetest, et tuua Euroopa Liit kriisist välja.

Selles küsimuses on olemas Euroopa Komisjoni seisukoht ja komisjon on kaalunud eri stsenaariumeid. Komisjon on rääkinud kõigi liikmesriikidega − näiteks hiljuti, alles eile − sellest, et Euroopa Liit teostab järelevalvet eri liikmesriikide kohandamiskavade üle ning enamikus liikmesriikides seoses stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud korra: ülemäärase eelarvepuudujäägi üle.

Oleme seega nõukogu järeldustes selgesti tuvastanud vajaduse ELi liikmesriikide eelarve konsolideerimise ja järelikult eelarvelise jätkusuutlikkuse strateegia järele, mis tervikuna katab perioodi kuni 2013. aastani. Selleks ajaks tuleb saavutada Maastrichti lepingus seatud eesmärgid.

Strateegia teine põhiaspekt on see, mida võib nimetada tulevaste finantskriiside ennetamise meetmeteks. Teame, et kriisi vallandas Ameerika Ühendriikidest lähtunud finantskriis, mis näitas, et Ameerika Ühendriikides ja Euroopa Liidus puudus piisav finantsturgude regulatsioon.

Liit on algusest peale olnud mures selle pärast, kuidas liikuda selles suunas, et Euroopa ametiasutused saaksid tõeliselt reguleerida finantsturgusid ja teostada järelevalvet finantsteenuste toimimise üle. Seda on väljendatud eri komisjoni esitatud määrustes, sealhulgas neis, mis esitati enne Hispaania eesistumist ja mille üle praegu siin täiskogul nõukogu ja parlament läbi räägivad.

Ma tahaksin kasutada võimalust − nagu ma seda varemgi olen teinud − ja paluda parlamendil nõukogu nimel rakendada konstruktiivset lähenemisviisi ja suhtumist, mis siin on olemas. See tähendaks, et finantsjärelevalve paketi osas on lõplikule kokkuleppele võimalik jõuda pigem varem kui hiljem ja see on absoluutselt hädavajalik ning saadaks praegusel ajahetkel Euroopa Liidu üldsusele ja turgudele väga selge sõnumi.

Lisaks eespool osutatule peab nõukogus ja Torontos toimuval G20 kohtumisel toimuma väga tähtis arutelu: arutelu finantssüsteemi maksustamise üle. Arutelu teemaks on pangamaksud ning samuti on olemas ka Toronto G20 kohtumise kava, millest räägime hiljem, ning isegi rahvusvaheliste finantstehingute maksustamine. Seda kõike nimetaksin ma finantssüsteemi ennetavateks meetmeteks: Euroopa Liidu finantsreguleerimise süsteemiks.

Kogu sellel strateegial on kolmaski oluline mõõde: jätkusuutlik kasv ja kvaliteetse tööhõive kujundamine. Nimetame seda Euroopa 2020. aasta strateegiaks, mille aluseks on komisjoni väga oluline teatis, mida nõukogu on mitmel korral analüüsinud ja mis lõpuks sellel nädalal vastu võeti. Strateegias teeb nõukogu ettepaneku, et Euroopa Liit peaks rakendama kõiki selle käsutuses olevaid vahendeid selle kasvustrateegia edendamiseks. Nendeks vahenditeks on siseturg vastavalt Mario Monti raportile, mille ta koostas president Barrosole viimase palvel. Lühidalt on tegemist küsimusega, kuidas saavutada midagi, mis viimasel ajal on ELis mõnes mõttes ära kadunud: nimelt konkurentsivõime. 2020. aasta strateegiaga tahetakse lahendada ELi konkurentsivõime probleem ning kehtestada selles osas mõned eesmärgid. Ma loodan, et viis peamist eesmärki, teiste seas haridus ja vaesuse vastu võitlemine, saavad Euroopa Ülemkogu kohtumisel lõpliku arvulise sisu.

Nüüd peavad kõik liikmesriigid strateegia ellu viima.

Viimaseks: selle majandusstrateegia neljas komponent, mille nõukogu kavatseb kindlalt kehtestada kui lähiaastate peamise poliitilise ja majandusstrateegia, on midagi, mida teame Euroopa Liidu majandusjuhtimisena. See on keskne komponent. Juhtimise küsimus on olnud Herman Van Rompuy töökonna töö keskmes. Majandusjuhtimine on ka 12. mail volinik Rehni − kes on täna siin kohal − esitatud selleteemaliste komisjoni konkreetsete ettepanekute keskmes. Nendel ettepanekutel on põhimõtteline eesmärk, milleks on Euroopa Liidu majanduspoliitikate koordineerimine.

Kõik need põhimõttelised aspektid kulmineeruvad liidu majandusjuhtimises ja moodustavad ajaloolise ning meie arvates elutähtsa sammu, mille nõukogu peab heaks kiitma ja mida nõukogu peab tugevdama. Loomulikult on tegemist lõpliku sammuga majandusliidu suunas: mitte ainult rahaliidu, vaid tõelise majandusliidu suunas. Lasime rahaliidul aastaid omapäi areneda, kuid majandusliitu ei ole tegelikult kunagi olemas olnud, ja just selle loomisest me räägimegi: tõelise Euroopa majandusliidu loomisest.

Euroopa Ülemkogul arutatakse lisaks sellele elutähtsale eesmärgile ka muid küsimusi, nagu te teate. Näiteks arutatakse ELi ühtset lähenemisviisi ja Euroopa positsiooni seoses G20 Toronto kohtumisega, mis on selle täiskogu arutelu hilisem tänahommikune teema. Samuti arutatakse täiskogul muid küsimusi, mis on Euroopa Ülemkogul toimuvate arutelude – mis kindlasti ei ole nii pikad, kuid ei ole vähem tähtsad – teemad, näiteks aastatuhande arengueesmärgid.

Esimest korda tuuakse Euroopa Ülemkogu kohtumise ette arengukoostööga seotud küsimused. Seda ei ole ELi ajaloos kunagi juhtunud. Ülemkogul arutatakse kliimamuutuste vastu võitlemise küsimust Cancúni konverentsile eelneval üleminekuperioodil; samuti arutatakse Iraani küsimust, lähtudes esmaspäeval Luxembourgis toimunud välisasjade nõukogu kohtumisel koostatud deklaratsiooni projektist; märgitakse ära ka Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti kohaldamisel tehtud edusammud.

Tahaksin samuti öelda, et sellel Euroopa Ülemkogu kohtumisel on arutelu all Islandi liitumisläbirääkimiste alustamine ELiga. Arutatakse ka Eesti euroalaga ühinemise väljavaateid ning võetakse vastu otsus kutsuda kokku valitsustevaheline konverents, et võtta vastu asutamislepingu lepingu protokoll nr 36, millega suurendatakse Euroopa Parlamendi liikmete arvu parlamendi selle ametiaja järelejäävaks perioodiks.

(Aplaus)

  José Manuel Barroso, komisjoni president. − Austatud president! Annaksin kõigepealt edasi oma tänusõnad eesistujariik Hispaaniale. Eesistujariik Hispaania on täitnud Euroopa Liidu jaoks erakorralisel hetkel väga olulise ülesande. Ma usun, et on õiglane tunnustada kriisi ajal nende pühendumist ja usku Euroopasse. Ma tahan minister López Garrido kaudu edastada Hispaania valitsusele oma siirad tänusõnad tema asjakohase panuse eest meie ühisesse Euroopa projekti, eriti viimasel kuuel kuul.

Tahaksin enne homme toimuvat Euroopa Ülemkogu kohtumist osutada mõnedele õppetundidele viimastest kuudest ning visandada suuna, mida Euroopa Liit minu veendumuse kohaselt järgima peaks.

Me oleme viimastel kuudel võtnud vastu otsuseid, mida me vaid mõni kuu tagasi ei oleks suutnud ette kujutadagi. Me suutsime taas leida oma majandusliku vastuse, et rahuldada meie kõige pakilisemad vajadused viisil, mis järgib meie hinnatud põhimõtteid: solidaarsus ja vastutus. Nii saame toetada oma kaaseurooplasi Kreekas mehhanismi abil, mis sisaldab vajalikke reegleid ja kohustusi. See võttis aega, kuid süsteem on nüüd paigas. Nii süsteem ise kui ka Euroopa Liit on tõestanud oma tõhusust. Lisaks oleme olnud edukad ka euroga seotud kriisile reageerimisel. Väga lühikese ajaga tehti suuri jõupingutusi – midagi, millesarnast ei leia tervest maailmast. Tänu sellisele Euroopa mehhanismile ja Euroopa võimalustele, mille maksumus on kokku 500 miljardit eurot lisaks IMFi eraldatud 250 miljardile eurole, oleme taganud, et suudame vastu seista mis tahes raskustele, mida oma teel kohata võime.

See oli pea ees tundmatus kohas vette hüppamine, kuid Euroopa Liit on teinud kõik vajaliku, et leida lahendus finantsstabiilsusega seotud ohtudele. Ja ehkki need, kellele meeldib pasundada Euroopa probleemidest, ei pruugi nõustuda, on reaalsus selline: kui on vaja tegutseda, kui on olemas liikmesriikide poliitiline tahe, siis suudame väljakutsetele vastata.

Me ei ole piirdunud ainult lühiajalise stabiliseerimisega. Oleme algatanud kaugeleulatuva eelarve ning majanduse järelevalve konsolideerimise ja moderniseerimise programmi. Ma loodan, et Euroopa Ülemkogu toetab komisjoni ettepanekuid eelarvedistsipliini ja makromajandusliku järelevalve tõhustamise kohta, mida on arutatud eesistuja Van Rompuy juhitud töökonnas.

Oleme alustanud oma Euroopa 2020. aasta kasvu- ja tööhõivestrateegia elluviimist. Teiste sõnadega muudame oma majandust dünaamilisemaks, kasutades lisaks stabiilsus- ja konsolideerimispingutusele näiteks digitaalset tegevuskava. Me püüdleme selles suunas, et kujundada kasvu põlvkonda ja vältida aastakümneid kestvaid võlgasid.

Tegelikult on hiljutine finantskriis Euroopa Liidu potentsiaalset kasvu rängalt mõjutanud, nii et praegu ongi esiplaanile kerkinud majanduskasvu küsimus. Kasv on vastus, kuid see ei tähenda igasugust kasvu. Meil on vaja arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu. Eriliselt tahan rõhutada viimast asjaolu − kaasavat majanduskasvu, sest minu arvates ei ole õiglane, et kriisi eest peaksid maksma kõige rohkem need, kes on meie ühiskonnas kõige haavatavamad, need, kes ei põhjustanud kriisi. Kui tahame, et majanduskasv tegelikkuseks saaks, siis on meil vaja eelarve konsolideerimist ja struktuurireformi.

Ilma tõsiste jõupingutusteta selles valdkonnas ei taastu ilmselt usaldus ning ilma usalduseta ei kasva majandus. Nii et tegelikult on meil praegu võimalus minna oma majanduspoliitilistes püüdlustes kaugemale. Peame edasi liikuma mitmel rindel korraga ning see ongi kõige olulisem õppetund kriisist väljumise kohta. Kui vaatame rahaliidu probleeme, siis peaks tulemus olema tegelikult selline, et me ei naaseks oma rahaliidu juurde, vaid liiguks oma rahaliiduga edasi. See on oluline punkt. Meil on vaja tõelisi jõupingutusi, et luua Euroopas majandusliit. Sel põhjusel on meil holistiline lähenemisviis, mis kombineerib endas mitut vahendit: loomulikult eelarve konsolideerimist ja struktuurireformi, kuid ka majanduskasvu. Just seetõttu on Euroopa 2020. aasta strateegia keskmes majanduskasvuga seotud komponendid: arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv.

Aga see ei ole kogu kava. Kava on kasvu kohta, kuid selles käsitletakse ka struktuurireforme, finantsreformi ja uut majandusjuhtimist Euroopas. Eile oli mul infotunni ajal võimalik arutada majandusjuhtimise teemat. Ma ei lasku detailidesse, kuid tahan öelda, et oleme võtnud kohustuse kasutada seda võimalust, et Euroopa tasandil majandusjuhtimist tõhustada.

Homme toimuval Euroopal Ülemkogul tuleks anda rahvale märku selle kohta, et meil on tänu Euroopa 2020. aasta strateegiale olemas uus majanduskasvu väljavaade. Ma usun aga, et strateegias, sealhulgas selle eesmärkides − ja mul on hea meel, et tundub, et oleme jõudnud eesmärkide, sealhulgas suurema sotsiaalse kaasatuse saavutamise eesmärgi osas ühele nõule − on kokku leppimine suhteliselt kergem osa. Tulemused on need, millesse peame investeerima ja mille nimel koostööd tegema aasta aasta järel. Komisjon täidab oma rolli täies ulatuses, kasutades ära Lissaboni lepingus ettenähtud võimalusi, ja ma ootan põnevusega selle detailsemat käsitlust Euroopa Parlamendi arutelus.

Inimesed peavad nägema ka seda, et tegelikult tegeletakse finantsturgude korrastamisega ja et lubadustest peetakse kinni. Peame enne suve saabumist jõudma kokkuleppele finantsjärelevalve osas, et viia oma kavatsused ellu, ning meil on vaja Euroopa Ülemkogult selget märki selle kohta, et komisjoni esitatavad ettepanekud finantsturgude reguleerimise kohta võetakse vastu enne 2011. aasta lõppu. Oluline on, et finantsreformi hoog ei vaibuks.

Peame demonstreerima ka seda, et kriis ei ole varjutanud meie pühendumust saavutada aastatuhande arengueesmärgid ega meie meelekindlust minna edasi kliimamuutusega seotud küsimustega. Parlament on komisjoni auahnet Euroopa lähenemisviisi täielikult toetanud. Euroopa mängis võtmerolli üleilmses kriisile reageerimise kujundamises. See oli EL, kes ärgitas G20 saamaks majanduse taastamise globaalseks foorumiks.

Nüüd on vaja, et Toronto tippkohtumine annaks jumet sõnumile, mille elluviimisele G20 on pühendunud. See ei tähenda seda, et meie kõigi ees oleksid samad väljakutsed, ega seda, et peame ühtemoodi reageerima, vaid seda, mida kõik teame: nimelt, et kodus valitsevaid probleeme ei saa tõhusalt lahendada ilma rahvusvahelisel tasandil kollektiivse sekkumiseta.

Oma kirjas Euroopa Ülemkogule selgitasin, mis peaksid olema Toronto kolm põhiteemat.

Esiteks tuleb leppida kokku kriisist väljumise ühistes põhimõtetes eelarve konsolideerimise kontekstis. Oleme Euroopa tasandil seda juba teinud, kuid globaalne käsitlus aitaks paljudel maailma majandustel sama probleemi lahendada.

Teiseks tuleb kogu maailmas töötada uute kasvuallikate kujundamise nimel, mis on see, mida Euroopas propageerime. Kõik maailma suurriigid peavad andma oma osa, et saavutada kokkulepitud eesmärk, milleks on tugev, tasakaalustatud ja jätkusuutlik kasv. Kasvuväljavaadete optimeerimiseks on hädavajalik globaalne koordineerimine. Vaja on, et nii nõudmine kui ka pakkumine − ja seda kogu maailmas − kannustaks ja vallandaks kasvupotentsiaali. Sellekohane tungiv sõnum tõstaks kogu maailmas enesekindlust. Arvan nimelt, et me ei tohiks unustada, et kaubandus võib olla − ja peaks olema − see, mis aitaks leida uusi kasvu allikaid.

Peame samuti peale käima üleilmse finantsreformi ja finantsturgude korrastamise tegevuskavaga. 2010 on otsustav aasta, mil rakendada G20 tasandil juba kokkulepitut ning mitte lasta vaibuda edasiste reformide hool. See tähendab, et parandada on vaja nii pangakapitali kvantiteeti kui ka kvaliteeti ning hoida ära üleliigset võimendusefekti, tõhustada järelevalve ja kriisiohje korda, tagada rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite lähenemine ning suurendada tuletisinstrumentide turgude läbipaistvust.

Meist ei tohiks jääda muljet, nagu loobuksime reformidest või selle tagamisest, et finantssektor ja sellega seotud isikud on täielikult kaasatud sellistesse jõupingutustesse. Sellel põhjusel kutsun ma jätkuvalt üles kehtestama pangamaksu kehtestamiseks ühist raamistikku globaalsel tasandil. Oleks õiglane, kui finantssektor, mille vastutustundetu käitumine käivitas kriisi, annaks oma panuse kriisi lahendamisesse. Nagu ma varemgi olen öelnud, olen ma isiklikult veendunud, et peame välja töötama finantstehingute või -tegevuse maksu.

Olukord on tõsine ja tegelikult äärmiselt probleemiderikas. Kärbitakse palku, töötus on jätkuvalt väga suur, surve inimestele, eriti kõige haavatavamas olukorras olevatele inimestele on tugev. Peame Euroopa Ülemkogul ja G20 kohtumisel näitama, et Euroopa on üks osa lahendusest.

Seisame silmitsi väga raske hetkega − tegelikult lähiajaloo ühe keerulisima hetkega −, kuid kui suudame raskused lahendada, siis paneme sellega aluse paremale tulevikule. Kordan veel, et me näeme, et kriis võib kiirendada otsuste langetamist, sest sellega paljastub poliitiline tahe. Vaid mõned aastad või isegi mõned kuud tagasi võimatuna tundunud lahendused on nüüd võimalikud.

Euroopa ülesehitamise ajalugu meenutab meile, et just kriisiaegadel on võimalik Euroopa projektiga edasi liikuda. Reaalsus on see, et praegu on liikmesriigid valmis nõustuma ettepanekutega, mis vaid mõni aasta tagasi, isegi mõni kuu tagasi olid lihtsalt vastuvõetamatud, ja ma võin teile selle kohta esitada mitmeid konkreetseid näiteid. Nõnda siis, kui peame kinni lubadusest rääkida oma kodanikele tõtt, teha koostööd liikmesriikidega ning selgitada, et vajame Euroopat rohkem kui iialgi varem, siis minu arvates võib kriisist saada see platvorm, millelt Euroopa saaks ühiselt reageerida ja muutuda tugevamaks Euroopaks.

Mäng ei ole loomulikult veel läbi. Praegu on väga haprad ajad ja seetõttu sooviksin tänada parlamenti vankumatu toetuse eest ühenduse meetodi tõhustamisele. Ma sooviksin eriti tänada parlamendi peamisi poliitilisi jõudusid, kes tõusid püsti ja kinnitasid, et vajame rohkem kui kunagi varem Euroopa lähenemisviisi ja ühenduse meetodi tõhustamist. Meil on refleksid, mis teinekord aitavad meil probleemide ilmnemisel leida uusi institutsioone ja struktuure, kuid tegelikkus on selline, et ühenduse meetod on ajaproovile vastu pidanud, sest see on palju kohanemisvõimelisem kui mõned meist arvavad.

Ma usun, et eurooplased ootavad meilt sisule keskendumist. Nad ei taha enam lahkarvamusi tekitavaid arutelusid institutsioonide ja protsesside üle. Nad tahavad tulemusi. Seda ootab meilt ka muu maailm. Tegelikult on praegu aeg, mil meie, eurooplased, turg ja globaalne kogukond paluvad Euroopat, et see oleks paremini koordineeritud ja ülesehitatud, et saavutada suuremat lähenemist ja ühtsust. Ma arvan, et peame seetõttu tegutsema meie olemasolevate institutsioonide kaudu ja kasutama nende potentsiaali täielikult ära. Siin täiskogul on korduvalt rõhutatud komisjoni keskset rolli. Jah, komisjon on tõepoolest Euroopa majandusvalitsus valdkondades, milles talle on asutamislepingutega pädevus antud. Komisjon, mis on Euroopa Parlamendi ees täielikult aruandekohustuslik, teostab seda rolli koostöös Euroopa Ülemkogu ja Ministrite Nõukoguga vastavalt igaühe pädevusele.

Me ei räägi ainult Euroopa Liidu pädevustest. Vajame ka paremat koordineerimist liikmesriikide pädevuses olevates küsimustes. Just sellises koostöövaimus saame aidata liikmesriikidel edasi liikuda. Teeme selle selgeks: küsimus ei ole Brüsseli võimukombitsates. Tegemist ei ole uue vooruga arutelus võimude jagunemise üle. Tänane ülesanne on lisada väärtust − Euroopa väärtust − oma vastavate rollide jõulise, vastutustundliku ja täiendava täitmise kujul. Euroopa Liit teeb seda täies kooskõlas ühenduse meetodiga ja Euroopa reaktsiooni tõhustades. Võite olla kindlad, et komisjon täidab oma kohustused täiel määral. Me teeme oma tööd. Me loodame parlamendi otsustavale panusele ja toetusele.

(Aplaus)

  Joseph Daul, fraktsiooni PPE nimel. − (FR) Austatud president! Diego López Garrido! José Manuel Barroso! Head kolleegid! Sageli räägitakse üleilmsest kriisist, kuid arenevates riikides, mille majanduskasv on aastate jooksul olnud peaaegu rohkem kui 10%, ei ole kriisi − ja tore on. Tegelikult toimub neis kiire kasv.

Oma selleaastase 3% kasvuga on kasvuteele naasmas isegi Ameerika Ühendriigid, kes − ärgem unustagem − Lehman Brothersi pankrotiga, mis oli liigse dereguleerimise tulemus, päästsid valla usalduskriisi turgude suhtes.

Sellises olukorras peame asju õigete nimedega nimetama ja rääkima kriisist Euroopas ja mitte kogu maailmas. Saabuval nädalavahetusel peab Euroopa Ülemkogu andma lühi- ja pikaajalised vastused küsimusele, kuidas saame kriisi likvideerida. Lühiajaliste vastuste seas on eelarvepuudujäägi vähendamine − mis läheb kenasti ja ma õnnitlen riike, kes sellega on hakkama saanud − ja ka suurem koordineerimine liikmesriikide vahel eelarve-, rahandus- ja sotsiaalküsimustes.

Pikaajalised vastused hõlmavad ulatuslikke investeeringuid prioriteetsetesse sektoritesse, nimelt haridusse, koolitusse, teadusuuringutesse ja uuendustegevusse, ning 2020. aasta strateegiat, mille üle parlament peagi hääletab ja mille nõukogu loodetavasti ratifitseerib. Ma loodan, et seekord toimub siin finantskoordineerimine, sest kriis − olgu see kui tahes negatiivne ja seda eeskätt nendele eurooplastele, kes kardavad oma hoiuste ja töökohtade pärast ja kelle kartusi peame iga hinna eest hajutama − võib ja peab andma võimaluse mõelda uuesti järele harjumuste, käitumise ja reflekside üle, mille pärisime ajast, kui uskusime, et hinnast hoolimata on kõik võimalik.

Euroopale helisevad häirekellad ja teame kõik, et nende kõla ei ole just meeldiv. Kui riigipead ja valitsusjuhid, kellele teeb rohkem muret populaarsuse säilitamine kui üldiste huvide teenimine, on rahul tükkhaaval meetmetest teatamisega ja mulje avaldamiseks teadete esitamisega, siis tulemus on võrdne sellega, kui äratuskell esimese helina peale välja lülitada ja edasi magada. Teisest küljest, kui meie juhid tegelikult ka hindaksid probleemide ulatust ja kuulaksid Euroopa Parlamendi, komisjoni ja Euroopa Ülemkogu presidendi ülekutseid tegutseda ühiselt ja mastaapselt, siis saaksime süstida 500 miljonisse Euroopa kodanikku uut usku tulevikku.

Ma loodan, et täna pärastlõunal või homme töötavad nad selles vaimus, sest meil on praegu tegemist usalduse kriisiga, usalduse kadumisega turgudel toimuva tõttu − ja seda osaliselt õigusega, sest oleme liiga kaua elanud üle oma võimete, kuid osalt ka õigustamatult ja seda äärmiselt vastutustundetult.

Minu fraktsioon palub liikmesriikidel ja nende täitevorganitel ja parlamentidel aru saada sellest, et eelarve esitamine aruteluks enne selle heakskiitmist on märk Euroopa solidaarsusest ja mitte kuritegu teie riikide suveräänsuse vastu. Sarnaselt: kui me arutame 27 liikmesriigi seas sotsiaalmeetmeid − nagu tööaeg, pensioniiga − või rakendatavaid eelarvepoliitikavahendeid enne, kui nendest igaühe suhtes otsuse vastu võtame, siis ei õõnesta see liikmesriikide sõltumatust. Me ei saa paluda solidaarsust, kui asjad allamäge lähevad − me ei saa seda enam niikuinii teha −, ja samal ajal keelduda isegi omakeskis pidamast dialoogi meie riikide rahanduse jätkusuutlikkuse üle.

Kui see kriis meile üldse midagi õpetama peaks, siis seda. Seega ei vaja me kokkuvõttes niivõrd valitsustevahelist lähenemisviisi kui ühenduse lähenemisviisi. Kordame seda, nõukogu eesistuja, sest meile tundub, et räägime kurtidele kõrvadele. Meil peab olema rohkem ühenduse lähenemisviisi ja me tuleme sellest kriisist üheskoos välja. Meil peab olema ka vähem rahvuslikku ja rohkem Euroopa lähenemisviisi ning tulevikus saab meil olema parem kollektiivne nägemus. See ei tähenda, nagu Strasbourg ja Brüssel otsustaksid kõike. See tähendab lihtsalt, et meie liikmesriigid saavad lõpuks kasutada ära Euroopa poliitikaid ja reaktiivseid meetmeid, mis on vajalikud euro tugevdamiseks, tervistamiseks ja stabiilsema valuuta olemasoluks.

Head kolleegid! Euroopa projektile on saabunud tõehetk, mis nõuab selgeid vastuseid kahele lihtsale küsimusele. Mida me tegelikult üheskoos teha tahame? Peame langetama tõsise otsuse ja tegema seda koos. Milliseid rahalisi vahendeid tahame sellesse projekti investeerida ja kas tahame need vahendid ära raisata, nii et igaüks kasutab neid oma alas, või tahame muuta need vastastikuseks, et tagada parem tulemus maksumaksjale madalama hinnaga?

Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioon tahab näha, kas Euroopa Ülemkogul on julgust nendele kahele küsimusele otsekohe vastata.

(Aplaus)

  Martin Schulz, fraktsiooni S&D nimel. − (DE) Austatud president! Head kolleegid! Meestel ja naistel, kes täna ja homme Brüsselis kokku saavad, lasub tohutu vastutus, sest Euroopa seisab ristteel. Rahvusvaheliste finantskeskuste spekulandid, kes on teinud panuse sellele, et euro kukub läbi, tahavad kihlvedu võita. Nad on täiesti moraalitud ja praegu ei kehti neile mingid reeglid. Sel põhjusel on praegu viimane aeg koostada reeglid ja neid rakendada. Spekulandid jäävad sellegipoolest moraalituteks.

Elame ajal, mil poliitikat kontrollivad inimesed, kellel puudub täielikult moraal ja kelle ainus eesmärk on iga hinna eest kasumit suurendada. Peame tagama, et need inimesed kaotavad lahingu. Üks lähenemisviis, mis aitaks nende kaotust ja meie võitu tagada, on panna piir praegusele renatsionaliseerimise kursile Euroopas. Ma kaitsen ühenduse meetodit, sest ma tean, et kui meil on ühine raha, siis ei saa me endale lubada luksust ajada 17 eri majanduspoliitikat, viia ellu 17 eri kavandamisstrateegiat ja teha 17 eri investeerimisotsust. Ühisraha valdkonnas vajame paremini koordineeritud sügavuti minevat majanduspoliitikat. Me ei saa seda saavutada rahvusriikide kaudu. Meil on Euroopas hoopis vaja ELi õigusnorme. Meil on institutsioon, mis suudaks seda teha, ja selleks on komisjon. José Manuel Barroso, täna vastuvõetav otsus ja toetus, mida saite eile nelja fraktsiooni esimehelt, näitavad, et enamik toetab teid. Ma ootan teilt siiski, et tegutseksite tugeva võitlushimulise komisjoni presidendina ja käsiksite lõpetada renatsionaliseerimise.

Meie ees on teinegi ülesanne. Vastukaaluks moraalivabadele inimestele peame paika panema oma ühised väärtused. Küsimus ei ole raha väärtuse maksimeerimisest, vaid sellistes väärtustes nagu solidaarsus, ühendus ja nende kaitsmine, kes ise ennast kaitsta ei saa. Missugused on need inimesed, kes juhivad reitinguagentuure? Tooksin näite Hispaaniast, mis on meie praegune eesistujariik. Needsamad reitinguagentuurid, kes sundisid Hispaaniat võtma vastu kokkuhoiupaketi ja käskisid riigil reitingu tõstmiseks säästa, säästa ja veel kord säästa, räägivad nüüd, kus Hispaania on vastu võtmas valulikku kokkuhoiueelarvet, et kasv ei ole piisav, kuna raha ei investeerita piisavalt. Agentuurid alandavad Hispaania reitingut, sest riigil puudub kasvustrateegia. See on mäng! Need on needsamad moraalivabad inimesed, kes on teinud oma panused ja mängivad nüüd tervete riikide saatusega.

(Aplaus)

Nende mäng tuleb lõpetada! Mind üllatab seetõttu, volinik Barroso, et hoiate end tagasi ja ei ole näiteks keelanud ära katteta lühikeseks müüki. Teil on aeg tegutseda! Esitage oma ettepanek ja enamik toetab teid!

Ma tahan teile selgitada, miks mina ja minu kaasparlamendiliikmed, kelle vaateid ma sageli ei jaga, usume, et ühenduse meetodi kaitsmine on tähtis. Ühenduse meetodi näol ei ole tegemist tehnilise võttega. See on poliitiline nägemus. Ühenduse meetod on sõnum. See on sõnum selle kohta, et alati, kui rahvusriik ei saa enam üksinda tegutseda, peab riikide ja rahvaste ühendus kriitilisel silmapilgul tühja koha täitma, et kaitsta neis riikides elavate üksikisikute huvisid ja teha seda tõhusamalt, kui rahvusriik ise suudaks. Ühenduse meetod on nüüdseks rohkem kui 50 aastat vana ja tänu sellele on meil Euroopas olnud ajaloo suurima õitsengu ja julgeoleku periood ja pikim rahuaeg. Euroopas on siiski veel inimesi, kes seavad kahtluse alla mitte Teise maailmasõja järgse korra, vaid Esimesele maailmasõjale järgnenud korra. Kas tõesti keegi usub, et inimesed, kes pooldavad selliseid konflikte, kes jälle kord esitavad territoriaalseid nõudmisi − ja Euroopas on selliseid inimesi, mõned kuuluvad isegi liikmesriikide parlamentidesse −, ei põrkuks tagasi jõu kasutamisest, kui Euroopas puuduks integratsioonijõud? Nad pööraksid võimaluse korral Euroopa rahvad jälle üksteise vastu.

Ühenduse meetod ei ole pelgalt sotsiaalpoliitiline projekt. See on vahend sellel kontinendil rahu säilitamiseks. Sel põhjusel on meil seda vaja ja seepärast kaitsen ma seda. Sotsiaalne turvalisus ja rahu käivad käsikäes. Ilma sotsiaalse turvalisuseta ei oleks rahu, mis oleks parim viis tagada Euroopas pikas perspektiivis rahvastevaheline sotsiaalne turvalisus.

(Aplaus)

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. − (FR) Austatud president! Mulle tundub, et tänane arutelu on väga-väga mitmes arutelu ülemkoguks ettevalmistamise ja majandusliku juhtimise teemal. Me peame üksteise suhtes ausad olema! Me oleme siin ühel meelel, mida näitas eilne päev, kui esitati kaks resolutsiooni: üks majandusjuhtimise kohta ja teine selle kohta, kuidas rakendada 2020. aasta strateegiat ja kuidas tegutseda kooskõlas ühenduse meetodiga.

Siin valitseb konsensus, kuid kui aus olla, siis ei kattu see praegu nõukogu ja liikmesriikide seisukohaga. Nõukogu järeldused valmistavad jälle pettumust, kui võrdleme neid nendega, mida me tõesti vajaksime, ja resolutsioonidega, mille üle oleme hääletanud.

Siia ongi praegu koer maetud. Siin istungisaalis ja, ma usun, et ka Euroopa rahvaste seas valitseb soov kujundada kriisist väljatulemiseks ja majandusjuhtimiseks ühine poliitika, kuid me ei näe sellist poliitilist tahet ei nõukogus ega liikmesriikide seas. Reaalsus on selline, et selle vahel, mida räägime ja mida nõukogu esindajad mõtlevad, laiub suur ookean. Selline on tänane reaalsus. Joseph Daul rääkis kurtidest kõrvadest − need ei ole minu sõnad −, kurtidest kõrvadest nõukogus. Kuidas panna nad lõpuks aru saama, et kriisist väljatulemiseks peame oma tegutsemisviisi muutma?

Heitkem näiteks pilk Euroopa 2020. aasta strateegia kohta esitatud ettepanekutele! Mis meil siin on? Koordineerimise avatud meetodiga jätkamine. See ei ole kümne aasta jooksul toiminud, kuid me jätkame lihtsalt samamoodi: majandusjuhtimisega. Me ei räägi siin komisjoni majandusjuhtimisest ega ühenduse meetodist; pigem juhivad Euroopa majandust riigipead ja valitsusjuhid, kes saavad igal aastal neli korda kokku. See on võimatu! Sellega peab tegelema Euroopa Liidu organ; seda peavad tegema volinikud. Ei saa olla, et aastas neli korda kohtuvad riigipead ja valitsusjuhid ütlevad, et nüüd hakkavad nad siin globaliseerunud maailmas Euroopat majanduslikult juhtima.

Peame seega, president, esitama küsimuse selle kohta, mida peame tegema. Esiteks on mõned asjad, mida saate teha teie. Teie olete ülemkogu avamisel kohal ja ma loodan, et kordate neid kahte resolutsiooni, mille parlament loodetavasti pea ühel häälel vastu võtab.

Teiseks peame vaatama, kuidas oleks võimalik suurendada survet nõukogule. Hetkel on paljud teemad blokeeritud. Finantsjärelevalve osas valitseb parlamendi ja nõukogu lähenemisviiside vahel tohutu vastuolu, sest nõukogu ei taha kuulata, mida parlamendil öelda on. Olukord on täpselt sama välisteenistuse küsimuses, mida ma siinkohal ei aruta. Olukord on täpselt sama majanduspoliitika üldsuunistega.

Nõukogu eesistuja! Praegu on paljud teemad blokeeritud, sest probleem on selles, et parlament tahab jätkuvalt kohaldada ühenduse meetodit, kuid nõukogu ei taha selles suunas liikuda. Praegu on teie ülesanne siin arutelusid algatada. Ma ootan, et Euroopa Ülemkogu jõuaks tavapärastest erinevate järeldusteni, erinevalt nendest, mis on ette valmistatud ja katavad neli või viis lehte.

Ma tahan esimest korda kuulda, et nõukogu on valmis andma komisjonile volitused teostada tõelist majandusjuhtimist. Ma ei taha kuulda arutelu selle üle, kas see peaks puudutama 16 või 27 liikmesriiki. Loomulikult peab see puudutama 27 ja ka 16 liikmesriiki. Lisaks on see 16 liikmesriigi puhul erinev kui 27 puhul, sest meil on rahaliit ja ka selles on vaja majandusliitu, mida me ei ole siiani loonud ja mida me ei loogi, kui on liikmesriike, kes endiselt monopoliseerivad majandusjuhtimist. See on komisjoni roll.

Nüüd, mil kriis on tabanud Kreekat ja eurot, on jõudnud kätte hetk sellest aru saada ja selle kohta otsus vastu võtta. Liikmesriigid peavad osa oma suveräänsusest loovutama komisjonile ja Euroopa ametiasutustele. Ootame seda otsust ülemkogult lähipäevil.

(Aplaus)

  Rebecca Harms, fraktsiooni Verts/ALE nimel. − (DE) Austatud president! Head kolleegid! Neli fraktsiooni olid ühenduse meetodi toetamisel tõepoolest õigel teel. Pidime seda tegema, kuna viimaste nädalate ja kuude poliitilised mängud ja vangerdused on korduvalt päästemeetmete vastu töötanud. Meie otsusel ei ole olnud soovitud tagajärgi, sest Euroopa Liit keskendub pidevalt liiga palju individuaalsetele huvidele ning mitte ühistele huvidele.

Ma siiski ei jaga Guy Verhofstadti arvamust, et praegu on majandusjuhtimise saavutamise viiside kindlakstegemiseks vaja lihtsalt seda, et Euroopa Parlament kuulutaks valjul häälel oma poliitilist tahet. Minu arvates oli Jean-Claude Juncker eelmisel nädalal fraktsioonide esimeestega väga aus, kui selgitas, kus tema arvates on olemasolevate asutamislepingute piirid. See, kes nüüd ei ütle valjult ja selgelt välja, et pooldab asutamislepingute muutmist, ei saa väita, et komisjon on ja saab olema Euroopa majandusvalitsus.

Nõnda siis, Guy Verhofstadt, olgem üksteise suhtes ausad! Me teame, mida tahame! Kuidas seda saavutada? Komisjon peab koostöös Euroopa Parlamendi ja majandus- ja rahandusküsimuste nõukoguga (Ecofin) keskset rolli mängima. Nagu ütles Jean-Claude Juncker, peame asutamislepinguid ja nende võimalusi maksimaalselt ära kasutama, et edendada ühenduse meetodit. Minu arvates peaks Ecofin töötama Euroopa Komisjoni kehtestatud mudeleid järgides. See toimiks tõhusalt, sest praegu peab Euroopa keskenduma menetlusele.

Kuidas saame tagada demokraatlikku legitiimsust? Volinik Barroso! Ükskõik kui palju me teid ette kiidaksime ja kui väga me teid ka praegu ei usaldaks, peame tegema demokraatliku legitiimsuse küsimuses koostööd, kaasama Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamendid. Mõttetud arutelud raamlepingu üle, mis mind nädal nädala järel hulluks ajavad, on mulle selgeks teinud, et te ei ole sellele küsimusele üldse avatud. Kui me tahame aga võtta vastutuse miljardite eest, mis on kulunud üksnes päästepakettidele, siis on vaja Euroopa tasandil meie meetmete demokraatlikku legitiimsust.

(Aplaus)

Kui tahate poliitikat ajada hämarates ruumides, siis ootab teid paratamatult ees läbikukkumine.

Ma tahaksin rääkida teemast, mis minu arvates on selles valdkonnas kõige tähtsam. Kui Euroopa majandusvalitsus koguneb sõltumatult ja koostab oma tegevuskava − sest siiani on tegevuskava ja sündmuste rütmi määranud aktsiaturgudelt või reitinguagentuuridelt lähtunud uudised −, siis on keskseks küsimuseks, kas Euroopa puudujäägi lahendamiseks on ainus viis raudne kokkuhoiuplaan, mida rakendatakse peaaegu kõikjal Euroopas. Ma usun, et kui me kõik − riigid, kodanikud ja ettevõtted − keskenduksime kriisi tekitatud kindlusetustunde tulemusel ainult säästmisele, siis viib see tee üsna kindlalt majanduslanguseni, ja ma ei tahaks selle eest vastutust kanda. Sellised riigid nagu Saksamaa, mis tänu eurole on praegu paremas positsioonis, ja Euroopa Liit peavad ka selgitama, kuidas toimib pakti kasvu puudutav osa ning missuguseid toetusprogramme on vaja, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegias kirjeldatud eesmärgid.

Head kolleegid! Meie ees seisab raske tee. Asutamislepingute abil ei ole meil võimalik saavutada kõike, mida me tahame. Kui me laseme aga endiselt rikastel veelgi rikkamaks saada ja vaestel veelgi vaesemaks muutuda, mis siis, et meil on kriis, ja vastavalt Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni eelmisel nädalal öeldule see nii toimub, siis ma usun, et Werner Schulzi sõnavõtus kirjeldatud kohutavad stsenaariumid saavad tõeks.

(Aplaus)

  Timothy Kirkhope, fraktsiooni ECR nimel. − Austatud president! On üks vana lugu mehest, kes on eksinud ja püüab leida raudteejaama. Ta pöördub mööduja poole ja küsib, et kus jaam asub. Mööduja vastab, et rada on raske ja teekond on pikk, nii et tema ei hakkaks mehe asemel raudteejaama poole liikumagi.

Kõigi nende pikkade aruteludega eurokriisi ennetamise viiside üle juhime kõrvale elutähtsat energiat meie ees praegu seisvast ülesandest väljuda kriisist. Kõik need jutud Euroopa majandusjuhtimisest, uutest eeskirjadest ja õigusnormidest ning edasistest sanktsioonidest ei taba asja üsna lihtsat ja olulist tuuma: mida nüüd teha? Peame alustama sealt, kus me praegu oleme. Me tahame, et euro edulugu jätkuks, eriti nende jaoks, kes on otsustanud sellega liituda, kuid selleks peame tegutsema täna ja mitte visandama suurejoonelisi tulevikunägemusi.

Ilmselgelt on tõde see, mida nüüd tunnistavad ka selle täiskogu kõik osalised: ühisraha väljatöötamisel tehti vigu, kuid veelgi olulisemaid vigu tehti selle rakendamisel. Nende vigade kõrvaldamiseks ei pruugi piisata uute eeskirjade koostamisest. Lõppude lõpuks ei olnud piisavalt tahtejõudu, et täita alguses paika pandud eeskirju. Mõned liikmesriigid ei suutnud täita endale võetud kohustusi. Euroopa Liidu jaoks ei ole midagi ohtlikumat kui usk, et meie probleemide lahendus peitub suuremas regulatsioonis, tsentraliseeritumas kontrollis ja suuremas koormas. Peame naasma oma kodanike tõelise mure lahendamise juurde. Selleks on küsimus, kuidas ehitada üles Euroopa habras majandus.

Meie majanduspositsiooni on viimastel aastatel tabanud kolm ränka lööki. Esiteks oli meie kasv juba enne kriisi võrreldes meie peamiste kaubanduspartneritega aeglasem. Meie konkurentsivõime globaalsel turul langes pidevalt, töökohti viidi Euroopast välja, meie turud langesid löögi alla. Võisime tunda majanduslikku õitsengut, kuid see oli traagiline pettekujutelm, mis põhines peamiselt nii avaliku sektori kui ka majapidamiste võetud laenudel. Teiseks kõigutas kriisi saabumine läänemaailma ja põhjustas ebastabiilsust, mis sundis valitsusi veelgi rohkem laenama, ja kolmandaks viis liigne laenamine mitmes euroala juhtivas riigis euro katastroofi äärele. Meie liikmesriigid ja meie kodanikud upuvad võlgadesse ja sellest toibumine võtab aastaid ning enamikku vajalikest keerulistest abinõudest saavad võtta ainult liikmesriigid ise.

Euroopa Liit saab aidata, mistõttu ei tohi me lasta suurejoonelistel aruteludel majandusjuhtimise üle varjutada Euroopa 2020. aasta strateegiat. Me tervitame, volinik Barroso, tööd, mida te selle strateegiaga teinud olete. Töö komisjoni keskse algatusega veel käib, kuid seda on vaja täielikult toetada, et ei korduks Lissaboni strateegia täitmisel tehtud vead. Tuleb vältida ahvatlust lasta end liigselt kõrvale juhtida tulevase majandusjuhtimise üle käivatel teoreetilistel arutlustel. Peame selle asemel keskenduma Euroopa reformimise hiigelsuurele kavale, mis on vajalik meie inimeste loomingulise energia ja talendi vallandamiseks, et nad saaksid välja töötada oma plaanid ja arendada oma ettevõtteid, sest ainult nii on võimalik saavutada pikaajaline majandusõitseng, mida soovime leida aina konkurentsitihedamaks muutuvas maailmas.

(Aplaus)

  Lothar Bisky, fraktsiooni GUE/NGL nimel. − (DE) Austatud president! Head kolleegid! Meie fraktsiooni kriitika ei ole suunatud sellele, kas vajame euro päästmise värskelt loodud paketti, vaid sellele, kuidas seda ellu viiakse. Nagu 2009. aastal, on ka praegu küsimus jälle pigem selles, kuidas päästa pangad ja finantssektor. Ent taas kord ei kanna nemad ähvardava kriisi kulusid. Raskustes ELi riike käsutatakse järjekordselt kärpima sotsiaalsektori kulusid, riiklikke investeeringuid, avalikke teenuseid, palkasid ja pensione ning tõstma pensioniiga. Stabiilsuspakti rangemaks muutmine on puhas sadomonetarism. Tahetakse, et Euroopa majanduspoliitika ja finantsturgude õnnemängude tagajärjel tekkinud kriisi maksaksid kinni töölised, pensionärid ja töötud.

Selline kärbete orgia paiskab aga Euroopas põrmu siseturu nõudluse ja maksutulu ning selle tulemusel tekib jälle majanduslangus. Meie vaatenurgast on säärane poliitika põhimõtteliselt vale ning ei aita tervendada riiklikke finantse. Kuuleme jälle, et struktuurireformidega peaks saama majanduskasvu suurendada. Tööturgu ja Euroopa siseturgu tahetakse veelgi dereguleerida, privatiseerides samal ajal avalikke teenuseid avaliku ja erasektori partnerluse abil. Selle tulemusel muutuvad tööstussuhted veelgi ebakindlamaks ja juhusest sõltuvamaks. Vaesus ja sotsiaalne tõrjutus suurenevad ja seda aastal, mil me nende kahe nähtuse vastu peaksime võitlema.

Selle vastu peaks Euroopa 2020. aasta strateegia väidetavalt võitlema. Kust tulevad investeeringud haridusse, teadusuuringutesse, rohelistesse töökohtadesse ja vaesuse vastu võitlemisse, kui kõik liikmesriigid võtavad vastu kokkuhoiukavasid? Otsekoheselt öeldes ei ole Euroopa 2020. aasta strateegia väärt paberit, millele selle väga tagasihoidlikud eesmärgid on trükitud.

Meie fraktsioon toetab ametiühingute ja sotsiaalsete liikumiste protestikampaaniaid Euroopa Liidu võetud hukatusliku kursi vastu. Nõustume Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooniga, et terves ELis rakendatav finantstehingute maks, eurovõlakirjad, nn rohelised maksud ning kõrge sissetuleku, vara ja pärandi karm maksustamine võimaldavad teha investeeringuid meie tööstusühiskondade keskkondlikku ja sotsiaalsesse ülesehitamisesse.

Esiteks on Euroopale kriisist jagusaamiseks vaja tulevikus Euroopa sotsiaal- ja keskkonnainvesteeringute kava. Teiseks vajab Euroopa otsustavaid meetmeid, et murda finantsturgude võim, ning kolmandaks on vaja Euroopa majandusjuhtimist ja suuremat majandusdemokraatiat töötajate huvides. Meil peab olema sotsiaalne Euroopa! Vastasel juhul ei ole meil peagi mingisugust ühist Euroopat.

  Nigel Farage, fraktsiooni EFD nimel. − Austatud president! Sellest ajast saadik, kui ma viimati siin viibisin, olen kogenud väikeseid tõuse ja üsna dramaatilisi langusi – võimalik, et üsna euro sarnaselt! Erinevus on muidugi selles, et minu olukord paraneb, kuid vaadates siin parlamendis teie nägusid ja kuuldes hääletooni, millega räägitakse, siis kahtlustan, et euro probleemid on nüüdseks muutunud lahendamatuks!

Teie rumal poliitika on juba Euroopas hävitanud kümnete miljonite inimeste elu ja ähvardab nüüd sadu miljoneid inimesi. Kogu see projekt põhines mõistagi valel, nagu ka Herman Van Rompuy on möönnud. On täiesti selge, et majanduslikult see ei tööta −, kuid huvitaval kombel ei saa see ka poliitiliselt töötada.

Mitte keegi ei ole sellele projektile kunagi nõusolekut andnud. Sellist asja nagu Euroopa identiteet ei ole kindlasti olemas ja miks peaksid sakslased palehigis töötama, et anda raha kreeklastele? See lihtsalt ei hakka toimima! President Barroso, kogu see värk liigub vales suunas. Kreeka, Hispaania, Portugal − nad ei sobi majandus- ja rahaliitu ja see, mida need riigid tegelikult vajavad, on abi: abi, et vabaneda sellest rahvaste majandusvangist, enne kui me midagi tõeliselt katastroofilist korda saadame.

Me leiame aga homme oma laualt ettepaneku võimu veelgi tsentraliseerida! Needsamad inimesed, kelle pärast Euroopa selles jamas on, tahavad saada rohkem võimu. Nad tahavad tehtud vead kokku liita. Selle raja valimisel ei sea te ohtu mitte ainult Lõuna-Euroopa majandusi, vaid demokraatiat ja rahu.

Me oleme ristteel ning peame tagasi pöörama. Inimestel on vaja oma riigi kontrolli nende raha ja majanduse üle. See ei toimi!

(Aplaus)

  Andreas Mölzer (NI). − (DE) Austatud president! Kahjuks on kriis liialt sageli paljastanud Euroopa Liidu mitte kõige meeldivama pale. Murtakse tabusid ja rikutakse ELi lepinguid, samal ajal kui Euroopa Keskpank tegutseb pankrotistunud riikide kaitsevõrguna. Samal ajal näitavad inimesed üles vaimustust egalitaarsuse ja europaniseerumise vastu, kuigi kriis on näidanud, et Euroopa eri rahvuslike majandussüsteemide ja -mentaliteedi tugevust ei saa tsentralistliku lähenemisega lihtsalt kaduma panna.

Kahe aasta jooksul on Euroopa Liitu vapustanud üks katastroof teise järel. Kõigepealt oli finantskriis, seejärel majanduslangus ja nüüd plahvatuslik eelarvepuudujääk. Selle asemel et taltsutada spekulante, kes aitasid kriisi puhkemisele kaasa ja kes on tavainimesed jätnud ilma pensioniks säästetust ja töökohtadest, ja selle asemel et lõpuks maha matta vildakas neoliberalismi idee, kutsutakse jätkuvalt üles tsentralismi suurendamisele. Minu arvates ei vaja me enam Euroopa Liidu diktatuuri, nagu me ei vaja ka uut institutsiooni Euroopa majandusvalitsuse vormis, mis läheks meile miljardeid maksma.

Väga rahutuks teeb suundumus, et maksupoliitika, miinimumpalga ja pensioniea kehtestab EL, mis ei suuda isegi enda eelarvet kontrollida. Panga- ja tehingumaksud, reitinguagentuuride reguleerimine ja suurem järelevalve finantsturgude üle − kõik need meetmed on tähtsad, kuid nende kasutuselevõtmisega on väga hiljaks jäädud. Seda vajalikum on, et EL tegutseks kohe ja vajaduse korral sõltumatult. Rahapoliitikat vaadates tundub aina enam, et euro on teel enesetapule. Selleks et tegeleda probleemiga alates selle algetest, peame kaaluma Euroopas keskse karmi rahaliidu võimalust.

  Werner Langen (PPE). − (DE) Austatud president! Nädala lõpus aset leidev tippkohtumine on tõeliselt tähtis ja mind üllatab, et see kestab vaid ühe päeva. Arvestades päevakorras olevate küsimuste rohkust, ei suudeta seal ühtegi probleemi lahendada. Ma tahaksin südamest toetada president Barrosot, kes on öelnud, et vaja on solidaarsust ja vastutustunnet. Diego López Garrido! Solidaarsus ja vastutustunne tähendavad siiski ka seda, et Euroopa ei tohi minna tagasi valitsustevahelise koostöö juurde, millesse ei ole kaasatud ei Euroopa Komisjon ega Euroopa Parlament.

Mõned mu kaasparlamendiliikmed on viidanud ühenduse meetodile. Me kutsume nõukogu tungivalt üles mitte tagasi pöörama demokraatlikku progressi, mida on viimasel 30 aastal saavutatud. Me ei vaja euroala ümberkujundamist ega eraldi sekretariaate, mida nõukogu mõned liikmed propageerivad. Meil on olemas komisjon ja see komisjon seisab silmitsi väljakutsega. Kui komisjon teeb oma tööd, siis on tal meie toetus finantsturgude reguleerimiseks, pikaajaliste eesmärkide määratlemiseks ja ühenduse meetodi rakendamiseks. Werner Schulz kaebas turgude moraalipuuduse üle. Võin vaid öelda, et me ei peaks maha laskma halbu uudiseid edastavat sõnumitoojat. Vastutus lasub liikmesriikidel, kes viis aastat tagasi peatasid stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise. Vastutus lasub liikmesriikidel, kes on eiranud eeskirju. Tahan seetõttu kutsuda üles finantsturgude rangele reguleerimisele. See ei tohiks siiski kallutada meid kõrvale oma tegude eest vastutuse võtmisest.

  Stephen Hughes (S&D). − Austatud president! Sellel nädalal peab Euroopa Ülemkogu andma vastused meie ees hetkel olevatele poliitilistele, majanduslikele ja sotsiaalsetele väljakutsetele ja seda nii tänaseks päevaks kui ka järgmiseks kümneks aastaks. Me kardame siiski, et seda ei juhtu. Tundub, et vahetute väljakutsete osas toetab ülemkogu eelarvete konsolideerimise kiirendamise ning stabiilsuse ja kasvu pakti ülemäärase karmistamise ideed, mida on nõudnud Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy. See ei anna turgudele kindlust ajal, mil USA administratsioon kaalub majanduskasvu ja töökohtade loomiseks uut taastuskava.

Euroopa peab oma finantse konsolideerima, kuid ei tohi seda teha jõhkralt ega ebademokraatlikult, mis õõnestaks hoolekandesüsteeme, peataks hapra kasvu ning jätaks mitmeid miljoneid asjatult töökohast ilma. Eurooplased ei taha seda ja me palume Euroopa Ülemkogu, et see ei kasutaks seda kriisi ära selleks, et riiklike vahendite kärbetega elutähtsates valdkondades, nagu teadusuuringud ja haridus, lammutada sotsiaalkaitsesüsteem või õõnestada tulevikus meie konkurentsivõimet. Finantssüsteemi on võimalik kontrollida sotsiaalselt õiglasemal ja majanduslikult arukamal viisil, mis nõuab reformitud majandusjuhtimise ja suurema solidaarsuse raamistikus meie rahvaste palju tihedamat koostööd. See on aga ainus viis, kui me ei taha panna kriisi eest maksma tavalisi inimesi, eriti ühiskonna haavatavamaid liikmeid, kes seda kriisi ei põhjustanud.

Pikaajalistest väljakutsetest rääkides peaks Euroopa Ülemkogu taas käsitlema Euroopa 2020. aasta strateegiat. Praegu on see toores, ambitsioonitu ja ilma tõsise finantstoeta. Selles peaaegu et puudub sotsiaalne mõõde, samuti keskkonnamõõde, kui välja arvatud mõned kokkulepitud kliimamuutust puudutavad osad. Eelarvete konsolideerimise kiirendamine teeb võimatuks mõnede prioriteetide, nagu haridus, saavutamise. Me seisame silmitsi ajaloolise töötuse määraga, kuid strateegias ei ole kvaliteetset täielikku tööhõivet prioriteetseks peetud. See peab olema prioriteet!

Me loodame, et neid üleskutseid võetakse kuulda, austatud president, ja et sellel nädalal toimuv Euroopa Ülemkogu ei muutuks veel üheks luhtunud võimaluseks.

  Lena Ek (ALDE). − Austatud president! Täna hääletame siin istungisaalis kahe ajaloolise resolutsiooni üle, millest esimene käsitleb vajadust tõhusama majandusjuhtimise järele ja teine on vajalik, et muuta ELi 2020. aasta resolutsioon ambitsioonikamaks: jätkusuutliku kasvu ja tööhõive strateegiaks.

See on esimene kord, kui Euroopa Parlamendis on jõutud laialdasele koalitsioonile, et toetada resolutsioonides esitatud ambitsioonikaid ettepanekuid. Enamuse olemasolu tõestab ilmekalt olukorra pingelisust ja juhtrolli, mida parlament võib endale võtta.

Esiteks on kriis näidanud, et liidu ühise majandusjuhtimise huvides on vaja rohkem kui kunagi varem eeskirju karmistada. Komisjon peaks välja töötama majandusjuhtimise mudeli ning sama asutus peaks seda juhtima ja ellu viima. Resolutsioonides toetatakse Olli Rehni ettepanekuid täies ulatuses. Ma pean teilt, president Barroso, siiski paluma, et süveneksite eelarveettepanekutesse, sest meil on vaja, et need toetaksid ELi 2020. aasta strateegia resolutsioone ning kasvu ja stabiilsuse strateegiat, sest praegusel kujul need seda ei tee.

Teiseks usume, et praegune kasvu ja stabiilsuse paktiga seotud kriis on näidanud, et pakt ei toimi nagu vaja ja et seda oleks vaja tõhustada, kuid see peab toimuma kombineerituna jätkusuutliku majanduskasvuga. ELi 2020. aasta strateegiat vaadates on meil vaja ettepanekuid suurprojektide kohta. Üksnes Neelie Kroes on digitaalses tegevuskavas esitanud tausta, mida me vajame.

Lõpetuseks nõukogule: te peate tegema koostööd ja esitama ettepanekuid ning seadma kodanikud esikohale ning oma naabri majanduse kohta uurimine ei ole ei inetu ega solvav, kui selle riigi majandus mõjutab 500 miljonit inimest ja maksumaksjat.

  Philippe Lamberts (Verts/ALE). − (FR) Austatud president! Head kolleegid! Esiteks, nagu ma eelmine kord ütlesin, on meie riikide rahanduse korrastamiseks vaja uut retsepti. Ma tahaksin teha kolm märkust finantstehingute ja pangamaksude kohta. Alternatiiv puudub: mõlemat on vaja, sest nende eesmärgid on erinevad.

Finantstehingute maksu eesmärk on saada riigi rahakotti raha ja rahastada meie arenguabiga seotud kohustusi. Teisest küljest võimaldab pangamaks meil luua päästefonde.

Ma tahaksin nõukogule öelda: jätke tõmblemine! Ma tahaksin paluda komisjoni, et nad ei läheks Torontosse selleks, et öelda: „Uurime seda küsimust koos”, vaid selleks, et öelda: „Kui võimalik, siis teeme seda üheskoos, kuid me teeme seda ainult, kui see on vajalik.”

Meil on maksustamisküsimuses vaja ranget tegevuskava, et sedastada konsolideeritud baasi määratlus, et seejärel saaks rakendada maksumäärade ühtlustamist. Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada, et maksupettused ja maksudest kõrvalhoidmine läheb meile igal aastal maksma 200 kuni 300 miljardit eurot. On hädavajalik, et me vähemalt poole sellest summast kätte saaksime, ning siinkohal tahaksin nõukogule ja komisjonile öelda, et praegu ei ole aeg uurida või vabandusi leida, vaid peab tegutsema.

Minu teine märkus puudutab finantsturgude regulatsiooni. Nõukogu liikmed, te olete meie kannatuse proovile pannud! Te peate andma üldsusele aru ja selgitama, kuidas teie suhtumine, mis hõlmab kitsaste rahvuslike huvide kaitsmist, aitab tegelikult kaasa ühiste huvide kaitsmisele. Te ei saa seda loomulikult selgitada ja seega on aeg, et jätaksite vastuseisu parlamendi seisukohale.

Minu kolmas märkus on seotud ELi 2020. aasta strateegiaga. President Barroso, ma kuulsin teie sõnavõtus sõna „kasv” 47 korral. Te olete mõistlik ja ratsionaalne inimene. Ma ootan, et näitaksite mulle, milline on kasvu ja töökohtade loomise seos, kasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse suurendamise ja vaesuse seos, kasvu ja meie planeedi ressursside ratsionaalse kasutamise seos. Viimased 20 aastat on näidanud, et kui see seos ka olemas on, on see negatiivne. Kasvu ELi 2020. aasta strateegia keskmesse sättides olete seega eksiteel.

Ma usun, et peame püüdlema järgmiste eesmärkide suunas: infrastruktuuride ümberkujundamine, et viia need kooskõlla meie planeedi piirvõimalustega ja et lahendada eraldi eesmärgina sotsiaalse ühtekuuluvuse küsimus. 80 miljoni eurooplase vaesusest väljatoomisega saab Euroopas luua kestvaid, jätkusuutlikke ja kvaliteetseid töökohti.

ISTUNGI JUHATAJA: Rodi KRATSA-TSAGAROPOULOU
asepresident

  Kay Swinburne (ECR). − Austatud juhataja! Räägime siin istungisaalis pidevalt ambitsioonikusest, kõigest, mida sooviksime Euroopas saavutada. Ma tahaksin veel suuremalt mõelda ja ma tahaksin, et meie juhid mõtleksid suuremalt, osaledes saabuvatel Euroopa Ülemkogu ja G20 kohtumistel.

Majandus- ja rahaasjade komisjonis räägitakse globaalsest läbikukkumisest ja vajadusest viia ellu Euroopa lahendust, unustades selle, et ELi suurim partner USA on läbi elanud suurema tormi kui meie. USA otsib isegi radikaalsemaid ja uuenduslikumaid lahendusi, millest mõned on enam-vähem sarnased meie omadega. Võiksime väikeste kohandustega USAga liituda ja töötada välja lahendusmehhanismid enamikule maailma suurimatele pankadele.

USA Fed ja Ühendkuningriigi FSA arutavad praegu piiriülese kriisiga seotud muutmisprotokolle ja lahendusmehhanisme Atlandi-üleste finantsteenuste osutajate jaoks. Need tuleks lisada parlamendi õigusloomega seotud raportitesse. Tuletisinstrumentide läbipaistvust käsitlevad ettepanekud on sarnased mõlema pool Atlandi ookeani – sama käib kapitalinõuete kohta. Seetõttu oleks kasu isegi kahepoolsetest lepingutest, kui me ei suuda veenda kõiki G20 liikmeid meiega kaasa tulema. Paistab, et teatavad G20 liikmed juba otsivad aktiivselt turuosalisi lootuses kasutada ära õigusliku arbitraaži võimalust.

Me peame julgustama teisi finantsturul osalejaid, et nad liituksid meiega, selle asemel et konkureerida finantsturgude madalamate reguleerimissüsteemidega. G20 saab ja peab toimima, kuid ma innustan meie esindajaid käituma nendel kohtumistel julgelt.

  Willy Meyer (GUE/NGL). − (ES) Austatud juhataja! Meie parlamendifraktsioon toetab töötajate reaktsiooni Euroopas, Kreeka ja Portugali üldstreiki ja streiki, mis on kavandatud Hispaanias 29. septembriks, mis langeb kokku Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni mobilisatsiooniga. See on töötajate vastus sellele majandusmudelile.

Head kolleegid! Turg − reguleerimata turg − üksinda ei ole vastutav, vaid ka nõukogu. See ei ole kindlasti nii! Vastutavad ka peamised parlamendifraktsioonid, sest nad kirjutasid alla konsensusele, Brüsseli konsensusele, mis on sõna-sõnalt kopeeritud Washingtoni konsensuse pealt ning mis pani meid uskuma sellesse, et Euroopa on võimalik üles ehitada, haaramata kontrolli majanduse üle, mida siiani propageeritakse.

See ongi peamine probleem, mis seab ohtu Euroopa sotsiaalmudeli, Euroopa demokraatia ja Euroopa integratsiooni, kui mõtleme sellele, et Euroopas on kõrge sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tase. See ongi põhiprobleem, head kolleegid! Just peamised poliitilised fraktsioonid – ja ma pean silmas sotsiaaldemokraatiat –, mis ikka veel räägivad majandusse mittesekkumisest.

  Mario Borghezio (EFD). − (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Samal ajal kui arutame eri küsimusi, toimub USAs elav arutelu selle üle, mida ma pean otsustava tähtsusega küsimuseks, nimelt Glass-Steagalli seaduse põhimõtete juurde naasmine ja tavapankade eraldamine spekuleerivatest pankadest, mis põhjustasid äärmiselt tõsiseid probleeme, mille eest meie majandused ja inimesed maksavad ränka hinda.

Samal ajal kui meile siin esitati lahendusi, said 10 päeva tagasi suletud uste taga, salajase Bilderbergi klubi koosolekul kokku mitmed juhtivad bürokraadid ja Euroopa poliitilised juhid arvatavasti selleks, et anda juhiseid direktiivideks, mis seejärel esitatakse Euroopa Parlamendile, millel ei ole muud valikut, kui need kaalumisele võtta.

Enamgi veel, täna hommikul kuulasin volinik Barroso üleskutset anda abi meie Kreeka sõpradele. Ma sooviksin, et see abi ei läheks peamiselt tema sõbrale laevamagnaat Spiros Latsisele. Volinik Barroso puhul on tegemist ilmse huvide konfliktiga ja ta peaks selle kohta aru andma.

  Hans-Peter Martin (NI). − (DE) Austatud juhataja! Kahjuks on minu valus haigus mul siiani takistanud meie rahvusvahelise auditooriumiga kõnelemast, nii nagu ma seda varem Euroopa teemadel olen teinud.

José Manuel Barroso, mul on aega üks minut. Teie jaoks on praegu ajalooline periood. Mis puutub finantsturgudesse, siis teid hinnatakse selle järgi, kas te suudate leida lahenduse ühele kõige pakilisemale küsimusele, teiste sõnadega juurutada õigusnormid, mis täidaksid seaduseaugud. Asjade praeguses olukorras ei takista see, mida oleme kuulnud komisjonilt ja mida on räägitud parlamendis, selle teoks saamist. Kui vajalikke parandusi ei tehta, siis lähete ajalukku kui mees, kes vaatas, kuidas maja maha põles ja isegi ei üritanud leida midagi, mille abil tuld kustutada, ega otsinud ka uusi ehitusmaterjale.

Minu teine märkus puudutab kapitali. Kui teil ei õnnestu kaotada seda hukatuslikku, laastavat varipankade süsteemi, selle asemel et seda pelgalt kontrolli all hoida, siis jätate reaalmajanduse ja miljardid inimesed kogu maailmas ilma mitte ainult nende tegevuse majandusbaasist, vaid ka usust sellesse, mida nimetame demokraatiaks. See tähendab, et Hiina ja teised totalitaarriigid, kes kannavad hoolt selle eest, et nende pangad oleksid kontrolli all, leiavad end võrreldes Euroopa Liiduga äkki paremas positsioonis olevat.

Minu kolmas märkus on, et loomulikult vajame süsteemi, mille abil hoida süsteemsed riskid minimaalsena. Niinimetatud „too big to fail” (ee äpardumiseks liiga suur) küsimuse saab lahendada astmelise maksuregulatsiooniga, mille kohaselt tuleb pank, mis kasvab liiga suureks, lihtsalt sulgeda.

  Mario Mauro (PPE). − (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Üks on kindel: ei käesolev kriis ega ükski viimase 60 aasta kriisist ei ole olnud põhjustatud sellest, et on olnud liiga palju Euroopat. Ühegi kriisi põhjus ei ole see, et on liiga palju Euroopat. Ja kui siin ongi probleem − ja me kõik nõustume, et on −, siis on see selles, et vajame rohkem Euroopat, et meil on liiga vähe Euroopat. Kõige ilmsem vastuolu on selles, et ühest küljest paluvad riigid toetust meie institutsioonidele, kuid teisest küljest tahavad nad tagasi saada oma suveräänsuse.

See toob meid teise vastuolu juurde. Guy Verhofstadt kritiseeris nõukogu selles küsimuses teravalt ja ütles, et suveräänsus tuleb loovutada. Me ei tohiks siiski unustada üht detaili: suveräänsust ei loovuta mitte riigid, vaid rahvad. Kui küsiksime täna nendelt rahvastelt, kas nad olid valmis loovutama kogu oma suveräänsuse majandusküsimustes Euroopa institutsioonidele, siis ma ei ole kindel, kui paljud vastaksid jaatavalt, sest need on samad inimesed, kelle valimisaktiivsus Euroopa valimistel on 30% ja kes ei usalda meie poliitilist projekti.

Mida me saame seega reaalselt teha? Kuidas saame reaalselt kaasa aidata? Ma usun, et komisjon on õigel teel. Komisjon peaks paluma valitsustel võtta ühiselt, kuid samal ajal ka valikuliselt endale kohustuse eraldada osa oma eelarvest ja liidu eelarvest ning seega aidata käegakatsutavalt kaasa sellele, et tagada kriisist väljatulek.

  Marita Ulvskog (S&D). − (SV) Austatud juhataja! Werner Schulz ütles, et eesolevate kohtumiste päevakorras on tegelikult moraalsus ja solidaarsus. Ma olen sellega täielikult nõus. Küsimus on selles: kas võime olla kindlad selles, et need, kes istuvad kohtumislaua taha, edendavad tegelikult moraalsust ja solidaarsust? Ma kahtlen selles tõsiselt! Me ei tohi unustada, kuidas see kriis valla pääses. Reguleerimata turgu propageerisid parempoolsete parteide, kes on võimul paljudes meie liikmesriikides, turufundamentalistid, komisjon ja nõukogu. Nad kummardasid ja kaitsesid seda.

Nemad on ka kõige viletsamalt täitnud ELi stabiilsuse ja kasvu pakti. Neil on suured puudujäägid ja nad ei ole hoolinud oma majanduse korrashoidmisest. Peaaegu kõik ELi liikmesriigid on nii käitunud. Kõige suuremad neist on olnud kõige hullemad ja neil on ka konservatiivsed valitsused.

Kes maksab praegu selle eest? Töölised, pensionärid ja noored, kes ei leia tööd. Ma ei ole kindel, et nende kohtumiste tulemusel hakatakse kaunitest sõnadest hoolimata kokkuhoiule lähenema viisil, mis ei tähenda seda, et paneme end kohe olukorda, kus taastumine ei ole võimalik, või tähendab see selle asemel seda, et oleme arukad ja mõtleme pikaajalisi tulemusi ja solidaarsust silmas pidades ning investeerime millessegi, mis tagab pideva kasvu. Ma jälgin hoolikalt, kas need kaunid sõnad tegelikkuses teoks saavad.

  Marielle De Sarnez (ALDE). − (FR) Austatud juhataja! Järjekordne ülemkogu toimub kriisi olukorras, mis on murettekitav ja meie kaaskodanikke tasakaalust välja viiv. Liikmesriikides vohavad segadusttekitavad kokkuhoiuplaanid ja need, kes vastutavad, kaotavad ennast upsakatesse semantilistesse tülidesse.

Peame tõepoolest sellest kõigest lahti saama. Me ei saa usaldust taastada, kui Euroopa Liidu tasandil ei toimu eelarve ja majanduse koordineerimist. See on ilmselge ja sellega on kiire. Komisjon peab seega täies ulatuses teostama oma algatuste õigust. Ma tahaksin omalt poolt esitada mõned ettepanekud.

Esiteks luua alaline Euroopa valuutafond ja Euroopa võlakirjaturg. Teiseks koordineerida, nagu te ütlesite, liikmesriikide eelarveid, pidades silmas kahte eesmärki: püüelda tasakaalustatud riigi rahanduse suunas, tekitades samal ajal sünergia tulevikus vajalike investeeringute vahel. Lisaks peame Euroopa tasandil kehtestama finantsasutustele maksu, nii et maksumaksja ei peaks enam pankasid rahastama; ühtlustama keskmises perspektiivis meie eelarvealased õigusaktid − eriti ettevõtteid koormavad õigusaktid − ja viimaseks koostama parema Euroopa eelarve, millel on selle enda ressursid.

Tahaksin öelda mõne sõna ka sanktsioonide kohta. Minu arvates ei peaks me rääkima mitte nende suurendamisest, vaid pigem nende rakendamisest. Seega teen komisjonile ettepaneku väga lihtsa reegli kohta: edaspidi tuleks avaldada kõik kirjalikud kohustused, mis võimulolijad komisjoni ees võtavad. Ma olen kindel, et nii liiguks arutelu edasi, vähemalt mõnes liikmesriigis.

  Mirosław Piotrowski (ECR). − (PL) Homse Euroopa Ülemkogu kohtumise tööplaanis on taas leidnud koha arutelu komisjoni Euroopa 2020. aasta strateegia üle. Ülemkogul kaalutakse ka konkureerivat projekti nimetusega „Euroopa 2030 – väljakutsed ja võimalused”, mille on ette valmistanud analüüsigrupp ehk n-ö tarkade meeste rühm.

Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud oma kahtlusi 2020. aasta strateegia eesmärkide ja elluviimise meetodite suhtes. Ma olen isiklikult komisjoni tähelepanu juhtinud asjaolule, et programm ei tohi viia uutele liikmesriikidele, sealhulgas Poolale eraldatud rahaliste vahendite vähendamiseni. N-ö tarkade meeste Euroopa 2030. aasta projekti ei ole veel meie parlamendile esitatud. Ma arvan, et Euroopa Parlamendi liikmete häälel peaks olema rohkem kaalu kui mitteametliku grupi häälel, eriti kui arvestada, et grupp on väljaspool igasugust kontrolli ning sellel puuduvad demokraatlikud volitused.

Arvestades Euroopa-teemaliste projektide, nagu 2020. ja 2030. aasta projekt, rohkust, teen ettepaneku, et meie parlament ei jääks kõrvale, vaid koostaks omaenda strateegia − 2050. aasta Euroopa.

  Nikolaos Chountis (GUE/NGL) . − (EL) Austatud juhataja! José Manuel Barroso! Diego López Garrido! Ma olen teid täna ja eile kuulnud heietavat arukast ja jätkusuutlikust arengust. Diego López! Ma olen kuulanud, kuidas te räägite ajaloolisest sammust. Mulle jääb mulje, et te olete kaotanud oma Euroopa sotsiaalse reaalsuse taju või olete selle suhtes teadlikult ükskõikne.

Finantsdistsipliini ja konkurentsivõime nimel on kokkuhoiuplaanidest saanud epideemia: alates Iirimaast, Kreekast, Itaaliast, Hispaaniast ja Portugalist kuni Saksamaani välja. Need kavad pühas liidus Rahvusvahelise Valuutafondiga on majanduse, ühiskonna ja kasvu vastased.

Kreekas tähendab see seda, et põhipension langeb 360 euroni, vallandub koondamiste laine ning palgad langevad nii avalikus kui ka erasektoris 30%. José Manuel Barroso, Diego López Garrido, ehk astutaksegi ajaloolisi samme nende inimeste nimel: töötajate, kes on kaotamas oma õigusi; pensionäride, kes kannatavad kriisi käes; Euroopa töötute, keda praeguseks on 10%; vaeste, kelle olete unustanud − ja seda vaesuse vastase võitluse aastal! −, kuid need ajaloolised sammud on tagasi, mitte edasi!

  Niki Tzavela (EFD). − (EL) Austatud juhataja! Riskides tüütuna näida, tahaksin kogu austuse juures tagasi tulla ettepaneku juurde, mille ma tegin eile uue majandusarengut käsitleva algatuse „European Megaprojects” kohta, mis erineb üle-euroopaliste võrkude projektidest ning avaliku ja erasektori partnerluse projektidest. Kas võtaksite kaalumisele küsimuse eurovõlakirjade väljalaskmiseks üksnes Euroopa suurprojektide rahastamiseks?

Me oleme kindlad, et globaalne turg reageeriks sellele algatusele väga hästi. Tegemist on arengut puudutava küsimusega ja ma oleksin väga tänulik, kui te seda kaaluksite. Ma mainisin seda eile ja te reageerisite negatiivselt, kuid ma arvan, et selle teema juurde tagasipöördumine oleks konstruktiivne.

  Andrew Henry William Brons (NI). − Austatud juhataja! Päevakorras räägitakse uuest tööhõive ja kasvu strateegiast, mille all mõeldakse töökohtade kadumist ja negatiivset kasvu! 2009. aastal langes SKT 4% ja 10% tööjõust − 23 miljonit inimest − on ilma tööta. Mis oleks Euroopa Ülemkogu pakutav lahendus? Suurendada sisserännet! Vaadake Euroopa varjupaiga ja sisserände pakti, mis on päevakorras! Kui usute, et meie probleemid on selle kriisiga läbi, siis mõelge uuesti! Tärkava turumajandusega riikidest lähtuv konkurents on kasvuteel, nagu ka tunnistatakse.

Mis oleks Euroopa Ülemkogu strateegia selle küsimuse lahendamiseks? Suurem globaliseerumine, ukse avamine kolmanda maailma tärkava turumajandusega riikidest pärit kaupadele, tööjõu eksport off-shore töökohtade kujul. Euroopa riigid saavad kolmanda maailma ja tärkava turumajandusega riikide kaupade, teenuste ja tööjõuga konkureerida ainult siis, kui meie palgatase langeb nende tasemele − ja ma arvan, et kapitali ja tehnika uuendused meid ei päästa. Meie tänane uuendustegevus kuulub ülehomsesse maailma. Euroopa rahvastele tähendab globaliseerumine vaesust.

  Corien Wortmann-Kool (PPE). − (NL) Austatud juhataja! Ma tahaksin õnnitleda komisjoni esitatud ettepanekute − volinike Rehni ja Barnier’ ettepanekute − ja valitud kursi puhul, kuna finantsturud panevad ikka veel Euroopa Liidu otsustusvõime proovile. Tahaksin nõukogule öelda, et parlament esitab teile väljakutse, et te tõesti võtaksite vastu otsuseid Euroopa majandusjuhtimise tõhustamiseks, sest see on midagi, mis teeb meile muret.

Vaadake nõukogu seisukohta Euroopa finantsjärelevalve kohta! Nõukogu peab üles näitama suuremat valmidust parlamendile poolele teele vastu tulla. Me tahame jõuda kompromissile. Ma pöördun nõukogu poole, et nad läheksid tippkohtumisele ja nõuaksid riigipeadelt ja valitsusjuhtidelt kohustuste võtmist! Lõppude lõpuks, kui nõukogu midagi ette ei võta, siis kaotame väärtuslikku aega ning me ei pruugi saada järelevalveasutusi tegelikult 1. jaanuariks toimima.

Tänasel hääletusel näitab parlament üles laiapõhjalist toetust kahele tähtsale resolutsioonile. Tahame, et Euroopa Komisjonil oleks võtmeroll, et ühenduse meetodi osatähtsus suureneks, et stabiilsuse ja kasvu pakti tõhustatakse – seda kavatseb õnneks nüüd toetada ka Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis. See on praegustel rasketel aegadel väga oluline! Ma ütleksin nii nõukogule kui ka komisjonile, et me pöördume teie poole, et te suhtuksite selle täiskogu institutsioonilisse rolli, meie demokraatlikku rolli suurema tõsidusega ja kaasaksite ka meid sellesse protsessi.

  Udo Bullmann (S&D). − (DE) Austatud juhataja! Diego López Garrido! Head kolleegid! Ma soovin, et edastaksite nõukogu teistele liikmetele ühe sõnumi. Vabanduste poliitika aeg on ümber. On tähtis, et teie homne otsus ei oleks see, et parlament peaks finantsturgude reguleerimise raames kiirendatud korras vastu võtma järelevalve- ja riskifondide paketi, samal ajal kui nõukogu − ja ma ei pea silmas isiklikult teid, Diego López Garrido, kuid ma tahan teid innustada meid aitama − vajutab pidurit ja ei lase meil lahendusteni jõuda.

Samal ajal leiab siin täiskogul aset nõukogu, komisjoni ja parlamendi trialoog, et arutada riskifondide reguleerimise küsimust. Me oleme teinud ettepanekud asjakohaste õigusnormide kohta, millega välditakse seda, et finantstööstus neelab spekulatiivseid fonde kasutades alla tööstusettevõtted ja n-ö surub reaalmajanduse põlvili. Nõukogu blokeerib aga neid õigusnorme. Palun öelge riigipeadele ja valitsusjuhtidele, et vabanduste poliitika aeg on juba ammu ümber saanud. Enam ei saa vastuvõetavaks pidada, et kodus peetakse pikki kõnesid õigusnormidest, mida Euroopa saaks kasutusel võtta, kuid kohkutakse kohe tagasi, kui nende ametiisikud hakkavad Euroopa tasandil tööle. Selliste asjade koht oli minevikus ja enam ei saa me endale sellist käitumist majanduskriisi tingimustes lubada.

José Manuel Barroso, ma tahaksin teile sama küsimuse esitada. Ei ole vahet, kas mainite siin sõna „kasv” 49., 52. või 64. korda. Palju tähtsam on, et selgitaksite, miks peavad − nagu majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu eile selgitas − Euroopa Liidu liikmesriigid tegema hiiglaslikke kärpeid, mis moodustavad kuni 3,5% nende sisemajanduse kogutoodangust, kuid te ei selgita meile, kuidas seda raha kavatsete kasutada, et hoida ära meie tööturgudel kohutav katastroof. Sellises olukorras peame õppima koos kasvama. Te peate siiski selgitama, kuidas see saab toimuda. Vastasel juhul ei ole Euroopa 2020. aasta strateegia väärt paberit, millele see on trükitud. Meil on vaja reaalseid, mitte väljamõeldud vastuseid ja vabandusi, kui tahame tagada, et teie esindatud institutsioonid kujutaksid osa lahendusest, mitte osa probleemist.

  Adina-Ioana Vălean (ALDE). − Austatud juhataja! Praeguses staadiumis võime nõustuda, et valitsustevaheline meetod on näidanud oma piire. Peame olema auahnemad ja julgemad ning kujundama reaalse ühise majandusjuhtimise. Tähtis on majanduse koordineerimine − et lisaks rahasambale saavutada majandussammas − ja lõppkokkuvõttes ka tõeline majandusliit. See ei tohiks sellegipärast tähendada mittevajalikku koormat ja regulatsiooni, vaid hoopis suuremat organisatsioonidevahelist konkurentsi ja uuendustegevust.

Solidaarsus peab valitsema ülekaalukalt ja see ei tohi raskustes liikmesriikide jaoks jääda tühjaks sõnakõlksuks. Ei ole mingit põhjust, miks need, kes on aastaid rakendanud kokkuhoiuplaani ja kellel läheb hästi, peaksid alati maksma teiste vigade eest. Peame seepärast kehtestama mõjusad sanktsioonimehhanismid, tagama, et ELil oleks liikmesriikide eelarvete üle parem järelevalve, ning karmistama stabiilsuse ja kasvu pakti eeskirju.

ELi 2020. aasta strateegia peaks märkima pöördepunkti ELi poliitikas ja sellest ei tohi saada järjekordne eesmärk või midagi, mis tulevikus läbi kukub. Erilist kiitust tahaksin avaldada volinik Kroesile, kes on teinud ära suurepärase töö digitaalse tegevuskava sidusa strateegia väljatöötamisel! Ma usun, et info- ja kommunikatsioonitehnoloogia sektoris peitub suur majanduspotentsiaal ja kasu. Ajal kui tahame uuesti käivitada ELi ühtset turgu, peaks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia rajama teed, tingimusel et keskendume turu tasakaalustatud reguleerimise kaudu konkurentsi soodustamisele.

Homme peavad liikmesriigid vaatama näkku oma kohustustele ja võtma ambitsioonika seisukoha. Lühidalt öeldes: aeg on otsa saamas!

  Zbigniew Ziobro (ECR). − (PL) Austatud juhataja! Vabaturg on midagi väga väärtuslikku. Kui puuduvad piisavad õigusnormid selle toimimise tagamiseks ja nende õigusnormide kaitsmiseks ei ole olemas institutsioone, siis tekivad probleemid, millele vältimatult järgneb kriis. Seda näeb praegu Euroopas selgelt. See on ilmne ka maailma tasandil pangandussektoris, kus puudusid just sellised õigusnormid ja vastutustunne. Vabaturu edukaks toimimiseks on hädavajalik, et oleksid olemas institutsioonid, mis kaitsevad aluspõhimõtteid, ja samuti usaldus, mis peab olema äri- ja kommertsmaailmas tegutsemise võtmeks. Ilma selleta on tulemused kahetsusväärsed.

2020. aasta strateegia osas väärib märkimist, et siiani ei ole analüüsitud kümme aastat tagasi suure käraga vastu võetud Lissaboni strateegia läbikukkumist. Nüüd oleme järelemõtlematult vastu võtmas uut strateegiat. See on viga! Ma arvan, et see analüüs tuleks ära teha, et 2020. aasta strateegiaga seoses ei korduks see edutute eksperimentide jada, mida nägime seoses Lissaboni strateegiaga, mida paljud ometi tervitasid suurte lootustega saavutada suurt üleeuroopalist edu. Rohkem õigusnorme ja vastutust ning rohkem võimalusi usalduseks osana vabaturu toimimisest − seda vajab Euroopa täna.

  Jaroslav Paška (EFD). − (SK) Me arutame, kuidas leida Euroopas väljapääsu suhteliselt keerulisest majandus- ja finantsolukorrast. Otsime süüdlasi pankade ja reitinguagentuuride seast. Ma ei väida, et nad ei aidanud meie praeguse probleemi tekkele kaasa, kuid heitkem ka pilk iseendale − kas me ise ei ole mitte sellele olukorrale kaasa aidanud sellega, et nõustusime riikide pikaajaliste puudujääkide ja kõrge võlatasemega?

Vastutustundlik eelarvejuhtimine on kõigest esimene abinõu, mille peame kasutusele võtma. Peame vaatama ka meie ühiskonna ülesehitust. Euroopas on väga keeruline avaliku halduse süsteem. Ärikeskkonna ülesehitus on väga keerukas, hõlmates mitmeid piirkondlikke variatsioone ja piiriüleseid tõkkeid. Ettevõtlust lämmatab bürokraatia, mille mõju ja ulatus on juba ammu ületanud mõistlikkuse piiri. Me peame üritama vähendada halduskoormat ja toetama loomingulisi inimesi, kes soovivad äritegevusega elatist teenida ja pakkuda oma kaaskodanikele töökohti. See on Euroopas praegusest olukorrast ainus väljapääs.

  Jean-Pierre Audy (PPE). − (FR) Austatud juhataja! José Manuel Barroso! Lugupeetud minister! Täna puudub siit üks oluline isik: Herman Van Rompuy. Me ei valmistu nõukogu kohtumiseks, vaid Euroopa Ülemkogu kohtumiseks. Ma ei harju kunagi asjaoluga, et see on nõukogu. See ei ole suunatud teie vastu, lugupeetud minister. Tõsi on see, et Herman Van Rompuy jätab tõesti kasutamata võimaluse sõlmida parlamendiga poliitiline liit, sest ta panustab igas valdkonnas minimaalselt.

Euroopa Komisjoni president, ma tahaksin teilt küsida, mis paneb teid väitma, et ELi 2020. aasta strateegia toimib, kuigi Lissaboni strateegia kukkus läbi. Nõustume eesmärkide ja sihtidega, kuid selles puuduvad vahendid. Tahaksin seetõttu teile teha mõned ettepanekud. Me arvame, et on saabunud aeg luua liikmesriikidega finants-, poliitiline ja majandusliit toimimise ja investeeringute tagamiseks.

Toimimise osas peab meil ja liikmesriikidel olema poliitika Euroopa asjadega seotud riiklike kulutuste koordineerimiseks. Kaitseküsimusega seoses − meil on 27 sõjaväge, kuid ei ole vaenlasi; energia ja teadusuuringutega seoses puudub meil järjepidevus; siseturuga seoses: meil on 27 riiklikku reguleerijat, kuid puuduvad eesmärgid; meil on 27 diplomaatilist esindust ja sajad hooned välisriikides; ja meil on tolliterminal ja 27 tolliametit.

Investeeringutega seoses: liit ei investeeri piisavalt. Peame koostama triljoni euro suuruse investeeringute kava kiirrongide, jõgede, energia, vee, kosmose, hariduse ja tervise kohta. Liikmesriigid peavad suurendama Euroopa Investeerimispanga kapitali kuni 230 miljardi euroni ja meie peame oma eelarvest umbes 30 miljardit eurot eraldama Euroopa Liidu investeeringuteks. Üheskoos liikmesriikide parlamentidega on saabunud aeg Euroopa eelarve uuestisünniks, milles peetakse kogu kontinendi ulatuses majandus- ja rahandusarutelu.

  Juan Fernando López Aguilar (S&D). − (ES) Austatud juhataja! Meil on tegemist tähtsa aruteluga, et valmistuda ette osavõtuks Euroopa Ülemkogu ja G20 Toronto kohtumisest, millel on väga auahne päevakord, mis hõlmab kriisist taastumist, G20 konkreetset tegevuskava globaliseerimise majandusjuhtimise kohta ja vastust aastatuhande arengueesmärkidele ja kliimamuutustele.

Mul on aega ainult poolteist minutit, et keskenduda ühele eesmärgile, milleks on kriisi sotsiaalne mõõde: mõju tööhõivele ja miljonite töökohtade hävimine kriisi järel. Ka neile küsimustele on vaja vastuseid.

Ma ühinen seega nendega, kes ei ole väljendanud mitte niivõrd muret kui pahameelt viimasel ajal tegevuskavas domineerinud rõhuasetuse üle lähenemise ja stabiilsuse taastamisele, arvestamata või eirates kasvu ja tööhõive strateegiat.

Keskendugem seepärast inimestele: taastame tööhõive ja normaalsed töökohad, võitleme vaesuse vastu ja kvaliteetsete töökohtade nimel ning taastame kohustuste ja vastutuse kultuuri! See sõltub ülemkogu ja G20 tippkohtumistest ning eelkõige kaasava kasvu ja rohelise jätkusuutliku kasvu ideest. Seda seetõttu, et see hõlmab meie tootmis-, tarbimis- ja transpordiharjumuste muutmise ettepanekute täpsustamist meie majanduses CO2-heite vähendamiseks.

G20 arutab kahtlemata eelarve koordineerimist ja sanktsioone, kuid me ei tohi unustada asjaolu, et Euroopa Liit peab edastama sõnumi aastatuhande arengueesmärkide täitmise ja seega ka globaliseerumise sotsiaalse mõõtme kohta, sest tegemist on esimese globaalse globaliseerumise kriisiga.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). − (PL) Austatud juhataja! Euroopa Ülemkogu kohtumine toimub kriitilise tähtsusega ajal ning sellel on põhimõtteline tähtsus. Meil on vaja juhtimissüsteemi põhjalikku reformi 27 liikmesriigist koosneva liidu tasandil ja mitte ainult 16 liiget hõlmava euroala tasandil. Meid ühendab midagi palju enamat kui ühine raha. Peame liidus tõhustama majandusjuhtimist. Võtmesõna on siinjuures majanduspoliitika muutmine ühendusele orienteerituks, mille all ma pean silmas Euroopa Komisjoni rolli tugevdamist majanduslikus koordineerimises liikmesriikide eelarvete ex ante analüüsimise kaudu ja Euroopa Parlamendi rolli Euroopa majandusjuhtimise demokraatliku kontrolli valdkonnas.

Me peame säilitama 27 riigi majandusliku terviklikkuse, et Euroopa ei jaguneks euroala eliitklubiks ja ülejäänud Euroopaks. Me ei tohi endale lubada Euroopat, mis areneb kahe erineva kiirusega. Euroalast väljajäävates, kuid liituda kavatsevates riikides on enamasti tervem riiklik rahandus ja suurem majanduskasvu potentsiaal. Nad võivad oluliselt kaasa aidata kogu liidu majandusarengule. Ma tahaksin kõigile meenutada, et kriisi kõige hullematel aegadel oli Poola ainus õitsengu oaas keset nn punases olevat Euroopat − toona oli see ainus riik, kus registreeriti majanduskasv.

Me peaksime õppima stabiilsuse ja kasvu pakti puudustest. Sanktsioonide süsteem, mis piirdub ainult teatavate riikide häbistamisega, lihtsalt ei toimi. Meil on vaja sanktsioonide süsteemi, mis oleks kõigi riikide suhtes tõhus ja õiglane, ja peame ka tõhustama pakti ennetavat toimet. Lahendus on see, et peame saama välja, minnes selleks edasi. Me vajame kriisiga vastamisi olles rohkem Euroopat.

  David-Maria Sassoli (S&D). − (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kriis on sügav ja eurooplased paluvad meilt ühte: anda kontroll majanduse üle tagasi poliitikale. Peame selle kohustuse võtma, milleks peame elustama ühenduse meetodi, kaitsma oma raha ja edendama abinõusid, mis kaitseksid meie kodanikke ja tagaksid tööhõive. Finantsturgude vastutuselevõtt on meie moraalne ja ka poliitiline kohus ning Euroopa peab eeloleval G20 tippkohtumisel rääkima ühel häälel.

See on probleem, millele teie, president Barroso, peate leidma lahenduse. Teie komisjon peab hoidma valitsustega distantsi ja veenma neid, et mitte kellelgi ei õnnestu kriisist omal jõul väljuda. Ühiselt Euroopa võidab, jagunenuna kaotab. President Barroso, peate olema nagu dirigent, kes paneb kõik muusikud sama meloodiat mängima.

Kuid mis peaks olema kirjas noodilehtedel? Esiteks finantsturgude ja reitinguagentuuride reguleerimine, euroala majandusjuhtimine, kõigi finantstehingute maksustamine ja investeeringud majanduskasvu − ja mitte ainult eelarvekärped. Tabav näide on teie komisjoni positiivne seisukoht – nagu väidab Itaalia valitsus – Itaalia finantspaketi kohta, paketi kohta, mis surub kohalikud ametivõimud põlvili. Mitte keegi ei ole kunagi saavutanud kasvu üksnes eelarvekärbete najal ja see, mida täna vajame, on kasv.

  Paulo Rangel (PPE). − (PT) Austatud juhataja! Ma tahaksin Joseph Dauli ja Werner Langeni sõnavõttude jälgedes öelda, et liidu majandusjuhtimine on hädavajalik, kuid see juhtimine peab koonduma komisjoni kätte. See on esimene punkt, mida tahaksin rõhutada. Olles selle välja öelnud, ei saa me oma arutelus keskenduda ainult lähiaja küsimustele, nagu siin terve hommik tehtud on. Me peame keskenduma ka ELi 2020. aasta strateegiaga seotud küsimustele. Ma tahaksin eriti esile tõsta hariduse ja noorte väljaõppe, uuendustegevuse ja teadusuuringute ning arengu küsimusi.

Seda seetõttu, et need on peamised valdkonnad, mis aitavad Euroopal ülemaailmsel areenil konkureerida. Ma pean kahjuks ütlema, et Euroopa haridusmudel on läbi kukkunud ja seda seetõttu, et võrreldes selliste tärkava turumajandusega riikide nagu India, Hiina või Brasiilia ei ole see piisavalt nõudlik ega karm. Uuendustegevuse, arengu, teadusuuringute ja hariduse idee valguses kutsun ma ka üles muutma Euroopa haridussüsteemid karmideks ja nõudlikeks. Ainult karmuse ja nõudlikkusega saame oma noori ette valmistada maailmaturul konkureerimiseks. Me ei saa mõelda ainult kriisile sellel või järgneval paaril aastal. Me peame mõtlema Euroopa strateegiale järgnevaks 10−20 aastaks ja see sõltub sellest, kas meil on karm ja nõudlik haridussüsteem.

  Edite Estrela (S&D). − (PT) Kriis on liigse liberalismi vili ja on teinud lõpu pettekujutlusele, et demokraatia ja turg on maailma kõigi probleemide lahendus.

Järgmine ülemkogu peab leidma vastuse küsimusele: kas Euroopa Liit on teinud kõik, mis ta oleks pidanud tegema, ja kas ta on seda teinud õigel ajal? Ma loodan, et ülemkogul on julgust võtta otsuseid, mida inimesed ootavad. Kaunitest sõnadest ei piisa; meil on vaja häid otsuseid. Mis kasu on juttudest järelevalve, õigusnormide ja jätkusuutliku kasvu teemal, kui me ei likvideeri maksuparadiise ja kasiinomajandust? Headest kavatsustest ei piisa; meil on vaja tulemusi! ELi 2020. aasta strateegiast on vähe kasu, kui liidus majandusjuhtimist reaalselt ei toimu. Liidu tulevik on meie kätes. See ei saa sõltuda krediidireitingutest, mille määravad spekulantide huvisid teenivad agentuurid. Liit on harukordne tööriist, kuid me ei ole osanud seda korralikult ja põhjalikult kasutada.

  Marietta Giannakou (PPE). − (EL) Austatud juhataja! Dilemma on endiselt olemas. Samal ajal kui Euroopale on edasiliikumiseks vaja tugevaid valitsusi, on majanduslikuks globaliseerumiseks vaja nõrku valitsusi. 2020. aasta tööhõive ja kasvu strateegia on kindlasti üks vahend haridusse, teadmistesse ja tipptasemesse investeerimiseks, kuid ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemiseks.

Ilma ühenduse meetodit tõhustamata ei saa neist midagi saavutada ja selleks on vaja solidaarsust ja Euroopa institutsioonide vahelist koordineerimist, millest viimastel aastatel on vajaka jäänud. Kriiside ennetamise asemel tegeletakse tagajärgedega ja sageli ilma suurema eduta.

G20 tippkohtumine on tähtis ka siis, kui liit osaleb konkreetsete seisukohtadega pikaajalise finantsjärelevalve kohta nii Euroopa Liidu sees kui ka väljaspool liitu. Majandusjuhtimine on poliitiline küsimus ja vajab sellisena pikaajalisi mitmete vastutavate osapoolte jõupingutusi ka siis, kui tulemused ei ole märkimisväärsed.

Küsimus on selles: kas Euroopa institutsioonid on valmis teostama pikaajalist poliitikat ning loobuma automaatsest reageerimisest ning vaatama pikemalt tulevikku? See on ainus viis probleemide lahendamiseks, kui peame meeles, et sõja järel 50 aastat jooksul kogetud õitseng ei pruugi tagasi tulla; kui peame meeles suunda konkurentsile, mida teised riigid, nagu India, Brasiilia ja isegi Hiina, on juba võtmas, eriti − nagu just mainitud − konkurentsi hariduses ja tipptasemes.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D). − (HU) Kaks aastat pärast kriisi puhkemist on majandus hakanud kasvama, ehkki aeglaselt. Olukord on siiski jätkuvalt väga habras. Liikmesriikide tohutute eelarvepuudujääkide ja võlgadega toimetulemiseks on igal pool vaja äärmiselt distsiplineeritud eelarvepoliitikat ja kokkuhoidu. Populistlike lubaduste jaoks ruumi ei ole. Me peame igal pool vähemalt säilitama või vähendama puudujäägi taset. Suureks väljakutseks on, kuidas tagada, et vaesed ja haavatavad ei leiaks end kärbete tagajärjel lootusetus olukorras. Tähtis on tagada, et ükski riik ei saaks tulevikus Kreeka näidet järgida.

On hea, et José Manuel Barroso ja Olli Rehn on hoiatanud tegeliku olukorra kohta käivate andmete võltsijaid, et nad viisid tulega mängides Kreeka pankroti äärele. Seetõttu on otsustava tähtsusega, et liikmesriikide eelarveprojektid esitatakse eelnevalt komisjonile läbivaatamiseks. On kahetsusväärne, et Ühendkuningriik selles ei osale. Lisaks on vaja astuda olulisi samme, et luua ka tõeline majandusliit. Selleks on ühest küljest vaja liikmesriikide majanduspoliitikate palju tõhusamat ühtlustamist. Euroopa Liit saab kriisist väljuda ainult ühenduse lahenduste abil; rahvuslik egoism ja endassetõmbumine üksnes teevad probleemi hullemaks.

  Ernst Strasser (PPE). − (DE) Austatud juhataja! Mitmed eelmised sõnavõtjad on käsitlenud finants- ja puudujäägikriisi teemat. Ma tahaksin rääkida nõukogu järeldustest Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti kohta. Vivian Reding ja Cecilia Malmström on selles valdkonnas esitanud laiapõhjalise meetmete paketi, mis väärib meie toetust. Selle paketi eesmärgid on: lubada sisserännet, kuid seda nii, et siia saabuvatel inimestel oleks võimalus töötada ja et nad ei võtaks kohalikelt tööd ära; pakkuda varjupaika neile, kes seda tõepoolest hädasti vajavad ja teha seda ilma bürokraatiata; kehtestada kindlad meetmed ebaseadusliku sisserände ja varjupaigasüsteemi kuritarvitamise vältimiseks. Eesmärkidest nähtub, et vajame Euroopas koordineeritud tööjõu sisserändepoliitikat, mis annaks liikmesriikidele nende sotsiaalse suutlikkuse ja integreerimisvõime alusel kaasotsustamisõiguse. Meil on Euroopas vaja varjupaigapaketti, mis koondaks riikide varjupaigamäärust ja parandaks protsessi kvaliteeti ja tõhusust. Me peame tõhusamalt kaitsma oma välispiire, millega peab kaasnema välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri (Frontex) ja viisateabesüsteemi suurem roll. Me vajame toimivat tagasisaatmispoliitikat, mis võimaldaks kohaldada tagasivõtmislepinguid, ning vajame lihtsustatud viisamenetlust, kuid seda alles pärast seda, kui on paika pandud eesmärgid. See kehtib Bosnia ja Hertsegoviina, Albaania, kuid ka Venemaa ja Türgi suhtes.

  Michael Cashman (S&D). − Austatud juhataja! Kas ma võin seoses sisserännuvoogudega öelda, et seda probleemi ei saa kunagi lahendada ja meil ei saa kunagi olema piisavalt tugevaid piire, kui me ei tegele põhjustega, miks inimesed tunnevad, et neil ei ole muud valikut, kui lahkuda riigist, milles nad elavad ja seda sageli kõige kohutavamates tingimustes. Sellepärast peab G20 kohtumisel otsustavalt käsitlema küsimusi, mis on seotud vaesuse, piinamiste ja selliste põhiõiguste nagu õigus toidule, veele, haridusele ja kanalisatsioonile keelamisega.

Eile võtsime siin täiskogul märkimisväärse häälteenamusega vastu minu raporti aastatuhande arengueesmärkide kohta ja vahekokkuvõtte. Selge on, et G20 peab pidama kinni kokkulepitud kohustusest rahastada 0,7% ulatuses. Praegu ei ole aeg kohustusest lahti öelda. Samuti vajame rahvusvahelist finantsmaksu, et lahendada tõhusamalt kliimamuutuste mõjude leevendamise küsimus, millel on tohutu mõju rändevoogudele ja toidu turvalisusega seotud küsimustele. Nõnda et G20 seas peab valitsema üksmeel. Kokkuleppele mittejõudmine tähendab, et kaotame oma moraalse ja juriidilise mõjuvõimu.

  Arturs Krišjānis Kariņš (PPE). − (LV) Austatud juhataja! Me teame, et kriisi ajal on igas perekonnas võimalik ja vaja leida eri lahendusi. Näiteks pered, kelle sissetulek on langenud või õigemini on langemas allapoole nende kulude taset, peavad oma kulusid vähendama. Kuid peredel, kelle sissetulekud ei ole vähenenud, ei ole arvatavasti kulusid vähendada vaja. Sama kehtib ka liikmesriikide suhtes. Kriisi ajal ei ole lahendust, mis sobiks kõigile. Näiteks on hädavajalik, et riigid, keda kriis kõige rängemalt tabas – ehk siis Balti riigid, Kreeka, Portugal, Hispaania ja Iirimaa –, kärbiksid oma eelarvekulusid. Teiste liikmesriikide puhul, nagu Saksamaa ja Poola, keda kriis nii raskelt ei tabanud, ei oleks see õige lahendus ning nemad peaksid pigem keskenduma kasvule, sest meil on Euroopas vaja ka kasvu. Eri lahenduste saavutamiseks eri Euroopa riikides on meil vaja ühte keskset koordineerijat. Üsna loomulikult on see koordineerija Euroopa Komisjon. Me ei vaja uut, üleliigset bürokraatiat, peame vältima liikmesriikidevahelist vastastikust konkurentsi ning peame tugevdama olemasolevaid struktuure. Suurendagem komisjoni volitusi, et see saaks meie kõigi nimel tegutseda meie majanduse koordineerijana! Tänan teid!

  José Manuel García-Margallo y Marfil (PPE). − (ES) Austatud juhataja! Ma pean enda ajalimiidist kinni ja räägin konkreetselt. Ma ütlen nõukogule ja komisjonile, mida täpselt peavad nad järgmise nädala jooksul tegema, kui nad tahavad saavutada kokkulepet finantspaketi kohta.

Põhieelduseks on, et võrreldes varasemaga paistab tulevik ilusamana, kuid silmapiiril on ikka veel näha pilvi. Rahvusvahelise Valuutafondi väite kohaselt võlgnetakse 800 miljardit USA dollarit pankade avaldamata kahjude kujul ning rahvusvaheline pank on laenanud ohus olevatele lõunapoolsetele majandustele 2,2 miljardit USA dollarit.

Finantsturgude reform peab toimuma praegu, sest oluline ei ole mitte see, et võib puhkeda kriis − mis võib juhtuda −, vaid see, et meil oleksid paigas abinõud sellise kriisi juhtimiseks.

Teine eeldus on, et nõukogu ja parlamendi vahel on Euroopa järelevalvepaketiga seoses märkimisväärseid eriarvamusi. Parlament tahab, et tõeline Euroopa ametiasutus teostaks karmimat järelevalvet üksuste üle, mis võivad põhjustada süsteemi kokkukukkumise ja ohustada reaalmajandust. See tähendab majandusjuhtimist.

Tahame, et kehtestataks ka mehhanismid, et kujundada ümber üksused, mis võivad põhjustada kogu süsteemi kokkuvarisemise. Me ei räägi nende päästmisest, vaid ümberkujundamisest ja vajaduse korral likvideerimisest, et hoida ära nakkuse levimine või vajadus neid päästa, sest selle maksavad kinni alati samad inimesed.

Kolmandaks peab sektor vastavalt saastaja-maksab-põhimõttele asutama fondi kriisi kulude eest tasumiseks. Nõukogul on nädal aega, et teha, mida Larosière’i raportis öeldud ja jõuda parlamendis kokkuleppele. Kui seda ei tehta, siis vastutab täiel määral nõukogu valitud vahetuv eesistujariik.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Mul on kolm märkust. Esiteks on parlamendi ja komisjoni suur enamus ühel meelel ühenduse meetodi jõustamise rõhutamise osas. Ma toetan seda lähenemisviisi, kuid peaksime teadma, et majandusjuhtimist peab teostama komisjon ja mitte ilmtingimata nõukogu. Enne uute institutsioonide loomist peame tugevdama olemasolevaid. Komisjonil on vaja suuremaid volitusi, et tõhusalt koordineerida eelarve konsolideerimist ning õigust esitada hoiatus neile, kes eeskirju rikuvad.

Teiseks võimaldab kriis ka näiteks ühtse siseturu väljakujundamist. Eriti rõhutaksin ma Euroopa digitaalset tegevuskava, mis moodustab olulise osa Euroopa 2020. aasta strateegiast. Sellest peaks saama vahend, millega ergutada tõhusalt toimivat ühist digitaalturgu kaupadele ja teenustele, kõrvaldades horisontaalsed takistused, nagu bürokraatia ja teabevahetus.

Kolmandaks, eurotsoon. Usaldusväärne ja stabiilne euro ei ole mitte ainult eurotsooni 16 riigi, vaid kogu liidu kui terviku põhituum. Praegune kriis ei tohiks viia Euroopa jagunemiseni kaheks eraldi pooleks, vaid peaks vastupidi koondama mõlemad pooled ümber majandus- ja vaimsete väärtuste. Eesti ühinemine eurotsooniga sellel rahutul ajal näitab usku euro tulevikku. Praegu on aeg küsida: „Mida saame teha Euroopa tugevamaks muutmiseks?” ja mitte „Mida saab Euroopa teha meie jaoks?”. Eesti ühineb euroklubiga täie teadmisega, et võtab endale kaasvastutuse selle ühtekuuluvuse eest ning annab oma proportsionaalse panuse finantsstabiilsuse fondi.

ISTUNGI JUHATAJA: ROBERTA ANGELILLI
asepresident

  András Gyürk (PPE). – (HU) Lisaks rahvusvahelise finantsmääruse küsimusele on G20 tippkohtumise päevakorda kaasatud ka üleilmne kliimamuutus ning sellega seotud süsinikdioksiidimaks. Euroopa Komisjon pühendab selle maksu kasutuselevõtmisele Euroopa Liidus suuremat tähelepanu ja British Petroleumi naftapuurplatvormil toimunud õnnetus muudab selleteemalised arutelud veelgi kaalukamaks. Seetõttu on vaja mõned peamised põhimõtted täpsemalt sõnastada. Esiteks ei tohiks me seoses süsinikdioksiidimaksuga unustada, et meil on juba turupõhised kliimakaitse vahendid, millest üks on ELi saastekvootidega kauplemise süsteem. Mis tahes heitkoguste maksu kasutuselevõtmist võib kaaluda ainult sellistes valdkondades, mis saastekvootidega kauplemise süsteemi veel ei kuulu. See süsteem hõlmab järjest rohkem valdkondi. Peame vältima mitmekordset, korduvat maksustamist. Teiseks ei saa süsinikdioksiidimaks olla ainult tulutoov vahend, mille eesmärk on aidata valitsustel oma eelarvepuudujääke vähendada. Süsinikdioksiidimaksu kasutuselevõtmist saab toetada ainult siis, kui sellega kaasnevad märkimisväärsed kasud keskkonnale ja see ei koorma liigselt elanikkonda ega Euroopa tööstust. Kolmandaks ja lõpetuseks on süsinikdioksiidimaksu ühenduse tasandil kasutuselevõtmise eeltingimus see, et ka teised tööstusriigid käituvad samamoodi. Seda just sel põhjusel, et nagu üleilmse finantsmääruse puhul, tuleb ka selles suhtes sätestada peamine õigusraamistik. G20 tippkohtumine peaks selleks sobiva võimaluse andma.

  Othmar Karas (PPE). – (DE) Austatud juhataja! José Manuel Barroso, Diego López Garrido! Head kolleegid! Kõigepealt tahaksin paluda, et kohustuksite tippkohtumisel käsitlema Euroopat sõnaselgelt kui ühendust ja lükkama tagasi ettepanekud uuteks valitsustevahelisteks kokkulepeteks, mida esitavad eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa. Teiseks kutsuksin ma komisjoni üles juhtima usaldusväärselt arutelu majandusliku, tööhõivealase ja sotsiaalse liidu loomise üle. Kui me ei võta eesmärgiks luua poliitilises mõttes Euroopa Ühendriike, siis jääme üleilmses konkurentsis maha. Meie suurimad nõrkused selle kriisiga võitlemisel on Euroopa killustatus, demograafilised muutused ning majandusliku ja sotsiaalpoliitilise pädevuse puudumine ELis. Minu kolmas punkt käsitleb taas kord nõukogu. Euroopa 2020. aasta strateegia ei ole valmis. Peate kutsuma komisjoni üles ühendama väljumisstrateegiat, kasvu- ja tööhõivestrateegiat ja Monti paketti ning esitama meile majanduskasvu ja tööhõive projekti.

  Jutta Steinruck (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Loomulikult vajame majandusjuhtimist ja loomulikult peavad liikmesriigid oma eelarved stabiliseerima ja ümber struktureerima. Praegu näeme aga sotsiaalteenuste eelarve radikaalset kärpimist. Tööpuudus ja vaesus suurenevad ning inimesed ei saa aru, miks pangad ja ettevõtted saavad toetust, samas kui poliitikud on vaesuse ja tööpuuduse vastasel võitlusel silmakirjalikud ja kehtestavad eesmärke, mida ei ole võimalik jälgida.

Seetõttu ongi Euroopa 2020. aasta strateegia ja koondsuunised nii tähtsad. Tahame jätkata täieliku tööhõive eesmärgi poole püüdlemist ning soovime korraliku tööd, mitte ebakindlaid töökohti. Mis puutub vaesusevastasesse võitlusse, siis peavad meie eesmärgid olema ambitsioonikamad. Kutsume seetõttu nõukogu üles võtma vastu komisjoni ettepanekut vähendada vaesust Euroopas 25%. Euroopa Parlamendil on täpsed eesmärgid ja parlamendi jaoks on oluline, et seda tõsiselt võetaks.

  Pat the Cope Gallagher (ALDE). – Austatud juhataja! Homsel nõukogu kohtumisel kavatsen ma tungivalt nõuda, et Euroopa juhid nõustuksid alustama Islandiga ühinemisläbirääkimisi. Loodan näha positiivset tulemust ja seda et liikmesriigid ei lase Icesave’i juhtumil läbirääkimiste algust viivitada. Island esitas oma ühinemistaotluse 2009. aasta juulis. 2010. aasta veebruaris andis komisjon oma pooldava arvamuse. Island on Euroopa Keskkonnaagentuuri liige, mistõttu on see juba lõpetanud 22 ühinemisläbirääkimiste peatükki, mida on kokku 35. Käsitlemata teemad ja lõpetamata peatükid on seotud põllumajanduse, kalanduse, struktuurifondide, välissuhete, regionaalpoliitika ja eelarveküsimustega.

Tean, et kui ELi juhid homme rohelist tuld näitavad, tulevad rasked läbirääkimised. Olen aga kindel, et mõlemad pooled käsitlevad neid 13 peatükki positiivselt. Õhutaksin Euroopa Ülemkogu veel kord läbirääkimiste jätkamist homme heaks kiitma.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Euroopa kodanikud ootavad, et EL oleks homsel Toronto tippkohtumisel rahvusvaheliselt tugevalt esindatud ja et tulemused oleksid selged: tuletisväärtpaberite ja riskimaandusfondide piirangud, pangamaks näiteks bilansimahul põhinevatele suurpankadele ning selged piirid pangajuhtidele makstavatele mõõdutundetutele lisatasudele. Peame teiste inimeste kapitaliga spekuleerimise võimalikult madalana hoidma ning keskenduma reitinguagentuuridele. Vajame neutraalset sõltumatut kontrollmehhanismi. Lisaks sellele tuleb teha selgeks vastutus valehinnangute määramise korral. Kanada, Jaapan ja Brasiilia on oma vastuseisust pangamaksule juba avalikult teatanud. See ei ole üllatav, sest nende riikide panku ei olnud vaja miljardeid maksvate pakettidega päästa.

Minu jaoks on tähtis teha teile selgeks ka see, kui lühinägelik selline lähenemine on. Ilma finantsturge reguleerimata me hakkama ei saa. Inimestele, kes aastaid riskantsest spekuleerimisest kasu saanud on, tuleb nende kohustusi meelde tuletada. Me ei saa lihtsalt nõuda, et kodanikud vastutuse nende inimeste tegude negatiivsete tagajärgede eest endale võtaksid.

  Andrzej Grzyb (PPE). – (PL) Austatud José Manuel Barroso! Mulle tundub, et kriisivastasesse võitlusse tuleb kaasata kõik liikmesriigid ja et ühenduse meetod, millest nii palju räägime, on siin väärtuslik ning me ei peaks rajama uusi asutusi ega institutsioone.

Euroopa Komisjonil on täielikud volitused olla kriisivastase võitluse poliitikat koordineeriv asutus. Samas tuleb rõhutada ka seda, et selline laiendatud koordineerimismeetod peaks kandma vilja ka lahenduste vormis, mis ei tooks kaasa liiga palju õigusakte. Eile oli meil selle kohta näide, kui tahtsime hõlmata äriinimesi transpordiettevõtete töötajatega samasse süsteemi. Sellised lahendused ei aita kindlustada kriisist pääsemist.

Soovin ka juhtida tähelepanu subsidiaarsusele ja liikmesriikide parlamentide kaasamisele arutelusse, nii et nad tunneksid ühisvastutust kogu Euroopat kriisist välja aitamisel.

  Monika Flašíková Beňová (S&D). – (SK) Tänasel arutelul on juba palju öeldud, mistõttu püüan oma minutilise kõneaja jooksul piirduda vaid mõne teemaga.

Me kõik nõustume õigusnormide ja sellega, et meie kohus on võtta vastu ettepanekud, mis peaksid piirama finantsspekulatsioone ning allutama finantssektori suuremale üldkontrollile. Tõsi on aga ka see, et enne G20 tippkohtumise ettevalmistamist rääkisime siin väga selgelt ka sellest, kuidas võidelda maksuparadiiside või selliseid võimalusi pakkuvate riikide vastu. Selles valdkonnas ei ole midagi tehtud.

Tahan mainida ka teist teemat, milleks on Rahvusvaheline Valuutafond. Tahame anda sellele tohutu tegevusulatuse ja volitused, nagu oleksime unustanud, et hoolimata oma tohututest ressurssidest ei õnnestunud sellel asutusel näha ette Euroopa Liidu neelanud finantskriisi ega kaitsta meie majandusi selle kriisi eest, kuid sellest hoolimata tahame talle nüüd veel suurema tegevusulatuse anda.

Lõpetuseks tahan rääkida tõsiasjast, et peame tugevdama koostööd parlamendis ja institutsioonides ning peame ühtlustama maksupoliitikad ja sotsiaalpoliitikad. Ilma selleta Euroopa kriisist ei välju!

  Constance Le Grip (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Euroopa on tihti teda tabanud kriiside tulemustena edu saavutanud ning see on ka nüüd nii olnud. Isegi kui Euroopa oli suuteline reageerima – tõsi küll, liiga hilja –, on tõsi ka see, et iseseisev võlakriis on paljastanud jõhkralt tõsiasja, et meil puudub Euroopa tasandil tegelik majanduslik kooskõlastamine, ning paljastatud on ka hind, mida me tegeliku majandusliku ja eelarvelise kooskõlastamise puudumise eest Euroopas maksame.

Seetõttu peab arutelu meie majandus- ja eelarvepoliitikate sellise kooskõlastamise üle toimuma pikka aega enne liikmesriikide eelarvekavade koostamist ning minu arvates peab see toimuma majandus- ja rahaliidu raames – loomulikult mitte ainult seal, kuid alustades sellega.

Majandus- ja rahaliit – ehk asjaolu, et meil on ühisraha – annab meile loomulikult suurenenud vastutuse ja solidaarsuse. Seega ei ole kahesuunalist või kaheastmelist Euroopat, kuid kahtlemata peame majandus- ja rahaliitu tugevdama.

  Petru Constantin Luhan (PPE). – (RO) Selleks kuuks kavandatud Euroopa Ülemkogu kohtumisel on samuti kavas arutada liikmesriikide riiklikke eesmärke ja nende vastavust ELi 2020. aasta eesmärkidele. Riikide valitud meetoditel ja suundadel on nende eesmärkidega seoses kindlasti ülioluline osa, samas kui piirkondadel on uued väljakutsed, millega tegeleda. Seega usun, et nõukogu peab jätkuvalt toetama ühtekuuluvuspoliitikat kui majanduskasvu edendamise peamist instrumenti. Esitan selle idee ka regionaalkomisjoni algatatud raportis.

Kinnitan veel kord oma veendumust, et ühtekuuluvuspoliitika on tulevikuarengu peamine tugisammas, mis loob majanduskasvu ja tööhõive. Täpsemalt öeldes hõlmab see toetust projektide kaudu, mis on kohandatud iga piirkonna eriolemusele vastavalt nende arengusuunistele. 2020. aasta Euroopa peab olema tulemuslike partnerluste Euroopa, millega luuakse majanduskasv ja tööhõive.

  Zigmantas Balčytis (S&D). – (LT) Tervitan Euroopa Komisjoni püüdlusi rajada Euroopa finantsolukorra stabiliseerimise instrument, mis aitaks nii euroala kui ka väljaspool seda asuvatel riikidel finantsraskusi ületada ning mille eesmärk on ka majandusjuhtimise süsteemi reformimine. Kogemused on näidanud, et rahaliit ei suuda üksinda ühenduse majandusstabiilsust tagada. Selle saavutamiseks peame ühendama kiiresti kõigi 27 ELi liikmesriigi majanduspotentsiaali ja kooskõlastama paremini nende poliitika majandusvaldkonnas. Kooskõlastamise kaudu rajame ka tõhusama järelevalvemehhanismi. Lubades eri välismaistel reitinguagentuuridel ja rahvusvahelistel fondidel meid hinnata ja ELi liikmesriikide finantsolukorra kohta otsuseid vastu võtta, kaotab EL ilmselgelt konkurentsis.

Mitu korda on tõstatatud punkt, et Euroopa vajab oma reitinguagentuuri. Sellest on saamas tõelisus ja mul on hea meel, et eurogrupi juht J-C. Juncker sellise agentuuri vajadusest juba räägib. Euroopa Liit on suuteline omama ka fondi, mille kaudu me Euroopa turu järelevalvesüsteemi arendada saaksime.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Oleme tunnistajateks eelarveolukorra halvenemisele enamikus liikmesriikides ja tööpuuduse kasvule Euroopa Liidus.

Näitajad osutavad häiretasemele, mille tulemus võib olla sotsiaalne häireolukord. 2010. aasta aprillis näitas statistika, et 24 kõige arenenumas lääneriigis oli 46,5 miljonit töötut, mis on eelmise aasta sama vahemikuga võrreldes 3 300 000 inimest rohkem. Olukord on eriti traagiline ja seetõttu on meil vaja ühtekuuluvust ja ühtsust.

Komisjoni ettepanekud viivad õiges suunas. Peame võtma liidu tasandil lähenemisviisi. Vajame jagatud tegevuskava, kus esitatakse konstruktiivne ja pikaajaline nägemus. Samas peame kooskõlastama liikmesriikide eelarveseadused, et kaitsta peresid, üksikisikuid ja sisuliselt üksikute liikmesriikide sotsiaalset ühtekuuluvust.

  Derek Vaughan (S&D). – Austatud juhataja! Töökohtade ja majanduskasvu loomine on õilis eesmärk. Küsimus on selles, kuidas seda saavutada. Ma ei näe lahendust, kuidas saavutada seda kulutuste kiire ja põhjaliku kärpimisega. Kahjuks tundub, et paljudel liikmesriikidel on kavas seda poliitilise dogma kaudu teha.

Ühendkuningriigis tunneb valitsus hoolimata madalamatest võla- ja majanduskasvuprognoosidest juba ette rõõmu avalike kulutuste ja avalike teenuste kulude vähendamise väljavaatest. Selle asemel peaksime tulevikku ja majanduskasvu planeerima. Ka EL peaks seda tegema.

Peame tagama teadus- ja arendustegevuse, hariduse ja koolituse ning loomulikult paljudele ELi piirkondadele väga oluliste ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondide tugevad poliitilised meetmed ja asjakohase rahastamise. Loodan, et nõukogu tunnistab seda ning kehtestab sellised poliitilised meetmed ja valmistab ette taastumise ja kasvu.

  Antonio Cancian (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Mul oli väga hea meel tänahommikust arutelu jälgida.

Kriis tõukab meid otsuste suunas, mis minevikus võib-olla võimatud näisid. Tahan aga esitada küsimuse José Manuel Barrosole, kes rääkis kasvust, kasvust ja veel kord kasvust, ning loomulikult ka Diego López Garridole: mis puudutab ressursse – jättes kõrvale nende planeerimise ja ratsionaliseerimise ning avaliku ja erasektori koostööprojektid kui rahastamismeetodi ja toetusvahendi –, siis kas teil on kavas asutada Euroopa arengufond, mida võiks ehk rahastada Euroopa väärtpaberiturg, et tagada tulemuslikud ja konkreetsed võimalused kasvuks? Või jääme tavapärase eelarve juurde, arvestades, et praegu ei saa liikmesriigid anda ühtegi eurot rohkem, kui nad juba endale kulutanud on?

  Diego López Garrido, nõukogu eesistuja. – (ES) Austatud juhataja! Tänan José Manuel Barrosot nõukogu eesistujariigi Hispaania tunnustamise ja julgustamise eest! Tänan teda väga lahkete sõnade eest! Ma pean tõesti ütlema – ja ma ei ütle seda vastutasuks kiituse eest –, et komisjon on töötanud erakordselt märkimisväärselt ja tulemuslikult ning teinud Hispaania eesistumisega väga tihedat koostööd. Tahan komisjoni selle eest tänada kõige ametlikumas kohas, kus võimalik: Euroopa Parlamendi täiskogu istungil.

Ma arvan, et homme arutatakse Euroopa Ülemkogus Euroopale kõige olulisemat probleemi: väga sügav kriis ja küsimus, kuidas sellest väljuda. Eelkõige tuleks arutelus keskenduda üldsusele, sest just nemad kannatavad tegelikult kriisi tõttu. Keskenduda tuleb töötutele, peredele ja inimestele, keda mõjutab selline majanduslangus, majandustegevuse aktiivsuse vähenemine, riigikassade ja avaliku sektori raamatupidamisaruannete raske olukord – kõik kriisi tagajärjed.

ELi reageering sellele olukorrale ei ole olnud aga eemaldumine või taandumine, vaid kindel tulevikueesmärkide seadmine. Just see on nõukogu järelduste lisas. Euroopa Liit tahab, et järgmise kümnendi jooksul oleks 75% rahvast tööalaselt aktiivne ja et 3% rahvuslikust kogutoodangust investeeritaks teadus- ja arendustegevusse, mõjutades sellega meie majanduse konkurentsivõimet.

Tahetakse, et Euroopa Liit säilitaks kliimamuutustega võitlemises oma juhirolli kuulsa 20-20-20 eesmärkide osas, et varakult kooli pooleli jätvate laste arv ei ületaks Euroopa Liidus 10%, et rohkem kui 40% Euroopa Liidu elanikest oleksid kõrgharidusega ja et lähimate aastate jooksul pääseks 20 miljonit inimest vaesusest.

Leian, et need on väga tähtsad, väga selged ja väga realistlikud selgelt elanikkonnale suunatud eesmärgid. Praegu tahab üldsus näha ELi institutsioonide ühinemist. Nad tahavad, et kõik ELi institutsioonid töötaksid nimetatud eesmärkide ja nende saavutamiseks vajalike poliitiliste meetmete saavutamise nimel. Nad tahavad, et institutsioonid teeksid seda koos ja seetõttu tahavad nad koostööd. See on kindlasti Euroopa Liidu kõige märkimisväärsem aspekt: et institutsioonid toimiksid positiivselt, mitte üksteist tasakaalustades, vaid iga institutsiooni tegevusi suurendades ja tugevdades.

Ma pean ütlema, et mitte kunagi varem ei ole komisjon nii tugevalt esindatud olnud, kui praegusele kriisile reageerimise algatuste esitamisel. Komisjoni rolli tähtsust on siin korduvalt mainitud ja parlament on selle rolli suhtes väga tundlik, sest komisjon väljendab Euroopa üldisi huve. Mitte kunagi ei ole aga komisjonilt tulnud nii palju algatusi, mida liikmesriigid on nii hästi tunnustanud ja millesse on väga positiivselt suhtutud. Volinik Rehn, kellel on mõnes algatustes juhtroll, on täna koos meiega siin.

Guy Verhofstadt kõneles välisteenistusest. Oleme selle suhtes parlamendi, komisjoni, kõrge esindaja ja nõukogu vahel kokkuleppele jõudmas. Verhofstadt kõneles ka finantsjärelevalve paketist. Tahan eriti osutada kahele kõnele – Udo Bullmanni ja José Manuel García-Margallo y Marfili kõnele –, mis olid positiivsed ja konstruktiivsed ja ma tänan neid selle eest! Loodan, et García-Margallo y Marfili nimetatud nädalavahetusel jõutakse kokkuleppele finantsjärelevalve paketi suhtes, mis on absoluutselt hädavajalik. Selle peavad liikuma panema loomulikult mõlemad pooled: nii parlament kui nõukogu. Liigume loomulikult selles suunas, sest mõlemad pooled on juba asunud samme tegema. Ma usun, et saame selle kokkuleppe sõlmida. Kokkuleppe kindlustamine on väga oluline.

Nagu ma ütlesin, ei ole komisjonil ega ka parlamendil kunagi nii tähtsat rolli olnud. Ma pean ütlema, et nõukogu toetab täielikult resolutsiooni ettepanekut, mille üle me kohe pärast seda arutelu hääletame ja millele on alla kirjutanud enamik parlamendifraktsioone ja valdav enamik parlamendiliikmeid. Oleme selle resolutsiooni ettepanekuga nõus. Liigume kriisiga võitlemisel parlamendiga samas suunas.

Parlament on nõustunud ka 2020. aasta strateegiaga, mis on resolutsiooni ettepaneku väga oluline ja keskne osa. Selle strateegia kesksed elemendid on tõenäoliselt kaasajastamise ja konkurentsivõime meetmed, mida EL kui enda ja liikmesriikide eesmärkidena võtab. See on siduv strateegia ja erineb seetõttu eelmisest.

Mõned teist on seda juba maininud. Sellest saab siduv strateegia ja komisjon hakkab 2020. aasta strateegia eesmärkide siduvaks tegemisel juhtrolli mängima. Ka see on osa nn valitsemisest.

Tahan mainida 2020. aasta strateegia olulisust seoses Euroopa Liidu tehnoloogilise kaasajastamisega, majanduspoliitikas vastuvõetud meetmete sotsiaalse mõjuga ning keskkonnasõbraliku majandusega. See on uus tulevikustrateegia, mida toetab strateegia eesmärkide siduv olemus. Arvan, et see on põhjalik muudatus, mida tõstetakse esile nii homse ülemkogu kohtumise järeldustes kui ka Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekus.

Arvan, et nõukogu, parlamendi ja ka liikmesriikide seisukohad ei ole mitte kunagi varem olnud nii ühtlased, kuid just seda üldsus tahabki. Euroopa Ülemkogus ja nõukogus esindatud ELi liikmesriigid on loomulikult Euroopa institutsioon: veel üks ELi institutsioonidest lisaks parlamendile ja komisjonile. Need liikmesriigid pooldavad praegu selgelt majandusliitu ning sammude astumist rahandusliidu juurest edasi majandusliidu ja majandusjuhtimise suunas.

Kui vaatleme viimastel kuudel juhtunut, näiteks Kreekale abi andmist, siis selle sammu astus liikmesriik. Olen siin täiskogus varem öelnud, et võib-olla tehti seda liiga aeglaselt, kuid see samm tehti ja Kreekale anti väga märkimisväärset abi. Vastu võeti ka ELi finantsstabiilsuse mehhanism, mis on äärmiselt oluline ja mõned nädalad tagasi ei osatud seda ettegi kujutada, ning mille rajasid ja arendasid välja liidu liikmesriigid.

Kui vaatame järeldusi, näiteks esmaspäeval üldasjade nõukogus läbivaadatavate ja homme arutlusele minevate otsuste eelnõude lõiget 15, näeme, et Euroopa Ülemkogu on silmapaistvalt finantsteenuste reguleerimisele pühendunud. Nimetatud lõikes kutsub Euroopa Ülemkogu üles nõukogu ja Euroopa Parlamenti võtma kiiresti vastu finantsjärelevalve meetmeid. Samuti kutsub Euroopa Ülemkogu üles Euroopa Komisjoni koostama õigusloomega seotud ettepanekuid alternatiivsete investeerimisfondide ehk riskimaandusfondide kohta. Palutakse ka, et komisjoni ettepanek reitinguagentuuride järelevalve kohta põhjalikult läbi vaadataks ja – komisjoni suhtes jätkuvat usaldust üles näidates – et komisjon teeks ettepanekud meile nn tuletisinstrumentide turgudena tuntud ehk teisisõnu väärtpaberiturgudel väärtpaberite katteta müügina tuntud tegevuste kohta. Nende ettepanekutega kaasneb nimetatud lõikes veel üks ettepanek, milles käsitletakse maksu kehtestamise vajadust finantsasutustele – mitte ainult pankadele, vaid finantsasutustele. Ütlen taas kord, et seda kõike ei osatud veel alles mõni aeg tagasi ette kujutada ja see ettepanek läheb homme Euroopa Ülemkogu resolutsiooni.

Sama kehtib loomulikult 2020. aasta strateegia kohta, millest saab homme selle resolutsiooni osa, millega Euroopa Ülemkogu loodetavasti nimetatud strateegia algatab. Resolutsioonis sätestatakse, et kõik ELi instrumendid, sealhulgas Euroopa fondid, struktuurifondid ja kõik poliitilised meetmed peavad teenima selle strateegia ja struktuurireformide huve, mida Euroopa Ülemkogu homme ELi majandusjuhtimisest kõneledes algatada palub.

Varem oli selline jutt patt, tabu, mida kasutati ketserlikult Liidu majandusjuhtimisest kõneledes. Nüüd see enam nii ei ole. Sellises tekstis nagu Euroopa Ülemkogu lõppjäreldused kõneldakse liidu majandusjuhtimisest. Liikmesriigid on teinud koos parlamendi ja komisjoniga väga tähtsaid samme,

mistõttu peab homme Euroopa Ülemkogust tulev sõnum olema, et Euroopa majanduspoliitikat juhib Euroopa Liit, mis on olnud algusest peale nõukogu eesistujariigi Hispaania eesmärk.

Seetõttu tahab Euroopa Liit majanduspoliitikate kooskõlastamist. Seda ei juhi turud, vaid Euroopa Liit ja selline on ettepanek. Selline kindel kõvasti välja öeldud ja selge sõnum peaks homme Euroopa Ülemkogust tulema.

– See on minu viimane sõnavõtt sellelt positsioonilt ametiaja viimasel semestril ja tahan väljendada oma tänu teile, demokraatlikule täiskogule.

Mulle on olnud au nõukogu siin Euroopa Parlamendis esindada, teiega koos arutleda, ideesid, mõtteid, seisukohti ja väljavaateid jagada. Olen selle viimase semestri jooksul palju õppinud ja üks nendest õppetundidest on olnud, et siin täiskogus esindab see parlamendi koosseis Euroopa väärtusi: vabadust, turvalisust ja õiglust. Need väärtused on meie tegelik kilp ja kaitse, meie tegelik massiehitusrelv. Mulle on olnud tõeline nauding ja au viimase kuue kuu jooksul siin nõukogu ja Euroopa väärtusi esindada.

(Aplaus)

  Juhataja. - Ma tänan teid, Diego López Garrido! Tegelikult peame meie teid väga soojalt tänama!

  Olli Rehn, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Kõigepealt tahan teid kõiki tänada väga olulise ja vastutusrikka arutelu eest ning otsuse eelnõude eest Euroopa 2020. aasta ja majandusjuhtimise kohta! Tahan teid tänada ka komisjoni töö toetamise eest, eriti finantsturu reformi ja majandusjuhtimise tugevdamise valdkonnas.

Samuti tahan tänada Diego López Garridot ning tema meeskonda ja Hispaania eesistumist suurepärase koostöö ja harukordse tegevuse eest sellel väga raskel ajal, kui Euroopat on tabanud aegade kõige tõsisem finantskriis ja majanduslangus. Teiega koos oli suurepärane töötada ning hindan seda väga! Loomulikult tahan ma soovida Hispaaniale täna parimat võimalikku edu. Sooviksin edu ka Šveitsile, kuid ainult siis, kui nad on Euroopa Liiduga ühinenud!

Homne Euroopa Ülemkogu leiab aset üsna kahepalgelises majandusolukorras. Ühest küljest edeneb ja kogub jätkuvalt hoogu majanduse elavdamine, kuigi see on veel järkjärguline ja habras. Teisest küljest on segadus riigilaenu turgudel heitnud tõsiselt varju Euroopa finantsstabiilsusele ja see võib halvimal juhul reaalmajanduse tärkava elavdamise rööpast välja viia.

Euroopa Liit on võtnud kooskõlastatud ja otsusekindlad meetmed finantskrahhi vältimiseks, kuid kindlasti ei ole me veel ohtlikest vetest välja jõudnud. Peame oma majandused stabiliseerima ja reformima, et püüelda jätkusuutliku kasvu poole ning luua töökohti, mida Euroopa hädasti vajab. Meie kaaskodanikud ootavad seda oma juhtidelt. Euroopa Ülemkogu peab homme selles suhtes teed näitama ja julged otsused vastu võtma.

Selles kontekstis on eriti oluline tugevdada Euroopa majandusjuhtimist. Peame uuendama ennetavat eelarvejärelevalvet kriiside vältimiseks tulevikus, tegelema makromajandusliku tasakaalustamatusega, et probleemide algpõhjuseni jõuda, ja looma kriisijuhtimise jaoks alalise mehhanismi. Kokkuvõttes on viimane aeg end Euroopa Majandus- ja Rahaliidu suhtes vabalt tunda ning luua juba olemasoleva rahaliidu kõrvale ühtne majandusliit.

Euroopa Ülemkogu tegi väga olulise otsuse, kui ta palus koos komisjoniga presidendil Herman Van Rompuyl moodustada töökond, kes soovitaks majandusjuhtimise tugevdamiseks viise ja vahendeid. Homme esitleb president Van Rompuy töökonna töö eduraportit ja uusi tegevussuundi. Komisjoni 12. mai teatisega loodi töökonna tööle kindel alus. Meie algatusi toetatakse laiaulatuslikult ja neile peavad peagi järgnema konkreetsed ettepanekud reformimiseks.

Peame nüüd kasutama hetke, et lõpetada majandus- ja rahaliidu ülesehitamine. Arvestan selles osas teie toetusega meie ettepanekutele ja ühenduse meetodile, mida selles kontekstis säilitama ja jätkuvalt tugevdama peame. Kasutagem praegust hetke ära, saavutagem tulemusi ja pangem uus süsteem toimima juba järgmise aasta alguseks!

Mis puudutab Toronto tippkohtumist, siis selle kõikehõlmav teema peaks olema ühtsuse taotlemine, meie ees olevate probleemide lahendamine, üleilmse majanduse kindlustunde tugevdamine ja majanduse elavdamise kindlustamine. Osalesin kaks nädalat tagasi rahandusministrite ja keskpangajuhtide ettevalmistaval kohtumisel Koreas Busanis ning osalen koos president Barrosoga ka Toronto tippkohtumisel.

Torontos on kolm esmatähtsat teema. Üsna lühidalt rääkides on esimene nendest eelarve konsolideerimine. Rahandusministrite ja pangajuhtide kohtumisel Busanis toimus oluline toonimuutus. Kohtumisel osalejad nõustusid, et arenenud riikides, eriti kõige haavatavamates, tuleb eelarve konsolideerimist kiirendada. ELi poole pealt tegime selgeks, et arvestades tööstusmaailma võlatasemeid, mis on hetkel USAs ja Jaapanis kõrgemad kui Euroopas, on eelarveprobleem üleilmne, mitte ainult ELi probleem, ja seda tuleb ka nii käsitleda.

Meie G20 partnerid tunnustasid ning tõepoolest toetasid Euroopa kooskõlastatud ja diferentseeritud eelarvepõhist väljumisstrateegiat ning G20 ministrid leppisid seetõttu kokku diferentseerimise vajaduses nii, et see on suurel määral Euroopa Liidu lähenemisviisiga kooskõlas.

Teiseks peab G20 olema suunatud ka üleilmse nõudluse uuesti tasakaalustamisele. See juhataks maailma majanduse kriisist väljumisel jätkusuutlikumale ja tulemuslikumale kasvuteele ja selleks on väga oluline, et võitleksime üleilmsete tasakaalustamatustega, eriti USA ja Hiina vahel.

Kolmas põhiteema on loomulikult finantsturu reform. Arvestades selle tähtsust üleilmsele stabiilsusele ja ka G20 usaldusväärsust, tuleb Toronto tippkohtumisel selles suhtes tõelist edu saavutada. Seetõttu peaks G20 Torontos tulema toime pangakapitali arendamiseks kokkulepitud eeskirjadega, võtma meetmeid koostööst kõrvalehoidvate riikide vastu ning reformima tuletisinstrumentide turge.

Eelkõige tuleb Torontost edastada selge sõnum pangamaksude kohta ning G20 peab näitama, et ta seda valdkonda kooskõlastab ja korraldab. Koreas Busanis ei jõutud sellise finantsstabiilsust soodustava ja kriisilahendusraamistikku tugevdava finantsasutuste maksu suhtes konsensuseni, kokku lepiti aga ühiste põhimõtete väljaarendamises ja ülesannete jagamises.

On tõesti väga oluline, et avalik sektor ei pea kandma finantssektori vigade kulusid ning need põhimõtted peavad kajastama ka olukorra lahendamise ja asjakohase toetava käitumise kulusid.

Rahandusministrid leppisid kokku ka selles, et pangandus- ja finantssektori finantssüsteemi korrastamise edasine edu on üleilmse taastumise seisukohalt esmatähtis. Need arutelud jätkuvad Torontos ning Euroopa Komisjoni seisukohast võin ma öelda, et pooldame panga stressitaluvuse testide üldist läbipaistvust, mis on esmatähtis Euroopa majanduse kindlustunde taastamisel ja tugevdamisel.

Kokkuvõtteks on nii Euroopa Ülemkogul kui ka G20-l nüüd ülim aeg töötada välja nutikas strateegia eelarvepõhise väljumise, kasvu suurendamise, tasakaalustamise ja reformide, finantsturu reformide ja majandusjuhtimise tugevdamise kohta. Esmatähtis on, et Euroopa Ülemkogu ja G20 seisavad nüüd oma ülesande kõrgusel ning astuvad Euroopa ja kogu maailma majanduse jaoks kriitilisel hetkel konkreetseid samme.

  Juhataja. – Ma olen saanud kaheksa resolutsiooni ettepanekut⁽¹⁾, mis esitati vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2.

Ühine arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub kolmapäeval, 16. juunil 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  João Ferreira (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Portugalis ja eriti just selle põhjaosas on majandus- ja sotsiaalkriis süvenemas ning töötuse tase tõuseb jätkuvalt, muutes selle üheks kõige vaesemaks piirkonnaks Euroopa Liidus, nagu näitavad hiljutised Eurostati dokumendid. Tegelikult on väljakuulutatud eesmärgid, nagu kriisist taastumine, kasv, sotsiaalne ühtekuuluvus ja majanduslik ühtekuuluvus, mida pidevalt korratakse ja mis on kahtlemata vajalikud, selges vastuolus nn stabiilsus- ja kasvupakti irratsionaalsete kriteeriumide kehtestamise ja ka kuludele keskendunud eelarve konsolideerimisega, mida tehakse iga hinna eest ja mille puhul ei võeta arvesse üksikute liikmesriikide eriolemust, eriti nõrgemate ja sõltuvamate majandustega liikmesriikide puhul.

Me oleme täiesti teadlikud selle lähenemisviisi tähendusest ja mõjudest: suurem surve tööturule, tööjõule – selle devalveerimise ja ärakasutamise suurendamise mõistes – ning sotsiaal-, tervishoiu- ja haridussüsteemidele. Lühidalt on selle eesmärk valitsuste ühiskondlike funktsioonide maatasa tegemine. Nende lähenemisviiside tõsidus, kus töölised ja tavainimesed peavad maksma kriisi eest, mida nemad tekitanud ei ole, on vastuolus järeleandliku lähenemisega finantskapitali suhtes, sest teatatud on vaid ebamäärastest ja ebaspetsiifilistest kavatsustest ning isegi need on täiesti ebasobivad ja mitte keegi ei tea, millal neid praktikas rakendatakse...

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Enne ELi 2020. aasta strateegia lõplikku vastuvõtmist peab Euroopa Ülemkogu tugevdama ELi 2020. aasta strateegia struktuuri ning määratlema selged poliitilised prioriteedid, realistlikud eesmärgid ning tähtajad, mis tagavad Euroopas 2020. aastaks keskkonnasõbraliku, teadmistepõhise ja sotsiaalse turumajanduse. Uus strateegia peab kajastama praegust majandusolukorda, kordama Lissaboni strateegiast saadud õppetunde ning püüdlema jätkusuutliku kasvu ja heaolu suunas kõigi Euroopa kodanike heaks. ELi 2020. aasta strateegia üks peamisi algatusi peab olema Euroopa ühisturg koos sotsiaalse õigluse probleemide ja majanduskasvuga tegelemise ning kodanikele, tarbijakaitsele ja VKEdele keskendumisega. Ühisturg peab olema majanduse elavdamise peamine katalüsaator ja samas peavad selle oma huvide nimel võitlejana heaks kiitma kodanikud, oma õiguste eest kaitsjana tarbijad ja õigete stiimulite andjana VKEd. Vajame terviklikku ühist lähenemist, kuhu on täielikult integreeritud kodanike ja tarbijate mured, andes neile võimaluse oma potentsiaali võimalikult ulatuslikult ära kasutada ja jätkusuutliku Euroopa Liidu hüvedest kasu lõigata.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Arutelus keskendutakse küll ELi 2020. aasta strateegiale ja majandusjuhtimisele, kuid väga tõenäoliselt arutatakse Euroopa Ülemkogus ka Islandi avaldust ELiga ühineda. Pidades meeles komisjoni 2010. aasta 24. veebruari seisukohta Islandi ELiga ühinemise kohta ja raportit, mida ma praegu kavandan ja mida väliskomisjonis arutatakse, olen veendunud, et oma 17. juuni kohtumisel soovitab Euroopa Ülemkogu Islandiga ühinemisläbirääkimisi alustada. Loodan ka, et Island jätkab seni saavutatud märkimisväärse eduga ning võtab vastu acquis communautaire’i, saades Euroopa pere uueks liikmeks.

  Czesław Adam Siekierski (PPE), kirjalikult. – (PL) Euroopa Ülemkogus arutatakse uuesti kasvu- ja tööhõivestrateegiat ja kriisivastast võitlust – ELi 2020. aasta strateegiat. Neid teemasid tuleb arutada koos, sest need on teineteisega lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis seotud. Hea mõte on tuua välja mõned raske olukorra esilekerkinud põhjused ning esitada ettepanekuid parandusmeetmeteks. Me ei pidanud stabiilsuse ja kasvu paktist kinni. Tekib küsimus, kus olid institutsioonid – kus olid järelevalve ja jälgimise eest vastutavad isikud? Euroopal Liidul ei ole tõelist ühisturgu – rahaliitu kuuluvad riigid on väga erinevad, neil puudub ühtne finantspoliitika ja majandusliit on alles lapsekingades. EL peab olema otsustavam turu, sealhulgas pangandus- ja finantsturgude reguleerimisel. Finantsasutustele ja pankadele antav abi tuleb suunata ning seda tuleb kasutada arengueesmärkidel. ELi eelarve peab põhinema paljudel eri allikatel, sealhulgas finantstehingute maksul. ELi konkurentsivõime kolmandate riikide suhtes peab põhinema Euroopas kehtivatel standarditel. Komisjon peab välja arendama ja kehtestama Euroopa Liidu majandusjuhtimise mehhanismi 27 liikmesriigi suhtes vastavalt nõukogu ja parlamendi väljaarendatud põhimõtetele. Liidu aktiivsust tuleb suurendada meetmetega, mis tagavad liikmesriikide eelarvete ja ELi eelarve vahelise adekvaatse ühtsuse ja kooskõlastatuse. Euroopa Keskpank peab euroala riikide suhtes ühist rahapoliitikat tugevdama. Lisaks on vaja teha koostööd liikmesriikide valitsustega eelarvepoliitika valdkonna konkreetsete ühismeetmete alal.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D), kirjalikult. – (RO) EL seisab vastamisi majandus- ja finantskriisi mõjudega, millega kaasneb ka sotsiaalne mõju tööpuuduse kasvu, kliimamuutuste ja demograafiliste probleemide kujul. Demograafilised probleemid ning majandus- ja finantskriisi mõju ohustavad pensionisüsteemide jätkusuutlikkust, tõstes sellega eelkõige vanurite ja noorte inimeste vaesusriski. ELi 2020. aasta strateegias oleks tulnud kajastada ELi poliitilist nägemust kuni 2020. aastani jätkusuutliku majandusarengu, töökohtade ja Euroopa kodanikele korraliku elu loomisel. See strateegia on alus nii mitmeaastasele finantsraamistiku (2007–2013) vahekokkuvõttele kui ka tulevasele finantsperspektiivile (2014–2020). Euroopa Liit peab investeerima üleeuroopalisse ühendvedude transpordisüsteemi, Euroopa energiainfrastruktuuri, energiatõhususse ja põllumajandusse. ELi 2020. aasta strateegia peab põhinema avalike arutelude tulemusel, kus on käsitletud tulevasi poliitikaid: ühtekuuluvuspoliitikat, ühist põllumajanduspoliitikat, ühist transpordi- ja energiapoliitikat, tööstuspoliitikat ning teadus- ja innovatsioonipoliitikat. Kutsun Euroopa Ülemkogu üles algatama enne ELi 2020. aasta strateegia vastuvõtmist nõupidamisi Euroopa Parlamendi, liikmesriikide parlamentide, kohalike asutuste, ühiskondlike partnerite ja valitsusväliste organisatsioonidega. See on ainus viis tagada, et ELi 2020. aasta strateegia ei jää vaid paberile.

  Iuliu Winkler (PPE), kirjalikult. – EL seisab vastamisi üliolulise probleemiga: tuleb teha valik rahvuslikul huvil põhineva lähenemise – mida mõned liikmesriigid tugevalt edendavad – ja ühise lähenemise vahel nii, et EL jääks peamiseks üleilmseks tegijaks. Eesseisval G20 tippkohtumisel tuleb esile tuua endassesüüvimise tähtsus: kui tahame tugevamat kriisijärgset Euroopat, peame teadma ka seda, et isegi kõige suuremad Euroopa riigid on varsti üleilmses konkurentsis BRICi riikide või USA kõrval väiksed.

Vastus sellele peab põhinema Euroopa ühisel lähenemisel ja suuremal majanduslikul koordineerimisel, mitte valitsustevahelisel lähenemisel, mis on tugevalt rahvuslike huvide suunas kallutatud ja soosib erandeid. Meil ei ole võimalik saavutada tugevamat ELi, kui liikmesriikide vahele tõmmatakse uued eraldusjooned ning uues majandusjuhtimises keskendutakse ainult euroalale, jättes kõrvale Euroopa solidaarsuse peamise põhimõtte.

Ma arvan, et eduka Euroopa tuumiku kavandamine, jättes samas kõrvale euroklubis mitteolijad, on üsna ebamoraalne. Euroala ei saa olla edukas ilma kogu ELi eduta. Kõik muud lähenemised kõigutavad Euroopa vundamenti.