Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Reimer Böge eelarvekomisjoni nimel koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 (KOM(2010)0072 – 2010/0048(APP)) (A7-0248/2010).

  Reimer Böge, raportöör. – (DE) Austatud juhataja! Volinik Lewandowski, head kolleegid! Meie ees seisab Euroopa Liidu riigieelarvete konsolideerimise raske ülesanne ning kahtlemata avaldab see meie aruteludele mõju.

Kodukorra artikli 81 kohaselt esitame teile täna vaheraporti ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013. Soovin öelda nõukogule, et me ei ole üldsegi rahul asjaoluga, et siiani ei ole toimunud läbirääkimisi mitmeaastase finantsraamistiku kohandamise üle lähtuvalt Lissaboni lepingust. Kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe punktis 4 on kohandamise kohta öeldud, et kehtivat institutsioonidevahelist kokkulepet tuleb kohandada, kui jõustub uus alusleping, mis mõjutab eelarvet. Kohandamine toimub kõikidel institutsioonidel koos.

Lisaks sellele on Lissaboni lepingu artikli 6 lõikes 4 sätestatud, et: „liit varustab ennast vahenditega, mis on vajalikud tema eesmärkide saavutamiseks ning poliitika elluviimiseks”.

Kui aus olla, siis jääb Euroopa Liidu eelarvest avalikes aruteludes üpris halb mulje. Suurem osa inimestest ei tea, et me ei tohi võlgu jääda. Suurem osa inimestest unustab, et 2000.–2008. aasta perioodil kasvasid 27 liikmesriigi eelarved aastas 4,4%. Sama perioodi vältel kasvas Euroopa eelarve 4,5%, mis on peaaegu sama. Selle perioodi vältel pidime aga toetama ka Euroopa Liidu rahanduslikku laienemist 15 liikmesriigilt 27-le. Isegi selles finantsperspektiivis suutsime jääda maksetega alati tublisti allapoole mitmeaastase finantsraamistiku ülempiiri. Seda nii oma kohustustega, kuid eeskätt vastuvõetud eelarvetega. 2010. aasta eelarvega jäime ligikaudu 12 miljardi euroga alla mitmeaastase eelarveperspektiivi ülempiiri. Meile ei ole vaja õpetada mõistlikku ja vaoshoitud eelarvepoliitikat.

Komisjonile ja nõukogule meeldib vaadata Lissaboni lepinguga seotud vajalikke muudatusi pigem tehniliste muudatustena. Kas peaksime aga sellega leppima ja end siduma, ilma et vajalikud poliitilised muudatused tehtud saavad? Minu arvates mitte. Me tahame, et need vajalikud poliitilised kohandused tehakse, et Euroopa Liit saaks reageerida tulevatel aastatel nii siseselt kui ka väliselt.

Nagu me kõik teame, sai Euroopa Liit Lissaboni lepingu jõustumisega uusi ülesandeid, alates välisteenistusest kuni kosmosepoliitikani. Projekt ITER vajab ka täiendavat rahastamist. Lisaks sellele otsustas Euroopa riigi- või valitsusjuhtidest koosnev Euroopa Ülemkogu luua finantsstabiilsusmehhanismi, mis eelarvepädevast institutsioonist mööda läheb. Samal ajal lubab nõukogu pidevalt, et ameteid, banaane ja projekti ITER hakatakse rahastama. Nad on pannud kokku täiesti vastuvõetamatu numbrite segapudru.

Vaheraportis jõudsime üldjoontes järeldusele, et mitmeaastane finantsraamistik ja olemasolevates määrustes sisalduvad paindlikkusmehhanismid vajavad muutmist. Väga selge peaks olema ka, et uusi ameteid ei saa luua ilma täiendavate rahaliste vahendite eraldamiseta. Peame selgeks tegema, et läbirääkimised ei saa toimuda ilma, et eelarves oleks tagatud minimaalne paindlikkus. Nii saame tagada, et enamiku otsusel võetakse vastu paindlikud otsused nii, nagu seda enne Lissaboni lepingut tehti finantsplaneerimise läbivaatamise esimese etapi puhul, kui see jääb alla 0,03% rahvamajanduse kogutulust. Üldjoontes vajame rohkem paindlikkust ja peame looma piisavad varud iga rubriigi jaoks.

Palun, et nõukogu ei võtaks kohe nii skeptilist hoiakut! See ei muuda kuidagi asjaolu, et peame iga-aastase eelarvemenetluse käigus üksmeele saavutama. Nende mitmeaastaste projektide ja uute prioriteetide puhul on aga nõukogu kasutada järgmised võimalused. Kas tahame pidada kolm aastat järjest vaidlusi ja raskeid läbirääkimisi ühe ja sama teema üle, mis oleks tõeline inimressursside raiskamine? Või tahame leida nendele küsimustele mõistlikku üldist lahendust? Vajame komisjoni, nõukogu ja parlamendi vahelist tõsist aluslepingust lähtuvat poliitilist arutelu!

  Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Juhin tähelepanu täiskogu määruse ettepanekule komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu määrus, millega määratakse kindlaks mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013.

Igal juhul ütlen ma teile siin täna, et ma ei tee midagi peale selle – ja see ei tohiks kedagi üllatada –, et selgitan teile nüüd, või siis juba teist korda, mis on selles küsimuses nõukogu seisukoht. Tahan öelda, et nõukogu arvates peab nn Lissaboni õigusaktide paketi puhul eelarvevaldkonnas, millesse ka määrus kuulub, piirduma rangelt ainult Lissaboni lepingu tehnilise rakendamisega. See tähendab, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku ülevõtmine määrusesse, peab piirduma vaid olemasoleva finantsperspektiivi lihtsa ülevõtmisega. Täpselt selline on ka komisjoni ettepaneku suund ja hetkel ei soovi nõukogu arutada mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise üle.

Vaatamata sellele, et meie seisukohad on väga erinevad, olen kindel, et suudame tulevate nädalate ning kuude jooksul jõuda määruse puhul kokkuleppele hiljemalt eelarve lepitusmenetluse käigus, mis peab lõppema novembri lõpuks.

  Janusz Lewandowski, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Komisjon toetab kõne all olevat raportit ja loodab, et see on samm tõeliste läbirääkimiste algamise poole ning Lissaboni eelarvepaketi üle lõpliku kokkuleppe saavutamise poole.

Arutlemisel olev määrus on vaid üks osa aluslepingu artikliga 312 sätestatud paketist, millega kaasatakse mitmeaastase finantsraamistiku määrus pärast parlamendi heakskiidu saamist nõukogu määrusesse, mis üksmeelselt vastu võeti. Jäänud on veel lõplik institutsioonidevaheline kokkulepe ja finantsmääruse läbivaatamine. Kõik kokku moodustab Lissaboni eelarvepaketi, mis on minu arvates terviklik eeskirjade pakett.

Nüüd peame jõudma paketi üle kokkuleppele ja ma arvan, et oktoobris/novembris eelseisev lepitusmenetlus on parim võimalus meie eelarvemenetlustele tugeva aluse andmiseks, mis on kooskõlas Lissaboni lepinguga.

Reimer Böge koostatud parlamendi raporti põhisõnum on väga selge. Parlament tahab siin valdkonnas rohkem poliitiliselt osaleda, samal ajal aga otsustas komisjon teha sellest eeskirjade ülevõtmise, tehes nii palju muudatusi, kui on nõutud uue lepingu kohandamise metoodikaga, et praegusel juhul mitte täiendavaid probleeme tekitada. See oli teadlik otsus.

Olen nõus raportööriga, et Lissaboni lepinguga said institutsioonid uusi vastutusi ja nende mõju eelarvele tuleb hoolikalt hinnata, et juhul, kui on vaja teha täiendavaid assigneeringuid, saab komisjon teha ettepanekuid, nagu ka projekti ITER puhul. Seda on võimalik arutada.

Toetame väga parlamendi seisukohta, milles parlament pooldab paindlikkust, vähemalt samal tasemel, millel parlament seda seni pooldanud on. Nagu meie menetlus tõestas, on seda vaja, ja ma arvan, et mõlemad eelarvepädeva institutsiooni harud peaksid tahtma leida lahendust, mida ei saa õiguslikult vaidlustada ja milles on austatud institutsioonide rolli.

Nagu alati, olen valmis kompromissiks. Pean kordama, et oktoobris/novembris eelseisev lepitamismenetlus peaks meile selle võimaluse andma, sest peame jätkama uute menetluste loodud kindlal alusel, kuna seda ei saa õiguslikult vaidlustada ning see on kooskõlas Lissaboni lepinguga.

  Salvador Garriga Polledo, fraktsiooni PPE nimel. – (ES) Austatud juhataja! Eesistuja Chastel! Lugupeetud volinik! Tahaksin anda kõigepealt nõukogu eesistujale head nõu. Ma arvan, et ei ole poliitiliselt eriti arukas tugineda liialt oktoobris ja novembris toimuvale lepitusmenetlusele, kui teie esialgne seisukoht on meie omast nii väga erinev, nagu te siin täiskogus äsja selgitasite. Kui teie seisukoht on meie omast nii erinev, nagu te ütlesite, siis on ausalt öeldes väga raske kokkuleppele jõuda.

Igatahes, jätkates minu kollegi Reimer Böge’ argumendiga, pean ütlema, et teil on olnud kõigi aastate jooksul nõukogus kahetsusväärne komme, et seate poliitilised prioriteedid, ilma et kaaluksite eelarveraamistikku. Selle tulemuseks on see, et oleme pidanud tegema finantsümberkorraldusi sellistes projektides nagu Galileo, Euroopa majanduse taastamise kava, rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ning hiljuti ka finantsstabiilsusmehhanismis ja rahvusvahelise termotuumaenergia katsereaktori projektis, mis on veel väga kaugel sellisest parlamendi järelevalve tasemest ja läbipaistvusest, mida teie, liikmesriikide valitsused, oma eelarvetes nõuate. ELi eelarve väärib samasugust tähelepanu nagu riiklikud eelarved. Kui see unustatakse, siis on see kindlaim tee probleemide poole.

Meil ei ole varusid ja me ei tea, mida tegelikult oodatakse arvukate mitmeaastaste programmide rakendamisest, ning me ei poolda üldkasutatavat eelarve ümberkorraldamise tava, mida kasutatakse alternatiivina nende varude ammendamisele.

Eelarve ümberkorraldamisega ei säästeta eelarves raha, vaid see on pigem näide halvast eelarvetavast ja puuduvast planeerimisest.

Nagu lugupeetud volinik ütles, peaks tõeline eelarve vahekokkuvõte andma andmeid eelarve paindlikkuse üle järelemõtlemiseks ning ka mõned arvud. Pärast kaheaastast viivitamist ei ole parlament midagi sellist ära teeninud ega ole ka valmis sellega leppima.

  Eider Gardiazábal Rubial, fraktsiooni S&D nimel. – (ES) Austatud juhataja! Täiskogu kohtub täna taas, et tuletada komisjonile ja nõukogule meelde midagi, mida nad on teadnud juba 2006. aastast, kui me kehtiva finantsraamistiku vastu võtsime. ELi eelarves ei ole piisavalt raha kõikide poliitiliste eesmärkide rahastamiseks, mis nõukogu ja komisjon vastu võtsid ning millele ka parlament oma heakskiidu andis.

Me kõik teadsime seda, kui finantsraamistiku perioodiks 2007–2013 vastu võtsime. Me teadsime, et eelarve oli tähtsates valdkondades alarahastatud, aga võtsime selle vastu, et vältida väljapääsematut arutelu nõukogus. Finantsraamistiku vastuvõtmise tingimus oli aga, et see vaadatakse läbi 2008. ja 2009. aastal, kuid nendest kokkulepetest hoolimata ei ole komisjon isegi nüüd 2010. aastaks veel ühtegi ettepanekut esitanud.

Vahetevahel vabandasid nad end välja majanduskriisiga, aga see raha, mida nad nõudsid, oligi nähtud ette just nimelt Euroopa majanduse taaskäivitamiseks. Ütlesin teile juunis, et arutame selliseid tähtsaid küsimusi nagu Euroopa 2020. aasta strateegia. Eesmärk oli mitte jääda maha sellistes valdkondades nagu teadus-, arendus- ning uuendustegevus, töökohtade loomine, ülemaailmne konkurentsivõime ja keskkond. Tahaksin küsida uuesti, kas usute tõepoolest, et me suudame kõik need eesmärgid saavutada ilma ELi eelarvet suurendamata, või ei jõua me ka sel korral ilusalt kõlavatest deklaratsioonidest kaugemale. Ma ei ole sellele küsimusele ikka veel vastust saanud.

Praegu töötavad näiteks meie riigi- või valitsusjuhid New Yorgis selle nimel, et aastatuhande arengueesmärgid saaksid täidetud, ja parlament toetab neid selles. Kahjuks ei piisa ainult meie toetusest ning seepärast peavad eelarvete eest vastutavad ministrid need kohustused enda kanda võtma ning jõudma üksmeelele Euroopa Liidu jaoks vajalike vahendite eraldamise küsimuses.

Meil on seda raha nüüd vaja. Vajame seda selle aasta ja järgmise aasta eelarve jaoks, näiteks rahvusvahelise termotuumaenergia katsereaktori rahastamiseks, et me ei peaks lõpetama mõne teise programmi rahastamist, mille üle on juba otsustatud, nagu teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise raamprogramm.

Kui nõukogu takistab finantsraamistiku läbivaatamist, ja paistab, et nõukogu teeb seda ka täna, siis võib see seada ohtu arutelu järgmise aasta eelarve üle. Kui me ühist keelt ei leia, võib saada Lissaboni lepinguga loodud eelarvemenetlusest nõukogu ja parlamendi vahel tõsine konflikti allikas.

Kõigil nendel põhjustel kutsume komisjoni ja nõukogu üles koostööle parlamendiga, et vaadata läbi kehtiv finantsraamistik, mis võimaldaks meil rahastada kõiki eelnevalt nimetatud algatusi. Ilma selle läbivaatamiseta ei saa Euroopa Liit täita meie kodanike ootusi või nendele reageerida. Me ei saa täita oma kohustusi konkurentsivõime, majanduskasvu ja arengu ega ka välissuhete valdkonnas.

Seepärast kutsume teid üles mõtlema nendele raskustele, mis kaasnesid kõikide eelarvete vastuvõtmisega praeguse finantsraamistiku raames. Peame kasutama olemasolevaid varusid ja paindlikkuse instrumenti, et rahastada tähtsaid prioriteete, nagu Galileo, mis on rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja Euroopa majanduse taastamise kava.

Me ei nõua teilt paindlikkust ainult selleks, et praegustele nõudmistele vastata, vaid ka selleks, et meil tulevaste vajaduste katmiseks piisavad varud oleks. Lühidalt tahan öelda, et palume teilt pühendumust ja edasipüüdlikkust, et ühiselt vahendeid mobiliseerida ja võtta kasutusele meetmeid, millega saame anda Euroopa Liidule seda hoogu, mida see vajab.

  Anne E. Jensen, fraktsiooni ALDE nimel. – (DA) Austatud juhataja! Soovin tänada Janusz Lewandowskit ja nõukogu selle eest, et te meile nii selgesti ütlesite, kui väga teie seisukohad meie seisukohtadest erinevad. Vastupidiselt eelmisele sõnavõtjale tahan rõhutada, et peamine, mida me oma raportis nõuame, ei ole mitte raha, vaid tahame, et EL ei satuks korralagedusse ja kaosesse. Just nimelt see aga juhtub, kui me ei pea kinni sõlmitud kokkulepetest ja aluslepingus sätestatust. Kõne all on kehtiva institutsioonidevahelise kokkuleppe punkt 4 ja ELi toimimise lepingu artiklid 311 ja 312.

Mitu sõnavõtjat mainisid juba, et Lissaboni lepinguga saime uusi volitusi, näiteks välispoliitika, kosmose- ja energiapoliitika valdkonnas, ning viimastel aastatel on tekkinud veel uusi vajadusi, mille jaoks on vaja leida rahalisi vahendeid. Mainiti ka projekti Galileo, mis on rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja Euroopa majanduse elavdamise kava. Parlament toetas neid uusi ideid, aga meie ei mõelnud neid välja. Seda tegite teie – komisjon ja nõukogu. Pean ütlema, et nõukogu ja komisjoni vastumeelsus vajaliku finantsraamistiku läbivaatamise suhtes on vastuolus asjaoluga, et esitate pidevalt uusi ettepanekuid ja nõuate koguaeg uusi vahendeid, näiteks banaanikaubanduse lepingu ja nüüd ka ITERi tuumasünteesienergeetika projekti jaoks.

Lisaks kõigele sellele on märgata murettekitavat tendentsi, et liikmesriigid on meelsasti valmis maksma ühisprojektide eest tingimusel, et see toimub väljaspool ELi eelarvet. See loob juurde bürokraatiat ja ei taga nende rahaliste vahendite üle demokraatlikku kontrolli. Võin seetõttu julgelt öelda, et arutelu teema ei ole ainult see, kas anda ELile rohkem või vähem raha, vaid ka korralik kontrollimine ning korralageduse ja kaose ärahoidmine.

  Helga Trüpel, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Tänan teid! Minu arvates peame eri probleemid üksteisest lahus hoidma. Kui võtsime vastu praeguse finantsperspektiivi, lubas nõukogu meile, et selles tehakse muutusi ja see vaadatakse läbi ning et me arutame koos ja põhjalikult kehtiva eelarve probleemide üle. Probleeme on kahte liiki. Meie omavahendite leidmise süsteem, mis määrab, kust Euroopa eelarve jaoks raha tuleb, ei ole nii ajakohane või tulevikku suunatud, kui see olema peaks. Me ei taha uusi ELi makse, mis Euroopa kodanikke rohkem koormavad. Meie Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonis tahame omavahendite süsteemi, milles kasutatakse rohkem keskkonnamakse ja finantstehingute maksu, mis vähendaksid liikmesriikide praegust maksekoormust. Ma arvan, et see on väga tähtis. Seepärast ei nõuagi me lihtsalt ELi makse, mis oleksid kodanikele lisakoormuseks. Otsime selle asemel hoopis uut ausamat ja keskkonnasõbralikumat rahastamismudelit.

Tollal lubati muudki, sest me kõik loomulikult teame, et kehtiv eelarve on liiga jäik. Eelarvepunktide ümberpaigutamiseks on liiga vähe võimalusi. Meil on uued poliitilised vajadused ja Euroopa eelarve ei suuda neile piisavalt hästi reageerida. Seepärast teevad ka nõukogu ja komisjon pidevalt uusi ettepanekuid, mis vajavad rahastamist ja mis eelarvesse ei mahu. Peame sellest segadusest välja pääsema ja nõukogu ei ole veel mõista andnud, et on selleks valmis. Minu arvates on see Euroopa Liidu jaoks tõsine poliitiline probleem, sest nii ei saa me Euroopa kodanikega kontakti luua.

Seevastu on ka asju, mida me Lissaboni lepingu raames tegema peame. Me tahame teha Euroopa tasandil rohkem koostööd energiapoliitika valdkonnas, samuti vajame tõhusamat lähenemisviisi kliimamuutuse probleemile ning tahame rohkem kosmose küsimustes, turismis ja välispoliitikas osaleda. Kui me aga kõike seda tõsiselt teha tahame, siis peame sellest lähtuvalt ka Euroopa eelarvet kohandama. Nõukogu peab sel juhul otsustavaid samme astuma. See tähendab, et me ei vaja lihtsalt rohkem raha, vaid ka rohkem paindlikkust eelarves ja uut strateegilist suunda, mis tagab Euroopa poliitika tulevikule suunatuse ja mis võimaldab meil rahastada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke. Hetkel ei võimalda meie eelarve seda teha. Seetõttu on vaja uusi strateegilisi otsuseid, et anda Euroopa Liidule head tulevikuväljavaated. Loomulikult kaitseme meie, Euroopa Parlamendi liikmed, oma õigusi ja tahame kasutada kõiki neid volitusi, mis Lissaboni leping meile andis, mis tähendab, et parlament peab olema alati piisaval määral kaasatud. Seda me tahamegi. Suur tänu teile!

  Jacek Włosowicz, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Euroopa Liit on jõudnud finantsteel ohtlikkusse kurvi. Finantsstabiilsuse säilitamine on suuremas ohus kui kunagi varem liidu ajaloos. Peame määrama juba alanud ELi projektide jätkamiseks vajaminevad vahendid ning ka muud vahendid, mis võimaldavad meil hakata täitma uusi rolle, mis Lissaboni leping meile andis. Peame ka arvestama vahenditega, mida on vaja uute ja ettearvamatute olukordade jaoks.

Eelarvedistsipliin on üks asi, elu aga hoopis teine. Praegune majandusolukord sunnib meid meie prioriteetide üle tõsiselt järele mõtlema, kui tahame eelarvedistsipliinist endiselt kinni pidada. Me ei tohi unustada liidu aluspõhimõtteid. Pean siin silmas näiteks seda, et peame kõrvaldama erinevused uute ja vanade liikmesriikide vahel, mis meid kahjuks ikka veel lahutavad. Mul on nõukogule ja komisjonile järgmine palve: ärgem unustagem neid aluspõhimõtteid, mis Euroopa Liidu rajajad paika panid, ega ka kõike seda, mis EL enam kui 50 aasta jooksul saavutanud on. Kaotame piirid, lihtsustame menetlusi ja teeme Euroopa kodanike elu lihtsamaks ning kanname hoolt iga euro eest, mis meie ühisest eelarvest kulutatakse.

  Miguel Portas, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (PT) Austatud juhataja! Ma arvan, et nõukogu eesistuja väljendas väga selgesti oma seisukohta. Kõige tähtsam on see, et ta ei taha arutada mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamise üle. Sellegipoolest tuleb öelda, et 2006. aasta mais, kui võeti vastu institutsioonidevahelised kokkulepped finantsraamistiku kohta, oli täiesti selge, et vahekokkuvõte on vajalik ja see tehakse kindlasti.

Vahekokkuvõtte eesmärk oli vaadata Euroopat uuesti üldplaanis ja algatada sellel teemal uus arutelu ning vahekokkuvõte pidi hõlmama kõiki liidu kulusid ja vahendeid.

Perioodil 2006–2010 puhkes aga kriis ja meie eelarved ei kajastanud sellega seotud edasilükkamatuid uusi vajadusi või uusi prioriteete. Jõustusid ka uued aluslepingud, kuid valitsused ei võtnud seda eelarvete koostamisel arvesse. Loodi isegi Euroopa finantsstabiilsusmehhanism, millega 50% Euroopa eelarvest muudeti garantiiks kolmandate osapoolte kohustustele, kuid mitte ühtegi järeldust ei ole esitatud selliste olukordade jaoks, kus kohustused täitmata jäetakse.

Põhimõtteliselt ei ole valitsused vahekokkuvõttest huvitatud, olgugi et nad seda lubasid, aga sellegipoolest tahavad nad, et Euroopa Parlament kiidaks heaks määruse, mis ei tee midagi muud, kui kõigest pikendab sellise olukorra kestust.

Arutlusel olevas raportis lükatakse tagasi see katse võtta parlamendilt hääleõigus ja ma loodan väga, et täiskogu jääb sellele seisukohale kindlaks.

  Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! 2011. aasta eelarve on peidetud uduloori taha. Tundub, et on kaks kõige olulisemat punkti. Ühest küljest peab liit Lissaboni lepingu kohaselt end ise oma volituste täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks vajalike vahenditega varustama. Nii on öeldud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 311. See tagab iga-aastase eelarvemenetluse sujuvuse. Teisest küljest on aga tähtis kehtestada praeguse majandusolukorra valguses prioriteete ja võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed, et tagada mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise protsessi tõhus toimimine.

Tahaksin tuua praeguse majanduskliima kontekstis esile veel ühe küsimuse. Ma ei mõista, miks tehakse radikaalseid kärpeid hariduse, elukestva õppe ja sotsiaalteenuste valdkonnas. Raha saab hoida kokku haldusvaldkondades, näiteks seal, kus on võimalik leida ja kasutada ära olemasolevat sünergiat koduriikidega. Sellest saadud sääste võiks siis näiteks kasutada majanduskasvu ja töökohtade rahastamiseks.

Lõpetuseks tahan teha veel ühe märkuse, mis võib saada aluseks väga põhjalikule arutelule. On ülitähtis, et liikmesriigid tagavad Euroopa raha kulutamise puhul sügavale ulatuva läbipaistvuse. See tähendab, et Euroopa Parlamendil ja komisjonil oleks võimalikult palju kontrolli ja kaasotsustamisõigust, mis aitab meil nõutava tõhususe saavutada.

  José Manuel Fernandes (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Minu arvates on väga lihtne tõestada, et praeguse mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist on kiiremas korras vaja. Minu arvates on ka väga lihtne tõestada, et see peab muutuma kiiremas korras palju paindlikumaks. Ainult nii saame täita Euroopa Liidu missioonid ja oma eesmärgid ning ka lootused, mis Euroopa rahvas on meie peale pannud.

Loodan, et nõukogu ei takista meid. Loodan, et nõukogu ei seisa Euroopa Liidu arengul ja ootustel ees.

Vahemikus 2007–2009 jõuti finantsraamistiku ülempiirideni või isegi ületati need. Tähtsaid projekte, nagu Galileo, mis on rahastamisvahend kiireks reageerimiseks toiduainete hinnatõusule arengumaades ja Euroopa majanduse taastamise kava, sai jätkata ainult olemasolevaid varusid ära kasutades. Need varud on juba nüüd ülejäänud perioodi jaoks tähtsusetuks muutunud, aga siiski vähendatakse neid veelgi enam, sest vastu on võetud kohustusi, mida ei ole veel eelarvesse lisatud.

Me kõik teame, et Lissaboni leping andis meile uusi volitusi ja uusi ameteid välistegevuse, spordi, kliimamuutuste, energia, turismi ja kodaniku kaitse valdkonnas. See tähendab, et Euroopa Liit peab varustama end vahenditega, mis on vajalikud tema eesmärkide saavutamiseks ning poliitika elluviimiseks.

Peame selle kriisiga võitlema. Selle tegemiseks ja töötuse vähendamiseks vajame ennetavat üleeuroopalist poliitikat, mis tähendab, et eelarvepädev institutsioon peab määratlema ja arvutama sellest tulenevate meetmete ja prioriteetide kulud, pidades samal ajal meeles ka ELi eelarve lisandväärtust.

Me ei saa ka unustada Euroopa 2020. aasta strateegiat, mis nüüd vastu võeti. Strateegia eesmärk on arukas, jätkusuutlik ja kaasav majanduskasv, mis peab kohe algama, ning selle saavutamiseks on vaja rahalisi vahendeid.

  Göran Färm (S&D). – (SV) Austatud juhataja! Soovin avaldada suurt tänu Reimer Bögele, kes teiste fraktsioonide seisukohti kuulda võttis ja suurepärase raporti koostas. Ma arvan, et oleme kõik nõus, et Lissaboni leping vajab teatud tehnilisi muudatusi, kuid kõige tähtsam on, et probleem ei seisne ainult tehnilises kohandamises. Meie, Sotsiaaldemokraatide ja demokraatide fraktsioon Euroopa Parlamendis, näeme alles nüüd, kas usume Euroopasse või mitte.

ELi koostöö ei ole mingi kõrvaline punkt, millega arvestada alles pärast seda, kui liikmesriikide poliitika on paika pandud. Kui me Lissaboni lepingut tõsiselt võtame, siis tuleb rahastada uusi ülesandeid. Kui tahame tõesti, et Euroopast saaks ülemaailmne liider teadus- ja arendustegevuse, kiima-, energia- ja keskkonnasõbralike töökohtade valdkonnas, ning kui tahame, et ELil oleks palju ühisem välis- ja julgeolekupoliitika, siis ei saa me seda laadi kulutusi lihtsalt kaotada nii pea, kui tekivad probleemid liikmesriikide eelarvetega. Selliseid projekte nagu ITER, kliimapoliitika, uus ühine välispoliitika ning ELi 2020. aasta strateegia uljad katseprojektid ei saa kõiki praeguse finantsraamistiku raames rahastada.

ELi eelarvekulutused ei ole pelgalt kulutused, need annavad liikmesriikidele olulist lisandväärtust. Kui me potentsiaalseid võimalusi kasutame, saame sellega isegi leevendada survet liikmesriikide eelarvetele ning siis saab ELi eelarvest juba võimalus, mitte ainult probleem. Seepärast on ülitähtis, et komisjon ja nõukogu oleksid julged ja teeksid ELi praeguse mitmeaastase eelarve ülemmäärade kohta vahekokkuvõtte. Seda on nad juba pikka aega lubanud, kuid seni ei ole nad seda teinud.

Tahaksin esitada lõpetuseks küsimuse nõukogule ja komisjonile. Ma tahan, et selgitaksite, kuidas saate nii lihtsalt eirata institutsioonidevahelist kokkulepet, milles on nähtud ette mitmeaastase eelarve põhjalik vahekokkuvõte. See ei jäta erilist kindlustunnet, mis eelseisvatesse läbirääkimistesse puutub. Mis alusel te rahvusvahelist kokkulepet lihtsalt eirasite? See on minu küsimus.

  Carl Haglund (ALDE). – (SV) Austatud juhataja! Ma jätkan sama teemaga, millega minu Rootsist pärit kaasparlamendiliige oma sõnavõtu lõpetas. Tahtsin alustuseks öelda, et praegune olukord on arusaamatu, ja tahtsin küsida sama küsimuse, nii et ma jään vastust ootama. Euroopa Parlamendi uue liikmena üllatab mind väga, et asjad nii on läinud.

Tahaksin rõhutada, et hilinetud ei ole ainult vahekokkuvõttega, millest Göran Färm rääkis, vaid pikemas perspektiivis on jäänud hiljaks näiteks vahearuanded ning ka hindamisaruanded teadusprogrammi kohta ja veel teisedki aruanded. Pikemas perspektiivis mõjutab see kogu meie tööd, millega alustasime 2014. aastaks ja sellele järgnevaks perioodiks, kuid see mõjutab ka meie praegust tööd ja seda, millises valguses me järgmise paari aasta tööd vaadata saame, sest 2014. aasta on veel kaugel.

Mõnes eelnevas sõnavõtus räägiti imetlusväärselt meie praegustest ülesannetest ELi 2020. aasta strateegiat silmas pidades ja selleks on tõepoolest vaja praeguse finantsraamistiku põhjalikku läbivaatamist. Siin on vaja palju teha ja ma mõistan, et olukord, millega komisjon praegusel juhul tegelema peab, ei ole lihtne. Kui tahame aga oma eesmärke saavutada, siis oleks arukas pöörata sellele tähelepanu senisest palju pikemas perspektiivis ning selleks ongi nüüd vaja põhjalikku läbivaatamist. Ootan ka, et komisjon teeb mõistlikke algatusi.

  Hynek Fajmon (ECR). – (CS) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa Parlamendi valib Euroopa Liidu liikmesriikide rahvas ja parlament peab nende saatust jagama. Kui suurema osa Euroopa riikide majandus vaevleb kriisi käes ja inimesed on sunnitud oma vööd koomale tõmbama, siis ei saa parlament minna vastupidises suunas ning nõuda enda ja kogu ELi kulude suurendamist. Selline poliitika vähendab Euroopa Parlamendi tõsiseltvõetavust ja autoriteeti meie valijate silmis. Täna arutlusel oleva Reimer Böge raporti eesmärk on nõuda Euroopa Liidule rohkem raha, viidates Lissaboni lepingule ja muudele kokkulepetele. Mina isiklikult ei saa sellega nõustuda. Jah, Lissaboni leping annab ELile uusi volitusi ning vastutusi, aga EL saab ja peab neid volitusi nii kasutama, et üldine raha hulk, mida ümber paigutatakse, jääb samaks. Usun siiralt, et ELi rahanduse aluseks peab olema 2013. aastani heaks kiidetud eelarveperspektiiv ja kui on vaja teha parandusi, siis peavad need kajastama igal juhul Euroopa majanduse olekut ning praegust majanduskriisi.

  Monika Hohlmeier (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu ma aru sain, ei soovi nõukogu pidada arutelu mitmeaastase finantsraamistiku üle. Kas tohin öelda nõukogule, et Euroopa Parlament tahaks seda arutelu väga pidada ja et nõukogu ei saa käituda nii, nagu oleksime lasteaias, ja öelda meile, et ei kavatse meie küsimustele või ettepanekutele vastata.

Teiseks tahan sama samas kontekstis teada, kas nõukogu tahab üldse Lissaboni lepingut. Lissaboni leping ei ole vaid tehniline kohandamine, see sätestab rohkem volitusi ja tähendab ka rohkem vastutusi. Nende vastutuste hulka kuulub ka vastamine asjaomastele finantsküsimustele. Lisaks sellele on nõukogu teinud otsuseid, millega kaasnevad veel täiendavad kulutused. Seda sama on täna juba mitu kaasparlamendiliiget öelnud. Kui nõukogu tahab seda teha, kuid ei taha rohkem raha kulutada, peab nõukogu ka väga selgelt ütlema, kus ja kuidas tuleb raha kokku hoida, kust see raha ümber paigutada tuleb. Nõukogu ei saa lihtsalt pakkuda välja üldisi protsente, mis tuleb ümber paigutada, ning jätta parlamendile ja komisjonile ebameeldiva ülesande otsustada, kust raha ära võtta, eriti sellises olukorras, kus meie võimalused ümberpaigutamiseks ja eelarvete läbivaatamiseks on väga piiratud.

Need lisavastutused, mis te meile andsite, on nii keerulised ning nende puhul ei ole tegemist mingite pisikeste summadega. Tooksin näiteks meie liikmesriikide finantssolidaarsuse ja vastavad finantsprobleemid. Kui see programm ellu viia tuleb, ei saa me rääkida väikestest summadest, mida saab järelemõtlemata ümber paigutada. Sama kehtib ka ITERi ja ka sisejulgeoleku küsimuste ning oluliste teadusuuringute küsimuste kohta. Ja sama kehtib ka parlamendi prioriteetseid valdkondi – noorte koolitamist ja teadusuuringuid – puudutavate küsimuste kohta. Me ei pea käsitlema ainult rakendamisel esinevaid puudusi, vaid ka läbipaistvuse puudumist väljamaksete tegemisel. Peame kõik need küsimused põhjalikult läbi arutama ja töötama. Nõukogu ei saa nende puhul lihtsalt vaikida.

  Estelle Grelier (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Lühidalt, mida näitab Euroopa Komisjoni ettepanek?

Esiteks näitab see silmatorkavat edasipüüdlikkuse puudumist. Komisjon toetas nõukogu, keeldus mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamisest ja leevendas oma südametunnistust sellega, et pakkus välja tehnilisi kohandusi, mis olid niikuinii vältimatud, sest need on seotud Lissaboni lepingu rakendamisega.

Teiseks rikuti parlamendi ees võetud kohustusi. Tegelikult, ja seda tuleb rõhutada, võttis parlament 2006. aastal vägagi passiivselt ja manööverdamisruumita vastu finantsraamistiku, millest oli juba teada, et see on vananenud. Lühidalt öeldes andis parlament alla. Seetõttu nõustus parlament ainult tingimusel, et poole aja möödudes toimub igal juhul mitmeaastase finantsraamistiku põhjalik läbivaatamine. Sellega, et nad ei pööra parlamendi otsustele mingit tähelepanu, näitavad komisjon ja nõukogu väga hästi, kui vähe parlamendi otsused nende jaoks tähendavad, olgugi et parlament on iseseisev ja rahva esindaja.

Kolmandaks väljendub selles ettepanekus paradoks, sest Euroopa Liidu liikmesriigid annavad küll suuremad volitused suuremamahulistele ja eelistatavalt Euroopa projektidele, kuid seda tehakse finantsraamistikus, millel nõukogu ja komisjon areneda ei lase, teades et see ei täidaks eesmärki. Nad eelistavad ümberpaigutamist, mis on nende arvates imerohi, kuid mis näitab minu arvates piiratud visiooni Euroopa projektist.

Veelgi enam, kuidas saame häbenemata Euroopa inimestele selgitada, et tähtsaid projekte, nagu finantsstabiilsusmehhanism, kas ei rahastata üldse vaatamata sellele, et seda on palju meedias kajastatud, või siis rahastatakse neid nagu rahvusvahelise termotuumaenergia katsereaktori (ITER) projekti, mida rahastati rubriigist 1a, mis on nähtud ette konkurentsivõime, majanduskasvu ja tööhõive jaoks, mis kuulub kõik poliitika alla, mida rahvas meilt ootab.

Me kihutame otsejoones seina poole samal ajal signaali andes. Parlament teab seda ja see on ka üks Reimer Böge’ raporti voorustest.

  Ivars Godmanis (ALDE). – Austatud juhataja! Tahan öelda kolme asja. Kui räägime järgmisest finantsraamistikust, siis peame mõistma, kuidas lisandväärtust struktureerida, sest kui me ei analüüsi eelarve täitmist praeguses finantsperspektiivis, siis ei saa me head tulemust järgmises.

On kolm asja. Esiteks peame vaatama struktuurifondide rakendamist, sest seni on olnud kasutusel struktuurifondide raha süsteem, mis ei ole täidetud eelarve. Seda raha kasutatakse muudeks otstarveteks. See ei ole hea planeerimissüsteem ega aita meil järgmise finantsperspektiivi jaoks uut struktuurilist süsteemi luua.

Teiseks sellised asjad, nagu 2009. aastal põllumajandusest maaelu arengu jaoks ette nähtud raha ja maksete äravõtmine ja taastamise kavale kulutamine ning seejärel selle võla tagasi maksmine.

Lõpuks tahan öelda ainult ühte asja. Isegi DG REGIO koostatud struktuurifondide analüüs näitab, et mõnel juhul on struktuurifondide raha kasutamise lisandväärtus negatiivne ja sama järelduse tegid isegi põllumajandusettevõtjad. Asi vajab veel läbivaatamist: kas see, mida me nüüd 2007–2013 perioodil anname, on reaalne lisandväärtus, kui arvestada raha, mis juba süsteemis on?

  Giovanni La Via (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Eesistuja Chastel, lugupeetud volinik, head kolleegid! Minu arvates on tänane arutelu, millele Reimer Böge oma raportiga indu andis, väga hea võimalus, et mõelda Euroopa Liidu tulevikule.

Me ei saa jätkata mõeldes, et erinevaid ja üha ulatuslikumaid meetmeid saab rakendada põhimõtteliselt kivisse raiutud vahendite raamistikus. Seetõttu toetan täielikult arutlusel olevat raportit ning kiidan Reimer Böge’ algatust.

On selge, et nõukogu ja komisjon ei ole institutsioonidevahelisest kokkuleppest kinni pidanud. Tekib küsimus, miks seda vahekokkuvõtet tehtud ei ole ja miks me ikka edasi nii tegutseme, nagu tegime rahvusvahelise termotuumaenergia katsereaktori (ITER) projektiga ja eelmisel aastal Euroopa majanduse taastamise kavaga ning ka Galileo ja teiste projektidega. Finantsraamistiku tõsise läbivaatamise asemel kasutati varusid.

Nüüd on meil uus raske ülesanne: meil on õigused, mille liikmesriigid Lissaboni lepingu raames Euroopa Liidule andsid. Olen veendunud, et me ei saa nii enam jätkata. Peame lõpetama olemasolevate vahendite ümbersuunamise ja olemasolevate paindlikkusmehhanismide kasutamise.

Arvan, et hoopis vastupidises suunas liikumine oleks palju tulemusrikkam. See tähendab, et peame looma reserve ja varusid, millega Euroopa Liit saab rahuldada praktiliselt praegusi vajadusi, kuid eelkõige tulevasi vajadusi nii finantsraamistiku kui ka eelarverubriikide raames.

Viimaseks tahan rõhutada ka raporti punkti, milles nõutakse rohkem arutelusid Euroopa finantsstabiilsusmehhanismi üle. Mehhanism peab olema suunatud analüüsimisele ja prognoosimisele ning sellest lähtuvalt ka mõjule, mida see ELi eelarvele avaldada võib.

  Georgios Stavrakakis (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Toetan ka arutlemisel olevat raportit. Praegune majanduslangus on korduvalt näidanud, et olemasolev finantsraamistik on ebapiisav, kui on vaja rahastada arvukaid tähtsaid poliitilisi prioriteete.

Kui tahame, et EL suudaks pakkuda meie kodanikele reaalseid garantiisid, ajal mil peaaegu 25 miljonit eurooplast on töötud, vajab Euroopa Liit finantsraamistiku läbivaatamist ning rohkem paindlikkust.

Nagu kombeks, on Euroopa Komisjon ja nõukogu oma kohustuste täitmisega hiljaks jäänud. 2010. aasta on lõppemas ja parlament ootab ikka veel, et teised kaks institutsiooni täidaksid oma kohustusi, mida nad oleksid pidanud juba eelmisel aastal tegema.

Finants- ja sotsiaalkriis on kogu Euroopa põlvini surunud. Seetõttu on ainus võimalik vastus Euroopa vastus, kasutades ühenduse eelarvet, mille käsutuses on kõik vajalikud vahendid.

  Ingeborg Gräßle (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Eesistuja Chastel, volinik! Tänan teid selle eest, et te meie jaoks täna kõik nii lihtsaks tegite, sest parlament on väga harva nii ühtsel seisukohal! Selle üksmeele saavutasime tänu teie arrogantsusele. Poliitikuna ei ole ma kindel, kas peaksin teid selle eest tunnustama, sest see ei ole midagi geniaalset. Mul on tegelikult väga hea meel, et täiskogu nii tühi on, sest ma arvan, et meie kodanikud väärivad nende koerustükkide pealtvaatamisest midagi paremat. Oleme seetõttu arvamusel, et peate oma seisukoha üle veel järele mõtlema.

Lubadused on murtud – te ei pea oma sõna ja see on väga tõsine asi. Komisjon ei julge oma veendumuste kohaselt käituda. Peaksite olema ikka mõnevõrra julgem, volinik Lewandowski. Me ei taha üldse rääkida rahast või rohkemast rahast, me ei peakski seda tegema. Peaksime rääkima hoopis sisust. Kui vaatame näiteks struktuurifondide olukorda, kus allesjäänud likviidsus koguneb pead pööritama panevaisse kõrgustesse ja seda koguneb ikka veel juurde, siis on viimane aeg tõsiselt asja juurde asuda ja lõpetada aja raiskamine mõttetustele.

Komisjon on juba väga meeleheitlikus olukorras, sest raha ei saa üldse eraldada. Just sellepärast töötatigi välja uusi vahendeid – seda tegid nõukogu ja komisjon – ja ainult sellepärast on see arutelu üldse võimalik. Kogu selle protsessi juures on kõige uskumatum, et kui need kohustused saaksid täidetud, siis saaksime viimaks lahendada need tingimused, millega ühegi riigi parlament oma eelarves ei lepiks.

Mida me nüüd teeme? Tahan, et nõukogu ja komisjon oma sõna peaksid. Oleme protsessis kokku leppinud ja sellest tuleb nüüd kinni pidada. Teiseks tahan, et me tagasi sisu poole pöörduksime. Kui te seda ei tee, siis me teame, kuidas vastu hakata. Ainus asi, mida me siis teha saame, on toimikute külmutamine. Pantvangide võtmine ei ole küll legitiimne poliitiline vahend, aga kui te meile teist võimalust ei jäta, siis peame seda tõsiselt kaaluma.

  Cătălin Sorin Ivan (S&D). – (RO) Soovin ka väljendada oma toetust raportöörile ja oma kolleegidele ning rõhutada, kui raske on hetkel Euroopa Liidu olukord, millest aga ei nõukogu ega komisjon näi aru saavat. Selle mitmeaastase finantsraamistiku neli möödunud aastat, majanduskriis ja uue aluslepingu jõustumine on olnud Euroopa Liidu jaoks tõsisteks katsumusteks. Seepärast on kõigile selgemast selge, et vajame rohkem eelarve paindlikkust.

Seepärast arvan, et mitmeaastase finantsraamistiku puhtalt tehniline läbivaatamine, mida nõukogu välja pakub, ei ole õige lahendus, vaid pigem lükkab edasi reformi, mida Euroopa Liit vajab, ning sellega lükkuvad mitmeks aastaks edasi ka praegused olulised arutelud. Me ei tohi unustada, et see mitmeaastane finantsraamistik ja selle läbivaatamine peavad valmistama ette arutelusid uue mitmeaastase finantsraamistiku üle 2014. aastal.

  Paul Rübig (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kriisi ajal on finantsraamistik väga raske katsumus. Kus peaksime näitama üles rohkem energiat, paremaid eesmärke ja rohkem pühendumust? Kust peame kokku hoidma, kus ratsionaliseerima, kus on vaja meetmeid ümber korraldada? Üks tähtis teema on, kuidas kohandada meie tegevusi Euroopa tasandil vastavalt olemasolevatele vajadustele. Kriisi ajal on eriti tähtsad eesmärgid investeeringute valdkonnas, eriti üleeuroopalisi võrkusid, teadusuuringuid ja haridust silmas pidades. Loodame, et saime uue hea stardi ja et oleme taas jõudu kogumas. Euroopa Liidul on sel puhul aga väga spetsiifiline vastutus.

Kui näeme, et 2011. aasta eelarves kärbitakse konkurentsivõime ja uuendustegevuse raamprogrammi 60% ja kärpeid tehakse ka teadusuuringute valdkondades, kus saaksime tõhususe poolest oma ülemaailmsetest konkurentidest väga kiiresti ette jõuda, ja seda kõike selle nimel, et rahastada projekte, mis end alles 30–50 aasta pärast majanduslikult ära tasuvad, siis peame mõtlema sellele, kus peaksime ratsionaliseerima ja kus saaks juhtimist parandada. Eelkõige peame aga mõtlema, kus saaksime kiiremini ja tõhusamalt reageerida. Aeg muudkui jookseb ja sellepärast peab administratsioon kähku järgi jõudma.

  Lidia Joanna Geringer de Oedenberg (S&D). – (PL) Peaaegu üks aasta pärast Lissaboni lepingu jõustumist seisab Euroopa Liit silmitsi eelarveparadoksiga. Nõukogu liikmed, kes nägid palju vaeva, et Lissaboni leping saaks ratifitseeritud, ei paista nüüd panevat tähele asjaolu, et selle poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ei ole piisavalt raha. Veel halvem on aga see, et nõukogu ei luba isegi Euroopa Liidu juhtalgatusi, nagu programm Galileo või Euroopa välisteenistus, paremini rahastada.

Tuleb meeles pidada, et kehtiv finantsraamistik võeti vastu enam kui viis aastat tagasi, kui näiteks Euroopa diplomaatia oli alles täielik poliitiline fiktsioon. Mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine on väga vajalik. Kui me tähtsaid poliitika eesmärke ainult reservidest rahastame, siis ei ole võimalik Lissaboni lepingu ideid ellu viia. Selleks et uus alusleping vilja kannaks, tuleb vaadata läbi kehtiv finantsraamistik ja koos nõukoguga leida vahendid aluslepingu eelarvesätete täitmiseks. Tulevikus peame olema hoolikamad uute kohustuste võtmisega, et kindla poliitika rahastamiseks vajaminevad vahendid määratletaks iga kord ja iga juhtumi jaoks eraldi. See tähendab, et ulatuslik Euroopa Liidu eelarve ei vaja kärpeid, vaid rohkem paindlikkust. Vähema raha eest ei saa rohkem Euroopat.

  Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Ma arvan, et kaks sõna, millega tänaõhtust arutelu kõige paremini iseloomustada saab, on paindlikkus ja lisandväärtus. Kui me need kaks saavutame, siis oleme teinud edusamme.

Loomulikult on meie ees rasked ülesanded, eriti siis, kui tahame 2020. aasta eesmärke saavutada. Sellel põhjusel on vaja väga palju tööd ära teha. Sellegipoolest on meil suurepäraseid võimalusi. Esiteks annab Lissaboni leping meile võimaluse välisteenistusega maailma asjades tõsiselt kaasa rääkida, mida me varem ei saanud. Sellega tuleb arvestada.

Ka uued panganduse ja kindluse järelevalveasutused on ülitähtsad, kui tahame Euroopas jälge jätta, majanduslangusest midagi õppida ja saada kontrolli alla sektor, milles varem valitses kaos.

Paluksin siiski ühte asja, nimelt, et kui me nende institutsioonide jaoks finantspakette koostame, siis peame panema vastu kiusatusele nendes olukordades mingeid lisatasusid sisse arvestada. Need on olnud kõige kurja juur. Inimeselt, kes tahab saada lisatasu, tuleb küsida, mida ta oma töös tegemata jätaks, kui ta seda lisatasu ei saaks?

  Zigmantas Balčytis (S&D). – (LT) Hiljuti jõustunud Lissaboni leping andis Euroopa Liidule palju uusi ja tähtsaid õigusi välistegevuse, kliimamuutuste, energeetika, turismi ja muudes tähtsates valdkondades. Seetõttu on meil kohustus võtta kasutusele uusi vahendeid, mida on vaja Lissaboni lepingu eelarvesätete rakendamiseks ja vaadata läbi kehtiv finantsperspektiiv.

Kui tahame, et Euroopa Liit saaks viia ellu tehtud lubadusi ja reageerida tõhusamalt äkilistele ning ootamatutele sündmustele, siis vajame eelarves rohkem paindlikkust, kui on kehtivas mitmeaastases finantsraamistikus.

Tulevikule mõeldes tuleb vaadata läbi eelarve prioriteedid, tagada prioriteetsete valdkondade piisav rahastamine ning pakkuda piisavaid eelarvevahendeid pikaajaliste investeeringute toetamiseks, mis on Euroopa Liidu majanduse taastamise ja majanduskasvu eeltingimused.

  Alain Cadec (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Lissaboni leping annab Euroopa Liidule volitusi uutes valdkondades. Lepingu kohaselt peab liit end ise varustama oma eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalike vahenditega.

Sellegipoolest ei ole kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku algusest peale olnud võimalik koostada aastaeelarveid olemasolevaid varusid kasutamata. Nagu raportöör meile meelde tuletab, on varud palju väiksemad ja enne 2013. aastat need ei suurene, sest kriis on siis läbi. Siis ei ole enam mingit võimalust ootamatutele vajadustele vastata. Selline olukord on ohtlik, isegi lubamatu.

Sellepärast on mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine ülitähtis, et garanteerida Lissaboni lepinguga antud uute volituste kasutamiseks vajaminevad vahendid. Tähtis on ka võimaldada Euroopa 2020. aasta strateegiaga määratletud poliitika eesmärkide rahastamine, nagu Seán Kelly äsja ütles.

Tuletan teile meelde, lugupeetud volinik, et Lissaboni leping andis parlamendile eelarveküsimustes nõukoguga võrdsed volitused. Seepärast peab parlament eelarvet puudutavas arutelus oma seisukohtade eest seisma, nagu pakub välja Reimer Böge, keda ma ta raporti eest veel kord tänan!

  Pat the Cope Gallagher (ALDE). – Austatud juhataja! ELi eelarve tähtsus Iiri maapiirkondade põllumajandusettevõtete sissetuleku toetamises on tohutu suur. Iiri põllumajandustootjad, nende pered, maapiirkondade elanikkond ja Iiri toiduainetööstus saavad 2010.–2013. aasta perioodil peaaegu 2 miljardit eurot aastas.

Sel nädalal teatas põllumajandusminister Brendan Smith, et Iiri valitsus taotles ühtse otsemaksete kava ettemakset, et suurendada rahavoogu põllumajandustootjatele alates praegusest hetkest kuni aasta lõpuni. See on väga teretulnud ja väga pragmaatiline asjade areng. Saan aru, et nõukogu kiidab valitsuse taotluse heaks – või kiideti see täna juba heaks – ja eeldatavasti algab maksete tegemine 18. oktoobril ning teine osamakse tehakse 1. detsembril.

Minu riigi põllumajandussektori iga-aastane kõrge rahastamise tase rõhutab, kui tähtsad on need läbirääkimised Iirimaa jaoks, eeskätt Iirimaa maapiirkondade jaoks.

  Janusz Władysław Zemke (S&D). – (PL) Soovin tänada volinikku meile antud teabe eest! Mulle valmistab aga muret hoopis midagi muud. Pean silmas probleemi Euroopa Liidu sissetulekutega 2013. aastani. Kui teeme läbivaatamise, siis peaksime seda korralikult tegema, ja ma ei pea selle all silmas mitte arutelu kulude ning selle üle, kas need on õigustatud, vaid arvan, et peame rääkima ka sellest, kas ELi sissetulekud 2013. aastani on saavutatavad ja kindlad.

Tollal vastu võetud eelarve võeti siiski vastu hoopis teistsuguses majandus- ja finantsreaalsuses. Juba kaks aastat on ELi liikmesriikide SKP märkimisväärselt langenud. Sellest lähtuvalt tahaksin teada, kas volinikul on täpseid prognoose selle kohta, kas ELi eelarve sissetulekud 2013. aastani võivad olla madalamad, kui on hetkel kavandatud.

  Janusz Lewandowski, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Arutelu kuulates oli üpris selge, et parlamendi ja nõukogu seisukohad on teineteisest väga kaugel. See võib olla probleem, sest varsti algab lepitusmenetlus.

Kõik, mis siis läbirääkimisteks esitatakse – mitte ainult 2011. aasta arvud, sest tegemist on Lissaboni paketiga – on sama mitmemõõtmeline kui tänane arutelu. Küsimus ei seisnenud ainult reguleerimises, mille puhul Helga Trüpel siiski võimalust kasutas, et Euroopa maksustamist küsimuse alla seada. Te teate, et see ei ole volitustes, Helga. Peame uurima ka neutraalselt sissetulekute poolt, mitte ainult kulude poolt, mitte midagi enamat. Vajame neutraalset uuringut, mitte ei pea ette otsustama, kas vajame uusi omavahendeid või mitte.

Väga selgelt kritiseeriti asjaolu, et oleme finantsperspektiivi läbivaatamist palju edasi lükanud. See oli nõukogu teadlik otsus. Minu arvates oli see arukas otsus ja see tehti demokraatliku vastutusega. See küsimus anti uue komisjoni hoole alla. Komisjon on igati majandusjuhtimise poolt, mis on tähtis õppetund, mille me kriisist saime. Oktoober on varsti käes ja see valmistab ka mulle muret, sest ei ole üldse hea, et läbivaatamine nii palju hilinenud on.

Arutelu peateema oli, et arvestades uute vastutustega, vajab eelarve tõsist läbivaatamist. Mitte keegi ei ole nendest uutest vajadustest ja vastutustest teadlikum kui mina, sest tavaliselt suunatakse need komisjoni kaudu. Tavaliselt pooldame uute vajaduste või uute suurte projektide puhul poliitikasuundade segu ning see poliitikasuundade segu esitatakse läbirääkimistel teile hindamiseks.

Olen optimistlik, et hoolimata tundest, et seisukohad nii erinevad on, saame oktoobris/novembris häid tulemusi.

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident

  Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Sain selgesti aru, et paljud teist nõuavad eelarve läbivaatamist, eriti arvestades Euroopa Liidu uute vastutustega. Olen igati nõus, et see arutelu on tähtis.

Võib-olla ei suutnud ma oma seisukohta esimeses sõnavõtus piisavalt selgesti väljendada. Ma ei öelnud, et nõukogu ei taha üldse eelarve üle arutada, aga olen veendunud, et vajame sellel teemal pikaajalist arutelu ning – nagu mõned teist ütlesid – selle jaoks ootamegi komisjoni dokumenti eelarve läbivaatamise kohta.

See on esimene etapp liidu eelarve läbivaatamise protsessis ja nõukogu ei ole selle vastu ega ka selle vastu, et alustada arutelu, mis on suunatud eeskätt järgmisele finantsperspektiivile.

Austatud juhataja, lubage mul tulla veel hetkeks tagasi komisjoni ettepaneku juurde, mis puudutab rahvusvahelise termotuumaenergia katsereaktori (ITER) lisavajadusi. Nõukogu on arvestanud ITERi rahastamiskavaga 2012. ja 2013. aastaks, mille komisjon juuli lõpus esitas, ja tegeleb hetkel nende ettepanekute hoolika läbivaatamisega.

  Reimer Böge, raportöör. − (DE) Austatud juhataja! Alustan ITERiga. See, mis seal toimub, on märkimisväärne. Nõukogu otsustas – võttis seisukoha –, et 2013. aastaks on vaja projekti lisaks 1,4 miljardit euroga rahastada, ning nüüd avaldatakse eelarvepädevale institutsioonile survet, et see avaldaks oma seisukoha septembri lõpuks, et oleks võimalik pidada kinni rahvusvahelistest kohustustest. ITERi nõukogu on juba öelnud, et selle raha eraldamine sõltub eelarvepädeva institutsiooni heakskiidust. Nii ei käida eelarvepädeva institutsiooniga ümber ja nii ei käida Euroopa Parlamendiga ümber.

Olivier Chastel, ma eeldan, et paneme ITERi jaoks kokku üldise paketi, mitte ei jaota 540 miljonit eurot järgmistele aastatele, nagu komisjon välja pakub. Kas tahame veeta kolm aastat ITERi üle vaieldes või tahame teha koostööd, et saada see potentsiaalselt teedrajav rahvusvaheline projekt korralikult tööle? Loodan, et me leiame siin ühise keele.

Homme hääletamiseks esitatud raport ja praegune arutelu edastasid väga selge seisukoha. Komisjon peab üritama täiendada olemasolevaid ettepanekuid institutsioonidevahelise kokkuleppe kohandamise kohta sellest arutelust lähtudes. Oleks hea, kui nõukogu näitaks esimestel kolmepoolsetel läbirääkimistel oktoobri alguses, et midagi toimub.

Mulle jääb mulje, et vahetevahel pöörduvad komisjon ja liikmesriigid tagasi Lissaboni lepingu eelsesse aega ja ei mõista, et võimu tasakaal on muutunud ja et meil on uued poliitilised ülesanded.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub homme lõunal, kolmapäeval, 22. septembril 2010.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Edit Herczog (S&D), kirjalikult. – (HU) Peame tunnistama, et kehtiva finantsraamistiku viimase nelja aasta jooksul, isegi juba enne Lissaboni lepingu uute nõuete kehtestamist, võime võtta aastaeelarved vastu ainult tänu erakorraliste finantsvahendite kasutuselevõtmisele. Seepärast on arusaadav, et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamist ei ole enam võimalik edasi lükata ja et on vaja leida lisavahendeid algatustele, mida kehtiva finantsraamistiku vastuvõtmisel ette näha ei saanud. ELi rahaasjade üle otsustajad peavad tagama ELile eesmärkide saavutamiseks ja poliitika elluviimiseks vajalikud vahendid, võttes arvesse Lissaboni lepingust tulenevaid uusi tegevusvaldkondi, nagu välistegevuse, spordi-, kosmose-, kliimamuutuste, energeetika-, turismi- ja kodanikukaitse valdkonnad. Peame ka meeles pidama ELi eelarve Euroopa lisandväärtust, mis väljendab solidaarsust ja tõhusust, ühendades ning rakendades ühiselt rahalised vahendid, mis on hajutatud riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Suurem osa nendest toetab ELi majanduskasvu stimuleerimiseks vajalikke pikaajalisi investeeringuid. Tuleb teha kõik vajalik, et tagada vajalikud lisavahendid Euroopa välisteenistusele ja muudele Lissaboni lepinguga seotud poliitilistele prioriteetidele, eelkõige rubriigis 1a „Konkurentsivõime majanduskasvu ja tööhõive tagamiseks”, mis loovad ELi jaoks lisandväärtust ja võimaldavad ELil oma kohustusi ja kodanike ootusi täita.

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult. – (DE) Euroopa Parlament suhtub oma demokraatlikusse järelevalvesse väga tõsiselt ja kutsub raportis nõukogu ja komisjoni üles teostama mitmeaastase finantsraamistiku ulatuslikku läbivaatamist. Toetan kõiki raportis tehtud ettepanekuid, mis lihtsustavad kavandamist ja suurendavad ELi rahaliste vahendite kasutamise tõhusust. Liiga tihti esitab komisjon ootamatult uusi ettepanekuid kasutamata vahendite kasutamiseks. Prantsuse projekt ITER on vaid üks näide sellest, kuidas raha võetakse juba eelnevalt ära ühest taskust – praegusel juhul põllumajanduse taskust – ja seda kasutatakse siis teistes valdkondades. Põllumajanduse raha, mida ei ole kasutatud või mida ei ole pandud kõrvale põllumajanduslikuks hädaabiks, ei tohi lihtsalt teistes valdkondades kasutada. Põllumajandussektoris on reservide kogumine eriti tähtis. Paindlikkus on oluline, aga igal juhul peab paindlikkust olema asjaomase poliitikavaldkonna piires. Reservide kasutamine peab olema eelnevalt täpselt määratletud ning need peavad olema igal juhul saadaval asjaomase sektori jaoks.