Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2857(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B7-0524/2010

Arutelud :

PV 22/09/2010 - 9
CRE 22/09/2010 - 9

Hääletused :

PV 07/10/2010 - 9.3

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0350

Arutelud
Kolmapäev, 22. september 2010 - Strasbourg EÜT väljaanne

9. Inimõiguste ja õigusemõistmise puudulik kaitse Kongo Demokraatlikus Vabariigis (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on avaldus, mis käsitleb inimõiguste ja õigusemõistmise puudulikku kaitset Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

Selle küsimuse eest vastutab liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Catherine Ashton.

Ta ei saanud aga tänasel istungil osaleda ja tema nimel võtab sõna Olivier Chastel.

 
  
MPphoto
 

  Olivier Chastel, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni nimel.(FR) Lugupeetud juhataja, volinik, austatud parlamendiliikmed! Mul on tõepoolest au võtta teie ees sõna kõrge esindaja paruness Ashtoni nimel.

Kinnitan teile kohe – tema nimel, mõistagi –, et Euroopa Liit on mures inimõiguste olukorra pärast Kongo Demokraatlikus Vabariigis ning ta taunib selle riigi inimõiguste aktivistide olukorra halvenemist, mida on näidanud viimased rünnakud ja vägivallateod nende vastu. Seda arvestades on iseäranis suurt muret tekitanud seksuaalne vägivald.

Kongo Demokraatliku Vabariigi olukord on olnud kogu aeg kuristiku äärel, sest riiki räsivad konfliktid, mida küll ohjatakse, kuid mis on rahva jaoks siiski väga traagilised. Riigil tuleb palju tööd teha, et ta suudaks end ise uuesti tulemuslikult üles ehitada. Enamikku selle riigi probleeme saaks kahtlemata taandada sealsetele keerulistele oludele, kuid kõiki raskusi ei saa oludega õigustada.

Seega mõistsid seitse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni eksperti oma 8. märtsi aruandes hukka edusammude puudumise riigi inimõiguste olukorra parandamises. Täpsemalt öeldes märkisid nad, et valitsus peab oma jõupingutusi suurendama. Elanike õiguste ja turvalisuse kaitse selle kõige laiemas tähenduses on riigi põhiülesanne. See peaks olema seetõttu Kongo Demokraatliku Vabariigi ülesehitusel ja õigusriigi põhimõtte edendamisel peamine eesmärk.

Mõned nädalad tagasi pidid Kongo Demokraatliku Vabariigi idaosa elanikud Põhja-Kivu provintsis Luvungis olema järjekordse põlastusväärse, mitu päeva väldanud grupiviisilise vägistamise tunnistajateks või ohvriteks. Need seksuaalse vägivalla aktid panid toime kuritegelikud rühmitused – Rwanda Vabastamise Demokraatlikud Jõud ja nende kohalik liitlane mai-mai miilitsaüksus. Meile teada olevatel andmetel, mida kinnitab ka ÜRO, oli ohvreid vähemalt 500.

See tragöödia, mis on kahjuks üks paljudest, peab sundima ametivõime suurendama oma jõupingutusi, et kaitsta paremini tsiviilelanikke, saavutada piirkonda stabiliseerivad poliitilised kokkulepped ja kaotada sel viisil kahjulik element, kes terroriseerib Kivu provintsi. See tragöödia näitab kõige halvemal kujul ka seda, kui palju on vaja tööd teha, enne kui jõutakse lõppude lõpuks edusammudeni põhiküsimustes, näiteks julgeolekureformis, milleta ei saa õigusriigi põhimõtet kindlustada.

On tegelikult kujuteldamatu, et Kongo valitsus saavutaks oma territooriumi üle kontrolli ilma hästi reguleeritud, välja õpetatud ja tasustatud sõjaväe, politseijõudude või kohtusüsteemita. Kui Kongo Demokraatlik Vabariik peab täitma oma kohustusi kõikidel tasanditel, peab sama tegema ka rahvusvaheline kogukond. ÜRO peasekretär Ban Ki-moon on seda täielikult mõistnud, sest alustatud on uurimist, miks ÜRO missioon Kongo DVs (MONUSCO) luhtus, kui arvestada, et selle ülesanne oli inimesi kaitsta. Me peame lootma, et selle tulemusena muutub MONUSCO tõhusamaks, sest ta täidab seal endiselt väga tähtsat osa.

Peale selle tuleb küsida, mida saavad teha Euroopa ja rahvusvahelised kohtud. ÜRO peasekretäri eriesindaja konfliktiaegse seksuaalvägivalla küsimustes Margot Wallström nõuab, et süüdlased antaks kohtu alla. Me toetame seda nõuet täielikult oma 27. augusti ühisdeklaratsiooniga, mille koostasid kõrge esindaja Catherine Ashton ja Euroopa Komisjoni arenguvolinik Andris Piebalgs.

Kui mõelda kasvõi ühele kesksele küsimusele, millele Luvungi tragöödia tähelepanu juhtis, siis selleks on karistamatus. Mässulised ei ole tegelikud ainsad, kes kuritegusid toime panevad. Me oleme avastanud, et ka õiguskaitseasutused võivad sama laiduväärselt käituda. Seepärast on Kongo Demokraatlikus Vabariigis tõeliseks proovikiviks kohtusüsteemide toimimine. On ilmselge, et enamik vajalikke jõupingutusi kannab vilja vaid pikaajalise tegevuse järel. Me ei tohi aga unustada, et võitluses karistamatuse vastu, nagu ka kõikides muudes küsimustes, ootavad inimesed eeskuju ülaltpoolt.

Seda arvestades – kui nimetada vaid ühte juhtumit –, on inimõiguste aktivisti Floribert Chebeya Bahizire’i mõrvamise pooleliolev uurimine kindlasti tuleproov, sest see sümboliseerib sisemisi vastuolusid, mida aeg-ajalt Kongo DVs esineb.

Kahtlemata jälgib Euroopa Liit seda juhtumit väga tähelepanelikult. Seoses selle inimõiguste aktivisti surmaga nõudis liit kõrge esindaja Catherine Ashtoni kaudu, et Kongo Demokraatliku Vabariigi ametiasutused selgitaksid juhtunut.

Lõpetuseks soovin juhtida tähelepanu sellele, et EL toetab praegu ja ka edaspidi Kongo Demokraatlikku Vabariiki võitluses õigluse eest ja karistamatuse vastu. Seepärast on 2011.–2013. aasta valimisprotsessis eriti oluline rahvusvahelise kogukonna ning eriti ELi ja tema liikmesriikide toetus, mis aitaks luua demokraatia ja õigusriigi põhimõtetele rajaneva poliitilise keskkonna.

Me toetasime ÜROs ametlikult ka inimõiguste nõukogu sõltumatu eksperdi määramist, et aidata Kongo valitsusel nimetatud eesmärkide poole püüelda. Meie jõupingutused ei ole aga kahjuks veel vilja kandnud. Loodetavasti saame jätkata kõnelusi Kongo valitsusega, et jõuda sellel rindel edusammudeni.

Euroopa Liit teeb jätkuvalt koostööd, et saavutada tulemusi õiguse, poliitika kujundamise, kaitse, inimõiguste ja loomulikult ohvriabi vallas. EL on valmis edendama oma sellesisulist tegevust tõelises dialoogis Kongo Demokraatliku Vabariigiga.

 
  
MPphoto
 

  Filip Kaczmarek, fraktsiooni PPE nimel.(PL) Kongo Demokraatlikus Vabariigis on üks viimaste aastate raskemaid humanitaarkriise. Juuli lõpus ja augusti alguses toimepandud vägistamised – ehkki need olid kohutavad – on vaid üks näide traagiliste sündmuse jadas. Iga kuu vägistatakse Kongos üle tuhande naise ja kümned tuhanded lapsed tegutsevad sõduritena. Seksuaalne vägivald on üks viis, kuidas terroriseerida ja karistada neid Kongo elanikke, kes ei toeta konflikti „õiget” poolt. Seksuaalne vägivald on nii levinud, et organisatsiooni Piirideta Arstid andmetel pannakse 75% vägistamisjuhtumitest maailmas toime just Kongo idaosas.

Probleemiga kaasneb asjaolu, et ÜRO rahuvalvemissioon MONUSCO ei tee eriti midagi selle tegevuse ohjamiseks. Arutelud, mis peeti pärast seda, kui MONUSCO sai vägistamisjuhtumitest teada – viis päeva, kaks nädalat või üks nädal pärast nende toimepanemist – on kahetsusväärsed. MONUSCO baas asub vägistamispaigast 10 miili kaugusel. ÜRO põhiline seksuaalse vägivalla ennetamise viis on see, et hoonetele pannakse sildid, kus on kirjas, et vägistamine on ebainimlik. Me ei saa niisuguse meetodiga seda tegevust peatada. Mis veelgi halvem – mitu aastat tagasi olid ÜRO sõdurid ise seksiskandaaliga seotud ja neid süüdistati näiteks selles, et nad sundisid tüdrukuid tegelema prostitutsiooniga. Probleem võib osutuda veelgi sügavamaks ja võib selguda, et MONUSCOl ei ole tegelikult üldse soovi selle hävitusliku nähtuse vastu võidelda.

Euroopa Liit peab olema selles küsimuses otsusekindel. Ta peab keskenduma ohvrite abistamisele. Tegemist on kiireloomulise küsimusega, sest detsembri alguses toimub Kinshasas AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee ning niisugusele karistamatuse ja abituse õhkkonnale – ma nõustun eesistujariigi Belgiaga – tuleb teha lõpp, sest me peame kunagi üksteisele näkku vaatama.

 
  
MPphoto
 

  Véronique De Keyser, fraktsiooni S&D nimel.(FR) Lugupeetud juhataja! Võimatu on siin rääkida nende vägistamisohvrite ja naiste nimel, kes on kaotanud oma väärikuse, sandistatud imikute nimel, rasedate nimel, kelle kõht on lahti lõigatud, vanade naiste nimel, keda on vägistatud täägiga, ja kõikide nende naiste nimel, kelle kehast on nende häbiks – kuid eeskätt meie häbiks – saanud rüvetatud lahinguväli.

Võimatu on rääkida nende laste nimel, kes on värvatud sõjaväkke ning keda on sunnitud peksma nuiaga surnuks täiskasvanuid ja samasuguseid lapsi, nagu nad ise on, ja nende nimel, kes on muutunud tõelisteks seksiorjadeks. Seda seksuaalset genotsiidi, mille toimepanekut Kongos varjatult jätkatakse ja mille ohvrid ulatuvad igal aastal kümnetesse tuhandetesse, ei ole võimalik kirjeldada. Me oleme tõepoolest sõnatud.

On siiski selge, et olemas on kõik vahendid – õigusaktid, relvajõudude reformimise projektid, rahvusvahelised missioonid, rahaline toetus ja kogu ühiskonna jõupingutused. Kuid karistamatus jätkub. Seda tõestab asjaolu, et niisugune kurjategija nagu Bosco Ntaganda mitte ei jäänud üksnes ilma oma karistusest, vaid sai Kongo valitsuses juhtiva ametikohagi. Me nõuame, et õiglus seataks jalule. See karistamatuse õhkkond ei saa jätkuda ainuüksi rahu sobitamise pärast.

Mida täpselt tähendab õigusemõistmine nende kuritegude pärast? See tähendab uurimise läbiviimist, kohtusüsteemi reformimist, sõduritele asjakohase tasu maksmist ning süüdlaste, sealhulgas tapatalgutele õhutajate vastutuselevõtmist, olenemata nende ametikohast. Meie riikide jaoks tähendab see seda, et me ei varusta mässulisi ja nende palgasõdureid relvadega ega osale ebaseaduslike maavaradega tehtavates kahtlase väärtusega tehingutes. Seepärast toetame Margot Wallströmi ja nõuame, et komisjon uuriks võimalust võtta USA uue seaduse – Kongo nn konfliktimineraalide seaduse – eeskujul vastu ELi õigusakt. See tähendab, et me ei poolda seda, kui meie mobiiltelefone ja arvuteid ning tulevikus ka meie hübriidautosid toodetakse konflikti käigus saadud ja ebaseaduslikult müüdud mineraalide abil. Need on veremineraalid, nagu kunagi olid ka vereteemandid. Lugupeetud juhataja ja esimehed! Meie suhted Kongo valitsusega sõltuvad sellest, kuidas kohaldatakse täisleppimatuse põhimõtet naistevastase vägivalla suhtes. Kui ma tohin lisada, siis kehtestas selle põhimõtte Kongo valitsus ise.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Charles Goerens, fraktsiooni ALDE nimel.(FR) Lugupeetud juhataja, tänan teid. Mul on kahju seda öelda, aga arvestades vähest edu, mida me oleme saavutanud Kongo Demokraatlikus Vabariigis, tuleb meil rasked tagasilöögid ja läbikukkumised hukka mõista. Selles riigis vajab parandamist peaaegu kõik.

Selle asemel et kindlustada stabiilsus selles sandistatud riigis, teatavad ÜRO esindajad Kongo DVs väga rasketest inimõiguste rikkumistest. Praegusel juhul ei ole küsimus mõnes erandlikus vägivallateos, mille on korda saatnud mõned üksikud inimesed – kuigi ka see oleks täiesti laiduväärt. Kongo DVs juhtunu ei piirdu mõne erandliku kodanikuga, kes on jäetud ilma igasuguse kaitseta seksuaalkurjategijate meelevalda. Mul tuleb öelda, et siin on meil tegu nähtusega, mis ulatub üksikisikutest palju kaugemale.

Kinnitatud andmed Kongo DVs 30. juulist 4. augustini aset leidnud sündmuste kohta annavad nendele kuritegudele uue mõõtme. Rahuvalveoperatsioonide eest vastutav ÜRO peasekretäri asetäitja Atul Khare on kinnitanud, et vägistamise ohvriks langes ligikaudu 500 inimest – nii naised, lapsed kui ka imikud.

Me ei saa neid jõhkraid kuritegusid enam lihtsalt hukka mõista. Me peame tegema midagi enamat ja selgitama välja, kes nende eest vastutab, andma nad kohtu alla ja heidutama potentsiaalseid kurjategijaid, aga ka käsitlema põhjusi ja asjaolusid, mille tulemusena võib päevavalgele tulla veel rohkem hukkamõistu pälvivaid juhtumeid.

Põhjuste käsitlemist ei tohi mitte mingil juhul tõlgendada leevendava asjaoluna seksuaalvägivalla toimepanijate jaoks. Kõikide nende probleemidega tegelemiseks on kahtlemata vaja sõjaväe ja politsei reageerimist – vähemalt lühikestki aega –, kuid ka teistsugune reaktsioon on vajalik. Tegelikult näeme me siin riigikriisi. Ma valin sõnu hoolikalt – meil on tegu kriisiga riigis, kes ei suuda enam täita oma suveräänseid ülesandeid, sealhulgas eeskätt tagada turvatunnet, mida kõikide riikide kodanikud võivad kogeda.

Reaktsioon peab tulema korraga nii Kongo DVlt, Aafrika Liidult, ÜROlt kui ka rahvusvaheliselt kogukonnalt. Mis puudutab aga Kongo rahva ees seisvate probleemide lahendamise eri külgi, siis mitte miski ei saa asendada Kongo DV valitsuse vastutust. Samal ajal aga peame seisma nende kõrval ja neid toetama.

 
  
MPphoto
 

  Isabelle Durant, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Ma võin vaid ühineda eelkõnelejate, eriti Véronique De Keyseriga, kes kirjeldas väga karmilt ja varjamatult vägivalda, mida naiste suhtes toime pannakse. See on tõsi, et kõik teated räägivad üht ja sama. Need teod on talumatud ja lubamatud nii üksikisiku kui ka rahva tasandil. Peale selle on kõikide nende vägivallategude eesmärk rahva puhastamine, alandamine ja lõpuks välja suretamine, mille kaudu jäetakse inimesed ilma oma väärikusest ja põhjusest elada.

Kõige selle pärast arvan ma seega, et me peaksime suutma reageerida veelgi jõulisemalt. On tõsi, et Kongo olukord on praegu kõikides küsimustes – mitte ainult naistevastaste vägivallategude, vaid ka teistes küsimustes – veelgi keerulisem. Olivier Chastel, te rääkisite arvukate kongolaste igapäevaelust, inimõigustest üldiselt – mitte ainult naiste õigustest – ja inimõiguste kaitsjatest. Ma soovin öelda, et minu jaoks on olemas ilmselge seos naistevastase vägivalla ja mitmesuguste kuritegude vahel, mille toimepanemise eest samuti ei karistata.

Loodusvarade riisumise eest ei karistata üldjuhul ikka veel. Siin toodi näiteks USA õigusakt, millest võiksime Euroopa Liidus innustust saada. Usun aga, et loodusvarade riisumise eest karistamata jätmine on samuti väga oluline küsimus. See on oluline, sest isegi Kongo presidendi Kabila tegevus loodusvarade eksportimise keelustamise vallas on praegu lõppkokkuvõttes kahjulik, eriti kõigi väikesemahuliste kaevandajate jaoks, kellele see on ainus elatis. See on kahjulik sellepärast, et see ei täida oma eesmärki. See on vaid suitsukate, sest me teame väga hästi, et Kongo relvajõud või vähemasti osa sellest ei ole seotud mitte ainult naiste vägistamise, vaid ka loodusvarade riisumise ja sellega seotud korruptiivse tegevusega.

Seega ei loe mitte ainult valitsuse õigusaktid ja otsused, vaid ka nende kohaldamis- ja rakendamisvõime. Valitsus peab suutma oma volitusi täita.

Kokkuvõtteks usun – ja paljud meist lähevad varsti Kinshasasse AKV riikidega kohtuma –, et saadame Kongo kasulike ja edasiviivate jõudude – olgu nendeks valitsus, kogukond, inimõiguste kaitsjad või muud jõud –, abistamiseks ja toetamiseks topeltsõnumi: sõnumi, et me toetame neid, kes soovivad arendada õigluse vaimu ja võidelda karistamatuse õhkkonna vastu; samuti sõnumi, mis puudutab poliitilisi jõude ja nende võimet leida vahendid tõeliseks valitsemiseks kõikidel tasanditel – julgeoleku kindlustamisel, õigusaktide kohaldamisel ja mitmesuguste otsuste rakendamisel ja kasvõi valitud isikute usaldusväärsuse tagamisel. Tõepoolest, neli aastat pärast valimisi, mida me kõik soovisime, rahastasime ja toetasime, ei ole oluline mitte ainult hukka mõista, vaid ka julgustada võtma meetmeid, mis võimaldavad valitsusel ja demokraatlikul korral üldiselt oma asjakohaseid ja konkreetseid ülesandeid täita. Usun, et kaks eriti tähtsat küsimust on naiste ja inimõiguste kaitsjate vastane vägivald.

Kokkuvõtteks ütlen, et kohtuprotsess Floribert Chebeya surmas süüdi olevate isikute üle toimub septembris. Arvestades ka tema perekonna kannatusi, peame minu arvates pöörama suurt tähelepanu sellele, et see kohtuprotsess tähistaks tõepoolest soovi kõnealust probleemi lahendada.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Kongo Demokraatlik Vabariik ei ole kuigi demokraatlik – nii, nagu meie siin ELis seda mõistame – ega ka tõhusalt toimiv vabariik. Osaliselt on selle taga tema suurus, nõrk piirikontroll ja halb infrastruktuur, mis muudab demokraatliku juhtimise tõeliseks katsumuseks.

Kuid Kongo DV hapruse rahvusriigina on põhjustanud ka kümneid aastaid kestnud korruptsioon, poliitiline represseerimine ning riigisisesed ja naaberriikidega toimuvad juhutised relvastatud konfliktid, mille käigus pannakse toime metsikuid kuritegusid, näiteks massilisi vägistamisi. Olukord hakkas halvenema president Mobutu kleptokraatliku ja julma režiimi ajal ning see on jätkunud tänapäevani. President Kabila korraldas vähemasti üldvalimised, et jätta välismaailmale mulje demokraatliku reformi alustamisest, kuid tegelikult kontrollib ta kõiki võimutasandeid ja eelkõige juurdepääsu riigi rikkalikele loodusvaradele.

Mõne riigi, eriti Hiina, järjest kasvav huvi nende varade vastu on julgustanud Kabila režiimis toimivat riiki jätma unarusse oma kohustused seoses inimõiguste ja õigusriigi põhimõttega. Hiina enda inimõiguste olukord on laiduväärt ja ÜROs kaitseb ta tegelikult niisuguste riikide tegevust nagu Kongo, kellega tal on ärisuhted. Seepärast ei ole minu jaoks üllatav, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kolm pooleliolevat kohtuprotsessi puudutavad kõik Kongo DVst pärit inimesi.

Vaatamata sellele murettekitavale olukorrale keeldub Aafrika Liit Kabilat hukka mõistmast või avaldamast talle survet, et ta täidaks oma põhiseaduslikke kohustusi. EL ei ole iseenda õnneks niisuguses kitsikuses ja mul on hea meel, et kõrge esindaja paruness Ashton on võtnud selles küsimuses range seisukoha.

Lõpetuseks soovin korrata nõuet, mida ma olen siin parlamendis juba mitmel korral esitanud. Nimelt tuleks Kimberley protsessi laiendada, nii et see hõlmaks ka muid Aafrika tähtsamaid loodusvarasid. Aafrikas toimepandud inimõiguste rikkumised, mis on kahjuks väga sagedased, on tihti seotud võitlusega saavutada kontroll maavarade üle. Kimberley protsess on andnud häid tulemusi konfliktikaupade, s.o vereteemantidega kauplemise vähendamises ja ma usun, et samasugust tegutsemisviisi tuleks nüüd kasutada ka teiste kaevandussektorite puhul.

 
  
MPphoto
 

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Lugupeetud juhataja! Jälle arutame siin parlamendis Kongo Demokraatliku Vabariigi keerulist olukorda, mis näib järjest enam halvenevat.

Juunis võtsime vastu resolutsiooni, millega mõistsime hukka Floribert Chebeya mõrvamise ja väljendasime muret Fidèle Bazana Edadi kadumise pärast. Alates sellest ajast on mõrvatud veel üks inimõiguste kaitsja – Salvator Muhindo Vunoka. Härra minister, te võite ta enda nimekirja lisada. Sellel suvel oli vaja mitmesaja inimese grupiviisilist vägistamist, et ÜRO otsustaks midagi ette võtta.

Tuleb välja öelda, et MONUSCO rahuvalvejõud, mis on Kongos selleks, et kaitsta tsiviilelanikke, humanitaartöötajaid ja inimõiguste kaitsjaid ning aidata võidelda karistamatuse vastu, asus vägistamispaigast mõne kilomeetri kaugusel ega teinud midagi.

Ban Ki-moon isiklikult heitis MONUSCO vägedele tegevusetust ette. ÜRO ametnikud on lõppude lõpuks Kongo valitsuse käsile võtnud. Uus vägivallategusid käsitlev aruanne avaldatakse oktoobri alguses, kuid see sisaldab 1996.–2003. aastani toime pandud vägivallategusid. Milline aja raiskamine! Kui palju inimesi peab veel mõrvade, vägistamise ja piinamise ohvriks langema? Kui palju lapsi peab veel hakkama sunniviisiliselt sõduriks, enne kui rahvusvaheline kogukond olukorda märkab ja hakkab sellekohaselt tegutsema?

Ma tahaks küsida, et mida teeb Euroopa? Kongosse on investeeritud suuri summasid. Seal on julgeolekusektori reformi missioon EUSEC ja Euroopa Liidu politseimissioon EUPOL. Peale humanitaarabi on ELi üks olulisemaid teoreetilisi eesmärke õpetada välja kohapealseid julgeolekujõude ja aidata reformida riigi julgeolekusüsteemi.

Millised on nende meetmete tulemused? Kongo DV on suur riik. Rahvaarvult on ta Aafrikas suuruselt kolmas. Sellel riigil on väga head võimalused heaolu saavutada, kuid 80% elanikest elab allpool vaesuspiiri. Veelgi halvem on see, et lokkava korruptsiooni tõttu muutub riik järjest vaesemaks.

Ma soovin küsida teilt üht: kui kaua te lubate sellel olukorral täiesti karistamatult jätkuda? Minister, nagu te ütlesite, me teame, et vägivallategudes osalevad ka relvajõud. Kas te ei arva, et käes on aeg asuda teistsugusele seisukohale?

Ma saan aru, et asjad ei ole ministrite nõukogus päris mustvalged ning mõned suured Euroopa riigid või vähemasti nende poliitilised esindajad, kelle suhtumine inimõigustesse on hästi teada, ei ole tegelikult tõelise sekkumise poolt, sest sellega saaksid nad olla president Kabilale meele järele.

Seepärast võite vajalike meetmete võtmisel loota Euroopa Parlamendile. Palun lõpetage olukord, kus vähemuse huvid on ülekaalus ja sealjuures ei mõelda tsiviilelanikele, kes ei suuda seda enam välja kannatada.

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel.(NL) Lugupeetud juhataja! 2010. aastal tähistab Kongo oma iseseisvuse 50. aastapäeva. Kui vaatame ajas tagasi, siis näeme, et neid viimast 50 aastat on kuni tänapäevani määritud häbiväärselt verega.

Põhja-Kivu piirkonnas sellel suvel aset leidnud kohutavad sündmused üksnes kinnitavad seda. Kui me loeme, et ÜRO missiooni 25 sõdurit oleksid pidanud selle ära hoidma, siis tekib meil küsimus ka logistika kohta. 20 000 ÜRO rahuvalvajat, samas kui asjatundjad ja eksperdid ütlevad, et vähemalt 60 000 rahuvalvajat on vaja, et säilitada seal mingisugunegi kord. See on tõesti probleem.

Soovin esitada küsimuse nõukogule ja komisjonile. Mida on EUSECi ja EUPOLi missioon Põhja- ja Lõuna-Kivus teinud, et suurendada kohalike elanike ohutust ja võtta vastutusele selle suve julmuste toimepanijad?

Probleemid esinevad just nimelt seal, kus asuvad Kongo DV suurimad varad. Hiljutiste andmete kohaselt on Kongo kaevanduste väärtus 24 miljardit USA dollarit. Septembri algul edastatud Kongo valitsuse pressiteate järgi lõpetati kaevandamine Kivus viivitamatult, sest relvastatud rühmitused olid kasutanud kaevandusi ebaseaduslikult, mõnikord valitsusametnike toel. Pealtnäha on see hea algus, ent kuidas seda kaevandamiskeeldu jõustatakse? Levivad ka kuuldused, et Kongo valitsus võõrandab välisinvestorite kaevandusi vaid selleks, et müüa neid edasi oma välismaistele äripartneritele.

Ma soovin küsida nõukogult järgmist. Mida saavad ELi missioonid kohapeal ette võtta, et vähendada ebaseaduslikku kaevandamist? Kas te saate kinnitada, et kaevanduste ebaseaduslik kasutamine on lõppenud, ning kuidas saaks kaevandamiskeeldu jõustada võimaluse korral ELi kohapealsete missioonide abil? Ma loodan siiralt, et EL teeb tööd ÜRO kohapealse missiooni otsustava tugevdamise nimel, sest see on hädavajalik. Kui ma ei eksi, siis pressiteadete põhjal püüab Kongo valitsus praegu seda missiooni lõpetada. Sellel oleks riigi jaoks väga halvad tagajärjed.

 
  
MPphoto
 

  Andrew Henry William Brons (NI). – Lugupeetud juhataja! See arutelu jätab mulje, nagu oleks inimõiguste rikkumised Kongos alles hiljutine nähtus või nagu oleks see Aafrikas midagi ebatavalist. Kahjuks pole see nii.

Ma mäletan Belgia Kongo iseseisvumist 1960. aastal, kui ma alles koolis käisin. Ma mäletan, kuidas iseseisvuse esimestel kuudel rööviti ja vahistati Patrice Lumumba. Mul on ikka veel elavalt meeles meediakajastus sellest, kuidas ta jõhkralt veoki kasti visati ja teda ei nähtud enam kunagi. Sellele järgnesid kümnendid, mida iseloomustasid vennatapp, diktatuur ja kodusõda.

Kongo ei ole olnud Aafrikas erijuhtum. Rahumeelset demokraatiat oleks seal raske leida. Kui ma peaksin selgitama, miks on olukord selliseks kujunenud, siis ütleksin, et sealsel veel peab midagi viga olema. Kuid tegelikult seisneb põhjus muus.

Mitte ainult Kongos, vaid kogu Aafrikas oli nii, et kui kolonistid tõmbasid Aafrika kaardile sirgeid jooni, ei pööranud nad tähelepanu hõimude ja rahvaste vahelistele erinevustele. Pärast iseseisvumist olid kõikide riikide ühiskonnas suured vertikaalsed etnilised, keelelised ja ka usulised lõhed ning niisugune olukord tekitab alati poliitilist ebastabiilsust.

See kehtib nii Belgia kui ka endise Belgia Kongo kohta. Ainus erinevus on selles, et Belgial on õnnestunud poliitilisest vägivallast pääseda. Sama ei saa aga kahjuks öelda Bosnia ja Horvaatia kohta, kus on tapetud palju inimesi – võib öelda, et sama põhjusetu sadismiga.

Kui vertikaalsed lõhed põhjustasid riikide ebastabiilsust ja mõnikord ka vägivalda, siis miks tekitame me Euroopas samasugust vertikaalset lõhet kontrollimatu sisserändega kõikides kolmandatest riikidest, kuid eriti Aafrikast? Me ei olnud rahul, kui pidime jätma Aafrikasse maha poliitiliselt toimimatud ühiskonnad. Miks tegeleme me siis samasuguste probleemide tekitamisega Euroopa tuumriikides?

 
  
MPphoto
 

  Andrzej Grzyb (PPE).(PL) Meil on taas arutelu Kongo Demokraatliku Vabariigi olukorra üle. Nagu keegi ütles, on see vabariik, mis on demokraatlik suuresti üksnes nime poolest ja kus rikutakse iga päev inimõigusi. Me räägime täna vägivallast kõige nõrgemate, eriti naiste vastu, keda vägistatakse, ja laste vastu, kes on muude asjade hulgas sunnitud ühinema relvajõududega – ebaseaduslike relvajõududega. Me räägime vägistamisest, piinamisest ja mõrvamisest. Me räägime vägivallast, mille kordasaatjad – see on kõige hullem – ei saa oma teo eest karistada, ning me räägime vägivallast, mis on muutunud nii tavapäraseks, et raske on rääkida isegi mingisugusestki kultuurilisest või muust üksmeelest. Me räägime vägistamisest, mida panevad toime sissid, aga ka sõjaväelased ja tsiviilelanikud. Me räägime naistest, kellel pole kedagi, kes neid kaitseks.

Me ei tohi unustada, et paradoksaalselt räägime me piirkonnast, mis on Aafrikas ja maailmas üks õnnetumaid, kuid loodusvarade poolest üks rikkamaid. Neist varadest peaks täielikult piisama, et rahuldada kõikide sealsete elanike vajadused. Me ei tohi unustada, et see on üks järjekordne ebaõnnefaas, mis on hinnangute kohaselt viimase kümne aasta jooksul nõudnud kümnete tuhandete inimeste elu ja mille tagajärjel on olnud 200 000 vägistamisjuhtu. Me võime vaid oletada, kui paljudest vägistamistest pole teatatud.

See olukord valmistab meile suurt muret, vähemasti Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni koosolekutel. Küsimusi tekitab ÜRO töö tõhusus ning see, miks sisse ja teisi isikuid nende toimepandud kuritegude eest ei karistata. Need kurjategijad tuleb vastutusele võtta. Kohtusüsteem peab tegutsema hakkama. Ma usun, et ka AKV riikide ja Euroopa Parlamendi kohtumine on suurepärane võimalus seda ebainimlikku olukorda parandada. Kui me käsitleme Kongo kriisi, siis just rahvusvaheline kogukond peab ettevõtlikkust üles näitama. See on ka meie, Euroopa Parlamendi liikmete ülesanne sellest rääkida.

 
  
MPphoto
 

  Monika Flašíková Beňová (S&D). (SK) Ma soovin tänada komisjoni ja nõukogu esindajaid, et nad esitasid oma arvamuse inimõiguste ja õigusemõistmise puuduliku kaitse kohta Kongos.

Olukord on tõepoolest heidutav ja ma arvan, et kolleeg Véronique De Keyser kirjeldas seda oma kõnes väga hästi. Siiski soovin sellega seoses juhtida tähelepanu ka rahvusvaheliste vabaühenduste ärevusttekitavatele teadetele. Nendes räägitakse tegelikult järjepidevatest organiseeritud rünnakutest relvastatud üksuste kontrolli all olevate kogukondade vastu, et vägistada kohalikke naisi. Vaid ühe kuu eest vägistati 13 külas rohkem kui 150 tsiviilelanikku. Head kolleegid! See kõik toimus vaid mõni kuu pärast seda, kui ÜRO Julgeolekunõukogu uuendas oma Kongo missiooni mandaati, et aidata valitsusel kaitsta tsiviilelanikke inimõiguste rikkumiste eest.

Teine selle olukorra paradoksaalne tahk on see, et seksuaalvägivallaakte panevad toime kõik konfliktipooled, sealhulgas valitsusväed, mis on täiesti lubamatu. Seepärast soovin paluda Euroopa institutsioonide esindajatel veel kord avaldada kõikvõimalikku diplomaatilist ja muud survet – sealhulgas ÜRO ja tema Kongo missiooni kaudu –, et niisugune tegevus lõpetada. Euroopa Parlamendi toetuses ei ole teil vaja kahelda.

 
  
MPphoto
 

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE).(DE) Lugupeetud juhataja! Kongo Demokraatliku Vabariigi olukord on endiselt väga murettekitav. Iseäranis ärevaks teeb asjaolu, et vaatamata Euroopa Liidu ja ÜRO kohalolule suurenevad vägivald ja vägivallaks valmisolek järjest enam. Me oleme osalenud palju aastaid mitmesugustes Kongo missioonides. Seepärast vastutame ka meie teataval määral sealsete sündmuste, eriti aga niisuguste juhtumite eest, mille panevad toime või lubavad toime panna rühmitused, keda me ametlikult toetame. Üks Kongo kõnekäänd kõlab nii: „Kass võib minna küll kloostrisse, kuid ta jääb ikkagi kassiks.” Kui kasutada seda kõnekäändu julgeolekujõudude kohta, siis tähendab see, et kurjategijale võib mundri selga panna, kuid see ei tähenda, et ta ei saada enam kuritegusid korda, lausa kaugel sellest. Just selles meie probleem seisnebki. Me peame tegema Kongo valitsusele üheseltmõistetavalt selgeks, et me ei luba niimoodi käituda ega niisuguseid tegusid varjata.

Kõik siin parlamendis olijad nõustuvad, et Kongo olukord halveneb. Ma juhiksin tähelepanu asjaolule, et me viisime seal 2006. aastal läbi valimiste vaatlemise missiooni. Alates sellest ajast ei ole riigi demokratiseerumises olnud peaaegu mitte mingisuguseid edusamme. Nõukogu ja komisjon peaksid hoolikalt kaaluma, kas meil tuleks saata sinna taas täielik missioon ja jälgida valimisi sel korral teistmoodi või mitte. Ma leian, et tingimused täieliku valimiste vaatlemise missiooni korraldamiseks on kõike muud kui soodsad. Ka see oleks vale sõnum valitsusele, kes eirab järjekindlalt Euroopa Liidu eeskirju ja soovitusi.

 
  
MPphoto
 

  Judith Sargentini (Verts/ALE).(NL) Lugupeetud juhataja! Ka meie, eurooplased, oleme osaliselt põhjustanud selle viletsuse, mida me Kongo DV idaosas näeme. Mässulised teenivad ikka veel suuri summasid, müües väärismetalle – näiteks kolumbiit-tantaliiti – meie telefoni- ja arvutitööstusele, sest me ostame neid endiselt valimatult.

Euroopa riikidel ei ole olnud kunagi vajadust töötada välja õigusakti, mis reguleeriks vastutust tarneahelas, ja ühtegi sellesisulist katset pole tehtud. Märkimisväärne on praegu see, et USA just seda tegi. Meie ei ole midagi teinud lihtsalt sellepärast, et me kardame konkurente Hiinat ja USAd. Mida me aga möödunud suvel nägime? USA võttis vastu õigusakti, milles nõutakse läbipaistvust ja seda, et ettevõtted annaksid teada Kongo DVst või selle naaberriikidest pärit väärismetallide kasutamisest. Selle maailma Hewlett-Packardid ja IBMid peavad selle kohaselt toimima. Me peaksime järgima USA eeskuju ja kehtestama ka endale sellise seaduse.

 
  
MPphoto
 

  Jan Zahradil (ECR). (CS) Lugupeetud juhataja! Käesolev aasta on Aafrika aasta ja me tähistame seda nende riikide auks, kes võitsid viiskümmend aastat tagasi koloniaalvõimudelt endale iseseisvuse. Kui me aga vaatame mõningate nende riikide arengut pärast neid viitkümmet aastat, siis ei ole meil kahjuks eriti põhjust optimistlik olla. See kehtib ka Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta. Kui ta tahab viiskümmend aastat pärast iseseisvuse võitmist Belgia endiselt koloniaalvõimult olla Euroopa Liidu partner ja rahvusvahelise kogukonna täieõiguslik liige, peab ta hakkama innukalt tegelema seal viimastel nädalatel toimepandud võigaste kuritegude ärahoidmisega, samuti peab ta kaitsma inimõigusi ja kindlustama õigusriigi põhimõtte kogu Kongo Demokraatliku Vabariigi territooriumil.

EL peaks koos ÜRO ja Aafrika Liiduga avaldama austust Kongo vägivallaohvritele. Ta peaks seda tegema muu hulgas meetmetega, mis aitavad desarmeerida naaberriikide – Rwanda, Sudaani lõunaosa ja Uganda – relvastatud rühmitusi, kes panevad toime rünnakuid Kongo elanike vastu. Ka meie peaksime näitama, et suudame midagi ette võtta ja siinkohal kutsun ma Euroopa Liidu välisasjade kõrget esindajat paruness Ashtonit üles esitama seoses järgmise AKV–ELi parlamentaarse ühisassamblee kohtumisega, mis toimub detsembris Kinshasas, konkreetse ELi tegevuskava inimõiguste kaitsmise kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis.

 
  
MPphoto
 

  Kinga Gál (PPE). – Lugupeetud juhataja! Inimõiguste allkomisjoni liikmena mõistan ma teravalt hukka Kongos viimasel ajal aset leidnud sündmused.

21. sajandil on lubamatu, et tapmist, vägistamist ja laste ahistamist kasutatakse iga päev sõjapidamise vahendina, samal ajal kui kohal on ka ÜRO väed. Viimasel viiel aastal on üksnes dokumenteeritud juhtumite arv suurenenud Kongos 20 korda. Naiste ja laste elu on ohus, nende inimõigustest ei hoolita üldse ja nad on jäetud ilma inimväärikusest. Nad ei saa enam lõimuda oma traditsioonilise kogukonnaga, mistõttu hävib ka sotsiaalne infrastruktuur.

Rahvusvaheline üldsus peab ametlikult tunnistama, et Kongos toimepandud massiline vägistamine on inimsusevastane sõjakuritegu. Vaja on kooskõlastatud meetmeid, et avaldada jätkuvalt survet vägistamise toimepanijatele ja võtta nad vastutusele kas riiklikus kohtusüsteemis või Rahvusvahelises Kriminaalkohtus. Mul on hea meel, et missiooni EUSEC RD Congo pikendati äsja 30. septembrini 2012, loodetavasti pikendatakse ka EUPOL RD Congo missiooni.

Kriminaaluurimise alustamiseks tuleks kaasata eritöötajaid. Edasise toetuse peaks tagama Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus. Astuda tuleks veel mõningaid samme, näiteks anda rahuvalvajatele mobiiltelefonid, parandada MONUSCO rahuvalvejõudude ja kohalike elanike vahelist suhtlust ning kohustada mässulisi rühmitusi rohkem oma tegude eest vastutama. Toetada tuleb humanitaarabiasutusi, et nad jõuaksid abi vajavate tsiviilelanikeni.

Samal ajal tuleks valitsusel hakata kohaldama oma hiljuti välja kuulutatud täisleppimatuse põhimõtet ning ta peaks looma riikliku inimõiguste komitee, mis on sätestatud põhiseaduses. Kokkuvõttes tuleb aga esmatähtsaks pidada naiste ja laste kaitset.

 
  
MPphoto
 

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud juhataja! Käesoleva aasta alguses käis siin Euroopa Parlamendis Kongo DV Panzi haigla günekoloog Denis Mukwege, kes ütles meile, et kuna viimase viieteistkümne aasta jooksul on selles riigis olnud vähemalt 200 000 vägistamisjuhtu, siis on see olukord liialt julm selleks, et seda vägistamiseks nimetada, ja selle asemel tuleks kasutada terminit „seksuaalne veresaun”, ning et seksi kasutatakse terrorismi vahendina.

Me ei teadnud siis, et mõned nädalad hiljem piiratakse sisse Luvungi linn, mis asub rahvusvahelistest rahuvalvejõududest 20 miili kaugusel, ning ligikaudu 500 naise ja lapse suhtes kasutatakse korduvalt kohutavat seksuaalvägivalda.

Siin Euroopa Parlamendis, kus me oleme mõistnud hukka kaitse tagamise puudulikkuse Rwandas ja Srebrenicas, ei saa ega tohi me vaikida. Me peaksime kiitma ÜRO peasekretäri asetäitjat, kes tunnistas ÜRO tegevuse ebaõnnestumist ja organisatsiooni osalist süüd. Me peaksime aga ka nõudma, et ÜRO uuriks, miks jäeti tähelepanuta kohalikud hoiatused, mille edastasid mootorratastel taksot sõitvad juhid, miks puudus ÜROl võimalus kasutada kohaliku keele tõlki ning kuidas vähendavad tegevuseeskirjad jätkuvalt rahuvalvejõudude tõhusust.

Tegelikult tahaksin ma küsida kõikidelt ÜRO ja meie ELi liikmesriikidelt, mis juhtus nende ilusate sõnadega, mille me panime hääletusele seoses ÜRO kaitsmiskohustusega. Ma tunnustan Olivier Chasteli, kes ütles täna pärastlõunal, et kuriteo toimepanijad tuleb kohtu alla anda. Kuid aruandes, mille ÜRO peatselt koostab, tuleb juhtida tähelepanu vajadusele asjakohase kohtusüsteemi järele, et käsitleda Kongo DV idaosas aastakümnete vältel toime pandud kuritegusid.

Lugupeetud juhataja! Ma olen nõus nende sõnavõtjatega, kes taunisid õõnestavat korruptsiooni, mis soodustab Kongo DV rikkalike maavarade riisumist. Eelkõige aga peaksime siin arutelus ütlema, et seksuaalvägivalla kasutamiseks sõjapidamise vahendina puuduvad igasugused põhjused, õigustused ja süüd pehmendavad asjaolud ning kõige rohkem peaksime muretsema nende 500 naisohvri pärast, keda me keegi kaitsta ei suutnud. Meil tuleks teha nii, et seda enam kunagi ei juhtuks.

 
  
MPphoto
 

  Anneli Jäätteenmäki (ALDE). – Lugupeetud juhataja! EL peab tunnistama enda süüd selles, et vaatab tegevusetult pealt, kuidas endistviisi kannatavad kaitsetud naised ja lapsed relvastatud mässajate ja sõdurite tõttu.

Kätte on jõudnud aeg minna sõnadelt üle tegudele. Meil tuleb võtta konkreetseid meetmeid ja pakkuda kohapeal toetust, et tugevdada koos rahvusvaheliste missioonidega Kongo DV julgeolekujõude. Me peame hakkama tegelema innukalt probleemi lahendamisega ja võimaluse korral avaldama valitsusele survet, et ta oma rahvast kaitseks. Peale selle tuleb meil rääkida ühisel, kõlaval ja julgel häälel ning öelda valitsusele, et ta lõpetakse inimõiguste rikkumised. Kongo DVl – sellel maal – on tohutud loodusvarad. Me soovime kuulda häid uudiseid ka Aafrikast.

 
  
MPphoto
 

  Barbara Lochbihler (Verts/ALE).(DE) Lugupeetud juhataja! Ma ühinen selle julma vereasuna kriitika ja hukkamõistuga, aga ka ÜROle suunatud kriitikaga, sest ta ei teinud kõike võimalikku selle veresauna ärahoidmiseks. Sellele vaatamata on kiiduväärt, et ÜRO konfliktiaegse seksuaalvägivalla küsimuste eriesindaja äsjaloodud ametisse asunud Margot Wallström on juba selgesti tunnistanud ÜRO vastutust, ning me võime siiski loota, et neid kuritegusid selgitatakse kõigile mõistetavalt.

Ma soovin teile meelde tuletada, et käesoleva aasta veebruaris oli meil parlamendis näitus, mille korraldas Kongo idaosa mobiilsete günekoloogiakliinikute võrku juhtiv Medica Mondiale, ning siin käis Kongo idaosast pärit naine, kes oli kogenud palju kohutavaid juhtumeid, kuid kellel oli sellest hoolimata jõudu sealseid naisi ühendada. Hiljem kutsus ta kohalikku ELi esindajat üles külastama ka Kongo idaosa ning tegema sealsete vabaühenduste ja naistega tööd tunnistajakaitse programmi raames, samuti nõudis ta, et kurjategijad võetaks vastutusele. Ta ütles meile, et Kongo elanikud vajavad hädasti meie toetust sissetulekuid käsitlevate projektide, arstiabi ja traumaohvrite abistamise vallas. Ta kutsus ELi üles olema abiks vanglate ehitamisel, sest kui inimesed vahistatakse, ei ole neid võimalik kusagil kinni pidada.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Robert Kowal (ECR).(PL) Me räägime sel teemal sellepärast, et Kongo olukord muudab meid ärevaks, ja sellepärast, et seal elavate inimeste peamisi inimõigusi ei kaitsta. Meid kohutab, et vaatlusorganisatsioonide teated inimõiguste austamise kohta on Kongo puhul iseäranis ärevusttekitavad. Nüüd aga, kui Lissaboni leping on jõustunud, peaksid meie arutelud puudutama üht konkreetset rühma. Ma pean silmas inimesi, kes vastutavad Euroopa Liidus välispoliitika eest.

Aafrikat käsitlev välispoliitika ei sisalda erimeelsusi. Seepärast on meil lihtsam – nii vähemasti näib – ühiseid tegevuspõhimõtteid kujundada. Seega tuleb meil nüüd heita pilk Kongo sündmuste põhjustele. Me ei tohiks piirduda humanitaarabiga. Me peaksime osalema haridusalastes ja infrastruktuuri arendamise projektides, samuti projektides, mille abil rajatakse Kongos nüüdisaegset riiki. Tegelikult me niisugust programmi eeldamegi.

 
  
MPphoto
 

  Peter Šťastný (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mina olen üks neist paljudest, kes mõistavad teravalt hukka selle aasta augusti alguses Kongo Demokraatlikus Vabariigis aset leidnud julmad kuriteod. Iga ühiskond kaitseb oma kõige nõrgemaid ja haavatavamaid liikmeid, seega peab niisuguste kohutavate teadete kuulmine olema masendav iga hea inimese jaoks. Vähemalt 179 naise ja lapse vägistamine on tõepoolest massikuritegu ega tohi kunagi enam korduda. Kindlasti ei tohi seda kasutada sõjapidamise vahendina, nagu tehti Kongo DVs.

EL peab aitama võtta kõik kuriteo toimepanijad vastutusele. Teated karmide karistuste kohta peavad jõudma kõikide Kongo DV kogukondadeni ja ka riigipiiridest kaugemale. Niisugused teated peavad jõudma tegelikult kõikjale maailmas, et sellised kohutavad teod nagu massilise vägistamise kasutamine sõjapidamise vahendina saaks tulemuslikult välja juurida.

Me teame, et arenenud riikides on vähem kuritegusid ja mõningaid eriti julmi kuritegevuse liike ei esine seal üldse. Üks viis, kuidas EL saab aidata, on tegutseda piirkonnaga sõlmitud hästitoimivate majanduspartnerluslepingute raames. Need peaks aitama kogu Aafrikal saada endale mõistliku osa üleilmsest kaubandusest. Samal ajal aitab hoogsam areng kaotada vaesust ja kindlasti ka niisugust liiki kuritegusid, mille ohvriks langes augusti alguses Kongo DVs vähemalt 179 kaitsetut inimest.

 
  
MPphoto
 

  Thijs Berman (S&D).(NL) Lugupeetud juhataja! Vägistamine on muutunud Kongo idaosas igapäevaseks relvaks, mille ohvriks langeb igal aastal tuhandeid inimesi. Tegelik arv on tunduvalt suurem kui see, mida me teame, sest naised ei saa oma õigusi kasutada ega teavita seetõttu juhtunust sageli.

Vägistamine on tõeliselt traumeeriv kuritegu, mis tekitab sügavat psühholoogilist ja sageli füüsilist kahju. Kui vägistamise eest ei karistata, muutub see ühiskonna vägivaldses igapäevaelus tavapäraseks isegi sõjajärgsel ajal. Põhja-Kivus 30. juulist 4. augustini 2010 aset leidnud massiline vägistamine näitab, et Kongo DVs toimuv ei ole rahvusvahelise üldsuse jaoks eriti tähtis. Nende kuritegude sooritajad ei tohi aga karistamatult pääseda. Me võlgneme seda ohvritele ja kogu Kongo DV tulevikule. Kongo valitsus peab tegema kõik võimaliku, et anda need kurjategijad kohtu alla ja et teatavad kahtlused ei leiaks seega kinnitust. Karistamatus ei tohi saada normiks.

Need traagilised sündmused näitavad ilmekalt, et ÜRO missiooni ja kohalike elanike vahelised suhted jätavad paljuski soovida. Hädavajalik on hinnata MONUSCO mõju piirkonnas. Ta on vaadanud neid sündmusi tegevusetult pealt. Nüüd nõutakse massilise vägistamise asjaolude sõltumatut uurimist. Missiooni kohalolu on praegu ja ka edaspidi vajalik, kuid MONUSCOl tuleb täita kõiki talle pandud ülesandeid ja pakkuda kohalikele elanikele kaitset, mida nad hädasti vajavad.

 
  
MPphoto
 

  Fiona Hall (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Tänases arutelus käsitletakse Kongo DV idaosa kohutavaid sündmusi, kuid liikmesriigid on jätkuvalt seisukohal, et Kongo varjupaigataotlejad võivad ohutult Kinshasasse naasta, sest pealinn on nendest idas asuvatest rahututest aladest kaugel.

Faktid räägivad aga kahjuks midagi muud. Näiteks alates 2007. aastast on Inglismaa kirdeosas asuvast Teesside’ist viidud Kinshasasse üheksa inimest ja seitse neist ütleb, et neid on küsitletud, vangistatud, seksuaalselt ahistatud ja piinatud. Nad on kas taas riigist põgenenud või varjavad ennast.

Alates 2006. aastast on EL investeerinud palju, et toetada head valitsemistava Kongo DVs. On ebamugav tunnistada, et Kinshasas esineb ikka veel vägivalda, kuid ma palun nõukogul ja komisjonil tõele näkku vaadata ja tegutseda sellele vastavalt.

 
  
MPphoto
 

  Tomasz Piotr Poręba (ECR).(PL) Viiskümmend aastat pärast iseseisvumist on Kongo ikka veel riik, mis on sõjaseisukorra äärel ja kus käib katkematu konflikt. Tänapäeval kaasneb sellega õudustäratav nimetus – maailma vägistamispealinn. Kahe viimase kuu vapustavad sündmused ning sadade naiste ja laste – nii poiste kui ka tüdrukute – vägistamine näitab, et Kongo valitsus ei tule mässuliste korrakindlalt organiseeritud rünnakutega toime. Vägistamine on muutnud Kongos tavapäraseks sõjapidamise vahendiks. Viimased vägistamised panid võitlejad toime üsna ÜRO rahvusvaheliste vägede lähedal. Nende baas asub kõnealuses piirkonnas ja nad on tegelikult ainus tõhus stabiliseeriv jõud riigis.

Kongo valitsus peab tegema lõpu valitsevale karistamatuse õhkkonnale, kindlustama tsiviilelanike julgeoleku, asuma levinud korruptsiooni vastu tõhusalt võitlusse ning looma lõpuks tõelise sõjaväe, mis koosneb sobiva väljaõppe saanud sõduritest. Kongol on maapõues palju mineraale, kuid kahjuks on ta langenud omaenda rikkuse ohvriks. Selles kümne miljoni elanikuga riigis teenib kolm neljandikku inimestest vähem kui ühe USA dollari päevas, see Aafrika riik on muutunud loodusvarade riisumise paigaks. Ebaseaduslik võitlus loodusvarade pärast on tekitanud Kongos vaesuse, kaose ja humanitaarkatastroofi. Rahvusvaheline kogukond peab tegema konfliktile otsustava lõpu ning tagama oma tegevusega, et tema kasutatavad loodusvarad oleksid saadud seaduslikul teel. Vaid stabiilne Kongo suudab kindlustada piirkonnas rahu.

 
  
MPphoto
 

  Barbara Matera (PPE).(IT) Lugupeetud juhataja, austatud parlamendiliikmed! Kongo DVs valitseb olukord, mida iseloomustavad relvakonflikt, kohtuvälised hukkamised, naistevastane vägivald, laste õiguste täielik rikkumine, väeteenistusse värbamine, väärkohtlemine, vähemustevastane vägivald, massievakueerimised, relvakaubandus ja rikkalike loodusvarade ärakasutamine, piinamine, ebainimlik ja alandav kohtlemine, surmanuhtluse kohaldamine, sõnavabaduse piiramine, inimõiguste aktivistide mahasurumine ja viimasena – kuid sugugi mitte vähemtähtsana – karistamatus.

Rahvusvaheline üldsus teab kõiki neid asjaolusid ja on juba mitmel korral väljendanud ÜRO Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee kaudu oma sügavat muret. Nagu kogu rahvusvahelisel üldsusel, nii on ka ÜROl kohustused ja neid tuleb täita. Rahuvalvemissiooni MONUC, samuti EUPOL RD Congo ja EUSEC RD Congo missioonide ja kõikide teiste humanitaarsekkumiste tingimuste läbivaatamine on põhjendatud.

Me oleme kohustatud toetama Aafrika Liidu riike nende püüdlemisel inimõiguste kaitset käsitlevate rahvusvaheliste kokkulepete täieliku ja tõhusa täitmise poole. See piirkond, mis on paradoksaalselt suurte majandushuvide ohver, ei tohi muutuda eikellegimaaks, mida kasutatakse ära. Selle asemel tuleb ta muuta täieõiguslikuks riigiks, luues õigussüsteemi, mida kohaldatakse, austatakse ja mille toimimine on kindel.

Kongo on riik, kus niisugused inimesed nagu Floribert Chebeya Bahizire surevad teadmata asjaoludel. Seepärast on ELil moraalne kohustus tagada õiguspärane ja otsustav poliitiline sekkumine, et soodustada rahvusvaheliste inimõigusi käsitlevate eeskirjade järgimist.

 
  
MPphoto
 

  Ana Gomes (S&D).(PT) Lugupeetud juhataja! 2008. aasta aprillis andis Rahvusvaheline Kriminaalkohus välja määruse relvarühmituse liidri Bosco Ntaganda vahistamiseks niisuguste sõjakuritegude eest nagu lapssõdurite värbamine ja tsiviilelanike mõrvamine. Kohtule väljaandmise asemel ülendas Kabila valitsus ta Kongo sõjaväe kõrgeks ametnikuks.

Kongo ametivõimude käitumine on vastuolus nende kohustustega Cotonou lepingu osalisena, tekitab karistamatuse tunnet ja selgitab jätkuvaid julmusi Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Sinna hulka kuulub ka 500 naise ja lapse, sealhulgas imikute massiline vägistamine Põhja-Kivu kaevanduspiirkonnas käesoleva aasta augustis, kui ÜRO Kongo DV rahuvalvemissioon MONUSCO ei võtnud häbiväärsel kombel mitte midagi ette, mida kinnitas ka ÜRO peasekretäri asetäitja Atul Khare.

Korruptsioon ja karistamatus on põhjuseks, miks mässulised – kes on naaberriikide valitsuse teenistuses –, ametivõimud ja ÜRO väed Kongo DVs nii kohutavalt käitusid. Me ei suuda võidelda Kongo DVs tõhusalt korruptsiooni ja karistamatusega, kui me ei võta käsile neid, kes juhivad mineraalide ebaseaduslikku kaevamist ja nendega kauplemist, et rahastada relvarühmitusi ning toetada konflikti ja inimõiguste rikkumisi, nagu näitas Floribert Chebeya mõrvamine.

Euroopa Liidul ja ÜRO Julgeolekunõukogul tuleb võtta kiiresti meetmed, mis on kooskõlas USA hiljutises konfliktimineraalide seaduses välja pakutud põhimõtetega, ning tuvastada Kongo, Euroopa, USA, Hiina ja rahvusvahelised ettevõtted, kes soosivad nii mässuliste kontrollitud kui ka valitsuse mahajäetud kaevanduste ärakasutamist.

Musta nimekirja koostamisest aga ei piisa. Hädavajalik on keelustada ja kontrolli alla võtta nende maavarade turustamine ja kasutamine tehnikaseadmetes, väärisehetes ja teistes toodetes, kus neid kogu maailmas tavaliselt kasutatakse.

ELis tuleb meil tugevdada ka meie Kongo DV julgeolekusektori reformide alast Euroopa Liidu nõustamis- ja abimissiooni EUSEC ja politseimissiooni EUPOL ning anda neile vahendid, et nad saaksid julgeolekuvaldkonnas tõepoolest midagi muuta. Selle saavutamiseks tuleb pidada nii väljaõppes kui ka riigi tegevuses esmatähtsaks sooküsimust. Kongo parlamendi naisliikmed ja Kongo naisorganisatsioonid tuleb peale ohvrikaitse ja -abi kaasata otsustavate osalejatena ka rahutagamisse, et edendada seeläbi õigusaktide järgimist ning võitlust korruptsiooni ja inimõiguste rikkumiste vastu.

 
  
MPphoto
 

  Marietje Schaake, (ALDE). – Lugupeetud juhataja! See on kirjeldamatult kurb, et kõige raskemad inimsusevastased kuriteod pandi toime rahvusvahelise üldsuse ja ÜRO silme all. Meie siin ELis peame suurendama oma jõupingutusi ja tegema koos tõhusamalt tööd, et ÜRO tegutseks vastavalt põhiväärtustele, mida me siin ELis teame. Me peame mõtlema strateegilisemalt.

Olenemata sellest, kui kirjeldamatult kurvaks need kuriteod meid teevad, ei saa me vaikida. Me peame kiirendama oma kohustuste täitmist ja suurendama jõupingutusi, et edaspidi ei oleks enam vaja ohvreid leinata. Me peame aitama Aafrika institutsioonidel leida oma lahendused ja võtma enda kohustuseks korruptsiooni vastu võitlemise ja karistamatuse lõpetamise. Selleks on meil vahendid, mida on juba nimetatud – Cotonou leping ja ka Rahvusvaheline Kriminaalkohus.

Vereteemantide ja -mineraalidega kauplemine peab lõppema, sest see soodustab sõnulseletamatut vägivalda, mida on kasutanud mitmesugused Aafrika riikide relvarühmitused. Vägistamine kui sõjakuritegu on vaid üks nendest korda saadetud julmustest.

Me peame reageerima innuka tegutsemisega ja tagama, et me ei vaiki neid kohutavaid kuritegusid nähes.

 
  
MPphoto
 

  Mariya Nedelcheva (PPE).(FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kõikidel relvakonfliktidel on laastavad tagajärjed. Kuid asjaolud, et Kongo konflikt on kestnud nii kaua, et sõjavägi koosneb osaliselt lastest ja et vägistamist kasutatakse ühe peamise sõjapidamise vahendina, näitavad, et tegemist on õigusriigi põhimõtte täieliku eitamisega. Kõige viimane näide pärineb 28. juulist, kui Põhja-Kivus pandi toime grupiviisiline vägistamine.

Aastaid on naiste psühholoogiline, füüsiline ja sotsiaalne laostamine kuulunud tuhandete Kongo elanike igapäevaellu. Käes on aeg lüüa häirekella, sest praegu levib tsiviilelanike vägistamine väljaspool konfliktipiirkonda järjest enam ja see on saamas normiks. Karistamatuse õhkkonna vastu võitlemine peab olema esmatähtis. Kohalikul ja riiklikul tasandil on vaja paremat suhtlemist inimestega, sest kodanikuühiskonda tõeliselt kaasamata inimesed suhtuvad vastuvõetavatesse otsustesse ja meetmetesse pideva umbusuga. Kongo elanikud peavad iga hinna eest tundma, et nemad on muutuste taga.

Samal ajal tuleb tagada, et julgeolekujõududes ja riigi institutsioonides ei saaks uuteks otsustajateks endised kurjategijad. Järgmised valimised, mis toimuvad 2011. aastal, annavad võimaluse alustada uusi projekte. Lahendamist vajavad niisugused keerulised probleemid nagu inimõigusi käsitleva parlamendikomisjoni loomine, kohtusüsteemi reformimise jätkamine ohvrite kaitsele eritähelepanu pööramise kaudu, korruptsiooni vastu võitlemine ning maavarade kaevandamisest ja nendega kauplemisest saadud kasumi võtmine erilise tähelepanu alla.

Hiljutisi sündmusi arvestades tuleb Euroopa tasandil ja rahvusvaheliselt uuesti hinnata ja kontrollida inim-, tehnilisi ja finantsressursse, mida kasutatakse EUSEC RD Congo ja EUPOL RD Congo missioonideks. Pikema aja jooksul aitab riiki stabiliseerida vahendite põhjalik läbivaatamine, mis toetab institutsioonilise, õigus- ja majandussüsteemi ümberkorraldamist, ning parem kooskõlastatus ÜRO vahenditega. Inimõiguste ja õigusriigi põhimõtte kaitseta ei ole üheski vabariigis demokraatiat. Loodame, et see olukord ei jätku, sest lõppkokkuvõttes on rünnaku all demokraatia ise.

 
  
MPphoto
 

  Corina Creţu (S&D).(RO) Euroopa Parlament võtab kolmandat aastat järjest vastu resolutsioone inimõiguste rikkumise kohta Kongo DVs. See näitab küll suurt muret selle küsimuse pärast, kuid tunnistagem, et ka meie tegevuse tulutust. 2008. aastal mõistsime me hukka vägistamise kasutamise sõjapidamise vahendina. Nüüd on meil ÜRO hinnang, milles teatatakse, et käesoleva aasta esimeses kvartalis registreeriti 14 vägistamisjuhtu päevas. Juuli lõpus ja augusti alguses lisandusid sellele kohutavale arvepidamisele veel 500 naise vägistamisjuhud. Need naised langesid massilise vägistamise ohvriks vaid viie päeva jooksul.

Asjaolu, et ÜRO väed, kes on maailma kalleimad rahuvalvejõud, said sellest teada alles kaks nädalat pärast nende julmuste kordasaatmist, ehkki nende baas on vaid 30 kilomeetri kaugusel, räägib kõnekalt ÜRO missiooni suutmatusest lõpetada see vägivaldne konflikt, millel on suur piirkondlik mõju.

Julmused sagenesid iroonilisel kombel just enne ÜRO inimõiguste ülemvoliniku aruannet. Alates sellest ajast on aga miljonid Kongo elanikud langenud põhiõiguste raske rikkumise ohvriks; samal ajal on üldjoontes hoogsalt jätkunud kuriteo toimepanijate karistamatajätmine.

Minu arvates on vaja põhjalikku uurimist, kus määrataks kindlaks, kes vastutab massikuritegude eest, sealhulgas nende eest, mille on korda saatnud konfliktis osalevad naaberriigid, eriti Rwanda. 1994. aastal pandi Ida-Aafrika järvede piirkonnas toime genotsiid ja mõned süüdlastest annavad nüüd oma tegudest aru Rwanda asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ees. Ma arvan, et konfliktide ja veresaunade lõpetamise üheks eelduseks on õigusjõu rakendamine. Rahu ei saa tagada ilma õiguseta. Seda on näidanud ka endise Jugoslaavia, Sierra Leone ja Kambodža kogemused. Seepärast arvangi, et ÜRO aruanne peab andma tõuke Kongo Demokraatliku Vabariigi asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu loomiseks.

 
  
MPphoto
 

  Antonyia Parvanova (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Me ei saa täna Kongo naiste olukorrast mööda vaadata. Igaüks meist teab, et kõigis konfliktipiirkondades on naised ja lapsed kõige kaitsetum elanikerühm ning et naised on need, kes kannatavad enim kõnealuste sündmuste kohutavate tagajärgede pärast.

Nagu kolleeg ütles, on vägistamine muutunud Kongos kontrollimatuks. Seda kasutatakse sõjapidamise vahendina, et tsiviilelanikkonda terroriseerida, rünnata, hävitada ja alandada. Silma kinnipigistamine ja selle olukorra eiramine oleks lubamatu ja meiepoolne moraalne möödalask. Me oleme liiga kaua rääkinud ega ole teinud midagi tulemuslikku.

Ma loodan siiralt, et EL ja liikmesriigid käsitlevad just seda küsimust oma edasises Kongo olukorda puudutavas tegevuses. Me peaksime seadma esimesele kohale abi- ja tugiteenused kohalikul tasandil ning andma selleks ELi humanitaar- ja arenguabi. Vägistamise kasutamine sõjapidamise vahendina on häbiväärne kuritegu, mida ei panda aga kahjuks toime mitte ainult Kongos. Olen veendunud, et naiste ja tüdrukute vastu suunatud seksuaalvägivalla kasutamise vastu võitlemine konfliktipiirkonnas peab olema ELi välisasjade ja humanitaarpoliitika prioriteet.

 
  
MPphoto
 

  Anne Delvaux (PPE).(FR) Lugupeetud juhataja! Tõtt-öelda näis mulle täna sõna võttes, et minu eelmine selleteemaline kõne, mille ma esitasin peaaegu aasta tagasi, on ikka veel asjakohane. Ma rääkisin olukorra kiireloomulisusest, karistamatuse vastu võitlemisest ning MONUCi missiooni ümberhindamisest. Nüüd tehakse samasuguseid avaldusi ja nõutakse taas, et rahvusvaheline üldsus ja Kongo ametivõimud võtaksid midagi ette. Vahepeal ei ole midagi muutunud. Kurval kombel vägivald järjest süveneb.

Kas me oleme teadlikud aruannetest sadade süütute ohvrite kohta, keda ohverdatakse, alandatakse, rünnatakse ja mõnikord isegi sandistatakse? Olukord halveneb ja vajakajäämised kuhjuvad: riik, kelle esmane ülesanne on oma kodanikke kaitsta, ei tee seda, MONUCi missioon ebaõnnestus ja sama saatus ootab ka MONUSCO missiooni, kes ei ole ilmselt võtnud ühtegi ennetavat meedet ega reageerinud sellel suvel Lõuna- ja Põhja-Kivus toime pandud massilistele vägistamistele.

Kui kaua laseb rahvusvaheline üldsus sellel jätkuda? Praegu sooritatud kuriteod on liiga pikka aega kestnud sõja tagajärg. On tõsi, et ÜRO ülemvoliniku järgmine ülevaatlik aruanne inimõiguste olukorra kohta ajavahemikus 1993–2003 kinnitab seda, mida me niigi teame – et Kongo DVs sooritati sel ajal väga palju kuritegusid. Praegu on aga oluline olevik. On viimane aeg, et arvesse võetaks kõiki Kongo DVs sooritatud kuritegusid, sealhulgas seksuaalset vägivalda, mida on samuti kasutatud juba väga pikka aega. Joseph Kabila lubatud täisleppimatus peab käima käsikäes karistamatuse lauskeelustamisega. Kõik inimõiguste rikkujad peavad oma tegude eest vastutama ja teatavatel juhtudel tuleb nad viia Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette. Mis puudutab varasemaid sündmusi, siis nagu kolleeg Creţu, kutsun ka mina üles looma Kongo DV asjade jaoks rahvusvahelist kriminaalkohut. Nii meie kui ka rahvusvaheline üldsus on kohustatud tagama õigluse jaluleseadmise nende sadade tuhandete varasemate ja praeguste ohvrite jaoks, kes on hukkunud kõigi nende aastate jooksul selles pikka aega kannatanud riigis, ükskõik kes nad on.

 
  
MPphoto
 

  Izaskun Bilbao Barandica (ALDE).(ES) Lugupeetud juhataja! Rahuvalveoperatsioonide eest vastutava ÜRO peasekretäri asetäitja sõnul pannakse Kongos igal aastal toime 15 000 vägistamist, millest enamikku kasutatakse naiste- ja tüdrukutevastase sõjapidamise vahendina. Alates käesoleva aasta juulist on registreeritud rohkem kui 500 vägistamisjuhtu, kuid ÜRO ei ole piisavaid meetmeid võtnud. Organisatsioon on tunnistanud ennast osaliselt süüdi selles, et ei ole suutnud rahvast kaitsta.

Operatsioon MONUSCO ei toimi, nagu te täna tunnistasite. Ma tahan küsida teilt, kas meil on selgitavaid andmeid selle kohta, miks ta ei toimi. Me peame nõudma, et süüdlased vastutaksid oma tegude eest ja et võetaks uusi meetmeid.

Euroopa peab koostöö ja rahvusvahelise surve avaldamise kaudu tagama, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis ei valitseks karistamatuse õhkkond ja et riik astuks niisugustele julmustele kindlameelselt vastu.

Ma oleksin tänulik, kui te vastaksite mu küsimusele: kas me teame, miks ÜRO operatsioonid ei toimi? Mida me nüüd edasi teeme?

 
  
MPphoto
 

  Licia Ronzulli (PPE).(IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kongo Demokraatlik Vabariik on riik, kus on aastakümneid valitsenud ärakasutamine ja vägivald. Seda on juba mitu korda öeldud, kuid see väärib ikkagi kordamist: see on vägivald, mis puudutab praegu eriti naisi, kuid kahjuks ka lapsi, nagu on näidanud rahvusvaheliste organisatsioonide arvukad teated.

Naistevastast seksuaalvägivalda kasutatakse sageli sõjapidamise vahendina ja sellest ei säästeta kedagi. Arvud on jahmatavad – igal kuul registreeritakse ligikaudu 1100 vägistamisjuhtu. Me meenutasime just, et juulis ja augustis vägistati 500 naist, mis tõestab, et ÜRO rahuvalvejõudude meetmed on osutunud ebapiisavaks, nagu ütles just hetk tagasi kolleeg Matera.

See olukord peab lõppema. Ohvrite arv suureneb päevast päeva. Karistamatuse õhkkond ja tõsiasi, et õigussüsteem on väga nõrk – et mitte öelda olematu –, on põhjused, miks valitsus pöörab seksuaalvägivalla probleemile nii vähe tähelepanu.

Me teame, et vaikivaid ohvreid on rohkem kui neid, kellel on julgust rääkida faktidest. Seksuaalvägivallaga kaasas käivate julmuste tõttu ei saa ohvrid teha paljusid oma igapäevaseid toimetusi. Sotsiaalse lõimumise vahendeid ei ole ikka veel.

See vägivallaspiraal peab katkema ja me kõik peame tegema selle tagamiseks veelgi rohkem. Lõpetuseks soovin meelde tuletada üht ütlust: on tõsi, et naisele hariduse andmine tähendab kogu rahvale hariduse andmist, kuid tõsi on ka see, et naise vägistamine tähendab kogu rahva destabiliseerimist.

 
  
MPphoto
 

  Joanna Katarzyna Skrzydlewska (PPE).(PL) Tänane Kongo Demokraatlikku Vabariiki käsitlev arutelu näitab, kui vääramatult sügavad on inimõigusi puudutavad probleemid selles riigis. Palju aastaid on rahvusvaheline meedia edastanud pidevalt teateid seal sooritatud kuritegude kohta. Kongo Demokraatlik Vabariik on inimõiguste vastu suunatud kõige hullemate kuritegude paik. Kongo konflikti käigus on kaotanud elu hinnanguliselt 4 miljonit inimest. Ligikaudu 3,5 miljonit inimest on olnud sunnitud oma kodust lahkuma ja selle maha jätma.

Mõrvad, vägistamised ja laste röövimine, et sundida neid seejärel ühinema relvastatud võitlejate rühmitustega, on kohutav igapäevane reaalsus, millega Kongo inimesed peavad toime tulema. Seepärast peab kogu rahvusvaheline üldsus ja eriti Euroopa Liit võitlema selle nimel, et Kongo ametivõimud võtaksid tulemuslikke meetmeid ja lõpetaksid viivitamatult mõrvad ja tagakiusamise. Me ei saa ohvreid hüljata. Euroopal on viimane aeg ärgata ja asuda tõhusalt tegutsema.

 
  
MPphoto
 

  Alf Svensson (PPE).(SV) Lugupeetud juhataja! Me ei pea jätkama nende jõleduste kirjeldamist, mida Kongo elanikud on pidanud ja peavad taluma. Kahtlemata on häbiväärne, et rahvusvaheline üldsus ei ole suutnud neid tegusid peatada. See häbi kandub üle ka ELile ja Euroopa Parlamendile ning meie liikmesriikidele, s.o Euroopale, millel on olnud ja on ikka veel just Aafrikaga nii palju kokkupuuteid.

Meil on nüüd konkreetne välisküsimusi käsitlev ametkond, millega me uhkeldame. Vaadakem siis nüüd, kuidas see välisasjade amet seda Kongo olukorda lahendab. Seda on meil kahtlemata õigus temalt oodata. Kui me räägime sellest, mida see meie välisasjade amet endast kujutab, siis meenub sõna „tegutsemine” ning seepärast soovime näha just tegutsemist Kongo rahu ja stabiilsuse saavutamise nimel. Minu arvates on ilmselge, et me peaksime uurima ja välja selgitama, kes nende julmuste eest vastutavad, et saaksime neid avalikult kogu maailma ees häbistada. Seda ei ole minu arvates seni tõepoolest tehtud.

 
  
MPphoto
 

  Anna Záborská (PPE). (SK) Me oleme palju kordi Euroopa Parlamendi komisjonides ja siin Strasbourgis täiskogu istungitel rääkinud Kongos toimuvast ning kui me kirjeldame sealset olukorda, on mul peaaegu võimatu siduda see selle riigi nimega, milleks on Kongo Demokraatlik Vabariik.

Naiste ja laste vägistamine on inimsusevastane kuritegu, eriti kuna seda kasutatakse sõjapidamise vahendina. Kongo olukord on aga veelgi halvem, sest ka mehi vägistatakse. Tegemist ei ole pelgalt inimväärikuse ründamisega. Tegu on ka Kongo ühiskondlike suhete hävitamisega. Need mehed ei saa enam ühiskonnaelus osaleda, vaid peavad minema peitu ja elama kusagil põõsastes. Ma soovin paluda eeskätt Euroopa Komisjonilt, et ta korraldaks meie võetud meetmete uurimise ja küsiks vajaduse korral ÜROlt, kas need meetmed on tõhusad ja kas me ei peaks oma tegevuskorda muutma.

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella (S&D).(FR) Lugupeetud juhataja! Tol päeval ründasid sõdurid küla, kus elas Nadine oma perega. Nad sundisid tema venda vägistama teda kogu küla ees. Kui vend keeldus, siis nad tapsid ta. Seejärel sundisid sõdurid teda jooma tema enda uriini, enne kui nad tapsid tema nelja-, kahe- ja üheaastase lapse. Nad vägistasid teda grupiviisiliselt, põhjustades tema vagiina ja päraku vahelise lahkliha rebenemise. Lõpuks tapsid nad ühe raseda, keetsid loote ära ja sundisid külaelanikke seda sööma. Nadine põgenes ja sai ravi, kuid kui paljudel noortel naistel ei õnnestunud põgeneda?

See ei ole väljamõeldis. See on tegelikkus riigis, mille olukord kujutab endast õuduste tippu. See on toimunud Kongos juba kümme aastat. Me oleme sel teemal juba resolutsioone vastu võtnud ja ma rääkisin sellest ka eelmise aasta detsembris, kuid olukord ei ole muutunud ja endiselt valitseb karistamatus. Ma kutsun ÜRO Julgeolekunõukogu üles tegutsema tulemuslikumalt ja MONUSCOt tõepoolest kaitsma tsiviilelanikke. Nagu Olivier Chastel ütles ja kolleeg Véronique De Keyser üles kutsus, palun ka mina ELil võtta vastu samalaadne õigusakt, mille USA hiljuti kehtestas ja millega keelustataks ebaseaduslikul teel saadud mineraalidest toodetud kaupade sissevedu ning lõpetataks seeläbi mässuliste rühmituste rahastamine.

 
  
MPphoto
 

  Cristian Dan Preda (PPE).(RO) ÜRO peasekretäri eriesindaja konfliktiaegse seksuaalvägivalla küsimustes Margot Wallström nimetas Kongo Demokraatlikku Vabariiki maailma vägistamispealinnaks. See on tegelikult tõsi – kui me vaatame näitajaid, mille on teinud meile kättesaadavaks mitmesugused organisatsioonid, näeme üksnes metsikusi, õudust ja lubamatuid kannatusi. Esimese kvartali jooksul vägistati 14 naist päevas, 30. juulist kuni 2. augustini piinati mitutsada naist ja last ning alates 1996. aastast on langenud seksuaalvägivalla ohvriks 200 000 inimest.

Nagu ma ütlesin, tähistavad need arvud talumatuid kannatusi, seda enam et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 vastuvõtmisest on möödunud kümme aastat. Ma usun, et peame mõtlema sanktsioonide kehtestamisele Rwanda Vabastamise Demokraatlike Jõudude juhtide vastu.

 
  
MPphoto
 

  Maroš Šefčovič, komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Ma soovin tänada austatud parlamendiliikmeid sõnavõttude, uute ideede ja ettepanekute eest. Tahaksin neid tänada ka selle eest, et nad kirjeldasid Kongo olukorda nii üksikasjalikult, sest me peame endale meelde tuletama, kui raske on endiselt selle riigi olukord.

Komisjonile edastati selge sõnum – õigusriigi põhimõtte stabiliseerimine, edendamine ja parandamine ning inimõiguste olukorra käsitlemine Kongo DVs peab olema Euroopa Liidu, kõrge esindaja ja komisjoni jaoks ka edaspidi üks tähtsamaid eesmärke.

Komisjon toetab jätkuvalt Kongo ametivõime ja elanikke mitmesuguste meie käsutuses olevate vahendite abil, sealhulgas arengukoostöö ning Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse kaudu, kui nimetada neist vaid kaht.

Selles mõttes jätkab komisjon sekkumist struktuurilisse õigussüsteemi reformi, millele on eraldatud juba 40 miljonit eurot ja mille kallal me oleme töötanud alates 2003. aastast. Arendatakse ka mitmesuguseid muid programme, et tugevdada veelgi kohtusüsteemi toimevõimet, saavutamaks tugev ja vastutusvõimeline kohtusüsteem, mis aitab lõpetada karistamatuse, mis – me kõik nõustume – on tulevikus täiesti lubamatu.


Komisjon jälgib meie kohapealsete ekspertide kaudu hoolikalt inimõiguste kaitsjate olukorda riigis nii praegu kui ka edaspidi. Me toetame ka selles valdkonnas tegutsevaid kodanikuühiskonna organisatsioone. Seepärast määrasime me Kinshasas ametisse konkreetse kontaktametniku, et jälgida inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste rakendamist.

Mis puudutab neid kohutavaid kuritegusid ja seksuaalvägivalda, siis komisjon jätkab oma tegevust võitluses vägivalla vastu ja toetab üldiselt Kongo seksuaalvägivalla vastase riikliku strateegia rakendamist. Ma nõustun teiega täielikult, et meil tuleb välja selgitada, kas see strateegia toimib, ja vaadata, kuidas me saame kaasata oma rahvusvahelisi partnereid, et saavutada tulevikus paremaid tulemusi.

Lugupeetud juhataja! Tänane arutelu tõestas, et vaatamata Euroopa Liidu suurtele jõupingutustele jätkub kohutav vägivald Kongos endiselt ja me kõik teame, et probleem on ülimalt keeruline. Seepärast tuleb meil tulevikus tõhusamalt töötada. Me peame leidma viise, kuidas julgustada Aafrika ja rahvusvahelisi partnereid keskenduma sellele küsimusele, et me ei peaks seda väga kurba arutelu tulevikus uuesti kordama.

 
  
MPphoto
 

  Olivier Chastel, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi Catherine Ashtoni nimel.(FR) Lugupeetud juhataja, austatud minister! Ma soovin vastuseks esitada kolm lisamärkust.

Esiteks, mis puudutab MONUSCOt, siis paljud teist on viidanud tema rollile või õigemini tema tegevusetusele. Ma oleme hoiatanud mitmel korral MONUSCO ennetähtaegse lõpetamise eest, sest muidu võib tekkida julgeolekuvaakum ja konfliktist mõjutatud piirkondade julgeolekuolukord võib veelgi halveneda. Üldiselt võib öelda, et kui jätta kõrvale need toime pandud metsikused, võime pidada kiiduväärseks seda, kuidas ÜRO seda küsimust käsitles, pikendades ÜRO Kongo DV missiooni mandaati. Nagu teate, nõudis Kongo valitsus ÜRO vägede osalist väljaviimist sel ajal, kui ÜROs uut mandaati arutati. Julgeolekunõukogu nõustus seega vähendama ÜRO rahuvalvevägesid 2000 sõduri võrra, mistõttu nende arv vähenes 21 500lt 19 500ni, kuid ei andnud järele Kinshasa survele vägesid veelgi vähendada.

Kui rääkida konkreetselt tänasest arutelust, siis me arvame, et asjaosalised peavad oma kohust täitma ja meid rõõmustab, et ÜRO analüüsib põhjalikult ja karmilt oma vajakajäämisi. Samal ajal peame mõistma, kui rasketes oludes MONUSCO töötab, ning nõudma tõenäoliselt paremat kooskõlastust Kongo DV ametivõimude ja ÜRO tegevuse vahel. Ma usume, et MONUSCO missiooni tühistamine praegu halvendaks märgatavalt nii inimeste olukorda kui ka piirkonna stabiliseerimisprotsessi.

Teine tähelepanek puudutab seda, mida siis EL lõppkokkuvõttes teeb selleks, et toetada kohtusüsteemi reformi ning võitlust karistamatuse ja eriti seksuaalkuritegude vastu. Volinik Šefčovič rääkis sellest mõni hetk tagasi. See on tõsi, et EL võtab meetmeid mitmel tasandil, sealhulgas EUPOL RD Congo ja EUSEC RD Congo missiooni raames. Ma soovin lisada veel, et minu arvates ei ole meie institutsioonide eraldatud vahendid ei napid ega minimaalsed, kuid tõenäoliselt oleks vaja hinnata seda, kuidas neid kasutatakse. Peale selle läheb Belgia suursaadiku Walter Stevensi juhitav poliitika- ja julgeolekukomitee lähinädalatel Kongo DVsse, et neid kaht missiooni hinnata.

Kolmas ja viimane tähelepanek puudutab seda, et Marc Tarabella ja teised parlamendiliikmed rõhutasid õigesti, kui oluline on käsitleda Kongo DV loodusvarade ebaseaduslikku kasutamist, sest see on seotud sealse vägivallaga ja aitab rahastada teatavaid mässuliste rühmitusi. EL jälgib seda küsimust väga tähelepanelikult. Peale selle – nagu te soovitasite – hakkame me analüüsima USAs hiljuti vastu võetud selleteemalist seadust, mida siin arutelus mitmel korral nimetati.

On veel liiga vara analüüsida president Kabila otsust lõpetada maavarade väärkasutus, eriti Kivus. Praegu saab öelda vaid seda, et nende kaevanduste sulgemine on kiiduväärt, sest näib, et Kongo DV kõrgeimad võimuesindajad on tõepoolest seadnud endale eesmärgiks võidelda riigi loodusvarade ebaseadusliku kasutamise vastu. On aga selge, et seda meedet saab hinnata vaid selle mõju järgi, mida see avaldab mitte ainult mässuliste vägede rahastamisele, vaid ka sellele, kas ametivõimud saavutavad uuesti tõhusa kontrolli ning kuidas see aitab elanike sotsiaalmajanduslikku heaolu parandada.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: GIANNI PITTELLA
asepresident

 
  
MPphoto
 
 

  Juhataja. – Mulle on kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel esitatud kuus resolutsiooni ettepanekut(1).

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub oktoobri esimese osaistungjärgu ajal.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Vilija Blinkevičiūtė (S&D), kirjalikult.(LT) Euroopa Ülemkogu 16. septembril vastu võetud järeldustes on öeldud, et ELi jaoks on väga oluline olla valmis tugevdama koostööd Aafrikaga ning püüda vähendada rikkumisi inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja humanitaarõiguse vallas. Inimõiguste rikkumise küsimuses tuleb eritähelepanu pöörata Kongo Demokraatlikule Vabariigile. Kongo sõjaväeüksused on seotud paljude tsiviilisikute surmaga; nende vägivallategusid, naiste ja laste vastast seksuaalvägivalda kasutatakse ühiskonna hirmutamise ning vägistamist sõjapidamise vahendina. Seepärast tahetakse Euroopa Parlamendi resolutsiooni ettepanekuga, mis käsitleb inimõiguste ja õigusemõistmise kaitset Kongo Demokraatlikus Vabariigis, võtta kõikvõimalikke kooskõlastatud meetmeid, et lõpetada need kohutavad kuriteod. Oluline on edendada rahu ja stabiilsust piirkonnas ning teha riigis meedia ja ühiskonnaga tihedat ja järjepidevat koostööd, et vähendada kuritegude arvu ja aidata tuua päevavalgele neid, mida veel ei teata. Soovin rõhutada, et meil tuleb võidelda karistamatuse vastu ja tagada tsiviilelanike, eriti naiste ja laste kaitse inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste, sealhulgas kõigis vormides seksuaal- ja soost lähtuva vägivalla eest. Soolise võrdõiguslikkuse mõõde tuleb kaasata ELi ja tema partnerriikide vahelisse koostöösse kõikidel tasanditel.

 
  
MPphoto
 
 

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult.(PL) Tulevased ELi ja Lõuna-Aafrika Vabariigi ning ELi ja Aafrika tippkohtumine peavad saama Kongo Demokraatlikus Vabariigis vägivallategude lõpetamise pöördepunktiks. Rahvusvaheliste meetmete kiire rakendamine on inimõiguste rikkumistele vastu astumiseks möödapääsmatu. Kõnealuses piirkonnas on piinamised, vägistamised ja mõrvamised aastaid kestnud. Hõimudevaheline võitlus muutub järjest hullemaks. Praegu võitlevad kõik kõigi vastu.

Nagu ikka, maksab kõrgeimat hinda tsiviilelanikkond, sealhulgas miljonid lapsed. Kongos sureb minutis üks laps. Enamik neist sureb haiguse või alatoitumise tagajärjel. Me oleme kõik probleemist teadlikud ja peame saatma sealsetele elanikele abi. Samal ajal näitame aga üles hämmastavat abitust ja saamatust. 2008. aastal osales Poolas üle 650 kooli kampaanias „Päästke Kongo lapsed”. Selle käigus õnnestus koguda 470 000 Poola zlotti ning see summa saadeti Kongo Demokraatlikku Vabariiki abivajavatele lastele.

13. septembril avaldatud Eurobaromeetri uuringu põhjal toetab 89% eurooplastest kindlalt abi andmist arenguriikidele. Vaatamata teatavate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide jõupingutustele ei ole olukorra paranemist näha. Meie resolutsioon ei tohi olla järjekordne heade soovide manifest, vaid peab kujutama endast selget kava, mis hõlmab sisulisi ja kiireloomulisi meetmeid, mida EL inimõiguste ja õigusemõistmise kaitseks võtab, ja aitab meil saavutada aastatuhande arengueesmärgid.

 
  
MPphoto
 
 

  Jarosław Leszek Wałęsa (PPE), kirjalikult.(PL) Me arutame täna rahvusvahelise humanitaarõiguse põhinormide eiramise küsimust Kongo DVs, riigis, mis näib olevat demokraatlik üksnes nime poolest. Tahan mõista teravalt hukka hiljutise naiste ja laste massilise vägistamise, aga ka muud vägivallateod, mida on korda saadetud paljude Kongo idaosa tsiviilelanike vastu. 15 000 vägistamisjuhtu, mis registreeriti 2008. ja 2009. aastal, ning lisaks need, mis pandi toime käesoleva aasta juuli lõpus ja augusti alguses, annavad tunnistust niisuguste kuritegudega seotud karistamatuse tundest, mis on selles riigis sügavalt juurdunud. Seksuaalvägivalda kasutatakse võitlusvahendina. Seega tuleks seda käsitleda sõjakuriteo ja inimsusevastase kuriteona ning määrata sellele vastav karistus. Ma kutsun kõiki konfliktiosalisi lõpetama piirkonnas mis tahes vormis seksuaalvägivald ja muude inimõiguste rikkumine ning tagama humanitaarorganisatsioonide juurdepääs abi vajavatele tsiviilelanikele. Ma nõuan, et Kongo DV valitsus jätkaks koostöös rahvusvaheliste institutsioonidega oma püüdeid võidelda karistamatuse vastu, et ta korraldaks viivitamatult viimaste rünnakute uurimise ja tagaks kuritegude toimepanijate vastutusele võtmise.

 
  
MPphoto
 
 

  Zbigniew Ziobro (ECR), kirjalikult.(PL) Kongo DVs aset leidev konflikt on kahtlemata viimase kümnendi üks julmemaid. Vaatamata rahvusvahelise üldsuse suurele survele ei ole olukord vähimalgi määral paranenud. Seda näitavad jätkuvad teated selle kohta, et kõik konflikti osalised rikuvad jõhkralt peamisi inimõigusi. Mõrvad, piinamine, seksuaalvägivald, opositsiooni ja inimõiguste kaitsjate mahasurumine koos arvukate vahistamistega, tagakiusamis- ja julmad piinamisjuhtumid on endiselt tavapärased. Ei säästeta isegi neid paljusid lapssõdureid, keda sunnitakse ühinema võitlejate ridadega. Väga jõhker seksuaalvägivald, mida on kasutatud valimatult nii väikeste tüdrukute, vanurite kui ka meeste suhtes, on muutunud võitlustaktika levinud ja lahutamatuks vahendiks. Rahvusvaheline üldsus, sealhulgas nii ÜRO kui ka EL, ei ole praeguseni suutnud olukorda kontrolli alla saada ega lõpetada veresauna Kongos. Niisugune olukord on täiesti vastuvõetamatu. Meil tuleks astuda otsustavaid samme, et mõjutada tulemuslikult Kongo ametivõimude tegevust. Kongo valitsus peab kurjategijad süüdi mõistma. Ta peab tagama, et kurjategijad vastutavad oma tegude eest, ning kindlustama oma kodanikele asjakohased julgeolekumeetmed. Ohvrid vajavad abi ja korra taastamist. Hea arstiabi on möödapääsmatu. Ohvrite suhtes toimepandud arvukatest julmustest paranemine võtab aega aastaid ja mõned neist jäävad alatiseks tavapärasest ühiskonnaelust kõrvale. Nende heaolu peab olema esmatähtis nii Kongo ametivõimude kui ka rahvusvahelise üldsuse jaoks.

 
  

(1) Vt protokoll

Viimane päevakajastamine: 24. jaanuar 2011Õigusalane teave