Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu Jo Leineni keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel nõukogule esitatud suuliselt vastatava küsimuse üle, mis käsitleb puurimisplatvormi Deepwater Horizon juures toimunud naftalekke mõju ELile: Euroopas nafta ammutamise ja nafta leiukohtade uurimisega seotud meetmeid (O-0122/2010) (B7-0470/2010), ning arutelu Jo Leineni keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni nimel komisjonile esitatud suuliselt vastatava küsimuse üle, mis käsitleb puurimisplatvormi Deepwater Horizon juures toimunud naftalekke mõju ELile: Euroopas nafta ammutamise ja nafta leiukohtade uurimisega seotud meetmeid (O-0123/2010) (B7-0551/2010).
Jo Leinen, autor. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Mehhiko lahes on toimunud tõenäoliselt viimaste aastate suurim keskkonnakatastroof ning meie siin, Euroopas – Euroopa Liidus – peame tegema kõik, mis meie võimuses, et vältida sellise katastroofi toimumist ELi vetes. Ma usun, et selles suhtes oleme kõik ühisel arvamusel. ELi piiridega külgneb või siin asub neli merd: Põhjameri, Läänemeri, Vahemeri ja Must meri. Nendes Euroopa vetes toimub ka naftapuurimine. Selles suhtes on see teema ka Euroopa Liidu probleem.
Iseäranis suurt ohtu kujutab endast merepõhja puurimine. Seda tõestas ka Mehhiko lahes asuva naftapuuraugu juhtum. Selle teema juures on probleeme, mis ei allu meie kontrollile. Esile on kerkinud päris palju lahendamata küsimusi, millele meil ka praegu veel vastuseid ei ole. Head kolleegid! Lugupeetud volinik! Seepärast soovitame oma resolutsioonis kehtestada vajalik moratoorium vähemalt uutele merepõhja puurimise rajatistele, kuni saame täieliku ülevaate selle kohta, mida on vaja teha ning kuidas saame olukorda täiendada ja puudujääke heastada.
Ma usun, et Euroopa kodanikud ootavad meilt kõigi 27 riigi ja seega kõigi nelja ELi mere võrdselt kõrge ohutustaseme tagamist, ning samuti seda, et ei tehtaks vahet riikidel, mis annavad juba praegu suure panuse – mida tuleb ka tunnustada –, ning nendel riikidel, mis käituvad küsimuse suhtes mõnevõrra vabamalt. Ma pöördun siinkohal ka meie naaberriikide poole. Meil on olemas naabruspoliitika ning peamiselt just Vahemeres toimuvad naftapuurimised, mille teostajateks on ELi mittekuuluvad riigid. Volinik Günther Oettinger, ma usun, et teie algatate – ja seda peaksite te tõepoolest tegema – kõnelused eelkõige Liibüaga, aga ka teiste riikidega meie standardite ja meetodite teemal.
Küsimus on selles, et kas EL oleks sellise katastroofi jaoks valmis? Millised on meie kontroll- ja sekkumismehhanismid sellise katastroofi puhul? Meil on vaja vastuseid ka nendele küsimustele. Meil on Lissabonis olemas Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), mis loodi supertankerite purunemisest põhjustatud katastroofi tagajärjel. Niisiis kontrollib see amet laevade, kuid mitte vete ohutust – teisisõnu just mitte seda, mida oleme nüüd merepõhja puurimise puhul näinud. Meie arvates oleks hea mõte laiendada EMSA volitusi, et selle tegevusvaldkonda kuuluksid ka sellised asjad. See käsitleks vähemalt seda probleemi adekvaatselt. Selleks on arvatavasti muidugi uusi ressursse vaja. Ja teadagi ju, et see on alati probleem. Kui soovime aga seda suurt probleemi lahendada, siis tuleb need vahendid lihtsalt leida.
Selliste suurte juhtumite puhul sooviksin mainida ka vastutuse teemat. Milline on õigupoolest kindlustuse olukord? Millised võimalused on vajalike rahaliste vahendite saamiseks? Me peame saama ülevaate merepõhja puurimisega seotud vastutuse ja kindlustusõiguse kohta ning seda me arutamegi. Muidugi peame ennekõike vaatama, kuidas see selles valdkonnas tegutsevatele väikeettevõtetele kohaldub. Mitte kõik siin tegutsevad ettevõtted ei ole rahvusvahelised, vaid on ka palju väikeettevõtteid. Kuidas nemad hakkama saavad? Kuidas saavad nad end kindlustada? Kas meil on vaja solidaarsusfonde? Kas meil on vaja kollektiivseid lahendusi, et tagada hüvitiste maksmine kahju kannatanud ettevõtjatele – kalameestele ja teistele, keda sellised katastroofid mõjutavad?
Tahame ka teada, kas keskkonnamõju hindamise direktiiv, millega nõutakse keskkonnamõju hinnangut maismaal toimuvale tegevusele, kohaldub ka merepõhja puurimisele ja seotud valdkondadele. On palju asju, mida me avamere kohta ei tea. Millised töötingimused ja sotsiaalsed standardid on seal tõhusad? Ka inimteguritel võib siin siiski oluline roll olla. Meil on olemas küll hea tehnoloogia, kuid kui inimtegur alt veab, siis võibki tulemuseks selline katastroof olla.
Lugupeetud volinik! Energeetika kuulub teie üldisesse vastutusalasse. Naftapuurimisega on oma probleemid, kuid avamere tuuleenergia oleks parem. Ma usun, et arutelu loob kindlasti võimaluse teistsugusele energiapoliitikale ELis, ning ka see jääb teie tegevusvaldkonda.
Olivier Chastel , nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kuna komisjonil puuduvad uued ettepanekud naftamaardlate uurimise ja nafta tootmise kohta – ja ma tahan kohe mainida, et selline ettepanekute puudumine on täiesti õiguspärane, kuna komisjon tegeleb tööstusharuga ning mitmete asjakohaste reguleerivate asutustega konsulteerimisega –, võin ma siinkohal korrata vaid meie sügavat muret Mehhiko lahes toimunud katastroofi ning selle liialt rohkete inim- ja keskkonnaalaste ohvrite pärast. See katastroof näitab selgelt, et selle tööstusharu puhul ei ole ettevaatusabinõud kunagi liiast ning et me peame tegema kõik, mis meie võimuses, et hoida ära taolise katastroofi kordumist.
Me võime vaid loota, et just nagu juhtus pärast Exxon Valdez’i õnnetust 1989. aastal ja Erika õnnetust 1999. aastal, karmistatakse ka sel korral ELi ja USA reguleerivat raamistikku naftamaardlate uurimise ja nafta tootmisega seotud tegevuse kohta. On selge, et eesmärk ei ole mitte suurte kohustustega seotud raamistiku loomine, mis muudaks need tegevused tulutuks, vaid nende tegevuste ohutu teostamise tagamine, eriti veel ajal, mil maakera ressursid on vähenemas.
Õigusaktide ettepanekuid oodates on see probleem meile ilmselgelt jätkuvalt muret valmistanud ning kuigi rõõmustasime koos kõigi teistega, kui Macondo puurauk juuli keskel suleti ja 19. septembril lõplikult betoneeriti, siis pidades silmas teostamist vajavate taastustööde mahtu, usume, et see on kõigest üks pikaajalise protsessi etappidest. Seepärast sooviski eesistujariik, et volinik Günther Oettinger 6. ja 7. septembril toimunud hiljutisel energeetikaministrite mitteametlikul kohtumisel meiega oma esialgset hinnangut jagaks.
Meie arvates on kaks asjaolu, mida meil tuleks sellel kohtumisel kõlanud mõtetest meelde jätta. Esiteks on ELis kehtivad ohutuseeskirjad juba praegu maailma rangeimad. Ja teiseks, tulenevalt asjaolust, et naftatootmine kuulub mitmete reguleerimisvaldkondade alla, peavad kõik komisjoni kavandatud ettepanekud järgmisi valdkondi hõlmama: esiteks – kuna ennetamine on parem kui tagajärgede likvideerimine – peame tõhustama kõikidele Euroopa vetele kohalduvaid ohutusstandardeid, kuid samuti tuleb meil tugevdada vastutuse režiimi ja regulatiivset järelevalvet ning intensiivistada rahvusvahelist koostööd, näiteks oma partneritega OPECist, nagu me juba juunis ka tegime.
Komisjoni esimest teatist on oodata hiljemalt oktoobri keskpaigaks ning kuna see peab hõlmama mitmeid valdkondi, mida ma just mainisin, tuleb seda arutada mitmete nõukogu koosseisudega ja tõenäoliselt ka mitmete parlamentaarsete komisjonidega. Selle küsimuse komplitseeritus ei tohi aga saada meie reageerimise edasilükkamise ettekäändeks. Me kavatseme tagada selle teatise arutamise kohe pärast selle avaldamist, et seda saaks võimalikult kiiresti nõukogu tasandil esitada.
Konkreetsemalt keskkonnakaitse puhul on ELil juba praegu päris kõrgetasemeline õiguslik raamistik. Ettevaatusprintsiip ja saastaja-maksab-põhimõte on ELi keskkonnapoliitika aluspõhimõtted, mis on tegelikult ka aluslepingus kirjas.
Mehhiko lahe naftapuurplatvormi põhjustatud naftalekke katastroofi võib pidada ka komisjoni ja liikmesriikide võimaluseks hinnata ümber kehtivate keskkonnaalaste õigusaktide teatavaid aspekte. Siinkohal tuleks meenutada, et näiteks toimub praegu Seveso II direktiivi läbivaatamine ja me ootame komisjoni ettepanekut veel enne selle aasta lõppu.
Soovin ka ära märkida, et komisjon uurib praegu ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust, eelkõige just eesmärgiga seda täiustada. Seda teatist ootame hiljemalt novembri lõpuks.
Lõpetuseks soovin kinnitada, et eesistujariik teeb kõik, mis tema võimuses, et tagada meile esitatud komisjoni ettepanekute edendamist.
Günther Oettinger, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud parlamendiliikmed! Me kõik nõustume, et Mehhiko lahel toimunud katastroof oli ulatuslik. Tekitatud kahjul on pikaajaline ebasoodne mõju keskkonnale, loodusele, kultuurile, turismile ja kalandusele ning seda on võimalik ainult osaliselt rahaliste vahenditega leevendada. Sellegi poolest peaksime olema tänulikud, et siinkohal on tegemist sellise võimeka ettevõttega nagu BP, mille puhul võime asjakohastel juhtudel rahaliste hüvitiste pakkumise suhtes võimalikult vastutustundlikku käitumist oodata.
Me oleme teatise lõpliku vormistamise faasis. Hiljemalt kahe nädala pärast konsulteerib komisjon sellel teemal ametlikult ja avaldab oma teatise. Ma olen täna siin, et kuulata Jo Leineni ja tema spetsialistide komisjoni, sealhulgas Herbert Reuli eestkostel ära teie arvamused. Ma võin öelda, et kaasame parlamendi vaated ja spetsialistide avaldused teatisesse, mille avaldame hiljemalt kahe nädala pärast.
Paari päeva eest saime BP-lt avalduse, mis sisaldas vähemalt piisaval hulgal enesekriitikat ning milles tehti ettepanekuid ja teatati vabatahtlikest sammudest ning parandusmeetmetest, mida tööstusharu saab ette võtta. Me pöörame suurt tähelepanu Washingtonis toimuvale, mis on praegu küll valimiskampaania tõttu mõnevõrra viibinud, kuid paneme tähele, et sealne valitsus soovib, et sellel väga tõsisel juhtumil oleksid USA õigusaktides ja poliitikas kaugeleulatuvad tagajärjed. Meie eesmärk on formuleerida maailma kõrgeimad ohutusstandardid, mis kehtiksid meie ulatuspiirkonnas olevatele vetele: Põhjamerele, Põhja-Atlandi ookeanile, Läänemerele, Mustale merele, Vahemerele ja Lääne-Aafrika rannikuga piirnevale Atlandi ookeanile. Omaenda territoriaalvetes on meil küll volitused olemas, kuid taotleme nende standardite laiendamist ka meie piiridest väljapoole. Jo Leinen viitas kaudselt ka Liibüale. Ka meile teeb muret naftapuurimine, mis ei toimu küll otseselt meie vetes, kuid avaldab mõju meie rannikutele ja vetele.
Me räägime nii naftast kui ka gaasist. Me räägime üldiselt nafta- ja gaasimaardlate uurimisest ning nafta ja gaasi tootmisest, ning tehnilise ohutuse kõrgeimast võimalikust tasemest. Me märgime ära, et Suurbritannial ja Norral peaks tõenäoliselt olema kõige rohkem kogemusi ning samuti kõrged ja vastuvõetavad standardid, mistõttu peame eriti tähtsaks Suurbritannia ja Norra valitsustega koostöö tegemist. Esiteks tahame kontrollida edasistele tegevuslubadele kehtivaid ohutusabinõusid ehk teisisõnu seda, millised kõrgemad või kõrgeimad võimalikud standardid on uute volituste puhul reaalsed. Teiseks soovime uurida olemasolevate naftapuurtornide uuendamist, millest mõned on üle 20 aasta vanad. Tolleaegsed vastuvõetavad standardid ei ole võrreldavad nendega, mis on täna teostatavad ja poliitiliselt oodatud.
Siis on veel regulaarsete kontrollide küsimus. Me peame tihendama oma kontrollvõrgustikku ja vastavalt sellele ka suurendama oma kontrollide sagedust ja kvaliteeti. Meil on küsimus ka kindlustusõiguse kohta, näiteks, et mil määral saame nafta tootmisega seotud ettevõtete jaoks üldise kindlustuskaitse kohustuslikuks muuta, et halvima stsenaariumi korral mis tahes kahjusid võimalikult palju minimeerida ja heastada, vähemalt majanduslikult ja rahaliselt.
Veel üks mulle muret valmistav küsimus on see, et kuidas saame oma ohutusstandardeid ka mujale maailma üle kanda. Kui BP kavatseb nüüd Liibüa ranniku lähistel naftat toota ja naftapuurtorne ehitada, siis on meil võimalus pöörduda Euroopa energeetikatööstuse – nimelt BP, Shelli ja Totali – poole ja saada neilt vabatahtlikke kohustusi nõustuda ja kohaldada Euroopa Liidu naaberpiirkondades sama rangeid standardeid, nagu nad on kohustatud Euroopa Liidu territooriumil kohaldama. Konkreetsemalt öeldes tähendab see, et BP opereeritav naftapuurtorn Liibüa ranniku lähistel või ehk mõne Euroopa energiaettevõtte opereeritav naftapuurtorn Lääne-Aafrika ranniku ääres peab täitma samu standardeid, mis Põhjameres opereeritavad naftapuurimisalused, mille puhul on need standardid juba seadustes kirjas.
Niisiis andke siis meile kaks nädalat aega. Me oleme oma teatise eesmärkide saavutamisega õigel järjel. Kõiki teisi vaateid, mida teie, lugupeetud parlamendiliikmed, meile täna esitate, võetakse arvesse ning me esitame kindlasti oma teatises sisalduvate esildiste kohta õigusaktide ettepanekud 2011. aasta esimesel poolel.
Richard Seeber, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja! Ma sooviksin esmalt tänada volinik Günther Oettingeri selle eest, et ta haaras ohjad enda kätte ning reageeris kohe pärast katastroofi toimumist! Me peame muidugi arvestama, et USA lähtepositsioon selles küsimuses on meie omast siin Euroopas erinev. Sellest olenemata usun, et ka meil Euroopas on vaja tegutseda ja teha põhjalik analüüs nii reaalsete tingimuste kui ka õigusliku olukorra suhtes Euroopas, et saaksime asjakohaseid ettepanekuid teha. Me peame meeles pidama, et õigusliku olukorra muudab muidugi keeruliseks asjaolu, et osaliselt on meil tegemist rahvusvaheliste vetega ja teiselt poolt liikmesriikidele kuuluvate vetega. Ma arvan, et me peame uurima, kuidas täpselt saab ühendus ühendusena tegutseda ning tegema olukorra parandamiseks õigusaktide ettepanekuid.
Meie lähtekohaks peab alati olema soov luua kõrgeimaid ohutusstandardeid inimeste ja keskkonna kaitsmiseks, et juba algusest peale selliste katastroofide tekkimist ära hoida. Sellest olenemata arvan, et on tähtis jätkata kogu Euroopas nafta ja gaasi tootmist, et mitmekesistada veelgi oma energiaressursse. Me peaksime seda meeles pidama. Nagu ma aga juba ütlesin, peab ohutus olema esmatähtis. Ma näen siin kolme valdkonda, kus saame tegutseda. Esiteks tuleb meil vaadata, kus on ELis vaja õiguslikku olukorda muuta. Siinkohal tulevad meelde Seveso II direktiiv, keskkonnavastutust käsitlev direktiiv ja meresõiduohutuse kolmas pakett. Need on kindlasti valdkonnad, mida komisjonil tuleb käsitleda, ning ootame huviga teie ettepanekuid.
Teiseks on finantsraamistik. Ma usun, et kindlustuslahendused pakuksid vajalikku kindlust võimaldada katastroofidejärgselt rahaliste hüvitiste maksmist. Kolmas valdkond on kriisiohjamine ELis. Kas on tõesti vajalik, et iga liikmesriik säilitaks täieliku valmisoleku selliste katastroofidega tegelemiseks? Kas me ei saaks leida vahendeid ELi tasandil koostöö tegemiseks ja selle tugevdamiseks, et vähendada natuke liikmesriikidele avaldatavat survet?
Zigmantas Balčytis, fraktsiooni S&D nimel. – (LT) Mehhiko lahes toimunud keskkonnakatastroof tõi välja naftatootmisega seotud ohutuse ja kindluse puudumise. See südantlõhestav tragöödia, mis nõudis inimelusid ja tekitas tohutut kahju keskkonnale, peab olema tähtis õppetund ka meie jaoks siin, Euroopas.
Ma pooldan komisjoni algatust teostada Euroopa Liidu territooriumil tegutsevate naftapuurimisplatvormide ohutuskatsed. Täieliku kindluse saamiseks tuleb aga kasutusele võtta laialdasemaid meetmeid. Eelkõige peaks komisjon hindama Euroopa Liidu suutlikkust õnnetustele koheselt ja tõhusalt reageerida ning koostama Euroopa tegevuskava.
Praegused eeskirjad on sisu ja kohaldamisala poolest nii ohutuse kui ka tekitatud kahju eest vastutamise suhtes puudulikud. Praegu rakendatakse Euroopa Liidus väga suuri infrastruktuuri projekte, mille ohutust ei ole ehk terviklikult ja korralikult hinnatud. Nende hulka kuuluvad nii paljuarutatud Nord Streami gaasijuhe kui ka teised nafta ja gaasi infrastruktuurid, mis on vajalikud Euroopas energiavarustuskindluse saavutamiseks, kuid mis peavad täitma ka kõige kõrgema tasandi keskkonnanõudeid.
Seepärast peab vastutuse küsimus olema selgelt lahendatud: saastaja maksab kinni tekitatud kahju ja lisaks sellele on vaja vastu võtta kogu ELi hõlmavad kohustuslikud kindlustussüsteemid. Analoogiliste katastroofide ärahoidmiseks tuleb erilist tähelepanu pöörata ennetavatele meetmetele. Seepärast peaks komisjon minu arvates analüüsima tõhusa järelevalvesüsteemi rajamist, tugevdama kontrollimeetodeid ja karmistama ELi minimaalseid kohustuslikke ohutusnõudeid.
Ma nõustun oma kolleegide ettepanekutega, mille kohaselt peaks komisjon esitama ka iga-aastaseid aruandeid, mis võimaldaksid meil tegelikku olukorda hinnata ning võtta kasutusele õigeaegsed ja vajalikud meetmed.
Lõpetuseks tahan tänada komisjoni ja komisjoni liiget selle eest, et saame nii ruttu teatise ning saame hakata täpsemalt uurima, mida Euroopas tegelikult on vaja teha.
Corinne Lepage, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud volinik! Mehhiko lahes toimunud katastroof oli pöördeline juhtum.
Nagu just praegu Ungaris toimuvad sündmused kahjuks tõestavad, ei ole Euroopa ilmselgelt ulatuslike tööstusõnnetuste eest kaitstud. Meie ühine ülesanne on ennetada katastroofe, mitte lihtsalt oodata nende toimumist ja seejärel koguda ressursse nende tagajärgede likvideerimiseks.
Mida ma ennetamise all mõtlen? Esiteks asjakohaste ennetavate õigusaktide olemasolu. Praegu meil sellised õigusaktid puuduvad. Meil on vaja teostada esialgsed usaldusväärsed uuringud ning mul on hea meel kuulda kavatsustest kohaldada Seveso II direktiivi ka naftapuurimisplatvormidele. Meil tuleb ka teostada usaldusväärne mõjuhinnang ning väga tähtis on rajada ka ennetav vastutussüsteem, mille puhul oleks ohutuse tagamine ettevõtete majanduslikes huvides.
Viimasena peavad olemas olema tehnilised ressursid tagamaks, et võimalike tagajärgedega saaks tegeleda paari päeva või isegi tunni jooksul. See ei tähenda lihtsalt dokumentaalset reageerimist, vaid võimet reageerida ka reaalses olukorras. Ma ei julge ettegi kujutada, mis juhtuks kui suletud veekogus, nagu Vahemeri, toimuks analoogne õnnetus nagu Mehhiko lahes, mis kestaks mitu nädalat või isegi kuud.
Loomulikult, nagu te ka mainisite, on meil vaja õiglast vastutussüsteemi tekitatud kahjude hüvitamiseks. Ma meenutan, et keskkonnavastutuse direktiiv ei kata keskkonnakahjusid. Seepärast on minu arvates oluline, et teeksime seda, mida USA ei kahelnud teha, ning kehtestaksime moratooriumi uutele avamererajatistele, et oleks võimalik täita äsja mainitud tingimusi.
See ei tähenda olemasolevate talitluste seismajätmist, vaid uute tegevuslubade väljastamise edasilükkamist tagamaks, et kõikidel avaliku ja erasektori sidusrühmadel oleks sama eesmärk: kehtestada võimalikult kiiresti õigusaktid ja tekitada tehnilised ressursid, et kaitsta meid nii ulatusliku katastroofi toimumise eest, nagu see oli USAs.
Ma arvan, et kõik need toimingud oleksid samm õiges suunas, kuigi ma rõhutaksin, et meie ühine eesmärk on ühiskonda tasapisi naftast võõrutada, mitte säilitada olukorda, kus me oleme sellest sõltuvad.
Bart Staes, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (NL) Austatud juhataja! Ma nõustun Corinne Lepage’i kõnega, eriti just selle viimase osaga. Viie kuu eest, 20. aprillil, oli Mehhiko lahes mõeldamatu olukord ja aset leidis kohutav katastroof. Selle lekke lõplikuks peatamiseks kulus viis kuud. Seepärast peame Euroopa seadusandjana tagama, et selline katastroof ei saaks Euroopa vetes mitte kunagi toimuda. Sel põhjusel me seda arutelu peamegi. Ja sellel põhjusel me ka tegutseme.
Resolutsioon, mille üle me keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjonis hääletasime, on suures osas kooskõlas volinik Günther Oettingeri analüüsi, strateegia ja valmisolekuga. Volinik Günther Oettinger on täiskogu istungil juba mõnel korral üles astunud, et selgitada meile, mida ta esindab ja teha kavatseb. Meie resolutsioon on suures osas sellega kooskõlas. Ma pean kahetsusväärseks nõukogu kavatsust enne reageerimist komisjoni ettepanekud ära oodata. Ma ootasin tegelikult, et nõukogu vastaks parlamendi ettepanekutele juba selle arutelu käigus.
Need arvukad ettepanekud on olulised. Tegelikult kutsume liikmesriike üles kehtestama moratooriumi nii kauaks, kuni õnnetuste välistamine on võimalik; kuni on tagatud piisavate ohutusnõuete järgimine. Me soovime moratooriumi kehtestamist nii kauaks, kuni võime olla kindlad, et vastutust käsitlevad õigusaktid on täielikult paigas. Me tahame uurida järelevalve olukorda järelevaatajate üle. Me soovime ka tagada, et astutaks samme rajatiste kõrvaldamiseks, mis on ikka veel töös, kuid mis on vaja peagi kõrvaldada. Me soovime Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA) volituste laiendamist. Me soovime, et selle organisatsiooni vastutusalasse ei kuuluks mitte üksnes meresõidulaevade põhjustatud merereostus, vaid katastroofi korral ka naftapuurimisplatvormide põhjustatud merereostus.
Need on väga olulised asjad, mida me siin resolutsioonis esitasime. Olivier Chastel, mul on kahju, et hoidute siin täiskogus parlamendi ettepanekutele nõukogu nimel vastuste andmisest ning ootate ära volinik Günther Oettingeri ettepanekud, millest esimest on oodata alles järgmisel nädalal kehtivate õigusaktide stressitesti kujul. Ma tänan siiralt komisjoni ning säilitan nõukogu suhtes reserveeritud hoiaku!
Struan Stevenson, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Mehhiko lahes toimunud naftaleke oli naftasektori jaoks äratuskõne. Selles ei ole kahtlustki. Me oleme sellest asjaolust vägagi teadlikud, kuid olgem ettevaatlikud ülereageerimise suhtes!
Ma olen nõus, kui ütleme, et meil peab olema kohane hüvitussüsteem kõikide nende jaoks, eriti kalandussektoris, kes kaotavad oma elatise naftalekke või muu samalaadse õnnetuse tõttu, mida – Jumal hoidku – loodetavasti meie vetes ei juhtu.
Me peame kas moodustama hüvitusfondi või kindlustusfondi, kuhu naftakompaniid ise panustavad. Kui ma aga kuulan, kuidas head kolleegid, nagu Corinne Lepage, nõuavad moratooriumi kehtestamist naftamaardlate uurimisele, siis mulle tundub küll, et see on juba liig. See on ülereageerimine! Meil on 20 aastat ehk kaks aastakümmet merepõhja puurimise kogemusi Põhjameres ja Šotimaa lääneranniku lähistel – kaks aastakümmet, mille jooksul oleme maailma ühel kõrgeimal tasemel ohutustehnikat eksportinud. Meil on üle 315 merepõhja puurauku, s.t üle 300 meetri sügavust puurauku, millest mõned on kuni 1600 meetrit sügavad.
On veel vara Mehhiko lahes toimunu kohta analüüsi uurida, kuid juba tõendite põhjal näib, et kui seal oleks kasutatud sama tehnoloogiat, mida oleme kaks aastakümmet Põhjameres kasutanud, siis ei oleks seda naftaleket toimunud või oleks see palju kiiremini kontrolli alla saadud.
Seega ärgem löögem äkitselt ust kinni selle tööstusharu ees, mis on Euroopa üks ohutumatest ja kindlamatest, kui oleme ainuüksi sel aastal investeerinud juba kuus miljardit Inglise naela uurimistegevusse Põhjamerel ja Shetlandi saarte ranniku lähistel! Ärgem reageerigem üle ega edastagem maailmale sõnumit, nagu arvaksime Euroopa Parlamendis, et meie Euroopa tööstusharu ei ole enam ohutu! Tegemist on siiski meie ühe suurima eksporditulu allikaga.
Niki Tzavela, fraktsiooni EFD nimel. – (EL) Austatud juhataja! Ma soovin Jo Leinenit ja volinikku nende teavituste eest tänada! Sooviksin ka väljendada oma nördimust asjaolu üle, et tööstuse ja teadusuuringute eest vastutav tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon on sellest resolutsioonist välja jäänud. Ma ütleks, et selle väljajätmise tõttu on siin lõikeid, mis on ebareaalsed või naftatootmistööstuste jaoks suuri probleeme tekitavad. Me lubasime neid kontrollida, mitte hävitada.
Seepärast nõustume täielikult Martin Callanani esitatud muudatusettepanekuga lõike 17 väljajätmise kohta ning märgiksin ka ära, et lõige 22 seab naftatootmisettevõtetele suure finantskohustuse, mille suhtes peaksime samuti ettevaatlikud olema. Lisaks sellele mainiksin, et sellest tekstist on üks väga tähtis asjaolu välja jäetud. Nimelt puuduvad sealt igasugused viited naftatootmissektoris teadus- ja arendustegevuse edendamisele. Me võiksime siin ameeriklastega koostööd teha ning teadusuuringuid ja tehnoloogiaid arendada, mis aitaks meil sellist laadi kriisi lahendada.
Nick Griffin (NI). – Austatud juhataja! Naftapuurimisplatvormi Deepwater põhjustatud katastroofi puhul on kõige olulisem asi tähelepanuta jäetud. Tegelik küsimus on selles, et miks puurib BP naftat läbi 5000meetrise kivipinnase, 1500 meetri sügavusel vees ja keset orkaanipiirkonda.
Vastuseks on naftatipp – punkt, kus oleme ära kasutanud poole maailma varudest, mida oli lihtne, ohutu ja odav toota, ning nüüd toetume vähenevatele varudele, mis on üha raskemini kättesaadavad, ohtlikud ja kallid, seda nii rahaliselt kui ka keskkonna mõttes. Deepwateri katastroof on kõigest naftatipu tundemärk. Selle kasutamine ELi järjekordse võimuhaaramise ettekäändena ei hoia ära naftatipuni jõudmist või selle võimalike katastroofiliste tagajärgede talumist.
Tundemärkidest rääkimise asemel on aeg hakata tõsiselt haiguse endaga tegelema: tõsiasjaga, et oleme ära kasutanud kogu lihtsasti kättesaadava nafta ja oleme ikka veel sellest sõltuvad. Viimastel kuudel on see reaalsus hakanud teiste hulgas kohale jõudma ka president Barack Obamale, Suurbritannia valitsusele ja Saksamaa sõjaväele. ELil on aeg oma pea liiva alt välja tõsta, lõpetada enda vaevamine kliimamuutustega ning hakata uurima ja käsitlema tõelist kriisi: naftatippu.
Herbert Reul (PPE). – (DE) Austatud juhataja! Olivier Chastel! Lugupeetud volinik! Head kolleegid! Tegemist oli suure katastroofiga ning katastroofidele saab reageerida erinevalt. On võimalik kiirustada tegutsema ja igal nädalal uus deklaratsioon koostada või siis uurida olukorda põhjalikult ning kaaluda, kus on vaja midagi muuta. Lähtepunktist rääkides on näiteks selgeks tehtud, et Ameerika Ühendriikide olukord ei ole Euroopa omaga võrreldav.
Volinik Günther Oettinger on valinud teise tee: jätkata arukalt ja objektiivselt, üks samm korraga. Nii tehaksegi poliitikat ja võidetakse meie kodanike toetus. Ma olen tänulik esmalt selle eest, et volinik on valinud selle tee, ja teiseks selle eest, et ka on kaasanud kõik komisjonid. Keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjon olid ühiselt täiskogusse kaasatud ning mõlemad osalesid ka volinikuga peetud aruteludel, kus saime põhjalikumalt faktidesse laskuda. Kahjuks pean juhtima tähelepanu sellele – nagu Niki Tzavela juba mainis –, et keskkonnakomisjon arvas, et see peaks ühepoolse resolutsiooni esitama. Ma pean seda täiesti vastuvõetamatuks! Lisaks sellele ei täida mis tahes ajakohatu ja järelemõtlematu dokumendi kiiruga valmis tegemine parlamentaarse koostöö eesmärki ega võimalda seda küsimust korralikult käsitleda.
Me oleme teada saanud – mida me tegelikult juba kõik teadsime –, et komisjon esitab järgmisel või ülejärgmisel nädalal teatise, milles analüüsitakse juhtunu tagajärgi. Ja nagu nõukogu täiesti õigesti mainis, saame seejärel arukalt kaalutleda, millised järeldused tuleks teha. Keskkonnakomisjon arvas, et peab selle kohta kiirelt resolutsiooni ettepaneku esitama, ning nüüd on siis meie ees resolutsioon, mis on läbinisti järelemõtlematu. Minu arvamus on, et see sisaldab vigu ning ignoreerib täielikult paljusid teadusuuringute ja tehnoloogiaga seotud aspekte, nagu ka Niki Tzavela märkis. Keda see ikka huvitab? Tähtis on ainult midagi esitada, isegi siis, kui see käsitleb probleemi ainult ühest vaatenurgast. See on täiesti vastuvõetamatu! Lisaks sellele on moratooriumi kehtestamise kohta järelduse tegemine edukas katse tõmmata tähelepanu Euroopale kui tööstusharu keskpunktile.
Head kolleegid! Niimoodi nüüd küll asjadega ei tegelda! Ma olen tänulik, et mul võimaldati sõna võtta. Vähemalt siin saab veel oma arvamust väljendada. Minu komisjon ei olnud resolutsiooni üldse kaasatud.
Pavel Poc (S&D). – (CS) Naftaplatvormi Deepwater plahvatuse kujul oli kohe kindlasti tegu suure katastroofiga. See oli hoiatuseks nii Ameerika Ühendriikidele kui ka Euroopale. Ühe hoiatuse jätsime me aga tähelepanuta. Nimelt samal ajal kui keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon Mehhiko lahes toimunud Deepwater Horizoni katastroofi arutas, lekkis naftat Egiptuse rannikust mõne kilomeetri kaugusel asuvalt naftapuurimisplatvormilt Jebel al-Zayt ning meie saime selle kohta teada alles turistide käest. Me ei kuulnud sellest isegi mitte massimeediast, ja kui ma ENVI komisjoni istungi ajal komisjoni esindajalt küsisin, et kas tal on teavet selle üpris väikse, kuid peagi katastroofiks kujuneda võinud juhtumi kohta, siis seda tal polnud. Mitte kellelgi ei olnud seda teavet. Seepärast soovin lisaks oma kaasparlamendiliikmete arutatud küsimustele mainida veel üht teemat – nimelt seda, et alati on vaja õigeaegset ja kvaliteetset teavet, mida ei ilustata poliitilistel ajenditel, nagu toimus nimetatud juhtumi puhul, kui Egiptuse valitsus edastas Jebel al-Zayt’i naftalekke kohta valeandmeid.
Minu arvates on moratoorium üheks võimalikuks lahenduseks, kuigi me ei saa ilmselt energeetikatööstust takistada ega piirata, kuna selle toodang on meile vajalik. Meil on vaja ka ühtseid ohutusstandardeid, kuna Euroopa Liidu standardid on Põhjamere puhul väga kõrged, kuid Musta mere puhul neid enam ei kohaldata. Selline lahknev lähenemisviis on vastuvõetamatu ning me peame kogu Euroopa ranniku kaitsmiseks ühtsed ohutusstandardid tagama.
Gerben-Jan Gerbrandy (ALDE). – (NL) Austatud juhataja! Tingimused Mehhiko lahe puhul ei ole muidugi meie vete omadega võrreldavad, kuid mul on hea meel, et Euroopa Liit on siiski haaranud kinni võimalusest oma õigusakte uurida. Lõppude lõpuks on see ju väga vajalik.
Minu arvates on siin kaks väga tähtsat asja. Esimeseks kontrollide teostamine. Mitmed minu kaasparlamendiliikmed on sellest ka juba rääkinud. Need kontrollid on väga olulised. Minu silmis on aga palju olulisemaks siiski vastutus ning ausalt öeldes šokeeris mind, et see ei ole hästi ära korraldatud, isegi mitte Euroopa vetes. Miks on vastutus nii tähtis? Usaldusväärne regulatsioon oleks parimaks võimaluseks, kuidas ajendada naftakompaniisid ohtude vähendamiseks just ise mitmeid meetmeid kasutusele võtma, mistõttu peangi seda nii tähtsaks. Sel põhjusel toetan ka kindlalt tegevuslubade mitteväljastamist kuni ajani, mil vastutus on reguleeritud.
Bas Eickhout (Verts/ALE). – (NL) Austatud juhataja! Ma soovin pöörduda eelkõige oma kaasparlamendiliikmete Struan Stevensoni ja Herbert Reuli poole, kes väidavad, et keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon reageeris liiga kiiresti. Olgem ausad, katastroof toimus viis kuud tagasi ja Euroopa esitab alles nüüd resolutsiooni – see ei ole üldsegi mitte liiga kiiresti! Me oleme keskkonnakomisjonis sellega pikalt tööd teinud.
Ma soovin edastada siirad tänusõnad komisjonile, kuna see tegutses ennetavalt ja tunnistas, et vastutust käsitlevad õigusaktid ei ole selged ning et Euroopa ja riigisiseste õigusaktide vahel on lüngad. Need asjad ei ole korralikult reguleeritud. Kuni ajani, mil me võime olla kindlad, et see valdkond on korralikult reguleeritud, peame lihtsalt kõik uued merepõhja puurimised peatama. See moratoorium ei kohalduks mitte kogu sektorile, vaid üksnes uutele merepõhja puurimistele. See ei ole mitte ülereageerimine, vaid väga rahulik reaktsioon. Me teame ka, et uurimine selle kohta, mis Mehhiko lahes valesti läks, on alles käimas. See peab enne selgeks saama ja kuni selle ajani ei tohiks mitte mingit uut tegevust toimuda.
Konrad Szymański (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Katastroofid ja väga suurt tähelepanu pälvivad sündmused, nagu naftaleke Mehhiko lahes, on väga sageli poliitikas üldiste muudatuste tegemise ja tähtsate regulatiivsete reformikavade loomise ajendiks. Emotsioonide põhjal tegutsemine ei ole aga just alati ratsionaalne, mispärast soovin paluda äärmist ettevaatlikkust ettevõtetele uute kohustuste kehtestamisel, olgu need siis kindlustuse, keskkonnastandardite või ohutusstandardite valdkonnas, kuna Euroopa Liidus on need standardid igal juhul juba maailma rangeimad. Nende õigusaktide vallas oleme aga erinevas arenguetapis.
Sellise üleregulatsiooni tagajärjeks saab olla vaid Euroopa konkurentsivõime nõrgestamine ja naftatööstuse positsiooni tugevdamine kõikjal mujal, väljaspool Euroopa Liitu. Samasugune on olukord ka merepõhja puurimisele moratooriumi kehtestamise puhul – selline moratoorium toob kaasa tagajärgi, mis on väga tõenäoliselt kavandatud eesmärkidele hoopis vastupidised. Moratoorium tähendaks rohkem Euroopa rannikutele sõitvaid laevu ja seega ka suuremat ohtu keskkonnale. Seepärast palun ma nii õigusaktide kui ka moratooriumi teemadel väga ettevaatlikuks jääda.
Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Arutelu on Euroopa Parlamendis juba kolmas, mis näitab kui suurt tähtsust me Euroopa vetes naftatootmise ohutusele omistame. Me ei soovi, et Mehhiko lahes toimunud katastroof saaks meie kontinendi rannikul korduda. Ainuüksi selle aasta kolme esimese kuu jooksul oli Põhjameres 175 katkestust naftaplatvormide töös, millest kaheksat kirjeldati tõsiste intsidentidena. 32 juhul oli nende rajatiste töö seisatud. Teine probleem on nende platvormide liiga intensiivne kasutamine. 1970ndate alguses 103st Põhjamerel käiku lastud platvormist 44 on viie aasta pärast nn tehnilise surmani jõudnud ja 26 on juba praeguseks lubatud kasutusaja ületanud, kuid nende puhul on pikendatud luba nafta ammutamiseks.
Viimase 30 aasta jooksul on rajatised ka omanikke vahetanud ning uued haldajad ei pruugi ohutuse suhtes samu kasutustavasid pooldada. Surve naftatootmise maksimeerimiseks ei käi käsikäes ohutuse parandamiseks kavandatud meetmetega või korraliku riskihindamisega. Seepärast toetame voliniku tegevust eesmärgiga analüüsida põhjalikult Euroopa vetes naftatootmist käsitlevaid õigusakte ning vajaduse korral kehtestada uued olulised normid, et korvata merel nafta tootmisega kaasnevaid kahjusid ning karmistada vastutuse põhimõtteid naftareostust põhjustavate õnnetusjuhtumite korral.
Oluline on kehtestada Euroopa vetes merepõhja puurimisele kõrgeimad ohutusstandardid ning kohaldada neid kõikidele Euroopa territoriaalvetes tegutsevatele pooltele. See peab kehtima ka väljastpoolt Euroopa Liitu tulevatele ettevõtetele. Me ei tohi lubada näiteks sellise olukorra tekkimist, kus Arktikas tegelevad naftatootmisega nii Norra kui ka Venemaa ning üks nendest riikidest kasutab tehnoloogiat, mis ei vasta kõrgeimatele ohutusstandarditele, nagu seda teevad Euroopa Liidu alla kuuluvate ettevõtete kasutatavad tehnoloogiad.
George Lyon (ALDE). – Austatud juhataja! Nagu paljud sõnavõtjad on öelnud, oli Mehhiko lahe katastroof selle tööstusharu jaoks hoiatusmärguanne.
Ma kuulasin aga hoolikalt, mida volinik oma esimeses kõnes ütles, ja ma nõustun esitatud ülesannetega, et meil tuleb standardeid parandada, kvaliteeti tõsta ning tagada, et EL saaks selles valdkonnas juhtpositsioonil olla ning et meie saaksime oma ohutussüsteeme ülemaailmselt edasi anda ja veenduda, et teised neid järgiksid. Mul on ka hea meel tema tunnustuse üle selle kohta, et Suurbritannia ja Norra tegutsevad Põhjameres juba praegu maailma kõrgeimate standardite järgi.
Meie Šotimaal oleme juba kogenud katastroofi Põhjamerel: pisut üle 20 aasta tagasi kui Piper Alpha katastroofis hukkus üle 100 inimese. See tõi kaasa ulatusliku ohutusstandardite läbivaatamise, mille tulemusena on meil nüüd kasutusel väga kõrged standardid.
Ma toetan paljusid kõnealuseid ettepanekuid, millele Jo Leinen täna tähelepanu on juhtinud, kuid ma ei usu, et avatud üleskutse moratooriumi kehtestamiseks oleks proportsionaalne ning mõistlik reaktsioon sellele probleemile, millega me silmitsi seisame. Ma loodan, et parlament mõtleb nii äärmuslike sammude astumise üle mitu korda järele.
Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Ei ole kahtlustki, et Euroopa Komisjon peaks kontrollima loodusvarade ammutamise ja transportimise ohutust. Optimaalsete ohutusstandardite kõrval peaks põhiküsimus olema ka loodusvarade ammutamise ja transportimisega tegelevate ettevõtete valmisolek hädaolukordadeks, mis võivad põhjustada ulatuslikku keskkonnareostust. Me ei tohi unustada vajalikke rahalisi ressursse, mida selles valdkonnas tegutsevad ettevõtted peaksid ise koguma.
Peagi võetakse kasutusele mööda Läänemere põhja tohutus koguses gaasi pumpav gaasitrass. Ma arvan, et praegu on ideaalne võimalus küsida, kas Euroopa Komisjon on võtnud midagi ette, et kaitsta nende miljonite eurooplaste huve, kes elavad Läänemere ranniku ääres ja võivad sattuda selle gaasitrassi plahvatuse või lekke korral enneolematu suurusega ökoloogilise katastroofi ohvriteks. Tuleks ka meenutada, et täielikult on ignoreeritud kahe aasta eest koostatud Euroopa Parlamendi resolutsiooni, mis käsitleb valmisolekut selle investeeringu ökoloogiliste mõjude suhtes, ning investeering on juba teostamisel. Mida kavatseb Euroopa Komisjon selle küsimuse suhtes ette võtta, et me ei peaks katastroofi toimumisel varasemat ajaraiskamist kahetsema?
Catherine Soullie (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Mehhiko lahes toimunud katastroof on ilmselgelt nii suur, et nõuab meilt kui ELi poliitilistelt esindajatelt, et küsiksime endilt omaenda naftapuurimise rajatiste ohutuse kohta. Tegelikult on merekeskkonna kaitsmise puhul kõige tähtsam tagada, et naftamaardlate uurimiskohad oleksid võimalikult ohutud.
Sellest olenemata on meie vetes praegustele ning tulevastele naftapuurimistele moratooriumi kehtestamise mõte ilmselgelt ennatlik ja kohatu. Ennatlik selle pärast, et Mehhiko lahes toimunud katastroofi uurimise tulemused ei ole veel teada ning mõned esialgsed järeldused kinnitavad, et see juhtus käitumis-, organisatoorsete ja tehniliste vigade koosmõjul. Ja kohatu selle pärast, et – nagu mitmel korral on juba mainitud – Põhjamerel, Vahemerel ja Mehhiko lahel kehtivad erinevad eeskirjad.
Kas siinkohal on mõtet hakata välja tooma tõsiseid majanduslikke ja sotsiaalseid tagajärgi, mida moratooriumi kehtestamine põhjustaks, rääkimata sellest, kuidas see meie energeetilise sõltumatuse ohtu seaks?
Eelmisel nädalal lõpetasid Norra ja Venemaa 40 aastat kestnud vaidluse ja 30 aastat kehtinud moratooriumi, kinnitades Barentsi meres ja Arktikas ühise merepiiri põhimõtte. Praktikas toob see leping kaasa olukorra, kus kaks riiki jagavad nafta- ja gaasirikast maa-ala. Kuidas saaks siis ELi juhtiv isik kavatseda samal ajal paluda naftatootmisega seotud tegevuste peatamist ning lasta neil end vabatahtlikult energeetilisest ja majanduslikust seisukohast nõrka olukorda panna?
Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Enneolematu ökoloogiline katastroof Mehhiko lahel peaks veenma Euroopa Liidu liikmesriike teostama hoolikat järelevalvet naftaplatvormide üle vetes, kus toimub toornafta ammutamine. Me saame isegi ettepanekuid keskkonnaohu välistamiseni uutele puurimistele moratooriumi kehtestamise kohta. Need soovitused põhinevad eeldusel, et kuna merede valgaladel ei ole piire, mõjutaks ühes neist toimuv ökoloogiline katastroof kõiki.
Selline lähenemisviis on kooskõlas kaks aastat tagasi Euroopa Parlamendi vastu võetud resolutsiooniga, mis käsitleb Nord Streami projektiga tekitatavat ökoloogilist ohtu Läänemere piirkonnale. Me loodame, et Euroopa Komisjon võtab vastu ühtviisi resoluutse ja mõistliku seisukoha Läänemere põhjas gaasivarustuse kindlusega seotud investeeringute kontrolli suhtes ning kasutab sealjuures kõiki võimalikke vahendeid. Tasub ehk ka kaaluda alternatiivsete tehnoloogiate, nagu kildagaasi ammutamise, toetamist.
János Áder (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me oleme kuulnud väga palju selle naftakatastroofi kohta ja nägime kõik televisiooni vahendusel ka neid šokeerivaid kaadreid. Head kolleegid, kas teadsite aga, et viimaste aastate jooksul on 97% – ma kordan, 97% – kõikidest Ameerika naftakompaniide teadlikest ohutusnõuete rikkumistest sooritanud just British Petroleum? Kas te teadsite, et viimase kümne aasta jooksul on see ettevõte põhjustanud arvukaid õnnetusi? Kas te ka teate, et British Petroleum on oma kasumi säilitamiseks vähendanud oluliselt ohutus- ja korrashoiueelarvet? Ka see on üha kasvava õnnetuste arvu juures oma rolli mänginud.
Corinne Lepage mainis ennist, et kõige tähtsam on katastroofe ennetada ja ära hoida. Me kõik teame, et ennetamine on kõige olulisem. Selle suhtes on tal küll õigus. Ma arvan aga, et Ameerika katastroof Mehhiko lahes, just nagu ka teised viimaste aastate tööstus- ja looduskatastroofid või üleeile Ungaris toimunud katastroofilised sündmused, on selgelt tõestanud, et loodus- ja tööstuskatastroofid võivad toimuda igas kohas ja igal ajal. Seepärast arvan, et kahjude hüvitamine, aga ka kiire ja tõhus kahjustuste kontroll, on väga tähtsad.
Me räägime väga palju ekstreemsetest ilmaoludest, nende tagajärgedest ja ohtudest ning sellest, kuidas need suurendavad loodus- ja tööstuskatastroofide ohu tekkimist. Ma arvan, et see on tõsi, ja kui see ongi nii, siis peame olema ettenägelikud. Peame pöörama tähelepanu ka hoiatusmärguannetele, nagu kahe päeva tagune Ungari katastroof või kevadine naftakatastroof Mehhiko lahes. Seepärast teen oma kaasparlamendiliikmetele ja parlamendile ettepaneku katastroofide puhul tõhusa kahjustuste kontrolli tagamiseks Euroopa fondi loomise kohta.
Romana Jordan Cizelj (PPE). – (SL) Mehhiko lahes toimunud katastroof on hirmuäratav. See näitas ohutusstandardite puudumist ja naftalekke järel astutud sammude ebaadekvaatsust. Vaatamata sellele, et see leidis aset Ameerika Ühendriikides, s.t Ameerika õigusnormide ja standardite mõjualas, peame kõik sellest õppust võtma ja sarnaseid õnnetusi ära hoidma.
Sealjuures tuleb meil aga arvestada siin valitseva tegeliku olukorraga. Nii palju kui mina tean, on Euroopa seadustes juba praegu olemas mehhanismid, mis ennetavad sarnaste õnnetuste toimumist Euroopa Liidus, kuna need on rangemad ja nõudlikumad kui vastavad seadused Ameerikas.
Seepärast väidan, et meil ei ole siin liidus vaja kiirustada. Võtkem endale piisavalt aega ja teostagem põhjalik ekspertanalüüs Mehhiko lahe katastroofi põhjuste ja tagajärgede kohta! Selle tulemuste põhjal võime siis uusi nõudeid ja meetmeid formuleerida. Mulle valmistavad muret mõned resolutsioonis kasutatud paanikatunnet tekitavad väljendid, nagu „võimalikult varakult”, ning samuti olen ma naftatootmisele moratooriumi kehtestamise vastu. Teisest küljest olen nõus, et peame tagama oma seaduste rakendamise kõrgeimatele standarditele vastavalt ning õnnetuse korral tagama ka õiglase hüvitise maksmise.
Eelkõige peame astuma samme ka väljaspool oma piire. Ei ole tähtis, milline veekogu on reostatud; kas see on Ameerika, Euroopa või mõne muu piirkonna oma. Sellistel puhkudel on kogu maailm reostatum ning selle reostuse tõttu surevad loomad ja taimed ning kannatavad inimesed. Seepärast peame tegema midagi väga keerulist ja saavutama rahvusvahelisel tasandil kõrged standardid, mitte lihtsalt Euroopa-siseselt eeskirju rangemaks muutma.
Vastupidi, ma arvan, et peame astuma viivitamatuid samme Ungaris toimunud õnnetuse suhtes, kuna see toimus meie enda piirides. Meil on vaja saada kiiresti vastuseid küsimustele, et mis see tihke punane ollus on ja kas see on tõepoolest tervisele ohtlik. Kas on tõesti tõsi, et seda ei ole ELi ohtlike jäätmete loendis märgitud? Ja kuidas peaksime sarnaseid õnnetusi ära hoidma?
Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – (LT) Kõigepealt soovin tänada neid parlamendiliikmeid, kas andsid oma panuse selle resolutsiooni koostamisse, ning samuti tahan tänada komisjoni liiget, kes andis meile palju lootust ja tõi rõõmu oma tänase avaldusega meetmete kohta, mida komisjon kavatseb kasutusele võtta. Ja mis puudutab kartuseid, et see resolutsioon on koostatud kiirustades ja ehk mitte piisavalt uurimustööd tehes, siis mulle tundub ikkagi, et tegemist on Euroopa Parlamendi arvamusega ning sõnumiga ühiskonnale, nõukogule ja komisjonile.
Nüüdseks on sellest õnnetusest juba natuke aega mööda läinud ja on väga tähtis, et vähemalt Euroopa Parlament ütleks nüüd oma arvamuse välja. Nagu paljud teised on juba öelnud, arvan minagi, et on tõepoolest väga tähtis vaadata läbi praegu Euroopa Liidus kehtivad õigusaktid ning ohutus- ja kvaliteedistandarditega seotud õigusaktid. Me ei räägi kogu naftamaardlate uurimise peatamisest, vaid lihtsalt olukorra jälgimisest ja selle kindlakstegemisest, milliseid lisameetmeid on vaja võtta, et takistada Mehhiko lahes toimunud õnnetuse ja katastroofi kordumist.
Mina isiklikult olen väga rahul resolutsioonis sisalduvate kolmandate riikide vastutust käsitlevate sätetega. Üldiselt peaks Euroopa Komisjon ja Euroopa Liit intensiivistama kolmandate riikidega peetavat dialoogi teatavate energiainfrastruktuuri projektide suhtes. See ei tähenda tingimata ainult Läänemerd ja naftaplatvorme või Nord Streami gaasijuhet, vaid samuti ka Musta merd, Vahemerd ja Põhja-Aafrika konfliktiolukordi. Minu arvates on väga oluline, et kolmandad riigid on sellesse resolutsiooni kaasatud.
Jolanta Emilia Hibner (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Viimaste kuude sündmustest saadud kogemused ja meie mure kütuseturul valitseva keerulise olukorra üle, mis on tekkinud Mehhiko lahel toimunud katastroofi tagajärjel, peaks ajendama meid tõhusaid ja kindlaid samme astuma, et kaitsta keskkonda ja eelkõige hoida ära tulevikus sarnaste katastroofide tekkimist. Rakendada tuleks kõiki meetmeid toornafta ammutamise ohutuse tõstmiseks.
Eksperdid üritavad meid veenda, et õigete ennetavate meetmete korral juhtub naftakompaniidel suhteliselt vähe õnnetusi – jah, see on tõsi. Tõsiasjad, et menetlusi eiratakse ja ohutuse arvelt hoitakse kokku, tähendavad aga, et Mehhiko lahes toimunud katastroofi sarnased õnnetused võivad tulevikus ka Euroopas juhtuda.
Praegu on ülemaailmselt kasutusel umbes 1600 naftaplatvormi ning see arv kasvab pidevalt. Jätkuvalt avatakse uusi veel suuremaid ja võimsamaid naftapuurauke ning naftaplatvorme. Ammutamine toimub üha sügavamates merepõhjades ja üha kaugemal avamerel. Seepärast on klassikaliste naftapuuraukude tähtsus vähenemas, samal ajal kui naftapuurimisplatvormide tähtsus on kasvamas. Arutelu naftatootmise ohutuse üle on vältimatu ning teoreetiliste ohutusstandardite ja reaalselt kohaldatavate standardite võrdlus võib osutuda üllatavaks. On väga oluline allutada naftakompaniisid lisapiirangutele ja kehtestada uusi määrusi, mis võivad aidata ohutust parandada. Ma tean, et mõned riigid on hakanud juba omal algatusel naftaplatvormide üle kontrolli teostama. Juba esimesed kontrollid on paljastanud teatavaid ohutusnormide rikkumisi. Tuleb välja, et paljud Põhjamere naftaplatvormid on töötanud peamisi ohutuspõhimõtteid rikkudes.
Ma arvan, et viivitamatult tuleks kasutusele võtta ennetavad meetmed, et panna naftaplatvormid ning kõik tegevuskohad, kus toimub loodusvarade merepõhjast ammutamine, asjakohastele määrustele ja järelevalvele alluma. On väga oluline kehtestada uued ohutusstandardid ja -põhimõtted, mida peavad järgima kõik pooled, kes on toornafta ammutamisega seotud ja ühiselt selle eest vastutavad. Põhinõudeks on kehtiva sertifikaadi olemasolu.
Gaston Franco (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Euroopa küsib endalt täiesti õigustatult, et kas selline katastroof, nagu Mehhiko lahes toimus, võiks korduda ka meie vetes.
Kuna naftalekked on varasematel aegadel mitmel korral meie rannikuid hävitanud ja meile püsiva jälje jätnud, arvame õigustatult, et mere ökosüsteemide, loomade bioloogilise mitmekesisuse ning kalanduse ja turismi majandussektorite säilitamine ja kaitsmine on ülima tähtsusega. Peame siiski säilitama kaine mõistuse ja hoiduma äärmuslike seisukohtade vastuvõtmisest, mida Euroopas kõikidele tulevastele merepõhja puurimistele moratooriumi kehtestamine kindlasti on.
Esiteks sellepärast, et meil kehtivad Euroopas naftamaardlate uurimisele ja nafta tootmisele juba praegu väga ranged ohutusstandardid. Lisaks sellele on Euroopa riikide reguleerivad asutused ning naftakompaniid ise lubanud tootmise ja ohutusega seotud eeskirju ja menetlusi parandada, kui USA katastroofi uurimise tulemused seda nõuavad.
Teiseks oleks meie energeetilise sõltumatuse nõude tõttu ja geostrateegilisest seisukohast lähtuvalt väga riskantne oma Põhjamerest naftapuurimise tegevusest loobuda. Lõppude lõpuks on see ju meie oma naftatööstuse tulevik, mille me naftamaardlate uurimise ja nafta tootmise peatamisega ohtu seame. Kuidas saaksime kriisiajal õigustada sellest tulenevat mõju tööhõivele?
Seán Kelly (PPE). – Austatud juhataja! Ma usun, et me kõik olime šokeeritud Mehhiko lahel aset leidnud igapäevasest lekkest ja keskkonnakahjust, mida see põhjustas. On ainuõige, et me selle tulemusel siin seda küsimust arutaksime, et leida viise, kuidas tagada selle mittekordumist.
Ka mul tekkisid mõned mõtted. Esiteks see, et meil kehtivad turva- ja ohutusstandardid peavad olema rangelt täidetud, et õnnetusi pigem ära hoida, kui nende tagajärgedega tegeleda, ning kindlasti kehtib praegu häid standardeid, mida tuleb kõikjal kohaldada.
Teiseks nõustun täielikult volinikuga, kui ta ütles, et me peame oma ohutusstandardid ka mujale maailma edasi andma, kuna kui Mehhiko lahes või ükskõik kus mujal midagi juhtub, siis me ei ole selle tagajärgede eest kaitstud. Euroopa vete ümber ei saa raudset eesriiet panna ja öelda, et kui me ise peame kõrgetest standarditest kinni, siis ei juhtu midagi. Seepärast on antud küsimuse suhtes ülemaailmse kokkuleppe saavutamine väga vajalik. Vajame ka katastroofide ohjamise fondi. Seda on juba ka mainitud ja ma olen sellega nõus.
Siin on räägitud moratooriumist ja praegusel ajahetkel ei tundu see kindlasti sobiva lahendusena, kuna nii toimides on suur oht, et me muutume justkui rikkaks meheks, kes otsustab kogu oma raha ära anda ja lõpuks peab kerjama nendelt, kellele oma raha andis. Me oleksime samasuguses olukorras ja teised riigid jätkaksid naftamaardlate uurimist praegusel kujul, kasutamata rangeid standardeid, mida meie kohaldaks.
Maria Da Graça Carvalho (PPE). – (PT) Austatud juhataja! Lugupeetud volinik! Pärast Mehhiko lahes toimunud keskkonnakatastroofi on tähtis, et EL tagaks oma rannikute kaitse suutlikkusega sellist probleemi ära hoida ja sellele reageerida. Lissabonis asuv Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA) pakub abi ja tehnilist tuge laevade põhjustatud reostuse suhtes nii ohutuse kui ka merekaitse valdkonnas.
Selle aasta juunis esitasin volinik Günther Oettingerile, Siim Kallasele ja Kristalina Georgievale kirjaliku ettepaneku EMSA volituste laiendamise kohta, et luua mehhanisme Euroopa naftaplatvormide ohutuse kontrollimiseks ja keskkonnakatastroofide ennetamiseks. See ettepanek pakuks finants-, inim- ja tehniliste ressursside suhtes mastaabisäästu võimalust. Mul on hea meel volinike reaktsiooni üle, kuna nad on näidanud, et on valmis EMSA volituste laiendamiseks selle määruse läbivaatamist kaaluma.
Ma kutsun komisjoni veel kord üles seda küsimust analüüsima ja selle Lissabonis asuva ameti volitusi laiendama, et tagada Euroopa rannikute tõhus kaitse.
Diana Wallis (ALDE). – Austatud juhataja! Sellised katastroofid peaksid panema meid mõtlema. Mind panevad need mõtlema Arktikale – piirkonnale, kus ELil otsene pädevus puudub, kuid on siiski suur mõjuvõim.
Volinik, te ütlesite täiesti õigesti, et väljaspool ELi tegutsevad ELi ettevõtted peaksid ikkagi meie standardeid järgima. Ma loodan, et Arktika piirkonna puhul saab see nii ka olema. See on palju probleemsem ja vaenulikum kui Põhjameri ning minu jaoks täielik keerdküsimus. Meie, Euroopa, võitleme naftapõhiselt majanduselt ülemineku ja taastuvate energiaallikate eest. Kaudselt aga ergutame naftatootmist kõige haavatavamates ja hapramates kohtades maailmas, kus võivad hirmuäratavad tagajärjed olla. Ehk peaksime mõtlema väga hoolikalt selle üle, mis Arktikas toimub.
Kriton Arsenis (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei nõustu siin täiskogus ühise protektsionismi kohta öelduga. Hetkel kiirustab Hiina meetmete kasutuselevõtuga, vajalike korralduste tegemisega, oma tööstuse muutmise täpsete kavatsuste kohta viisaastakuplaani ettevalmistamisega, saastavate tööstusettevõtete sulgemisega, ja seda põhjusel, et konkureerib meiega suurel, 13 miljardi USA dollari suuruse käibega puhta energia turul. Sellele proovikivil tuleb meil vastata mitte protektsionismiga, vaid julgete meetmetega.
Lugupeetud volinik, peaksite tõesti jätkama moratooriumiga, mis oleks ajutise asemel hoopis jäädav, ja mis oleks samm edasi puhta energeetika suunas. Meil tuleb ka uurida keskkonnavastutust, millele teie, lugupeetud volinik, ja teised parlamendiliikmed viitasid, ning mis peab hõlmama kogu majandusvööndit, kuna selles vööndis ettevõtted tegutsevadki.
João Ferreira (GUE/NGL). – (PT) Me peame Mehhiko lahes toimunud naftalekkest ja sellest tulenevast keskkonnakatastroofist õppust võtma. Need õppetunnid peavad kindlasti sisaldama nõudlikumat, rangemat ja korrapärasemat järelevalvet Euroopa vastavale infrastruktuurile kehtestatud ohutustingimuste üle, kuid peavad tegema ka palju enamat. Häirekellad kõlavad ja neid ei saa ignoreerida. Praeguseks on maailma naftavarude piirid üpris hästi teada. Lisaks energiale on palju põhjuseid, miks inimkond on nendest varudest väga – isegi liiga palju – sõltuv. Seepärast peab neid varusid väga arukalt haldama, mis tähendab eelkõige seda, et neid tuleks väga kokkuhoidlikult kasutada.
Oleme siin istungisaalis juhtinud juba tähelepanu sellise kava vajalikkusele, mille eesmärgiks on hallata neid varusid hästi ja õiglaselt, leevendades nende üha suurenevat nappust ja liikudes reguleeritult teiste primaarenergia allikate kasutamise poole. Ma räägin siinkohal 2002. aastal Uppsalas ja 2005. aastal Lissabonis naftatipu spetsialistide esitatud naftavarude kahanemise protokollist.
Andreas Mölzer (NI). – (DE) Austatud juhataja! Sellest naftakriisist oleme õppinud, et kõrgete naftahindade ajal on raskesti ligipääsetavatel naftaväljadel töötamine ja kõige ebasoodsamates tingimustes, st üha kaugemalt ja sügavamalt nafta ammutamine kasumlik. Oletades, et ekspertide prognoosid nafta hindade suure tõusu kohta on õiged, võib eeldada, et lähitulevikus hakatakse tegelema veelgi riskantsema naftamaardlate uurimisega.
Kuigi rahvusvaheliste lepingute kohaselt oleks Mehhiko lahes toimunud katastroofi järel olnud asjakohane tõsta ohutusabinõusid nafta puurimisele sügavamalt kui 200 meetrit, siis teatavasti ei suutnud Atlandi ookeani idakaldal asuvad riigid kokkuleppele jõuda. Selles piirkonnas töötatakse Mehhiko lahe sügavuste ja ohtudega täiesti võrreldavates tingimustes. Ohutusstandardite parandamine ja finantskohustiste tagamine on lahendamist vajavad küsimused – seda enam, et komisjon kavandab ilmselt CO2 juhtmevõrgustikku ja soovib Euroopa elektrijaamade heitkoguseid Põhjamere naftatööstusele müüa. Me ei ole ikka veel lahendanud tuumajäätmetest vabanemise probleemi, kuigi see tehnoloogia on juba aastakümneid kasutusel olnud, ja nüüd äkki kavatsetakse Põhjamerel ohtlikest kasvuhoonegaasidest vabaneda. Seepärast ongi minu arust viimane aeg ohutusabinõude peale mõtlema hakata.
Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Üldine arusaam on, et sellised õnnetused nagu see kõige hiljutisem ja mitmed varasemad samalaadsed õnnetused teavitavad meid ja eriti raportööri – keda ma kiidan – vajadusest teatavate ettevaatusabinõude järele kõigi praegu teostatavate ja varasemalt teostatud ammutamiste tuleviku seisukohalt.
On teada tõsiasi, et nende rajatiste üle teostatava kontrolli tase on väga tähtis tegur, ning seepärast tuleks seda tõsta ja lühemate intervallide tagant teostada. Tõsiasi on ka see, et vastutus peab olema ära jaotatud ja seda peab saama jaotada välistavalt. See toob paratamatult kaasa kindlustusõiguse muutmise, mille tagajärjel kindlustavad ettevõtted end paratamatult kõikide tegurite suhtes, mis võivad sellise õnnetuse tõttu kahju põhjustada.
Sonia Alfano (ALDE). – (IT) Austatud juhataja! 2010. aasta aprillis toimunud katastroof on üks maailma traagilisemaid katastroofe, mis eales juhtunud. Kui samasugune õnnetus oleks juhtunud suletud veekogus, nagu seda on Vahemeri, siis oleks kümnete miljonite Euroopa ja Euroopasse mittekuuluvate riikide kodanike elud olnud ohus ilma igasuguse tagasiteeta.
Juba Itaaliaski – kus Lega Ambiente protesteeris läbimõtlematu energiapoliitika vastu – näeme enneolematut kasvu uurimistaotluste ja ministeeriumi väljastatud lubade arvus, mis võimaldavad uurida naftavarusid ja toota naftat kogustes, millest piisaks enam kui aastaks kogu Itaalia energiavajaduse rahuldamiseks. On ilmselge, et see ei ole väärt ohver. Sellele lisaks on veel mure tõsiasja üle, et BP on teatanud Liibüaga sõlmitud lepingust nafta ammutamiseks Sitsiilia lõunarannikust vaid veidi vähem kui 500 km kaugusel asuvast merepõhjast.
Ma loodan, et komisjon asub eelseisva meetme abil kaitsma Vahemere elukeskkonda rahvusvaheliste ettevõtete ja valitsuste eest, kes on kaasosalised ja ei hooli meie ühisest heaolust.
Andrew Henry William Brons (NI). – Austatud juhataja! Resolutsioon tegeleb ühe probleemiga, nimelt merepõhja puurimise ohtudega, käsitlemata seonduvat probleemi, milleks on kergesti kättesaadavate naftavarude otsasaamine.
On võimalik, et oleme juba ületanud selle punkti, kus oleme ära kasutanud üle poole maailma naftavarudest. Merepõhja puurimise peatamise või keelustamise toetajad peavad selgitama, kuidas nad leiaksid naftale energiarikka aseaine. Või oleksid nad rahul kui tulevased põlvkonnad pöörduksid tagasi industriaalühiskonna-eelsesse aega?
Euroopa mandrilava madalates vetes ning Mehhiko lahes puurimise ohud ei ole võrreldavad. Resolutsiooni esitajad peavad täiesti õigustatult Mehhiko lahes toimunud BP katastroofi keskkonna- ja muid kulusid hirmuäratavateks. Nad peavad aga olema teadlikud ka merepõhja puurimisele moratooriumi kehtestamise kuludest.
Angelika Werthmann (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kahjuks ei saa mitte keegi meist Deepwater Horizoni õnnetust olematuks muuta. Seepärast peame tegema kõik vajaliku tagamaks, et ELi vetes ei toimuks mitte kunagi sellist keskkonnakatastroofi. Mulle tundub, et selleks on vaja kolme asja. Esiteks peame tegema võimalikult palju ettevalmistusi ehk teisisõnu maksma iga merepõhja puurimisega seotud ohu eest. Teiseks peame tagama kõrgeima ohutuse taseme ja koostama siduvad ELi minimaalsed ohutusabinõud. Kolmandaks peame tagama kõrgeimad keskkonnakaitse standardid.
Ma pean ülimalt oluliseks, et uuriksime oma suutlikkust õnnetustele reageerida ning looksime ühtse üleeuroopalise ja loodetavasti ka ülemaailmse süsteemi selliste keskkonnakatastroofide vältimiseks.
Günther Oettinger, komisjoni liige. – (DE) Austatud juhataja! Lugupeetud parlamendiliikmed! Nõukogu eesistuja esindaja! Ma soovin väljendada oma tänu teie pühendunud, faktiliste ja väga arvukate panuste eest järelduste ning teostamist vajavate meetmete suhtes! See käib teie paljude parlamentaarsete küsimuste kohta, millele meil on viimastel nädalatel vastata tulnud, aga ka tänase arutelu kohta, mida oleme tähelepanelikult jälginud ning hindame ja võtame arvesse oma teatises, mille avaldame kahe järgneva nädala jooksul.
Ma nõustun paljude esitatud soovitustega ja annan neile oma toetuse. Peame näiteks BPga aktiivset ja tõenäoliselt ka edukat dialoogi tagamaks, et BP ei nõustuks kõrgeimate ohutusstandarditega – praegu kehtivatest kõrgematega – mitte üksnes Euroopa vetes, vaid viiks neid ka väljapoole, kui nii võib öelda. BP on peagi valmis Liibüa ranniku äärsetele vastavatele puurimistele ja naftapuurtornidele kohaldama samu standardeid nagu Põhjamerel, kuigi Liibüa seaduste järgi ei ole see volituste saamiseks vajalik ega pruugi sisalduda ka õigusaktides.
Siis tuleb meil lahendada ka küsimus, et millistel juhtudel soovime teha üksnes ettepanekuid riigisisestes seadustes järgitavate standardite kohta ning millistel juhtudel soovime Euroopa seadusi luua. Naftalaevade puhul on see küll rohkem piiratud kui maismaatranspordi puhul, kuid statsionaarsete puurkaevude kohta ei kehti see praegu üldse. Mõned inimesed on kutsunud meid üles nafta pealt taastuvale energiale üle minema. Ka meie toetame seda. Ärgem aga loogem siiski illusioone! Euroopa majandus ja ühiskond vajavad ka vähemalt järgmise 20–30 aasta jooksul transpordi jaoks suurtes kogustes naftat. Järgmise 20–30 aasta jooksul ei ole ette näha, et teid Brüsselist koju – Madridi, Lissaboni, Sofiasse, Riiga või Münchenisse – viiv lennuk saaks ilma naftata hakkama.
Lennukitega lendavate mobiilse ühiskonna liikmetena vajame kõik naftat, kui me just ei soovi, et Euroopa elu seiskuks. Sama kehtib ka kaugliinibusside ja raskeveokitega transpordi kohta ning hoolimata elektriautode arengust läheb eratranspordi – autode – puhul sinnani veel kaua aega. Praegu on Euroopa Liidu riikides registreeritud veidi üle 200 miljoni auto. Kui Poola ja uued liikmesriigid saavutavad sama sõidukite tiheduse nagu praegu Prantsusmaal ja Saksamaal, siis 15 aasta pärast on meil siin 300 miljonit autot. Need võivad olla küll energiasäästlikud, kuid enamik neist töötab siiski nafta baasil. Teisisõnu on naftast eemaldumine ja taastuvale energiale üleminek pikaajaline protsess, kuid järgmise 10–30 aasta jooksul Euroopa nõudlus nafta järele ei vähene. Arvestades mõne riigi vajadust sõidukite tiheduse puhul järele jõudmiseks, siis kipub see pigem isegi natuke suurenema, olenemata sellest, kui säästlikuks me seda ka ei muuda. Veelgi rohkem kehtib see globaalsel tasandil.
Nagu ma öelnud olen, ongi see põhjus, miks vajame oma majanduse ja ühiskonna jaoks vajaliku nafta tootmise puhul võimalikult kõrget ohutuse taset.
Tuleme selle teemaga teie juurde veel tagasi ja ma loodan teie toetusele. Ma soovin tänada ka liikmesriike, mis on olnud selles valdkonnas väga edumeelsed. Sellest hoolimata palun teil oma riikide valitsustes sama aktiivselt tegutseda nagu olete täna siin seda teinud, et ka nõukogu saaks olla valmis selliseid kõrgemaid standardeid käsitlevaid õigusakte kas ühehäälselt või selge häälteenamusega vastu võtma. Ma ei ole veel täiesti veendunud, et kõik liikmesriigid on praegu valmis selleks, et teie ja nõukogu pärast komisjoni tehtud ettepanekuid Euroopa standardid vastu võtate.
Olivier Chastel, nõukogu eesistuja. – (FR) Austatud juhataja! Ma soovin teid omakorda selle huvitava arutelu eest tänada! Teie kõned väljendasid kohati tõesti väga erinevaid arvamusi. Mõnikord kõlas samast fraktsioonist risti vastupidiseid seisukohti. See on väga õpetlik.
Ma tahan öelda kolme asja. Esiteks, kas me vajame rohkem õigusakte, et avameretööstuse ohutust parandada? Nagu ma oma kõnes viitasin, näitab senine hindamine, et ranged meetmed on juba olemas – see punkt on täidetud. Komisjon – mille puhul ma soovin teile meelde tuletada, et sellel on ainuõigus tegevuste algatamiseks – viimistleb praegu oma hinnangut, kuid on juba maininud, et tööstusharu ohutumaks muutmiseks peab esmalt olema parem järelevalve ja kehtiva reguleeriva raamistiku täitmise tagamine peab olema parem. Seega ootame ära komisjoni ettepanekud selle valdkonna kohta.
Lisaks sellele, nagu ma täna juba ütlesin, uurib komisjon ELi katastroofidele reageerimise suutlikkust kavatsusega parandada avameretööstuse ohutust, mis on antud valdkonnas oluline tegur. Õigusaktide ettepanekuid oodates soovin ära märkida, et erinevalt sellest, mida mõned parlamendiliikmed täna ütlesid, kuulub see küsimus selgelt ikkagi nõukogu pädevusse. 6. ja 7. septembril toimunud energeetikaministrite mitteametlikul kohtumisel palus eesistujariik esmaste hinnangute teostamist, avaldamist ja arutamist.
Teine punkt on küsimus selle kohta, kas moratoorium võib olla õigustatud? Sellele küsimusele on ilmselgelt raske otseselt vastata. Igal juhul arvame, et iga õigusakti puhul on esmaseks nõudeks selle reaalne jõustamine. Märgime ka ära, et tööstusharu ei näi selle edasise regulatiivse raamistiku kehtestamist ära ootavat, vaid vaatab ise mitmed ohutusmeetmed ettevalmistavas ja tööetapis läbi.
Viimasena tuleb aru saada, et Euroopa tegelik olukord on hoopis erinev, kuna Mehhiko lahes toimub suurem osa puurimisest 1500 meetri sügavusel, mis muudab sellise katastroofi korral tegevuse peatamise ilmselgelt keeruliseks. Suurem osa Euroopas aset leidvast puurimisest toimub vähem kui 200 meetri sügavusel, pakkudes rohkem tegutsemisruumi ja muutes vastavate meetmete kasutuselevõtu igal juhul lihtsamaks.
Austatud juhataja! Lõpetuseks küsimus, millest ka volinik äsja rääkis: kas see õnnetus kiirendab ELi energia- ja taastuvenergia poliitikat? See poliitika on muidugi praegugi juba nõudlik, kuid kavatseme veelgi kaugemale püüelda. See poliitika aitab meil kindlasti oma sõltuvust naftast vähendada ja üldiselt süsinikuvaese ühiskonna suunas liikuda. Nagu ka volinik just ütles, ei saa me aga lihtsalt võlukeppi viibutada ja järgmise kümne aasta jooksul naftast loobuda. Ma olen kindel, et 2011.–2020. aasta energiastrateegia, mis ootab vastuvõtmist järgmise aasta alguses, kiirendab seda üleminekut naftavabale majandusele.
Juhataja. – Ma olen saanud ühe resolutsiooni ettepaneku(1), mille esitas keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni vastavalt kodukorra artikli 115 lõikele 5.
Arutelu on lõppenud.
Hääletamine toimub neljapäeval, 7. oktoobril 2010.
Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)
Cristian Silviu Buşoi (ALDE), kirjalikult. – (RO) Suure häälteenamusega vastu võetud õigusloomega mitteseotud resolutsiooniga on saatnud Euroopa Parlament väga selge märguande nii komisjonile kui ka naftakompaniidele, et just nemad võtaksid kasutusele vajalikud meetmed naftatööstuses praeguste ohutusstandardite ja vastutusega seotud puudujääkide kõrvaldamiseks. Merepõhja puurimise tegevuslubasid peab rangelt kontrollima. Vaja on lisameetmeid ulatuslike naftalaikude ehk tõeliste keskkonnakatastroofide ennetamiseks, mida Euroopa Liit ei saa lubada.
Arvestades sellega, et nafta leidmine muutub üha keerulisemaks ja potentsiaalselt ohtliku merepõhjast naftatootmise tegevus suureneb, tuleb kaaluda meetmeid, mida on vaja edaspidi kasutusele võtta. Keskkonnakaitset edendavaid jõupingutusi tuleb vankumatult jätkata ning Euroopa Liit peab naftatootmise reguleerimisega täitma oma kaitsvat rolli nii kodanike kui ka looduse puhul, millega me kõik peame harmooniliselt koos elama. Kõikidel naftaleketel, ka varasemalt toimunutel, võinuks olla katastroofiline mõju keskkonnale, kahjustades ka kalanduse ja turismivaldkonda. Lõpetuseks peavad Euroopa keskkonnavastutust käsitlevad õigusaktid hõlmama ka mereveele tekitatud kahju.
Ioan Enciu (S&D), kirjalikult. – (RO) Ma pooldan oma kolleeg Jo Leineni väljendatud arvamust. Euroopa peab sajandi ühe suurima katastroofi suhtes seisukoha võtma. Mehhiko lahes asuva Deepwater Horizoni naftaplatvormi õnnetusel ja sellest tuleneval tohutul naftalaigul Atlandi ookeanis on juba praegu, ja on ka edaspidi, väga suur mõju maailma kliimale. Põhja-Atlandi hoovuse temperatuur on oluliselt muutumas, tuues sel talvel Euroopasse suuremad külmakraadid. Nõukogu ja komisjon peavad tegutsema hoolikalt ja läbipaistvalt, võttes vastu meetmeid, mis tagavad naftatootmise ohutuse ja kindluse, aga ka kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja ökoloogilise katastroofi ärahoidmise Euroopa Liidus. Euroopa Liit peab ka säilitama oma seisukoha kliimamuutuste teemal, kaitstes ja hõlbustades samal ajal naftamaardlate nõuetekohast kasutamist, et rahuldada vajadust fossiilkütuste järele. Parlament, komisjon ja nõukogu peavad lollikindla tegevuskava väljatöötamiseks koostööd tegema.
András Gyürk (PPE), kirjalikult. – (HU) Head kolleegid! Ma soovin tänada volinik Günther Oettingeri tema püüdluse eest analüüsida Ameerika naftaplatvormi õnnetuse järel, kas ELi määrused on sarnaste keskkonnakatastroofide ennetamiseks piisavad. Me võime ehk järeldada, et ühenduse eeskirjad panevad rohkem rõhku pigem katastroofijärgsetele kui ennetavatele meetmetele.
See vajakajäämine sai valusa tõena selgeks just tõsise keskkonnakatastroofi tõttu. Esmaspäeval purunes Ungari alumiiniumitehase jäätmemahuti tamm. Väga mürgise keemilise koostisega muda ujutas üle naabruses asuvad põllud ja külad. See katastroof tõi kaasa inimohvreid ja võib põhjustada veel teadmata ulatuses pinnase- ja veereostust. Olukorra muudab veel halvemaks asjaolu, et raskmetallid võivad põhjustada tõsist õhureostust. Vastutus selle eest langeb tehast juhtinud ettevõttele, kuid on vähetõenäoline, et see suudab neid tohutuid kahjusid ise hüvitada.
Selle õnnetuse õppetund on ilmselge. Esiteks peab toimuma kindel nõudmine ühenduse tasandil, aga ka riigisisesed ametiasutused peavad tagama märgatavalt rangete määruste täpse täitmise. Teiseks tuleb tugevdada asjakohaseid määruseid, nõudes ettevõtetelt piisavat kindlustuskaitset, ka sellise suurusjärgu õnnetuste puhuks. Kuni me ei ole nendes valdkondades edusamme teinud, jääb igasuguse kahjuhüvitise maksumus süütute maksumaksjate kanda.
Ian Hudghton (Verts/ALE), kirjalikult. – Austatud juhataja! Mehhiko lahe naftakatastroof on justkui meeldetuletus merel toimuvale naftapuurimisele omaste ohtude kohta. Ameerika vetes toimunud õnnetuse põhjuste uurimine peab olema täielik ja põhjalik ning EL peaks pöörama hoolikalt tähelepanu kõikidele õppetundidele, mida on sellest võtta. Üleskutsed kõikidele ELi vetes merepõhja puurimistele moratooriumi kehtestamiseks on siiski ennatlikud ja ebakõlalised. Šotimaa vetes kehtivad määrused ei ole sarnased Mehhiko lahe omadega ning meil on selles tööstuses aastakümnete viisi kogemusi. Ka Šotimaa vetes toimunud naftapuurimine ei ole kulgenud vahejuhtumiteta ja Piper Alpha katastroof tõestas, et mõni hind jääb nafta püüdmisel siiski liiga kõrgeks. Piper Alpha katastroofist võeti siiski õppust ja määrused muudeti rangemaks. Kui sellelt lahelt kerkib esile veel õppetunde, siis saab teha asjakohaseid muudatusi. Need muudatused peaksid aga jääma Šotimaa demokraatlike asutuste kohustuseks ning selle parlamendi automaatsed reageeringud vaevalt et probleeme lahendavad.
Alajos Mészáros (PPE), kirjalikult. – (HU) Euroopa Liidul on vaja pakiliselt kehtestada strateegia, millega suudetaks hõlpsalt ennetada edasisi keskkonnakatastroofe, nagu see, mille BP Mehhiko lahes põhjustas. Deepwater Horizoni õnnetus oli viimase aja üks suuremaid, kus kogu lekke vältel voolas merre umbes 4,4 miljonit barrelit toornaftat. Isegi päästeoperatsioon ise oli kahtlane, kuna ei suudetud otsustada, millist tehnoloogiat kasutada ning kuidas edasi toimida. Samal ajal hävitas merepõhjast lekkiv nafta kõik elusolendid. Suurbritannia keskkonnakeemikute arvamuse kohaselt ei oleks pidanud mitte mingil muul moel sekkuma, kui lihtsalt naftalaiku rannikust eemal hoidma. Merebioloogid ütlesid, et reostusest vabanemiseks naftalaikude põletamine ja hajutusainete kasutamine tekitab elusloodusele rohkem kahju kui naftaleke ise, kui arvestada selle naftaliigi suhteliselt kiire lagunemisega. Siinkohal sooviksin meenutada ka mõne päeva eest Ungaris toimunud sündmust, kus Ajka linna piirkonnas purunes alumiiniumitehase jäätmehoidla tamm ja mitu tonni punast söövitavat muda voolas Veszprémi maakonnas kolmele kogukonnale. Ma kutsuksin Euroopa Komisjoni üles pakkuma ELi poolt piisavat materiaalset abi, et toetada selle katastroofi ohvreid ja aidata piirkonda puhastada. Tänan teid!
Daciana Octavia Sârbu (S&D), kirjalikult. – (RO) On pakiline, et võtaksime kasutusele kõik võimalikud meetmed tagamaks, et Deepwater Horizoni laadne katastroof Euroopa vetes ei juhtuks. Merepõhjast naftapuurimise kohta kehtivate keskkonna, aga ka tervist ning ohutust käsitlevate õigusaktide läbivaatamine on tervitatav ja vajalik protsess. Nõukogu ja komisjon peavad võtma eesmärgiks töötada välja strateegia, mis tagaks kogu Euroopa Liidus kehtivate kaitsetasemete kooskõla. Vastasel juhul võimaldavad liikmesriikide tegevus- ja puurimisstandardite lahknevused ettevõtetel kõrgeid kaitsetasemeid kehtestada ainult juhtudel ja kohtades, kus nad selleks sunnitud on. Deepwater Horizoni katastroofi inim-, sotsiaal- ja keskkonnakahjusid on võimatu rahaliselt väljendada. Naftatootmise tegevused peavad olema nõuetekohaselt kindlustatud, et need kaitseks ka kõige mustemate stsenaariumite korral. See on ainus võimalus tagada, et maksumaksja ei pea kandma puhastustööde kulusid ning naftalekkest mõjutatud kohalikud ettevõtted ja kogukonnad saaksid õigustatult hüvitisi.
Salvatore Tatarella (PPE), kirjalikult. – (IT) Mehhiko lahes toimunud Deepwater Horizoni naftaleke peab olema hoiatuseks ka Euroopale. Me peame tegema kõik võimaliku, et hoida ära taolise katastroofi toimumist meie endi vetes. Ma usun, et täna heakskiidu saanud resolutsioon on samm õiges suunas Euroopas mere- ja rannikukeskkondade kaitse tagamiseks. Minu arvates on ka pakiline, et liikmesriigid uuriksid kohe kõiki nafta tootmise ja naftamaardlate uurimisega seotud aspekte Euroopa Liidus. Meie planeedi kaitsmine peab olema esmatähtis eelkõige tulevastele põlvkondadele jätkusuutliku keskkonna tagamiseks. Seepärast peame selle tööstusharu puhul võimalikult kiiresti karmid õigusaktid heaks kiitma, et tagada kõrgete ohutusstandardite kohaldamine kõikidele olemasolevatele naftaplatvormidele ja piirata edasist naftatootmist.