Juhataja. – Järgmine päevakorra punkt on arutelu Iraaki käsitleva kuue resolutsiooni ettepaneku üle – eelkõige surmanuhtlus (sealhulgas Tariq Azizi juhtum) ja rünnakud kristlike kogukondade vastu.⁽¹⁾.

  Bastiaan Belder, autor – (NL) Austatud juhataja! Volinik! Head kolleegid! 12. novembril trükkis Saksa ajaleht pealkirja „Surmajaht Iraagi kristlastele”. Artiklit saatvalt pildilt oli näha kristlik pere, kes on pealinna Baghdadi kirikus peavarjul. Pere oli varjunud pühakotta pärast seda, kui islami terroristid olid alustanud sihikindlat rünnakut kristlaste kodudele. 31. oktoobri jäle veresaun teenistuse ajal Syriac’i katoliiklikus katedraalis ei olnud seega kindlasti üksikjuhtum. Mesopotaamia kristlik vähemus on puutunud kokku puhtakujulise usulise tagakiusamisega aastaid. See on kurb tegelikkus Iraagis. Vaadake Iraagi kristlaste massilist väljarännet! 2003. aastast saadik on nende arv Iraagis langenud 850 000lt 350 000le, kellest 115 000 on olnud riigisiseselt ümberasustatud. Mida võivad need julged „klammerdujad” – jutumärkides, sest Iraagis on nende koht – oodata Euroopalt? Lõppude lõpuks on tegemist kristliku vähemusega, kelle ajaloolised juured Iraagis ulatuvad tagasi 1. sajandisse pKr ja sisaldavad maailma vanimaid kirikuid ning kloostreid. Paluksin Iraagi kristlastele kolme konkreetset Euroopa abimeedet. Kõigepealt palun toetada Iraagi kristlasi, kes on põgenenud Kurdi piirkonda, uue elu rajamisel. Andke neile tulevik omaenda riigis! Sama kehtib kristliku vähemuse kohta Nineveh’ tasandikul. Euroopa abi kutsekoolituseks, töökohad noortele ja laenud uutele ettevõtetele. Teiseks tuleks Euroopa institutsioonidel soovitada Iraagi valitsusele tungivalt – ja tegemist on äärmiselt edasilükkamatu asjaga – lõpetada ID-kaartidel valdaja religioosse kuuluvuse avaldamine, sest selle väljajätmine suurendaks oluliselt usuliste vähemuste, eriti kristlaste, julgeolekut. Lisaks põhjustab valdaja religioosse kuuluvuse ID-kaartidel avaldamise olemasolev tava muu hulgas diskrimineerimist tööturul ning inimeste pööramist teistesse uskudesse. Kolmandaks paluksin parlamendi tasandil meie Iraagiga suhtlemise parlamendidelegatsioonil ilmutada Iraagi parlamendi viiele kristlikule liikmele meie valmidust aidata neid praegusel ebakindlal ajal sõna ja teoga. Igatahes, austatud juhataja, volinik, on mul muidugi hea meel kõigi Euroopa ja Iraagi parlamentaarsete kontaktide üle, mille eesmärk on toetada seda noort demokraatiat, ning mul on samuti väga hea meel, et minu kaasparlamendiliige Mario Mauro esitab varsti väliskomisjonile Euroopa Liitu ja Iraaki käsitleva raporti. See on väga tähtis! Lõpuks, nõukogu ja komisjon – nõukogu ei ole siin tegelikult esindatud, kuid vahet ei ole, loodan teie peale, et jätkate jõuliste jõupingutuste tegemist, et veenda Iraagi võime tegema, mida nad suudavad, et tagada vähemalt kristlike kogukondade ja kirikute ellujäämine Mesopotaamia ajaloolisel maal.

  Véronique De Keyser, autor. – (FR) Austatud juhataja! Iraagi sõjast saadik on riik militaardiktaatori käest vabastamise asemel sattunud vägivalla kätte. Saddam Husseini poomine ei olnud mingil moel vahend selle vägivalla vähendamiseks. Vastupidi: see on pingeid selles riigis hullemaks teinud.

Teate, et Euroopa Liit võitleb lakkamatult surmanuhtluse vastu. Arvame, et surmanuhtluse kaotamisega Euroopas oleme aidanud astuda inimkonna arengus sammu edasi. Seepärast ongi meie arvates häbiväärne, et Tariq Aziz, kes töötas Saddam Husseiniga, ja kaks tema abilist, võidakse üles puua. See ei ole selle tõttu, et Tariq Azizi, keda tundsin väga hästi, oli tegelikult tähelepanuväärne isiksus, kes kahjuks osales totalitaarses süsteemis. Arvan aga – ja ütlen seda isikliku arvamusena –, et eriti viimasel hetkel tegi ta suuri jõupingutusi, et üritada oma riiki avada.

Kuid Tariq Azizi juhtum ei ole see, mis on oluline. Me ei saa lubada, et Tariq Azizi poomist näidatakse homme meie teleriekraanidel Iraagi vabastamise sümbolina. Just seepärast kutsungi kaasparlamendiliikmeid üles hääletama resolutsiooni poolt, mis sisaldab samuti Iraagi kristlaste tagakiusamist käsitlevat osa, millega olen nõus.

  Anneli Jäätteenmäki, autor. – Austatud juhataja! Surmanuhtlus rikub õigust elule, nagu kuulutab inimõiguste ülddeklaratsioon. See on inimõiguste ülim eitamine.

Sellegipoolest viis 2009. aastal surmanuhtlusi ellu 18 riiki. Iraak hukkas üle 120 inimese ja Iraan teostas tervelt 388 hukkamist. Riigid, mis surmanuhtlust kasutavad, sealhulgas Ameerika Ühendriigid ja Hiina ning võime nimekirja jätkata, ütlevad, et inimesed hukatakse õigluse nimel. Surmanuhtlusel ei ole õigusega midagi pistmist.

Euroopa Liit on jõuliselt pühendunud surmanuhtluse ärakaotamise taotlemisele igal pool ning taotleb selle põhimõtte üldist aktsepteerimist. Resolutsioon on oluline meenutus asjaolust, et meil on tarvis jätkata võitlust surmanuhtluse vastu. Kutsume Iraagi valitsust üles surmanuhtluse kaotamisele!

  Peter van Dalen, autor. – (NL) Austatud juhataja! Islami äärmusluse tumedad pilved on kogunemas terve maailma ja iseäranis Lähis-Ida kohal. Pakistanis on Asia Bibi öelnud, et hoolimata tema kohtuotsuse peatamisest on ta äärmuslaste seisukohast endiselt ohtlik. Kahjuks tuleb tal rännata välja teise riiki. Iraagi kristlased on ka juba massiliselt põgenenud. Nad on äärmuslaste süstemaatilised ohvrid. Iraagist aetakse väga jõhkralt välja usuline kogukond, kes on elanud seal palju kauem kui äärmuslased. Just seepärast väärivad kristlased meie toetust. Neil tuleb lubada kokku jääda, nii et nad saavad viljeleda oma usku. Seetõttu kutsun komisjoni üles seadma küsimust esmatähtsaks. Mõõdukate rühmad Iraagis vajavad väga Euroopa tugevat toetust. Siis võib-olla suudame takistada islami äärmuslasi Iraagis kirikute uksi igavaseks sulgemast ja lukustamast.

  Frieda Brepoels, autor. – (NL) Austatud juhataja! Head kolleegid! Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon toetab resolutsioonis täielikult kaht punkti. Kõigepealt on meil tarvis jätkata võitlust surmanuhtluse vastu ja lisaks üleskutseid, et tühistataks Tariq Azizile ja kahele endisele ametikandjale mõistetud surmanuhtlus. Teiseks peab võimaldatama Iraagis igal inimesel viljeleda oma usku ja me mõistame hukka mis tahes rünnaku selle vabaduse vastu. Oleme rahul selle kahe punktiga, kuid minu fraktsioon on vähem rahul sellega, mis resolutsioonist puudub. Näib, et Euroopa Liit keeldub arutamast mitmeid inimõiguste rikkumisi Iraagis, mille eest meie, ELi liikmesriigid, osaliselt vastutame. Välisriikide väed on lubanud Iraagi turvajõududel vange väärkohelda ja isegi neid piinata ning mõrvata. Läinud aasta märtsis mõistis Euroopa Inimõiguste Kohus selles süüdi Ühendkuningriigi. Wikileaksi hiljutised paljastused on kinnitanud, et selliseid asju juhtus ja et see on vastuvõetamatu. Nendel põhjustel oleksime tahtnud näha tugevat hukkamõistu nendele tegudele, mille panid toime nii Ameerika kui ka Euroopa väed. Samuti ei oleks olnud resolutsioonis kohatu viide Navi Pillay, ÜRO inimõiguste ülemkomissari, üleskutsele uurida põhjalikult ühest küljest väidetavaid ebaseaduslikke inimrööve ja teisest küljest väidetavat väärkohtlemist ja mõrvamist Iraagi vanglates. Laiemalt tuleks jälgida asja uurimist, mille käivitas hiljuti Ühendkuningriik, ja liikmesriigid, kes on saatnud piirkonda vägesid, peavad nõudma oma inimestelt vastutust väärtegude eest. Ka komisjon ja nõukogu peaksid seda nõudma; vaikimine ei ole enam võimalus.

  Miguel Portas, autor. – (PT) Austatud juhataja! Arvan, et me kõik nõustume, et katse hukata Tariq Aziz, kes oli Iraagi peaminister Saddam Husseini režiimi ajal, on selgelt traagiline farss. Tegemist on mehega, kes on juba eluks ajaks vanglasse pandud. Me ei ole selle vastu, kuid arvan, et me ei saa arutada ja hukka mõista seda hukkamiskatset, mainimata samal ajal rohkem kui 900 surmaotsust, mis Iraagi valitsev nõukogu on juba ellu viinud. Meid ajendab kohustus anda võrdne kaal neile, kes on väga tuntud, ja neile, kes on vähem tuntud. Ilmselgelt nõustume samuti kristlike kogukondade vastase islami terrorismi hukkamõistuga, kuid me ei saa vaigistada 30 000 inimest, keda peetakse Iraagis sõjaväelise okupatsiooni tõttu süüdistuseta kinni, ega eirata, kuidas see on kutsunud esile konflikti ja probleeme Iraagi ühiskonnas. Resolutsiooni probleem on, et see nii vähe arvesse võtab. Seetõttu on minu fraktsioonil oma resolutsioon.

  Constance Le Grip, autor. – (FR) Austatud juhataja! Tahtsin arutelul, mis käsitleb olukorda Iraagis, Tariq Azizi surma mõistmist ja kristlaste olukorda Iraagis, korrata oma fraktsiooni Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) täielikku vastuseisu surmanuhtlusele.

Eelkõige sooviksin aga samuti väljendada oma fraktsiooni nördimust Iraagis elavate kristlaste olukorra järsu halvenemise üle ning meie jahmatust hiljutiste ohvreid nõudnud rünnakute pärast, mis tabasid kristlikke kogukondi Iraagis, iseäranis argpükslikku pantvangide võtmist Syriaci katedraalis Baghdadis 31. oktoobril, mis nõudis 58 inimelu. Tahame mõistagi samuti väljendada oma solidaarsust ohvrite ja nende peredega.

Sooviksime arutelu puhul kutsuda Iraagi võime pühalikult ja tõsiselt üles tegema kõike, et tagada kristlaste ohutus ja turvalisus Iraagis; kaitsta kõiki pühamuid Iraagis, tagada Iraagi kristlaste usuvabadus, kuid samuti kõikide usukogukondade ning kõikide usuvähemuste oma, ning töötada rahvustevahelise vägivalla vähendamise nimel. Tegelikult on siin kaalul rahu, rahvuslik leppimine selles riigis ja meie väärtuste, vabaduse ning sallivuse, kaitsmine.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! President Tariq Azizi surmaotsuse ja tagakiusatud kristlaste draama on teemad, mis oleks võib-olla tulnud loogiliselt lahus hoida. Aga võib-olla on hea, et arutame neid koos, sest see, mida resolutsioonis öelda tahame, on see, et tahame õiglust Iraagis ja õiglust Iraagi jaoks.

Tahame õiglust Iraagis, kuna need kristlased, kes on langenud mitme võimu pärast võitleva rühma fundamentalistlike rühmade ohvriks, on kahtlemata süütud. Tahame õiglust Iraagile, sest käimasolev protsess selles riigis stabiilsuse ja demokraatia taastamiseks ei vääri oma palge armistamist mehe tapmisega, kes võib olla süüdi, kuid kes kindlasti ei ole ära teeninud hukkamist.

Seetõttu arvan, et resolutsiooni dokumendil võiksid olla praktilisemad tagajärjed, kui viiksime need seisukohad ja teemad üle ka ELi ja Iraagi lepingusse. Leping võib praktilisest küljest ette näha, et kehtestame majanduslike lepingute sõlmimiseks tingimused ning need tingimused hõlmavad inimõiguste ja Iraagi kristlaste austamist.

  Ana Gomes (S&D). – (PT) Austatud juhataja! Iraak ja iraaklased on saanud päranduseks paljud õudused, mille all nad on kannatanud diktaator Saddam Husseini käe läbi. Seejärel on Iraak alates 2003. aastast saadik kannatanud kohutavaid inimõiguste rikkumisi, sealhulgas kinnipidamisi, inimrööve ja kohtuväliseid hukkamisi välisriikide sõjalise okupatsiooni all. See teeb iseäranis tähenduslikuks selle, et president Talabani on öelnud, et kuna ta on sotsialist ja humanist, keelduks ta allkirjastamast Tariq Azizi hukkamise korraldust. Arvan, et on oluline, et teeme parlamendis teatavaks, et oleme surmanuhtluse vastu olenemata sellest, kes on isik ja mis on tema usk, ning et me ei taotle pelgalt surmanuhtluse tühistamist, mis on mõistetud Tariq Azizile selle tõttu, et ta on kristlane. Ilmselgelt peame oma kaasparlamendiliikmetega täiesti kahetsusväärseks rünnakuid Iraagi kristlaste kogukonna vastu, kes kuuluvad Iraagi kultuuritraditsiooni, mida iraaklased, enam kui keegi teine, hindavad ja oskavad säilitada. Me ei või aga unustada, et need, kes on kannatanud Iraagis terroristlikku ja usulahkudevahelist vägivalda enim, on tegelikult moslemid, olgu nad šiidid, sunnid või teised. Olulisem kui kunagi varem on see, et meie, Euroopa Parlament, pühenduksime tõsiselt oma suhetele Iraagiga ning arutaksime seda küsimust, eriti vajadust kaotada ära surmanuhtlus, kolleegidega Iraagi parlamendist.

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Iraagis peatas surmanuhtluse 2003. aastal USA juhtimisel toimunud sissetung, kuid see taaskehtestati 2004. aasta augustis. Sellest saadik on mõistetud surma sadu inimesi ja paljud on hukatud.

Inimõiguste rikkumiste toimepanijate vastutuselevõtmine on ülioluline stabiilse tuleviku seisukohast mis tahes riigis, sealhulgas Iraagis. Poliitikud ja kunagised poliitikud ei peaks olema erandiks, kuna nad kannavad taoliste rikkumiste eest lõplikku ja tihti otsest vastutust. On hästi teada, et inimõiguste rikkumised omandasid Iraagis Saddam Husseini, Tariq Azizi ja teiste taoliste vastutusel sünged mõõtmed. Õiglane kohtupidamine ja nõuetekohane menetlus on asendamatud leppimise tagamisel ning tõhusa sammu astumisel parema tuleviku poole.

Euroopa Liit on väärtushinnangute ühendus ja ainulaadne paik maailmas, eriti mis puutub surmanuhtlust, mille oleme täielikult ära kaotanud. Suhetes teiste riikide, olgu Ameerika Ühendriikide, Hiina, Iraani või Iraagiga, kutsume neid üles mitte keelama inimestele karistuse vormina ülimat õigust – õigust elule.

Jalal Talabani on teatanud, et ta ei allkirjasta Tariq Azizi hukkamise korraldust, ning meil on selle üle hea meel. See peaks olema osa õigusriigi põhimõttel põhinevast ühiskonnast, kus austatakse kõikide kodanike inimõigusi, ja EL on valmis aitama Iraagi valitsusel areneda selles suunas ning tagama inimõiguste rikkujate õiglast vastutust.

Iraagi stabiilsus on habras ja riigi heakskiiduga hukkamised võivad seda häirida. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti teise vabatahtliku protokolli ning lisaks ka inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 13. protokolli allkirjastamine ja ratifitseerimine aitaks tugevdada Iraagi seisukohta inimõiguste rikkumiste vastu. See oleks samuti teretulnud samm tema rahvusvahelisse üldsusse kaasamise suunas.

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Austatud juhataja! Minu fraktsioon ehk Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon, ei osalenud ühisresolutsioonis sellel teemal ega Tiibeti resolutsioonis. Neljapäeva pärastlõunased istungid on võtmas siin täiskogul üha sürreaalsemat ilmet, nii tühjuse poolest, mida näeme, kui ka käsitletavate teemade ja nende käsitlemise laadi poolest. Prismad, läbi mille mõned siin pidevalt vaatavad seda või teist riiki või seda või teist teemat, on vastuolus universaalse ja jagamatu arusaamaga inimõigustest, nagu neid on üksikasjalikult kirjeldatud rahvusvahelistes tekstides, mida me end esindavat väidame.

See asjade nägemise ja tegemise viis kahjustab Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust selles valdkonnas ning mängib nende kasuks, kes ütlevad, et eurooplastel on läänelik nägemus inimõigustest või et nad taotlevad järjekordselt oma mudeli pealesurumist teistele.

Head kolleegid! Ühinen teie hukkamõistuga surmaotsustele, sealhulgas Tariq Azizi omale, ja hukkamistele, mis on Iraagis väga arvukad, kuid mis puudutavad samuti naisi ja lapsi. Oleksin soovinud, et mõistame samamoodi hukka tuhandete inimeste olukorra, keda peetakse kinni põhjuseta, kohtumõistmiseta ja keda piinatakse. Oleksin soovinud, et mõistame hukka võimu kuritarvitamised, mille panid toime Iraagi jõud ja okupeerivad jõud, ning samuti lapssõdurid ja – eriti täna, naistevastase vägivalla rahvusvahelisel päeval – vägivalla, mille ohvriks naised selle konflikti kontekstis Iraagis langevad. Oleksin soovinud, et mõistame hukka viisi, kuidas Ameerika Ühendriigid hülgasid Ashrafi laagri, tundmata muret sadade inimeste pärast, kes seal elasid.

Kõikidel nendel põhjustel, austatud juhataja, jääb fraktsioon GUE/NGL erapooletuks hääletusel selle resolutsiooni, nagu ka Tiibetit puudutava resolutsiooni üle.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! 10. novembril sai viis inimest surma pommirünnakus kristlaste vastu ja vaid mõni päev enne oli rünnak katoliku katedraalile. Sada inimest võeti pantvangiks ning selle tagajärjel suri 40. Viimastel aastatel on põgenenud Iraagist 900 000 iraaklast. Need sündmused on kurb illustratsioon kristlaste olukorrast Iraagis ja terves Lähis-Ida piirkonnas. Need ei ole üksikjuhtumid, vaid pigem üleilmne trend, mis etendub Euroopa piiridel ja lisaks ka Egiptuses ning aeg-ajalt ka Türgis. EL peaks suutma avaldada piisavalt survet, et võidelda kristlaste diskrimineerimisega. Meil maksab vaid mõelda Küprose põhjaosale, kus Türgi okupatsioonist saadik on ligikaudu 150 kirikut hävitatud või ehitatud ümber mošeedeks ja kus on alles ainult üks kirik, kus kristlikul elanikkonnal lubatakse iga aasta pühitseda üht missat. Ärge unustage, et ma ei räägi Iraagist, vaid Vahemere saarest Euroopa äärel!

Arvan, et on mõtet seada sisse alaline süsteem kristlaste tagakiusamise seiramiseks. Järgnema peaksid konkreetsed meetmed; näiteks kristlaste tagakiusamist keelavate klauslite järjekindel lisamine ELiga sõlmitavatesse rahvusvahelistesse kaubanduslepingutesse. Me ei saa lubada olukorda, kus tahame ajada äri, kuid vaatame rahulolevalt läbi sõrmede, kui kristlasi taga kiustakse.

Sooviksin lõpetada mõne sõnaga endise välisministri Tareq Azizi kohta: Isegi Saddam Husseini režiimi kunagistel liikmetel on õigus nõuetekohasele menetlusele. Kättemaksu nimel hukkamistel ei ole siin kohta. Isegi need kunagised ministrid väärivad õiglast kohtupidamist. Sellega ei saa nõustuda, iseäranis noores riigis, mille eesmärk on saada demokraatlikuks riigiks. Sel põhjusel kutsun ELi üles rakendama asjakohaseid meetmeid ning tegutsema selgelt.

  Esther de Lange (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Euroopa Liidu ohutus keskkonnas näeme usku ja kirikuskäimist eraasjana. Iraagis on aga oma ristiusu mittevarjamisest saanud peaaegu erakordse julguse märk. Täna oleme õigusega mõistnud hukka pühapäeval, 31. oktoobril toimunud kohutava rünnaku, kuid vahepeal on toimunud uusi rünnakuid, nõudes järjekordselt inimelusid. Eelmisel esmaspäeval said Mosuli linnas surma kaks venda. Minu kaasparlamendiliige Bastiaan Belder on esitanud teile Iraaki jäänud Iraagi kristlaste rühma üha kahaneva arvu, kellest vähemalt 100 000 on samuti omaenda riigis riigisiseselt ümberasustatud. See näib kahtlemata olevat teatavate rühmade sihipärane strateegia, et ajada see elanikkonna rühm minema. Volinik! Meie, EL, ei saa lubada endale lihtsalt seismist ja pealtvaatamist. Kõigepealt peaks liit muidugi pöörduma Iraagi ametivõimude poole, kes on kahjuks ikka veel nõrgas positsioonis, ja toetama neid meetmete rakendamisel. Sooviksin aga minna sammu kaugemale ning tõesti, nagu Mario Mauro on öelnud, seadma ohutu elukeskkonna Iraagi kristlastele Iraagis esmatähtsaks Iraagiga sõlmitavas partnerluslepingus, mida nüüd arutame. Iraagiga suhtlemise parlamendidelegatsiooni asejuhina jätkan olukorra jälgimist ja kuulan hea meelega, mida komisjon sellest arvab.

  Mitro Repo (S&D). – (FI) Austatud juhataja! On jahmatav ja lubamatu olukord, et jälle on pidanud palju süütuid inimesi Iraagis oma usuliste tõekspidamiste tõttu kannatama.

Rünnakud usuliste kogukondade vastu on alati kaitstamatud kõikjal, kus need aset leiavad. Usuliste rühmade õigus koguneda ja oma usku viljeleda peab olema tingimusteta. Euroopa Liit ei ole mures vaid kristlaste pärast. Usu- ja südametunnistusevabadus peavad kehtima kõigile võrdselt. Selle universaalse inimõiguse kaitsmine on parim olemasolev tagatis, et konflikte saab ennetada enne, kui need algavad, ja lahendada.

Resolutsioon on minu arvates sõnum, et Euroopa Liit toetab jõuliselt Iraagi rahvast, soovitades neil tungivalt rakendada meetmeid vägivalla ja terrori vastu ning võidelda otsustavalt demokraatia ja üldise inimväärikuse eest.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Ühe kuuga on äärmuslaste rühmad mõrvanud Iraagis üle 50 kristlase.

Iraagi uue valitsuse eriline vastutus on tagada ohutus, õiglus ja võrdsed õigused kõikidele usulistele kogukondadele. Ainult niiviisi saab Baghdad võita lugupidamist ja suurendada usaldust, mitte ainult riigi sees, vaid ka suhetes ELis.

Olukord Lähis-Ida paljudes riikides, kust traditsioonilised kristlikud vähemused on sunnitud põgenema, on murettekitav. Enamik Iraagi assüürlasi on nüüd riigisiseselt ümberasustatud inimesed. Arvan, et on ülioluline, et Catherine Ashton tõstataks meie ühise välispoliitika teostamisel regulaarselt usuvabaduse probleemi ja et ELi lepingud kolmandate riikidega tulevikus sisaldaks usuvabaduse austamist käsitlevat klauslit.

  Justas Vincas Paleckis (S&D). – (LT) Austatud juhataja! Viimase aasta jooksul on kristlik kogukond Iraagis kogenud usulise vägivalla ja tagakiusamise eskaleerumist. Kristlased, pommitamistest ja massimõrvadest kabuhirmul, on Iraagist põgenemas. Ehkki mõistan hukka õudusttekitavad terrorirünnakud, sooviksin tõtt öelda sõnada, et USA sissetung muutis olukorra selles suhtes hullemaks ning et seetõttu on USA vastutus olukorda parandada. Üldiselt on usulised ja rahvuslikud lahkhelid ning vastastikune vihkamine Iraagis sellised mõõtmed omandanud, et riik on tõsiselt ohus. Demokraatlik maailm ootab Iraagi valitsuselt surmanuhtluse ärakaotamist võimalikult pea. Mul on hea meel Iraagi presidendi otsuse üle mitte allkirjastada Tariq Azizi hukkamise korraldust, kuid jälgime pingsalt, kuidas käitub selles juhtumis Iraagi parlament.

  Bernd Posselt (PPE). – (DE) Austatud juhataja! On skandaalne, et pärast 2000 aastat kristlike kogukondade kohalolekut geograafilises piirkonnas, mida nüüd tuntakse Iraagi nime all, ähvardab neid kogukondi kadumine, arvestades eriti Lääne sekkumist viimastel aastatel ning asjaolu, et sündmused toimuvad demokraatliku valitsuse ajal, kellel on Euroopa Liidu toetus. Me ei saa seda lubada! Kui usuvabaduse üldised küsimused välja arvata, on tegemist täieliku skandaaliga, ja ma mul on hea meel, et mitu kristlikku piiskopi Iraagist sõidavad detsembris Strasbourgi, et teavitada meid üksikasjalikult oma usuliste kogukondade olukorrast.

Peame väljendama selgelt, et ei piisa sellest, et aeg-ajalt väsinud žest tehakse, vaid et meil on siin tõeline vastutus. 80% eurooplastest on kristlased. Loomulikult oleme üldiselt usuvabaduse poolt, kuid kes kaitseb nende inimeste huve, kui meie seda ei tee? Need on inimesed, kes elasid üle Saddam Husseini põlastusväärse režiimi oma riigis, kuid kelle eksistents ise on nüüd ohus.

Seepärast peabki Euroopa Liit oma inimõigustega seotud tööd selles piirkonnas keskendama. Kutsuksin Catherine Ashtonit üles tegema sama ning teavitama meid korrapäraselt nende kristlaste olukorrast.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Austatud juhataja! Kristlaste mõrvamisel ei ole lõppu; täna Iraagis, Nigeerias, Egiptuses ja Afganistanis, eile Sudaanis, Indias ja Indoneesias ning homme, kui neid veel tapetud ei ole, kui nad veel pogrommide, vägivalla, vägistamise ja agressiooni ohvriks langenud ei ole, tuleb neil elada paariate kombel, varjates oma usku isegi paikades, kus nende kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud juured on palju vanemad kui Islami ilmumine nende kodumaale. Hoolimata Lääne islami haritlaste pöördumistest ei toimu sellistes riikides nende julgeoleku tagamiseks mitte midagi. Nende ainus süü on, et järgivad sama usku, mis eurooplased ja ameeriklased.

2010. aastal on islami fundamentalism hävitanud Kristuse araabia päritolu järgijaid meie oma silme all. Ükski rühm inimesi ei vääri sellist saatust. Väärib ütlemist, et ei ole ühtainsatki kristlikul kultuuril rajanevat riiki, kus moslemeid koheldaks nii halvasti kui islamimaades elavaid kristlasi. Parlamendil tuleks koostada raport kristlaste olukorra kohta islamiriikides ja Euroopa institutsioonidel tuleks lisada tagakiusamise küsimus päevakorda, kui nad nende riikidega läbirääkimisi peavad.

  Carl Schlyter (Verts/ALE). – (SV) Austatud juhataja! Ei ole midagi ebaloogilisemat kui surmanuhtlus – tappa keegi näitamaks, et tapmine on vale. Inimesed on Iraagis kannatanud äärmist rõhumist. Esiteks väärkohtles ja rõhus diktaator Saddam Hussein inimesi, kelle arvamused erinesid tema omadest, ja inimesi, kes kritiseerisid tema režiimi. Nüüd kannatavad inimesed okupeeriva võimu all, kes on huvitatud rohkem relvil tugineva võimu rajamisest kui demokraatiast. Jätkub nende väärkohtlemine ja rõhumine, kes kritiseerivad okupeerivat võimu.

Ka kristlastevastane väärkohtlemine ja rõhumine jätkub. Väärkohtlemisele ja rõhumisele Iraagis peab tulema lõpp. Meil on selles suhtes vastutus. Seda võiks nimetada etniliseks puhastamiseks. Just sellest räägime siin. Inimesi sunnitakse Iraagist lahkuma. Peame seetõttu tagama, et me ei sunni neid EList välja. See on meie kohustus. Me ei tohi saata iraaklasi tagasi kindlatesse kannatustesse ja rõhumisse.

  Konrad Szymański (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Olen kindel, et Iraagi valitsusel on parimad kavatsused, kuid peame kõik tegema enam, et kaitsta riigis kristlikku kogukonda. Praegu seda kogukonda diskrimineeritakse, rünnatakse ja isegi mõrvatakse ainult ühel põhjusel: et nad lõpuks kõrvaldada maalt, kus nad on elanud peaaegu 2000 aastat.

Euroopa Liit peaks tegutsema asjas julgemini, eirates enesetsensuuri, mida surub peale poliitiline korrektsus, mis on nähtav isegi resolutsiooni tekstis, mille pea vastu võtame. Iraagi kristlaste kaitsmine tähendab täna mõistagi hoolitsemist nende eest, keda ümber asustatakse, ja nende vastuvõtmist meie riikides ning lisaks ka poliitilisi muutusi Iraagis. See aga – ja see on minu pöördumine komisjoni, Catherine Ashtoni poole – peab olema meie diplomaatia loosung, peamine loosung maailmas. Usuvabadus, iseäranis kristlikes kogukondades, peaks olema Euroopa diplomaatia lipulaev.

  Catherine Soullie (PPE). – (FR) Austatud juhataja! Kristlased on kahtlemata üks enim tagakiusatud usulisi rühmi maailmas. Lähis-Idas näevad mõned äärmuslaste rühmad neid kui õigustatud sihtmärke ja lõppeesmärk on nende lahkumine – nii lihtne see ongi – sellest piirkonnast, kus sündis ristiusk, ja piirkonnast, kus nende ajalooline kohalolu on oluline teatavat liiki tasakaalu seisukohast. Sündmused Baghdadi katedraalis kujutavad pelgalt olukorra päädimist, mille passiivsed pealtvaatajad me liiga kaua oleme olnud.

Euroopa Liit kui üleilmne tegutseja ja selle piirkonna eri riikide äripartner peab jõuliselt väljendama oma nördimust olukorra üle. Diskrimineerimist, mis tahes liiki, ei saa lubada. Demokraatia on selles piirkonnas võidukas ainult siis, kui austatakse kõige põhilisemaid inimõigusi, nagu usuvabadus.

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Parlament peab võtma valjul ja selgel häälel sõna Iraagis kristlike vähemuste suhtes toime pandud rünnakute vastu. Tegemist on peatükiga diskrimineerimise ja märterluse pikas loos, mis on kestnud 2000 aastat, ja on uskumatu, et see nüüd veel kolmandat aastatuhandet jätkub.

Nõustun vajadusega toetada mõõdukaid iraaklaste rühmi ja kristlasi, kes on põgenenud Kurdistani, ja samuti vajadusega eemaldada isikut tõendavatelt dokumentidelt viited religioossele kuuluvusele. Sooviksin aga täna hukka mõista midagi, mis on minu arvates selle kurva asja kõige absurdsem tahk. Ristiusu sümbol on rist, mis näib olevat surma sümbol, kuid on tegelikult vabaduse sümbol, sest kristlaste seisukohast vabastas Kristuse surm ristil inimkonna patust ja pimedusest. On tõeliselt uskumatu, et on inimesi, kellel ei ole vabadust kummardada vabaduse sümbolit, sest neid notitakse kirikust väljudes pelgalt selle eest, et nad seal sees olid.

  Janusz Lewandowski, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Euroopa Komisjon jagab parlamendi muresid, mida parlamendi lugupeetud liikmed nii selge sõnaga väljendasid, inimõigusi puudutava olukorra suhtes Iraagis. Välisasjade nõukogu väljendas esmaspäeval oma täielikku hukkamõistu hiljutistele terrorirünnakutele, eriti nendele, mille sihtmärgiks olid paigad, kuhu kogunevad tsiviilisikud, sealhulgas kristlikud ja islami pühamud.

Nõukogu, võttes vastu kõrge esindaja / asepresident Ashtoni esitatud järeldused, rõhutas samuti, et uuel valitsusel Iraagis on vaja pühenduda rahvusliku leppimise taotlemisele. See tähendab, et ta peaks esindama kõikide iraaklaste huve ja vajadusi hoolimata usutunnistusest ning rahvusest. Inimõiguste, sealhulgas vähemustesse kuuluvate inimeste õiguste, kaitsmine ja edendamine peab olema esmatähtis. Oma dialoogis Iraagiga väljendab Euroopa Liit tihti muret inimõiguste, sealhulgas mitte ainult usuvabaduse, vaid ka surmanuhtluse pärast.

Kümme päeva tagasi esitas EL ametivõimudele tungiva ja otsese nõudmise vastusena Iraagi ülemkohtu otsusele mõista surma kunagise režiimi viis esindajat, sealhulgas Tariq Aziz. EL meenutas oma kindlat vastuseisu surmanuhtluse kasutamisel mis tahes asjaoludel, taotledes esimese sammuna surmanuhtlusele üleilmset moratooriumi. Inimõigused on olnud silmapaistval kohal partnerlus- ja koostöölepingus, mille loodame Iraagiga pea allkirjastada. See on otsene vastus Esther de Langele.

2003. aastast on oluline osa ELi koostööst Iraagiga keskendunud õigusriigi tugevdamisele ning inimõiguste ja põhivabaduste edendamisele, näiteks EUJUST LEXi ja ühenduse abi kaudu. Olulisi vahendeid on suunatud ka kaitse ja abi osutamisele kõige haavatavamatele iraaklastele. Paljud neist on ilmselgetel põhjustel riigisiseselt ümberasustatud ja elavad nüüd tiheda vähemusrühmadest elanikkonnaga piirkondades. Meie töö on ulatunud inimõiguste teadvustamise ja jõustamise edendamisest haavatavate rühmade seas kuni koolide taastamiseni arutelu jooksul juba mainitud piirkondades, nagu Nineveh, kus on suur kristlik elanikkond.

Humanitaarabi jõuab samuti jätkuvalt kõige haavatavamateni sees- ja väljaspool Iraaki. ELi abi ei saa suunata otse konkreetsetele rahvuslikele või usulistele kogukondadele, kuid sellega peaks ja saab aidata kõige haavatavamaid iraaklasi, kus iganes nad ei ela.

Me ei alahinda raskusi, millega Iraagi valitsus silmitsi seisab. Ei ole lihtne ülesanne juurida välja äärmuslased, kes püüavad luua barbaarsete aktide kaudu pingeid usulahkude vahel. Julgeolek, areng ja inimõiguste säilitamine on tihedalt seotud. EL on jätkuvalt pühendunud Iraagi aitamisele nii hästi kui suudab, et tagada edasiminek kõigis kolmes küsimuses. Iraagi rahvas ei vääri midagi vähemat!

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub mõne aja pärast.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Monica Luisa Macovei (PPE), kirjalikult. – Ühinen oma kolleegidega parlamendist Iraagis jätkuvate mõrvade, hukkamiste ja inimõiguste rikkumiste hukkamõistmisel. Iraagi kristliku vähemuse olukord on elu ja surma küsimus: ligi 50 Iraagi kristlast sai surma halastamatus veresaunas Meie Pääste Jumalaema kirikus 31. oktoobril 2010. Human Rights Watchi hinnangul on 2003. aastast saadik tulnud riigist põgeneda peaaegu poolel Iraagi kristlikust elanikkonnast, sadadel tuhandetel inimestel. Peame jätkama võitlust nende ellujäämise ja vabaduse eest. Peame esindama vähemuste õigusi ja jätkama vastuseisu mõrvadele, vägivallale, segregeerimisele ja diskrimineerimisele rahvuse või usulise veendumuse alusel. Kutsun komisjoni ja nõukogu üles tõstatama viivitamatult Iraagi kristlaste turvalisuse küsimust, samal ajal kui EL jätkab liikumist tihedama koostöö suunas Iraagi valitsusega.