President. – Järgmine päevakorrapunkt on arutelu liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresidendi avalduse üle, mis käsitleb kristlaste olukorda seoses usuvabadusega.

Palun sõna võtta kõrgel esindajal ja komisjoni asepresidendil Catherine Ashtonil.

  Catherine Ashton , liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident. – Austatud president! Alustuseks soovin öelda, et ühinen täielikult parlamendi murega vägivalla pärast, mis on viimasel ajal toime pandud usuvähemustesse kuuluvate inimeste ja ka usuvabaduse eest seisvate inimeste vastu.

Väljendasin oma arvamust selles küsimuses viimati 6. jaanuaril, kui külastasin õigeusu jõululaupäeval Petlemma ja Kristuse sünnikirikut. Läksin sinna eesmärgiga rõhutada, kui oluline on, et kõik maailma usurühmitused saaksid vabalt kokku tulla ja oma usukombeid täita. Veel rõhutasin, et Euroopa Liit mõistab hukka igasuguse usul põhineva sallimatuse ja vägivalla inimeste vastu, sõltumata sellest, kus see aset leiab. Samuti olen täielikult hukka mõistnud hiljuti Iraagis ja Egiptuses toime pandud terroriaktid pühakodade vastu ning ka Pandžabi kuberneri Salmaan Taseeri mõrvamise Pakistanis.

Need rünnakud ei ole vastuvõetavad. Need on toime pannud äärmuslased, kes juhinduvad sallimatusest, mis tuleb hukka mõista ja mille vastu tuleb võidelda. Lugupeetud parlamendiliikmed! Tänapäeva maailmas rikutakse liiga sageli inimõigusi usu või veendumuste tõttu. Ohvrid ei kuulu ühte konkreetsesse religiooni ega asu ühes konkreetses piirkonnas. Kahjuks ei ole ühtegi kohta maailmas säästetud nuhtlusest, mille nimi on usuline sallimatus.

Igasugune üksikisikute diskrimineerimine või nendevastane vägivald usuliste veendumuste tõttu on vastuolus Euroopa Liidus alal hoitavate väärtustega. Iga rikkumist tuleb võtta tõsiselt ja iga rikkumine tuleb mõista hukka ühtemoodi, sõltumata sellest, kus see aset leiab või kes on selle ohver, sest nagu me teame ja nõustume, on inimõigused universaalsed.

Lähis-Ida riikides kaua olemas olnud kristlikud kogukonnad seisavad silmitsi raskustega, mis on põhjustanud nende ulatusliku elupaigast lahkumise mõnes riigis ja kristlaste arvu pideva vähenemise terves piirkonnas. Euroopa Liit ei pigista nende kannatuste ees silma kinni. Peame täiesti õiguspäraseks kõnealuste inimeste nõuet austada nende õigusi oma riigi kodanikena. Igal inimesel on südametunnistuse- ja veendumusvabadus ning igal riigil on kohustus tagada nende vabaduste austamine.

EL on valmis suurendama koostööd valitsustega, et võidelda sallimatuse vastu ja kaitsta inimõigusi. Me ei tohi langeda lõksu, mille äärmuslased ja terroristid meile seavad. Peame hakkama vastu manipuleerimisele, millega muudetakse usk inimesi lahutavaks jõuks. Parim vastus äärmuslusele on ühtne rahvusvaheline rinne, mis tugineb sellistele üldkehtivatele standarditele nagu usu- ja veendumusvabadus.

Euroopa Liit oli ÜRO Peaassamblees igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamist käsitleva resolutsiooni koostamisel edasiviiv jõud ja see resolutsioon võeti 2010. aasta detsembris üksmeelselt vastu. Me teeme igal aastal selle üksmeele loomiseks ühiseid jõupingutusi, et rahvusvahelise kogukonna sõnum oleks kõigutamatu ja ühtne. Kaalume uut algatust, et saada ÜRO Inimõiguste Nõukogu märtsikuisel istungjärgul selles küsimuses eri piirkondade toetus. Samuti tõstatame usu- ja veendumusvabaduse teema oma inimõigusi käsitlevatel dialoogidel ning kutsume riike üles diskrimineerimist ja sallimatust kaotama.

Meie delegatsioonid jälgivad neid küsimusi terves maailmas põhjalikult ja kogu maailma usuvähemuste olukorda käsitletakse Euroopa Liidu järgmises, sel kevadel avaldatavas inimõiguste aastaaruandes.

Lugupeetud parlamendiliikmed, ma teen kõik endast oleneva, et usu- ja veendumusvabaduse küsimus oleks meie tegevuse keskmes. Järgmisel välisasjade nõukogu kohtumisel 31. jaanuaril käsitletakse seda küsimust taas, et Euroopa Liit saaks usuvabaduse edendamiseks veel rohkem ära teha.

  President. – Paruness Ashton, mul on väga hea meel, et olete uuel aastal leidnud aega tulla Euroopa Parlamenti. Ei juhtu just sageli, et saame nii tähtsaid Euroopa Liidu välispoliitika küsimusi teiega isiklikult arutada. Seepärast tänan teid väga, et siia tulite.

  Elmar Brok, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud president! Lugupeetud kõrge esindaja ja asepresident, lubasite meile, et tulete Euroopa Parlamendi ette sagedamini, nii et see küsimus on siis lahendatud. Usun, et teil, paruness Ashton, aga ka kõigil teistel on oluline jätta meelde, et ülekaalukas osa Euroopa Parlamendist toetab seda teemat, ja see annab märku, et kõnealune resolutsioon on üks osa tervest meetmete jadast, mitte lihtsalt üks tavaline resolutsioon.

Teil on õigus, kui ütlete, et me ei tohi lubada usul põhinevat sallimatust ja vägivalda inimeste vastu, olenemata sellest, millise usuga on tegemist. Tuleb siiski tõdeda, et 75% sel põhjusel viimastel aastatel toimunud rünnakutest on suunatud kristlaste vastu. Kristlik Euroopa peab olema enesekindel ja end kaitsma. Selles küsimuses ei tohi suud lukus hoida. Enamasti toimuvad rünnakud moslemiriikides, aga mitte ainult. Kristlasi kiusatakse taga näiteks Hiinas ja ka mujal. Me ei tohi nõustuda vägivaldse diskrimineerimise või terroriaktidega. Kellelegi surmanuhtluse määramine sellepärast, et ta on astunud ristiusku, ei ole vastuvõetav ning samuti ei ole vastuvõetavad terroriaktid ja terroristlikud organisatsioonid või asjaolu, et ametiasutused, kes ise nimetatud tegude eest ei vastuta, pigistavad nende ees silma kinni. Tulemus on see, et paljudes riikides, sealhulgas Süürias, Türgis, Iraagis ja Iraanis, kaob kristlastest rahvarühmade ja kogukondade traditsioon, mis ulatub aastatuhandete taha. Kui Petlemmas, Jeesuse sünnikohas, jätkub surve kristlaste vastu, ei ela seal peagi enam ühtegi kristlast. 20 miljonit Egiptuses elavat kopti kristlast tähendab, et tegemist on erilise probleemiga, millesse me suhtume väga tõsiselt. Siin ei saa rääkida vähemustest.

Seepärast soovin rõhutada kaht resolutsioonis esitatud nõudmist. Euroopa Liidu institutsioonide, sealhulgas teie organisatsiooni ja Euroopa Parlamendi koostatavates inimõigusi käsitlevates aruannetes ja raportites tuleb selgelt viidata kristlaste tagakiusamisele. Euroopa välisteenistuses tuleb eraldada vahendid kristluse teemaga tegelemiseks ning inimõiguste ja usuvabaduse küsimustel peab olema keskne koht teiste riikidega sõlmitavates lepingutes.

  Hannes Swoboda, fraktsiooni S&D nimel. – (DE) Lugupeetud president! Austatud kõrge esindaja ja komisjoni asepresident, tänan teid sõnaselge avalduse eest.

Kristlastevastaste rünnakute arvu kasv ja usulise sallimatuse pidev suurenemine on ülimalt murettekitavad nähtused. Peame selgelt väljendama hukkamõistu nende tegude pärast, sest meie toetame usulist sallivust, usuvabadust ja mitmekesisust. Soovin veel kord väljendada meie sügavaimat kaastunnet ja kahetsust Egiptuse kopti kristlaste vastu toime pandud rünnakute pärast. See ei olnud ränk löök mitte ainult kopti kristlaste vastu, vaid ka sallivuse vastu, mida Egiptuses veel leidub. Ma kasutan meelega sõna „veel”, sest kahjuks on see sallivus on nüüd ohtu seatud.

Soovin oma fraktsiooni nimel väljendada sügavat kahetsust selle üle, kuidas koheldakse kristlasi Iraagis. Saddam Husseini kukutamise eesmärk ei olnud tekitada kristlastevastast sallimatust, mida me nüüd näeme. Kuid sallimatus valitseb ka eri moslemirühmade vahel. Seepärast usub meie fraktsioon, et eriti tähtis on astuda otsustavalt vastu sallimatusele muude usuliste seisukohtade ja eelkõige usuvähemuste suhtes.

Ma ei esita kirjalikke avaldusi just sageli, kuid mul oli hea meel olla kaasatud ühe sellise avalduse koostamisse kolleeg Maureri kutsel, sest on tõepoolest oluline, et võitleksime kasvava sallimatusega ja teeksime selle kaotamiseks koostööd. Ma olen rahul, et meil on ühisdeklaratsioon ja ühine alus tegevuseks.

Kuigi ma mõistan oma fraktsiooni nimel selgelt hukka kristlastevastased rünnakud – ja mitte ainult hiljutised vägivallateod, vaid ka muu diskrimineerimise –, soovin siiski eriti rõhutada, et mul on ülimalt kahju Euroopa teatud ringkondades kasvava islamofoobia pärast. See on vaid veel üks argument – kuigi vale ja ekslik, aga siiski järjekordne argument –, mis lubab mõningatel radikaalsetel moslemijõududel leida põhjuse ja õigustuse kristlaste diskrimineerimiseks või isegi ründamiseks.

Me kõik, olenemata oma seisukohtadest konkreetse usu suhtes, peame tunnistama, et inimestel on õigus oma usku rahus järgida. Agressiivsete ja vägivaldsete vähemuste olemasolu, koosnegu need moslemitest, kristlastest, juutidest või muude usukogukondade liikmetest, ei tohi kunagi anda õigust teisi usundeid rünnata.

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud president! Usuline veendumus on isiklik küsimus, millel on eri inimeste jaoks eri tähendus. Riigi ülesanne on kaitsta kõiki kodanikke olenemata nende veendumustest ning võimaldada neil kogu maailmas rahumeelselt kokku tulla ja end väljendada. Pilk meie nüüdisaja maailmale annab väga troostitu pildi, mis ulatub Iraani bahaistidest Egiptuse koptideni, jumalateotuse seaduste kasutamisest Pakistanis kristlaste või pühakodade ründamiseni Iraagis ja Nigeerias. Täna pöörame tähelepanu just kristlastevastasele vägivallale, mis annab küllaga põhjust muretsemiseks. On äärmiselt kurb, et inimesed ründavad ja neid rünnatakse usu nimel, ning ohvreid on kõikide religioonide hulgas.

On vastuvõetamatu, et mõned isikud, äärmuslased, otsustavad vägivalla ja isegi terrorismi kasuks ja teevad seda jumala või usu nimel, väites, et nad räägivad teiste eest või et nad on isegi seadusest kõrgemal, ning seovad selle vägivallaga lugematul hulgal süütuid inimesi.

Kuid ärgem laskem end eksitada. Pöörates äärmuslastele rohkem tähelepanu, kui nad väärivad, nõustudes sidemega usu ja terrorismi vahel, jätame mängust välja enamiku usklikke, kes järgivad oma usku rahumeelselt, igaüks omal kombel. Terrorism on poliitiline, terrorism on kuritegu. Religioon ei saa kunagi olla usutav või lubatav põhjus vägivalla kasutamiseks või inimõiguste rikkumiseks. Seda juhtub aga siiski liiga sageli, ja mitte ainult vägivalla kujul, vaid ka sõnavabaduse piiramisena, näiteks jumalateotuse seaduse kuritarvitamise kaudu.

Usk või veendumus ei tohiks kunagi olla põhjus, miks inimesed peaksid elama hirmus, ja Euroopa Parlament teeb õigesti, kui astub välja äärmuslaste kristlastevastase tegevuse vastu ja toetab neid, kes mõistavad sellise äärmusluse hukka.

  Nicole Kiil-Nielsen, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud president, lugupeetud paruness Ashton, kallid kolleegid! Aleksandrias kopti kristlaste vastu toime pandud veresaun kutsus esile rahvusvahelise meelepaha. Idamaade kristlaste olukord tervikuna on murettekitav. See on nii Iraagis, Liibanonis ja isegi Palestiinas, kust kristlased lahkuvad aladelt, mida nad peavad pühaks maaks, kurnatuna alandusest, mida nad Iisraeli okupatsiooni tõttu on kannatanud.

Mul on hea meel, et meie resolutsioonis usuvabaduse kohta tõlgendatakse küsimust avaralt ja rõhutatakse põhiõigusi: õigust uskuda ja õigust mitte uskuda, õigust valida oma usk, ilma et sind sellepärast diskrimineeritaks. Kuigi meie dokumendis nimetatakse õigustatult rünnakuid ja tapmisi, mis on viimasel ajal maailmas aset leidnud, peame tunnistama sedagi, et usuvabaduse austamine on ohtu sattunud ka mõnes Euroopa riigis.

Oleme sageli tunnistajateks sallimatusest ajendatud tegudele: juudi ja moslemi kalmistute rüvetamisele ning islami- ja juudivaenulikele juttudele. Sellised sündmused nagu Šveitsi hääletus, mille eesmärk oli keelustada minarettide ehitamine, ja teatud kogukondade suhtes sallimatuid seisukohti väljendavate äärmusparteide esiletõus on märgid sellest, et me peame asuma kaitsma ilmalike põhimõtete valitsevat seisundit Euroopas. Pagulased, varjupaigataotlejad, migrandid ning etnilised ja usuvähemused seisavad kõik silmitsi nende universaalsete põhiõiguste rikkumise murettekitava kasvuga.

Euroopa peaks olema sallivuse ja kogukondadevahelise dialoogi poolest eeskujuks. Idamaade kristlasi kahtlustatakse üha enam lääne huvide ja eesmärkide esindamises, samas kui Euroopas seostatakse moslemeid radikaalse islami ja terrorismiga.

Kui lubate, loeksin teile kaks rida Louis Aragoni luuletusest: „Celui qui croyait au ciel, celui qui n'y croyait pas, et leur sang rouge ruisselle, même couleur, même éclat” („See, kes uskus jumalasse, ja see, kes seda ei teinud, nende mõlema veri on ühtviisi punane ja kirgas”).

  Konrad Szymański, fraktsiooni ECR nimel. – (PL) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja! Soovin alustuseks tänada liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat selle eest, et ta reageeris Aleksandria sündmustele nii kiiresti. On väga oluline, et reageeriksime ruttu ja ettearvatavalt, sest see tähendab, et maailm kuulab meid tähelepanelikumalt.

Kristlased on praegu kahtlemata maailma kõige hooletussejäetum vähemus. Igal aastal kannatab 170 000 kristlast kogu maailmas õigusliku diskrimineerimise ja rünnakute all ning neid isegi mõrvatakse. Kõik, kes väidavad, et nad toetavad inimõiguste järgimist, peavad võtma aktiivseid meetmeid usuvabaduse kaitseks. Usuvabaduse küsimus tuleb tõstatada arenguabi andmise raames peetavatel kõnelustel selliste riikidega nagu Afganistan, Iraak ja Sudaan. Hiina, India ja Vietnam peavad meie seisukohti usuvabaduse kohta kuulda saama Euroopa Liiduga peetavate kaubandusläbirääkimiste raames. Selliste riikide puhul nagu Egiptus peame taaselustama oma naabruspoliitika. Kokkuvõttes peame oma diplomaatia abil reageerima igale usuvabaduse õiguse rikkumisele. Meil on selleks vahendid olemas ja me peame neid vaid kasutama. Samuti peame maailma veenma, et kuigi selles küsimuses on aastaid vaikitud, on kristlaste vabadus meie jaoks tõesti tähtis. Maailm võtab meid kuulda ainult siis, kui ta usub, et see teema on meile tõepoolest oluline. Vastasel juhul ei saa me eeldada, et meie poliitika selles valdkonnas oleks edukas.

  Kyriacos Triantaphyllides, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Lugupeetud president! ÜRO põhikirja kohaselt on igaühel mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadus. Igaühe õigust järgida mingeid usulisi veendumusi või üldse mitte uskuda peavad kaitsma ja austama kõik. Leiame, et usku ei tohi kasutada poliitilises konfliktis ekspluateerimise vormina. Seda arvesse võttes mõistame hukka kõik hiljutised rünnakud nii Aleksandrias kui ka igal pool mujal ning avaldame kaastunnet ohvrite perekondadele.

Küprosel valitseva Türgi okupatsioonirežiimi ennenägematu teo tõttu katkestati okupeeritud Rizokárpasos asuvas St Synesiose kirikus vägivaldselt kristlaste jumalateenistus ega lubatudki seda lõpule viia. Selle teoga rikuti nurkaaetud Küprose kreeklaste põhilisi inimõigusi, nimelt usuvabadust. Samamoodi jäeti ära kolmekuningapäeva jumalateenistus Aigialoúsas, väites põhjendamatult, et ettenähtud tähtajaks ei oldud hangitud luba.

Eelkirjeldatud tegudega rikutakse ilmselgelt 2. augusti 1975. aasta kolmandat Viini lepingut, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikleid 3 ja 9, ELi põhiõiguste harta artiklit 10 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklit 18. Mõistame sõnaselgelt hukka okupatsioonirežiimi tegevuse, mis kujutab endast põhilise inimõiguse jultunud rikkumist.

Tuleb kiiresti tegutseda. Veendumuste ja õiguste austamisel peab Euroopa Liidu jaoks olema põhjapanev tähtsus.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Lugupeetud president, kallid kolleegid! Hiljutised terrorirünnakud Egiptuses ja Iraagis on kuriteod, mis näitavad vaid üht, kuigi traagilist tahku kristlike kogukondade tagakiusamisest terves maailmas, eelkõige Lähis-Idas.

Selles valdkonnas valmistab institutsioonilises mõttes kõige rohkem muret kristlaste kui kodanike õiguste järjepidev piiramine, s.t muu hulgas ei lubata neil näiteks ehitada kirikuid, asuda avaliku sektori, tsiviil- või militaarametisse või järgida vabalt oma usku. Kaks asja koos – terrorism ja diskrimineerimine – sunnivad sadu tuhandeid inimesi oma riigist lahkuma. Näiteks Iraagis on enam kui 60% kristlastest pidanud minema pagulusse, ja me räägime siinkohal umbes 600 000 inimesest.

Euroopa Parlament võitleb inimeste väljarändeõiguse eest. Antud juhul on siiski tervetelt kogukondadelt võetud õigus elada omaenda riigis. Terrorismi eesmärk on kaotada kristlus araabia maades massimõrva abil. Selle vastu võitlemiseks ja selle ärahoidmiseks on vaja tegutseda, sealhulgas sõjaliselt.

Euroopa, mis on ajalooliselt kristlik ala ja inimõiguste suur kaitsja, peab avaldama survet selle piirkonna valitsustele, kutsudes neid üles austama nende endi kodanike õigusi.

  Bruno Gollnisch (NI). – (FR) Lugupeetud president! Südametunnistusevabadus on vaieldamatult väga oluline. Jumal ei saa tahta sunniviisilist uskumist.

Kommunistlik kord piiras seda vabadust julmalt. Meil peaks jaguma julgust tõusta täna püsti ja öelda, et selline kuritarvitamine on suunatud peamiselt islamiriikide kristlaste vastu. On õige, kui mõistame hukka fanaatikute poolt toime pandud jõledad tapmised.

Tegemist ei ole siiski ainult äärmusluse küsimusega. Mitmes riigis, kus suurema osa elanikkonnast moodustavad moslemid, ja isegi mõnes mõõdukaks peetavas riigis koheldakse kristlasi teisejärguliste kodanikena. Ristiusku astumine on keelatud või isegi surmanuhtlusega karistatav. Seevastu läänes – olenemata sellest, mida Nicole Kiil-Nielsen ütleb – ei takistata inimest islamiusku astumast, kui ta seda soovib.

Just neis moslemiriikides võib sama saatus oodata igaüht, kes kritiseerib või väidetavalt kritiseerib islamit. Eelkõige tuleb tühistada õigusaktid, mille väidetav eesmärk on takistada jumalateotust. Kutsume konkreetselt Pakistani üles tühistama otsust, millega mõisteti süüdi vaene naine, keda süüdistasid tema naabrid.

Võime rääkida nii palju, kui tahame, aga ilusatest sõnadest ei piisa. Peame tegutsema ja tegema neile riikidele selgeks, et meie suhted nendega sõltuvad sellest, kas nad on valmis austama südametunnistusevabadust.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud president, lugupeetud volinik, kallid kolleegid! Soovin volinikule edasi öelda südamest tulevad tänusõnad tema kõne sisu eest, sest meie resolutsiooni eesmärk on tagada kõikide huvides usuvähemuste suurem kaitse.

Kuid paruness Ashton, suurima siiruse, südamlikkuse ja sõpruse juures soovin ma juhtida teie tähelepanu ühele asjale: kui teil jagub kannatust oma kõne tekst uuesti läbi lugeda, siis märkate, et teil õnnestus kogu sõnavõtt esitada nii, et te ei kasutanud kordagi omadussõna „kristlik”. See ehmatas mind, sest meie institutsioonides tuntakse tegelikult piinlikkust ning selles mõttes mängime siin fundamentaliste, kes kipuvad kristlaste olemasolu Lähis-Idas ja teistes maailma osades määratlema just nimelt lääne ja Euroopa kaudu.

Minu kristlasest sõbrad Iraagis ja meie kristlastest sõbrad Palestiinas on araablased, mõtlevad araabia keeles, armastavad oma riiki, armastavad seda mentaliteeti ning armastavad oma ajalugu ja kultuuri. Lugupeetud kõrge esindaja, seepärast soovin teilt küsida, kas me ei peaks mitte heitma väga põhjaliku ja hoolika pilgu endile ja sellele, kuidas me kõnealusele teemale siiani lähenenud oleme, sest meie tugev külg on just asjade nimetamine õigete nimedega.

Me peame nimetama viha juutide vastu antisemitismiks, viha moslemite vastu islamofoobiaks ja viha kristlaste vastu selle õige nimega, sest ainult nii õnnestub meil neis riikides kaasata kõik inimesed, kes armastavad õiglust ja vabadust.

See on minu küsimus teile ja ma palun, et oleksite vastates konkreetne. Oleme peagi vastu võtmas Iraagiga seotud lepingut. Lisagem sellesse kaubanduslepingu põhimõtete kõrvale ka nõuetekohased eeskirjad, nii et majanduslikke eeliseid antaks õiguste austamise eest. Tehkem midagi siduvat, midagi kõigi huvides, kuid tehkem seda kiiresti ja hästi, sest maailm ootab Euroopalt märguannet.

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud president! Soovin alustuseks tuletada meelde ülddeklaratsiooni sõnu. Tsiteerin: „[...] vabadust vabalt kuulutada oma usku või veendumusi nii üksikult kui ka koos teistega avalikult või eraviisiliselt õpetuse, jumalateenistuse ja religioossete ning rituaalsete kombetalituste kaudu.” Mõte seisneb selles, et nende vabaduste kaitse on kõikide inimõiguste kaitse üks lahutamatu osa. Meie soov neid vabadusi kaitsta peaks olema sama vankumatu.

Samuti on selge, et peaksime välja astuma igasuguse usulise tagakiusamise vastu, mis on probleem kõikide usundite puhul ja paljudes riikides, sealhulgas – olgem ausad – mõnes meie Euroopa Liidu riigis. Pew’ uuringukeskuse andmetel elab 70% maailma kuuest miljardist inimesest riikides, kus usuvabadust või usu järgimist piiratakse tugevalt.

Mina isiklikult olen sügavalt veendunud, et usk võib teha head – kui seda toetab usunõukogu töö, nagu on minu valimisringkonnas Ida-Inglismaal. See suurendab vastastikust mõistmist, s.t aitab täita eesmärki, mis peegeldub Euroopa Liidu enda kohustustes pidada dialoogi, nagu on kirjas meie resolutsioonis. Kuid ma tean, et kui vihaõhutaja Terry Jones, kes ähvardas põletada koraani, lubas tulla usulise vihavaenu levitamiseks Lutonisse, mis asub samuti minu valimisringkonnas, öeldi talle, et ta ei ole teretulnud.

Sallivus, dialoog, vastastikune austus ja mõistmine on mõne jaoks osa usust. Teiste jaoks on tegemist omaette väärtustega. Mõlemal juhul on need väärtused, mida me peaksime edendama ja austama.

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Austatud president! Teiste inimeste usu pihta sihitud fanatism on barbaarne ja tuleb hukka mõista ning sellega peavad võitlema kõik, kes toetavad demokraatiat. Seepärast on äärmiselt oluline näidata täna üles solidaarsust kõikide nendega, keda usu pärast maailmas taga kiusatakse.

Al Qaeda poolt Iraagis ja Egiptuses toime pandud kohutavatel tapmistel ning islami fundamentalistide ähvardustel, millega idamaade kristlased peavad silmitsi seisma, on ainult üks eesmärk: luua usundite vahel pingeid, õhutada viha, ässitada kogukondi üksteise vastu üles ja provotseerida tsivilisatsioonidevahelist kokkupõrget. See destabiliseerimiskatse ei lähe Euroopas läbi, nagu see ei lähe juba läbi Prantsusmaal, kus kogu moslemikogukond mõistis loomulikult need metsikused kohe hukka.

Peame täna veel kord pühalikult kinnitama kõikide vähemuste õigust järgida oma usku vabalt ja ohutult kõikjal maailmas, sealhulgas siin, oma kodus Euroopas. Peame kaitsma usulist mitmekesisust, sallivust ja vastastikust mõistmist nii siin, Euroopas, kui ka igal pool mujal maailmas. Seepärast loodan, et praegu Tuneesias toimuv demokraatlik revolutsioon jõuab peagi teistesse riikidesse, nii et sellised väärtused nagu austus, sallivus ja ilmalikkus hakkavad levima.

  Peter van Dalen (ECR). – (NL) Austatud president! Paruness Ashton, suur tänu, et olete täna siin meie keskel. Kas me ei ole mitte siin parlamendis juba korduvalt arutanud kristlaste olukorda Somaalias, Sudaanis, Egiptuses, Süürias, Türgis, Iraagis, Iraanis, Afganistanis, Pakistanis ja Malaisias? Kas Euroopa Parlament, minu fraktsioon ja ka mina ise ei ole juba esitanud hulgaliselt küsimusi kristlaste järjepideva allasurumise kohta islamiriikides? Seda silmas pidades usun, et rääkimise ja ilusate sõnade tegemise aeg on möödas. On aeg asuda tegutsema.

Mul on paruness Ashtonile kaks konkreetset küsimust. Esiteks, kuigi Euroopa välisteenistuse volitused peaksid olema piiratud, peab teenistus väga tõsiselt võtma üht ülesannet: ta peab üles astuma tagakiusatavate kristlaste kaitseks. Seepärast moodustage teenistuses eraldi üksus, mis selle eest vastutaks.

Teiseks on Euroopa Liit sõlminud kõikide nende riikidega kahepoolsed lepingud. Peatage nende lepingute täitmine, külmutage need juba täna! Pitsitage nende valitsuste rahakotte seni, kuni nad tõendavad, et on muutnud tingimused kristlaste jaoks ohutumaks.

Soovin kuulda teie vastust neile minu kahele konkreetsele küsimusele.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud president! Euroopa Ühendatud Vasakpoolsete / Põhjamaade Roheliste Vasakpoolsete liitfraktsioon ei osalenud täna esitatud resolutsiooni koostamises.

Loomulikult mõistame me hukka kõik terroriaktid, olenemata sellest, kes on kurjategijad või kes on ohvrid ja kus need aktid toime pannakse. Meie fraktsiooni liikmed usuvad siiski kindlalt ilmalikesse põhimõtetesse ja ilmalikku ühiskonda. Seepärast mõistame muidugi hukka jumalateotuse. See tähendab, et me usume siiralt mõttevabadusse, südametunnistusevabadusse ja usuvabadusse, mis hõlmab vabadust uskuda või mitte uskuda, vabadust valida oma usk, vabadust usku vahetada ja vabadust oma valitud usku vabalt järgida, olenemata sellest, millise usuga on tegemist.

Samuti tähendab see, et me pooldame kindlalt usu ja poliitika eraldatust ning mõistame hukka Euroopas ja igal pool mujal esile kerkiva fundamentalismi, mis on sageli märk sotsiaalsest rahulolematusest ja riigi poliitika suutmatusest seda rahulolematust leevendada.

Usume, et kõnealune resolutsioon on samm vales suunas. Lühidalt ütleksin, et selles puudub tasakaal, eelkõige võrreldes minu fraktsiooni esitatud ettepanekuga. Meie arvates jätab see resolutsioon mulje, et kristlik Euroopa või Euroopa kristlik kogukond tõttab appi kõikidele kristlastele kogu maailmas. Me ei arva, et see on parim viis nende sektantlike hoiakutega võitlemiseks.

  Bastiaan Belder (EFD). – (NL) Lugupeetud president! Ühisdeklaratsioonis on õigesti tõstatatud just Euroopas endas aset leidva usuvähemuste ründamise küsimus. Täpselt kuu aega tagasi kirjutas juudi üliõpilane minu riigis Hollandis järgmist: „Olen ärevil, olen mures usuvabaduse kaitsele omase paradoksi pärast. Kui ma peaksin homme lahkuma, sest siin ei ole turvaline, siis kus ma saaksin elada? Ühendkuningriigis või Prantsusmaal? Ei, sama probleem on ka seal.” Minu küsimus on järgmine: kas Euroopa suundub tulevikku, kus juudi kogukondi pole enam üheski liikmesriigis? See on meie Euroopa vaimsete väärtuste proovikivi.

Sama kehtib Euroopa suhtumise kohta peaaegu unustatud kristlasterühma Lähis-Idas, Palestiina kristlaste vähemusse Gaza sektoris ja Jordani Läänekaldal. Neil on õigus oodata Euroopa Liidult kindlat tuge, eriti siis, kui kristlaste organisatsioonid näevad vaeva, et pakkuda päris kodu puudega Palestiina lastele, olenemata usust. Palestiina kristlaste ees on erakordselt suured raskused tööturul, eriti füüsilisest isikust ettevõtjatena. Tavaliselt vaikivad nad oma igapäevastest probleemidest, et vältida raskusi. Lugupeetud kõrge esindaja, laske nõukogul ja komisjonil kui Palestiina kogukonna olulistel rahastajatel seista ka nende huvide eest ja kuulata ka nende häält.

  Diane Dodds (NI). – Lugupeetud president! Mul on hea meel võimaluse üle võtta sõna mulle nii südamelähedasel teemal. Evangeelse kristlasena on mulle selgeks saanud – eelkõige viimastel aastatel –, et kristlike tõekspidamiste väljendamine on üldiselt ebasoovitav ühiskonnas, mis tahab meid vabastada igasugustest kindlatest veendumustest ning kus me kõik peame uskuma üht ja sama või siis üldse mitte midagi.

Selline rünnak veendumuste vastu on teatud piirkondades kristluse puhul agressiivsem. Käesoleval aastal tähistame kuningas Jamesi piibli ilmumise 400. aastapäeva, kuigi tänapäeval peetakse piibli sisul rajanevate veendumuste väljendamist sageli ebaseaduslikuks. Oleme olukorras, kus kristlastel ei võimaldata asuda mõningatele ametikohtadele oma usu pärast ja nad tiritakse usu pärast kohtu ette. Ühendkuningriigis kasutatakse võrdõiguslikkust käsitlevaid õigusakte rohkem mõõga kui kilbina, et karistada ristiusu väljendamise eest.

Seda kristluse kõrvaletõrjumist kinnitas hiljuti komisjon oma kalendermärkmiku avaldamisel: moslemite, hindude, sikhide, juutide ja hiinlaste tähtpäevad olid ära toodud, aga puudus igasugune teave kristlaste tähtpäevade kohta. Olen enam kui kindel, et see ei olnud juhuslik tegu ega mingi möödalaskmine, ja ma pean seda ülimalt kahetsusväärseks. Kutsun kõrget esindajat ja asepresidenti üles seda küsimust oma märkustes konkreetsemalt käsitlema.

Usulise väljendumise vabadus on ühiskonnas põhiõigus, mida tuleks kaitsta, ja see arutelu on vaid probleemi väike tunnistamine. Me ei peaks selle küsimuse käsitlemisest tagasi kohkuma pelgalt seepärast, et need on kristlased, keda taga kiusatakse...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ernst Strasser (PPE). – (DE) Lugupeetud president! Austatud kõrge esindaja ja asepresident, soovin teid avalduse eest südamest tänada. See avaldus on õige ja tehtud õigel ajal ning ühtlasi sisendab see kindlust seoses teie ja teie organisatsiooni suhtumisega probleemi kui tervikusse, seoses teiste riikidega tehtava koostööga ja seoses vajalike meetmetega. Ka tänane arutelu on vajalik – mitte ainult hiljutiste sündmuste pärast, vaid ka sellepärast, et usuvabadus on üks meie põhiväärtus ja üks osa meie Euroopa identiteedist.

See arutelu on tähtis, sest diskrimineerimine, vägivald ja tagakiusamine leiavad aset paljudes maailma riikides, ning on eriti murettekitav, et suur osa neist, kes surevad kogu maailmas usust ajendatud vägivalla tõttu, on kristlased. Me mõtleme kõigi nende peale, kes on sedalaadi rünnakute tõttu tapetud või viga saanud või keda on nende käigus piinatud. Meie kaastunne kuulub ka nende sõpradele ja perekondadele. Peame tegema kõik endast oleneva, et niisugune sallimatus väheneks ja isegi kaoks.

Kahjuks näeme, et kristlasi diskrimineerivad ka riigiasutused, ning me peame tegema kõik mis võimalik, et sellega võidelda ja selline diskrimineerimine lõpetada. Peame võtma kohustuse tagada õigus usuvabadusele. See eesmärk peab olema meie kahepoolsete suhete keskmes. Me vajame tõhusaid vahendeid, mis võimaldaksid meil kaitsta kristlasi ja usuvabadust. Sellepärast on mul hea meel, et ülesanne tagada selline inimõigus nagu usuvabadus tõstetakse päevakorrale kõigis kahepoolsetes suhetes.

Samuti peame kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse lisama usuvabadust tagavad sätted ning mul on ääretult hea meel teie kavatsuse üle pühendada inimõigusi käsitlevas Euroopa Liidu aastaaruandes üks peatükk usuvabaduse olukorrale.

  Guido Milana (S&D). – (IT) Austatud president, lugupeetud kõrge esindaja, kallid kolleegid! On tähtis siduda omavahel nende rünnakute hukkamõistmine ja üleskutse võtta kiireloomulisi ja konkreetseid meetmeid kristlaste kaitsmiseks kogu maailmas ning üldisem nõudmine austada usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadust.

Pole vahet, kas inimene on mõrvatud missal osalemise ajal või mõistetud surma abielurikkumise pärast või moslemitest, kristlastest või juutidest vähemusse kuulumise pärast või sellepärast, et ta on sündinud mingis konkreetses kohas või järginud mingit usku. Humanistlik kultuur ja rahvusvahelised konventsioonid tunnustavad üleüldiselt õigust vabadusele ja kooseksisteerimisele. Vastupidi sellele näeme, et maailm on jagunenud kaheks inimõiguste toetajate ja nende vahel, kes soovivad kõnealuseid õigusi jõhkralt hävitada.

Identiteetide ja väärtuste kaitsmisel saab aluseks olla ainult valmisolek dialoogiks ja vastuseis igasugusele sallimatusele. Kui neid põhimõtteid ei järgita, võib see kaasa tuua isegi tervete kogukondade väljaajamise oma ajalooliselt kodumaalt. Selles osas peab Euroopa poliitilisel ja diplomaatilisel tasandil ning ka kultuuri- ja sotsiaalsfääris veel paljugi ära tegema. Me palume nüüd tungivalt, et nõukogu ja komisjon ning eriti välisasjade kõrge esindaja võtaksid vastu selged suunised meie suhete kohta kolmandate riikidega, arvestades uut Euroopa välisteenistust.

Kahepoolsetes lepinguteski tuleb tähtsamaks pidada usuvabaduse ja üldisemalt ka inimõiguste teemat ning nende rikkumine peaks tähendama lepingute peatamist. Samuti leian, et Euroopa peaks haarama ohjad usunditevahelise dialoogi edendamisel. Sellise dialoogi puudumine ei põhjusta sageli mitte ainult üksikuid vahejuhtumeid, vaid toob kaasa tõelised sõjad, kus usu taha peidetakse muud, palju keerulisemad konflikti põhjused.

Lõpetuseks peame kõik heitma pilgu kodule lähemale: Euroopas ei ole mitte vähe sallimatuse juhtumeid. Tegelikkuses valitseb meie linnades kultuuride paljusus ning sellega kaasnevad usulised traditsioonid ja väärtused, mida tuleb austada ja mille väljendamist tuleb lubada.

Seepärast ei ole dialoogile ja vastastikusele austusele alternatiivi. On tähtis korrata usukogukondade esitatud palvet.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Niccolò Rinaldi (ALDE). – (IT) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja, kallid kolleegid! Idamaade kristlaste saatus muudab kultuurimaastikku, kui tuhandeid aastaid vanad kogukonnad – „kopt” tähendab kreeka keeles egiptlast – otsivad nüüd väljarände võimalusi, et põgeneda vägivalla eest, mida nad on pidanud kannatama. Meedia või ksenofoobsed parteid ei tohiks aga teha seda viga, et nimetavad seda usundite või tsivilisatsioonide kokkupõrkeks.

Tahaksin juhtida tähelepanu ühele väikesele sündmusele, mida ma pean oluliseks. Aastaid tagasi seisis Kairos meie ukse taga maalt pärit vana mees, kes tõi meie majja kolm korda nädalas piima. Ta nuttis. Me ei saanud aru, mida ta tahtis, sest ainus, mida ta suutis läbi pisarate öelda, oli „Said Akbar, Said Akbar” – suur mees, suur mees. Viimaks mõistsime, et ta näitas oma kristlastest klientidele leina äsjalahkunud Karol Wojtyła surma pärast. Ta oli lihtne, siiras mees, moslem, kelle käitumisest õhkus Vahemere maade inimestele omast iidset vastastikust austust. See väike, kuid tähendusrikas lugu, mis peegeldas Egiptuse ühiskonnas laialt levinud väärtusi, leidis aset samas riigis, kus jõulude ajal toimus koptide massimõrv.

Kuid praegu vajavad idamaade kristlikud kogukonnad kaitset. Mõnikord on nad jäänud lõksu, kus neid kasutatakse ära terroristide ja fundamentalistide ning autoritaarse võimu vahelises võitluses. Kui maailm muutub, ei tohiks Euroopa välispoliitika jääda võimetuks. See poliitika ei tohiks karta öelda...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Marina Yannakoudakis (ECR). – Austatud president! Kellegi teise veendumuste sallimine on tsiviliseeritud ühiskonna tunnus. Kohutavad sündmused Egiptuses ja Iraagis on vastuolus inimõigustega ning mõtte- ja sõnavabaduse põhimõtetega. Kedagi ei tohiks taga kiusata tema usuliste veendumuste pärast. Kristlaste või mis tahes muu usu esindajate ilmajätmine võimalusest oma usku järgida on meie ühiskonnas täiesti vastuvõetamatu.

Kuid enne kritiseerima asumist peaksime kodus korra majja lööma. Eelmisel kuul keelati Küprosel okupeeritud külas Rizokárpasos jõulujumalateenistused. Nagu me kõik teame, on Küprose Vabariik – ELi liikmesriik – praegu osaliselt Türgi poolt okupeeritud ja on seda olnud 36 aastat. Türgi okupatsiooniarmee tegevus, mille käigus siseneti kirikusse, sunniti preestrit jumalateenistust lõpetama ja sellel osalenud inimesi lahkuma, on vastuvõetamatu. Seda juhtumit uurib nüüd ÜRO.

Niisiis, kui me räägime olukorrast ELi-välistes riikides ja kristlaste vabadusest, sooviksin Euroopa Parlamendile meelde tuletada, et kõigepealt peame oma kodus asjad korda saama. Kui me soovime olla usaldusväärsed laiemas plaanis, ei saa me siin parlamendis ühegi diskrimineerimisvormiga nõustuda.

  Cornelis de Jong (GUE/NGL). – (NL) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja! Usu- või veendumusvabadus kaitseb nii religioosseid kui ka mitteteistlikke tõekspidamisi ja isegi ateistlikke tõekspidamisi. Need arusaamad võivad olla siiski üksteisega vastuolus ning siis on valitsuste ülesanne edendada sallivust ja seista nende eest, kes saavad oma veendumuste tõttu tunda diskrimineerimist ja vägivalda.

Ma toetan kogu südamest ühisresolutsiooni selle praegusel kujul – mitte sellepärast, nagu ma arvaks, et peaksime muretsema ainult kristlaste pärast, vaid sellepärast, et sallimatus puudutab kristlasi praegu üha suuremas hulgas riikides. Oleksin igal juhul samamoodi käitunud ükskõik millise teise usu puhul.

Euroopa välisteenistus vajab selles vallas märkimisväärseid vahendeid. Olen olnud varem ka ise samalaadsel ametikohal Hollandi välisministeeriumis. Õige tee leidmine inimõiguste rikkumiste ning usul või veendumustel põhinevate pingete ja konfliktide korral nõuab tohutut inimressurssi ja jõupingutust, nagu ka tõelised katsed pidada dialoogi ja saavutada sallivus.

Austatud kõrge esindaja, sellepärast loodan, et te ei jäta tähelepanuta soovitust vabastada inimressursse selle eesmärgi täitmiseks.

  Mario Borghezio (EFD). – (IT) Lugupeetud president, austatud kõrge esindaja ja asepresident, kallid kolleegid! Euroopa poliitikas valitsevas relativismis on üks sõna tabu: kristianofoobia. Paljude aastate jooksul on siiski usaldusväärsetest ja vaieldamatutest allikatest jõudnud meieni tõsised ja sageli traagilised teated kristlaste tagakiusamise kohta mitmes maailmajaos.

Euroopa peab üles ärkama, avama oma silmad ja astuma konkreetseid samme. Euroopa peab edastama selge sõnumi – sellise sõnumi, mida me paruness Ashtonilt ootasime. Ta oleks võinud tsiteerida näiteks paavst Benedictuse taevalikke sõnu maailma rahu päeva puhul mõni päev tagasi, kui ta tõstis esile, et usuvabaduse eitamine on jumala ja inimväärikuse solvamine ning ühtlasi oht julgeolekule ja rahule.

Vaja on konkreetseid tegusid. Mida me ootame – küsisin seda kohe –, et ei saada komisjoni kontrollima meie kopti kristlastest vendade olukorda Egiptuses – ametlikult mõõdukas riigis –, kus neil puuduvad põhilised inimõigused peaaegu täielikult, isegi ametiasutustes, avalikus teenistuses?

Ärka ometi üles, armetu Euroopa, ja pea meeles oma kristlikke juuri!

ISTUNGI JUHATAJA: LIBOR ROUČEK
asepresident

  Jaime Mayor Oreja (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Hiljuti Iraagis ja Egiptuses aset leidnud rünnakud on tunnistuseks kahest, oma laadilt küll erinevast tragöödiast Euroopa jaoks. Esiteks on traagiline see, et need sündmused üldse toimusid, sest need olid julmad ja nendes kaotasid inimesed elu.

Teiseks on siiski samuti traagiline näha, kuidas sellised sündmused jäävad liiga sageli meie ühiskonnas tähelepanuta. Sageli juhtub meie käitumise tulemusena nii, et neid sündmusi kajastatakse meedias vaid kuritegude kroonikas, nagu oleks tegemist millegi väljaspool olevaga, mitte aga meie vastu suunatud rünnakuga. Nagu juhtuksid need kusagil mujal, kuigi tegelikult toimuvad meie Euroopa südames ja on sihitud meie ühiskonna vastu.

Euroopa institutsioonide põhiline ülesanne on suurendada teadlikkust neis kohtades kristlaste vastu suunatud rünnakute tõsidusest, tähtsusest ja ulatusest. Euroopa institutsioonid ei peaks esitama ainult üldsõnalisi avaldusi, milles mõistetakse need rünnakud hukka, vaid tegutsema kahel viisil: esiteks tagama selle tragöödia laiema kajastamise meie ühiskonnas ja meedias ning teiseks kandma hoolt selle eest, et Euroopa institutsioonide mõju oleks tragöödia toimumiskohas tuntav.

Lugupeetud asepresident, seda eesmärki ja neid kaht tegutsemisviisi silmas pidades lubage mul öelda, et Euroopa institutsioonid peavad ja ka teie ise peate esile tõstma nende sündmuste ohvrite tähtsust. Ohvreid tuleb näidata reaalsete inimestena. Nad peavad tulema meie Euroopa institutsioonidesse. Peame ohvrite jaoks ette valmistama külaskäikude, kohtumiste ja isegi materiaalse toetuse pakkumise kava, kuid just selle kohutava tagakiusamise ohvrid on need, kes suudavad oma eesmärki meist palju paremini kaitsta.

  Kyriakos Mavronikolas (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Sotsialistidena usume me inimõigustesse ja kindlasti usume religiooniga seotud õigustesse. Nagu Hannes Swoboda enne nii õigesti ütles, ei tunne me huvi mitte ainult ristiusu vastu, vaid oleme huvitatud kõikide usundite järgijate õigustest, inimeste õigusest viia läbi oma usule vastavaid kombetalitusi ning – mis veel tähtsam – mõistmisest kõikide usundite vahel ja arusaavast suhtumisest isiku kui kodaniku usku.

Oma päritolu tõttu sooviksin siiski kommenteerida konkreetset juhtumit, mis leidis aset Küprosel ja millele raportis viidatakse. Türgi okupatsiooniväed tungisid kirikusse, kus kristlased on aastakümneid jumalateenistusi pidanud, et katkestada teenistus ja – enamgi veel – visata koguduserahvas kirikust välja ja sundida preestrit oma ametirüüd seljast võtma. Selle konkreetse juhtumi puhul seisneb erinevus asjaolus, et see leidis õnnetul kombel aset Euroopa territooriumil – või siis hoopis õnnelikul kombel, sest see annab meile võimaluse kõnealune probleem kokku võtta ja lahendada.

  Frédérique Ries (ALDE). – (FR) Austatud juhataja, lugupeetud kõrge esindaja! 31. detsembril Aleksandrias toimunud barbaarne veresaun on üks paljudest mõrvarlikest rünnakutest kristlaste vastu maailma eri paigus: Iraanis, Iraagis, Pakistanis, Nigeerias ja viimasena Egiptuses. Tagakiusamisel – peaksime julgema selle sõna välja öelda, kuigi meie resolutsioonis seda kasutatud ei ole – on peamisteks ohvriteks langenud idamaade kristlased. Tegemist on sügavalt juurdunud probleemiga ja kristianofoobsed teod on reaalsus.

Meetmetega, mida Euroopa Liit peab võtma – mida meie peame võtma –, tuleb tagada õiglus neile kristlastest vähemustele. Neid, kes vajavad kaitset ja kellele tuleb pakkuda mingit muud väljapääsu peale valiku põgenemise ja surma vahel, on 12 miljonit. Nagu juba mitu korda on rõhutatud, ei tähenda see mõne usu teistest suuremat häbimärgistamist, vaid sellega soovitakse lihtsalt näidata, kui oluline on võidelda nende islamiäärmuslastega, kes hävitavad vabadust ja tapavad inimesi.

Paruness Ashton, me loodame, et selle kuu lõpus peetaval välisministrite kohtumisel jõuate kooskõlastatud lahenduse ja strateegiani, mis käsitleb võitlust idamaade kristlaste vastase vägivallaga. Arvan, et on oluline avaldada survet näiteks assotsieerimislepingute kaudu, mille me mõnega neist riikidest oleme sõlminud, ning kutsuda nende valitsusi üles kurjategijaid leidma ja kohtu alla andma. See on kirjas meie resolutsiooni lõikes 2.

Jumala teenimise vabadus peab kehtima kõikjal maailmas, just nagu igal inimesel on õigus uskuda või mitte uskuda, sest kui kahjustatakse vabadust, mis lubab usul seista riigist eraldi, on ohus ka kõik meie ülejäänud vabadused.

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kogu maailmas esinevatest usulise tagakiusamise juhtumitest on 75 protsendil ohvriks kristlased. Euroopa Liit ei saa olla selles küsimuses passiivne pealtvaataja ega tohi istuda käed rüpes ja mitte midagi tegemata. Tänase arutelu eesmärk ei ole mitte ainult tuletada Euroopale meelde, et ta peab sekkuma üleilmsesse võitlusse, mille eesmärk on tagada usuvabaduse austamine, vaid meenutada ka seda, et me kõik peaksime ühiselt kaaluma, milliseid vahendeid saab Euroopa Liit kasutada kristlaste tulevase tagakiusamise vältimiseks.

Mida me saame teha? Minu arvates peaksime kõigepealt seadma usuvabaduse austamise Euroopa Liidu välispoliitika üheks esmatähtsaks eesmärgiks. Teiste riikidega lepingute sõlmimisel peame tagama, et need sisaldaksid sätteid, mis hoiavad asjaomases riigis ära usust tingitud tagakiusamise.

Teiseks peaksime kaaluma, kas luua Euroopa keskus, mille ülesanne oleks jälgida usulist tagakiusamist kogu maailmas ja anda viivitamata asjakohast teavet, et Euroopa Liit saaks kiiresti reageerida.

Kolmandaks ja viimaseks peaksime lõpetama oma topeltstandardeid lubava poliitika. Euroopa Liit ja Euroopa tervikuna avab end paljudest kogu maailma riikidest pärit sisserändajatele. Me lubame nende jaoks ehitada pühakodasid ja laseme neil oma usku järgida. Samas astume harva välja kristlaste õiguste eest nendessamades riikides: riikides, kus piibli omamise eest karistatakse sageli mitmeaastase vangistusega ja paljudel juhtudel isegi surmaga, riikides, kus ristiusu pühakoda ehitada poleks mitte ainult raske, vaid lihtsalt võimatu.

Nüüd on kätte jõudnud aeg võtta kindel ja resoluutne seisukoht kogu maailma kristlaste õiguste kaitseks. Nüüd on kätte jõudnud aeg esitada valjul häälel oma nõudmised, et kristlased ja muude religioonide järgijad saaksid vabalt oma usukombeid täita.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Arvestades hiljutisi tõsiseid sündmusi, mis mõjutavad usuvabadust ja isegi kristlaste elusid, on see arutelu väga vajalik. Pean silmas eelkõige seda, mis on juhtunud peamiselt Pakistanis, Iraagis, Nigeerias ja Egiptuses.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 18 on väga üksikasjalikult kirjeldatud, mida usuvabaduse all mõeldakse. Vaatamata sellele on kahjuks tegemist õigusega, mida mõnes riigis austatakse vähe. Nüüd näeme koguni, et kristlased võivad oma usu pärast elu kaotada.

Paruness Ashton, Euroopa Liit peab kindlalt kaitsma üleüldist õigust usuvabadusele, lõimides selle selgelt oma välistegevusse ning nõudes austust, vabadust ja turvalisust kristlikule kogukonnale, mis on nüüd maailma kõige tagakiusatum usurühmitus. Me peame nõudma, et kõik asjaomased valitsused teeksid kõik mis vaja selliste rünnakute ärahoidmiseks ja kui see ei ole võimalik, siis vahistaksid nende rünnakute eest vastutavad isikud ja karistaksid neid.

Austatud kolleegid, lugupeetud paruness Ashton! Vabadus on Euroopa identiteedi sümbol ja see hõlmab ka usuvabadust, mis kuulub inimõiguste põhituumikusse. See vabadus on ühtlasi tee rahu juurde, nagu ütles paavst Benedictus XVI oma 1. jaanuaril edastatud sõnumis. Ma soovin rõhutada ka kristluse olulist rolli Euroopa identiteedi kujunemisel. Seega oleks tegemist kurva vasturääkivusega, kui Euroopa Liit ei nõuaks võimalikult kindlalt, et maailm kaitseks kristlaste kõige põhilisemaid õigusi, ega aitaks neid seal, kus see võimalik on.

Euroopa Parlamendi resolutsioonis esitatakse meetodid, kuidas paremini kaitsta üldiselt usuvabadust ja konkreetsemalt kristlaste vabadust. Mul on hea meel, et peatsel välisasjade nõukogu istungil saab neid meetodeid põhjalikult kaaluda ja – lugupeetud juhataja, ma hakkan juba lõpetama – et 14. veebruari kohtumisel esitab Euroopa Ülemkogu nende tõsiste sündmuste kohta oma arvamuse, nagu näiteks president Sarkozy seda väga julgelt tegi.

  Mitro Repo (S&D). – (FI) Austatud juhataja, lugupeetud kõrge esindaja! Euroopa Liidu välispoliitika usaldusväärsust hinnatakse selle järgi, kuidas suudab liit kinni pidada oma põhiväärtustest, milleks on inimõigused, demokraatia, õiguspärasuse põhimõte ja usuvabadus.

Egiptuse õigussüsteemi ähvardab oht jääda šariaadi varju, mille tõttu kannatavad just kopti kristlased. Euroopa Kirikute Konverents kutsub üles pidama Euroopas kristlaste ja moslemite vahel dialoogi. Euroopa usudialoog, kultuurile omaseks saanud usutraditsioon ja usuõpetuse traditsioon on samuti vahendid, mida saab Euroopa poliitikas kasutada.

Ristiusk ja muud usud on rahumeelsed liikumised, nagu ka Euroopa Liit. Oma parimas vormis usk ühendab, mitte ei lahuta. Me ei tohi lubada terroristidel kasutada usku barbaarsuse tööriistana.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Usulist tagakiusamist jälgivate organisatsioonide sõnul ähvardab tagakiusamine iga päev enam kui 200 miljonit kristlast. Nii raske, kui seda ka uskuda pole, on viimasel kahel aastal üle 170 000 inimese surma saanud lihtsalt sellepärast, et nad olid kristlased. Need arvud on saadud kristlaste tagakiusamist jälgivatelt organisatsioonidelt ja need näitavad, et usulise tagakiusamise all kannatavad tegelikult kõige rohkem kristlased. Seda asjaolu peaksime siin parlamendis meeles pidama. Olukord on eriti pingeline paljudes islamiriikides, kus kristlasi koheldakse teisejärguliste kodanikena.

Euroopa ei saa seda olukorda kauem taluda – mitte ainult oma kristlike juurte tõttu. Süütud inimesed surevad pelgalt selle pärast, et nad järgivad üht usku, mitte teist. Euroopa Liit ei reageeri kristlastevastastele rünnakutele ja nende diskrimineerimisele piisavalt resoluutselt. Kristlaste tagakiusamise küsimus tuleb tõstatada kahepoolsetel läbirääkimistel ja suhetes Euroopa Liidu ja nende riikide vahel, kus sellised äärmuslikud ja kohutavad sündmused aset leiavad. Peale selle peaks parlament paluma, et paruness Ashton oleks oma tegevuses ettenägevam ja otsusekindlam.

  Gay Mitchell (PPE). – Lugupeetud juhataja! Mul on selle arutelu üle väga hea meel ja ma toetan igati seda resolutsiooni, mille koostamisel ka ise osalesin. Usun, et tegemist on magava hiiglasega, kes on ärkamas kristlaste põhjuseta ja õela kuritarvitamise tõttu. Oleksin sama suures mures siis, kui nii õelalt käitutaks moslemite või juudi kogukonnaga või kui neid niimoodi kuritarvitataks. Euroopa on justkui mosaiik – ühtsus ja mitmekesisus on meie moto.

Siiski on Türgi valitsuse ja selle esindajate arvates kohane nõuda Küprose kristlastelt, et nad küsiksid palvetamiseks luba, ja visata nad kirikust välja, kui nad on otsustanud üheskoos palvetada. Kas Türgi esindaja Euroopa Liidu juures on kutsutud aru andma? Kui ei, siis miks? Soovin avaldada lugupidamist nende moslemite vastu, kes toetasid oma kristlastest naabreid, keda rünnati. Seega ärgem suunakem seda resolutsiooni ettepanekut kellegi vastu. See on suunatud hoopis kristlaste ja rünnatute kaitseks.

Ma ei toeta inimeste – ei üksikisikute ega kogukondade – kuritarvitamist nende usuliste tõekspidamiste pärast ega saa sellega leppida. See arutelu puudutab kristlasi. Liiga paljud ootavad, et kristlased lepiksid igasuguste vanade seletustega. Need inimesed peavad kristlust anakronismiks. On aeg, et meil tekiks vastastikune austus. Ma austan neid parlamendiliikmeid, kellel puuduvad usulised veendumused või kelle usulised veendumused on minu omadest erinevad. On aeg, et selle parlamendi liikmed hakkaksid ilmutama austust nende vastu, kelle veendumused on kristlikud. Ühtsuse saavutame vaid mitmekesisuses.

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Lugupeetud juhataja! Usulise vägivalla juhtumite arv on viimasel ajal kogu maailmas mitmekordistunud, põhjustades muret ja nördimust. Usu järgimise keeluga rikutakse häbitult põhiõigusi ja rahvusvahelist õigust, mille kohaselt on õigus uskuda võõrandamatu ja enesestmõistetav.

Okupeeritud Küprosel Rizokárpasos kristliku jumalateenistuse keelustamine okupatsioonivägede poolt ja kopti kogukonna kasutatava ristiusu kiriku pommitamine Aleksandrias on vaid kaks näidet mitmes Euroopast mitte kaugel asuvas paigas suurenenud pingete ja usuviha kohta.

Euroopa Liit peab välja töötama vahendid, millega kaitstakse tegelikult õigust järgida ükskõik millist usku. Sõnum, et Euroopa Liit ei lepi sellise käitumisega, peab olema selge ja kindel. Soovin kutsuda kõrget esindajat üles lisama oma prioriteetide hulka ka vajaduse hinnata usulise väljendumise vabaduse olukorda. Peale selle oleks nõukogu ja komisjoni tasandil hea mõte võtta usu kaitsmise küsimus päevakorda kõikides kolmandate riikidega peetavates aruteludes.

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kristlus on alati olnud Euroopa identiteedi näitaja ja Euroopa Liidu väärtused tulenevad sellest. Seepärast ei saa EL istuda käed rüpes ja vaadata pealt, kui kristlasi kiusatakse taga, ning see puudutab ka tagakiusamist maailma muudes paikades. Araabia ja Aasia riikides on kristlased kõige suuremas ohus olev usuvähemus, nagu kinnitavad hiljutised rünnakud Egiptuse ja Iraagi kristlaste vastu ning varasemad rünnakud Indias, kusjuures nende rünnakute ohvriteks olid ka väikesed lapsed. Meie käsutuses on palju vahendeid, et selliseid rünnakuid ära hoida ja hukka mõista, ning Euroopa Liit peab kristlastevastased rünnakud kindlalt hukka mõistma. Selle üks tõhusamaid viise oleks seada ELiga sõlmitavate lepingute, näiteks kolmandate riikidega sõlmitavate kaubanduslepingute puhul eelduseks tingimus, et asjaomased riigid austavad kristlaste õigusi, ja lisada lepingusse klauslid, milles nähakse ette selle katkemine nimetatud õiguste rikkumise korral.

  Doris Pack (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident! 2009. aastal julgustasime pidama Euroopas kultuuridevahelist dialoogi kristlaste ja moslemite vahel, õigeusklike ja katoliiklaste vahel ning protestantide ja õigeusklike vahel. Oleme püüdnud oma kogukonnas aidata usaldust suurendada. Teeme seda endi seas. Loomulikult tähendab see, et meil on oma seisukohad ja julgus neid väljendada. Antud juhul ei ole asjad ilmselgelt nii. Lugesin ja kuulsin hiljuti, et Euroopa Komisjon on avaldanud noortele mõeldud kalendermärkmiku, mis sisaldab kõikide usundite pühasid peale ristiusu omade. Võin vaid öelda, et sellised asjad lisavad neile inimestele Egiptuses ja mujal ainult julgust jätkata kohutavate tegude toimepanemist.

Meie kohus on aidata kristlasi neis riikides, mida on juba korduvalt nimetatud. Enamik neist elab sellistes riikides nagu Palestiina, Egiptus, Iraak ja Iraan, mis on kristluse sünnikohaks. Me ei tohi lubada, et need inimesed aetakse oma kodunt välja. Nad ei ole vähemused. Nad on egiptlased ja palestiinlased nagu kõik teised nende kaasmaalased. Nad soovivad seal edasi elada, kuid see on nende jaoks raskeks muudetud. Peame toetama paruness Ashtonit ning püüdma tagada, et Euroopa Liit lisab usuvabaduse nõudmise kõikidesse lepingutesse, mille ta sõlmib kolmandate riikidega, eelkõige meie nimetatud riikidega. Peame hoolitsema selle eest, et kedagi ei sunnitaks usulistel põhjustel oma kodumaalt lahkuma.

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Austatud juhataja! Kui ma vaatan olukorda Bagdadis ja Aleksandrias, tekib mul tunne, et oleme ajas viissada aastat tagasi läinud. Siis toimusid Hollandis nn õngekonksu ja tursa sõjad, kus protestandid ja katoliiklased võitlesid üksteisega vasarate ja sepapihtide abil. Lugupeetud juhataja! Tänapäeva Euroopa ühiskonnas ei ole sellisele asjale enam kohta. Kui ma vaatan aga Bagdadi ja Aleksandriat, näen siiski, et need on vaid labased näited elust, mis paljudes riikides ilusa pealispinna all peidus on.

Sellepärast soovin teile öelda järgmist: Euroopa Liit peab nii kultuuridialoogi kui ka üheskoos kehtestatud vabaduste raames tagama, et usuvabadus on tähtsaimal kohal igas vastuvõetavas lepingus, igas riigis, kellega Euroopa Liit lävib, ja igas koostatavas aruandes, nagu ma juba Türgit käsitlevas raportis ütlesin. See tähendab ka – kuigi Doris Pack seda ei maininud –, et need vabadused peavad olema vastastikused ja et usuvabadust tuleb austada riikides, kus islam ei ole valitsev religioon.

Austatud juhataja! Leian, et ilmnenud sallimatus ja asetleidnud vägivald on vastuvõetamatud ning et me peaksime dialoogi pidades näitama üles võitlusvaimu. Seepärast kutsun paruness Ashtonit üles tagama koos oma diplomaatilise teenistusega, et oleksime nende riikide ametivõimudega suheldes usuvabadust puudutavates aruteludes igati järjekindlad. Võite selles küsimuses arvestada Euroopa Parlamendi solidaarsusega.

  Eleni Theocharous (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Kristlaste tagakiusamine ja mõrvamine Lähis-Idas on tavaliselt fanaatiliste ja terroristlike organisatsioonide töö. Küprose kreeklastest kristlaste tagakiusamine okupeeritud Küprosel on Euroopa Liiduga ühineda sooviva riigi tavaarmee töö.

Minu käes on kiri isehakanud „Põhja-Küprose Türgi Vabariigi suursaadikult Brüsselis” – organilt, mis eksisteerib puhtalt Türgi okupatsiooniarmee jõu najal –, kes püüab mind selles naeruvääristada, tunnistades samas, et jumalateenistus Rizokárpasos katkestati sellepärast, et Küprose kreeklastest kristlased ei olnud selleks teenistuseks luba saanud.

Lugupeetud paruness Ashton! Millal on keegi varem pidanud hankima luba usu järgimiseks? Kui kaua te kavatsete taluda selliseid Euroopa kodanike inimõiguste ja usuvabaduste jultunud rikkumisi riigi poolt, kes soovib Euroopa Liiduga ühineda?

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Austatud paruness Ashton, soovin pöörduda teie poole ja esitada teile selles küsimuses tungiva palve, sest meie jaoks on lihtsalt vastuvõetamatu, et kristlased peavad Lähis-Idas jätkuvalt kogema seesuguseid halastamatuid rünnakuid.

Iraak, Iraan, Egiptus, Nigeeria, Türgi, Pakistan. Need riigid on neile – kristlastele – olnud koduks sajandeid ja neil pole soovi sealt lahkuda. On kohutav, et islami vaimulikud levitavad oma usklikele peetavates jutlustes kristlusevastaseid seisukohti. Põhja-Iraagis kardavad inimesed oma kodu kaunistada. Bagdadis tungisid relvastatud isikud sisse, tappes 52 ja haavates 200 inimest.

Detsembris oli meil võimalus kohtuda Euroopa Parlamenti külastanud Iraagi piiskoppidega. Nad rõhutasid, et vajavad meie ja kogu rahvusvahelise kogukonna toetust, et süütuid inimesi ei tapetaks nende usuliste veendumuste pärast. Kui kaugele me sellega jõudnud oleme?

Seoses sellega tahaksin nimetada Türgit, kes teeb suuri pingutusi Euroopaga lõimumiseks, kuid samal ajal keelustab kristlike usukogukondade või koguduste loomise. Lubame Euroopas ehitada minarette, kuid nemad samamoodi ei käitu.

Tahaksin teada, kus on kõik need inimõiguste kaitsjad ja loomade õiguste kaitsjad ja muud sellised tegelased. Vahetevahel mõtlen, kas poleks vaja luua rühmitis, mis kaitseks kogu maailma kristlasi.

  Peter Šťastný (PPE). – Austatud juhataja! On äärmiselt murettekitav näha, et kristlaste ja nende kogukondade vastu suunatud õelate ja vägivaldsete rünnakute arv on suurenenud. Enamasti vastutavad nende eest fanaatilised islamiäärmuslased. Tegemist on toore vihaga. See on vaja lõpetada ja selle peab lõpetama.

EL ja selle institutsioonid, sealhulgas Euroopa Parlament, peavad suurendama survet nende riikide valitsustele, kus kõnealused juhtumid aset leiavad, eelkõige nende riikide valitsustele, kus riigi poliitika on nõrk või kus riik pöörab sedalaadi juhtumite korral pilgu kõrvale.

Meie siin väärtustame ja kaitseme iga elu ning karistame karmilt kõiki, kes inimelu ohustavad. Karistus on seda karmim, kui kiputakse ükskõik millise vähemuse liikmete elu kallale ja kui rünnakud on ajendatud vihast. Peame nõudma, et teised riigid kaitseksid inimelusid samamoodi ja karistaksid karmilt kõiki selliste õõvastavate kuritegude toimepanijaid, ning me peame neid riike selles abistama.

Me kõik teame, mis võib juhtuda, kui midagi ette ei võeta ja praegust kasvavat suundumust ei peatata. Seepärast peaksid kogu tsiviliseeritud maailma jõupingutused olema keskendunud selle ohtliku suundumuse ümberpööramisele.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja, lugupeetud volinik! Ma ei taha mingil moel alahinnata teistele usunditele avaldatavat survet, kuid statistika räägib enda eest: 75% usulistel põhjustel ähvardatutest või tapetutest on kristlased ja umbes sada miljonit kristlast kogu maailmas puutuvad kokku tagakiusamise ja vägivallaga oma usu tõttu.

Nagu me siin kuulnud oleme, on viimasel ajal muutunud eriti murettekitavaks olukord Lähis-Idas. Iraagis, Egiptuses ja Süürias jumalateenistuste ajal toime pandud rünnakud nõudsid kümneid elusid, sealhulgas laste elusid. Ka mujal maailmas on probleeme. Põhiõiguste ja inimõiguste tõsised rikkumised jäävad Aasia riikide marulise majanduskasvu varju. Näiteks Hiinas, Indias ja Vietnamis tunnistatakse usuvabadust peamiselt vaid paberil. Peame tõdema, et EL ja selle liikmesriigid pööravad näiteks kaubandussuhete nimel pilgu kõrvale.

EL suudaks soovi korral teha siiski palju enam, et parandada kristlaste olukorda ja edendada usuvabadust maailmas, näiteks nõudes usuvabadust puudutava klausli lisamist kõikidesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse. Sel põhjusel soovin teilt, volinik, küsida, kas tulevikus kavatsetakse nõuda sellise klausli lisamist ja – mis veelgi tähtsam – jälgida selle rakendamist.

Euroopa mannetu suhtumine tuleneb osaliselt asjaolust, et meie ise oleme siin oma vanu väärtusi kaotamas. Soovime usu sulgeda kinniste uste taha. Seda peegeldab näiteks Itaalias tekkinud arutelu krutsifiksi teemal. Samuti mainis Doris Pack Euroopa Komisjoni avaldatud kalendermärkmikku, kust kristlaste usupühad olid täiesti välja jäetud. Ilmalikkus ei ole nende probleemide lahendus. Lahendus seisneb austuses nende vastu, kelle vaated on meie omadest erinevad, ja teiste inimeste veendumuste vastu.

  Traian Ungureanu (PPE). – Lugupeetud juhataja! Lähis-Ida, Aasia ja Aafrika kristlaste kimbatus ei ole juhuslik. Tegemist ei ole rea kahetsusväärsete, kuid koordineerimata rünnakutega. Vastupidi – tegemist on klassikalise massilise tagakiusamisega. Kristlasi hirmutatakse, tõstetakse välja või tapetakse selge eesmärgiga: selleks on usuline puhastus. See toimub ajal, kui meie siin Euroopas nikastame selja paigast, et rahuldada moslemite lõputuid nõudeid. Selle tulemusel on Euroopa täis mošeesid ja Lähis-Ida kristlastest puhastatud.

Kuid asi ei ole arvudes. Asi on vabaduses ja identiteedis. Isegi nende jaoks meist, kes ei ole usklikud, ei tohiks kristlased olla unustatud, eksootiline ja kaduv sekt. Meil on vabadus uskuda või mitte uskuda, kuid meile ei ole antud vabadust lubada oma vabadusi kuritarvitada.

See mõtteviis tähendab, et peaksime seadma usuvabaduse oma suhetes suveräänsete riikidega eeltingimuseks. See mõtteviis tuleks lõimida õigusaktidesse ja see peaks kajastuma kõrge esindaja volitustes.

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Soovin öelda kõrgele esindajale, et selles olukorras ei piisa hukkamõistust ja avaldustest. Kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakud on märkimisväärselt sagenenud, eriti Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides. Raske on leida seal riiki, kus kristlased saaksid elada normaalse vähemusena ja – mis veelgi tähtsam – oma usku vabalt järgida.

Ristiusku astunud inimesi ähvardab surmaoht. Me ei räägi siin uutest vähemustest. Kristlased kuuluvad nende riikide põliste elanike hulka. Tänapäeval on nad üha sagedamini sunnitud kodumaalt lahkuma, surutud getodesse või saanud sisepõgenikeks, nagu on juhtunud Iraagi kristlastega. Seepärast on ülimalt tähtis sõnastada usuvabadust käsitlev ELi strateegia ja sätestada konkreetsed meetmed nende riikide suhtes, kes jätavad usuvähemused tahtlikult kaitseta.

Sooviksin veel mainida kolleeg Jaime Mayor Oreja ideed koostada nimekiri ohvritest, kellega ELi välisteenistused peaksid aktiivselt ühendust pidama. Küsimus ei ole ühe usundi eelistamises teisele. Küsimus on tõeliselt võrdsetes võimalustes, sest kristliku kiriku ehitamine Aleksandriasse või Ankarasse peaks olema sama lihtne nagu mošee ehitamine Brüsselisse.

  Simon Busuttil (PPE). – (MT) Lugupeetud juhataja! Rünnakud kristliku kogukonna vastu Egiptuses ja teistes riikides tuleks hukka mõista ning meie kohus on neile reageerida. Minu küsimus on järgmine: kui Euroopa kui kristluse häll ei suuda kaitsta kristlasi ja nende vabadust oma usku järgida, siis kes seda suudab?

Peame siiski püüdma ära hoida ka selle, et moslemi kogukonnad muutuksid radikaalseteks ja äärmuslased manipuleeriksid nendega. Samuti peame olema ettevaatlikud, et mitte kleepida kõigile moslemitele külge terroristi silti, sest vägivalla ja äärmusluse pooldajad on vähemuses. Samas on kogu maailma moslemi kogukonnad kohustatud nende usku ära kasutavad äärmuslased hukka mõistma ja eristama endid neist, et äärmuslased ei seaks islamiusku halba valgusesse.

Lisaks peame nõudma, et nende riikide ametivõimud kaitseksid igati kristlikke kogukondi tagakiusamise eest.

Ennekõike ei tohi me oma silme all aset leidvatest viha külvavatest sündmustest hoolimata minetada mõistuse häält. Nagu ütles Mahatma Gandhi, teeb põhimõtte „silm silma, hammas hamba vastu” järgimine meid pimedaks ja hambutuks.

  Carlo Casini (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Seni sõna võtnud parlamendiliikmed on öelnud sisuliselt kõik. Nad on meelde tuletanud fakte, hinnanud neid ja esitanud konkreetseid nõudmisi.

Sellepärast – kuna see on viimane registreeritud sõnavõtt – sooviksin lisada midagi, millest veel räägitud ei ole. Nimelt meenuvad mulle suure eurooplase Johannes Paulus II mõtted – selle mehe mõtted, kes aitas väga tõhusalt lammutada Berliini müüri. Oma vaimses testamendis nimetas ta nelja väärtust, mis on meie tulevase tsivilisatsiooni – armastuse tsivilisatsiooni – aluseks. Need on elu, rahu, leib ja usuvabadus.

Siis tulevad mulle meelde kõik endise Firenze linnapea Giorgio La Pira kirjaread. Tema aitas kaasa kristlikku ühiskonda käsitlevate suurte konverentside läbiviimisele külma sõja kõrghetkel. Oma raamatus „Premesse della politica” kirjutas ta, et iga poliitiline idee sisaldab selle idee taga oleva inimese mõtteviisi. Ta kirjutab, et kristlikus Euroopas on inimene ennekõike palvetav olevus, s.t olevus, kes suudab pidada dialoogi, kujutleda lõpmatust ja rääkida jumalaga.

Võttes ära inimese võimaluse osaleda eraviisilises ja avalikus dialoogis, ei eitata mitte ainult usku, vaid ka inimest ennast. Edastan need sõnad Euroopa Parlamendile ja ka teile, kõrge esindaja, sest nendel on oma osa kindlas ja mõjusas ülesandes, mille võtab meie Euroopa Liit, mille juured on kristlikus identiteedis ning mis ei väsi kunagi täitmast oma eesmärki kaitsta ja edendada inimväärikust ja inimõigusi.

  Juhataja. – Lugupeetud kolleegid! Jõuame nüüd registreerimata sõnavõttudeni. Mul on väike probleem, sest olen saanud üle 25 taotluse ja meil on selleks kõigeks ainult viis minutit. Seega ei saa ilmselgelt kõik sõna. Annan endast parima ning püüan jagada aega võrdselt ja õiglaselt, kuid kahjuks ei saa kõik sõna võtta.

  Magdi Cristiano Allam (PPE). – (IT) Austatud juhataja, lugupeetud kolleegid! Piirdun sellega, et palun kõrgel esindajal paruness Ashtonil nõuda meie suhetes Egiptusega järgmist: kutsume Egiptuse ametivõime üles jätma ametlikest dokumentidest, isikutunnistustelt, passidest ja kõikidest töö saamiseks vajalikest dokumentidest välja teabe usu kohta.

Egiptuses diskrimineeritakse kristlasi, sest sõna „kristlane” on märgitud nende dokumentidele. Islamistlik terrorism on nüüd seadustatud, sest kristlaste diskrimineerimine on muudetud ametlikuks.

See on konkreetne nõue, mille täitmise korral vabaneksid kristlased ühest ametliku diskrimineerimise vormist.

  Antigoni Papadopoulou (S&D). – Austatud juhataja! Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 3 keelatakse ebainimlik või alandav kohtlemine ning artiklis 9 kaitstakse õigust kuulutada oma usku või veendumust kombetalituse kaudu. Seda on kinnitanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma otsuses, mis käsitles neljandat Küprose ja Türgi riikidevahelist juhtumit alates 2001. aastast.

Soovin öelda paruness Ashtonile järgmist: kahjuks on Türgi – Euroopa Liiduga ühineda sooviv kandidaatriik – viimase 36 aasta jooksul hävitanud Küprosel religioosseid mälestisi ning teinud ristiusu kirikutest mošeed ja tallid. Hiljuti katkestati okupeeritud Rizokárpasos ja Aigialoúsas ristiusu kirikutes jõulu- ja kolmekuningapäeva jumalateenistused.

Türgi tuleb hukka mõista tema kuritegude pärast ELi territooriumil. EL ei tohi seda tegevusetult pealt vaadata. Kristlased on Küprosel ohus.

  Alexandra Thein (ALDE). – (DE) Lugupeetud juhataja, austatud komisjoni asepresident! Arutame täna resolutsiooni ettepanekut, mis käsitleb kogu maailma kristlaste olukorda seoses usuvabadusega. Euroopa Parlament toetab põhivabadusi ja inimõigusi kogu maailmas. Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioon on selle toetuse avaldamisel üks eestvedajaid ja see eristab meid konservatiividest, kes keskenduvad konkreetselt kristlaste olukorrale.

Üldiselt ei ole küsimus ainult kristlaste olukorras. Liberaalide silmis puudutab see usuvabadust tervikuna. Selle all pean ma silmas kõiki usundeid kogu maailmas. Küsimus on usuvähemuste kaitsmises ja iga riigi kohustuses kaitsta oma parimate võimaluste kohaselt neid usuvähemusi, kes on ohus.

Ka meil Euroopas on probleeme. Mina olen pärit Berliinist. Juba ainuüksi seal on kuue kuu jooksul aset leidnud kuus mošeesüütamist – õnneks surmajuhtumiteta – ja sellele on järgnenud möll, mille sütitas sotsiaaldemokraadist endine keskpankur. Saksamaa püüab siiski pakkuda usurajatistele parimat võimalikku kaitset. Samamoodi lisab Egiptus pärast teist suurt kristlastevastast rünnakut uusi meetmeid.

Loomulikult ei ole võimalik, et iga kiriku, mošee või sünagoogi ees seisaks politseinik. Mul on väga kahju selle pärast, et paljudes riikides, sealhulgas minu enda riigis näevad juudi hooned nüüd välja kui eriliselt turvatud asutused. Seepärast on ka tähtis, et meie, poliitikud, võtaksime vastutuse oma riigis valitseva usuvähemustega seotud meeleolu eest ning levitaksime avatud ja sõbralikku suhtumist kõikidesse usunditesse.

  Charles Tannock (ECR). – Lugupeetud juhataja! Kui mind üksteist aastat tagasi esimest korda Euroopa Parlamenti valiti, peeti mõnevõrra veidraks ja isegi häbiväärseks – pean ütlema, et eriti Euroopa Rahvaparteis – seda, kui ma tõstatasin sageli küsimuse kristlaste tagakiusamisest islami- ja kommunistlikes riikides, ning mul on kahju, et olukord on sellest saati ainult halvemaks läinud.

Seepärast on mul täna hea meel, et isegi mõned Euroopa Parlamendi agressiivsemad ja usuvastasemad jõud on ärganud ja märkavad eksistentsiaalset ohtu põlistele kristlaste kogukondadele, näiteks Iraagi assüürlastele, kelle patroon ma Ühendkuningriigis olen, ja Egiptuse koptidele. Eelmisel laupäeval seisin koos oma kopti päritolu valijatega Londonis peaministri büroo ukse taga ning nõudsin, et Ühendkuningriigi valitsus avaldaks Egiptusele ja selle valitsusele rohkem survet, et ta oma kodanikke kaitseks. Paruness Ashton, täna pöördun ma teie kui Euroopa Liidu kõrge esindaja poole samasuguse palvega.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Austatud juhataja! Mõni aeg tagasi kirjutasin artikli pealkirjaga „Mitmuslik monoloog”. Mitmuslik tähendab, et paljud meist räägivad, ja monoloog tähendab, et räägib üks inimene. Just see on meie ühiskondade praegune probleem. Kõik räägivad – ja enamasti ideedest –, kuid me kuulame vaid seda, mida ise ütleme. See puudutab ka islami fundamentalismi plahvatusliku kasvu probleemi, mis on viimastel päevadel esile kerkinud ja mis ilmnes Egiptuses aastavahetuse paiku jõhkrate rünnakutena.

Soovin rõhutada, et alates 20. sajandi algusest – terve sajandi jooksul – on kristlaste arv idamaades langenud hinnangute põhjal 22%lt vähem kui 10%ni rahvastikust. Peame sellele islamismipuhangule tähelepanu pöörama, sest nii Egiptuses kui ka Liibüas ja teistes riikides on vanad juhid ning me ei tea, mis juhtuks nende võimult kadumisel ja millise suuna need riigid siis valiksid.

Sellises olukorras palun teil, paruness Ashton, haarata ohjad ning kasutada oma mõjuvõimu ja leevendada olukorda, mis tuleneb usufanatismist, olgu see siis kristlaste või moslemite fanatism.

  Franz Obermayr (NI). – (DE) Austatud juhataja! Kopti piiskop Anba Damian kutsus hiljuti pärast mošeedes korraldatud kihutustööd ja jõulujumalateenistusel toime pandud kohutavat veresauna üles looma kristlaste liitu just Egiptuse kristlaste jaoks. Heategevusorganisatsioon Open Doors loetleb oma ülemaailmses tagakiusamise indeksis 50 riiki, kus kristlasi tõsiselt taga kiusatakse.

Ma ei saa päris täpselt aru, miks me täna oma muret väljendame. Me ei peaks olema üllatunud, sest probleemid saavad alguse ülaltpoolt. Kui meie ELis ja Euroopa Komisjonis levitame kolme miljoni õpilasega 21 000 Euroopa koolis ennastsalgavuse suurepärase näitena päevikut, milles ei nimetata ühtegi kristlikku püha, vaid ainult islami, sikhi, hindu ja hiina pühasid, siis ei ole küsimus enam ennastsalgavuses, vaid enesevihkamises. Paruness Ashton, meil on vaja julgust ja me peame oma põhimõtete eest seisma. Me ei tohi sallida sallimatust.

  Anna Záborská (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit ei saa vaikida, ei saa reageerida alles siis, kui kristlased surevad ja kui neid oma kodunt välja aetakse. Euroopa Liit ei suuda kristlastele piisavat kaitset pakkuda, sest liitu terroriseeritakse poliitilise korrektsusega, mis surub usuvabadust alla. Ilmalikkuse ideoloogia seob meie käed ja rõhub usuvabadust.

Liidul on raske kogu maailma kristlasi kaitsta, sest liit ise ei austa kristlikku mõtteviisi. Ka mõnel parlamendiliikmel oli probleeme sellega, et usuliidrid Euroopa Parlamendis sõna võtsid. Euroopa Parlament ei nõustunud hukka mõistma peapiiskop Mosuli röövimist. Hiljem ta mõrvati. Selle parlamendi üks fraktsioon tegi kõik endast oleneva, et paavsti süüdistataks inimõiguste rikkumises. Komisjon unustas mainida ristiusu pühasid, Itaalia krutsifiksidest ei maksa rääkidagi.

Ootan kannatamatult, millal Viinis luuakse kristlastevastast sallimatust ja nende diskrimineerimist uuriv Euroopa vaatluskeskus, ning usun, et sellel keskusel on tööd küllaga.

  László Tőkés (PPE). – (HU) Austatud juhataja! Et ma kuulun Rumeenias vähemuse hulka, siis tean, mida usuline tagakiusamine Ceauşescu diktatuuri ajal tähendas. Mul oli hea meel, kui peaminister Viktor Orbán mainis täna võitlust kristlaste tagakiusamise vastu ühe meie esmatähtsa eesmärgina. Arvan, et kõrge esindaja Ashton peaks koostöös eesistujariigi Ungariga sellele kaasa aitama, ja ma palun tal seda teha. Kui käisime hiljuti İstanbulis, võisime näha ja kuulda, et 20. sajandi jooksul tapeti miljoneid armeenlastest ja kreeklastest kristlasi. Mind kurvastab, et kristlaste tagakiusamine jätkub maailmas siiani. Koos Heidi Hautalaga teen ettepaneku, et praegu arutatav teema lisataks eraldi punktina ka õiguskomisjoni päevakorda. Teisalt palun, et paruness Ashton käsitleks kristlaste kaitse küsimust 31. jaanuaril toimuval välisministrite tõsisel arutelul ja tähtsustaks seda küsimust välispoliitikas.

  Juhataja. – Annan sõna Catherine Ashtonile, et arutelu kokku võtta ja neile paljudele küsimustele vastata.

  Catherine Ashton, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident. – Lugupeetud juhataja! Kui lubate, siis nimetaksin paari peamist mulle esitatud mõtet. Kõigepealt soovin aga tänada auväärseid parlamendiliikmeid ja avaldada tänu suure toetuse eest sellele tööle, mida me püüame kõnealuses valdkonnas ära teha.

Nagu ma juba öelnud olen, oli üks põhjus, miks mul oli nii hea meel võimaluse üle sel arutelul osaleda, see, et kõnealune küsimus on kord välisasjade nõukogus tõstatatud – ja me käsitleme seda taas jaanuari lõpus – ning auväärsete parlamendiliikmete väljendatud mured on peegeldanud ja korranud neid muresid, mis on minuni jõudnud mitmest allikast, nii teatud liikmesriikide kui ka mõne ministri poolt, kes on nende küsimuste pärast väga mures olnud.

Tahan kinnitada, et tegelikult ma tõesti rääkisin kristlusest. Alguses ütlesin välja põhjused, miks ma just Petlemma läksin – nimelt selleks, et tunnistada, et kuigi ma olin Lähis-Idas, olin ühtlasi tegelikult paljude religioonide südames, ja just nimelt õigeusu jõululaupäeval. See oli iseenesest väga jõuline avaldus ning ühtlasi väga isiklik ja kaalutletud tegu. Ma tean, et kahjuks ei ole Mario Mauro enam siin minu vastust kuulamas, kuid loodetavasti öeldakse talle edasi, et oma sõnadega ma seda tõepoolest mainisin.

Soovin esile tõsta paari mõtet. Mitu auväärset parlamendiliiget on tõstatanud küsimuse, kuidas me kasutame nende probleemide käsitlemiseks endi käsutuses olevaid vahendeid. Soovin lugupeetud parlamendiliikmetele meelde tuletada, et peaaegu kõik alates 1995. aastast sõlmitud kaubandus- ja koostöölepingud on sisaldanud inimõiguste klauslit ja et see klausel sisaldub nüüdseks 134 riigiga sõlmitud lepingutes, kui minu andmed on õiged.

Peamine eesmärk on näidata meie ühist tahet edendada inimõigusi, kuid see annab ka õigusliku aluse sanktsioonide rakendamiseks inimõiguste ränga rikkumise korral. Auväärsed parlamendiliikmed mäletavad, et oma eelmisel ametikohal tõstatasin ma üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP+) ja Sri Lanka küsimuse. Te teate, et me oleme võtnud meetmeid, millega peatada nende riikide osalemine selles kavas, eelkõige inimõiguste küsimuse põhjal. Nagu austatud parlamendiliikmed on öelnud, on väga tähtis, et me vaatame ka edaspidi üle, kuidas me lepinguid sõlmime, uurime selleks otstarbeks meie käsutuses olevaid vahendeid ja püüame tagada, et neid hoobasid vajaduse korral kasutatakse.

Kui komisjon hakkab muutma üldiste tariifsete soodustuste kava määrust, on minu arvates väga huvitav näha, kas selle määruse inimõiguste ja konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist käsitlevaid tahke saaks parandada.

Samuti tahaksin käsitleda teema teist külge – see puudutab loomulikult vahendeid, mida me kasutame demokraatia edendamiseks ja toetamiseks inimõiguste vallas. Nagu lugupeetud parlamendiliikmed teavad, toetame kogu maailmas ettevõtmisi, mille eesmärk on võidelda rassismi, ksenofoobia ja igasuguse diskrimineerimise vastu. Oleme rahastanud diskrimineerimise vastu võitlevaid vabaühendusi umbes 60 riigis. Seepärast tasakaalustame oma käsutuses olevate vahendite kasutamise selleks, et tagada oma võime tegutseda, kui meile tõesti tundub, et neid õigusi on rikutud, ning selleks, et kooskõlas oma tahte ja võimalustega toetada neid vabaühendusi, eelkõige selliseid, kes võitlevad aktiivselt diskrimineerimise vastu.

Tahaksin lühidalt puudutada veel üht valdkonda, nimelt kogu maailmas asuvate delegatsioonide rolli ja toimuva jälgimise tähtsust. Tõepoolest, mitu parlamendiliiget tõstsid selle teema eraldi esile. Olen juba öelnud, et minu arvates on meil väga tähtis jälgida neid küsimusi kogu maailmas.

Mind puudutas eriti sügavalt üks küsimus, millest auväärsed parlamendiliikmed mitmes sõnavõtus rääkisid ning mis on iseenesest viimastel nädalatel ja kuudel senisest palju rohkem tähelepanu saanud, kuid siiski valmistanud paljudele parlamendiliikmetele väga pikka aega muret. See on mure selle pärast, kuidas usklikke – ükskõik millise usu järgijaid – kogu maailmas järjepidevalt koheldakse või diskrimineeritakse, ning see puudutab meie kohust olla neis küsimustes tähelepanelikud ja valvsad – mitte siis, kui need muutuvad vägivaldseteks, sest kui see juhtub, siis oleme loomulikult kohustatud tegutsema –, vaid ka enne seda, kui need muutuvad vägivaldseteks, s.t siis, kui diskrimineerimine on järjepidev.

Minu arvates on tähtis, et peaksime oma kogu maailmas paiknevaid delegatsioone allikateks, mis suudavad näha ja tunda ära niisugust diskrimineerimist, mis parlamendiliikmete arvates ilusa pealispinna all peidus on – kui te lubate mul niimoodi väljenduda –, ning teavitada meid sellest diskrimineerimisest, kui seda nähakse.

Samuti pean oluliseks – mainisin ka enne, et tegelesime sellega viimasel välisasjade nõukogu istungil –, et käsitleme oma töös inimõigustega ja oma koostatud aruandes ka kogu maailma usuvähemuste olukorda. Kristlusel on olnud meie tänases arutelus väga suur osatähtsus, kuid paljud lugupeetud parlamendiliikmed on rõhutanud, et samamoodi tuleb meil kogu oma tegevuses austavalt ja sallivalt suhtuda kõikidesse teistessegi usunditesse.

Arvan, et on tähtis püüda mõista, mis tegelikult toimub, kasutades selleks meie aruannetes kajastatavat jälgimistegevust ja meie delegatsioone kogu maailmas. See annab meile minu arvates parema arusaamise sellest, kuidas me saaksime olemasolevaid vahendeid kasutada, eelkõige komisjoni vaatenurgast, kuid see väljendaks ka poliitilist tahet – mitte ainult minu oma, vaid nagu te nii õigesti märkisite, on ka teil parlamendiliikmetena ning samuti liikmesriikidel ja liikmesriikide asjaomastel ministritel selles mõjukas hääl ja tähtis koht.

Oma algussõnavõtus ütlesin, et minu eesmärk on tagada meie vahendite parem kasutamine, toimuva hoolikas jälgimine ning meie käsutuses olevate poliitiliste ja majanduslike vahendite rakendamine selleks, et kõnealune küsimus oleks tulevikus meie tegevuse keskmes. Ma tänan teid väga kõigi sõnavõttude eest. Neile, kelle märkustele ja küsimustele ma ei vastanud, ütlen, et asi ei ole tahte puudumises. Ma kaalun neid väga hoolikalt ja me käsitleme seda kõike jaanuari lõpus välisasjade nõukogu istungil.

  Juhataja. – Olen kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel saanud seitse resolutsiooni ettepanekut.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 20. jaanuaril 2011 kell 12.00.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Elena Oana Antonescu (PPE), kirjalikult. – (RO) Süütud inimesed on langenud ohvriks hoolimatule kuriteole, millel ei ole midagi pistmist usu või moraalipõhimõtetega. Meie, Euroopa Liidu kodanikud, toetame ja propageerime usuvabadust ning meie kohus on rõhutada, et seda vabadust tuleb ühe põhilise inimõigusena austada, kaitsta ja edendada. Terrorismi eesmärk on suures plaanis tõepoolest põhjustada rahutusi ja konflikte rünnakute kaudu, mida nende toimepanijad püüavad õigustada usuliste motiividega. Soovin rõhutada, et terrorismil puudub igasugune usk. Just see on põhjus, miks ükskõik milline fundamentalistlik mõtteviis tuleb jätta mošeede, kirikute ja sünagoogide uste taha. Maailmad usundid ei õhuta vägivaldsetele rünnakutele. Sellistes rünnakutes osalevad inimesed ei tohiks tõesti uskuda, et nad võitlevad millegi eest. Hoopis vastupidi – minu arvates võitlevad nad moraali, kaasinimeste ja inimlikkuse enda vastu.

  Gerard Batten (EFD), kirjalikult. – Kristlaste tagakiusamine islamimaades ja mõnes muus riigis, näiteks kommunistlikus Hiinas, on põlastusväärne suundumus, mis järjest kasvab. Üks viimastest kristlusevastastest vägivallapursetest leidis aset Aleksandrias uusaastaööl, kui kiriku pommitamisel tapeti 25 inimest ja 80 sai haavata. Selle rünnaku tausta on mulle selgitanud kopti kogukond Londonis ja mujal Ühendkuningriigis. Nende hinnangul oli Egiptuses eelmisel aastal üle saja kristlastevastase rünnaku, milles hukkus palju inimesi.

Need, kes selle eest vastutavad, juhinduvad fundamentalistlikust ja äärmuslikust islamiideoloogiast. Mina ja Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei, mida ma esindan, ei taha ELi välispoliitikat ega ELi välisministrit, kelleks antud hetkel on paruness Ashton. Aga et paruness on juba sellel ametikohal, peaks ta arvesse võtma, et EL sõlmib miljardite eurode väärtuses lepinguid riikidega, kes kuuluvad kristlaste kõige hullemate tagakiusajate hulka. EL peaks kasutama oma majanduslikku jõudu, rõhutamaks, et ta ei anna eeliseid ega paku soodsamat kohtlemist riikidele, kes lubavad kristlasi taga kiusata. See on vähim, mida talt oodata võiks.

  José Manuel Fernandes (PPE), kirjalikult. – (PT) Usuvabaduse statistika näitab, et enamik usulise vägivalla tegudest on viimastel aastatel toime pandud kristlaste vastu. 2010. aastal suurenes kristlike kogukondade vastu suunatud rünnakute arv murettekitavalt. Kahjuks tuli leinata paljusid inimelusid, mis kaotati kristlike kogukondade vastu toime pandud veristes rünnakutes Nigeerias ja Pakistanis, kopti kristlaste vastastes terrorirünnakutes Aleksandrias ja Filipiinidel, džihaadi terroristide poolt assüüria kristlaste perekondadele korraldatud terrorirünnakutes ning koordineeritud pommirünnakutes kristlaste eluasemetele Bagdadis. Peale selle mõistan hukka kristlaste kahetsusväärse tagakiusamise Iraani Islamivabariigi valitsuse poolt ja samuti katoliku kiriku ja teiste usukogukondade tegevuse laiduväärse mahasurumise Vietnamis. Euroopa Liit peab veel kord kinnitama oma eesmärki, mida ta on alati järginud, kaitstes Euroopa Liidu õigustiku aluspõhimõteteks olevaid usu-, südametunnistuse- ja mõttevabadust. Valitsustel on kohustus need õigused tagada. Arvestades kristlusevastase vägivalla üleilmset kasvu, ütlen seepärast, et nõukogu, komisjon ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja peaksid võtma kiireid, läbimõeldud ja tarmukaid meetmeid, millega tagada maailmas usuvabaduse kaitse.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. – (PL) Kui me räägime kristlaste õigusest järgida oma usku, leiame, et kõik ei ole kindlasti mitte korras. Ainuüksi eelmisel aastal pidi Euroopa Parlament reageerima eriti sageli kristlaste inimõiguste rikkumise juhtumitele. Ma osalesin kolme omavahel seotud teemasid hõlmava resolutsiooni koostamisel: esimene neist käsitles Iraaki, eelkõige surmanuhtlust (sealhulgas Tariq Azizi juhtumit) ja rünnakuid kristlike kogukondade vastu, ja võeti vastu 24. novembril 2010, teine käsitles hiljutisi rünnakuid kristlike kogukondade vastu ja võeti vastu 20. jaanuaril 2010 ning kolmas käsitles usuvabadust Pakistanis ja võeti vastu 19. mail 2010.

Käesoleva aasta sündmused Aleksandrias tuletavad meelde, et Euroopa Parlament kutsus aasta tagasi Egiptuse valitsust üles tagama kopti kristlastele ning muude usukogukondade ja usuvähemuste liikmetele võimaluse kasutada kõiki inimõigusi ja põhivabadusi, sealhulgas õigust usku vabalt valida ja vahetada, ning hoida ära igasugune nende rühmade diskrimineerimine. Samal ajal toimub meil homme järjekordne arutelu Pakistani kristlaste vabaduse üle. Statistiline meetod ei ole ideaalne, kuid mõnikord võimaldab see meil probleemi ulatust paremini hinnata. Deutsche Welle ajakirjanikud on teinud mõned huvitavad arvutused seoses kristlaste õiguste rikkumisega. Nad on välja arvutanud, et keskmiselt iga kolme minuti järel sureb kusagil maailmas üks kristlasest märter oma veendumuste tõttu. On tõepoolest jahmatav, et selline asi toimub sõna otseses mõttes meie silme all.

  Jarosław Kalinowski (PPE), kirjalikult. – (PL) Me püüame eurooplastena teha nii, et igaüks saaks Euroopas vabalt järgida usku, mis võimaldab tal oma veendumustele ja südametunnistusele truuks jääda. Samuti võtame vastu õigusakte, mis kaitsevad kodanikke usul põhineva diskrimineerimise eest. Õpetame koolis sallivust ja võrdseid õigusi ning lubame sisserändajatel kasutada vabalt oma ususümboleid. Tegelikult lubame seda kõike Euroopa enamuse usu arvelt. Meie traditsioonid ja ühiskond on kõige enam seotud kristlusega ja meie hulgas on rohkem kristlasi kui muu usu järgijaid. Ütlen seda ka inimesena, kes esindab fraktsiooni, mille nimes sisaldub sõnapaar „kristlikud demokraadid”. Meil puudub mõjuvõim selle üle, kuidas kristlasi paljudes maailma riikides koheldakse, kuid me saame tagada usuvabaduse kõikidele eurooplastele ja peaksimegi seda tegema.

  Alfredo Pallone (PPE), kirjalikult. – (IT) Kahjuks seisame silmitsi üleilmse rünnakuga ristiusu vastu. Andmed räägivad ise enda eest: eelmisel aastal pandi 75% usulistest põhjustest ajendatud vägivaldsetest rünnakutest toime kristlaste vastu.

Kuid probleem muutub poliitiliseks, kui usulisi erinevusi kasutatakse majanduskasvu ja arengu takistamiseks. Nende terrorirünnakutega õhutatava viha eesmärk on just nimelt destabiliseerida sotsiaalset ja poliitilist süsteemi riikides, kus see vägivald aset leiab. Võttes arvesse Euroopa Liidu rolli inimõiguste ning kodaniku- ja demokraatlike vabaduste austamise edendamisel ning arvestades eelkõige tema kristlikku alget ja kristlikke juuri, on liit kohustatud käituma kindlameelselt, mõistes hukka igasuguse äärmusluse ning edendades dialoogi, usuvabadust, kogukondadevahelist austust ja sallivust.

Loodan siiski, et EL teeb sellest enamat ja lisab usuvabaduse austamist käsitleva klausli kõikidesse majanduslepingutesse, mille ta teiste riikidega sõlmib, ja et seda klauslit rikkuvaid riike karistatakse.

  Debora Serracchiani (S&D), kirjalikult. – (IT) Me ei tohiks olla arad või kidakeelsed, kui tegemist on Euroopa Liidu kohustusega toetada usu järgimise vabadust.

Pidades silmas kristlastevastase vägivalla vaieldamatut suurenemist maailma eri osades, peab EL viivitamata võtma usu järgimise vabaduse igasuguse rikkumise suhtes selge seisukoha. Usuvabaduse küsimus tuleb lõimida Euroopa poliitikavaldkondadesse ja selleks tuleb meie lepingutesse kolmandate riikidega kindlasti lisada siduv usuvabadust käsitlev klausel. Need põhimõtted on Euroopa lipukiri ja me ei tohi mingil juhul lubada nendest erandit teha.

  Bogusław Sonik (PPE), kirjalikult. – (PL) Kristlasi kiusatakse praegu taga enam kui seitsmekümnes maailma riigis. See tähendab, et põhilist inimõigust – usuvabadust – rikutakse igas kolmandas riigis. Euroopa Liit on hakanud mõistma, et tagakiusamine usulistel põhjustel on tõsine inimväärikuse ja vabaduse rikkumine. Arutelu usuvabaduste ja kristlaste olukorra üle, mis on Euroopa Parlamendis kestnud nüüdseks juba mitu kuud, on oluline ka ametlikus mõttes, sest Lissaboni lepinguga tugevdati kirikute positsiooni üleeuroopalises arutelus ja neil on nüüd õigus olla ametlik partner Euroopa Komisjoniga peetavas dialoogis. Euroopa Parlament, kes on inimõiguste täitmise järelevalvaja, peaks leidma võimalikult kiiresti viisi, kuidas kaitsta usuvabadust kogu maailmas.

Pidades silmas hiljutist vägivalda mõningate Lähis-Ida, Aafrika ja Aasia riikide kristlike vähemuste vastu, usun, et oleks mõttekas tõstatada see küsimus ELi välisasjade nõukogu eelseisval istungil ning koostada koos ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga konkreetsed meetmed kristliku kogukonna kaitseks. Euroopa Parlament peaks nõudma, et riigid, kus tagakiusamine aset leiab, astuksid mõjusaid samme usuvähemuste kaitseks, kuigi sellega kaasnevad raskused. Seepärast peaksime hakkama võtma usuvabaduse küsimust tõsiselt ka siis, kui EL sõlmib koostöölepinguid kolmandate riikidega.