Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on väliskomisjoni nimel Ana Gomesi koostatud raport ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi soovitus nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta (A7-0368/2010) [2010/2268(INI)].

  Ana Gomes, raportöör. – (PT) Lugupeetud juhataja! Liibüal on Euroopasse suunduvate rändevoogude kontrollimiseks strateegiline asukoht. Peale selle on tal märkimisväärsed energiaallikad ning suur potentsiaal Magribi piirkonnas asuva naabri ja partnerina.

Mõnel liikmesriigil on Liibüaga tihedad sidemed, kuid on tähtis tagada, et sellised suhted lähtuvad igati liidu põhiväärtustest ja huvidest. Seetõttu oleme selle poolt, et luua suhete arendamiseks Liibüaga raamleping, millega oleks hõlmatud eri koostöövaldkonnad ja millega saaks elavdada olulist poliitilist dialoogi.

Me ei tohi siiski unustada, et Liibüas valitseb diktatuur, millel on tõsiste inimõiguste rikkumiste, terrorirünnakute ja teistes riikides sekkumiste ajalugu, ehkki paaril viimasel aastal on märke, et riik tahab teha kannapöörde. Sellest tulenevalt saab raamlepingule Liibüaga anda Euroopa Parlamendi heakskiidu üksnes teatud tingimuste täitmise korral. Vältimatu tingimus on see, et Liibüa peab lubama ÜRO pagulaste ülemvolinikul hakata tegutsema riigis uuesti suuremate volitustega. Lubage mul öelda selgelt: pole ülemvolinikku, pole lepingut.

Liibüat tuleb veenda ratifitseerima Genfi pagulasseisundi konventsiooni. Et ta on juba Aafrika pagulasseisundi konventsiooni osaline, on raske mõista, miks selle riigi õiguskorras ei tunnustata pagulasseisundit.

Euroopa Liidu ja Liibüa tagasivõtulepingutest tuleb välja jätta kõik need, kes väidavad end olevat varjupaigataotlejad, pagulased või rahvusvahelise kaitse nõudlejad, ning seda lepingut tuleb kohaldada täielikult mittetagasisaatmise põhimõtte kohaselt. Kriitilisi olukordi – nagu kujunes seoses 400 eritrealasega, kes oleks eelmisel suvel kõik koos äärepealt Liibüast välja saadetud – ei tohi enam ette tulla.

Euroopa Liit peab julgustama Liibüat võtma vastu õiguslikud ja sotsiaalsed lahendused, et parandada Liibüas töötava umbes kahe miljoni sisserändaja ebainimlikke elamistingimusi. Sellised inimesed moodustavad neljandiku riigi elanikkonnast. Need sisserändajad väärivad õiguskaitset, nende kohtlemine orjadena ei tohi enam jätkuda. Euroopa Liit peab investeerima ühisprogrammidesse, et võidelda üha suureneva inimkaubandusega, millel on laastavad tagajärjed eriti naistele ja lastele. Tuleb suurendada Euroopa Liidu toetust Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile ja kõikidele teistele organisatsioonidele, kes aitavad Liibüat läbivaid rändajaid, et parandada nende rändajate tingimusi, kes on paigutatud kinnipidamiskeskustesse, mis hakkavad hoolimata eelmise aasta keskel toimunud ootamatust tühjendamisest taas täituma.

Euroopa Liit ei saa hoiduda veenmast Liibüat kehtestama moratooriumi surmanuhtlusele. Liibüa ametiasutustelt tuleb nõuda, et nad avaldaksid oma riigi ja välisriikide hukatud kodanike isikuandmed. Liit peab nõudma, et Liibüa ratifitseeriks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi. Liit peab toetama koostöö raames reforme, mille eesmärk on moderniseerida sotsiaalseid, poliitilisi ja kohtustruktuure, et muuta riik välismaailma jaoks avatuks, et tuua ühiskonnale kätte vaba teave, et edendada massiteabevahendite sõltumatust ning investeerida ettevõtlus- ja tööturuorganisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonda esindavate organisatsioonide institutsioonilise suutlikkuse suurendamisse. Tuneesia Bouazizi revolutsioonil on kindlasti tagajärjed naaberriigile Liibüale – sellest saavad aru isegi Gaddafi režiimi esindajad.

Peame suurendama toetust, mida antakse Liibüa tervishoiusektorile Benghazi tegevuskava raames, ja hõlmama sellega teisigi meditsiinikeskusi ja rahvatervise nõudeid. Me mõistame, et Euroopa Komisjoni ja Liibüa läbirääkimised on jõudnud lõppjärku, ehkki kaubandus- ja energiakoostöö vallas on ilmnenud mõned raskused.

Meie seisukohast oleks kasulik luua Tripolis lähiajal ELi büroo, et hõlbustada läbirääkimisi ja jälgida olukorra arengut Liibüas.

Lugupeetud volinik, kõnealustes soovitustes palume komisjonilt üksikasjalikku teavet eelarveridade kohta, mida kavandatakse ja kasutatakse koostööks Liibüaga. Loodetavasti saate anda meile selle teabe üsna pea.

Lõpetuseks tahan juhtida tähelepanu sellele, et alles hiljuti oli Euroopa Parlamendil võimalus kiita heaks nõukogu mandaat nendeks läbirääkimisteks. See on vastuvõtmatu ja see ei saa nii jätkuda. Soovin tänada ka koostöö eest kõiki variraportööre, kes aitasid saavutada laialdase üksmeele teemal, mis oleks võinud tekitada palju lahkarvamusi.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Austatud juhataja, tänan teid võimaluse eest rääkida Euroopa Parlamendile lühidalt läbirääkimistest Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingu üle.

Komisjon ja Euroopa Parlament teevad juba Liibüa küsimuses tihedat koostööd. Meil on ühine huvi tagada rõõmustav areng meie suhetes Liibüaga, kes on meile oluline naaber. Seoses sellega soovin tänada eriti teie delegatsiooni, mis on loodud suheteks Magribi riikidega ja mis saavutas Tripolis kokkuleppe, millega nähakse ette korrapärane konsulteerimine Liibüa parlamendiga.

Olen võtnud kindlalt nõuks kanda hoolt selle eest, et meie institutsioonide tihe koostöö jätkuks. Eelkõige olen huvitatud sellest, et teavitada Euroopa Parlamenti regulaarselt raamlepingu üle peetavatel läbirääkimistel tehtud viimastest edusammudest. Tean, et meie peamine läbirääkija annab teile pärast igat läbirääkimistevooru lühikese ülevaate.

Lubage mul valgustada teid pisut hetkeseisust. Lõpetasime läbirääkimiste üheksanda vooru Tripolis novembri keskel. Järgmine voor on kavandatud 24.–26. jaanuariks Brüsselisse. Oleme teinud alates läbirääkimiste avamisest rohkem kui kaks aastat tagasi suuri edusamme. Tegelikult oleme leppinud esialgselt kokku lepingu preambulis ja kümnest jaotisest kuues. Eeskätt oleme jõudnud esialgsele kokkuleppele poliitilist dialoogi käsitleva jaotise puhul, mis sisaldab olulisi viiteid inimõiguste austamisele, võitlusele massihävitusrelvade ja terrorismi vastu jne. Liibüa on nõustunud alustama regulaarset dialoogi inimõiguste ja põhivabaduste teemal, mis oli meile põhieesmärk. Oleme tegelikult selle jaotise puhul saavutatud tulemusega väga rahul.

Nagu te ehk teate, on ka mõned lahendamata küsimused, nimelt seoses energia ja kaubandusega. Energia moodustab Liibüa majanduse tuuma – 70% Liibüa SKPst. Seetõttu on tähelepanu ja ettevaatlikkus, millega Liibüa sellele küsimusele läheneb, mõistetav. Mis puudutab kaubandust, siis Liibüal on keeruliste kaubanduskokkuleppeid käsitlevate läbirääkimistega vähe kogemusi. Sellepärast on edasiminek olnud selles valdkonnas mõõdukas. Mõlema poole asjatundjad kohtuvad regulaarselt, et tagada neil kahel teemal võimalikult kiire kokkuleppe saavutamine, kuid loomulikult on veel ka keerulised poliitilised küsimused.

Üks neist puudutab Rooma statuuti. Liibüa keeldub kategooriliselt viitamast selgelt Rooma statuudile. Ent ta on siiski valmis võtma endale kohustuse teha Euroopa Liiduga koostööd võitluses karistamatusega eelkõige nende kuritegude puhul, mis on määratletud Rooma statuudis.

Raskusi on ka seoses sisserändega, eriti seepärast, et Liibüa keeldub võtmast oma riiki tagasi kolmandate riikide kodanikke. Olen võtnud teadmiseks Euroopa Parlamendi soovituse, mis käsitleb seda konkreetset läbirääkimiste tahku, ja arutan seda kindlasti liikmesriikidega.

Võin teile ka sisserände puhul kinnitada, et oleme võtnud endale kohustuse tagada, et Liibüa peab kinni oma rahvusvahelistest kohustustest, mis on seotud mittetagasisaatmise põhimõttega. See on Euroopa Liidu jaoks tähtis punkt. Meie arvates on oluline ka see, et Liibüa hakkaks võimalikult ruttu järgima 1951. aasta Genfi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta. Tuleb siiski märkida, et Liibüa on viidanud oma kavatsusele sellest konventsioonist mitte kinni pidada.

Soovin rõhutada ka seda, et me jälgime tähelepanelikult Liibüa ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti läbirääkimisi lootuses, et leitakse rahuldav lahendus, mis võimaldab ÜRO pagulaste ülemvolinikul kasutada oma mandaati täielikult ja õiguslikult turvalises keskkonnas.

Üldisemalt jõudsime oktoobris kokkuleppele arendada koostööd Liibüaga kõikides rännet käsitlevates küsimustes, sealhulgas neis, mis puudutavad rahvusvahelist kaitset, sisserändajate tingimuste parandamist Liibüas ning rände juhtimist ja piirikontrolli. See on rõõmustav areng, sest peame tegema Liibüaga koostööd, et lahendada kõik sealsed rände valdkonnas esinevad probleemid.

Lubage mul peatuda lõpetuseks läbirääkimisjuhistel, millele Euroopa Parlament on nõudnud korduvalt juurdepääsu. Olen täiesti teadlik Lissaboni lepingu artikliga 218 loodud kohustustest. Nagu te teate, on läbirääkimisjuhised nõukogu salastatud dokument. Seepärast pidi nõukogu vaatlema teie soovi horisontaalselt. Mul on hea meel teile öelda, et see arutelu on lõppenud ja –nagu te tõenäoliselt teate – on nõukogu võimaldanud pääseda kokkulepitud korras ja nõukogu turvaeeskirjade kohaselt ligi Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingut käsitlevate läbirääkimiste juhistele. Nõukogu on teavitanud vastavalt väliskomisjoni esimeest.

  Ioannis Kasoulides, fraktsiooni PPE nimel. – Lugupeetud juhataja! Euroopa Ülemkogu 2009. aasta juuni kohtumisel soovitati seada esmatähtsaks tagasivõtulepingute sõlmimine Liibüa ja Türgiga, mida peetakse põhiväravateks, mille kaudu toimub ebaseaduslik sisseränne Euroopasse.

Liibüa värav mõjutab eelkõige Maltat ja Itaaliat. Tohutu ebaseaduslik sisseränne ähvardab muuta Malta demograafilist ülesehitust. Kuigi kõik tunnistavad oma ühist vastutust, on selle arengu muutmiseks tehtud tegelikult vähe. Maltasse saabunute arv vähenes vaid siis, kui Itaalia, keda see probleem mõjutab samavõrra, saavutas Liibüaga kahepoolse kokkuleppe, milles Liibüa võttis endale kohustuse patrullida oma rannikuid ja lahtesid.

Vajame raamlepingu raames ELi ja Liibüa tagasivõtulepingut. Läbirääkimised on keerulised, kuid me toetame komisjoni püüdlusi ja julgustame teda jätkama seni, kuni on saavutatud edu.

Me avaldame tunnustust rände- ja koostöölepingu eest, mille komisjon ja Liibüa sõlmisid möödunud aasta oktoobris. On tähtis valmistada Liibüa ette sellisteks teemadeks nagu varjupaigataotlejate kaitsesüsteem, maismaapiiride haldamine, õigusaktide kooskõlastamine Aafrika pagulasseisundi konventsiooniga ja rändevoogude juhtimine.

Me oleme teadlikud inimõiguste olukorrast Liibüas, mõjutatavast kohtusüsteemist, kinnipidamistingimustest, piinamistest ja surmanuhtlusest. Tagasivõtuleping on sellegipoolest vajalik. Sellega ei hõlmata isikuid, kellel on õigus varjupaigale, kes vajavad poliitilist kaitset või keda ohustab Liibüas väärkohtlemine, samas kui mittetagasisaatmise põhimõtet kohaldatakse kõigi suhtes.

  Pier Antonio Panzeri, fraktsiooni S&D nimel. – (IT) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Ana Gomesi tehtud tööst on minu arvates suur abi, kui komisjon hakkab määratlema raamlepingut.

Liibüal on otsustav roll võitluses terrorismiga, seoses Aafrika rahu ja julgeolekuga, võitluses ebaseadusliku sisserände vastu Vahemere piirkonnas ja energiasektoris. Seepärast peab meie eesmärk olema kindlustada Euroopa Liidu strateegia raames Liibüa lõimimine rahvusvahelisse poliitilisse ja majanduslikku süsteemi, mis põhineb ühistel eeskirjadel.

Selle saavutamiseks tuleb kehtestada Liibüale rida tingimusi ja see ettepanek soovituses tehaksegi. Esiteks on Liibüa sisserände puhul selgelt transiidiriik. See on ülitähtis teema, kuid seda ei saa käsitleda lihtsalt julgeoleku, sisserände peatamise ja mittetagasisaatmise vaatenurgast.

Selle teemaga kaasneb vajadus valitsuse järele, mis juhindub rändega seotud katsumustega sammu pidavatest majandus- ja sotsiaalpoliitikahoovustest ning vajadusest tunnustada poliitilisi pagulasi, ratifitseerida Genfi konventsioon ja võtta sisserändajad tagasi konkreetsete tagatiste alusel, et kindlustada neile mõistlikud elamistingimused.

Veel on küsimus majanduslike ja demokraatlike reformide käivitamisest, et teha selles olulises riigis märgatavalt rohkem ruumi demokraatiale. Nagu näitavad sündmused naaberriigis Tuneesias, peame seda teemat veelgi rohkem arvesse võtma.

Viimasena kutsutakse kõnealuses soovituses üles kaaluma kahepoolsete kokkulepete küsimust. Selliste kokkulepetega oleks kindlasti võimalik aidata märkimisväärselt kaasa probleemide määratlemisele ja lahendamisele, kuid need kokkulepped ei ole lõplik vastus. Näiteks ei lahendataks kahepoolse kokkuleppega probleemi, mis meil on seoses Itaalia kalalaevadega. Ent partnerlus- ja naabruspoliitika läbivaatamine hõlmab siiski ka üleskutset mõelda Liibüa teema uues raamistikus, sealhulgas ka Euroopa Parlamendis, uuesti läbi.

Paljud meist on avaldanud soovi, et tehtaks teatavaks nõukogu volitused raamlepingu puhul. Austatud volinik, seoses sellega on tõeline vajadus astuda järgmine samm ja kaasata Euroopa Parlamenti üha enam Euroopast lõunas asuvate riikide jaoks uute strateegiate määratlemisesse.

  Kristiina Ojuland, fraktsiooni ALDE nimel. – Lugupeetud juhataja! Soovin kõigepealt tänada raportööri suurepärase katse eest ühendada Euroopa Parlamendi kõikide fraktsioonide seisukohad.

Kõnealuse raporti puhul soovin tõsta esile seda, kui tähtis on käsitleda nende Liibüa sisserändajate olukorda, kes püüavad ületada Vahemerd. Mõistan täiesti lõunapoolsete liikmesriikide muret ebaseadusliku sisserändevoo pärast ja survet, mida see avaldab nii nende eelarvele kui ka ühiskonnale üldisemalt.

Ometi ei saa me liikmesriikide huve silmas pidades kõrvale jätta Euroopa väärtusi. EL ei saa lubada endale seda, et tema kätel oleks mõne varjupaigataotleja või pagulase veri. Lepingu puudumine ELi ja selle liikmesriikide ning Liibüa vahel viib inimeste ebainimliku kohtlemise, piinamise ja hukkamiseni. Seepärast oli julgustav volinikult kuulda, et ta näeb ELi ja Liibüa suhetes ja läbirääkimistes edusamme.

  Franziska Katharina Brantner, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Olime Tuneesias tunnistajaks rahva ülesastumisele rõhuva ja kuritarvitava režiimi vastu, mis oli keelanud neile põhilisi inimõigusi juba aastaid. ELi jaoks on suur häbiplekk, et oleme toetanud seda diktatuuri mitu aastat. Et asju veel hullemaks teha, söandab EL riskida samade vigade tegemisega Tuneesia naaberriigis Liibüas.

Kui komisjon ja nõukogu ei muuda kurssi, jätkab liit stabiilsuse, piirikontrolli ja rände nimel veel ühe selle piirkonna diktaatori toetamist. Režiim, mille tipus on Gaddafi, kes on – nagu me hiljuti taas nägime – üks Ben Ali parimaid sõpru, on rikkunud aastaid järjekindlalt oma kodanike ja eriti võõrtöötajate inimõigusi. Sellest hoolimata on Euroopa Liidul ja mitmel selle liikmesriigil Liibüaga üha tihedamad suhted ning nüüd peab EL isegi läbirääkimisi selle raamlepingu üle.

Seepärast ärgitan nõukogu ja komisjoni nägema neid murettekitavaid märke ja tagama, et enne mis tahes lepingu sõlmimist Liibüaga oleks täielikult täidetud järgmised tingimused.

Esiteks peab Liibüa ratifitseerima ja rakendama ÜRO pagulasseisundi konventsiooni ja võimaldama ÜRO pagulaste ülemvolinikule riigile täielikku juurdepääsu. Teiseks peab see riik tagama sisserändajatele piisava kaitse ja piisavad õigused ning võtma vastu varjupaigavaldkonda käsitlevad õigusaktid, mis sisaldavad mittetagasisaatmise põhimõtet. Kolmandaks ei saa Liibüaga sõlmida mingit tagasivõtulepingut enne, kui kaob suur oht, et Liibüas koheldakse sisserändajaid ebainimlikul ja alandaval moel.

Et nende tingimuste täitmist ei ole arvatavasti lähiajal oodata, soovin ma tõesti, et komisjoni läbirääkimised tagasivõtulepingu üle ebaõnnestuksid.

Peale selle tuleb teavitada Euroopa Parlamenti põhjalikult kõikidest läbirääkimiste etappidest.

Rohelised on kindlalt vastu igasugustele Liibüa sisserändajate ja kodanike arvel sõlmitavatele räpastele kokkulepetele selliste diktaatoritega nagu Gaddafi. Euroopa Liidu jätkuv toetus sellele rõhuvale režiimile ei ole kooskõlas ELi väärtuste ja õiguslike kohustustega ning see ei teeni ka liidu pikaajalisi huve selles piirkonnas. Nagu on nii ilmekalt näidanud Tuneesia juhtum, saab vaid demokraatlik ja vaba maa olla stabiilne ja jõukas.

Kandkem hoolt selle eest, et EL ei teeks kaks korda sama viga.

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Liibüa on riik, kus inimõiguste rikkumine on tavapärane ja demokraatiat ei ole olemas. Kolonel Gaddafi ei ole kandideerinud pärast võimuletulekut 41 aasta eest ühtedelgi valimistel. Poliitilised parteid on mõistagi keelatud.

Gaddafi on Aafrika Fidel Castro. Ta püüab kujutada end oma rahva heatahtliku isana ja väidab isegi seda, et tal puudub riigi hierarhias igasugune ametlik roll. Minu kodumaal Ühendkuningriigis tuntakse teda teistsugusena: isikuna, kes toetas kunagi rahaliselt terrorismi, eelkõige 1988. aastal toimunud Lockerbie pommiplahvatust.

Oma rahvusvahelise maine lihvimiseks on ta – ja see on talle eeldatavasti auks – maksnud leinavatele peredele hüvitist, kuid tõde on see, et lääs paneks isepäise Gaddafi täielikult põlu alla, kui ei oleks Liibüa tohutuid nafta- ja gaasivarusid. See annab Gaddafile Euroopa Liidu üle võimu. Ta on püüdnud eeskätt lüüa lõhet nõukogusse, peibutades teatud liikmesriikide juhtkondi.

Pragmaatilistel põhjustel tunnistan ma sellegipoolest vajadust luua raamlepingu raames ELi ja Liibüa vahele soojad kaubanduslikud ja diplomaatilised suhted. Kardan küll seda, et me ei tee muud, kui kindlustame Gaddafi võimu, mis aja möödudes kandub Põhja-Korea dünastia eeskujul paratamatult üle ühele tema poegadest.

  Takis Hadjigeorgiou, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (EL) Lugupeetud juhataja! Soovin esmalt tänada raportööri tehtud töö eest ja Štefan Fület täna siin viibimise eest. Meie arvates tuleks selles igati tundlikus piirkonnas teha koos Vahemere piirkonnaga mõistmise ja koostöö arendamiseks pidevaid jõupingutusi. See koostöö peab toimuma võrdsetel alustel, selle puhul tuleb võtta arvesse asümmeetriat ja ebavõrdsust, mis esineb eri arenguvaldkondades Vahemere piirkonna riikide, Euroopa Liidu ja kõnealuses piirkonnas asuvate ELi naaberriikide vahel, ning selle koostöö eesmärk peab olema kestev rahu. Selleni on võimalik jõuda vastastikusel austusel põhineva dialoogi abil, mis eeldab valmisolekut vastastikusteks mõjutusteks. Oleme selle poolt, et tugevdada kõnealuses raamistikus Euroopa Liidu ja Liibüa suhteid.

On siiski mõned tundlikud valdkonnad, mis nõuavad nende suhete arendamisel erilist tähelepanu. Kommenteerin eeskätt pagulaste, sisserändajate ja tagasivõtulepingu teemat. Eesmärk on sõlmida Liibüaga Euroopa Liidu ja Liibüa läbirääkimistel arutletava raamlepingu osana tagasivõtuleping. Kui sellisele lepingule kirjutatakse alla nii, et sellega ei kaasne ühtki reformi sisserändajate sotsiaalse ja majandusliku olukorra parandamiseks, aidatakse sellega kaasa inimõiguste jätkuvale rikkumisele – me toetaksime sisserändajate sunniviisilist tagasisaatmist oludesse, kus ei ole tagatud ei nende julgeolek ega vähegi vastuvõetav elatustase.

Peame nõudma, et Liibüa ametivõimud tunnustaksid asjakohaselt ÜRO pagulaste ülemvoliniku kohalolekut. Peame käsitlema ka tundlikku surmanuhtluse küsimust. Õige oleks püüelda kokkuleppe poole peatada Liibüas surmanuhtluse kohaldamine ja lõppeesmärk peaks olema selle kaotamine.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Mina olen Euroopa Liidu ja Liibüa raamlepingu sõlmimise poolt, sest see on minevikuga võrreldes samm edasi sellistes tähtsates valdkondades nagu sisseränne, majandus- ja tervishoiukoostöö, eriti võitlus AIDSiga, ja teatud määral energiaprogramm.

Teine tähtis teema on Liibüa kontroll terroristide tegevuse üle mitte üksnes oma territooriumil, vaid ka riigi lõunapiiril. Edu on saavutatud nõukogu ja Liibüa valitsuse kokkuleppega, millega on hõlmatud ka sellised üldpõhimõtted nagu Rooma statuut ja ÜRO pagulasseisundi konventsioon. Ilmselgelt on palju veel teha, kuid on tähtis, et Euroopa Parlament toetaks juba läbi räägitud kokkulepet, võtmata seda uuesti arutelu alla ja seadmata ohtu juba saavutatud tulemusi.

Loodetavasti toob Euroopa Liidu ja Liibüa koostöö samu tulemusi kui Liibüa ja Itaalia sõprusleping, millega lahendati muu hulgas pikaajaline vaidlus riigi koloniaalmineviku üle. Kui valitsuste ja riikidega tuleb lahendada konkreetseid probleeme, ei ole võimalik valida, kellega rääkida ja kellega mitte.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Lugupeetud juhataja! Euroopa Komisjon on loonud Liibüale, sellele perutavale riigile ja selle diktaator Gaddafile, uue eksporttoote. Naftatootmine ei ole ainus viis, kuidas Liibüa neil päevil tulu teenib – ta rikastab end ka Euroopa šantažeerimisega. Diktaator Gaddafi paneb oma taskusse 60 miljonit eurot Euroopa maksumaksjate raha selle eest, et hoiab ära Aafrika õnneotsijate jõudmise Euroopasse. See 60 miljonit on alles algus, sest Gaddafi nõuab nüüd ähvarduste toel, et seda summat suurendataks igal aastal viie miljardi euroni. Gaddafil on vahest õnnestunud Euroopa Komisjon oma kena näolapiga eksiteele viia, kuid mina ei usalda seda meest mitte sugugi.

Mul on siin mõned viimaste aastate ajalehepealkirjad: „Gaddafi nõuab ELilt miljardeid“, „Liibüa avaldab survet Londonile ja Edinburghile“, „Gaddafile rohkem raha – või muutub Euroopa mustaks“, „Gaddafi: „Islamist peab saama Euroopa usk““, „Gaddafi lükkab tagasi demokraatia, eelistades järgida rangelt šariaadiõigust“, „Gaddafi kasutab 30 miljonit aafriklast, kes soovivad tulla Euroopasse, kauplemisvahendina“, „Gaddafi tahab kuulutada Šveitsile välja džihaadi“.

Lugupeetud Euroopa Parlamendi liikmed, me ei tohiks seda lurjust toetada. Teda tuleks karistada, kui Liibüa laseb ka edaspidi nii paljudel pagulastel vabalt Euroopasse pääseda. Me ei peaks toetama ka pagulasi, kellel on pagulasseisund või alaline elukoht. Nad tuleks saata otse Aafrikasse tagasi. Pagulaste premeerimine Euroopa pagulasseisundi, hüvede ja koolitusprogrammidega ujutaks meid üle veelgi suurema varjupaigataotlejate vooga, milles paljud upuksid katses saada Euroopas kindlat jalgealust. Euroopa Liidu helde ja nõrk varjupaigapoliitika on varjupaigataotlejate suure sissevoolu tegelik põhjus.

  Alf Svensson (PPE). – (SV) Austatud juhataja! Liibüal tuleb rahvusvaheliste lepingute ratifitseerimine päris hästi välja, kuid tundub, et ta on sama andekas ka nende lepingute rakendamisest hoidumises. On häbiväärne, et Liibüal on koht ja hääl ÜRO inimõiguste nõukogus. Nii on see muide häbiväärsel kombel ka Saudi Araabia puhul. Oma suurima kaubanduspartneri, Euroopa Liidu jõulise surve abil tuleks tõepoolest sundida Liibüat pöörama enam tähelepanu inimõiguste ja inimese vabaduste tähendusele ja sisule.

Nagu me kõik teame, puudutavad ELi suhted Liibüaga pagulaste kohtlemise eri aspekte. Seni kuni nõukogul ja komisjonil ei ole õnnestunud veenda Liibüat lubama ÜRO pagulaste ülemvolinikul viibida seaduslikult riigis, ei ole võimalik tunda vähimatki kindlust seoses pagulaste kohtlemisega Liibüas.

Liibüa juht on tujukuse ja ebausaldusväärsuse musternäidis. ELil on kavas sõlmida temaga nüüd raamleping. Ma ei saa jätta mõtisklemata selle üle, mis tähendus on sõnal raam kolonel Gaddafi režiimi jaoks, mis näitab inimõiguste küsimustes üles piiritut lugupidamatust. Me teame, et Liibüa diskrimineerib laialdaselt võõrtöötajaid lähtuvalt nende rahvusest ning et Aafrika võõrtöötajaid kiustatakse taga nende rassi tõttu.

Inimväärikus on tähtsam kui raha. Seepärast peavad inimõigused ja inimese vabadused olema meie jaoks nii olulised, et nad takistaksid meid andmast inimesi üle riigile, kus korraldatakse piinamisi või koheldakse inimesi muul moel ebainimlikult. Seda nõutakse muide ka Euroopa Liidu hartades.

  Corina Creţu (S&D). – (RO) Austatud juhataja! Liibüa on Euroopa Liidu suuruselt kolmas nafta- ja gaasitarnija, samas kui liit on Liibüa peamine kaubanduspartner, moodustades selle riigi kogu kaubandusest üle kahe kolmandiku. Peame võtma arvesse ka edusamme Tripoli ametiasutustes, mis on toonud riigi edukalt välja isolatsioonist ja embargodest ning muutnud selle avatuks ning majanduslikult ja diplomaatiliselt dünaamiliseks.

Euroopa Liit ei ole siiski pelgalt majandushuvide ühendus – see põhineb väärtustel, mida me ei saa pragmaatilistel põhjustel kõrvale jätta. Väidetavalt ei rahasta Liibüa enam terrorismi, riik on loobunud oma tuumaprogrammist, nõustunud maksma hüvitist terrorirünnaku ohvrite peredele, vabastanud Bulgaaria meditsiiniõed, kes olid mõistetud surma HIVi levitamise eest, ja sõlminud kokkuleppeid mõnede Euroopa riikidega. Minu arvates peame seda edasiminekut julgustama, kuid Euroopa Liidu ja Liibüa partnerlusel peab olema kindel moraalne alus.

Seoses sellega tõstetakse raportis, mille koostas Ana Gomes, keda ma soovin tehtud töö eest kiita, esile tõsised inimõigusi puudutavad puudujäägid, millega me oleme kohustatud tegelema. Möödunud aastal võtsime vastu resolutsiooni, milles palusime Liibüal kaotada surmanuhtlus. Leian, et on asjakohane seda soovi korrata ja nõuda ka juriidilist õiglust käsitlevate rahvusvaheliste normide järgimist, eriti kuna rikkumiste ohvrid on välismaalased.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata sisserändajatele ja pagulastele – nii neile, kelle Liibüa on andnud välja päritoluriigile, kus nende elu on tõsises ohus, kui ka neile, kelle Itaalia on tagasi andnud Liibüale, kus tarvitatakse nende suhtes tõenäoliselt karme survevahendeid. Teiselt poolt tuleb avaldada Liibüale survet selleks, et ta võtaks vastu varjupaigaalased õigusaktid ja sõlmiks kokkulepped, et avada ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti büroo, mis on registreerinud Liibüas ligi 13 000 pagulast ja varjupaigataotlejat.

Mis puudutab ELi ja Liibüa raamlepingu osana kavandatavat tagasivõtulepingut, siis ma kutsun komisjoni üles sellest plaanist loobuma, sest see tähendaks tagasisaatmist riiki, kus rikutakse järjekindlalt inimõigusi. Berlusconi valitsuse strateegiat ei saa võtta eeskujuna. Itaalia erand ei tohi muutuda Euroopa reegliks.

  Sonia Alfano (ALDE). – (IT) Lugupeetud juhataja, austatud kolleegid! On raske uskuda, et Euroopa institutsioonid tahavad ikka veel sõlmida raamkokkulepet sellise diktaatorliku riigiga nagu Liibüa.

Me ei saa jätkata väitmist, et Liibüal on Euroopa Liidu liikmesriikidega väga tähtsad kaubandussuhted ja et Liibüa on Vahemere piirkonnas Euroopa Liidu partner, ning muuta inimõiguste austamise teisejärguliseks.

Kõige tähtsam tingimus, mille Liibüa peab enne usaldusväärse dialoogi alustamist täitma, on Genfi konventsiooni ratifitseerimine. Me ei tohi kaubelda majandushuvidega inimelude vastu. See ei puuduta mitte üksnes Liibüa kodanikke, vaid ka neid teistest riikidest pärit inimesi, kes pagevad kodusõdade ja usulise tagakiusamise eest ja liiguvad läbi Liibüa üksnes selleks, et saada surma või kogeda tohutuid piinamisi.

Meie kohus on mitte unustada Liibüa vanglates kinni peetavate inimeste tuhandeid appikarjeid. Me ei saa unustada jubedusi, mis paljastusid meile Gandufa vanglas.

Liibüa kodanikel pole paljusid poliitilisi õigusi ja kodanikuõigusi, näiteks sõnavabadust ning kogunemis- ja ühinemisvabadust. Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsiooni suuline muudatusettepanek, milles soovitakse asendada põhjenduses B sõna „leping“ sõnadega „Itaalia ja Liibüa vahelised kokkulepped ühiste rannapatrullide kohta“, on täiesti vastuvõetamatu ja Italia dei Valori delegatsioon hääletab selle vastu.

Itaalia ja Liibüa kokkulepe on märksa keerulisem – see on leping, mis sisaldab täpseid tingimusi tunduvalt keerulisemates küsimustes kui rannapatrullid. Euroopa Parlament peab nimetama oma usaldusväärsuse säilitamiseks asju nende õigete nimedega, isegi kui see võib tekitada piinlikkust.

Tuleb alustada eraldi arutelu ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti üle, mis ei saa Liibüas oma tööd teha ja mida Liibüa režiim süüdistab uskumatutes rikkumistes ja kuritegudes. Kas see on vundament, millele laduda lepinguid? Me ei saa ajada asju ei terroristide ega diktaatoritega. Oleme Euroopa Parlament, mitte mõne majandushiiu direktorite nõukogu.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Austatud juhataja! Soovin tänada Ana Gomesit meile antud võimaluse eest arutleda läbirääkimisvolituste üle, mis on kahtlemata valus teema, mida on ka läbirääkimiste enda sisu. Tuneesia näide peaks olema hoiatuseks, et tuleb tegutseda väga ettevaatlikult, eriti seoses sellega, kuidas me läbirääkimistest aru anname.

Me ei saa lihtsalt panna läbirääkimiste edenedes joovastunult plusse kirja pelgalt seepärast, et Gaddafi režiim on näiteks nõustunud teatud viidetega inimõigustele, sest see režiim on tuntud selle poolest, et ta rikub tõsiselt kõiki põhiõigusi. Mis peamine – kõik meie rannikule saabuvad sisserändajad, kelle arv küll üha väheneb, seletavad erutatult, et nad pigem upuvad teel siia kui lähevad tagasi Liibüasse, kus neid ootavad vägistamised, piinamised, kuritarvitamine, sunniviisiline kodumaale tagasisaatmine, massiline väljasaatmine ja rassistlikud juhtumid. Seda on juba öeldud ja kordan minagi: sisserändajate inimõiguste tõsiste, massiliste rikkumiste nimekiri on Liibüas pikk.

Seega olen ma kahtlemata seda meelt, et on lausa hädavajalik teha nende inimeste olukorra parandamiseks kõik, mis meie võimuses. See on pagulaste ülemvoliniku töö. Meie ülesanne on ülemvoliniku kindlaks tehtud isikud ümber asustada. See on ka töö kohalikele kogukondlikele organisatsioonidele, mis on praegu äärmiselt haprad ja mida tuleb kõigi võimalike vahenditega tugevdada.

Usun, et kui me tõesti tahame pidada kinni aluslepingutes sätestatud välispoliitika sihtidest, on meil veel pikk tee minna, enne kui saame saata Euroopa Liidus ebaseaduslikult viibivad sisserändajad Liibüasse tagasi.

  David Campbell Bannerman (EFD). – Austatud juhataja! 2007. aastal eitas president Sarkozy igasugust seost viie Liibüas viibiva Bulgaaria meditsiiniõe vabastamise ja Liibüa 240 miljoni euro suuruse tellimuse vahel Prantsusmaa rakettide ostuks.

Need relvad müüdi riigile, mida peeti vastutavaks Lockerbie pommiplahvatuse ja terroristide relvadega varustamise eest. Ometi pakkus isegi Gaddafi poeg, et nende kahe tehingu vahel on seos. Relvad vangide vastu.

2004. aastal tühistas EL Liibüale kehtestatud relvaembargo vastutasuks sisserände kontrollimise eest. Relvad piiride vastu.

Nüüd teatab ajaleht London Times, et paruness Ashton soovib ootamatult tühistada Hiina suhtes Tiananmeni väljaku veresauna tõttu kehtestatud ELi relvaembargo, öeldes, et see on peamine takistus ELi ja Hiina tugevama koostöö arendamisel.

Tegelikult arvan ma, et see on peamine takistus euro päästmisel. Kas pole nii? Nagu Liibüa tehingu puhul, püüab EL nüüd ilmselt päästa eurot nii meeleheitlikult, et ta on valmis seadma ohtu meie ühise julgeoleku, kuivõrd vaid Hiinal on euro päästmiseks piisavalt raha. Relvad võlakirjade vastu. Hiina välisvaluutareservide suurus on 2,9 miljardit dollarit. Ta on juba ostnud Kreeka, Hispaania ja Portugali võlakirju. Ent Hiina on ka riik, mille otsingumootorites on keelatud sõna demokraatia ja mis hukkab igal aastal tuhandeid inimesi.

Niisiis küsin ma puhtsüdamlikult, kui madalale on EL valmis euro päästmiseks langema?

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja! Tuneesia valitsuse kukutamine on toonud kaasa šokilaine Magribi piirkonnas asuvates peamiselt diktaatorlikes naaberriikides, sealhulgas Liibüas. Selline põhjalik muutus on samas loomulikult võimalus demokraatia jaoks, kuid vaid siis, kui seda ei saa oma huvides ära kasutada islami agitaatorid.

Rahutused mõjutavad kahtlemata pagulaste sissevoolu. Seepärast on tähtis teha Aafrika riikidega pagulaste küsimuses tihedamat koostööd. Kolonel Gaddafi nõue, et Euroopa Liit maksaks Aafrikale ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks igal aastal vähemalt 5 miljardit eurot, on kahtlemata samm vales suunas. Euroopa Liidu riigid maksavad juba arenguabina miljardeid eurosid. Minu arvates tuleb abisüsteem kiiresti läbi vaadata ja tagada, et abi ei tooks enam kasu diktaatoritele ja korrumpeerunud riigikordadele, vaid jõuaks selle asemel inimesteni, kes seda tõesti vajavad.

Peale selle tuleks pöörata ELi välissuhetes rohkem tähelepanu kristlaste viletsale olukorrale islamiriikides.

  Wolfgang Kreissl-Dörfler (S&D). – (DE) Austatud juhataja, lugupeetud volinik Füle! Me vastutame kõigi meeste, naiste ja laste eest, kes meie juures pelgupaika otsivad, sest kaalul on nende elu. See vastutus tuleneb ühelt poolt Euroopa praegustest moraalsetest väärtustest ja paljude eurooplaste minevikust, mis selles kontekstis sageli unustatakse, ja teiselt poolt rahvusvahelistes lepingutes ja konventsioonides esitatud õiguslikest tagatistest.

Kui me võtame endale kohustusi, peame olema ka valmis kandma sellega kaasnevat koormat. See tähendab selle koorma võrdset jaotamist liikmesriikide vahel. Kindlasti ei tähenda see seda, et vastutus pannakse nende käputäie riikide õlule, kelle piirid langevad juhtumisi kokku ELi välispiiriga, ega seda – ja see on see laiduväärne tegu, mida ma ei suuda andestada –, et kolonel Gaddafi režiimile sarnastele riigikordadele tuleks selle koorma kergendamiseks maksta.

Ärgem mõistkem asju vääriti. On hea, kui suudame ära hoida selle, et inimesed võtavad ette ohtliku reisi, mille käigus võib sattuda ohtu nende elu. Ent kolonel Gaddafi ja tema režiim ei hooli elude päästmisest või inimeste kaitsmisest. Neid huvitavad vaid tõestatud faktid, mis puudutavad raha. Euroopa Liit peaks vaatama ette, et temast ei saaks kaasosalist režiimis, mis ei hooli grammigi inimõigustest.

Olen külastanud Liibüas asuvaid laagreid ja näinud, mis seal toimub. Meil oli võimalus rääkida laagri juhtkonnaga. Nad ei tunne muret inimõiguste ega inimestele varjupaiga andmise pärast. Nad kurtsid, et me ei olnud andnud neile ühtki suurtükipaati, millega oleks võimalik kaitsta tõhusamalt oma piire. Me ei andnud neid paate kolonel Gaddafile põhjusega – need paadid võivad leida seal teisegi kasutuse. Peame võtma arvesse ka seda. Me ei tohi reeta oma väärtusi lihtsalt seepärast, et tahame majanduslikku kasu või tagasivõtulepingut. Olen ka seda meelt, et peaksime võtma vaatluse alla mitte üksikute, vaid kõigi Euroopa Parlamendi liikmete läbirääkimisvolitused. Salajane diplomaatia ei vii meid edasi, eriti pärast neid kogemusi, mis on olnud meil Euroopa Liidus seoses kolonel Gaddafi režiimiga – ja me ei saa anda sellele mingit muud nime. See on veel üks asi, mida me ei tohiks unustada, ja ma palun teil selle eest hoolt kanda. Ana Gomes nimetas kõik kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, kui me peaksime kunagi jõudma lepingu sõlmimise etappi.

  Simon Busuttil (PPE). – (MT) Lugupeetud juhataja! Need, kes on Liibüaga lepingu sõlmimise vastu, peaksid aru saama, et tegemist on meie naabriga. Naabreid ei saa eirata. Tuleb leida viis elamiseks koos nendega, mis ei tähenda tingimata nõustumist sellega, kuidas nemad asju ajavad.

Kolleegidel, kes ei ole pärit mõnest Liibüa naaberriigist, on väga hea seda lepingut kritiseerida, kuid Liibüa vahetus läheduses asuvatel Vahemere piirkonna riikidel on märksa raskem leida viis, kuidas selle riigiga koostööd teha.

On tõsi, et kõnealune leping peaks sisaldama ka sisserännet käsitlevat peatükki ning samuti tagasivõtulepingut. Kahtlemata tuleb selles austada ka kõigi varjupaigataotlejate õigust rahvusvahelisele kaitsele.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! See arutelu Liibüa üle toimub ajal, mil ühes teises Vahemere piirkonna naaberriigis, Tuneesias, leiavad aset väga märkimisväärsed muutused.

Olen olnud alati arvamusel, et Euroopa Liit peab aitama edendada Vahemere piirkonnas toimuvaid tõsiseid reforme, mille eesmärk on muuta see piirkond vabaks ja jõukaks. Viitan oma viimaste aastate sõnavõttudele Euroopa Parlamendis, milles olen korduvalt öelnud, et liidu poliitikas ei saa keskenduda üksnes status quo säilitamisele.

See ei ole siiski see küsimus, mida arutatakse täna. Tänane teema on raamleping Liibüaga. Tahan rõhutada vajadust teha Liibüaga rändevoogude juhtimisel koostööd, mis hõlmab – nii nagu see on kõikide liidu sõlmitud tagasivõtulepingute puhul – ebaseaduslike sisserändajate, sealhulgas kolmandate riikide kodanike tagasivõtmise lepingut.

Arvestades Liibüa tähtsat rolli transiidiriigina, oleks kahjulik nõustuda Liibüa seisukohtadega, mis on vastuolus selle lepinguga – sellega saadetaks negatiivne sõnum ka läbirääkimiste jaoks Maroko ja Alžeeriaga, mis on tagasivõtulepingute vallas juba aastaid ummikseisus olnud.

Peame siiski nõudma ka seda, et Liibüa ametivõimud austaksid pagulaste õigusi, sealhulgas – nagu juba öeldud – mittetagasisaatmise põhimõtet.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Magribis on praegu rasked ajad. Viimaste päevade verised kokkupõrked Tuneesias on veenev tõend selle kohta.

Praegusel ajahetkel oleks tõsine viga, kui me ei tunnistaks pakilist ja kindlat vajadust tugevdada suhteid Liibüaga, mis asub Vahemere piirkonna südames ja mängib rändevoogude mahutamisel ja reguleerimisel ülitähtsat rolli. Hoolimata selle kõigist vasturääkivustest – olin koos Ana Gomesiga Liibüas –, pole kahtlust, et raamlepinguga saaks aidata kindlasti kaasa terrorismivastasele võitlusele, põhivabadustele ja energiaküsimusele. Liibüa ja Magribi eiramine oleks tõepoolest tõsine viga.

Eeskujuks on sõprusleping Itaaliaga, mida võiks rakendada, tagamaks, et kõnealune raamleping oleks tõesti kindel.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Austatud juhataja! Tänan parlamendiliikmeid esitatud märkuste eest. Saadan raportöör Ana Gomesile rohkem teavet liikmesriikide suunavate kavade kohta aastateks 2011–2013, milles on näidatud, et meie programmide jaoks Liibüas on ette nähtud 60 miljonit eurot.

Olen täiesti teadlik, et teatud teemad on Liibüaga suhete sõlmimisel problemaatilised. Sellegipoolest on Euroopa Liit langetanud otsuse luua Liibüaga suhted, et olla võimelised käsitlema avatult ja edasiviivalt kõiki teemasid, sealhulgas selliseid väga tundlikke küsimusi nagu inimõigused, põhivabaduste austamine ja sisserändajate õigused.

Möödunud aastal külastasin koos Cecilia Malmströmiga Liibüa kõrbes asuvat kinnipidamiskeskust. Mul ei ole meid ootavate katsumuste suhtes mingeid illusioone. Mul oli ka võimalus mõista, millised on alternatiivid meie tegevusele rändevaldkonnas.

Lubage mul lisada kolmaski, isiklik märkus: nende läbirääkimistega ei premeeri me kedagi – me hoolitseme oma huvide eest vastavalt nendele väärtustele, millesse me usume. Liibüa on näidanud üles tõsist soovi muuta suhted Euroopa Liiduga sügavamaks. Meie leiame, et see on rõõmustav ja et Euroopa Liit peaks jätkama oma osaluspoliitikat. Olen loomulikult seadnud endale sihiks, et see toimuks täiesti läbipaistvalt, võttes arvesse Euroopa Parlamendi vaateid.

ISTUNGI JUHATAJA: LÁSZLÓ TŐKÉS
asepresident

  Ana Gomes, raportöör. – Lugupeetud juhataja! Soovin tänada kõiki arutelul osalenud kolleege.

Selle aruteluga tõsteti minu arvates esile meie ees seisvad rasked valikud. Külastades Liibüat 2010. aasta novembris delegatsiooniga, mida juhtis meie kolleeg Pier Antonio Panzeri, jõudsin järeldusele, et peame hoidma osalemise joont. Me tunnistame, et peame tulema toime keerulise vestluspartneriga, kuid oleks hoolimatu seda liini mitte järgida, sest meil on Liibüas kannatavate inimeste ees – eeskätt Liibüat läbivate ja sealset olukorda taluvate sisserändajate ees – humanitaarkohustused.

Usun, et paljud nendest raskustest on tingitud selle režiimi eraldatusest. Hoolimata raskustest ja sellest, et meil puuduvad illusioonid, justkui me sõlmiksime lepingu õige pea või justkui kõik meie esitatud tingimused saaksid täidetud, peame järgima seda liini. Minu arvates on see selge.

Seoses sellega on kahtlemata ülitähtis, et Tripolisse loodaks ELi esindus, sest see, mis toimub praegu Tuneesias, peab minu arvates – nagu on öelnud täna ka paljud teised – mõjutama hoolimata erinevustest ka Liibüat. Liibüas on olukord mitmes mõttes teistsugune, sest selle riigi inimesed sõltuvad täielikult naftast saadavast tulust.

Sellegipoolest on sõnum minu meelest see, et hoolimata meie erinevatest arusaamadest sel etapil, oleme seadnud endale sihiks jälgida tähelepanelikult komisjoni läbirääkimisi. Olen tänulik esitatud arvamuste eest, mis on olnud kasulikud. Uurime neid väga tähelepanelikult ja esitame üsna pea soovitused.

Leian, et tänu väga laialdasele üksmeelele, milleni jõuti minu variraportööride ja kõigi teiste koostööga, edastame nõukogule ja komisjonile, kelle ülesanne on pidada läbirääkimisi, kuid ka Liibüa vestluspartneritele väga selge sõnumi selle kohta, millised punktid tuleb meie arvates tingimata täita, et saavutada kahepoolsetes suhetes soovitud edusammud, ja samuti selle kohta, kui tähtis on austada Liibüas inimõigusi. See sõnum on väga selge.

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 20. jaanuaril 2011.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  David Martin (S&D), kirjalikult. – Mulle valmistab ELi ja Liibüa läbirääkimiste alustamine rõõmu kui samm, et luua ELi jaoks Vahemere piirkonnas ja Aafrikas uus suhe. Ma pean koostööd Liibüaga kasulikuks ka selleks, et käsitleda selliseid küsimusi nagu julgeolek ja stabiilsus, sisseränne, rahvatervis, areng, kaubandus, kliimamuutus, energia ja kultuur.

Ent ma ärgitan siiski nõukogu ja komisjoni avaldama survet, et Liibüa ratifitseeriks ja rakendaks 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja selle 1967. aasta protokolli. See tähendab ka täielikku koostööd ÜRO pagulaste ülemvolinikuga, et tagada sisserändajatele asjakohane kaitse ja õigused ning võtta vastu varjupaigaalased õigusaktid, milles tunnistatakse pagulasseisundit ja pagulaste õigusi, nimelt kollektiivse väljasaatmise keeldu ja mittetagasisaatmise põhimõtet.

Ühtlasi tuletan nõukogule ja komisjonile meelde nende kohust tagada, et ELi välispoliitika oleks täielikult vastavuses põhiõiguste hartaga, eriti selle artikliga 19, milles keelatakse kollektiivne väljasaatmine ja sätestatakse mittetagasisaatmise põhimõte. Kutsun nõukogu ja komisjoni üles nõudma, et Liibüa ametivõimud kirjutaksid alla vastastikuse mõistmise memorandumile, millega antaks ÜRO pagulaste ülemvolinikule õiguslik alus riigis viibimiseks ja volitused kasutada kõiki oma juurdepääsu- ja kaitsemehhanisme.