Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on Euroopa Komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus olukorrast Vahemere piirkonnas, eriti Tuneesias ja Egiptuses.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Austatud juhataja! Oleme kõik väga tähelepanelikult jälginud hiljutisi sündmusi Tuneesias ja päris viimasel ajal Egiptuses.

Mõlema riigi rahvad on väljendanud põhjendatud rahulolematust ja soove ning nad ei oota asjakohast vastust mitte ainult oma riigi sees, vaid ka nende partneritelt, sh Euroopa Liidult. Nende sõnum on selge: nende poliitilised süsteemid on jõudnud punkti, kust ei ole tagasiteed, ning nüüd on vaja muutusi.

Kasutan võimalust, et väljendada oma imetlust nende väärikuse ja vapruse üle, ning – arvestades seda, mida praegu teleriekraanidelt näeme, eriti Egiptuses toimuva kohta – kutsun üles rahule, vaoshoitusele ja dialoogile.

Alustan kõigepealt Tuneesiast. Muutused, mis on toimunud, on tähelepanuväärsed ja need on sillutanud teed riigi demokraatlikumale arengule. Paljudele raskustele vaatamata näeme Tuneesias juba positiivset arengut, kus tehakse jõupingutusi rahva nõudmistele vastutulekuks. Üleminekuvalitsus on astunud mõned olulised sammud, eriti vabastades poliitvangid ja lubades sõnavabadust, samuti alustades endise presidendi Ben Ali perekonnaliikmete korruptsiooni uurimist.

Lisaks sellele on loodud ja tööd alustanud kolm sõltumatut komisjoni: korruptsiooni ja avaliku sektori vahendite väärkasutuse uurimise komisjon; viimaste sündmuste käigus toimunud repressioonide uurimise komisjon ning poliitilise reformi ülemkomisjon.

Olen võtnud arvesse ka vastuseks rahva nõudmistele toimunud viimast valitsuse ümberkujundamist. Valitsus on saanud peamiste opositsiooniparteide ja peamise ametiühingu – Tuneesia Tööliidu – toetuse. Selleks et Tuneesia saaks korraldada demokraatlikud ja läbipaistvad valimised ning viia ellu elutähtsad poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, on vaja rahu ja stabiilsust. Euroopa Liit on valmis riiki ja selle rahvast sel raskel ülemineku hetkel toetama ning oleme reageerinud kohe – mitte selleks, et oma vaateid või ideid peale suruda, vaid selleks et pakkuda oma abi ja koostööd.

Rääkisin eelmisel nädalal uue välisministri Ahmed Ounaies’ga pärast tema ametisse määramist ja me kohtusime täna Brüsselis. Meil oli sisuline arutelu – see oli esimene koht, mida ta pärast ametisse astumist külastas – selle üle, kuidas Euroopa Liidule saaks kõige paremini üleminekut toetada ja Tuneesia rahvast abistada. Ta kinnitas täna taotlust ELilt toe saamiseks valimiste ettevalmistavas etapis ja tulevaste valimiste jälgimisel. Saadame varsti Tuneesiasse ekspertide rühma hindama olemasolevaid õigusakte ja andma selle kohta üleminekuvalitsusele õigusabi. Eelmisel nädalal viibis Tuneesias kohapeal Euroopa välisteenistuse tegevdirektor Hugues Mingarelli ja arutas nendega inimeste vajadusi.

Mis puutub muid abi vorme, siis oleme suurendanud kodanikuühiskonnaga toimuva koostöö osakaalu. Seda kasutatakse koos meie abiprogrammide ümbersuunamisega, et aidata inimesi otsesemalt. Liberaalne poliitika üksi ei saa tuua vajalikku majanduslikku ja sotsiaalset heaolu ning jõukuse jaotumist kõigi tuneeslaste vahel. Seega vaatame koos Tuneesiaga läbi oma prioriteedid, selleks et võtta arvesse muutunud olukord ja kohandada meie abi nende sotsiaalsete vajadustega.

Täna teatas minister mulle üksikasjalikumalt nende muredest ja plaanidest, nii et saaksime koos muude rahvusvaheliste partneritega reageerida.

Pakkusin konkreetset abi, esialgu valimiste korraldamisel, halduses ja demokraatiale üleminekul, toetust kodanikuühiskonnale ja valitsusvälistele organisatsioonidele, toetust õigusriigi põhimõttele ja kohtureformile, majandusjuhtimisele ja korruptsiooniga võitlemisele, majanduslikule ja sotsiaalsele arengule (sh toetust Tuneesia lõuna- ja keskosa vaestele piirkondadele).

Oleme samuti valmis koos liikmesriikidega kaaluma liikuvusega seotud meetmeid ja vabamat juurdepääsu turule. Kõigis neis küsimustes toimub tõhus praktiline suhtlus ja me jätkame dialoogi. Kavatsen ülejärgmisel nädalal külastada Tuneesiat.

Tuneesia võimude taotluse puhul külmutada Ben Ali ja tema režiimiga lähedalt seotud inimeste varad, oleme juba astunud esialgseid samme. Kiirendasime menetlust, et võimaldada välisasjade nõukogul võtta esmaspäeval vastu otsus piiravate meetmete kohta, selleks et külmutada nende isikute varad, kes on Tuneesias riigi vahendite kõrvaldamise tõttu uurimise all. Tuneesia ametivõimud on meile edastanud inimeste nimekirja, kelle suhtes neid meetmeid kohaldada tuleks.

Nagu ütlesin, külastas eelmisel nädalal seda piirkonda meie tegevdirektor Hugues Mingarelli. Ta pidas kõnelusi ajutise valitsusega ja kõigi kolme äsjaloodud komisjoni juhtidega ning kohtus kodanikuühiskonna esindajatega.

Soovin toetada ka Euroopa Parlamendi ettepanekut delegatsiooni saatmiseks Tuneesiasse. Usun, et on väga tähtis, et Tuneesia rahvas näeks ELi ja eriti Euroopa Parlamendi tugevat toetust, mis on ülimalt oluline demokraatiale ülemineku kriitilisel hetkel. Peame tugevdama kõiki võimalikke inimkontakte ja ulatama käe kodanikuühiskonnale, mis tähendab ka valitsusväliste organisatsioonide, erialaliitude ja üliõpilastevahelise suhtlemise toetamist.

Praegu on meil võimalus tugevdada Tuneesia ja Euroopa Liidu partnerlust, mille aluseks on demokraatia ning majandusliku ja sotsiaalse reformi jaatamine. Ma loodan, et saame tugineda oma rahvaste vastastikusele austusele ja usaldusele, selleks et tagada Tuneesia stabiilsus ning demokraatlik ja õitsev tulevik. Sel puhul jään ootama tulevasi vabasid ja demokraatlikke valimisi ning uue valitsuse loomist. Olen Tuneesia välisministriga kokku leppinud jätkata varsti läbirääkimisi soodusrežiimi üle eesmärgiga lõpetada need pärast seda, kui demokraatlikult valitud valitsus on ametis.

Lõpetuseks, välisminister kirjeldas sealset õhkkonda kui leppimise õhkkonda. Ma loodan, et me suudame töötada koos Tuneesiaga, selleks et kujundada sellest õhkkonnast uus vabam demokraatia.

Tulen nüüd Egiptuse olukorra juurde. Vaid nädala eest olime tunnistajaks erakordse liikumise algusele selles riigis. Valitsusvastased protestid, mis selgelt olid inspireeritud sündmustest Tuneesias ja kaugemal ning mis korraldati peamiselt sotsiaalse meedia ja isikliku suhtlemise kaudu, üllatasid, ma arvan, kogu maailma.

Selle rahvaülestõusu suur tugevus peitub selles, et see toimub kogu Egiptuses. Sajad tuhanded inimesed, noored ja vanad, mehed ja naised, tulevad tänavatele, nõudes oma põhjendatud poliitilisi ja sotsiomajanduslikke õigusi. Protestid on levinud Kairost Aleksandria ja Suessini ning edasi kogu Egiptusesse ja rahvahulkade suurus ja esinduslikkus on kasvanud. Protestijaid ühendavad nende nõudmised režiimi muutmise ja põhiliste inimõiguste austamise järele.

Alguses suhteliselt rahumeelsed protestid on muutunud järjest vägivaldsemaks, kusjuures politsei kasutab pisargaasi, kummikuule ja veekahureid. Meile teeb muret see, et võib-olla on kasutatud ka lahinglaskemoona. Nagu kõik austatud parlamendiliikmed, avaldan ka mina kahetsust demonstratsioonidega kaasnenud märkimisväärsete inimkaotuste pärast ning olen mõtetes nendega, kes on kaotanud oma lähedased. Muret teeb ka vigastatute ja arreteeritute suur hulk. Kõik osalised peavad üles näitama vaoshoitust ja peatama vägivalla.

Oleme esmaspäevaseks välisasjade nõukogu kohtumiseks ette valmistanud järeldused, milles kutsutakse Egiptuse ametivõime üles vabastama viivitamatult kõik kinnipeetud rahumeelsed demonstrandid. Sõnavabadus ja koosolekute vabadus on igaühe põhilised inimõigused, mida riik peab kaitsma. Kehtestatud piirangud meedia, sh Interneti suhtes, on vastuvõetamatud ja ma kutsun Egiptuse ametivõime üles kohe kõigi kommunikatsioonivõrkude tööd taastama.

Kogu riigis toimuvate meeleavaldustega näitab Egiptuse rahvas oma soovi muutuste järele. Kõigile meeleavaldustele kogu riigis on kogunenud sajad tuhande inimesed. Ülitähtis on praegu nende häält kuulda võtta ning lahendada olukord kiirete, konkreetsete ja otsustavate meetmetega. On aeg korrapäraseks üleminekuks ning rahumeelseteks ja kaugeleulatuvateks muutusteks.

Valitsus peab astuma poliitiliste jõududega avatud dialoogi ja seda tõsiselt võtma. Selles dialoogis peab kodanikuühiskonnal olema otsustav roll. Egiptuse valitsus peab kiiresti edasi liikuma, moodustades laiapõhjalise valitsuse, mis viiks sisulise demokraatliku reformi protsessini ning sillutaks teed vabadele ja ausatele valimistele.

Pakume oma toetust sellisele Egiptusele, mis püüab muutuda demokraatlikumaks ja pluralistlikumaks. Rahu ja jõukus Vahemere piirkonnas ja Lähis-Idas on meie ühine huvi.

Praegu on meie ülesanne kohaneda ning tugevdada meie käsutuses olevaid vahendeid, millega toetada vajalikke poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. Meie koostöö lahutamatud punktid on juba praegu demokraatia, inimõigused ja õigusriigi põhimõte ning see töö vajab refokuseerimist ja tugevdamist.

Minu jaoks tähendab poliitika asjade muutmist: inimeste aitamist, et nad ise saaksid oma elu juhtida. Kogu araabia maailmas näeme paljusid potentsiaalselt häid muutusi, mille tõukejõud on rahva nõudmised.

Meie kui Euroopa Liit pakume sellele piirkonnale ja sealsetele inimestele solidaarsust ning teotust reformide korraldamisel. Oleme demokraatlike riikide liit: meil on demokraatlik kutsumus, mistõttu kavatseme seda muutuste protsessi loovalt ja kindlameelselt toetada.

ETISTUNGI JUHATAJA: Stavros LAMBRINIDIS
asepresident

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE nimel. – (ES) Austatud juhataja, paruness Ashton, head kolleegid! Olenemata Egiptuses valitseva olukorra tulemusest võime minu arust julgelt väita, et Tuneesia sündmused ei ole esimesed ega jää ka viimaseks.

Minu arvates ei peaks me siin täiskogul süüdlasi otsima, sest Euroopa Liit ei olnud selleks kriisiks ette valmistunud, kuid sellele vaatamata leian, et peaksime selle teema kohta mõned järeldused tegema.

Esiteks peab Euroopa Liidu kohalolek olema nähtavam, peame kõnelema ühel häälel ja vältima kakofooniat. Selleks oleme rajanud Euroopa välisteenistuse ja määranud ametisse kõrge esindaja.

Teiseks peame toetuma õppetundidele, mille oleme omandanud vabaduse vaenlaste enesega rahulolevatest käitumisest alates Valgevenest kuni Kuubani ja Vahemeremaadega nende vahepeal. Peame endalt küsima, kas oleme tõesti saavutanud Barcelona protsessiga kavandatud suurema stabiilsuse, jõukuse ja demokraatia.

Kolmandaks, austatud juhataja, tunnen, et peame tegema vahet, mida peab Euroopa Liit tegema keskpikas perspektiivis ja mida lühiajalises perspektiivis. Lühidalt – arvan, et paruness Ashton on koostanud tegevuskava – peab Euroopa Liit üleminekuprotsesse resoluutselt toetama, et nendes sõbralikes riikides vabaduse lootustega mitte pingeid tekitada. Austatud juhataja! Meie kohus on hoiatada neid riike ka selliste protsessidega kaasneda võivate ohtude eest, et vabade ühiskondade vaenlased neid üle võtta ei saaks.

Austatud juhataja! Keskpikas perspektiivis on oluline, et Euroopa Liit kajastab süvendatult meie naabruspoliitika reformimise strateegilist lähenemisviisi, nagu me eile väliskomisjonis Štefan Fülelt palusime.

Austatud juhataja, kõike seda tehes ei tohi unustada, et sageli on raskem vabaduse tasakaalu säilitada, kui türannia ikkest vabaneda.

  Adrian Severin, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud juhataja! Praegused sündmused Tuneesias, Egiptuses ja teistes selle piirkonna riikides peavad meile meelde tuletama, et kui stabiilsus ilma vabaduseta ei ole pelgalt illusioon, siis on see vähemalt jätkusuutmatu reaalsus.

Me ei tohi unustada ka seda, et revolutsioon või ühiskondlikud rahutused tagavad muutuse, kuid see ei tähenda muutust paremuse poole. Loodan, et leiame inspiratsiooni, et aidata sellele protsessile kaasa nii, et kaasneksid muutused paremuse, mitte halvemuse suunas.

Tuneesia ja Egiptuse (ja mitte ainult nende riikide) olukorda tuleb põhjalikult analüüsida, sest peame mõistma, kas oleme minevikus selliste kriiside ärahoidmiseks õigesti käitunud. Milliseid samme selliste kriiside ettenägemiseks või vältimiseks tulevikus teha tuleks? Lõpetuseks, mida me saaksime teha, et praegune kriis tooks asjassepuutuvatele inimestele vabaduse ja sellesse piirkonda stabiilsuse, vältides samas nihet suurema või muud liiki ebastabiilsuse ja muud liiki totalitarismi või rõhumise suunas.

Peame selles suhtes võtma ennetava ja proaktiivse hoiaku ning selleks on vaja strateegiat. Kindlasti oli õige, et tasakaalustasime oma märksõna „reform” märksõnadega „kord” või „stabiilsus”. Kurja juur peitub täpsemalt aga üksikasjades ja paljud meist tunnevad tõepoolest, et üksikasju me veel vaadelnud ei ole ning et me ei ole probleemide käsitlemisel näidanud üles piisavat visiooni või piisavat kindlust. Teine oluline tegur on meie suutlikkus suhelda kõigi asjassepuutuvate osapooltega, sealhulgas islamijõud, sellisel viisil, et neid kõiki oleks võimalik positiivsesse arengusse kaasata.

Loodame, et komisjon ja nõukogu on suutelised tulevikus sellise strateegia kavandama ja meil oleks hea meel, kui nad meile selle kohta rohkem teavet anda saaksid.

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – (FR) Austatud juhataja! Ma leian, et praegu Tuneesias ja eelkõige viimastel tundidel Egiptuses toimunud sündmused on nii ajaloolised kui ka väga traagilised.

Meieni jõuavad teated, et viimastel tundidel on viga saanud sadu ja sadu inimesi. Peatun sellel punktil eelkõige seetõttu, et näen sarnasust praegu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas toimuva ja selle vahel, mis toimus Euroopas 1989. aastal. Just seetõttu olen üllatunud, hämmastunud ja pettunud selle üle, kuidas Euroopa teeb praegu täpselt sama vea nagu 1989. aastal, ning ma soovin selle selgeks teha.

Austatud juhataja! See on uskumatu, et meie, n-ö demokraatlik maailmajagu, ei ole siiani suutnud pakkuda oma tingimusteta toetust tänavatel meelt avaldavatele rahvahulkadele, kes ei soovi muud, kui vaid seda, et me neid toetaksime.

(Aplaus)

Head kolleegid! Ma ei ole kuulnud, ei eile ega täna, et paruness Ashton meie toetust pakkunud oleks.

Paruness Ashton, miks Euroopa nii loiult reageerinud on? Tegelikult ei ole me peaaegu üldse reageerinud. Reageerisite teie ja seejärel avaldasid Saksamaa, Prantsusmaa ja Ühendkuningriik teatise, ilma et nad üksteisega nõu pidanud oleksid, nagu Euroopat polekski olemas. Pean ütlema, et ainuke rahuldav euroopalik sõnavõtt pärineb väljastpoolt liitu, Türgist, nimelt Türgi peaminister Erdoganilt, kes ütles Mubarakile, et see peaks kuulama rahva nõudmisi ja seejärel tagasi astuma. See oli ainuke mõistlik Euroopa tasandil kuuldud reaktsioon.

(Aplaus)

Usun, et teie tänane sõnavõtt on väga oluline meeleavaldajatele, kes võivad võidelda isegi oma elu eest. Leian et viimastel päevadel on Euroopa teinud kaks viga.

Esiteks ei mõista me, milline ajalooline hetk see on, ja teiseks – mis palju olulisem – oleme olukorda valesti hinnanud. Me kardame – ja just sellest tulenebki valestihindamine –, et pärast valimisi tulevad võimule islamistid. Lubage mul teile kinnitada, et mina ei karda! Ma usun Tuneesia ja Egiptuse inimestesse!

(Aplaus)

Nemad on need, kes demokraatiat tahavad, ja tõsiasi, et koptid ja moslemid õlg õla kõrval marsivad, on piisav tõestus sellele, mis on nende soov – tõeliselt avatud demokraatia.

Toon teise näite selle kohta, miks me ei peaks kartma nendes riikides avatud demokraatiale üles kutsuda. Te kõik teate Mohammed Bouazizit, meest, kes enda ohverdamisega Tuneesia revolutsiooni valla päästis. Paruness Ashton, Bouazizi puusärgil ei olnud islami rohelist lippu. Seal oli punane Tuneesia lipp ja seega ei ole need, keda me näeme, islami revolutsionäärid. Hoopis vastupidi, nad on vabaduse revolutsionäärid.

(Aplaus)

Seega, nüüd, kui peaaegu nädalaga on Kairosse kogunenud tuhandeid inimesi ja nüüd, kui Jordaanias, Jeemenis, Süürias ja Alžeerias toimuvad meeleavaldused, nõuan ma, paruness Ashton, et Euroopa Liit oma seisukohta muudaks! Tahaksin rääkida meie nimel ja öelda täna siin täiskogul sõnaselgelt, et Euroopa Liit toetab Egiptuse inimesi ja nende nõudmisi 100%. Me tahame, et president Mubarak kuulaks lõpuks oma inimesi ja vabastaks tagasiastumisega oma riigi, et see saaks nautida nüüdisaegse demokraatia ja vabaduse hüvesid. Selline on sõnum, mida ma teie vastuses kuulda sooviksin.

(Aplaus)

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (FR) Austatud juhataja, paruness Ashton! Te taotlete rahulikku tegutsemist. Nimetagem aga asju õigete nimedega! Täna kasutasid Egiptuse tänavatel vägivalda Mubaraki väed, mitte meeleavaldajad! Seega ärge paluge, et kõik rahu säilitaksid. Nõudke, et Mubarak meeleavaldajate ründamise lõpetaks, sest ta teeb seda nii, et saaks väita, et püüab selles kaoses uuesti korda luua. Ta seab meile lõksu ja meie saame mõlemale poolele öelda lihtsalt „Rahunege maha!” Ei ja veel kord ei! Meie peame ütlema Mubarakile, et tema maha rahuneks, ja parim viis selleks oleks see, kui ta platsi puhtaks teeks ja minema kaoks. Siis oleks Kairos rahu.

Kas te nägite, et nugadega inimesed olid Mubaraki politseinikud? Need olid täna hommikul Egiptuse sügavustest bussiga kohale toodud vaesed inimesed, kes selle rahutuse põhjustasid. Seda tuleb mainida, paruness Ashton, ja me ei tohi silma kinni pigistada. Siin on midagi, mis mind teie suhtes hämmastama paneb: täna mõistate kogu toimunut ja seda, mis Tuneesias kolm nädalat tagasi juhtus. Kolm nädalat tagasi aga, kui me siin Euroopa Parlamendis soovisime, et peataksite diktatuuri tõttu Tuneesia nüüdisajastamist käsitlevad läbirääkimised, ütlesite, et see ei ole võimalik. Nüüd, täna, on see võimalik. Te olete viimase minuti vabadusvõitleja. See selgitab kõik. Seetõttu küsin teilt, paruness Ashton, ühte asja: rääkige meile, millesse Euroopa Tuneesias raha investeerinud on. Rääkige meile, millised ettevõtted on saanud Euroopa raha. Rääkige, milliseid Ben Ali ja tema naise ettevõtteid Euroopa rahaga toetati. Te võite meile seda rääkida. Parlamendil on õigus teada.

Teiseks, paruness Ashton, kuna te väidate, et te Tuneesia inimesi toetama ei hakka, siis tahaksin teilt küsida ühte asja, et kindel olla: kas üleminekul on demokraatlikus protsessis võrdsed võimalused? Kui korraldatakse uued valimised – nagu te teate, siis on Tuneesia konstitutsioonilisel demokraatlikul ühendusel (RCD) raha, kuid opositsiooniparteidel mitte –, siis peab Euroopa Liit täitma oma osa, toetades demokraatlikku õiglust ja võrdsust. Egiptuse puhul, paruness Ashton, on praegu selge üks: kui me Egiptuse inimesi vabastamisprotsessis ei toeta, siis pööravad Lähis-Ida inimesed, araabimaailm, meile taas kord selja, ning seda erakorralise olukorra ajal – olukord, mida kolleeg Verhofstadt ei maininud. Nimelt peeti Gazas Egiptuse inimeste toetamiseks meeleavaldus ja Hamas keelas selle ära. See on tõestus sellest, et vabaduse tuul puhub nüüd ka Lähis-Ida ja araabia maade teokraatiate suunas ning meie kohus on neid aidata. Oleme veetnud aastaid virisedes, kui ainuke valik on olnud kas diktatuurid või teokraatiad. Nüüd aga, Inshallah! Olemas on kolmas võimalus – vabadus ja võitlus vabaduse eest diktatuuride ja teokraatiate vastu – ning meie roll eurooplastena on selle võitluse juhte toetada.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 kohaselt)

  Niki Tzavela (EFD). – Austatud juhataja! Kogu austuses kolleegide Verhofstadti ja Cohn-Benditi vastu pean kõrgele esindajale ütlema, et mul on väga kindlad vastuväited nende kahe džentelmeni öeldule. Kogu see olukord meenutab mulle Iraani. Palun olge Põhja-Aafrika puhul ettevaatlikud! See maailma osa ei ole Euroopa.

Küsimus on selles, et, kas te ei suuda siis meenutada, mis juhtus Iraanis? Kas te ei näe mingeid sarnasusi? Kas te ei nõustu, et peame tagama nõuetekohase ülemineku?

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Daniel Cohn-Bendit (Verts/ALE). – (FR) Austatud Niki Tzavela! Ma ei söanda teile küll ajaloos õppetundi anda, kuid sellele vaatamata tahaksin rõhutada, et Iraani puhul oli see läänemaailm, Ühendriigid, kes Iraani šahhi toetasid, ja et meie olime kuni viimase hetkeni, isegi Bakthiari valitsuse ajal, valel poolel, ning et andsime kõik relvad, et aidata Iraani teokraatial võita.

Seda tahtsingi teile öelda. Kui meil ei õnnestu toetada neid, kes võitlevad vabaduse eest, siis jõuavad nad lõpuks ummikusse ning võidab vastaspool. Niki Tzavela, täpselt sellise õppetunni me Iraanist saimegi. Selle võttis kokku Mihhail Gorbatšov, kui ta ütles, et ajalugu karistab neid, kes liiga hilja sekkuvad.

Palun veel kord, et Euroopa selles piirkonnas toimuvasse sekkumisega hiljaks ei jääks.

(Aplaus)

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Loomulikult toetas Prantsusmaa ajatolla Khomeinit ja lennutas ta Teherani tagasi.

Pöördudes nüüd teise teema juurde, Egiptus on olnud vabariik alates 1956. aastast, kuid Mubarak on alles selle riigi kolmas president. Tuneesias on Ben Ali alles teine riigijuht pärast 53 aastat tagasi toimunud iseseisvumist. Kui poliitiline maastik pakub muutusteks niivõrd vähe võimalusi, tekitab see kahtlemata pingete ülekeemise, nagu me praegu üle kogu selle piirkonna puhuva muutuste tuule kujul näeme.

Minu fraktsioon, Euroopa Konservatiivid ja Reformistid, kutsub üles tõeliselt demokraatlikuks ja rahulikuks üleminekuperioodiks Egiptuses. Praegu näeme murettekitavat suundumust vägivalla suunas. Raske on näha, kuidas Mubarak peale tagasiastumise üleminekul usaldusväärselt rolli täita saaks.

Tuneesias toimub samuti jätkuvalt käärimine ning mida kauem see kestab, seda suurem on oht, et islamistid poliitilise initsiatiivi enda kätte haaravad. Tuneesia võis olla küll autoritaarne ja korrumpeerunud, kuid me ei tohi unustada, et ta on ka täielikult ilmalik ja läänemeelne.

Sama oht valitseb tõepoolest ka Egiptuses, kus islamistlik moslemi vennaskond poliitilist tühimikku täita püüab, nagu juba öeldud. Egiptuse poliitika radikaliseerimine oleks katastroof riigile endale ja naaberriigile Iisraelile. Samuti võiksid sel olla rängad tagajärjed Suessi kanali kasutamisele.

ELi diplomaatilised jõupingutused Tuneesias ja Egiptuses tuleks suunata täielikult stabiilsuse ja korra tagamisse ning nende isikute vastu, kes tahavad külvata vägivalda ja hirmu, nagu me praegu näeme. Liberaalse demokraatia ülesehitamiseks nendes riikides, kus seda olnud ei ole, peavad EL, USA ja meie poliitilised ekspertrühmad andma märkimisväärselt vahendeid mõõdukalt demokraatlikele poliitikutele ja uutele parteidele, kes peavad olema pühendunud demokraatlikule pluralismile ja õiglastele valimistele ning olema erinevalt moslemite vennaskonnast valmistunud ette valimistel kaotuse korral oma volitustest loobuma. See on raske ülesanne ning loomulikult võime praegu olla tunnistajaks ajaloolisele nn Berliini müüri langemise hetkele islamimaailmas.

Egiptusele ja Tuneesiale on head demokraatlikud eeskujud ka islamienamusega riigid, nagu Indoneesia, Türgi ja Bangladesh. Loodetavasti ei ole islamimaailmas tulevikus vaja valida ilmaliku türannia ja islamistliku teokraatia vahel, vaid nende asemel on püsiv demokraatia.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Marc Tarabella (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Sooviksin lihtsalt kommenteerida kolleeg Tannocki öeldut, mõistes hukka tema hoiaku praegu meeltavaldavate inimeste suhtes, ning täiendada ka kolleegide Verhofstadti ja Cohn-Benditi öeldut.

See mäss on rahva hulgas heakskiidu pälvinud, sest need inimesed elavad alandavas vaesuses. Järelikult rakendavad meie toetatavad liidrid vaatamata teatud määral stabiilsuse tagamisele ja islamismi ohu ärahoidmisele terroristlikku režiimi ning hoiavad inimesi vaesuses. Seetõttu tahaksin küsida, kas olete nõus sellega, et inimestel on õigus mässata, kui neid vaesuses hoitakse.

(Aplaus)

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Arvan, et tegin oma sõnavõtus väga selgeks selle, et ma ei taha ühegi meie naabruses asuva riigi etteotsa ilmalikku türanni ega islami teokraati. Loomulikult meeldiks mulle, kui liberaalne demokraatia valmistuks vabu ja õiglaseid valimisi toetama. Arvan, et Tuneesia ja Egiptuse majanduslik olukord ja kõrge töötuse tase on suured probleemid ning peame tegema kõik nende lahendamiseks. Praegu ei ole küsimus aga selles. Hetkel on põhiteema nõuetekohane ja rahumeelne üleminek demokraatiale nende riikides ilma seadust ja korda rikkumata. Tahame, et meie naabruses oleks stabiilsus ja rahu ning loomulikult demokraatia.

  Juhataja. − Kolleeg Tannock, lubage mul vaid märkida, et teie lemmikviide liberaalsetele demokraatidele tekitas saalis palju elevust. Võimalik, et peate seda hiljem selgitama.

(Naer)

  Marie-Christine Vergiat, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (FR) Austatud juhataja! Ma ei soovi minevikku tagasi pöörduda, kuid mõned sõnavõtud üllatavad mind. Arvan, et hiljuti ehk mõned kuud tagasi olime koos mõne Euroopa Parlamendi liikmega Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioonist praktiliselt ainsad, kes kutsusid üles arutama olukorda Tuneesias. Nagu kolleeg Cohn-Bendit tabavalt ütles, on siin tõepoolest palju viimase minuti vabadusvõitlejaid. Mineviku kohta võiks öelda palju, kuid tegime seda oma resolutsioonis ning leiame, et eelkõige tuleks keskenduda tulevikule.

Esiteks peame vältima mis tahes viisil sekkumist nende riikide siseasjadesse. See ei ole meie kui eurooplaste asi öelda, milline koosseis nende riikide valitsustes olema peab. Tuneesia inimesed tegutsesid enda vabastamiseks diktaatorlikust režiimist üksi. Peame laskma neil ennast väljendada ja toetama riiki teel demokraatia poole. Kõik, kes Tuneesia olukorda järginud on, teavad, et minevik ei ole veel jäädavalt kadunud ning et on isikuid, kes kulisside taga nööre tõmbavad ja intriige sepitsevad.

Praegune vägivald Egiptuses näitab samuti asjade keerulisust. Seega mõistkem kindlalt hukka igasugune vägivald ja ärgem kutsugem lihtsalt üles maha rahunema, nagu Tuneesia puhul! Politsei vägivald on alati vastuvõetamatu: nii praegu kui ka minevikus, nii Tuneesias kui ka Egiptuses ja igal pool mujal. Küsigem Tuneesia võimudelt ja sealsetelt inimestelt, mida nad ootavad, ilma et me nendele midagi peale suruks.

Andsite ülevaate oma aruteludest välisministriga, kuid lisasite, ilma et seda küsitud oleks, et tahate Tuneesia turuosa suurendada. Minu arvates on see üsna sobimatu, sest selles valdkonnas on Euroopa Liit piisavalt abi andnud.

Paistab, et praegu on kõigi silmad Ben Ali režiimi korrumpeerituse suhtes avanenud. Tõepoolest, majanduse liberaliseerimine Tuneesias on tänu Euroopa Liidu abile toonud kasu Ben Ali ja Trabelsi perekondadele. Tõepoolest, Euroopa Liit peab kõigi inimõiguste rikkumiste suhtes järeleandmatu olema. Euroopa Liit on nendes riikides suures ulatuses usaldusväärsuse kaotanud. Lõpetuseks, peame tõepoolest demokraate toetama ja kõik diktatuurid hukka mõistma.

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid! Magribi riikide vana kord on muutumas ning praegune kriis on tõstnud esile palju probleeme, mida ei ole lihtne lahendada.

On nii ohte kui ka lootusi. On võimalik, et ilmalikud autoritaarsed režiimid võivad asenduda agressiivsete, destabiliseerivate islamiäärmuslaste teokraatiatega. Me ei tohi unustada, mis juhtus Iraanis: demokraatiat on raske välja arendada, kui sellega kaasneb revolutsioon. Iraanist on meil kindlasti palju õppida.

Teine oht on, et majanduskriis selles piirkonnas tõenäoliselt halveneb, tuues kaasa veelgi suurema töötuse noorte hulgas ning suured rändajate sissevoolud, millega Euroopa enam toime ei tule.

Sellised sündmused on mark sellest, et meie Euroopa-Vahemere piirkonna poliitika on ebapiisav, ning näitavad, et seni rakendatud koostööpoliitika ei küündi arenguks ja demokraatiaks vajalike tingimuste loomiseni. Juhtunu põhjus ei ole ainuüksi majanduskriis, kuigi see on olnud tõsine, vaid ühiskondliku stabiilsuse puudumine ehk teisisõnu inimeste huve esindavate vahendite puudumine, nagu ametiühingud, vaba ajakirjandus, poliitiline pluralism, vabatahtlik sektor, õigusriik ja võrdsed võimalused kõigile.

Selle piirkonnas riikide toetamine nende teekonnal peaks koos majandus- ja kaubandusabiga olema Euroopa poliitika keskpunkt. See on viis tõelise stabiilsuse loomiseks: mitte autoritaarsete režiimide pakutava stabiilsuse, vaid ühiskondlikul konsensusel, osalusel ja demokraatlikel institutsioonidel põhineva stabiilsuse.

  Nicole Sinclaire (NI). – Austatud juhataja! Kuna ma valmistun ette homseks erakorraliseks delegatsiooniks Tuneesiasse, millest mul on heameel osa võtta, siis on mu mõtetes praegu eelkõige sealsete inimeste heaolu ning vajadus meile kõigile meelde tuletada, kui tähtis see on ja miks me nende kultuuriväärtusi ja identiteeti lugupidavalt suhtume – sest me aitame neil rajada uut tulevikku, mis põhineb õigusriigil ja demokraatlikel ideaalidel.

Inimesed ootavad muutusi ja abi ning seda ilma igasuguste tingimusteta. Mul on väga hea meel, et kolleeg Cohn-Bendit tõstatas punkti, mida ma tänahommikusel delegatsiooni komitee kohtumisel rõhutasin, ehk kuhu siis ELi raha kõigi nende aastate jooksul läinud on. Euroopa välisteenistuse esindaja sõnul kulutati see raha reformidele. Millistele reformidele? Kui seal oleks tehtud asjakohaseid reforme, siis ei oleks inimesed niimoodi mässama hakanud. Kas saaksime tõeseid vastuseid? Peame avaldama ajutisele valitsusele survet selle välja selgitamiseks, millele raha kulutati, ning kontrollima, et edaspidi kulutataks kogu ELi raha õigel viisil.

  Ioannis Kasoulides (PPE). – Austatud juhataja! Araabia maailm on meie partner Vahemere Liidus. Oleme temaga koostöös alati edendanud selliseid põhimõtteid nagu pluralistlik demokraatia, meedia-, sõna- ja kogunemisvabadus, inimõiguste austamine, sõltumatu kohtusüsteem ja hea valitsustava. Kuid oleme alati jäänud selle juurde, et kõnealused põhimõtted tuleb neil realiseerida ise ning neid ei saa väljastpoolt peale suruda.

Tuneesia inimestel õnnestus avaldada vastupanu allasurumisele, politseiriigile ja piinamisele ning nõuda vabaduse ja demokraatia saavutamist. Tuneesia ametivõimud peavad inimeste tahet austama ning viivitamata demokratiseerimisega algust tegema ning Ben Ali semude korruptsiooni- ja mahasurumisjuhtude suhtes tuleb kohaldada aruandekohustust.

Egiptuse inimesed on samadel põhjustel astunud vastu tapmistele, arreteerimistele, pisargaasile ja kuulidele ning nõudnud leiba ja vabadust, väärikust ja emantsipatsiooni.

Pange tähele, et demokraatia ei tähenda ainult valimisi. Selle tähendus on palju, palju laiem. Toetame ühehäälselt Egiptuse inimesi ning kutsume riigi praeguseid juhte üles kuulama oma rahva tarkust ning mitte olema takistuseks nende soovidele reageerimisel.

Meie Euroopa ametnikele, nõukogule ja asepresidendile / kõrgele esindajale ütlen, et pettumust valmistav on kuulata president Obama või Hillary Clintoni julgeid ja õigeaegseid sõnavõtte, samal ajal kui teie mängite nagu alati teist viiulit ning teete end vaevu kuuldavaks.

  Véronique De Keyser (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Praegu on tõepoolest aeg, mil tuleb teada, milline pool valida. Euroopa Liidus olemise aja jooksul on mulle seda palju kordi öeldud. Praegu on üsna selge, millist poolt valida: nagu kolleegid juba ütlesid, siis on see vabaduse pool, inimeste hääl.

Selle sõnavõtu ajal on Kairo muuseum leekides, tänavatel puhkevad kaklused ning ma leian, et vähemalt Egiptuse puhul ei ole me oma seisukohta piisavalt selgelt väljendanud. Tuleb teha selgeks see, et president Mubarak peab lahkuma. President Mubarak sellisena nagu praegu – ja ma suhtun tema pikaajalisse pingutusse austusega – ei ole suuteline poliitilist üleminekut juhtima. Temalt seda nõuda on hullumeelsus ning samuti on hullumeelsus lasta Mubaraki klannil täna Kairo tänavatel Elbaradei klanniga arveid õiendada. Me peame oma kohustused selles suhtes omaks võtma.

Tahaksin teile öelda ka seda, et viimaste ööpäevade jooksul ei ole ma suutnud lõpetada mõtlemist sellele veale, mille me tegime. See oli oluline viga: toetasime stabiilsuse nimel korrumpeerunud režiime, mõtlemata sotsiaalsele õiglusele või inimeste vabadustahtele.

(Aplaus)

Me peame selle vea parandama ja nüüd on aeg seda teha.

Mul on kahju seda öelda, kuid teine viga, head kolleegid, on see, et meil ei ole õnnestunud mõista poliitilist islamit. Ma ei öelnud, et meil ei ole õnnestunud poliitilist islamit aktsepteerida! Terroristid, äärmuslased ja meie moslemitest vennad erinevad üksteisest. Meie kätes on seda erinevust näha; dialoogi alustada; neid, keda me ei soovi, kõrvale jätta, kuid praegu oleme neile äärmuslastele teed sillutanud. Oleme sillutanud teed kindlatele terroristidele!

On aeg sellekohased seisukohad läbi vaadata ja lõpuks peame toetuma nende riikide, Tuneesia, Egiptuse jne, varasematele saavutustele. Pean siinkohal silmas nende riikide ilmalikke struktuure ja naiste õigusi, millest paljud olid olemas nende riikide ilmalikes struktuurides ja põhiseadustes, mis ei seondunud šariaadi õigusega. Demokraatiad saab üles ehitada väga erinevate parteidega. Ärgem visakem last koos vanniveega välja! Pidagem kinni ilmaliku riigi ideest ning austagem eri religioone ja uskumusi ning poliitilist mitmekesisust!

(Aplaus)

  Edward McMillan-Scott (ALDE). − Austatud juhataja! Ma arvan, et praegu on kõige pakilisem küsimus seis Egiptuses. Viibisin 2005. aastal seal väikese valimiste jälgimise missiooni juhatajana. Meil paluti minna sinna valimiste esimese ja seejärel teise etapi ajal, kuid see esimene etapp oli nii kaootiline ja võimatult halvasti korraldatud, nii korrumpeerunud, et otsustasime teiseks etapiks mitte tagasi pöörduda.

Egiptus on riik, kus diktaator Mubaraki isikus on juba umbes 30 aastat hoidnud enda käes absoluutset võimu, valitsedes eriti jõhkralt, türanlikult ja omavoliliselt, ning kui oleme kõik tunnistajateks asjade ebaharilikule arengule Egiptuse tänavatel, oleme tunnistajaks ka Mubaraki reageeringule, kes tunnetab, et teda toetatakse, mitte ainult Egiptuses, vaid mujal.

Nüüd oleme tunnistajateks ka sellele, et Euroopa Liidul ei ole USA-taolist üksust Sixth Fleet. Me saame pakkuda ainult moraalset jõudu ja paruness Ashtoni väga vaiksest sõnavõtust selle arutelu alguses järeldub, et kahjuks ei poolda ka tema olulist sekkumist. Seega peame küll kõnelema tasasel, kuid ühel häälel ja minu arvates on Euroopa probleem praegu selles, et see ei kõnele Cathy Ashtoni ja teiste juhtidega ühel häälel.

Sellele on ka varem viidatud – Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa peaministrid esitasid eraldi teatised. Avaldagem oma arvamust ühiselt! Tehkem täielikult selgeks, kelle poolt oleme – me toetame demokraatiat ja inimõigusi, mitte ainult Euroopas, vaid kogu maailmas ja praegu eriti Vahemere piirkonnas!

  Franziska Katharina Brantner (Verts/ALE). – (DE) Austatud juhataja, paruness Ashton! Soovin korrata üleskutset, et annaksite meile nimekirja nende isikute kohta, kes nendes riikides ELi raha saanud on. Hästi põhjendatud kartuste kohaselt võivad ELi rahast kasumit lõigata ka Ben Ali klann ja tema ettevõtted.

Arvan, et peame enda tegevuse selles piirkonnas läbi vaatama. Vajame selgust oma raha kasutamise kohta ja selget suunamuutust. Selleks suunamuutuseks on kõigepealt loomulikult vaja uut Tuneesia delegatsiooni juhti. Tahaksin teile ette lugeda, mida ta meile täna e-kirjas kirjutas:

(FR) Euroopa strateegiat Tuneesias ei ole vaja läbi vaadata. Meil on suurem vabadus valida vestluskaaslasi ja partnereid, kuid sekkumise ja meie kokkulepete valdkonnad selle riigiga on praegu isegi asjakohasemaks osutunud.

Minu arvates on uskumatu, et delegatsiooni juhi arvates ei pea me oma poliitikasuundi Tuneesia suhtes läbi vaatama. Soovin, et võtaksite endale kohustuse delegatsiooni juht välja vahetada.

Lubage mul lisada üks punkt kolleeg De Keyseri mainitule. Ma arvan, et teil on aeg toetada ka naisi üleminekul. Miks mitte korraldada teie toetusel suur konverents, kuhu te lähete ja toetate naisi üleminekul, rõhutades nende rolli ja toetades neid, et tõhustada ja rõhutada nende riikide ilmalikku korda. See võiks olla teie feministlik päevakord.

(Aplaus)

  Mirosław Piotrowski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Kogu maailma poliitilised jõud on haaratud massimeeleavaldustest Tuneesias ja eelkõige strateegiliselt tähtsas Egiptuses. Võimalikud on mitmed stsenaariumid, demokraatiat pooldavate jõudude võimu rahulikust ülevõtmisest kuni majandusliku kaoseni ja relvastatud konflikti puhkemiseni ning välistada ei saa isegi tuumarelvade kasutamist.

Olukord muutub pidevalt ja seda on raske ennustada. Araabia ühiskondades, mis on aastaid olnud ilma jäetud põhiõigustest, nagu sõnavabadus või õigus osaleda vabadel valimistel, tuleb iga hinna eest võimuvahetus teha. Euroopa Parlament peab jõudma ühisele seisukohale ja astuma samme, et tagada destabiliseerimise ärahoidmine kogu regioonis. Me ei tohi unustada hiljuti täiskogul vastu võetud resolutsiooni tagakiusamise kohta Hiinas, milles mainiti ka Egiptust. Peame kaaluma käegakatsutavamate meetmete võtmist ja korraldama Egiptuses vaatlusmissiooni.

  Willy Meyer (GUE/NGL). – (ES) Austatud juhataja, paruness Ashton! Euroopa Liit peab vaatama läbi oma naabruspoliitika, sest on selge, et oleme jätnud mulje, nagu muretseksime rohkem vabakaubanduslepingute sõlmimise kui inimeste ja nende inimõiguste arendamise pärast. Probleem, paruness Ashton, ei ole Euroopa Liidu praegune seisukoht Ben Ali või Mubaraki režiimide suhtes, vaid Euroopa Liidu üleeile võetud seisukoht, milles ei näidata vähimatki toetust nendele muutustele, mida tänaval meeleavaldajad nõuavad.

See on probleem, mille Euroopa Liit lahendama peab: me ei näita üles mingit toetust nende muutuste suhtes, mida inimesed nõuavad, ja seda mitte ainult Tuneesias, vaid ka Marokos, Egiptuses, Jordaanias ja Jeemenis – suur hulk inimesi, kes ei suuda kauem taluda autokraatiat või kriisi, mis kõige nõrgemaid mõjutab. Sellise seisukoha peab Euroopa Liit läbi vaatama, see peab olema nende tingimuste eesotsas, mille kaudu naabruspoliitika suunda muudetakse.

  Bastiaan Belder (EFD). – (NL) Austatud juhataja! See ei üllata, et Iraani Islamivabariigis Tuneesia ja Egiptuse põnevat poliitilist arengut hoolikalt jälgitakse. Nii Iraani valitsus kui ka opositsioon toetavad meeleavaldajaid. Piisavalt huvitav on, et mõlemad kinnitavad araabia maailma rahva usaldusväärsuse suurenemist. Iraani režiim pärineb selles riigis 1979. aastal toimunud revolutsioonide lainest ning nad usuvad, et sama laine levib nüüd üle kogu araabia maailma, samal ajal kui Iraani opositsioon peab end Tunise ja Kairo massimeeleavalduste õhutajaks.

Sel ajal kui pragmaatiline Araabia parteide toetajaskond Lähis-Idas on kokkukukkumise äärel, on Iraani juhtkonnal opositsioonist rohkem põhjusi optimismiks. Euroopa Liit ei tohi selle ohu suhtes silma kinni pigistada. Araabia maailma radikaliseerimine ei sobi kindlasti kokku väärika eluga, millest Tuneesia ja Egiptuse meeleavaldajad õigustatult puudust tunnevad. Iraani Islamivabariiki ei tohiks mingi hinna eest vaadelda eeskujuna, vaid pigem hoiatava näitena.

  Philip Claeys (NI). – (NL) Austatud juhataja! Praegu Tuneesias ja Egiptuses toimuv on ülioluline. Inimesed tõusevad diktaatorlike despootide vastu üles ja see on hea.

Suur küsimus on muidugi, mis selliste sündmuste esilepuhkemisele järgneb. Islamimaailmaga on seotud mõningane paradoks, kus ulatuslikum demokraatia viib tihti ulatuslikuma islamini, mis omakord viib väiksema demokraatiani. Euroopa peab kahtlemata demokratiseerimist toetama. See toetus tuleb anda aga tõeliselt demokraatlikele jõududele ja kunagi ei tohiks me teadlikult aidata sellisel organisatsioonil nagu Islami vennaskond rajada Egiptuses teokraatlikku diktatuuri, andes sellele ELi toetust. Nii toimides jõutakse olukordadeni, mille tunnistajaks me praegu Iraani puhul oleme ja mis kogu piirkonna ära kurnavad.

Olgem seega oma partnerite valikul kaalutlevad! Lõppude lõpuks oli Ben Ali enda parteiga mõned nädalad tagasi Sotsialistide Internatsionaali liige. Nüüd, kui tuul on pöördunud, arvati ta sellest aga üleöö välja. Head kolleegid! Olgem seega tulevikus arukad, oma partnerite valikul ettevaatlikud ning ärgem tehkem asju islamistidele lihtsaks!

  Hans-Gert Pöttering (PPE). – (DE) Austatud juhataja, paruness Ashton, head kolleegid! Meie reageering sündmustele araabia maailmas peab rajanema meie inimõiguste põhimõttel. Iga inimene – olenemata sellest, kas ta on moslem, juut, kristlane või mitte ühegi religiooni järgija – on sama väärtuslik ja tal on samasugune õigus väärikalt elada. Sel juhul tähendab see, et araabia maade inimestel on õigus elada vabalt, demokraatlikult ja inimõigusi austaval viisil.

Seetõttu on praegu meie kohustus, vastutus ja oluline ülesanne meie endi tuleviku suhtes anda oma vabaduse ja demokraatia eest rahumeelselt seisvatele inimestele araabia maadest teada, et oleme solidaarselt nende poolel. Näitame üles oma solidaarsust araabia maailma rahumeelsete moslemitega.

(Aplaus)

Oleme kord varem teinud vea, sulgedes oma silmad totalitaarse kommunismi ees, sest leidsime, et vajame stabiilsust. Me ei tohi seda viga praegu uuesti teha, sest stabiilsus hõlmab ka vabadust ja demokraatiat, mida peame toetama.

Kui kuuldused praeguse kohta vastavad tõele – ma ei teadnud enne, et Kairos on toimunud tulistamine ja et nii Tuneesia kui Egiptuse sõjavägi on tundetu –, et sõjavägi rajab endale teed vägivalda kasutades, siis see võib kesta vaid lühikest aega. Euroopas toimusid ülestõusud Ida-Saksamaal 1953. aastal, Ungaris 1956. aastal, Tšehhoslovakkias 1968. aastal ja siis tuli Solidarnost.

Lõpuks võidab vabadus ja seetõttu peame kõigile vägivallatsejatele ütlema, et nad tulistamise lõpetaksid ning inimestele vabade valimiste kaudu vabaduse annaksid. Peame tegema kõik jõupingutused selle toetamiseks sõnade ja tegudega, sealhulgas siin täiskogul.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Austatud juhataja, paruness Ashton! Mõnede inimeste sõnul ei suuda te ajaloost õppida. Sellele vaatamata peaksime seda püüdma. Mis puudutab Iraaniga seonduvat vahelehüüet – millele kolleeg Cohn-Bendit juba reageeris –, siis tahaksin veel kord peatuda sellel, mis sel ajal Iraanis toimus. Me toetasime räpast režiimi. Sallisime rohkem või vähem salapolitseid, mis töötas sel ajal inimeste vastu ja piinas neid. Ameerika Ühendriigid kukutasid koos Ühendkuningriigiga Mohammad Mossadeghi, kes tahtis rahumeelset revolutsiooni.

Oleme sel puhul praegu edusamme teinud, kuid nendest ikka veel ei piisa. Leian, et peame tegema väga selgeks – ja selles nõustun kaasparlamendiliikmega, kes seda juba mainis –, et peame olema inimeste poolel, kes seda revolutsiooni alustasid ja kiiresti edasi arendasid, ning need ei olnud islamistid. Tundkem heameelt suurepärase võimaluse üle, mida pakub meile tõsiasi, et revolutsiooni ei algatanud islamistid, vaid inimesed tänaval – tavakodanikud, kes ei olnud rahul sotsiaalse ebaõigluse, majandusolukorra ja demokraatia puudumisega. Täpselt nii seal juhtus.

Paruness Ashton, head kolleegid! Olgem enda suhtes kriitilised, sest osa meie naabruspoliitikast on selle tulemusel kokku varisenud! Veelgi enam, osa meie naabrusstrateegiast oli rajatud selle piirkonna stabiilsusele. Meil on vaja seda, et Lähis-Idas oleks rahu. Eeldasime, et Lähis-Idas tugineb rahu diktatuuridele ja diktaatoritele ning see on võimatu ja vastuvõetamatu.

Seetõttu peame selgelt rääkima ja oma arvamust avaldama. Rahu Lähis-Idas jääb kestma ainult siis, kui see põhineb demokraatial ja mitte diktatuuril. Seetõttu, paruness Ashton, peame väljendama oma arvamust valjusti ja selgelt. Tean, et olete tuntud oma leebe hoiaku poolest, kuid selles küsimuses nõustun oma kolleegidega, et peame oma seisukoha kuuldavaks ja selgeks tegema. Peate rääkima nii valjusti, et summutate meie välisministrite hääled, mõnikord isegi nii valjusti, et me ei kuule mitte Hillary Clintoni, vaid Catherine Ashtoni häält. Just seda parlament ootab. Võtke seda ka kui tõendit meie kindluse kohta teie suhtes, et ootame teilt väga selget kõnet.

  Metin Kazak (ALDE). – (BG) Austatud juhataja! Protestid Tuneesias ja Egiptuses, mille on vallandanud viha ning sallimatus kasvava noorte tööpuuduse, jõhkrate politseimeetodite, korruptsiooni ja autoritaarsuse vastu ning inimõiguste, sõnavabaduse ja demokraatlike põhimõtete solvamine, on katsumused, millega seisavad vastamisi ka teised araabia maad, kes samuti muutust tahavad.

Sündmused Tuneesias, mida peeti stabiilsuse ja majandusliku kindluse paradiisiks, on väga sarnased neile sündmustele, millest sai alguse Nõukogude bloki lagunemine Ida-Euroopas. Nendest sütib säde, mis paneb alguse Araabia võltsi stabiilsusmudeli kokkulangemisele, ja päästab valla demokraatlikud muutused selles piirkonnas.

Nõudmised on selged ning Tuneesia ja Egiptuse inimesed ei lepi poolikute meetmetega. Üha rohkem võtavad võimust paljud demokraatiale ülemineku eeldused, nagu aktiivne ja hästi korraldatud kodanikuühiskond, vaba ajakirjandus ning lugupidav suhtumine opositsiooniliikumise figuuridesse ja olemasolevatesse poliitilistesse parteidesse. Paruness Ashton, peame oma praeguse välispoliitika täielikult läbi vaatama.

Euroopa Liit peab tegema strateegilise valiku, tasakaalustades oma poliitilised ja majanduslikud huvid ning demokraatlikud väärtused, mis meid ühendavad. Euroopa peab näitama, et ta seisab kindlalt demokraatia eest ega toeta vaid selle piirkonna stabiilsust. Seda seetõttu, et muutuse korral mäletavad inimesed, kes oli nende poolel ja kes juba võimatuna näiva status quo’ edasi viis.

  Heidi Hautala (Verts/ALE). – Austatud juhataja! 60 aastat tagasi tähendas revolutsioon araabia maailmas Euroopa koloniaalikke lõppu. Teine revolutsioon araabia maailmas toimub praegu otse meie silme all. See on hetk, kus Euroopa Liit peab valima, kas jääda ajaloos õigele või valele poolele.

Ülesanne on aidata soodustada sõltumatu kodanikuühiskonna kujunemist araabia maailmas. Peame vaatama läbi oma ELi eelarve, et käsitleda 23aastase autokraatia all kannatanud Tuneesia pakilisi vajadusi.

Enamik Tuneesia inimestest ei usalda praegust ajutist valimata valitsust. Tõe väljaselgitamine Tuneesias on juba alanud, kuid Euroopa Liit vajab tõe väljaselgitamist iseendas, sest meie hoolimatus inimõiguste ja demokraatlike väärtuste suhtes araabia maailmas on aastate jooksul liiga suur olnud. Inimõigusteks on tõesti õige aeg.

  Ivo Strejček (ECR). – Austatud juhataja! Ma ei jaga arvamust, et praegust ülestõusu Egiptuses juhivad peamiselt Euroopa stiilis demokraatiat igatsevad jõud. Näen praegustes mässudes ja kaoses revolutsiooni muutuse saavutamiseks, mis on motiveeritud parema elu poole püüdlemisest.

Eurooplaste jaoks on kõige olulisem küsimus aga oht, et islamiäärmuslased seda keerulist olukorda ära kasutada võivad. Sellise ehmatava poliitilise muutuse korral kaotaksid nii Euroopa kui ka Ameerika mõõduka Araabia liitlase ning ohtu satuks Egiptuse rahuleping. Egiptus võib kiiresti ja hõlpsalt pöörduda režiimi juurde, mis on Euroopa, Iisraeli ja Ameerika suhtes vaenulik, ning muutuda lähedaseks Hamasiga. ELi seisukoht peab jääma kindlalt nende poolele, kes püüdlevad vabaduse suunas ja toetavad järeleandmatult vabu valimisi.

  Takis Hadjigeorgiou (GUE/NGL). – (EL) Austatud juhataja, head kolleegid! Ilmselgelt toetab valdav enamik parlamendiliikmeid Egiptuse ülestõusu ja see on muidugi üsna õige, kuigi on ka mõned erandid, nagu me äsja kuulsime. Siiski leian – ja te peaksite minuga nõustuma –, et poliitika tähendab täpsust ja õigeaegsust, ning ma usun, et kõik siinviibijad peavad tunnistama, et me ei ole märganud viimaste aastakümnete jooksul Egiptuses toimunut.

Kus me kõik olime, kui Ameerika Ühendriigid andsid Egiptuse režiimi toetamiseks miljardeid dollareid? Oleme koos Egiptuse inimestega, kes võitlevad oma õiguste eest jõukusele, tervisele ja haridusele. Just seetõttu peaks parlament jätkuvalt oma üksmeelset toetust pakkuma. Pean mainima, et me ei tohi seejuures unustada palestiinlasi, nii et neist ohvrid ei saaks. Siinviibijad, kes esindavad Küprost, ühte Egiptuse naabritest, jälgivad sündmusi väga põhjalikult ja – ma kordan veel kord – me toetame Egiptuse inimeste õigusi sellel ülestõusul.

  Lorenzo Fontana (EFD). – (IT) Austatud juhataja, paruness Ashton, head kolleegid! Nagu paljud juba öelnud on, on demokraatia rajamine Põhja-Aafrikas nii, nagu meil siin Euroopas, kindlasti soovitatav.

Siiski on siinkohal ka riske, millele kindlalt vastu astuda tuleb. Me kõik mäletame rünnakuid kopti kristlaste vastu, mis jõulude ajal just Egiptuses toimusid. Meie hirm, paruness Ashton, on see, et ühel päeval võib Põhja-Aafrikas olla islami diktatuur.

Sellest vaatepunktist on Euroopa jaoks eluliselt oluline olla valvel, et me ei satuks olukorda, kus Põhja-Aafrikas on vaenulikud riigid, ja me ei tohi unustada, et nendel riikidel on Euroopaga arvukalt kaubandussuhteid. Ei ole kahtlust, et praeguses majanduskriisis reageerib meie majandus sellisele destabiliseerimisele halvasti. Samuti ei tohi me unustada, et selline destabiliseerimine mõjutab kindlasti sisserännet, eelkõige Lõuna-Euroopa riikidesse.

Seetõttu kutsun komisjoni ja kõrget esindajat üles nendes küsimustes valvel olema.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Austatud juhataja, paruness Ashton! Ärge olge nii naiivne! Guy Verhofstadt, see kehtib ka teie kohta. Lõppude lõpuks on see, mida Isalmi vennaskond tahab, šariaat ning see ei ole demokraatia.

Kõige tähtsam opositsioonipartei Isalmi vennaskond tahab sõda Iisraeliga. Paruness Ashton, te ei ole selle kohta midagi öelnud. Teesklete siinkohal naiivsust, nõudes Egiptusele paremat tulevikku, keeldudes samal ajal tunnistamast ohtusid, mida islam endast kujutab. Islam ja demokraatia ei saa kõrvuti eksisteerida.

Sooviksin, et te selle valjusti selgeks teeksite, sest ma ei taha näha paruness Ashtonit naiivselt vale sõnumiga Egiptusesse minevat. Paruness Ashton, olge valvel Egiptuse ja meie ees olevate ohtude suhtes ning suhelge sealsete inimestega! Hoiatage Egiptuse inimesi, et šariaat tähendab katastroofi – ja seda meile kõigile!

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Nirj Deva (ECR). − Austatud juhataja! Tahaksin austatud parlamendiliikmelt küsida: kuidas on võimalik demokraatia õitseng ühiskondades, kus puuduvad demokraatliku traditsiooniga institutsioonid ja minevikukogemused?

Demokraatia ei juurdu lihtsalt selleks sobimatusse pinnasesse. Räägime muudkui demokraatlike riikide loomisest, ilma et oleksime teinud midagi demokraatlike institutsioonide loomiseks, millele demokraatia õitseng toetub.

  Barry Madlener (NI). – (NL) Austatud juhataja! Olen Nirj Devaga igati nõus. Loomulikult ei teki demokraatia lihtsalt tühja koha peale, kuid ma ei näe Egiptuse puhul alternatiivi. Tõepoolest, ma ei saa Egiptuses esile tõsta kedagi, kes juhirolli üle võtta võiks. Lõppude lõpuks peavad Egiptuse elanikud endale ise juhid valima.

Mida meie teha saame, on kutsuda Egiptuse elanikke üles valima mitte Islami vennaskonda, vaid ilmalikke juhte.

  Mario Mauro (PPE). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid, paruness Ashton! Võib-olla olen minevikus teie vastu karm olnud, kuid pean tunnistama, et see küsimus muudab teie elu tõenäoliselt väga keeruliseks, mistõttu loodan, et sellest, mida öelda tahan, on ehk abi.

Kõigepealt tahan väga korralikult selgeks teha selle, et riikide roll on oma kodanikke kaitsta, mitte nende elusid juhtida. Kui valitsus hakkab inimeste kaitsmise asemel nende elusid juhtima, siis ei ole see enam valitsus, vaid režiim. Just see on juhtunud Tuneesias ja Egiptuses, sest sõltumatuse saavutamise sügavast idealismist alguse saanud poliitilised olukorrad on palju aastaid režiimid olnud. Meie ülesanne on kaitsta vabadust ja demokraatiat nende inimeste südames, kes nimetatud väärtuste kaitse eest praegu tänavatel võitlevad.

Teine teema, mida mainida tahaksin, puudutab meid, Euroopa Liitu. Peame tunnistama, et meil puudub Euroopa-Vahemere piirkonna poliitiline strateegia, mis tähendab, et tunnistame Barcelona protsessi ja Vahemere Liidu ebaõnnestumist. See on teesklus: tegemist on vaid poliitiliste mängudega, mis ei teeni mingit eesmärki ja millega ei ole midagi saavutatud. Peame sel puhul otsustavalt käituma. Peame alustama selle strateegia välja arendamist: meil tuleb strateegia kavandada ja ellu viia, nii nagu tegime Ida-Euroopas ja nagu tegime Balkanil, kuigi nemad olid selleks sunnitud. Kui meil sellist strateegiat ei ole, siis ei ole vahet, kas räägime ühel häälel või mitte, sest meie sõnadel ei ole mingit tähendust.

  Pier Antonio Panzeri (S&D). – (IT) Austatud juhataja, head kolleegid, paruness Ashton! Mulle jääb mulje, et te ei ole ikka veel piisavalt teadlikud sellest, mis Vahemere piirkonnas toimub. Pean ütlema, et ELi institutsioonide aeglust Vahemere küsimuse käsitlemisel saab selgitada ainult teadlikkuse puudumisega olukorra kohta ja suutmatusega toimuvaid muutusi mõista.

Lõpule hakkab jõudma poliitiline ja ajalooline ajastu, kus Euroopa poliitika lõuna suhtes oli segane ja takistav. Majanduskriis, rändega seotud raskused ja ülemineku puudumine valitsevate klasside hulgas on tekitanud plahvatusohtliku kombinatsiooni, mis hetkel puudutab Tuneesiat ja Egiptust, kuid levib tõenäoliselt ka teistesse riikidesse.

Mõne kaasparlamendiliikme poole pöördudes tahaksin öelda, et me ei saa hakkama mõtteviisiga, nagu piisaks lihtsalt meie toetusest praegu toimuvatele meeleavaldustele. Euroopa peab näitama suuremat poliitilist valmisolekut. Selleks tuleb meil Euroopa poliitikas teine suund võtta. Euroopa välispoliitika peab oma poolsalajasest režiimist välja tulema ning võtma praegu toimuvate demokraatlike üleminekuprotsesside toetamises juhtrolli.

Selget poliitikat on vaja eelkõige järgmistes valdkondades: uus partnerlus- ja naabruspoliitika, uus Vahemere piirkonna julgeolekupoliitika, kogu Euroopa suurem tahe Vahemere küsimust käsitleda ja poliitika ühismeetmete kohta, nii et Euroopa tegutseks selles regioonis kõrvuti teiste osalejatega, nagu Ühendriigid ja Türgi.

Vajame olulist suunamuutust ning see kutsub komisjoni näitama välispoliitikat käsitlevate läbirääkimiste taasavamisel üles Vahemere suhtes märkimisväärset tagasihoidlikkust ning uuendama oma seisukohta Vahemere Liidu kohta, tagades samal ajal Euroopa osa selles. See on Euroopa jaoks oluline ning peame sellest täiesti teadlikud olema.

ISTUNGI JUHATAJA: Diana WALLIS
asepresident

  Marielle De Sarnez (ALDE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Maailm on muutlik ja muutuv ning mitte kusagil mujal ei vasta see rohkem tõele kui Araabiamaades, kus – lubage mul meelde tuletada – elab 40% elanikkonnast allpool vaesuspiiri ning noorte tööpuudus on maailma suurim.

Araabia rahvad püüdlevad arengu ja demokraatia poole ning kuna need kaks käivad käsikäes – Tuneesias samamoodi kui Egiptuses –, on need rahvad võtnud saatuse omaenda kätesse, et teha muutus, millele neil on õigus. Vaatamata kõikidele provokatsiooniaktidele, mida oleme praegu Kairos näinud, ning kõikidele raskustele, ei kavatse miski ega keegi sellele liikumisele lõppu teha.

Möödunud Tuneesia sündmuste ja praeguste Egiptuse sündmuste korral oleme kuulnud üht häält, mis on kindlalt demokraatidega ühele poolele asunud ning see kuulub Ameerika Ühendriikidele. Usun Euroopasse, kuid usun ka, et sel on mõtet vaid siis, kui ka Euroopa alati kindlalt demokraatidega ühel poolel on. Minu unistuses oleks Euroopa seda võimalust kasutanud. See oleks mulle meeldinud. Nii aga ei juhtunud. Selle põhjus ei olnud ainult teie roll, vaid ka Euroopa juhtide liigne ettevaatlikkus: liiga sageli eelistavad nad tegutsemise asemel pigem paigal seista.

Enam kui 20 aastat pärast müüri langemist oleme tunnistajaks ajaloolisele muutusele. Soovitan teil tungivalt selles küsimuses tegutseda, et mitte kaotada võimalust muuta maailma ajalugu!

  Derk Jan Eppink (ECR). – Lugupeetud juhataja! Kõik, mida tahtsin öelda, on tegelikult juba ära öeldud ning seepärast piirdun küsimusega kõrgele esindajale.

Endine Ühendkuningriigi peaminister Tony Blair, keda te ilmselt teate, on praegu häälekalt kiitnud Egiptuse presidenti Hosni Mubarakki. Ta ütles täna CNN-le, et Mubarak on väga julge ja positiivne jõud. Tony Blair hoiatab ka ennatlike valimiste eest Egiptuses.

Praegu on Tony Blair saadik Iisraeli-Palestiina rahuprotsessis, mida Euroopa Liit toetab. Mida arvate teie Tony Blairi avaldustest?

  Gerard Batten (EFD). – Lugupeetud juhataja! Egiptuse ja teiste Põhja-Aafrika riikide jaoks on suur oht muidugi see, et nende riikide valitsuste kukutamine ei loo eeldusi läänelikuks liberaalseks demokraatiaks, vaid pigem islami fundamentalistlikuks võimuks ja uueks pimedaks ajastuks, mida oleme näinud Iraanis.

Sellegipoolest pakub teatud rahuldust väljavaade, et allasurutud rahvad kukutavad oma ebademokraatlikud ja mitteesinduslikud valitsused. Kõikide valitsuste, isegi türannia võim tuleneb lõppude lõpuks valitsetavate inimeste nõusolekust. Inimesi võib maha suruda pikka aega ja väga jõuliselt, kuid alati on võimalus, et nad hakkavad mässama.

Siin võib tõmmata paralleele Ühendkuningriigiga, kus igasugust poliitilist tooni järjestikkused valitsused on järjepidevalt oma riigi reetnud ja loovutanud meie demokraatliku enesemääramise õiguse Euroopa Liidule. Magna Carta alusel on inglastel õigus seaduslikult mässata. Mõtlen, kui kaugele tuleb nad viia, enne kui nad egiptlaste kombel tänavatele tulevad.

  Andrew Henry William Brons (NI). – Lugupeetud juhataja! Peaksime kõik avaldama heakskiitu repressiivsete režiimide kokkuvarisemisele või peatsele kokkuvarisemisele, kuid vahest ainult siis, kui teame või oleme üsna kindlad selles, kes või mis neid tõenäoliselt asendama hakkab.

Tuneesia, nagu Iraak ja Egiptuski, oli ka Lähis-Ida normide kohaselt poliitiliselt repressiivne režiim, kuid Lähis-Ida normide kohaselt oli see ka ilmalik, isegi sotsiaalselt liberaalne režiim. On oht, et sotsiaalselt liberaalne autokraatia võib asenduda sotsiaalselt repressiivse autokraatiaga või isegi sotsiaalselt repressiivse demokraatiaga.

Need, kes ootavad vaikset ja tsiviliseeritud võimu üleminekut kõikides neis maades või mõneski neist, peaksid veel kord järele mõtlema. Kui peaksime nägema nendes riikides kodusõdasid, hirmutegusid ja majanduse hävingut, võiksime anda head nõu ja meie elanikud võiksid saata abi, kuid loodan, et me ei pea oma kohustuseks saata sinna oma vägesid selleks, et nad tapetaks. Kindlasti ei ole meie töö päästa nende riikide elanikud ja tuua nad Euroopasse.

  Mário David (PPE). – (PT) Lugupeetud juhataja! Maailm ja eeskätt Euroopa ei saa jääda ükskõikseks mõjujõu suhtes, mida avaldab mitmes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riigis toimuv rahva jõuline protestiliikumine. Samuti peab ta suutma tunnistada nende demonstratsioonide tähtsust ja õiguspärasust. Peame kõikidele demokraatia ja vabaduse poole püüdlevatele inimestele pakkuma ei midagi vähemat kui oma täielikku solidaarsust, nagu tegime lähiminevikus ka oma Ida-Euroopa sõprade puhul.

Elame praegu läbi haruldast ajaloohetke: ühte neist, mis muudavad ajaloo kulgu ja loovad uue tegelikkuse. Objektiivselt võttes tuleb märkida, et islami äärmuslusest on kujunenud poliitiline, mitte religioosne vastus mõnele neist probleemidest, mida toidab sotsiaalne tõrjutus ning vastus sellele tõrjutusele. Selle piirkonna tulevik vajab kindlat sallivat demokraatiat, mis austab vähemusi ja kus riik on paljutõotav kõigi jaoks ning seda ei kuritarvita vaid mõned üksikud.

Siin meie kõrval asub maailma osa, mis peab kasutama ära seda ümbersünni hetke, et liikuda edasi rahu ja ühiskondliku progressi suunas. Ta peab tõestama, et selles naaberpiirkonnas võivad kõik elada koos rahus ja vastastikuses lugupidamises vaatamata religioonile, poliitilistele valikutele või etnilisele kuuluvusele.

Lugupeetud juhataja! Ma lõpetan. Lugupeetud Catherine Ashton! Selle asemel, et vaid mõned juhid koos või eraldi tegutseksid – portugali keeles ütleme, et omaenda kogukonnas on raske preester olla –, on vaja, et kogu Euroopa võtaks juhtrolli nendele reformidele kaasaaitamises ja leiaks Lähis-Ida jaoks uue paradigma, mis väldiks radikaalsust ja austaks inimõigusi ja eeskätt naiste õigusi.

  Saïd El Khadraoui (S&D). – (NL) Lugupeetud juhataja! Just praegu toimuvad Mubaraki pooldajatest ja vastastest protestijate vägivaldsed kokkupõrked. Oleme saatnud Hosni Mubarakile selge sõnumi ja kutsume tema toetajaid üles viivitamatult taanduma ja asjatut verevalamist vältima.

Egiptuse sündmused on meile kõigile üllatus. Peaksime käsitlema seda kui uskumatut võimalust ning võimalust aidata sellel piirkonnal pärast aastaid kestnud poliitilist ja majanduslikku seisakut areneda tõeliseks demokraatiaks, mis pakub võimalusi kõikide jaoks. Mõtlen siinkohal eelkõige miljonitele noortele, kes janunevad suurema vabaduse ja arenemisvõimaluste järele. Selle mõju ei saa alahinnata. Mõned räägivad 1989. aasta hetkest Araabiamaades, kuid on see siis nii või ei, selgub hiljem.

Euroopa Liit võiks näidata veidi suuremat valmisolekut edendada oluliselt üleminekuprotsessi ning nagu teised parlamendiliikmed on juba öelnud, oleks mulle loomulikult meeldinud, kui oleksin kuulnud teid selles asjas sõna võtmas. Peaksime üsna varsti selgelt märkima, et see üleminekuprotsess peab algama kohe ning et Hosni Mubarakil ei ole loomulikult enam mingit seaduslikku õigust protsessi juhtida või valitseda.

Seepärast peame võimalikult kiiresti määrama ajakava, selgesõnalise tegevuskava meetmete ja reformide kohta, mis peaksid selle aasta septembris tooma kaasa esimesed vabad ja läbipaistvad valimised. See tähendab näiteks põhiseaduse, valimisseadustiku ning poliitiliste teemade meediakajastuse viiside muutmist, et kõik kandidaadid saaksid end avalikkusele tutvustada.

Kõik demokraatlikud jõud tuleks võimalikult kiiresti kokku tuua, et need õigesse suunda juhtida ning Euroopa peaks täitma selles kasulikku ja edasiviivat rolli.

Samal ajal peame olema teadlikud olukorra keerulisusest. Näiteks sõjaväele avaldatakse kiitust reguleeriva ja otsustava rolli eest. Selle eest on sõjaväge kiidetud, kuid ka majanduslikus mõttes on sõjavägi väga oluline toimija. Kui soovime viia ellu tõeliselt demokraatlikke reforme, on vaja ka majandusreforme, ning see ei kujune sugugi lihtsaks.

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE). – (NL) Lugupeetud juhataja! Olen kuulanud suure huviga kõrget esindajat ja oma kaasparlamendiliikmeid. Paljud teist on öelnud, et Tuneesias ja Egiptuses toimuv on teie jaoks täielik üllatus. Võtan omale vabaduse öelda, et sellised avaldused hämmastavad mind, sest õigupoolest oleme pikka aega teadnud, et tegemist ei olnud just demokraatlike režiimide, vaid autoritaarsete või väga autoritaarsete režiimidega, mis hoidsid rahvast oma mõjuvõimu all.

Otsustasime, et ei hakka seda olukorda pea ees lahendama. Mõtlesime, et see oleks parim viis tagada selles piirkonnas ja kogu Vahemere ääres stabiilsus. Sellegipoolest saime jälle tõendust selle kohta, et autoritaarsete ja korrumpeerunud režiimide toetamine stabiilsuse ja kaose vältimise nimel lõpeb tavaliselt ebastabiilsuse, kaose ja suurte tulevikuvõimaluste kaotamisega.

Loodan, et oleme mõistlikud ja toetame demokraatiaprotsessi mõistlikul viisil. Sel puhul tahaksin paluda teil pöörata erilist tähelepanu paljude poliitiliste parteide toetamisele nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Tegemist on nõrkade parteidega. Viimastel aastatel on neil vaevu olnud võimalust end struktureerida. Seepärast vajavad nad igasugust abi, et täita oma rolli sündmuses, millest loodetavasti saavad õiglased ja kiiresti lähenevad valimised.

  Geoffrey Van Orden (ECR). – Lugupeetud juhataja! Eriti tahan juhtida tähelepanu sellele, et liiga palju kordi oleme näinud, kuidas meie vaba ühiskonna varjupaika läänes kuritarvitavad äärmuslased, kes pöörduvad lõpuks tagasi oma koduriikidesse, mis on meie väärtuste suhtes vaenulikult meelestatud ja mis sünnitavad revolutsiooni. Eile möödus 32 aastat sellest, kui Ayatollah Khomeini pöördus Pariisist tagasi Iraani. Teame, kuhu see on viinud.

Rachid Ghannouchi, kes on toetanud Iisraeli riigi hävitamist, pöördus äsja tagasi Tuneesiasse pärast kaht Londonis veedetud aastakümmet. Ta ei pea Palestiina omavalitsuse juhtkonda õiguspäraseks, ta toetab Hamasi. Hamas on loomulikult Egiptuse hästi korraldatud poliitilise rühmituse Moslemi Vennaskonna võsu. Sellised organisatsioonid rajavad oma võimu inimeste igapäevavajadustele vastamisele ning koondavad oma võimu terrori abil.

Peame võtma jõulisemad meetmed äärmusluse arenemise takistamiseks omaenda pealinnades ja tegema rohkem selleks, et jõuda hästisuunatud abi, sealhulgas hästikontrollitud finantstoetuste kaudu õiguspärase kodanikuühiskonnani sellistes kohtades nagu Egiptus ja Tuneesia.

  Vito Bonsignore (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Nõustun sellega, mida on öelnud minu kolleegid Euroopa Rahvapartei (kristlike demokraatide) fraktsioonist. Tahaksin siiski tõsta esile tõsiasja, et hiljutised sündmused Vahemere piirkonnas on šokeerinud meid kõiki, sest kuni viimaste nädalateni olid need täiesti ettenägematud.

Catherine Ashtoni juhitud Euroopa välisteenistus näib olevat jahmunud ja minu arvates näitab see praegu oma vähest reageerimisvõimet. Mõtlen praegu, kas tasub kulutada nii palju raha praegusel kujul toimivale teenistusele. Kordan veel kord: näeme ELi esindatuse täielikku puudumist Euro-Vahemere areenil.

Toetame kõigi rahvaste õigust otsustada omaenda valitsuse üle ja omaenda valitseva klassi üle vabade demokraatlike valimiste teel, mitte toore jõu ja äärmusluse kehtestatud meetmete abil. Nagu öeldud, on stabiilsusel ja demokraatial aeg käsikäes käia. Seepärast kasutame nüüd kõiki õiguspäraseid vahendeid, et tugevdada demokraatiat ja poliitilist pluralismi ning pöörame tähelepanu õigusriigi põhimõttele, inimõigustele ja kodanike ohutusele.

Kogu maailm ja kõige enam meie, eurooplased, vajame Vahemere piirkonda, kus valitseb rahu. Euroopa Liit peab muutma oma poliitikat ja püüdma viivitamatult pakkuda asjakohast abi ja koostöövõimalusi, et aidata kaasa vajaliku sotsiomajandusliku arengu käivitumisele kõikides Vahemere riikides.

  Carmen Romero López (S&D). – (ES) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Tuneesia demokraadid andsid meile hiljuti näitliku õppetunni küpsuse kohta. Seepärast tahame, et praegusel pingelisel ajal ja Egiptuses toimuva veresauna taustal kõneleks Euroopa Liit ühel häälel, et võiksime tõepoolest selle veresauna lõpetada ning et vabadusetuuled võiksid tõepoolest tuua ka Egiptuses kaasa põhjaliku kursimuutuse demokraatia suunas.

Tuneesia puhul on meil aga veel aega. Homme hääletame Euroopa Parlamendis resolutsiooni üle – riiki saadetakse delegatsioon – ning meie toetus, meie demokraatlik tagatis on praegu samuti väga olulised, eeskätt Tuneesias, siis Egiptuses ja kõikides nendes riikides, mis nõuavad suuremat vabadust.

Me saame teha siiski väga palju, sest sedalaadi jagunemisest ja revolutsioonist põhjustatud majandusliku kokkuvarisemise kulud tuleb hoida minimaalsed. Liiga palju on vaenlasi, kes soovivad muuta Tuneesia teistsuguseks eeskujuks, kui meie soovime. Tuneesiast on saanud eeskuju ja tegelikkuses näeme postkolonialistliku ajastu lõppu ja tõelise iseseisvuse algust.

Seepärast on Tuneesia majanduslik olukord – lisaks Catherine Ashtoni nimetatud abile – Euroopa Keskpanga jaoks võimalus asuda seisukohale, et mitte jääda ilma kogemusest, mis võiks Vahemere piirkonna tulevikku silmas pidades ülioluline olla. On väga tähtis, et see otsus võetaks kiiresti.

  Marietje Schaake (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Just praegu, kui meie siin istume, aetakse Tahriri väljakul Egiptuse kodanikke lõksu ja rünnatakse ning kaitsmise asemel on sõjavägi ja politsei väidetavalt ründama asunud. Mitmesuguse taustaga egiptlased soovivad oma rahumeelsete protestidega inimõiguste austamist ja demokraatiat, poliitilisi reforme ja head valitsemist ja sotsiomajanduslikku arengut.

Võib-olla tulevad need nõudmised teile tuttavad ette, sest need on täpselt Lähis-Ida ja eriti Egiptusega seotud ELi programmide eesmärgid. Komisjon üksi on viimase 15 aasta jooksul kulutanud selleks kokku kolm miljardit eurot. Kuna inimeste nõudmised on nagunii meie poliitiliste eesmärkidega kooskõlas, siis miks on nii raske teha kiiresti ELi jõuline avaldus?

Vajadus tugeva ja proaktiivse Euroopa Liidu järele on pakilisem kui kunagi varem. Sellal kui vabaduse ja demokraatia päike tõuseb üle Lähis-Ida, takistavad erimeelsuste pilved Euroopa ühtsust ja suutlikkust võtta vastutus. Soovitan teil tungivalt toimuvat vaadelda ja inimeste ühemõttelise toetamise nimel tegutseda. Nende õigused ja ELi usaldusväärsus on omavahel seotud.

Teine pidevalt päevakorral olev nähtus inimeste ja diktatuuride suhetes on kommunikatsiooni- ja infotehnoloogia. Tuneesia valitsus on üks rangemaid inimeste represseerimiseks ette nähtud tsensuuri, järelevalve ja filtreerimistehnoloogia kasutajaid. Euroopa ettevõtted, näiteks Vodafone ja France Telecom, on olnud Egiptuses jõuliselt esindatud ning nupulevajutaja ja Egiptuse nii-öelda väljalülitajana on neil olnud oluline osa ühenduse katkestamises. Tahaksin, et uuritaks, missugust osa täitsid Euroopa ettevõtted inimõiguste rikkumises, kui nad takistasid sõnavabadust, ajakirjandusvabadust ja juurdepääsu teabele ning lõid keskkonna, kus inimõiguste rikkumised võisid jääda registreerimata.

  Tomasz Piotr Poręba (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton! Minu arvates on Euroopa Liit teinud varasemates suhetes Tuneesia ja Egiptusega mitu viga. Tuneesia puhul tegime vea siis, kui ei suutnud avaldada arvamust pärast seda, kui Ben Ali 2009. aastal presidendivalimised võitis. Peaksin ka meeldetuletuseks lisama, et ta sai 90% hääli, kuid valimised ei olnud vabad ega demokraatlikud. Samamoodi juhtus ka siis, kui Tuneesias muudeti karistusseadustikku ning tehti lõpp valitsusvälistele ja inimõiguste organisatsioonidele. Me ei saa lubada sellist passiivsuse ja tegevusetuse poliitikat selliste meetmete puhul, mis Euroopa peab praegu võtma Põhja-Aafrika piirkonna suhtes. On väga raske muuta piirkond taas stabiilseks, kui me ei täida aktiivset rolli ega näita üles otsusekindlust selle eesmärgi saavutamisel. Inimõigusi, sõna- ja ajakirjandusvabadust austavad valitsused tulevad Põhja-Aafrikas uuesti võimule ainult siis, kui tegutseme nendes riikides toimunud sündmuste puhul aktiivselt ja otsustavalt. Suur tänu teile!

  Cristian Dan Preda (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton, kolleegid! Aasta tagasi arutasime Euroopa Parlamendis Euroopa Liidu ja Tuneesia suhteid ning ma ütlesin tollal, et sotsiaalsete saavutustega, mille üle tuneeslased nii uhked on, peaks kaasnema ka poliitiline progress.

Viimastel nädalatel oleme näinud, et poliitiline progress on olemas vähemalt selles mõttes, et algav ülestõus on väga selge ja ilmne vabadusiha väljendus. Olukord Egiptuses on samasugune, kuigi asjad liiguvad kiiresti. Me ei tea, millega see lõppeb ja kahtlemata väljendatakse sellist vabadusiha sama ilmekalt edaspidi ka teistes kohtades.

Nagu oleme täna näinud, kardavad mõned meist samal ajal, et see muutuste tuul ei too tingimata kaasa ilmalikkust või ilmaliku riigi jätkumist, mõõdukust või stabiilsust. Minu arvates peame olema teadlikud tõsiasjast, et tõepoolest on võimalik, et järgmistel nädalatel ja aastatel ei valitse selles piirkonnas poliitilised režiimid, mis on nii stabiilsed kui ka kantud vabaduse ja mõõdukuse vaimust. Nii võib juhtuda ning usun, et peame ka selleks võimaluseks valmis olema.

Seepärast julgustan Catherine Ashtonit ehk suunama ELi strateegia tagasi kursile, mille komisjon visandas oma 2005. aasta aruandes Barcelona tippkohtumise jaoks.

  Kader Arif (S&D). – (FR) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Kuni praeguseni olin kahtlustanud, et inimesed on alati oma poliitilisest eliidist sammu eespool. Nüüd olen selles üsna kindel. Lubage mul kõigepealt tunnustada tuneeslaste ja egiptlaste julgust ja otsustavust. Nad on meenutanud meile, et väärtused, mille eest me maailmas seisame – inimõigused ja demokraatia –, ei ole ainult läänelikud väärtused, nagu mõned on väitnud, vaid pigem universaalsed väärtused kõigi jaoks.

Minu arvates ei saa Euroopa enam kauem teha selle maailma osa suhtes vigu ja keerutada nii, nagu ta praegu teeb, alates vääradest analüüsidest kuni valede projektideni. Need inimesed ootavad meilt vastust, mis oleks nende julguse ja püüdluste kõrgusel. Nad ei palu heategevust, kuid kindlasti nõuavad nad solidaarsust ja veelgi rohkem nõuavad nad vastutustunnet. Niisugusel ebakindlal ajal ei taha keegi kaost, kuid keegi ei peaks olema sunnitud ka praeguse olukorraga kauem leppima.

Peame toitma lootust, mida pakuvad Tuneesia ja Egiptuse sündmused, et aidata kinnistada ja luua demokraatlik kord, mis tooks kasu neile riikidele ja elanikele, kuid mis tooks kasu ka meile. Usun, et olete seda jõuliselt väljendanud, lugupeetud Catherine Ashton.

Lõpetan ühe luuletaja kunagiste sõnadega: „Maailm tukub mõtlematuse puudumise tõttu.” Need inimesed on õigusega olnud mõtlematud oma nõudmises vabaduse järele, kuid kõige rohkem loodan, et nad on äratanud meie südametunnistuse.

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE). – (DE) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton! Kutsuksin teid üles olema julgemad. Minge enne välisministrite nõukogu Kairosse. Kõnelge seal valitsuse esindajatega ja opositsiooniga. Tulge tagasi Brüsselisse ja rääkige nähtust ja kuuldust oma kolleegidele. Pange paika tegevuskava ning ärge kuulake 27 eri arvamust, mis muudavad tegeliku tegutsemise väga keeruliseks.

Kui Hugues Mingarelli läheb Tuneesiasse – mis on minu arvates väga hea –, informeerige meid, et oleksime teadlikud ning et avalikkus oleks teadlik Euroopa Liidu sealsest esindatusest. Mina sain esmalt teada ameeriklaste kohalviibimisest ja alles siis kuulsin, et ka Hugues Mingarelli on seal. Te olete Euroopa Liidu välisminister ning soovitaksin teil tõsiselt ühest küljest nii ka tegutseda. Teisalt ei tohi te ELi välisministrina hüpata läbi iga rõnga, mille inimesed teie ette panevad.

Täna on siin tõmmatud paralleele 1989. aastaga ning minu arvates vastab see tõele. Usun, et Tahriri väljak Kairos 2011. aastal on võrdväärne Berliini Alexanderplatziga 1989. aastal. Seal toimub revolutsioon. Kui me aga meenutame hetkeks 1989. aasta revolutsiooni, tuleb meile meelde, et ka siis seisime sama dilemma ees. Tahtsime vabadust, stabiilsust ja demokraatiat ja vaatasime mööda tõsiasjast, et see protsess, üleminek stabiilselt diktatuurilt demokraatiale on harva rahumeelne, distsiplineeritud ja stabiilne. Sellest vaatepunktist on ka diplomaatial, organiseeritusel ja ettevaatlikkusel oma koht.

See ei muuda tõsiasja, et revolutsioon valmistab meile väga suurt heameelt. See on revolutsioon diktatuuri vastu ja vabaduse eest. Usun, et Euroopa ei saa neis riikides korraldusi jagada. Meie rõõm peab olema silmaga nähtav. Selge on aga ka see, et isegi piiratud mõju korral ei ole kindlasti võimalik rajada riiki koos Hosni Mubarakiga. Praegu Tahriri väljakul toimepandavat vägivalda silmas pidades on selle Egiptuse valitseja viimased õiguspärasuse riismed kadunud.

  Sajjad Karim (ECR). – Lugupeetud juhataja! Praegust hetke on tulnud kaua oodata. Seda on juhtinud nii vanad kui ka need, kes ei ole tundnud Egiptuses kedagi muud kui Mubarakki. Oleme vastuseks öelnud, et Egiptust ei tuleks muuta ebastabiilsemaks, kui see juba on; et egiptlased peaksid saama oma vaba tahte alusel valitud valitsuse.

Jah, see on õige, kuid mitte piisav. Euroopa Parlamendi sõnavõtjatelt kuulen täna hoiatusi islami tsunami eest, mis ootab võimalust, et tulla ja meid kõiki hävitada.

Kardan, et selliseid väiteid esitades avaldate üksnes poolehoidu totalitaarsele režiimile, mida katab väga õhuke demokraatiakiht, ning te ei väärtusta kuidagi neid inimesi, kes on maksnud oma vere ja eluga nii Tuneesias kui ka Egiptuses. Nad maksid oma eluga, võideldes oma kaasmaalaste vabaduse eest, ja nad ei väärtusta teie vabadust sugugi vähem. Vaatamata oma suurele arvule on tänavatel viibijad häälekas vähemus, kes esindab tegelikult veelgi suuremat vaikivat enamust.

Lugupeetud kõrge esindaja! Praegu ei ole aeg kõhklusteks. Astuge jõulisemaid samme, saatke välja selge sõnum! Mubarakil on aeg areenilt lahkuda.

  Simon Busuttil (PPE). – (MT) Lugupeetud juhataja! Ei ole kahtlustki, et Euroopa Liit oleks võinud teha palju rohkem, et aidata araabia maadel demokraatia poole liikuda. Kui aga pingelistel sündmustel, mida oleme näinud, on üks kasulik tagajärg, siis kindlasti see, et araablased on asunud olukorra parandamise nimel ise oma saatust kontrollima.

Lõppude lõpuks on ajalugu täis näiteid lääneriikide sekkumisest, mis tõi kaasa rohkem kahju kui kasu. Seepärast ei peaks me mõtlema, et meil tuleb joosta päästma alati, kui asjad vajavad kordaseadmist, teha teistele inimestele ettekirjutusi ja pidada loengut sellest, kuidas oma asju ajada. Praegu peaksime endilt küsima, mida on nüüd võimalik toimunud sündmuste valguses edasi teha.

Minu arvates tuleb teha kaht asja. Kõigepealt peame sekkuma kogu oma innukuse ja kogu abiga, mida saame pakkuda, selleks et parandada selliste riikide demokraatlikku õhkkonda ja tugevdada eeskätt demokraatlikke institutsioone. Nii saavad need edeneda ja samal ajal peletada eemale uued äärmuslased ja diktaatorid.

Teiseks peame endilt küsima, kus me vea tegime. Peame küsima, kas meie Euroopa-Vahemere piirkonna poliitika kujutas endast üksnes sõnu ja mitte tegusid. Kuhu jäi Vahemere Liit? Kas Euroopa Liit kavatseb kunagi lõpetada reageerimise ja otsustada selle asemel tegutseda?

  Rosario Crocetta (S&D). – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Euroopa Liidul on aeg teha jõupingutusi tuneeslaste ja nende üleminekuvalitsuse konkreetseks toetamiseks ja viimastel aastatel suuresti tähelepanuta jäänud Euroopa-Vahemere dialoogi taaskäivitamiseks.

Maghrebi riikides ning Egiptuses noorte ja vaeste seas on plahvatava viha põhjustanud ebaõiglane jõukuse jagunemine ja piirangud oma põhivabadusi kasutavatele inimestele. Põhja-Aafrika on lõkkele löönud ja seal nõutakse suuremat demokraatiat, paremat majandust, suuremat kaasatust ja tööhõivet. Samal ajal vaadatakse hämmastusega vana Euroopa maailmajao poole, mis on liikumatu ja võimetu mõistma piirkonnas toimuvat sotsiaalset ümberkujunemist või töötama välja tegelikke arengule ja rahule suunatud poliitikameetmeid.

Euroopa peab pöörama suuremat tähelepanu inimõigustele ja demokraatiale ning edendama sisukamat dialoogi, suuremat koostööd ja reaalset majanduslikku abistamist. Euroopa peab avama oma ukse ja südame Põhja-Aafrikale, et Vahemerest võiks kujuneda rahulik paik. Tuleb teha lõpp migrantide tagasilükkamisele vägivaldse koostöö kaudu selliste riikidega nagu Liibüa. Vajame suuremaid investeeringuid, suuremat avatust, rohkem abi ja tulemuslikumat Euroopa-Vahemere piirkonna poliitikat. Seda nõuab meilt ajalugu.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Me ei saa võrrelda Tuneesia siseolukorda Egiptuse omaga. Massiprotestiavalduste algpõhjus oli sama, kuid nende mõju rahvusvahelisele olukorrale on täiesti erinev.

Tuneesias toimuvad rohujuure tasandi muutused, mille põhjustas Ben Ali avaliku toetuse ammendumine, võib tähendada sellele riigile võimalust paremaks tulevikuks. Egiptuse olukorda tuleb seevastu hinnata mõningase ettevaatlikkusega. Vaatamata oma feodaalsele valitsemisele toimis Hosni Mubarak kui Egiptuse stabiilsuse tagaja. Arvestades, et senine sobilike tingimuste puudumine tähendab, et Egiptuses ei ole kujunenud mingit demokraatlikku opositsiooni – ja seda punkti tahaksin rõhutada –, siis ilmneb pärast Mubaraki kukutamist, et Egiptus võidakse lükata Moslemi Vennaskonnaga seotud äärmuslike poliitiliste rühmituste rüppe. Sündmuste sellise pöörde rahvusvahelisi tagajärgi tuleks arvesse võtta. Võimalik liit Hamasiga, karm Iisraeli-suunaline poliitika, kristlaste suurem tagakiusamine ja olukorra ägenemine piirkonnas – kas need on paremad väljavaated kui Mubaraki-aegne stabiilsus? Samal ajal kui tunnistame tema põhjapanevaid vigu ja tema valitsemise ajal kordasaadetu vastaste protestide õiguspärasust, peaksime mõtlema, mis oleks sellises olukorras optimaalseim lahendus ja kuidas peaks Euroopa Liit reageerima.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja! Tuneesias ja Egiptuses toimuvad sündmused on väga olulised ning on võimalik, et need muutuste protsessid levivad teistesse riikidesse Vahemere piirkonnas, mis on Euroopa Liidu jaoks suurima tähtsusega ala. Need riigid asuvad siinsamas meie külje all ning meid seovad nendega arvukad sõprussidemed.

Viimasel kümnendil ei ole Euroopa Liit suutnud veenda nende riikide ametivõime vajalikke reforme teostama. Parlamendi viimase koosseisu ametiajal rõhutasin, et stabiilsuse ideed ei saa jätkuvalt kasutada selleks, et õigustada muudatuste puudumist ning et need riigid vajavad põhjalikke poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid reforme. Nüüd nõuavad muutust ja reforme inimesed tänavatel.

Lugupeetud kolleegid! Tunnen heameelt selle üle, et nõukogu pööras esmaspäeval viimaks neile sündmustele tähelepanu ja on võtnud seisukoha. Mul on ka tunne, et üleminekuprotsess Tuneesias on võtnud õige suuna. Kahjuks on laialt levinud arusaam, et Euroopa Liit on viimastel nädalatel sellest protsessist peaaegu kõrvale jäänud. Oleme kuulnud mitut president Obama kõnet, oleme kuulnud riigisekretäri Clintoni avaldusi ja oleme kuulnud isegi kontaktidest Tuneesia sõjaväe ja USA armee esindajate vahel...

Euroopa Liit ei ole kuidagi olnud samaväärselt esindatud. Lissaboni lepingu uued mehhanismid peaksid olema aktiivsemad ja nähtavamad, kaasa arvatud Euroopa Ülemkogu eesistuja.

Lugupeetud Catherine Ashton! Tunnen heameelt teie kahe nädala pärast toimuva reisi üle Tuneesiasse, kuid usun ka, et peame suurendama oma ettenägemis- ja reageerimisvõimet. Kas soovime olla suured ülemaailmsed toimijad? Väiksema sammuna peame alustuseks olema olulised piirkondlikul tasandil.

  Vasilica Viorica Dăncilă (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit jälgib väga tähelepanelikult Tuneesia olukorda ja toetab tuneeslaste jõupingutusi, mille eesmärk on rahumeelne demokraatiale üleminek. Tuneesia üleminekuvalitsuse võetud esialgsed meetmed liiguvad õiges suunas. Kutsume uusi ametivõime üles täitma täiel määral kohustusi, mis on võetud valitsemise, õigusriigi põhimõtte ja põhivabaduste austamise ning ka majanduslike ja sotsiaalsete reformidega. Minu arvates on kõik need reformid üks parimaid viise, kuidas investeerida Tuneesia tulevikku ja aidata seal rajada stabiilne demokraatia.

Euroopa Liit soovib Euroopa–Vahemere piirkonna partnerluse raames Tuneesiaga stabiilseid partnerlussuhteid ja peab koondama kõik olemasolevad vahendid üleminekuprotsessi hõlbustamiseks, looma tugevad demokraatlikud institutsioonid ja soodustama aktiivse kodanikuühiskonna teket, mis kaasneb reformide elluviimisega. Meile on väga kasulik, et Tuneesia oleks stabiilne, jõukas ja demokraatlik riik, millega saame arendada välja kasuliku vastastikuse koostöö, mis põhineb ühistel huvidel ja väärtustel.

  Michael Gahler (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton, kolleegid! Seda, mida on vaja teha, on juba mitu korda öeldud ja selles valitseb laialdane üksmeel. Meie resolutsioon on Tuneesia teemal selgesõnaline, kuid Egiptuse puhul peame seda suuliste ettepanekute abil vajalikus ulatuses täiendama.

Minu arvates meil on enesekriitikaks alust. Meie juhid Brüsselis ja liikmesriikides on praeguse olukorra juurde liiga kauaks pidama jäänud. Kui oleksime inimõiguste universaalse iseloomu ja demokraatia puhul igapäevases poliitikas omaenda põhimõtteid tõsiselt võtnud, oleksime pidanud Tuneesia ja Egiptusega rääkima selgesõnaliselt nende ilmsetest puudustest. Teadsime, et islamistide ja fundamentalistide vastu võetud meetmed ei olnud sihitud üksnes nendele rühmitustele, vaid ka igasugusele asjaomase valitsuspoliitika kriitikale. Ka praegu ei ole veel liiga hilja. Demokraatia ja inimõiguste nõudmine ei ole siseküsimustesse sekkumine ning seda ei saa mõista hukka kui olukorra destabiliseerimise soodustajat. Ei diktatuur ega autoritaarne režiim ole iseenesest stabiilsed. Oma praeguse poliitikaga oleme seepärast võitnud lihtsalt aega, mitte stabiilsust.

Tuneesia ja Egiptus on teistele eeskujuks. Kõik teavad teistest selles piirkonnas. Paljud inimesed kardavad neid nimepidi kutsuda. Minu jaoks on näiteks Saudi-Araabia võimalik kandidaat. See olukord nõuab, et kõrge esindaja võtaks poliitilise juhtrolli. Kuid 27 riigil ei ole lahknevaid huvisid. Kui teie hinnang on õige, siis ärge oodake, kuni viimane diplomaatiline skeptik on oma välisministrile uue ülevaate andnud. Senaator John Kerry üleeilseid ja Barack Obama tänaõhtuseid Egiptuse kohta öeldud sõnu oleksime pidanud kuulma ka teilt. Saage ELi huvides iseseisvaks, et EL ise – mitte keegi teine – kujundaks oma edaspidise poliitika omaenda naabruskonnas. Vahest võiksite isegi järgmisel nädalal Tuneesiasse ja Egiptusesse minna ja siis meile ülejärgmisel nädalal Strasbourgis olukorrast ülevaate anda.

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud juhataja! Nagu kõik käimasolevas arutelus osalejad, jagan ka mina sügavat muret Egiptuse rahumeelsete protestijate pärast, eeskätt praegust jätkuvat vägivalda silmas pidades.

Tahan sellesse arutelusse lisada mure Al Jazeera jätkuva suletuse pärast, mille suhtes Euroopa Liit siiani vaikinud on, ning kuue Al Jazeera ajakirjaniku arreteerimise pärast. Meil on vaja ka tegeleda IT-ettevõtetega, Interneti-teenuste ja mobiilside pakkujatega – sealhulgas Vodafonega minu koduriigist –, mis puudutab valikuid, mis nad tegid Egiptuses viimaste nädalate jooksul.

Soovin ka, et ELi juhid oleksid öelnud varem seda, mida nad ütlevad praegu. President Sarkozy ütles 2007. aasta detsembris järgmist: „Tahaksin öelda president Mubarakile, kui kõrgelt hindan tema kogemust, tarkust ja mõõdukaid seisukohti. …president Mubarak on meie sõber.” Nüüd nõuab ta üleminekut.

Või näiteks Ühendkuningriigi välisministeeriumi nooremminister Alistair Burt ütles, et ta soovib Egiptuse stabiilsust enam kui midagi muud. William Hague, kes keeldus ütlemast, kui kiiresti tahaks ta valimisi näha, nõuab nüüd üleminekut.

Nõustun meie kõrge esindaja Catherine Ashtoniga. EL on üleminekuõiguse, valimiste ja demokraatia tugevdamises ning kodanikuühiskonna arendamises pädev. Hoolimata eksimustest ja minevikutaagast peaksime koos temaga käsitlema seda küll piirkondliku kriisina, kuid ELi võimalusena suunata oma ressursid demokraatia ja inimõiguste austamise toetuseks. Need ei ole väärtused, mida meie Euroopast peale surume. Neid nõutakse Tunise ja Kairo tänavatel ja meie kohus on kuulata.

  Bogusław Sonik (PPE). – (PL) Iga revolutsiooniga kaasneb oht, et seaduspärase ja tõeliselt demokraatlikel alustel põhineva õigusriigi vaenlased kuulutavad inimeste nõudmised demokraatia ja leiva järele enda omaks. Mitte miski ei taga, et Tuneesias, Egiptuses ja teistes riikides toimuvast ülestõusust ei saa ettekääne islamiäärmuslaste võimuhaaramiseks, nagu juhtus Iraanis. Tõehetk läheneb ka ELi institutsioonide jaoks. Euroopa Liidul on kõik võimalused, et viimaks täita rolli, milleks ta loodi. Ta peaks pakkuma tõhusat toetust pluralismi pooldavatele poliitilistele jõududele. Ta peaks vaatama üle ka naabruspoliitika: on ilmselge, et selle toimimine senisel kujul on toonud kaasa naabruspoliitika ärakasutamise korrumpeerunud juhtide valitsuste toetamiseks. Suur osa naaberpiirkondade ning vabaduse, demokraatia ja õitsengu arendamiseks eraldatud rahast peaks jõudma nende riikide kodanikeni tiheda koostöö abil valitsusväliste organisatsioonidega ning akadeemiliste ja kultuurikogukondadega. Noorte ja naiste ühendustele suunatud projektide toetamine peaks samuti olema prioriteetsel kohal.

Lugupeetud Catherine Ashton! Euroopa Liidu senine poliitika selles maailma piirkonnas on lõppenud nurjumisega. Peaksime võtma riski ja toetama ilma Mubarakita Egiptust tema teekonnal pluralistliku ilmaliku Egiptuse vabariigi poole, kus austatakse vähemusi. Mubarakil on juba aeg minna, tema aeg on otsa saanud. Mubarak raiskas talle antud aega.

  Nicole Sinclaire (NI). – (küsis Richard Howittilt sinise kaardi küsimuse kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel) Tõite esile mõned president Sarkozy ja Alistair Burti märkused. Ma ei tea, kas te olite enne istungisaalis, kui üks kolleeg osutas Tony Blairi avaldustele Hosni Mubaraki kohta. Kas võiksite öelda, kas nõustute Tony Blairiga või ei?

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud juhataja! Kordan oma sõnavõtus öeldut: meil lasub suur minevikutaak ning me kõik peaksime selle üle mõtisklema ja oma järeldused tegema.

See ei peaks meid aga takistama Euroopa Liiduna Egiptuse ja araabia maadega tegelemast ning demokraatiat ja inimõigusi toetamast ning ma ootan, et mu kolleeg jagab minuga seda seisukohta vaatamata meie lahknevatele arvamusele Euroopa kohta.

  Dominique Vlasto (PPE). – (FR) Lugupeetud juhataja! Paljugi on juba öeldud, kuid ühinen kaastundesõnade ja toetusega, mida on juba Tuneesia ja Egiptuse rahvale avaldatud. Nad sümboliseerivad lootust kõigi jaoks, kes kaitsevad vabadust. Ka mina olen mõttes ohvritega.

Tahaksin nüüd öelda, et Euroopa Liit, mis – nagu teised sõnavõtjad on öelnud – on silmapaistvalt nõrgalt reageerinud, peab tuneeslasi ja egiptlasi toetama, et aidata neil edukalt oma riigid reformidele avada ja demokraatia luua.

Euroopa Liit on otsustanud toetada Tuneesia juhte nende jõupingutustes alustada rahulikku üleminekut, korraldada eelseisvad valimised, et saavutada vabadus ja aidata tuneeslastel nautida heaolu, mida pakub areng ja ühiskondlik rahu ning noorte tööhõivet võimaldav majandus.

Lõpetuseks ütlen, et Vahemere Liidul on ees oluline katsumus, sest nn jasmiinirevolutsioon on valla päästnud laine kõikides Põhja-Aafrika riikides, Lähis- ja Kesk-Idas. Nende riikide suhtes tuleb töötada välja jõuline strateegia. Olgem siiski ettevaatlikud: õiguspärase demokraatliku liikumise suhtes peab EL leidma tasakaalu siseküsimustesse mittesekkumise, nende rahvaste õiguspäraste püüdluste toetamise ja stabiilsuse vahel.

  Alf Svensson (PPE). – (SV) Lugupeetud juhataja! Oleme Euroopa Parlamendis sageli kõnelnud demokraatia, inimõiguste ja vabaduste austamisest, kuid tõde on see – ning seda võime kindlasti täna õhtul möönda –, et oleme tihti seadnud esikohale millegi muu, nimelt poliitilise stabiilsuse ja head ärisuhted. Nüüd on peaaegu öise varga kombel hiilinud meile ligi mõistmine, et ka araabia maade elanikud janunevad vabaduse järele ja püüdlevad selle poole. Kõneleme praegu pikalt üleminekuga kaasnevatest ohtudest ning on selge, et need on olemas. Ilmselt ei ole siin kedagi, kes tõuseks püsti ja Moslemi Vennaskonnale hurraa hüüaks. Teame aga, et pikas perspektiivis igatseb igaüks vabadust ning inimõiguste ja vabaduste austamist ning igaühel on nendele õigus.

Nüüd peame tagama, et EL ei jääks enam pealtvaatajaks, kes laseb asjadel omasoodu minna. Selle asemel peame haarama initsiatiivi ja – nagu Catherine Ashton rõhutas – püüdma demokraatliku korra tugevdamises osaleda. On muljetavaldav, et noored alustasid neid ülestõuse osaliselt tänu praegu kättesaadavatele kommunikatsioonivahenditele. Seepärast ei usu ma, et peaksime liialt seostama neid liikumisi praeguste ideoloogiliste või religioossete aspektidega. Ükskõik, mille eest nad seisavad, on pikas perspektiivis need vabadus ning inimõiguste ja vabaduste austamine, mida meie siis istungisaalis koos kogu Euroopa Parlamendiga esikohale seadma peame.

  Anna Záborská (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Üle kahe aasta kestnud järelevalve on näidanud meile järkjärgulist demokraatia, sõna-, kogunemis- ja usuvabaduse kadumist nendes riikides. Valimistulemused neis riikides on ilmne tõestus.

Totalitaarsed režiimid ei teki üleöö. Vaatamata selgetele sõnumitele ei ole Euroopa Liit suutnud võtta selget seisukohta inimõiguste austamise kohta. Kahjuks oleme ühise seisukoha vastuvõtmisel viimaste seas.

Miks asutasime Prantsusmaa eesistumise ajal Vahemere Liidu? Kas meil puudus diplomaatiline ressurss, et selles piirkonnas stabiilsuse teemal läbirääkimisi pidada?

Euroopa Liidu riigid on aastakümneid neid valitsusi toetanud, eriti rahaliselt. Samad riigid on nüüd hakanud mõtlema, kuidas külmutada pangakontod ja kuidas toetada nende valitsuste oponente. Kas ei ole see samasugune silmakirjalikkus? Olukord Vahemere piirkonnas on meie jaoks õppetund inimõiguste mitteaustamisest. Näiteks ei austata usuvabadust ja see võib saada relvaks radikaalidele ja terroristidele; see märgib totalitaarse režiimi algust.

Räägin seda seepärast, et on veel palju riike, mida iseloomustavad samasugused jooned.

  Ernst Strasser (PPE). – (DE) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton! Euroopa Parlamendis toimuval arutelul, mida olete huviga kuulanud, on üks ühine nimetaja. See on teile esitatud nõudmine, lugupeetud Catherine Ashton. Tõstke häält! Liikuge edasi, olge veidi julgem ja ka häälekam! Seiske nende eest, kes tänapäeva tsiviliseeritud maailmas toetavad demokraatiat, sõna- ja ajakirjandusvabadust!

Tuneesia, Egiptus ja ehk nii mõnedki teised riigid seisavad silmitsi keeruliste muutustega. Neil on vaja meie abi, mistõttu on vale, kui teie põhiesindaja selles riigis ütleb, et strateegia muutmine ei ole vajalik. Vastupidi, vajame Vahemere piirkonna strateegiat ja võib-olla ka Lähis-Ida strateegiat. Võib-olla peame ümber mõtestama kooseksisteerimise Vahemere teisel kaldal ning prioriteet, mida tuleb teha väga kiiresti, on loomulikult valimiste kohandamine ja ettevalmistamine ning nende toetamine.

Selles riigis viibiva ELi põhiesindaja tähelepanu eest ei ole saanud kõrvale jääda see, et üleminekuvalitsus Tuneesias soovib praegu sõlmida neli rahvusvahelist kokkulepet inimõiguste kaitsmiseks, et kõik poliitilised vangid on vabastatud, dissidendid on tagasi pöördunud ning demokraatlikke valimisi valmistatakse ette ja need toimuvad. Peame seda protsessi toetama ning Euroopa Parlament tahab kuulda teid selles küsimuses jõulisemalt sõna võtmas.

  Marco Scurria (PPE). – (IT) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton, head kolleegid! See kriis peaks ajendama meid mõtlema, kas Euroopa Liit tõepoolest tahab välispoliitikas rolli mängida.

Välispoliitika on keeruline: see vajab strateegiaid, kindlaid eesmärke ja selgeid liite. Me ei saa jätkuvalt reisida ümber maailma, patsutada kõiki seljale ja teeselda, et kõik on parimas korras. Mõni nädal tagasi toimusid Egiptuses valimised ja me ei tõstnud kära, sest mõistsime, et sealne diktatuur oli meid kõiki narritanud. Nüüd kui miljonid inimesed on tänavatel, kõneleme kõik demokraatiast ja inimõigustest. Seda me tahame ja seda püüame kindlustada, kuid peaksime massidega kaasamineku puhul ettevaatlikud olema. Mäletan, kui iraanlased šahhi vastu üles tõusid, ja me teame, kuidas see lõppes – režiimiga, kus puuakse ikka veel tosinaid inimesi üles.

Loodan, et näiteks Egiptuse valitsus on suuteline äärmuslasi eemal hoidma ja täitma Iisraeli-Palestiina kriisis stabiliseerivat rolli. Lugupeetud Catherine Ashton! Selles maailma osas on kindlasti vaja rohkem demokraatiat, kuid ka rohkem euroopalikku poliitikat.

  Miroslav Mikolášik (PPE). – (SK) Lugupeetud juhataja! Tuneesias ja Egiptuses näeme valitsuse ja kodanikuühiskonna vahel tohutut pinget ja konflikti, mis on paratamatu tagajärg tõsistele pikaajalistele majanduslikele ja ühiskondlikele probleemidele, mida riigi ametivõimud eirasid.

Füüsiline vägivald kokkupõrgete ajal on väga kahetsusväärne ja kinnitab ainult pakilist vajadust välisabi järele, et minna rahumeelselt demokraatiale üle. Seepärast peaks Euroopa Liit olema valmis suunama kõik oma ressursid õigusriigi ja inimõiguste olukorra, kaasa arvatud usuga seotud õiguste tugevdamiseks neis riikides. Me ei taha, et võimule saaksid sallimatud ja sõjakad islamistid.

Heanaaberlike suhete ja piirkondliku turvalisuse säilitamise raames on vajalik keskenduda meetmetele, mille eesmärk on kodanikuühiskonna tugevdamine, terve opositsiooni loomine ja demokraatlike valimiste tagamine, et vältida äärmuslike radikaalsete rühmituste võimuhaaramist.

  Ioan Mircea Paşcu (S&D). – Lugupeetud juhataja! Juba tõsiasi, et arutame Tuneesia küsimust – oma esialgset teemat – ajal, mil Egiptus on jõudnud oma haripunkti, näitab seda, kui kaugel oleme tegelikkusest, isegi kui meie arutelu pealkirja hõlpsasti muuta võiks.

Meie avalik reaktsioon on olnud tasane, väljendatud on muret ja käsitletud tagasihoidlikke üleskutseid vaoshoituse ja dialoogi järele keset revolutsioone ning nii on üles näidatud praktilise mõtlemise puudumist. Isegi ootused, et revolutsioonid võiksid tuua kaasa ühiskonna, mis põhineks meie väärtushinnangutel, eiravad kultuurilisi ja usulisi erinevusi, mis eristavad seda ühiskonda meie omast.

Kuidas siis reageerida? Esmalt peaksime mõistma, et tegemist on ülesandega, mis nõuab ühist koordineerivat vastust, mitte võistlust selle nimel, kes näitab üles kõige suuremat kaastunnet. Lugupeetud Catherine Ashton! Teie sõnadel on piisavalt kaalu, kui neid toetab avalikult kogu nõukogu.

Teiseks peaksime hakkama mõtlema nende revolutsiooniliste liikumiste tagajärgede peale. Missuguseid režiime see kaasa toob? Lõppude lõpuks peaksime austama nende õigust ise endi eest otsuseid langetada.

  Ivo Vajgl (ALDE). – (SL) Lugupeetud juhataja! Kui praegu Kairo tänavatel toimuv revolutsioon läbi saab, valivad egiptlased poliitilise süsteemi ja oma juhid. Tõenäoliselt on ka neid, kes avaldavad tunnustust president Mubarakile tänuväärse rolli eest, mida ta on täitnud Lähis-Ida mõningase stabiilsuse säilitamises. See ei ole aga midagi, millele ma praegu tähelepanu tahan juhtida.

Sündmuste areng Tuneesias ja Egiptuses paljastab Euroopa Liidu marginaalse rolli Vahemere piirkonnas ja kõikidel naabruspoliitikaga hõlmatud aladel. Peame reformima Euroopa Liidu naabruspoliitikat, vajame dünaamilist strateegiat, mis käsitleks lahendusi jätkuvatele probleemidele alates Valgevenest, Osseetiast, Abhaasiast, Mägi-Karabahhist, Transnistriast, Küprosest, Palestiinast ja Lääne-Saharast. Vajame strateegiat endise Nõukogude Liidu riikide jaoks Kesk-Aasias ja Taga-Kaukaasias. Ka need demokratiseeritakse; selle ettenägemiseks ei pea olema prohvet. Teil on siinkohal suur töö ees, lugupeetud Catherine Ashton. Olge sihikindel ja teil on meie toetus!

  Malika Benarab-Attou (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton! Olles ekslikult toetanud diktatuure Vahemere lõunakaldal ning seda väidetavalt tõkkena islami fundamentalismi vastu, peame nüüd saama üle katsumusest, mida need ajaloolised sündmused endast kujutavad.

Euroopa Liit peab vaatama üle oma praeguse autoritaarsete režiimide ja diktatuuridega seotud poliitika. President Mubarakil on nüüd aeg lahkuda. Meil on kohane toetada nende riikide elanike valitud demokraatlikku korda ja demokraatlikke protsesse, mitte suruda peale üksnes omaenda seisukohti. Kuulakem nende hääli, olgem tagasihoidlikud, ärgem ajagem segi ilmalikkust ja turvalisust! Muutused on neis riikides juba toimumas. Meie finantsvahendeid tuleb kohandada, et pakkuda demokraatia eestvõitlejatele kindlat toetust...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

  Marisa Matias (GUE/NGL). – (PT) Lugupeetud juhataja! Usun, et need kaks riiki ja teised riigid selles piirkonnas näitavad, kuidas viimaste aastate jooksul on Euroopa juhtidel mitmel korral õnnestunud hoida rohkem äri kui demokraatia poole ning rohkem diktaatorite kui vaeste poole.

Olen sügavalt mures Egiptuse praeguse olukorra ja tänaste sündmuste arengu pärast ning usun, et me ei pea praegu olema mitte tasa, vaid näitama üles solidaarsust. Peame näitama solidaarsust miljonite Kairos ja kogu riigis olevate egiptlastega, kes on tüdinud näljast, rõhumisest ja tööpuudusest. Seepärast tuleb meil pärast president Mubaraki tänast kõnet, pärast seda, kui režiim päästis lahti oma verekoerad ja avas tee vägivallale, öelda, et peame seisma nende inimeste kõrval. Me ei tohi lubada seda, et kujundataks välja hirmu strateegia, mis nad koju saadaks.

Kui oleksime kuulanud neid soovitusi 36 aastat tagasi Portugalis, oleksime koju läinud. On hea, et me ei läinud koju, sest see tähendas, et meil oli demokraatlik revolutsioon.

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Lugupeetud kõrge esindaja! Euroopa välisteenistuses töötab palju inimesi, spetsialiste ja analüütikuid. Seega peaksid meie eksperdid olema võimelised hindama ühiskondlikke murranguid nii Tuneesias kui ka Egiptuses professionaalsel viisil ja soovitama teile asjakohaseid meetmeid, mille abil Euroopa Liit aitaks nende riikide elanikel ületada ebasoovitavate poliitiliste juhtidega seotud probleemid. Jaanalinnupoliitika, mida me seni Aafrika riikides toimuvate rahvarahutuste suhtes oleme rakendanud, paneb aga meie välisteenistuse tegutsemissuutlikkuse kahtluse alla.

Lugupeetud Euroopa Liidu kõrge esindaja! Kui Tuneesia ja Egiptuse sündmustele endiselt professionaalsel viisi ei reageerita, on meie maksumaksjatel õigus mõelda, miks maksavad nad hulgale mitmesugustele bürokraatidele ELi välisteenistuses, kui need ei suuda anda teile viivitamatult ja professionaalsel tasemel nõu Euroopa tormiliste sündmuste kohta.

  Andreas Mölzer (NI). – (DE) Lugupeetud juhataja, Catherine Ashton! Optimistid arvavad, et revolutsioonilised sündmused Tuneesias ja Egiptuses võiksid olla alguseks millelegi sellisele nagu araabia maade nii-öelda rahvaste kevad – sündmused, nagu nägime näiteks 1989. aastal Ida-Euroopas. Eurooplastena peaksime loomulikult alati vabaduse ja demokraatia poolt olema ning oleksime väga rõõmsad, kui see nii oleks. Me ei tohiks siiski unustada, et ka meie, eurooplased, ja kogu läänemaailm on teatud määral sõlminud kokkuleppeid kõige ebameeldivama ja jõhkrama diktatuuriga araabia maades.

Me ei peaks end petma. Kuigi Facebook, Internet ja Twitter on revolutsiooni juhtimise tänapäevased vahendid, ei asenda need demokraatlikke struktuure ja õigusriiki, mis peab kulisside taga kindlalt paigas olema, et revolutsioon suudaks viia demokraatlikule süsteemile üleminekuni. Meie eurooplastena saame võtta ja peaksime võtma selge seisukoha ja aitama neid demokraatlikke struktuure rajada, et neis piirkondades hakkaks lõpuks valitsema õigusriigi põhimõte ja vaba turumajandus, mida on demokraatiaks vaja.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. − Lugupeetud juhataja! Lubage mul alustuseks end täiesti selgelt väljendada. Ma ei nõustu mõttega, et EL on reageerinud aeglaselt või liiga hilja. Me olime esimesed, kes võtsid sõna nii Tuneesia kui ka Egiptuse teemal. Hakkasime Tuneesiast rääkima 10. jaanuaril ja avaldused Egiptuse kohta esitasin möödunud nädalal. Olime kõigist teistest sammukese eespool. Tegemist ei ole võistluse ega võidujooksuga ning selle kriitikaga ma nõus ei ole.

Ka ei ole ma nõus sellega, et me tegutsesime aeglaselt. Oleme olnud pidevas ühenduses Tuneesia ja Egiptuse inimeste, meie delegatsioonidega, kellele avaldan tunnustust kõige eest, millega nad viimasel paaril nädalal on pidanud tegelema; oleme olnud ka otsekontaktis valitsuse ja teenistustega. Teid teavitatakse ka teistest probleemidest, millega me samal ajal oleme tegelenud. Nii et ma ei nõustu väitega, et oleme liiga vaiksed olnud. Ma ei nõustu väitega, et me ei ole piisavalt teinud.

Nõustun sellega, et saame rohkem ära teha. Kas andsite mulle Lissaboni lepinguga kõik vajaminevad vahendid? Ilmselt mitte. Kas andsite mulle kõik vajaminevad ressursid? Ilmselt mitte, kuid anname oma parima tingimustes, mille alusel välisteenistus toimib ja mille alusel mina oma rolli täidan. Ma ei ole inimene, kes saab minna ja oma isiklikke seisukohti esitada. Ma kõnelen Euroopa Liidu nimel. Ma kuulan teid ja liikmesriike ja ka komisjoni. Sellise rolli seadiste te sisse Lissaboni lepinguga ja just seda rolli ma täidan.

Neile, kes mind enne ei kuulnud: Tuneesia välisminister oli täna minu vastuvõtul. Ta tegi oma esimese välisvisiidi Euroopa Liitu, sest ma kutsusin teda ja sest ta teab, kui olulised me oleme mitte ainult täna, vaid järgmisel nädalal ja kuul ja aastal. Kui ma temaga kõnelen, kõnelen Euroopa Liidu nimel. Ta teab, et minu sõnu toetab 27 riiki, loodetavasti ka Euroopa Parlament ja komisjon.

See tähendab nendele inimestele midagi. See et saadame kõneledes ühtse sõnumi, mitte ei kõnele ilmtingimata ühel häälel – nagu inimesed korduvalt on öelnud –, on oluline. Sõnum on sama, olgu selle edastajaks siis Saksamaa kantsler, Ühendkuningriigi peaminister, mõni muu Euroopa Liidu riigi president, ükskõik milline 27 liikmesriigist. Me räägime üht ja sama. Seepärast on sealsete inimeste jaoks nii oluline välisministrite esmaspäeval toimunud kokkutulek, nende tehtud järeldused ja nende korraldatud pressikonverentsid kõikide probleemide teemal, millega maadleme oma naabruskonnas ja kaugemal. Me ei tohi seda unustada ühegi oma ettevõtmise juures.

Olen teiega nõus, et peame olema kohapeal tegutsedes aktiivsemad ja olen täiesti nõus sellega, et peame naabruspoliitika uuesti läbi vaatama. Olen seda pikka aega rääkinud. Peame tagama, et meie käsitlusviis on mitmekülgne, et võtame iga riiki eraldi ja töötame välja eesmärgid, mida tahame koos vastava riigi inimestega saavutada – jah, teha rohkem koos kodanikuühiskonnaga; jah, keskenduda inimõigustele ja demokraatiale; jah, tegeleda vastavate riikidega seotud ühise välispoliitika probleemidega. Olen nõus. Püüan seda teha. Kui mõtlete töö peale, mida me viimasel kahel-kolmel kuul oleme teinud, näete, et minu sõnu läbib ühine teema: vajadus olla naaberpiirkondades aktiivsem. Pärast teenistuse loomist peaks see olema meie prioriteet ning see peab olema parem, targem ja arvestama rohkem nende vajadustega.

Ma ei saa võtta vastutust enne minu ametiaega toimunu eest, kuid vastutan pärandina saadu ümberkujundamise eest tulevikustrateegiaks, mille üle võite sama uhked olla, nagu mina kavatsen olla. See saab alguse meie praegusest tööst ja sellest kui suurel määral suudame võtta vastutuse ja edasi minna.

Ma ei alahinda olukorra keerukust ja selle kiiret muutumist. Nõustun nendega, kes on tähelepanu juhtinud ka sellele, et demokraatia ei ole hetkeline. See on protsess. Demokraatiat tuleb luua ja tõsta esile need organisatsioonid, kes suudavad kaasata inimesi, et aidata neil mõista demokraatlikke õigusi, mida demokraatia võib tähendada ja mida sellega teha saab – ühiskonda ümber kujundada. Me ei kasuta põhjuseta seda väljendit nõukogu järeldustes, sest usun ümberkujundamisse mitte ainult täna ja homme, vaid pikas perspektiivis. See on see, mida Euroopa Liit pakub. Seda pakkus Euroopa Liit oma naabritele, kellest said meie partnerid, ning seda pakkus ta omaenda liikmetele. EL saavutas ümberkujundamise, mis kestab läbi põlvkondade. Just see on meie eesmärk. Me ei paku läbimõtlematuid lahendusi. Tahame saavutada ja inimestele pakkuda midagi sellist, mis kestab terve nende eluaja, nende laste eluaja ja veelgi kauem.

Loomulikult ei ole ma selle kõige juures unustanud ka kõiki muid küsimusi. Jälgin Jordaanias toimuvat ja olen sealviibijatega ühenduses. Loomulikult tegelen Iraanis toimuvaga. Üle-eelmisel nädalalõpul pidasin iraanlastega kõnelusi ja kõikide minu tehtud avalduste ja meie tõstatud probleemide tõttu teate, kui kirglikult suhtun inimõigustesse Iraanis.

Kindlasti ei ole ma unustanud Lähis-Ida rahuprotsessi. Eile rääkisin George Mitchelliga. Homme kohtume peaministri Fayyadiga. Olen seotud nelikuga, mis kohtub laupäeval Müncheni julgeolekukonverentsil, kus ma sel korral neliku koosolekut juhatan.

Ma ei ole unustanud ühtegi muud probleemi. Ka ei ole ma unustanud Albaaniat, kuhu Miroslav Lajčák minu nimel sel nädalal tagasi läheb, et dialoogi jätkata. Me ei ole unustanud kõike muud, millega tuleb tegeleda ning me ei ole tõepoolest unustanud ka probleeme, mida me siin Euroopa Parlamendis täna arutame.

Mina ei vastuta ka Tony Blairi sõnade eest. Me võime rääkida sama keelt; me võime tulla samast poliitilisest parteist, kuid mina ei vastuta tema eest ja mind ei saa tema eest vastutavaks pidada.

Järgmisel nädalal lähen teie nimel ka julgeolekunõukogu koosolekule. Julgeolekunõukogus on meil taas võimalus näidata, mida on Euroopa Liidul pakkuda neile inimestele praegu ja tulevikus. On väga oluline, et saaksin seda teha koos teie toetusega – mitte vaikselt, sest ma võin olla väga valjuhäälne – ning teha seda korralikult ühtekuuluvuse, suuna, eesmärgi, strateegia ja plaaniga. Nii et kui Tuneesia välisminister tuleb minu vastuvõtule, saan talle esitada tegevusplaani. Ma ei ütle, et väga meeldiv teid näha, tulge ja rääkige minuga viis minutit telekaamerate eest. Ei, ma ütlesin talle, et istume nüüd tunniks ajaks maha ja töötame teie plaani läbi, arvestades seda, mida meie minu arvates teile pakkuda saame. Kui palju raha on vaja? Mida on minul võimalik teha? Mida ma pean muutma? Missugused vahendid peame koondama? Kui palju on mul võimalust paindlikkuseks? Kui palju on mul seda vaja? Mida on teil vaja meilt, Euroopa Investeerimispangalt, Aafrika Liidu pangalt, Ühendriikidelt, teie ülejäänud partneritelt? Kuidas me plaani üles ehitame?

Kohtusin Jeemeni välisministriga ja me tegime samamoodi: kuidas loob Jeemeniga sõprussuhetes olev riikide rühm uue arengufondi? Kas teeme seda nende araabia maadega, kellega olen kõnelusi pidanud? Mida me teeme?

Niimoodi peaks Euroopa Liit minu arvates toimima ja just nii ma iga päev teie nimel praegu ja edaspidi tegutsen.

Loodan, et saan nüüd arutelust taanduda ja paluda teisel volinikul jääda end asendama. Palun seepärast vabandust, kuid sündmused Egiptuses − nagu te väga õigesti ütlete − arenevad ning ma võin teile öelda, mida oleme teinud ka praegu siinsete kõneluste ajal. Oleme saatnud välja sõnumeid, oleme rääkinud minu nimel asevälisministriga. Sõnumid on nüüd otse kohale läinud. Julgeolekujõud peavad viivitamata sekkuma ja peatama vägivalla laienemise. Sellise sõnumi olen siin teiega kõnelemise ajal edastanud. Vaja on võtta vastutus; valitsus vastutab selle eest, et sõjavägi saaks minna inimestele appi ja tagada kodanike kaitstus. Kiirabiautod tuleb lubada väljakule ja sealt lahkuda, sest meieni on jõudnud teave, et neid ei lubata sinna. Kavatsen rääkida asepresident Suleimaniga kohe, kui ma siit istungisaalist lahkun. Praegu luuakse ühendust ja seepärast palun end vabandada.

Praegu toimub koosolek, kus püütakse koos opositsiooniga töötada välja tegevuskava ning ELi juhid räägivad meie nimel teiste piirkonna juhtidega ja püüavad ka nendega ühendust luua. See on seninägematu telefonivestluste voor, kus juhid räägivad juhtidega ning edastavad Egiptusesse sõnumeid. Samal ajal toimub minu büroos kriisikoosolek, et panna täpselt paika seda, mida me ette võtame, ükskõik mis ka ei juhtuks.

Just seda olen teinud iga päev kriisi algusest saadik, Albaanias toimunu ajal, Valgevene sündmuste ajal, meie tegevuse ajal Sudaanis, kus meie eriesindaja juhtis töörühma ja kus Véronique De Keyser nägi ise kohapeal, mida EL korda saatis.

Seda me teemegi. Kas me saaksime rohkem teha? Loomulikult! Kas ma soovin, et mind oleks neli? Jah! Kas ma arvan, et vahendid on õiged? Ei. Kas ma arvan, et oleme edusamme teinud? Jah. Kas ma arvan, et me saame rohkem teha? Loomulikult!

Kui te soovite, et ma üksnes nähtaval oleksin ja kellegi kõrval seisaksin, siis peate pettuma. Ma kavatsen viia täide selle, milleks EL loodi: asetada demokraatia ja inimõigused kesksele kohale igas võetud meetmes ning toetada praegu Egiptuse ja Tuneesia rahvast.

(Aplaus)

  Juhataja. − Olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis esitati kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel.

Arutelu on lõppenud.

Tuneesiat käsitlevate resolutsioonide ettepanekute hääletus toimub neljapäeval.

Egiptust käsitlevate resolutsioonide ettepanekute hääletus toimub veebruari teisel osaistungjärgul.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Sergio Berlato (PPE), kirjalikult. – (IT) Mõne viimase päeva jooksul on olukord Tuneesias ja muudes riikides Vahemere lõunakaldal jõudnud kriitilisse punkti. Tosinad inimesed, kes osalesid meeleavaldustes riigi kõrge elatustaseme ja vaba turu puudumise vastu, on oma elu kaotanud. Tahaksin kasutada võimalust ja meenutada, et 1995. aastal käivitas EL Barcelonas Vahemere piirkonnale suunatud partnerlusprogrammi, mille eesmärk oli arendada majanduslikku, poliitilist, militaarset ja sotsiaalset koostööd. Praegu ei ole neid eesmärke kaugeltki veel saavutatud. Pingeline olukord Tuneesias näitab, et kiiresti tuleks võtta ELi tasandi seisukohad Vahemere piirkonna kohta või tõepoolest kaasata Vahemere lõunakalda riigid praegusesse partnerlusprogrammi ja naabruspoliitikasse. Olukord Egiptuses on halvenenud lausa viimase paari tunni jooksul. Teada on antud mitme inimese haavata saamisest ja hukkumisest kokkupõrgetes, mis toimuvad kogu riigis politsei ja president Mubaraki vastu meelt avaldavate inimeste vahel. Usun, et nende riikide, kuid eeskätt Euroopa Liidu huvides peaksime toetama majanduslikke ja ühiskondlikke reforme, mis suudavad vastata suurema osa elanike püüdlustele ja mis peaksid tooma Põhja-Aafrika riikidesse rahu ja elamistingimuste järkjärgulise paranemise.

  Richard Falbr (S&D), kirjalikult. – (CS) 1995. aastal seadis Euroopa Liit endale auahne eesmärgi luua Vahemere piirkonnas rahu, stabiilsus ja heaolu. Vahemere riike rahastati tingimusel, et nad teostavad vajalikud majanduslikud ja poliitilised reformid. Seda aga ei juhtunud. Enamasti oli ELi püüd oma lõunanaabreid aidata kantud pigem hirmust, et võimule võivad tulla islami radikaalid, kes ohustavad piirkonna stabiilsust. Nagu ajalugu on näidanud, ei tasu autoritaarsete režiimide toetamine end ära. See ei tasunud end ära Ühendriikide jaoks Lõuna- ja Kesk-Ameerikas ning see ei tasu end ära ka ELi jaoks. Mõned kriitikud nimetavad meid õigusega silmakirjalikeks. Räägime inimõigustest, vajadusest sotsiaalse dialoogi järele, majanduslikust arengust, kuid sellegipoolest oleme aastakümneid eiranud tõsiasja, et Tuneesias ja teistes Põhja-Aafrika riikides on valitsenud julm ja ebademokraatlik režiim. Tuleb öelda, et see tähendab selle poliitika edendajate jaoks märkimisväärset nurjumist. ELi esindajate tehtud piinlik üleskutse Mubarakile demokraatlikud valimised korraldada on ainult sellise ebaõnnestunud poliitika kurb tagajärg.

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL), kirjalikult. – (PT) Pahameelelaine Aafrika riikides ja sealsete inimeste heitlused, eeskätt Tuneesias ja Egiptuses, nõuavad meie suurimat tähelepanu ja solidaarsust. Egiptuse puhul, kus inimesed võitlevad jätkuvalt oma sotsiaalsete ja tööõiguste, sotsiaalse õigluse, demokraatia ja vabaduse eest, mõistame tuliselt hukka repressioonid, mis president Mubaraki valitsuse korralduste alusel on suunatud ja suunatakse jätkuvalt võitlevate töötajate ning inimeste vastu, ja avaldame austust ligikaudu 100 Egiptuse kodanikule, kes hukkusid riigipoolse vägivalla tagajärjel.

Nagu Tuneesias ja muudes Araabia ja Aafrika riikides, on olukord Egiptuses lahutamatult seotud kapitalismikriisi süvenemisega ja seda iseloomustava vägivaldse ühiskonnavastase rünnakuga, mis tulenes eeskätt noori mõjutavast plahvatuslikust tööpuudusest ja toiduhindade järsust tõusust.

Hiljutised sündmused Egiptuses ja neid iseloomustav ulatuslik ühiskondlik liikumine on samuti lahutamatult seotud julguse, püsivuse ja otsustavusega, mida näitavad üles töötajaid esindavad organisatsioonid ja muud progressiivsete inimeste liikumised, mis on aastaid väga rasketes tingimustes võitluses olulisi samme astunud. Nõuame jätkuvalt poliitilist lahendust, mis tuleb leida rangelt Egiptuse rahva sõltumatut tahet järgides, allumata välisele sekkumisele, manipulatsioonile või surveavaldustele.

  Filip Kaczmarek (PPE), kirjalikult. – (PL) Praegused sündmused Tuneesias ja Egiptuses võivad olla kogu piirkonna tuleviku võti. Selle piirkonna ühiskonnal ei ole pikka aega olnud võimalust väljendada avalikult oma püüdlusi, unistusi ega hirme. Me ei tea veel, missugused on Põhja-Aafrika sündmuste tagajärjed. Kindel on see, et peaksime püüdma olukorra arengut suuremal määral mõjutada. Lõppude lõpuks toimuvad need sündmused meie lähedastes naaberriikides. Õigupoolest on Euroopa olnud selle piirkonnaga tihedalt seotud. Oleme pikka aega teadnud, et kohalikud valitsused ei ole alati oma ühiskonna kõikidele ootustele vastanud. Protesti vallandasid probleemid, mis toidavad ühiskondlikku rahulolematust kõige sagedamini – vaesus, meeleheide, ja võimude ülbus. Ma ei usu, et Tuneesia ja Egiptus unistavad sellisest läänelikust demokraatiast. Inimesed unistavad lihtsalt paremast elust ja parem elu ei tähenda tingimata demokraatiat. Kas nad väärivad paremat elu? Jah, kahtlemata. Igaühel on õigus paremale elule ja õigus inimõigustest lugupidamisele, õigus vabadusele ja arengule. Loodan, et nende lootused täituvad kiiresti ja ilma verevalamiseta. Suur tänu teile!

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Esimene järeldus, mille võib teha Tuneesias, Egiptuses ja mujal aset leidvate põhjalike muutuste kohta, on see, et demokraatlik maailm oli nendeks täiesti ettevalmistamata. ELile ja USAle tuli see üllatusena ja nad peavad ikka veel käigupealt sellistele revolutsioonilistele sündmustele reageerima ja nendega kohanema.

Sama juhtus 20 aastat tagasi, kui Nõukogude Liit kokku varises. Selgus, et tuhanded sovetoloogid olid oma analüüsides jätnud kahe silma vahele varjatud võimsa jõu, mis lõpuks nõukogude diktatuuri võimetuks tegi – ikestatud inimeste vabadusiha.

Praegune olukord on paljastanud Euroopa Liidu jõudukoguva ühise välispoliitika sisemise nõrkuse. See on paljastanud ELile ametlikult aluseks olevate väärtuste kroonilise kriisi. Reaalpoliitikas on need väärtused stabiilsuse või pragmaatiliste lühinägelike suhete nimel süsteemselt tähelepanuta jäetud või alaväärtustatud.

See on hetk, kui tuleb mõista, et pilgu kõrvalepööramine vabaduse allasurumiselt ning selle põhjendamine stabiilsuse kaitsmise ja majanduslike huvidega toob kindlasti kaasa hävitavad poliitilised vead. Ainult tõeline demokraatia saab pakkuda pikaajalist stabiilsust. Autokraatlike režiimide usaldamine suurendab enesepettuse mulli, mis varem või hiljem lõhkeb ning toob demokraatlike partnerite jaoks kaasa suured moraalsed kahjud.

  Krzysztof Lisek (PPE), kirjalikult. – (PL) Eksperdid arvavad, et rahutused Tuneesias on põhjustanud doominoefekti. On väga tõenäoline, et järgmine selle piirkonna riik, kus pärast Tuneesiat ja Egiptust muutused hakkavad toimuma, on Jeemen. Nimetatud on ka Liibüat, Alžeeriat, Jordaaniat, Süüriat ja Marokot. Globaliseerumine ja sellega kaasnev teabe vaba liikumine avab nende režiimide all elavate kodanike silmad. Nad tahavad muutust, korralikku elu tänapäevases demokraatlikus riigis ja läbipaistvate põhimõtete alusel vastuvõetud seadusi. Sedalaadi olukordades peaks EL neid väärtusi edendama ja tegema kõik selleks, et araabia maades hoitaks ära kodusõda või äärmuslaste võimuvõtmine. Tahaksin rõhutada, et meie toetus peab piirduma poliitiliste meetmetega ega tohi hõlmata sõjalist tegevust. Euroopa Liiduna peaksime aitama araabia maadel saavutada reforme rahumeelselt. Vajadus dialoogi järele nii lahkuva valitsuse esindajate kui ka opositsiooni, sealhulgas islamistliku liikumisega on ilmne. EL peab olema piirkonnas rohkem esindatud ja kogu ELi naabruspoliitika tuleb läbi vaadata. See võimaldab edendada demokraatiat tulemuslikumalt mitte üksnes araabia maades, vaid ka meie idapoolsetes naaberriikides, näiteks Valgevenes. Vajame tõhusaid strateegilisi plaane, mis hõlmavad asjakohast ELi finantsabi demokraatia, kodanikuühiskonna ja inimõiguste edendamiseks. Usun, et EL peaks kõnelema ühel häälel ja väljendama ühest hukkamõistu demokraatiavastastele režiimidele.

  Nuno Teixeira (PPE), kirjalikult. – (PT) Paljudes araabia maades, eeskätt Tuneesias ja Egiptuses praegu toimuvad sündmused on meeleavaldused, mis lähevad ajalukku. See ajalugu hõlmab rahvaste vabanemisi autoritaarsete režiimide alt, mis ei austa demokraatliku ühiskonna põhireegleid: õigusriigi põhimõtet ja inimõiguste kaitset.

Minu arvates on nüüd oluline vaadata uuesti läbi Tuneesia ja Egiptuse jaoks ette nähtud lühi- ja pikaajalised strateegiad pikas demokraatiale ülemineku protsessis, et vältida äärmusrühmituste võimuletulekut. Väljendan heameelt ELi missiooni üle Tuneesias, mille eesmärk on hinnata õiguslikku olukorda valimistele eelnevas etapis, ja ELi valimiste vaatlemise missiooni üle: samasugused meetmed tuleb võtta Egiptuses kohe, kui seal on stabiilsus saavutatud.

Minu arvates on aga ülioluline vaadata läbi naabruspoliitika – nägime, kuidas sel puhul ei suudetud täita üht selle eesmärki: edendada demokraatiat ja inimõigusi. Minu arvates peaks Euroopa-Vahemere kokkulepped sisaldama mitmekesisemat käsitlusviisi ning sel peaks olema otsene mõju kodanikuühiskonnale. Dialoog Tuneesiaga, Egiptusega ja nende naaberriikidega peab jätkuvalt püüdma demokraatliku stabiilsuse tagamise poole. Selle saavutamiseks tuleb luua strateegiad ja suurendada ressursse, mis oleks kättesaadavad vajalikeks sotsiomajanduslikeks ja poliitilisteks reformideks.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Kuigi demokraatlikku arengut araabia maades tuleks soodustada, ei tohiks samal ajal ohtu seada ELi strateegilisi huve. Tuneesia ja Egiptuse sündmused tõestasid, et autokraatia ei ole lahendus. Sellegipoolest ei taga samad sündmused demokraatlikku tulemust. Lähiajalugu on näidanud, et hästiorganiseeritud sõjakas islam võib demokraatlikud revolutsioonid üle võtta. Iraani revolutsioon 1979. aastal on teada-tuntud näide demokraatlikust murrangust, mis lõppes autokraatiaga. Peaksime leidma sobiliku tasakaalu president Mubaraki sotsiaalpoliitika ja Egiptuse strateegilise suuna vahel. Egiptus on vastupidav liitlane, kes ühendas Kuveidi vabastanud jõud ja tagas üle 30 aasta kestnud rahu Iisraeliga. Egiptuses toimuvad sündmused on nii lootustandvad kui ka ohtlikud. Meeleavaldajad ja nende õiguspärased nõudmised väljendavad ilmekalt vajadust alustada arutelu. Egiptuse ühiskonnas on julm käitumine, julmad tavad ja rõhuv poliitika aga väga võimalikud. Naiste ümberlõikamine, avalikud hukkamised, piinamine ja islami seaduse range tõlgendamine on laialt levinud. Moslemi Vennaskond soodustab niisugust tegevust avalikult ja neile kuulub 20% valimiseelistustest. Kui demokraatial peaks Egiptuses tulevikku olema, tuleks praegu ettevaatlik olla.

  Antonio Masip Hidalgo (S&D), kirjalikult. – (ES) Ebastabiilsus Vahemere piirkonnas ja Suezis annab suurema tähenduse meie väidetele söe tähtsuse kohta.

Toetagem ELis toodetud energiat, mis on kindel ressurss!

  Corina Creţu (S&D), kirjalikult. – (RO) Rahutused, mille vallandas araabia maailmas end põlema süüdanud noor Mohamed Bouazizi, ei kujuta endast mingeid religioosseid või ideoloogilisi aspekte sisaldavat manifesti. Loomulikult on sotsiomajanduslikud nõudmised põhiprobleem, ajal mil toiduhindade tõus on Egiptuses teravdanud raskeid tingimusi, milles pool riigi 80 miljoni suurusest elanikkonnast võitleb ellujäämise nimel. Nad elavad allpool vaesuspiiri kahe dollariga päevas. Usun, et peame araabia maailmas toimuvate sündmuste suhtes võetud hoiakutes arvestama ühest küljest loomuliku vabadusihaga, kuid teisalt ei saa me eirata ohtu ülemaailmsele stabiilsusele, mis võib lõppeda selle aina ettearvamatuma, kaootilisema ja islami mõju all oleva piirkonna kokkuvarisemisega. Murettekitavad märgid näitavad, et paljud meeleavaldajad ei püüdle sugugi lääneliku demokraatiamudeli poole, vaid hoopis vastupidi. Ma ei saa jätta mõtlemata kahe aasta tagusele Venemaa sissetungile Gruusiasse, kui jahmunud läänemaailm seda vaikides pealt vaatas ja toimunut lihtsalt eiras. Nüüd toimuvad taas ELi piiri lähedal olulised sündmused, mis tulevad meile üllatusena. Jällegi ei ole me tegevusse kaasatud, kuigi see tegevus mõjutab otseselt ja mitmel viisil ELi stabiilsust.

  John Attard-Montalto (S&D), kirjalikult. – Tuneesia uue peaministri esimene välisvisiit toimus Euroopa Liitu. Catherine Ashton võttis peaministri rõõmuga vastu ja ilmselgelt hindas seda, et EL oli ministri esimese välisvisiidi sihtpunkt. Valik iseenesest on tähtis, sest Tuneesia peaminister tahtis saata selge sõnumi suuna kohta, mis tema koduriik peaks tema arvates võtma. EL seisab demokraatia, õigusriigi põhimõtte, inimõiguste ja põhiõiguste austamise eest. Ta seisab stabiilsuse ja turvalisuse eest, praegusel juhul Vahemere piirkonnas. Tuneesia on üks Malta lähimaid Põhja-Aafrika naabreid. Mis selle üleminekuperioodi ajal toimub, ei ole oluline üksnes minu riigi, vaid kogu piirkonna jaoks. Suhtun optimistlikult sellesse, et mõõdukaks riigiks peetava Tuneesia välispoliitika sama suunda jätkab. Olen lootusrikas ka Tuneesia riigisisese olukorra paranemise suhtes. Oluline on ELi nähtavalolek mitme abi- ja arenguprogrammi kaudu, mida võib Tuneesiale suunata. Riike, kus on omaks võetud demokraatlikud väärtused ja mis aitavad kaasa stabiilsusele ja turvalisusele selles piirkonnas, tuleb nende püüdluste eest tunnustada. Seepärast on oluline, et EL näitaks seda tunnustust nii nähtavalt kui ka käegakatsutavalt.

  Rafał Trzaskowski (PPE), kirjalikult. – (PL) ÜRO teatas eile, et Tuneesia revolutsiooniga kaasnevate rahutuste tagajärjel on hukkunud üle 200 inimese. See on lõuna pool toimuvate üllatuslike sündmuste traagiline külg. See peaks sundima meid kõiki tegema aina suuremaid jõupingutusi, et saavutada nii selle riigi kui ka kogu piirkonna demokratiseerimine, eriti seepärast, et vana kord variseb meie silme all kokku ka Egiptuses. Kahjuks ei saa me rääkida Euroopa Liidust, mis kõneleks ühel häälel. Ärgem laskem end eksitada mõttest, et äsja loodud ELi diplomaatia mängib algusest peale juhtrolli, kui üksikutel liikmesriikidel on niivõrd jõulised partikularistlikud huvid! Tuneesia puhul on meie käsutuses olevad vahendid võib-olla vähem märkimisväärsed, kuid on suutelised andma väga käegakatsutavaid tulemusi. Need hõlmavad ELi naabruspoliitikat, mida praegu uuesti läbi hakatakse vaatama ning mida tuleks praeguste sündmuste valguses asjakohasel viisil uuendada. Need hõlmavad ka ELi vaatlusmissiooni võimalikku kohapeale saatmist ja ilmselt ei ole enam kedagi, keda oleks vaja veenda selle vajalikkuses. Need on konkreetsed ülesanded, millele Euroopa Parlament nüüd tähelepanu peab pöörama.

  Kristiina Ojuland (ALDE), kirjalikult. – Tahaksin samuti ühineda arutelu ajal avaldatud imetlusega julguse suhtes, mida on üles näidanud nii tuneeslased kui ka egiptlased, kes väljendavad režiimidega seotud rahulolematust ja pettumust. Nüüdseks on rahutused levinud punkti, kus enam tagasiteed ei ole, ja Euroopa Liit peab käivitunud üleminekuprotsessile kaasa aitama. Mõned ettevaatlikud hääled on nõudnud praeguse olukorra säilitamist, eriti Egiptuses, väites, et režiimi kukutamine võib tuua kaasa kodusõja, mis vastukaaluks võib võimule tuua religioossed fundamentalistid. Minu arvates ei ole meie asi ennustada ette võimalikku arengut neis riikides. Tahaksin teile meenutada, et kui idablokk kokkuvarisemise äärel oli, leidus ikka veel inimesi, kes hirmust piirkonna edasise ebastabiilsuse ees oleks jätnud asjadesse vahele segamata. Ärgem tehkem seda viga ja aidakem selle asemel parimal võimalikul viisil panna tuneeslastel ja egiptlastel alus tõelisele demokraatiale! Olen kindel, et islam ja demokraatia ei ole kokkusobimatud – Indoneesias, demokraatliku korraga riigis on suurim moslemitest elanike arv maailmas.