Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2011/2538(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

B7-0116/2011

Arutelud :

PV 16/02/2011 - 11
CRE 16/02/2011 - 11

Hääletused :

PV 17/02/2011 - 6.11
CRE 17/02/2011 - 6.11

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0071

Arutelud
Kolmapäev, 16. veebruar 2011 - Strasbourg EÜT väljaanne

11. Toiduainete hinnatõus (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on nõukogu ja komisjoni avaldused toiduainete hinnatõusu kohta.

 
  
MPphoto
 

  János Martonyi, nõukogu eesistuja. Austatud juhataja! Tänan, et kutsusite eesistujariigi Ungari osalema selles arutelus toiduainete hinnatõusu kohta.

Küsimus on päevakorras teist korda kolme aasta jooksul. Taas kord põhjustab toiduainete hinnatõus sotsiaalseid rahutusi ja poliitilist ebastabiilsust mitmetes riikides. Perekonnad maailma vaeseimates piirkondades on raskustes. Lisaks sellele räägib Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon meile, et väljavaade ei ole hea, sest ebasoodsate ilmastikutingimuste tõttu tõusevad hinnad sel aastal veelgi. See on pakiline küsimus. Põllumajandusministrid ja WTO peadirektor Lamy arutasid seda 22. jaanuaril 2011. aastal Berliinis ning veel arutati seda põllumajandusnõukogus selle aasta 24. jaanuaril.

Selle hiljutise hinnatõusu põhjused on keerulised ning see on segu struktuurilistest ja ajutistest teguritest. Rääkides nõudlusest, on meil toita rohkem inimesi kui kunagi varem. Pakkumise poole pealt on põuad ja üleujutused mänginud rolli saakide hävitamisel, sisendkulud on suurenenud ja sellele kõigele lisandub finantsspekulatsioon tooraineturgudel.

Mida saab Euroopa Liit teha probleemi käsitlemiseks? Peame seadma korda oma sisepoliitika, peame parandama ülemaailmset juhtimist selles valdkonnas ja peame tõesti aitama kõige haavatavamaid. Praegu ei ole aeg enesega rahuolemiseks, kuid tegime olulisi edusamme igas kolmes aspektis viimase toiduhindade kriisi tulemusena. Nõukogu osaleb koos parlamendiga intensiivses arutelus, mille teema on ühine põllumajanduspoliitika areng tulevikus. See on väga oluline ülemaailmse toiduga kindlustatuse puhul. Hiljutised nõukogu arutelud seavad toiduga kindlustatuse arutelu keskpunkti, kuna küsitakse, kuidas kõige paremini tagada, et põllumajandustootmine ELis oleks tulevikus nii majanduslikult elujõuline kui ka keskkonnasäästlik.

Lubage mul veel öelda, et lugesime suure huviga parlamendi resolutsiooni põllumajanduse tunnustamise kohta strateegilise sektorina toiduga kindlustatuse kontekstis, mis põhineb austatud liikme Daciana Sârbu raportil. Nõukogus jätkuvad arutelud komisjoni 18. novembri 2010. aasta teatise üle ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta ning eesistujariik Ungari kavatseb 17. märtsi nõukogu istungil võtta vastu nõukogu järeldusi.

Loodame, et arutelud õigusaktide ettepanekute üle, mis on kavas esitada 2011. aasta teisel poolel, toovad kaasa konkreetseid edusamme. Oleme teinud olulisi edusamme rohkem koordineeritud ja pikaajalisema rahvusvahelise reageerimise suunas toiduga kindlustatusele maailmas. Oleme kaugel aastatuhande arengueesmärgi saavutamisest vähendada nälgivate inimeste arvu 2015. aastaks pooleni. Nälg ja toiduga kindlustamatus on endiselt tegelikkus miljardi inimese jaoks, kuid üks ÜRO hiljutisi saavutusi pärast ELi tehtud suurt tööd on olnud ülemaailmse põllumajanduse, toiduga kindlustatuse ja toiduvarude partnerluse loomine. Seda viib ellu taaselustatud toiduga kindlustatuse komitee (FAO).

EL on olnud eestvedajaks ka toiduabi konventsiooni uuendamisel ja ajakohastamisel, et aidata paremini kaasa maailma toiduainetega kindlustatusele ja parandada rahvusvahelise üldsuse võimet viia toiduabi kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele. See on viis edasiminekuks, et parandada ülemaailmset juhtimist selles valdkonnas.

Toiduga kindlustatuse vaatenurgast tahaksin teile meelde tuletada komisjoni teatist humanitaartoiduabi kohta, mis võeti vastu märtsi lõpus 2010. aastal, ja sellele järgnenud nõukogu järeldusi 2010. aasta mai keskpaigas, sätestades seeläbi uue ELi humanitaarmeetmete poliitilise raamistiku, et tugevdada jõupingutusi toiduga kindlustamatuse käsitlemiseks humanitaarkriiside puhul. Komisjoni teatis arengumaade aitamise kohta toiduga kindlustatusega seotud katsumuste käsitlemisel, mis võeti samuti vastu eelmisel aastal, nõudis samal ajal uut ühist toiduga kindlustatuse poliitilist raamistikku, tugevdades veel enam ELi juhtpositsiooni ülemaailmses toiduga kindlustatuse tegevuskavas ja parandades ELi abi tõhusust. Sel eesmärgil koostavad komisjon ja liikmesriigid koos rakenduskava, et transleerida poliitiline raamistik kohapeal konkreetseteks meetmeteks.

Lubage mul mainida ka ELi miljardi euro suurust rahastamisvahendit, milles leppisid kokku parlament ja nõukogu. Käimas on vahendi, mis aitab talupidajatel arengumaades suurendada põllumajandusliku tootmise suutlikkust, kolmas tegevusaasta. See on käegakatsutav märk meie sihikindlusest viia tõelist abi kõige haavatavamatele.

Peagi hakatakse tegema otsuseid ELi arengupoliitika tulevikusuundade kohta, mille aluseks on arengupoliitika roheline raamat, mis toetab kaasavat majanduskasvu ja jätkusuutlikku arengut. Rohelise raamatu protsessi juures võtab komisjon vastu algatuse muuta prioriteetseks majanduskasvu loomise, põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse arengukoostöös, et saavutada kaasav ja jätkusuutlik areng arengumaades vaeseid kaitsvate lahenduste abil. Arvestades toiduainete hinnatõusu ja kiiret rahvastikukasvu, on ülioluline tõhustada arengumaade endi toiduainete tootmise suutlikkust.

Samuti tervitame Söuli G20 tippkohtumisega antud uut hoogu WTO Doha arengukavale. EL toetaks täielikult tehingut, mis aitaks oluliselt kaasa stabiilsuse tagamisele, vabanedes eksporditoetustest ja keelates ekspordipiirangud. Viimased üksnes teravdavad hinnakõikumisi ja mõjuvad täpselt vastupidiselt soovitule.

Lubage mul nüüd naasta finantsspekulatsiooni küsimuse juurde! On ebaselge, mil määral see mõjutab hinnakõikumisi, kuid on hea põhjus parandada läbipaistvust tooraineturgudel. G20 eesistujariik Prantsusmaa on määratlenud selle saabuva aasta prioriteedina. ELi eesistujariik Ungari on valmis töötama õlg õla kõrval G20 eesistujariik Prantsusmaaga, et saavutada konkreetseid tulemusi. Eesistujariik Ungari on täielikult pühendunud teiega koos töötama komisjoni ettepaneku esimese lugemise kokkuleppe nimel börsiväliste tuletisinstrumentide kohta.

Maailma vaesed ja näljased väärivad piisavat ja püsivat vastust oma murele toiduainete hinnatõusu pärast. Euroopa Liit on olnud esirinnas, mis puudutab probleemi käsitlemiseks tehtavaid jõupingutusi alates esimesest kriisist kolm aastat tagasi, aga teha on vaja rohkem. Nõukogu on endiselt täielikult pühendunud kollektiivsele ja sidusale vastusele nii ELi kui ka rahvusvahelisel tasandil. Olen kindel, et saame kõikides oma jõupingutustes teie toetusele loota.

Suur tänu tähelepanu eest!

 
  
MPphoto
 

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Tänan teid selle võimaluse eest teha avaldus komisjoni nimel toiduainete hinnatõusu kohta! Minu palvel arutati seda küsimust 24. jaanuaril põllumajandusnõukogus. Seega on mul hea meel ka mulle antud võimaluse üle pidada seda dialoogi Euroopa Parlamendiga nii eluliselt olulisel teemal.

Siinkohal tahaksin käsitleda kahte teemat, mis on minu arvates omavahel seotud: esiteks olukord maailma põllumajandusturgudel, kus hinnad on mitu nädalat tõusnud, ning teiseks G20 areng toiduga kindlustatuse ja põllumajandustoodete hinnakõikumiste küsimustes.

Alustame olukorrast maailma põllumajandusturgudel. Mitmete rahvusvaheliste institutsioonide koostatud eri raportid, sealhulgas ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) raport põllumajandustoodete ja toiduainete hinnatõusu kohta, on taas kord maailma valvsaks muutnud. Kas kordub taas sama hinnatõusu protsess nagu 2007.–2008. aastal? Kuigi hinnad, eriti teraviljahinnad, on tõusnud järsult alates suvest ja ka hiljuti, ei tundu me olevat jõudnud 2008. aasta hinnatasemeni.

Pehme nisu olukord on kogu maailmas keeruline, aga turupakkumisega ei ole probleemi. Praegune saak lõunapoolkeral on oodatust suurem. Siiski, et aidata kaasa Euroopa Liidu turu turustusaastate lõpule, kavatseme peatada tollimaksud impordilt tariifikvootide madala ja keskmise kvaliteediga pehme nisu ja söödaodra puhul, uskudes, et see on üks meetmetest, mis võiks aidata natuke turgu Euroopa tasandil lihtsustada. Tuleks märkida, et prognoosid ülemaailmsete pehme nisu varude kohta 2010.–2011. turustusaasta lõpuks on kõrgemad kui 2007. aastal.

Suhkru hinnad on taas rekordkõrgustes – valge suhkru hind oli jaanuari keskel peaaegu 625 eurot tonni kohta. Hinnatõus järgneb kaheaastasele ülemaailmsele puudujäägile, mis tulenes vähesest tootmisest. Selle turustusaasta tootmine vähenes hiljuti teatavates riikides, sealhulgas Austraalias. Viimaste prognooside kohaselt peaks maailma suhkrutasakaal siiski 2010.–2011. aastal tasakaalus olema.

Sellest kõigest on siiski ka midagi õppida. Ehkki turud võivad kitsad olla, on hindade tasandil kindlasti üle reageeritud, arvestades seda, mida füüsilised alustõed meile räägivad. Toiduga kindlustatus ja põhiteema ehk põllumajandustoodete hinnakõikumised on selgelt ülemaailmsed küsimused, mida tuleb käsitleda ülemaailmsel tasandil, ning mul on hea meel, et toiduga kindlustatuse ja hinnakõikumiste küsimus on üks G20 kehtestatud prioriteete Söulis. Tegemist on suure katsumusega komisjoni jaoks tervikuna.

Põllumajanduse ja maaelu arengu volinikuna olen juba korduvalt väljendanud oma pühendumist selles valdkonnas, näiteks jaanuari lõpus Berliinis. Samal ajal olid minu kolleegid eri riikides seotud G20-ga, aga ka hiljuti ÜROs koos peasekretär Ban Ki-mooniga hiljutisel külastusel New Yorki.

Tuletagem ka meelde, et toiduga kindlustatuse küsimus on selgelt sätestatud ühe ühise põllumajanduspoliitika katsumusega komisjoni teatises „Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks”. See on oluline küsimus nii Euroopa Liidu kui ka maailma vaeseimate riikide jaoks, mistõttu teen nendes küsimustes tihedat koostööd volinik Piebalgsega, et ka ELi arengupoliitikat sellele toiduga kindlustatuse küsimusele paremini kohandada.

Täna tahaksin jagada teiega oma mõtteid nende küsimuste, eelkõige nelja valdkonna kohta: läbipaistvus, varud, kõikumiste juhtimise võimalused ja kaubanduse roll. Kuuleme, et kõikumisi suurendab läbipaistvuse puudumine nii füüsilistel turgudel kui ka tuletisinstrumentide turgudel. Põllumajandusturgude kohta on andmete allikaid tootmise, tarbimise, kaubanduse ja varude kohta. Rahvusvahelised organisatsioonid, riiklikud teenistused ja spetsialiseerunud organisatsioonid, nagu rahvusvaheline teraviljanõukogu, esitavad üksikasjalikke andmeid selle teema kohta.

Teatavaid andmeid on aga võimalik parandada, eriti andmeid varude kohta, mille teave on puudulik, eriti ülemaailmse varude jaotumise puhul. Söulis kohtunud G20 juhid palusid samuti pädevatel rahvusvahelistel organisatsioonidel parandada teavet varude ja tootmisprognooside kohta. Nende andmete asjakohasuse parandamine on eeltingimus turgude läbipaistvuse parandamiseks. Samuti peame uurima arutelufoorumi küsimust ülemaailmsel tasandil peamiste turutegijate – nii eksportijate kui ka importijate seas –, et kriise üksnes ei märgataks, kui need toimuvad. Seetõttu on need kolm küsimust omavahel seotud: meil peab esmalt olema teave, seejärel peame suutma teavet töödelda ning viimaks peab meil olema foorum rahvusvahelisel tasandil, kus märgatud olukorra üle on võimalik arutleda.

Komisjon on avaldanud mitmeid teatiseid põllumajandustoodete ja toiduainete hinna kohta. Oma viimases teatises võttis komisjon meetmeid läbipaistvuse parandamiseks kogu toiduahela ulatuses ning mina teen koostööd Euroopa Komisjoni asepresident Antonio Tajaniga, et seda põhiküsimust edasi arendada.

Samuti on välja kuulutatud ettepanekud, et tõhustada põllumajandustoormest saadud toodete läbipaistvust ja järelevalvet. Kõikuvuse suurenedes on oluline, et tuletisinstrumentide turud täidaksid jätkuvalt oma riski maandamise ja hinna määramise rolli. Seega vajame tasakaalustatud ja ranget käsitluslaadi ning kiidan volinik Barnieri tööd selles valdkonnas ja pooldan täielikult seda, et ta töö hõlmab ka põllumajandustoorme konkreetset küsimust.

Komisjon avaldas 2. veebruaril uue, ülemaailsema teatise toormeturgude ja sellest tulenevate finantsturgude kohta. See moodustab panuse G20-s toimunud aruteludesse toormehindade kõikuvuse ja tuletisinstrumentide turgude järelevalve kohta. Tahame aidata kaasa enda G20 partneritega ja ka laiemalt tuletisinstrumentide turgude tõhusamale reguleerimisele nii tootjate kui ka kasutajate huvides.

Seega arvan, et peame saabuvatel kuudel eelisjärjekorras töötama – arvan, et kuni suveni – järgmiste küsimustega: esiteks teabe kättesaadavus ning läbipaistvus era- ja riiklike varude ning tootmise ja tarbimise puhul; teiseks teabe kogumine, töötlemine ja levitamine; julgeolekumehhanism toidukriisiga silmitsi seisvate riikide jaoks; toiduabi roll ja korraldus rahvusvahelisel tasandil ja Euroopa Liidus; rahvusvahelise juhtimise tõhustamine, näiteks institutsioonilise dialoogi mehhanismide abil põhiriikide vahel; investeerimise tase jätkusuutlikku põllumajandustoomisse ja -uuringutesse mitte ainult Euroopa Liidus, vaid ka vaeseimates riikides. Põllumajandusele arengupoliitikas antav prioriteetsus on samuti käsitlemist vajav küsimus, eelkõige komisjoni kavatsuse juures kohandada ja reformida arengupoliitikat. Arvan, et selles kontekstis peaks Euroopa Liidul olema palju suurem esindatus mitte üksnes toiuduabi puhul, vaid eelkõige toetades riike lõunas, et võimaldada neil arendada oma kohalikku tootmissuutlikkust jätkusuutlikul viisil.

Euroopa Liidus peame uurima korralikumalt – ja kavatsen seda igati teha – turumehhanismide määratlemist, mis võimaldaksid meil ennetada katastroofe mõnes sektoris ajutiste tootjate töötasumäära ja sisendkulude pitsituste tagajärjel. Pean eelkõige silmas karjakasvatust.

Lubage mul viimaks rääkida kaubanduse rollist! Usume, et kaubandusega saame kaasa aidata ülemaailmsele toiduga kindlustatusele, sest see võimaldab olemasolevat toitu kogu maailmas levitada. Ekspordipiirangud on üksnes tugevdanud järsult tõusvate hindade suurenemist juba niigi haavatavate riikide kahjuks. Kaubanduspoliitika peaks toiduainete puhul kuuluma kokku muu toiduga seotud poliitikaga rahvusvahelisel tasandil, kui tahame selles küsimuses sidusat käsitlusviisi.

Kokkuvõttes võin teile kinnitada, et jälgin tähelepanelikult toiduainete hinnasuundumusi ja tahaksin tulevikus töötada, konsulteerides selle küsimuse puhul teiega siin parlamendis ja nõukoguga, et esitada konkreetseid ettepanekuid, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika reformi aga ka teiste konkreetsemate vahendite kohta.

 
  
MPphoto
 

  Mairead McGuinness, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Lubage mul tänada nii nõukogu kui ka komisjoni väga selge avalduse eest oma kavatsuste kohta selles väga tähtsas toiduainete hinnatõusu küsimuses! Need meie seast põllumajanduse ja maaelu arengu komisjonist, kes on täna siin istungisaalis, on rohkem harjunud põllumajandusküsimusi südaööl arutama. Mul on hea meel, et kui põllumajandus muutub järsku toiduks, arutame seda väga olulist küsimust keset päeva, kui inimesed kuulevad. Arvan, et peaksime seda meeles pidama.

(Aplaus)

Lubage mul väga selgelt öelda, et põllumajanduse ja toidu seose puudumine on osa probleemist, mida täna siin arutame! Põllumajanduse ja põllumajandustootjate väikese sissetuleku tegelikkus nii Euroopas kui ka arengumaades on selles arutelus kesksed ning ärgem unustagem ka seda, et üks põhiprobleeme – ja komisjon määratles selle oma seisukohavõtus – on see, et suurenevad põllumajandustoodete hinnad ja suurenevad toiduainete hinnad ei väljendu põllumajandustootjate kõrgemas sissetulekus. Tegelik probleem on selles, et toiduainete tootmise kulud suurenevad kiiremini ja põllumajandustootjad ei saa sellel jooksurajal jätkata.

Meie kui poliitikakujundajate jaoks on ülesanne see, kuidas suurendada toiduainete tootmist jätkusuutlikul viisil, kuidas toota rohkem, kasutades vähem, kuidas hallata oma varusid ning kuidas käsitleda häireid, mis on seotud varudega, nagu volinik märkis. Ülemaailmsed varud ei ole enam põhinäitaja; peame teadma, kus varud on, ja mõistma, et need ei tule Hiinast või Indiast.

Mida peame tegema – ning usun, et see sai alguse alates minu viimasest raportist eelmisel parlamendi ametiajal –, on asetada põllumajandus ja toiduained kesksele kohale.

Lubage mul lõpetada, öeldes järgmist: peame olema ettevaatlikud selle puhul, kuidas oma põllumajanduspoliitikat reformime. Peame säilitama ja suurendama toiduainete tootmist Euroopa Liidus osana oma panusest ülemaailmsesse toiduainetega kindlustatusse. Ning jah, lubage mul toetada teie mõtet põllumajanduse kohta arengumaades: see on liiga kauaks unarusse jäetud. Nüüd on viimane aeg, et aitaksime oma poliitikaga seda põllumajandust.

 
  
MPphoto
 

  Stéphane Le Foll, fraktsiooni S&D nimel.(FR) Austatud juhataja, nõukogu eesistuja, volinik! Nõustun täielikult märkusega, mis Mairead McGuinness just tegi asjaolu kohta, et toiduainete ja põllumajanduse küsimused on oluliselt seotud.

Küsimus, mida käsitleme, on toiduainete hinnatõus ja selle võimalikud tagajärjed teatavale hulgale elanikkonnast kogu maailmas ning samuti Euroopas.

Tahaksin esmalt teha järgmise tähelepaneku. Põllumajandustoodete veel suurema hinnatõusu suund on minu arvates pikaajaline suundumus, mis jätkub kolmel peamisel põhjusel: esiteks maailma demograafiline trend ja suurenev rahvastikuarv; teiseks asjaolu, et globaalse soojenemise tõttu on meil probleemsed ilmastikutingimused, nagu põud ja üleujutused; kolmandaks seetõttu, et ka maailm areneb. Uute esilekerkivate majandusriikidega suureneb ka tarbimise tase. Seetõttu on kitsas olukord põllumajandusturgudel ja põllumajandustoodetega üha kasvav suundumus. Seda võimendab hindade kõikuvus, mis on maailmamajanduse liigse finantstööstuse mõju tagajärg.

Peaksime seda käsitlema, kui tahame lahendada nii põllumajanduse kui ka toiduainete küsimuse. Et teha seda – mis volinik ütles, et on oluline –, on kaks punkti: jah, on vaja läbipaistvust varude kohta, aga vajame ka avalikku korda varude kohta Euroopas ja varude haldamist ülemaailmsel tasandil, eelkõige ÜRO tasandil.

Teiseks on olulised finantsturgude reguleerimine ja turuspekulatsioonid, eelkõige tagades, et ei ole enam seost spekulatiivse määra ja turgudel kaubeldavate tegelike koguste vahel. Mis puudutab toiduaineid, on vastuvõetamatu, et spekulandid spekuleerivad, võtmata arvesse tagajärgi, mis see võib kaasa tuua toiduainetele maailmas ja inimkonnale.

See viib mind kahe peamise järelduse juurde. Esiteks vajame tugevat Euroopa poliitikat ning peame strateegiliselt taas kehtestama Euroopa kohustuse ülemaailmse partnerina toiduainete- ja põllumajandussektorites. Teiseks peame muutma oma arengupoliitikat tagamaks, et investeerime ülemaailmselt – ja Euroopa on ülemaailmne partner – taas põllumajandusse, sest vajame, et põllumajandus toidaks maailma.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  George Lyon, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Mul on hea meel, et arutame põllumajanduse ja toiduainetega seotud küsimusi istungi keskel kolmapäeva pärastlõunal, mitte südaööl. Mul on selle üle väga hea meel! Üks põhjustest on see, et tohutu kõikuvus, mille tunnistajaks me täna toiduainete hindades oleme, on lõpuks toiminud äratusena poliitikutele kogu Euroopas.

Viimase 30 aasta jooksul oleme kõik muutunud rahulolevateks, kui toiduainete hinnad reaalselt aasta aasta järel vähenesid. Toiduained ei ole kunagi olnud odavamad kui viimasel mõnel aastal. Oleme hakanud eeldama, et meie poodide riiulid on ülekoormatud ja kubisevad toidust 24 tundi ööpäevas. Liiga palju toiduaineid oli probleem. See oli põhiteema aruteludel kuni 2007. aastani, selle asemel et probleemiks oleks liigne vähesus.

Hiljutised hinnatõusud on pöördepunkt – märk sellest, et küllusepäevad võivad hakata läbi saama. Meie praegune põllumajandustootmise mudel on põhinenud odaval energial, külluslikul hulgal maal ja piisaval veevarul. See mudel ei suuda vastata katsumustele, millega tulevikus silmitsi seisame. Suurenev elanikkond üheksa miljardini, kasvav nõudlus arengumaadelt ja kliimamuutuste mõju. Nagu professor John Beddington, Ühendkuningriigi vastutav teadusametnik, hiljuti ennustas, et kui me ei tegutse, seisame silmitsi nappide energiavarude, veepuuduse ja toiduainete puuduse suure tormiga.

Peame tegutsema kohe ja looma uue põllumajandusmudeli! Euroopa peab asuma juhtpositsioonile ja ühise põllumajanduspoliitika reform annab meile võimaluse koostada jätkusuutlik toiduainete tootmise süsteem, mis suudab vastata tohutule nõudlusele maailma toiduainete varudes, mis on tulevikus vajalik.

 
  
MPphoto
 

  José Bové, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(FR) Austatud juhataja, volinik! Nagu 2008. aastal, on põllumajandustoorme hind maailmaturul laes. Oleme ainult 3% kaugemal 2008. aasta tasemest. Vastutus olukorra eest lasub teatavate tavapäraselt eksportivate piirkondade tootmise vähenemisel kliimamuutuste tõttu, teravilja suunamisel biokütuse tootmisse ning hinnatõusu rõhutaval finantsspekulatsioonil, nagu tõendavad Rahvusvahelise Valuutafondi raportid ja Prantsuse ametivõimud ning millele osutab ka komisjon.

Selle uue toiduainete kriisi tagajärjed põhjustavad suurt kahju 1,2 miljardi inimese jaoks maailmas, kes tulevad toime vähem kui 1,5 USA dollariga päevas. Alates oktoobrist on allpool vaesuspiiri elavate inimestega liitunud veel 44 miljonit inimest.

Ainult kaks päeva enne G20 kohtumist, mida Euroopa ootab enne, kui viimane võtab sarnased meetmed nendele, mille poolt USA hääletas? Alates 13. jaanuarist 2011. aastal on USA valitsus nõudnud põllumajandustoodete turgude rahaliste vahendite seisundi piiramist ja läbipaistvust. See on esimene samm spekulantide soovidele vastu astumise suunas.

Mõju on ränk ka Euroopa põllumajandustootjate jaoks. Nad ei suuda enam oma loomi sööta. Sajad talumajapidamised on pankrotti läinud. Viis aastat tagasi oli nisu hind 100 eurot tonni kohta; nüüd kaubeldakse sellega peaaegu 300 euro eest. See on täiesti uus mäng.

Komisjon nõuab, et põllumajandustootjad kohandaksid end turult tulevate märkidega. See peaks praegu iseenda nõuannet kuulda võtma. Seistes silmitsi selle kriisiga, ei saa Euroopa Liit oodata kuni 2014. aastani, et lahendusi leida. Kriisile tuleb vastu astuda ja pakun kolme konkreetset meedet.

Esiteks teraviljavarude viivitamatu loomine asjaomastes riikides, mis peab põllumajandustootjatele olema kättesaadav subsideeritud hinnaga. Teiseks põllumajandustootjatele söödahindade eest makstav lihahindade indekseerimine. Kolmas meede 2011. aastaks on mehhanism viia osa teravilja toetuseks suunatud abist üle loomakasvatusse.

 
  
MPphoto
 

  James Nicholson, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja! Toiduainete hinnatõus võib valitsusi põlvili suruda. Oleme seda viimastel päevadel näinud.

Tahaksin natuke ajas tagasi rännata. Olen olnud selle parlamendi liige alates 1989. aastast. Kui tulin Euroopasse 1989. aastal, ei olnud meil toiduprobleemi. Meil olid loomalihamäed, meil olid võimäed, meil olid piimajõed ja meil olid teraviljamäed. Nüüd on need kõik kadunud ja me ei tooda enda toitmiseks piisavalt toiduaineid piisavalt kiiresti.

Kuhu on siis toiduained kadunud ja miks on meil ainult väike varu? Kui põud mis tahes maailma osas võib reaalselt põhjustada täielikku segadust kogu turul kõikide teiste jaoks, ei ole see olukord, millel saame lubada jätkuda.

Meil on Euroopa Liidus olukord, kus põllumajandustootjad lahkuvad tööstusest välgukiirusel igas liikmesriigis. Tegelikult julgustame neid minema veel kiiremini ja meil ei ole noori põllumajandustootjaid tööstusesse sisenemas.

Peame tegutsema enne, kui on liiga hilja suuna muutmiseks maailma toiduainete hinnatõusu puhul. Tegutsema peab võimalikult kiiresti, et leevendada tavainimestele osaks saanud survet.

Tavainimestele saab luua varjupaiga tugeva ühise põllumajanduspoliitika abil, mis tagab kvaliteetsed toiduained mõistlike hindadega negatiivse mõjuta keskkonnale. Tugev otsemaksete sammas on maailma jaoks ja nõudlusele vastamiseks toiduainete järele väga oluline. Selle tugevdamiseks tulevikus saab astuda täiendavaid samme, mis on väga vajalikud investeerimise ning muidugi teadus- ja arendustegevuse seisukohalt. Loodetavasti leiame võimaluse seda teha.

Minu nägemuse kohaselt on probleem selles, et kõik tulevad siia nendele aruteludele ja teevad õigeid avaldusi, ütlevad õigeid kulunud väljendeid, aga nad ei ole valmis tegema raskeid otsuseid, mis on vajalikud nende abistamiseks, kes seda kõige enam vajavad.

Olen öelnud, et rääkimisest enam ei piisa: on vaja võtta meetmeid ülemaailmsete varude ja turu ebastabiilsuse suhtes ning kuni seda probleemi ei käsitleta, ei ole võimalik probleemi lahendada.

 
  
MPphoto
 

  Gabriele Zimmer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Austatud juhataja! Poliitikuna, kes on seotud arengupoliitikaga, küsin endalt alati, miks on tegelikult nii raske õppida varasematest kriisidest ja katastroofidest. Mulle tundub, et 2008. aasta näljast tingitud rahutuste draama pole endiselt piisavat jälge jätnud nende inimeste pähe ja südamesse, kellel on poliitiline ja majanduslik mõjujõud, ega ka neile, kes hoolimatult spekuleerivad põllumajandustoodete turgudel. Nälgivate inimeste arv maailmas on taas kord tõusnud üle miljardi ning vaeseimad inimesed maailmas on enim mõjutatud hinnatõusust toiduaineturul. Nad peavad iga päev kulutama üle 80% oma rahast toidule.

Ei ole täidetud 2009. aasta ülemaailmseid lubadusi panustada üle 20 miljardi USA dollari põllumajandusabi arengumaadesse, sealhulgas kuus miljardit USA dollarit Maailmapanga kaudu võitluseks nälja vastu. Seni on makstud ainult 925 miljonit USA dollarit. Spekulatsioonid põllumajandustoodete turgudel ei puuduta enam toiduaineid, vaid on nüüd peaaegu ainult seotud finantsturu tegevuse ja tehingutega, millel on otsene mõju toiduainete hinnale. Mul on seega hea meel, et komisjon hakkab nüüd kaotama oma vaoshoitust selle olukorra suhtes.

Siiski ei ole hinnasuundumuste spekulatsioon muutunud läbipaistvamaks ning seda ei ole ka kontrollitud ega piiratud. See on aga oluline, kui tahame olla suutelised tõhusalt tegutsema ja muutusi looma. Seega kutsun nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles seadma võitlust nälja vastu prioriteediks mis tahes poliitikas, kavas ja strateegias ning kaaluma ka uusi meetodeid ning lähenemisviise, nagu toidusõltumatus, et lõpuks oleks maaharijatel rohkem loovat jõudu ja mõju oma rahva toiduga varustamise üle oma piirkondades.

 
  
MPphoto
 

  John Stuart Agnew, fraktsiooni EFD nimel. – Austatud juhataja! Kui toiduainete hinnad kahtlemata tõusevad, on olukord tootjate jaoks hoopis teistsugune. Briti looma-, lamba- ja sealiha ning mune tootvad põllumajandustootjad on tegelikult kogenud oma toodangu väärtuse langust viimase aasta jooksul; linnuliha väärtus on jäänud samaks ja piim on ainult marginaalselt kõrgem; suhkrupeet langeb järgmisel aastal.

Need ettevõtted seisavad ise silmitsi suure kulude suurenemisega ega suuda praegust olukorda säilitada kauem kui mõned kuud. Seejärel neil kas õnnestub nõuda kõrgemat hinda jaemüüjatelt või nad lõpetavad tootmise. Toiduainete jaehinnad suurenevad mõlemal juhul.

Mida EL sel puhul teeb? Ta muudab tarbetult kulukaks geneetiliselt muundamata sojaubade impordi. Ta nõuab põllumajandustootjatelt globaalse soojenemise maksu elektriarvetelt, samal ajal kui needsamad põllumajandustootjad on väga külma ilma tõttu kaotanud tuhandeid tonne suhkrupeeti ja kartuleid maapinda. EL tahab suurendada riiklikku toetust mahepõllumajandusele, selle asemel et lasta tarbijatel seda sektorit juhtida. Mis tahes konventsionaalsete tootmissüsteemide muutmine orgaaniliseks toob kaasa toiduvarude vähenemise.

 
  
MPphoto
 

  Diane Dodds (NI). – Austatud juhataja! Peamised toiduainete inflatsiooni põhjused on olnud ülemaailmne põhitarbeainete hinnatõus, järsult tõusnud energiahind ja ebastabiilsus turul ning ei ole kahtlust selles, et tarbija kannatab. Põllumajandustööstus on siiski sellega mõnda aega tegelema pidanud, nagu ka tõusvate sööda- ja väetisehindadega. Kulumarginaalid on vähenenud ja paljud põllumajandustootjad, eelkõige mahukates sektorites, seisavad silmitsi finantshävinguga.

Paluksin täna parlamendil mõelda sügavalt järele, millised oleksid tagajärjed, kui meil ei oleks toetust põllumajandustootjatele ühisest põllumajanduspoliitikast. Palju maksaksime toiduainete eest selles finantskliimas? Samuti palun parlamendil tungivalt kaaluda väga tugevat toetust ühisele põllumajanduspoliitikale eelolevates väga olulistes aruteludes.

On oluline, et meil on poliitika, mis toetab põllumajandustootjaid ja tagab piisava toiduainete varu õiglase hinnaga. Ütleksin ka seda, et õiglus on hädavajalik ning õigupoolest vajame läbipaistvust toiduainete tarveahelas. See juhtub alles siis, eriti Ühendkuningriigis, kui meil on ostukeskuste ombudsman.

 
  
MPphoto
 

  Jean-Paul Gauzès (PPE).(FR) Austatud juhatajad, volinik! Käsitlen teemat, mida on mitmel korral tõstatatud ja sageli üksiku põhjusena esitatud: spekuleerimine.

Usun, et spekuleerimise puhul on vajalik mõõdukus. On selge, et on olemas kindel seos teatavate finantstegevuste ja suurenenud ebastabiilsuse ja toorainehindade vahel. Kogu küsimuse käsitlemine üksnes finantsspekulatsiooni seisukohast oleks kindlasti vale, sest osa sellest, mida nimetame spekulatsiooniks, on tegelikult õigustatud tootjate hindade maandamine, ning nagu me hästi teame, ei saaks need tootjad ilma maandamise võimaluseta hakkama.

Siiski tuleb vältida olukorda, kus otseinvesteeringutel toorainesse on kahjulik mõju hinnakõikumisele selle suure ulatuse või üksnes spekulatiivse iseloomu tõttu.

Sel puhul peavad volinik Barnieri ettepanekud finantsküsimuste kohta, eriti tuletisinstrumendid ja katteta müügi reguleerimine, ning samuti finantsinstrumentide turgusid ja turu kuritarvitamist käsitlevate direktiivide läbivaatamine, andma parlamendile võimaluse võtta arvesse kaupadega spekuleerimise aspekte finantsregulatsioonis ja -järelevalves, mis kehtestatakse tagamaks, et neid turgusid ka reguleeritakse tõhusal ent pragmaatilisel viisil.

Volinik, ütlesite, et jõupingutused peaksid jätkuma, ning usun, et parlament, mis majanduskriisis on täitnud nõudeid ja mõnikord oodanud, mida komisjon välja pakub, täidab oma kohustust.

Viimaseks kiidan eesistujariik Ungari avaldust, milles märgitakse, et Euroopa toetab G20 eesistujariiki Prantsusmaad, kes on muutnud kaubaturgude regulatsiooni üheks oma prioriteetidest.

 
  
MPphoto
 

  Luis Manuel Capoulas Santos (S&D).(PT) Austatud juhataja! Katastroofide puhul on ennetamine alati parem kui ravi. Meid ohustab tõeline ülemaailmne toidukriis. See ei ole minu lause: see sai alguse ühe Euroopa Liidu asutajariigi valitsusest. Märgid on murettekitavad. Mõne olulise toiduaine, nagu teravili, hind muudkui tõuseb ja jõudis ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel jaanuaris isegi rekordtasemeni. Probleem ei piirdu ilmselgelt Euroopaga ning – nagu siin täna juba on rõhutatud – kõikide nähtust seletavate hüpoteetiliste põhjuste osakaal pole kaugeltki teada.

Teame, et komisjon ei väldi teemat ja selle 2. veebruari teatis on dokument, mida tasub tähelepanelikult lugeda.

Vaatamata sellele väärib põllumajandusliku tootmise konkreetne iseloom erilist tähelepanu ühise põllumajanduspoliitika kontekstis, pühendades arengukoostöö poliitikale nõuetekohaseid riskianalüüsi vahendeid ning toetades toiduainete tootmist muude rahvusvahelise abi vormide arvelt.

Samuti tahaksin siinkohal toetada Prantsusmaa seisukohta G20 juures, mis mõjutab finantsturgude reguleerimist ja võitleb hindadega manipuleerimisega ning kehtestab ka eeskirjad, mis võiksid takistada kaubavoogude järsu katkestuse, nagu juhtus näiteks hiljuti Venemaal.

 
  
MPphoto
 

  Alyn Smith (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Elanikkonna toitmine peab olema valitsuse suurim kohustus ning muidugi on meie elanikkonna toitmine ühise põllumajanduspoliitika põhieesmärk.

Toiduainetega kindlustatus on meie Põhjanael ja see on ELi edulugu. Tasub meeles pidada, et igal mandril peale meie oma on viimasel aastal esinenud toiduainetega seotud rahutusi, ning jääb tunne, et näeme ülejäänud maailmas valitsusi langemas peaaegu iga päev, samal ajal kui meie oleme seni suutnud tagada vähemalt mõningast turvapaika enda kodanikele.

Seega on toiduainetega kindlustatus meie prioriteet. Sellist muljet küll ei jää, kui kuulata mõnda valitsusvälistest organisatsioonidest ja lobistidest, ning tõepoolest, mõnda poliitikut, kes on kaasatud arutelus ühise põllumajanduspoliitika reformi edendamise üle.

Toiduainetega kindlustatus peab olema tähelepanu keskpunkt ja prioriteet ning olen ühes asjas kolleegidega eriarvamusel. Minu arvates ei ole vabakaubandus lahendus. Ma ei usu, et ülemaailmne toiduainetega kindlustatud on midagi, mida on võimalik saavutada või mille poole peaksime püüdlema. Ekspordikeelud, mis on põhjustatud sellest, et riigid soovivad ennast toita, ei ole iseenesest lubamatud ning tsiteeriksin, kui lubate, lühidalt Inglise riikliku põllumajandustootjate liidu presidenti: „Kui räägime moraalsusest, ei ole midagi halba riigi puhul, kes püüab ennast toita võrreldes rikaste riikidega, kes lasevad oma põllumajandusel alla käia ja seejärel ootavad, et ülejäänud maailm neid toidaks. Meil on kohustus juhtida maailma tootma rohkem, mitte vähem”.

 
  
MPphoto
 

  Hynek Fajmon (ECR).(CS) Austatud juhataja! Kui tahame pidada siiralt tõsist arutelu toiduainete hinnatõusu üle, ei saa me vältida teemat, kuidas Euroopa Liit ise aitab kaasa sellele ebatervitavale trendile, ükskõik kui ebamugav see mõnede jaoks võib olla. Kõik toormeturgude analüütikud nõustuvad, et toidu toorainete hindade tõusu taga on kaks põhitegurit.

Esiteks ulatuslik uue raha trükkimine USAs ja Euroopa Liidus viimastel kuudel. Selline uue raha sissevool turgudele viib toiduainete ja muude kaupade hinnad üles. Siinkohal ei maksa süüdistada spekulante, nagu täna arutusel olevas raportis kinnitatakse, vaid pigem Ameerika, Euroopa ja teiste keskpankade ekslikku poliitikat.

Teine tegur, mis toiduainete hindu kergitab, on ELi ja USA poliitika sundida tarbijaid üha enam biokütuseid kasutama. Kohustused, mis EL ja USA on selles valdkonnas võtnud, on toonud kaasa põllumajandusmaal kasvatatavate mittetoidukaupade koguse järsu suurenemise. Selle tagajärjel kasutatakse üha vähem põllumajandusmaad toiduainete tootmiseks ja seega on loogiline, et toiduainete hinnad tõusevad. Kui tahame vähendada toiduainete hindu maailmas, peame loobuma sellest absurdsest biokütuste poliitikast.

 
  
MPphoto
 

  Patrick Le Hyaric (GUE/NGL).(FR) Austatud juhataja, minister, volinik! Kõik näljased inimesed maailmas, kõik need, kes peavad maksma rohkem enda toitmiseks või enda riietamiseks, ootavad, et reageeriksime energilisemalt meie planeeti praegu vaevavale suurimale probleemile. See on probleem, mille on põhjustanud rahaahned toiduainete spekulandid. Nemad on need, kes toiduhindu põllumajandustootjate ja tarbijate kahjuks kergitavad.

Kuulasin tähelepanelikult Jean-Paul Gauzèsi kirglikku palvet, aga ta teab, et tema piirkonnas on teravili sel aastal järgmiseks saagi koristamiseks ostetud juba enne, kui need on külvatud. Järelikult räägime tõepoolest spekuleerimisest. Ainus viis edasi minna on see, et Euroopa Liidul tuleb tegutseda mitmes suunas.

Esiteks peab liit peatama finantsspekulandid, luues ülemaailmse põllumajanduse ja toiduainete fondi, kogudes eriolukorra varusid, kehtestades mehhanismis tõeliste hindade stabiliseerimiseks tegeliku ja mitte virtuaalse tootmise eest ÜRO egiidi all. Meie ühine põllumajanduspoliitika peab samuti tagasi pöörduma süsteemi juurde…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Silvana KOCH-MEHRIN
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Krisztina Morvai (NI).(HU) Austatud juhataja! Täna arutame Euroopa Parlamendis toiduainete hinnatõusu küsimust. Seda toiduainete hinnatõusu nähtust tunnetavad tarbijad nii Ungaris kui ka teistes Euroopa riikides. Need, kes seda ei tunneta, on põllumajandustootjad ja eelkõige väiketalupidajad. Kuidas see võimalik on? Kuhu see raha läheb? Muu hulgas lahendab selle mõistatuse Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsiooni esitatud suurepärase resolutsiooni ettepaneku punkt d, aga kogu resolutsiooni ettepanek on iseenesest suurepärane ja ma pean neid selle eest tänama! Samuti esitatakse selles üksikasjalikke vastuseid ja lahendusi. Punktis d juhitakse tähelepanu spekuleerimise nähtusele. Selles märgitakse, et sagenenud on üksnes finantsinstitutsioonide spekuleerimine, st toormeturu rahakapitali spekuleerimine, mis põhjustab toormehindade kunstlikku inflatsiooni. Seetõttu on meil ka osaliselt lahendus. Raha läheb spekulantidele ning ostjatele ja kauplejatele, kelle kasumijanul ei ole sageli piire.

Ungari inimesed oleksid väga uhked, kui eesistujariik Ungari käsitleks resolutsiooni selles toiduainetega spekuleerimise küsimuses prioriteedina. Pean küsima eesistujariik Ungari kohalviibivalt esindajalt, kas võime sellele loota, ning küsin ELi põllumajandusvolinik Dacian Cioloşelt, millist lahendust ta näeb toiduainetega seotud spekuleerimisele.

 
  
MPphoto
 

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Arenenud riikides kulutab keskmine leibkond toiduainetele 10–20% oma sissetulekust, kuid arengumaades on see näitaja üldiselt nii kõrge kui 80%. See rõhutab kohutavaid tagajärgi nende kannatavate riikide jaoks. Peame reageerima ja tegema seda seni, kuni nad seisavad oma jalgadel.

2008. aasta detsembris hääletas siinne parlament ülekaalukalt minu raporti poolt miljardi euro suuruse rahastamisvahendi kohta, et pakkuda arengumaadele sel ajal toiduainete hinnatõusu valguses rahalist abi. Selle vahendi eesmärk oli reageerida sellele hinnatõusule, mille põhjused olid peamiselt, kuid mitte ainult, põuad teravilja tootvates riikides ja naftahinna tõus. Olukord on endiselt äärmiselt ebastabiilne, mõjutades tootjaid ja tarbijaid nii ELis kui ka arengumaades.

Peame õppima tegema koostööd teiste riikidega, nagu Tai. Selles piirkonnas on Tai suur toiduainete tootja, ent kui mõned tema naabrid, nagu Burma ja Vietnam, olid vaesuses ja nende toiduvarud olid otsa saamas, ei võtnud me vastu Tai pakkumist meiega koostööd teha ja tegutseda meie agendina piirkonnas. Me peame õppima seda tegema. Peame tagama kiire ülemineku stabiilsusele Põhja-Aafrikas. Peame tagama, et abi jõuab piirkondadesse, mida on tabanud ettenägematud looduskatastroofid, näiteks Haitisse ja Pakistani; peame jätkuvalt mobiliseerima hädaabireservi, mis võimaldab ELil reageerida viivitamatult sellistest sündmustest tulenevatele konkreetsetele abivajadustele.

 
  
MPphoto
 

  Kader Arif (S&D).(FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan öelda, et on kahetsusväärne, et meil oli vaja kriisi Euroopas, et algatada tänane arutelu ja esitada resolutsiooni ettepanek, mille üle hääletame homme.

Alles eelmisel aastal, kui arengumaades toimusid nn toidumässuga seotud ülestõusud, pakkus Euroopa välja üksnes hädaolukorrale reageerimise meetmed: saata seemikuid ja väetisi, justkui oleks probleem tsükliline, kuigi oleme kaua hoiatanud struktuuriliste probleemide eest. Meil on ühine põllumajanduspoliitika, millel puuduvad tõhusad reguleerimise mehhanismid, sest liberaalne enamus usub endiselt, et miski ei tohi turgu piirata. Esineb ulatuslik majanduslikult destabiliseeriv ja moraalselt vastuvõetamatu arengumaade põllumajandustoodetega spekuleerimine. Need riigid on ekspordiks mõeldud üksikkultuuride kasvatamise vangid, kusjuures Euroopa neid ei toeta ja eraldab ainult 4% oma arenguabist põllumajandussektorile.

Selle resolutsiooniga tunnistab parlament lõpuks, et õigus toidule on põhiline inimõigus, et on vastuvõetamatu, et ühe inimese nälga ekspluateeritakse teiste hüvanguks, et reguleerimine on hinnastabiilsuse tagamisel möödapääsmatu ning et kaubanduskokkulepped peavad aitama hoida väikseid peretalumajapidamisi ja õigust toidule.

Täna edastab parlament selge sõnumi. Komisjoni ja parlamendi ülesanne on see ära tõlkida.

 
  
MPphoto
 

  Nirj Deva (ECR). – Austatud juhataja! Selleks ajaks, kui ma maha istun, on 16 inimest nälga surnud. See on umbes sama palju kui see osa istungisaalist seal. Maailmas sureb iga päev nälja kätte 36 000 inimest, sest neil ei ole piisavalt süüa.

Euroopa Liit varustas end siiani ise toiduainetega, kuid nüüd impordib toiduaineid. Tegelikult võtab ta toidu ära kõige vaesemate inimeste suudelt. Mulle on räägitud, et EL impordib ülejäänud maailmast toiduainete kogust, mille kasvatamiseks kuluks umbes 35 miljonit hektarit maad. Meil peaks olema omavarustatus toiduainetega ja peaksime aitama ka arengumaadel seda saavutada.

Sellele kõigele on vastus. Indias toimus 1960ndatel rohelise põllumajanduse revolutsioon professor Borlaugi juhtimisel. Inimesed ütlesid, et India jääb nälga. India ei jäänud nälga. Brasiilial on nüüdseks omavarustatus toiduainetega. Suudame seda, kui tahame.

 
  
MPphoto
 

  João Ferreira (GUE/NGL).(PT) Austatud juhataja! Kolm aastat pärast 2008. aasta kriisi on maailm järgmise toidukriisi äärel. Selle ennetamiseks peame vaatama põhjuseid ja neid ründama.

Peame vaatama põllumajandus- ja kaubanduspoliitikat, mis hävitab väikest ja keskmise suurusega põllumajandust, mis edendab ekspordiks mõeldud intensiivse tootmise mudeleid ja ohustab seeläbi toiduainetega kindlustatust ja sõltumatust, mis kõik kehtib ühise põllumajanduspoliitika puhul. Peame vaatama naftahindade tõusu trendi ja põllumajandustootjate suurt sõltuvust sellest toormaterjalist. Seda sõltuvust tuleb vähendada. Peame vaatama riikidevaheliste põllumajanduslike äride tohutut võimu, omades monopoli tootmise põhitegurite üle; viljaka pinnase kasvavat kasutamist muudel eesmärkidel kui toiduainete tootmine; maa võõrandamist kohalikelt kogukondadelt, kes sellel elavad ja töötavad.

Eelkõige peame vaatama ja ründama ebainimliku süsteemi irratsionaalsust, mis lubab toiduainetega spekuleerimist. Peame kohe peatama rahastamisvahendid, mis võimaldavad spekuleerimist: EL peab sellega leppima või jääma kaassüüdlaseks, nagu ta juba on, selle tagajärgedes.

 
  
MPphoto
 

  Peter Jahr (PPE).(DE) Austatud juhataja, volinik! Head kolleegid! Söömine ja joomine – vaevalt saab miski meie jaoks veel tavapärasem ja enesestmõistetavam olla. Siiski on see, mida me nii enesestmõistetavana võtame, muutumas paljude inimeste jaoks suureks katsumuseks, millega nad vaevu toime tulevad. Toiduainete hinnad on nüüd järsult tõusnud, mis on olukorra paljude inimeste jaoks veel hullemaks muutnud.

Hinnatõusu mitme põhjuse käsitlemiseks on vajalik meetmepakett. Sel puhul on oluline ennetada hindadega spekuleerimist ja luua varud. Seda tehes tuleb uurida ka mõne toiduettevõtte ja jaemüügiketi valitsevat positsiooni turul. Arengumaad vajavad samuti rohkem meie toetust, et arendada oma põllumajandust. See on ainuke viis, kuidas meil õnnestub tagada toitu vaeseimatele inimestele ja parandada nende majanduslikku olukorda.

Et meil ei oleks mingeid vääritimõistmisi: põllumajandustoodete sobivad hinnad ei ole probleem. Vastupidi, need on probleemi lahendus. Sobivad põllumajandustoodete hinnad – sobivad tähendab minu arusaamise järgi spekuleerimisest vabad – on minu arvates oluline eeltingimus põllumajanduse loomiseks arengumaades.

Piisav toit on inimõigus ja nälg on inimsusevastane kuritegu. Elanikkonna varustamine kvaliteetsete ja taskukohaste toiduainetega Euroopa Liidus, aga ka kogu maailmas, peab seega olema Euroopa põllumajanduspoliitika keskne küsimus.

 
  
MPphoto
 

  Richard Ashworth (ECR). – Austatud juhataja! Viimased 30 aastat on toiduainete hinnad olnud nii madalad kui ka stabiilsed. Nüüd on ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon hoiatanud, et energiahindade tõus, maailma kasvav rahvastik, suurem jõukus ja kliimamuutused esitavad suured väljakutsed maailma toiduainete süsteemile ja toiduainete hinnale.

Sellel on kaks olulist tagajärge Euroopa valitsuste jaoks. Esiteks tabab toiduainete ja energia hinnatõus kõige raskemini kõige vaesemaid perekondi. Teiseks, ajal mil eurooplased vajavad kõige enam hinnastabiilsuse perioodi, kuni majandus taastub, õhutab toiduainete hinnatõus inflatsiooni. Lühiajaliselt on kiusatuseks importida odavamaid toiduaineid ning oodata, et toiduainete- ja põllumajandustööstus neelab suurema kulu alla.

Kumbki suund ei oleks arukas. Liigne sõltumine imporditud toiduainetest seaks tarbijad suurde hinnakõikumiste ohtu ning põllumajandussektori liigne survestamine, mis seisab juba niigi silmitsi järsu hinnatõusu ja väikese kasumiga, seaks ohtu tootmissuutlikkuse.

Peame investeerima ühisesse põllumajanduspoliitikasse. Tehnoloogia on võti ja nüüd on selleks õige aeg.

 
  
MPphoto
 

  Sergio Paolo Francesco Silvestris (PPE).(IT) Austatud juhataja, volinik! Head kolleegid! Toiduainete hinnatõus eeldab kahte tüüpi reageerimist. Esimene puudutab vajadust kavandada keskpika ja pikaajalise tähtajaga meetmeid. Siinkohal peavad vastused tulema uuest ühisest põllumajanduspoliitikast, mis peab tagama toiduainetega kindlustatuse Euroopa kodanike jaoks, pakkuma tarbijatele taskukohase hinnaga toiduaineid ja kaitsma põllumajandustootjate sissetulekuid. Uue ühise põllumajanduspoliitika abil peame tugevalt toetama – ja seda me tegelikult teeme – põllumajandustootjate sissetulekuid esimese samba raames ning toetusmeetmeid maaelu arenguks, suurendades investeerimist põllumajandusse ja toiduainetega kindlustatusse.

Teine reaktsioon on vajadus sekkuda hädaabimeetmetega, et kaitsta keti nõrgimat lüli, sest kui toiduainete hinnad kõiguvad, on selle mõju tegelikult üsna veider. Kui hinnad tõusevad, ei saa tootjad ja põllumajandustootjad mingit kasu, aga kui hinnad langevad, väheneb tootjate kasum ja juba niigi kesine sissetulek. On selge, et tarneahelas on probleeme ja puudub läbipaistvus.

Volinik, nende suurte tarneahela probleemide seas on näiteks valitseva ostujõu kuritarvitamine, ebaaus lepingupraktika – sealhulgas hilised maksed –, ühepoolsed lepingute muutused, ettemaksed juurdepääsu eest läbirääkimistele ja kasumimarginaalide ebaühtlane jaotamine toiduainete tarbeahelas.

Komisjon peab pakkuma välja meetmed…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

 
  
MPphoto
 

  Paolo De Castro (S&D).(IT) Austatud juhataja, lugupeetud volinik, head kolleegid! Sotsiaalseid pingeid, näiteks hiljuti Põhja-Aafrikas, vallandab peaaegu alati toiduainete hinnatõus. Rekordiline teravilja, suhkru ja taimeõli hinnatõus on selge märk kasvavast tasakaalustamatusest ülemaailmse nõudluse ja pakkumise vahel.

Täiendaval ja kahjuks võimalikul hinnatõusul oleksid rängad tagajärjed eelkõige nende piirkondade jaoks maailmas, kus kulutused toiduainetele moodustavad üle 40% sissetulekust inimese kohta. Samuti kujutab see tõelist pingete tekkimise ohtu kogu planeedil üha rohkem vastastikku seotud maailmamajanduses. Euroopa Liit peab seega olema selgelt teadlik, et põllumajanduspoliitika – ühine põllumajanduspoliitika Euroopa Liidus ja põllumajandusseadus USAs – mängib maailmakorras erakordselt ja strateegiliselt olulist rolli; rolli, mis ületab kaugeltki põllumajandustootjate sissetulekute õiguspärase kaitse.

Austatud juhataja! Vajame uut ülemaailmset toidupoliitikat, mis suudab koordineerida põllumajanduspoliitikat rahvusvahelisel tasandil. Isiklikult loodan, et eelolev G20 tippkohtumine on võimalus tõepoolest sellele teele astuda.

 
  
MPphoto
 

  Struan Stevenson (ECR). – Austatud juhataja! Lakkamatu naftahinna tõus ja sellest tulenev surve väetise hindade suurenemisele koos ränga nisu, maisi ja muude teraviljade hinnatõusuga tekitab kriisi meie põllumajandussektoris ja ka kasvavat ülemaailmset kriisi.

Tasub meeles pidada, et ülestõus Tuneesias, mis vallandas doominoefekti kogu Lähis-Idas, sai alguse vaese toiduaineid müüva tänavakaupmehe eneseohverdusest.

Euroopa põllumajandustootjad saavad positiivselt sekkuda, aidates lahendada kriisi, kui neile antakse piisavad vahendid. On aeg haarata biotehnoloogia pakutavatest võimalustest, mis aitavad meil vastata kasvavale nõudlusele kvaliteetsete toidukaupade järele.

Maailmas kasvatab 13 miljonit põllumajandustootjat kaubanduslikel eesmärkidel üle 125 miljoni hektari geneetiliselt muundatud põllukultuure, ent me ei maini biotehnoloogiat selles resolutsioonis.

Ärgake üles ja pöörake tähelepanu, Euroopa, enne kui meie tänavatele jõuavad toidumässud!

 
  
MPphoto
 

  Georgios Papastamkos (PPE).(EL) Austatud juhataja! On mitmeid põhjusi toiduhindade ulatuslikule kõikumisele: äärmuslikud ilmastikutingimused, piiratud loodusvarade ja energiaressursid ning maailma rahvastiku suurenemine. Rõhutada tuleks veel kahte põhjust: koondumised, mille all pean silmas rahvusvaheliste korporatsioonide oligopolit toiduainete tarneahelas, ning läbipaistvuse puudumine ja spekuleerimine toormeturgudel.

Finantsturgude dereguleerimise tagajärjel muutus futuuridega kauplemine kaubabörsil riskimaandamise vahendist spekulatiivsete tehingute vahendiks. Kõige olulisemad börsid asuvad väljaspool Euroopat.

Pärast majanduskriisi pöördusid mitmed riskifondid kaubabörsi poole, kus rahalised varud on nüüd 15 korda suuremad kui tegelikud põllumajanduslikud varud, et oma kaotust tagasi saada. Seetõttu vajame institutsioonilist raamistikku, mis piirab nende investeeringuid tuletisinstrumentide põllumajandusturgudesse, mis on otseselt seotud toiduainete sektoriga.

Toetan G20 eesistujariik Prantsusmaa võetud algatusi ja usun kindlalt, et tugeva Euroopa põllumajandussektori säilitamine toiduainetega kindlustatuse tagamiseks sõltub õiglase sissetuleku tagamisest põllumajandustootjatele ja tõhusate meetmete võtmisest turu reguleerimiseks uue ühise põllumajanduspoliitika raames.

 
  
MPphoto
 

  Michael Cashman (S&D). – Austatud juhataja! Lubage mul teha täiesti selgeks, et räägin arengumaade elanike nimel, mitte ühise põllumajanduspoliitika kaitseks.

Maailmapanga andmetel on toiduainete hinnatõusu tagajärjel tõugatud üle 44 miljoni inimese äärmisesse vaesusse. Arvukalt on tegureid, mis sellele kaasa aitavad – vähem väiketalunikke, metsaraie, kõrbestumine, juurdepääsu puudumine veele ja kliimamuutused.

Seega vajame terviklikku lähenemisviisi tagamaks, et julgustame inimesi hoolitsema oma arenguvajaduste eest ja tagama toiduainetega kindlustatust kohalikul tasandil. Peame reformima ühist põllumajanduspoliitikat ja ühist kalanduspoliitikat, et puuduks otsene ja kaudne negatiivne mõju arengumaadele ja arenenud riikidele.

Peame edendama kohalikku maaomandit ja lõpuks peame kaotama maa krabamise jubeduse, mille kaudu välisinvesteeringufirmad ja välisettevõtted ostavad maad oma vajaduste rahuldamiseks. Sellele jubedusele ei ole õigustust.

 
  
MPphoto
 

  Czesław Adam Siekierski (PPE). (PL) Austatud juhataja! Nii tarbijatel kui ka põllumajandustootjatel on igati õigus küsida meilt, poliitikutelt, mis toimub. Miks on toiduainete turg sellises olukorras, nagu ta on? Põllumajandustootjad teavad, millist kasumit nad toodavad, mis hinna eest nad oma tooteid müüvad, ning nad teavad, kui palju nemad ja teised tarbijad toiduainete eest maksavad. Mida saame täna neile öelda? Tuletagem meelde 2008. aastat ja olukorda, milles toiduainete turg oli. Kas me õppisime sellest? Mina ütleksin, et ei õppinud.

Piirame endiselt tootmist. Veel hullem, maksame tootmise vähendamise eest, olles eelnevalt maksnud selle suurendamise eest. Siin istungisaalis on tehtud märkusi põllumajanduse kohta. Võib-olla peaksid meie kolleegid täna siia tulema ja kuulama. Võib-olla õpiksid nad midagi toiduainetega kindlustatuse kohta.

Jätkub arutelu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle pärast 2013. aastat ja taas kord tahavad kõik vähendada kulusid ühisele põllumajanduspoliitikale. Praegune olukord ehk kriis tekkis, et hoiatada meid katastroofilise poliitilise otsuse eest. Meil on võimalus oma vigu parandada. Räägime stabiilsusest. Küsime, miks ei ole varusid, kuid piirame põllumajanduslikke suundumusi. Kust need varud tulema peaks? Kes nende eest maksab?

Volinik, see olukord, see kriis, annab teile erakordselt tugevad argumendid. Head kolleegid siin istungisaalis! Peame veenma ülejäänuid selles, et olukord on keeruline ning täiskogul on vastutus ühise põllumajanduspoliitika tuleviku ja meie ühiskonna toitmise eest. Toiduainetega kindlustatuse probleem on muutumas ülemaailmseks probleemiks. On hea, et…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

 
  
MPphoto
 

  Daciana Octavia Sârbu (S&D).(RO) Austatud juhataja! Toiduainete hinnatõus tabas kõige haavatavamaid elanikkonnarühmi. Selle taustal, et 2010. aastal ulatus alatoitunud inimeste arv maailmas 925 miljonini, peab toiduainetega kindlustatus saama Euroopa Liidu prioriteediks. Äärmuslikud looduslikud nähtused ei ole ainuke toiduainete hinnatõusu põhjus. Ka turgude ebastabiilsus ja biogaaside tootmise toetamine mängivad rolli.

Kutsun komisjoni üles looma vahendeid võitlemiseks hinnakõikumiste ja liigse spekuleerimisega, mis omakorda aitavad kaasa ülemaailmse toidukriisi teravdamisele. Pean rõhutama ka seda, et enamikul juhtudel ei kaasne toiduainete hinnatõusuga põllumajandustootjate sissetulekute suurenemine. Vastupidi, tänu tarneahela kehvale toimimisele ei ole põllumajandustootjate tasu kaugeltki õiglane. Usun, et hinnatõusu probleem aitab kummutada argumendid tugeva ühise põllumajanduspoliitika säilitamise vastu.

 
  
MPphoto
 

  Herbert Dorfmann (PPE).(DE) Austatud juhataja! Mõned päevad tagasi oli ühe Saksamaa suurima ajalehe esikaanel pilt leivast, mille ümber oli okastraat. Artiklis räägiti võitlusest leiva eest. Ma arvan, et vaevalt tekib teemat, mis hõivab meid nii palju selle kümnendi ja tulevaste kümnendite jooksul kui toiduainete kättesaadavuse küsimus. Seega on hea, et me sellest räägime, sest selle põhjus – nimelt kasvav nõudlus – ei kao kusagile ja seega tõusevad jätkuvalt ka hinnad. Peame nüüd pöörama poliitilist tähelepanu kogu olukorrale. Peame mõtlema, kuidas saame toiduaineid toota ja need kättesaadavaks muuta. Volinik, söödamaade kavandamise idee ühise põllumajanduspoliitika raames sorteerimise abil on vale lähenemisviis. Peame muutma tootlikuks maa, mis meil olemas on.

Me ei tohiks seda kõike siiski liiga negatiivses valguses näha. Aastaid oleme kurtnud, et toiduainete hinnad on liiga madalad. Kui kaalume, näiteks, kas 100 eurot tonni nisu eest on tõesti piisav hind, peame ütlema et võib-olla mitte. Kui mõtleme, kui suur osa lõpptoote, näiteks leiva hinnast on esindatud tooraine hinnas, siis arvan, et toorainete hinnatõus ei ole ainuke toiduainete hinnatõusu põhjus; ka teised tegurid on kaasatud. Seega on kogu küsimus ka võimalus põllumajanduse jaoks ennast tulevikuks paremasse positsiooni seada.

 
  
MPphoto
 

  Ulrike Rodust (S&D).(DE) Austatud juhataja! Toiduainete hinnad on saavutanud uued rekordkõrgused. Toiduainete hindade kõikuvus on viimastel aastatel erinevatel põhjustel suurenenud. Seega on palju põhjust muretsemiseks. Kliimamuutused põhjustavad äärmuslikke ilmastikutingimusi ja mõnedes riikides on hävinud terved põllukultuurid. Lisaks sellele sageneb üha toiduga spekuleerimine, mille ohtu ei saa üle hinnata – tuleb ainult vaadata majanduskriisi. Veel enam, üha sagedasem on konkurents vastele toidu tagamise ja rikastele autode tootmise vahel.

Peame leidma lahendusi, et põllumajandustootjatel oleks piisavalt stiimuleid toiduaineid toota ning et üksnes neid piirkondi, mida ei kasutata toiduainete tootmiseks, kasutataks biokütuste ja muu sarnase tootmiseks.

Minule sotsiaaldemokraadina on oluline, et kõigil oleks juurdepääs mõistliku hinnaga tervislikule toidule ning samal ajal saaksid põllumajandustootjad mõistliku sissetuleku oma töö eest.

 
  
MPphoto
 

  Janusz Wojciechowski (ECR). (PL) Austatud juhataja! Lubage meil lihtsalt avalikult öelda, et Euroopa Liidus tegutsevad aktiivselt mõjuvõimsad kaubandusega seotud surverühmad, kelle huvides on nõrgendada Euroopa põllumajandust, et teenida suuremat kasumit, importides toiduaineid kogu maailmast. Oleme siin parlamendis palju kordi kuulnud, et turud tuleks avada selleks, et hinnatõusu ennetada. Me reformisime suhkru tootmist, avasime turud, piirasime suhkru tootmist Euroopas ja kaotasime eksporditoetused. Mis oli tulemus? Tulemus oli see, et suhkruhinnad ei langenud, vaid ainult tõusid. Peaksime kõik sellest õppust võtma. See ei ole viis edasi minna. Ma olen nõus Alyn Smithiga, kes ütles, et turg ei ole vastus. Me ei peaks kaubanduslobistide ees kummardama, vaid püüdma tagada mõistlikud toiduainete hinnad, kaitstes paremini meie põllumajandust, selle tootmispotentsiaali ning toiduainetega kindlustatust. Ainult siis saame mõistlikud hinnad.

 
  
MPphoto
 

  Giovanni La Via (PPE).(IT) Austatud juhataja, volinik, head kolleegid! Jagan täielikult muret toiduainete hinnatõusu pärast ja teisiti ei saakski olla, sest see on küsimus, mis on väga tihedalt seotud Euroopa kodanike ja eelkõige vähemjõukate klasside eluga. Selle hinnatõusu tagajärg on suutmatus täita kõikide arengumaade riikide elanikkondade põhilisi toiduvajadusi. Selle stsenaariumiga silmitsi seistes ei saa arenenud riigid, sealhulgas ELi liikmesriigid, jääda ükskõikseks.

Seega peame uues ühises põllumajanduspoliitikas tagama vahendid, mille abil on võimalik vähendada hinnakõikumisi, piirata põllumajandustoormega spekuleerimist ning tagada piisav tootmise tase ELis. Seega pean rõhutama asjaolu, et me ei saa jätta maad tühjaks ajal, mil maailma elanikkond kasvab, muutes vajalikuks toiduainete varude suurendamise.

 
  
MPphoto
 

  Marc Tarabella (S&D).(FR) Austatud juhataja, volinik, minister! Tahaksin esitada statistikat, tähelepaneku ja kolm tegevuskava. Statistika on see, et alati, kui toiduainete hinnad tõusevad 1%, tõugatakse 16 miljonit inimest kogu maailmas äärmisse vaesusse. Tähelepanek on see, et ebastabiilsust on võimatu ennetada, eelkõige põllumajandusturgudel; äärmuslik ebastabiilsus ei ole vältimatu ja selle vastu saab võidelda, ükskõik kui raske see olla võib.

Kolm tegevuskava, mida on juba mainitud, on: 1) seada arengupoliitikas prioriteetseks elatust andva põllumajanduse ja piirkondlikud toiduainete turud; 2) vajadus avaliku reguleerimise poliitika järele, sealhulgas varude kogumine ja varude haldamine; 3) põhiliste toiduainetega spekuleerimise täielik keelamine.

Euroopa peab olema esirinnas, eelkõige G20 tasandil. Seda, mida kuulsin János Martonyilt, volinik Dacian Cioloşelt ning muudes kohtades volinik Michel Barnierilt, kiita. President Sarkozy väljendas end väga selgelt ja loodame väga, et eesistujariik Prantsusmaa on G20 tasandil selles valdkonnas liikumapanev jõud.

 
  
MPphoto
 

  Britta Reimers (ALDE).(DE) Austatud juhataja! Turumuutused on olulised turgude nõuetekohaseks toimimiseks, et luua algatusi kaupade ostmiseks ja müümiseks. Meie, põllumajandustootjate jaoks on kaubafutuuridega kauplemine põhikomponent koristatud saagi ostmisel ja müümisel. See tagab olulise võimaluse saavutada planeerimiskindlus hindade ja koguste varajase kehtestamise abil.

Vastupidi olukorrale meie jõukates tööstusriikides, on toiduainete hinnatõus eriline probleem maailma vaestes piirkondades, kus inimesed peavad kulutama suure osa oma sissetulekust toiduainetele.

Me ei tohi sekkuda turgudel iga kord, kui hinnad muutuvad, püüdes võidelda loomulike kõikumistega. Siiski ei saa me ilma rahvusvaheliselt kohaldatavate finantsturgude raamõigusaktideta isegi hakata mõtlema toormeturgude reguleerimise peale, sest kui finantsturul on liiga palju raha, leiab see sobivad ekvivalendid, ning toore on praegu väga hinnas. Seega ei tohiks me olla üllatunud, kui põllumajandustoore on nüüd ka nõutav kaubanduseesmärk.

 
  
MPphoto
 

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Austatud juhataja! Toidukriis, mis on põhjustatud erakordselt kehvast saagist eelmisel aastal, on meie tähelepanu pööranud põllumajandus- ja toidupoliitika puudujääkidele. Praeguses toiduainete hinnatõusus saab osaliselt süüdistada kehva saaki. Kui millestki on puudus, tõuseb loomulikult selle asja hind turul.

Küsimus on siiski selles, et teatavate põllumajandustoodete nappust, volinik, võib suurel määral pidada Euroopa Komisjoni eksliku põllumajanduspoliitika süüks, mis on kaua aega diskrimineerinud uusi liikmesriike ja nende põllumajandustootjaid oma toetuste poliitika kaudu. Ärge olge üllatunud, volinik, kui põllumajandustootjad, kes ei saa oma toodete eest hinda, mis kataks vähemalt tootmiskulud, lihtsalt ei külva saaki või hävitavad oma karja! Nad ootavad kannatlikult, kuni näljased ja õigustatult pahased kodanikud suunavad oma viha nende ametnike vastu Brüsselis, kes ei ole ammu suutnud lahendada põllumajanduse üldiseid ja üldtunnustatud probleeme.

Teate, volinik, põllumajandustoodete nappust uutes liikmesriikides ei põhjusta kehv saak, vaid asjaolu, et meie põllumajandustootjatel ei tasu enam toota teie toetuste ja hinnapoliitika tingimustes. Nad siiski ootavad. Kui neile antakse samad toetused kui nende kolleegidele Prantsusmaal, hakkavad nad kindlasti külvama.

 
  
MPphoto
 

  Angelika Werthmann (NI).(DE) Austatud juhataja! Igapäevaste vajaduste ja eelkõige põllumajandustoorme tagamist ei saa jätta spekulantide jõupingutuste meelevalda maksimeerida lühiajalist kasumit. Seega on tervitatavad projektid, mille komisjon on välja kuulutanud uues toorme ja toormaterjalide strateegias, mille eesmärk on kindlustada läbipaistvus ja stabiilsus toormeturgudel. Arvestades prognoose, et toiduainete tootmist tuleb 2050. aastaks suurendada 70%, et vastata nõudlusele, tuleb eelkõige erilist tähelepanu pöörata 3. sambale – ringlussevõtt ja ressursitõhususe suurendamine – ning ettepanekud tuleks esitada peagi.

Toormaterjalide diplomaatia valdkonnas ootan, et EL tagab arengumaadele asjatundlikkuse võtta kasutusele toormaterjalide jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik kaevandamine.

 
  
MPphoto
 

  Dacian Cioloş, komisjoni liige. (FR) Austatud juhataja, head kolleegid! Peetud on pingeline arutelu teemal, mis meile selgelt muret tekitab ja mida rõhutatakse, kui olukord seda nõuab. See on komisjoni ja Euroopa institutsiooni püsiv mure. Meil on piisavalt vedanud, et meil on ühine põllumajanduspoliitika, mis küll vajab kohandamist, kuid on oluline vahend, mis võimaldab meil nende küsimustega toime tulla.

Arutelu on meile näidanud ka seda, et meie stabiilsus sõltub nüüd üha enam rahvusvahelisest tasakaalust ja stabiilsusest maailmas. Sellega tuleb arvestada isegi siis, kui räägime oma ühisest põllumajanduspoliitikast.

Ma arvan, et selge on ka see, et toiduainete hinnatõus on murettekitav trend, mis lisaks ebastabiilsuse küsimusele ja märkimisväärsetele hinnaerinevustele muudab lahendust vajava probleemi veel hullemaks.

On selge, et kui turul on vajadus enama tootmise järele, on ka vajadus investeerimise järele põllumajandusse. Selleks et põllumajandustootjad saaksid investeerida, vajavad nad siiski eelkõige stabiilset sissetulekut, mis annaks neile julguse seda sammu astuda.

See on põhjus, miks keskpikas ja pikemas perspektiivis tuleb meie ühist põllumajanduspoliitikat kavandada seda silmas pidades. See peab pakkuma minimaalset stabiilsust ja julgustama investeerimist, et meie põllumajandustootjad saaksid toota ja meie turgusid varustada.

Samuti on arutelu käigus välja tulnud, et on vajalik tagada, et meie ühine põllumajanduspoliitika ja arenenud riikide põllumajanduspoliitika peaks sammu ka põllumajanduse arenguga lõunamaades ning et meie poliitika toetada koostööd ja arengut lõunamaadega oleks kooskõlas ühise põllumajanduspoliitikaga.

Samal ajal peab meie ühine põllumajanduspoliitika tagama põllumajanduse jätkusuutliku arengu. Võib osutuda vajalikuks vaadata läbi meie käsutuses olevad vahendid nende äärmuslike turuolukordadega toimetulekuks, lubades turul oma rolli mängida, jäämata siiski ilma vajalikest vahenditest, mis võimaldavad meil tegutseda ja ennetada valmisoleku puudumist kriisiolukordadeks. Ühise põllumajanduspoliitikaga on selles suhtes veel saabuvatel kuudel ja aastatel vaja vaeva näha.

Spekuleerimise ja seega ebastabiilsuse küsimust on vaja käsitleda ning ma ei räägi praegu eufemistlikult. Komisjon on juba koostanud ettepanekud, mida kavatseb järgida selle olukorra käsitlemiseks. Selle punkti puhul ei räägi me seega üksnes soovidest, vaid konkreetsetest ettepanekutest.

Peame toiduprobleemi puhul kaaluma ka Euroopa Liidu rolli rahvusvahelisel areenil. Küsimust ei ole võimalik stabiliseerida Euroopa Liidus, kui see ei ole stabiilne rahvusvahelisel tasandil.

Samuti võib osutuda vajalikuks vaadata läbi meie roll põllumajanduspoliitikas ja arengupoliitikas ning viis, kuidas käsitleme toiduainete küsimust erineva poliitika kaudu: kaubanduspoliitika, arengupoliitika ja rahanduspoliitika. Võib-olla vajame ka siinkohal kooskõlastatud meetmeid.

Samuti olen võtnud arvesse vajadust teatavates sektorites lühiajaliselt tegutseda ning pean eelkõige silmas loomasektorit, mis on selgelt läbimas rasket aega. Selle põhjuseks on surve kõikidelt pooltelt, madalad hinnad tootjatele, kes ei saa hinnatõusust kasu, ning ka sisendite kõrge hind. Olen selle küsimuse arvesse võtnud.

Samuti olen arvesse võtnud eri ettepanekuid ja soovitusi, mida olete esitanud. Mis puudutab abi tasakaalu taimede sektori ja loomade sektori vahel, on liikmesriikidel näiteks juba võimalus tegutseda otsuste kohaselt, mis tehti 2008. aasta ühise põllumajanduspoliitika n-ö tervisekontrolli käigus.

Varud on küsimus, mida tuleb uuesti analüüsida ja läbi vaadata, sest kõrgete hindade juures on nüüd võimatu rääkida sekkumisvarudest. Siiski võib olla vajalik otsustada, millist rolli sellised varud mängida saaksid ja kuidas nad võiksid mõjutada turgude nõuetekohast toimimist. Arvan, et need on küsimused, mida peame endilt küsima, enne kui sellekohaseid ettepanekuid esitame.

Lõpuks tahaksin Jaroslav Paškale öelda, et maksmise erinevused liikmesriikide vahel ei tulene tingimata komisjonist. Selle otsuse teevad nõukogu ja põllumajandusministrid. Lõplik otsus tuleb alati komisjoni kavandatud määrusest, aga need on nõukogu ning nüüd nõukogu ja parlamendi määrused.

Samuti tahaksin selgitada, et Euroopa Liidus ei anta toetust biokütuste põllumajanduslikuks tootmiseks. Seega ei edenda ühine põllumajanduspoliitika biokütuste tootmist. Ka ei ole komisjoni kavatsus maad kõrvale jätta. Sellega on seotud hoopis midagi muud, aga igatahes ei jäeta maad kõrvale olukorras, kus peame tegelikult tootma.

Need on erinevad märkused, mis ma tahtsin lisada, et reageerida tõstatatud küsimustele. Samuti tänan teid selle viljaka arutelu eest ning loodan, et tänane arutelu on inimeste peades endiselt värske mõne kuu pärast, kui arutame ressursside eraldamist ühisesse põllumajanduspoliitikasse – poliitikasse, mis on põhivahend toiduainetega kindlustatuse käsitlemisel.

 
  
MPphoto
 

  János Martonyi, nõukogu eesistuja. Austatud juhataja! Sooviksin tänada kõiki parlamendiliikmeid selle asjaliku arutelu eest! Usun, et parlamendi suur poliitiline tähelepanu sellele küsimusele aitab eesistujariigil täita oma toiduainete hinnatõusuga seotud kava.

Nagu on rõhutatud ka selles arutelus, nõuab see teema ulatuse ja sügavuse tõttu mitmekülgset koostööd ja keerulisi lahendusi mitmete valdkondade raames, nagu põllumajandus, finantstoodete ja -teenuste ning ka arengupoliitika reguleerimine.

Biokütuste tootmise teemal tahaksin üksnes korrata, et EL on täielikult teadlik, et biokütuste mittesäästval tootmisel võib olla negatiivseid mõjusid, eelkõige massiline metsaraie ja toiduainete puudus. Seetõttu on EL pühendunud toiduks mittekasutatavatest põllukultuuridest valmistatavate teise põlvkonna biokütuste arendamise edendamisele. Samuti on EL tühistanud väärad finantsalgatused biokütuste tootmiseks toiduainete tootmise arvelt.

Arvestades probleemi sügavaid struktuurilisi ülemaailmseid põhjuseid, peab Euroopa olema juhtpositsioonil toiduainete hindade ja toiduainetega kindlustatuse küsimuste käsitlemisel ülemaailmsel tasandil. See on juba toimumas mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide ja programmide kaudu, näiteks Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon ja maailma toiduabi programm ning ka üldisemad foorumid, nagu G20.

Tahaksin veel lisada, et isiklikul tasandil on arutelu tugevdanud mu pikaajalist veendumist, et ülemaailmsete probleemide, nagu nälg maailmas, toiduainete ja toorainete hinnakõikumised, finantsturgude ebastabiilsus, finantstoodete ja -teenuste reguleerimine, käsitlemiseks on vajadus palju rohkema ülemaailmse juhtimise ja enama ülemaailmse reeglite loomise järele.

Euroopal oma ainulaadsete juhtimise ja reeglite loomise kogemustega siin väga eriline missioon ja vastutus. Just sel põhjusel usume, et Euroopa ja Euroopa Liit peavad võtma juhtiva rolli kõikide nende probleemidega võitlemisel.

Eesistujariik Ungaril on hea meel märkida, et ta võib ELi tehtud töö ülalhoidmises parlamendile loota – nii poliitikas kui ka rahvusvahelisel tasandil tehtud jõupingutustes.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. − Arutelu kokkuvõtteks olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis esitati kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 17. veebruaril 2011.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

 
  
MPphoto
 
 

  Michèle Striffler (PPE), kirjalikult.(FR) Ülemaailmne toiduainetega kindlustatus on Euroopa Liidu jaoks oluline teema. Tuleb võtta viivitamatud ja kestvad meetmed, et tagada ELi kodanike ja kogu planeedi toiduainetega kindlustatust. On oluline arendada jätkusuutlikku põllumajandust arengumaades ja eraldada piisav osa ELi arenguabist põllumajandussektorile. Põllumajandusele eraldatud arenguabi oluline vähenemine alates 1980. aastatest on kahetsusväärne ja tuleb loota, et selles vajadusest arusaamine muudab seda suundumust. Euroopa Komisjon peab põllumajanduse tõepoolest oma arenguabis prioriteetseks seadma. Eriti pean silmas abi, mis võimaldab põllumajandustootjatel pääseda ligi turgudele, ning abi väikestele ja keskmise suurusega peretalumajapidamistele. Humanitaartoiduabi peab vastama arengumaade vajadustele, katsumustele ja struktuurilistele piirangutele, võttes arvesse nende maade kohalikke tootmis-, levitamis- ja transpordivõimalusi ning ka kaubandusvõimalusi, et aidata panna alus pikaajalisele toiduainetega kindlustatusele.

 
  
MPphoto
 
 

  Liam Aylward (ALDE), kirjalikult.(GA) Toiduvaruga kindlustatus on praegu suur mure. ELis elab 79 miljonit inimest allpool vaesuspiiri ja eelmise talve jooksul anti toiduabi 16 miljonile inimesele ELis.

Kuna toiduainete hind on seitsmendat kuud järjest uuel kõrgel tasemel ja hinnakõikumised tekitavad toiduahelas suuri probleeme, muutub rohkemal arvul inimestel raskeks leida tervislikku toitu mõistliku hinnaga. Ühise põllumajanduspoliitika programmid, nagu kannatavate inimeste abistamise programm, on kriitilise tähtsusega toidu tagamisel. Sellist tüüpi programme tuleb toetada ja võtta viivitamatuid pikaajalisi meetmeid, et tagada toiduainetega kindlustatus ELis ja kogu maailmas.

Praegu läheb 30% maailmas toodetud toiduainetest raisku. See on vastuvõetamatu ebamoraalne raiskamine ja seda tuleb piirata. Tugev põllumajandustööstus, tugev ühine põllumajanduspoliitika ning toiduainete tarneahel, kus tehakse kõik endast olenev, et piirata toiduainete raiskamist, on olulised toiduainetega varustamise ülesande käsitlemisel.

 
  
MPphoto
 
 

  Janusz Władysław Zemke (S&D), kirjalikult. – (PL) Kiidan heaks asjaolu, et Euroopa Parlament on keskendunud toiduainete hinnatõusule. Kahjuks ei ole see hinnatõus lühiajaline nähtus, vaid näib arenevat pikaajaliseks trendiks. Selle muudab hullemaks suurenev nõudlus toiduainete, eriti teravilja järele, viimaste aastate kehv saak ja vähesed varud ning samuti kahjuks finantstehingud ja dollari väärtuse langus. Kõik see tekitab turgudel kaost. Meie vaatenurgast on sotsiaalsed tagajärjed olulisemad. Mitmete riikide rahvastik kasvab märkimisväärselt ning nad on püsivalt alatoitunud ja näljased. Nende meeleheide on üha kasvava poliitilise pinge allikas.

Me ei saa neid sündmusi passiivselt pealt vaadata. Vajame rahvusvahelist koostööd ÜRO ja Euroopa Liidu egiidi all. Riigid, kes on G20 liikmed, peaksid tõhusalt takistama põllumajandustoodetega spekuleerimist. Peaksime vaatama uuesti põllumajandusturgude reguleerimist Euroopas, nii et me ei piiraks potentsiaalset kasvu kunstlikult. Ülemaailmse näljaga ei tohiks olla mingit spekuleerimist, sest selle spekuleerimise mõjul surevad paljud süütud inimesed nälga, eriti vaeseimates riikides.

 
  
MPphoto
 
 

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult.(ET) 2010. aasta teisel poolel on põllumajandussaaduste hulgihinnad tõusnud 32%. Maailma teravilja tarbimine on võrreldes 21 mln tonniga aastatel 1990–2004 tõusnud 41 mln tonnini vahemikus 2005–2010. Erinevate analüütikute hinnangul on suur toidukriis aastal 2011 reaalne, vaja oleks vaid üht ikaldunud viljasaaki. Suurimad eksportriigid (Venemaa, Ukraina, Hiina, Mehhiko) on juba sunnitud importima, et tagada varustatus. Hinnatõusude põhjused on muutunud häguseks, enam ei saa rääkida pelgalt põllumajandussaaduste turu trendidest. Hiljutised hinnatõusud on olnud dramaatilised ning ettearvamatud, kantud erinevatest spekulatsioonidest. Juhin tähelepanu sellele, et ka kasvav biokütuse kasutamine viib järjest enam vilja inimeste ja loomade toidulaualt. See on loonud väga närvilise keskkonna, kus peame aduma, et tõusvad toiduhinnad tõstavad inflatsiooni, toidavad protektsionismi ning annavad alust rahutustele, mis kõik võivad viia sotsiaalse, majandusliku ning poliitilise ebastabiilsuseni nii Euroopas kui ka globaalselt. Euroopal kui maailma suurimal toiduainete importijal on väga suur mõju globaalsetele toiduhindadele, samas muudab see asjaolu Euroopa ka väga haavatavaks erinevatele hinnašokkidele. Toetan Euroopa Komisjoni püüdlusi võtta kevadeks 2011 vastu uus seadusandlik pakett, mis annaks komisjonile suuremad volitused turu reguleerimiseks ning spekulatsioonide ärahoidmiseks. EL peab leidma vahendid, et tagada jätkusuutlikud hinnad ning ka jätkusuutlik majandus. On vaja leida tasakaal kaitstuse ning avatuse ja arenduse vahel. Meil peab olema valmisolek seista silmitsi võimalike kriisidega.

 
  
MPphoto
 
 

  Spyros Danellis (S&D), kirjalikult. – (EL) Praegune hinnatõus on mõnede jaoks hea ja teiste jaoks halb. Näiteks on see kasulik ELi nisutootjatele, aga mitte loomapõhiste toiduainete tootjate jaoks. Sellest on kasu riikidele, kellel on teravilja, mida eksportida, kuid see tekitab ummikseisu ja nälja inimeste jaoks arengumaades, kes sõltuvad toidu puhul teravilja impordist. Loomulikult võib lõplik tulemus erineda ühest piirkonnast teise ja/või ühe tootja puhul võrreldes teisega. See tuleneb sellest, et iga rühma võitjate ja kaotajate taga on peidus probleemid ELi põllumajanduslike toiduainete ahelaga, kliimamuutuste oht toiduainetega kindlustatusele ning ummikud, mida tekitavad pinnapealsed ja ebajärjekindlad tootmise, kaubanduse ja arenguga seotud valikud. EL peab leidma realistlikud ja tasakaalukad lahendused, hinnates tingimusi rahulikult ning kindla arusaamaga oma rollist rahvusvahelistel turgudel. Ühise põllumajanduspoliitika reform peab aitama selles suunas kaasa.

 
  
MPphoto
 
 

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D), kirjalikult. – (HU) Toiduainete järsu hinnatõusu põhjuseks on kolme teguri samaaegne mõju: looduskatastroofidest põhjustatud saagi kaotamine, kasvav nõudlus toiduainete järele, eriti Hiinas ja Indias, ning tegevus kaubabörsil: hindadega spekuleerimine. Mõned nädalad tagasi tõstatas Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy väga tabava küsimuse: ui rahaturge reguleeritakse, siis miks ei reguleerita kaubaturge? Peame palju tõhusamalt võtma meetmeid spekuleerimise vastu nii ELi kui ka ülemaailmsel tasandil. Toiduhindade šoki peamine põhjus on olnud varustamise tohutu kõikumine. Ainult 10–20% teraviljast vahetab maailmaturul omanikku, kuid siiski võib tootmise vähenemise tulemuseks olla paanika. Vähenevate varude prognooside alusel ajavad importijad hinnad üles.

See ei ole õiglane ei tootjate ega tarbijate suhtes, et ka riigisiseseid hindu määravad ekspordihinnad, sest vähemalt 80% toodangust kasutatakse seal, kus see on toodetud. Venemaa endise eksportija ja praeguse importijana on oluliselt mõjutanud Euroopa teravilja- ja õliseemneturgu. Varustamise šokki teravdab veelgi spekuleerimine tuletisinstrumentide turgudel, mille tulemuseks on toiduainete hinnašokk. Põhiprobleemi ei põhjusta seega toidu füüsiline puudumine, vaid toiduhinnad, mida vaesed ei saa endale enam lubada. Selle tagajärjel seisavad toiduained hoiul, selle asemel et neid õiglase hinnaga müüa. Kallitel hindadel on tarbijatele, just ühiskonna vaesemates kihtides, kurnav mõju

 
  
MPphoto
 
 

  Luís Paulo Alves (S&D), kirjalikult. – (PT) Arutame probleemi, mis on eelkõige poliitiline küsimus, mis nõuab nägemust tulevikuks. Siiski on lühiajalistest lahendustest rohkem vaja julgust kehtestada uus struktuur, mis ühendab vajaduse suurendada toiduainete tootmist 70% järgmise 40 aasta jooksul üha vähemate loodusvaradega. Seega mõjutab see, mida tehakse või ei tehta Aafrikas, Aasias, Põhja- või Lõuna-Ameerikas või Euroopas, kõiki, igal pool. Sellel on tagajärjed kättesaadavusele, juurdepääsule ja toiduhindadele. See mõjutab rängalt vaeseid ning ka liha- ja piimatootjaid. Seetõttu peab vastus olema ülemaailmne ja ületama põllumajanduspoliitika valdkonna: on väga oluline võtta abiks muu poliitika, ilma milleta ei saavuta me tõeliselt vajalikke lahendusi. Ülemaailmsel tasandil hõlmavad need lahendused toidu propageerimist õigusena, riikide suutlikkuse toetamist ennast toita, põllumajandustootjate toetamist ja neile toiduahela väärtusele õiglase juurdepääsu tagamist, finantsspekuleerimise piiramist, maale juurdepääsu kaitsmist ja toiduvarude loomist.

 
  
MPphoto
 
 

  Sirpa Pietikäinen (PPE), kirjalikult.(FI) Inimeste õigus piisavale toitumisele on inimõigus, mida on tunnustatud ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioonis alates 1948. aastast. Peaksime seega meeles pidama, et kui räägime toiduainete hinnast, räägime tegelikult põhilistest inimõigustest.

Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika reform toimub samal ajal toiduainete turuhinna suurenemisega maailmas. Kui tahame reageerida nendele muutustele jätkusuutlikul viisil, võttes aluseks inimõigused, vajame põhjalikku väljavaadet ja poliitikat. Toiduainete hinda ja toiduainete hinna trende mõjutavad mitmed kriitilised küsimused maailma põllumajanduses, näiteks kliimamuutused, energiapoliitika ning loodusvarade kättesaadavus ja kasutamise tõhusus. Euroopa Liit peaks olema uue põllumajandusega seotud mõtteviisi eestvedajaks. Vajame toidupoliitikat, milles hinnatakse kriitiliselt kogu toiduainete tootmisahela lülisid ning selle mõju tervisele ja keskkonnale võetakse arvesse. Loomulikumat ja ressursitõhusamat toidupoliitikat peavad toetama ning juhtima majanduslikud ja poliitilised meetmed.

Toiduainetega spekuleerimist tuleks veelgi enam piirata. Michel Barnier, siseturu ja teenuste volinik, pakkus välja uued meetmed tuletisinstrumentide turul põhitoormega spekuleerimise piiramiseks. Barnieri mõte on õige. Toiduainete hindade järsk kõikumine kahjustab põllumajandustootjaid, tarbijaid ja isegi terveid riikide majandusi. Tuletisinstrumentide turul võetud kohustused tuleb muuta läbipaistvamaks ja kohaldada rohkem järelevalvet. Vajaduse korral tuleb ka kasutusele võtta kaubanduspiirangud, kasutades toiduainete hinda. Jätkusuutliku toidupoliitika kehtestamine on praegu üks olulisemaid küsimusi Euroopa Liidus.

 
  
MPphoto
 
 

  Pavel Poc (S&D), kirjalikult.(CS) Maailmapanga avalduse kohaselt on toiduainete hinnad alates 2010. aasta oktoobrist tõusnud üle 15% ning teravilja hind on näiteks ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel tõusnud aastas keskmiselt 39%. Lisaks sellele, et toiduainete hinnatõus ähvardab madalaima sissetulekuga rühmi, paljastab see ka sügavamaid ja keerulisemaid probleeme, mis on tulevikus suureks ohuks. Toiduainete tootmise seavad maailmas ohtu mitmed tegurid, näiteks kahjurid, haigused ja looduskatastroofid. Neid tegureid teravdavad praegu äärmuslikud ilmastikutingimused, mis tulenevad tõenäoliselt kliimamuutustest. Hea näide selle kohta on põud ja tulekahjud Venemaal 2010. aastal või üleujutused Pakistanis ja hiljuti Austraalias. Võime oodata, et toiduainete hinnatõusu probleem muutub tulevikus hullemaks. Ei ole mõtet siin arutada kliimamuutuste põhjuste üle, sest oht on tõeline ja selles kahtlemine on vastuvõetamatu risk. Toiduainete hindu mõjutavad siiski ka majanduslikud tegurid, eelkõige valitsuse turusüsteemi kuritarvitamine, manipuleerides USA dollari vahetuskursiga ning spekuleerides vastutustundetult toormega kauplemisel. Euroopa peab aru saama, et praegu tehtud otsused mõjutavad kogu toiduainete süsteemi tulevikku. Lühiajaliselt võime keskenduda toiduainete raiskamise vähendamisele, impordist sõltumise vähendamisele, nõudluse vähendamisele või stabiliseerimisele ning turgu reguleerivate mehhanismide kehtestamisele, et vältida spekuleerimist.

 
  
MPphoto
 
 

  Elisabeth Köstinger (PPE), kirjalikult.(DE) Pidades silmas praegusi poliitilisi konflikte, on asjaolu, et toiduainete hinnad on kõrgemad kui ajal, mil selle üle arvet hakati pidama, pakilisem probleem kui kunagi varem. Lõppkokkuvõttes on see toiduga kindlustatuse küsimus ja arengumaades seisneb see olulises põhiliste toiduainetega kindlustatuses. Nõutakse, et Euroopa Liit kiirendaks edusamme ülemaailmses vaesuse ja nälja vastases võitluses, sest äärmises vaesuses kannatab umbes 1,4 miljardit inimest. Vaesus on probleem ka Euroopas. Toiduainetega kindlustatust Euroopas saab tagada vaid Euroopa ühise põllumajanduspoliitika abil. Põllumajanduse ees seisvad proovikivid on väga suured ja need soodustavad kalduvust toota n-ö vähesest rohkem. Kõrgemad toiduainete hinnad ei peegeldu automaatselt põllumajandustootjate suuremas sissetulekus; lõhe tootmiskulude ja tarbijahindade vahel on laienemas. Hindade juhtimise reaalsus on keeruline: vähene toormaterjal, kõrgemad tootmiskulud, kõrged kütusekulud, sõltuvus saagist, ekspordist ja maailmaturust – tihe põhjuste võrgustik, mis tuleb sihtmeetmete abil lahti arutada. Nende põhjuste käsitlemiseks on kiiresti vaja meetmeid ja kokkulepet kõigis poliitikavaldkondades. Kutsun komisjoni üles tegema olulisi edusamme põllumajandustootmise tugevdamisel Euroopas ja arengumaades. Meie kõige olulisemate kaupadega spekuleerimine on ebaeetiline ning peame selle suhtes tugevamaid meetmeid võtma.

 
  
MPphoto
 
 

  Edite Estrela (S&D), kirjalikult.(PT) Toiduainete hinnad on viimastel aastatel märkimisväärselt tõusnud ning mitte niivõrd pakkumise ja nõudluse seaduste tõttu, vaid eelkõige spekuleerimise tõttu. Fakt on see, et see hinnatõus mõjutab peamiselt vaesemaid inimesi, kes peavad kulutama üle poole oma sissetulekust toiduainetele. On vastuvõetamatu, et mõned saavad kasu teiste näljast, sõltumata sellest, kas see toimub Euroopas või arengumaades.

Kodanikel on õigus toiduainetega kindlustatusele, mille eeltingimus on kõigi juurdepääs tervislikule toidule. Toiduainete puudujäägil on mitu põhjust: nende sekka kuuluvad muu hulgas näiteks vale ruumiline planeerimine ja põllumajanduse toetamise poliitika ning kliimamuutused. Seega on väga oluline, et EL toetaks põllumajandustootjaid maa harimisel ja vajalike toiduainete tootmisel. On vastuvõetamatu, et tarbijad peavad palju maksma ja tootjad teenivad vähe, kui spekulandid lõikavad kasu. Kliimamuutused peavad samuti olema ELi prioriteet toiduainetega kindlustatuse huvides.

 
  
MPphoto
 
 

  Sandra Kalniete (PPE), kirjalikult.(LV) Viimase paari kuu jooksul on toiduainete hinnad järsult tõusnud, mille tulemusena on kiiresti kasvanud inimeste arv, kes elavad vaesuse piiril. Olukord Euroopas ei ole nii kriitiline, sest meie kodanike sissetulekud on võrreldamatult suuremad kui arengumaades. Siiski on ka meie valijad üha teadlikumad toiduainete hinnatõusust. Maailmapanga statistika kohaselt on arengumaades vaesusse langenud umbes 44 miljonit inimest alates eelmise aasta juunist, sest toiduainete hinnad on 2011. aasta alguses jõudnud 2008. aasta tasemele, kui kasvavatel toiduainete ja naftahindadel oli märkimisväärselt negatiivne mõju vaesusele kogu maailmas. Loomulikult on naftahinnal maailmas mõju toiduainete hinnale, aga peaksime veel mäletama, et 2008. aasta suvel oli nafta hind 140 USA dollarit barreli kohta, kui praegu maksab see umbes 100 USA dollarit, mis tähendab, et hinnatõusu on osaliselt põhjustanud spekuleerimine. Et selliseid olukordi tulevikus vältida, peavad G20 riigid looma mehhanismi, et ennetada sellist hinnatõusu ja toiduainetega spekuleerimist. Selle saavutamiseks peame rahvusvahelisel tasandil ühiselt töötama. Varieeruvate toiduainete hindade probleem on lisatõestus sellest, et vajame tugevat ühist põllumajanduspoliitikat, mis on õiglane ja tagab võrdsed võimalused kõikidele Euroopa põllumajandustootjatele, et meie elanikkond saaks hankida kvaliteetseid kõrge väärtusega toiduaineid vastuvõetava hinnaga.

 
  
MPphoto
 
 

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE), kirjalikult.(LT) Toiduainete hindade puhul tahaksin juhtida tähelepanu kahele valdkonnale. Esiteks, nagu hiljutised kogemused minu kodumaal näitavad, piisab vähesest avaliku arvamusega manipuleerimisest toiduainete hinnatõusu mõjutamiseks. Tänu edasimüüjatele tõusis suhkru hind üle 10% ühe päeva jooksul terves Leedus. Seega ei saa me jätta igapäevaseid toiduaineid eneseregulatsiooni hoolde. Neid võib pidada investeeringuks, mille juhtimine nõuab konkreetseid teadmisi, mida põllumajandustoodete tootjatel ei ole. Kuigi kaupade vaba liikumine on üks ELi vabaturu toimimise aluspõhimõtetest, on vaja võtta rangemaid meetmeid nii liikmesriigi kui ka ELi tasandil, et piirata toiduainetega spekuleerimist ja kaitsta nõrgema poole – tarbijate, väiketalunike ja kauplejate – õigusi suhetes suurtöötlejate ja kaubanduskeskustega. Teine mõõde on tihe seos toiduainete ja energiaallikate vahel ning suhe nende hindade vahel. Ühelt poolt edendame selleks, et võidelda gaaside heitkogusega, mis kliimamuutusi juhivad, biokütuse kasutamist (ja pole isegi kehtestanud kohustuslikke kvoote selle kasutamiseks). Teiselt poolt on põllumajandusmaal biokütuseks ettenähtud taimede kasvatamine nende toodete asemel, mis on ette nähtud toiduks, just see, mis hinnad kõrgele ajab. Seega, ehkki kliimamuutustega võitlemine on üks meie põhieesmärke, peame leidma viisi, kuidas mitte mõjutada toiduainete hinda. Näiteks tuleks biokütuse jaoks kasutada ainult sellist maad, mis ei sobi mitte kunagi põllumajandustoodete kasvatamiseks.

 
  
MPphoto
 
 

  Véronique Mathieu (PPE), kirjalikult.(FR) Resolutsioonis toiduainete hinnatõusu kohta käsitletakse asjaolu, et toiduainete hinnad järjest kasvavad. Selle hinnatõusu tõttu nõuame viivitamatuid meetmeid hindadega manipuleerimisega võitlemiseks. Ilmastikunähtused on selle hinnatõusu üks märkimisväärne põhjus; teisisõnu on vaja paremat vee ja pinnase majandamist. Toiduainete hinnatõusu otsene mõju maailma elanikkonnale, mis võib esile kutsuda ülestõuse ja rahutusi, peab samuti julgustama G20 juhte jõudma kokkuleppele turumeetmetega spekuleerimisega võitlemiseks.

 
  

(1)Vt protokoll

Viimane päevakajastamine: 30. juuni 2011Õigusalane teave