Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2011/2616(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik :

Esitatud tekstid :

RC-B7-0169/2011

Arutelud :

PV 09/03/2011 - 6
CRE 09/03/2011 - 6

Hääletused :

PV 10/03/2011 - 9.2
CRE 10/03/2011 - 9.2
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0095

Arutelud
Kolmapäev, 9. märts 2011 - Strasbourg EÜT väljaanne

6. Lõunapoolsed naaberriigid ja eelkõige Liibüa ning humanitaaraspektid (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  President. – Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus lõunapoolsete naaberriikide ja eelkõige Liibüa ning humanitaaraspektide kohta (2011/2616(RSP)).

Nagu teate, on olukord Põhja-Aafrikas Euroopa Liidu jaoks suur proovikivi. Nüüd mil Euroopa välisteenistus toimib, on meil uued vahendid, millega töötada liidu piiridest väljaspool. Oleme loomulikult veendunud, et need meetmed on täiel määral õigustatud nii Tuneesia, Egiptuse kui ka Liibüa puhul. Täna räägime peamiselt Liibüast, kuid mitte ainult. Meil on kohustused ka oma kodanike ees, kes ootavad, et esitaksime lõunapoolsete piirkondade kohta tegevuskava, koostöö- ja toetusprogrammi lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis. Peame sellele kohe mõtlema. Euroopa Parlamendis on täna esindatud ka Liibüa rahvusliku üleminekunõukogu esindajad. See tähendab, et meil on suurepärane võimalus luua otsekontakt ja kõnelda Liibüa opositsiooniga. Kõigepealt peame ületama humanitaarkriisi.

Lugupeetud komisjoni asepresident ja kõrge esindaja! Oleme veendunud, et kõik Euroopa Liidu meetmed oleksid suureks toeks meie maailmajao lõunaosa ning meie naabrite jaoks Vahemere teisel kaldal.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Lugupeetud president, auväärt parlamendiliikmed! Tänan teid võimaluse eest arutada koos Euroopa Parlamendiga asjade seisu meie lõunapoolsetes naaberriikides ning loomulikult, nagu president ütles, eriti olukorda Liibüas!

Lubage mul tuua kõigepealt välja ilmselge tõsiasi: lõunapoolsed naaberriigid muutuvad kiiresti ja sellest on haaratud kogu piirkond. Inimesed võitlevad põhiliste inimlike soovide nimel, nimelt võimaluse eest kujundada ise oma elu majanduslikul ja poliitilisel tasandil. Nad nõuavad poliitikas osalemist koos väärikuse, vastutusega; nad nõuavad õiglust ja nad nõuavad töökohti. Arvan, et peame nendele nõuetele reageerima. Arvan, et need on õiglased ning minu arvates peame kindlasti kiiresti tegutsema.

Ülioluline aspekt sündmuste juures on see, et nõudmised tulevad nii-öelda seestpoolt. Oma külaskäikudel Tuneesiasse ja Egiptusesse kuulsin palju-palju kordi öeldavat, et see on meie maa; see on meie revolutsioon. Tahame teha asju omal viisil, kuid tahame teha teiega koostööd ja me vajame abi.

Minu meelest peaksime oma tegevuses juhinduma just neist põhimõtetest – demokraatlikud üleminekud peaksid olema rahva teha; need peavad tulema riikide seest. Need määravad sündmuste edaspidise käigu. Peame aga olema valmis abi pakkuma, olema valmis loovuse ja kindlameelsusega ning tegema seda nii, et see vastaks meie silme all sündivate muutuste ajaloolisele iseloomule.

Niisuguses muutlikus olukorras peab meie tegevus võrsuma meie põhiväärtustest ja -huvidest. Meil on igati põhjust toimuvaid muutusi toetada. Tuneeslased, egiptlased, liibüalased ja teised nõuavad austust väärtuste vastu, mis tegelikult moodustavad euroopaliku ideaali tuuma. Demokraatliku ühiskonna sünd aitab meie naaberriikides säilitada turvalisust ja luua ühist heaolu ning seepärast oleme komisjoniga omavahel teinud ettepaneku esitada reedel kohtuvale Euroopa Ülemkogule ühisdokumendi, mis sisaldab meetmeid, mis loodetavasti aitavad kaasa sellele eesmärgile: teha institutsioonide raames kättesaadavamaks suuremas ulatuses Euroopa Liidu finantstoetusi, kuid kasutada ära ka Euroopa Investeerimispanka – ning tahaksin tänada Euroopa Parlamenti, kes nii kiiresti tunnistas vajadust aidata investeerimispanka volitustega, mis võimaldavad need toetused inimeste käsutusse anda – ja see on olnud ülimalt edukas.

Vajame teie abi, et teha rohkem EIPi ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga jaoks, kes mõlemad on rääkinud minuga oma olemasolevatest võimalustest muuta oma mandaate ja olla suuteline andma nende naaberriikide käsutusse uus toetus – lisan kiiresti, et mitte nende praeguse töö kulul, vaid sellele lisaks. Teame, et Euroopa Investeerimispanga abiga on meil kasutada täiendav miljard eurot. Et oskaksite hinnata summat, mida see kokku teeb, siis ütlen, et investeerimispanga praegune töö Egiptuses hõlmab 488 miljonit eurot. See võimaldaks neil vähemalt kahekordistada investeeringuid ning sellega saaks viia ellu mõned suurtest infrastruktuuri projektidest, mida inimesed ilmselgelt vajavad ja tahavad.

Tahame dokumendi kaudu näha ette ka õppe ja üliõpilasvahetuse toetamise. Tegemist on noorte rahvastega. Üks ühiseid tegureid kõikides lõunapoolsetes naaberriikides on noor ühiskond; noored, kellest mõned on kõrgharitud, mõned soovivad hariduseks ja koolituseks rohkem võimalusi – peaksime vastama ka nendele ning kutsume liikmesriike üles küsimust kaaluma ning palun Euroopa Parlamendil sama teha.

Elava kodanikuühiskonna esilekerkimisest – tutvudes kodanikuühiskonnaga Tuneesias, kohtusin inimestega, kes ei olnud kunagi samas ruumis viibinud, sest see ei olnud lubatud. Nende valmisolek ja soov koondada endid täielikumalt vabaühendustena, organisatsioonidena, mis suudavad töötada oma ühiskonna murettekitavate probleemidega ning hoida valitsuse vastutavana, on teatavasti selle ühiskonna arengu väga oluline osa. Sellest võrsub palju kaasavam valitsemine: inimeste võimalus tunda, et neil on oma ühiskonna juhtimises sõnaõigus ja kaal.

Loomulikult on ka toiduga kindlustatus piirkonnas suur ja kasvav probleem; edasine kaubanduse avanemine, võimalus saavutada suurem ligipääs turule ja liikuvuspartnerlus – kõik need teemad sisalduvad Euroopa Ülemkogule esitatavas üldises meetmepaketis. Rõhutan veel kord, nagu olen teinud varemgi: tahame, et tegemist oleks stiimulitel põhineva käsitlusviisiga, mis võimaldaks inimestel tegutseda kiiresti, kuid teha ka vahet. Kõik need riigid on erisugused ning püüavad meeleheitlikult öelda „Palun ärge pange meid kõiki ühte patta. Me oleme erinevad riigid; me soovime, et meie ühiskonnad areneks sama erilaadselt nagu teiegi omad. Jah, meil on sarnaseid jooni, kuid soovime, et austaksite meie erinevusi ja töötaksite koos nendega.” Tahame võtta hoiaku, mis näitab, et anname rohkem rohkema eest; et neil partneritel, neil riikidel, kes soovivad reformidega edasi minna ja teha seda kiiremini, oleks võimalus loota Euroopa Liidu suuremale toetusele.

Lähipäevil ja -nädalatel arutame – nagu oleme juba varemgi teinud – oma rahvusvaheliste partneritega, kuidas saame oma tegevust kooskõlastada, et vältida kattumist ning anda meile võimalus kiiremini reageerida. 23. veebruaril korraldasin kohtumise kõrgemate ametnikega institutsioonidest, Maailmapangast, investeerimispangast, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangast, Rahvusvahelisest Valuutafondist, kuid kohal olid ka kõrgemad ametnikud Hiinast, Venemaalt, Austraaliast, Koreast, 27 liikmesriigist, Ameerika Ühendriikidest ja araabia maadest. Kohtumise eesmärk ei olnud otsustada, mida me nende riikide suhtes ette võtame, vaid olla valmis kiiresti toetust pakkuma.

Auväärt parlamendiliikmed teavad, et üks põhjus meie kritiseerimiseks on liiga pikk aeg, mis meil vahel reageerimiseks kulub. Tahan, et oleksime valmis ning oma kõnelustes eriti Araabia Liigaga ja asjaomaste riikidega olen tahtnud anda selgelt mõista, et minu eesmärk on tagada, et oleme valmis reageerima ning et meie vastus on kooskõlastatud ja tulemuslik ning kasutab parimaid meile kättesaadavaid võimalusi, mitte üksnes Euroopas, vaid kogu maailmas.

Pärast homset välisministrite kohtumist, Euroopa Ülemkogu reedest kohtumist, NATO kohtumist, kuhu lähen homme, ning välisministrite mitteametlikku kohtumist nädalavahetusel Ungaris, lendan Kairosse kohtuma Amr Moussaga, Araabia Liigaga ning rääkima nende kõigiga põhjalikumalt meie aruteludes toimunust ning kohtuma ka Egiptuse uue välisministriga, kellega olen juba kõnelnud. Kuid, lugupeetud kolleegid, ma tean, et soovitakse rääkida konkreetselt Liibüast. Nüüd kui olen tutvustanud meie töö tausta, lubage mul liikuda edasi küsimuste juurde, mis meile kõigile Liibüa puhul muret teevad.

Minu meelest on edasilükkamatuid prioriteete kaks: kõigepealt tuleb tegeleda humanitaarkriisiga ja aidata kaasa evakueerimisele; teiseks tuleb tagada vägivalla lõpetamine ja vägivalla toimepanijate vastutuselevõtmine.

Humanitaarabi puhul oleme kiiresti tegutsenud. Komisjon on suurendanud oma abi 30 miljoni euroni; minu kolleeg volinik Kristalina Georgieva läks möödunud nädalal Tuneesia-Liibüa piirile, et vaadelda olukorda ning tagada meie töö sujumine. Loomulikult oleme oma tegevuse koordineerimiseks olnud pidevalt ühenduses ka ÜROga ning liikmesriigid on eraldanud olulisi vahendeid, et püüda lahendada muu hulgas Frontexi kaudu suur probleem, mida põhjustab inimeste pidev sissevool.

ELi kodanike evakueerimises on Euroopa välisteenistus aidanud tagada kiire teabevahetuse ja meie vahendite kõige tulemuslikuma kasutamise. Koos eesistujariigiga käivitasin 23. veebruaril ELi kodanikukaitse mehhanismi, millega hõlbustada ELi kodanike evakueerimist. Teabe saamine õigel ajal, nagu auväärt parlamendiliikmed teavad, on raske, kuid me pidime tegema õiged valikud ning minu palvel reisis Euroopa välisteenistuse kriisiohje valdkonna tegevdirektor Agostino Miozzo pühapäeval ja esmaspäeval Tripolisse hindama, mis toimub kohapeal.

Ta kohtus ametnikega, ta kohtus saadikutega olukorras, mida ta kirjeldas rahuliku, kuid vägagi pingelisena. Meie Euroopa Liidu saadikutele oli heameel võimaluse üle kõnelda üksikasjalikult ning lisada otse meie töösse oma analüüs kohapeal toimuva kohta. See ning kõikjal leitavad kontaktid aitavad meil luua olukorrast selgema ülevaate.

Loomulikult olid paljud meie jõupingutused algselt keskendatud Euroopa Liidu kodanike evakueerimisele ning peame näitama üles solidaarsust Tuneesiaga, mis kannatab kõige rohkem nii paljude inimeste evakueerimise pärast ja eriti egiptlaste pärast, kes lõpetavad Tuneesia piiril ning kes tuleb Egiptusesse tuua. Auväärt parlamendiliikmed teavad, et Liibüas on praegu umbes miljon egiptlast ning ligikaudu poolteist kuni kaks miljonit inimest Liibüat ümbritsevatest Aafrika riikidest, ning sellest, mida me Tripoli sündmuste kohta oleme kuulnud, teame, et lennujaamas on umbes kaks kuni kolm tuhat aafriklast, kes on oma lahkumise suhtes äraootaval seisukohal.

Peame aga olema valmis tõhustama Liibüa rahva toetamist. Nagu ütlesin, on tegemist väga muutliku olukorraga ja me peame seda väga hoolikalt hindama. Seepärast olen palunud oma ametkonnal uurida hoolika planeerimistöö alusel ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kaasamist. See toetaks praegust evakueerimist ja jõupingutusi humanitaartegevuses. Nagu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika puhul tavaks, tuleb seda väga hoolikalt analüüsida ja meil on vaja asjakohaseid vastuseid mandaadi, ressursside ja eesmärkide kohta. Võin teile öelda, et see töö jätkub sel nädalal.

Peamine on humanitaarkriisi tõhus lahendamine; vägivalla lõpetamine on kõige muu eeltingimus. Seepärast on mul hea meel näha, et kogu rahvusvaheline üldsus on ÜRO Julgeolekunõukogu kaudu oma seisukohast selgesti märku andnud – vägivald on vastuvõetamatu, see tuleb lõpetada ja toimepanijad tuleks vastutusele võtta.

Olen rõõmus, et New Yorgis jõuti kokkuleppele Euroopa nõudmise kohta saata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokurörile esildis. Tegemist oli Euroopa Liidu ideega ning väidetavate sõjakuritegude esialgset uurimist on juba alustatud.

Sugugi mitte üllatusena teeme tihedat koostööd oma partneritega: ÜRO, NATO, USA, Türgi, Araabia Liiga ja paljude muude riikidega, kellega oleme igapäevases ühenduses. Räägime nendega kõikidest lõunapoolsete naaberriikide probleemidest, kuid eelkõige selleks, et tagada tulemuslik kooskõla lähenemisviisis, mida rakendame meie lõunapoolsetes naaberriikides ning – nagu olen juba öelnud – see hõlmab kõiki meie partnereid. Meil on, nagu te eeldate mind ütlevat, meie vastutus.

Katkestasime kohe ELi-Liibüa raamkokkuleppe läbirääkimised ning igasuguse tehnilist laadi koostöö.

(Aplaus)

Alustasime piiravate meetmete ettevalmistamist enne ÜRO Julgeolekunõukogu. Lisaks ÜRO sanktsioonidele võtsime 28. veebruaril vastu täiendavad piiravad meetmed: embargo kehtestamine sellisele varustusele, mida võidakse kasutada siserepressioonideks, ning reisipiirangute ja varade külmutamisega seoses loetelu koostamine isikute ja üksuste kohta, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid. Praegu on meil pooleli mitme Gaddafi ja tema lähimate liitlaste kontrollitud üksuste lisamine sinna nimekirja.

Auväärt parlamendiliikmed! Liibüa rahu ja stabiilsuse taastamise nimel tehtavate rahvusvaheliste jõupingutustega oleme jätkuvalt esirinnas. Kui me kord vägivallale lõpu suudame teha, peame töötama selle nimel, et sünniks uus Liibüa, mida juhiksid demokraatlikult valitud isikud ja kus austataks inimeste õigusi. Kooskõlas sellega, mida olen öelnud algusest peale, ei tee me ettekirjutusi, vaid toetame pluralismi, vastutust, sügavat demokraatiat ja ühist õitsengut.

Oma loomult panevad kriisid proovile meie poliitika, meie ressursid ja võime reageerida reaalajas. Lõunapoolsetes naaberriikides toimuvad sündmused kujutavad endast Euroopa Liidu jaoks tohutut katsumust. Komisjoni asepresidendina usun, et meie reageerimisviis määratleb komisjoni töö järgmisteks aastateks.

Niisiis vaatan Euroopa Parlamenti ja vajan teie toetust, sest ainult meie ühiste jõupingutustega suudame Euroopa Liidu koondada ja jõulisele positsioonile asuda. Me ei saa lubada omale väikeselt mõtlemist; me ei saa lubada paindumatusel end takistada. Me saame vastata ning peame vastama strateegilisel ja ühtsel viisil. Kuid ma usun, et kui me seda teeme, suudame midagi tõeliselt muuta, toetades selle piirkonna inimesi, kes paluvad meie abi, kuid toetades neid tuleviku kujundamise protsessis, mida nad ise loovad.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, fraktsiooni PPE nimel.(ES) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liit leiab end Liibüa kriisi suhtes kahe pingelise võimaluse vahepealt, millest üks on soovitatav – et kuritegelik režiim, mis soovib surra tappes, kaoks võimalikult kiiresti – ning teine saavutatav.

Lugupeetud juhataja! Kui oleme ausad, peame tunnistama, et Euroopa Liit ei ole vaatamata oma jõupingutusele vastanud avalikkuse ootustele. Lugupeetud Catherine Ashton! Tegemist ei ole kriitikaga, vaid pigem pädevuse küsimusega.

Oleme tegutsenud viivitamata ja hästi oma pädevuste piires ning Euroopa Liit on toetanud täiel määral ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1970. Kuid me ei ole sõjaline liit. Püüame olla poliitiline liit ning oleme rahvusvahelisel areenil ikka veel noor jõud.

Lugupeetud juhataja! See on põhjus, miks samal ajal, kui toimub meie arutelu, kui ÜRO inimõiguste nõukogu täna kohtub ning kui homme kohtuvad kaitseministrite nõukogu, välisasjade nõukogu ja Euroopa Ülemkogu, surevad inimesed Liibüas jätkuvalt. Selle taustal peame mõtlema, mida me saame teha.

Kas saame vaadata kõrvalt, kui süütuid tsiviilelanikke massiliselt mõrvatakse? Kas me saame jääda passiivseks Liibüa nii-öelda somaliseerimise suhtes, samal ajal kui ÜRO Julgeolekunõukogu järjekordselt aegluubis otsusele jõuab.

Euroopa Liit peab saatma hääleka ja selge märguande, mis sisaldab ühte sõnumit – „Gaddafi režiim peab lõppema nüüd ja kohe”. Selle sõnumiga peavad kaasnema survet suurendavad meetmed. Lugupeetud juhataja! Kõigepealt lennukeelutsoon, Gaddafi ühendusvahendite neutraliseerimine – ning ma usun, et peaksime tunnustama Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsiooni, kes tõi Liibüa opositsiooni esindajad Euroopa Parlamenti – ning loomulikult rahvusvaheline kooskõlastamine, eeskätt Aafrika Liidu ja ka Araabia Liigaga.

Lugupeetud juhataja! Seda ootab meilt avalikkus ning selle saavutamiseks on teil meie fraktsiooni täielik toetus, lugupeetud Catherine Ashton.

 
  
MPphoto
 

  Martin Schulz , fraktsiooni S&D nimel.(DE) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Lugupeetud Catherine Ashton! Tahaksin teid tänada teie kommentaaride ning särava ja eneseküllase viisi eest, millega meile oma seisukohad esitasite, ning meie lõunapoolsete naaberriikide ja Liibüa olukorra omapoolse analüüsi eest.

Meil seisab ees tohutu katsumus. Oleme tunnistajaks tõelisele ajaloolisele muutusele maailma poliitilises tasakaalus ning eeskätt oma vahetus naabruskonnas. Peame tulema toime sündmuste vägagi erinevate kulgemissuundadega. Me ei saa rääkida ühtsest protsessist. Ühtne protsess on revolutsioon, kuid igal maal on see isemoodi ja erinev. Maroko oma erineb Tuneesiast, Alžeeria oma Egiptusest ning Liibüa on erijuhtum, mida me jõuliselt arutame. Gaddafi on kurjategija. Ta on mõrvar, kelle koht on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees. Ilmselt oleme kõik ühel nõul, et ühel ega teisel viisil ei pääse see mees oma karistuse eest. Liibüa rahva jaoks oleks kõige parem, kui neil oleks võimalus see probleem isekeskis lahendada ja nad seda teeksid.

Peame tulema toime suure katsumusega, mis nõuab selget mõtlemist. Peame tegema valiku, ka selles, mida siin ütleme. Ühest küljest käsivad emotsioonid meil see kurjategija peatada, et vennatapp tema enda riigis tuleb peatada ning et me ei peaks selle saavutamiseks välistama ühtegi vajalikku, isegi mitte sõjalist meetodit. Seda ütleb meile südametunnistus. Teisest küljest aga teame kõik, kuidas toimib rahvusvaheline poliitika, ning et selle piirkonna suhtes tehtud valedel otsustel võivad olla laiaulatuslikud ja pikaajalised tagajärjed.

Loomulikult on lihtne öelda, et sekkume kiiresti, kuid isegi lennukeelutsooni kehtestamine nõuab, et teeksime otsuse saata välja sõjalennukid ja hävitada Liibüa õhuvägi kohapeal. See on NATO rakendatav sõjategevus, mis võiks ehk lahendada probleemi Liibüas, kuid põhjustada arvukalt probleeme kogu piirkonnas.

Seepärast soovitan tungivalt, et kõik meie ettevõtmised toimuksid rahvusvahelise õiguse raames ning konkreetselt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel ja – see on peamine ühine nimetaja – Araabia Liiga ja Aafrika Liidu osalusel. Lisame selle resolutsiooni, mis on mõistlik. Kui tahame Liibüas sekkuda, on ainuke mõistlik viis teha seda julgeolekunõukogu resolutsiooni alusel ja araabia maade osalusel. Seepärast kordan veel kord, et me ei peaks välistama midagi, kuid me ei peaks ka rahulduma järelemõtlematult lühiajaliste tunnetega ega kulunud loosungitega, mis tunduvad alateadlikult õiged olevat, kuid mis – tahan seda korrata – võivad pikemas perspektiivis olla ohtlikud. See oleks ohtlik.

Euroopa Ülemkogus – ning ma pöördun teie poole, lugupeetud Jerzy Buzek, sest teie esindate järgmistel päevadel ülemkogu kohtumisel Euroopa Parlamenti – on tõstatatud küsimus, kas vajame kogu piirkonna jaoks Marshalli plaani. Minu vastus oleks jaatav. Me tõepoolest vajame kogu piirkonna jaoks teatavat Marshalli plaani. Tahaksin kõigile aga meelde tuletada, mida Marshalli plaan Euroopa jaoks tähendas. See tähendas, et Georg Marshall tegi Ameerika Ühendriikidele ettepaneku, mille kohaselt teatud protsent USA majanduse kogutoodangust suunatakse Euroopale. Selle plaani tulemused on hästi teada – praegu on selle nimi Euroopa Liit ning heaolu, demokraatlik areng ja rahudividendid on siin seninägemata kõrgel tasemel.

Tahaksin sellegipoolest täheldada, et samad valitsused, kes küsimust arutavad, arvavad, et isegi 1% majanduse kogutoodangust oleks Euroopa Liidu jaoks liiga kõrge hind. Me ei saa esitada kulunud väiteid ja siis mitte midagi teha! Kui tahame, et meie lõunapoolsed naaberriigid saavutaksid stabiilsuse, peame selleks andma üsna palju raha, sest on üks, mida sealsed inimesed vajavad, ning see on väljavaade elada rahus, demokraatlikus riigis ja heaolus; teisisõnu väljavaade saada ka endale sama, mis on meil. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad olema suunatud kõik jõupingutused, mida teeme järgmistel päevadel, nädalatel ja kuudel, sealhulgas siin Euroopa Parlamendis. Lõppude lõpuks ei tähenda kõik need ilusad sõnad ja kenad resolutsioonid, mida me siin koos vastu võtame, lõunapoolsete naaberriikide rahvaste jaoks absoluutselt mitte midagi – neil on vaja konkreetseid tegusid. Seepärast peaks meie kõigi ühine eesmärk olema Põhja-Aafrika ja Euroopa Liidu vahelise tasakaalu saavutamiseks ette nähtud vabakaubandustsooni rajamine.

 
  
MPphoto
 

  Guy Verhofstadt, fraktsiooni ALDE nimel. – Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Catherine Ashton! Minu arvates on praegu vaja seda, et teie ja Euroopa Ülemkogu esitaksite Liibüa kohta väga selge sõnumi ja avalduse. Minu arvates peab see sõnum sisaldama kolme vajalikku elementi. Inimesi tapetakse jätkuvalt, nii et meie sõnum ei ole neutraalne: meie sõnum saab kohapealses olukorras abiks olla.

Esiteks peame tunnustama – või vähemalt tunnustusmenetlust alustama – rahvuslikku üleminekunõukogu Liibüa rahva esindajana. Minu arvates on inimene, kes tapab massiliselt omaenda kodanikke, kaotanud kogu õiguspärasuse. Niisiis peame alustama tunnustamismenetlust, sest see võib aidata opositsioonil võita poliitiliselt lahing Gaddafi vastu.

Teiseks tuleb meil – ning see peab olema teie teine sõnum – tõhustada igasugust abi. Opositsioon vajab ravimeid, toitu, telefoniühendust – need on kõik asjad, mida võime pakkuda.

Kolmandaks peame võimalikult kiiresti Gaddafilt relvad võtma. Liibüa ühiskonnas valitseb selge üksmeel: otsest sõjalist sekkumist ei tohiks Liibüas olla. See on Liibüa revolutsioon ja peab selleks jääma. Nad vajavad lennukeelutsooni. Euroopa Liit – nõukogu ja teie – peate paluma ÜRO-l võtta võimalikult kiiresti selles küsimuses vastu resolutsioon, millega luuakse lennukeelutsoon ja peatatakse opositsiooni valduses olevate linnade pommitamine.

Need on kolm sõnumit, mida vajame ning mida vajame kohe. Me ei vaja neid ühe või kahe nädala pärast. Me vajame neid täna, homme ja kindlasti reedel, kui Euroopa Ülemkogu esitab selles küsimuses oma esimese poliitilise avalduse. Need on kolm põhipunkti, mida me vajame täna.

fraktsiooni ALDE nimel. (FR) Lugupeetud juhataja! Tahaksin oma sõnavõttu kasutada laiaulatuslikuma mõtte esitamiseks, mis minu meelest on vajalik, sest praegused sündmused on loomulikult ajaloolised.

Usun kindlalt, et praegused sündmused Liibüas, Tuneesias ja Egiptuses on enneolematu võimalus luua tingimused, mis on vajalikud Iisraeli ja Palestiina vahel aastakümneid kestnud konflikti rahumeelseks lahendamiseks.

Kutsun Iisraeli üles olema praegu piisavalt julge ja võtma poliitilisi meetmeid, millega käivitada kiiresti rahuprotsess Palestiina riigiga. Võimalusest näidata, et praegune demokraatlik protsess selles piirkonnas on ajaloo kingitus, mis võib vabastada piirkonna ja maailma konfliktist, mis on põhjustanud nii palju valu, nii palju vääritimõistmisi ja nii palju tragöödiaid, tuleb kahe käega kinni haarata. See on sõnum, mis tuleb täna saata sellele piirkonnale.

 
  
MPphoto
 

  Daniel Cohn-Bendit, fraktsiooni Verts/ALE nimel.(FR) Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Catherine Ashton! Ütlesite hetk tagasi, et peame austama rahvaid ja nende vabadusiha.

Vaadakem tõele näkku. Juba aastaid ei ole me seda teinud. Olime diktatuuri kaasosalised – meie, Euroopa Liit ja kõik liikmesriigid. Nii et nüüd olete kolonel Gaddafiga läbirääkimise lõpetanud? Mazel tov! Kas räägite tõsiselt? Kas te tõesti usute, et oleksite võinud jätkata? Euroopa Liit, liikmesriigid ja Silvio Berlusconi on aastaid pidanud läbirääkimisi näiteks põgenike Liibüasse tagasisaatmise üle. Kas keegi ei olnud huvitatud sellest, kuidas kolonel Gaddafi neid põgenikke kohtles?

(Aplaus)

Lõppude lõpuks peaksime olema selles küsimuses veidike enesekriitilisemad.

Rahvas on praegu üles tõusnud. Tal on esindajad. Kui Poola rahvas üles tõusis, ei küsinud keegi, kas Solidarność valiti demokraatlikul viisil; Solidarnośćit tunnustati ja aidati kohe. Nõuan, et tunnistaksite üleminekuvalitsust, sest see on ainuke jõud, mis võib tuua demokraatia. Jah, me peame säilitama selge mõtlemise, lugupeetud Martin Schulz, kuid peame ka valima, kelle poolel oleme.

Vaja on kaht asja.

Esiteks ei tohi kolonel Gaddafi peale jääda, sest kui tema jääb peale, hävitab ta paljudes piirkondades igasuguse lootuse demokraatiale ning see tähendaks diktaatorite võitu! Seepärast peaks meie poliitika juhinduma järgmisest sihist: kolonel Gaddafi peab kaotama ja liibüalased peavad kolonel Gaddafit võitma.

Teiseks: liibüalased ei soovi mingit välisriigi sõjalist sekkumist – see on tõsi. Sellegipoolest ütlevad nad, et tahavad lennukeelutsooni. Aafrika Liit räägib lennukeelutsoonist. Araabia Liiga räägib lennukeelutsoonist. Niisiis ei ole see NATO.

Kokkulepe kehtestada lennukeelutsoon on esialgu ette nähtud selleks, et luua poliitilisel tasandil uus võimutasakaal, isoleerida kolonel Gaddafi ÜROst ning öelda, et me kasutame kas julgeolekunõukogu või peaassambleed, mis hääletas tervenisti selle poolt, et arvata Liibüa inimõiguste nõukogust välja. See tähendab, et kolonel Gaddafi on täielikult isoleeritud. See näitab talle, et tal ei ole tulevikku, tal ei ole mingit võimalust.

Sõjaline keeluala on esmajoones poliitiline akt. Kuidas seda saavutada? Ideid on rohkesti. Loomulikult ei hakka keegi Liibüat pommitama, kuid õhkutõusnud lennuki võib sundida näiteks alla tulema. Kolonel Gaddafile tuleb näidata, et tal ei lasta Liibüa linnu pommitada. Võimalusi on mitu. See on poliitiline akt, mille me ellu peame viima.

(Aplaus)

Usun tõesti, et kui haarame härjal sarvist ja tunnustame üleminekuvalitsust, tõukame Euroopa Liidu, ÜRO ja Araabia Liiga liikvele. Peame tõhustama kolonel Gaddafi isolatsiooni ja ma usun, et siis saavad tema diktaatoripäevad Liibüas otsa.

Arutada tuleb ka humanitaarabi küsimust. Vaja on arste ning vaja on haavatud kuidagi Liibüast ära transportida. Mõned sadamad on avatud ja kogu humanitaarabi peaks tulema Liibüa idaosa kaudu. Lisaks on vaja ka toiduabi ja sõjalist abi. Meil tuleb valida – kui kolonel Gaddafi peab kaotama, peavad teised võitma.

Peame tagama, et Bosnia sündmused ei korduks. Bosnialastele ja serblastele kehtestati embargo. Kõik olid nõus. Ei, üks pool on siin teise vastu. Tahame kolonel Gaddafi suhtes sõjalist embargot, relvaembargot. Tahame anda Liibüa rahvale võimaluse vabastada end relvadega, sest niisugune on olukord – seda kolonel Gaddafi tahtis.

Tahaksin lõpetada põgenike ja humanitaarabi teemaga. Peame kasutama kõiki ELi käsutuses olevaid vahendeid, et võtta põgenikud ajutiselt vastu ja tagada nende tunnustamine ÜRO inimõiguste nõukogus. Laagrites on tuhandeid inimesi, keda ÜRO inimõiguste nõukogu on põgenikena tunnustanud. Peaksime laskma neil Euroopasse tulla! Kui me nii toimime, teeme väga jõulise humanitaarse ja poliitilise teo ning meie teguviisi eesmärk on tagada lõpuks Euroopa tunnustamine, euroopalike väärtuste tunnustamine – sest me töötame nende väärtuste toetamise nimel – ning tagada vabadus Liibüas, Tuneesias ja Egiptuses.

(Aplaus)

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Tegemist on ebatavalise aruteluga. Olen nõus peaaegu kõigega, mida Daniel Cohn-Bendit täna ütles, ning see teeb mind veidi murelikuks. Nagu ma alati olen öelnud, on Gaddafi Aafrika Fidel Castro, kuigi isegi Castro ei oleks otsinud abi niisugusest metsikust vägivallast, mida me viimasel ajal näinud tsiviilelanikest meeleavaldajate vastu kasutamas Gaddafi režiimi ja tema sotsiopaatilisi poegi.

Möödunud jaanuaris juhtisin tähelepanu tõsiasjale, et Gaddafi oli varem suur terrorismi toetaja. Nüüd süüdistatakse teda muidugi omaenda inimeste terroriseerimises. Gaddafi kulutas rohkelt raha ja aega läänemaailma meelitamisele ning püüdis panna meid arvama, et ta on muutunud mees. See ei ole muidugi tõsi. Tohutute naftatulude abi oli tal võimalus jagada heldeid kingitusi vastutasuks poliitiliste kokkulepete eest kõikjal Euroopa ja Aafrikas, eeskätt minu kodumaal Ühendkuningriigis, eriti eelmise valitsuse ajal.

Meie prioriteet praegu on aidata lõpetada arutu vägivald Liibüas. Olin Euroopa Parlamendis esimeste seas, kes nõudis lennukeelutsooni. Tänan Prantsusmaad ja Ühendkuningriiki, kes taotlesid jõuliselt tsooni kehtestamist kogu riigis eesmärgiga takistada Gaddafil pommitamast omaenda rahvast ja palgasõdurite sissetoomist peamiselt Alžeeriast ja Sahara-tagusest Aafrikast. Usun, et julgeolekunõukogu – eriti Venemaa ja Hiina vetovõimalust arvestades – ei pruugi lennukeelutsooni küsimust heaks kiita.

Peaksime nüüd tõsiselt kaaluma Benghazis asuva rahvusliku üleminekunõukogu tunnustamist õiguspärase Liibüa valitsusena, et ta võiks kutsuda sisse sõjalist abi ilma, et peaks tuginema ÜRO resolutsioonile. See hoiaks ära edasised tsiviilelanike massimõrvad ja annaks demokraatiat pooldavatele mässulistele tegeliku võimaluse.

Õnneks evakueeriti enamik ELi kodanikke Liibüas ohutult – ning seda tehti tõhusalt –, kuid minu jaoks oli selge, et enamikku ELi liikmesriike huvitas ainult omaenda kodanike abistamine. Maastrichti lepingu sätted, mis võimaldavad ELi kodanikel, ükskõik, kus nad viibivad, otsida hädavajalikul hetkel konsulaarkaitset igast liikmesriigist, olid evakueerimisprotsessi käigus täiesti unustatud.

 
  
MPphoto
 

  Miguel Portas, fraktsiooni GUE/NGL nimel.(PT) Lugupeetud juhataja! Me ei suuda mõista Liibüa ülestõusu, mõistmata revolutsioone Tuneesias ja Egiptuses. Euroopa positsioon ja selle positsiooni muutumine seoses Euroopa tegevusega Liibüas on ülimalt tähtsad just seepärast, et Liibüa ületõus on osa ajaloolisest, revolutsioonilisest ja tervet rahvast hõlmavast protsessist, mis toob demokraatia Vahemere lõunapiirkonda ning kogu araabia maailma.

Gaddafi režiimi päevad on loetud, sest tegemist on diktatuuriga ja inimesed on lakanud seda kartmast. Ta ei suuda jääda püsima, kui naabritel on käsil üleminekuprotsess demokraatiale ning ta on rahvusvahelise üldsuse sees isoleeritud.

Mõeldes sellele muutusele aga Euroopa positsioonilt, tuleb öelda mõni sõna mineviku kohta, sest Euroopa Liit oli üks vana režiimi tugisambaid. Resolutsioonis see ei kajastu, kuid relvad millega Liibüa rahvast represseeritakse, on suures osas Euroopa relvad ja pommid.

Seepärast tahan olla väga selgesõnaline. Vasakpoolsed pooldavad varade külmutamist, relvaembargot, sidemete edendamist ülestõusuga ja kõiki humanitaarabi meetmeid, kuid tahaksin öelda ka selgesti välja, et oleme igasuguse sõjalise sekkumise vastu, kaasa arvatud meetme vastu, mis võiks sellise sekkumise kaasa tuua: lennukeelutsoon.

Sellest on siin selgesti räägitud. Meil on kogemus – me teame, kuidas sõjaline sekkumine algab, ning me teame, et kui see kord algab, ei lõppe see kunagi.

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel.(NL) Lugupeetud juhataja! Euroopa silmade all meie lõunapiiril rullub lahti tõeline Liibüa draama, sest Gaddafi terrorirežiim ei hoia üksnes oma positsiooni, vaid ründab jõuliselt riigi lahkulöönud piirkondi. Samal ajal on pealinnas Tripolis mõrvad igapäevased nähtused ja lugematu arv Liibüa kodanikke kaob jäljetult. Tegemist on traagilise olukorraga, mis kriipsutab alla kogenud Liibüa-tundja arvamust, mille kohaselt on ainuke tõhus vahend ilmselt relvastatud sekkumine.

Lugupeetud juhataja! Suudan siiski mõista läänemaailma vastumeelsust selle viimase vahendi kasutamise ees. Märksa vähem mõistan aga edasilükkamist ja viivitamist Liibüat hõlmava lennukeelutsooni kehtestamisega. Lõppude lõpuks on tegevusetusel siinkohal kõrge hind, nimelt Liibüa rahva suurte kannatuste pikendamine. Euroopa Liit võib aidata panna aluse Gaddafi-järgsele Liibüale ning selle hõimuderiigi parematele tulevikuväljavaadetele ning Euroopa Liit peabki seda tegema. Esmalt peame murdma Gaddafi õhujõud ja ning halvama nn venna juhi, nagu Gaddafile meeldib end nimetada.

 
  
MPphoto
 

  Bruno Gollnisch (NI).(FR) Lugupeetud juhataja, kolleegid! Usun, et meie pikka aega üles näidatud leebus ja jõuetus ei tohiks anda nüüd teed kaootilise sekkumise soovile, mille kahjulik mõju oleks kohe märgatav.

Võin öelda, et kordki kiitsin põhimõtteliselt Martin Schulzi ettevaatliku sõnavõtu heaks. Usun tõesti, et Euroopa Parlamendi ohtratel headel kavatsustel, humanitaarsekkumise soovil ja vahelesegamisel teiste siseasjadesse on väga halvad tagajärjed. Te tahate, et diktaatorid oma riikidest lahkuksid ning teil on õigus. Kui te aga tõepoolest nende lahkumist soovite, peate andma neile väljapääsuvõimaluse. Te ei saa alustuseks keelata neile riigist lahkumiseks vajalikku viisat, samuti ei saa te pakkuda neile elu vanglas kui ainukest tulevikuväljavaadet. Vastasel juhul – ning see on fakt, lugupeetud Daniel Cohn-Bendit – ei jäta te neile muud võimalust, kui võidelda viimase veretilgani. See on selge! Niisiis oli traditsiooniline rahvusvaheline õigus kõige täna kuulduga seoses märkimisväärsel kohal ning on tõesti kahetsusväärne, et sellest on mööda vaadatud ning et eeskätt on sellest mööda vaadanud need, kes alles hiljuti kiitsid neid diktaatoreid taevani. See ei olnud mina, kes kutsus Ben Ali Euroopa Parlamenti ja lugupidavalt tema kõnet kuulas. Need olite teie, lugupeetud kolleegid, ning me kuulsime siis väga vähe protestihääli.

 
  
MPphoto
 

  Ioannis Kasoulides (PPE). – Lugupeetud juhataja! Alguses oli Liibüa ülestõusul samad põhjendused ja omadused nagu sündmustel Tuneesias ja Egiptuses. Gaddafi režiim võttis ette enneolematu hävitava represseerimise ning kasutas selleks õhujõude, rünnakuhelikoptereid ja halastamatuid palgasõdureid, kes tulistasid relvastamata tsiviilelanikke eesmärgiga nad tappa. Massimõrv põhjustas ülejooksmisi sõjaväes, valitsuses ja diplomaatilistes teenistustes. Rahvas Benghazis ja mujal võttis ülejooksvatelt sõjaväelastelt relvad ning ülestõus on nüüd muutunud relvastatud konfliktiks, mis jõudude vahekorralt on ebavõrdne.

Gaddafi, kes on sooritanud inimsusevastaseid kuritegusid oma rahva vastu, on kaotanud igasuguse seadusliku õiguse valitseda. Pikaajaline konflikt on tekitanud suure humanitaarkatastroofi Liibüa sise- ja piirialadel. See võib tuua kaasa rändevood ELi, eriti lõunapoolsete liikmesriikide suunas. See tõstab ka nafta maailmahinna tasemele, mis muutub maailmamajandusele ohtlikuks.

On hädavajalik, et konflikt viivitamata lõppeks, kuid Gaddafi ei tohi peale jääda. Lennukeelutsoon tuleb jõustada kiiresti ning peaksime kasutama kõiki muid võimalikke vahendeid, millega aidata demokraatiat pooldavatel liibüalastel lüüa vägesid, kes altkäemaksu, hirmutamise ja hõimudega manipuleerimise abil ikka veel Gaddafit toetavad.

Võime kujutleda, mida tähendaks Gaddafi edu. Näeksime olukorda, mis kogu inimkonna häbiks oleks hullem kui Rwandas. Olukord nõuab viivitamatut kindlat tegutsemist.

 
  
MPphoto
 

  Ana Gomes (S&D). – Lugupeetud juhataja! Euroopa Parlament toetab ÜRO ühehäälset sõnumit Liibüa diktaatorile: astuge tagasi, lõpetage verevalamine, astuge kohtu ette.

Kättemaksu taustal, millega Gaddafi oma rahvale tasub, peab EL võtma enesele kaitsmiskohustuse ning aitama jõustada Araabia Liiga, Islami Konverentsi Organisatsiooni ja Aafrika Liidu kavandatud lennukeelutsooni ning muid, julgeolekunõukogus vastu võetud meetmeid. Ta peab kasutama kõikide kättesaadavate vahendite abi, kaasa arvatud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika vahendeid – palun pange tähele, lugupeetud Catherine Ashton – nimelt relvaembargo jõustamiseks.

EL peab andma suurema panuse kõigi nende aitamiseks, kes püüavad põgeneda või kes on kitsikuses Liibüas. Selleks peab ta toetama ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametit ja kohapealseid humanitaarorganisatsioone ning aitama asustada ümber põgenikke, keda ei saa repatrieerida, näiteks somaallasi, eritrealasi ja etiooplasi. Koormuse jagamise tegevuskava põgenike ümberasustamiseks, ühine varjupaigasüsteem, ajutised kaitsemeetmed – need kõik peaks Euroopa Liit ellu viima kooskõlas solidaarsusklausli ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatusega ning osana sidusast ja pikaajalisest strateegiast, et tulla toime Põhja-Aafrikas toimuvate poliitilise ülemineku mõjudega ning tegelda migratsiooni peapõhjustega.

EL peab vaatama üle Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme, seadma esikohale suutlikkuse ja institutsioonide väljaarendamise toetamise, et kaitsta õigusriigi põhimõtet, inimõigusi, sealhulgas naiste õigusi ning valmistada ette tõelisi valimisi. EL peab viivitamata looma suhted tärkavate poliitiliste jõududega Liibüas, nimelt üleminekunõukoguga, et soodustada demokraatlikku üleminekut ja tagada, et demokraatia toob kaasa vabadused, arengu ja väärikuse, mille poole püüdlemist Liibüa rahvas meile näitab.

 
  
MPphoto
 

  Alexander Graf Lambsdorff (ALDE).(DE) Lugupeetud juhataja! Praegune arutelu Euroopa Parlamendis näitab kindlasti üht – me ei ole selles konfliktis neutraalsed. Oleme demokraatliku revolutsiooni poolel. Gaddafi peab lahkuma ja Euroopa peab selle toimumises aktiivset rolli täitma.

Meil on siin tööjaotus rahvusvahelisel tasandil. Arutame lennukeelutsooni, millele – nagu Martin Schulz õigesti ütles – on vaja ÜRO julgeolekunõukogu toetust. Aga mida me teeme siis, kui Moskva ja Peking oma nõusolekut ei anna? Siis peame täitma lünga rahvusvahelises õiguses. Peaksime sellest hoolimata võtma Araabia Liiga ja Aafrika Liidu abiga, kuid ka Euroopa Liidu aktiivse rolli abil vastutuse relvastamata elanike kaitsmise eest. Sõjaline tegevus oleks NATO ja selle partnerite kohustus, kuid poliitiliselt ja majanduslikult täidaks ka Euroopa Liit – vastava stsenaariumi korral – olulist rolli kaua pärast seda, kui NATO ja ÜRO oma suurrollid on lõpetanud.

Tahaksin selgesti öelda ühte: lugupeetud Martin Schulz! Mul oli väga hea meel kuulda teid ütlemas, et vajame vabakaubandustsooni. Sest kui me ei luba nende rahvaste tooteid ELi, tulevad nad jätkuvalt massiliselt pähklikoorte sees üle Vahemere ja matavad Lampedusa enese alla. Seda me loomulikult ei taha. Seepärast peame looma vabakaubandustsooni, lubama tooted ELi, et ka sealsel rahval võiks demokratiseeritud riikides olla majanduslik tulevik.

 
  
MPphoto
 

  Mirosław Piotrowski (ECR).(PL) Lugupeetud juhataja! Olukord Liibüas on viimane mitmest Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmusest. Lissaboni lepingu sätted lubavad Euroopa Liidul rakendada Euroopa välisteenistust, kuid seni on teenistus oma suhtumises piirkonna sündmustesse olnud pikatoimeline. Olen kaks korda kutsunud üles saatma sinna vähemalt missioon. On kiiduväärt, et Liibüa puhul on niisugune missioon kohale saadetud. Missiooni eesmärk on hinnata jõupingutusi humanitaartegevuses, kuid vaja on ka konkreetseid poliitilisi meetmeid. ÜRO andmete kohaselt on Liibüas surnud juba 1000 inimest ning inimõiguste organisatsiooni andmetel võib see arv ulatuda 6000ni. Piirkonna ebastabiilsus tähendab toornafta hinnatõusu maailmaturul, mis iga Euroopa Liidu elaniku jaoks on selge. On meie huvides, et järgmisel tippkohtumisel võtaks liit vastu kindla seisukoha ning võtaks meetmed, mis on vastavuses USA diplomaatia jõupingutustega. Suur tänu teile!

 
  
MPphoto
 

  Gerard Batten (EFD). – Lugupeetud juhataja! Pöördelistel sündmustel Põhja-Aafrikas võivad olla suured – kas siis head või halvad – tagajärjed lääne ühiskonna edasisele õitsengule ja rahule, kuid praegu oleme tunnistajaks 40 aastat tagasi alanud protsessi tulemusele. Naftat tootvad riigid on hoidnud läänemaailma pantvangis ja me oleme kandnud korrumpeerunud ning despootlikele režiimidele üle miljardeid ja miljardeid dollareid. Ilma naftata ei oleks kolonel Gaddafi olnud midagi enamat kui kohalik vilets diktaator.

Peame lootma, et niisugused riigid nagu Liibüa loovad demokraatlikud ja liberaalsed režiimid – nii nende endi kui meie huvides –, kuid me ei saa sellele loota. Lääneriigid peavad suunama raha ja teadusuuringud eesmärgile leida naftale alternatiiv. Kui praegusest kriisist midagi õppida, siis eeskätt seda, et lääne ühiskond ei tohi oma hädavajaliku energiavarustuse osas teistest sõltuda.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Gianni PITTELLA
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Elmar Brok (PPE).(DE) Austatud juhataja, paruness Ashton! Head kolleegid! Tänan siiralt kõrget esindajat meile antud ülevaate ning tema viimaste nädalate pingutuste eest, mis võiks Euroopa natukeseks rambivalgusesse tuua, kui jätkame vajaliku julgusega teema käsitlust ning astume vajalikke samme.

Hoolimata erinevustest on Põhja-Aafrika sündmused vägagi võrreldavad 1989. aasta sündmustega. Inimesed soovivavad vabadust ning paremaid elamistingimusi. Lisaks humanitaarabile, mida peame nüüd pakkuma, peame Põhja-Aafrika inimestele seal demokraatia arendamiseks oma abi pakkuma, kui nad seda soovivad. Demokraatia jääb siiski püsima ainult siis, kui nendel inimestel aidatakse samal ajal endale paremaid elamistingimusi kujundada. Sel puhul oleme kuulnud räägitavat Marshalli plaanist ning vabakaubandustsoonist, mis on kõik vajalik, sest see võib meie jaoks väga dramaatilisest ja ajaloolisest seisukohast vaadatuna olla ülipositiivne, kui demokraatia, vabadus ning paremad elamistingimused nendes riikides välja kujunevad ja püsima jäävad. Seetõttu ei tohi me tekkinud olukorda tavapärase olukorrana käsitleda ning peame seetõttu kiiresti tegutsema.

Selleks et takistada mõrvar Gaddafil uuesti ennast kehtestada, peame inimestele julgust andma ning näitama, et oleme nende poolt. Seetõttu on oluline, et üleminekunõukoguga suhted sisse seataks. Peame tegutsema omavahel kontaktis olles, et teha sel viisil selgeks, et lükkame liikuma teised osad. Peame aitama korraldada Gaddafi täieliku isolatsiooni, et ta oleks oma inimestest eraldatud ning et Gaddafiga tulevikku ei eksisteeriks, mille tulemusena saavad inimesed temast lahku lüüa. Nende tegevuste hulka peab kuuluma ka see, et takistame Gaddafil oma inimeste pommitamast. See tähendab, et on vaja lennukeelu tsooni või mida iganes muud, et pakkuda kaitset ja julgustust tagamaks, et oma vabaduste eest võitlevate moraal ei langeks. Lisaks, kuna saame seda korraldada koos Araabia Liigaga, tunnistades ÜRO hartat, puuduks vajadus ÜRO resolutsiooni järele, kui see tähendaks Venemaa osalemist. Seega peame aitama seal olevaid inimesi, et nad suudaksid omale selles konfliktis vabaduse kätte võidelda ning et ei kujuneks välja püsivat kodusõda selle mõrvariga.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Miguel Portas (GUE/NGL).(PT) Austatud juhataja! Tahan lihtsalt kontrollida, kas kuulsin Elmar Broki öeldut õigesti: kas ütlesite, et sõjaväeline lahendus või sõjaväelise iseloomuga otsuse tegemine ei eelda tema arvates ÜRO otsust? Kui te tõepoolest väitsite seda, siis pean ütlema, et ma ei nõustu teiega absoluutselt.

 
  
MPphoto
 

  Elmar Brok (PPE).(DE) Austatud juhataja! Ütlesin selgelt, et see peaks toimuma koostöös Araabia Liiga ja Araabia riikidega.

Teiseks on soovitav, et legitiimsus saadakse ÜRO resolutsiooni abil. Kui aga üks Julgeolekunõukogu alaline liige peaks sellele veto panema, siis on olemas palju näiteid, kuidas ÜRO hartat sobivalt kasutada. Me ei saa lubada Julgeolekunõukogu ühe alalise liikme pandud vetol meid blokeerida, et takistada Gaddafil oma inimesi mõrvamast.

 
  
MPphoto
 

  Adrian Severin (S&D). – Austatud juhataja! Hiljutised ajalooliselt olulised sündmused meie lõunapoolsetes naaberriikides kutsuvad meid üles meie sealseid meetmeid üle vaatama, kuid peame alustama õpitavatest õppetundidest.

Esiteks peame mõistma, et autoritaarsetele juhtidele toetumine või meie elumudeli pealesurumine on vale. Peame jätma nendele inimestele võimaluse ehitada üles oma demokraatia neile omasel viisil ning tingimustel.

Teiseks peame mõistma, et meie arenguabi poliitika riiklik killustatus, mis võimaldab vahetevahel riiklike geopoliitiliste agendade edendamist, jätab ilma nii meid kui ka piirkonna riike arengu läbi tekkinud julgeoleku kasudest

Kolmandaks, meie visiooni ning poliitilise tahte puudumine piirkondlikele julgeolekuväljakutsetele tähelepanu pööramisel, peamiselt Iisraeli-Palestiina küsimusele, viib meid veelgi suuremate kriiside poole.

Teiste riikide seas ka Liibüa puhul peame meeles pidama, et mitte kõik diktaatori vastu võitlejad pole demokraadid ning muutus ainult muutuse pärast ei muuda olukorda alati paremaks.

Seetõttu saame rääkida dialoogist, pühendumusest, humanitaarabist, kuid tunnustamiseks võib aeg olla liiga varajane ning sõjaväelistest abinõudest abi otsimine tuleks välistada või siis igal juhul peaks saama ÜRO heakskiidu ning toimuma koostöös Araabia Liigaga. Vastasel juhul võime sattuda seiklusesse, mille tulemustega ei pruugi olla lihtne hakkama saada.

 
  
MPphoto
 

  Marielle De Sarnez (ALDE).(FR) Austatud juhataja, paruness Ashton! Sel korral peab Euroopa kohtumisel esindatud olema. Reedene tippkohtumine peab tunnustama riiginõukogu, kellel on lihtsad nõudmised, legitiimsust ühemõtteliselt ning täielikult. Esiteks humanitaarkriis. Liibüas toimub kodusõda. Peame oma toiduabi, ravimite ja arstide püüdlusi kümnekordistama ning pakkuma oma abi Tuneesiasse ja Egiptusesse tunglevatele tuhandetele inimestele. Samas ei saa Euroopa leppida ainult humanitaarabi reaktsiooniga. Euroopa Ülemkogu peab seisma silmitsi oma kohustustega ning jätkama, mis on osa ÜROs tehtud otsusest, mis hõlmab ka Araabia Liigat ja Aafrika Liitu, lennukeelutsooni projekti kehtestamist, et takistada kolonel Gaddafi õhuvägedel oma inimesi mõrvamast.

Lõpetuseks ütlen midagi nendele juhtidele, kes nende hirmudega mängivad: Liibüast põgenevad migrandid tahavad ainult ühte asja ning selleks on oma riiki tagasipöördumine. Mis puutub aga neisse, kes riskivad täna oma eludega vabaduse ja demokraatia nimel, siis see, mida nemad tahavad, on võimalus töötada vabas riigis, mille üle nad võivad uhked olla, ja seega, kui jõuab kätte taastamise aeg, siis saab nende majanduse areng olema see, mille poole Euroopa Liit pühendumuse ja julgusega püüdlema peab.

 
  
MPphoto
 

  Derk Jan Eppink (ECR). – Austatud juhataja! Me kõik nõustume, et Gaddafi oli mõrvar ning ma nõustun Martin Schulziga. Mõtisklen lihtsalt selle üle, miks on ELi juhid püüdnud talle viimastel aastatel meeldida.

Siin on mul pilt Herman van Rompuyist, kes hiljuti oma ametikohal tööle hakkas ning juba on ta sattunud valesse seltskonda. Samuti on meil siin Guy Verhofstadt, kes võtab diktaatorit sõjaväelise auavaldusega vastu, mis talle väga meeldib. Siin, härra Daniel Cohn-Bendit, on meil Silvio Berlusconi. Me teame, et talle meeldib musitada, kuid ta musitab täiesti valet inimest. Ja siin, Catherine Ashton, on meil Tony Blair, teie endine ülemus diktaatorit musitamas.

Minu mõte on järgmine: nõustun, et tuleb kohtumisi pidada endale ebameeldivate inimestega, kuid neid pole vaja musitada. Neid pole vaja kallistada. Neid pole vaja meelitada.

Olete toitnud seda koletist, kelle vastu inimesed nüüd võitlevad, ning seetõttu saavad inimesed surma. Ütlen järgmist kõikidele ELi juhtidele, kes on Gaddafit musitanud ning kallistanud: häbi teil olgu!

 
  
MPphoto
 

  Mario Mauro (PPE).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ta oli õige mees õigel ajal. Daniel Cohn-Bendit ütles: Gaddafi on kurjategija ning ta sõlmis kokkuleppeid Silvio Berlusconiga.

Gaddafi on kurjategija, ta sõlmis kokkuleppeid Romano Prodi juhitud Euroopa Komisjoniga, Massimo D’Alema juhitud Itaalia valitsusega, Tony Blairi juhitud leiboristide valitsusega ning lisaks veel saja muu teise valitsusega. Gaddafi on kurjategija, kes on üle 20 aasta juhtinud riiki, mis on poolele maailmale endiselt strateegiliselt oluline ning väga tähtis. Peame mõistlikud olema ning seda tunnistama, sest kuidas muidu saame osaleda Martin Schulzi viidatud Marshalli plaanis?

Marshalli plaan oli tõepoolest olemas. Ameeriklased andsid meile raha, kuid nende tingimuseks oli see, et Euroopa valitsused eemaldaksid nendes riikides kommunistid poliitikast, nemad dikteerisid meile tingimusi. Mis on need tingimused, mida kavatseme kehtestada Vahemere lõunapoolse ranniku riikidele, et oleksime nõus siduma ennast ühe Marshalli plaaniga? Kas plaanime asendada viimaste aastate diktaatorid teiste diktaatoritega, et aidata edendada enda huve, või on meie Marshalli plaani eesmärk aidata kaasa tugevate tervete institutsioonide arengule, mis peegeldavad kodanikuühiskonnas tervena ja elusana püsivat vaimu ning mida oleme nendes riikides näinud viimastel päevadel esile kerkivat?

See on see tõeline küsimus, mille peame endile esitama, ning need on need ettepanekud, mida peame nõukogule esitama, hõlmates lennukeelutsoone ja patrulle Liibüa rannajoonel, mis on Sidra lahel olevate Euroopa aluste ja mitte Ameerika aluste kohuseks. See peab praegusel juhul olema Euroopa jaoks sobivaks reaktsiooniks.

 
  
MPphoto
 

  Juan Fernando López Aguilar (S&D).(ES) Austatud juhataja, paruness Ashton! Minu arvates on selle arutelu tulemusena selge, et terve Euroopa Parlament on teadlik, et see muutusi kaasa toov kriis Põhja-Aafrikas pole enam Euroopa välispoliitika proovilepanek, vaid on nüüdseks kujunenud Euroopa välispoliitika elujõulisuse proovilepanekuks. Seetõttu on väga oluline, et Euroopa Liit suudaks rahvusvahelist ühendust adresseerida ühe ja äratuntava sõnumiga.

Kasutan ära mulle eraldatud minutit, et lisada oma hääl nendele, kes on rõhutanud selle muutusi kaasatoova kriisi puhul humanitaarmõõtmete olulisust. See võimaldab Euroopal tegutseda, et leevendada mõjusid humanitaarrindel, eriti ümberasustatud isikute ning võimalike varjupaiga taotlejate ja põgenike puhul, kes põgenevad konfliktialalt lähima piiri äärde, milleks on Euroopa Liidu äärne piir.

Seetõttu rõhutan, et Euroopa Liit peab kiiresti oma poolelioleva põgenikepaketiga otsad kokku tõmbama; et vaadata üle direktiiv 2001/55/EÜ, mis puudutab ümberasustatud isikute kaitsmist erakorraliste humanitaarolukordade puhul ning ennenägematult massilise migrantide sissevooluga toimetulemist; et suuta võtta endale prioriteediks Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti, mis on liidu kasutuses olevad vahendid; ning eelkõige et anda oma välispoliitika inimõiguste klauslile tõeline tähendus, mille tagajärjel ei jääks see enam mitte ainult sõnaohtraks klausliks, vaid saaks Euroopa Liidu välispoliitika eksistentsi tingimuseks.

 
  
MPphoto
 

  Kristiina Ojuland (ALDE) . – Austatud juhataja! Eile kohtusid paljud parlamendiliikmed Liibüa üleminekunõukogu esindajatega, kelle sõnum oli täiesti selge: nad vajavad rahvusvahelist abi ning nad vajavad seda väga kiiresti.

Seetõttu, on esimene asi, mida tegema peame, mida paljud kolleegid on ka juba maininud, üleminekunõukoguga suhete loomine, et legitimeerida nende tegevusi. Peame neid tunnistama.

Teiseks teame kõik – ja seda on mitu kolleegi ka öelnud –, et Gaddafi õhuväed tapavad endiselt Liibüas inimesi, ajal kui kõneleme, mistõttu peame meie Euroopa Liiduna olema valmis ja kiiresti tegutsema, et koos ÜRO ja Araabia Liigaga lennukeelutsooni kehtestada.

Minu viimane punkt puudutab humanitaarprobleeme. Need inimesed vajavad lihtsaid elementaarseid asju, näiteks toitu, vett ja meditsiinitarbeid, ning ka tehnilist abi. Isegi vastaspoole sõjavägi vajab tehnilist abi, et neil oleks võimalik üksteisega võrgus sidet pidada.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Robert Kowal (ECR).(PL) Austatud juhataja! Õnneks pole see tõsi, et viimastel aastatel on kõik Euroopa ja maailma poliitikud Gaddafiga musitanud, nagu Derk Jan Eppink väidab seda olevat. Juba 25. aastat tagasi ei olnud Ronald Reaganil Gaddafi suhtes kahtlusi. Vajasime 25 aastat, et nüüd samale järeldusele jõuda. Need musitamised ei tekkinud loomulikult täiesti tühjast kohast. Neid õigustati sõnaga „stabiilsus”. Täna peame sõna „stabiilsus” asemel kasutama sõna „demokraatia”. See on võimalus, mida peame ära kasutama ning peame seda ära kasutama nüüd. Mõne päeva jooksul toimub tippkohtumine. Eeldame, et sellega kaasnevad tulemused. Me ei saa lubada endale järgmise 25 aasta möödumist. Meie probleem ei ole mitte see, et me ei mõistaks praeguseid aegu. Räägime siin sageli õigetest asjadest. Meie probleem on see, et me reageerime aeglaselt. Meie probleem on see, et meie tegevus pole tõhus. See on kõiki meie naabreid, sealhulgas Lukašenkot, arvesse võttes vast kõige olulisem võimalus. Meie õigeaegne reageering on oluline, sest vastasel juhul vaatame 25 aasta pärast jälle musitamistega fotosid. Tänan teid!

 
  
MPphoto
 

  Michael Gahler (PPE).(DE) Austatud juhataja! Head kolleegid! Me kõik soovime aidata Põhja-Aafrika inimestel oma legitiimseid eesmärke saavutada. Seal olevad inimesed otsustavad edasi liikuda, kuid peame viivitamatu humanitaarabiga valmis olema, kui nad meie abi paluvad. Seetõttu on hea, et humanitaarabi ja kodanikukaitse peadirektoraat, Euroopa Komisjoni humanitaarabi osakond, on juba Tuneesias ja Egiptuses.

Samas on EL ning selle liikmesriikide võimalused ja oskused praegu tõelise stressitesti objektiks, võttes arvesse seda, et peame kõike korraga tegema: lennutama enda kodanikke minema, rahuldama naabrusriikide põgenike põhivajadusi ning neid koju transportima, tegelema merd mööda ELi saabuvate põgenikega ning seisma vastu diktaatori ebaseaduslikule võimunõudele.

Millised on need spetsiifilised sammud, mis on vaja teha Gaddafi delegitimeerimiseks?

Esimene samm on see, et peame oma suursaadikud Tripolist kollektiivselt tagasi tooma.

Teiseks peame tunnustama rahvuslikku üleminekunõukogu legitiimse kehana, kellega Liibüa asjus suhelda saame, ning jõudma selle kehaga kokkuleppele humanitaarabi andmise küsimuses.

Kolmandaks peavad need meie liikmesriigid, kes on esindatud julgeolekunõukogus, esitama ühisettepaneku, millega kehtestataks lennukeelutsoon ning mille üle oleks võimalik hääletada lühikese aja jooksul.

Neljandaks, juhul kui julgeolekunõukogu blokeeritakse vetoga, peaksime toetama piirkondliku rahvusvahelise seaduse arendamist. Teisisõnu, kui Aafrika Liit, Araabia Liiga ja EL jõuavad kõik ühisele kokkuleppele, siis peaksime piirkonnas lagedale tulema ühise viisiga, kuidas lennukeelutsooni sobival moel rakendada.

Loomulikult peaksime keskmises perspektiivis arutlema selle üle, kuidas tekitada võimalusi nende riikide arenemiseks, näiteks vabakaubandustsooni kaudu, et inimesed näeksid oma tulevikku oma kodumaades.

 
  
MPphoto
 

  Sylvie Guillaume (S&D).(FR) Austatud juhataja! Toetan meie parlamendi esitatud resolutsiooni Liibüa olukorra kohta. Tõepoolest pakub see Euroopa asutustele mõtlemisainet. See selgitab selgesti ja otsusekindlalt viisi, kuidas saame olla abiks probleemide lahendamisel, ajal kui Liibüa olukord halveneb iga päevaga.

Omalt poolt rõhutan kahte probleemi: esiteks on lühemas perspektiivis meie faktiliseks prioriteediks tsiviilisikute kaitse hoolimata sellest, kas nad on ümberasustatud isikud, kes põgenevad sõjategevuse eest, või liibüalased, kes jäid tule alla, kui kolonel Gaddafi oma inimesi ründas. Igasugused ning kõik ressursid tuleb investeerida erakorralisse humanitaarabisse, et aidata vähemalt naaberriike, kes on kõige enam mõjutatud inimestele pelgupaiga pakkumise vajadusest: Tuneesia, Egiptus ja Niger.

Teiseks lasub meil keskmise perspektiivi ja pikaajalise perspektiivi vastutus: haarata meile antud ajaloolisest võimalusest, pooldada neid ülestõuse, toetada demokraatlikku üleminekuprotsessi ning vaadata kaugemale tulevikku, et reformida ühist Euroopa pagulus- ja immigratsioonipoliitikat tõeliselt tasakaalustatud partnerluse alusel, mis annab viimase hoobi Vahemere piirkonna riikide kasutamisele Euroopa politseinikena.

 
  
MPphoto
 

  Edward McMillan-Scott (ALDE). – Austatud juhataja! Alates sellest ajast, kui mind määrati demokraatia ja inimõiguse asepresidendiks, olen püüdnud kasutada oma häält, et kõneleda nende eest, kes ei saa rääkida. Juhtumisi on täna parlamendis külalised Liibüa rahvuslikust üleminekunõukogust, kes kohtusid eile õhtul asepresidendi / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga, kuid kes ei saa arutelus osaleda. Minu arvates, ning usun, et ka paljude teiste parlamendiliikmete arvates, peaks Euroopa Liit tunnistama hoolimata muudest tegevustest Liibüa rahvuslikku üleminekunõukogu enne nädalavahetuse saabumist ning olen näinud mõnda ideedest, mida Catherine Ashton esile hakkab tõstma.

Võit Gaddafi üle pole ülioluline ainult Liibüa jaoks: see on ülioluline miljonitele araablastele mujal araabia maailmas, kus võideldakse vabaduse eest. Kui tunnistame üleminekunõukogu ametlikult, siis on võimalik suunata humanitaar- ja muu abi ning ka ajalisest aspektist strateegilise hädavajaliku abi sellele üleminekunõukogule. EL peab demokraatiat toetama ühetähenduslikult hoolimata sellest, kus see tärkama peaks.

 
  
MPphoto
 

  Tokia Saïfi (PPE).(FR) Austatud juhataja, paruness Ashton! Nendel keerulistel tundidel, kui Liibüa tulevik on kaalul, on humanitaarabi küll oluline, kuid sellest ei piisa. Euroopa Liit peab lennukeelutsooni suhtes selge seisukoha võtma, et peatada inimeste äge represseerimine. Mõistame kahtlusi ja riske, kuid see teema ei piirdu ainult Liibüaga. See mõjutab terve selle piirkonna poliitilist tulevikku ning Euroopa poliitilist tulevikku.

Euroopa Liit peab riikliku nõukogu kiiresti Liibüa legitiimseks ametkonnaks tunnistama. Meil on võimalus saata vali teade kõikidele oma vabaduse eest võitlevatele inimestele: ‘„Euroopa toetab teid, kuna teie võitlus on ka meie võitlus.”

Naabruspoliitika fookus tuleb samuti umber suunata demokraatliku ülemineku abistamisele, majanduse toetamisele ning suhete tugevdamisele piirkonna teiste riikide ja organisatsioonidega.

Lõpuks peame ka kiiresti abistama neid riike oma migratsioonivoogude ohjamisega. Stseenid põgenevate inimestega on tõestus selle kohta, et tegemist on sama palju lõuna-lõuna kui põhja-lõuna küsimusega.

Head kolleegid! Austatud paruness Ashton! Aeg on teha valik: Euroopa saadab nende inimeste aitamiseks kas selge toetus- ja mobiliseerimissõnumi või ehitab müüri, et muuta end illusoorseks ja isekaks kindluseks.

 
  
MPphoto
 

  Pier Antonio Panzeri (S&D).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Selle arutelu vaim võimaldab mul teile, paruness Ashton, meelde tuletada, et eelmisel nädalal oli Roomas Vahemere Liidu Parlamentaarse Assamblee kohtumine. Seal toodi välja mitu võimalust, mille juurde võiks komisjon tagasi pöörduda, eriti just soovituste juurde, kuidas toetada käimasolevaid demokraatlikke üleminekuprotsesse.

Seetõttu soovitan tungivalt nii teil kui ka komisjonil Tuneesia arengut tähelepanelikult jälgida. Objektiivselt võetuna on selle riigi puhul tegemist demokraatia liikumapaneva jõuna ning see määrab orientiiri tervele piirkonnale.

Mis puudutab Liibüat, peame olema täielikult teadlikud sellest, et kuulutades riigi rahvusvahelise üldsuse osaks, kaasnevad Gaddafi režiimiga suhete katkestamisega tagajärjed, eriti kui võtta arvesse seda, et tema režiim näitab üles suuremat vastupanu kui Zine el-Abidine Ben Ali ja Hosni Mubaraki oma.

See tähendab, et peame nüüd neljal rindel tegutsema usaldusväärselt, siiralt ja järjepidevalt ning poliitilised ajagraafikud on otsustavad. Peame lagedale tulema sobiva Euroopa finantsplaaniga. Mõistan paljude esilekutsutud nooti, kuid vajame pigem Ashtoni kui Marshalli plaani. Vajame ka Euroopa immigratsiooni ja pagulaspoliitikat, ühte takistavat poliitikat, sealhulgas lennujaamade sulgemist, ning peame Gaddafi režiimi vastaseid täielikult toetama.

Austatud paruness Ashton! Teil ja teie välispoliitilistel sidemetel nõukoguga lasub kohustus need punktid järgmistel päevadel kaalukaks muuta, kuid kindlustada, et Euroopa välispoliitikat ei tabaks uuesti ootamatult Vahemere olukorda muutvad sündmused.

 
  
MPphoto
 

  Cristian Dan Preda (PPE).(RO) Austatud juhataja! Mõned päevad tagasi saatis Gaddafi režiim kirja ÜRO Julgeolekunõukogule, milles väljendati imestust 26. veebruaril vastu võetud sanktsioonide üle, väites, et – ja need on Gaddafi sõnad – mõne õõnestava tegevuse suhtes oli vaja kasutada ainult mõõdukat jõudu. See on selge sõnum diktaatorilt, kes teab, et ta on mängu kaotanud ning pole enam suuteline ära tundma oma tegude tõsidust. See tekst alatähtsustab meeletult küünilisel viisil viimase kolme nädala jooksul Liibüas toimunud brutaalsust.

Teisest küljest on Gaddafi režiimi reaktsioon selge tõestus sellest, et see ei suhtu üldse ükskõikselt sanktsioonidesse, mis on senini vastu võetud. Seetõttu leian, et peame rakendama kõige karmimaid võimalikke sanktsioone ning seda loomulikult ÜRO mandaadiga. Leian aga, et peame minema kaugemale lennukeelutsoonidest, pakkudes tuge neile, kes peavad Gaddafit võitma, näidates samal ajal üles solidaarsust ka meie lõunapoolsete liikmesriikide suhtes, kelle juures põgenike laine maabub. Ka see juhtub ilmselgelt tulevikus.

 
  
MPphoto
 

  Simon Busuttil (PPE).(MT) Austatud juhataja! Araabia maailmas ning kõikides araabia maailma riikides toimuvad sündmused on ilus realiseeruv unistus. Selleks aga, et takistada selle unistuse muutumist õudusunenäoks, peame mängima oma osa ning kindlustama, et need inimesed mitte ainult ei vabane oma diktaatoritest, vaid kaotavad ka diktatuurid. Selle eelduseks on see, et nad läbivad üleminekufaasi, millega seotult peame meie omalt poolt tohutut abi pakkuma.

See on tõsi, et me kõik oleme nende riikide ja režiimidega suhteid loonud. Kui olime tunnistajaks sellele šokeerivale vägivallale, siis kõnelesime aga selle vägivalla ja seda täideviiva režiimi vastu ühel häälel. Järgmine samm on selle vägivalla kaotamine, kasutades mitte ainult sõnu, vaid realiseerides seda läbi meie tegude. Iga endaga vägivalda kaasatoov mööduv päev on veel üks päev, kui oleme lubanud mõrvadel toimuda ning verel voolata.

Peame tugevdama Euroopa Liidu humanitaarkohalolekut. Seda juba tehakse ning Cathy Ashton teeb head tööd, kuid peame suurendama oma humanitaarabi osakaalu nii Liibüa rahva kui ka nende suunal, kes põgenevad režiimi eest Tuneesia ja Egiptuse suunas. Veelgi enam, kui see tulv peaks pöörduma Euroopa poole, siis peame selleks valmis olema. Väga tore on väita, et peaksime Liibüa põgenikele oma uksed avama, kuid saame näha, kas olukorra tekkimisel jagame ka kõik seda vastutust.

 
  
MPphoto
 

  Ernst Strasser (PPE).(DE) Austatud juhataja ja paruness Ashton! Olete korduvalt pidanud taluma parlamendi kriitilisi kommentaare. Kasutan tänast arutelu kui võimalust, et öelda selgelt, et Euroopa Liit ning just teie isiklikult ja teie personal on terve kriisi vältel tegutsenud kiiresti, hästi ja tõhusalt. See on toonud Euroopa sammu lähemale rollile, mille me üleilmse maailma kaasasutajatena välja kujundame.

Õige ja oluline on tähele panna, et igas riigis, eriti Liibüas, on asjaolud erinevad. Liibüa puhul on Euroopa Liit võtnud aegsasti poliitilise seisukoha genotsiidi vastu ning kodanikuühiskonna poolt. Gaddafi režiimile avaldatud survet on õigustatult suurendatud koostöös NATO, ÜRO ja teistega. Selge on see, et sõjaväelist tegevust ei saa samuti välistada, kui see võetakse ette rahvusvahelise seaduse kohaselt konventsioonide raamistikus. Veelgi enam, humanitaarabi, mis tähendab toitu, meditsiinitarvikuid, katust pea kohale, tuleb pakkuda sõjatsoonist põgenema sunnitud inimestele,

kuid peame mõtlema ka selle peale, mis juhtub Gaddafi-järgse ajastu esimesel päeval. Selles kontekstis viitan veel kord Vahemere Liidu assamblee kohtumisele Roomas, kus pakuti välja mõned olulised poliitilised sammud, esiteks kodanike isiklik julgeolek; teiseks poliitiline julgeolek, mis hõlmab tihedat koostööd üleminekuvalitsusega; ning kolmandaks majanduslik julgeolek.

Peame tegema kõik, mis meie võimuses kindlustamaks, et majanduselu nendes riikides muutub uuesti normaalseks ning et inimesed leiavad tööd.

 
  
MPphoto
 

  Krzysztof Lisek (PPE).(PL) Austatud juhataja ja Catherine Ashton! Arvan, et peame analüüsima neid Põhja-Aafrika ja Liibüa sündmusi mingisuguse ajaloolise protsessi osana. Olime kõik veidi aega tagasi tunnistajaks Balkani mõrvadele – kahjuks osalesime selles mõnel määral – ning olukorrale, mille raames Euroopa kodanikud teineteist tapsid. Peame täna pingutama, et suudaksime takistada selle stsenaariumi kordumist. Seetõttu loodan, et eelseisval Euroopa Liidu tippkohtumisel näitame üles kiireks reageerimiseks vajalikku otsusekindlust, ja arvan, et sellised asjad nagu lennukeelutsoon või diplomaatlike suhete faktilised katkestamised Gaddafi režiimiga ning Gaddafi enda kui kurjategijaga on olulised.

Arvan, et peame nüüd analüüsima ka seda, mis juhtus 1989. aastatel Poolas ja teistes riikides. Meile on avanenud võimalus, sest täna tahavad need Liibüa tänavatel ja teistes Aafrika riikides demonstreerivad noored tõepoolest demokraatiat. Peame neil aitama seda saavutada!

 
  
MPphoto
 

  Tunne Kelam (PPE). – Austatud juhataja! Mind kannustasid teie avasõnad, Catherine Ashton, eriti kui mainisite, et meie tegevused peavad põhinema ELi tuumväärtustel, kuna spontaansed demonstratsioonid Põhja-Aafrikas on näidanud, et ebademokraatlikud valitsejad ei saa pakkuda tõelist stabiilsust. Peame mõistma, et püüdlused kodustada julmi diktaatoreid, nagu Gaddafi, on läbi kukkunud, põhjustades palju kimbatust. Liibüa inimesed võitlevad nende samade väärtuste eest, mida meiegi jagame, ja peame selgelt asuma nende poolele.

Samasugune väärtusel põhinev käsitlus kehtib meie tulevastes poliitilistes suunistes selliste riikide suunal nagu Iraan, Valgevene, Kuuba ja Hiina.

Kahe päeva jooksul peame toetama lennukeelutsooni, avaldama kohe tunnustust riiklikule üleminekunõukogule ning pöörama tähelepanu nende revolutsioonide sotsiaalsetele ja majanduslikele põhjustele.

Arvan, et me ei saa hakkama ilma pikaaegse Marshalli plaani tüüpi kavata.

 
  
MPphoto
 

  Nadezhda Neynsky (PPE).(BG) Austatud juhataja, leedi Catherine Ashton! 1999. aastal, kui oli vaja ära hoida rahutusi Benghazi opositsioonilises linnas, vajas Gaddafi patuoinaid, kes oleks vastutavad laste AIDSi nakatumises Liibüa halva tervishoiu tulemusena. Ta leidis kuus Bulgaaria meedikut ning ühe Palestiina arsti, kes seda otstarvet täitsid, ning nad veetsid Liibüa vanglates pikki piinavaid aastaid.

Samas ebaõnnestus Gaddafi olukorra manipulatsioon tema enda riigis, mida tõestab asjaolu, et revolutsioon algas seekord Benghazis. Õed, kes olid Gaddafi diktatuuri ohvrid, kujunesid Euroopa solidaarsuse selgeks sümboliks. Seda Euroopa solidaarsust oodatakse täna Liibüa kodanikelt endilt ning Liibüa noortelt. Seda oodatakse neilt, kes ei näe araabia maailma dilemma ees, mille valikuteks on kas diktatuur või islam ning kes tõestavad iga päev, sealhulgas oma verega, et selles maailmas on ka demokraatiale kohta.

Seetõttu, kui arutleme täna Liibüa tuleviku üle, peame meie, eurooplased, olema oma hinnangutes erapooletud, oma tegevustes kindlad ning – mis kõige olulisem – oma otsustes ühtsed. Peame selles maailmas toetama põhimõtteid, vabadust ja demokraatiat.

 
  
MPphoto
 

  Agustín Díaz de Mera García Consuegra (PPE).(ES) Austatud juhataja! Põgenikke ning ümberasustatud inimesi on tuhandeid. Selle hädaolukorra lahenduseks on evakuatsioon. Vaja on transporti. Nagu Antonio Guterres ütles, ei soovi need inimesed Euroopa Liitu tulla, vaid tahavad minna tagasi koju.

Immigrante on arvuliselt kaks miljonit, miljon egiptlast ning 80 000 bangladeshlast. Peame keskenduma kõige nõrgematele: eritrealastele, somaallastele, Sahara-tagustele aafriklastele, keda ekslikult palgamõrvariteks peetakse, ning palestiinlastele. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) väidab, et vajab kolmeks kuuks 160 miljonit USA dollarit vee, medikamentide, toidu ja transpordi tarbeks.

Ootame liidult reedeks kõlavat vastust. Gaddafi ei saa põgeneda rahvusvahelise kriminaalkohtu eest: massilised rünnakud oma rahva vastu on inimsusevastased kuriteod. Süüdistaja Luis Moreno-Ocampo juba tegutseb.

Austatud juhataja! Euroopa Parlament peab olema kaasatud. Oleme ka demokraatlik instrument surve avaldamiseks ning vaba maailma teavitamiseks. Vajame siit istungisaalist mandaati parlamendi delegatsioonideks UNHCRi, Punase Risti ja Punase Poolkuu põgenikelaagrite juurde.

 
  
MPphoto
 

  Salvatore Iacolino (PPE).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Üha kasvavad ning laienevad ülestõusud, mida me Vahemere piirkonnas praegu näeme, demonstreerivad kaheldamatult tugevat soovi demokraatlikuks osalemiseks, eriti noorte näol, keda surutakse Facebooki ja Twitteriga teistsuguse maailma poole, mis on nende püüdlustele reageerivam.

Sellegipoolest on Vahemere lõunapoolsetes piirkondades väga erinevaid maailmu ning praegu peavad nad rohkem kui kunagi varem kannatama diktaatorite verise vägivalla all, kellega – see tuleb siiski ära mainida – on peaaegu kõik maailma liidrid mingil hetkel suhteid hoidnud.

Tõstatan paar teemat: humanitaarkriis, mis kaitseb põgenike väärikust, pidades samal ajal meeles, et see kriis võib kiiresti muutuda rahvatervishoiu kriisiks; ümberasustatud inimesed, kes ei saa piisavalt head tervishoidu, on asustatud liiga suure tihedusega; vägivalla peatamine; lennukeelutsooni hüpoteesi väljatöötamine; uus ja teistsugune solidaarsus – austatud juhataja ja paruness Ashton – Vahemere poliitika tarbeks, mis tõepoolest kaitseb seda olulist inimrühma, kes Vahemere piirkonnas vankumatult seisavad; Frontexi muutused ning miks mitte meelde tuletada ka nõukogule (keda täna siin pole), et eksisteerib kaks direktiivi, mis kolmandate riikide hooajalisi töötajaid ning kolmandate riikide kodanikke ettevõtjasisese üleviimise raames kaitsevad, millest võib esile kerkida ka vastus, sealhulgas tööhõive küsimuses, nendele ebatavalistele nõuetele, millega peame veelgi tõhusamalt toime tulema.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Eelneva registreerimiseta sõnavõttude aeg algab nüüd. Hoiatan teid kohe, et mulle on laekunud 19 sõnavõtu avaldus, kuid ma ei saa neid kõiki rahuldada. Saan rahuldada viis või kuus palvet. Ma ei taha teisi parlamendiliikmeid solvata, kuid arutelu kujunes pikaks, paruness Ashton esitas väga pika sissejuhatava aruande ning me ei saa järgmisele arutelule mõju avaldada. Seetõttu palun vabandust! Annan sõna neile, kes esimesena ennast kirja panid, võimaldades kõikidele fraktsioonidele loomulikult võrdset esindatust.

 
  
MPphoto
 

  Arnaud Danjean (PPE).(FR) Austatud juhataja, paruness Ashton! Rõhutasite – ning oleme kõik sellest teadlikud – vajadust Liibüa kriisile kiiresti reageerida. Pöörasite õigesti tähelepanu sellele, mida Euroopa Liit on ära teinud – ning on humanitaaraspektist vaadatuna üpris hästi ära teinud – ning Euroopa kodanike evakuatsiooni küsimuses.

Tõepoolest arvan, et Euroopa Liit oleks nende tegevuste avalikustamisest ning nähtavamaks muutmisest rohkem kasu saanud, kuna inimestel on liiga sageli jäänud mulje, et ainult liikmesriigid ise viivad neid tegevusi ellu, samas kui olete juhtinud tähelepanu Euroopa mehhanismidele, mis sel juhul kasutusel on olnud.

Poliitilisest ning sõjaväelisest aspektist rääkides on lennukeelutsooni vajaduse meeldetuletus kindlasti oluline: kui mitte ainult poliitiliselt, siis ka sõjaliselt. Samas on selleks vaja aga rohkemat, sest ärgem unustagem, et lennukeelutsoonid ei takistanud jõledate tegude elluviimist Bosnias ja Kosovos, isegi kui neid rakendati ülelendamise puhul väga rangelt!

Oodates ÜRO Julgeolekunõukogu otsust, on meil kasutada Euroopa ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika instrumendid. Saame neid rakendada mereliikluse jälgimise, embargo vaatluse ning humanitaarabi tarnimise tarbeks. Euroopa peab oma hääle sel teemal kuuldavaks tegema ning teil on instrumendid, mille abil toimida.

 
  
MPphoto
 

  Richard Howitt (S&D). – Austatud juhataja! Nõustun kõigiga sel arutelul, kes kutsuvad Euroopa Liitu üles kaasa lööma, tegutsema ning praktiseerima kaitsmise kohustust. Mul on ka hea meel selle üle, et julgeolekupoliitika kõrge esindaja Ashton saatis Liibüasse missiooni väiksema intsidendiga kui näiteks üks meie liikmesriikidest.

Kuid kõik teie, kes te siin arutelul karme sõnu räägite, kas rääkisite nii ka 42aastase julma sõjaväelise diktatuuri jooksul? Kas protestisite, kui 1200 vangi mõrvati külmavereliselt üle kümne aasta tagasi? Või Gaddafi ajalooliselt salvestatud piinamiste, sunniviisilise kadumise või kohtuväliste hukkamiste vastu?

Kas kurtsite, kui Euroopa Komisjon alustas Liibüaga raamlepingu läbirääkimisi, mis pidid õnnelikult sel aastal lõppema? Karmid sanktsioonid kriisi ajal lahkuvate diktaatorite vastu saavad Euroopa avalikkuse silmis hea hinnangu, kuid karmid standardid kriisi eel saavad veel parema hinnangu inimestelt, keda väidame, et soovime aidata.

 
  
MPphoto
 

  Sonia Alfano (ALDE).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu mõned teist on öelnud, olete teie, paruness Ashton, näidanud üles suurt julgust, haarates praegu härjal sarvist, kuid arvan, et tuleb teha mitu põhisammu.

Samal ajal olete rääkinud süüliste osapoolte toomisest kohtu ette. Nimetagem neid õigete nimedega: peame Gaddafi kohtu ette tooma. Rääkisite ka vägivallast. Tõepoolest võib väita, et genotsiid võtab need territooriumid jälle oma haardesse.

Me ei saa oma pead jätkuvalt liiva alla peita. Esimene asi, mida peame minu arvates tegema, on Liibüa riikliku nõukogu, üleminekunõukogu, tunnistamine. Meil peab olema kõnelusest osavõtja; me ei saa jätkata rääkimist ainult äkilisest humanitaarabi vähendamisest.

Selles pole kahtlustki, et peame kõik häälekalt lennukeelutsooni toetama. Me ei saa jätkata Hiina ja Venemaa vetode nõustumisega, mis on riigid, kus valitsejateks on diktaatorid. Hiina tsenseerib Internetti, samal ajal kui Venemaa tapab ajakirjanikke, nagu Anna Politkovskaja. Arvan, et nüüd peame esimese asjana üles panema oma kabiini ning tunnistama Liibüa riiklikku nõukogu.

 
  
MPphoto
 

  Franziska Katharina Brantner (Verts/ALE).(DE) Austatud juhataja! Pöördun korraks uuesti tagasi ainult Lõuna naabruspoliitika

ja komisjoni ning Catherine Ashtoni eile tehtud avalduste juurde. Minu arvates ei mõista me, mis õigupoolest endiselt toimub, näiteks meie Saudi-Araabia suhete ja Süüria läbirääkimistega. Kuidas te neid muudate? Kuidas neid muudetakse? Kas säilitate Süüria kõneluste puhul hetkestaatuse ning mida hakkate peale Saudi-Araabiaga? Kuidas me nende riikidega suhtleme?

Mida ma teie ettepanekus ei näe, mis tervikuna on minu arvates hea, on protsess selle jaoks, kuidas me suhete parandamiseks kriteeriumid välja töötame. Kuidas viite ellu fraasi „me maksame rohkem”: milliste kriteeriumite alusel ja kelle kinnitusega? Arvan, et meil on vaja laienemisprotsessiga sarnast protsessi, kus komisjon määrab kriteeriumid ning komisjon ka kinnitab need.

 
  
MPphoto
 

  Ilda Figueiredo (GUE/NGL).(PT) Austatud juhataja! Oleme solidaarsed Araabia rahvastega nende võitluses vabaduse, demokraatia sotsiaalse arengu eest Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas, pidades meeles iga riigi eritingimusi. Samas ei saa me unustada tuge, mida ELi valitsused ja liidrid diktaatoritele pakkusid, müües neile relvi, mida nad nüüd oma rahva tapmiseks kasutavad.

Samuti ei saa me nõustuda mitte mingisuguse sõjalise sekkumise või vahelesegamisega nende riikide rahvaste heitlusesse. Me kõik teame, kuidas väline sekkumine algab, kuid me ei tea kunagi, kuidas see lõpeb, nagu Iraag, Afganistan ning mitmed teised kohad on meile näidanud. Nende riikide rahvaste lähituleviku poliitilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid valikud tuleb austada ning neile tuleb anda igasugust humanitaarabi, mida nad vajavad, ilma eeltingimusteta või sekkumiseta.

 
  
MPphoto
 

  Mario Borghezio (EFD).(IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Loomulikult peame tunnistama Lääne ränki vigu. Meie Itaalias tegime selle vea, et mõtlesime kolonel Gaddafist, kui nurjatust sulist, nagu president Roosevelt oleks öelnud, kui ta oli samaaegselt üks paljudest nurjatutest…, kes oma inimeste üle valitsevad ning nüüd isegi nende suunas tule avavad või sunnivad teisi inimesi nende suunas tuld avama.

Miks ometi pole keegi parlamendis rääkinud Aafrika riigi- või valitsusjuhtide vastutusest, kes kuni eilse hommikuni mõtlesid temast kui vennast, poputasid teda, saatsid ta ÜROsse inimõiguste kaitsja esindusliikmena ning isegi viies olukorra nii kaugele, et ta kuulutas ennast Aafrika riikide kuningate kuningaks – või kas ma räägin valest inimesest?

Nüüd teeb Euroopa teise vea: teeskleb, et väldib ilmselget ohtu, kui suur hulk somaallasi, eritrealasi ja teisi üle Liibüa piiride jooksevad. Peame sellele teemale palju energiat kulutama. Peaksime kasutama ühte Marshalli plaani, mis hõlmaks väikese ja keskmise suurusega ettevõtjaid, et neid inimesi aidata, mitte neile relvi saata.

***

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Enne kui annan sõna paruness Ashtonile vastamiseks, mainin, et täna on siin külaliste galeriis kaks Liibüa üleminekunõukogu esindajat, keda me tervitame: dr El-Welfali ja dr Al-Eisawi!

Aplausi tugevus iseloomustab parlamendi tuge ning solidaarsust ja seda vankumatut toetust, mida Liibüa vabaduse ja demokraatia arutelul näha on olnud. Täname teid ja soovime edu. Oleme teile toeks!

***

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja ja parlamendiliikmed! Tänan teid väga olulise ning arvan ka, et väga tähendusrikka arutelu eest siin parlamendis.

Ühine teema on loomulikult soov näha Liibüas selliseid muutusi, mis asetavad inimeste soovid Euroopa Liidu ning rahvusvahelise üldsuse energia eesliinile.

Arvan, et Martin Schulz ütles selle esimesena välja, kuid seda korrati väga sageli: peame olema väga terased selles suhtes, mida teeme, ning olema oma tegevustes väga otsusekindlad. Esiteks peame veenduma, et riiki jõuab humanitaarabi ning see jõuab õigetesse kohtadesse. Peame kõikjal – alates Benghazist kuni Tripolini välja – ühendust organisatsioonidega Piirideta Arstid ja ICRC. Tean aruteludest aga, et riigis eksisteerib piirkondi, kuhu on erakordselt raske abi ja ravimeid saata, just kestva sõjategevuse ning selle pärast, et inimesed ei pääse läbi.

Sellega tegeleb komisjoni humanitaarabi volinik Kristalina Georgieva ning ka pr Amos ÜROst koordineerib sealt püüdlusi. Hea uudis on see, et saame mõnest kohast teateid, et neil läheb hästi ning abi jõuab kohale, kuid loomulikult on veel palju vaja teha.

Olen kuulanud ka seda, mida austatud parlamendiliikmetel põgenike teema kohta öelda on. Oleme liikmesriikidega palju tööd teinud, et püüda neid inimesi koju aidata ning neile selles tuge pakkuda. Paljude Tuneesia piiri äärde saabunud põgenike kodu oli Egiptus ning mõned liikmesriigid on Tuneesiaga lähedalt koostööd teinud, et pakkuda transporti kas meritsi või lennukiga, et need inimesed koju tagasi jõuaksid ning et hoida silma peal ka neil, kes tagasi Aafrikasse suunduma hakkavad.

Teha on siiski veel väga palju. Minu arvamus on see, et kui suudame riigi muuta stabiilsemaks, siis soovivad inimesed ka koju jääda, kus nad ka tegelikult olla tahavad. Seega on ELi üks ülesanne, ning olen selles suhtes väga otsekohene, see et võimaldades stabiilsuse kujunemist meie lõunanaabruses, võimaldame inimestel jääda sinna, kuhu nad soovivad, kus neil on majanduslik õitseng ja demokraatia, mitte pigem see tunne, et oleks vaja põgeneda vägivalla võimaluste puudumise või teiste probleemide tõttu.

Lisaks on õhus ka lennukeelutsooni ning sõjaväeliste valikute küsimus. Viitasin tehtud tööle, mida kirjeldame põhjaliku plaanimisena ning mida oleme teinud koos poliitika ja julgeolekukomiteega (COPS) ja mis jätkus eile õhtul. Nendele aruteludele viitame ka oma kõnelustel ÜROga, mis on samuti veel käimas, ning NATOga, mille kohtumisel osalen homme. Loomulikult tegutseme koostöös oma partneritega. Araabia Liiga arutab lennukeelutsooni üle laupäeval.

Pean hoolikalt meeles aga ka midagi, mida Araabia Liiga peasekretär minu delegatsioonile ütles, kes teda eile külastas: peame oma vajadused määratlema, sest lennukeelutsoon oma definitsiooni kohaselt tähendab eri inimestele erinevaid asju. Kindlustunne, et kõike tehtav tehakse ettenähtud viisil, on midagi sellist, mida minu arvates parlament väga näha soovib. Peame oleme kindlad, et mis iganes valikuid ka langetatakse, siis tehakse neid nii, et ollakse täiesti teadlikud sellest, mida tehakse ning nendel otsustel on nende inimeste toetus, keda need otsused mõjutavad. Selles kontekstis viitan uuesti vajadusele jätkata meie dialooge ning arutelusid Aafrika Liidu ja Araabia Liigaga.

Meil võiks olla suur arutelu – ning äkki meil peaks see olema – ühe teema üle, millest pressis kirjutama hakkasin, milleks on isolatsioon vs. kaasatus. Tegemist on tõelise katsumusega ning fotosid üleval hoidnud härradele ütleksin seda, et loomulikult, kui olete Euroopa Ülemkogu president ning lähete presidendina Liibüas korraldatavale Aafrika tippkohtumisele, siis näete pilti, millel on president Gaddafiga. Loomulikult. Pilte tehakse paljudest inimestest. Samas seerias näidati pilti ka meie auväärsest fraktsiooni ALDE liidrist. Paljudel juhtudel on võimalik teha pilte sellest, kuidas vastutavad inimesed peavad suhtlema nendega, kellega me ei sooviks, et nad suhtleksid.

Seega arvan, et on ebaaus näidata pilti Herman van Rompuyst, kes täidab meie kõigi eest oma ülesandeid Euroopa Ülemkogu presidendina, koos võõrustava isikuga. See, kas eelistaksime, et Aafrika Liit oleks korraldanud oma tippkohtumist kusagil mujal, on täiesti teine teema. Tõepoolest, kas oleksime pidanud tegema neile paljudel kordadel märkusi selle kohta, et nad oleksid pidanud selle kusagil mujal korraldama. Lõppude lõpuks kohtume Aafrika Liiduga suuresti ikkagi seal, kus Aafrika Liit välja pakkunud on. Meile ei pruugi see meeldida ning see on aruteluteema. Minu arvates peaksime sellele mingil hetkel kaasa aitama, sest minu üldpõhimõte on see, et kaasatus on parem kui isolatsioon. Isolatsioon on mõnel juhul tõhus, kuid kaasatus on parem.

Sellegipoolest, nagu eelnevalt ka mainisin, võisime Gaddafi vihma käest tuppa tuua. Nüüd on aeg ta tagasi lõplikult tagasi vihma kätte saata. See on samuti väga tähtis, et meil oleks hinnang selle kohta, millega ja kuidas ennast seome, ning oleksime valmis seda üle vaatama, püsti tõusma ja ütlema: oleme nii käitunud põhjustel, mis meie arvates on õiged, mis iganes riigiga tegu ei oleks; leiame, et kaasamine nendes tingimustes on parem, kuid on tingimusi, mille puhul sellised tegevused ei ole asjakohased, ning tingimused, kus isegi see, mida me varem tegime, ei ole praegu sobiv.

Jäägem aga ausateks ning ärgem esitagem väljakutseid fotode või teiste asjadega, kus inimesed tegid seda ja tegid toda. Inimesed püüavad nende jaoks väga keerulistes tingimustes anda endast parima ning arvan, et peaksime nõukogu presidendi üle uhked olema, et ta püüdis olla liikmesriikide esindaja.

Tahan rääkida ka siltide kleepimisest. Kuuleme väga palju räägitavat ühest mingisugusest Marshalli plaanist: keegi kutsus seda isegi Ashtoni plaaniks. Ei, koostame hoopis Liibüa plaani või Egiptuse plaani või Tuneesia plaani, mille omanikeks on inimesed nendes riikides, keda me kaasame ning kellele oma abi pakume.

Ma ei taha koostada plaani, mille valmimisel ütleksime: teate mis, tõime teile teie riigi jaoks meie plaani. Ei, ärgem tehke seda! Olgem hoopis need inimesed, kes pakuvad tuge kindlustamaks, et nende plaan oleks selline, milline meie tahaksime seda olevat, mis demokraatiat toetaks!

Siin parlamendis on aastatepikkuste kogemustega inimesi, kes on läbi teinud revolutsiooni ja muutuse ning kellel on väga palju pakkuda. Loodan väga – ning olen seda öelnud ka nendes riikides –, et nad võtavad kontakti inimestega (kui leitakse, et see on väärtuslik), kes on selliseid protsesse läbi elanud ning kes mitte ainult ei tea, mis töötas, vaid kes saavad neile öelda ka seda, mis ei töötanud. Võib-olla on välditavad tegevused sama olulised kui tehtavad tegevused.

Nõustun, et peame üle vaatama selle, mida EL teeb, millised vahendid on meile saadaval, kas meil on piisavalt vahendeid, kas peaksime uuesti mõtlema selle üle, mida suudame teha. Sest teil on õigus, ma tegutsen mulle antud mandaadi piires ning saan tegutseda ainult selle piires. See mandaat võimaldab mul teha mõningaid asju, kuid peamiselt pean koondama asutused ning 27 riiki ühiseks pingutuseks.

Veel üks märkus avalikkuse ja kuulamise kohta. Arvan, et olen ajakirjanduses selle teemaga tegelenud rohkem kui keegi teine maailmas. Raadios olen sellest rääkinud lõpmatuseni. Nõudsime esimeste seas Mubaraki taandumist ning olen ajakirjandusega väga palju tegelenud. Kuid olen teinud ka palju rohkem, kui ajakirjandust pole juures olnud. Jällegi, see on minu arvates oluline, sest peame eelkõige kuulama. Külastame kõik neid riike ning neis käib väga palju külalisi kõikjalt maailmast ning see on suurepärane, kuigi vahetevahel arvan, et peaksime neile koostöös plaani väljatöötamiseks ruumi ja aega andma, sest siis saaksid nad meiega veelgi informatiivsemaid arutelusid pidada. Peame aga ka kuulama – ning kui on üks asi, mida soovin, et tungivalt teeksime, siis soovin, et leiaksime aega kuulamiseks, ütlen seda ka liikmesriikidele – mida kohapeal olevad inimesed räägivad. Peaks minema Tahriri väljakule, nagu mina läksin, et rääkida Egiptuse noortega, rääkida Tuneesia kodanikuühiskonna liikumise esindajatega ning kaasata Liibüa inimesi seal, kus suudame: arutleda selle üle, millist tulevikku nad endale tahavad ning anda endast nende toetamiseks kõikvõimalik.

 
  
MPphoto
 

  Edward McMillan-Scott (ALDE). – Austatud juhataja! Võib-olla saab paruness Ashton kommenteerida. Parlament on praktiliselt ühehäälselt sellel meelel, et praegu Benghazis paikneva Liibüa rahvusliku üleminekunõukogu tunnistamine Euroopa Liidu poolt oleks väga oluline poliitiline sõnum, mis võimaldaks humanitaar- ja muu strateegilise abi jõudmist riiki. Ta pole seda teemat kommenteerinud. Mitu sõnavõtjat on selle teema esile tõstnud. Võib-olla ta lihtsalt ütleks meile, mis tema seisukohad on ning kas ta edastaks selle sõnumi reedel nõukogule.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Ma ei vastanud sellele; ma kuulsin seda ja ma olen sellest väga hästi teadlik. Ma ei vastanud kahel põhjusel. Esiteks eeldasin, et Euroopa Parlamendi president, kes Euroopa Ülemkogus ka seekord räägib, teeb kokkuvõtte – nagu ta seda alati teeb – sellest, mida parlament on öelnud ning mida oma resolutsioonides kokku leppis. Arvan, et see on sobiv viis parlamendi korralikuks esindamiseks. Teiseks selle pärast, et selle üle otsustavad liikmesriigid. Seega ei saa rääkida veast, mida tuleb tunnistada. Kohtusin eile õhtul tõepoolest ühe härraga. Püüdsin parlamenti lihtsalt austada, tõstes esile presidendi rolli.

 
  
MPphoto
 

  Mario Mauro (PPE).(IT) Austatud juhataja ja volinik! Head kolleegid! Edward Mcmillan-Scotti öeldu valguses ei saa ma aru, kas ettepanek tunnistada Liibüa rahvuslikku üleminekunõukogu on nende ettepanekute seas, mida te koos komisjoniga nõukogule esitate.

Olen aru saanud, et teil on hea meel, et parlament sellest räägib, kuid kas austatud volinik ja paruness Ashton esitavad selle ka järgmisel nõukogu koosolekul 11 oma ettepaneku või omaalgatuslike ettepanekute seas? See on meie küsimus.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Saan teha ainult seda, mida mulle minu mandaat võimaldab. Minu isiklik arvamus siin ei loe. Austatud parlamendiliikmed peavad sellest aru saama.

Olen kohtunud nõukoguga ning olen kuulnud, mida parlament on öelnud. Parlamendi president raporteerib. Nagu Daniel Cohn-Bendit ütleb, on see väga oluline, kuid ma ei saa täna seista siin ja öelda, et ma seda seetõttu soovitan. Peame edasi liikuma sellega, milles parlament kokku lepib, kui enda resolutsiooni vastu võtab, ning olen näinud, mida ta soovitab. Seejärel esitame Euroopa Ülemkogu eesistujale aruande, et ta saaks omakorda edastada Euroopa Ülemkogu järeldused välisasjade komisjonile, kes kokku tuleb ja nende üle arutleb, ja seejärel parlamendi presidendi kaudu parlamendile, et ettepanek saaks esitatud. Pärast seda teeb Euroopa Ülemkogu otsuse.

Ma ei püüa teemat vältida. Lihtsalt väidan, et kõik need asjad tuleb kokku võtta ning seejärel otsus teha. Ma ei soovi üleminekunõukogu suhtes lugupidamatust üles näidata, kuid peame seda ettenähtud viisil korraldama ning veenduma, et teeme seda, milles oleme kindlad ning mis ei valmista meile ebamugavusi.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Annan viimaseks sõna Daniel Cohn-Benditile ning seejärel lõpetame. Tuletan lihtsalt paruness Ashtonile meelde, kuigi usun, et ta on sellest teadlik, et talle annab tema Euroopa Komisjoni asepresidendi mandaadi ka parlament, mitte ainult nõukogult.

 
  
MPphoto
 

  Daniel Cohn-Bendit, (Verts/ALE). – Austatud juhataja! Ütlen paruness Ashtonile – ja võin seda öelda inglise keeles –, et tema mandaadis on kirjas ka see, et ta peab liikmesriikidele ettepanekuid tegema. See on tema mandaadis kirjas ja seega tahame, et ta suhtuks oma mandaati tõsiselt. Pärast arutelu parlamendis ja pärast seda resolutsiooni, mida te hiljem loete, paruness Ashton, olete teadlik, et ülekaalukas enamus toetab selle teema tõsiselt käsile võtmist ning selle ettepaneku esitamist nõukogule. Kui nii ei juhtu, siis tekib teie ja Euroopa Parlamendi vahel suur kriis.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Ma ei nõustu selle suure kriisi mõttega. Daniel Behn-Condit, olen teile väga selgelt öelnud, mis täpselt minu mandaat on. Valitsuse tunnustus on tunnustus, mis on saadud Euroopa Ülemkogult. Kõrge esindaja peab mandaadi kohaselt tutvustama ideid, mis talle on esitatud, arutlema neid eelnevalt asutustega ning esitama reedel Euroopa Ülemkogule esitatud seisukohti. Liikmesriigid peavad otsuse vastu võtma.

Lähen siit edasi rääkima Euroopa Ülemkogu presidendiga, kelle esindaja on siin, ning räägin sellest ka komisjoni presidendiga. Esitame need seisukohad ka institutsioonidele, mis saavad reedeks valmis, ning viime need ka välisasjade komisjoni, mis homme kokku tuleb. Ma ei väldi seda, kuid on täiesti õige ja asjakohane, et valitsuse tunnistamise kohta võtavad otsuse vastu liikmesriigid.. Kuulen selgesti, mida parlament ütleb:

ärgem muutkem seda kriisiks! Ma ei väldi midagi. Ütlen lihtsalt, et peaksime selle protsessiga edasi liikuma ettenähtud viisil, et selleks saaksid kasu need inimesed ja Liibüa inimesed.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis esitati vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletamine toimub neljapäeval, 10. märtsil 2011.

 
  
MPphoto
 
 

  Louis Grech (S&D), kirjalikult. – Kahju, et Euroopa on oma minevikust nii vähe õppinud. Liidu viivitusega reageering Liibüa olukorrale on tõestus selle kohta, et Euroopa säilitab Vahemere lõunapiirkonna suunal senini seosetut ja fragmenteerunud lähenemist Kui Euroopa hoiab sellest mõttemallist kinni, siis on võimalik, et toimub uuesti sellise mastaabiga humanitaarkriis. Euroopa peab tegutsema kahel rindel:

1) poliitiline ja humanitaarne reaktsioon kindlustamaks, et Liibüa rahva legitiimsed püüdlused realiseeruvad kodukootud demokraatia abil, mille puhul astub režiim kõrvale, võimaldades piirkonna inimestel aktiivselt riigi üleminekut demokraatiale esile kutsuda;

2) migratsioonivoolud – praegu on suurte migratsioonivoolude võimalus piirkonnast teisejärguline mure, kuid sellele tuleb tähelepanu pöörata. Liit on seda minevikus tunnistanud, kuid on ebaõnnestunud mingisuguse ühtse ja kõikehõlmava plaani elluviimises. Seetõttu kutsun üles looma Marshalli plaanile sarnast plaani, mis hõlmab integreeritud immigratsioonipoliitikat, mis põhineb solidaarsuse ja koormuse jagamise põhimõtetel, mille abil kõik liikmesriigid tunnistavad, et üks riik ei tule ise nende suurte ja keeruliste probleemidega toime, mida suured migratsioonivoolud endaga kaasa toovad, eriti just väiksemad liikmesriigid.

 
  
MPphoto
 
 

  Andreas Mölzer (NI), kirjalikult. – (DE) Maghrebi ülestõusud on Euroopale oma mõju juba avaldanud ja seda põgenikest pungil paatide, kukkuvate aktsiahindade ning tanklate hinnašokkide kujul, kusjuures EL suutis parimal juhul naiivselt aimata ainult viimast sündmust. Võttes arvesse toornafta kõrgeid hindu koos tugeva euro ning Euroopa Keskpanga intressimäära tõusuga, ei ole see lootus kuigi suur, et kütusehinnad võiksid langema hakata. See demonstreerib jälle kord, kui sõltuvad oleme toornafta tarnetest ning et peame alternatiividele rohkem rõhku panema.

Mässajate lennukeelutsooni üleskutse seab meid valiku ette. Selle tingimuseks on see, et ÜRO kiidab heaks selle otsese sekkumise riigi suveräänsusesse ning selle tulemusena hävitatakse ka riigi lennutõrjevõimekus, nagu eksperdid on juba hoiatanud. ELi riigid peaksid peale selle mõtlema ka nn avatud kodusõja tagajärgedele. Lisaks, milline peaks olema ELi seisukoht, kui Gaddafi otsustab suunda muuta? Selge on see, et diktaatorit pole võimalik hirmutada lihtsalt agressiivsete seisukohavõttudega. Gaddafi on näidanud, kuidas on võimalik Läänest täielikult üle sõita ning ülejäänud diktaatorid vaatavad huviga pealt. EL peab nüüd paljastama oma välispoliitika musklid ning astuma selgeid samme Liibüa demokratiseerimise ja eskaleerumise vähendamise suunas.

 
  
MPphoto
 
 

  Mariya Nedelcheva (PPE), kirjalikult.(FR) Praegu on Muammar Gaddafi taandumine kiireloomuline teema. Samas eksisteerib ka teisi aspekte ning see, mis loeb, on inimene. Sageli keskendume diktaatoritele, kuid sageli ei pööra me tähelepanu inimestele, kes kannatavad tagajärgede all esimestena. Liibüa rahva vabastamise protsessi ei saa käivitada ilma tõelise poliitilise transformatsioonita riigis. Samas ei toimu demokraatlik üleminek kunagi siis, kui puuduvad tõelised opositsioonilised juhid. Hetkel on opositsioon väga nõrgas seisus. Sellele suurema selguse andmine on esimene oluline samm hoo loomiseks. Teisest küljest on vaja ka tugevat piirkondlikku strateegiat. Rääkides ainult põgenike teemast, siis ei jõua liikmesriigid kokkuleppele, millega hoida ära saabuvate põgenike järjekordi piiridel. Tulemus: tervislikud tingimused halvenevad ja see suurendab kogukondadevahelisi pingeid. Kui humanitaarkriisiga ei tegeleta, siis võime silmitsi seista olukorraga, mis väljub kiiresti kontrolli alt.

 
  
MPphoto
 
 

  Edward Scicluna (S&D), kirjalikult. – Tänan oma kolleegi Ana Gomesit tema resolutsiooni eest! Olen aga pettunud fraktsiooni PPE toetuse puudumises kokkuleppele, mis sunniks ELi enda tarbeks kiiresti plaani välja töötama ning varustama ennast vahenditega, mille abil Liibüa kriisi tagajärgedega toime tulla, eriti migratsioonipoliitika ja ümberasustamisega. Meil pole isegi esimest plaani, veel vähem varuplaani.

Senini on üks Liibüa lähedal olev väike saareriigist liikmesriik abistanud nii palju kui võimalik: Malta. Malta evakueeris oma paatide ja oma lennuliinidega 13 000 inimest 89 eri rahvusest, pannes mõlemad suurde ohtu. Maltalased ei teinud seda ELi õigusaktide pärast ja kindlasti mitte Frontexi pärast. Selle asemel käitusid nad humanitaarasjaoludel ning loobusid viisanõuetest. Küsimus oli solidaarsuse põhimõttes. Võimatu on öelda, kas peame hakkama tegelema tohutute immigratsioonisissevooluga. Kindlasti saab see olema suur ja Malta jaoks väga märkimisväärne. Malta inimesed ei soovi Dublin II või Frontexi määruste rakendamist. Nad nõuavad solidaarsust ja ümberasustamispoliitikat, mis põhineb koormuse jagamisel. Väga kahju ning arusaamatu on näha fraktsiooni PPE sellest vastutusest kõrvale hiilimas.

 
  
MPphoto
 
 

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Liibüa ja ELi lõunanaabruskonna sündmused on eelmiste poliitiliste suuniste tagasilükkamine ja tulevaste suuniste katsetamine. Staatuse säilitamise meetod oli valitsev valik peaaegu 40 aastat. Selle poliitikaga kaasnesid Euroopale stabiilsus ja turvaline juurdepääs energiale. Sellega eirati aga Põhja-Aafrika ja araabia maailma ühiskondi. Teame seda, kuna need ühiskonnad kerkisid järsult uuesti päevakorda ning see tuli kõigile üllatusena. Vaja on suurt poliitilist muutust araabia maailma tärkavate kodanikuühiskondade aktiivse toetuse suunas. See ei tohiks siiski olla õigustuseks kiirustades tehtud otsustele, mis võiksid meie naabruspoliitika killustada.

Euroopa naabruspoliitika peaks poliitikana püsima jääma. Seda ei tohiks asendada kooskõlastamata meetmetega. Arutleti selle mõtte üle, et Euroopa idapartnerluse programmidest tuleks finantsressursse ära võtta ning need lõuna tarbeks uuesti eraldada. See saadaks negatiivse sõnumi meie idanaabruses asuvatele riikidele. Veelgi enam, sellel taaseraldamisel ei ole ratsionaalset alust. Lõunas ja Idas tehtud kulutused kodaniku kohta ei ole tasakaalust väljas. Need on enam-vähem samaväärsed. Probleem ei ole mitte selles, kui palju me kulutame, vaid kuidas kulutame.

 
  

(1)Vt protokoll

Viimane päevakajastamine: 19. juuli 2011Õigusalane teave