Märksõnaregister 
 Eelnev 
 Järgnev 
 Terviktekst 
Menetlus : 2010/2050(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A7-0037/2011

Esitatud tekstid :

A7-0037/2011

Arutelud :

PV 09/03/2011 - 14
CRE 09/03/2011 - 14

Hääletused :

PV 10/03/2011 - 9.3
CRE 10/03/2011 - 9.3
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0096

Arutelud
Kolmapäev, 9. märts 2011 - Strasbourg EÜT väljaanne

14. ELi suhtumine Iraani (arutelu)
Sõnavõttude video
PV
MPphoto
 

  Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on Bastiaan Belderi väliskomisjoni nimel esitatud raport Euroopa Liidu suhtumise kohta Iraani (2010/2050(INI)) (A7-0441/2011).

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder, raportöör.(NL) Austatud juhataja! Tahaksin alustada, avaldades tänu variraportööridele, kellega ma selle raporti koostamisel kindlat koostööd nautisin. Tulemus on selline, mille üle võime uhked olla. Raport võeti väliskomisjonis vastu ülekaaluka häälteenamusega – 62 poolt- ja 3 vastuhäälega. Samuti on selles keskse tähtsusega portfellis väga oluline, et räägiksime ühel häälel, mitte üksnes parlamendis, vaid ka Euroopa institutsioonides tervikuna.

Mul on hea meel, et väljendame selles resolutsioonis toetust neile miljonitele meeleavaldajatele, kes on alates vaidlustatud 2009. aasta presidendivalimistest tänavatele läinud, ning väljendame nendega solidaarsust. Nüüd kui opositsioonijõud Iraanis näevad, kuidas mujal Lähis-Idas riigikorrad kukuvad ning presidendid tagasi astuvad, on neil seda toetust ja solidaarsust hädasti vaja. Roheline liikumine peab tundma toetust, kuna opositsioon otsib taas kord viisi, kuidas omaenda elu ohtu seades Iraani ametivõimude vastu seaduslikke meeleavaldusi korraldada. Asjaolu, et oht on reaalne, tõestab mitte ainult opositsioonijuhtide Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karoubi vahistamine, vaid ka Iraani parlamendi Majlisi märkimisväärse osa kontrollimatud nõuded nad hukata. Euroopa Parlament kutsub oma resolutsioonis Iraani ametiasutusi üles tegema täielikku ja tingimusteta koostööd Viinis paikneva Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga (IAEA). Just Teherani mittekoostööaldis seisukoht on see, mis Iraani tuumaprogrammile kahtlusehõngu annab. Kogu rahvusvahelise üldsuse mure on rohkem kui õigustatud. Seda arvesse võttes, on minu meelest mõistetamatu saata sellisele riigile sõnum, et tal on õigus uraani rikastada. Ükskõik kui tõsi see ka ei pruugi olla, ei ole see märguanne, mida Euroopa Parlament sellisel üliolulisel ajahetkel andma peaks. Kutsun seepärast kaasparlamendiliikmeid üles toetama minu ettepanekuid need lõigud meie resolutsioonist eemaldada. Resolutsioonis käsitletakse ka Iraani rolli piirkonnas. Loomulikult teeb parlament WikiLeaksi kaudu lekkinud dokumentide tulemusel, milles käsitletakse piirkonna suhtumist Iraani, Teheranile teene, edastades selge sõnumi, et Iraan peab oma destabiliseeriva mõju surumise viivitamatult lõpetama. Seepärast palun ma teil kõigil toetada muudatusettepanekuid, mille olen esitanud Iraani rolli kohta naaberriigis Iraagis ning ettepaneku kohta eemaldada resolutsioonist lõige 53. Minu arvates toetab Euroopa Parlament juba piisavalt mõtet, et lõikes 55 peaks liidu ja Iraani ühine eesmärk olema stabiilne Afganistan.

Kuna mu sõnavõtt hakkab lõpule jõudma, austatud juhataja, tahaksin teha viimase märkuse. Ma ei ole arg ja just seepärast tahan teha märkuse Iraani ja selle ametlike esindajate kohta Brüsselis ja teiste riikide pealinnades. Mul on olnud võimalus heita pilk kaasparlamendiliikmete eri allikatest pärinevale kirjavahetusele Iraanist. Kirjavahetuse tooni ja sisu tuleb nimetada vähemalt märkimisväärseks. Raporti – ma viitasin sellele varem – võttis vastu välisasjade komisjon, kuhu ma olen valitud ülekaaluka häälteenamusega. Seepärast ei tohi seda resolutsiooni vaadelda kui minu eraprojekti, vaid seda tuleb vaadelda kui kogu Euroopa Parlamendi ühist seisukohta. Seepärast ei ole nii, et minu taust parlamendi esimese delegatsiooni juhina määras selle resolutsiooni kriitilise tooni. Vastupidi, seoses sellega tuleb Iraan omaenda käitumise eest vastutusele võtta. Kogu Euroopa Parlament – ja ma olen selle eest tänulik – ei nõustu president Ahmadinedžadi antisemistliku retoorikaga ega holokausti eitamisega, kuigi pean ütlema, et see antisemitism ei piirdu režiimi siseringkonnaga.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! See on võimalus arutleda Euroopa Liidu Iraani lähenemisviisi üle, mis oli ühe algatusraporti teema, mille raportöör oli Bastiaan Belder.

Bastiaan Belderi raportis puudutatakse paljusid küsimusi ning kajastatakse paljude erinevate huvide seisukohti, kuid ma keskendun kahele küsimusele: tuumaprogramm ja inimõiguste olukord Iraanis, millest mõlemat raportis ulatuslikult käsitletakse.

Nagu asutatud parlamendiliikmed teavad, jääb Iraani tuumaprogramm Euroopa Liidu ja rahvusvahelise üldsuse jaoks tervikuna suureks mureküsimuseks. Nii ÜRO Julgeolekunõukogu kui ka Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri juhatajate nõukogu on võtnud vastu terve palju resolutsioone, milles nõutakse, et Iraan astuks samme, mis on vajalikud usalduse suurendamiseks oma üksnes rahumeelset laadi programmi vastu. Kahjuks kinnitati viimases Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri raportis, mis anti välja 25. veebruaril, Iraani suutmatust oma rahvusvahelisi kohustusi täita.

Euroopa Liidu nimel oleme valmis töötama diplomaatilise lahenduse suunas kahetasandilise lähenemisviisi alusel, ühitades surve avaldamise ja dialoogi. Eesmärgiks jääb kaasata Iraan mitmeetapilisse usalduse suurendamise lähenemisviisi, mis toob kaasa mõttekad läbirääkimised tuumaprogrammi üle.

Teisel kohtumisel, mida ma juhtisin E3+3 riikide (Hiina, Prantsusmaa, Saksamaa, Venemaa, Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid) nimel Istanbulis, esitasin Iraanile meie ettepanekud konkreetsete usalduse suurendamise meetmete võtmiseks, sealhulgas ajakohastatud kütuse tarnekokkulepped Teherani uurimisreaktori varustamiseks, ja ka teised läbipaistvusmeetmed.

Austatud liikmed saavad teada, et need ettepanekud tooksid vahetut kasu mõlemale poolele ja võiksid sillutada teed protsessile, milles tegeletakse probleemidega ja suurendatakse järk-järgult vastastikust usaldust. Ja usalduse suurendamine ongi see, milles meie jõupingutused seisnevad.

Iraani vastus oli pettumustvalmistav. Iraan oli valmis meie ettepanekuid arutama ainult juhul, kui me esmalt tunnistame Iraani õigust uraani rikastada. Ta rääkis kõikide sanktsioonide kõrvaldamisest.

Ma mõistan Iraani soovi, et sanktsioonid kõrvaldataks. Me kõik tahame näha, kuidas meie kõnelused edukalt lõpeksid, mis – vastavalt julgeolekunõukogu resolutsioonidele – tähendaks, et sanktsioonid kaovad. Sanktsioonide kõrvaldamine on miski, mis kaasneks järkjärgulise usalduse taaskehtestamisega. See oli tee, mida mööda me minna püüdsime.

Mis puudutab õigust rikastada, siis tuumarelva leviku tõkestamise lepingus hoitakse õigused ja kohustused hoolikalt tasakaalus. Ma ei näe selle ümberkirjutamises ega valikulises ümbertõlgendamises mingit väärtust. Iraani esimene samm on viia end oma kohustustega täielikku kooskõlla.

Jätkame oma jõupingutusi Iraaniga, kuid samal ajal ka jõupingutusi surve suurendamiseks eelkõige olemasolevate sanktsioonide rakendamise tugevdamise kaudu.

Nägin Iraani välisministrit Salehi hiljem Genfis kohtumisel, mis andis mulle võimaluse selgitada talle jõupingutusi, mille me kõnelustesse Iraaniga suunanud oleme, ning meie tugevat soovi vastuse järele meie kõigi julgeoleku huvides. Olen kirjutanud ka dr Jalilile, kes juhtis Iraani nimel kõnelusi, et meie pakkumine taasesitada ja teda vastama kutsuda. Dr Salehi rääkis mulle, et nad kaalusid oma vastust ning mina soovitasin neil tungivalt olla positiivsed.

Nagu siinne parlament, jagan ka mina paljude seisukohti Iraani inimõiguste küsimuses. Advokaatide, ajakirjanike ning teiste, kes oma õigusi teostavad, jätkuv ja süstemaatiline rõhumine, vahistamine ja ahistamine on täiesti vastuvõetamatu.

Oleme näinud mõne süüdimõistetud inimese puhul väga pikaajalisi vanglakaristusi ja piiranguid õigusele töötada ja reisida kuni 20 aastat. Kui Iraani elanikud tahtsid 14. veebruaril rahumeelselt Egiptuse ja Tuneesia olukorra toetuseks meelt avaldada, keelati meeleavaldused ära. Lisaks sellele, nagu on öelnud Bastiaan Belder, hoiti Mir Hossein Mousavit ja Mehdi Karoubit – kaht opositsioonijuhti, kes nendele meeleavaldustele toetust olid väljendanud – koduarestis ning peeti hiljem ilmselt kinni.

Olen näinud parlamendi sotsialistide ja demokraatide fraktsiooni avaldust, mis tehti 1. märtsil ja mis seda täielikult toetab. Olen jätkuvalt väga mures Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karoubi kohtlemise pärast ja ma andsin sel teemal 4. märtsil välja avalduse. Hoolimata meie jõupingutustest kindlustada kontrollitav teave, jääb selgusetuks, kas nad on koduarestis või muul viisil vangistatud. Nõuan tungivalt, et Iraani ametiasutused lihtsalt annaksid neile liikumisvabaduse, millele neil õigus on.

Raportis rõhutatakse ka hukkamiste arvu suurenemise tõsidust Iraanis. Meie käsutuses olev teave näitab, et selle aasta algusest peale on seal toimunud ligi sada hukkamist. Kooskõlas meie pikaajalise ja kindla seisukohaga surmanuhtluse kaotamise kohta olen nõudnud kõikide surmanuhtlusega seotud lahenduseta kohtuasjade peatamist. Ma tahan, et surmanuhtlus kaotatakse ükskõik millise meetodiga. Kividega loopimine ja poomised on barbaarsed.

Oluline on märkida, et rahvusvahelised jõupingutused võivad asja muuta ja muudavad asja. Nägin seda Sakineh Ashtiani kohtuasja puhul. Tema hukkamine on – vähemalt ajutiselt – peatatud, ent nagu raportis rõhutatakse, hukati Hollandi-Iraani kodanik Aahra Bahrami Iraanis 29. jaanuaril ilma igasuguse ettehoiatamiseta. Nii hukkamine kui ka selleni viinud protsess olid šokeerivad. Olen seda avalikult selgitanud, väljendades nördimust läbipaistvuse puudumise üle nimetatud kohtuasjas ja selle üle, et Hollandi ametivõimudele keelati konsulaarjuurdepääs.

Lubage mul lõpetada oma sekkumine, mainides, et minu teenused koos liikmesriikidega seisnevad arutlemises, kuidas saaksime olla tõhusamad inimõiguste küsimuses Iraanis, kasutades avalikke ja erasõnumeid, tehes kahepoolset koostööd ning koostööd mitmepoolsete organisatsioonide kaudu, töötades koos liikmesriikide ja rahvusvaheliste osapooltega, kõik ühe eesmärgi nimel: et tagada, et austataks Iraani elanike, nagu teistegi, põhiõigusi.

Ma ootan seda arutelu väga.

 
  
MPphoto
 

  Michael Gahler, fraktsiooni PPE nimel. – (DE) Austatud juhataja, paruness Ashton! Sooviksin esmalt tänada meie raportööri Bastiaan Belderit põhjaliku raporti eest. Nüüd mil see hääletusele pannakse, võetakse see siinsel täiskogul vastu suure häälteenamusega. On tõesti väga oluline, et Teherani režiimil ei õnnestuks laiapõhjalisest ühisrindest isegi siinses parlamendis läbi murda. Mis puudutab juhtkonna tuumaeesmärke, siis rahvusvaheline üldsus hoiab ÜROs kokku. Mitte keegi maailmas ei taha Iraani pommi. Me kõik tahame täielikku ja läbipaistvat koostööd Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga. Oleme teinud mitmesuguseid pakkumisi. Kahjuks ei ole need positiivset vastust saanud.

Siin täiskogul ei ole me just kõik ühel meelel selles, kui kaugele peaksime rahvusvaheliste nõudmiste sanktsioonidega täitmisele pööramisega minema. Ma loodan siiski, et leiame oma üldises olukorraga seotud seisukohas ühise viisi, kuidas jätkata.

Teine aspekt, mis meile muret valmistab, on Iraani roll piirkonnas. Iraani suhtumine Iisraeli on jätkuvalt talumatu ja vastuvõetamatu. Tema toetust organisatsioonidele, mis piirkonda destabiliseerivad, ei saa lubada. Suured osad piirkonnast kardavad Iraani poliitikat. Sisepoliitiline olukord seoses inimõiguste ja demokraatiaga on keeruline. Sel põhjusel loodan, et see suurepärane kultuurrahvas end sellest juhtimisest pigem varem kui hiljem vabastab.

Usun kindlalt, et me ei näe teist Iraani Egiptuses, vaid näeme pigem teist Egiptust Iraanis. Siis peaksime nägema, kuidas lõpeb usundi ärakasutamine väga ilmalikel eesmärkidel. Siis loodetakse, et lõpeb surmanuhtlus üldiselt ja eelkõige alaealiste ja vähemuste liikmete surmanuhtlus. Siis tuleks lõpp teisitimõtlejate – mitte üksnes Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karoubi – tagakiusamisele ning siis loodetakse, et tuleb ajakirjandusvabadus ja tee vabadele valimistele parema Iraani nimel.

Peame ühel või teisel moel võtma muu hulgas kasutusel demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi, et võimaldada kodanikuühiskonna aktiivsete osalejatele toetuse andmist. Sihtotstarbelisi sanktsioone režiimi esindajate vastu tuleb samuti laiendada. Andkem Põhja-Aafrika sündmuste valgusel ka iraanlastele julgust paremaks tulevikuks!

 
  
MPphoto
 

  María Muñiz De Urquiza, fraktsiooni S&D nimel.(ES) Austatud juhataja, paruness Ashton! Mul on väga hea meel, et liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja lähenemisviis on kahetasandiline lähenemisviis, mille puhul arutatakse inimõiguste ja tuumaküsimust peaaegu võrdsel alusel, sest Iraan on vastuoluline eeskuju maailmale ning Iraani ümbritsevatele riikidele, kus toimuvad põhjalikud reformiprotsessid ja keda juhivad nende rahvaste seaduslikud demokraatlikud pürgimused ning kes näevad Iraanis täpselt seda, mida nad endale ei taha, ja see on see, mille me arvatavasti homme vastu võetavas raportis hukka mõistame.

Esiteks on see tehnokraatlik režiim, mis allutab oma rahvast ja rikub inimõigusi, kohaldades surmanuhtlust – ja tahaksin mainida eelkõige Zahra Bahrami juhtumit –, naiste õiguste vähendamise, homoseksuaalide tagakiusamise ja teisitimõtlemise mahasurumisega.

Samuti on see vastuoluline näide poliitiliste vabaduste kohta. Meeleavaldajate represseerimine, mis praegu toimub ja mis on toimunud alates 2009. aastast, on absoluutselt vastuvõetamatu, nagu on vastuvõetamatu ka demokratliku opositsiooni juhtide kinnipidamine. Nõuan oma fraktsiooni nimel opositsioonijuhtide Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karoubi ja nende naiste ning ka kõigi nende inimeste viivitamatut vabastamist, kes on vahi all oma õiguse sõnavabadusele, ühinemis- ja kogunemisvabadusele rahumeelse teostamise eest.

Iraan on vastuoluline eeskuju ka läbirääkimistes rahvusvahelise üldsusega tuumaküsimuse üle.

Iraani vastutustundlik lähenemisviis selles valdkonnas ja ka inimõiguste valdkonnas, keskendumine teistele teemadele piirkonnas seoses Hamasi ja Hesbollah’ga ja erinev retoorika seoses Iisraeliga teeksid Iraanist olulise partneri ja osaleja piirkonna stabiliseerimises, mis on veel üks asi, mida me kõnealuses raportis nõuame.

Paruness Ashton, oluline on avada Euroopa Liidu delegatsioon Teheranis mitte üksnes selleks, et meil oleks Iraani režiimiga poliitiline dialoog, vaid ka kodanikuühiskonda silmas pidades.

Lõpetuseks tahaksin tänada Bastiaan Belderit töö eest, mida ta on variraportööridega teinud selleks, et saime raporti tasakaalu viia ja kogu Euroopa Parlamendile vastuvõetavaks teha.

 
  
MPphoto
 

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! Kas Ahmadinedžad on parem kui Gaddafi? Samal ajal kui rahvusvaheline üldsus keskendub õigustatult Liibüale ning otsib viise Gaddafi ja tema kaasajooksikute kodanikevastase vägivalla lõpetamiseks, ärgem lubagem Iraani oma poliitilistes tegevuskavades lume alla matta. Ka Iraanis toimub veresaun, kuid see toimub aegluubis. Üks hukkamine iga kaheksa tunni tagant alates selle aasta algusest ja süstematilised repressioonid, piinamised ja süstemaatiline tsensuur on lokanud Iraani Islamivabariigi ajal ja eelkõige alates 2009. aasta valimistest.

Ahmadinedžad ei ole sugugi parem kui Gaddafi ja me peame inimõiguste kaitseks Iraanis samasugused karmid meetmed abiks võtma. Mõni võib väita, et sanktsioonid on kehtestatud, kuid need keskenduvad ainult tuumaküsimusele, ilma et nad soovitud tulemusi annaksid. Tegelikult on oht, et sellest saab inimõiguste suhtes nullsummamäng, kuna vahepeal karistamatus jätkub.

Austatud asepresident / kõrge esindaja, Euroopa Parlament annab raportis teile volitused sanktsioonide kehtestamiseks isikute suhtes, kes vastutavad inimõiguste raskete rikkumiste eest, ja me näeme, et oleme seda ka varem soovitanud. 80 nimega nimekiri on välja lekkinud ja seotud teie ametikohaga. Tahan küsida, et kas see on märk teie soovist selle olulise meetmega edasi minna.

Samuti peame andma kodanikele tehnoloogiaid vabaks suhtlemiseks ja teabele juurdepääsuks ning EL peab vabamõtlejatele varjupaigaks olema. Asepresident / kõrge esindaja, laskem ELil loota jõupingutustele, et võtta vastutusele isikud, kes vägistavad naisi enne, kui nad hukatakse, et ei oleks mingitki võimalust, et nad neitsina taevasse satuvad; mehed, kes tulistavad katustelt surnuks relvastamata noori, kui need tänavatel jalutavad; ja kohtunikud, kes mõistavad inimõiguste advokaate süüdi selle eest, et need noorukeid ja naisi kaitsevad! Võtkem vastutusele süsteem, mis lubab opositsioonijuhtide de facto vangistamist!

Kui reedel Liibüa küsimust arutatakse, siis palun kasutage juhust, et kehtestada samasugused meetmed nende suhtes, kes Iraanis võimul on, et oleks võimalik õiglus jalule seada nende Iraan kodanike suhtes, kes algatasid 2009. aastal massilisi noorte ülestõuse ja nüüd tervet põlvkonda Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas inspireerivad.

 
  
MPphoto
 

  Barbara Lochbihler, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Meie ees olev raport, millega kõik fraktsioonid intensiivset koostööd tegid, kujutab endast väga head alust, millele EL oma Iraani-poliitika rajada saab. Erinevaid küsimusi, milles me Iraani valitsusega eriarvamusel oleme, käsitletakse kui ühte üldist katsumust: tuumaprogramm ja Iraani suhted naabritega, katastroofiline inimõiguste olukord riigis ja raske majanduslik olukord. Töötus on võtnud tohutud mõõtmed; üks igast neljast iraanlasest elab allpool vaesuspiiri.

Paruness Ashton, nüüd peate raportist mõned järeldused tegema. Meie, eurooplased, ei tohi olla kõrvalseisjad, kui režiimi kritiseerijaid, ametiühingutegelasi, naiste õiguste alal töötajaid ja erinevate usundite alal töötajaid kinni peetakse, piinatakse ja mõrvatakse. Peame püüdma rohkem kui kunagi varem avaldada survet neile, kes vastutavad inimõiguste rikkumiste eest, ja tegema seda selliste sihipäraste sanktsioonide kaudu nagu liitu sisenemise piiramine või nende pangaarvete külmutamine.

Euroopa välisteenistus peab samuti uurima, millised majanduslikud sanktsioonid tegelikult sihtmärki tabavad ja millised neist lihtsalt Iraani elanikele mõju avaldavad. Täieliku isolatsiooni poliitika toob lihtsalt kaasa ummikseisu ega leia kuigi paljudes iraanlastes poolehoidu.

Parlament on selle raportiga teinud eksimatult selgeks, et väliste sõjaliste vahenditega ei ole võimalik demokraatlikke muutusi kaasa tuua. Peame jääma kindlaks kahetasandilisele edenevale strateegiale, mille raames püüame osaleda dialoogis, nõudes samal ajal ühemõtteliselt üleüldiste õiguste austamist ja rahvusvahelistest lepingutest kinnipidamist. Selles kontekstis peame saama aru nõudest avada ELi delegatsioon Teheranis, nüüd kui Euroopa välisteenistus on roteeruvalt eesistujariigilt võtnud üle vastutuse esindada ELi kolmandates riikides.

 
  
MPphoto
 

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Austatud juhataja, kõrge esindaja! Minu jaoks kujutab Iraan endast kõige suuremat ohtu ülemaailmsele julgeolekule. President Ahmadinedžad on otsustanud relvastada oma riik tuumarelvadega ning väljavaade, et Iraan on tuumarelvastatud, on liiga kohutav, et selle üle mõelda. Samuti kujutab see ohtu Iisraeli eksistentsile. Seetõttu peame selle vältimiseks kaaluma kõiki võimalusi, sealhulgas sõjalisi.

Iraan on üha uuesti ja uuesti petnud ja takistanud rahvusvahelist üldsust. Kahjuks on Euroopa Liit lubanud vahel Ahmadinedžadil endaga manipuleerida.

Kuigi nõukogu mõistab barbaarse teokraatliku režiimi Teheranis korrapäraselt hukka, on üksikud liikmesriigid võtnud mõnikord leebema lähenemisviisi. Tõepoolest, vaid mõne kuu eest leppisid ELi juhid kokku Iraanile antavate ekspordikrediidi garantiide kaotamises. Seni kujutasid need garantiid üliolulist majanduslikku laadi eluliini režiimile, mis igatseb väiksemagi märgi järele seaduslikkusest, muu hulgas Ahmadinedžadi põlguse pärast inimõiguste suhtes, millest annab tunnistust korrapärane homoseksuaalide, poliitiliste teisitimõtlejate ja vähemuste hukkamine.

(Istungi juhataja palus sõnavõtjal aeglasemalt rääkida, et oleks võimalik tõlkida)

 
  
 

Austatud juhataja, minu meelest saavad kõik inglise keelest aru!

Palun vabandust! Ma räägin nii kiiresti, nagu soovin.

Paistab, et Iraan figureerib siinse parlamendi inimõiguste aruteludes sagedamini kui ükski teine riik. ELi liikmesriigid peavad mõistma, kui oluline on ühtne ja kindel lähenemine Iraani mahhinatsioonidele.

Peame eelkõige ka mõistma, et kui me Iraani tuumaeesmärki ja tema toetust terrorismile luhta ei aja, viiakse piirkond kahtlemata võidurelvastumisele.

Arvestades Lähis-Ida ja Pärsia lahe piirkonna sisemist ebastabiilsust, mis on meile kõigile liigagi ilmne, on tulemuseks katastroof, millel on tulevikuks ettearvamatud tagajärjed.

 
  
MPphoto
 

  Sabine Lösing, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Belderi raportit on muudatusettepanekutega märkimisväärselt parendatud ja minu fraktsioon nõustub paljude väidetega. Kahjuks sisaldab raport kõige selle juures, et need väited on õiged, eelkõige olukorra kirjeldust, ent realistliku tulevikuperspektiivi aluseks olevat filosoofiat ei ole välja töötatud.

Inimõiguste olukord Iraanis on väljakannatamatu. Sanktsioonid aga selle olukorra kestvat paranemist kaasa ei too. Selleks et edendada demokratiseerumist Iraanis, peame tegema kõik, mis meie võimuses, et rahvusvaheline olukord vähem pingeliseks muuta. Rahvusvaheliste suhete halvenemine toob endaga kaasa ohu, et Iraanis võetakse täiendavad demokraatiavastased meetmed, mille tulemuseks on opositsiooni nõrgenemine. Ka kinnipidamispoliitikas tuleks teha lõpp kõigile ähvardava käitumise vormidele. Läbirääkimised ja rahvusvahelised suhted saavad vaid siis olla edukad, kui eeltingimuseks on kõigi partnerite diplomaatiline tunnustamine. Ainult nii on võimalik vaidluses tuumaprogrammi üle mõttekad kompromissid saavutada.

Olen esitanud meie mõtted hoolikalt valitud Iraaniga seotud strateegia jaoks alternatiivses resolutsiooni ettepanekus, ja võttes arvesse seda, mida ma kirjeldanud olen, nõuan Belderi raporti tagasilükkamist.

 
  
MPphoto
 

  Fiorello Provera, fraktsiooni EFD nimel. – (IT) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Alustuseks sooviksin tänada Bastiaan Belderit suurepärase töö eest!

Samal ajal kui maailm vaatab mässu araabia maailmas, represseerib Iraan jätkuvalt teisitimõtlejaid. Kahe opositsioonijuhi Mir Hossein Mousavi ja Mehdi Karoubi vahistamine on selle kõige ilmselgem tõestus. Lääs võttis meetmed kolonel Gaddafi vastu, kuid on jätkuvalt otsustusvõimetu Iraani puhul. Võib-olla seetõttu, et Gaddafi on juba langenud, samas kui Mahmoud Ahmadinedžad veel ei ole.

Iraanis toimub praegu suurim vastuhakk pärast 2009. aasta valimistele järgnenud mässe. Mida ootame enne, kui külmutame kõik varad, mis kuuluvad Mahmoud Ahmadinedžadile, revolutsioonilise kaardiväe kontrollitavatele ettevõtetele ja kõigile neile režiimi toetajaile, kes nendes repressioonides osalevad? Mida me ootame, et nendele režiimi tegelastele reisimispiirangud kehtestada?

 
  
MPphoto
 

  Andreas Mölzer (NI).(DE) Lugupeetud juhataja! Nagu teada, jääb kahtluse alla, kas Iraani tuumaprogramm on tõesti mõeldud rahumeelseteks eesmärkideks. Seepärast on eriti oluline Iraani koostöö Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga. See on ülioluline selleks, et kinnitada rahvusvahelisele üldsusele, et Iraan kasutab tuumaenergiat tsiviileesmärkidel.

Mis puudutab Lähis-Ida poliitikat, on Mahmoud Ahmadinedžadi ülesanne teha lõpuks selgeks, et Iraan ei kujuta endast mingit ohtu Iisraelile, ning ka seda, et ta tunnustab Iisraeli õigust eksisteerida rahvusvahelise õiguse tunnustatud piirides. Minu arvates peaks desarmeerimine ja tuumavaba ala loomine olema üks ELi Lähis-Ida poliitika oluline eesmärk, et tagada selles piirkonnas rahu ja turvalisus.

Iraan on loomulikult üks olulisem mõjutaja Lähis-Idas. Seda arvesse võttes on mul hea meel järeldada Bastiaan Belderi kõige põhjalikumast raportist, et ELiga toimub tõhus koostöö Afganistani küsimuses, et suurendada selle piirkonna turvalisust ja stabiilsust. Üksnes nii saame kõrvaldada soodsa pinnase radikaalsele islamile või islamismile, mis üha sagedamini ka Euroopas oma koledat pead tõstab.

 
  
MPphoto
 

  Ria Oomen-Ruijten (PPE). – (NL) Lugupeetud juhataja, austatud paruness Ashton, kallid kolleegid! Teherani elanikud läksid tänavale kaks aastat tagasi, teisisõnu enne meeleavaldusi Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas. Nad tegid seda omaenda eluga riskides. Nad läksid tänavaile, sest nad tahtsid suuremat demokraatiat. Samuti soovisid nad protesteerida mõranenud režiimi sallimatuse ja represseerimise vastu. Seepärast on mul hea meel, et selles raportis on rõhk inimõigustel, ning tänan selle eest Bastiaan Belderit! Me peame sellest õppima seda, et peame tegema kõik, mis meie võimuses, et abistada opositsiooni ja kõiki neid, kes meelt on avaldanud. Peame neile režiimi vastu abikäe ulatama.

Miks me seda tegema peame? Me peame seda tegema, sest režiimil on raha ja nafta ning need, keda rõhutakse, saavad midagi saavutada vaid juhul, kui ka meie jõupingutusi teeme. Ma arvan, et on väga hea, et me seda mõtet teie, Bastiaan Belder, raporti lõikes 32 väga selgelt väljendame. Lugupeetud juhataja! Kui ma näen represseerimisi, tahaksin samuti kuulda teilt, mida me opositsioonijuhi Mir Hossein Mousavi suhtes teeme. Kas pöörame ikka Mehdi Karoubi saatusele tähelepanu? Millised konkreetsed valikuvõimalused meil kui Euroopa Liidul lisatoetuse andmiseks on?

Tõestust Iraani ühiskonna dünaamilisuse kohta võib näha ka ühe miljoni allkirja kampaanias, mida juhivad naised, kes on diskrimineerivate õigusaktide vastu miljon allkirja kogunud. Ma tahan neile vapratele naistele siirast austust avaldada. Tahaksin, et paruness Ashton ütleks mulle, millal ta konsulaarabi pakkuda saab, kuna seda just alati ei pakuta.

 
  
MPphoto
 

  Marita Ulvskog (S&D).(SV) Austatud juhataja! Inimõiguste rikkumised Iraanis on ulatuslikud ja arvatakse, et nende arv kasvab. Enamikus valdkondades on olukord kindlasti halvenenud, eelkõige sõnavabaduse puhul. Ähvardatakse viia täide mitut surmanuhtlust, millele on palutud tähelepanu pöörata; intellektuaale, tudengeid ja teisitimõtlejaid kiusatakse taga; inimesi piinatakse; jätkuvalt diskrimineeritakse naisi ning etnilisi ja usulisi vähemusi. Seda loetelu võib jätkata.

See on miski, mis oli juba häirivalt ilmne 2009. aasta valimiste ajal ja mis on seda jätkuvalt. Me kõik, kes me erinevatel puhkudel Iraani esindajatega kohtunud oleme, põrkame kokku ka veel karmima või vaigistamatuma olukorraga. Seda silmas pidades tahaksin öelda, et ma arvan, et paruness Ashtoni rõhutatud prioriteedid – milleks on inimõigused, jõulised olemasolevad sanktsioonid ja tuumaprogramm – on õiged ja peaksid olema selgelt meie põhimure.

Siiski tuleb ELi jäigad reaktsioonid Iraani suhtes jõulisemaks ja selgemaks muuta. Peaksime olema rohkem ka inimsusevastaste kuritegude vastu. Ükskord tuleb aeg, mil viisakas vestlus on tegelikult üks petmise vorm, ja ma usun, et meie oleme Iraaniga praegu samas punktis.

 
  
MPphoto
 

  Marit Paulsen (ALDE).(SV) Lugupeetud juhataja! Soovin tänada Bastiaan Belderit väga hea raporti eest. Ma olen Iraani delegatsiooni liige ja saan Iraani režiimilt kirju, milles pöördutakse minu poole Jumala nimega, mida ma pean äärmiselt ebameeldivaks. Sel ettekäändel loovad nad praegu seda, mida Bastiaan Belderi raporti põhjal võib kirjeldada selgelt kui maapealset põrgut. Seda on üha raskem uskuda.

Mul on üks väike mõte ja unistus, mida selles kontekstis paruness Ashtonile tutvustada tahaksin. Kui ehitate välisteenistuse jaoks uut suurt hoonet, siis kas teil oleks ruumi ka väikesele kabinetile ühe väikese rühma inimeste jaoks, kes saaksid koguda teavet selle kohta, kes on piinajad, hukkajad ja kohtunikud nendes naeruväärsetes ühiskondades, mis meid ümbritsevad, et nad teaksid, et me nende käitumist tähelepanelikult jälgime?

 
  
MPphoto
 

  Ryszard Czarnecki (ECR).(PL) Austatud juhataja, lugupeetud paruness Ashton! Tahaksin tänada Bastiaan Belderit suurepärase raporti eest! Mulle on jäänud mulje, et Euroopa Liidus levib kaksikmoraal ja et me kritiseerime väga tugevalt režiime just siis, kui nad kokku varisema ja langema hakkavad. Üks näide sellest on Liibüa. Me oleme vahepeal vait, liiga sageli ajendatuna mitmest põhjusest – mille hulka kuuluvad mõnede riikide majanduslikud huvid –, kui tegemist on režiimidega, kellel läheb hästi. Iraani võimudel läheb hästi ja raporti nendele suunatud kriitika on täielikult põhjendamatu. See, mis Iraanis on aastaid toimunud, on midagi, mis on täiesti vastuvõetamatu. Euroopa Parlament peab sellest rääkima. Peame ütlema, mida me arvame surmanuhtlusest, piinamisest ja asjaolust, et lootused mis – meenutagem – olid seotud šahh Reza Pahlavi langemisega, on täielikult luhtunud. Vastupidi, asjad on isegi hullemad.

 
  
MPphoto
 

  Barry Madlener (NI).(NL) Austatud juhataja! Alustuseks tahaksin kiita Bastiaan Belderit silmapaistva raporti eest! Ta on kirjutanud väga terava raporti, milles võetakse Iraani suhtes kivikõva lähenemisviis. See on õige kurss. Diktaator Mahmoud Ahmadinedžad lihtsalt tapab jätkuvalt omaenda kodanikke samal ajal, kui oponente piinatakse. Räägitakse, et Hollandi kodanikku Zahra Bahrami piinati samuti ning ma olen palunud seda uurida.

Sooviksin paluda, et vasakpoolsed sotsialistid ja õõvastav Roheliste / Euroopa Vabaliidu fraktsioon ei nõrgendaks sel täiskogul seda raportit igasuguste erinevate muudatusettepanekutega. Kurjategija Ahmadinedždi võimud ähvardavad jätkuvalt Iisraeli ja püüavad Egiptuses oma mõjujõudu kasutada. Ideaalis tahaks Iraan näha Iraani Islamivabariigi tulekut, mis hõlmaks poliitilisi ajatollasid, šariaadiseadust, naiste kividega surnuksloopimist ja homoseksuaalide poomist. Jah, kallid kolleegid, paljude moslemite jaoks on see just see, mida puhas islam tähendab. Iraani sõjalaevad on seilanud isegi läbi Suessi kanali, mis on otsene provokatiivne žest Läänele ja Iisraelile. See on mu viimane mõte.

 
  
MPphoto
 

  Vytautas Landsbergis (PPE).(LT) Austatud juhataja! Euroopa Liidu suhted Iraaniga on rohkem kui natuke vastakad. Me lubame endaga manipuleerida. Me räägime demokraatiast, demokraatiaklauslist, kuid tunneme selget nafta ja gaasi lõhna. Kui meil südames demokraatiaeesmärki ei ole, siis laskem see koos inimõigustega jalge alla trampida. Mõned aastad tagasi hämmastas mind avalik teave võimsate ehitusseadmete kohta, millega Euroopa Liidu ettevõtted Teherani varustavad. Nende hulka kuulusid süvakaevandamisseadmed, et ehitada maa-aluseid tehaseid, kus kõige tõenäolisemalt toodetakse tuumarelva. Teheranil on juba raketid, mis on suutelised ulatuma peaaegu kogu Euroopani. Seega, miks mitte aidata neil toota just seda, mida me alati jõuludeks tahtnud oleme? Euroopa süvakaevandamisseadmed kaevavad auku nii Iraani rahvale, kui Iisrael teise väljarändega silmitsi seistes enesevalitsuse kaotab, ning ka Euroopale ja kogu maailmale. Ei paista, et Euroopa sellise mõõtmega katsumuseks – eelkõige Iraani tuumahegemooniaks Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas – valmis oleks. Kas keegi analüüsib selles valguses praegust olukorda?

Teised märkimist väärivad seadmed hõlmavad Saksa ja Hollandi võimsaid ehituskraanasid, mida Teheran nn kurjategijate ja režiimi oponentide avalikuks hukkamiseks kasutab. Räägitakse, et poomine neid Euroopa kraanasid kasutades on eriti julm ja et agoonia kestab kaua. Praegu jätkuvad patustajate hukkamised, nagu jätkub ka seadmete tarnimine Euroopast.

Loodetavasti ei telli Iraani ametivõimud Mistrali lennukikandjaid Saint-Nazaire’ist, vaid suudavad Prantsuse litsentsi alusel ehitatud lennukikandjad väheke hiljem Venemaalt saada. Mistraleid läheb kindlasti vaja, et Pärsia lahe riigid relva oma kuklal tunneksid. Väikeriikide, nagu Balti riigid ja Musta mere piirkonna riigid, tunded ei valmista eriti kellelegi muret, kuid Pärsia laht on lähedal Euroopa nabale. Teen ettepaneku seda arvesse võtta.

 
  
MPphoto
 

  Zoran Thaler (S&D).(SL) Austatud juhataja, kallid kolleegid! Iraani tragöödia on suur. 30 aastat pärast šahhi diktatuuri vastast revolutsiooni tekib lihtne küsimus: kas Iraani võibki üldse tsiviliseeritud riigiks pidada? Iraani režiimi barbaarsus kajastub selle mitmesugustes rõhumise vormides ja selle anakronismis. Rõhutakse naisi, teisitimõtlejaid, igaüht, kes teisiti mõtleb, noori, samasoolise sättumusega inimesi ja nii edasi.

Mida me selles suhtes ette võtta saame? Teisalt vajab Euroopa Liit Iraani-suunalist poliitikat ja peab kehtestama sanktsioone, mis haavavad režiimi peamisi esindajaid. Takistagem neid reisimast ja äri tegemast – ja siin all mõtlen ka revolutsioonilist kaardiväge! Teisalt aidakem noori ning neid, kes inimõiguste ja demokraatlike muutuste eest võitlevad.

Keskse tähtsusega on teabele, ajakirjandusvabadusele, televisioonile, raadiole ja eriti Internetile vaba juurdepääsu tagamine. Facebook, Twitter ja Youtube on tugevaim relv neile, keda alandatakse ja kellele ülekohut tehakse ja keda on Iraanis väga palju. Meil on kohustus neid kaitsta.

 
  
MPphoto
 

  Norica Nicolai (ALDE).(RO) Austatud juhataja! 2005. aastal tuli režiim võimule sõnumiga, milles väljendati rahvusluse ja õigluse edendamist. Nüüdki ei ole me suutnud Iraani demokraatlikku riigikorda pöörata. Oleme suutnud vaid olla tunnistajateks ainsa riigi arengule, kes edendab laiaulatuslikult despootlikku režiimi, mis on pimeda keskaja vääriline. Head parlamendiliikmed! Usun, et Iraanist on saamas üks põletavaim küsimus meie välispoliitikas, sest riskime sellega, et eirame Iraani tohutut mõju Põhja-Aafrikas, rahastades terroristlikke liikumisi, mille all pean silmas Hamasi ja Hezbollah’d.

Kui Euroopa Liit ei hinda selgelt Iraani mõju selles piirkonnas, ähvardab meid demokraatia puudumine Iraanis. Veelgi enam, seisame Euroopas silmitsi suure nõrkusega ja võimaliku julgeolekuohuga. Ma usun, et on aeg lahendusteks, et lõpetada traditsioonilise põhimõtte järgimine, mida toetab Talleyrand, mis tähendab kõhklemist ja seejärel selge kindla otsuse tegemist.

 
  
MPphoto
 

  Peter van Dalen (ECR). (NL) Lugupeetud juhataja! Bastiaan Belderi raport on väga hea, sest see on nii realistlik kui ka pragmaatiline. Minu meelest oleks raport võinud veelgi jõulisemalt laiduväärset Ahmadinedžadi režiimi kritiseerida. See kaabakas eitab holokausti ega tahaks muud, kui Iisraeli viivitamatult merre juhtida. Kristlastel ei ole Ahmadinedžadi võimu all sõna otseses mõttes mingit elu. Veelgi enam – Ahmadinedžan rõhub õõvastaval viisil omaenda rahvast. Mitte kunagi pole hukatud nii palju inimesi kui viimase aasta jooksul. EL peab seepärast toetama jätkuvalt opositsioonijõude, kes keskenduvad demokraatiale ja inimõigustele. Ahmadinedžadi režiimi ei saa piisavalt kõvasti maha suruda. Räägin sanktsioonidest ja sihipärastest meetmetest Iraani tuumaprogrammi vastu, nagu juhtus Stuxneti viirusega. Ootan huviga päeva, mil see režiim kokku kukub. Täna ei oleks üldse liiga vara!

 
  
MPphoto
 

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja! Inimõiguste kaitsjaid Iraanis saavad surmaähvardusi, neid ahistatakse, vahistatakse omavoliliselt, ahistatakse kohtulikult, stigmatiseeritakse, rünnatakse vägivaldselt, väärkoheldakse, piinatakse ja tapetakse. Naissoost inimõiguste kaitsjad on Iraanis eriti ohus. Sõnavabadus, ühinemis- ja kogunemisvabadus on Iraanis rangelt piiratud ja nendega kaasnevad sageli ranged karistused.

Surmanuhtlust kasutatakse samuti meelevaldselt, eriti alaealiste puhul. Siiski pean märkimisväärselt häirivaks seda, kuidas Euroopa Liit Iraaniga tegelikult tegeleb. Veel kord – näib, et meie kõrge esindaja räägib palju, aga teeb väga vähe. Ma olen sageli – ja ma kordan veel kord – kutsunud teda inimõiguste allkomisjoni, et teda tegelikult küsitleda tema tegevuse teemal inimõiguste valdkonnas.

Ta rääkis meile täna, kui olulised on tema jaoks inimõigused, kuid millal on ta üldse inimõiguste allkomisjoni tulnud? Ta tahab saata oma alluvaid, kuid siinse parlamendi ristküsitluse alla sattuda ei taha. Ta kuulab meie kõnesid, tuleb lagedale mõne segaselt väljendatud eelnevalt ettevalmistatud avaldusega ja läheb siis koju. See ei ole demokraatia, paruness Ashton!

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

 
  
MPphoto
 

  Richard Howitt (S&D). – Lugupeetud juhataja! Ma ei taha liiga palju aega kulutada. Soovin vaid küsida Nivole Sinclaire’ilt järgmist: kui kõrge esindaja tuleb kogu parlamendi täiskogu eriistungile, et arutada iga-aastast inimõiguste raportit ja Euroopa Parlamendi liikmed kogu parlamendist teda ristküsitlevad, siis kas ta ei arva, et see on meie jaoks rahuldavam viis kõrge esindaja inimõiguste olukorra eest vastutama panna, kui paluda tal osaleda parlamendi allkomisjonis, isegi selles, mida ma väga kalliks pean?

 
  
MPphoto
 

  Nicole Sinclaire (NI). – Lugupeetud juhataja, kogu austuse juures minu kolleegi vastu, ei ole see tegelikult üldse rahuldav, sest nagu ta teab – ja kui ta veedaks sama palju aega inimõiguste allkomisjonis nagu mina, siis ta teaks –, on meil tegelikult komisjonides võimalus rohkem kui üks kord ja rohkem kui üks minut arvamust avaldada, ning siis saame tegelikult viivitamatut tagasisidet.

Ma olen teinud palju märkusi inimõiguste küsimuste kohta ega ole saanud paruness Ashtonilt veel ühtegi vastust – miks? Ma kordan, et asi on demokraatias. Ma esindan viit miljonit inimest. Mind on siia valitud. Paruness Ashton ei ole elu jooksul ühtegi häält saanud.

 
  
MPphoto
 

  Paweł Zalewski (PPE).(PL) Austatud juhataja, lugupeetud paruness Ashton! Tahaksin tänada Bastiaan Belderit suurepärase raporti eest! Tuleb kiita ka seda, et raportit läbirääkimiste käigus muudeti. Arvan, et nende muudatusettepanekutega antakse nüüd sellele sobiv sõnastus. Kogu rahvusvahelise üldsuse, kes peab väga tähtsaks demokraatiat ja inimõigusi, on Iraanis aastaid toimunu ärevusse ajanud, ning püüame otsustada, milliseid meetmeid tuleks võtta. Loomulikult peavad meetmed tulema Iraani-siseselt. Seega on ilmne, et Euroopa Liit toetab Iraani opositsiooni.

Arvan, et peaksime nüüd tõstatama kolm teemat, mis võivad mõjutada poliitikat Iraanis. Esimene küsimus puudutab Iraani-teemalist koostööpoliitikat Türgiga. Türgi on Euroopa Liidu jaoks oluline partner. See on riik, mida juhib partei, kelle jaoks on islamitraditsioon oluline, kuid kes on samas juhtinud riiki viisil, mis on Euroopa standarditele palju lähedasem. Teine teema on koostöö Venemaaga. Peaksime avaldama Venemaale survet, et ta Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikidega tihedamat koostööd teeks, et koostöö Iraaniga ei näeks välja nii nagu praegu. Kolmandaks, viimane ja väga oluline küsimus on raketitõrjekilp. Euroopa Liit peaks NATO ja Ameerika Ühendriikidega koostööd tegema tagamaks, et Euroopasse ehitatakse kilp.

 
  
MPphoto
 

  Pino Arlacchi (S&D). – Lugupeetud juhataja! Selle raporti esialgset teksti kritiseeriti negatiivse keele pärast, mis keskendus peamiselt Iraani tuumaprogrammile, jättes unarusse mured inimõigustega ja tulevaseks koostööks positiivse väljavaate puudumise. Paljud muudatusettepanekud, mille esitasid minu fraktsioon ja teised, parandavad need vead, ning praegune tekst on tasakaalus. Selles eristatakse kahte põhiteemat: inimõiguste kuritarvitamine praeguse valitsuse poolt ja Iraani tuumaprogramm.

Need kaks teemat ei ole üks ja sama asi ning vastutustundetu on ähvardada Iraani sõja või rahvusvahelise sekkumisega, milleks siin parlamendis täna ettepanekuid on tehtud. Kui tahate tugevdada Ahmadinedžadi, siis jätkake selles vaimus, sest kõik iraanlased, olenemata oma poliitilistest seisukohtadest, hakkavad välisele sekkumisele vastu. Praegune poliitika, mida Euroopa Ülemkogu ja ka kõrge esindaja teostavad, on õige poliitika, sest see põhineb kohapealse olukorra hoolikal hindamisel.

 
  
MPphoto
 

  Geoffrey Van Orden (ECR). – Lugupeetud juhataja! Esmalt tänan Bastiaan Belderit tema suurepärase raporti eest! Iraanil on potentsiaalne mõjuvõim ja jõukus, et laiemas Lähis-Idas headuse või kurjuse jõud olla. Kahjuks on Iraani režiimist saanud kurjuse jõud, mis end usuliste rõivastega maskeerib. Iraani tuumarelva programm on tohutu piirkondliku ja rahvusvahelise mure põhjuseks. Iraanist on saanud äärmusliku doktriini allikas, see korraldab ja sponsoreerib rahvusvahelise terrorismi akte, tal on mõjuvõim Pärsia lahe riikide noorte šiiade üle Iraagis ja Liibanonis ning ta liitub kõhklematult sunniitide terrorirühmitustega Gaza sektoris ja kaugemal. Iraan on aidanud relvastada terroriste, kes on rünnanud NATO jõude Afganistanis, ja on inimõiguste rikkuja. Oleks traagiliselt paradoksaalne, kui sellisest türanniast nagu Iraan saaks selle suurema vabaduse soovi peamine kasusaaja, mida on kogu araabia maailmas viimastel nädalatel dramaatiliselt väljendatud, ja president Ahmadinedžad on kõige tülgastavama silmakirjalikkusega – ma kohe lõpetan, lugupeetud juhataja – öelnud Egiptuse elanikele, et neil on õigus omaenda seisukohti oma riigi kohta väljendada.

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

 
  
MPphoto
 

  George Sabin Cutaş (S&D).(RO) Lugupeetud juhataja! Rahvusvaheline üldsus vaatab peaaegu abitult pealt, kuidas inimõiguste olukord Iraanis üha halveneb. Me ei tohiks siiski jätta tähelepanuta vahendeid, mis meil olemas on, et oma hääl kuuldavaks teha. Lissaboni leping tagab meile kõrge esindaja ametikoha kaudu vahendid Iraani valitsuse veenmiseks, et inimõigusi ei tohi represseerimiste teel piirata. Inimõigused on üksikisiku võõrandamatu privileeg ning neid ei tohi ükski poliitiline kord küsitavaks muuta. Massilised hukkamised, eriti need, mis on seotud alaealistega, kividega surnuksloopimine, naiste ja vähemuste diskrimineerimine ja piinamine on kahjuks osa palju pikemast loetelust.

Demokraatlikke muudatusi ei saa väljastpoolt peale sundida. Euroopa Liit peab siiski toetama pidevalt selle riigi inimesi – ja mitte üksnes avalduste tegemisega –, kes riskivad iga päev eluga, et selle ebaõigluse vastu protesteerida.

 
  
MPphoto
 

  Jan Zahradil (ECR). (CS) Lugupeetud juhataja! Arvestades seda, mis toimub araabia maailmas, Liibüas, Egiptuses, Tuneesias ja mujal, on Iraani režiimi jäikus ja liikumatus veelgi ilmsem. See on sallimatu režiim, fundamentalistlik režiim, režiim, mis mõrvab poliitilisi vastaseid, ja režiim, mida tuleb rahvusvahelise surve all hoida. Peame toetama Iraani opositsiooni paguluses, mis on seaduslik, ja meil on selle kohta olemas Euroopa Parlamendi resolutsioon. Muu hulgas on vaja jälgida olukorda Ashrafi põgenikelaagris Iraagis, kus on üle 3000 Iraani põgeniku pagendatud opositsiooniorganisatsioonidest ja kus on humanitaarkatastroofi oht, ning neid inimesi on vaja kaitsta. Seepärast tahaksin kuulda paruness Ashtoni selget arvamust selles küsimuses ning avaldust selle kohta, kuidas EL tema juhtimisel põgenikke Ashrafi laagris aitama hakkab.

 
  
MPphoto
 

  Tunne Kelam (PPE). – Lugupeetud juhataja! Nüüd kui EL nõuab Gaddafi brutaalse diktatuuri viivitamatut lõpetamist ja nõuab kindlalt tema isoleerimist, kehtib sama ka Iraani brutaalse ja verise režiimi kohta. Lootuse hellitamine usalduse suurendamiseks ei ole enam realistlik võimalus, eriti pärast seda, kui Teheran oma tuumaprogrammi tõttu täielikult oma usaldusväärsuse kaotas.

Peaksime selle asemel tegelema inimeste juhitavate demokraatlike muudatuste suure potentsiaaliga Iraanis. Tõsi, neid muudatusi ei saa väljastpoolt peale sundida. Ent ELi prioriteet peaks olema meie selge moraali ja poliitilise toetuse laiendamine nendele jõududele. Pean eriti silmas Iraani tippametnike musta nimekirja kandmist (Marietje Schaake mainis 80 nime), farsikeelsete Euronewsi ülekannete alustamise toetamist ja nõudmist, et parlamentaarseid suhteid – kui need on olemas – juhitaks rangete tingimuste alusel.

 
  
MPphoto
 

  Ioan Mircea Paşcu (S&D). – Lugupeetud president, praegune dogma on, et Iraanist saab suurim revolutsioonide võitja Põhja-Aafrikas ja kaugemal. See on võimalik, kuid vähem tõenäoline.

Esiteks ei ole Iraani mudel täpselt selline, mille poole noored, kes nendes riikides mässavad, püüdlevad. Teiseks ei ole režiimil sisemist rahu, et keskenduda üksnes veenvama välispoliitika edendamisele. Viimasena seepärast, et teised riigid, nagu Türgi – või isegi Egiptus pärast üleminekut, aga ka selle ajal –, on Iraani eesmärkidele võimsad konkurendid.

Loomulikult võib Iraan saada alati teatava mõjuvõimu oma poolsõjaväeliste üksuste kaudu, kuid tõenäoliselt ei osutuks see nendes riikides kontrolli saavutamisel otsustavaks. Paradoksaalselt on ainus viis kasusaamiseks see, kui vaadelda praegust arengut kui võimalust alustada Iraani rahvusvahelisse üldsusesse uuesti sisseviimist. See oleks pikk tee, kuid Iraani jaoks ainus mõistlik tee.

Tänan Bastiaan Belderit suurepärase raporti eest!

 
  
MPphoto
 

  Antonyia Parvanova (ALDE). – Austatud juhataja! Tahaksin tänada Belderit selle suurepärase raporti eest! Vaid päev pärast rahvusvahelise naistepäeva 100. aastapäeva tähistamist tahaksin rõhutada eriti naiste olukorda Iraanis ning palun lubage mul pühendada see kõne mitte ainult Sakineh Ashtianile ja Zahra Bahramile, vaid kõigile Iraani praeguste repressioonide tõttu vangistatud ja kadunud naistele.

EL peab võtma arvesse Iraani rahva demokraatiapüüdlusi ja vastuvõetamatut olukorda, millega Iraani naised silmitsi peavad seisma. Me teame, et toimub diskrimineerimine ja toimuvad isegi poliitilised ning sotsiaalsed repressioonid, mis mõjutavad naisi selles riigis, ja peaksime kajastama neid vastuvõetamatuid tõsiasju, kui oma lähenemisviisi Iraanile kaalume.

Samas kui olukord praegu üha halveneb, on naiste õiguste aktivistid riigis jätkanud juhtimist praegustele repressioonidele ning kodanikuvabaduste ja inimõiguste eitamisele vastuhakkamisel. Naiste õigused ei tohiks olla valikuline läbirääkimisteema ja ma loodan, lugupeetud asepresident / austatud kõrge esindaja, et EL toetab seda vägivalda, ilma et ta neid kahjustaks.

 
  
MPphoto
 

  Nikolaos Salavrakos (EFD).(EL) Austatud juhataja! Belderi raport on meile esitatud kujul täpne, tasakaalus ja objektiivne. Tunnen isiklikult kaasa Iraani rahvale, kes on iidse kultuuri ja oluliste traditsioonidega vana rahvas. Iraan on rikas naftatootmise poolest ja sellel on oluline geopoliitiline asukoht Lähis-Idas. Raportis märgitakse inimõiguste süstemaatilist rikkumist ja kõigi sõnavõtjate sõnutsi ei sobi see sellise rahvaga, kel on selline traditsioon. Esiteks peab Ahmadinedžadi valitsus siiski sellest aru saama ja vajalikud meetmed võtma. Riigi tungiv nõudmine tuumaprogramm ellu viia, mis on rahvusvahelise üldsuse jaoks vastuvõetamatu, on põhjustanud piirkonnas massilisi pingeid ja tõstatanud palju küsimusi. Geopoliitilisele stabiilsusele piirkonnas see küll midagi juurde ei anna.

Me ei tohi unustada ega jätta tähelepanuta massilisi ülestõuse Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas ega asjaolu, et moslemikogukonnad pöörduvad poliitilise islami suunas.

 
  
MPphoto
 

  Franz Obermayr (NI).(DE) Lugupeetud juhataja! Roheline revolutsioon ja viimased meeleavaldused näitavad üsna selgesti, et Iraanis on kodanikuühiskonna tekkimiseks suur potentsiaal. Seda tuleb toetada, kuna see on ainus viis, mida demokraatlik avanemine arendada saab.

Kahjuks tabavad sanktsioonid sageli just seda noort ja aktiivset kodanikuühiskonda. Inglise keele kui võõrkeele testide (TOEFL-testid) tegemine on näiteks kaotatud. Test on aga eeltingimuseks õppimisele enamikus angloameerika ülikoolides. Selle ärakaotamise ohvrid on seega rahvusvaheliselt meelestatud tudengid.

Raportis tehakse kriitikata ettepanekuid edasisteks sanktsioonideks, nagu piirangud mobiiltelefonide ja sidevõrkude tehnoloogia ekspordile, kuigi just need kiired kommunikatsioonid ja infotehnoloogiad on need, mida pluralistlike ideede levitamiseks vaja on. Lõppude lõpuks on kolmandad riigid Hiina, Venemaa ja India need, kes jätkuvalt äri teevad, eksportides ja kindlustades endale toorainet, ning kes kahjuks nendest sanktsioonidest kinni ei pea ja kes viimasena naeravad.

 
  
MPphoto
 

  Elena Băsescu (PPE).(RO) Lugupeetud juhataja! Praegu ühineb Iraan araabia riikidega, kes otsivad teed demokraatiale, ja Bastiaan Belderi koostatud raportis kirjeldatakse üksikasjalikult olukorda riigis. Teherani režiim on meeleavalduste mahasurumise ja liikumiste juhtide vahistamisega kindlalt muudatuste vastu. Ma mõistan jõuliselt hukka selle seisukoha, mis päris palju aastaid Iraanis on valitsev olnud. Inimesed nõuavad oma õigust sõnavabadusele ja valitsus peaks nende nõudeid kuulda võtma.

Lisaks sellele on Iraani ametivõimud inimõiguste rikkumisest tava teinud. Siinkohal soovin mainida Nedat, nn Iraani inglit. Nad toetavad surmanuhtluse kasutamist, kividega surnuksloopimist, alaealiste kurjategijate hukkamist – kõike seda oma rahvusvahelisi kohustusi eirates. Iraani tuumaeesmärgid seavad samuti elanikkonna ohtu. Operatsioonid uusimas tuumaelektrijaamas tuli hiljuti saastamisohu tõttu peatada.

 
  
MPphoto
 

  Mitro Repo (S&D).(FI) Lugupeetud juhataja, paruness Ashton! See raport on eriti tervitatav, kuna Euroopa Liidul peab olema Iraani-taoliste riikide kohta selge ja sidus strateegia. Parlament võttis 2008. ja 2009. aastal vaid 18kuulise ajavahemiku jooksul vastu seisukoha 36 Iraani elaniku juurdepääsu kohta kohtupidamisele seoses ühe inimõiguste rikkumisega. Seda on rohkem kui ühegi teise riigi puhul. Lisaks sellele vääriks igaüks neist siin isegi praegu eraldi mainimist ja meenutamist.

Mis puudutab Iraani, siis inimõigustele ei tohiks anda teisest staatust koos kaubanduse ja tariifsete soodustustega. See on moraalselt vale ja häbiks ELile. Seepärast peavad Euroopa Liit ja Euroopa Parlament jälgima tulevikus tähelepanelikult Iraani inimõiguste olukorra arengut.

 
  
MPphoto
 

  Peter Šťastný (PPE). – Lugupeetud juhataja! Ka mina tahan ühineda kolleegidega, nõudes Iraani opositsiooni toetamist ja Ashrafi laagri põgenike paremat kaitsmist. Vaesed inimesed ja nende perekonnad on brutaalse ja pahelise Iraani režiimi pidevad sihtmärgid. Nende täbara olukorra teevad veelgi hullemaks ahistamine ja vaenulik suhtumine Iraagi jõudude poolt, kes neid kaitsma peaksid.

Austatud kõrge esindaja! Ärgem unustagem neid muserdatud inimesi! Peame koos tagama, et EL mängib nende tagakiusatud opositsioonilt demokraatlikule valitsusele üleminekul keskset rolli. Pealegi on igaühe huvides näha – ja loodetavasti varsti – stabiilset ja demokraatlikku Iraani, kelle kodanikud naudivad samasugust vabadust ja õigusi nagu meie siin ELis.

 
  
MPphoto
 

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Arvan, et see on olnud huvitav arutelu ja ma tahtsin vaid käsitleda kahte konkreetset teemat, mis tõstatati mingis mõttes väljaspool arutelu enne selle teemani jõudmist.

Marit Paulsen küsis minult, kas saaksime leida ruumi – ma arvan, et see sõna oli „hiilgavas” – uues hoones, et inimesed seal inimõiguste valdkonna mureküsimustega tegeleda saaksid. Tahaksin lihtsalt öelda, et mul on hea meel, et inimõiguste allkomisjoni esimees Heidi Hautala kirjutas mulle, et öelda, et ta on rahul sellega, kuidas me inimõigustega uues organisatsioonis tegelema kavatseme hakata. Mina siiski vaid kolin inimesed ühte hoonesse ja viin nad ära kaheksast hoonest, kus nad praegu mööda Brüsselit laiali on pillutatud, uskudes seda tehes, et see, et võimaldame inimestel koos töötada, teeb meie töö palju tõhusamaks. Peame nad sinna sisse pressima, sest ma püüan ka jooksvalt raha säästa. Loodan seepärast, et kui te näete, mida teeme, siis see sõna „hiilgav” on kena ning ma kardan, et mitte sõna, mis viitab sellele, et ma püüan teha midagi sellist, mida ma tegelikult teha ei püüa.

Vastus proua Sinclaire’ile: viis, kuidas mul parlamendis selle täiskogu otsusega inimõiguste küsimustele vastata kästi, oli käia korrapäraselt väliskomisjonis (AFET), mille juurde kutsutakse allkomisjonid, mille üks allkomisjonidest on inimõiguste allkomisjon, ja kus oleks võimalik mulle küsimusi esitada. Ma olen seda teinud ja mul on suur rõõm kohtuda Heidi Hautalaga, mida ma ka teen, ja vastata tema küsimustele ning osaleda ka täiskogu istungitel siin täiskogul. Püüan suurima rõõmuga rohkem ära teha; palun lihtsalt, et tunnistaksite, et minu tundide arv ja asjade arv päevas, mida ma teha saan, on piiratud. See ei tulene lugupidamatusest parlamendikomisjoni ega muidugi mitte teie vastu isiklikult, kaugel sellest. Loodan, et saate minu töötajatega mureküsimustes ühendust võtta ja osaleda muidugi kohtumistel, kuhu ma tulla saan ja kus ma sõna võtta saan.

Ma olen vägagi teadlik oma minevikust, nimelt ühe parlamendikoja juhtimisest ja mittevalituks saamisest, kuid mul oli suur privileeg saada valituks siin täiskogul ja muidugi on mul hea meel, et mind kutsusid sellesse rolli 27 riigipead ja komisjoni president. Seoses sellega olen ma oma kohustuste suhtes väga tähelepanelik.

Mis puudutab arutelu ennast ja inimõiguste küsimusi, mis on mingis mõttes meie arutelus valdavaks olnud, siis püüan vaadata, mida enamat me ära teha saame. Ma ei kommenteeri seda, millega praegu konkreetselt tegeletakse, sest ma tahan tutvustada seda siis, kui me töö lõpetame, kuid räägime inimõigustes aktivistidest ja organisatsioonidest ning arutame kõigis 27 liikmesriigis, milline oleks tõhusam viis seda küsimust käsitleda ning survet avaldada, kui meil see võimalik on.

Mis puudutab Mir Hossein Mousavit ja Mehdi Karoubit, siis ma olen öelnud, et isegi seda on raske kindlaks teha, kas nad on vangis või koduarestis. Ma üritan selles selgust saada. Loomulikult toetame Genfis resolutsiooni Iraani käsitleva eriraportööri määramise kohta. Tõstatame ka otseselt küsimusi. On tõesti oluline, et me kõik jätkaksime ühiselt tööd inimõiguste küsimusega Iraanis. Paljud austatud parlamendiliikmed on tõstatanud konkreetseid juhtumeid ning selle riigi seniseid kohutavaid kogemusi ja me peame tegema kõik, mis meie võimuses – ja ma arvan, et oleme enamaks võimelised, kui me seda koos teeme.

Lõpetuseks tuumaküsimusest: veetsin neli ja pool päeva otsestel kõnelustel Iraani läbirääkijatega ning väljendan väga selgelt, mida ma teha püüan, mis seisneb võimaluse andmises sellele riigile, Iraanile, näidata seda, mida ta kogu aeg räägib, näidata, et ta liigub tsiviilotstarbelise tuumaenergia, mitte tuumarelvade suunas. Nagu ma neile öelnud olen, ei ole see keeruline: nad peavad olema läbipaistvad, lubama inspektoritel teha tööd, mida nad tegema peavad, ja suurendama usaldust, mida me neile tihtilugu väga üksikasjalikult selgitanud oleme. Nende asi on valida. Väljendan täiesti selgelt ka seda, et julgeolekunõukogu ja minu ülesanne E3+3 riikide puhul on jätkuvalt avaldada survet ja veenduda, et see teoks saab. Tõeliselt julgustav on see, et kuigi ma juhin läbirääkimisi, teen seda koos minuga ametis olevate E3+3 riikidega ja see näitab Iraanile väga selgelt, et oleme oma lähenemisviisis täiesti ühtsed, ning avaldan austust kõigile neile, kes minuga koos töötavad. Nad peavad näitama üles poliitilist tahet teha seda, mis on vajalik; ja kui nad seda ei tee, ütlen ma austatud parlamendiliikmetele, et peame surve jätkamiseks rohkem ära tegema.

 
  
  

ISTUNGI JUHATAJA: Alejo VIDAL-QUADRAS
asepresident

 
  
MPphoto
 

  Bastiaan Belder, raportöör.(NL) Lugupeetud juhataja, head kolleegid! Lubage mul alustuseks avaldada siirast tänu teie hindamatu panuse eest sellesse arutelusse! Kuulasin väga tähelepanelikult, mida teil öelda oli. Teie osa teeb selgeks selle, mis on minu kavatsus selle raportiga. Nimelt juhtida tähelepanu sellele, et meie põhiõigused – meie inimõigused, mis on nii põhitähtsad ja moodustavad meie eksistentsi aluse – on ka iraanlaste õigused. Minu jaoks on see üks ja sama. Teisisõnu on tähelepanu, mida me põhiõigustele ja nende järgimisele pöörame, hädavajalik. Olen veendunud, et selline järgimine loob ka Iraanile ja eriti riigi noortele tulevikuväljavaateid. Mind rabas arutelu ajal see, et Sabine Lösing, keda kahjuks enam kohal ei ole, tabas tulevikuväljavaadete teemal naelapead. See on kindlasti midagi, mis on mulle südamelähedane.

Kui me heidame pilgu faktidele, siis näeme, et aastate jooksul on 150 000 noort, kõrgelt haritud iraanlast Iraani Islamivabariigist lahkunud just seetõttu, et puuduvad igasugused tulevikuväljavaated. Nad ei teinud seda üksnes repressioonide pärast, vaid ka rõhuva sotsiomajandusliku olukorra ja kliima pärast, kus puudub vabadus. Põhiline on see – ja mulle rääkis seda üks asjas sees olev inimene, kes on ühtlasi majandusteadlane –, et see üksi tekitab aastas 40 miljardi suuruse kao ega hõlma ajude väljavoolu. Tahtsin oma raporti kaudu rõhutada täpsemalt seda, et tähelepanu, mida me rohkemale mänguruumile ja inimõiguste järgimisele pöörame ja see, kuidas me neid edendame, loob tõesti Iraanis mõningaid tulevikuväljavaateid. See toob piirkonnale kasu ka üldise julgeoleku seisukohalt.

Lõpetuseks, paruness Ashton, olin ma tõesti uudishimulik, kui avastasin – ma ei olnud varem sellest teadlik, kuid mu kaasparlamendiliige võttis selle teema üles –, et paar nädalat tagasi ringles Armeenia ajakirjanduses üks teade, et tegelikult on olemas nimekiri ränkadest inimõiguste rikkumistest Iraani Islamivabariigis ning nendest, kes selle eest vastutavad – ülalt alla, kuni vangivalvuriteni välja. Oleksin väga tänulik, kui järgiksite sellise nimekirja puhul Ameerika eeskuju, kuna siis ei keskenduks me kõik üksnes neile, kes toovad kaasa tuumarelva leviku, seades nõnda ohtu maailma julgeoleku, vaid ka Iraanis valitsevale kohutavale kliimale. Samal ajal saadab see iraanlastele sõnumi, et vaatame tervikpilti Iraanis, mitte ainult tuumaohtu, ning et usume, et Iraan peaks olema normaalne kodanikuühiskond, mis vastab kõrgele tsivilisatsiooni tasemele, mis riigil traditsiooniliselt ajaloo vältel olnud on.

Lõpetuseks, te vist suhtute minusse halvasti asjaolu tõttu, et minu kui protestandi jaoks on usuvabadus äärmiselt oluline. Tahaksin selgeks teha, et sunniitide – vähemus –, bahaide, kristlaste ja juutide jaoks – see on kohutavalt piinlikkust tekitav mõte – on minu raport kahjuks juba iganenud. Tunnistan seda. Ütlen seda selle pärast, et sunniite, bahaisid ja kristlasi on eelkõige viimaste kuude jooksul tabanud repressioonide tõusulaine, ning palun kaasparlamendiliikmetelt vabandust, et minu raport selles suhtes ajakohane ei ole. See innustab mind aga Iraani puhul rohkem ära tegema – ma töötan avatud ukse poliitika alusel – ning loodan teiega korrapäraselt ühenduses olla, et aidata kujundada Iraani, kellel on kogu oma elanikkonna jaoks tulevikku.

 
  
MPphoto
 

  Juhataja. – Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 10. märtsil kell 12.

 
Viimane päevakajastamine: 19. juuli 2011Õigusalane teave