Juhataja. − Järgmine päevakorrapunkt on komisjoni asepresidendi ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja avaldus ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu (Genf, 28. veebruar – 25. märts 2011) kohta.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Mul on hea meel, et saame täna pärastlõunal arutada ÜRO inimõiguste nõukogu töö üle ning otsida võimalusi selle üldmõju tugevdamiseks.

Nagu lugupeetud parlamendiliikmed teavad, pöördusin eelmisel nädalal koos paljude teiste maailma riikide välisministritega inimõiguste nõukogu poole. Loomulikult oli tol korral meie arutelude keskne teema olukord Liibüas.

Mul on hea meel, et rahvusvaheline kogukond saatis tugeva ja ühise poliitilise sõnumi Liibüas jätkuvalt toimepandavate inimõiguste rikkumiste kohta. Juba enne kõrgetasemelise osa algust nõudis inimõiguste nõukogu juurdluse algatamist ning tegi ettepaneku peatada Liibüa liikmesus inimõiguste nõukogus. Nagu teate, on seda nüüdseks kinnitanud ühehäälse otsusega ka ÜRO Peaassamblee.

Kõik see tõestab, et mitmepoolsed institutsioonid suudavad oma volitusi kasutada ning – võiks öelda – reaalajas tegutseda. Nagu ma seal tehtud märkustes rõhutasin, peab ÜRO inimõiguste nõukogu tagama, et selle kavatsused tõlgendatakse reaalseteks meetmeteks ja reaalseks arenguks. Arvan, et ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay, kellega ma Genfis kohtusin, annab just õige poliitilise suuna, et olukorda reaalselt muuta. Lõppude lõpuks ei loe vastu võetud resolutsioonide arv, vaid reaalsed tulemused maailmas, mis muudavad abi vajavate inimeste olukorra paremaks.

Rõhutasin ka, et inimõigused on universaalsed. Samuti rõhutasin, et meie Euroopas ei ole nõus süüdistustega, et EL üritab mingil viisil eksportida nn euroopalikke väärtusi teistesse riikidesse. Sõnavabadus, kogunemisvabadus, õiglus ja võrdsus ei ole Euroopa õigused, need on universaalsed õigused. Me ei tohi kunagi ekslikult arvata, et inimesed teistes maailmajagudes – kas siis Aafrikas, Aasias või Ladina-Ameerikas – peaksid oma õigustesse vähem kirglikult suhtuma. Selle pärast võtamegi sõna ja võtame inimõiguste rikkumiste vastu midagi ette, ükskõik kus need toimuvad.

Me ei unusta ka, et Euroopa enda tee inimõiguste kaitsmise alal ei ole alati olnud väga sirge ja et ka Euroopas on vaja selle nimel pidevalt töötada. Oleme inimõiguste nõukogus valmis arutama omaenda probleeme, jagama kogemusi ning pakkuma toetust nendele, kes töötavad selle nimel, et parandada austust inimõiguste vastu igal pool maailmas.

Meil on mitu prioriteeti inimõiguste nõukogu 16. istungjärguks ja oleme arutanud neid aktiivselt ka oma partneritega.

EL esitab usu- või veendumusvabaduse kohase algatuse. Arvestades eri maailmaosades viimastel kuudel üha tihemini toime pandud usulise diskrimineerimise ja vägivallaaktidega, peame saatma tugeva ühise sõnumi, et oleme usulise sallimatuse vastu ning toetame usu- või veendumusvabadust kõikide inimeste jaoks üle maailma.

Esitame ka resolutsioonid Birma/Myanmari ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kohta. Meie arvates õigustavad inimõiguste rikkumiste karmus ja hulk mõlemal juhul asjaomaste ÜRO eriraportööride volituste pikendamist.

EL toetab ka ettepanekut luua Iraani inimõiguste olukorda käsitleva ÜRO eriraportööri ametikoht, millekohase ettepaneku tegi mitu riiki ja piirkonda. Tunneme suurt muret halveneva inimõiguste olukorra pärast Iraanis. Seda rõhutas ka ÜRO inimõiguste ülemvolinik Navi Pillay. Erilist muret tekitab järsult kasvav surmanuhtluste arv – sel aastal on juba üle 100 juhtumi, nagu eelmises arutelus esile toodi – ja surveavaldamine oma sõna- ning kogunemisvabaduse õigust kasutavatele inimestele.

Meie arvates peab inimõiguste nõukogu lahendama olukorra Egiptuses sobival viisil riigis kiiresti arenevat olukorda arvesse võttes. EL toetab asjaolu, et Egiptus palus Navi Pillayl saata riiki oma büroo liikmed. Loodame, et nad saadetakse viivitamatult sinna.

EL peab läbirääkimisi ka Tuneesia ametivõimudega, et esitada üheskoos resolutsiooni ettepanek, mis käsitleb inimõigustealase ÜRO tehnilise abi suurendamist käimasoleva ülemineku kontekstis.

Teised tähtsad teemad, mida eelseisval inimõiguste nõukogu istungjärgul käsitleda tuleb, on Valgevene, kus meile tekitab palju muret poliitvangide arv, Kongo Demokraatlik Vabariik, kust tuleb murettekitavaid teateid jätkuvatest inimõiguste rikkumistest ja ennekõike laialt levinud seksuaalsest vägivallast, ning Côte d’Ivoire.

Lõpetuseks soovin veel kord rõhutada ÜRO inimõiguste nõukogu tähtsust ELi arutelude, resolutsioonide ja raportööride jaoks. Lõppude lõpuks on need aga vaid sisend. Tõeline väärtus on tulemused. Tõelist edu näitab see, kas me reaalselt midagi muudame. Seepärast töötab EL pingsalt, et tugevdada ÜRO inimõiguste nõukogu ja ennekõike selle võimet lahendada kiireloomulisi olukordi. See ongi korrapärase läbivaatamise põhieesmärk. Pürgime jätkuvalt kaugeleulatuva tulemuse saavutamise poole.

  Laima Liucija Andrikienė, fraktsiooni PPE nimel. – Austatud juhataja! Tahan kasutada võimalust ja öelda, et toetan täielikult ÜRO Peaassamblee 1. märtsi otsust peatada Liibüa liikmesus ÜRO inimõiguste nõukogus. Arvan, et see saadab tugeva sõnumi nii kolonel Gaddafile ja ta režiimile kui ka teistele riikidele, kus inimõiguste rikkumised on sagedased ja laialt levinud.

Oma raportis, mis käsitles ÜRO inimõiguste nõukogu ja ELi rolli selles ning mille täiskogu 2009. aasta veebruaris vastu võttis, propageerisin liikmesuse kriteeriumide kehtestamist selle olulise ÜRO organi jaoks.

Liibüa puhul tegutses ÜRO Peaassamblee kooskõlas Euroopa Parlamendi resolutsiooniga ja tegi õige ning õigeaegse otsuse.

16. istungjärgust rääkides soovin juhtida erilist tähelepanu inimõiguste nõukogu läbivaatamise protsessile. On oluline, et ELi liikmesriigid ja Euroopa välisteenistus osalevad aktiivselt ÜRO inimõiguste nõukogu 2011. aasta läbivaatamises, et täita paremini oma volitusi.

ÜRO inimõiguste nõukogu peaks muutuma varajase hoiatamise ja ennetusmehhanismiks. Läbivaatamine peab olema läbipaistev ja kõikehõlmav ning kaasata tuleb valitsusvälised organisatsioonid, kodanikuühiskond ja kõik muud asjaomased sidusrühmad.

Viimaks soovin väljendada oma rahulolu inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomise üle Euroopa välisteenistuses. Välisteenistuse loomine annab meile ka ainulaadse võimaluse ÜRO inimõiguste nõukogus inimõiguste kaitsmise alal võetavate meetmete tõhusamaks muutmiseks.

Tahan seepärast julgustada kõrget esindajat tagama, et Euroopa pingutused inimõiguste nõukogus oleksid hästi kooskõlastatud ja et inimõiguste nõukogusse kuuluvad ELi liikmesriigid tegutseksid enneolematu ühtsuse ja tõhususega.

  Richard Howitt, fraktsiooni S&D nimel. – Austatud juhataja! Kõigepealt tahan väljendada heameelt selle üle, et Mariangela Zappia nimetati eile Genfi delegatsiooni juhiks. See on oluline samm soolise võrdõiguslikkuse edendamisel välisteenistuses. Ootame juba väga meie tulevast koostööd.

Meie parlament on kohal tähtsal hetkel ÜRO inimõiguste nõukogu läbivaatamise jaoks, sest ÜRO inimõiguste nõukogu kujutab endast ülemaailmset tugipunkti inimõiguste austamise, ÜRO liikmete universaalse korrapärase läbivaatamise ja selle ekspertide või nn erimenetluste sõltumatuse ning kodanikuühiskonna osalemise tähtsama rolli tagamise suhtes. Need on inimõiguste nõukogu olulised omadused, mida me iga hinna eest kaitsma peame.

Olen pettunud, et läbivaatuse töörühma dokumendist on jäetud välja sõltumatud n-ö päästikud erakorraliste istungjärkude jaoks, et selles ei ole nõutud, et liikmesriigid peaksid õigustama soovitustest mitte kinni pidamist ja et ei ole mingeid sätteid konkreetsete riikide probleemide lahendamiseks. On irooniline, et sellel istungjärgul käsitletakse mitme individuaalse riigi olukorda. Nagu EL teeb Liibüa ja Côte d’Ivoire’i juhtumite puhul, nii peab EL leidma ka edaspidi olemasolevate eeskirjade raames loomingulisi võimalusi tagamaks, et inimõiguste rikkujad ei pääse kunagi vastutusest.

Kas tohin esitada kõrgele esindajale kolm küsimust, et ta näitaks, et ta tänases arutelus ka küsimustele vastab? Esiteks, kui arvestada sellega, mida kõrge esindaja Kongo Demokraatliku Vabariigi kohta ütles, siis kas eurooplased toetavad selle riigi puhul erivoliniku määramist? Teiseks – kas kõrge esindaja on nõus, et ühel hetkel tuleb otsustada, kas palestiinlaste ja Iisraeli juurdlused Goldstone’i raporti asjus vastavad rahvusvahelistele standarditele, ning kaaluda nende võimalikku esitamist Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, kui need standarditele ei vasta? Kolmandaks – kas EL esitab vastuväite Pakistani reservatsioonidele kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 40 suhtes, mis käsitleb aruandluse kohustust.

Lõpetuseks tahan öelda, et minu arvates loob Liibüa ÜRO inimõiguste nõukogu liikmesuse peatamine ajaloolise pretsedendi inimõiguste austamise alal ÜRO süsteemis, mis on tõeline valgusvihk praegusel süngel ajal.

  Marietje Schaake, fraktsiooni ALDE nimel. – Austatud juhataja! ÜRO inimõiguste nõukogul on potentsiaali, et lahendada üha tungivamaid ja rängemaid inimõiguste rikkumisi eri maailma riikides – Iraanis, Valgevenes, Birmas, Tuneesias, Liibüas ja arvututes teistes kohtades maailmas –, kuid inimõiguste nõukogu suudaks lahendada ka horisontaalseid probleeme, nagu lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õigused, sõnavabadus, vägistamine kui sõjakuritegu ja inimõiguste kaitsjate roll.

Mõnes mõttes on ÜRO inimõiguste nõukogu ELiga sarnases positsioonis ja peab tegutsema ülemaailmse toimijana. Mõlemad kannatavad aga sama probleemi all: usalduse puudumine, kohatine kaksikmoraal ja nad ei suuda piisavalt kiiresti tegutseda. EL ei ole seni soovinud omaenda inimõiguste olukorda piisavalt põhjalikult läbi vaadata, kui mõelda näiteks osalemisele väljaandmistes ja ajakirjandusvabaduse puudumisele mõnedes liikmesriikides.

Kuni eelmise nädalani oli Liibüa ÜRO inimõiguste nõukogu liige. Liibüalt liikmesuse võtmine oli igati õigustatud. See on väga tähtis pretsedent.

  Heidi Hautala, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – Austatud juhataja! Liibüa vastu võetud otsustavate ning ajakohaste meetmetega näitasid EL ja ÜRO inimõiguste nõukogu, et vajaduse korral saavad nad tegutseda. Seda saavad nad tõepoolest. Nad saavad näidata, et eri piirkondlikud rühmad saavad koostööd teha ja et inimõiguste nõukogu liikmed ei pea olema eri arvamusel.

Nüüd on juba võimalik, et järgmisena võetakse meetmed Iraani, Põhja-Korea, Kongo Demokraatliku Vabariigi, Birma või Sudaani vastu.

On veel üks teine tähtis asi. Lõppes esimene põhjalik inimõiguste nõukogu töömeetodite läbivaatamine ja nagu mu kolleegid, nii olen ka mina pettunud, et inimõiguste nõukogu ei hinnanud selle läbivaatamise tähtsust.

EL valmistus küll hästi ette, aga ei suutnud teiste toetust saada. Õnneks ei vähendatud inimõiguste voliniku ja erimenetluse sõltumatust, mis on praegustes tingimustes juba hea saavutus.

Tulevastes inimõiguste nõukogu tööd käsitlevates aruteludes peab Euroopa Liit suutma liite luua ja saavutada ka teiste partneritega üksmeelt. EL peab suutma ka kuulata ja olema valmis kompromissideks. Arvan, et kõrge esindaja osalemine paar nädalat tagasi toimunud kohtumisel oli väga teretulnud. Tänan kõrget esindajat selle sammu astumise ja muljetavaldava ettekande eest!

Viimaks tahan rääkida ELi osalemisest. Pärast inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomist Euroopa välisteenistuses hakkab ELi delegatsioon Genfis mängima keskset rolli ELi inimõiguste poliitikas maailma tasemel. Direktoraat vajab rohkem vahendeid ja selle töö tuleb integreerida kõikidesse ELi välispoliitika valdkondadesse.

Mul on suur au juhtida parlamendi delegatsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgul sellel kriitilisel ajal järgmisel nädalal.

  Willy Meyer, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (ES) Austatud juhataja, paruness Ashton! Alustasite tööd segadusse paisatud maailmas, keset finants-, toiduaine- ja energiakriisi, mille põhjustasid katsed turgusid reguleerida. Tegelikult on nende probleemide põhjus kõige aluseks olev arusaam, et reguleerimata vaba turg kujundab meie elu ja on põhjustanud suuri inimõiguste probleeme nii arenenud riikides kui ka arengumaades. See on probleem, mida me ei ole suutnud lahendada, kuid mitte keegi ei mõtle selle majanduspoliitika muutmisele, mis kogu inimkonna tupikusse viib.

Minu arvates tuleb see probleem esimesena lahendada. Seejärel peab Euroopa Liit lahendama oma küünilise inimõiguste ning meie välis- ja naabruspoliitika ärakasutamise probleemi, mis on vaja Põhja-Aafrikas toimuvate radikaalsete muutuste valguses põhjalikult läbi mõelda.

Välispoliitikas, mille te pärisite, oleme jätnud mulje, et vaba kaubandus huvitab meid palju rohkem kui inimõigused. Me ei ole kunagi kohaldanud assotsieerimislepingute artiklit 2 – mitte Tuneesia puhul, mitte Egiptuse puhul, ega ka mitte assotsieerimislepingute puhul, mida me kolonel Gaddafi, peaminister Netanyahu või kuningas Mohammed VI-ga sõlmida soovime. Seda artiklit ei ole kunagi jõustatud, mis jätab mulje, et meid ei huvita range kinnipidamine assotsieerimislepingutes sätestatud inimõigustega seotud kohustustest. Seda probleemi ei ole veel lahendatud ja loodan, et mingil hetkel võtavad täiskogu ja Euroopa Liit selles suhtes midagi ette.

  Nikolaos Salavrakos, fraktsiooni EFD nimel. – (EL) Austatud juhataja! Volinik Ashton, ma ei ütle, et inimesed on silmakirjalikud, aga ma ütlen, et inimesed on vastuolulised. Kogu maailma filosoofia, kogu kirjandus, kõik haritud inimesed ja kõik täiskogu liikmed tunnustavad inimõigusi, aga nagu te ütlesite, rikuvad neid sellegipoolest pooled ÜRO liikmed. Me räägime ühte, aga käitume hoopis teisiti. Teame, et suurte ideede nimel on meist saanud inimkonna suurimad kurjategijad.

Sellest hoolimata on mul hea meel ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu üle ning loodan, et praeguste sündmuste valguses ja varasemate õppetundidega arvestades võetakse inimõiguste nõukogus vastu põhjalikud resolutsioonid. Nagu teate, olen olnud juba 40 aastat jurist ning olen enda jaoks avastanud ja võtnud omaks tõekspidamise, et inimõiguste austamine on elustiil ning seda ei ole kerge teistele peale sundida. Palun võtke ka teie sel teemal palju põhimõttelisemad poliitikameetmed!

  Inese Vaidere (PPE). – (LV) Austatud juhataja! ÜRO inimõiguste nõukogu on ainulaadne rahvusvaheline platvorm, mis loodi inimõiguste ja demokraatia edendamiseks maailmas. Inimõiguste nõukogu tööprogramm on raske ja väga tähtis. Saavutatud on palju head, kaasa arvatud erimissiooni saatmine Egiptusesse ja otsus, mis võeti vastu Liibüa kohta. Inimõiguste nõukogu saab tihti süüdistada ka poliitilise ranguse, ennetavate meetmete ja kiire reageerimise puudumises. Ennekõike just sel põhjusel on väga tähtis, et inimõiguste nõukogu tööd hinnataks objektiivselt ja läbipaistvalt. Inimõiguste nõukogu peab parandama oma töömeetodeid, et lahendada tõhusamalt pikaajalisi probleeme, nagu probleemid Iraanis, Valgevenes, Venemaal ja mujal maailmas, ning et reageerida kiiremini erakorralistes olukordades, nagu...

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

…ka istungjärkude vahel peab toimuma inimõiguste nõukogu liikmete aktiivne dialoog. Kaotada tuleb riikide blokkide poliitika, mis hakkab inimõiguste nõukogu töö üle domineerima, sest see viib probleemide valikulise käsitlemiseni, mis ohustab inimõiguste nõukogu autoriteeti ja poliitilist usaldusväärsust. Teiseks peab inimõiguste nõukogu pidama aktiivsemat dialoogi kodanikuühiskonna ja valitsusväliste organisatsioonidega. Kolmandaks tahan rõhutada, et Euroopa Liit peab täitma ÜRO inimõiguste nõukogus palju aktiivsemat rolli ja me peame seal ühise seisukoha võtma. Just seepärast kutsun kõrget esindajat üles tagama, et meil oleks inimõiguste nõukogus selge ja tugev esindatus, ning kooskõlastama meie tööd seal. Omalt poolt peab Euroopa välisteenistus esitama parlamendile ja selle inimõiguste allkomisjonile korrapäraseid aruandeid ning hinnanguid inimõiguste nõukogu töö kohta. Üks suur katsumus, mis hetkel inimõiguste nõukogu ees seisab, on Lähis-Ida rahumeelse demokratiseerumise edendamine. Inimõiguste nõukogu peab töötama selle nimel, et takistada radikalismi levikut, sest see halvendaks inimõiguste olukorda selles piirkonnas, ohustaks rahvusvahelist julgeolekut ja Iisraeli õigust eksisteerida. Seepärast peavad Egiptuse missioonile järgnema uued missioonid teistesse Lähis-Ida riikidesse, kus meeleavaldused on olnud veelgi agressiivsemad ja kus poliitiline olukord on veelgi komplekssem.

Tänan teid!

  Jörg Leichtfried (S&D). – (DE) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Head kolleegid! Inimõigused, vabadus ja võrdsus on meie kõigi jaoks liiga tähtsad, et nendega lihtsalt mängida, et neid tasakaaluks tugevate huvide vastu välja käia ja et lasta kaubanduslikel huvidel nendest tähtsatest väärtustest tähtsamaks saada. Need väärivad meie täielikku pühendumust ja on väga tähtis, et rahvusvaheline kogukond pakuks inimõigustega seotud probleemide korral kiiret tõhusat ja suunatud abi.

Inimõiguste nõukogu on õigel teel. Nägime, et missioonid Tuneesiasse ja Egiptusesse olid mõttekad. Asjaolu, et Liibüa kaotas liikmesuse inimõiguste nõukogus, oli õige ja tähtis sõnum ning näitas, et asjad ei saa enam selliselt jätkuda. Siiki on aga olnud ka nii, et missioonid, resolutsioonid ja muudki asjad, mis nii toimuvad, on läbi kukkunud. Teil on õigus, paruness Ashton, ei piisa vaid sellest, et otsustatakse midagi teha, peame kandma hoolt ka selle elluviimise eest. Euroopa Liit saaks sellele praegusest veelgi rohkem kaasa aidata.

Samuti on oluline, et ÜRO lepiks asjaoluga, et pärast Lissaboni lepingu vastuvõtmist on Euroopa Liidu seisukoht muutunud. Paruness Ashton, kutsun teid üles tagama, et ennekõike just need, kes on end alati meie sõpradeks nimetanud ja keda ka meie oma sõbraks peame ning kellele me alati vastu tuleme (ennekõike kaubanduspoliitika valdkonnas), ei unustaks tulevikus, et nad on meie sõbrad, ega hülgaks Euroopa Liitu, nagu juhtus septembris toimunud hääletusel.

  Charles Goerens (ALDE). – (FR) Austatud juhataja! Selles arutelus rõhutame taas, kui tähtis on…

(Istungi juhataja katkestas sõnavõtu)

käsitleda sotsiaalseid, kultuurilisi ja poliitilisi õigusi võrdsel tasemel. Hästi! Kahjuks ei ole nende nõuete täielik täitmine praktikas eriti lihtne, kuigi see on igati õigustatud. Miks ei saa me teha teise põlvkonna inimõigusi sama siduvaks, kui seda on esimese põlvkonna inimõigused? Seepärast, et traditsioonilised Prantsuse revolutsiooni aegsed inimõigused on tänapäeval korralikult kodifitseeritud, aga näiteks sotsiaalõigused kahjuks ei ole. Me ei tohiks aga olla fatalistid. Euroopa Liit oma suure hulga vahenditega saab kasutada ennekõike ÜROs kogu oma kaalu, et täiustada tekste, mis on seotud seni veel korralikult kodifitseerimata õigustega ning eeskätt sotsiaalõigustega. Soovin lisada, et arengukoostöö ja humanitaarabiga muutub see nõue mõnevõrra realistlikumaks.

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Austatud juhataja! Paruness Ashton, pean tunnistama, et ma ei pooldanud eriti seda, et teid sellele kõrgeaulisele ametikohale määratakse, millel nüüd olete, kuid tunnistan, et täna üllatas mind meeldivalt vähemalt kolm asja, mida te oma sõnavõtus mainisite. Tahan seda rõhutada ja selle eest teile tänu avaldada! Esiteks rõhutasite inimõiguste universaalsust. Olen täiesti nõus, et seda universaalsust tuleb austada olenemata sellest, kus me oleme – Strasbourgis, Liibüas, Venemaal või Iraanis. Mul on hea meel, et oleme selles ühel arvamusel. Teiseks rõhutasite usulist sallimatust või täpsemalt võitlust selle vastu. Euroopa Parlamendi resolutsioonis kutsutaksegi liikmesriikide esindajaid üles seda teemat üles võtma. Mul on väga hea meel, et te seda rõhutasite. Kolmas asi, millega ma Valgevenega suhtlemise delegatsiooni liikmena väga rahul olen, on see, et rõhutasite võimalikku sekkumist Valgevenega seotud küsimustesse, sest seal rikutakse põhilisi inimõigusi. On võimalus, et luuakse regionaalnõukogu. Mul on väga hea meel, et te seda toetate, sest me peamegi seda tegema. Suur tänu teile!

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Mul on hea meel võimaluse üle osaleda selles arutelus ja võin kohe öelda, et hindan väga nõupidamist, mille kõrge esindaja eile Liibüa probleemide arutamiseks korraldas.

Euroopas mõrvati Teise maailmasõja ajal kuus miljonit juuti. Esimese ja teise maailmasõja vahel tapeti 60 miljonit eurooplast. Siia ei ole arvestatud inimesi, kes surid kõikides teistes maailma piirkondades.

Ajakirja The Economist ühes hiljutises väljaandes kirjutati, et soopõhise abordi tõttu on maailmas 100 miljonit naist vähem. Sellel ei ole mingit pistmist abordiga selle pärast, et naise elu on ohus, või ebaseadusliku abordi tegemise ohuga. See on selle pärast, et ta on naine.

Eile oli naistepäev. Eelnimetatud probleemi siin ei tõstatatud. Millal saadakse üle poliitilisest korrektsusest, et saaksime siin lugupidamisega arutelusid pidada, et me ei pööraks selga, nagu juhtus eelmise sajandi esimesel poolel, et me räägiksime nendest probleemidest ja küsiksime, miks nii on?

Täiskogu on kaotanud usalduse. Täiskogu hääletas maha muudatusettepaneku lapsetapu rahastamise vastu. Mitte rahastada sunniviisilist aborti. Kuidas on üldse võimalik, et me midagi sellist maha hääletasime? Mulle aitab sellest poliitilisest korrektsusest, mis ei lase meil siin täiskogul neid teemasid lugupidamisega ja eri seisukohti väljendades arutada.

Soovin, et kõrge esindaja ütleks mulle, kas ta kavatseb selle probleemi ÜROs esitada?

Soovin lõpetuseks öelda, et minu arvates on siin, Strasbourgis paikneva Euroopa Inimõiguste Kohtu – mis ei ole Euroopa Liidu institutsioon – suhtumine ja mõned selle otsused lausa erakorralised.

Millal me selle probleemi üle arutada saame? Miks ei küsinud eile ükski naine nende 100 miljoni puuduva lapse kohta, kes aborditi selle pärast, et nad olid naissoost? See on vale ja eriti just selle teema puhul ei tohi täiskogul lahkarvamusi olla.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Véronique De Keyser (S&D). – (FR) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ehk ei pannud te naistepäeval tähele, et teie oma fraktsiooni liikme Mariya Nedelcheva raportis ei olnud abordi teema üldsegi mitte tabuteema ning seda käsitleti, selle üle arutati ja selle üle hääletati demokraatlikult. See ei ole tabuteema, meil on siin demokraatia.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Ma tean, milline on Véronique De Keyseri seisukoht selle teema kohta, ja ma austan seda, kusjuures palju rohkem, kui tema minu seisukohta austab.

Peame siin täiskogul lugupidamisega arutelusid pidama: inimesed peavad üksteise seisukohad ära kuulama ja siis järeldusi tegema. Ma ei ole veel kuulnud, et keegi täiskogu sotsiaaldemokraatide või liberaalide poolelt soopõhise abordi probleemi tõstatanud oleks. Nad ei ole seda probleemi mitte ainult tõstatanud, vaid nad ka hääletasid maha täiskogule esitatud resolutsiooni, mille eesmärk oli mitte rahastada lapsetappu või sunniviisilist aborti. See on täiskogu ja kõigi nende häbiplekk, kes seda tegid.

Palun hakkame siin täiskogul lugupidamisega arutelusid pidama! See peakski ju Euroopa Liidu moto olema – ühtsus mitmekesisuses.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel)

  Annemie Neyts-Uyttebroeck (ALDE). – Austatud juhataja! Loomulikult austan ma Gay Mitchelli seisukohti. Nagu enamik, kui mitte kõik Euroopa Parlamendi liikmed, nii mõistan ka mina hukka asjaolu, et teatud maailma ühiskondades aborditakse naissoost looted, kas siis ema nõusolekul või sunniviisiliselt.

Kardan aga, et selle teema ja reproduktiivvabaduse teema segamisega teeb Gay Mitchell selle probleemi palju keerulisemaks. Kui küsimus oleks ainult asjaolus, et naissoost looteid aborditakse, siis oleks meil palju lihtsam selle üle üksmeelt saavutada.

  Gay Mitchell (PPE). – Austatud juhataja! Soovin tänada lugupeetud parlamendiliiget selle märkuse eest! Kui me üksteise arvamusi rohkem austaksime ja üritaksime üksmeelt saavutada, siis leiaksime, et saame palju teha, et neis asjus midagi muuta, aga kas võiksime palun teiste mõtetele vastuvõtlikumad olla?

Mul on tõesti väga raske leppida asjaoluga, et parlament suudab hääletada maha muudatusettepaneku, mille eesmärk on mitte rahastada sunniviisilist aborti ja lapsetappu. Arutame seda teemat ja vaatame, mida saame teha soopõhiste abortide lõpetamiseks. Lahkarvamused võivad meil olla teistes valdkondades.

Mul ei ole midagi reproduktiivtervise toetamise vastu, aga mis puudutab abordi toetamist, on mul väga head põhjused seda mitte pooldada ja ma olen hea meelega valmis nende põhjuste üle arutama. Ma ei ole mats, ma ei ela minevikus. Mul on selle teema puhul hästi läbi mõeldud seisukoht ja arutan seda meelsasti kõigiga, kes seda soovivad. Tänan parlamendiliikmeid kõige eest, mida nad ütlesid!

  Maria Eleni Koppa (S&D). – (EL) Austatud juhataja! Paruness Ashton! Inimõiguste nõukogu istungjärk toimub sel aastal Põhja-Aafrikas ja araabia maailmas üldiselt toimuvate sündmuste varjus, millest me võime palju õppida. Euroopa peab igal juhul nende katsumustega toime tulema. See annab meile võimaluse inimõiguste nõukogu töö põhjalikuks hindamiseks, et selle töömeetodeid paremaks muuta ja rõhutada, kuidas toetame selle sõltumatust ja rolli inimõiguste kaitsmise alal maailmas.

Meie maailmajao jaoks ajalooliste muutuste ajal on inimõiguste universaalsuse esiletõstmine tähtsam kui kunagi varem. Samal ajal peavad aga kõik rahvusvahelised osalised töötama selle nimel, et lõpetada kaksikmoraali kasutamine inimõigustest rääkides. Peame olema ausad ja järjekindlad. Täpselt nii, nagu toetame Liibüa inimõiguste rikkumisi hukka mõistva resolutsiooni vastuvõtmist, peame võtma ka kindla seisukoha okupeeritud Palestiina alade jätkuva ebaseadusliku asustamise vastu.

  Sari Essayah (PPE). – (FI) Austatud juhataja! Soovin avaldada austust Gay Mitchellile tema sõnavõtu eest, sest iga poisi ja tüdruku põhiinimõigus on õigus siia maailma sündida.

Inimõiguste nõukogu on ÜRO tähtsaim organ, mis vastutab inimõiguste eest ja nüüd lõpuks peame selle staatust ja poliitikat kriitiliselt hindama hakkama. Parimal juhul mängib inimõiguste nõukogu otsustavat rolli inimõiguste ja demokraatia edendamise alal. Kahjuks iseloomustab inimõiguste nõukogu tööd kaksikmoraal, selektiivsus, politiseerumine ja inimõiguste küsimustes blokkide loomine.

On tüüpiline, et inimõiguste nõukogu oli just võtmas vastu resolutsiooni, mis käsitles Liibüa (pange tähele) edusamme inimõiguste olukorra puhul. Teiste riikide seas tunnustasid Liibüat ka Iraan, Põhja-Korea, Egiptus, Sudaan ja Pakistan. Kas nende riikide deklaratsioonid üldse tähendavad midagi? Kas need riigid ei peaks olema järgmised, kes inimõiguste nõukogust välja visatakse? Pelgalt asjaolu, et sellisele resolutsioonile üldse mõeldi, näitab, kui mitteteadlik on või tahab näida olevat rahvusvaheline kogukond Liibüas valitsevast olukorrast.

Samas on ligikaudu kaks kolmandikku viimastel aastakümnetel inimõiguste nõukogus vastu võetud hukkamõistvatest resolutsioonidest olnud seotud Iisraeliga, mis on ikkagi ainuke demokraatlik riik Lähis-Idas. Samal ajal on inimõiguste nõukogu aga ignoreerinud naiste ja vähemuste õiguste viletsat olukorda kõikides ümbritsevates araabia maades. Inimõiguste nõukogu töö ei ole tõsiseltvõetav, kui see oma tööviisi ja -meetodeid ei muuda.

  Raimon Obiols (S&D). – (ES) Austatud juhataja! Ma ei soovi enam korrata neid tähtsaid punkte, millest mu kaasparlamendiliikmed juba rääkisid, mistõttu lihtsalt lisan, et on väga meeldiv kuulda leedi Ashtoni osalemisest inimõiguste nõukogu istungjärgul nii tähtsal ajal.

Loodame, et istungjärk on samm edasi, mis võimaldab Euroopa Liidul oma meetmeid järjepidevamaks muuta ja nende profiili tõsta, saavutada ühise seisukoha kõikides tähtsates inimõigustega seotud küsimustes ning kasutada inimõiguste nõukogu riikide, kodanikuühiskonna ja asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega koalitsioonide loomiseks, et inimõiguste valdkonnas tõelisi edusamme teha, nagu leedi Ashton oma sõnavõtus ütles. Loodame ka, et Euroopa Liit suudab kaitsta inimõiguste universaalsust relativistlike argumentide vastu ja saavutab lõpuks veel meie põlvkonna ajal midagi, mis on võrreldav universaalse orjapidamise keelustamisega minevikus, nimelt surmanuhtluse universaalne kaotamine.

  Salvatore Iacolino (PPE). – (IT) Austatud juhataja! Head kolleegid! Ei saa kahelda, et inimõiguste puutumatus on kõikide ühiskondade südames ning demokraatlike väärtuste aluseks. Just sel põhjusel peavad Genfis toimuval inimõiguste nõukogu kohtumisel olema ka täpsed ja asjakohased prioriteedid. Loomulikult kuulub nende hulka võitlus eri diskrimineerimisvormide vastu, olgu see siis rass, sugu, usk või poliitilised suundumused. Samuti on tähtis vähemuste ja haavatavate rühmade kaitsmise küsimus.

Inimõiguste nõukogu kohtumine toimub väga delikaatses õhkkonnas. Me kõik teame, mis toimub Põhja-Aafrikas ning ennekõike Liibüas. Kuulasime täna pikas arutelus paruness Ashtoni sõnavõtte ja olime nendega üldiselt nõus. Probleem on aga ka Lähis-Idas. Samal ajal nõutakse Lissaboni lepinguga, et võtaksime Euroopa Liidu poolt veel tugevama ja kindlama hoiaku.

Vajame kindlameelsust ja solidaarsust, mis peavad olema lähtepunktid käegakatsutavate ja määravate meetmete võtmiseks, sest lõppude lõpuks tahavad liibüalased, tuneeslased ja marokolased jääda sinna, kus nad praegu elavad. Selle saavutamiseks peame aga kiiresti tegutsema.

Mul on veel üks märkus, mis on ühtlasi ka küsimus paruness Ashtonile. Nagu ma ennist ütlesin, kuulasime teie sõnavõtte ja olime nendega suuremalt jaolt nõus. Üks raske diskrimineerimise vorm on diskrimineerimine usu alusel. Arvestades sellega, et viimase aja kõige verisemad vägivallaaktid on pandud toime kristlaste vastu, siis kuidas on võimalik, et te ei maininud oma sõnavõtus kristianofoobiat?

  Norica Nicolai (ALDE). – (RO) Austatud juhataja! Ma ei tea, kas käimas olev istungjärk lõppeb edukalt või kukub läbi. Tean aga, et selle arutelu oleks pidanud palju varem pidama, sest Euroopa Liit saab sellel istungjärgul kaasa rääkida ja see peab olema sidus, selgesõnaline ja ennekõike tõhus. Läbivaatamine, mis nüüd osalt New Yorgis ja osalt Genfis algab, saadab kompleksse sõnumi muutuvale maailmale, mis kannatab teatud tüüpi inimõiguste poliitika läbikukkumise suure probleemi all.

Head kolleegid! Arvan, et peame selle ÜRO loodud institutsioonilise mehhanismi üle tõsiselt arutlema, seejuures kindlasti mitte konkreetseid õigusi esiplaanile tõstes. Sellegipoolest peame arutama selle tõhususe üle ning mõtlema ennekõike sellele, kas ei oleks mõttekas, kui otsese sekkumisega oleks seotud üks ülemaailmsetest agentuuridest. Selles kontekstis arvan, et me ei peaks piirduma kõigest seni juhtunu vaatlemisega, vaid peaksime ka üritama seda ennetada. Arvan, et on aeg inimõiguste teemale teisest suunast läheneda.

  Charles Tannock (ECR). – Austatud juhataja! Asjaolu, et Liibüa oli ÜRO inimõiguste nõukogu liige, ütleb meile kõik, mida me selle usaldatavuse kaotanud ja politiseerunud organisatsiooni kohta teadma peame. Gaddafi on oma 42 aastat kestnud võimuloleku ajal hävitanud süstemaatiliselt kõik jäljed inimõigustest selles riigis ja nüüd näeme, millised on selle vägivallakultuuri tagajärjed, millel tema terrorirežiim põhines.

Ainult Liibüa esile tõstmine ei oleks aga aus. Inimõiguste nõukogu liikmete seas on veel teisigi inimõiguste rikkujaid, kaasa arvatud Hiina, Kuuba, Saudi Araabia, Pakistan ja Uganda, kus homoseksuaale taga kiusatakse. Imekombel kaaluti ühel hetkel isegi seda, kas Iraan peaks juhtima ÜRO naiste õiguste komisjoni. ÜRO inimõiguste nõukogu kulutab ka väga palju aega meie demokraatliku liitlase Iisraeli halvustamisele.

Järele mõeldes arvan ma aga, et inimõiguste nõukogu ongi kõik, mis ÜRO tasemel on inimõiguste jaoks olemas, ning nii peamegi jätkama, kuigi mõistame täielikult, kui vastuoluline on asjaolu, et ÜRO inimõiguste nõukogusse kuuluvad ka brutaalsed mittedemokraatlikud režiimid.

  Struan Stevenson (ECR). – Austatud juhataja! Soovin öelda paruness Ashtonile, et ta ei vastanud eelmise Iraani käsitleva arutelu ajal minu kolleegi Jan Zahradili küsimusele Ashrafi laagri kohta. Sealsed 3400 inimest kannatavad psühholoogilise piinamise all. Sellega rikutakse nende inimõigusi. Anname Iraagi taasülesehituseks 1,2 miljardit eurot, kuid iga kord, kui me siin täiskogul mõne resolutsiooni vastu võtame, iga kord, kui me mõne kirjaliku deklaratsiooni suure häälteenamusega vastu võtame, ei tee Iraagi valitsus ja nende pooldajad Iraanis meist lihtsalt välja.

Nad on Ashrafi laagri inimesi terve viimase aasta psühholoogiliselt piinanud, kasutades 210 valjuhääldit, millest kostub päeval ja öösel väga valju propagandat ja ähvardusi. Inimestele keelatakse juurdepääs ravimitele ja vigastatutele ei anta arstiabi ning inimesed surevad vähki.

Miks me ei ütle neile, et nad peavad lõpetama või muidu ei saa nad täiskogult enam abi ja raha?

  Diane Dodds (NI). – Austatud juhataja! Soovin küsida kõrgelt esindajalt, kas ta kavatseb praeguste Liibüa sündmuste valguses ning arvestades kogu selle tohutu ahastusega, mida me Liibüas toime pandud inimõiguste rikkumiste vastu õigusega üles näitame, toetada ka nende Ühendkuningriigi inimeste eesmärki, kelle sugulased, sõbrad ja lähedased lasti õhku Semtexiga või tapeti relvadega, mis saadi kolonel Gaddafiilt ja ta mõrvarlikust režiimist Liibüas? Kas ta toetab nende juhtumit ükskõik millise uue režiimi ees, mis Liibüa konfliktist esile kerkib?

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Meie praeguse inimõiguste olukorda käsitleva arutelu kontekstis ning arvestades viimati arutletud raportiga, tahaksin esitada leedi Ashtonile järgmise küsimuse.

Kui arvestada praegust olukorda mõnes Põhja-Aafrika riigis ja sealses piirkonnas, siis kas teie arvates on praegu õige aeg, et avada Euroopa Liidu delegatsioon Iraanis?

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! Ütlen taas, et see oli väga huvitav ja rikkalik arutelu, milles tõstatati palju küsimusi, mis on lugupeetud parlamendiliikmetele väga südamelähedased.

Esmalt soovin tänada kõiki lugupeetud parlamendiliikmeid energia ja kirglikkuse eest, mida nad arutelus üles näitasid. Mõtlen sellele, et kahe aasta eest avaldas Laima Liucija Andrikienė oma raporti ÜRO inimõiguste nõukogu arengu ja ELi rolli kohta. Samuti mõtlen kõigile resolutsioonidele, mis on selle raporti esitamisest saati vastu võetud. Tänan teda märkuste eest välisteenistuses tehtava töö kohta ning samuti märkuste eest algava töö kohta inimõigusi käsitleva uue töö puhul.

Mul on ka hea meel selle üle, et Heidi Hautala inimõiguste nõukogu istungjärgust osa võtab. Arvan, et oma teadmiste ja kogemustega ei tohi ta istungjärgult puududa. Samuti loodan, et ta toetab meie pingutusi inimõiguste nõukogu töö parandamise ja laiendamise nimel. Ma mõistan inimõiguste nõukogu vastu suunatud kriitikat. Arvan, et me kõik andsime endast parima, et see läbivaatamine oleks võimalikult põhjalik. Kindlasti ei saavutanud me läbivaatamise puhul kõike, mida me saavutada tahtsime, aga nüüd, kus mõned arutelud New Yorki edasi viidi, saame nendega seal jätkata. See on tõepoolest üks valdkond, kus meiega koostööd tegevad parlamendiliikmed saavad oluliselt kaasa aidata. Ma usun täielikult Heidi Hautala võimetesse selles valdkonnas edusamme teha.

Vastaksin nüüd mõnele küsimusele, mis mulle esitati. Alustan Richard Howitti kolme täpse küsimusega. Mis Kongo Demokraatlikku Vabariiki puutub, siis pooldame tugevat resolutsiooni ja tegelikult ütlesimegi, et selle olukorra jaoks on nüüd vaja konkreetseid volitusi. Goldstone’i raporti asjus üritame leida kõigi poolte jaoks vastuvõetavat lahendust. Sellega me hetkel tegelemegi. Esitasime Pakistanile 5. märtsil demarši just nimelt asjaomase artikli 40 asjus.

Neile parlamendiliikmetele, kes rääkisid konkreetselt usu- ja tõekspidamisvabadusest, kinnitan kõigepealt, et räägin kristlike kogukondade kohutavast tragöödiast igal pool maailmas, kus need kohutavad tragöödiad toimuvad. Minu põhiseisukoht on see, et me usume usu- ja tõekspidamisvabadusse, ükskõik, mis usu või tõekspidamisega on sel juhul tegemist. On väga tähtis, et me neid seisukohti jätkuvalt ja võimalikult selgelt väljendame, kui on tegemist terrorismi või rünnakutega, mis on suunatud iga usu, kaasa arvatud kristlaste vastu.

Minu meeskond kohtus alles hiljuti Euroopa Parlamendi liikmete rühmaga, et arutada selle üle, mida veel teha saaks. Ütlesin juba, et kavatseme võtta eelseisval inimõiguste nõukogu istungjärgul midagi ette just selle probleemi puhul, sest see on tähtis.

Palun vabandust, et ma Ashrafi laagri teemalise küsimuse kohta ei vastanud. Kavatsesin seda teha, aga keerasin liige kähku lehte. Minu teada on seal 3000–3400 inimest – andmed on erinevad – ja me suhtleme iga nädal ÜROga, kelle esindajad laagrit külastavad, nagu teate. Nad kinnitavad mulle, et inimeste põhivajadused täidetakse. Nagu lugupeetud parlamendiliige isegi teab, on Ashrafi laagri probleemi lahendamine seotud väga keeruliste probleemidega. Ma olen teadlik väga erinevatest seisukohtadest, mis meile selle teema puhul esitatakse. Lugupeetud parlamendiliikmel on aga täiesti õigus, et kõige selle juures on väga oluline tagada, et inimeste õigusi ei rikutaks ja et oleks tagatud humanitaarabi andmine. Seda me teemegi ning seepärast olengi nende iganädalaste aruannetega kursis. See ei ole juhuslik. See on sellepärast, et tegeleme selle probleemiga ja suhtleme sealse valitsusega, et leida probleemile parim võimalik lahendus.

Olen samuti nõus, et Genfis on nüüd vaja tugevat delegatsiooni. Ka siinkohal tõi Heidi Hautala esile asjaolu, et nimetasime äsja ametisse uue delegatsiooni juhi. Rääkisin Genfis olles meeskonnaga. Jagasime delegatsiooni kaheks, et üks pool saaks tegeleda probleemidega, ennekõike Maailma Kaubandusorganisatsiooni kontekstis, ja teine saaks pöörata rohkem tähelepanu ÜRO agentuuridele.

Oma aruteludes selle teema üle väljendan selgelt ka vajadust mõelda paremini ja loomingulisemalt sellele, kuidas Genfis tegutseda. Peame sõlmima partnerlusi inimõiguste valdkonnas ja peame saama rääkida oma partneritega igal pool maailmas sellest, kus saame teha meile tähtsate probleemide lahendamisest meie ühise eesmärgi. Loodan, et tulevate nädalate ja kuude jooksul õnnestub meil sellel alal edusamme teha.

Lõpetuseks soovin öelda, et mind liigutas väga see, mis Nikolaos Salavrakos ütles – inimõigused on elustiil. Arvan, et see on vist õige. Minu arvates on asi lihtne: selleks et inimõigused kellelegi kehtiksid, peab see keegi olema kohal ja inimene. Ühtegi teist tingimust ei tohiks olla. Ma arvan, et kõige juures, mida me teeme, on väga tähtis, et me ei unustaks seda väga lihtsat aluspõhimõtet.

Lugupeetud parlamendiliikmed! On palju probleeme, mille suhtes me eri arvamusel oleme ja millesse suhtutakse kirglikult ja hoolivalt – nagu ma nägin –, aga see, et me nende probleemide üle arutada saame ja et me oma veendumused inimõiguste tähtsusest kõige etteotsa seada saame, on väga tähtis.

Kõige lõpuks ütlen, et ma ei ole Iraanis delegatsiooni avamise kohta veel otsust teinud. Osalt on see vahendite küsimus, aga loomulikult hoian ma lugupeetud parlamendiliikmeid asjaga kursis.

Soovin tänada kõiki selle arutelu eest ning kinnitan lugupeetud parlamendiliikmetele, et ma teen kõik, mis minu võimuses, et ÜRO inimõiguste nõukogu töö võimalikult tõhusaks teha ning – mis veelgi tähtsam – et esindada Euroopa Parlamenti ja Euroopa Liitu inimõiguste valdkonnas nii hästi, kui suudan.

  José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra (PPE). – (ES) Austatud juhataja! Ma ei saanud leedi Ashtoni vastusest hästi aru. Ma ei ole kindel, kas ta vastas mu küsimusele või kas ta vastab kunagi hiljem mu küsimusele selle kohta, kas praeguses inimõigustega seotud probleemide kontekstis on õige aeg Euroopa Liidu delegatsiooni avamiseks Iraanis või kas ta jättis üldse vastamata. Kuna ma ei saanud vastusest aru, siis tahan oma küsimuse uuesti esitada.

  Catherine Ashton, komisjoni asepresident / liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja. – Austatud juhataja! José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra küsimusele vastates tahtsin öelda, et on kaks probleemi. Üks on vältimatult seotud vahenditega. Teine probleem seisneb selles, et delegatsiooni avamiseks pean tegema otsuse ja esitama ettepanekud loomulikult ka komisjonile. Välisasjade nõukogus toimub sellekohane arutelu ja ka parlament võtab selle kohta seisukoha. Hetkel ei ole ma veel kellegagi seda asja arutanud. Nagu teate, arutan ma hetkel Iraaniga peamiselt tuumaküsimusi ja inimõigustega seotud probleeme.

  Juhataja. – Olen saanud kuus resolutsiooni ettepanekut(1), mis esitati vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2.

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 10. märtsil kell 12.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Arvestades praeguse olukorraga Põhja-Aafrikas ning samuti asjaoluga, et üle maailma rikutakse inimõigusi rohkem kui kunagi varem, on vaja ÜRO inimõiguste nõukogu töö ümberkorraldamist. ÜRO inimõiguste nõukogu peab tegutsema õigel ajal ja reageerima tõhusalt uutele probleemidele. Kahjuks ei ole see nii. Osaliselt saaks selle probleemi lahendada lisakohtumiste korraldamisega lisaks praegustele istungjärkudele. Lisaks sellele peab ÜRO inimõiguste nõukogu oma liikmeskonna läbi vaatama ning veenduma, et kõik liikmed täidavad miinimumnõudeid. On lihtsalt häbiväärne, et Liibüa-sarnased diktatuurid saavad nii lihtsalt liikmeks organis, mille ülesanne on inimõiguste kaitsmine. ÜRO inimõiguste nõukogu usaldusväärsust ohustab poliitiliselt motiveeritud käitumine nüüd rohkem kui kunagi varem. Euroopa välisteenistuse kaudu saab EL nüüd rääkida ühel häälel ja tegutseda ülemaailmse osalejana. Asepresident / kõrge esindaja peab kandma hoolt selle eest, et meetmed oleksid sidusad ja et tööd ELi Genfi ja New Yorgi esinduste vahel kooskõlastataks tõhusalt. ELi väärtustepõhisele välispoliitikale ei ole teist praktilist alternatiivi.

  Alexander Mirsky (S&D), kirjalikult. – Senikaua kui Euroopa Liidus endas rikutakse rängalt inimõigusi, ei ole võimalik veenvat ja tõhusat resolutsiooni vastu võtta. Kõik valjul häälel tehtud avaldused ja öeldud sõnad muutuvad künismiks ning ohustavad ülemaailmset võitlust ebaõigluse ja valede vastu. Euroopa Liit ei peaks nõustama kolmandaid riike senikaua, kui liidu oma territooriumil, nimelt Lätis, kohtleb sealne valitsus parlamendi 2004. aasta 11. märtsi resolutsiooni põlgusega ja pilkavalt. Ei ole vastuvõetav, et teistelt riikidelt nõutakse seda, mida Euroopa Liit ise Läti Vabariigilt nõuda ei suuda. Kuidas saab ELi pidada ühtseks, kui eeskirjad ei kehti kõigile liikmesriikidele? Senikaua kui 335 000 Läti mittekodanikku käsitlevat resolutsiooni ei ole rakendatud, ei ole mõtet nõuda teistelt riikidelt, et nad midagi inimõiguste valdkonnas muudaksid. See on täielik demokraatia ja inimõiguste pilkamine.

  Joanna Senyszyn (S&D), kirjalikult. – (PL) On teretulnud, et ÜRO inimõiguste nõukogu 16. istungjärgu päevakorda on üldiste inimõigustega seotud probleemide kõrvale võetud ka raportid ja paneelid, mis käsitlevad lapse õigusi, naistevastast vägivalda, rahvus- või etniliste, usu- ja keelevähemuste hulka kuuluvate inimeste õigusi ning terrorismivastast võitlust. Istungjärgul esitatakse ka lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide õigusi käsitlev piirkondadevaheline avaldus. ÜRO inimõiguste nõukogu vajab uusi õiguslikke vahendeid pidevate inimõiguste rikkumiste jätkuvaks jälgimiseks ja kiireks reageerimiseks kiireloomulistes olukordades, mis tekivad poliitilise olukorra tõttu igal pool maailmas (Tuneesia, Egiptus, Iraan, Valgevene). Seepärast toetan resolutsioonis tehtud ettepanekut sõltumatute n-ö päästikute loomise kohta, et reageerida kiirelt inimõiguste kriisidele. Mul on hea meel uue inimõiguste ja demokraatia direktoraadi loomise ning ka ELi nõukogu inimõiguste töörühma loomise üle Brüsselis, sest see tagab ELi inimõiguste poliitika parema kooskõlastuse ja jälgitavuse. ELi inimõiguste eriesindaja peab mängima tähtsat rolli. ÜRO inimõiguste nõukogu paneele tuleb korraldada ka istungjärkude vahel ja istungjärgud ise peaksid toimuma ka teistes piirkondades, kaasa arvatud seal, kus konfliktid hetkel toimuvad. Viimaks kutsun ELi liikmesriike üles tagama inimõiguste austamine ka oma sisepoliitikas, sest selle tegemata jätmine muudab ELi positsiooni ÜRO inimõiguste nõukogus väga nõrgaks.

ISTUNGI JUHATAJA: Libor ROUČEK
asepresident