Juhataja. – Järgmine päevakorrapunkt on ühisarutelu komisjoni avalduste üle järgmistel teemadel:

– Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamine (2010/2958(RSP))

– Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamine (2011/2642(RSP))

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Mul on hea meel võimaluse pärast vahetada Euroopa Parlamendiga arvamusi Euroopa naabruspoliitika üle.

Praegu Vahemere lõunakaldal aset leidvate sündmuste taustal on selle poliitikavaldkonna ümberkujundamine ülimalt tähtis. Komisjon on viimase üheksa kuu jooksul poliitikameetmed uuesti läbi vaadanud. Tahan kasutada võimalust tänada parlamendiliikmeid panuse eest konsulteerimisprotsessis, mille raames küsiti partnerriikide, ELi liikmesriikide, teadlaste ja kodanikuühendustearvamusi.

Olen lugenud nii Mário Davidi raportit lõunamõõtme kohta kui ka Marek Siwieci raportit idamõõtme kohta ning pean neid mõlemaid oluliseks ja kasulikuks. Mul on hea meel, et meie mõtted käivad sama rada pidi.

Peagi saate näha, et meie eelmiste naabruspoliitika teemaliste arutelude tulemusi on juba kajastatud 8. märtsi teatises, milles on käsitletud partnerlust demokraatia ja ühise heaolu nimel. Nüüd valmistame ette laiaulatuslikumat läbivaatamise tulemusi käsitlevat teatist, mis plaanitakse välja anda mais. Läbivaatamise põhitulemus on uus rõhuasetus naabruspoliitika diferentseerimisele vastavalt iga partnerriigi vajadustele ja soovidele. Samal ajal kui poliitika võimaldab endiselt kõikidel partneritel osaleda, on iga naaber isemoodi ja püüdleb eri eesmärkide poole. Mõned partnerriigid tahavad liikuda võimalikult lähedale Euroopa Liidule – õigupoolest ühinemiseni –, kuid teised eelistavad võimalikult tõhusalt naabruspoliitika pakutavaid hüvesid ära kasutada. Nii saadakse rohkema eest rohkem konkreetse ja diferentseeriva meetodi abil, mis käib käsikäes liidu ja partnerite suhete jõulisema poliitilise juhtimisega.

Nagu Mário David ja Marek Siwiec oma raportites soovitavad, jäävad kõikide partnerriikide puhul meie naabruspoliitika keskmesse meie ühised väärtused – demokraatia, õigusriigi põhimõte ja inimõiguste austamine. Need peaksid väljenduma jõulisemates ühistes kohustustes, mis võetakse seoses demokratiseerimise vältimatute elementidega. Eeskätt pean silmas vabu ja ausaid valimisi, sõna- ja kogunemisvabadust, kohtusüsteemi sõltumatust, korruptsioonivastast võitlust ja julgeolekusektori reformi.

Nagu mõlemas raportis on rõhutatud, tunnustatakse läbivaadatud naabruspoliitikas ka kodanikuühiskonna tähtsust ja tegutsetakse sellele vastavalt. Vabaühendustel on eriteadmised ja kogemused, millega viia nii-öelda alt üles ja ühistele väärtustele tuginedes läbi demokraatlikke ja turule suunatud reforme. Edukas kodanikuühiskond suudab kodanikud kaasata ja aitab valitsused vastutavana hoida, nii et Euroopa Liit täiendab enda ja valitsuste vahelisi suhteid märksa tihedamalt kaasatud kodanikuühiskonnaga. See on oluline ka piirkondlikul ja allpiirkondlikul tasandil, kus näiteks idapartnerluse kodanikuühiskonna foorum on teinud suuri edusamme.

Järgmises teatises esitatakse rohkem üksikasju meie naabruspiirkonna kahe allpiirkonna suhtes rakendatava käsitusviisi kohta. Selles selgitatakse täpsemalt, kuidas idapartnerlus meie arvates pärast Poola eesistumisperioodil toimuvat tippkohtumist edasi peaks arenema. Lõunas võib Vahemere Liit tõepoolest midagi ära teha, kuid tõtt-öelda ei ole ta seni midagi teinud ning seda liitu tuleb elavdada. Tal on potentsiaali, kui ta töötab välja konkreetsed majandusprojektid, milles on keskendutud tööhõivele, innovatsioonile ja majanduskasvule. Vahemere Liidu sekretariaadil on kõige paremad võimalused toimida katalüsaatorina ja koondada riigid, rahvusvahelised ja finantsinstitutsioonid ning eraettevõtted ja panna nad niisuguste majandusprojektide nimel tööle.

Tahaksin peatuda lühidalt veel kolmel aspektil, mis läbivaatamisel esile kerkisid ning mis on läbivaadatud naabruspoliitika põhivahendid. Esiteks kaubandus ja majanduslik integratsioon, mis aitavad edendada partnerriikide stabiilsust ja jõukust. Kõige olulisem vahend selle saavutamiseks on sügav ja kõikehõlmav vabakaubandusala. Edukal sügaval ja kõikehõlmaval vabakaubandusalal on ümberkujundav jõud. Kaubandus soodustab partnerriikide läbiviidavaid reguleerivaid reforme.

Järgmine on vajadus tõhusama liikuvuse järele partnerriikide ja Euroopa Liidu vahel, sest ei ole paremat viisi euroopalike väärtuste edendamiseks kui kogemuste jagamine inimeste vahel. Naabruspoliitika eesmärk on arendada liikuvust, unustamata seejuures julgeolekut.

Viimaseks soov, mida paljud partnerriigid konsulteerimisprotsessi ajal väljendasid – tihedamad poliitilised sidemed Euroopa Liiduga. Tihedam ja sisukam poliitiline dialoog meie suhete kõikides valdkondades aitab meil lahendada keerulisi küsimusi vastastikuse usalduse vaimus.

Tänan teid väga tähelepanu eest. Ootan huviga eelseisvat arutelu ja arvestan teie seisukohtadega.

  Mário David, fraktsiooni PPE nimel. – (PT) Lugupeetud juhataja, volinik, kolleegid! Murrangulised ajad, milles me elame, nõuavad kindlat ja otsustavat tegutsemist. Nagu paljud teist, oleme jälginud Vahemere piirkonnas toimuvaid sündmusi tundega, milles on segunenud lootus, mure ja ootus. Mulle valmistab aga heameelt ennetav hoiak, mida Euroopa Parlament valmistub võtma Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise suhtes, mis loodetavasti toob kaasa ELi suurema esindatuse kõnealuses piirkonnas mitte üksnes tarbija, vaid ka pühendunud partnerina. Algusest peale on vaja rõhutada, kui väga on suhetes naaberriikidega vaja toetada meie põhiväärtusi. Me ei saa enam jääda kammitsetuks oma demokraatia, inimõiguste ja eeskätt sotsiaalse õigluse kaitsmisel. Me ei saa enam keskenduda lühiajalisele stabiilsusele ja jätta tahaplaanile oma kodanike huvid, nende järjepideva kaitsmise ning nende isikliku ja kollektiivse vabaduse, eriti naiste õigused.

Edaspidi peab EL oma naabruspoliitika juures eelistama nn alt üles lähenemisviisi. See on ülioluline. Ainult kohalike kogukondade ja kodanikuühiskonna suurem kaasamine tagab naabruspoliitika elluviimise juures maksimaalse tulemuslikkuse. Ma ei saa aga jätta väljendamata oma pettumust. Mul on kahju, et Euroopa Parlament ja komisjon ei ole soovinud kasutada ära võimalust teha lõppude lõpuks vahet Euroopa naabruspoliitika idamõõtme – siia kuuluvad riigid, mis võiksid tulevikus liidus meie partneriteks saada – ja Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme vahel.

Kutsun komisjoni väljendama oma 20. aprillil toimuval läbivaatamisprotsessil edasipüüdlikkust, mida praegune olukord nõuab – nimelt iga riigi iseärasustega kohandatud naabruspoliitikat, selgeid sihtpunkte ja hoolikat hinnangut, mis võiks tulevikus tuua kaasa lõunapoolseid uusi demokraatlikke riike hõlmava Vahemere majandusala.

Lugupeetud volinik! Lõpetuseks usume, et hea õhkkond ja koostöö, mis on iseloomustanud kõnealuse teema kallal tehtud tööd, aitab kaasata Euroopa Parlamenti püsivalt kõnealuse poliitikavaldkonna kavandamisse ja hindamisse.

  Marek Siwiec, fraktsiooni S&D nimel. – (PL) Lugupeetud juhataja, volinik! Täna oleme Euroopa Liidu idapoliitika läbivaatamistööga jõudnud finaali või pigem poolfinaali. Võiksime öelda, et kunagi oli naabruspoliitika mõeldud teatavaks lohutusauhinnaks riikidele, kes ei saanud Euroopa Liiduga ühineda. Milline on olukord praegu? Missugused on naabruspoliitikaga hõlmatud riigid?

Võib öelda, et naabruspoliitika kujutab endast edulugude nimekirja – isesuguste edulugude nimekirja –, sest sõnadega ei ole võimalik öelda, mida on nende aastate jooksul saavutanud Moldova võrreldes Ukrainaga või näiteks Valgevene traagilise olukorraga. Võib aga öelda, et kõnealustes riikides on tekkinud rohkem euroopalikke väärtusi, seadused on elujõulisemad ja paremad, inimeste pärast tuntakse rohkem muret ning majandus toimib tõhusamalt – ning siinkohal oleme oma osa täitnud ka meie. Niisugust mõju on avaldanud meie idapoliitika, mida nimetatakse praegu idapartnerluseks.

Kui räägime praegu sellest, et tahame kõnealuse poliitikavaldkonna läbi vaadata, on oluline öelda, et me tahame neid riike näha eri viisidel ja eri kiirusega võtmas omaks meie väärtusi – seda, mida Euroopa Liit pakub. Kui tegemist on à la carte poliitikaga, siis las need riigid näitavad üles algatusvõimet ning las meie vastame sellele. Tahame kujundada naabruspoliitika suuremal määral millekski, mis – ning see on raportis kirjas – pakuks midagi kodanikele, eliidile, ajakirjanikele ja noortele. Tahame, et nad näeksid, mismoodi elame meie ja et meie elukorraldusest maksab eeskuju võtta. Pikas perspektiivis tahame muuta Euroopa Liitu reisimise hõlpsamaks – tahame lihtsamat viisasüsteemi.

Tuleb ka öelda, nagu raportis on otse öeldud, et jah, see poliitika vajab raha. Euroopa Liidu eraldatud raha tuleks aga paremini kulutada; see peaks jõudma nendeni, kelle jaoks see oli ette nähtud ning vahel peaks see minema ringiga mööda riikidest ja valitsusest, kes raha raiskavad. Lõpetuseks lubage öelda midagi konflikti kohta. Kuna istungisaalis vaieldakse tõsiasja pärast, et me ei suuda või ei taha öelda selgelt, missugune on sõnastus ...

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Ivo Vajgl, fraktsiooni ALDE nimel. – (SL) Lugupeetud juhataja! Lugupeetud volinik! Alates Euroopa Parlamendi praeguse koosseisu ametiaja algusest, kui mitte varem, olete alati naeratava näoga pidanud meiega väga jõulisi ja elavaid arutelusid Euroopa naabruspoliitika ida- ja lõunamõõtme reformimise hädavajalikkuse üle. Vajadus reformi järele, mis peaks päädima nende piirkondade huvide senisest enama arvestamisega, on õiguspoolest muutunud aktuaalseks ja teravaks; pärast kõnealuses piirkonnas aset leidnud pingelisi muutusi ja protsesse on see muutunud paratamatuseks.

Resolutsioonist, mille koostas mu kolleeg ja suurepärane raportöör Mário David ning mida täiendasid sündmuste toimumise ajal paljud variraportöörid ja parlamendiliikmed, on praeguseks saanud terviklik dokument. Dokumendis on esile toodud meie kohustus arendada selle piirkonna riikidega suhteid, mille aluseks on tänapäevased väärtused, demokraatlikud vabadused ja inimõigused.

Seepärast ei ole juhus, et oleme – eeskätt Euroopa Demokraatide ja Liberaalide Liidu fraktsioonis – rohkem kui kunagi varem rõhutanud naiste võrdset kohtlemist, mitmekesisuse tunnustamist ja kõikide vähemuste kaitset. Kõik see peaks olema lahutamatu osa poliitikast, mida Euroopa Liit edendab – sealhulgas ka oma diplomaatiliste teenistuste kaudu – edaspidi oma naabruskonnas. Me peame tõhusamalt toetama neid, kes võitlevad eri riikides samasuguste asjade eest – vabaduse eest, õiguse eest osaleda otsuste tegemises ja loodusvarade õiglase kasutamise eest.

Resolutsioonis juhitakse tähelepanu sellele, kui väga on vaja paremini toimivaid finantsvahendeid, millega saaksime toetada majandusarengut, infrastruktuuri uuendamist ja investeeringuid valdkondades, kus need annavad tulemusi ... kus tulemused ei pruugi olla nii silmnähtavad, kuid mis on tunda pikas perspektiivis, näiteks hariduses, teaduse ja akadeemiliste institutsioonide integreerimises ja uute tehnoloogiate kasutuselevõtmises.

Ei ole juhus, et resolutsioonis viidatakse sellele, kui väga on vaja elavdada Vahemere Liitu, mille abil piirkonda arendada, pidada dialooge ja lahendada sealseid lahtisi probleeme. Lugupeetud kolleegid! Meil on aeg avada lahendamata probleemide ja külmutatud konfliktide laegas, et demokratiseerimise laine võiks lükata kõrvale kõik allesjäänud poliitilised takistused selle piirkonna rahu, leppimise ja uue arengu teelt.

(Sõnavõtja nõustus vastama sinise kaardi küsimusele kodukorra artikli 149 lõike 8 alusel.)

  William (The Earl of) Dartmouth (EFD). – Lugupeetud juhataja! Mõtlen, kas Ivo Vajgl on mõelnud selle peale, kui kulukas on ELi maksumaksja jaoks liidu territooriumi väline tegevus, mida raportis kirjeldatakse ning mida ta ise toetab?

  Ivo Vajgl (ALDE). – (SL) Lugupeetud William (The Earl of) Dartmouth! Kui räägite ettevõtmisest tervikuna, nagu raportis seda kirjeldatakse, kujunevad meie investeeringud minu arvates igal juhul väga tulutoovaks võrreldes kahjuga, mis võib sündida siis, kui me kõnealuse piirkonna sündmustes aktiivsemalt ei osale. Eriti kehtib see Vahemere Liidu kohta, mille raames on meil ilmselgelt vaja rohkem läbimõeldud vahendeid, et töötada välja vähegi tulemuslik Euroopa Liidu poliitika.

  Werner Schulz, fraktsiooni Verts/ALE nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja! Idapartnerlus on veel väga noor programm. Seepärast on oluline hinnata – nagu me teeme raportis –, kas Ida-Euroopa naabrid on demokraatliku reformi saavutamisele mingil määral lähemale jõudnud. Loomulikult on kõnealuses valdkonnas edusamme tehtud, kuid me oleme näinud ka tagasilööke. Valgevene ja Ukraina jaoks on ELi pakutavast kindlasti ligitõmbavam ja suunavam Venemaa autokraatlik süsteem, mida iseloomustavad paindlik suhtumine välispoliitikasse ja karm suhtumine sisepoliitikasse, rõhumine ja represseerimine. Kogemused ja vead, mis iseloomustavad Vahemere Liitu, kus eesmärk oli saavutada julgeolek despootlike režiimide toetamise abil, näitavad, et me peame tuginema muudele jõududele kui korrumpeerunud valitsused.

Meie eesmärki luua aktiivne kodanikuühiskond, mis põhineks vabadusel ja ELi põhiväärtustel, on võimalik täita üksnes nii-öelda alt üles kodanikuühiskonna iseorganiseerumise edendamise ja toetamise abil. Idapartnerluse raames loodud kodanikuühiskonna foorum on hea algus. See on praegu ka ainuke organ, milles osalevad Valgevene opositsioonijõud. Kahjuks jäävad nende kohad Euronestis tühjaks, sest riigis ei ole vabalt ja õiguspäraselt valitud parlamenti.

Nagu oleme raporti 20. lõikes kirjeldanud, vajab kodanikuühiskond meie tuge. Kui me oma ideed tõhusate meetmetega ei toeta, jääb see pelgaks tahteavalduseks. Seepärast kutsun teid tungivalt üles toetama homme muudatusettepanekut 5, millega nähakse organile ette pidev finantsabi ja sekretariaat. Palun toetage homme muudatusettepanekut 5, et meil oleks võimalik kodanikuühiskonda edasi arendada. See on tõepoolest suurepärane meetod. Olen ise Berliinis kogenud, kuidas inimesed võivad rohujuuretasandilt ülespoole töötades niisuguste eesmärkideni jõuda.

  Charles Tannock, fraktsiooni ECR nimel. – Lugupeetud juhataja! Lõunapoolsed naaberriigid Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas vajavad ilmselgelt ELi pikaajalist poliitilist ning vajaduse korral ka finantsilist tuge. Niisugustes riikides nagu Egiptus, Tuneesia ja Liibüa peaksime kõik oma jõupingutused suunama tärkavale demokraatiale, kuni sellest kujuneb stabiilse, ilmaliku ja aruka valitsemise püsiv pärand.

Süürias peaksime toetama suuremal määral demokraatlikku opositsiooni, sest president al-Assadi ei ole ilmselgelt lääneriikide sõber, nagu on näidanud tema pingutused töötada koos Põhja-Koreaga välja tuumarelv; seda on näidanud Iraani poliitiline toetamine ja terrorismi toetamine.

Paratamatult nõuavad jätkuvad rahutused Euroopa naabruspoliitika prioriteetide nihutamist lõuna poole. See ei tohiks sündida aga meie idamõõtme partnerite kulul. Ka mõned sealsetest riikidest on alustanud pikaajalist demokraatliku ülemineku, avatuse ja reformiprotsessi. Oleks ebaloogiline, kui me premeeriksime neid kordaminekute eest ressursside ja toetuse keelamisega läänemeelse kursi hoidmiseks ainult sellepärast, et lõunamõõtme vajadus ELi tähelepanu järele on praegu teravam.

Liibüa osas toetan tungivalt lennukeelutsooni ja pakilist vajadust režiimimuutuse järele. Toetan rahvusliku üleminekunõukogu tunnustamist ja ELi külmutatud Gaddafi varade vabastamist ja raha loovutamist Benghazi demokraatiameelsetele jõududele varude ostmiseks ning jah, isegi relvade ostmiseks. Usun, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1970 keelustab konkreetselt ainult relvade müümise Jamahiriyale ning järelikult mitte Benghazi mässulistele, kuigi kahjuks võtavad ELi õigusaktid resolutsiooni 1970 üle ebakorrektselt kõikehõlmava relvaembargona.

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Helmut Scholz, fraktsiooni GUE/NGL nimel. – (DE) Lugupeetud juhataja, Štefan Füle, Marek Siwiec! Tänan, et olete end sellele teemale pühendanud. Euroopa Parlament arvab peaaegu ühehäälselt, et naabruspoliitika ei ole oodatud tulemusi toonud. Olen sellega nõus. Ma ei ole aga nõus põhjuste analüüsiga. Tulemused ei vasta meie ootustele, sest me ei ole keskendunud huvidele, mis on meil naabritega ühised. Selle asemele oleme keskendunud omaenda huvidele ja arusaamadele selle kohta, kuidas naaberriigid peaksid arenema.

On selge, et peame vaatenurka muutma. Vajame poliitikat, mille kohaselt oleks keskseks põhimõtteks mõlema poole koostöö ning mis austaks partnerriikide kodanike suveräänset õigust kujundada oma tulevikku ilma välise sekkumiseta. Poliitika sisu keskmes peaksid olema meie ühised Euroopa ülesanded ja see peaks kujundama partnerluspoliitikast püsiva vahendi, mille abil pidada tõelisi ühiseid arutelusid ja leida ühistele probleemidele lahendusi.

Me ei saavuta naabruspoliitikaga mingit edu, kui me ei muuda oma seisukohti ega tööta välja uusi poliitilisi meetmeid.

  Bastiaan Belder, fraktsiooni EFD nimel. – (NL) Lugupeetud juhataja! Käimasolevaks aruteluks valmistudes lugesin üle avaliku kirja, mille saatis president Aleksandr Lukašenkale Svetlana Aleksejevitš, kes on kahtlemata kõige olulisem intellektuaalne hääl Valgevenes. Ta kirjutab järgmist: „Ka meie rahvas kardab revolutsiooni. Siiski ei taha mitte keegi enam niimoodi edasi elada. Enne valimisi oli poliitiline dialoog meie ühiskonnas just alanud, kuid te lämmatasite selle jultunult juba eos. Hirm on jälle meie riigi halvanud.” Tsitaadi lõpp.

Aleksejevitš kutsus Lukašenkat üles jätkama inimestega dialoogi. Vahest oli see naiivne idee? 31. jaanuaril 2011 ajalehele Neue Zürcher Zeitung antud intervjuus viitas kirjanik Lukašenkale kui kogu Valgevene rahva pantvangistajale ja väikese mehe sündroomiga diktaatorile, kelle üle ainult Kreml mingit tegelikku mõjuvõimu võiks omada.

Märkimisväärt on aga asjaolu, et puuduvad igasugused märgid sellest, et Lukašenka tahaks kõik oma lootused Moskvale rajada. Selle taustal võiksid Euroopa institutsioonid näidata praegusest keerulisest olukorrast hoolimata üles strateegilist avatust. Soovin volinik Fülele palju tarkust, sihikindlust ja Euroopa Parlamendi täielikku toetust, et luua vastutustundlikud sidemed Valgevenega ning kasutada neid täiel määral ära.

  Marietta Giannakou (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Tänan volinikku tema märkuste eest. On tõsi, et Euroopa naabruspoliitika ja idamõõde olid otsustavad sammud meie püüdlustes süvendada suhteid oma idanaabritega.

Praegu on aga hädasti vaja neile jõupingutustele uuesti hoog sisse lükata. Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtmesse kuuluvates Põhja-Aafrika riikides valla puhkenud kriis on tõmmanud endale rahvusvahelise tähelepanu, kuid idamõõde on pidanud ja peab endiselt samasuguste katsumustega hakkama saama. Valgevene sündmused on Euroopa Liidu jaoks väga selge sõnum ja äratuskell, kui rääkida kohustustest, mis liit niisugustel juhtudel peab võtma. Me vajame pikaajalist strateegilist kava, millega tagada piirkonnas majanduskasv ja stabiilsus. Seepärast peab Euroopa naabruspoliitika ja idamõõtme läbivaatamine kajastama seda, et meie partnerid võtavad enesele suuremad poliitilised kohustused.

Algusest peale peab olema selge, et demokraatlike menetluste, õigusriigi põhimõtte, põhiliste inimõiguste ja vähemuste kaitse edendamine ja austamine on meie partnerite tehtud edusammude hindamise juures olulisel kohal. Seepärast vajame juba eelnevalt selgeid prioriteete ja mõõdetavaid eesmärke. Loomulikult ei peaks niisugune hindamine olema horisontaalne; peame partnerlussuhetes vahet tegema, sest iga riiki tuleb tehtud edusammude põhjal selgesti määratletud kriteeriumide alusel eraldi hinnata.

Demokraatia ja inimõigused ei salli mingit ebaselgust. Euroopa Liit loodi nende põhimõtete alusel ning seepärast on liidul moraalne kohustus neid edaspidi au sees hoida. Selle taustal peab Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine andma uue tõuke püüdlustele, mille eesmärk on edendada idapartneritega tehtava koostöö tõhusat poliitilist raamistikku.

  Hannes Swoboda (S&D). – (DE) Lugupeetud juhataja! Tahaksin lühidalt vastata kolleegi vastuväitele kulude kohta, kuigi ta on jälle saalist lahkunud. Kaks raportööri, kes on koostanud väga head raportid ning keda soovin siiralt tänada, ütlevad suhteliselt selgesõnaliselt, missugused oleksid kulud naabruspoliitika puudumise korral. Kui mõtleme põgenikekriisile lõunas, oleks hind inimkulude aspektist märksa kõrgem, kuid kõrgemad oleksid ka majanduslikud ja sotsiaalsed kulud, kui mõtleme kõikidele naaberriikidele lõunas ja idas.

Lubage mul öelda mõni sõna idapartnerluse kohta. Las lõunapartnerlusest räägivad teised parlamendiliikmed. Olukord Valgevenes on tõepoolest halb, kuid me peame tegema endast oleneva, et saada ühendust mitteametlike organitega, kodanikega, noortega ja üliõpilastega, et soodustada seestpoolt tõeliselt edasiviivat ja demokraatlikku arengut.

Vastuseks Werner Schulzile, kes enne ütles, et Valgevene ja Ukraina olid kunagi samasuguses olukorras, tahaksin öelda, et erinevused nende vahel on väga suured. Ukraina puhul peaksime käsitlema probleeme, kuid samuti edasiminekut ja kasulikke muutusi.

Kommenteerin põgusalt Lõuna-Kaukaasia teemat, sest peaksime kindlasti pöörama tähelepanu ka sellele piirkonnale. Sündmused Aserbaidžaanis, kus blogijaid ja meeleavaldajaid vangistatakse, on murettekitavad. On häbiväärne, et Aserbaidžaani-suguses riigis toimuvad sellised sündmused ning et president laseb sel sündida. Me oleme mures võimalike uute konfliktide pärast Aserbaidžaani ja Armeenia vahel.

Tahaksin paluda Štefan Fülel seda piirkonda hoolikalt jälgida ja aidata piirkonnal praegusest segadusest ja konfliktiolukorrast välja tulla.

  Kristiina Ojuland (ALDE). – Lugupeetud juhataja! Tahaksin juhtida teie tähelepanu külmutatud konfliktile Mägi-Karabahhi piirkonnas, mis on Aserbaidžaani Vabariigi lahutamatu osa. Kui arutatakse naabruspoliitikat või muid Lõuna-Kaukaasiaga seotud poliitikasuundi, tuleks alati pidada silmas Aserbaidžaani ja ka Gruusia territoriaalset terviklikkust.

Euroopa Parlament peab austama tõsiasja, et Mägi-Karabahhi piirkonda tunnustatakse rahvusvahelisel tasandil kui Aserbaidžaani osa, kuigi seda okupeerivad Armeenia sõjalised jõud, mida – nagu me teame – toetab poliitiliselt ka Kremli võim. Nii Euroopa Parlamendi, nõukogu kui ka komisjoni dokumendid ja avaldused peaksid alati seda tunnustamist kajastama. Takistada tuleks kõiki ELi katseid seda fakti varjata. See aitab liikuda Mägi-Karabahhi ja kõnealuse piirkonna külmutatud konflikti rahumeelse ja õiguspärase lahendamise poole.

  Hélène Flautre (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja, volinik! Rahvaliikumised Vahemere lõunakaldal on toonud Euroopa naabruspoliitika nõrgad kohad selgelt esile.

Minu arvates ei seisne probleem niivõrd naabruspoliitika eesmärkides, mis on sätestatud Lissaboni lepingu artiklites 8 ja 21 inimõiguste ja demokraatia edendamise ja austamise kohta – mis on ka sotsiaalsed eesmärgid –, vaid nende eesmärkide puudulikus elluviimises. Seepärast peame tuleviku tarbeks oma järeldused tegema. Praeguse poliitika läbivaatamise protsessi käigus seda tehaksegi. Werner Schulzi tõstatatud esimene probleem on meie suutlikkus pakkuda tõelist ja tõhusat toetust kodanikuühiskonnale kõikides naaberriikides, hoolimata riikide kaubanduslikust või strateegilisest tähtsusest või nende poliitilisest olukorrast.

Kui naaberriikides on käimas üleminekuprotsess, on see ülimalt kasulik ja vajalik. See on ka vaieldamatult lihtsam, kui siis, kui riigid vaevlevad autoritaarse režiimi surve all nagu Süürias, kuid see on katsumus, probleem, millega peame õppima tõhusalt toime tulema. Minu arvates peame ka õppima arutama neid küsimusi oma partneritega ning mitte üksnes inimõigustele pühendatud foorumitel, näiteks allkomisjonides, vaid ka kõrgeimal poliitilisel tasandil. Samal ajal peame aga tagama, et allkomisjonide tegevus ei kaotaks sidet olukorraga – nagu on varem juhtunud – ning oleks seotud ka muude organitega, näiteks justiits- ja siseküsimuste nõukoguga.

Toetan teatist, milles käsitletakse partnerlust Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel ning pean seda ülioluliseks. Mulle näib, et me peaksime lisama ka eraldi eesmärgid sotsiaalse õigluse ja ebavõrduse vastu võitlemise kohta. Loomulikult peame ümber mõtestama ka oma arusaama Vahemere kahe kalda vahelisest liikuvusest. Minu arvates on liikuvuspartnerlus hea, kuid me peame ka õppima, kuidas edendada selle liikumisvõimaluse eeliseid inimeste jaoks, kes reisivad Vahemere lõuna- ja põhjakalda vahel ning nii vastuvõtu- kui päritoluriikide jaoks. Me peame need muutlikud liikumised kohandama Vahemerd ületavate ja Euroopasse elama asuvate inimeste põhiõigustega.

  Paweł Robert Kowal (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Praegune arutelu leiab aset ajal, kui võtame vastu naabruspoliitika uue käsitusviisi. Tahaksime otsustavalt lõpetada ajad, mil stabiilsuse ideed kasutati kauplemisvahendina, kui stabiilsuse ideed kasutati järeleandmiste saavutamiseks inimõiguste ja demokraatia põhimõtete valdkonnas. Seepärast tahaksin kasutada võimalust juhtida tähelepanu naabruspoliitika terviklikule käsitusviisile. Me ei tohi mõelda tagasi ainult viimase paari kuu peale, vaid peame meenutama ka varasemaid sündmusi, mis on toimunud näiteks Valgevenes. Täna rõhutame vajadust hoida kinni aumeeste kokkuleppest, mis on seotud ühe kolmandiku naabruspoliitika raames kättesaadava raha eraldamisega idamõõtmele. Mõelda ei tuleks jõukuse jagamise, vaid turvatunde jagamise peale. Küsimus on põhimõttelises julgeolekus ja ELi liikmesriikide edasises koostöös riikidega, millest tulevikus võivad saada liidu liikmesriigid.

  Marie-Christine Vergiat (GUE/NGL). – (FR) Lugupeetud juhataja! Revolutsioonid araabia maades on tekitanud asjaomastes riikides ja kaugemalgi suuri lootusi. Need on näidanud, et demokraatia ja inimõigused võivad olla universaalsed väärtused.

Nende riikide elanikud aga on Euroopa Liidu suhtes väga skeptiliseks jäänud. Mõistan seda täiesti, kui ma vaatan möödunud ajalugu ja diktaatoritele pakutud toetusi. Mõistan seda ka siis, kui kuulen, et me ei ole suutelised arutlema demokraatliku abi üle, sidumata seda kohe majandusliku käsitusega, mis eirab kõnealuste riikide tehtud valikuid ning mis veel halvem – kui ma näen, et mõned valitsused, sealhulgas mu enda koduriigi valitsus, nõuavad endiselt, et Euroopa Liidu abi peaks sõltuma tagasivõtulepingutest. See on kummaline arusaam liikuvusest.

Lugupeetud volinik! Mõtlen, kas me ei võiks Tuneesiaga seoses saata jõulist märguannet ja nõuda moratooriumi riigivõlale, kuni loodud on demokraatlikult valitud valitsus – see peaks juhtuma juulikuus. Panen ka ette, et peaksime aitama neil võlga auditeerida ja tühistada ebaseaduslik võlg, mis Tuneesia rahva kulul tõi tulu Ben Ali-Trabelsi perekonnale. Lugupeetud volinik! Tahaksin oma küsimusele üksikasjalikku vastust.

  Nikolaos Salavrakos (EFD). – (EL) Lugupeetud juhataja! Minu arvates käsitleb volinik Füle Euroopa naabruspoliitika – mis hõlmab 16 riiki Aafrika tundlikest kohtadest Venemaa tundlike kohtadeni – järelevalve küsimust õigesti.

Euroopa naabruspoliitika on nüüd läbinud ristsed nii hiljutiste sündmuste näol araabia maades, mis on toonud esile inimeste rahulolematuse autokraatlike režiimidega, kui ka ELi toetatud majanduslike ja sotsiaalsete reformide nurjumisega neis riikides. Autokraatlikud režiimid Liibüas, Tuneesias, Egiptuses ja muudes riikides on eksisteerinud aastaid ja me teeme nendega koostööd. Nüüd äkitselt tegutseme nende vastu. Seepärast peame Euroopa naabruspoliitika strateegia läbi vaatama demokraatia ja inimõiguste edendamise ja kavandatud rahastamise kontrollimise aspektist. Peamine tegur, mida tuleb õigesti hinnata, on seotud nendes riikides elavate noortega, kes on haritumad ja samal ajal töötud; kahjuks on 7,4 miljonit eurooplast täpselt samas seisukorras.

  Kristian Vigenin (S&D). – Lugupeetud juhataja! Lõunapoolsetes naaberriikides aset leidvad sündmused on senise ELi naabruspoliitika suhtes palju kriitikat esile kutsunud. Loomulikult peaksime olema kriitilised, kuid peaksime olema ka õiglased.

Naabruspoliitika on aidanud palju kaasa suhete arendamisele kõnealuste riikidega ning mitte ainult nende riikidega, vaid ka nende riikide ühiskondadega, mis on üks naabruspoliitika läbivaatamise juurde lisatud põhiküsimus. Nimetatud sündmused peegeldavad mingil määral Euroopa Liidu seotust nende riikidega. Selles osas peame poliitikameetmed niisiis läbi vaatama ning neid kohandama, kuid me ei peaks senitehtut lihtsalt kritiseerima. Praegusel kujul aitavad Euroopa Parlamendi raportid Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisele olulisel määral kaasa ning loodetavasti võtab komisjon neid arvesse.

Tahaksin hoiatada püüdluste eest ida- ja lõunamõõdet vastandada, mitte üksnes tähelepanu ümbersuunamisega seoses, vaid võib-olla ka seoses raha ja ressursside ümberjagamisega. Peame siinkohal väga tähelepanelikud olema ja võtma arvesse asjaolu, et ühest küljest on Egiptuse ja Tuneesia demokraatlikele protsessidele kaasaaitamine ning lõuna demokratiseerumise toetamine loomulikult suur ülesanne, kuid samuti keeruline ülesanne säilitada rahu näiteks Lõuna-Kaukaasias ja aidata kaasa sealsete külmutatud konfliktide rahumeelsele lahendamisele ja demokraatia tugevdamisele.

  Riikka Manner (ALDE). – (FI) Lugupeetud juhataja! On väga oluline, et lisaks naabruspoliitika lõunamõõtmele kõneleksime ka naabruspoliitika idamõõtmest. Sellega on seotud palju sisemisi halduslikke probleeme ja vähemalt Venemaa programmide juhtimine tuleks viia üle regionaalpoliitika peadirektoraati. Programme juhtivad ametiasutused saaksid siis kohandada neid suuremal määral konkreetsete piirkondlike joonte ja tingimuste järgi. Nii oleks võimalik tagada ka nende järjepidevus.

Peame meeles pidama, et see muudatus ei nõuaks iseenesest mingeid erilisi ettepanekuid programmide õiguslike aluste või ELi eelarve muutmise kohta. Selle asemel oleks tegemist komisjoni siseotsusega. Praegu on need programmid väga probleemsed ja me peaksime tegema neis mõned struktuurilised muudatused. See oleks selge sõnum ning loodetavasti teeb komisjon otsuse toetamiseks kõik endast oleneva.

  Jacek Olgierd Kurski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Euroopa naabruspoliitika ja selle alla kuuluv idapartnerlus on Euroopa Liidu jaoks suure tähtsusega valdkond ja proovikivi. Tegemist on olulise poliitilise raamistikuga, mille abil tugevdada suhteid partnerriikidega – riikidega, mille majanduslikku ja poliitilist lõimimist peaksime edasi arendama. Ukraina puhul peaks see protsess lõppema väljavaatega kuuluda täielikult Euroopa Liitu, loomulikult pärast Kopenhaageni kriteeriumide täitmist. Selleks on oluline, et Kiievi võimud näitaksid üles suuremat poliitilist pühendumust.

Ärgem unustagem eurooplasi Valgevenes – riigis, mille ühiskond on sarnane meie omaga, kuid mida Lukašenka režiim luku taga hoiab. Peame tegema kõik endast oleneva, näitamaks valgevenelastele, et Euroopa mäletab neid ja toetab nende demokraatlikke püüdlusi. Võime oma jõupingutusi reaalselt väljendada ning kärpida kulusid, mis on seotud Schengeni viisade saamisega, hõlbustada inimestevahelisi kontakte Valgevene ja muu Euroopa vahel ning toetada kogukondlikke ja kodanikualgatusi Valgevenes. Reisimise hõlbustamise ning ELi ja Valgevene vaheliste kontaktide soodustamise abil võime õõnestada Lukašenka režiimi märksa tõhusamalt kui kümnete avalduste või resolutsioonidega. Lõpetuseks tahan märkida, et paljudes naabruspoliitikaga hõlmatud riikides on ikka veel tõsiseid probleeme sõnavabaduse järgimisega – eeskätt ajakirjanduses – ning ühinemis- ja kogunemisvabadusest kinnipidamisega. Vaba Euroopa parlamendina peame me ….

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Jiří Maštálka (GUE/NGL). – (CS) Lugupeetud juhataja! Loodetavasti ei ole siin ühtegi idapartnerluse riigi esindajat, sest meie vähese osavõtu põhjal võiksid nad arvata, et me ei ole idapartnerlusest huvitatud. Ka mina tahaksin rõhutada, kui oluline on idapartnerlus ja kui vajalik on seda arutada.

See on oluline, sest ELi territooriumist idapoole jääv ala pakub ettevõtlusvõimalusi, mis on järgnevatel aastakümnetel liidu konkurentsivõime säilitamise seisukohalt asendamatud. See piirkond kujutab endast ka tohutut kultuuriallikat, millel on osa euroopalike traditsioonide loomises ning ilma milleta ei ole võimalik euroopalikku identiteeti mõista. Idapartnerluse üle on vaja arutleda ka seepärast, et ei ole täiesti selge, kas me kõik omistame sellele projektile samasugust tähtsust. Kõik idapartnerlusega seotud mitmepoolsed ideed – demokraatia, stabiilsus, majanduslik lõimumine, energiajulgeolek ja inimestevahelised kontaktid – on kahtlemata vajalikud nii ELi kui ka kuue naaberriigi jaoks. Segadust on põhjustanud avaldused mitmelt poliitikult, kes kõnelevad Musta mere sünergiast või demokraatlikust puhvertsoonist. Siinkohal lakkab idapartnerlus olemast vahend …

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Jaroslav Paška (EFD). – (SK) Lugupeetud juhataja! Euroopa Liidu kui globaalse jõu usaldusväärsus sõltub ka tema suutlikkusest ja tahtest soodustada naaberriikide stabiliseerimise nimel arendustööd ja reforme. ELi koostöö idapartneritega annab neile riikidele võimaluse teha poliitilisi edusamme vabaduse ja demokraatia väärtuste poole. Üksikute riikide erineva poliitilise arengu taustal peab EL aga kasutama eri meetodeid, pakkuma rohkem abi ja ELi ressursse neile idapartneritele, kes on oma kohustuste täitmises valmis minema veelgi kaugemale ja tegema seda kiiremini.

Me võiksime teha rohkem, et julgustada eeskätt Ukrainat ja Moldovat läbirääkimistes edasi liikuma ja püüdma jõuda kokkuleppele laiaulatusliku ja kõikehõlmava vabakaubandusala osas. Minu arvates peaksime jätkama ka läbirääkimisi Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusiaga. Valgevene peab leidma poliitilisele olukorrale vastava kommunikatsioonivormi. Riigi elanikest ei tohi aga saada pantvangid poliitiliste esindajate käes, kes on otsustanud rakendada omaenda demokraatiamudelit.

  Lambert van Nistelrooij (PPE). – (NL) Lugupeetud juhataja! Täna paneme paika olulised alused Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi arendamiseks. Tahaksin siinkohal esile tuua ainult ühe punkti, mis on suunatud konkreetselt volinikule ning mis on seotud välisprogrammidega, piiriüleste programmidega.

Meil on 15 programmi, mille eelarve on 1,1 miljardit eurot. Jätkuvalt kuuleme aga vasakult ja paremalt, et need ei toimi korralikult. Areng on olnud aeglane. Paindlikkus on väga piiratud ja täna kuuldu põhjal mõistan, et eesistujariik Poola kavatseb asja käsile võtta. Poolakad tahavad tõepoolest edasi minna ja näha, kas vaja on viia läbi mingeid muudatusi, mis aitaks tuua need programmid tagasi ühtekuuluvuse, 3. eesmärgi, Interregi meetodi juurde, mis on meile juba aastaid tuttav olnud.

Minu küsimus volinikule on järgmine: kuidas kavatsete selle küsimusega tegeleda? Vastavalt Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi määrusele pidite hindamise juba möödunud aastal läbi viima. Ma ei ole näinud sellega seotud dokumente. Kuidas kavatsete lisada need nüüd oma maikuu väljaannetesse ja ehk olete valmis koostöös Euroopa Parlamendiga viima läbi kuulamise, kuhu võiksime kutsuda teemaga kõige rohkem seotud inimesi ja kuulata nende kogemusi? Minu arvates on mõningaid asju vaja tõesti muuta.

  Pier Antonio Panzeri (S&D). – (IT) Lugupeetud juhataja, kolleegid! ELi naabruspoliitika läbivaatamisega alustame teekonda, mis ei lõppe niipea. Vahemere piirkonna sündmused annavad märku põhjalike muutuste protsessist ning neil sündmustel ei ole püsivad tagajärjed mitte üksnes selle piirkonna riikide, vaid ka Euroopa jaoks.

Peame teadma, et üleminek täielikule demokraatiale ei ole kerge ja et nende üleminekutega kaasneb palju ohte ja ebakindlust. Seepärast tuleb meil teha palju asju ning see võtab aega. Euroopa vastus peab sisaldama viivitamatutel ja pikaajalistel meetmetel põhinevat strateegiat.

Me peame hõlbustama juurdepääsu Euroopa turgudele ja võimaldama suuremat liikuvust. Me peaksime korraldama konverentsi, et uurida võimalusi tühistada või vaadata uuesti üle nende riikide võlad, kes on valinud demokraatia tee. Me peame muutma kättesaadavaks piisavalt finantsvahendeid ja toetama demokraatlikku protsessi parlamentaarsete institutsioonide ja poliitiliste erakondade tugevdamise kaudu ning tagama seejuures kodanike täieliku osalemise. See kõik peaks toimuma elavdatud Euroopa-Vahemere dialoogi raames.

Kaalul on Euroopa strateegiline poliitiline tulevik. Minu arvates peab Euroopa mõistma, et me peame töötama nii ida- kui ka lõunasuunal, kuid praegu on prioriteetsel kohal lõunamõõde. Need poliitikameetmed vajavad põhjalikku muutust; peame lõpuks uue peatüki avama.

  Zbigniew Ziobro (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Idamõõde on Euroopa naabruspoliitika raames üks kõige olulisemaid Euroopa Liidu arenguvaldkondi. See hõlmab niisuguseid riike nagu Ukraina, Valgevene, Moldova, Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia. Euroopa Liidul on neis riikides väga olulised majanduslikud ja finantsilised huvid, mida ei tohiks unustada, kuid kõige rohkem tuleks tähelepanu pöörata energiaga seotud küsimustele. Läbi mõne eelnimetatud riigi võib ehitada energiakanaleid, mis oleks alternatiiviks Venemaa, näiteks Sarmatia ja Nabucco, gaasijuhtmetele. Eelnimetatud riikide ja ELi vahelise koostöö tugevdamiseks tuleks ELi kaubatsoon liberaliseerida. See võimaldaks suuremat ettevõtlust ja tooks need riigid Euroopa Liidule lähemale ning lõppude lõpuks on EL praegu nende riikide suurim majanduspartner. Lõpuks peaksime mõtlema muidugi vabakaubandusalale, mis meid loomulikult erilisel viisil kokku tooks. Me ei tohi unustada viisakohustuste lõdvendamist, inimestevahelist suhtlust edendavate programmide tõhustamist ega idapartnerluse riikidest pärit noorte ja ELi noorte vahetuse finantsilist toetamist.

  Krzysztof Lisek (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja, volinik! Me kõik tahaksime, et Euroopa Liidu poliitika oleks tõhus, kuid selleks peab see olema täiesti ühtne nii naabruspoliitika ida- kui ka lõunamõõtme suhtes. Idamõõtmega seoses tahaksin eriti juhtida tähelepanu nn külmutatud konfliktidele, olukorrale Moldovas ja eeskätt olukorrale Transnistrias ja Mägi-Karabahhis. Tahaksin öelda mõne sõna ka – eeskätt kuna ma olen Euroopa Parlamendi alaline raportöör Gruusia küsimuses – olukorra kohta Abhaasias ja Lõuna-Osseetias.

Nende küsimuste suhtes on vaja praegu võtta ühtsed Euroopa Liidu poliitikameetmed. Ühtne liidu poliitika peab tähendama nii ühist kui ka ühtset poliitikat – poliitikat, mida järgivad ühtmoodi nii Euroopa Liidu institutsioonid, sealhulgas eriti kõrge esindaja ja muud Euroopa Komisjoni liikmed kui ka liikmesriigid. Me peame rääkima praegu ühel häälel Venemaa juhtidega ning ütlema neile, et nad ei täida 2008. aastal võetud kohustusi ning näiteks seda, et Euroopa Liidu vaatlusmissioon tuleks võimalikult kiiresti lubada Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetiasse.

  Ana Gomes (S&D). – (PT) Lugupeetud juhataja! Rahvaülestõusud Põhja-Aafrikas paljastavad arvatavast reaalpoliitikast juhindunud Euroopa Liidu poliitika ja diplomaatia vead. See poliitika toetas diktaatoreid ja alaväärtustas püüdlusi kõikide inimeste vabaduse, õigluse ja võimaluste järele.

Selle tulemusena on Europa Liit määratlenud uuesti oma naabruspoliitika lõunamõõtme prioriteedid. Olen nõus uute suundadega, mille võib kokku võtta kolme M-ina: „money”, „market access” ja „mobility”. Nõustun aga tingimusel, et naabritele pakutav toetus peab sõltuma sellest, mil määral näitavad nad üles poliitilist tahet ning missuguseid konkreetseid edusamme nad demokratiseerimisprotsessis teevad. Ilma erakondadeta ei ole mingit demokraatiat. Seepärast peaks prioriteetsel kohal olema demokraatlike poliitiliste jõudude koolitamise rahaline ja korralduslik toetamine, sest see annab võimalusi noortele ja naistele, kes vapralt Araabia kevadele alguse panid.

Ühiskondades, milles valitsevad endiselt riigi religioosne suund ning patriarhaalsed põhimõtted, on iga tõelise demokraatliku muutuse aluseks naiste osalemine ja inimõiguste austamine. See peab olema põhisuund, mida EL Vahemere lõunakalda riikide poliitilise toetamise juures järgib.

EL peaks soodustama ka kõikide uute jõudude dialoogi kaasamist, kaasa arvatud näiteks Muslimi vennaskonnaga seostatud usulise tegevuskavaga erakondade kaasamist. Neid ei tohiks isoleerida, vaid kutsuma neid pigem demokraatlikku mängu.

  Marek Henryk Migalski (ECR). – (PL) Lugupeetud juhataja! Et arutlusel olev poliitika oodatud rõõmustavaid tulemusi tooks, on vaja raha. Seepärast peaksime hoidma kinni aumeeste kokkuleppest , mille alusel jagatakse olemasolev raha vastavalt 1/3-ks ja 2/3-ks. See on poliitika tõhusaks järgimiseks vajalik. Teiseks on meil vaja olukorra selget analüüsi. Seega ei tohi võrrelda Valgevenet, mida kontrollib selge, läbipaistev ning võib isegi öelda kliiniline näidisrežiim, ning Ukrainat, mis maadleb demokratiseerimisprobleemidega. Kolmandaks pakub selline poliitika ELiga ühinemise väljavaadet riikidele, mis nimetatud eesmärgi poole püüdlevad. Selge ühinemisperspektiiv aitab luua nii-öelda isetäituva ennustuse ning kui ühiskonnad ning neid riike juhtivad isikud arvavad, et ELi täisliikme staatus on saavutatav eesmärk, siis jõutakse selleni kindlasti palju tõenäolisemalt.

  Francisco José Millán Mon (PPE). – (ES) Lugupeetud juhataja, volinik! Nõukogu puudumine tänaselt arutelult on kahetsusväärne. Toon lõunapoolsete naaberriikidega seoses välja kolm punkti. Esiteks peab Euroopa Liit toetama ja hõlbustama demokraatlike muutuste protsessi. Varem kasutasid naaberriikide ametivõimud muret stabiilsuse pärast kui vabandust, millega põhjendada oma tegevusetust.

Teiseks soovin meie lõunanaabritele majanduslikku heaolu. See nõuab palju reforme, investeeringuid, finantsilist ja majanduslikku abi, samuti kaubandust mitte ainult põhja-lõuna vahel, vaid ka lõuna-lõuna vahel, mis praegu puudub.

Mulle valmistab muret komisjoni ja kõrge esindaja Catherine Ashtoni võetud suund: 18. märtsil 2011 ajalehes New York Times avaldatud artiklis soovitab Catherine Ashton neil riikidel spetsialiseeruda Euroopa turgudele suunatud põllumajandusetoodete ekspordile. Ma ei ole sellega nõus. Volinik Füle teab seda hästi, kuigi ta näib pead raputavat. Need riigid vajavad mitmekesist majandust ja põllumajandust. Ma kordan: mitmekesist. Nad peavad hoolitsema ka oma sisemaise toiduvajaduse eest, mitte piirduma mõne eksporditootega, mis lisaks tekitavad probleeme Euroopa põllumajandusettevõtjatele. Niisiis peame sellele küsimusele lähenema terve mõistuse ja ettevaatlikkusega.

Kolmandaks peame süstima uut elu Vahemere Liitu ja selle projektidesse, mis võivad aidata Vahemere riike majanduse kaasajastamisel. Kahjuks on Vahemere Liit endiselt ummikseisus, organisatsioonil puudub peasekretär ning liitu ei tohi enam kauem takistada progressi puudumine Iisraeli ja Palestiina küsimuses.

Lugupeetud kolleegid! Meie ees on suur probleem.

  Evgeni Kirilov (S&D). – Lugupeetud juhataja! ELi idanaabruskond võib olla parim ELi välispoliitika proovilepanija. Liit peab pidama kinni oma õiguslikust raamistikust ning eeskätt ELi julgeolekustrateegiast, milles rõhutatakse, et liidu piiride taha on vaja hästijuhitud riike. Positiivsete muutuste läbiviimiseks peaks EL rakendama seda ka omaenda laiahaardelises strateegias.

Kõige rohkem takistavad Euroopa idasuunalise naabruspoliitika formaliseerimist lahendamata konfliktid Transnistrias ja Lõuna-Kaukaasias, mis on piirkonna ebastabiilsuse ning poliitiliste ja majanduslike probleemide peapõhjus. Piisab sellest, kui mainida tänast plahvatust Transnistrias, mis kahjustas tõsiselt gaasijuhet.

EL peab kindlasti toetama püüdlusi konflikt lahendada, sealhulgas otsese vahendamise, usalduse suurendamise ning miljonitele sisepagulastele ja põgenikele osutatava humanitaarabi kaudu. Seepärast peaks EL tagama, et piirkonna finantsilise ja tehnilise toetamisega kaasneb tugevdatud poliitiline esindatus ja selgesti määratletud tingimuslikkus.

  Jacek Protasiewicz, (PPE). – (PL) Lugupeetud juhataja, volinik! Tahaksin kõigepealt tänada mõlema raporti autoreid ning eriti naabruspoliitika idamõõdet käsitleva raporti autorit Marek Siwieci. Ma ei kiida teid pelgalt viisakusest. Minu tunnustuse taga on siiras veendumus, et lõpuks on meil raportid, mille alusel peaks Euroopa naabruspoliitika põhinema palju suuremal määral väärtustel, mis on meie jaoks kõige olulisemad – inimõiguste austamisel, ajakirjandusvabadusel ja demokraatlikel valitsustel.

Kordan seda, mida ütlesin siin istungisaalis esmaspäeval: Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida sündmustest saadud õppetund tõestab, et seal elavad inimesed ja eeskätt noored ei nõua üksnes rohkem leiba; nad nõuavad ka suuremat vabadust ja rohkem austust nende kui kodanike ja inimeste õiguste vastu. Sama kehtib ka meie idanaabrite suhtes ning eeskätt Euroopa Liidu vahetu naaberriigi Valgevene suhtes. Tahaksin rääkida teile skandaalsetest sündmustest, mis leidsid täna pärastlõunal aset Grodnos Valgevenes, kus KGB arreteeris ajakirjaniku Andrzej Poczobuti, keda süüdistatakse selles, et ajakirjanikutöö raames rahvusvahelisele pressile kirjutatud artiklites on ta solvanud presidenti. Arreteerimise eesmärk on takistada tal homsel Valgevenega suhtlemise delegatsiooni kohtumisel meie, Euroopa Parlamendi liikmetega kõnelemast. Tegemist on šokeeriva teguviisiga. Euroopa naabruspoliitika peaks aitama meil hoida ära selliseid sündmusi, mis toimusid täna pärastlõunal Andrzej Poczobutiga.

  Christofer Fjellner (PPE). – (SV) Lugupeetud juhataja! Olen tänulik, et komisjon on otsustanud Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamist tutvustada. Kahtlemata on seda vaja. Peame tunnistama, et Euroopa on kohelnud diktatuure sallivusega, mitte nõudnud karmilt demokraatiat. See on läinud meile maksma usalduse Euroopa Liidu vastu. Niisiis vajame uut poliitikat, mis pärast aastakümneid kestnud korralagedust aitaks need riigid taas üles ehitada. Euroopa Liit võib siin palju ära teha, eeskätt kõnealuse piirkonna kõige olulisema kaubanduspartnerina. Parim viis seda teha oleks ilmselt investeerida just ülesehitustöösse ja kaubandusse, et saada tagasi kaotatud usaldus. Seepärast on mul hea meel, et komisjon nimetab teatises kaubandusmõõdet – et me peaksime suurendama Põhja-Aafrika naabrite turulepääsu, mis aitaks neil kasutada kaubandust kui heaolu loovat vahendit.

Kõige rohkem takistavad arengut praegu Euroopa tollitõkked, eeskätt põllumajandusvaldkonnas. Võtkem näiteks põllumajandustoodete miinimumhinnad – mida rohkem puu-ja juurvilju toodetakse, seda kõrgemad on neilt makstavad tollimaksud. See takistab arengut ja heaolu. Seepärast pakun, et esimese sammuna võiks komisjon anda demokraatia kursi võtnud Põhja-Aafrika riikidele vaba turulepääsu Euroopas. Seda tegime ka Lääne-Balkani riikide heaks pärast Jugoslaavia sõda ja miks mitte sellest kogemusest õppust võtta? Euroopa jõukuse aluseks on vabakaubandus Euroopas ning miks mitte aidata Põhja-Aafrika naabritel rajada oma jõukus vabakaubandusele meiega?

  Georgios Koumoutsakos (PPE). – (EL) Lugupeetud juhataja! Kahtlemata on Euroopa naabruspoliitika edukas poliitikasuund. Peame selle muutma aga dünaamilisemaks ja tõhusamaks. Praegust ebasoodsat majanduskliimat ei tohiks kasutada kui ettekäänet või vabandust, millega põhjendada suutmatust seda poliitikat veelgi tugevamaks muuta. See peaks kehtima peamiselt lõunamõõtme kohta.

Pärast hiljutisi pingelisi sündmusi, hiljutisi pingelisi juhtumeid Põhja-Aafrikas on seda hädasti vaja. Need ühiskonnad vajavad meie tuge; nad vajavad meie olulist, kuid taktitundelist toetust ja ma rõhutan sõna „taktitundeline” arusaadavatel ajaloolistel ja poliitilistel põhjustel. Me peame toetama nende riikide kodanikuühiskonda, demokraatlikku tegevust ja vajadust suurema vabaduse järele.

Lisaks ei tohi me unustada, et Vahemeri on tiksuv immigratsioonipomm ning see on teine põhjus, miks peaksime naabruspoliitika abil toetama nende riikide stabiilsust, demokraatiat ja majanduskasvu.

  Jacek Saryusz-Wolski (PPE). – Lugupeetud juhataja! Tahaksin tunnustada volinikku partnerlust käsitleva teatise puhul, milles on võetud vastu kiire ja kaugelevaatav käsitusviis.

Oleme tunnistajaks naabruspoliitika ümberkujundamisele ja komisjon on tervikliku lähenemisviisi järelevalvaja. Minu meelest on lõunapoolsete ja idapoolsete naaberriikide vastandamine viga. Me kujundame poliitikat ümber ning kuigi me saame lõunapoolsete sündmuste kohta häid uudiseid, läheb selle ümberkujundamise ja ümbermõtestamise tähtsus lõunast kaugemale. See hõlmab ka idapoolseid riike. Me peaksime liikuma valitsusega seotud või sellele suunatud poliitikalt ühiskonnale suunatud poliitika poole ning lühinägelikult majanduslike huvidega seotud poliitikalt inimõigustele ja demokraatiale suunatud poliitika poole. Me peaksime olema oma poliitikas suuremeelsemad ühiskondade vastu ning palju nõudlikumad ja rangemad valitsuste suhtes. Samuti ei tohiks praegust olukorda stabiilsusega segi ajada. Me peaksime rakendama teatavat üleminekut arvestavat toimimisviisi.

Naabruspoliitika uue mudeli loomine toob endaga kaasa vajaduse viia samasugused muutused läbi ka idapoliitikas. Peaksime pöörama võrdsel määral tähelepanu nii lõunale kui idale. Finantseerimine peaks olema sümmeetriline, sest mõlema vastandamises peitub valedilemma ning finantseerimine peaks olema arukas. Tegemist on struktuurse alarahastamisega. Igal aastal maksame naabruspoliitikaga hõlmatud riikidele 20% summast, mis me maksame ülejäänud maailmale. Tean, kui keeruline on praegu rahastamisest rääkida. Kuid poliitika tuleb ümber kujundada ja see nõuab ka lisarahastust.

  Radvilė Morkūnaitė-Mikulėnienė (PPE). – Lugupeetud juhataja! Praegu on oluline mõelda hoolikalt järele ja saavutada tasakaal Euroopa naabruspoliitika mõlema elemendi vahel. Naabruspoliitika peaks muutuma paindlikumaks, ennetavamaks ja optimeeritumaks. Kui tahame luua Euroopasse ala, mida iseloomustab stabiilsus, ühised väärtused ja progress, ei tohiks me kõigepealt piirduda eelnevalt määratletud kvootidega. Finantsabi peaks olema tasakaalustatud vastavalt sellele, kui suur on poliitiline osalus ning tahe liikuda lähemale ELi väärtustele, vabadustele ja normidele. See peaks olema suunatud tulemustele ning sõltuma selgetest kriteeriumidest, mis on seotud demokratiseerimise ja reformide edukusega.

Teiseks peaksime kaaluma ideed luua Euroopa naabruspoliitika raames kiirreageerimisvahend, millega vastata viivitamatult ja paindlikult partnerriikides aset leidvatele poliitilistele muutustele, nagu juhtus hiljuti lõunapoolsetes naaberriikides.

Kolmandaks on oluline ka ELi abi ligitõmbavus. ELi rahaeraldamise menetluse lihtsustamine ja liikmesriikide eriteadmiste aktiivne jagamine programmitöö varastes etappides oleks lisastiimul.

  Silvia-Adriana Ţicău (S&D). – (RO) Lugupeetud juhataja! Olen pärit Rumeenia linnast Galaţist, mis asub Euroopa Liidu ning Moldova Vabariigi ja Ukraina piiril. Seepärast viitan konkreetselt Euroopa naabruspoliitika idamõõtme läbivaatamisele. Pean rõhutama, kui oluline on see nii Euroopa Liidu Doonau piirkonna strateegia rakendamise kui ka Euroopa Liidu energiajulgeoleku seisukohalt.

Kutsun komisjoni ja liikmesriike üles käivitama kõikehõlmav Euroopa Liidu Musta mere strateegia ning pakkuma piisavalt finants- ja inimressurssi selle tõhusaks rakendamiseks. Mulle valmistab heameelt Ukraina ja Moldova Vabariigi ühinemine energiaühenduse lepinguga. See aitab olulisel määral kaasa liidu energiajulgeolekuga seotud eesmärkidele ning kõnealuste riikide julgeolekule.

ELi prioriteetsete energiaprojektidega seoses peaksin rõhutama lõunapoolse gaasiveokoridori tähtsust. Arvan, et Nabucco gaasijuhe koos Aadria mere gaasijuhtme, üleeuroopalise naftajuhtme, Türgi-Kreeka-Itaalia gaasiühenduse või …

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Tatjana Ždanoka (Verts/ALE). – Lugupeetud juhataja! Ma toetan Euroopa naabruspoliitikat kui sisukat poliitilist raamistikku, millega tugevdada demokraatiat nii ida- kui ka lõunamõõtmes, kuid sõna palusin ma selleks, et esitada meile kõigile järgmine küsimus: kas Euroopa Liidu moraalne õigus näidata kolmandatele riikidele teed tõelise demokraatia poole on ikka põhjendatud?

Mõlemas resolutsiooni ettepanekus on meenutatud Euroopa naabruspoliitika selliseid väärtusi nagu demokraatia, õigusriik, inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas ajakirjandusvabaduse austamine, kohtusüsteemi sõltumatus ja korruptsioonivastane võitlus. Kas Euroopa Liit on ise ikka kõikides nendes valdkondades esirinnas, kui võtta arvesse näiteks ajakirjanduse olukorda Itaalias ja Ungaris, kodakondsusetuse küsimust Lätis ja Eestis ning korruptsioonikahtlusi Euroopa Parlamendis?

Loodan väga, et me säilitame …

(Juhataja katkestas kõneleja.)

  Seán Kelly (PPE). – Lugupeetud juhataja! Naabruskond on siinkohal põhisõna. Isegi eraelus on heade naabrite olemasolu igaühe jaoks suur eelis. Hea naaber on inimene, kes on sõbralik, kes ei sekku liigselt teise asjadesse, kuid kes on valmis häda korral sõbrakäe sirutama.

See on miski, mida Euroopa Liit peaks poliitikana praktiseerima. Kui naaberriigid on sama sõbralikud, stabiilsed ja demokraatlikud, on see võrdlemisi lihtne. Kui nad seda ei ole, on probleem suurem.

Soovitus tegeleda kodanikuühiskonnaga, eeskätt kõnealustes riikides, on väga hea. Mu kolleeg Lambert van Nistelrooij märkis, et me kulutame 1,1 miljardit eurot piiriülesele tegevusele ja et me vajame sidusamaid meetmeid. Olen sellega nõus.

Samuti on hea soovitus organiseerida korrapäraseid kuulamisi, eeskätt ebademokraatlike režiimide kodanikuühiskonna esindajatega, et nad saaksid kuulata, mis meil öelda on, ja meie saaksime otse neid kuulata.

  Malika Benarab-Attou (Verts/ALE). – (FR) Lugupeetud juhataja, volinik! Kirjeldades Vahemere lõunapiirkonna riikide suhtes rakendatava Euroopa naabruspoliitika perspektiive, olete te viidanud võimalikele katalüsaatoritele. Unustasite aga nimetada üht rühma, kuhu ma ise kuulun. Minusugused – sisserännanud ja sisserändajate lapsed –, kes on pärit kunagistelt Euroopa koloniaalaladelt, on Euroopas ikka veel põlu all. Sellegipoolest oleme ning meist võiks saada inimressurss – jõulised vahendajad põhja ja lõuna vahel praegustel murrangulistel aegadel.

Lugupeetud volinik Füle! Mida te sellest võimalusest arvate? Kas kaalute seda?

  Laima Liucija Andrikienė (PPE). – (LT) Lugupeetud juhataja! Euroopa naabruspoliitika läbivaatamine on üks meie kõige olulisemaid ülesandeid. Sündmused Egiptuses, Tuneesias, Liibüas, Jeemenis, Bahreinis ja mujal murravad halastamatult paljude eurooplaste stereotüüpe – et enamik Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika elanikke ei hooli inimõigusest ning et nad on harjunud diktatuurtingimustes elama. Revolutsioon araabia maailmas on näidanud, et tegemist on eksiarvamusega.

Mõni nädal tagasi külastasin Egiptust päeval, mil riigis toimus põhiseaduse muutmise referendum. Kõik, kellega kohtusime, kõnelesid vabadusest, õigusest ja demokraatiast. Enamik rõhutas, et neil on vaja Euroopa Liidult teistlaadi toetust. Toetust on vaja kodanikuühiskonna tugevdamiseks, parteide loomiseks ja inimõiguste kaitsmiseks, et tulevased parlamendi- ja presidendivalimised oleksid demokraatlikud, vabad ja ausad. Sealsed demokraatlikud protsessid on väga haprad ja haavatavad ning me peame neid õigeaegselt toetama.

  Štefan Füle, komisjoni liige. – Lugupeetud juhataja! Mulle valmistab heameelt üks väga oluline asjaolu; nimelt see, et me – komisjon ja Euroopa Parlament – käsitleme Euroopa naabruspoliitika läbivaatamist paralleelselt. Tegemist ei ole olukorraga – nagu paljude muude poliitikavaldkondade puhul –, kus me tuleme siia valmistootega ja siis arutleme selle üle. Alustasime protsessi mõni aeg tagasi ning tänu koostööle oleme saanud võtta juba arvesse paljusid Euroopa Parlamendi ideid ning selgitada arvukalt oma mõtteid. Pikk nimekiri sõnavõtjatest, kes on teinud palju väärtuslikke ettepanekuid ja esitanud häid küsimusi, tõestab, et niisugune toimimisviis oli õige.

Lissaboni lepingus, mis samuti Euroopa Parlamendis kokku lepiti ja hääletusele pandi, seadsime kõrged eesmärgid. Leppisime kokku selles, et Euroopa Liit peaks olema globaalne toimija. Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni asepresident Catherine Ashton ja mina arvame mõlemad, et vaevalt suudame me neile ootustele vastata, ilma et täidaksime esmajoones oma naaberriikides tõeliselt edasiviivat rolli ning et vaevalt suudaksime niisugust rolli täita, ilma et tegeleksime naaberriikide probleemide, sealhulgas ka pikaajaliste konfliktidega.

Just nende mõtetega alustasime eelmise aasta juunis läbivaatamisprotsessi. Tollal oli meie eesmärk esiteks kaaluda Lissaboni lepinguga loodud uusi vahendeid. Suured muutused on seotud välistegevusega, milles asendatakse kuuekuuline eesistumisperiood ja eesistujariigi välissuhete prioriteedid ühtse ja järjekindla poliitikaga, mille tagab kahekordset rolli täitev isik ning milles on ühendatud ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika vahend ja millel on esimest korda pädevus välisteenistuses. Ka saatkondi on uuendatud, et need ei esindaks üksnes komisjoni, vaid ka Euroopa Liitu. Need on suure tähtsusega asjad.

Tean, et kohati esineb palju probleeme, küsimusi ja kriitikat, kuid olen kindel, et need muudatused toovad välistegevuses kaasa sidusama ELi poliitika. Tahtsime, et see kajastuks meie naabruspoliitikas. Tahtsime teha ka üht olulist asja, mis meie arvates oli puudu. Naaberriikide seisukohalt puudus neil riikidel naabruspoliitikas vastutustunne. Mõned meie partnerid ütlesid, et naabruspoliitika oli neile peale surutud ja nendega ei olnud keegi tegelikult kunagi nõu pidanud. Nende arvates ei olnud nende seisukohti arvesse võetud ning üht skeemi kasutati kõigi puhul, võtmata arvesse iseärasusi. Kuid siis algas Araabia revolutsioon. See on võimaldanud meil peeglisse vaadata – mis minu arvates oli väga vajalik – ja küsida olulisi küsimusi, näiteks kui valmis oleme me aitama kaasa tärkava demokraatiaga riikide püüdlustele, kui kaugele oleme valmis minema selliste sündmustega tegelemisel, nagu toimuvad Liibüas, ning kui kaugele peaksime minema kompromissidega ning seostama stabiilsust autokraatiaga, kui tunnistame, et meie väärtused ei ole alati olnud sealsamas, kus meie huvid.

Meie 8. märtsi teatis oli katse vastata mõnele neist küsimustest – lihtsamatele küsimustele, kui täiesti aus olla –, sest õigupoolest oleme vastanud ainult tärkava demokraatiaga riikidega seotud küsimustele. Jätsime keerulisemad küsimused strateegiliseks Euroopa naabruspoliitika läbivaatamiseks. Paljud neist ootavad endiselt vastust.

Selles 8. märtsi teatises määratlesime kolm põhisammast, mis kajastuvad ka strateegilises läbivaatamises. Esimene toetab demokraatlikku ümberkujundamist ja institutsioonide loomist meie naaberriikides. Teine keskendub suhetele ühiskondadega ja kodanikuühiskondade toetamisele. Kolmas toetab kaasavat ja kestlikku majanduskasvu naabrite seas.

Paljud lõunapoolsed riigid on muutumas ning muutused ei piirdu nende riikide, vaid kogu piirkonnaga. Need muudavad ka meid ja viisi, kuidas me olukorrale reageerime – viisi, kuidas reageerime ennetavalt ja mida me nende uute nähtuste suhtes oma naabruskonnas ette võtame. Sel on tagajärjed idapoolsetele riikidele ja ühine mõttetöö idapartneritega kujutab endast kogemuste läbitöötamist. Mõttevahetus ida üle ei toimu lõuna kulul ning lõunapoolsetes riikides aset leidvad sündmused ning meie praegune huvi lõuna vastu ja sellele keskendumine ei toimu meie idapoolsete huvide kulul. Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise protsess suurendab vajadust võtta meie naaberriikide suhtes tasakaalustatud vaatenurk, olgu tegemist siis ida või lõunaga.

Praegu püütakse uue hooga asendada vahel naaberriikide suhtes rakendatavat eelistatud reaalpoliitikat auahne ja palju ennetavama poliitikaga, mis põhineb meie väärtustel. Tahetakse olla ka selgesõnalised selles osas, mida me naabruspoliitika vahenditega või nende kaudu püüame saavutada. Mõni aasta tagasi osutasime rahule, stabiilsusele ja heaolu tsoonile. See on oluline idee, mis kehtib ka praegu, kuid partnerid tahavad enamat. Mõned idapoolsed riigid on Euroopa väljavaate osas väga selgesõnalised. Lõunapoolsed naaberriigid tahavad institutsioonilisemalt määratletud majandusintegratsiooni raamistikku. Kas me peaksime hoiduma oma mõtete avaldamisest neis küsimustes? Minu arvates mitte. Minu meelest peaksime tegema selgeks, et idapartnerlus ei ole viis, millega hoida idapoolsed riike ELiga ühinemast, vaid nende võimalus muuta riike sisemiselt rohkem Euroopa Liidu sarnaseks. Minu arvates peame esitama kõige arenenumatele lõunapoolsetele naaberriikidele pakkumise – teatava raamistiku, mis võimaldaks neil osaleda mitte otsuste tegemises, vaid otsuste väljatöötamises.

Ei tarvitse oodata väga tehnilisi piiranguid kahepoolseteks suheteks naaberriikidega. Oodata on ainult väheseid, kuid väga selgepiirilisi ja väga olulisi suuniseid. Euroopa naabruspoliitika läbivaatamise tulemusena on oodata paindlikku ja individuaalselt kohandatud struktuuri ja koosmõju, mis ühelt poolt poliitilise juhtimise ning teiselt poolt meie programmide ning tehnilise ja rahalise abi vahel hästi toimib.

See protsess ei ole lihtne. Ükski muutus ei ole lihtne, kuid eelkäijaga võrreldes kujuneb sellest jätkuv protsess, kus ülevaatamise võimalus – või kui soovite, siis võimalus saada tagasisidet või tegeliku olukorra kontroll – on oluline Euroopa naabruspoliitika läbivaatamisega kaasnev element.

Paljud teist on rääkinud rahast. Mida suuremad on meie eesmärgid, seda rohkem nõuavad need ressursse. See loogika on väga ilmne. Kuid kas küsimus on ainult rahas? Kindlasti mitte. Küsimus on ka meie loomingulisuses, meie sidususes, partnerite huvide tõsiselt võtmises ja edasipüüdlikkuses, kui kõne all on meie kaubandusturu avamine ja liikuvusküsimuste lahendamine.

Jasmiinirevolutsiooni taga on suuresti väärikus ja võrdsus. Muutkem need kaks küsimust – väärikus ja võrdsus – põhimõteteks, millele meie poliitika tugineb. Euroopa Parlamendil on siinkohal väga oluline roll täita.

  Juhataja. – Mulle on kodukorra artikli 110 lõike 2 alusel esitatud kaks resolutsiooni ettepanekut(1).

Arutelu on lõppenud.

Hääletus toimub neljapäeval, 7. aprillil.

Kirjalikud avaldused (kodukorra artikkel 149)

  Tunne Kelam (PPE), kirjalikult. – Kõikidel ELi ühinemiskriteeriumid täitnud Euroopa riikidel peaks olema võimalus ELi liikmeks saada. Euroopa naabruspoliitika idamõõtme raames tuleks seda aluspõhimõtet selgelt väärtustada ning tagada, et meie Ida-Euroopa naabrid saaksid reaalselt näha kindlat võimalust tulevikus liikmesriigiks saada.

Demokraatlike ja poliitiliste reformide ja kodanikuühiskonna loomise kõige tugevam stiimul on praegu ja edaspidi väljavaade ELiga ühineda. Kui tulevastel kandidaatriikidel tuleb kogu oma kodutöö ära teha, peab EL kahtlemata tõestama, et meie pühendumus laienemisele on jätkuvalt jõus ja usaldusväärne. Selle usaldusväärsuse suurendamiseks ja igasuguste topeltstandardite kahtluste hajutamiseks peaks EL näitama väga selgelt, et suhted idanaabritega peavad rajanema esmajoones demokraatlikel väärtustel, inimõiguste austamisel ja õigusriigi põhimõttel. Iga riiki tuleks hinnata saavutatud tulemuste alusel, põhiväärtusi tuleb võrdväärselt austada kõikides riikides, hoolimata konkreetse riigi konkreetsetest majanduslikest ja poliitilistest huvidest. Samad põhimõtted peaksid kehtima ka suhetes Venemaaga, kus õigusriigi ja inimõiguste olukord on halvem kui enamikus Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikides.

  Jaromír Kohlíček (GUE/NGL), kirjalikult. – (CS) Pean tunnistama, et väliskomisjoni esitatud resolutsiooni lugedes olin üsna hämmeldunud. Mulle jääb arusaamatuks, kuidas saab pidada võrdseks meeleavaldusi Valgevenes, kus niinimetatud meeleavaldajad saavad palju toetust välismaalt, ning tõusvatest toiduhindadest ja töötusest põhjustatud ülestõusutormi Egiptuses ja Tuneesias. Minu arvates on niisuguse absurdse järelduseni jõudmine niinimetatud poliitikute tüüpiline naeruväärsus. Marek Siwiec ei ole ilmselgelt märganud meeleavaldusi, millega kaasnesid kümned hukkunud araabia maailma monarhiates, või sõda Liibüas. Just nii see peabki olema. Lõikes 12 ei ole märgitud negatiivseid sündmusi Moldovas. Mõned Euroopa Rahvaparteisse kuuluvad parlamendiliikmed on nii armunud Julia Tõmošenkosse, et ilma temata näib Ukraina valitsus olevat ebademokraatlik, hoolimata asjaolust, et valitsusel on viimase aasta jooksul õnnestunud riigi majanduslikku ja poliitilist olukorda oluliselt parandada. Minu arvates on lõikes 13 esitatud üleskutse toetada mitmepoolselt demokraatlike parteide arengut Valgevenes otsene sekkumine teise riigi siseasjadesse. Kahetsusväärsel kombel ei tehta samasuguseid jõupingutusi demokraatia arendamiseks ELi liikmesriikides, näiteks Ungaris. Teiseks suureks ebakohasuseks pean resolutsiooni lõiget 52, samuti mitmesuguste õõnestavate tegevuste, näiteks Belsati või Radio Racyja ja Valgevene Euroopa Raadio toetamist. See meenutab mulle väga ajalooraamatutes kirjeldatud külma sõja perioodi.

  Elżbieta Katarzyna Łukacijewska (PPE) , kirjalikult. – (PL) Tänasel arutelul Euroopa Parlamendis oleme taas käsitlenud Euroopa Liidu naabruspoliitika idamõõdet. Me ei tohi unustada, et selle eesmärk peaks olema suhete süvendamine ELi ja idapoolsete naaberriikide, eeskätt Ukraina vahel igasuguste kodaniku-, sotsiaalsete ja majanduslike algatuste abil. Noored Ukraina kodanikud ootavad ELi liikmesriikide toetust ning eeskätt tahavad nad piiride avamist, et neil oleks võimalus vabalt riikide vahel liikuda, õppida ja oma kirgi ja huvisid arendada. Väga oluline on tagada, et lihtsamat viisamenetlust ja ELi-Ukraina vabakaubandusala käsitlevaid kokkuleppeid rakendataks paremini. Ka peaksime laiendama stipendiumisüsteemi Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud idapoolsetest riikidest pärit üliõpilastele ning julgustama neid osalema aktiivsemalt ühiskondlikus ja poliitilises tegevuses.

  Cristian Dan Preda (PPE), kirjalikult. – (RO) Mulle valmistab heameelt ühine arutelu Euroopa naabruspoliitikat käsitleva kahe raporti üle, sest meil on vaja võtta vastu ühtne seisukoht nii lõuna- kui ka idanaabrite suhtes. Kõigepealt soovin rõhutada, et mõlema geograafilise piirkonna konkurentsiolukorda panemine ei anna soovitud tulemusi. Küsimus ei ole võistlemises ressursside pärast, vaid ressursside tulemuslikus suunamises neile partneritele, kes teevad edusamme naabruspoliitika aluseks olevate ühiste kriteeriumide täitmises. Eeskätt pean silmas inimõiguste austamist, demokraatiat ja õigusriigi põhimõtet. Seepärast peame minu arvates olema piisavalt julged, et tunnistada naabruspoliitikaga saavutatud kasulikke tulemusi näiteks Gruusias ja Moldovas, kuid ka negatiivseid sündmusi, mis juhtusid kahjuks Valgevenes või Ukrainas. Põhikriteerium peab olema eristamine, mis kehtib ka lõunapoolsete naaberpiirkondade suhtes. Kui kõne all on aga Euroopa Liidu ühiste väärtuste austamine, peavad meie nõudmised partneritele olema väga ühtsed ja kõrged.

  Fiorello Provera (EFD), kirjalikult. – (IT) Kui me Euroopa naabruspoliitikat läbi vaatame, on oluline hinnata nende poliitikameetmete mõju sisserändele. Ükski naabruspoliitika ei saa selles valdkonnas olla täiel määral tulemuslik, ilma et ta tegeleks migratsiooni esilekutsuva ebastabiilsuse põhjustega.

See hõlmab piirkondlikku koostööd nii päritoluriikide kui ka transiidiriikidega ning võimaluse korral kahepoolsete kokkulepete abil. Rändevoogude ärahoidmiseks peame tegema koostööd transiidi- ja päritoluriikidega. Juurdepääsu võimaldamisega meie väärtustele ja kogemustele peame aitama sisserändajate päritoluriikidel demokratiseeruda ja hea valitsemistava omaks võtta.

Euroopa naabruspoliitika osas vajame majanduskava, millega parandada tööhõive olukorda ja kaubanduskokkuleppeid, mis suudavad luua tõelist, turukeskset majandusarengut. Volinik Füle ja kõrge esindaja Catherine Ashton toetavad loosungiga „rohkem rohkema eest” abi tingimuslikkuse ideed, millega püütakse premeerida riike, kes on demokraatlikes reformides ja inimõiguste austamises kõige aktiivsemad. Niisugust ideed tuleks julgustada, sest see on kooskõlas meie väärtustega, tõhustab arengut ja on Euroopa Liidu maksumaksjate suhtes õiglane.

  Debora Serracchiani (S&D), kirjalikult. – (IT) Pärast hiljutisi sündmusi Kagu-Euroopas peame Euroopa naabruspoliitika lõunapoolsete partnerriikide vaatevinklist läbi vaatama ningpakkuma vahendeid ja abi, mida on vaja tõeliseks demokraatlikuks üleminekuks ja sügavate poliitiliste, sotsiaalsete ja institutsiooniliste reformide aluste loomiseks. On oluline, et poliitika läbivaatamine seaks esikohale kriteeriumid, mis on seotud sõltumatu kohtusüsteemi, põhivabaduste, sealhulgas ajakirjandusvabaduse austamise ja korruptsioonivastase võitlusega, kuid vaja on ka kaaluda ja uurida hoolikalt ELi Vahemere strateegiat, et tugevdada poliitilist dialoogi ja toetada kõiki demokraatlikke ja sotsiaalseid jõude.

  Csaba Sándor Tabajdi (S&D), kirjalikult. – (HU) Kriis araabia maailmas on näidanud, et senine naabruspoliitika suund on valeks osutunud. Vahendite rahastamine tuleb muuta läbipaistvamaks ning toetuse maksmise juures tuleb lähtuda saavutatud tulemustest. See kehtib ka poliitika idamõõtme suhtes. Euroopa edaspidine naabruspoliitika peab tuginema piiriülestele suhetele inimeste vahel; see kehtib eeskätt idamõõtme kohta, sest idapartnerlusega hõlmatud riikidel on ka väljavaade jõuda kandidaatriigi staatuseni. Vastastikuse viisavabaduse küsimust Ukraina ja ELi vahel tuleb käsitleda pragmaatiliselt ning seda ei tohiks kasutada poliitilise surve avaldamiseks. Ukraina valitsusel on inimõiguste ja demokraatia edendamise valdkonnas palju tööd ees. Viimased inimesed, keda me selle eest peaksime karistama, on aga Ukraina kodanikud. Kui Euroopa Ülemkogu toetab Valgevenele sanktsioone kehtestades samal ajal Valgevene kodanikke, ei tohiks ta Ukraina suhtes teistsugused standardeid kasutada. Võimalikult kiire viisavabadus – loodetavasti veel sel aastal – võib panna aluse majanduslikule usaldusele, mida on vaja vabakaubandusala loomiseks. Loodan, et eesistujariik Poola seab selle küsimuse prioriteediks. Kahjuks ei saanud idapartnerlust käsitlev tippkohtumine toimuda Ungari eesistumisperioodi ajal. Ungari oleks kohelnud ELi idapartnereid märksa objektiivsemalt kui poolakad, kes oma ajaloolise kogemuse tõttu on viimastel aastatel mitmete suhete puhul järginud erapoolikut poliitikat.

  Traian Ungureanu (PPE), kirjalikult. – Euroopa naabruspoliitika peaks jääma Euroopa, mitte Prantsuse, Rumeenia või Poola poliitikaks. Lõuna- ja idanaabrite eristamine, millele järgneb raha üleviimine idast lõunasse, võib tuua kasu sponsorriigi tegevusele, kuid teeks lõpu Euroopa naabruspoliitikale. Surve, mida Prantsusmaa avaldab lõunapoolsete riikide rahastamiseks ning idariikide programmide rahast ilmajätmine võib luua kahetsusväärse pretsedendi. Euroopa peaks tegelema oma naabruskonnaga, mitte prioriteetsete naabritega. Raha üleviimine idast lõunasse saadaks meie idapartneritele hävitava sõnumi. Lõunapoolsete riikide demokraatia toetamine idanaabrite demokraatia nõrgestamise hinnaga on arusaamatu. Impulsiivne viisavabastuspoliitika võib idapartnerite Euroopa püüdlusi ja demokraatlikke väärtusi veelgi kahjustada. Selles valdkonnas ei ole kohta poliitikale, mis seab Venemaa esikohale. Venemaa kodanikel on õigus vabalt reisida, kuid mitte enne kui meie idapartneritel. Viisavaba režiimi kehtestamine Venemaa suhtes muudaks Vene passi kuldseks dokumendiks, mida ihaldatakse Gruusias, Moldovas ja Ukrainas. See destabiliseeriks neid riike sisemiselt. Nõuan, et EL neid probleeme tõsiselt kaaluks.