Põhjalik ülevaade
 

Aastaid hiljem: intervjuu üheksa Sahharovi auhinna endise võitjaga

Inimõigused - 30-01-2009 - 14:47
Jaga
Sotsiaalvõrgustikud
Lemmikud
 
Varasemad laureaadid Strasbourgis 2008. aasta detsembris

Varasemad laureaadid Strasbourgis 2008. aasta detsembris

Detsembris tähistasid Euroopa Parlamendi saadikud 20 aasta möödumist sellest, kui nad otsustasid anda välja esimese Sahharovi auhinna. Silmapaistvatele inimõiguste eest võitlejatele mõeldud auhind tõi parlamenti hulga endiseid võitjad, kellelt nööbist kinni haarasime ja mõned küsimused esitasime.

Kosovo albaanlane Adem Demaçi, naiste rõhumise ja regionaalse fundamentalismi vastu võitlev Taslima Nasreen, Darfuri konfliktipiirkonna inimeste õiguste eest seisev Salih Mahmoud Osman, Hiina dissident Wei Jingsheng ning kuubalane Oswaldo Payá on need inimesed, kes oma seisukohtadest rääkisid.
 
Oma tegemistest inimõiguste kaitsmisel räägivad koduarestis oleva Birma demokraatliku liikumise liider Aung San Suu Kyi esindaja Zoya Phan, Angola rahu- ja lepitusliikumise liider Dom Zacarias Kamwenho, Argentiina "räpase sõja" ajal kaduma jäänute nimel võitlevate valgete pearättidega emade ehk Las Madres de la Plaza del Mayo esindaja Hebe de Bonafini ja vaba meediat edendava organisatsiooni "Piirideta reporterid" esindaja.
 
 
 
 
Viide: 20090106FCS45491

Adem Demaçi: inimõiguste eest võitlejaid ei tohi pärast tunnustamist ära unustada

Lehekülje algusesseJärgnev
 
Adem Demaçi sõnul peab maailm tunnustama kosovolaste demokraatlikku tahet

Adem Demaçi sõnul peab maailm tunnustama kosovolaste demokraatlikku tahet

Kosovo albaanlane Adem Demaçi veetis vanglas 28 aastat, sest kritiseeris Jugoslaaviat albaania vähemuse halva kohtlemise pärast. Nobeli rahupreemia laureaat pälvis oma tegevuse eest aastal 1992 Euroopa Parlamendi Sahharovi auhinna. Demaçi jagas oma mõtteid seoses Kosovo iseseisvumisega ning avaldas lootust, et EP suudab tulevikus Sahharovi laureaatide kogemusel põhinevat potentsiaali paremini ära kasutada.
 
Demokraatia on oluline
 
Pärast Kosovo iseseisvuse väljakuulutamist tabasid kirjanikku vastakad tunded. Seda Venemaa tõttu, sest Moskva võitles iseseisvuse tunnustamise vastu. Rääkides iseseisvusest kõlas 72-aastase Demaçi toonis otsustavust: "Inimesed peavad tunnustama 95 protsendi kosovolaste demokraatliku tahet."
 
Edasisest rääkides tahab Demaçi näha ÜRO väljatõmbumist piirkonnast. "Ma sooviksin näha ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni 1244 tühistamist," sõnas Demaçi. Selle järgi kuulub kõrgeim võim Kosovos ÜRO peasekretäri eriesindajale.
 
NATO või EL?
 
"Me püüame liituda NATOga, mis on lühemaajalises plaanis realistlikum eesmärk," sõnas Demaçi. Ta lisas, et Kosovo inimesed on ennast alati pidanud Euroopa osaks ning seega tunnevad nad ennast eurooplastena.
 
Kosovo iseseisvuspüüdlustele on kõvasti kaasa aidanud Ameerika Ühendriigid. "Meie suur sõber USA," väärib kirjaniku sõnul tänuavaldust, sest aitas Kosovol saavutada riigi staatuse ning rahvusvahelise tunnustuse.
 
Laureaatides peitub kasutamata potentsiaal
 
"Ma tunnen, et Euroopa Parlament ei ole kogu inimkapitali, mida ta võitjate näol omab, kasutusele võtnud." Oma mõttekäiku laiendades ütles Demaçi, et inimõigusi pole ELis rikutud ja seepärast pole enamus siinseid inimesi isiklikult kannatanud inimõiguste edendamise nimel. "Seetõttu on Sahharovi laureaatide, nende kõigega riskinud inimeste kogemus väga väärtuslik."
 
Demaçi arvates on viimase Sahharovi laureaadi Hu Jia jaoks sellise institutsiooni nagu Euroopa Parlament tunnustus oluline, kuna eesmärgid, mille nimel Hu võitleb, saavad suurema teadlikkuse osaliseks.
 
Rääkigem laureaatide olukorrast igapäevaselt
 
Demaçi sõnul tuleb selle asemel, et lihtsalt välja jagada auhind ning seejärel unustada laureaadi saatus, pidevalt lääne inimestele meelde tuletada, et dissident Hu pole endiselt vabaduses. Tema sõnul on iganädalased teadaanded televisioonis, raadios ja ajalehtedes õige viis sõnumi levitamiseks. "Me peame olema nagu mesilased."
 
Diktatuurid kasvavad Demaçi hinnangul jõudsalt, kuna edendatakse unustamise kultuuri ning sellele vastutöötamine on  äärmiselt oluline.
 
Autori lemmik Albaania vanasõna aga ütleb: "Ilma vabaduseta pole elul mingit mõtet".
 
Lehekülje algusesseJärgnev

Taslima Nasreen: Euroopa peab olema ilmalik

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Taslima Nasreen hoiatab religioosse ekstremismi võidukäigu eest läänes

Taslima Nasreen hoiatab religioosse ekstremismi võidukäigu eest läänes

Naiste rõhumise ja regionaalse fundamentalismi vastu võitlev 1994. aasta Sahharovi auhinna laureaat Nasreen on oma tegevuse eest maksnud kõrget hinda. Ta pidi oma kodumaalt Bangladeshist lahkuma aastal 1999 Indiasse. Viibimine seal osutus aga endiselt ohtlikuks ning täna elab Nasreen eksiilis Rootsis. Arstist kirjanik rääkis Sahharovi auhinna 20. aastapäeva puhul religioosse ekstremismi ohtudest.
 
Mis ohtu kujutab religioosne ekstremism tavalistele inimestele?
 
Religioosne ekstremism on maailmas suureks ohuks. Eelkõige on ohtlikud islamistlikud ekstremistid, kes suunaksid ühiskonna tagasi pimedasse keskaega, kui naistel polnud mingeid õigusi või vabadusi ja neid kasutati orjade, seksuaalsete objektide ja lapsi sünnitavate masinatena. Nad soovivad näha islamistliku seadust ja ühiskonda, kus naistel pole mingeid õigusi vabadusele.
 
Islami ekstremistid usuvad, et on olemas kahte sorti maailma: üks on uskumatute maa ning teine islami maa. Aga nad tahavad muuta uskumatute maad ja islami maad nõndaviisi, et kogu maailm oleks islami maa. Seega on see mõtete paljususele suureks ohuks. Nad ei usu individualismi. Religioosse islami üheks peamiseks tunnuseks on usk gruppi.
 
Kui meie, liberaalsed inimesed, lepime nendega multikultuursuse nimel, siis me teeme suure vea. Kõik kultuurid ei ole samasugused. Mõned kultuurid on inimõiguste, naiste õiguste ja väljendusvabaduse vastu. Me ei tohi lubada piinamist kultuuri nimel, sest see ei ole kultuur. Kui me näeme kultuuri, mis on naiste vastu, siis me peame selle kultuuri tagasi lükkama.
 
... ja islami terrorism?  
 
Islami terrorism on suureks ohuks mitte ainult islamile, aga ka lääne riikidele, sest me pole kuskil kaitstud. Kui me lubame islamistlikel religioossetel fundamentalistidel jätkata neile vastu astumata, siis ei ole selles ühiskonnas mingit vabadust.
 
Isegi Euroopas on mõned riigid rääkinud šariaadi seaduse kasutusele võtmisest. See on väga ohtlik, sest Euroopa peab olema ilmalik. Šariaat on naiste vabaduse vastu ja me peame toetama inimesi, kes võitlevad võrduse ja õigluse nimel ja me peame võitlema naiste õiguse eest igal pool üle maailma. Me peame võitlema, et muuta moslemi riike ilmalikuks. Me ei saa liikuda tagasi, me peame liikuma edasi.
 
Te olete oma võitluse nimel maksnud kõrget isiklikku hinda. Mida tähendas Teile Sahharovi auhind?
 
Ma maksin kõrget hinda, sest ma pidin lahkuma oma riigist ja oma naaberriigist Indiast samuti. Sahharovi auhind andis mulle tunnustuse. See andis mulle vaimset jõudu jätkamaks võitlust naiste õiguste ja vabaduste eest. Auhind andis mulle õnne, kuid ei andnud mulle võimalust elada selles linnas või riigis, kus ma sooviksin elada.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Salih Mahmoud Osman: Darfuris on hullem kui Rwandas

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Osmani sõnul toimuvad õhurünnakud koolide, külade ja kaevude pihta Hiinast pärit ründehelikopteritega

Osmani sõnul õõnestab Hiina miljonite Darfuri inimeste elusid

Darfuri konfliktipiirkonnast pärit 2007. aasta Sahharovi auhinna laureaat Salih Mahmoud Osman külastas 17. detsembril 2008 Euroopa Parlamenti, et tunnustada inimõiguste eest võitlejate tööd. Pisut enne auhinnatseremooniat antud intervjuus ütles ta, et Darfuri olukord on hullem kui see oli Rwandas ning ühtlasi kutsus ta Hiinat ülesse vaatama läbi oma sealne poliitika.
 
Ühendkuningriigi ülemrabi Sir Jonathan Sacks ütles 2008. aasta novembris parlamendi ees kõneledes, et lootuse omamiseks on vaja julgust. Kas Te näete oma inimestes seas seda tulevikule lootvat julgust?
 
Me peame alati olema optimistlikud tuleviku osas. Kuigi täna on see väga frustreeriv. Minu regioon Darfur on eri rahvuste poolt tükkideks rebitud. Rohkem kui neli miljonit inimest on sunniviisiliselt ümberasustatud, nad elavad laagrites ja neil pole võimalik minna tagasi koju. Isegi laagrites on nad Janjaweedi (araablaste rühmitus - toim.) ja valitsusvägede sõdurite märklauaks, isegi päise päeva ajal ÜRO ja Aafrika Liidu sõdurite silme all.
 
...ja teade relvarahust? (Sudaani president Omar Hassan al-Bashir kuulutas 2008. aasta novembris välja relvarahu - toim.)
 
Relvarahust pole juttugi. Jätkuvad õhupommitamised, valitsus pommitab valimatult külasid, koole, kaevusid ja tapab inimesi. See kõik toimub kogu maailma silme all. Ellujäänud ja ohvrid ei näe mingit tegevust rahvusvahelise kogukonna poolt, et kaitsta nende süütust.
 
Ilma rahvusvahelise kogukonna abita ei oleks viis miljonit inimest täna elus. Kuid nende toitmine laagrites ei ole piisav, nende lootus on minna tagasi oma kodudesse. Nende piiramisega laagritesse paneme me aluse etnilisele puhastusele. Nende inimtühjad maa-alad on nüüd hõivanud mujalt tulnud Janjaweed.
 
Võttes aastal 2007 vastu Sahharovi auhinna ütlesite, et rahu pole võimalik ilma õigluseta. Kuidas on arusaamine õiglusest Darfuris muutunud?
 
Me räägime Darfuri puhul sõjakuritegudest, kuritegudest inimkonna vastu ja genotsiidist. Rahvusvaheline kogukond ütles Rwanda kohta "mitte kunagi enam", kuid see mis toimub Darfuris on hullem kui Rwandas.
 
Inimesed ütlevad mulle mõnikord, et ära räägi õiglusest ja aruandekohustusest, sest see ohustab rahuprotsessi. Vastupidiselt, õiglus peatab kurjategijad. Ilma õigluseta paneme me aluse karistamatusele, mis on juba päral.
 
Õiglus võib tuua muutuse. Vastupidiselt sellele mida on kardetud, muutsid viimased Rahvusvahelise Kriminaalkohtu süüdistaja taotlused olukorra rahukõnelusteks sobivamaks. Valitsus räägib esmakordselt rahualgatustest ja meie juriidilise süsteemi reformimisest.
 
Parlament annab 20. korda välja Sahharovi auhinna. Kas auhind muutis Teie tööd ja mis Te arvate, kas see aitab pehmendada inimõiguste eest seisjate rõhumist?
 
Absoluutselt. Auhind on meile, inimõiguste eest võitlejatele, suureks abiks ja suudab meid päriselt kaitsta. Igal auhinnasaajal on olnud 27 riigi kodanike toetus. See saab olema suureks toeks Hu Jiale, kes täna ei saa osaleda ning sellega survestatakse Hiinat, et viimane vaataks üle oma poliitika inimõiguste valdkonnas.
 
Hiina on pikemat aega õõnestanud miljonite Darfuri inimeste elusid ajades kõrvalt asju Sudaani valitsusega. Õhulöögid sooritatakse Hiinast pärit ründehelikopteritega. ÜRO Julgeolekunõukogus on hiina blokeerinud Darfuri puudutavaid resolutsioone.
 
Hiinal on monopol meie ressursside üle ja Hiina majandushuvid õõnestavad peamisi inimõigusi ja väärikust Darfuris. Moraal seisneb selles, et rahvusvaheline kogukond peab liikuma seadusliku ja eetilise vastutamise poole. Selle asemele pöörab Hiina oma kurdi kõrva ja pimeda silma jämedate rikkumiste poole nagu seda on genotsiid, sõjakuriteod ja kuriteod inimkonna vastu Darfuris.
 
Darfuri inimesed, ellujäänud, on väga üllatunud, et Hiina on nende huvide vastu. Ma loodan, et Hiina vaatab oma poliitika üle. Humanitaarolukord Darfuris on muutumas niivõrd suureulatuslikuks, et igaüks igal pool maailmas toetab Darfuri, välja arvatud Hiina.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Wei Jingsheng: "Hiina on ebanormaalne riik"

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Wei Jingsheng: "Hiinlased on muutunud"

Wei Jingsheng: "Hiinlased on muutunud"

Hiina dissident Wei Jingsheng pälvis Sahharovi auhinna 1996. aastal oma demokraatiapüüdluste eest 70ndatel. Sarnaselt selle aasta võitjale Hu Jiale ei saanud mees ise auhinnale järele tulla, sest istus vangikongis. Eksiili saadetud ja nüüd Ameerika Ühendriikides elav Wei Jingsheng osales auhinna 20. aastapäeva tseremoonial ning andis meile lühikese intervjuu.
 
Kaksteist aastat pärast seda, kui te võitsite Sahharovi auhinna, saab selle jälle Hiina teisitimõtleja. Kõik on muutumises, aga kas asjad käivad Hiinas ikka samamoodi?
 
Hiinlased on selle kaheteist aasta jooksul muutunud. Kaksteist aastat tagasi, kui ma pälvisin auhinna, uskusid paljud hiinlased demokraatiasse, Hiina kommunistlikkusse parteisse. Nüüd ei usu hiina inimesed kommunistliku partei reformidesse ja see tähendab seda, et Hiina ühiskond on suures ohus.
 
Inimesed teevad raha, riik muutub rikkamaks, inimesed kolivad linnadesse - Hiina elu toimib nagu paljudes teistes kohtades. Kas inimestel on aega ja energiat kuulata inimesi nagu teie, kes räägivad demokraatiast?
 
Vaid väike vähemus on saanud rikkaks. Enamus hiinlastest on ikka veel väga vaesed. Minevikus ei hoolinud need vaesed inimesed väga demokraatiast, aga see on muutunud - nüüd nad hoolivad isegi väga! Nad on aru saanud, et nende vaesusel on seos Hiina sotsiaalse süsteemiga.
 
Lääne ja Hiina majanduslik sõltuvus suureneb iga päevaga. Kas te näete lääne suhtumises Hiina suhtes vastuolusid?
 
Kui tegu oleks kahe tavalise partneri suhtega, ei oleks mingeid probleeme. Aga Hiina on ebanormaalne riik. Sellepärast ei ole ma uhke nende lääne riikide üle, kes on vahetanud inimõigused kaubanduse vastu, seda eriti viimase kümnendi jooksul.
 
Hiina võimud olid Sahharovi auhinna Hu Jiale andmise vastu. Kuidas suhtusid 1996. aasta nad teie auhinna võitmisesse?
 
Ma ei tea, sest istusin sellel ajal vangikongis! Aga viimase paari aasta jooksul on Hiina valitsus reageerinud tugevalt erinevatele vastujõududele, mitte vaid Hu Jia, vaid ka näiteks Dalai-laamale. On näha, kui tundlikud nad on. Nad reageerivad tugevalt, sest nad on nõrgad. Alates olümpiamängudest, mis oli ebaõnnestumine, on nad kaotanud oma enesekindluse ja see paneb nad veelgi ebaratsionaalsemalt käituma.
 
Kuigi lääne valitsused soovivad ikka veel Hiina valitsuse meele järgi olla, on lääne inimesed õnneks reageerinud Hiina türannia vastu. See sunnib Hiina valitsust kaaluma poliitilist reformi või teisiti öeldes - see annab parteisisestele reformistidele selleks õigustuse.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Oswaldo Payá: tehke kuubalaste hääl kuuldavaks

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Oswaldo Payá: "Valitsus teeb kõik, et lootust tappa" ©BELGA/AFP PHOTO/ADALBERTO ROQUE

Oswaldo Payá: "Valitsus teeb kõik, et lootust tappa"

Kuus aastat tagasi Sahharovi auhinna pälvinud kuubalane Oswaldo Payá ei saanud auhinna 20. aastapäeva pidustustele tulla, sest Kuuba valitsus ei andnud talle väljasõidu luba. Inimeste õigus ise oma asju otsustada on see, mida telefoni teel antud intervjuus rõhutas mees, kes on rahumeelse kodanikeühenduse eesotsas.
 
Miks te ei saanud tulla?
 
Kuubas ei ole välismaale reisimine õigus. Kuuba valitsusel on sisse seadnud väga keerulise mehhanismi maale sisenemiseks ja välja minemiseks. Valitsus ei andnud mulle luba.
 
Kuidas areneb Varela projekt?
 
Varela projekt on kodanike petitsioon Rahvuslikule Assambleele viia ellu 10 000 kodaniku põhiseaduslik õigus algatada seadusloomet. 2002. aastal kogusime 11 000 allkirja, 2003. aastal 25 000 allkirja.
 
Varela projekt kutsub üles korraldama referendumit, et kuubalased saaksid ise otsustada. Eesmärk on sõnavabadus, liitude asutamise vabadus ning inimõiguste kaitsjate vabastamine. Projekt on kuubalaste eneste rahumeelne alternatiiv ilma välisjõudude sekkumiseta. Meid kiusatakse taga, surutakse alla ja ähvardatakse. Riigi julgeolekujõud isegi sisenevad aktivistide kodudesse, et varastada nimekirju ja allkirju.
 
Kas on mingit lootust?
 
Jah, lootust on, kuigi valitsus teeb kõik, et seda lootust tappa. Suurim lootus on see, et kuubalased soovivad muutusi ja rahumeelseid muutusi.
 
Mida te ootate Euroopa Liidult?
 
ELi riikide valitsused, Euroopa Komisjon ning eeskätt kodanikud, sotsiaalsed ja religioossed asutused ning valitsusvälised ühendused saavad kosta poliitvangide vabastamise heaks. Samuti saaksid nad moraalselt ja poliitiliselt toetama rahumeelseid initsiatiive nagu Varela projekt, sest need tegutsevad inimeste õiguste rakendamise eest.
 
Euroopa Liit, eriti selle parlament, on Kuuba inimeste häält kuuldavaks teinud. Samas on Euroopas riike, kes soovivad inimõiguste rikkumistest vaikida, et Kuuba valitsusega häid suhteid hoida.
 
Mida ootate Kuubalt 10 aasta pärast?
 
Usun, et Kuuba lähi- ja pikemaajaline tulevik otsustatakse nüüd. Arvame, et rahumeelne muutus on võimalik, milleks iga kuubalane peab midagi tegema, samuti maailm, seda aga mitte sekkumise, embargode ja blokaadide panemise teel, vaid avalikult ja avatult kõikide kuubalaste õigusi nõudes. Usume, et saame säilitada tasuta tervishoiu ja hariduse kui õigused.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Sahharovi auhind kaitseb Birma dissidendi turvalisust

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Birmas koduarestis viibiva Aung San Suu Kyi nimel kõneles tema noor esindaja Zoya Phan

Birmas koduarestis viibiva Aung San Suu Kyi nimel kõneles tema noor esindaja Zoya Phan

Birma demokraatialiider Aung San Suu Kyi on juba 12 aastat istunud koduarestis, olles ära lõigatud perest ja sõpradest, telefonikontaktist ja postiteenusest. 1990. aasta Sahharovi auhinna võitja ei saanud seega tulla auhinna juubelitseremooniale, küll aga esindas teda seal Zoya Phan, Birma Kampaania rahvusvahelise koordinaator. Esitasime talle mõned küsimused. 
 
Kuidas mõjutas Aung San Suu Kyid Sahharovi auhinna saamine?
 
Sahharovi auhind mitte lihtsalt ei tunnustanud teda ja tema tegevust inimõiguste ja demokraatia eest, vaid suurendas tema turvalisust, andis suurema rahvusvahelise tunnustuse ning hoidis Birma teema rahvusvaheliselt päevakajalise. 
 
Sel aastal võitis Sahharovi auhinna Hiina dissident, kes on vangis. Kuidas võrdleksite Aung San Suu Kyi ja Hu Jia olukorda?
 
Usun, et Sahharovi auhind tõstab Hiina dissidenti rahvusvahelist profiili ja kaitseb tema turvalisust, nagu juhtus Aung San Suu Kyiga.
 
Kas auhind kaitseb dissidente?
 
Jah, sest režiim hoolib sellest, mis toimub väljaspool Birmat. Nad kardavad nii väga rahvusvahelist tähelepanu ning see on põhjus, miks iga väike asi, mis me siin eksiilis teeme, mõjutab neid.
 
Palun kirjeldage olukorda Birmas. Kas lähitulevikus on lootust paremusele?
 
Olukord Birmas on halb ja kohutav. Inimõiguste olukord muutub aina halvemaks. Alates läinud septembrist (2007-toim.), kui Buddha mungad läksid tänavatele, nõudes muutust, demokraatiat, inimõigusi ja vabadust, avas režiim protesteerijate suunas tule, mis lõppes sellega, et sajad inimesed vahistati ning paljud tapeti. Sama juhtus tänavu maikuus (2008-toim.), kui tsüklon Nargis ründas Birmat ning tuhanded inimesed said surma või surid hiljem, sest režiim blokeeris humanitaarabi saatmise regiooni.
 
Mida saaks ja peaks rahvusvaheline üldsus, eriti Euroopa Liit, Birma heaks tegema?
 
Kui ma olin vaid 14aastane, ründas Birma sõjavägi meie küla ning me olime sunnitud pommivarjendisse ennast peitma. Me ei saanud sinna jääda ja pidime oma elu eest põgenema. Jõudsime põgenikelaagrisse Taimaal. See on see sama režiim, mis käskis vägedel tappa Buddha munkasid ning blokeerida humanitaarabi saamise Nargisest pääsejatele. See on sama režiim, mida aitavad Euroopa firmade investeeringud ning nendega kauplemine. Esiteks peame katki lõikama režiimi majanduselu, sest osati on ta elus tänud kaubandusele ja investeeringutele. 
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Dom Zacarias Kamwenho: "Angola näide peaks aitama teisi riike"

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Dom Zacarias Kamwenho peab Angolat heaks eeskujuks sõjas elavatele Aafrika riikidele

Dom Zacarias Kamwenho peab Angolat heaks eeskujuks sõjas elavatele Aafrika riikidele

Peapiiskop Zacarias Kamwenho oli Angola rahu- ja lepitusliikumise liider ning teda tunnistati Sahharovi auhinnaga aastal 2001. Kamwenho sõnul on kuus aastat riigis valitsenud rahu ja selle nimel on endised vaenlased käsikäes töötanud. Angola edukas lepitusprotsess võiks olla näiteks teistele hetkel sõjaseisukorras elavatele Aafrika riikidele.  
 
Rääkides lepitus- ja demokratiseerimisprotsessist, kuidas te hindate hetkeseisu Angolas?
 
Me oleme elanud rahus kuus aastat ja see lubab meil analüüsida kõiki sõjast tulenevaid halbu tagajärgi. Me näeme hästitöötavat lepitusprotsessi, sest need, kes sõdisid teineteisega minevikus, püüavad praegu koos töötada. Need, kes teineteist pidasid minevikus vaenlasteks, püüavad nüüd kokkuleppele jõuda. Rahu efekt on nähtav ja me teame, et me kõik töötame selle rahu nimel.
 
Kas Sahharovi auhind aitas teid?
 
Nagu ma olen öelnud aitas Sahharovi auhind palju. Ma olin Nelson Mandela järel teine aafriklane, kes Sahharovi auhinna sai ja see omas mõju. Ma olin Xanana Gusmão järel teine portugali keelt kõneleja, kes sai auhinna ja ka see avaldas mõju. Viimase, kuid mitte vähem tähtsama tegurina, olin ma esimene vaimulik, kes sai Sahharovi auhinna. Seda mõju on tihti kasutatud aitmaks inimestel aru saada, et mõttevabadus on väärtus, mida tuleb säilitada. Sahharovi auhind aitab inimestel aru saada, et on olemas väärtused, mida me kõik peame säilitama.
 
Mis on teie tänane missioon?  
 
Ma olen president Angola Oikumeenilises Rahukomitees, mille eesmärgiks on rahu edendamine ja ühiskonna aitamine, et elataks rahus. Ma olen teinud koostööd oma kolleegidega üle terve Angola. Me toetame konverentse ja kohtumisi ning alati edendame me efektiivset lepitusprotsessi. Meie Majandusliku Õigluse komitee on hästi töötanud ja valitsus on tänulik meie uuringute eest, mille eesmärgiks on panna alus hästitoimivale sotsiaalsele õiglusele. Nagu me kõik teame on sotsiaalne õiglus parim viis rahu tugevdamiseks.
 
Rääkides lepitusest, kas Angola situatsiooni võib pidada näiteks teistele Aafrika riikidele?   
 
Ma arvan nii. Kui Jonas Savimbi suri, siis mõned inimesed tahtsid lahti saada kõikidest Savimbi toetajatest, aga Angola president ütles: "ei, kui meile kuulub võit, siis see võit kuulub kõigile Angola inimestele ja meie tohi kedagi taga kiisata." UNITA (Angola Täieliku Sõltumatuse Rahvuslik Liit - toim.) toetajate tagakiusamist enam ei esinenud ja täna pingutavad kõik rahu nimel. Angola on näide, mida teised sõjas olevad riigid peaksid kasutama, riigid, mis paiknevad suurte järvede kandis. Sealne sõda on sarnane meie omale, mis puudutab olusid, millest me pidime läbi tulema, kuid me oleme suutnud sellest üle olla. Dialoog, arusaamine ja nägemus tulevikust, Angola näite põhjal, peaks aitama teisi riike.  
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Mai Väljaku Emad: "Meie lapsed sünnitasid meid"

Lehekülje algusesseJärgnevEelnev
 
Mai Väljaku Emade üks liidritest Hebe de Bonafini on Euroopa Parlamendil mitmel korral külas käinud

Mai Väljaku Emade üks liidritest Hebe de Bonafini on Euroopa Parlamendil mitmel korral külas käinud

Aastatel 1976-1983 laastas Argentiinat "räpane sõda" ning võimul oli sõjaväehunta, mis röövis, piinas ja tappis oma poliitilisi vastaseid, kelle hulgas oli palju noori. Grupp kaduma läinud inimeste emasid alustas aastal 1977 iganeljapäevaseid kogunemisi Buenos Airese kesklinnas Mai väljak. Mai Väljaku Emad (Las Madres de la Plaza de Mayo) kannavad valgeid rätikuid, mis sümboliseerivad kadunud laste mähkmeid. Viimaste jõulude ajal täitus emadel 1600 kogunemist. Parlamendi veebileht rääkis ühega nendest - Hebe de Bonafiniga.
 
Rääkige palun oma lugu...
 
Me ei räägi oma isiklikke lugusid, sest sellisel juhul oleksid nende lood, kes on aktiivsemad, rohkem tuntud. Meie lapsed rööviti tänavalt, ülikoolist või töölt. Neid peksti ja piinati meie silme ees. See oli väga kohutav, see jättis maha suure tühimiku, haava, mis ei parane iial. Ma kaotasin viie aasta jooksul kogu oma perekonna, ainult mu tütar ja ema olid alles.
 
Aga meil oli jõudu jätkata. Me jätsime oma pisarad koju ja läksime tänavatele oma laste eest võitlema.
 
Mida te olete nende 32 aasta jooksul saavutanud? Mida te veel tahate saavutada?
 
Keegi ei rääkinud, mis toimub, Argentiina paistis fantastiline. Emad tulid välja, et rääkida kogu maailmale, mis meiega on juhtunud. Me koostasime toimiku, mis identifitseeris rõhujad, igast emast sai uurija. Hetkel võimul oleva valitsusega saavutasime me andestavate seaduste tühistamise, algatati kohtuasju.   
 
Me hakkasime samuti tegutsema poliitilise hariduse valdkonnas, avasime ülikooli. Meil on oma raamatukogu ja raadiojaam ning me avaldame kirjutisi. Me tagame inimestele kodud, mille nad ise  endale ehitavad - mehed, kes elatusid varastamisest ja naised, kes varem sõid prügi. Selliste inimeste laste jaoks oleme me avanud lasteaedu ja koole.
 
Ma arvan, et me oleme saavutanud palju, eelkõige oleme me tervele maailmale teada andnud, et elu võidab alati surma. Nad viskasid meie lapsed elusalt jõkke, põletasid neid, tulistasid neid... kuid nad ei saanud võitu meist. Sest on teisi noori inimesi, kes on raskustes, kes annavad sellest teada. Meie lapsed sünnitasid meid. Nüüd jätame me kõik noorte inimeste kätesse. 
 
Kuidas aitas teid Sahharovi auhind?
 
Sahharovi auhind aitas meil ennast kaitsta, päästa oma elud, suurendada teadlikkust. Raha aitas meil avada esimese raamatukogu. Me kasutasime seda hariduse ja koolituse heaks. Edendasime kirjaoskust ja algteadmisi.    
 
Kohtuantropoloogid kinnitasid hiljuti, et 10 000 luud, mis leitud varasemast kinnipidamiskeskusest, on inimjäänused. See kinnitab ellujäänute tunnistusi...
 
Ühtegi surma pole vaja tunnistuste kinnitamiseks. Me ei aktsepteeri laipade väljakaevamist, sest kõik kadunud ei ilmu välja. Paljud visati jõkke, paljud põletati. Me ei aktsepteeri rahalist kompensatsiooni - mida saab korda seada õiglusega, ei saa korda seada rahaga. Ja me ei aktsepteeri postuumseid lugupidamisavaldusi nagu nimetahvlid. Meie lapsed jätkavad elamist nagu enne. Me panime emad sotsiaalses elus osalema ja nüüd oleme me kõigi emad - samuti anonüümsete isikute emad.
 
Lehekülje algusesseJärgnevEelnev

Piirideta Reporterid: varem pole sõnavabaduse olukord nii halb olnud

Lehekülje algusesseEelnev
 
Olivier Basille: "Palju rikkumisi on Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides"

Olivier Basille: "Palju rikkumisi on Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides"

Ülemaailmne ajakirjanike organisatsioon Piirideta Reporterid võitis Sahharovi auhinna 2005. aastal töö eest ajakirjandusvabaduse kaitsmisel maailmas. Auhinna 20. aastapäeva tseremoonial Strasbourgis esindas Piirideta Reportereid Olivier Basille, kellelt küsisime, kuidas läheb organisatsioonil täna.
 
Mida arvate Sahharovi auhinnast? Mis väärtus sellel on?
 
Kahekümne aasta jooksul on 20 saadikut saanud tohutult potentsiaali juurde. Auhinnas on jõudu. Sel aastal tähistame Inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva, kuid seal ei ole midagi tähistada. Kunagi varem pole sõnavabaduse olukord nii halb olnud. Asjad pole palju muutunud vaid riikides, mida me veel viimase 40 aasta jooksul hukka mõistsime, vaid palju rikkumisi on Euroopa Liidus ja Ameerika Ühendriikides.
 
Kuidas on internet teie tegevust mõjutanud?
 
Internet lubab kommunikatsioonikampaaniaid läbi viia neli korda kiiremini. Interneti kaudu saab teate saata 20 000 inimesele ning tal on mobilisatsiooniks palju potentsiaali, rääkimata loendamatust arvust infoallikaist, mida sealt saab leida. Tulevikus saame interneti kaudu tagada, et riikides nagu Hiina, Süüria ja Saudi Araabia on vähem tsensuuri. Kindlasti saab palju ära teha Sahharovi auhinnaga seotud saadikute võrgustiku kaudu.
 
Mis on teie tegevuse valupunktid hetkel?
 
Kriisikolded on hetkel Iraak ja Afganistan, mis on endiselt kõige ohtlikumad kohad ajakirjanikele ja mitte vaid lääne ajakirjanikele. Need, kes tänasel päeval kõrgeimat hinda maksavad, on araabia ajakirjanikud, kes meile pilte saadavad. Peaksime selle üle aeg-ajalt mõtlema, et need, kes surevad, pole vaid valged.
 
Lähis-Ida on Piirideta Reporterite prioriteet. Iraani, Süüria ja Afganistani probleemid on tohutud. Seal sai lühendati algselt surma mõistetud ajakirjaniku vanglakaristus 20 aasta peale. Mis muutus? Mis oli tema sooritatud kuritegu? Ta mõtles teistmoodi!
 
Teine asi, mis mind muretsema paneb, on Eritrea. Sellest ei räägita palju, kuid riik on kehvemas olukorras kui Põhja-Korea. Meile meeldiks, kui Euroopa Parlament huvituks Eritreast rohkem.
 
Lehekülje algusesseEelnev