Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Komisjoni teatist konsulteerimise kohta tervishoiuteenuste valdkonda kuuluva ühenduse tegevuse osas (SEC(2006)1195/4);

–  võttes arvesse EÜ asutamislepingu artiklit 152;

–  võttes arvesse Euroopa Ühenduste Kohtu otsuseid kohtuasjades Decker (C-120/95, 28. aprill 1998), Kohll (C-158/96, 28. aprill 1998), Geraets-Smits & Peerbooms (C-157/99, 12. juuli 2001), Vanbraekel (C-368/98, 12. juuli 2001), IKA (C-326/00, 25. veebruar 2003), Müller-Fauré & van Riet (C-385/99, 13. mai 2003), Inizan (C-56/01, 23. oktoober 2003), Leichtle (C-8/02, 18. märts 2004) ja Watts (C-327/04, 16. mai 2005);

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni patsientide liikuvuse ja Euroopa Liidus toimuvate tervishoiualaste arengute kohta (P6_TA(2005)0236);

–  võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni nimel vastavalt kodukorra artiklile 108 esitatud suuliselt vastatavat küsimust B6-0013/2007;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 108 lõiget 5,

A.  arvestades, et tervishoiuteenused jäeti teenuste direktiivist välja;

B.  arvestades, et Euroopa Kohus on alates 1998. aastast võtnud vastu mitmeid otsuseid, millega patsientidel lubatakse meditsiinilise ravi ja hoolduse leidmiseks vabalt liikuda, kohaldades nii välismaal osutatud tervishoiuteenuste hüvitamise puhul vaba liikumise põhimõtet;

C.  arvestades, et Euroopa Kohus võttis esmalt vastu otsuse, et teises liikmesriigis tekkinud ravikulude hüvitamiseks eelneva loa saamise vajadust tuleks käsitleda takistusena teenuste osutamisel, kuid siis arendas hüvitamise põhimõtteid ning eelneva loa olemasolu vajadust edasi;

D.  arvestades, et tervishoiusüsteemid ELis põhinevad solidaarsuse, võrdsuse ja universaalsuse põhimõtetel, et tagada kõigile inimestele, hoolimata nende sissetulekutest, sotsiaalsest seisundist ning vanusest, asjakohane kõrgetasemeline tervishoiuteenus;

E.  arvestades, et tervishoiuteenuste osutamine on riigiti erinev,

1.  tervitab komisjoni algatust käivitada ühenduse parima tegevusviisi leidmiseks konsultatsiooniprotsess, et luua raamistik tervishoiuteenuste piiriüleste aspektide jaoks;

2.  tuletab meelde asutamislepingust tulenevat kohustust tagada kõigis ühenduse poliitika valdkondades inimtervise kõrgetasemeline kaitse; tuletab lisaks meelde EÜ asutamislepingu artikli 95 lõiget 3, milles sätestatakse tervishoidu puudutavate siseturumeetmete õiguslik alus; peab seetõttu vajalikuks piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise valdkonnas luua õiguslik raamistik, mis tagab parimal viisil patsientide aegsa juurdepääsu asjakohastele ja kõrgetasemelistele tervishoiuteenustele, piiriüleste tervishoiuteenuste osutamise arengu ning tervishoiu rahastamise püsivuse;

3.  juhib tähelepanu sellele, et piiriüleste tervishoiuteenuste aspektid hõlmavad nii patsientide liikuvust, tervishoiutöötajate liikuvust kui ka tervishoiuteenuste osutamist teisest riigist; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtu otsused käsitlevad eraldi probleemi, mis on seotud patsientide õigusega saada välismaal ravi ning seejärel hüvitust oma riikliku tervisekindlustuse skeemi kaudu;

4.  on seetõttu seisukohal, et piiriüleste tervishoiuteenuste kulude hüvitamise õiguskindluse tagamine on prioriteetne küsimus nii patsientide, riiklike tervisekindlustussüsteemide kui ka tervishoiuteenuste osutajate jaoks; rõhutab vajadust selgitada hüvitamise protseduure ning tingimusi erinevatel juhtudel;

5.  nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja tervishoiuteenuste ühised põhimõtted ning põhilised suunised, et tagada patsientide turvalisus;

6.  rõhutab vajadust tagada patsientide turvalisus kõikides olukordades, hoolimata sellest, kus ja kuidas tervishoiuteenuseid osutatakse; nõuab selgust vastutuse jaotumise kohta tervishoiuteenuste osutajate üle järelvalvet teostavate asutuste vahel; peab vajalikuks luua kaebuste esitamise mehhanism piiriüleste tervishoiualaste rikkumiste puhul;

7.  juhib tähelepanu asjaolule, et peaaegu kõigil juhtudel vajatakse tervishoiuteenuste ja ravi puhul järelravi, mis võib kesta pikka aega; tunnistab vajadust muuta selgemaks eeskirjad, milles jaotatakse tervishoiuteenuste osutajate ülesanded ning vastutus ravi ja hoolduse erinevatel etappidel;

8.  on seisukohal, et õigusliku raamistiku kasutuselevõtmine ühenduse tasandil on parim viis tagada patsientide, riiklike tervishoiusüsteemide ning tervishoiuteenust osutavate eraettevõtjate õiguskindlus; on veendunud, et see on ka parim viis edendada tervishoiuressursside optimaalset kasutamist ning kiirendada juurdepääsu ravile;

9.  peab vajalikuks lisada õiguslikku raamistikku riiklike ametiasutuste vaheline andmete kogumise ja teabevahetuse mehhanism tervishoiuteenuste osutajate ja olemasolevate teadmiste kohta; on ühtlasi veendunud, et Euroopa kompetentsuskeskuste võrgustiku loomine oleks haiguste ravi jaoks väga kasulik;

10.  palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu patsientide teavitamisele nende õigustest ja kohustustest ning lisada oma õigusakti ettepanekusse asjakohased meetmed;

11.  on veendunud, et tulevane ühenduse raamistik võimaldab tugevdada Euroopa kodanike õigusi patsientidena ning ergutada liikmesriike oma tervishoiusüsteeme arendama;

12.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.