Euroopa Parlament,

–  võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut;

–  võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni;

–  võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 25. mai 1993. aasta resolutsiooni 827, 10. juuni 1999. aasta resolutsiooni 1244, 9. juuli 2004. aasta resolutsiooni 1551 ja 22. novembri 2004. aasta resolutsiooni 1575;

–  võttes arvesse endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu (EJRK) peaprokuröri Carla del Ponte 13. juuni 2005. aasta aruannet ÜRO Julgeolekunõukogule;

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Bosnia ja Hertsegoviina kohta ja eelkõige oma 7. juuli 2005. aasta resolutsiooni Balkani riikide tuleviku kohta 10 aastat peale Srebrenicat;

–  võttes arvesse kodukorra artikli 103 lõiget 2,

A.  arvestades, et 11. juulil 1995 langes ÜRO Julgeolekunõukogu 16. aprilli 1993. aasta resolutsiooniga ohutuks piirkonnaks kuulutatud Ida-Bosnia linn Srebrenica Serblaste Vabariigi tolleaegse presidendi Radovan Karadžići juhatusel kindral Ratko Mladići juhitud Bosnia serblaste vägede kätte;

B.  arvestades, et Srebrenica langemise järel mitmeid päevi kestnud veresauna käigus hukkasid kindral Mladići juhitud Bosnia serblaste väed ja poolsõjalised üksused, sealhulgas Serbiast Bosnia territooriumile sisenenud serblaste regulaarpolitsei koosseisu mittekuuluvad politseiüksused koheselt ligikaudu 8000 moslemi meest ja poissi, kes otsisid turvapaika ÜRO kaitsejõudude (UNPROFOR) kaitse all olevast piirkonnast;

C.  arvestades, et Bosnia serblaste väed panid Srebrenica moslemi tsiviilelanikkonna suhtes toime ka arvukaid Genfi konventsiooni rikkumisi, sealhulgas tuhandete naiste, laste ja eakate inimeste küüditamine ning suure hulga naiste vägistamine;

D.  arvestades, et EJRK poolt genotsiidiks tunnistatud veresaun näitab rahvusvahelise üldsuse võimetust konflikti sekkuda ja süütuid inimesi kaitsta ning lisaks sellele annab tunnistust relvakonfliktis ilmneda võivast äärmisest julmusest ja hoolimatusest inimelude suhtes;

E.  arvestades, et mälestuspäeva sisseseadmine näib olevat parim viis mälestada veresauna ohvreid ning saata selge sõnum tulevastele põlvedele,

1.  mõistab kõige karmimal viisil hukka Srebrenica veresauna; mälestab metsikuste ohvreid ja avaldab neile austust; avaldab kaastunnet ja väljendab solidaarsust ohvrite perekondadega, kellest paljud elavad lõpliku kinnituseta oma lähedaste saatuse kohta;

2.  rõhutab, et kõik nimetatud traagilise sündmusega mingilgi moel seotud pooled, sealhulgas NATO, peaksid võtma õppust Srebrenica veresaunast ning hoiduma tulevikus 1995. aasta juulis tehtud vigadest ja toimepandud metsikustest;

3.  kutsub nõukogu ja komisjoni üles mälestama asjakohaselt Srebrenica-Potočari genotsiidi ning teeb ettepaneku, et 11. juuli kuulutataks Srebrenica veresauna ohvrite mälestuspäevaks;

4.  avaldab lootust, et kõnesoleva mälestuspäeva tähistamine võib aidata ära hoida selliste äärmiselt ebainimlike tegude toimepaneku kõigis edasistes konfliktides ning seda võiks Bosnias ja Hertsegoviinas käsitleda kui võimalust mõtiskleda maa mineviku üle ning saavutada lõplik leppimine kahe rahvuskogukonna vahel, kes endiselt teineteisele vastanduvad ning on erineval arvamusel Bosnia ja Hertsegoviina poliitilise tuleviku suhtes;

5.  avaldab tunnustust EJRKle raskes töös saavutatud edu puhul, mille käigus on kohtu ette toodud mõned veresauna eest vastutavad isikud; on siiski arvamusel, et kõnesolev töö tuleb lõpule viia, ning kutsub seepärast Balkanimaade uusi demokraatlikke valitsusi, eelkõige Serbia ja Bosnia valitsust, täielikule koostööle EJRKga, tuletades meelde, et see koostöö on kõigi piirkonna riikide jaoks ELiga tihedamate suhete loomise eeltingimus;

6.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Bosnia ja Hertsegoviina valitsusele ja parlamendile, samuti teiste Lääne-Balkani riikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO peasekretärile.