Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni metsatulekahjude ja üleujutuste kohta, 5. septembri 2002. aasta resolutsiooni üleujutuste kohta Euroopas, 14. aprilli 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Portugalis, 12. mai 2005. aasta resolutsiooni põua kohta Hispaanias, 8. septembri 2005. aasta resolutsiooni loodusõnnetuste (tulekahjude ja üleujutuste) kohta Euroopas, kolme 18. mai 2006. aasta resolutsiooni looduskatastroofide (tulekahjud, põuad ja üleujutused) kohta – põllumajanduslikud aspektid, regionaalarengu aspektid ja keskkonnaaspektid ning eriti 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni sel suvel toimunud loodusõnnetuste kohta;

–   võttes arvesse Barnier' aruannet „Euroopa kodanikukaitse üksus – Europe Aid”;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Euroopas sel suvel tulekahjude tagajärjel kannatada saanud taimestiku ja metsaga kaetud maa-ala kogupindala on enam kui 200 000 hektarit, ning arvestades, et kõige tõsisemalt kannatada saanud riigid on Kreeka, Prantsusmaa (eelkõige Korsika), Itaalia, Küpros, Portugal ja Hispaania (eelkõige Kanaari saared);

B.  arvestades, et mitmed liikmesriigid on pakkunud abi metsatulekahjude vastu võitlemisel;

C. arvestades, et viimased aastad on näidanud, et metsatulekahjude ja põua probleem süveneb üha sagedamini esinevate äärmuslikult kuivade suvedega, ning arvestades, et kliimamuutusega võitlemisse investeerimine on seega võimalus põuda ja metsatulekahjusid ära hoida;

D. arvestades, et Lõuna-Euroopas 2009. aastal toimunud tulekahjude arvukus ja ulatus tuleneb paljudest teguritest, mille hulgas on kuriteod ja põlenud aladele ebaseaduslikku ehitamist keelavate seaduste ebapiisav rakendamine, aga ka kliimamuutus, metsade ebapiisav määratlemine ja majandamine ning looduslikud põhjused koos inimliku hooletusega;

E.  arvestades, et surve avaldamine metsaalade kasutamist reguleerivate eeskirjade muutmiseks ning ebaseaduslike ehitiste püstitamiseks ja lubamiseks on aidanud kaasa metsade kaitse halvenemisele Kreekas, tingides muu hulgas mõnedes piirkondades tulekahjude tahtliku süütamise,

1.  tunneb kahetsust, et metsatulekahjudes hukkus ja sai vigastada inimesi, ning väljendab oma solidaarsust tulekahjudes laastatud piirkondade elanikega;

2.  taunib Euroopa Parlamendi varasemates loodusõnnetusi käsitlevates resolutsioonides esitatud soovituste tähelepanuta jätmist;

3.  tunneb heameelt kannatada saanud piirkondadele teiste liikmesriikide poolt ühenduse kodanikukaitsemehhanismi raames pakutud abi ja koostöö üle; toetab metsatulekahjude vastu võitlemise katseprojekti jätkamist, kuni luuakse püsiv Euroopa kodanikukaitse üksus; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks vastuseks Barnier’ aruandele konkreetsed ettepanekud Euroopa koostöövõime parandamiseks, et reageerida loodusõnnetustele kiiremini;

4.  märgib, et metsatulekahjude ja muude loodusõnnetuste põhjustatud kahju oleks olnud võimalik suurel määral ära hoida ning see peaks ergutama asjaomaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke asutusi töötama välja, rahastama ja rakendama tõhusamat suurõnnetuste vältimise poliitikat ning kaitset ja sobivat maakasutust käsitlevaid sobivaid õigusakte, mis käsitlevad muu hulgas ka säästvat põllu-, metsa- ja veemajandust ning efektiivset riskijuhtimist;

5.  peab taunimisväärseks tõsiasja, et paljud neist metsatulekahjudest on ilmselt alguse saanud süütamisest, ning tunneb iseäranis muret selle pärast, et kuritegelikud süütamised on üha enam süüdi Euroopa metsatulekahjudes; kutsub seetõttu liikmesriike üles karmistama ja kohaldama kriminaalkaristusi keskkonda kahjustavate ja eriti metsapõlenguid põhjustavate kuritegude eest ning usub, et kiire ja tõhus uurimine süüdlase kindlaks tegemiseks, millele järgneb teole kohane karistus, aitaks ära hoida hooletut ja tahtlikku käitumist;

6.  nõuab komisjonilt ja liikmesriikidelt muu hulgas üldsuse teadlikkuse tõstmise meetmete võtmist, et toetada vee, maa ja elusressursside säästvamat kasutamist ning jäätmekäitluse parandamist, mille puudulikkus on sageli tulekahjude põhjuseks;

7.  kutsub komisjoni, liikmesriike ja kannatada saanud piirkondi üles koostama kannatada saanud alade jaoks ülesehitus- ja taastamiskavasid, milles määratletakse muu hulgas kohustuslikud tingimused, mis tagavad nendes piirkondades kõigi võimalike tuleennetuse ja kiire tulekustutuse abinõude rakendamise;

8.  nõuab, et selliste kavade rakendamise kaasrahastamine ühenduse vahenditest, eriti struktuurifondidest, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist, Ühtekuuluvusfondist ja Euroopa Solidaarsusfondist, peaks olema sõltuvuses kogu kannatada saanud metsaala tegelikust taasmetsastamisest kohalike samaväärsete puuliikidega ja selliste katastroofide kordumise vältimise abinõudest;

9.  kutsub komisjoni üles andma aru metsatulekaitsele eraldatud ühenduse vahenditest ning sellest, kas neid vahendeid kasutati nõuetekohasel viisil;

10. usub, et metsatulekahjujärgset maakasutuse muutmist ei tohiks lubada ja nõuab karistusena ühenduse abi tagasinõudmist, kui liikmesriik ei taasta kannatada saanud alal täielikult metsa või annab loa maa kasutamiseks mis tahes spekulatiivse linnastumis- või turismiprojekti tarbeks;

11. usub, et metsaalade pikaajalise kaitse eeltingimus on selliste piirkondlike ja maaelu arengukavade jätkusuutlik kavandamine ja rakendamine, mille eesmärk on hoida ära elanikkonna lahkumine maapiirkondadest, luua maal uusi mitmekesiseid sissetulekuallikaid, eriti nooremale põlvkonnale, ning rajada kaasaegne infrastruktuur, mis on vajalik säästva turismi ja teenuste meelitamiseks maapiirkondadesse;

12. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma põllumeestele, maapiirkondade ettevõtjatele ja metsaomanikele stiimuleid selliste põllumajandus- ja metsandustavade kasutamiseks, mis vähendavad tõhusalt ja mõõdetavalt äärmuslike kliimatingimuste ja metsatulekahjudega seotud ohte;

13. usub, et eritähelepanu pööramine meetmetele, mille eesmärk on parandada maa-asulate juurdepääsetavust, tõhustada varajasi tulekahjuhoiatussüsteeme, tugevdada tulekahjude vältimisega seotud vabatahtlikke ja kutselisi üksusi ning parandada veemajandust, peaks olema osa metsatulekahjudega võitlemise ja nende vältimise poliitikast ning et Euroopa Liidu edaspidine toetus peaks sõltuma selliste meetmete rakendamisest;

14. usub, et lisaks riikliku poliitika tõhususele ja selgusele on vaja teadlikkuse tõstmise, hariduse ja kutseõppe meetmeid, mis koos peavad suurendama isiklikku vastutust tulekahjude kordumise vältimise eest Vahemere piirkonnas ning mida kõikide tasandite vastutavad riigiasutused peaksid loodusõnnetuste ärahoidmiseks algatama ja ellu viima maaelu ja piirkondliku arengu programmide raames;

15. kutsub Kreeka valitsust üles looma viivitamata metsaregistrit, kasutama efektiivselt olemasolevaid metsakaarte, koostama vajaduse korral uusi kaarte ning korraldama nõuetekohaselt metsakaitset ja tulekaitset, eraldades selleks piisavalt töötajaid, ning tagama nende omavahelist kooskõlastamist ja koostööd;

16. mõistab hukka tava tunnistada seaduslikuks ebaseaduslikud ehitised, mis on ehitatud kaitse all olevale alale või ehituskeelualale;

17. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja asjaomaste liikmesriikide valitsustele.