Menetlus : 2009/2619(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0077/2010

Esitatud tekstid :

B7-0077/2010

Arutelud :

Hääletused :

PV 10/02/2010 - 9.9
CRE 10/02/2010 - 9.9

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2010)0019

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 132kDOC 76k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0064/2010
3.2.2010
PE432.930v01-00
 
B7-0077/2010

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Kopenhaageni kliimamuutuste tippkohtumise tulemused


Rebecca Harms, Satu Hassi, Bas Eickhout, Yannick Jadot fraktsiooni Verts/ALE nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon Kopenhaageni kliimamuutuste tippkohtumise tulemuste kohta   
B7‑0077/2010

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma varasemaid kliimamuutusega seotud resolutsioone, eelkõige 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni ELi strateegia kohta Kopenhaageni kliimamuutuste konverentsil;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.  arvestades, et Kopenhaageni konverentsi peamine tulemus on Kopenhaageni kokkulepe, mille võttis teadmiseks ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents;

 

B.   arvestades, et kokkuleppe üle pidasid läbirääkimisi riigi- ja valitsusjuhti 27 riigist, mis annavad üle 80% ülemaailmsetest CO2 heitkogustest ning esindavad kõiki peamisi piirkondlikke rühmi;

 

C.  arvestades, et kokkuleppega ei saavutata kaugeltki Euroopa Parlamendi 25. novembri 2009. aasta resolutsioonis seatud eesmärke;

 

D.  arvestades, et kokkulepe ei ole õiguslikult siduv ega näe otseselt ette õiguslikult siduva lepingu sõlmimist 2010. aastal;

 

E.   arvestades, et kokkuleppes ei seata ülemaailmseid keskmise pikkusega või pikaaegseid vähendamise eesmärke ega märgita, millal tuleks saavutada heitkoguste maksimum;

 

F.   arvestades, et kokkuleppe osaliste vabatahtlikult lubatud vähendamise kohustused ei anna kokku seda, mida teadusuuringute järgi on vaja, et täita eesmärk mitte ületada temperatuuritõusu 2°C; arvestades, et kõigi tööstusriikide lubadused peale Jaapani ja Norra on ebapiisavad ja ELi eesmärki ei suudeta kaugeltki täita; arvestades, et mõned arengumaad, nagu Brasiilia ja Mehhiko, on võtnud endale ambitsioonikamate meetmete võtmise kohustuse;

 

G.  arvestades, et kokkuleppes tunnistatakse, et ülemaailme temperatuuri tõus ei tohi ületada 2°C, ning viidatakse vajadusele leida viisid, kuidas ülemaailmne temperatuur ei tõuseks üle 1,5°C;

 

H.  arvestades, et kokkuleppega saavutati, et leevendusmeetmete mõõtmine, nende kohta aru andmine ja nende kontrollimine arengumaades toimub riiklike teatistega, mida arutatakse ja analüüsitakse rahvusvahelisel tasandil täpselt kindlaksmääratud suuniste alusel, mis praegu on veel määratlemata ning mis peavad tagama suveräänsuse austamise;

 

I.    arvestades, et kokkuleppes nähakse ette alus kliimameetmete märkimisväärseks rahastamiseks tasakaalustatult leevendus- ja kohandusmeetmete vahel, sealhulgas kiire rahastamine (30 miljardit USA dollarit) aastateks 2010–2012 ja pikaajaline rahastamine (100 miljardit USA dollarit aastas 2020. aastal), ning rahastamise haldamiseks loodavad institutsionaalsed struktuurid, mis hõlmavad ka Kopenhaageni Rohelise Kliima Fondi ja kõrgetasemelist komisjoni;

 

J.    arvestades, et suur osa rahast, mis seni on lubatud kliimamuutuse vastu võitlemiseks arengumaades, tõmmatakse ära ametlikuks arenguabiks mõeldud summadest, ning see on tõsine oht vaesuse vähendamise püüdlustele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

 

K.  arvestades, et kokkuleppes nähakse ette luua mehhanism, mille abil vähendatakse metsade hävitamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevaid heitkoguseid ning suurendatakse kasvuhoonegaaside tõrjumist metsade abil, ning tehnoloogiamehhanism, et kiirendada tehnoloogia arengut ja tehnosiiret, ning et kokkulepe sisaldab viidet turgude rollile leevendusmeetmete kulutasuvuse suurendamisel; arvestades, et selliste mehhanismide tulemuslikuks rakendamiseks on vaja kokkulepet ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames;

 

L.   arvestades, et osaliste konverents laiendas Kyoto protokolli ja raamkonventsiooni (pikaajaline kooskõlastatud tegevus) alusel ajutisele töörühmale antud volitusi kuni COP 16ni, mis toimub Mehhikos Cancúnis 2010. aasta detsembris; arvestades, et paljud riigid, sealhulgas BASIC riigid (Brasiilia, Lõuna-Aafrika, India ja Hiina), on väljendanud oma pühendumist nendele protsessidele;

 

Ajaperiood pärast Kopenhaagenit

 

1.  väljendab sügavat pettumust selle üle, et Kopenhaagenis ei suudetud jõuda ülemaailmse kõikehõlmava kliimakokkuleppeni 2012. aasta järgseks perioodiks, mis seab ohtu ohtliku kliimamuutuse vältimise eesmärgi ja tõstab kliimameetmete maksumust;

 

2.  on seisukohal, et viivitus rahvusvahelise kokkuleppeni jõudmisel ei ole õigustus lükata edasi muid ELi meetmeid, et saavutada vähendamine, mis on vajalik teadusuuringute tulemuste põhjal; nõuab seetõttu, et EL tõstaks oma vähendamise eesmärki riigiti 30%ni ja teeks selgeks tingimused, mida on vaja 40%lise vähendamise eesmärgini jõudmiseks; kutsub ELi üles jõudma nende eesmärkideni energiasäästu ja taastuvate energiaallikate kasutamise kaudu ning lükkama tagasi väärad lahendused, nagu tuumaenergia ja nn puhas süsi; nõuab, et ambitsioonikas ja siduv energiasäästu eesmärk lepitaks kokku võimalikult kiiresti;

 

3.  tunneb kahetsust, et EL ei suutnud arengumaadele kliimamuutuse vastase võitluse jaoks antavate rahvusvaheliste avalike vahenditega seotud varasemate konkreetsete kohustuste abil luua läbirääkimistes usaldust, et ajutised töörühmad oleksid suuremat edu saavutanud; kutsub ELi üles andma selgelt mõista, et ta on valmis jätkama kohutuste täitmist Kyoto protokolli teises kohustusperioodis tingimusel, et Ameerika Ühendriikidel on õiguslikult siduvad kohustused mingi muu õigusliku vahendi alusel ning et lubatud koguse ühikute (AAU) ülejääk või maakasutuse, maakasutuse muutuste ja metsanduse arvepidamise (LULUCF) rahvusvahelised eeskirjad ei kahjusta tema keskkonnaeesmärkide saavutamist;

 

4.  nõuab tungivalt, et EL mitmekordistaks pingutusi rahvusvahelise kliimapoliitika väljatöötamisel ning väljendaks ühtset seisukohta, et saavutada juhtpositsioon Mehhikos 2010. aasta detsembris COP 16 konverentsil toimuvates läbirääkimistes, milles püütakse teaduse viimastest saavutustest ja 2ºC eesmärgist lähtuvalt saavutada siduv ja kõikehõlmav kokkulepe perioodiks pärast 2012. aastat;

 

5.  nõuab eriti Mehhiko, Brasiilia ja Lõuna-Aafrika tugevamat kaasamist;

 

6.  soovib kindlasti jätkata läbirääkimisi ÜRO raamistikus ja kutsub riigipäid üles seda protsessi mitte kahjustama, vaid pigem töötama selle tugevdamise nimel, hoidudes eelkõige äärmuslikest lähenemisviisidest; nõuab siiski, et kiiresti kaalutaks selle protsessi tõhustamise viise ning et EL teeks sellega seoses ettepanekuid kohaldada hääletuseeskirju, mis põhinevad olulisel enamusel ja milles võetakse vajaduse korral arvesse mitmeid kriteeriume, et läbirääkimistes kiiremini edu saavutada;

 

7.  tunnistab, et kogu planeedi tuleviku jaoks ülitähtsa tulevase kliimakokkuleppe õiguspärasuse säilitamiseks on vaja õiglasi ja läbipaistvaid osalusprotsesse; usub, et väljatöötamine peab toimuma väikestes esindusrühmades, ent põhinema kõigi poolt kokku lepitud eesmärkidel ja volitustel;

 

8.  on seisukohal, et sellised foorumid nagu G20 ja tähtsamate majandusriikide foorum võivad aidata saavutada ametlikes läbirääkimistes üksmeelt, kuid neil saab olla vaid lisaroll, sest nende tulemuseks ei ole siduvad kohustused ja nad ei esinda vaesemaid riike ning neid, kes on kliimamuutusest kõige rohkem mõjutatud;

 

9.  kutsub osalisi üles mais ja juunis toimuvatel Bonni kohtumistel olulist edu saavutama ning kavandama kõrgetasemeliste kohtumiste pidamist enne Mehhiko konverentsi, et COP 16 konverentsi jaoks oleks juba teatavad edusammud tehtud;

 

Kohustus vähendada heitkoguseid

10. rõhutab, et rahvusvaheline kokkulepe peaks rajanema „ühise, aga erineva vastutuse” põhimõttel, mille kohaselt tööstusriigid näitavad teed omamaiste heitkoguste vähendamisel, lähtudes kogu majandust hõlmavatest siduvatest eesmärkidest, samas kui tärkava turumajandusega riigid kohustuvad Bali tegevuskava kohaselt võtma säästva arengu raames riiklikul tasandil asjakohaseid leevendusmeetmeid; on veendunud, et tulevane kokkulepe peaks sisaldama rikkumise eest rahvusvahelisi sanktsioone;

11. tuletab meelde, et rahvusvaheline kokkulepe peaks tagama arenenud riikides kollektiivse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise vahemiku 25–40% ülemises osas 2020. aastaks võrreldes 1990. aasta tasemega, nagu on soovitatud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljandas hindamisaruandes (IPCC 4AR), ning et värskete teaduslike andmete kohaselt on vaja heitkoguseid vähendada vähemalt 40%; nõuab, et selline vähendamine peaks toimuma riigiti;

12. tuletab meelde, et pikaajaline heitkoguste vähendamise eesmärk ELile ja muudele arenenud riikidele peaks 2050. aastaks olema vähemalt 80–90% 1990. aasta tasemest ning ülemaailmsed kasvuhoonegaaside heitkogused peaksid hakkama langema hiljemalt 2015. aastaks;

13. nõuab kokkuleppe korrapärast läbivaatamist pärast valitsustevahelise kliimamuutuste rühma iga aruannet, kuid mitte sagedamini kui iga viie aasta järel, et tagada, et vähendamise eesmärgid on piisavalt ambitsioonikad 2°C eesmärgi saavutamiseks ning et need eesmärgid on jätkuvalt vastavuses viimaste teadusuuringute tulemustega;

14. nõuab I lisa heitkoguste vähendamise eesmärkide keskkonnaalase tõhususe võtmist juhtpõhimõtteks, millele tugineb ELi üldine lähenemine metsamajanduse ning maakasutuse, maakasutuse muutuste ja metsanduse arvepidamise (LULUCF) rahvusvahelistele eeskirjadele; nõuab paindlikke mehhanisme ning Kyoto protokolli esimese kohustusperioodi ajal varuga täidetud eesmärkide ülekandmist 2012. aasta järgsetesse eesmärkidesse; nõuab, et uuritaks põhjalikult süsinikuturgude suutlikkust kliimamuutusega toime tulla;

15. rõhutab, et igas tulevases kavas, mis käsitleb raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate heitkoguste vähendamist arengumaades (REDD), tuleb austada põlisrahvast ja kohalikke kogukondi, sealhulgas nende õigust kollektiivsele omandile ja autonoomsetele põlisterritooriumidele, ning tagada nende täielik ja tulemuslik osalemine ja otsuste tegemise õigus kõigil tasanditel, sealhulgas riiklike REDDi kavade väljatöötamisel ja rakendamisel, ning rahaliste vahendite eraldamisel ja jaotamisel;

16. tunneb kahetsust edu puudumise üle ülemaailmsete lennundusest ja merendusest tulenevate heitkogustega tegelemisel; kutsub ELi üles tagama, et arvesse võetakse lennunduse kogu kliimamõju ning et lennundus- ja merendussektori heitkoguste vähendamise eesmärgid oleksid tulevases kokkuleppes samad mis teistel tööstussektoritel;

Rahastamine

17. rõhutab tööstusriikide ajaloolist vastutust pöördumatu kliimamuutuse eest ning nende kohustust anda arengumaadele piisavat, jätkusuutlikku ja prognoositavat rahalist ja tehnilist toetust, et arengumaad saaksid võtta kohustuse vähendada oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid, kohaneda kliimamuutuse tagajärgedega ja vähendada raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevaid heitkoguseid, samuti tõsta oma suutlikkust, et täita tulevase rahvusvahelise kliimamuutuse kokkuleppe kohustusi;

18. nõuab kindlalt, et niisugused kohustused, mis seoses ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga näevad ette vajaliku prognoositava rahalise toetuse andmist kliimamuutuse leevendamiseks ja selle tagajärgedega kohanemiseks, peavad olema uued, täiendama ametlikku arenguabi ning olema sõltumatud liikmesriikide iga-aastastest eelarvemenetlustest; tuletab meelde olemasolevaid kohustusi, mille eesmärk on, et ametlik arenguabi moodustaks 2015. aastaks 0,7% SKPst;

19. taunimata eri rahvusvaheliste vahendite loomist kliimamuutuse rahastamiseks arengumaades (finantstehingute maks, rahvusvaheline laevamasuudi maks jne), on seisukohal, et rahvusvahelise riikliku rahastamise vajadus on vähemalt 120 miljardit eurot aastas; rõhutab, et topeltarvestuse vältimiseks ei tohi arvestada, et arengumaad saavad rahastamist süsinikuturgude kaudu;

20. rõhutab, et ELi liikmesriikide poolt lubatud kiire rahastamine peab olema uus ja lisaks ametliku arenguabi eelarvele, see tuleb koordineerida ELi tasandil ja teha kättesaadavaks võimalikult kiiresti, kuid igal juhul enne Mehhiko COP 16 konverentsi, et rahastada meetmeid arengumaades; on seisukohal, et see on peamine tegur lootuse äratamisel, et Mehhikos saavutatakse edu, ning nõuab, et komisjon annaks korrapäraselt alates 2010. aasta juunist aru mitte ainult kohustuseks võetud kiire rahastamise kasutamise kohta, vaid ka selle kohta, et seda antakse lisaks ametlikule arenguabile;

21. tuletab meelde, et ELi ühine panus arengumaade jõupingutustesse kliimamuutuse leevendamiseks ja selle tagajärgedega kohanemiseks peaks 2020. aastaks ulatuma vähemalt 30 miljardi euroni aastas ning et see summa võib suureneda seoses uute teadmistega kliimamuutuse tõsidusest ja selle põhjustatud kulude ulatusest;

22. rõhutab, et oluline osa ELi heitkogustega kauplemise süsteemi raames saastekvootide sertifikaatide enampakkumisel saadud tuludest ning lennu- ja meretranspordi rahvusvahelise mehhanismi tuludest tuleks eraldada arengumaadele võitluseks kliimamuutuse vastu ja sellega kohanemiseks;

23. rõhutab, et eelseisvas ELi eelarve läbivaatamises tuleb keskenduda piisavate vahendite eraldamisele kliimamuutuse eest kaitsmise ja sellega kohanemise meetmete jaoks nii ELis kui ka arengumaades;

24. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni sekretariaadile palvega levitada seda kõikidele lepinguosalistele, kes ei ole ELi liikmed.

Viimane päevakajastamine: 13. mai 2010Õigusalane teave