Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 26. märtsi 2010. aasta kevadise tippkohtumise järeldusi ELi 2020. aasta strateegia ja majanduse juhtimise kohta;

–   võttes arvesse euroala riigipeade ja valitsusjuhtide 7. mai 2010. aasta avaldust;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 9.–10. mai 2010. aasta erakorralise kohtumise järeldusi;

–   võttes arvesse majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 18. mai ja 8. juuni 2010. aasta kohtumiste järeldusi;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Euroopa Ülemkogu leppis 2009. aasta lõpul kokku nn väljumisstrateegias ja algatas eelarvepuudujäägi menetluse 20 liikmesriigi vastu, nõudes neilt eelarvepuudujäägi vähendamist hiljemalt 2013/2014. aastaks tasemele, mis jääb alla 3% SKPst; arvestades, et paljud liikmesriigid on juba palgad käsile võtnud ja teinud suuri kärpeid avaliku sektori kulutustes, vähendades avalikus sektoris palkasid ja pensione ning vähendades ja erastades avalikke teenuseid, ning võtnud meetmeid käibemaksu, sotsiaalkindlustusmaksete ja seadusjärgse pensioniea tõstmiseks;

B.  arvestades, et ELi väljumisstrateegia ja finantssektori käitumine näitavad sügavat küünilisust: eelarvepuudujääk on suur ja avaliku sektori võlad suurenevad tohutult, sest valitsused päästsid finantssektori tema oma spekulatsioonide tagajärgede käest ja majandusele tekitatavast kahjust; arvestades, et finantsturud pöörduvad nüüd nendesamade valitsuste vastu, kes nad päästsid, ning valitsused asetavad oma koorma – avaliku sektori võla finantssektori laenuandjatele tagasimaksmise – tavatöötajate, pensionäride jt õlgadele, kelle töökohad, palgad, sotsiaaltoetused ja õigused on ohus;

C. arvestades, et komisjon nõudis oma 17. ja 24. märtsi ning 14. aprilli 2010. aasta hinnangutes 24 liikmesriigi stabiilsus- ja lähenemisprogrammide kohta, et enamik neist liikmesriikidest kärbiks avaliku sektori kulutusi veelgi rohkem ja viiks ellu rohkem struktuurireforme; arvestades, et komisjon teeb ettepaneku luua mehhanismid, mis tagaksid veelgi tugevama järelevalve liikmesriikide keskmise pikkusega eelarveplaneerimise üle; arvestades, et Euroopa Ülemkogu kevadise tippkohtumise järeldustes majanduse juhtimise kohta soovitatakse ka kasutada Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 136 kui vahendit, millega saavutada rangem järelevalve eelarve üle ja keskenduda konkurentsivõime ja maksebilansi arengu kiireloomulistele probleemidele;

D. arvestades, et sellised komisjoni ja nõukogu soovitatud ning enamiku liikmesriikide rakendatavad eelarvekärped, suurendavad deflatsioonisurvet ikka veel nõrgale ja paigalseisvale majandusele, lõhuvad sellised automaatsed stabiliseerijad nagu sotsiaalkaitsesüsteemid ja avaliku sektori investeeringud, mis osutusid tõhusaks langusele vastuseismisel, ning tekitavad ohu, et majandus läheb uuesti langusse, mis siis hävitab igasuguse lootuse, et avaliku sektori võlga suudetakse vähendada ja saavutatakse eelarve konsolideerimine;

1.  rõhutab, et nn sadomonetaristlik ELi väljumisstrateegia ei luba liikmesriikidel eelarvet konsolideerida, sest see nõrgestab automaatseid stabilisaatoreid, nagu sotsiaalkaitse ja avaliku sektori investeeringud, ning surub alla palgad, mille tagajärjel vähenevad sisenõudlus ja maksutulud; märgib, et nõukogu poolt pakutud selline ELi majanduslik juhtimine viib sotsiaalse tagasikäiguni, majanduse veelgi suurema nõrgenemiseni ning Euroopa integratsiooni ja demokraatia destabiliseerimiseni;

2.  kinnitab tungivalt, et järgmiseks kolmeks kuni viieks aastaks on vaja rohkem fiskaalstiimuleid, et võidelda majandusliku paigalseisu vastu ja töötada välja uusi töökohti loov strateegia: uus, tugevam ja täpsemate eesmärkidega ELi saneerimiskava, mis arvestab soolist võrdõiguslikkust kõigis komponentides, mille järgi investeeritakse igal aastal üks protsent ELi SKPst keskkonnaalaselt, sotsiaalselt ja majanduslikult jätkusuutlikkusse arengusse, et saavutada võrdõiguslikkus, täielik tööhõive ja head töökohad, muuta majandus keskkonnasõbralikumaks, kindlustada sotsiaalabi, kaotada vaesus ja sotsiaalne tõrjutus ning luua parem sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus kogu ELis; rõhutab, et liikmesriikide tasandil peavad sellega kaasnema sarnased meetmed, mida kooskõlastatakse sidusalt ELi meetmetega;

3.  märgib, et ainult majanduse sunniviisiline saneerimine ning inimväärse töö ja kõrgel tasemel tööhõive kvalitatiivne tõus saavad tagada, et avaliku sektori eelarvepuudujääki ja võlga suudetakse keskmises perspektiivis vähendada; rõhutab, et stabiilsuse ja kasvu pakti 2008. ja 2009. aastal tegelikkuses ei rakendatud, et võimaldada liikmesriikidel oma saneerimiskavad ellu viia; nõuab, et stabiilsuse ja kasvu pakti ei rakendataks;

4.  teeb ettepaneku suunata ELi uue saneerimiskava ja liikmesriikide saneerimisalgatuste investeeringud säästvasse arengusse, nagu energiasääst ja taastuvenergia, puhas tootmine ja jäätmete vältimine, säästev linnaareng ja elamumajandus, mahepõllumajandus, säästev kalandus ja ökosüsteemide säilitamine, vee ja ressursside tõhususe parandamine, relvatööstuse ümbersuunitlus, avalike teenuste, hariduse, tervishoiu ja pikaajalise hoolekande laiendamine ja parandamine, sotsiaalteenused ja sotsiaalmajandus, avaliku sektori elamuehituse, hooldus- ja haridussektori toetamine, võitlus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, et edendada säästvate „roheliste” ja „valgete” seaduslike töökohtade loomist;

5.  on arvamusel, et üks osa saneerimiskava investeerimisprogrammidest peaks olema suunatud konkreetselt nendele tööstusharudele, mida kriis tabas kõige rängemalt, et täita eesmärk saavutada täielik tööhõive inimväärse tööga: autotööstuse ümbersuunitlus säästvate transporditeenuste suunas, raudteevõrgu laiendamine ning territoriaalse katvusega piirkondliku rongiteenuse pakkumine (Rail Europe 2025 programm), „rohelise” laevaehituse edendamine ja sellega seotud terasetööstuse stabiliseerimine; nõuab, et EL ja liikmesriigid täiendaksid sellist ümbersuunitlust meetmetega, mis näevad ette töökohtade säilitamise, koolituse, ümberõppe ja oskuste arendamise ning tagavad asjaomaste tööstusharude töötajate töökohavahetuse;

6.  märgib, et EL ja liikmesriigid peaksid rakendama mehhanisme, mis tagavad, et uue saneerimiskava avaliku sektori investeeringud suunatakse sihtotstarbeliselt ja demokraatliku järelevalve all kriisist kõige enam mõjutatud majandussektoritesse, alles tärkavatesse uutesse säästvatesse tööstusharudesse ja teenustesse ning ebasoodsamas olukorras olevatesse piirkondadesse; nõuab investeeringute saajate aktiivset kaasamist ja osalemist; rõhutab, et kui liikmesriigid annavad raskustes olevatele ettevõtetele abi, kapitali või rahalisi tagatisi, tuleks nendes ettevõtetes vastavalt suurendada ka riigi hääleõigust ja osalust nende tulevase kasumi jagamises ning riigi sõnaõigust nende ettevõtete investeerimisstrateegiate mõjutamisel; märgib, et liikmesriigid peaksid rakendama meetmeid majandusliku demokraatia edendamiseks, ettevõtete juhtimise muutmiseks, et tugevdada töötajate, ametühingute ja tarbijate positsiooni ning ettevõtete ja avalike teenuste strateegiliste valikute sotsiaalset ja keskkonnamõõdet;

7.  on seisukohal, et EU-27 jooksevkontode praeguse tasakaalustamatusega – Lõuna- ja Ida- Euroopas asuvad riigid, kellel on praegu suur jooksevkonto puudujääk, ning riigid, kellel on praegu suur jooksevkonto ülejääk, nagu Saksamaa, Austria ja Holland – tuleb ELi majanduse juhtimise raames põhjalikult tegeleda; rõhutab, et jooksevkonto ülejäägiga riigid peavad oma majanduslikku arengut suunama sisenõudluse ja -majanduse tugevdamisele; teeb ettepaneku luua nn liidu tasaarvestussüsteem, millega EU-27s kohustatakse jooksevkonto ülejäägiga liikmesriike maksma jooksevkonto puudujäägiga riikidele positiivset intressimäära, võimaldades viimasel niimoodi investeerida tootmise, teenuste ja infrastruktuuri ajakohastamisse, suurendada tootlikkust ning vähendada praegust jooksevkonto puudujääki;

8.  rõhutab komisjoni hinnangut, mille kohaselt suureneb EU-27 valitsemissektori võlg 2011. aastal keskmiselt 84% või rohkem, vaatamata liikmesriikide püüetele eelarvet konsolideerida; juhib tähelepanu sellele, et viimased arengud seoses Kreeka tõenäolise suutmatusega vältida pankrotti võivad käivitada kõige halvema stsenaariumi, mille kohaselt ei suuda ka teised liikmesriigid oma võlga tasuda, lõhkudes sellega eurotsooni; on seisukohal, et eespool kirjeldatud stsenaariumiga toimetulekuks on tungivalt vaja välja töötada varuplaan, mis põhineks pankadega ja finantsasutustega toimuvatel läbirääkimistel valitsemissektori võla tühistamise ning ümberjaotamise teemal ning samuti Euroopa Keskpanga julgematel sammudel ebatavaliste meetmete võtmiseks, et suurendada oma bilansimahtu ning väljendada võlga rahalises väärtuses, ostes oma struktuurimeetmete töövahendi abil riigi võlakirju, et vältida majanduse kokkuvarisemist;

9.  kutsub nõukogu üles laiendama Euroopa Investeerimispanga (EIP) ning Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) volitusi, et nende laenupoliitika hõlmaks uue Euroopa majanduse saneerimise kava kõiki vahendeid (sealhulgas nt säästvat tööstuspoliitikat jne);

10. kutsub nõukogu üles looma Euroopa Investeerimispanga emiteeritavat ELi ühist võlakirja, mida käendaksid ühiselt kõik ELi 27 liikmesriigi valitsused ning mida toetataks siseriiklike maksude laekumistest ning Euroopa Keskpanga likviidsustoetusest 1 protsendilise intressimäära ulatuses; juhib tähelepanu sellele, et sellist ELi võlakirja tuleks lisaks finantsspekulatsioonide ning praegu levinud riigivõlgade likvideerimise vastasele võitlusele kasutada eelkõige uue ELi majanduse saneerimise kava rahastamiseks; rõhutab, et ELi ühise võlakirja kaudu krediidi andmine oleks kasulik mitte üksnes euroala liikmetele, vaid kõikidele ELi liikmesriikidele; on arvamusel, et kui EL ja selle liikmesriigid rahastaksid erakapitaliturgudelt laenamise asemel Euroopa Investeerimispanga kaudu tehtavad investeeringuid, säästaksid nad raha, mida saab kasutada edasise investeerimise soodustamiseks;

11. rõhutab, et EIP tehtava avaliku investeeringu abil on võimalik saavutada 1,5 ja 2 vahele jääv tööhõive ja sissetuleku kordaja, pakkudes seega perspektiivi, et ELi majanduse saneerimise kava alusel võetavad meetmed võivad end suures ulatuses ise finantseerida;

12. rõhutab, et liikmesriikidele ELi võlakirjade kaudu antav igasugune abi peab olema seotud Euroopa sotsiaalse mudeli põhimõtetega, selgelt hoiduma kärbetest avalikus sektoris, deflatsiooni põhjustavast palkade külmutamisest jne, ning seda tuleb anda järk-järgult, et vältida protsüklilist riiklike kulude vähendamist; kutsub nõukogu üles tühistama nõudeid, mis on Kreekale ja ka Lätile, Rumeeniale ja Ungarile ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi antava hädaabi saamise eeltingimuseks;

13. kutsub nõukogu üles kehtestama ELi tasandil üldist finantstehingute maksu, et piirata spekuleerimist ning tagada finantssektori õiglane panus majanduse saneerimisse ning riikide abiga toimuvate päästeoperatsioonide finantskoormuse refinantseerimisse; juhib tähelepanu, et viimaste uuringute kohaselt suurendaks 0,1 protsendiline finantstehingute maks Euroopas aastas tulusid 2,1% SKTst (u 262 miljardit eurot); teeb ettepaneku kulutada üldisest finantstehingute maksust saadavaid tulusid arenguabile, kriisivastastele meetmetele ning säästva arengu edendamisele;

14. rõhutab, et ka pärast päästeoperatsioone ning riikide valitsuste antud käendusi (mis ulatuvad Euroopas kolme miljardi euroni) on pankadel jätkuvalt kaudne, kuid tugev avaliku sektori käendus, kuid nad ei pea selle eest samal ajal maksu maksma; kutsub nõukogu üles leppima kokku pankade kohustustele (välja arvatud hoiused) nn bilansimaksu kehtestamise kavas; juhib tähelepanu, et valitsused saavad maksumäära kohandamisega vastavalt bilansimahule suurendada suurtele pankadele kehtestatud maksu, lahendades seeläbi pankade „pankrotti minemiseks liiga suureks” muutumise probleemi;

15. kutsub liikmesriike üles suurendama pankade ja nende juhtide lisatasudele, kapitalitulule (dividendid, intressid), kapitali kasvutulule ning suurtele varandustele ja pärandustele kehtivaid makse, kasutades nendest saadavaid tulusid avaliku sektori tehtavate investeeringute suurendamiseks; juhib tähelepanu, et sel viisil on võimalik tugevdada nõudluse dünaamikat ning integreerida see keskkonna ja ühiskonna suhtes säästva arengu strateegiaga, et vähendada puudujääke keskmise ajavahemiku jooksul; rõhutab, et liikmesriigid peaksid eelarve konsolideerimise toetamise eesmärgil vähendama sõjalisi kulutusi ning keskkonnale kahjulikke toetusi;

16. juhib tähelepanu sellele, et uuele Euroopa majanduse saneerimise kavale tuleks eraldada lisavahendeid, kärpides selleks ELi eelarves nt sõjalisele tegevusele ja kaitsele, tuumaenergiale ja termotuumasünteesile, struktuurifondi projektidele ning keskkonnale kahjulike üleeuroopaliste võrkude (TEN) projektidele tehtavaid kulutusi; peab samuti vajalikuks kehtestada suuremas kriisis olevate riikide jaoks eelarvetoetusmeetmed, mille kohaselt tehtaks ühenduse vahenditest ettemakseid, nõudmata vastavat riigi toetust; kutsub komisjoni ja nõukogu üles pikendama hiljuti algatatud riigiabi eeskirjade lõdvendamist vähemalt niikaua, kui majandusseisak ja suur tööpuudus kaovad;

17. on seisukohal, et finantssektor peab tegutsema eelkõige üldsuse huvides ning leppima väiksema kasumiga, mis ei oleks seotud lühiajalise kasumi, vaid riskide vältimise ja pikaajaliste eesmärkidega; on seisukohal, et pangandussektori sotsialiseerimine ning riiklikus omandis oleva finantssamba (riigistatud pangad, kohalikud ja piirkondlikud hoiupangad, pangakooperatiivid) loomine on hädavajalik, et anda laenu sotsiaalselt ja keskkonna suhtes kasulikesse investeeringuteks, millega luuakse hea kvaliteediga ja töötajate õigustega arvestavaid töökohti; on seisukohal, et otsuste tegemine finantssektori krediidipoliitika küsimuses peab toimuma avalikkuse demokraatliku järelevalve all ning töövõtjate ja tarbijate demokraatlikul osalusel;

18. nõuab tugevate meetmete võtmist finantsturul toimuvate spekulatsioonide piiramiseks; rõhutab, et on vaja võtta otseseid kiireloomulisi meetmeid, et keelustada katteta lühikeseks müük ja krediidiriski vahetustehingud ning luua avalik Euroopa reitinguagentuur; juhib tähelepanu sellele, et riskifondidel ja börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatel fondidel tuleks keelata ELis tegutsemine või neil tuleks lubada tegutseda üksnes rangelt piiratud ja suletud offshore-keskustes, ning investeerimine pensionifondidesse peaks piirduma rangelt üksnes Euroopa valitsuste võlakirjadega, keelustades investeerimise riskifondidesse või börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatesse fondidesse, välisvaluutasse, tuletisinstrumentidesse ja lihtaktsiatesse; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kiirendama finantssektori järelevalve rangemat reguleerimist;

19. kritiseerib Euroopa Ülemkogu presidendi juhitud töökonna ja majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu ettepanekuid rangema finantsjärelevalve ning struktuurireformi meetmete järele, et tegeleda konkurentsivõime ja maksebilansiga seotud arenguga eurotsoonis;

20. võtab teadmiseks majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu otsuse luua raskustes olevatele liikmesriikidele finantsabi andmiseks Euroopa finantsstabiilsuse vahend, mille kogumaht oleks kuni 500 miljardit eurot ning mis põhineks asutamislepingu artikli 122 lõikel 2 ja euroalasse kuuluvate liikmesriikide valitsustevahelisel kokkuleppel; nõustub, et stabiliseerimisvahend on vajalik, et ennetada euroala riikide doominoefektina levida võivaid pankrotte; on siiski igati vastu sellele, et stabiliseerimisvahendi aktiveerimine ja sealt saadav abi peab ELi ja Rahvusvahelise Valuutafondi hiljuti antud abi kohaselt vastama rangetele tingimustele ning et Rahvusvaheline Valuutafond osaleb abi rahastamise korraldamises;

21. on igati vastu komisjoni ja nõukogu kavatsusele luua raamistik liikmesriikide eelarve konsolideerimise meetmete kiiremaks võtmiseks, et nõuda eelkõige Portugalilt ja Hispaanialt 2010. ja 2011. aasta jooksul märkimisväärsete lisameetmete võtmist eelarvepositsiooni tugevdamiseks, ning kehtestada rangemad eeskirjad ja menetlused euroalas asuvate liikmesriikide järelevalveks ning tulemuslikumad sanktsioonid, kui on hiljuti kehtestatud stabiilsuse ja majanduskasvu paktis; on veendunud, et selline poliitika toob kaasa üksnes kriisi muutumise veelgi sügavamaks deflatsiooniks ning protsüklilise ja ühiskonnavaenuliku poliitika jõustamise majandusraskustes liikmesriikides;

22. võtab teadmiseks, et majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu rõhutas vajadust teha kiiremaid edusamme finantsturu reguleerimise ja järelevalve valdkonnas, eelkõige seoses tuletisinstrumentide turuga ning reitinguagentuuride rolliga ja samuti seoses finantssektori olulise panusega kriisiga kaasnenud kuludesse; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kiirendama vastavasisuliste ettepanekute esitamist;

23. tunneb heameelt selle üle, et Rahvusvaheline Valuutafond otsustas hiljuti muuta oma makromajanduspoliitikat, loobudes liiga suurele riigikulude kärpimisele, liberaliseerimisele, erastamisele ja dereguleerimise poliitikale kehtestatud tingimustest, mis võimaldab kontrollida kapitali liikumist ning seada eesmärgiks saavutada 4% inflatsioon; teeb ettepaneku, et EL võiks osaleda sarnases protsessis oma makromajanduspoliitika ja majandusjuhtimise muutmiseks;

24. on seisukohal, et igasugune mõttekas arutelu ELi lepingu muutmise üle kriisi tingimustes peab eelkõige keskenduma lepingus ettenähtud monetaristliku struktuuri kaotamisele; Euroopa rahaliidu probleemsete Maastrichti kriteeriumite tühistamine, tegeliku lähenemise kriteeriumite ja abimehhanismide kehtestamine liikmesriikidele nende saavutamiseks, stabiilsuse ja majanduskasvu pakti kehtetuks tunnistamine ning selle asendamine tööhõive ja säästva arengu paktiga, Euroopa Keskpanga põhikirja muutmine, et see sisaldaks demokraatlikku aruandekohustust ja ei järgiks enam täieliku sõltumatuse põhimõtet, ning jätkusuutliku ja tasakaalustatud majandusarengu, täieliku tööhõive, finantsstabiilsuse ning hinna ja vahetuskursi stabiilsuse toetamise eesmärgi uuesti määratlemine on mõned olulisematest aluslepingu muudatustest, millega tuleb tegeleda;

25. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.