Menetlus : 2011/2517(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0080/2011

Esitatud tekstid :

B7-0080/2011

Arutelud :

PV 02/02/2011 - 15
CRE 02/02/2011 - 15

Hääletused :

PV 03/02/2011 - 8.10

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2011)0038

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 118kDOC 72k
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0078/2011
26.1.2011
PE455.909v01-00
 
B7-0080/2011

nõukogu ja komisjoni avalduste alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Olukord Tuneesias


Marie-Christine Vergiat, Jacky Hénin, Patrick Le Hyaric, Willy Meyer, Ilda Figueiredo, Rui Tavares, Gabriele Zimmer, Eva-Britt Svensson, Elie Hoarau fraktsiooni GUE/NGL nimel

Euroopa Parlamendi resolutsioon olukorra kohta Tuneesias  
B7‑0080/2011

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi presidendi 17. jaanuari 2011. aasta avaldust olukorra kohta Tuneesias;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu ja Tuneesia vahel sõlmitud Euroopa–Vahemere piirkonna assotsieerimislepingut, mis jõustus 1. märtsil 1998. aastal;

–   võttes arvesse komisjoni 12. mai 2004. aasta teatist Euroopa naabruspoliitika kohta ja 4. juulil 2005. aastal jõustunud ELi–Tuneesia tegevuskava;

–   võttes arvesse oma 14. mai 2010. aasta resolutsiooni inimõiguste kaitsjaid toetava ELi poliitika kohta;

–   võttes arvsesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta Tuneesias;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et tegemist on Tuneesia rahva ülestõusuga, kelle on meeleheitele viinud vabaduse, sotsiaalse õigluse ja demokraatia puudumine nagu ka enneolematu ulatusega korruptsiooni ilmingud ühe perekondliku ja poliitilise klanni hüvanguks;

B.  arvestades, et ELi–Tuneesia tegevuskava kohaselt on Tuneesia võtnud Euroopa naabruspoliitika raames ELi ees kohustuse tugevdada demokraatiat ja poliitilist pluralismi poliitilises elus osalemise suurendamise ning kõikide inimõiguste ja põhivabaduste järgimise kaudu;

C. arvestades, et Tuneesia ametivõimud ei ole täitnud ühtki kohustust demokraatia ja inimõiguste valdkonnas ega ka sotsiaalse õigluse valdkonnas; arvestades, et EL on liiga harva ja väga nõrgalt tuletanud Tuneesia valitsusele meelde tema kohustusi, mis tulenevad ELi ja Tuneesia vahel sõlmitud lepingust; arvestades, et läbirääkimised Euroopa Liidu poolt Tuneesiale edasijõudnud riigi staatuse andmiseks avati hoolimata sellest, et Tuneesia ja rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid on korrapärastelt mõistnud hukka inimõiguste ja põhivabaduste raskeid rikkumisi Tuneesia endise režiimi poolt ning et Tuneesia demokraatlik ja sotsiaalne olukord on juba aastaid märkimisväärselt ja jätkuvalt halvenenud, eelkõige alates viimastest presidendivalimistest;

D. arvestades, et noore nn diplomeeritud töötu M. Mohamed Bouazizi enesesüütamine oli tegur, mis vallandas Tuneesia revolutsiooni;

E.  arvestades, et valitsuse represseeriv reaktsioon rahva meeleavaldustele, mis viis veriste kokkupõrgeteni 8. ja 9. jaanuaril ja põhjustas kümnete inimeste surma, eelkõige Kasserine linnas, ning mis tõi kaasa eriolukorra väljakuulutamise 14. jaanuaril, ei ole takistanud edumeelsetel jõududel korraldada täiendavaid meeleavaldusi õigusriigi kehtestamise toetamiseks;

F.  arvestades, et surmade arv varieerub 78 (valitsuse versiooni kohaselt) ja rohkem kui 100 vahel (valitsusväliste organisatsioonide ja ÜRO andmetel), ning arvestades, et vigastatute arv on endiselt teadmata;

G. arvestades, et üleminekuvalitsus on vabastanud mitmed meelsusvangid;

H. arvestades, et meeleavaldused ei ole raugenud ja nende käigus nõutakse jätkuvalt üleminekuvalitsuse tagasiastumist eelkõige seetõttu, et vabariigi üleminekupresident, peaminister ja mitmed tähtsaimatele ametikohtadele määratud ministrid kuulusid veel hiljuti erakonda RCD;

I.   arvestades, et Rahvusvahelise Valuutafondi ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt juba aastakümnete jooksul pealesunnitud erinevatel struktuursetel kohandamispoliitikatel on olnud märkimisväärne osa sotsiaal- ja majandusprobleemide tekkes, mis on põhjustanud praeguse rahvaülestõusu;

J.   arvestades, et Prantsusmaa toetas viimase minutini Ben Ali diktaatorlikku režiimi, pakkudes muu hulgas oma abi meeleavalduste mahasurumisel;

K. arvestades, et Euroopa Liit ja eelkõige teatavad liikmesriigid, kes on aastakümneid toetanud Zine El Abidine Ben Ali režiimi, kannavad praeguse kriisi osas erilist vastutust,

1.  tunneb heameelt Tuneesia rahva sihikindluse üle saada tagasi vabadus ja teha lõpp endise presidendi Zine El Abidine Ben Ali kehtestatud režiimile; väljendab solidaarsust kõikide edumeelsete tuneeslastega, kes on võidelnud kõnealuse režiimi vastu selle algusaegadest peale; rõhutab asjaolu, et Tuneesia praegune mäss annab lootust kõikidele Magribi ja muudele riikidele;

2.  väljendab oma soovi näha tõelise õigusriigi loomist Tuneesias;

3.  soovib seetõttu, et mõistliku aja jooksul korraldataks vabad, ausad ja läbipaistvad parlamendi- ja presidendivalimised;

4.  mõistab hukka riigi poolt toetatava vägivalla ning võimu ja institutsioonide instrumentaaliseerimise ja hõivamise oligarhia hüvanguks, nagu seda tegi Zine El Abidine Ben Ali režiim;

5.  rõhutab, et Tuneesia rahva taotluse korral tuleb anda rahalist toetust, mida ei vajata üksnes teostatavateks reformideks, vaid ka Tuneesia elanikkonna majanduslike ja sotsiaalsete vajaduste rahuldamiseks;

6.  nõuab, et loodaks sõltumatu ja erapooletu uurimiskomisjon, mille ülesandeks oleks uurida toimepandud inimõiguste rikkumisi, hõlmates kohtuväliste hukkamiste ja meelevaldsete vahistamiste juhtumeid, vastutavate isikute kindlakstegemist ja vajaduse korral kohtulikule vastutusele võtmist, koos hüvitiste andmisega ohvritele ja/või nende perekondadele; nõuab ühtlasi, et selgitataks välja, milline oli kolmandate riikide vastutus Zine El Abidine Ben Ali režiimi toetamises ja kaassüüs kõnealuses režiimis;

7.  võtab rahuloluga teadmiseks teate niisuguse kolme komisjoni loomise kohta, mis hakkavad tegelema sündmuste arengu, korruptsiooni ning institutsioonide ja seaduste reformi küsimustega ning mis peavad koosnema kodanikuühiskonna sõltumatutest ja kõigile tuntud isikutest; rõhutab asjaolu, et nad peavad saama tegutseda täiesti sõltumatult;

8.  nõuab, et rahvusvaheline üldsus võtaks kõik meetmed, mis on vajalikud, et teha kindlaks ja külmutada varad, mis on saadud korruptsioonist Tuneesias;

9.  nõuab kõikide kõnealuste sündmuste käigus vahistatud meeleavaldajate viivitamatut vabastamist ja kõikide meelsusvangide vabastamist ning nõuab, et viivitamata lõpetataks menetlused, mis võivad endiselt poliitiliste oponentide vastu käimas olla;

10. toetab Tuneesia rahva nõudmist taastada ühinemisvabadus, tehes lõpu korrale, mille kohaselt peavad erakonnad, ühendused ja ametiühingud saama eelnevalt loa, ning lõpetades nende tegevusse sekkumise;

11. rõhutab ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse taastamisel tehtud edusamme;

12. avaldab ühtlasi toetust rahva tahtele lõpetada tulemuslikult sidemed riigiaparaadi ja RCD vahel, mis tähendab lõppu ametnike töötamisele kõnealuse erakonna heaks ja riigile kuuluva, kuid RCD-le omistatud vara tagastamist;

13. toetab Tuneesia rahva soovi uue üleminekuvalitsuse järele, keda elanikkond usaldaks, mis tähendab tingimata eelkõige peamistest ministeeriumitest endise režiimiga enim seotud isikute väljajätmist;

14. nõuab, et viivitamata tunnistataks kehtetuks vabadust piiravad seadused, eelkõige ajakirjanduse kontrollimist käsitlev seadus ja Tuneesia karistusseadustiku artikli 61a muudatus;

15. toetab Tuneesia rahva õiguspärast nõudmist vähendada tööpuudust ja vaesust ning vastata elanikkonna majandusalastele ja sotsiaalsetele ootustele;

16. mõistab hukka Euroopa Liidu ja eelkõige teatavate liikmesriikide poolse Zine El Abidine Ben Ali režiimi aastakümneid kestnud toetamise;

17. mõistab eelkõige hukka Prantsusmaa nii majandusliku kui ka poliitilise sekkumise Tuneesias; rõhutab suurte lääneriikide ja Euroopa Liidu vastutulelikkust ja kaassüüd, mida endine režiim „islamismi eest kaitsmise” ettekäändel ära kasutas; rõhutab, et praegune liikumine on sügavalt rahvalik ning eelkõige ilmalik, ühiskondlik ja demokraatlik;

18. on seetõttu kindlalt vastu kõikidele katsetele sekkuda väljastpoolt Tuneesia asjadesse ning kõikidele katsetele destabiliseerida käimasolevat demokratiseerimisprotsessi;

19. palub Euroopa Liidul töötada välja tõeline vastastikust huvi pakkuv partnerlus toetamaks igasugust arengut ning tööhõivet, haridust ja koolitust edendavat koostööd nn assotsieerimislepingute asemel, mis põhinevad eelkõige vabakaubanduspiirkondade rajamisel, mis on loodud rahvusvaheliste ettevõtete ja erakapitali huvides tegelike sotsiaalsete õigusteta tööjõu ärakasutamise kaudu;

20. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Tuneesia valitsusele ja parlamendile.

Viimane päevakajastamine: 28. jaanuar 2011Õigusalane teave