Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolli;

–   võttes arvese Aafrika Liidu konventsiooni 1969. aasta septembrist, millega reguleeritakse pagulaste küsimuse eriaspekte Aafrikas ja millega Liibüa ühines 17. juulil 1981;

–   võttes arvesse inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, mille Liibüa ratifitseeris 26. märtsil 1987, ja selle protokolli inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika kohtu loomise kohta, mille ta ratifitseeris 19. novembril 2003;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, eriti selle artikli 19 lõiget 2;

–   võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149, millega kutsutakse üles kehtestama moratooriumi surmanuhtluse kohaldamisele, ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2008. aasta resolutsiooni 63/168, milles nõutakse ÜRO Peaassamblee 2007. aasta resolutsiooni 62/149 rakendamist;

–   võttes arvesse vastastikuse mõistmise memorandumit, millele volinik Ferrero-Waldner ja Euroopa asjade sekretär El Obeidi 23. juulil 2007 ühiselt alla kirjutasid;

–   võttes arvesse nõukogu 15. oktoobri 2007. aasta järeldusi ning ELi ja Liibüa vahelise raamlepingu läbirääkimiste ametlikku alustamist 12.–13. novembril 2008;

–   võttes arvesse nõukogu 21. veebruari 2011. aasta järeldusi arengute kohta lõunapoolsetes naaberriikides;

–   võttes arvesse ELi kõrge esindaja Catherine Ashtoni 22. veebruaril 2011, Egiptuse-viisiidi lõpul tehtud märkusi, milles ta teatas Liibüa ametivõimudega peetud ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste peatamisest;

–   võttes arvesse kõrge esindaja Catherine Ashtoni 23. veebruari 2011. aasta avaldust Liibüa kohta, tema märkusi kaitseministrite 25. veebruari 2011. aasta mitteametliku kohtumise raames, tema 27. veebruari 2011. aasta Euroopa Liidu nimel tehtud avaldust ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni ja Liibüa olukorra viimaste arengute kohta ning tema 28. veebruari 2011. aasta kõnet ÜRO inimõiguste nõukogus;

–   võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 22. veebruari 2011. aasta pressiteadet Liibüa kohta ja ühehäälselt vastu võetud ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Liibüa kohta (UNSCR 1970/2011);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsust täita ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni UNSCR 1970/2011;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu 2. märtsi 2011. aasta otsust võtta vastu määrus, millega rakendatakse tema 28. veebruari otsus Liibüa vastaste santsioonide kohta, mis jõustus selle avaldamisel Euroopa Liidu Teatajas 3. märtsil 2011;

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu eesistuja 1. märtsi 2011. aasta otsust kutsuda reedel, 11. märtsil 2011 kokku Euroopa Ülemkogu erakorraline kohtumine seoses arengutega ELi lõunapoolsetes naaberriikides ja eelkõige Liibüas;

–   võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Liibüa kohta, eelkõige 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni hukkamiste kohta Liibüas, ja oma 20. jaanuari 2011. aasta soovitust nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta (2010/2268(INI));

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et pärast naaberriikides toimunud meeleavaldusi, millel nõuti vabadust ja põhjalikke reforme, algasid 15. veebruaril protestiavaldused Benghazi linnas, levisid sealt üle kogu maa ja jõudsid välja Al Baydasse, Al-Qubasse, Darnah’sse ja Az Zintani; arvestades, et protestijad võtsid oma kontrolli alla hulga linnu, eelkõige Liibüa idaosas;

B.  arvestades, et enamikule valitsusvastaseid protestijaid koondavatele meeleavaldustele reageerisid võimud jõhkralt, kasutades meeleavaldajate vastu muu hulgas Liibüa õhujõudude lennukeid ja helikoptereid, samuti palgasõdureid, välisriikide võitlejaid ja vabastatud vange;

C. arvestades, et režiimi kõrgeimad esindajad on kuni tänaseni oma avaldustega korduvalt õhutanud vihkamist, protestijaid ähvardanud, korraldanud vastumeeleavaldusi ning ähvardanud veresaunaga, kui protestid peaksid jätkuma;

D. arvestades, et 22. veebruaril 2011 kõrvaldas Araabia Liiga ajutiselt Liibüa delegatsioonid oma kohtumistelt ning mõistis hukka Muammar-Al-Gaddafi vägede vägivalla elanike kallal;

E.  arvestades, et režiimi jõhkrad ja vägivaldsed sammud Liibüa elanikkonna vastu põhjustasid riigis lisaks paljude sõjaväelaste ülejooksmisele ka valitsusliikmete tagasiastumist;

F.  arvestades, et seejärel, kui ÜRO inimõiguste nõukogu oli oma 15. eriistungjärgul 25. veebruaril ühehäälselt vastu võtnud resolutsiooni inimõiguste olukorra kohta Liibüas, milles mõistetakse hukka Liibüa sooritatud rängad ja süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja märgitakse, et mõned neist võivad endast kujutada inimsusevastaseid kuritegusid, otsustas ÜRO Peaassamblee 2. märtsil 2011 ÜRO inimõiguste nõukogu soovitusel peatada Liibüa liikmelisuse ÜRO inimõiguste nõukogus;

G. arvestades, et vastuseks ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari 2011. aasta resolutsioonile Liibüa kohta, milles otsustatakse pöörduda Liibüa olukorra uurimiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) poole, algatas ICC prokurör 3. märtsil 2011 uurimise Liibüas väidetavalt sooritatud, sealhulgas Muammar al-Gaddafi ja tema siseringi liikmete sooritatud inimsusevastaste kuritegude asjas; arvestades, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1970 lubatakse samal ajal kõigil ÜRO liikmesriikidel konfiskeerida ja kõrvaldada keelustatud sõjalise iseloomuga materjale;

H. arvestades, et Euroopa Liidu Nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsusega kehtestatakse täiendavad piiravad meetmed, eelkõige viisakeeld ja varade külmutamine Liibüa tsiviilelanikkonna vägivaldse mahasurumise eest vastutavate isikute suhtes, täites nii ÜRO Julgeolekunõukogu 26. veebruari resolutsiooni Liibüa kohta;

I.   arvestades, et Ameerika Ühendriigid on saatnud Liibüa olukorra jälgimiseks Vahemerele kaks sõjalaeva, millest üks on meredessantlaev;

J.   arvestades, et Liibüas jätkuv vägivald ja jõhkrad repressioonid suurendavad põgenikevoolu Liibüa ja Tuneesia piiril, kusjuures rõhuv enamik lahkujatest on Egiptusest ning Põhja- ja Saharatagusest Aafrikast pärit võõrtöölised, kuid on ka Liibüa kodanikke; arvestades, et allikate teatel asub Liibüas umbes 80 000 Pakistani, 50 000 Bangladeshi ja 2 000 Nepali elanikku; arvestades, et lähipäevadel ja -nädalatel peaks see väljaränne oluliselt suurenema; arvestades, et Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania, Ühendkuningriik, Saksamaa ja Belgia on teatanud kavatsusest saata Tuneesia ja Liibüa piirile sõjalaevu ja lennukeid, peamiselt selleks, et aidata evakueerida Egiptusesse selle riigi kodanikke;

K. arvestades, et 11. märtsil 2011 toimuval Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel eeldatavalt tutvutakse põhjalikult kõrge esindaja ja komisjoni aruandega ELi vahendite kiire kohandamise kohta ning kõrge esindaja ülemineku- ja ümberkorraldusprotsesside toetamist käsitleva aruandega,

1.  tunneb sügavat muret olukorra pärast Liibüas ja mõistab teravalt hukka rahumeelsete meeleavalduste jõhkra mahasurumise, sealhulgas valimatult toime pandud relvastatud rünnakud tsiviilisikute vastu, mille tagajärjel tuhanded tapeti ja paljud said vigastada; mõistab hukka vaenu õhutamise tsiviilelanikkonna vastu, mida Muammar al-Gaddafi ja tema poeg Saif al-Islam režiimi kõrgeimal tasandil tegid;

2.  toetab täielikult ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1970, milles mõistetakse hukka inimõiguste jõhker ja süstemaatiline rikkumine Liibüas, otsustatakse pöörduda Liibüa olukorra uurimiseks Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse, kehtestatakse Liibüa suhtes relvaembargo ning nähakse Muammar al-Gaddafi perekonnaliikmetele ette reisikeeld ja nende varade külmutamine; toetab kindlalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri algatatud uurimist Liibüas väidetavalt sooritatud, sealhulgas Muammar al-Gaddafi ja tema siseringi sooritatud inimsusevastaste kuritegude asjas;

3.  palub, et asepresident ja kõrge esindaja ning nõukogu ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1970 ning elanikkonna kaitsmise kohustust käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1674 raames hoolega kaaluksid lennukeelutsooni kehtestamist kooskõlastatult ÜRO, Araabia Liiga ja Aafrika Liiduga, et takistada režiimil elanike ründamist;

4.  väljendab kindlat toetust Liibüa rahva võitlusele vabaduse, demokraatlike reformide ning autoritaarse režiimi kaotamise eest; kutsub ELi astuma dialoogi opositsioonijõududega ja vabastatud aladel neid toetama, et kergendada elanike olukorda ja rahuldada nende peamisi vajadusi humanitaarabi, sealhulgas arstiabi järele;

5.  toetab täielikult ÜRO inimõiguste nõukogu otsust lähetada Liibüasse sõltumatu rahvusvaheline uurimiskomisjon, et uurida inimõigusi käsitleva rahvusvahelise õiguse rikkumisi, ning ÜRO Peaassamblee 2. märtsi 2011. aasta otsust peatada Liibüa liikmelisus ÜRO inimõiguste nõukogus;

6.  kahetseb, et nõukogu ei reageerinud küllalt kiiresti Liibüa vägivaldsetele repressioonidele, eriti selles, mis puudutab ELi elanike evakueerimise kooskõlastamist ja pakilist vajadust anda Liibüa elanikkonnale humanitaarabi, samuti sobivate sihipäraste sanktsioonide kehtestamist; sellega seoses võtab teadmiseks mõningate ELi liikmesriikide hiljutised meetmed ja algatused Egiptuse võõrtööliste kodumaale evakueerimise toetamiseks;

7.  on sügavalt mures süveneva humanitaarkriisi pärast, kuna Liibüast on vägivalla eest pagemas üle 170 000 migrandi, kellest paljud ei pääse Liibüa ja Tuneesia piirilt edasi ning teised jäävad pidama Tuneesia, Egiptuse ja Nigeri põgenikelaagritesse; nõuab ELi institutsioonidelt ja liikmesriikidelt tungivalt selle hädaolukorra lahendamiseks vajalike vahendite mobiliseerimist ning õigeid otsuseid, et toetada neid, kes põgenevad surma ja vägivalla eest ja neid, kes võitlevad vabaduse ja demokraatia eest Liibüas;

8.  tervitab nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsust keelata relvade, laskemoona ja nendega seotud materjalide tarnimine Liibüasse; märgib, et sõltumatute allikate andmetel tarnis Itaalia 2009. aastal Liibüa valitsusele kergrelvi kuni 79 miljoni euro eest ning neid relvi on Liibüa politsei ja relvajõud igapäevaselt kasutanud Liibüa rahva rahumeelsete meeleavalduste mahasurumiseks; rõhutab, et Belgia, Bulgaaria, Portugal, Prantsusmaa, Saksamaa ja Ühendkuningriik müüsid samuti Liibüale relvastust, mille valik ulatus väike- ja kergrelvadest kuni lennukite ja elektrooniliste segamisseadmeteni, ning et need tarned on ELi toimimisjuhendi mõningate sätetega vastuolus;

9.  sellega seoses palub nõukogul kontrollida, kas on rikutud ELi relvaekspordi toimimisjuhendit, ja võtta rangeid meetmeid, et kõik liikmesriigid toimimisjuhendit täiel määral järgiksid;

10. samal ajal on rahul otsusega külmutada Liibüa diktaatori Muammar al-Gaddafi, tema viie perekonnaliikme ja veel 20 pärast 15. veebruari toimunud tsiviilelanike vägivaldse mahasurumise eest vastutust kandva isiku varad; nõuab nende varade kiiret ja täpset otsimist ja korralikku ülekontrollimist;

11. on seisukohal, et kui võim on ajutise valitsuse kätte läinud, peaksid asepresident ja kõrge esindaja ning komisjon aitama Liibüa ametivõimudel luua sihtfondi, kuhu suunatakse kõik nafta ja gaasi müügist saadavad tulud ning mille haldamiseks kehtestatakse selged ja läbipaistvad eeskirjad, nii et fondist saaks kasu kogu elanikkond;

12. palub asepresidendil ja kõrgel esindajal ning nõukogul tugevdada kooskõlastamist liikmesriikidega, et ühtlustada Euroopa meetmeid Liibüa suhtes ja vältida mõttetut dubleerimist;

13. juhib tähelepanu sellele, et stabiilne demokraatia eeldab tugevat valimiste ja põhiseadusega seotud küsimuste korraldust; tuletab meelde, et ELil on piisavalt kogemusi põhiseaduslike struktuuride ja õigusriigi põhimõtete väljatöötamise toetamisel kriisiohjamismissioonide kaudu, seda eriti Kosovos ja Afganistanis, ning et ta on vaadelnud ja toetanud paljusid valimisi; kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles alustama ettevalmistusi ELi sekkumiseks lõunapoolsetes naaberriikides ja nende abistamiseks, eelkõige piirkonnas õigusriigi põhimõtete ning stabiilse demokraatia põhiseaduslike ja valmiskorralduslike eelduste väljatöötamisel;

14. toetab USA ettepanekut kaaluda Mohammad Gheddafi [sic!] pagendussemineku võimalikkust ja kutsub liikmesriike hindama sellise ettepaneku tegemise võimalust;

15. tervitab ELi otsust peatada läbirääkimised Liibüaga raamlepingu sõlmimiseks, mis hõlmab ka koostööd migratsiooni- ja varjupaigaküsimustes;

16. mõistab otsustavalt hukka Itaalia ja Liibüa vahelise kahepoolse sõprus-, partnerlus- ja koostöölepingu; rõhutab, et kõnealune leping rikkus rahvusvaheliste konventsioonide sätteid eelkõige seoses varjupaiga taotlemise menetlustega, ja nõuab tungivalt, et Itaalia korraldaks võimalikult kiiresti läbirääkimised Liibüa ajutise valitsusega ning viiks lepingu kooskõlla rahvusvahelise õigusega;

17. kritiseerib otsustavalt asjaolu, et mõningad ELi valitsused on vastustanud kiiret sanktsioonide kehtestamist Liibüa režiimi suhtes ning kutsub neid riike, kellel olid režiimiga väga tihedad sidemed, kasutama oma eelisseisundit ja avaldama Gaddafile survet, et ta viivitamata võimust loobuks;

18. kutsub komisjoni ja ELi liikmesriike arendama Vahemere-äärsete partnerriikidega täiesti uutel alustel migratsiooniteemalist dialoogi, et võtta vastu Euroopa–Vahemere piirkonna liikuvuspakt, milles võetakse arvesse seda, et Euroopa migratsioonipoliitika ei saa põhimõtteliselt tugineda koostööle autoritaarsete režiimidega; rõhutab, et niisugune läbivaadatud poliitika võiks veelgi tugevdada ELi toetust käimasolevale demokraatiale ülemineku protsessile;

19. sellega seoses palub komisjonil kõigi vajalike vahenditega toetada Tuneesia ja Egiptuse ametivõime, et saada jagu praegusest humanitaarkriisist, mis ähvardab eriti Liibüast Egiptuse ja Tuneesia piiride suunas põgenejaid; sellega seoses nõuab tungivalt, et komisjon toetaks rahvusvaheliste ja tsiviilorganisatsioonide humanitaarabi alast tegevust;

20. kutsub nõukogu üles kiires korras edenema tulemusliku ELi varjupaigasüsteemi suunas, mille aluseks on rahvusvaheline õigus, hea juhtimine ja solidaarsus;

21. palub liikmesriike koostada loetelu oma vastuvõtmisvõimalustest, et aktiveerida ajutise kaitse direktiiv 2001/55/EÜ ja jagada vastutust kõnealuse skeemiga kaitstud isikute teistesse ELi liikmesriikidesse ümberasustamise eest, ning kutsub nõukogu üles edasiste viivitusteta vastu võtma ELi ühist ümberasustamisprogrammi ja käivitama ettenähtud ümberasustamiskava; tuletab meelde, et ühises varjupaiga-, sisserände- ja välispiiridel teostatava kontrolli poliitikas juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest;

22. kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles valmistuma hädaolukordadeks ja mobiliseerima vajalikke vahendeid nii üleeuroopalisel kui ka riiklikul tasandil, hoidudes seejuures liialdamast põgenike massilise sisserände ohuga, mille eesmärk oleks saada ELi vahendeid praeguse olukorra leevendamiseks, mis võib aga üheaegselt kujuneda tõmbeteguriks, tekitada arutut hüsteeriat ja demonstreerida tegeliku toetuse puudumist neile, kes võitlevad Liibüas demokraatia nimel ning põgenevad sealse surmaohu ja tagakiusamise eest; on seisukohal, et segaduste, tagakiusamise ja surmaohu eest põgenevate organiseerimata sisserändajate kurjategijatena kohtlemine ei ole ELi poolt õige reageering sellisele kriisiolukorrale, ning nõuab sedalaadi meetmete kohaldamise peatamist;

23. kutsub ELi liikmesriike üles tagama, et Frontexi – sealhulgas liikmesriikide – operatsioonid merel ei lõpeks isikute tagasisaatmisega Liibüasse või mõnda teise riiki, kus nende elu on ohus, vastavalt põhiõiguste harta artikli 19 lõikes 2 sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttele; palub ELi liikmesriikidel võtta vastu otsus Frontexi mandaadi läbivaatamiseks, mis hõlmaks kaitset käsitlevate ELi ja rahvusvaheliste õigusaktide alast väljaõpet Frontexi ohvitseridele;

24. kutsub nõukogu ja komisjoni üles Euroopa naabruspoliitika strateegilise läbivaatamise perspektiivi silmas pidades võtma vastu vajalikud meetmed ja rahastamine, nii et Liibüa saaks täielikult Euroopa naabruspoliitikasse kaasatud ning jagaks Euroopa–Vahemere piirkonna protsessi väärtusi, aluspõhimõtteid ja eesmärke.