RESOLUTSIOONI ETTEPANEK Jaapani tuumaavarii õppetunnid Euroopa tuumaohutuse jaoks
4.4.2011
vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2
Lena Ek, Fiona Hall fraktsiooni ALDE nimel
Vt ka resolutsiooni ühisettepanekut RC-B7-0236/2011
B7‑0241/2011
Euroopa Parlamendi resolutsioon Jaapani tuumaavarii õppetundide kohta Euroopa tuumaohutuse jaoks
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingut ja Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 194;
– võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni hinnangu kohta Euratomile – 50 aastat Euroopa tuumaenergiapoliitikat;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 24. märtsi 2011. aasta resolutsiooni olukorra kohta Jaapanis ja 7. oktoobri 1999. aasta resolutsiooni Jaapani (Tokaimura) tuumaavarii kohta;
– võttes arvesse oma varasemat resolutsiooni Tšernobõli tuumakatastroofi 10. ja 15. aastapäeva kohta;
– võttes arvesse 11. märtsil 2011. aastal Jaapanit ja Vaikse ookeani piirkonda tabanud laastavat maavärinat ja tsunamit, mille tagajärjel hukkus ja jäi kadunuks tuhandeid inimesi ja mis tekitas suure materiaalse kahju;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni Läänemere piirkonna kohta, eelkõige selle lõiget 38;
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2010 resolutsiooni energiatõhususe tegevuskava läbivaatamise kohta;
– võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,
A. arvestades, et praegune tuumaavarii ning ka eelmised samasugused avariid Jaapanis ja mujal maailmas näitavad selgemini kui kunagi varem, et tuumaohutuse käsitlust nii Euroopa Liidus kui ka mujal maailmas tuleb muuta;
B. arvestades, et 26. aprillil 2011. aastal möödub 25 aastat Tšernobõli tuumakatastroofist, mille tagajärgi on tunda veel praegugi;
C. arvestades, et Euratomi leping on olnud jõus üle 50 aasta, ilma et seda oleks oluliselt muudetud;
D. arvestades, et Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuur hoiatas 2008. aasta lõpus, et Jaapani tuumaelektrijaamade ohutuseeskirjad ei ole enam ajakohased ning et Richteri skaalal mõõdetav üle 7-palline maavärin võib tekitada tõsiseid probleeme;
E. arvestades, et tuumaohutuse direktiiviga on ELi meetmeteks selles vallas ette nähtud kõigest piiratud raamistik;
F. arvestades, et uute tuumaprojektide arendamine Valgevenes ja Venemaal (Kaliningradi oblastis) tekitab suuri küsimusi tuumaohutusstandardite ja rahvusvahelistest konventsioonidest (nagu Espoo ja Aarhusi konventsioon) tulenevate asjakohaste kohustuste täitmise kohta; arvestades, et see ei puuduta ainult neid liikmesriike, kel on Valgevenega või Kaliningradi oblastiga ühine piir, vaid ka Euroopat üldisemalt, mistõttu peab EL, sh asjaosalised Euroopa Komisjonis, tegema solidaarsuse põhimõttel koostööd;
G. arvestades Euroopa Parlamendi 6. juuli 2010. aasta resolutsiooni Läänemere piirkonna ja makropiirkondade osa kohta tulevases ühtekuuluvuspoliitikas, milles on sätestatud, et „arvestades kavandatavat tuumaenergia ulatuslikumat kasutuselevõttu Läänemere piirkonnas, peavad ELi riigid järgima kõige rangemaid ohutus- ja keskkonnastandardeid ning Euroopa Komisjon peab jälgima ja kontrollima, kas naaberriikides, eriti neis, mis kavatsevad ehitada tuumajaamu ELi välispiiride lähedale, järgitakse sama lähenemisviisi ja rahvusvahelisi konventsioone”,
1. väljendab solidaarsust loodusõnnetuse ja sellele järgnenud tuumaavarii ohvritega, tunnustab kõiki neid, kes aitavad tuumakatastroofi vältida omaenese eluga riskides, ning Jaapani inimesi ja ametivõime jõudude koondamise, julguse ja otsusekindluse eest katastroofiga võitlemisel; kutsub liitu ja selle liikmesriike üles jätkama Jaapanile ja katastroofipiirkondadele kogu vajaliku humanitaar-, tehnilise ja rahalise abi ning toe andmist;
2. kutsub Jaapani ametivõime ja tuumaelektrijaama omanikku TEPCOt üles käituma läbipaistvalt ja andma Fukushimas toimuva, eelkõige eraldustsooni sees ja väljaspool seda valitseva radioaktiivsuse taseme kohta reaalajas teavet;
3. tunneb heameelt komisjoni 25. märtsi 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 297/2011 üle, millega kehtestatakse eritingimused Jaapanist pärit või Jaapanist lähetatud sööda ja toidu impordi suhtes pärast Fukushima tuumaelektrijaamas toimunud avariid; radionukliidide joodi ja tseesiumi maksimumtasemete määramise aluseks peaks aga olema nõukogu 15. juuli 2008. aasta määrus nr 733/2008 ja mitte nõukogu 22. detsembri 1987. aasta määrus (Euratom) nr 3954/87, komisjoni 12. aprilli 1989. aasta määrus (Euratom) nr 944/89 ega komisjoni 29. märtsi 1990. aasta määrus (Euratom) nr 770/90; inimese tervisele ohu vältimiseks oleks kohane viidata rangemaid ja uuemaid kaitsenorme sisaldavas määruses 733/2008 ette nähtud madalamatele tseesiumitasemetele;
4. on seisukohal, et Euroopa Liit peab tuumaohutuse käsitlust põhjalikult muutma, arvestades seda, et tuumaenergia jääb ka edaspidi paljudeks aastateks mitme liikmesriigi energiaallikate kogumisse ning et kavandatud või ehitamisel on juba uusi reaktoreid; kutsub liikmesriike üles kehtestama senikauaks vähemalt stressitestide läbiviimise ja hindamise ajaks uute tuumareaktorite arendamisele ja kasutuselevõtule moratooriumi;
5. stressitestide usaldusväärsuse tagamiseks peavad need olema kohustuslikud ja põhinema ühtsetel ja läbipaistvatel ühenduse kriteeriumidel, nende läbiviimine peab toimuma ühenduse kontrolli all ja sõltumatute ekspertide järelevalve all ning nende tulemused tuleb avalikustada;
6. stressitestid peaksid hõlmama järgmist:
– nii tuumaelektrijaamasid kui ka tuumajäätmete hoidlaid,
– üldise tuumaohutuskultuuri (nt turvatsooni laiendamine, iga-aastane ohutusaruanne ja üldsuse teavitamine) läbivaatamist,
– inimtegevusega seotud riske (nt terrorirünnakud ja lennuõnnetused),
– erakordsete loodusõnnetuste (maavärinad, üleujutused, põud ja muud piirkonnale omased ohud) tagajärgi, sh kliimamuutuse tõendamist, et võtta arvesse äärmuslike ilmaolude sagenemist ja keerukamaks muutumist;
– suure ja vahel ka ootamatu katastroofi üldisi tagajärgi, nagu elektri- ja veevarustuse katkemine, telekommunikatsioonide kahjustumine, füüsilise ligipääsu puudumine õnnetuskohale, inimtööjõu puudus ja varurajatiste talitluskindluse puudumine;
– kütusetarneteede turvalisust;
– valmisolekut reageerida sellistele, vahel ka keeruka ja mitmetahulise katastroofi ajal koos esinevatele sündmustele;
7. nõuab, et ELi tasandil koostataks nimekiri geograafilise asukoha tõttu (nt seismilisse piirkonda ehitatud) rohkem ohustatud tuumaelektrijaamadest, mida tuleks vähemalt konstruktsiooni parandamise huvides kiiresti kontrollida või mis tuleks lähemas tulevikus demonteerida;
8. rõhutab, et kui mõne tuumajaama stressitesti tulemus on negatiivne, tuleks see tuumajaam viivitamatult sulgeda;
9. kutsub komisjoni üles ELi tuumaohutusalaseid õigusakte põhjalikult läbi vaatama ning esitama 2011. aasta lõpuks õigusloomega seotud ettepaneku Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ohutuspõhimõtete ülevõtmiseks ELi õigusesse vajaduse korral üksikasjalikumate ja rangemate nõuetena, samuti kohustuslikku mehhanismi, mis hõlmab vastastikuse hindamise ja komisjoni juhtimisel tegutseva tuumaekspertide sõltumatu komisjoni kaudu liikmesriikides ohutusstandardite rakendamise korrapärast kontrollimist;
10. on seisukohal, et tuumaohutuse probleem puudutab tervet Euroopa Liitu ning subsidiaarsuse põhimõte on kohaldatav ainult osaliselt; nõuab seetõttu Euratomi lepingu läbivaatamist, et suurendada ELi pädevust selles vallas, kaasata Euroopa Parlament läbipaistvuse suurendamiseks seadusandliku tavamenetluse kaudu ja ajakohastada lepingut Lissaboni lepingus sätestatud ühtse energiapoliitika eesmärke silmas pidades;
11. rõhutab, et tuumaohutuse ja -julgeoleku tagamiseks, tuumaenergiale üleminekutehnoloogia staatuse andmiseks ning G8 ja G20 raames maavärinaohtlikes piirkondades tuumaelektrijaamade üleilmse keelustamise taotlemiseks peab EL välja töötama ELi piiridest kaugemale ulatuva ja kõrgeimal poliitilisel tasandil võetavaid sidusaid meetmeid sisaldava strateegia, mille tulemusel kehtestada siduv ÜRO konventsioon;
12. kutsub komisjoni ja liikmesriike tihedas koostöös Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri ja teiste asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega ning Espoo konventsiooni ja teiste rahvusvaheliste konventsioonide raames üles tundma rahvusvaheliste tuumaohutusstandardite tugevdamise ning nende nõuetekohase rakendamise vastu kolmandates riikides aktiivselt huvi ning võtma selle eest ühiselt vastutuse, viies muu hulgas läbi omaenda stressiteste; kutsub komisjoni üles esitama nimetatu saavutamiseks 2011. aasta juuniks kõikehõlmava konkreetsete meetmetega tegevuskava; nõuab, et komisjon avaldaks koos Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga Valgevenele ja Venemaale konstruktiivset survet, mille eesmärk on panna neid järgima rahvusvahelisi ohutusstandardeid ja tegema tuumaelektrijaamade kavandamise, ehitamise ja käitamise kõigil etappidel rahvusvaheliste ekspertidega koostööd;
13. nõuab, et Euroopa Liit sekkuks ennetavalt tuumaohutusalaste lepingute ja institutsioonilise ülesehituse tugevdamisse rahvusvahelise tasandil, tugevdades Rahvusvahelist Aatomienergiaagentuuri talle eelkõige tema tuumaohutus- ja tuumajulgeolekuprogrammide jaoks lisavahendeid eraldades, muutes vastastikuse hindamise eelkõige „uute tulijate” puhul kohustuslikuks ning seades uute reaktorite ehitamise tingimuseks korrapäraste vastastikuste hindamistega nõustumise;
14. kutsub komisjoni üles viima läbi Euroopas tuumaelektrijaamade ehitamise, käitamise ja dekomisjoneerimisega seotud üldisi majanduslikke tingimusi käsitleva uuringu, mis hõlmaks avariide/hädaolukordade korral riigi sekkumisega seotud aspekte, kindlustusaspekte, riigiabi ja Euroopa ühtse energiaturuga seotud konkurentsiaspekte;
15. tuletab sellega seoses meelde, et energiatõhususe ja energiasäästu tähtsus on suurenenud, et tuleb luua asjakohane õiguslik raamistik ning taastuv- ja säästvasse energiasse, energia salvestamisse ning kogu Euroopat katvasse elektrivõrku tehtavatele investeeringutele tuleb tagada vajalik tugi; varustushäirete ohtu vähendamiseks tuleb luua tänapäevane arukas elektrivõrk, millesse on võimalik sisestada ka detsentraliseeritud energiatootmisjaamades toodetud energiat;
16. rõhutab eelkõige, et hiljutised rahvusvahelised sündmused on näidanud, et 20%-lise energiatõhususe eesmärgi saavutamine 2020. aastaks on olulisem kui kunagi varem ja seda ka CO2 heitkoguste vähendamise seisukohast; nõuab, et 20%-line eesmärk muudetaks võimalikult kiiresti liikmesriikide eesmärgiks, mis oleks õiguslikult siduv, kuid mille saavutamise viisi osas jäetaks liikmesriikidele piisav otsustusõigus; juhib tähelepanu sellele, et pikaajalised energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärgid on ka majandustegevuses osalejate jaoks väga olulised, ning nõuab, et 2050. aasta tegevuskava sisaldaks kaugeleulatuvaid energiatõhususe ja taastuvenergia eesmärke nii 2030. kui ka 2050. aastaks;
17. on seisukohal, et ELi energeetikastrateegia tuleks siduda Põhja-Aafrika riikide strateegiaga, sest nendes riikides toimuv tulemuslik vabadusliikumine loob tingimusi edasiseks majandusarenguks, muu hulgas investeeringute abil, mis tehakse päikeseenergiasse, mis tagaks asjakohase infrastruktuuri korral Euroopale säästva energia;
18. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja Jaapani ametivõimudele.