Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 24. juuni 2011. aasta järeldusi;

–   võttes arvesse Euroopa Komisjoni 4. mai 2011. aasta rändeteatist (KOM(2011)248 lõplik);

–   võttes arvesse 14. juuni 1985. aasta Schengeni lepingut;

–   võttes arvesse 19. juuni 1990. aasta Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni;

–   võttes arvesse direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil;

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrust (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks (KOM(2010)624 – C7-0370/2010 – 2010/0312(COD));

–   võttes arvesse raporti projekti ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis’ kohaldamise kontrollimiseks (KOM(2010)624);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 18, 20, 21, 67, 77 ja 80;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 45;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A. arvestades, et Euroopa Liit rajaneb ühemõttelisel põhiõiguste ja -vabaduste kaitsel, eriti mis puudutab ELi toimimise lepingus sätestatud isikute vaba liikumist;

B.  arvestades, et Schengeni ala loomine ja Schengeni acquis’ Euroopa Liidu raamistikku integreerimine on üheks Euroopa integratsiooniprotsessi suurimaks saavutuseks, mille tähisteks on piirikontrolli kaotamine isikute suhtes sisepiiridel ja enneolematu liikumisvabadus ELi piires;

C. arvestades, et liikumisvabadusest on saanud üks Euroopa Liidu kodakondsuse tugisambaid ja ELi kui vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala alustalasid, mis kindlustab õiguse kõigis liikmesriikides vabalt liikuda ja elada, omades samu õigusi, kaitsemehhanisme ja tagatisi, mille hulka kuulub rahvusel põhineva diskrimineerimise keelustamine;

D. arvestades, et isikute üle sisepiiride liikumise tingimusi hõlmavad Schengeni eeskirjad on kindlaks määratud Schengeni piirieeskirjades, mille artiklites 23–26 on juba sätestatud sisepiiridele piirkontrolli ajutise kehtestamise täpsed meetmed ja menetlused, kuid mille ühepoolsuse tõttu ei ole võimalik ELi kollektiivse huviga esmajärjekorras arvestada;

E.  arvestades, et Schengeni hindamise töörühmal (SCH-EVAL) – läbinisti valitsustevaheline asutus – põhinev töörühm ei osutunud piisavalt tõhusaks;

F.  arvestades, et Euroopa Parlament käsitleb praegu seadusandliku tavamenetluse kohaselt ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hindamismehhanism Schengeni acquis' kohaldamise kontrollimiseks; arvestades, et selles mehhanismis on juba kindlaks määratud liikmesriikide Schengeni acquis'le vastavuse toetamise ja hindamise menetlused, põhimõtted ja vahendid, sh ka ettenägematuteks juhtudeks;

G. arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 77 on sätestatud, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad seadusandliku tavamenetluse kohaselt vastu meetmed, mis käsitlevad muu hulgas välispiire ületavate isikute suhtes teostatavat kontrolli ja igasuguse piirikontrolli puudumist mis tahes kodakondsusega isikute suhtes sisepiiride ületamisel,

1.  rõhutab, et isikute vaba liikumine Schengeni alal on olnud üks Euroopa integratsiooni suuremaid saavutusi; rõhutab, et Schengenil on olnud positiivne mõju sadade tuhandete kodanike elule, mitte ainult piiriületamise mugavaks muutmise osas, vaid elavdades ka majandust, kuna piirikontrolli pealt hoitakse raha kokku; kahtleb tõsiselt, kas ELi kodanikud peaksid vajalikuks piiri- ja passikontrolli uuesti kasutusele võtmist kui nende igapäeva elu paremaks muutmise viisi;

2.  on veendunud, et tingimused sisepiirikontrolli ajutiseks taastamiseks erandolukorras on juba selgelt esitatud määruse nr 562/2006 (Schengeni piirieeskirjad) artiklites 23, 24 ja 25, kus sätestatakse võimalus piirikontrolli ajutiseks taaskehtestamiseks sisepiiridel ainult juhul, kui avalik kord või sisejulgeolek on tõsises ohus, selliste otsuste tegemise menetluskord peab olema pigem ELi kui liikmesriikide oma;

3.  on samas veendunud, et Schengeni acquis' järgimise tagamiseks välispiiridele avaldatava surve korral saab liikmesriike toetada ja seda jõustada uue Schengeni hindamissüsteemi kaudu;

4.  on seetõttu seisukohal, et mis tahes uued erandid kehtivatest eeskirjadest, näiteks uued põhjendused piirikontrolli taastamiseks „erandlikel” alustel, ei tugevdaks mingil moel Schengeni süsteemi;

5.  tuletab meelde, et kõik ettepanekud, mille eesmärgiks ei ole ELi kodanike vabaliikumise tugevdamine, oleksid vastuolus aluslepingute ja ühenduse õigustiku teksti ja vaimuga ning kahjustaksid ühte ELi kodakondsuse tugisammastest;

6.  on veendunud, et hiljutised probleemid Schengeniga põhinevad vastumeelsusel saavutada ühtset Euroopa poliitikat muudes valdkondades, kõige rohkem ühises Euroopa varjupaiga- ja migratsioonisüsteemis (sealhulgas võitlemine ebaseadusliku sisserände ja organiseeritud kuritegevusega); rõhutab, et kõige olulisem on teha edusamme just nimetatud valdkonnas, arvestades ka seda, et Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise tähtajaks on määratud 2012. aasta; on arvamusel, et väga oluline on keskenduda olemasolevate instrumentide (nagu Frontex) parandamisele ja Euroopa paremale koostööle vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 80, mitte ainult liikmesriikide vahel, vaid ka ELi asutuste vahel, nagu Europol, Eurojust ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet;

7.  hoiatab, et kõik Schengenit puudutavad meetmed peaksid täielikult lähtuma parlamendi eelisõigustest, mistõttu peaksid tuginema ELi toimimise lepingu artiklile 77; ning eelkõige peaks nende eesmärgiks olema komisjoni järelevalve tugevdamine Schengeni süsteemi õige toimimise üle;

8.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Nõukogule ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.