Menetlus : 2014/2534(RSP)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : B7-0075/2014

Esitatud tekstid :

B7-0075/2014

Arutelud :

PV 04/02/2014 - 21
CRE 04/02/2014 - 21

Hääletused :

PV 05/02/2014 - 9.12

Vastuvõetud tekstid :

P7_TA(2014)0081

RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
PDF 150kWORD 71k
28.1.2014
PE527.284v01-00
 
B7-0075/2014

komisjoni avalduse alusel

vastavalt kodukorra artikli 110 lõikele 2


Relvakaubanduslepingu ratifitseerimine (2014/2534(RSP))


Arnaud Danjean väliskomisjoni nimel
David Martin rahvusvahelise kaubanduse komisjon nimel
MUUDATUSED

Euroopa Parlamendi resolutsioon relvakaubanduslepingu ratifitseerimise kohta (2014/2534(RSP))  
B7‑0075/2014

Euroopa Parlament,

–       võttes arvesse ÜRO Peaassamblees 2. aprillil 2013. aastal vastu võetud relvakaubanduslepingut,

–       võttes arvesse nõukogu 14. juuni 2010. aasta otsust 2010/336/ÜVJP(1) ja nõukogu varasemaid otsuseid relvakaubanduslepingut toetavate ELi meetmete kohta ning nõukogu otsuse eelnõu (12178/2013), millega lubatakse liikmesriikidel Euroopa Liidu huvides relvakaubandusleping ratifitseerida,

–       võttes arvesse nõukogu 18. juuni 1991. aasta direktiivi 91/477/EMÜ relvade omandamise ja valduse kontrolli kohta(2),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta(3),

–       võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrust (EL) nr 258/2012, millega rakendatakse rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise ÜRO konventsiooni täiendava tulirelvade, nende osade ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava ÜRO protokolli (ÜRO tulirelvade protokoll) artiklit 10 ning kehtestatakse tulirelvade, nende osade ja laskemoona ekspordilubade andmise menetlus ning importi ja transiiti käsitlevad meetmed(4),

–       võttes arvesse nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad(5),

–       võttes arvesse oma 21. juuni 2007. aasta resolutsiooni relvakaubanduse lepingu kohta: ühiste rahvusvaheliste normide kehtestamine tavarelvade impordi, ekspordi ja üleandmise kohta(6), 13. juuni 2012. aasta resolutsiooni ÜRO relvakaubanduslepingu läbirääkimiste kohta(7) ning 13. märtsi 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendi kohta ja nõukogu suutmatuse kohta võtta vastu ühist seisukohta ja muuta toimimisjuhend siduvaks õigusaktiks(8),

–       võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 21 ja 34,

–       võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 3, 4 ja 5,

–       võttes arvesse nõusoleku taotlust, mille nõukogu esitas vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 lõikele 3 ja artikli 218 lõikele 6 (C7-0000/2013),

–       võttes arvesse kodukorra artikli 110 lõiget 2,

A.     arvestades, et rahvusvaheline tavarelvadega kauplemine on äri, milles liigub vähemalt 70 miljardit USA dollarit aastas, et ÜRO andmetel läheb maailmas iga päev toodetavast kaheksast miljonist relvast peaaegu üks miljon kaduma või varastatakse ja satub tavaliselt n-ö valedesse kätesse, ning et relvavägivalla tõttu hukkub maailmas igas minutis üks inimene;

B.     arvestades, et Stockholmi Rahvusvahelise Rahu-uuringute Instituudi andmetel langeb ELi kui terviku arvele 26% maailma relvaekspordist ning 61% sellest ekspordist läheb väljapoole ELi;

C.     arvestades, et direktiivi 2009/43/EÜ vastuvõtmisest saadik reguleeritakse sõjavarustusega kauplemist ELis ühtse ja üldise loasüsteemiga, ning et EL on pädev sõlmima rahvusvahelisi lepinguid tema ainupädevusse kuuluvates valdkondades;

D.     arvestades, et nõukogu 2008. aasta ühises seisukohas kehtestatakse neli siduvat kriteeriumi, mille põhjal võib keelduda ekspordiloa andmisest, ning veel neli kriteeriumi, millega tuleb arvestada; arvestades, et nimetatud kriteeriumid ei piira rangemate relvastuskontrolli meetmete kohaldamist liikmesriikide poolt;

E.     arvestades, et inimõiguste austamine on Euroopa Liidu ühiste alusväärtuste nurgakivi ning et aluslepingute kohaselt võib kaubanduspoliitika kui ELi välistegevuse üks osa soodustada inimõiguste järgimist;

F.     arvestades, et relvaeksport mõjutab lisaks julgeolekule ka uurimis- ja arendustegevust, innovatsiooni ja tööstuslikku võimsust, kahe- ja mitmepoolset kaubavahetust ning säästvat arengut; arvestades, et relvade parema kättesaadavuse tagajärjeks on sageli vaesus ja majanduskasvu aeglustumine; arvestades, et relvakaubandus, eriti arengumaadega, põhjustab tihtipeale korruptsiooni ja ülemäärast võlakoormat ning jätab nende maade ühiskonnad ilma arenguks vajalikest tähtsatest ressurssidest; arvestades, et rahvusvahelise kaubanduse potentsiaal jätkusuutlike töökohtade, majanduskasvu ja arengu tagamisel saab avalduda vaid rahvusvahelise hea valitsemistava, kui mitte täieliku rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tingimustes;

Üldised kaalutlused

1.      peab kiiduväärseks, et pärast seitse aastat kestnud pikki läbirääkimisi sõlmiti rahvusvahelise tavarelvadega kauplemise kohta ÜRO egiidi all õiguslikult siduv relvakaubandusleping; tuletab meelde, et lepingu eesmärk on kehtestada võimalikult kõrged ühised rahvusvahelised normid tavarelvadega kauplemise reguleerimiseks ning tõkestada ja kaotada ebaseaduslik kauplemine tavarelvadega, et aidata tugevdada rahvusvahelisel ja piirkondlikul tasandil rahu, stabiilsust ja julgeolekut ning vähendada inimeste kannatusi; on seisukohal, et lepingu tulemuslik täitmine võib kogu maailmas oluliselt parandada rahvusvaheliste inimõiguste ja humanitaarõiguse järgimist; tunneb heameelt kodanikuühiskonna organisatsioonide olulisest panusest alates relvakaubanduslepingu algstaadiumist kuni selle vastuvõtmiseni;

2.      rõhutab, et relvakaubanduslepinguga kehtestatud korra pikaajaline edu sõltub võimalikult paljude riikide, sealhulgas ja eelkõige kõigi rahvusvahelise relvakaubanduse peamiste toimijate osalemisest; peab kiiduväärseks asjaolu, et enamik ÜRO liikmesriike on lepingu juba allkirjastanud, ning nõuab tungivalt, et ülejäänud riigid võtaksid sellest eeskuju ja lepingu võimalikult ruttu ratifitseeriksid; palub Euroopa välisteenistusel lisada oma välistegevuse eesmärkide ning kahepoolsetes lepingutes käsitletavate küsimuste hulka üleskutse kolmandatele riikidele ühineda relvakaubanduslepinguga;

3.      märgib, et mõned kaubanduslepingud sisaldavad klausleid, millega edendatakse massihävitusrelvade leviku tõkestamise eesmärke ja massihävitusrelvadega seotud lepinguid, ning kutsub seetõttu Euroopa Komisjoni üles uurima, mil määral saaks praeguseid ja tulevasi kaubandusvahendeid kasutada relvakaubanduslepingu ratifitseerimise ja täitmise edendamiseks;

4.      toonitab asjaolu, et ebaseaduslik või reguleerimata relvakaubandus põhjustab inimestele kannatusi ning õhutab sotsiaal-majanduslikku arengut õõnestavaid relvakonflikte, ebastabiilsust, terrorirünnakuid ja korruptsiooni, samuti demokraatia ja õigusriigi põhimõtete, inimõigustealaste õigusaktide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumist;

Kohaldamisala

5.      peab kahetsusväärseks, et relvakaubandusleping ei sisalda tavarelvade ühtset ja täpset määratlust, et seda kohaldatakse vaid artikli 2 punktis 1 nimetatud kaheksa relvakategooria suhtes ja et lepingus puudub loetelu sellest, millised konkreetsed relvatüübid mingisse kategooriasse kuuluvad; peab siiski kiiduväärseks, et hõlmatud relvaliikide kindlaksmääramiseks on kasutatud üldisi kategooriaid; väljendab erilist rahulolu väike- ja kergrelvade, laskemoona ning osade ja komponentide hõlmamise pärast; kutsub osalisriike üles käsitlema oma riiklikes õigusaktides iga kategooriat võimalikult laias tähenduses; kahetseb, et leping ei hõlma kaugjuhitavaid relvastatud lennumasinaid (droone);

6.      peab kahetsusväärseks, et lepingu kohaldamisalast on välja jäetud tehniline abi, mis hõlmab remonti, hooldust ja arendustegevust, millised tegevused sisalduvad ELi õiguses;

7.      palub liikmesriikidel täpsustada, et lepingu artikli 2 punktis 2 osutatud relvakaubanduse mõiste hõlmab ka kinkimist, laenamist, rentimist ja mis tahes muud üleandmist, mistõttu need tegevused kuuluvad kõnealuse lepingu kohaldamisalasse;

8.      seoses ekspordikontrolliga ning relvakaubanduslepingu artikli 6 (Keelud) ja artikli 7 punkti 1 (Eksport ja ekspordi hindamine) kohaldamisega palub osalisriikidel pöörata rohkem tähelepanu sellistele nii tsiviil- kui ka sõjalisel otstarbel kasutatavatele kaupadele nagu seiretehnoloogia, samuti varuosadele ja toodetele, mida saab kasutada kübersõjas või mittesurmava inimõiguste rikkumise eesmärgil, ning soovitab uurida võimalust laiendada lepingu kohaldamisala nii, et see hõlmaks ka relvaekspordiga seotud teenuseid ning kahese kasutusega kaupu ja tehnoloogiat;

9.      peab kiiduväärseks sätteid, mille eesmärk on vältida relvade kõrvaletoimetamist; märgib siiski, et osalisriikidele on jäetud relvade kõrvaletoimetamise ohu hindamisel laialdane mänguruum; peab kahetsusväärseks asjaolu, et sellekohased sätted ei hõlma sõnaselgelt laskemoona, osi ja komponente, ning kutsub osalisriike ja eelkõige ELi liikmesriike üles kooskõlas nõukogu 2008. aasta ühise seisukohaga kaotama selle vajakajäämise oma riiklikes õigusaktides;

10.    tunnistab, et relvatööstus on teatavate ülioluliste võimekuste tagamiseks hädavajalik ning lisaks on see oluline ka majanduskasvu ja innovatsiooni seisukohalt; tuletab meelde, et riikidel on õiguspärane huvi tavarelvade omandamise, enesekaitseõiguse kasutamise ning tavarelvade tootmise, ekspordi, impordi ja üleandmise vastu; tuletab ka meelde, et osalisriikide parimates huvides on tagada, et relvatööstus järgiks rahvusvahelist õigust ja kohustuslikke relvastuskontrollirežiime, et hoida ja kaitsta demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja humanitaarõiguse aluspõhimõtteid ning soodustada konfliktide ärahoidmist ja lahendamist;

11.    palub, et komisjon aitaks koostada sõjalise otstarbega kaupadega kauplevatele eraõiguslikele osalistele käitumisjuhendid, mis oleksid kooskõlas ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtetega; soovitab tungivalt Euroopa relvatööstusel aidata toetada lepingu täitmist avatud ja läbipaistval viisil, sealhulgas vajaduse korral avaliku ja erasektori partnerluste kaudu, ning parandada eeskirjade täitmist, eelkõige tugevdades aruandekohustuslikkust ning ebaseadusliku relvakaubanduse ärahoidmise nõudest tingitud kohustust;

Kriteeriumid ja rahvusvahelised standardid

12.    rõhutab, kui tähtis on relvakaubanduslepinguga osalisriikidele pandud kohustus luua riiklik relvade üleandmise (ekspordi, impordi, transiidi, ümberlaadimise ja vahendamise) kontrollisüsteem;

13.    peab eelkõige kiiduväärseks igasuguse relvade üleandmise keelamist juhul, kui riigile on tehingule loa andmise hetkel teada, et relvi kavatsetakse kasutada genotsiidi, inimsusvastaste kuritegude või sõjakuritegude toimepanemiseks;

14.    on rahul asjaoluga, et relvade üleandmiseks ei või luba anda (see põhimõte on üldjoontes kooskõlas mitmesuguste piirkondlike relvakaubanduse kontrolli kokkulepete ja vahenditega, sealhulgas ka nõukogu 2008. aasta ühise seisukohaga), kui osalisriikide arvates valitseb suur oht, et need relvad ohustavad rahu ja julgeolekut või neid võidakse kasutada: 1) humanitaarõiguse rikkumiseks, 2) inimõigusi käsitlevate õigusaktide rikkumiseks, 3) organiseeritud kuritegevuse huvides või 4) terroriaktide toimepanemiseks; soovitab kõigil osalisriikidel koostada põhjalikud suunised, et kohaldada neid kriteeriume vajaliku ranguse ja järjepidevusega;

15.    palub komisjonil ja nõukogul tagada niisuguste ELi eri õigusaktide suurem sidusus, millega reguleeritakse relvade ja strateegiliste kaupade liikumist (eksporti, edasitoimetamist, vahendamist ja transiiti), nagu näiteks nõukogu 2008. aasta ühine seisukoht, kahesuguse kasutusega kaupade määrus (EÜ) nr 428/2009, määrus (EL) nr 258/2012 ÜRO tulirelvade protokolli artikli 10 kohta ning aluslepingu artikli 218 kohased sihtmeetmed, pidades silmas institutsioonilist ülesehitust ELi tasandil ja rakendusmehhanisme, et vältida õiguslikku segadust ja liigseid lisakulusid asjaomaste ELi ettevõtjate jaoks;

16.    tervitab osalisriikidele esitatud nõudmist võtta loamenetluse käigus arvesse ohtu, et üleantavaid relvi võidakse kasutada tõsiste soopõhiste või naiste ja laste vastu suunatud vägivallaaktide toimepanemiseks või hõlbustamiseks;

Rakendamine ja aruandlus

17.    rõhutab, kui oluline on relvakaubanduslepingu tulemuslik ja usaldusväärne rakendamine ning osalisriikide kohustuste täpne kindlaksmääramine; märgib sellega seoses, et osalisriikidele on jäetud suur tõlgendamisruum;

18.    juhib tähelepanu asjaolule, et lepingus ei nõuta ei sihtriigis valitsevate pingete või sealsete relvakonfliktide ega ka sihtriigi arengutaseme hindamist;

19.    juhib tähelepanu nõudele, et osalisriigid peavad igal aastal oma tavarelvade ekspordi ja impordi kohta aru andma; nõuab tungivalt, et asjaomased aruanded tehtaks üldjuhul üldsusele kättesaadavaks; kutsub seetõttu liikmesriike üles püüdlema läbipaistvuse poole ja avaldama oma relvakaubanduse aastaaruanded juba enne, kui see muutub üldpõhimõtteks;

20.    on veendunud, et täielik läbipaistvus sõltub suurel määral aruandekohustusest parlamentide, kodanike ja kodanikuühiskonna orgisatsioonide ees, ning nõuab, et loodaks läbipaistvusmehhanismid, mis võimaldavad selliste kodanike ja organisatsioonide kaasamist, et nõuda oma ametiasutustelt aruandekohustust;

21.    rõhutab riikide parlamentide, VVOde ja kodanikuühiskonna tähtsat rolli relvakaubanduslepingus kokku lepitud standardite rakendamisel ja jõustamisel riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil ning läbipaistva ja vastutustundliku kontrollisüsteemi kehtestamisel; nõuab seepärast toetust, sealhulgas rahalist toetust, rahvusvahelisele läbipaistvale ja jõulisele kontrollimehhanismile, mis tugevdab parlamentide ja kodanikuühiskonna rolli;

22.    kiidab heaks rahvusvahelist koostööd ja abi käsitlevad sätted ning vabatahtliku sihtfondi asutamise nende osalisriikide toetamiseks, kes seda lepingu rakendamisel vajavad;

23.    peab kiiduväärseks ka osalisriikide konverentsi loomist, mis käib korrapäraselt koos lepingu rakendamise läbivaatamiseks ning muu hulgas selle tagamiseks, et leping hõlmaks ka uute relvatehnoloogiatega kauplemist;

Euroopa Liit ja liikmesriigid

24.    tunnustab ELi ja selle liikmesriikide järjekindlat tegevust selliste rahvusvahelisele protsesside toetamisel, millega kehtestatakse ühised siduvad rahvusvahelise relvakaubanduse eeskirjad; peab kiiduväärseks, et kõik liikmesriigid on lepingu allkirjastanud; ootab, et liikmesriigid pärast Euroopa Parlamendi nõusoleku saamist lepingu kiiresti ratifitseerivad;

25.    palub seepärast nõukogu eesistujariigil Kreekal lugeda relvakaubanduslepingu ratifitseerimist esmaseks prioriteediks ja sellealasest tegevusest parlamendile korrapäraselt aru anda; nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid relvakaubanduslepingut kiiresti, tulemuslikult ja ühetaoliselt kogu Euroopa Liidus, jätkates seejuures relvaeksporti käsitleva nõukogu 2008. aasta ühise seisukoha kui Euroopa relvaekspordi kontrolli alaste ühiste standardite praeguse aluse täielikku rakendamist;

26.    tuletab liikmesriikidele meelde nende ühist kohustust rakendada ja tõlgendada nõukogu 2008. aasta ühist seisukohta relvaekspordi kohta ühetaoliselt ja ühesuguse rangusega;

27.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid täidaksid läbipaistvuse ja terviklikkuse vaimus nii ELi kui ka ÜRO raames võetud aruandluskohustused ning edendaksid kogu maailmas läbipaistvust ning relvade üleandmise ja kõrvaletoimetamise alase teabe ja kogemuste vahetamist;

28.    on rahul ELi aktiivsusega relvakaubanduslepingu läbirääkimistel; peab siiski kahetsusväärseks, et relvakaubandusleping ei sisalda sätteid, mis võimaldaksid ELil või muudel piirkondlikel organisatsioonidel olla lepingu osaline; toonitab, et piirkondlikud organisatsioonid peavad etendama lepingu rakendamisel aktiivset rolli, ja nõuab, et relvakaubanduslepingusse lisataks võimalikult kiiresti sätted, mis võimaldaksid ELil või teistel piirkondlikel organisatsioonidel lepinguga ühineda;

29.    on rahul asjaoluga, et lepingu artikli 13 punkti 3 kohaselt on riigid kohustatud esitama igal aastal aruande oma ekspordi ja impordi kohta; peab seda väga positiivseks nõudeks, mis suurendab usaldust riikide vahel, kes saavad nii teavet teiste riikide relvaostude kohta;

30.    palub, et komisjon esitaks ambitsioonika ettepaneku võtta vastu nõukogu otsus ELi relvakaubanduslepingu rakendamise toetusmehhanismi kohta;

31.    kutsub ELi ja selle liikmesriike üles toetama kolmandaid riike, kes vajavad lepingust tulenevate kohustuste täitmisel abi; on sellega seoses rahul välisasjade nõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsusega eraldada ELi eelarvest 5,2 miljonit eurot lepingu kohaselt loodavasse vabatahtlikku sihtfondi;

32.    rõhutab, et igasugune lepingu rakendamist toetav tegevus tuleks täpselt kooskõlastada muude rahastajate ja teiste relvakaubanduslepingu osaliste tegevusega ning seejuures tuleks arvesse võtta uurimisinstituutide ja kodanikuühiskonna organisatsioonide, näiteks relvastuse reguleerimise alast koostööd toetavast ÜRO usaldusrahastust (UNSCAR) rahastatavate organisatsioonide seisukohti ja soodustada kohaliku kodanikuühiskonna osalemist;

33.    kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles töötama välja sidusa relvakaubanduslepingu teavitusprogrammi ja seda rakendama, integreerides ja arendades edasi teiste relvakaubanduslepingu osaliste praegust tegevust ning võttes arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide kohalikke toetusalgatusi ning muude rahastajate ja kodanikuühiskonna organisatsioonide teavitustegevust, mille juures võetakse nõuetekohaselt arvesse selles valdkonnas saadud kogemusi;

34.    juhib tähelepanu sättele, mille kohaselt viimase võimalusena saab lepingut vajaduse korral muuta osalisriikide kolme neljandikulise häälteenamusega, ning soovitab nii ELil kui ka liikmesriikidel kasutada seda sätet tulevikus selleks, et kauplemiskorda veelgi tugevdada ja kaotada selles säilinud lüngad; senikaua palub komisjonil lepinguga reguleeritud kaubandussuhetega seoses edendada kahepoolseid lahendusi;

35.    palub, et Kreeka parlament võtaks ajal, kui Kreeka on Euroopa Liidu Nõukogu eesistuja, relvakaubanduslepingu ratifitseerimise ja nõukogu 2008. aasta ühise seisukoha küsimused eelseisva ÜVJP ja ÜJKP teemalise parlamentidevahelise konverentsi päevakorda;

36.    pidades silmas, et relvakaubandusleping puudutab nii ELi ainupädevust kui ka liikmesriikide pädevusi, palub nõukogul anda liikmesriikidele luba ratifitseerida leping Euroopa Liidu huvides;

37.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, liikmesriikide parlamentidele, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja komisjoni asepresidendile, komisjonile ja ÜRO peasekretärile.

 

(1)

ELT L 152, 18.6.2010, lk 14.

(2)

EÜT L 256, 13.9.1991, lk 51.

(3)

ELT L 146, 10.6.2009, lk 1.

(4)

ELT L 94, 30.3.2012, lk 1.

(5)

ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

(6)

ELT C 146 E, 12.6.2008, lk 342.

(7)

ELT C 332 E, 15.11.2013, lk 58.

(8)

ELT C 66 E, 20.3.2009, lk 48.

Viimane päevakajastamine: 2. veebruar 2014Õigusalane teave