–
võttes arvesse ajakirjanduse esindajate ja aktivistide tapmist uuriva kohtunik Jose Melo poolt juhitava sõltumatu komisjoni raportit, mis avaldati 22. veebruaril 2007;
–
võttes arvesse ÜRO eriraportööri Philip Alstoni esialgset raportit kohtuväliste, lihtmenetluse korras toimuvate ja meelevaldsete hukkamiste kohta;
–
võttes arvesse ÜRO eriraportööri Martin Scheinini 12. märtsi 2007. aasta avaldust inimõiguste ja põhivabaduste edendamise ja kaitse kohta, võideldes samas terrorismiga;
–
võttes arvesse lubadusi, mida Filipiinide valitsus rahvusvahelisele üldsusele andis enne riigi valimist ÜRO Inimõiguste Nõukogusse;
–
võttes arvesse 1984. aastal vastu võetud piinamise vastast konventsiooni, mille Filipiinid 18. juunil 1986 ratifitseerisid, ja selle esimest ja teist vabatahtlikku protokolli, mis lubab individuaalseid kaebusi ja sõltumatute organite külaskäike kinnipidamiskohtadesse;
–
võttes arvesse sunniviisilisi kadumisi käsitlevat ÜRO konventsiooni;
–
võttes arvesse Filipiinidel 14. mail toimuvaid Kongressi valimisi ja kohalikke valimisi ning sinna saadetavat ELi vaatlusrühma;
–
võttes arvesse ELi ja ASENi riikide ministrite 16. kohtumisel 15. märtsil 2007 vastu võetud kaasesimeeste ühisavaldust;
–
võttes arvesse välisministrite Aasia-Euroopa kohtumist (ASEM) 28.–29. mail Hamburgis;
–
võttes arvesse eesistujariigi poolt Euroopa Liidu nimel 26. juunil 2006 tehtud avaldust surmanuhtluse täieliku kaotamise kohta Filipiinidel;
–
võttes arvesse Filipiine käsitlevat komisjoni riigistrateegia dokumenti ja mitmeaastast näidisprogrammi aastateks 2005–2006;
–
võttes arvesse oma eelnevaid resolutsioone Filipiinide kohta;
–
võttes arvesse kodukorra artikli 115 lõiget 5,
A.
arvestades, et poliitiliselt motiveeritud tapmiste arv Filipiinidel on viimastel aastatel järsult kasvanud ja inimõiguste olukord riigis tekitab tõsist muret;
B.
arvestades, et kohalik inimõiguste organisatsioon Karapatan on registreerinud alates 2001. aastast 180 sunniviisilist kadumist ja üle 800 tapmise, millest enamuse viisid täide tundmatud relvastatud mehed;
C.
arvestades, et valitsuse esindajad on süüdistanud tapetutest enamust, nt opositsioonipartei liikmeid, kirikutegelasi, kogukonna juhte, talupoegi, ajakirjanikke, juriste, inimõiguste aktiviste, ametiühingutegelasi või lihtsalt kohtuväliste tapmiste tunnistajaid ebaseaduslike relvastatud gruppide ja „terroristide” kulissorganisatsiooniks olemises;
D.
arvestades, et president Gloria Macapagal-Arroyo on nimetanud kõrgetasemelise sõltumatu komisjoni (Melo komisjoni) probleemi uurima ja teinud üleriigilisele politseijõudude üksusele (Usig) ülesandeks tapmisi viivitamatult uurida ning võtta nende toimepanijad vastutusele;
F.
arvestades, et nii Melo komisjoni järeldused kui ÜRO eriraportööri uurimiste tulemused viitavad sõjaväe osalemisele neis poliitilistes tapmistes ning arvestades, et rünnakud viivad harva süüdistuse esitamiseni tapjate vastu, nende vahistamise ja kohtu alla andmiseni;
G.
arvestades, et Melo komisjon esitas järgmised soovitused: luua sõltumatu tsiviiluurimisasutus, millel on volitused vahistamiskäske välja anda ja vahistamisi teostada; koolitada prokuröre; luua nende juhtumite käsitlemiseks erikohtud; edendada tunnistajate kaitse programmi; suurendada politsei uurimisalast suutlikkust ja suunata ning koolitada julgeolekujõude;
I.
arvestades, et president Arroyo on Melo komisjoni soovituste jätkumeetmena andnud välja kuuest punktist koosneva kava kohtuväliste tapmiste peatamiseks, mis sisaldab justiitsministeeriumile antud korraldust laiendada ja edendada tunnistajate kaitse programmi, ülemkohtule esitatud taotlust luua erikohtud poliitilise või ideoloogilise iseloomuga tapmistes süüdistatavate süütegude kohtulikuks arutamiseks, Filipiinide relvajõududele esitatud taotlust koordineerida oma tegevust inimõigusi käsitleva Melo komisjoniga ning välisministeeriumile tehtud korraldust esitada Euroopa Liidule (EL), Hispaaniale, Soomele ja Rootsile ametlik taotlus uurijate saatmiseks komisjoni abistama;
J.
arvestades, et valitsuse poolt hiljuti vastu võetud terrorismivastased meetmed tekitavad tõsist muret seoses selle seaduse alusel kinni peetavate inimeste inimõiguste võimaliku rikkumisega,
1.
väljendab tõsist muret viimastel aastatel Filipiinidel aset leidnud poliitiliste tapmiste kasvava arvu pärast ja rolli üle, mis relvajõud mängivad selliste tapmiste toimepanemisel; kutsub Filipiinide võime üles viima läbi vajalikud uurimised õigeaegselt, põhjalikult ja läbipaistvalt ning tooma selle eest vastutavad isikud kohtu ette;
2.
mõistab karmilt hukka pühendunud inimõiguste aktivisti pr Siche Bustamante-Gandinao mõrvamise, kes tapeti kõigest mõni päev pärast ÜRO eriraportöörile tunnistuste andmist, ning tunneb muret igasuguse politseijuurdluse puudumise üle selles olulises asjas;
3.
on seisukohal, et 2007. aasta juulis jõustuva inimeste turvalisust puudutava seaduse (Human Security Act 2007) vastuvõtmine võib kasvatada veelgi inimõiguste rikkumist julgeolekujõudude poolt, kuna see võimaldab inimesi vahistuskäsuta vahistada ja kuni kolm päeva meelevaldselt kinni pidada; kutsub sellega seoses Filipiinide valitsust üles viima sisse konkreetsed kaitsemeetmed, et hoida ära selle seaduse rakendamisest tuleneda võivat inimõiguste kuritarvitamist;
4.
taunib rünnakuid seaduslike opositsioonirühmituste vastu ja kutsub võime üles tegema lõpp süüdistustele, nagu teeksid rahumeelsed opositsioonirühmitused ja ebaseaduslikud relvastatud rühmitused omavahel koostööd;
5.
tervitab Melo komisjoni asutamist ja soovitusi ning politseijõudude üksuse Usig loomist, samuti president Arroyo 30. jaanuari deklaratsiooni, et ta „ei kavatse taluda inimõiguste rikkumisi” kui esimest sammu;
6.
kutsub valitsust üles võtma meetmeid tunnistajate süstemaatilise hirmutamise ja ahistamise lõpetamiseks seoses tapmiste kohtuliku uurimisega ning tagama tõeliselt tulemusliku tunnistajate kaitse; rõhutab ühtlasi vajadust lõpetada vägivalla õhutamine teatud poliitiliste või kodanikuühiskonna rühmituste vastu ja taastada tavapärased vastutussüsteemid, et kontrollida valitsuse kuritarvitusi; kutsub ombudsmani eelkõige sellega seoses üles võtma tõsiselt oma põhiseaduslikku rolli ja rakendama meetmeid seoses kohtuväliste tapmistega, mida seostatakse riigiametnikega;
7.
hindab positiivselt valitsuse kuuest punktist koosnevat kava poliitiliste tapmiste peatamiseks; rõhutab siiski, et Filipiinide valitsus peab võtma tõsiselt oma kohustust neid tapmisi uurida ja näitama üles valmisolekut tuua nende eest vastutavad inimesed, sealhulgas julgeolekujõudude esindajad, kohtu ette; märgib, et siiani on enamus politseijuurdlusi tundunud olevat puudulikud;
8.
tervitab Filipiinidel surmanuhtlust kaotava õigusakti allkirjastamist president Arroyo poolt 24. juunil 2006; kutsub Filipiinide võime ühtlasi üles ratifitseerima äsja vastuvõetud sunniviisilisi kadumisi käsitlevat ÜRO konventsiooni ning võtma vastu selle rakendusaktid;
9.
tunneb muret, et karistamatuse õhkkond õõnestab üldsuse usaldust õigusriigi vastu ning et tapmised loovad õhkkonna, kus Filipiinide inimesed ei saa vabalt kasutada poliitiliste vaadete väljendamise õigust ja ühinemisvabadust;
10.
palub presidenti võtta koheseid meetmeid, et hoida ära vägivalla edasise laienemise oht eelseisvate valimiste eel ja ajal;
11.
kutsub Filipiinide valitsust üles tagama nende inimeste julgeolek, kes taotlevad maa ümberjagamist ulatusliku põllumajandusreformi (Comprehensive Agrarian Reform Programme) alusel ja kiirendama maareformi täideviimist, et piirata üht poliitilise vägivalla süvapõhjust;
12.
tervitab Euroopa Komisjoni teadaannet, et komisjon annab omapoolse panuse Filipiinide valitsuse jõupingutustesse kohtuväliste tapmiste uurimisega seoses, saates sinna ekspertide rühma;
13.
teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, ÜRO inimõiguste komisjonile, ASEANi liikmesriikide valitsustele ja Filipiinide valitsusele ning parlamendile.