Rahvusvahelisele naistevastase vägivalla kaotamise päevale aluse pannud ÜRO resolutsiooni 10. aastapäeva tähistamise kontekstis peaks ELi tegevus selles valdkonnas hoogustuma ja edasi liikuma. Naistevastane vägivald on struktuuriline ja levinud probleem kogu Euroopas. Naiste elu ja osalemist ühiskondlikus, majanduslikus ja poliitilises elus piirab naistevastase vägivalla erinevate vormide püsimine. Naistevastane vägivald ei ole üksnes rahvatervise probleem, vaid puudutab ka naiste ja meeste vahelist ebavõrdsust, mis on valdkond, kus EL on volitatud tegutsema. Praegu pakub Daphne programm piiratud rahalisi vahendeid naistevastase vägivalla vastaste algatuste jaoks. See allikas pole aga kaugeltki piisav. Nüüd, kui EL suurendab koostööd vabaduse, turvalisuse ja õigluse valdkonnas, võttes detsembris vastu nn Stockholmi programmi, mis tõstab esile kodanike kaitse, ligipääsu õigussüsteemile ja kodanikeõiguste edendamise, peab ELi aktiivsem tegutsemine naistevastase vägivalla probleemi lahendamisel olema selle strateegia lahutamatu osa.

1. Milline on seega nõukogu strateegia praeguse olukorra parandamiseks?

2. Kas nõukogu plaanib rakendada terviklikumat ELi poliitikat naistevastase vägivalla probleemi lahendamiseks, toetudes olemasolevatele asutamislepingu sätetele (kohustus töötada naiste ja meeste vahelise võrdsuse ja rahvatervise nimel)?

3. Kas nõukogu kavatseb välja töötada ühistele põhisuundadele toetuva ELi poliitikakava naistevastase vägivalla probleemi lahendamiseks?

4. Milliseid ettevõtmisi on kavandatud, et ärgitada ja toetada liikmesriike töötama välja riiklikke tegevuskavasid naistevastase vägivalla probleemi lahendamiseks?