RAPORT Komisjoni 21. ja 22. aastaaruanne: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004)

24.3.2006 - (2005/2150(INI))

Õiguskomisjon
Raportöör: Monica Frassoni

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

komisjoni 21. ja 22. aastaaruande: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004) kohta

(2005/2150(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni 21. ja 22. aastaaruannet (KOM(2004)0839 ja KOM(2005)0570);

–   võttes arvesse komisjoni personali töödokumente (SEK(2004)1638 ning SEK(2005)1446 ja 1447);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;

–   võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ja petitsioonikomisjoni arvamust (A6‑0089/2006),

A. arvestades, et komisjoni aastaaruannetes tuvastatakse direktiivide liikmesriikide poolt ülevõtmise olukord, et tagada õigusaktide kohaldamise tõhus jälgimine; arvestades, et vastavalt 21. aruandele oli 31. detsembril 2003 menetluses 3927 rikkumisjuhtumit, sealhulgas 1855 juhtumit, mille puhul oli menetlust alustatud, 999 juhtumit, mille kohta oli esitatud põhjendatud arvamus, 411 juhtumit, mis olid edasi saadetud Euroopa Kohtule ning ainult 69 juhtumit (millest 40 puudutasid keskkonnasektorit), mille puhul oli alustatud artiklile 228 vastavat menetlust;

B.  arvestades, et ühenduse õiguse kohaldamise kohane järelevalve ei koosne ainult ülevõtmise kvantitatiivsest hindamisest, vaid ka ülevõtmise kvaliteedi ja ühenduse õiguse tegelikul kohaldamisel kasutatud meetodite hindamisest;

C. arvestades, et Euroopa õigusaktide korrektne ja kiire rakendamine on parema õigusloome lahutamatu ja väga oluline osa; arvestades, et selged ja hästi koostatud õigusaktid on vältimatu tingimus ühenduse õiguse heaks kohaldamiseks kogu ELis; arvestades, et õigusaktide kvaliteet ja liikmesriikide kohustuste selgus ei ole alati rahuldav, kuna õigusaktid võetakse sageli vastu keeruliste poliitiliste kompromisside tulemusena;

D. arvestades, et komisjon võib kohandada vahendeid, mida ta kasutab oma ülesande tõhusaks täitmiseks, ning teha uuendusi, mis on välja töötatud ühenduse õiguse kohaldamise parandamiseks;

E.  arvestades, et komisjon töötab praegu olemasolevate menetluste kohandamise ning nende kiirendamise ja tõhustamise viiside kallal; kuid see ei ole piisav põhjus, et jätta õigel ajal edastamata nõutav teave rikkumiste tarvis asjaomastes peadirektoraatides ja peasekretariaadis eraldatud vahendite koguhulga kohta;

F.  arvestades, et ühenduse õiguse rikkumisega seotud kaebuste arv näitab, et Euroopa kodanikud mängivad ühenduse õiguse kohaldamisel väga tähtsat rolli ning et suutlikkus nende muresid nõuetekohaselt lahendada on Euroopa Liidu usaldusväärsuse jaoks oluline;

G. arvestades, et kodanike kaebused ei ole “inimeste Euroopat” üles ehitades lihtsalt sümboolsed, vaid kujutavad endast tasuvat ja tõhusat vahendit ühenduse õiguse kohaldamise seireks;

H. arvestades, et tulemuslik õiguskaitse ning ühtne kohaldamine ja tõlgendamine on ühenduse õiguse olulised elemendid;

I.   arvestades, et Euroopa Parlament sai komisjoni 22. aastaaruande kätte alles jaanuaris 2006 ning et selle järjepideva viivituse tõttu viidatakse käesolevas resolutsiooni ettepanekus 2004. aasta aruandele ainult osaliselt, analüüsides peaasjalikult komisjoni 21. aastaaruannet, mis käsitleb ühenduse õiguse kohaldamist 2003. aastal,

1.  on veendunud, et kõigil Euroopa institutsioonidel on vaja rakendamise seire küsimust tõsisemalt ja nähtavamalt arutada ning seda veendunumalt esile tõsta, eelkõige pidades silmas rõhku, mida on hiljuti pandud väidetavale kiireloomulisusele, mis vähendab ELi õigusaktide ja õigusloomega seotud algatuste mahtu;

2.  nõuab, et õigusaktide mahu vähenemist korvataks suurema rõhuasetusega rakendamisele; rõhutab, et kaebused on tasuv ja tõhus vahend ühenduse õiguse kohaldamise seireks ning kutsub komisjoni üles tagama, et vähemalt mõned varem õigusaktide koostamisele ja ülevaatamisele eraldatud vahendid suunataks isikute kaebuste ja rikkumisjuhtumitega tegelevates eri üksustes olemasolevate Euroopa õigusaktide tulemuslikuks ja korrektseks rakendamiseks;

3.  on veendunud, et ka Euroopa Parlamendi komisjonid peaksid pöörama tähelepanu ühenduse õigusaktide kohaldamise küsimusele ning et eriti vastutav raportöör peaks osalema aktiivsemalt ühenduse õiguse rakendamise seires liikmesriikides, sellega seoses on sobivaks näiteks keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni korraldatavad regulaarsed rakendamist käsitlevad istungjärgud;

4.  mõistab, et komiteemenetlus ei ole käesoleva resolutsiooni teema ning arvab, et seda küsimust tuleb käsitleda vastavalt eraldi resolutsioonis;

5.  rõhutab, et EÜ asutamislepingu artikkel 211 määrab komisjonile institutsioonilise vastutuse lepingu sätete ja sellega kooskõlas võetud institutsioonide meetmete kohaldamise tagamise eest ning et EÜ asutamislepingu artikkel 226 annab komisjonile õiguse võtta liikmesriikide suhtes nende asutamislepingust tulenevate kohustuste täitmatajätmise korral meetmeid;

6.  märgib, et rikkumismenetlusega seotud peamised probleemid (EÜ asutamislepingu artiklid 226 ja 228) on selle pikkus (keskmiselt 54 kuud alates kaebuse registreerimisest ja kohtule edastamisest) ning artikli 228 piiratud kasutus;

7.  märgib, et komisjon korraldab rikkumismenetluste kohta otsuste tegemiseks neli korda aastas koosoleku ning et kõik otsused (alates esimesest ametlikust kirjalikust teatest, mille eesmärk on saada liikmesriigilt teavet, kuni otsuseni Euroopa Kohtu poole pöörduda) teeb volinike kolleegium; tunnustades rikkumise etappide puhul kollektiivse sekkumise asjakohasust ja vajadust selle järele, teeb ettepaneku sisemenetlust lühendada, andes komisjoni igale liikmele õiguse saata oma vastutusalas liikmesriikidele ametlikke kirjalikke teateid kui liikmesriik ei ole ühenduse õigust oma riiklikesse õigusaktidesse sätestatud tähtajaks üle võtnud;

8.  võtab teadmiseks liikmesriikide kohtute ebapiisava koostöötaseme enamikus liikmesriikides – kohtud on ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtte kohaldamisel ikka veel tõrksad;

9.  tervitab komisjoni teatist “Ühenduse õiguse kohaldamise parem järelevalve” (KOM (2002)0725), milles sätestatakse erinevad meetmed selle eesmärgi saavutamiseks;

10. avaldab siiski kahetsust, et komisjon ei ole esitanud mõnede oma eespool mainitud teatistes välja kuulutatud kohustuste kohta – näiteks “prioriteetsete kriteeriumide kohaldamist hinnatakse kord aastas, kui arutatakse ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aruannet” (KOM(2002)0725, lk 12) – struktureeritud, üksikasjalikke järelmeetmeid;

11. kutsub komisjoni üles viima läbi eespool mainitud teatises loetletud prioriteetkriteeriumide kohaldamise erihindamine, et hinnata, kas sellist rakendamist on tõesti vaja ning et sellega ei kaasne selliste rikkumismenetluste ulatuse märgatava vähendamise ohtu, mille puhul asutamisleping ei näe ette ühtegi hierarhiat; kutsub komisjoni üles hindama, kas saadaval olevate vahendite lihtne suurendamine asjaga kõige enam kokku puutuvates peadirektoraatides ei oleks kaebuste järelmeetmete suutlikkuse parandamiseks eelistatav lahendus; juhib tähelepanu sellele, et ülevõtmise eest vastutavad komisjoni talitused vajavad õiguseksperte, kes analüüsiksid, kas õigusaktid on üle võetud kogu nende keerukuses; märgib, et ülevõtmise analüüsimisel ei ole võimalik toetuda ainuüksi automaatsetele vastavussüsteemidele;

12. kutsub komisjoni üles teavitama Euroopa Parlamenti selliste hindamiste tulemustest; rõhutab, et prioriteetide määratlemise tulemusena ei tohiks kodanike kaebustele vastamine väheneda ning nõuab tungivalt, et komisjon konsulteeriks Euroopa Parlamendiga prioriteetkriteeriumide kõigi võimalike muutuste asjus;

13. kutsub komisjoni üles seadma õigusriigi põhimõtet ja kodanike kogemusi ettepoole puhtalt majanduslikest kriteeriumidest ja hinnangutest; nõuab tungivalt, et komisjon jälgiks hoolikalt põhiõiguste ja asutamislepingu üldpõhimõtete ning määruste ja raamdirektiivide järgimist; kutsub komisjoni üles kasutama teiseseid õigusakte kui kriteeriumit, mille abil teha kindlaks, kas on toimunud põhivabaduste rikkumine;

14. nõuab tungivalt, et komisjon hindaks uuesti koostööd liikmesriikidega EÜ asutamislepingu artikli 10 tähenduses, pidades silmas asjaolu, et enamik liikmesriike ei ole valmis tegema erilisi jõupingutusi ELi õiguse rakendamise parandamiseks, nagu kinnitati viimase paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbirääkimistel 2003. aastal, kui nõukogu keeldus võtmast endale ülevõtmise ja rakendamisega seotud kohustusi; kinnitab oma toetust selles küsimuses läbirääkimiste taasavamisele nõukoguga, eesmärgiga muuta institutsioonidevahelist kokkulepet;

15. kutsub komisjoni üles tõsiselt ümber hindama järeleandmist liikmesriikidele, kui tegu on nõutava teabe komisjonile esitamise tähtaegadega, riiklike rakendusmeetmete vastuvõtmise ja nendest teatamise ning ühenduse õigusaktide korrektse rakendamisega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

16. märgib, et liikmesriigid on otsustanud moodustada rakendamisega tegelevad eristruktuurid; tervitab komisjoni jõupingutusi nõuetekohaste koordineerimiskeskuste asutamise toetamisel igas liikmesriigis eesmärgiga parandada ülevõtmis- ja rakendamispoliitikat tervikuna ning rikkumismenetluste kohtuvaidluse-eelse etapi tõhusust; soovitab liikmesriikidel mitte üksnes luua tehnilisi struktuure, vaid ka määrata ametisse rikkumiste vastase poliitika eest riigi tasandil vastutava(d) poliitiku(d);

17. juhib tähelepanu, et rõhuasetus organisatsioonilistele küsimustele ja teabevoogudele ei tohiks varjata asjaolu, et paljud ebakorrektse rakendamise juhud on ebakvaliteetsete õigusaktide tulemus ja kajastavad liikmesriikide sihilikke jõupingutusi õõnestada ühenduse õigusakte poliitilistel, haldus- ja majanduslikel põhjustel; seoses sellega märgib, et komisjonil on kombeks nõustuda liikmesriikide hilise sekkumisega, et lõpetada rikkumismenetlus; kutsub komisjoni üles nõudma liikmesriikidelt tagatist selle kohta, et ühenduse sätteid, mida on rikutud, kohaldatakse tagasiulatuvalt, et kaotada rikkumise mõju, kasutades jätkuva täitmatajätmise korral EÜ asutamislepingu artikli 228 meetmeid;

18. märgib, et SOLVIT-võrgustik on tõendanud siseturul oma tõhusust täiendava kohtuvälise mehhanismina, mis on suurendanud vabatahtlikku koostööd liikmesriikide vahel, kuid on seisukohal, et selliseid mehhanisme ei tohiks vaadelda aseainena rikkumismenetlustele, mis on välja töötatud selleks, et kohustada liikmesriike ühenduse õigust kohaldama; kutsub liikmesriike üles määrama SOLVIT-võrgustiku riiklikele kontaktpunktidele täiendavaid inimressursse ja suuremaid rahalisi vahendeid;

19. on veendunud, et samas kui on oluline pühendada aega ja jõupingutusi dialoogi arendamisele liikmesriikidega ja neile abi andmise parandamisele, soodustamaks Euroopa õigusaktide kiiret, korrektset ülevõtmist, on vajalik rangem distsipliin, eelkõige pärast laienemist, et vältida ülemääraseid viivitusi ja siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise kvaliteedi püsivaid erinevusi;

20. usub, et eriklauslit, mis kohustab liikmesriike koostama ELi direktiive üle võttes vastavustabeli, tuleks igasse uude vastu võetud direktiivi süstemaatiliselt lisada;

21. märgib, et 2004. aastal sisaldas umbes 41% uutest direktiividest vastavustabeli klauslit; usub, et Euroopa Parlament kaasseadusandjana peaks toetama ettepanekuid lisada direktiividesse sätteid, mis kohustavad liikmesriike kasutama teatamiseks vastavustabeleid; kutsub komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile korrapäraselt aru selliste sätete kohaldamisest;

22. tervitab komisjoni mõnede peadirektoraatide – ja eelkõige keskkonna peadirektoraadi – jõupingutust parandada asjaomaste direktiivide vastavuskontrolli, eelkõige pärast laienemist; kutsub komisjoni üles avaldama oma veebilehel uuringud, mida eri peadirektoraadid on taotlenud, hindamaks liikmesriikide rakendusmeetmete vastavust ühenduse õigusaktidega;

23. märgib, et mittevastavuse jaoks on avatud mitmeid menetlusi ja et selliseid menetlusi mõnikord korratakse, saavutamata eesmärki veenda liikmesriike oma ülevõtmisakte muutma; rõhutab, et sellistel juhtudel võivad viivitused menetluses kodanikke tõsiselt kahjustada, sest ei keskenduta üksikjuhtumitele, vaid kajastatakse pigem üldprobleemi; kutsub seetõttu komisjoni üles võtma teatamatajätmise ja liikmesriikide rakendusmeetmete ühenduse õigusaktidele mittevastavuse juhtumite suhtes karmi seisukohta ning läbima EÜ asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetluse eri etapid vastavalt kindlaksmääratud, mittevaidlustatavatele tähtaegadele, mis on sätestatud vastavates soovituslikes dokumentides (teatised, suunised), jõudmaks võimalikult kiiresti EÜ asutamislepingu artiklini 228 trahvide kohta;

24. kutsub komisjoni üles esitama nimekirja nendest direktiividest, mille rakendamine on olnud kõige problemaatilisem, ning selgitama, mida ta peab selle peamisteks põhjusteks; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Kohtu pretsedendiõiguse ja EÜ asutamislepingu artikli 10 kohaselt peavad liikmesriigid tagama tõhusate ja proportsionaalsete sanktsioonide nõuetekohase süsteemi olemasolu, mis hoiaks ära ühenduse sätete rikkumise; leiab, et sanktsioonide tõhusa süsteemi puudumist tuleks rikkumismenetluse raames rangelt käsitleda;

25. märgib, et praegused menetlused ei anna kodanikele mingeid õigusi peale kaebuse esitamise ning et komisjonil on asutamislepingu kaitsja rollis kaebuse registreerimise ja menetluse alustamise puhul ulatuslik kaalutlusõigus; leiab, et ei asutamisleping ega Euroopa Kohtu pretsedendiõigus ei takista kaebuse esitajatele suuremaid õigusi andvate kohaste õigusaktide kasutamist ning kutsub seetõttu komisjoni üles liikuma selliste õigusaktide vastuvõtmise suunas; on veendunud, et see oluline ja eksklusiivne eelisõigus peaks vastama läbipaistvuse ja vastutuse kohustusele seoses otsuste tegemise, eelkõige kaebuse uurimata jätmise otsuse põhjustega;

26. tervitab komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja Euroopa ombudsmanile teemal “Suhted kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega” (KOM (2002)0141);

27. nõuab tungivalt, et komisjon järgiks selles teatises esitatud põhimõtteid, et kõik komisjonile laekunud kaebused, milles on tõenäoliselt üles antud ühenduse õiguse tõeline rikkumine, tuleks ilma valimata registreerida, välja arvatud juhul kui nende kohta kehtivad artiklis 3 osutatud erandlikud asjaolud; märgib, et Euroopa ombudsman on hiljuti saanud erikaebusi, milles teatatakse kaebuste registreerimatajätmisest, ja uurib neid; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruannet registreerimatajätmisi käsitlevate kaebuste kohta vastavalt eespool mainitud teatisele;

28. märgib, et teatises esitatud üheaastane tähtaeg, mis on ette nähtud kaebuse registreerimisest ametliku kirjaliku teate tegeliku saatmiseni või otsuseni juhtum registreerida, on liiga pikk; lisaks märgib, et sellest tähtajast ei peeta alati kinni ja kaebuse esitaja jäetakse vastuvõetamatusse ebakindlasse olukorda; kutsub seetõttu komisjoni üles saatma ametlikke kirjalikke teateid, mis ei viita veel “läbirääkimistele” liikmesriikidega, lühikese aja jooksul alates kaebuse registreerimisest ning viima menetlusi läbi kiiresti lühikeste tähtaegade põhjal, millest erandid oleks võimalikud ainult erandjuhtudel;

29. nõuab tungivalt, et kõik komisjoni teenistused teavitaksid kaebuste esitajaid – ja asjakohastel puhkudel ka asjaomaseid Euroopa Parlamendi liikmeid – igati kaebuste töötlemise kulgemisest iga varem määratud tähtaja möödumisel (ametlik kirjalik teade, põhjendatud arvamus, Euroopa Kohtule üleandmine), esitamaks oma otsuste põhjused ja edastamaks need üksikasjalikult kaebuse esitajale vastavalt oma 2002. aasta teatises esitatud põhimõtetele, mis peaksid võimaldama kaebuse esitajal teha edasisi tähelepanekuid (selline teave peaks sisaldama asjaomase liikmesriigi esitatud põhjendusi, eelkõige juhtudel, mille puhul komisjon näeb ette kaebuse kõrvalejätmise);

30. kutsub komisjoni üles võtma vastu erimenetlust, mis võimaldaks kaebuse esitajale ja asjaomasele Euroopa Parlamendi liikmele juurdepääsu dokumentidele ja parlamendiliikmega peetud kirjavahetuse sisule;

31. kutsub komisjoni üles esitama eriandmeid tähtaegadest kinnipidamise kohta, mis on sätestatud tema sisekasutuses olevas menetluste käsiraamatus, mida on võimalik hankida ainult mitteametlikult; kinnitab tähtaegade määramise tähtsust kaebuse registreerimisest kuni kaebuse esitajale vastuse andmise ja ametliku kirjaliku teate saatmiseni;

32. märgib, et EÜ asutamislepingu artiklile 228 vastavad menetlused on nende kasutusele võtmisest alates viinud Euroopa Kohtu otsusteni ainult kolmel juhul; tervitab komisjoni 14. detsembri 2005. aasta teatist EÜ asutamislepingu artikli 228 kohaldamise kohta (SEK(2005)1658), mis selgitab ja arendab edasi komisjoni poliitikat seoses palvega Euroopa Kohtule määrata liikmesriigile, kes ei täida Euroopa Kohtu otsust, perioodilised maksed ja ühekordne põhisumma;

33. palub komisjonil ametlikult täpsustada, et vastavalt tema teatisele EÜ asutamislepingu artikli 228 kohaldamise kohta kohaldatakse kõigi juhtumite puhul, millega seoses on juba saadetud ametlikud kirjalikud teated ja põhjendatud arvamused vastavalt artiklile 228 ning juhtumite puhul, millega seoses toimub praegu artiklile 226 vastav menetlus, uut poliitikat (kui neid ei lahendata enne Euroopa Kohtule üleandmist);

34. tuletab meelde, et komisjonile, Euroopa ombudsmanile ja asjaomastele parlamendikomisjonidele edastatud üksikisikute petitsioonid peaksid julgustama Euroopa institutsioone hindama viisi, kuidas ühenduse õigust liikmesriigi ja Euroopa tasandil rakendatakse;

35. kordab oma veendumust, et tihe koostöö ja järelevalve korraldamine komisjoni, nõukogu, Euroopa ombudsmani ja asjaomaste parlamendikomisjonide vahel on väga olulised, tagamaks tulemuslikku sekkumist kõigil juhtudel, kui petitsiooni esitaja on ühenduse õiguse rikkumise üle õigustatult kaevanud;

36. nõuab, et komisjon esitaks edasistes aastaaruannetes andmeid, mis kajastavad korrektselt petitsioonide olulist ja selget panust ühenduse õiguse kohaldamise jälgimisse, ning kordab oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsioonis esitatud nõuet lisada ainult petitsioonidele pühendatud peatükk;

37. peab vajalikuks määratleda petitsioonide esitajate õigused sarnaselt kaebuste esitajate õigustega, mis sätestati komisjoni teatises suhete kohta kaebuse esitajatega (KOM(2002)141 lõplik); arvab, et kaebuste ja petitsioonide paralleelse käsitlemisega seotud menetlusküsimusi tuleb selgitada ning asjaomaseid teenuseid veelgi parandada, et petitsioonikomisjon saaks tagada petitsioonide esitajate õiguste austamise;

38. märgib oma kogemuste põhjal, et Euroopa Parlamendile petitsioone esitavatel kodanikel on raske tugineda liikmesriikide kohtutes ELi õigusest tulenevatele õigustele ja saada hüvitist kahju eest, mille on põhjustanud liikmesriikide poolne ühenduse õiguse rikkumine;

39. taunib komisjoni vastumeelsust uurida ühenduse õiguse väidetavaid varasemaid rikkumisi, mis on sestsaadik heastatud, nagu näiteks Equitable Life’i ja Lloyds of Londoni petitsioonide puhul tõstatatud rikkumised; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks selliseid juhtumeid, mille puhul on väidetavad rikkumised põhjustanud inimestele märkimisväärset kahju, kuna selliste uurimuste tulemustest võiks olla kodanikele väga palju kasu hüvitise saamisel asjaomaste õiguslike kanalite kaudu;

40. nõuab suuremat koostööd liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi ning nende vastavate liikmete vahel, et edendada ja suurendada Euroopa küsimuste tulemuslikku arutelu riiklikul tasandil; on seisukohal, et parlamendid etendavad ühenduse õiguse kohaldamise järelevalves väärtuslikku rolli, aidates seega tugevdada liidu demokraatlikku õiguspärasust ja tuues seda kodanikele lähemale;

41. nõuab tungivalt, et komisjon saadaks oma ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aastaaruanded liikmesriikide parlamentidele, et nad saaksid sellist kohaldamist riigi ametiasutuste poolt paremini jälgida;

42. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule, Euroopa Kohtule, Euroopa ombudsmanile ja liikmesriikide parlamentidele.

SELETUSKIRI

Sissejuhatus: käesolev raport parema õigusloome raames

Käesoleva raporti eesmärk on hinnata komisjoni järelevalvet ühenduse õiguse kohaldamise üle 2003. aastal paremat õigusloomet käsitleva praeguse arutelu raamistikus, püüdes samuti võimaluse korral kasutada hiljutisemat teavet ning uurida eelmiste sarnaste raportite, eelkõige viimase, pr Wallise koostatud raporti järelmeetmeid. Käesolevas raportis viidatakse kohati ka 2004. aasta aruandele, mille komisjon avaldas jaanuaris 2006.

ELi “parema õigusloome” kava lähtekoht on kahes põhialgatuses. Esimene oli eelmise, Prodi juhitud komisjoni 2001. aastal avaldatud valge raamat “Euroopa valitsemine”[1]. Selle eesmärk oli parandada ELi poliitikat, parandades selle läbipaistvust, ühtsust, tulemuslikkust ja tõhusust, suurendades samal ajal üldsuse osalust ja vastutust poliitika väljatöötamise protsessis.

Teine algatus oli niinimetatud „Lissaboni strateegia”. Käivitatud ELi liikmesriikide poolt märtsis 2000 Euroopa Ülemkogul Lissabonis, oli selle eesmärk muuta EL 2010. aastaks kõige konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks maailmas ning strateegias võeti selle eesmärgi saavutamiseks kasutatava poliitika väljatöötamiseks kasutusele hulk uusi mehhanisme. Kajastades asutamislepingus sätestatud säästva arengu kohustust, lisasid ELi juhid järgmisel aastal oma Göteborgis juunis 2001 toimunud kohtumisel Lissaboni strateegiale keskkonnamõõtme.

Komisjon on samuti otsustanud, et parem õigusloome on vaja integreerida poliitika kujundamise protsessi ning et komisjoni esitatud uued õigusloomega seotud ettepanekud peavad püüdma edendada paremat õigusloomet ja soodustada konkurentsivõimet. Sellega seoses rõhutasid ELi institutsioonid 16. detsembri 2003. aasta paremat õigusloomet käsitlevas institutsioonidevahelises kokkuleppes ELi õigusaktide lihtsustamise ja nende mahu vähendamise tähtsust.

Vastavalt institutsioonidevahelisele kokkuleppele teatas komisjon oma 16. märtsi 2005. aasta teatises[2], oma kavatsusest “vaadata läbi nõukogus/Euroopa Parlamendis menetluses olevad ettepanekud nende üldise asjakohasuse, konkurentsivõimele avalduva mõju ja muude tegurite suhtes”. Oma hiljutises 2005. aasta septembri teatises “Seadusandjale esitatud seadusandlike ettepanekute sõelumise tulemus” illustreerib komisjon selle läbivaatamisülesande eesmärke, protsessi ja tulemusi.

Avalikus arutelus ning liikmesriikides ja osaliselt Euroopa Parlamendis eksisteerivat suundumust järgides deklareeris komisjon korduvalt, et tema uus lähenemisviis on vähendada õigusaktide mahtu ja vabaneda ebatõhusatest õigusaktidest. Sellega seoses tekib teatav mure, et “parema õigusloome” tähendus aina kitseneb ja seda võib tõlgendada lihtsalt regulatsiooni puudumisena ning kasutada vabandusena nende osaliste puhul, kes püüavad tõrjuda sotsiaal- ja keskkonnakaitsemeetmeid. Õigusloome kvaliteet peaks olema eelkõige määratud informeeritud ja jõulise poliitilise debati ning selle suutlikkuse kaudu täita eesmärgid, milleks see esialgu koostati. Kui komisjon ja nõukogu kasutavad parema õigusloome vahendeid ettekäändena selleks, et vältida või ennetada poliitilist arutelu või korporatsioonide huvides või liikmesriikide ELi tasandi kohustuste vähendamiseks mööda hiilida, on algatusest Euroopa kodanike rahustamiseks kahjuks vähe kasu[3].

Teisest küljest tuleb pärast laienemist õigusaktide mahu vähenemist kompenseerida suurema rõhuasetusega rakendamisele. Komisjoni 21. aruande kõige ilmsem tulemus on see, et õigusaktide koostamiseks ja järelmeetmeteks eraldatud vahendite asjakohane osa tuleks nüüd pühendada olemasolevate Euroopa õigusaktide tõhusale ja korrektsele ülevõtmisele ja rakendamisele erinevates rikkumisjuhtumitega tegelevates pädevates üksustes.

Vastavalt asutamislepingu artiklile 211 on komisjoni ülesanne tagada, et liikmesriigid järgivad ja rakendavad ühenduse õigust nõuetekohaselt. Eelkõige annab EÜ asutamislepingu artiklis 226 sätestatud menetlus komisjonile märkimisväärsed volitused algatada täitemenetlusi liikmesriikide vastu, kes on tema meelest oma ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi rikkunud. Väärib märkimist, et artikkel 226 ei piira seda volitust eeskirjadega “mis on vastuolus asutamislepingutes sätestatud ühenduse õiguse põhimõtetega”, nagu komisjon viitab kohe oma 21. aruande esimeses lõigus; artiklis 226 antakse komisjonile volitused võtta liikmesriikide vastu meetmeid asutamislepingust tulenevate mis tahes kohustuste täitmatajätmise puhul[4].

Komisjon algatab rikkumismenetlusi kas liikmesriigis asuva kaebuse esitaja kaebuse tulemusena või omal algatusel (näiteks ajakirjandusest, Euroopa Parlamendi küsimustest jms kogutud teabe põhjal). Laienenud ELis on seaduste korrektne ja nähtav rakendamine väga oluline, et anda tähendus kogu Euroopa projektile. See ei ole ainult õiguslik kohustus, vaid ka poliitilise vastutuse küsimus. Kui ELi seadusi ei peeta kõigile kohustuslikuks ja kui nende ülevõtmine ja rakendamine sõltuvad selle või teise valitsuse heast tahtest või tuginevad erinevatele tõlgendustele, oleme peagi ELi poliitika liikmesriikide pädevusse objektiivse tagasiandmise olukorras, millega kaasnevad ilmsed negatiivsed mõjud siseturule ja kogu ühenduse õigustikule. Nagu hiljem selles aruandes näeme, on olukord juba üsna murettekitav, eelkõige keskkonna ja siseturu sektoris, kus rikkumismenetluste kestus ja karistatuse nõrkus ähvardavad tühistada sanktsiooni kogu tegeliku hirmutava mõju.

Õiguskomisjoni arvates peaks komisjon tõsiselt, nähtavalt kaaluma kontrolli rakendamise küsimust ja seadma selle uuesti esikohale, eelkõige arvestades õigusloomega seotud algatuste mahu vähendamise väidetavale kiireloomulisusele hiljuti pandud rõhku. Kasutusel olevate vahendite vähenemisest hoolimata on oluline, et 2001. aasta valitsemisdokumentides liikmesriikidega koostööle pandud rõhk hinnataks ümber, pidades silmas asjaolu, et enamik liikmesriike ei ole valmis selles suhtes suurt midagi tegema. Seda kinnitati ilmselgelt viimase, 2003. aasta paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe läbirääkimistel, kui nõukogu keeldus võtmast ülevõtmise ja rakendamise küsimustega seotud kohustusi. Samuti on õiguskomisjon seisukohal, et Euroopa Parlament etendab selles suhtes olulist rolli nii komisjoni toetamiseks kui ka ergutamiseks, sekkumata muidugi tema ainuõigustesse. See nõuab meie poolt kindlasti seda, et suunaksime oma tähelepanu osaliselt õigusloome valdkonnast ka kontrolli rakendamisele. Ja komisjoni ja nõukoguga parema õigusloome alal peetava uue dialoogi raamistikus peame püüdma nõukogu uuesti veenda selles suhtes mõningaid kohustusi võtma.

Ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve 21. aruanne

Komisjoni 21. aruanne ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve kohta annab ülevaate komisjoni tegevusest seoses ühenduse õiguse kohaldamise järelevalvega 2003. aastal.

Ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve koosneb peamiselt:

1) kontrollist, kas liikmesriigid on võtnud vastu riiklikud rakendusmeetmed ja edastavad need komisjonile ettenähtud tähtaja jooksul;

2) riiklike ülevõtmismeetmete ühenduse õigusaktidele vastavuse kontrollist;

3) tagamisest, et era- ja avalik-õiguslikud üksused, organid ja ametiasutused järgivad tegelikkuses sätteid (jõustamine).

1) Riiklike rakendusmeetmete vastuvõtmine ja edastamine

Riiklike rakendusmeetmete vastuvõtmata- ja edastamatajätmise menetluste arv on 2001. ja 2002. aasta näitajatega võrreldes peaaegu kahekordistunud. 2003. aasta statistika näitab eelnenud aastaga võrreldes 92,1% suurenemist, 607-lt juhult 1166-ni. Veelgi enam, teatamatajätmine näib olevat liikmesriikide seas järjepidev tava: samal ajal kui liikmesriikide käitumises on kohustuste täitmatajätmise puhul teistes valdkondades suured erinevused, jäetakse ülevõtmismeetmetest (ja direktiivile 98/34/EÜ vastavatest tehniliste eeskirjade projektidest) teatamata peaaegu võrdselt.

On häbiväärne, et suur osa komisjoni ajast ja jõupingutustest peab ikka veel kuluma sellele, et nõuda liikmesriikidelt lihtsalt riiklike meetmete vastuvõtmist ja edastamist. Väga tihti ei piisa asja lahendamiseks tavalisest ametlikust kirjalikust teatest: Euroopa Kohus peab sekkuma, et teha otsus peaaegu 10% puhul kõigist kohtuasjadest, mida teatamatajätmise tõttu alustatakse.

On selge, et selle olukorra eest vastutavad suures osas liikmesriigid. Seda ei tohiks pidada tähtsusetuks küsimuseks või pisiasjaks, eelkõige seetõttu, et pärast laienemist olukord kindlasti ei parane, kui seda ei seata poliitiliselt esikohale. Samuti on aga selge, et teatamatajätmise märgatav suurenemine seab kahtluse alla kogu süsteemi ja olemasolevate kontrollmehhanismide tõhususe. Kui me ei suuda isegi motiveerida liikmesriike saatma oma ülevõtmismeetmete kohta teateid, siis kui palju usku me võime Euroopa kodanikelt eeldada selles suhtes, et komisjon ning samuti nõukogu ja Euroopa Parlament suudavad oma ühenduse õigusega seotud materiaalõigusi tulemuslikult teostada?

2) Ülevõtmisperiood ja vastavuskontroll

Euroopa Parlament on korduvalt väljendanud muret liikmesriikide kehvade tulemuste üle siseturu direktiivide korrektsel ja õigeaegse ülevõtmisel. Paremat õigusloomet käsitleva 16. detsembri 2003. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes rõhutati samuti vajadust, et liikmesriigid täidaksid asutamislepingu artiklit 10[5] ja kutsuti liikmesriike üles tagama ühenduse õiguse nõuetekohane ja viivitamatu ülevõtmine riiklikku õigusesse ettenähtud tähtaegadeks. Hoolimata nendest üleskutsetest ja asjaolust, et õigeaegne ja korrektne ülevõtmine on õiguslik kohustus, lõpeb ülevõtmisperiood sageli enne, kui liikmesriigid hakkavad rakendusmeetmeid vastu võtma.

Vastavuskontrolli viiakse praegu sageli läbi tükk aega pärast seda, kui liikmesriigid on komisjonile ülevõtvatest riiklikest õigusaktidest teatanud. Vastavuskontroll tuleks muuta praktikas prioriteediks. See tuleks pärast riiklikke meetmeid käsitleva teatise kättesaamist võimalikult kiiresti lõpule viia.

Sellega seoses on komisjon tellinud allhanke korras eriuuringuid, et kontrollida riiklike õigusaktide vastavust Euroopa direktiividele. Õiguskomisjon on veendunud nende uuringute tähtsuses, et Euroopa institutsioonid saaksid objektiivse ettekujutuse oluliste direktiivide ülevõtmise olukorrast ning leiab, et kõigi nende uuringute avaldamine kujutab endast märki komisjoni tulemuslikust läbipaistvusest.

Sellega seoses tuleks riiklike õigusaktide vastavuskontrolliga tegelevatele komisjoni talitustele võimaldada täiendavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid ning nad peaksid kasutama komisjoni allhanke korras tellitud uuringuid olulise teabeallikana.

Lisaks sellele tuleks riiklike õigusaktide vastavuskontrolli hõlbustamiseks direktiivides süstemaatiliselt nõuda, et liikmesriigid esitaks koos õigusaktide ülevõtmise teatega tabeli, milles näidatakse üksikasjalikult, millised direktiivi artiklid on üle võetud milliste riiklike õigusaktide sätetega (vastavustabel). Vahepeal peaksid Euroopa institutsioonid uue direktiivi koostamisel ja arutamisel tagama, et igasse uude direktiivi lisatakse süstemaatiliselt vastavustabel koos ülevõtmismeetmete teatisega (riigi ja/või piirkondlikul ning kohalikul tasandil). Sageli juhtub (eriti siseturu õigusaktide puhul), et liikmesriigid saadavad lihtsalt oma ülevõtmisakti, andmata juhiseid, kuidas ülevõtmise kvaliteeti kindlaks teha ning hinnata ja mõnikord komisjoniga õiguse korrektse tõlgendamise üle konsulteerimata. Äsjane näide on avaliku pakkumise direktiivi ülevõtmine Itaalias: see on üle võetud komisjoniga dialoogi pidamata enam kui 250 artiklit sisaldava koodeksina.

Komisjon on sellest olukorrast muidugi hästi teadlik ja selles suhtes on alates 2003. aastast tehtud mõningaid olulisi edusamme. 2004. aastal välja pakutud 117st direktiivist sisaldasid 49 (41,8%) vastavustabeli sätet. 2005. aastal vastu võetud 93st direktiivist sisaldasid 58 (62,3%) vastavustabeli sätet. Sellegipoolest ei ole veel järjepidevat tava võtta vastavustabelid alati lõplikes õigusaktides vastu ning eelkõige on palju teha selles osas, et liikmesriigid hakkaksid tõepoolest vastavustabelit koostama ja seda komisjonile saatma, eeskätt nende direktiivide ja meetmete puhul, millega seoses see oleks kõige kasulikum.

Juba mainitud komisjoni teatises “Ühenduse õiguse kohaldamise parem järelevalve” mõistis komisjon hukka haldus- ja organisatsioonilised tõkked, mida ta riiklike ametiasutustega suheldes ikka veel kohtab. Näiteks tundub, et on endiselt väga keeruline tuvastada asjaomast kontaktisikut (asjaomaseid kontaktisikuid), kellega ülevõtmismeetmete vastavuskontrolli asjus suhelda. Nagu teatises soovitatakse, annaks asjaomaste koordineerimiskeskuste asutamine igas liikmesriigis komisjonile ülevõtmise, ühenduse õiguse kohaldamise ning liikmesriikide ministeeriumide ja piirkondlike või kohalike ametiasutustega kooskõlastamiseks ühtse kontaktpunkti[6]. Komisjoni soovituse tulemusena on mõned liikmesriigid juba seadnud edukalt valitsuse tasandil sisse keskse seireorgani, et kooskõlastada kogu ülevõtmispoliitikat. Nii näib olevat tehtud Maltal, Poolas, Portugalis, Iirimaal ja Belgias. Samuti on Eesti, Slovakkia, Tšehhi, Malta, Poola, Ungari ja Prantsusmaa määranud iga direktiivi eest vastutava ministeeriumi[7].

Komisjoni jõupingutusi oma rakenduspoliitika parandamiseks, keskendudes vajadusele tagada riigi tasandil erinevate pädevate asutuste koordineerimine, tuleb kindlasti tervitada. . Kuid rõhuasetus organisatsioonilistel küsimustel ja teabevoogudel ei tohiks varjata asjaolu, et paljud ebakorrektse rakendamise juhud tulenevad liikmesriikide teadlikest jõupingutustest õõnestada ühenduse õigusakte poliitilistel ja majanduslikel põhjustel. Jällegi kehtib see eelkõige keskkonna valdkonna kohta. Selgeks näiteks on Itaalia 11 jäätmeid ja 4 mõjude hindamist käsitleva õigusakti mittevastavuse juhtu, nagu mainitud viimases kuuendas aastauuringus ühenduse keskkonnaõiguse rakendamise ja jõustamise kohta 2004. aastal[8]. See on üsna ainulaadne olukord, kuna teistel liikmesriikidel on selles valdkonnas kõige rohkem üks või kaks mittevastavuse probleemi ja enamusel ei ole ühtki.

Isegi selgemini kui teatamatajätmise juhtudel näitab mittevastavuse küsimus selgesti, et ELi õigusaktide halb kohaldamine võib järk-järgult viia ELi õiguse “muutliku geomeetria” ja “kliendipoolse juhtimiseni” koos negatiivsete tagajärgedega õiguskindlusele ja pikemas perspektiivis ELi usaldusväärsusele. Ja jällegi on selge vastuolu õigusriigi põhimõtete ja komisjoni poolt EÜ asutamislepingu artikli 226 kasutamisega tekitatud järeleandmis- ja läbirääkimistava vahel.

ELi institutsioonidel on taas kord vaja keskenduda täiesti sellele küsimusele ning seada see kogu „parema õigusloome” ülesandes esikohale. Nagu teatamise, nii ka mittevastavuse puhul peaks komisjon suutma tegutseda kiiresti ja liikmesriigid peaksid olema piisavalt motiveeritud olukorda kohandama enne, kui see Euroopa Kohtusse läheb.

Uurida võiks mitmeid võimalusi alates häbinimekirja lisamisest, mida arutatakse regulaarselt Euroopa Parlamendi pädevas komisjonis, kuni liikmesriikide esindajate osalusel korraldatavate regulaarsete eriistungjärkudeni. Kuid kõige selle tegemiseks on väga oluline, et komisjon otsustab need küsimused avalikustada ja kiirendada nii kontrolliprotsessi kui ka reageeringut liikmesriikide puhul, kes ei täida oma kohustusi. Nagu me ka õiguskaitse peatükis näeme, on vastavusküsimustele raske jälile saada, mõned jäävad salapärasel kombel komisjoni kabinettidesse varjule, kuniks kodaniku kaebus sunnib komisjoni tegutsema.

3) Jõustamine

EÜ õigust jõustavad liikmesriigid. See hõlmab sätete tegelikku järgimist era- ja avalik-õiguslike üksuste, organite ja asutuste poolt. Asutamislepingu artiklites 226 ja 228 nähakse ette menetlus juhtude puhul, kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole täitnud ühenduse õigusest tulenevat kohustust.

On väga oluline mainida asjaolu, et lugematute kodanike, ühingute, kohalike ametiasutuste ja äriühingute jaoks kujutab võimalus otse komisjonile kaevata endast asendamatut vahendit kujundada välja sellisesse õigusühendusse kuulumise teadvus, mis ulatub nende riigist kaugemale; mitte ainult seepärast – vastupidiselt enamikule kohtuasjadele – et komisjonile kaebuse esitamine ei maksa midagi, vaid ka seepärast, et paljudel juhtudel ei ole muud võimalust sundida liikmesriiki ELi õigust täitma.

See on teine põhjus, miks hetkel, kui ELi suutlikkus oma kodanikke kuulata on tõsise kahtluse all, võib võime tagada oluliste, eelkõige siseturgu, tarbijate õigusi, tervist ja keskkonda käsitlevate õigusaktide rakendamist kujutada endast võimalust taastada kodanike usaldus, mis tuleks ELi institutsioonides kindlale esikohale seada.

21. aruande kohaselt oli 31.12.2003 menetluses 3927 rikkumisjuhtumit. Sealhulgas: 1855 juhtumi puhul oli menetlust alustatud, 999 juhtumi puhul oli saadetud põhjendatud arvamus, 411 juhtumit olid esitatud Euroopa Kohtusse ja ainult 69 juhtumi puhul oli alustatud artiklile 228 vastavat menetlust. Neist 69 juhtumist 40 puudutavad keskkonnasektorit.

Aruandes viidatakse muuhulgas komisjoni algatatud rikkumismenetluste koguarvu 15% kasvule (2356-lt juhtumilt 2002. aastal 2709 juhtumini 2003. aastal). Komisjoni poolt omaenda uuringute põhjal algatatud juhtumite arv vähenes 2003. aastal, langedes 318-lt juhtumilt 2002. aastal 253 juhtumini 2003. aastal, vähenemine 20,44%. Rikkumismenetluste põhiosa moodustavad kaebused (1290 juhtumit 2003. aastal) ning need puudutasid jällegi eelkõige keskkonnasektorit (493 kaebust) ja siseturu sektorit (314 kaebust).

2004. aasta aruande lühianalüüs näitab, et 2003–2004. aasta näitajad kajastavad seisukorda, mis ei erine oluliselt eelmiste aastate omast. 31. detsembril 2002. aastal oli menetluses 3541 rikkumisjuhtumit.

See tabel on kasulik viimase kümne aasta olukorra võrdlemiseks.

Aasta	Tuvastatud rikkumiste arv	Kaebuste arv	Omaalgatuslike juhtumite arv	Teatamatajätmise juhtumite arv
1996	2155, millest	819	257	1079
1997	1978, millest	957	261	760
1998	2134, millest	1128	396	610
1999	2270, millest	1305	288	677
2000	2434, millest	1225	313	896
2001	2179, millest	1300	272	607
2002	2356, millest	1431	318	607
2003	2709, millest	1290	253	1166
2004 (EU-15)	2146, millest	1080	285	781
2004 (EU-25)	2993, millest	1146	328	1519

21. aruandes mainitakse asjaolu, et “komisjon on juba aastaid püüdnud pidevalt välja arendada kohtueelset etappi, mis eelneb Euroopa Kohtu poole pöördumisele. Eelkõige on komisjon kõvasti edasi arendanud kaebuse esitajate rolli “õigusriigi kujundamisel Euroopa kodanikele käegakatsutavaks tegelikkuseks”.

See kiitev väljendusviis ei suuda aga varjata asjaolu, et EÜ asutamislepingu artiklile 226 vastav menetlus ei anna kodanikele peale kaebuse esitamise mitte mingisuguseid õigusi ning annab komisjonile väga ulatusliku kaalutlusõiguse otsustamisel, kas saata juhtum edasi või mitte. Veelgi enam, Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud menetluse poliitilist olemust, keeldudes andmast kodanikele õiguskaitsevahendeid komisjoni tegevuse (või tegevusetuse) suhtes. Kohtuliku läbivaatuse puudumisel seoses ELi õiguse rakendamise kõigi aspektide mitterahuldava olukorraga ning komisjoni piiratud vahenditega väärib kaalumist, kuidas töötada välja läbipaistvam lähenemine ja Euroopa Parlamendi paremini struktureeritud juurdepääs komisjoni otsustele, sekkumata komisjoni kaalutlusõigusesse otsustamisel, kuidas konkreetsete rikkumisjuhtumite puhul toimida.

Euroopa Parlament etendab juba rikkumismenetluses rolli, sest sageli käsitletakse inimeste algatatud menetlusi ka Euroopa Parlamendi küsimustes; veelgi enam, keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjon võttis eelmise seadusandja ajal rakendamisega seoses kasutusele regulaarse istungi, mis võimaldab tal teatavat hulka konkreetseid juhtumeid hoolikalt jälgida. Teised komisjonid kaaluvad sedasama.

Kuid kaugemale me minna ei saa. Kui ühenduse õiguskorras otsustatakse, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikkel 226 on eelkõige poliitiline menetlus – mis annab komisjonile volitused, kuid mitte õiguslikud kohustused – peaks poliitilist kontrolli “asutamislepingu kaitsja” üle Euroopa kodanike nimel teostama Euroopa Parlament (olgu selleks siis asjaomane Euroopa Parlamendi liige või pädev komisjon või institutsioonidevahelise dialoogi kehtestatavad konkreetsed vahendid) või huvitatud pooled ise. Kaalutlusõigus võib olla kaasaegses valitsuses kurjast; absoluutne kaalutlusõigus koos läbipaistvuse täieliku puudumisega on aga õigusriigi põhimõttega sügavalt vastuolus.

Õiguskomisjon on veendunud, et rohkem avatust ja läbipaistvust ei ole üksnes ELi kodanike, vaid on ka komisjoni ja tema usaldusväärsuse huvides.

Hiljuti vastu võetud teatises “Ühenduse õiguse kohaldamise parem järelevalve”, mis tehti teatavaks valitsemist käsitlevas valges raamatus, täitis komisjon oma kohustust pidada järelevalvet ja algatada rikkumiste vastu tulemuslikult ja ausalt menetlusi, määratledes ja kohaldades prioriteetkriteeriume, mis kajastavad õigusaktide võimaliku või teadaoleva täitmatajätmise tõsidust.

Prioriteetkriteeriumid võib võtta kokku järgmiselt:

a) rikkumised, mis õõnestavad õigusriigi aluseid,

b) rikkumised, mis õõnestavad ühenduse õigussüsteemi sujuvat toimimist,

c) rikkumised, mis hõlmavad direktiivide ülevõtmatajätmist või ebakorrektset ülevõtmist.

Komisjon peab prioriteetkriteeriumide määratlemist komisjoni positiivseks katseks kasutada rikkumismenetluste käsitlemisel läbipaistvamat lähenemist.

Kuid olenemata asjaolust, et komisjon on selgesõnaliselt kuulutanud, et “prioriteetkriteeriumide kohaldamist hinnatakse kord aastas, kui arutatakse ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve aruannet”, ei viidata 21. aruandes komisjoni ühelegi konkreetsele hinnangule nende kriteeriumide kohaldamise suhtes. Õiguskomisjon on samuti mures, et prioriteetkriteeriumide määratlemine võib olla rikkumismenetluste ulatuse märgatava vähendamise vahend; on oluline, et komisjon hindaks, kas kasutusel olevate vahendite lihtne suurendamine asjaga kõige enam kokku puutuvates peadirektoraatides ei oleks kaebuste järelmeetmete tõhususe parandamiseks eelistatav lahendus. Euroopa Parlamenti tuleks selliste hindamiste tulemustest teavitada ning temaga prioriteetkriteeriumide sisu mis tahes muutmise puhul konsulteerida. Sellega seoses peaks komisjon seadma õigusriigi põhimõtte ja kodanike kogemused ettepoole puhtalt majanduslikest kriteeriumidest ja hinnangutest ning peaks jälgima hoolikalt põhiõiguste ja asutamislepingu üldpõhimõtete ning määruste ja raamdirektiivide järgimist.

Prioriteetkriteeriumi c puhul on õiguskomisjon veendunud, et on oluline tõsta vastavuskontroll olulisele kohale, häirimata ELi õigusaktide kohaldamist konkreetsetel juhtudel. Sellega seoses tuleks nii riiklike õigusaktide vastavuskontrolli kui ka halba kohaldamist käsitlevatele komisjoni talitustele võimaldada täiendavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid.

Selles kontekstis on õiguskomisjon arvamusel, mida kinnitavad Euroopa Kohtu peamised kohtuasjad[9] , et ELi kodanikud peaksid saama asutamislepingu vahetust kohaldamisest kasu, eelkõige seoses põhivabadustega. Täpsemalt on Euroopa Kohus oma tervishoiuteenuseid käsitlevates määrustes osutanud, et patsiendid võivad kasutada ambulatoorset arstiabi ELi teises liikmesriigis ja saada eelneva loata hüvitist liikmesriigilt, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga patsient on liitunud. Hüvitist makstakse tasemel, mis oleks olnud tagatud sama ravi eest selles liikmesriigis, mille sotsiaalkindlustussüsteemiga patsient on liitunud.

Mitmed tarbijaühendused väidavad, et saavad kodanikelt kaebusi iga päev. Oma aruandes siseturu eeskirjade kohaldamise kohta tervishoiuteenustele (SEK (2003) 900) osutab komisjon, et enamik liikmesriike suhtub selle pretsedendiõiguse järgimisse vastumeelsusega. Selle tulemusena tekib täielik õiguskindlusetus, mille tagajärjel kaotavad patsiendid õiguse saada Euroopa Kohtu seatud tingimustel hüvitist. On aeg, et komisjon lepingu kaitsjana tegutseks ELi üksikkodanike nimel, eelkõige seetõttu, et patsiendid kuuluvad kõige haavatavamate kodanike hulka. Komisjoni kohustus on alustada liikmesriikide vastu rikkumismenetlusi süstemaatilisel ja määratud viisil. See on oluline tagamaks, et ELi kodanikud saaksid oma päritoluliikmesriigist olenemata kasutada oma õigusi, mida Euroopa Kohus on mitmel juhul kinnitanud. Tuleb meeles pidada, et kodanike pühendumine Euroopa integratsioonile sõltub otseselt nende isiklikust kogemusest seoses ELiga.

Eespool mainitud kriteeriumide olemasolust hoolimata on komisjonil tegelikult ametliku kirjaliku teate saatmise otsustamisel, põhjendatud arvamuse järelmeetmete ja isegi asja Euroopa Kohtusse saatmisel absoluutne kaalutlusõigus ja peaaegu olematu läbipaistvus.

Ühelgi kaebuse tagajärjel alustatud juhtumi puhul ei ole ennustatavat ajakava. Ehkki komisjon on püüdnud säilitada kaebuse esitaja suhtes läbipaistvuse, ei ole komisjoni tegevuse ajakava ega tulemuslikkuse suhtes mingit garantiid.

Veelgi enam, komisjonil on kaalutlusõigus liikmesriikidele koostöö puudumine juhtumi lahendamisel andestada, tähelepanekute esitamise viibimine kõrvale jätta ning anda isegi liikmesriikidele vaba voli otsida pikka aega pädevat vastutavat ametnikku, kes asjaga üldse tegelema hakkaks. Isegi kui mõni sisuline kaalutlusõiguse meede osutub teatavates tingimustes ühenduse õiguskorra sujuva toimimise soodustamiseks kasulikuks, peaks komisjon vähemalt kehtestama kindlad reeglid selliste kohtuasjade esitamiseks Euroopa Kohtule, mille puhul liikmesriigid ei soovi või ei saa astuda kohtueelse etapi jooksul mõttekasse arutelusse ettenähtud tähtaegade jooksul.

Vastavalt komisjoni teatisele suhete kohta kaebuse esitajaga seoses ühenduse õiguse rikkumistega “registreeritakse mis tahes kirjavahetus, mida tõenäoliselt uuritakse kaebusena, kaebuste esitajate keskregistris”, välja arvatud ainult need kaebused, mis vastavad ühele kuuest teatises täpselt määratletud ja loetletud kriteeriumist.

Selle olulise põhimõtte olemasolust hoolimata on ilmnenud mõningaid tõendeid äärmiselt murettekitavate juhtude kohta, mille puhul komisjon ei ole kodanike saadetud kaebusi registreerinud, eeldades, et kodanikud peaksid enne oma asjade esitamist Euroopa Komisjonile kasutama oma riikliku tasandi õiguskaitsevahendeid või et uurimise all on juba sarnaseid juhtumeid. Sellega seoses on Euroopa ombudsman hiljuti saanud konkreetseid kaebusi, milles kaebuste registreerimatajätmine hukka mõistetakse, ja uurib neid praegu.

Õiguskomisjon on arvamusel, et Euroopa Parlament peaks saama selgitada, kas komisjon on eespool mainitud põhimõtet korrektselt kohaldanud.

Samuti ei ole kaebuse esitajal praegu juurdepääsu rikkumisjuhtumeid käsitlevale kirjavahetusele liikmesriikide ja komisjoni vahel. Ametlik põhjus on see, et rikkumismenetlus on kohtueelne menetlus ning seepärast peaks kehtima teatav konfidentsiaalsus. See ei ole püsiv olukord. Tõepoolest ei ole komisjonil sageli vahendeid ega tahet kontrollida, kas liikmesriikide väidetu on tõesti tõsi ning ta keeldub sisulisest sekkumisest, eelistades jääda riigi tegevuse ametliku seaduspärasuse tasandile, usaldades riigi öeldut. See-eest, kui on selgete kriteeriumide alusel kindlaks tehtud, et konkreetne kaebus on õigustatud, suurendaks kaebuse esitaja parem juurdepääs liikmesriigi ja komisjoni vaheliste läbirääkimiste tulemuse sisule (ületades osaliselt 30. mai 2001. aasta määrusega 1049/2001 kehtestatud piire) kindlasti ka menetluse tõhusust ja läbipaistvust ning motiveeriks liikmesriike rangelt mängureeglitest kinni pidama.

Kui rikkumismenetlus jääb salajaseks ja otsuste tegelikke põhjuseid ei avalikustata – välja arvatud tihti äärmiselt üldine kiri – jääb liikmesriikide ametiasutusele ja muudele huvirühmadele palju rohkem ruumi komisjonile lubamatut survet avaldada. On muidugi vastuvõetav ja isegi soovitav, et komisjon ja liikmesriigid alustaksid läbirääkimisi tülitekitava küsimuse lahendamiseks enne, kui see Euroopa Kohtusse läheb. Kuid sageli jäävad selliste läbirääkimiste tingimused küsitavateks ja nende rakendamist on raske kontrollida. Me teame, et see on väga vastuoluline küsimus ja et nõukogu ei pruugi selles küsimuses läbipaistvust kunagi aktsepteerida. Kuid ette võib näha paljusid nn kesktee-meetmeid. Näiteks kui komisjon saadab kaebuse esitajale kirja, teatades otsusest kaebus registreerida, kuna liikmesriik suutis komisjoni oma tegevuse seaduspärasuses veenda, on oluline, et põhjused tuuakse selgemalt ja üksikasjalikumalt välja. Mõnikord saab kaebuse esitaja või parlamendile esitatava küsimuse kaudu asjaga seotud Euroopa Parlamendi saadik juba esitada edasisi tähelepanekuid; kuid see on üsna raske, kui ta ei tea, milles liikmesriik komisjoniga täpselt kokku leppis.

Muidugi tuleneb selline olukord mõnikord asjaolust, et kohaldatavad õigusaktid jätavad palju “auke” ja laialt tõlgendamisruumi. Seepärast oleks vahest huvitav, kui komisjon loetleks meile õigusaktid, mida kõige sagedamini rikutakse ja mille rakendamine on kõige raskem, et saaksime koostada teatava õigusaktide nimekirja, mida üle vaadata ja selgitada.

Õiguskomisjon on veendunud, et kui rikkumispoliitika seatakse poliitiliseks prioriteediks, siis tuleks rikkumisi käsitlevatele komisjoni talitustele, eelkõige siseturu ja keskkonnasektoris, kus registreeritakse kõige suurem arv kaebusi, võimaldada täiendavaid inimressursse ja rahalisi vahendeid. Muidugi ei käsitle kõik peadirektoraadid rikkumisi ühtmoodi ja see on nii mõistetav kui ka tervitatav. Näiteks keskkonna peadirektoraadis on eraldi rikkumisüksus, mis etendab olulist rolli kogu rakenduspoliitika tsentraliseerimisel ja koordineerimisel keskkonna sektoris, sest väga sageli hõlmab üks menetlus erinevaid direktiive, samal ajal kui siseturu peadirektoraadis rikkumisi käsitlevat eraldi üksust ei ole. Kuid mõlemal juhul tuleks teha jõupingutusi, et tugevdada kaebustele vastamise suutlikkust. Näiteks on raske mõista, kuidas kõigi kümne liikmesriigi kohta on keskkonna peadirektoraadi rikkumisüksuses kokku ainult kaks töötajat.

Õiguskomisjoni raportöör on konkreetselt palunud teavet ja andmeid rakenduspoliitika jaoks eraldatud vahendite kohta. Peasekretariaat on teatanud, et ta vaatab just praegu asutuse sees üle peamiste peadirektoraatide seas ühenduse õiguse kõigi aspektidega tegelemiseks eraldatud vahendeid; muidugi on raske mõista, miks see takistas raportööril saada andmeid PRAEGUSE olukorra kohta, kuid ta on kindel, et ta saab need aruande lõppversiooni ajaks.

Õiguskomisjon on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saama konkreetse üksikasjaliku kava selle kohta, kuidas vahendeid kavatsetakse peasekretariaadis ja pädevates peadirektoraatides jaotada, mis annab Euroopa Parlamendile selgema ettekujutuse, kuidas komisjon kavatseb rakenduspoliitika esikohale tõsta.

Sellega seoses oleks huvitav hinnata kulusid ja tulusid, mida rikkumisjuhtumite eest vastutavate inimeste töö toob kaasa ühenduse õiguse halva kohaldamise juhtude lahendamisel või korrigeerimisel.

Vastavalt oma sisekorraeeskirjadele korraldab komisjon neli korda aastas koosoleku, et teha otsused rikkumismenetluste asjades. Sellega seoses võtab kõik otsused –alates esimesest ametlikust kirjalikust teatest, mille eesmärk on saada liikmesriigilt teavet, kuni otsuseni minna Euroopa Kohtusse – vastu volinike kolleegium. Õiguskomisjon teeb ettepaneku lühendada osaliselt sisemenetluse aega, andes igale asjaomase valdkonna eest vastutavale komisjoni liikmele õiguse saata ametlikke kirjalikke teateid liikmesriikidele kui nad ei ole ühenduse õigust õigesti oma riiklikesse õigusaktidesse üle võtnud.

EÜ asutamislepingu artikli 228 kohaldamine

Võimalus kehtestada otsuse rakendamata jätnud ehk rikkumise toime pannud liikmesriigile finantssanktsioone võeti kasutusele Maastrichti lepinguga, millega muudeti endist EÜ asutamislepingu artiklit 171, praegust EÜ asutamislepingu artiklit 228.

Maastrichti lepingu jõustumisest saadik on artiklile 228 vastav menetlus päädinud Euroopa Kohtu otsusega ainult kolmel juhul (otsus kohtuasjas C-387/97: komisjon v. Kreeka, 4. juuli 2000; otsus kohtuasjas C-278/01: komisjon v. Hispaania, 25. november 2003; otsus kohtuasjas C-304/02: komisjon v. Prantsusmaa, 12. juuli 2005).

Isegi kui raha paneb rattad käima ja ehkki väljavaade trahvi maksta võib liikmesriikidele olla tõesti võimas survevahend, näitavad tõendid, et Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklit 228 ei kasutata täies ulatuses; menetlus jääb pikaks ja kohmakaks.

Näiteks näitab esimene (Kreeka) kohtuasi väga selgelt, kuidas süsteem ei suuda tegelikult oma ülesannet täita. Möödus kolmteist aastat ja alles siis lõppes kogu rikkumismenetluse tsükkel trahvi maksmisega.

1987. aastal sai komisjon mitmelt kohalikult omavalitsuselt kaebuse jäätmete kontrollimatu heitmise kohta Kouropitose jõkke. Viis aastat hiljem määras Euroopa Kohus oma esimeses otsuses, et Kreeka, kes ei tegelenud toksiliste ja ohtlike jäätmete probleemi lahendamisega, rikkus kahte ELi seadust. Komisjon tuletas Kreekale 1993. aastal meelde, et ta peab otsust täitma ning alustas 1995. aasta lõpul uut menetlust, kuid Kreeka ei teinud ikka midagi.

1997. aastal pöördus komisjon Euroopa Kohtu poole, et saada määrus, millega Kreekat kohustataks tasuma 24 600 eurot iga viivitatud päeva kohta alates uue otsuse vastuvõtmisest. Kolmteist aastat pärast esimest kaebust leidis Euroopa Kohus juulis 2000, et jäätmeid heidetakse endiselt kontrollimatult jõkke ja mõistis lõpuks Kreekale trahvi 20 000 eurot iga 1992. aasta otsuse täitmisega viivitatud päeva eest.

See ei ole kahtlemata erandlik juhtum.

Detsembris 2005 otsustas Euroopa Komisjon esimest korda mitte määrata Hispaaniale trahvi, mida Euroopa Kohus oli juba lubanud ELi suplusvee rikkumise eest – põhjuseks see, et Hispaania lihtsalt osaliselt “parandas” omapoolset veekvaliteedi normide täitmist.

Selle konkreetse juhtumi puhul alustas komisjon rikkumismenetlust 1988. aastal. 1998. aastal leidis Euroopa Kohus, et Hispaania on rikkunud suplusvee kvaliteedi direktiivi norme sisemaa randades. Kui Hispaania ei viinud oma suplusvett vastavusse ELi normidega, kaebas komisjon ta uuesti kohtusse ja saavutas teise otsuse vastuvõtmise novembris 2003. Seekord kasutas kohus oma õigusi määrata Hispaaniale esimese otsuse täitmatajätmise eest trahv.

Euroopa Kohus määras, et trahvi kogutakse kord aastas iga 1% Hispaania rannaäärsete suplusalade kohta, mis ei vasta direktiivi puhtusnormidele. Kohus otsustas, et trahvi kohaldatakse alates 2004. aasta suplushooajast senikaua, kuni Hispaania kohtu otsuse täidab.

Vältimaks edaspidi komisjoni sarnaseid vastuvõetamatuid otsuseid peatada Euroopa Kohtu poolt juba määratud trahv, on õiguskomisjon rahul komisjoni hiljutise, 14. detsembri 2005. aasta teatisega “EÜ asutamislepingu artikli 228 kohaldamine”, milles selgitatakse ja arendatakse edasi komisjoni poliitikat, paludes Euroopa Kohtul kehtestada perioodiline maks ja ühekordne makse liikmesriigile, kes ei täida Euroopa Kohtu otsust. See selgitus osutus vajalikuks pärast Euroopa Kohtu 12. juuli 2005. aasta otsust kohtuasjas C-304/02: komisjon v. Prantsuse Vabariik.

Selles teatises seoses ühekordse maksega mainitud uue lähenemise esimene tagajärg on see, et juhtudel, kui liikmesriik parandab rikkumise pärast Euroopa Kohtu kaasamist ja enne artiklile 228 vastava otsuse tegemist, ei võta komisjon oma tegevust ainuüksi sellel põhjusel tagasi. Euroopa Kohus, kes ei saa teha trahvi määramise otsust, sest selline otsus on kaotanud oma eesmärgi, võib siiski määrata ühekordse makse, millega karistatakse rikkumise kestuse eest kuni olukorra parandamiseni, sest see kohtuasja aspekt ei ole oma eesmärki kaotanud. Komisjon püüab teavitada Euroopa Kohust viivitamata, kui liikmesriik rikkumise lõpetab, olenemata kohtumenetluse etapist. Ta käitub sama moodi, kui liikmesriik parandab pärast artikli 228 alusel otsuse vastuvõtmist olukorda ja seega lõpeb kohustus trahvi maksta”.

Õiguskomisjon sooviks saada komisjonilt kinnitust, et kõigi juhtumite korral, mille puhul on välja saadetud ametlikud kirjalikud teated ja põhjendatud arvamused vastavalt artiklile 228, ning kõigi juhtumite korral, mille puhul toimub artiklile 226 vastav menetlus, kohaldatakse eespool mainitud teatises esitatud uut poliitikat (kui neid ei lahendata enne Euroopa Kohtusse esitamist).

28.2.2006

PETITSIOONIKOMISJONI ARVAMUS

Saaja: õiguskomisjon

Komisjoni 21. ja 22. aastaaruanne: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004)

(2005/2150(INI))

Arvamuse koostaja: Diana Wallis

JÄRELDUSED

Petitsioonikomisjon palub vastutaval õiguskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised punktid:

A.     arvestades, et ELi poliitika tõhususe määrab suuresti selle rakendamine liikmesriigi, piirkondlikul ja kohalikul tasandil; arvestades, et ühenduse õigusaktide täitmist liikmesriikide poolt tuleb rangelt kontrollida ja jälgida, tagamaks, et see avaldab soovitud positiivset mõju kodanike igapäevaelule;

B.     arvestades, et viimane aastaaruanne annab ülevaate komisjoni sellealasest tööst ja teeb kokkuvõtte praegusest olukorrast ühenduse õiguse täitmisel erinevates liikmesriikides ja poliitikavaldkondades, osutades komisjoni poolt 2003. aastal algatatud rikkumisjuhtumimenetluste märkimisväärsele kasvule, võrreldes eelmiste aastatega; arvestades, et enamik rikkumistest puudutab keskkonnaõiguse valdkonda, millele järgnevad siseturgu käsitlevad õigusaktid;

C.     arvestades, et korduvad rakendamisprobleemid on tekkinud eelkõige teatavate õigusaktide, nagu näiteks võõrtöötajate, diplomite tunnustamise, keskkonnamõjude hindamise ja looduskaitsedirektiivide puhul, nagu näitab nendel teemadel esitatud petitsioonide suur arv;

D.     arvestades, et ELi kodanikud kasutavad laialdaselt asutamislepingus sätestatud õigust esitada Euroopa Parlamendile petitsioone, juhtides institutsioonide tähelepanu ühenduse õigusaktide väidetavatele rikkumistele; arvestades, et petitsioonide esitajad on väärtuslikuks teabeallikaks selle kohta, kuidas ühenduse õigusaktid tegelikkuses toimivad; arvestades, et petitsioonikomisjoni poolt petitsiooni uurimise jooksul kogutud faktid ja tõendid võivad olla rikkumiste tuvastamisel väga olulised;

E.     arvestades, et kaebuste ja petitsioonimenetluse paralleelne eksisteerimine ning kahe institutsiooni osalemine hilisemas menetluses tekitab teatavaid probleeme seoses petitsioonide esitajate menetlusõiguste täieliku tagamisega;

F.     arvestades, et Euroopa Komisjonil on kaebuste ja petitsioonide hindamisel ning rikkumismenetluse alustamise või sellest loobumise ja asja kohtusse saatmise puhul kaalutlusõigus, samal ajal kui Euroopa Parlamendil on kohustus pidada järelevalvet komisjoni tegevuse üle, tagamaks et ta täidab asutamislepingu kaitsjana oma Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 211 sätestatud kohustusi;

G.       arvestades, et Euroopa ombudsman on seisukohal (otsuses kaebuse 995/98/OV kohta), et komisjoni kaalutlusõigusele menetluste läbiviimisega rikkumiste puhul "kehtivad Euroopa Kohtu pretsedendiõiguses kehtestatud õiguslikud piirangud, mis nõuavad näiteks, et haldusasutused peavad tegutsema järjekindlalt ja heauskselt, hoiduma diskrimineerimisest, järgima proportsionaalsuse, võrdsuse ja seaduspärase ootuse põhimõtet ning austama inimõigusi ja põhivabadusi”;

H.     arvestades, et võimaldamaks kodanikele neile ühenduse õigusega antud õiguste ja vabaduste täielikku kaitset, tuleb ELi õiguskorras näha ette täielik tõhusate õiguskaitsevahendite süsteem nende õiguste võimaliku rikkumise puhuks,

Rakendamispuudujäägid ja vajadus selgete õigusaktide järele

1.      tunneb heameelt komisjoni 2003. aasta aruande üle ühenduse õiguse kohaldamise jälgimise kohta, kuid avaldab kahetsust asjaolu üle, et detsembris 2005 ei olnud komisjon ikka veel avaldanud 2004. aastat käsitlevat aruannet;

2.      on mures püsivate rakendamispuudujääkide üle üldiselt ja eelkõige seoses teatavate direktiividega; arvab, et need võivad olla osaliselt põhjustatud ülemäära keerulistest, ebaselgetest või ebatäpsetest sätetest, ning tervitab seetõttu komisjoni hiljutist algatust abistamaks liikmesriike suuniste ja tõlgendavate tekstide kaudu eriti keeruliste direktiivide ülevõtmisel ja rakendamisel;

3.      arvab, et on väga oluline koostada õigusakte lihtsamat jõustamist võimaldaval viisil; arvab, et on võrdselt oluline parandada kodanike arusaamist ELi õigusaktidest, ning teeb seetõttu ettepaneku lisada kõigile õigusaktidele “kodanike kokkuvõte” mittejuriidilise seletuskirjana;

4.      nõuab Euroopa kodanike algatuse juurutamist asutamislepingusse ennetava vahendina põhiolemuselt reaktiivse petitsiooniõiguse puhul, kuna see muudaks ELi seadused kodanikele vastuvõetavamaks ning seega rakendataks ja järgitaks neid tõenäoliselt paremini;

Ühenduse õiguse rakendamine ja petitsioonid

5.      taunib tugevalt asjaolu, et komisjoni aruandes ei tunnustata petitsioonimenetluse tähtsat rolli ühenduse õiguse rikkumiste tuvastamisel; sellega seoses peab aruandele lisatud rikkumiste päritolule viitavat statistikat äärmiselt eksitavaks, sest komisjonile esitatud petitsioonide koguarvu võrreldakse ainult nende petitsioonide arvuga, mille tulemusena alustatakse rikkumismenetlust;

6.      nõuab, et komisjon esitaks edasistes aastaaruannetes andmeid, mis kajastavad korrektselt petitsioonide olulist ja selget panust ühenduse õiguse kohaldamise jälgimisse, ning kordab oma 9. märtsi 2004. aasta resolutsioonis esitatud nõuet lisada ainult petitsioonidele pühendatud peatükk;

7.      peab vajalikuks määratleda petitsioonide esitajate õigused sarnaselt kaebuste esitajate õigustega, mis sätestati komisjoni teatises suhete kohta kaebuse esitajatega (KOM(2002)141 lõplik); arvab, et kaebuste ja petitsioonide paralleelse käsitlemisega seotud menetlusküsimusi tuleb selgitada ning asjaomaseid teenuseid veelgi parandada, et petitsioonikomisjon saaks tagada petitsioonide esitajate õiguste austamise;

Rikkumisjuhtumite käsitlemine komisjonis ja vajadus Euroopa Parlamendi kontrolli järele

8.      märgib, et petitsioonikomisjon on korduvalt sattunud olukordadesse, milles komisjon otsustas petitsioonide esitajate tõstatatud juhtumeid mitte uurida või need lõpetada, kuid ei põhjendanud oma otsust piisavalt; rõhutab, et komisjoni kaalutlus rikkumiste puhul ei vabasta teda kohustusest oma otsuseid nõuetekohaselt Euroopa Parlamendile selgitada;

9.      nõuab, et komisjon teeks otsused rikkumisjuhtumite kohta kõige läbipaistvamal võimalikul viisil ning hoiaks kaebuste ja petitsioonide esitajaid igati kursis faktilise alusega, mille põhjal neid otsuseid tehakse; asub seisukohale, et komisjon peaks avalikustama liikmesriikidega uurimiste jooksul vahetatud kirjavahetuse, et rikkumismenetlusi käsitlevaid otsuseid oleks võimalik kontrollida;

10.    on mures komisjoni leebuse üle direktiivide võimalike rikkumiste menetlemisel, eelkõige keskkonnakaitse ja keskkonnamõjude hindamise valdkonnas, ning kutsub komisjoni üles juhtumeid Euroopa Kohtusse saatma kohe, kui on mõistlikke tõendeid ühenduse õiguse rikkumise kohta;

11.    tuletab meelde, et Euroopa Liidu lepingu artikli 6 lõike 1 alusel rajaneb liit õigusriigi põhimõttele ning selle põhimõtte kohaselt kehtivad liidu institutsioonidele nende täitev- ja haldustegevuses, sealhulgas komisjonile, kui ta teostab oma õigusi ühenduse õiguse kohaldamise järelevalvel, ühenduse õiguse üldpõhimõtted, nagu neid on tunnustanud Euroopa Kohus;

12.    on seisukohal, et asutamisleping ei näe ette hüvitusvõimalust, kui riigisisene kohus, kelle otsuste suhtes puudub riigi seadustega õiguskaitsevahend, ei täida EÜ asutamislepingu artiklist 234 tulenevaid kohustusi, ja arvab seega, et komisjon peab väga põhjalikult tutvuma petitsioonides ja kaebustes esitatud väidetega selliste eelotsuste taotlustest keeldumiste kohta;

13.    arvab, et Euroopa Parlamendil on seaduslik õigus võtta asjakohaseid õiguslikke meetmeid, kui see on vajalik petitsiooni uurimise käigus ilmnenud ühenduse õiguse tõsise rikkumise lõpetamiseks ning kui Euroopa Parlamendi ja komisjoni tõlgendused seoses kõnealusel juhtumil kodanike õiguste kaitsmiseks vajalike meetmetega on erimeelsuste lahendamiseks tehtud jõupingutustest hoolimata jätkuvalt väga erinevad;

Kodanike õigus hüvitisele

14..   märgib oma kogemuste põhjal, et Euroopa Parlamendile petitsioone esitavatel kodanikel on raske tugineda liikmesriikide kohtutes ELi õigusest tulenevatele õigustele ja saada hüvitist kahju eest, mille on põhjustanud liikmesriikide poolne ühenduse õiguse rikkumine;

15.    kutsub komisjoni üles võtma ilma liikmesriikide institutsioonilist ja menetluslikku autonoomiat piiramata vastu teatist, milles sätestatakse riigi vastutuse komisjonipoolne tõlgendus ühenduse õiguse, sealhulgas kohtuvõimule omistatavate rikkumiste puhul, et kodanikud saaksid tõhusamalt ühenduse õiguse kohaldamisele kaasa aidata;

16.    taunib komisjoni vastumeelsust uurida ühenduse õiguse väidetavaid varasemaid rikkumisi, mis on sestsaadik heastatud, nagu näiteks Equitable Life’i ja Lloyds of Londoni petitsioonide puhul tõstatatud rikkumised; nõuab tungivalt, et komisjon uuriks selliseid juhtumeid, mille puhul on väidetavad rikkumised põhjustanud inimestele märkimisväärset kahju, kuna selliste uurimuste tulemustest võiks olla kodanikele väga palju kasu hüvitise saamisel asjaomaste õiguslike kanalite kaudu;

17.    peab vajalikuks uurida võimalusi menetluste täiustamiseks institutsioonidevahelisel tasandil, et tagada Euroopa kodanikele asutamislepingus sisalduva petitsioonide esitamise õiguse järglasena tõhusamaid kohtuväliseid heastamisvahendeid; soovitab seoses sellega kaaluda Solvit-tüüpi organisatsiooni asutamist Euroopa Parlamendis – sellise organisatsiooni ülesanne oleks abistada liikmeid juriidilistes toimingutes.

MENETLUS

Pealkiri	Komisjoni 21. ja 22. aastaaruanne: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004)
Menetluse number	2005/2150(INI)
Vastutav komisjon	JURI
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	PETI 8.9.2005
Tõhustatud koostöö – istungil teada andmise kuupäev	ei
Arvamuse koostaja   nimetamise kuupäev	Diana Wallis 13.9.2005
Endine arvamuse koostaja
Arutamine parlamendikomisjonis	25.1.2006
Vastuvõtmise kuupäev	25.2.2006
Lõpphääletuse tulemused	+: 10 –: 0 0: 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Robert Atkins, Inés Ayala Sender, Marie-Hélène Descamps, Alexandra Dobolyi, David Hammerstein Mintz, Luis Herrero-Tejedor, Carlos José Iturgaiz Angulo, Manolis Mavrommatis, Marie Panayotopoulos-Cassiotou, Diana Wallis
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

MENETLUS

Pealkiri	Komisjoni 21. ja 22. aastaaruanne: ühenduse õiguse kohaldamise järelevalve (2003 ja 2004)
Menetluse number	2005/2150(INI)
Vastutav komisjon   istungil teada andmise kuupäev	JURI 8.9.2005
Arvamuse esitaja(d)   istungil teada andmise kuupäev	PETI 8.9.2005
Arvamuse esitamisest loobumine   otsuse kuupäev
Tõhustatud koostöö   istungil teada andmise kuupäev	ei
Raportöör(id)   nimetamise kuupäev	Monica Frassoni 20.6.2005
Endine raportöör / Endised raportöörid
Arutamine parlamendikomisjonis	15.9.2005		16.1.2006		23.2.2006
Vastuvõtmise kuupäev	21.3.2006
Lõpphääletuse tulemused	+ - 0	20 0 0
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed	Maria Berger, Rosa Díez González, Bert Doorn, Monica Frassoni, Giuseppe Gargani, Piia-Noora Kauppi, Klaus-Heiner Lehne, Katalin Lévai, Alain Lipietz, Hans-Peter Mayer, Aloyzas Sakalas, Francesco Enrico Speroni, Gabriele Hildegard Stauner, Andrzej Jan Szejna, Diana Wallis, Rainer Wieland, Jaroslav Zvěřina, Tadeusz Zwiefka
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed	Jean-Paul Gauzès, Marie Panayotopoulos-Cassiotou
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige / asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)
Esitamise kuupäev	24.3.2006
Märkused (andmed on kättesaadavad ainult ühes keeles)

• [1]  KOM(2001)0428
• [2]  KOM(2005)0097
• [3]  Vt Euroopa Keskkonnapoliitika Instituudi dokumenti „For Better or for Worse? The EU's 'Better Regulation' s Agenda and the Environment”, november 2005.
• [4]  Asutamislepingu artiklis 226 nähakse ette menetlus juhtudeks, kui komisjon leiab, et liikmesriik ei ole täitnud oma ühenduse õigusest tulenevat kohustust, mille korral komisjon saadab ametliku kirjaliku teate liikmesriigile, kes asjaomase rikkumise väidetavalt toime pani, andes talle võimaluse esitada oma tähelepanekud. Pärast seda edastab komisjon põhjendatud arvamuse. Kui liikmesriik ei täida ka siis oma kohustust, võib komisjon esitada asja Euroopa Kohtusse. Kui Euroopa Kohus leiab, et liikmesriik ei ole täitnud oma asutamislepingust tulenevat kohustust ja liikmesriik ei võta ettenähtud ajavahemikul kohtuotsuse täitmise vajalikke meetmeid, võidakse vastavalt artiklile 228 alustada menetlust. Komisjon võib esitada asja Euroopa Kohtusse, näidates ühekordse makse või trahvi summa, mille liikmesriik peab tasuma.
• [5]  Asutamislepingu artiklis 10 nõutakse, et liikmesriigid võtaksid kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest.
• [6]  Sellega seoses on komisjon oma 12. juuli 2004. aasta soovituses parimate ülevõtmistavade kohta, abistamaks liikmesriike nende jõupingutustes ülevõtmist parandada, soovitanud liikmesriikidel tungivalt “võtta organisatsioonilisi või muid meetmeid, mis on vajalikud, kõrvaldamaks viivitamata ja tulemuslikult põhjused, mille tõttu rikutakse pidevalt nende seaduslikku kohustust võtta siseturu direktiivid korrektselt ja õigeaegselt üle”.
• [7]  12. juuli 2004. aasta soovituse järelmeetmena kutsus volinik McCreevy mais 2005 liikmesriike üles teavitama komisjoni nende riigisisese läbivaatamisülesande peamistest tulemustest. Komisjon on saanud liikmesriikidelt 21 vastust. Liikmesriigid, kes ei ole vastanud, on Itaalia, Holland, Kreeka ja Austria, kellest kahe puhul (Kreeka, Itaalia) on ülevõtmise puudujäägid kõige suuremad. See teave pärineb komisjonile laekunud ja Euroopa Parlamendile mitteametlikult edastatud vastustest.
• [8]  SEK(2005)1055.
• [9]  Otsus kohtuasjas C-158/96: Kohll, EKL 1998, lk I-1931; otsus kohtuasjas C-120/95: Decher, EKL 1998, lk I-1831; otsus kohtuasjas C-157/99: Smits ja Peerbooms, EKL 2001, lk I-5473; otsus kohtuasjas C-368/99: Vanbraekel ja teised, EKL 2001, lk I-5363; otsus kohtuasjas C-385/99: Müller-Fauré ja van Riet, EKL 2003, lk I-4509; otsus kohtuasjas C-56/01: Inizan, EKL 2003, lk I-12403; otsus kohtuasjas C-8/02: Leichtle, EKL 2004, lk I-2641. Kohtujurist esitas oma arvamuse kohtuasjas C-372/04: Watts 15. detsembril 2005 ja kohus peaks otsuse tegema lähinädalatel.