Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks

(2006/2200(INI))

Euroopa Parlament,

– võttes arvesse oma 15. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Euroopa riikide oletatava kasutamise kohta CIA vangide transportimiseks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks(1);

– võttes arvesse oma 18. jaanuari 2006. aasta otsust luua LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise uurimise ajutine komisjon(2);

– võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta, mis võeti vastu ajutise komisjoni töö vaheetapis(3);

– võttes arvesse delegatsioone, mis parlamendi ajutine komisjon on saatnud endisse Jugoslaavia Makedoonia vabariiki, Ameerika Ühendriikidesse, Saksamaale, Ühendkuningriiki, Rumeeniasse, Poolasse ja Portugali;

– võttes arvesse kuulamisi (kokku 130), mis ajutine komisjon oma koosolekute, delegatsioonide lähetuste ja konfidentsiaalsete intervjuude käigus läbi viis;

–       võttes arvesse kõiki kirjalikke seisukohti, mis ajutine komisjon sai või millele ta juurde pääses, eriti ajutisele komisjonile edastatud (eelkõige Euroopa Lennuliikluse Ohutuse Organisatsiooni (Eurocontrol) ja Saksa valitsuse poolt) ning mitmesugustest allikatest saadud konfidentsiaalseid dokumente;

–       võttes arvesse oma 30. novembri 2006. aasta resolutsiooni edusammude kohta ELis vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel (ELi lepingu artiklid 2 ja 39)(4), eelkõige selle lõiget 3;

–       võttes arvesse oma 13. juuni 2006. aasta resolutsiooni kinnipeetavate olukorra kohta Guantánamos(5);

–       võttes arvesse kodukorra artiklit 175;

–       võttes arvesse ajutise komisjoni raportit Euroopa riikide väidetava kasutamise kohta LKA poolt kinnipeetavate transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks (A6-0020/2007),

A.  arvestades, et oma 6. juuli 2006. aasta resolutsioonis otsustas Euroopa Parlament, et „ajutine komisjon jätkab tööd 12-kuulise ametiaja järelejäänud perioodil, ilma et see piiraks kodukorra artikli 175 kohaldamist, milles käsitletakse ametiaja pikendamise võimalust”;

B.  arvestades, et võttes vastu oma 22. novembri 1990. aasta resolutsiooni Gladio juhtumi kohta(6), juhtis parlament juba enam kui 16 aastat tagasi tähelepanu salajase tegevuse olemasolule, milles osalesid luureteenistused ja sõjaväelised organisatsioonid ilma piisava demokraatliku kontrollita;

C.  arvestades, et liikmesriigid ei saa hoida kõrvale neile Euroopa Ühenduse (EÜ) ja rahvusvahelise õiguse poolt kehtestatud kohustustest, lubades oma territooriumil töötada muude riikide vähem piiravate õigusnormidega reguleeritud luureteenistustel; arvestades lisaks, et luureteenistuste operatsioonid on põhiõigustega kooskõlas üksnes siis, kui eksisteerib asjakohane kord nende jälgimiseks;

D.  arvestades, et inimväärikuse puutumatuse põhimõte on sätestatud rahvusvahelises inimõigusi käsitlevas õiguses, eelkõige inimõiguste ülddeklaratsiooni preambulis ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti preambulis ja artiklis 10, ning arvestades, et see põhimõte on tagatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditega; arvestades, et kõnealune põhimõte on sõnastatud enamiku liikmesriikide põhiseadustes ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta(7) artiklis 1 ja arvestades, et nimetatud põhimõtet ei tohiks õõnestada ei rahu ega sõja ajal isegi mitte julgeolekukaalutlustel;

E.     arvestades, et inimväärikuse puutumatuse põhimõte on aluseks kõikidele teistele inimõigusi käsitlevate rahvusvaheliste, Euroopa ja riiklike õigusvahenditega tagatud põhiõigustele, eelkõige õigusele elule, õigusele kaitsele piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest, õigusele vabadusele ja turvalisusele, õigusele kaitsele tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral ja õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtupidamisele;

F.     arvestades, et erakorralise üleviimise ja salajase kinnipidamisega seonduvad mitmekordsed inimõiguste rikkumised, eelkõige rikutakse õigust vabadusele ja turvalisusele, õigust kaitsele piinamise ja julma, ebainimliku või alandava kohtlemise eest, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja äärmuslikel juhtudel õigust elule; arvestades, et mõningatel juhtudel, kui üleviimine lõpeb salajase kinnipidamisega, kujutab see endast sunniviisilist kadumist;

G.     arvestades, et piinamise keelamine on rahvusvahelise õiguse peremptoorne norm (ius cogens), millest erandeid teha pole võimalik, ning et kohustus piinamise eest kaitsta ning seda uurida ja selle eest karistada on kõikide riikide suhtes kehtiv kohustus (erga omnes), mis on ette nähtud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikliga 5, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsiooni artikliga 3 ja seonduvate kohtuotsustega, põhiõiguste harta artikliga 4 ning riiklike põhiseaduste ja õigusaktidega; arvestades, et Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil vastu võetud piinamist ja jälgimismehhanisme käsitlevad erikonventsioonid ja -protokollid näitavad kõnealusele puutumatule õigusnormile rahvusvahelise üldsuse poolt omistatavat tähtsust; arvestades, et diplomaatiliste garantiide kasutamine on kõnealuse kohustusega kokkusobimatu;

H.     arvestades, et demokraatlike riikide puhul, kellele on omane õigusriigi põhimõtetest kinnipidamine, ei saa võitlust terrorismi vastu võita, ohverdades või piirates neidsamu põhimõtteid, mida terrorism püüab hävitada, eelkõige ei tohi kunagi ohtu seada inimõiguste ja põhivabaduste kaitset; arvestades, et terrorismi vastu saab ja tuleb võidelda legaalsete vahenditega ja see tuleb võita rahvusvahelist ja riiklikku õigust austades;

I.      arvestades, et Ameerika Ühendriikide valitsuse terrorismi vastu võitlemise strateegias on kasutatud ulatuslikke vahendeid Euroopa kodanikke puudutavate tundlike andmete jälgimiseks, nagu reisijate registrite (PNR) leping ja pangaandmete jälgimine Ülemaailmse Pankadevahelise Finantsinfo Ühingu (SWIFT) võrgustiku kaudu;

J.      arvestades, et 6. septembril 2006 kinnitas USA president George W. Bush, et Luure Keskagentuur (LKA) kasutas väljaspool Ameerika Ühendriike salajast kinnipidamisprogrammi;

K.     arvestades, et president George W. Bush ütles, et erakorraliste üleviimiste ja salajase kinnipidamisprogrammi käigus saadud üliolulist teavet on jagatud teiste riikidega ja et programm jätkub, mis osutab väga tõenäolisele võimalusele, et mõned Euroopa riigid võivad olla teadlikult või enese teadmata vastu võtnud piinamise abil saadud teavet;

L.     arvestades, et ajutine komisjon on saanud konfidentsiaalsest allikast dokumendid Euroopa Liidu (EL) ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) välisministrite, kaasa arvatud USA riigisekretäri Condoleezza Rice’i, Atlandi-ülese mitteametliku kohtumise kohta 7. detsembril 2005, mis kinnitavad, et liikmesriigid olid erakorraliste üleviimiste programmist teadlikud, samal ajal kui kõik ajutise komisjoni ametlikud koostööpartnerid andsid kõnealuses küsimuses ebatäpset teavet;

M.    arvestades, et ajutine komisjon on saanud konfidentsiaalsest allikast dokumendid nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma (COJUR) ja Atlandi-üleste suhete töörühma (COTRA) kohtumiste kohta USA Riigidepartemangu kõrgete esindajatega 2006. aasta esimesel poolel (täpsemalt 8. veebruaril ja 3. mail 2006), samal ajal kui nõukogu eesistujalt saadi üksnes kõnealuste dokumentide kokkuvõtlik versioon; arvestades, et Euroopa Parlamendi vastava taotluse alusel nõukogu poolt parlamendile saadetud dokumendid kõnealuste kohtumiste kohta olid menetluste ebatäielikud kokkuvõtted, kust olulised osad puudusid;

N.     arvestades, et Euroopa Parlamenti nende kohtumiste kohta ei teavitatud ja kohtumiste menetlusi hoiti täielikus saladuses;

O.     arvestades, et käesolevas resolutsioonis tuleb „Euroopa riikide” all mõista liikmesriike, kandidaatriike ja assotsieerunud riike, nagu on osutatud ajutise komisjoni 18. jaanuaril 2006. aastal vastu võetud mandaadis,

1.     tuletab meelde, et terrorism kujutab endast üht peamist ohtu Euroopa Liidu julgeolekule ning et terrorismi vastu tuleb võidelda kõigi Euroopa valitsuste seadust järgivate ja koordineeritud jõupingutuste abil, tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega ja eelkõige Ameerika Ühendriikidega, vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) tasandil määratletud strateegia suundadele; rõhutab, et terrorismivastane võitlus peab toimuma meie ühiseid demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhiõiguste väärtusi järgides ja nende kaitseks; rõhutab lisaks, et kogu ajutise komisjoni poolt tehtava töö eesmärk on anda panus selliste terrorismivastase võitluse selgete ja suunatud meetmete väljaarendamisse, mis on üldiselt aktsepteeritavad ning järgivad riiklikku ja rahvusvahelist õigust;

2.     on seisukohal, et pärast 11. septembrit 2001 on niinimetatud „terrorismivastane sõda” – oma liialdustes – kaasa toonud tõsise ja ohtliku inimõiguste ja põhivabaduste õõnestamise, nagu on märkinud ametist lahkuv ÜRO peasekretär Kofi Annan;

3.     on veendunud, et üksikisiku õigused ja inimõiguste täielik austamine aitavad kaasa julgeolekule; peab vajalikuks, et julgeolekuvajaduse ja üksikisikute õiguste vahelises suhtes tagatakse alati inimõiguste täielik austamine, tagades kahtlusaluste terroristide üle kohtuprotsessi pidamise ning nende karistamise korrakohase menetluse järgi;

4.     rõhutab, et positiivne kohustus austada, kaitsta ja edendada inimõigusi on siduv, olenemata asjaomase isiku õiguslikust seisundist, ja et vältida tuleb igasugust diskrimineerimist ELi kodanike, liikmesriikide alaliste elanike või mis tahes teiste isikute hulgas, kellel on õigus liikmesriikide kaitsele või kes kuuluvad muul viisil nende jurisdiktsiooni alla;

5.     tuletab meelde, et käesoleva, ajutise komisjoni raportil põhineva resolutsiooni eesmärk on ühelt poolt vastutuse kindlakstegemine juhtumite puhul, mida komisjonil on olnud võimalik kontrollida ning teiselt poolt meetmete kavandamine, vältimaks seoses terrorismivastaste meetmetega toime pandud kuritarvituste ja rikkumiste kordumist;

6.     võtab teadmiseks USA presidendi George W. Bushi 6. septembril 2006. aastal tehtud avalduse, kelle sõnade kohaselt „väikest arvu sõja kestel tabatud kahtlusaluseid terroristide juhte ja terroriste on peetud kinni ja kuulatud üle väljaspool Ameerika Ühendriike, LKA hallatud eraldi programmi raames” ja et paljud seal kinni peetud isikuist on seejärel viidud üle Guantánamosse ning on ülimalt tõenäoline, et teisi kinnipeetavaid hoitakse endiselt salajastes kinnipidamiskohtades; võtab teadmiseks Föderaalse Juurdlusbüroo (FJB) 2. jaanuari 2007. aasta aruande, milles mainitakse 26 tunnistust väärkohtlemise kohta Guantánamos alates 11. septembrist 2001;

7.     mõistab seetõttu hukka nõukogu teatavate liikmesriikide vastuseisust tingitud võimetuse võtta 15. septembri 2006. aasta üldasjade ja välissuhete nõukogu istungil vastu lõppjäreldused vastuseks kõnealusele avaldusele ja nõuab, et nõukogu võtaks need viivitamata vastu, et hajutada mis tahes kahtlused liikmesriikide valitsuste koostöö ja osaluse kohta erakorralistes üleviimistes ning salavanglate programmis minevikus, praegu ja tulevikus;

8.     kutsub nõukogu ja liikmesriike üles esitama kooskõlas parlamendi seisukohaga selget ja jõulist avaldust, milles nõutaks, et USA valitsus lõpetaks erakorraliste vahistamiste ja üleviimiste praktika;

9.      taunib asjaolu, et Euroopa riikide valitsused ei pidanud vajalikuks nõuda USA valitsuselt selgitusi salavanglate olemasolu kohta väljaspool USA territooriumi;

10.   võtab teadmiseks USA Riigidepartemangu õigusnõuniku 3. mail 2006. aastal nõukogus liikmesriikide esindajatega toimunud kohtumisel esitatud avaldused, mille kohaselt erakorraliste üleviimiste programmi täideviimisel, mille olemasolu nõunik tunnistas, järgiti alati täielikult asjaomaste riikide suveräänsust; märgib, et see avaldus leidis hiljem kinnitust ajutise komisjoni Washingtoni külastanud delegatsiooniga toimunud kohtumisel;

11.   tänab endisi LKA agente, kes nõustusid tegema ajutise komisjoniga koostööd, eelkõige teatud konfidentsiaalsetel kohtumistel, kus nad kinnitasid, et erakorraliste üleviimiste programm sai alguse juba 1990. aastatel;

12.   tervitab USA Senati valimistel uue enamuse moodustanute teadet, et Senat hakkab LKA erakorraliste üleviimiste programmi uurima; märgib, et see kinnitab veelgi ajutise komisjoni töö asjakohasust;

13.   mõistab hukka paljude liikmesriikide ja Euroopa Liidu Nõukogu koostöö puudumise ajutise komisjoniga; rõhutab, et liikmesriikide ning eriti nõukogu ja selle eesistujariikide käitumine on langenud kaugelt alla standardi, mida parlamendil on õigust oodata;

14.   usub, et konkreetsete vastuste täielik puudumine ohvrite, valitsusväliste organisatsioonide (VVOde), meedia ja parlamendisaadikute poolt tõstatatud küsimustele on üksnes tugevdanud juba niigi hästi dokumenteeritud väidete paikapidavust;

15.   rõhutab Itaalia, Saksamaa ja Hispaania kohtuvõimude poolt ette võetud tõsist ja ranget tööd, mis puudutab ajutise komisjoni töövaldkonda kuuluvaid väiteid, ja kutsub teiste liikmesriikide kohtuorganeid ajutise komisjoni kättesaadavaks tehtud olulise teabe alusel samamoodi käituma;

16.   julgustab Euroopa riikide parlamente jätkama või algatama kõnealuste väidete põhjalikku uurimist viisil, mida nad peavad kõige kohasemaks ja tõhusamaks, kaasa arvatud parlamendi uurimiskomisjone luues;

17.   tunnustab maailma trükiajakirjandust, eriti USA ajakirjanikke, kes avalikustasid esimestena erakorralise üleviimisega seotud kuritarvitused ja inimõiguste rikkumised, demonstreerides nii USA trükiajakirjanduse silmapaistvat demokraatlikku traditsiooni; tunnustab ühtlasi mitmete VVOde, eelkõige Statewatchi, Amnesty Internationali ja Human Rights Watchi jõupingutusi ja tublit tööd kõnealustes küsimustes;

18.   tunnistab, et osa käesoleva raporti teabest, sealhulgas LKA salavanglate olemasolu, pärineb USA ametlikest või mitteametlikest allikatest, mis näitab USA demokraatiale omast elujõulisust ja enesekontrolli;

19.   väljendab sügavat tänu kõigile ohvritele, kellel leidus vaprust jagada ajutise komisjoniga oma sügavalt traumeerivaid kogemusi;

20.   kutsub kõiki Euroopa riike mitte võtma meetmeid ametnike, endiste ametnike, ajakirjanike või teiste isikute vastu, kes on ajutisele komisjonile või muudele uurimisorganitele antud tunnistuste või muu teabe abil aidanud heita valgust terrorismis kahtlustatavate erakorralise üleviimise, ebaseadusliku kinnipidamise ja transportimise süsteemile;

21.   kordab oma 6. juuli 2006. aasta resolutsioonis väljendatud seisukohta, milles ta kutsub nõukogu võtma vastu ühist seisukohta, mis välistab lihtsa kolmandate riikide diplomaatiliste garantiide kasutamise mis tahes seadusliku riigist väljasaatmise alusena, kui on piisavalt alust uskuda, et isikuid ähvardab piinamine või väärkohtlemine;

Koostöö ELi institutsioonide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega

22.   taunib asjaolu, et nõukogu ja selle eesistujariik ei täida Euroopa Liidu lepingu artiklite 21 ja 39 kohaseid kohustusi teavitada Euroopa Parlamenti täielikult ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) peamistest aspektidest ja põhilistest valikuvõimalustest ning tööst, mis toimub politseikoostöö ja õigusalase koostöö alal kriminaalasjades;

23.   peab kõnealuses kontekstis täiesti vastuvõetamatuks asjaolu, et nõukogu kõigepealt varjas ja esitas seejärel Euroopa Parlamendi nõudmise peale USA valitsuse kõrgete esindajatega peetud regulaarsete arutelude kohta üksnes osalise teabe, kinnitades, et see on ainus olemasolev versioon; mõistab lisaks hukka asjaolu, et nõukogu viitas kolmanda riigi valitsuse palvele jätta teave salajaseks;

24.   juhib tähelepanu, et kõnealused etteheited nõukogule käivad kõigi liikmesriikide valitsuste kohta, sest neil on nõukogu liikmetena kollektiivne vastutus;

25.    on nördinud, et nõukogu tollane eesistuja olevat teinud ettepaneku kehtestada koos USAga ühine „raamistik” terrorismis kahtlustatavate üleviimise standardite kohta, nagu kinnitasid isikud, kes osalesid 3. mail 2006. aastal Brüsselis toimunud nõukogu rahvusvahelise avaliku õiguse töörühma (COJUR) ja Atlandi-üleste suhete töörühma (COTRA) kohtumisel USA Riigidepartemangu kõrgete esindajatega;

26.    nõuab Ameerika Ühendriikidega Gijs de Vriesi sõnade kohaselt „üleviimise” ja „erakorralise üleviimise” definitsiooni osas peetud arutelude tulemuste avaldamist;

27.    võtab teadmiseks asjaolu, et Euroopa Liidu Nõukogu peasekretär (ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kõrge esindaja) Javier Solana kinnitas uuesti, et liikmesriigid peavad tagama, et kõik meetmed, mis nad terrorismiga võitlemiseks võtavad, on kooskõlas nende rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustustega; väljendab muret puuduste üle peasekretäri ajutise komisjoni ees antud seletustes nõukogu arutelude ja teadmiste kohta selle üle, missuguseid meetodeid Ameerika Ühendriigid oma terrorismivastases võitluses kasutavad; taunib asjaolu, et ta ei suutnud täiendada ajutise komisjoni käsutuses juba olevaid tõendeid; palub tal esitada kõik talle teadaolevad faktid ja arutelud ning edendada inimõigusi ja põhivabadusi austavat Euroopa välispoliitikat ja rahvusvahelist terrorismivastast strateegiat;

28.  seab küsimuse alla ELi terrorismivastase võitluse koordinaatori Gijs de Vriesi ametiposti tegeliku sisu, kuna ta ei olnud võimeline andma rahuldavaid vastuseid ajutise komisjoni tõstatatud küsimustele; on arvamusel, et lähitulevikus tuleb tema pädevused ja volitused ning tema tegevuse läbipaistvuse suurendamine ja Euroopa Parlamendi poolne jälgimine üle vaadata ja neid tugevdada, et suurendada Euroopa mõõdet terrorismivastases võitluses;

29.    taunib Euroopa Politseiameti (Europol) direktori Max-Peter Ratzeli keeldumist ajutise komisjoni ette ilmuda, eriti kuna on selgunud, et politseiametisse oli lähetatud kontaktametnikke, eelkõige USA luureteenistustest; nõuab, et ta esitaks Euroopa Parlamendile igakülgse teabe nimetatud kontaktametnike rolli, nende ülesannete ja andmete kohta, millele neil oli juurdepääs, ning kõnealuse juurdepääsu tingimuste kohta;

30.    tänab komisjoni asepresidenti Franco Frattinit tema koostöö eest ajutise komisjoniga ja julgustab komisjoni tugevdama oma tegevust jätkuvates jõupingutustes tõe väljaselgitamiseks ning kavandama vahendeid, mis hoiaksid ära ajutise komisjoni poolt analüüsitud juhtumite kordumise;

31.    tervitab eriti asepresident Frattini poolt üles näidatud pühendumust rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemise valdkonnas Euroopa–Atlandi koostööraamistiku käivitamise suhtes, millel oleks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse osas ühtlustatud eeskirjad;

32.    tänab Eurocontroli ja eriti selle direktorit suurepärase koostöö ja ajutise komisjoniga jagatud väga väärtusliku teabe eest;

33.    Tunnustab tihedat koostööd Euroopa Nõukoguga, eelkõige selle parlamentaarse assamblee ja peasekretäriga, ning julgustab õigusküsimiste ja inimõiguste komisjoni – ja selle presidenti, senaator Dick Martyt – oma tööd jätkama; toetab peasekretär Terry Davise poolt Ministrite Komiteele antud soovitusi; rõhutab seni kahe komisjoni poolt saavutatud tulemuste lähenemist;

34.    väljendab sügavat muret seoses NATO endise ja praeguse peasekretäri lord Robertsoni ja Jaap de Hoop Schefferi keeldumisega ajutise komisjoni ette ilmuda ja kõnealuse organisatsiooni eitava vastusega parlamendikomisjoni taotlusele saada juurdepääs Põhja-Atlandi Nõukogu 4. oktoobri 2001. aasta otsusele, mis puudutab Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 rakendamist pärast 11. septembri 2001. aasta rünnakuid Ameerika Ühendriikide vastu; kordab oma taotlust teha dokument avalikuks ning anda vähemalt teavet selle sisu kohta, selle rakendamise kohta minevikus ja käesoleval ajal, selle kohta, kas dokument on ikka veel jõus ja kas LKA lennud on toimunud selle raames;

35.    tänab ÜRO eriraportööre Manfred Nowakit (piinamise küsimused) ja Martin Scheininit (inimõiguste edendamine ja kaitse seoses terrorismivastaste meetmetega) nende panuse eest ajutise komisjoni töösse, kahetsedes samas, et inimõiguste ülemkomissaril Louise Arbouril ei olnud võimalik komisjoniga kohtuda; tänab Euroopa inimõiguste ekspertide võrgustikku ja eriti selle koordinaatorit Olivier De Schutterit nende panuse eest ajutise komisjoni töösse;

Ajutise komisjoni poolt analüüsitud teave

Erakorraline üleviimine ning õhuruumi ja lennuväljade väärkasutamine

36.    tuletab meelde, et erakorraline üleviimine on kohtuväline praktika, mis on vastuolus kehtivate rahvusvaheliste inimõigustealaste normidega ning mille korral terrorismis kahtlustatav isik ebaseaduslikult röövitakse, vahistatakse ja/või antakse USA ametiisikute kätte ja/või transporditakse ülekuulamiseks teise riiki, millega enamikul juhtudest kaasneb suhtlemisvõimaluseta kinnipidamine ja piinamine;

37.    taunib asjaolu, et kannatanute perekondi hoitakse nende sugulaste saatuse suhtes täielikus teadmatuses;

38.    rõhutab, hoolimata mõnede USA esindajate poolt ametlikes ja erakõnedes tekitatud tahtlikust segadusest, et erakorraline üleviimine on täiesti erinev praktika sellest, mida mõned Euroopa riigid on üksnes väga erakorralistel juhtudel kasutanud, nimelt väga tõsistes kuritegudes ametlikult süüdistatavate isikute kinnipidamisest või vahi alla võtmisest kolmandates riikides selleks, et tuua nad Euroopa pinnale, et esitada neile kriminaalsüüdistus kohtus koos kõigi kohtusüsteemist tulenevate õiguslike tagatistega;

39.   mõistab hukka erakorralise üleviimise kui Ameerika Ühendriikide poolt terrorismivastases võitluses kasutatud ebaseadusliku vahendi; mõistab lisaks hukka kõnealuse praktikaga mitmetel juhtudel nõustumise ja selle varjamise teatud Euroopa riikide salateenistuste ja valitsusasutuste poolt;

40.   mõistab hukka igasuguse erakorralise üleviimise ohvrite ülekuulamisel osalemise, kuna see kujutab endast kõnealust tüüpi ebaseadusliku menetluse taunitavat seadustamist, isegi kui ülekuulamisel osalejad ei vastuta otseselt ohvrite röövimise, kinnipidamise, piinamise või väärkohtlemise eest;

41.   on seisukohal, et erakorralise üleviimise praktika on mõjunud terrorismivastasele võitlusele ebasoodsalt ja et erakorraline üleviimine tegelikult kahjustab ja õõnestab terrorismis kahtlustatavate suhtes läbiviidavaid tavapäraseid politsei- ja kohtumenetlusi;

42.   rõhutab, et vahemikus 2001. aasta lõpust kuni 2005. aasta lõpuni on Euroopa õhuruumi lennanud või Euroopa lennujaamades peatunud vähemalt 1245 LKA opereeritud lendu, millele tuleks lisada määratlemata arv sama eesmärgiga militaarlende; tuletab meelde, et ühelt poolt võis toimuda rohkem LKA lende kui need, mida ajutise komisjoni läbiviidud uurimine tõendada suutis, kuid teisalt ei kasutatud kõiki neid lende erakorraliseks üleviimiseks;

43.   avaldab kahetsust, et Euroopa riigid on loovutanud kontrolli oma lennuruumi ja lennujaamade üle, vaadates toimuvale läbi sõrmede või lubades sinna LKA opereeritud lende, mida mõningatel juhtudel kasutati kinnipeetavate erakorraliseks üleviimiseks või ebaseaduslikuks transpordiks, ning tuletab meelde Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikast tulenevaid riikide positiivseid kohustusi, mida on kinnitanud Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu” (tuntud kui Veneetsia komisjon);

44.   on mures eriti selle pärast, et LKA opereeritud lennukitele antud üldised ülelennuload ja peatumisload võisid muu hulgas põhineda NATO 4. oktoobri 2001. aasta kokkuleppel Põhja-Atlandi lepingu artikli 5 rakendamise kohta;

45.   tuletab meelde, et rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni (Chicago konventsiooni) artiklis 1 on sätestatud põhimõte, et osalisriikidel on oma territooriumi kohal asuva õhuruumi suhtes täielik ja ainuõiguslik ülemvõim ja sellest tulenevalt ei saa teha ühtegi erandit riikide täielikust vastutusest inimõiguste järgimise eest oma territooriumil, sealhulgas riigi õhuruumis;

46.   rõhutab, et LKA on kasutanud tsiviillennunduse eeskirju, et minna mööda riiklike lennukite, sealhulgas militaar- ja politseilennukite jaoks Chicago konventsiooniga ette nähtud juriidilistest kohustustest; tuletab meelde, et Chicago konventsiooni artiklis 4 on sätestatud, et „iga lepinguosaline riik nõustub mitte kasutama tsiviillennundust käesoleva konventsiooniga vastuolus olevatel eesmärkidel”;

47.   kinnitab, võttes arvesse ajutise komisjoni töö teise osa raames saadud täiendavat teavet, et on ebatõenäoline, et teatud Euroopa valitsused ei olnud teadlikud nende territooriumil aset leidnud erakorralise üleviimisega seotud tegevustest;

48.   rõhutab, et ajutise komisjoni töödokumendid nr 7 ja 8(8) annavad kindlaid tõendeid komisjoni poolt analüüsitud erakorraliste üleviimiste juhtumite ning ka LKAga seotud ettevõtete, LKA poolt kasutatud lennukite ja Euroopa riikide kohta, kus LKA lennukid vahemaandumisi tegid;

Itaalia

49.   taunib asjaolu, et Itaalia praeguse ja endiste valitsuste esindajad, kes vastutavad või vastutasid Itaalia salateenistuse eest, keeldusid kutse peale ajutise komisjoni ette ilmumast;

50.   mõistab hukka LKA poolt läbi viidud Egiptuse vaimuliku Abu Omari erakorralise üleviimise; Omar sai Itaalias varjupaiga, ta rööviti Milanost 17. veebruaril 2003. aastal, viidi Milanost autoga NATO Aviano sõjaväebaasi ja seejärel lennukiga NATO Ramsteini sõjaväebaasi kaudu Saksamaal Egiptusesse, kus teda on siiani suhtlemisvõimaluseta hoitud ja piinatud;

51.   mõistab hukka karabinjeeride ülema ja Itaalia sõjalise julgeoleku- ja luureteenistuse (SISMI) teatud ametnike aktiivse rolli Abu Omari röövimisel, nagu näitavad kohtulik uurimine ja Milano prokuröri Armando Spataro kogutud tõendid;

52.   järeldab, ja mõistab hukka asjaolu, et SISMI endine direktor kindral Nicolò Pollari varjas tõde, kui ta 6. märtsil 2006. aastal ajutise komisjoni ette ilmudes väitis, et Itaalia agendid polnud ühtegi LKA röövimisse kaasatud ja et Itaalia luureteenistus polnud teadlik Abu Omari röövimise plaanist;

53.   arvestades salateenistuse asjaga seotust, peab väga tõenäoliseks, et Itaalia tollane valitsus oli teadlik Abu Omari erakorralisest üleviimisest Itaalia territooriumilt;

54.   tänab prokurör Spatarot tema tunnistuse eest ajutisele komisjonile, tervitab tema läbiviidud tõhusaid ja sõltumatuid uurimisi, et heita valgust Abu Omari erakorralisele üleviimisele, ja toetab täielikult tema lõppjäreldusi ja otsust tuua kohtu ette 26 USA kodanikku, LKA agenti, seitse SISMI kõrget ametnikku, ROSi karabinjeer ja päevalehe Libero asetoimetaja; väljendab heameelt kohtumenetluse algatamise üle Milano kohtus;

55.   avaldab kahetsust, et Abu Omari röövimine kahjustas prokurör Spataro uurimist, mis käsitles terroristlikku võrgustikku, millega Abu Omar seotud oli; tuletab meelde, et kui Abu Omari poleks ebaseaduslikult kinni võetud ja teise riiki transporditud, oleks tema üle Itaalias tavapärasel ja õiglasel viisil kohut mõistetud;

56.   võtab teadmiseks, et kindral Pollari antud tunnistus on vastuolus mitmete SISMI territooriumil leitud ja Milano prokuröride poolt konfiskeeritud dokumentidega; on arvamusel, et need dokumendid näitavad, et SISMI sai LKAlt Abu Omari Egiptuses kinnipidamise kohta regulaarset teavet;

57.   avaldab sügavat kahetsust, et SISMI juhatus eksitas süstemaatiliselt muu hulgas Milano prokuröre, eesmärgiga kahjustada Abu Omari erakorralise üleviimise uurimist; väljendab äärmist muret asjaolu üle, et nagu on ilmnenud, tegutses SISMI juhatus paralleelse plaani kallal, ning asjakohase sise- ja valitsusepoolse kontrolli puudumise üle; nõuab, et Itaalia valitsus olukorda kiiresti parandaks, kehtestades tõhustatud parlamendi- ja valitsusepoolse kontrolli;

58.   mõistab hukka tõsiasja, et Abu Omari erakorralist üleviimist uurivaid Itaalia ajakirjanikke ebaseaduslikult jälitati, et nende telefonivestlusi kuulati pealt ja nende arvutid konfiskeeriti; rõhutab, et kõnealuste ajakirjanike tunnistused on olnud ajutise komisjoni töö jaoks ülimalt kasulikud;

59.   suhtub kriitiliselt pikka ajavahemikku, mis Itaalia valitsusel kulus, et langetada otsus kindral Pollari ametist tagandamise ja väljavahetamise kohta;

60.   avaldab kahetsust, et Itaalia endine valitsus salastas USA–Itaalia koostööd terrorismivastases võitluses puudutava dokumendi, mis oleks aidanud kaasa Abu Omari erakorralise üleviimise uurimisele, ja et praegune valitsus on kõnealuse dokumendi salastatud staatust kinnitanud;

61.   nõuab tungivalt, et Itaalia justiitsminister asuks niipea kui võimalik menetlema nõudeid eespool osutatud 26 USA kodaniku väljaandmiseks seoses Itaalias peetava kohtuprotsessiga;

62.   mõistab hukka Itaalia kodaniku Abou Elkassim Briteli erakorralise üleviimise; Britel vahistati 2002. aasta märtsis Pakistanis Pakistani politsei poolt ja teda kuulasid üle USA ja Pakistani ametnikud, seejärel anti ta üle Maroko ametivõimudele ja saadeti kinnipidamisasutusse „Temara”, kus teda jätkuvalt kinni peetakse; rõhutab, et kriminaaluurimine Abou Elkassim Briteli vastu Itaalias lõpetati ilma süüdistust esitamata;

63.   avaldab kahetsust, et vastavalt Abou Elkassim Briteli advokaadi poolt ajutisele komisjonile esitatud dokumentidele tegi Itaalia siseministeerium pärast Abou Elkassim Briteli vahistamist Pakistanis tema küsimuses „pidevat koostööd” välismaiste luureteenistustega;

64.   nõuab, et Itaalia valitsus astuks konkreetseid samme Abou Elkassim Briteli ja Abu Omari koheseks vabastamiseks, nii et Abu Omari kohtulikule vastutusele võtmine saaks toimuda Milano kohtus;

65.   avaldab sügavat kahetsust, et LKA kasutas Itaalia territooriumi vahemaandumiseks lennul, mida teostati ajutisele komisjonile tunnistusi andnud Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks Ameerika Ühendriikidest Rooma kaudu Süüriasse;

66.   võtab teadmiseks 46 vahemaandumist, mida LKA opereeritud lennukid Itaalia lennujaamades tegid ja väljendab sügavat muret selle üle, mis eesmärgil teostati kõnealused lennud, mis tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Itaalia lennujaamades, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi, Abu Omari ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks;

Ühendkuningriik

67.   taunib viisi, kuidas Ühendkuningriigi valitsus, keda esindab Euroopa asjade minister, ajutise komisjoniga koostööd tegi; on äärmiselt üllatunud ministri poolt Euroopa Parlamendi presidendile saadetud kirja üle;

68.   tänab erakorralisi üleviimisi käsitlevat kõiki osapooli hõlmavat parlamendirühma (APPG), kuhu kuuluvad saadikutekoja ja Lordide koja liikmed, tehtud töö eest ja ajutise komisjoni Londoni delegatsiooni mitmete väga väärtuslike dokumentidega varustamise eest;

69.   mõistab hukka Iraagi kodaniku ja Ühendkuningriigi alalise elaniku Bisher Al-Rawi ning Jordaania kodaniku ja Ühendkuningriigi alalise elaniku Jamil El-Banna erakorralise üleviimise; nad vahistati Gambia ametivõimude poolt Gambias 2002. aasta novembris, anti üle USA agentidele ja viidi lennukiga Afganistani ning seejärel Guantánamosse, kus neid peetakse kinni ilma kohtuotsuse ja igasuguse õigusabita;

70.   juhib tähelepanu, et APPG esimehe Andrew Tyrie käsutusse antud Ühendkuningriigi julgeolekuteenistuse MI5 telegrammid kindlaksmääramata välisriigi valitsusele lasevad aimata, et Bisher Al-Rawi ja Jamil El-Banna röövimist lihtsustas Ühendkuningriigi julgeolekuteenistuse edastatud osaliselt ekslik teave;

71.   kritiseerib Ühendkuningriigi valitsuse soovimatust anda konsulaarabi Bisher Al-Rawile ja Jamil El-Bannale põhjendusel, et nad pole Ühendkuningriigi kodanikud;

72.   mõistab hukka Etioopia kodaniku ja Ühendkuningriigi alalise elaniku Binyam Mohammedi mitmekordse erakorralise üleviimise; juhib tähelepanu, et Binyam Mohammedi on lisaks sõjaväevanglatele hoitud vähemalt kahes salajases kinnipidamisasutuses;

73.   on sügavalt häiritud Binyam Mohammedi advokaadi tunnistusest, kes andis ajutise komisjoni Ühendkuningriigi delegatsioonile ülevaate kõige kohutavamatest piinamistest, mida tema kliendil oli tulnud taluda;

74.   rõhutab, et Ühendkuningriigi endine välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade minister Jack Straw möönis 2005. aasta detsembris, et Ühendkuningriigi luureametnikud kohtusid Binyam Mohammediga, kui ta Pakistanis vahistati; juhib kõnealuses kontekstis tähelepanu, et mõned Maroko ametnike poolt Binyam Mohammedile esitatud küsimused näivad olevat inspireeritud Ühendkuningriigi poolt edastatud teabest;

75.   mõistab hukka ajutise komisjoni Ühendkuningriigi delegatsiooniga kohtunud Ühendkuningriigi kodaniku Martin Mubanga erakorralise üleviimise; Mubanga vahistati Sambias 2002. aasta märtsis ja viidi seejärel lennukiga Guantánamosse; avaldab kahetsust asjaolu üle, et briti ametnikud kuulasid Martin Mubangat üle Guantánamos, kus teda neli aastat ilma kohtuotsuse ja igasuguse õigusabita kinni peeti ja piinati ning seejärel ilma süüdistust esitamata vabastati;

76.   tänab endist Ühendkuningriigi saadikut Usbekistanis Craig Murray’t ajutisele komisjonile antud väga väärtusliku tunnistuse eest piinamise abil saadud teabe vahetamise kohta ning Ühendkuningriigi välis- ja Rahvaste Ühenduse ministeeriumi endise juriidilise nõustaja Michael Woodi õigusliku arvamuse koopia esitamise eest;

77.   on nördinud Michael Woodi õigusliku arvamuse üle, mille kohaselt piinamise abil saadud teabe „vastuvõtmine või omamine”, seni kuni piinamisel otseselt ei osaleta, pole ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooniga iseenesest keelatud; väljendab oma nördimust igasuguse katse suhtes piinamise abil teavet saada, olenemata sellest, kellega on tegemist;

78.   väljendab sügavat muret 170 vahemaandumise üle, mida Ühendkuningriigi lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Ühendkuningriigi lennujaamades, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi, Abu Omari ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks;

Saksamaa

79.   tunnustab head koostööd Saksamaa valitsusega, kes andis ajutise komisjoni esimehele ja raportöörile piiratud avaldamiseks mõeldud dokumente; kahetseb teisalt, et ühelgi Saksamaa valitsuse esindajal polnud võimalik ajutise komisjoni ette ilmuda;

80.   tervitab Saksamaa parlamendi uurimiskomisjoni suurepärast tööd ja väljendab oma täielikku toetust nimetatud komisjoni töö jätkumisele;

81.   tänab Müncheni prokuröri Martin Hofmanni ajutisele komisjonile antud tunnistuse eest ja tervitab kõiki Saksamaal jätkuvaid kohtulikke uurimisi;

82.   taunib asjaolu, et Saksamaa ametivõimud olid vähemalt teadlikud ajutisele komisjonile tunnistuse andnud Saksamaa kodaniku Khaled El-Masri ebaseaduslikust röövimisest, ja nõuab, et Saksamaa parlamendi uurimiskomisjon uuriks edasi ning täpsustaks Saksamaa agentide rolli kõnealuses juhtumis;

83.   mõistab hukka ajutisele komisjonile tunnistuse andnud Türgi kodaniku ja Saksamaa alalise elaniku Murat Kurnazi erakorralise üleviimise; Kurnaz vahistati Pakistanis 2001. aasta novembris, anti Pakistani politsei poolt ilma igasuguse õigusliku aluse ja õigusabita üle piiritaguses Afganistanis asuvatele USA üksustele ja viidi lõpuks 2002. aasta jaanuari lõpus lennukiga Guantánamosse, kust ta 24. augustil 2006. aastal ilma süüdistust esitamata vabastati; teda piinati kõikides kinnipidamiskohtades;

84.   juhib tähelepanu, et konfidentsiaalse institutsionaalse teabe kohaselt ei võtnud Saksamaa valitsus vastu USA 2002. aastal tehtud pakkumist Murat Kurnazi Guantánamost vabastamiseks; märgib, et Murat Kurnazi advokaadile öeldi Saksamaa valitsuse poolt 2002. aastast alates mitmeid kordi, et USA valitsusega pole võimalik Murat Kurnazi vabastamiseks läbirääkimisi alustada, kuna ta on Türgi kodanik; märgib, et kõik uurimised tegid juba 2002. aasta oktoobri lõpus kindlaks, et Murat Kurnaz ei kujutanud endast terrorismiohtu;

85.   avaldab kahetsust seoses asjaoluga, et Saksamaa ametnikud kuulasid Murat Kurnazi kahel korral, 2002. ja 2004. aastal, üle Guantánamos, kus teda peeti kinni ilma igasuguse ametliku süüdistuse või kohtuotsuseta ja ilma õigusabita; avaldab kahetsust, et Saksamaa ametnikud keeldusid talle igasugust abi andmast ja olid huvitatud üksnes tema küsitlemisest;

86.   toetab täielikult Potsdami prokuröri algatatud ja 25. oktoobril 2006 Tübingeni/Karlsruhe prokurörile üle antud uurimist tundmatute isikute suhtes, et teha kindlaks, kas Murat Kurnazi väärkohtlesid Afganistanis Kommando Spezialkräfte (KSK) ehk Saksa armee erijõudude sõdurid, enne kui ta Guantánamosse saadeti;

87.   märgib, et ülekuulamise ajal seati Murat Kurnaz vastamisi tema isikliku elu andmetega; märgib, et see tõstatab kahtluse, et isegi enne riigist lahkumist teostati Murat Kurnazi üle hoolikat järelevalvet, mida tavaliselt saab teha ainult siseriiklik luureteenistus;

88.   hindab Saksamaa valitsuse 2006. aasta jaanuaris tehtud algatust, mis viis Murat Kurnazi vabastamiseni;

89.   mõistab hukka Saksamaa kodaniku Mohammed Zammari erakorralise üleviimise; Zammar vahistati ilma ametliku süüdistuseta 8. detsembril 2001. aastal Casablanca lennuväljal Marokos ning seejärel peeti teda kinni ja piinati Marokos ja Süürias;

90.   märgib, et vastavalt konfidentsiaalsele institutsionaalsele allikale esitas Saksamaa Föderaalne Kriminaalpolitseiamet 26. novembril 2001. aastal USA Föderaalsele Juurdlusbüroole (FJB) üksikasjad Mohammed Zammari asupaiga kohta ning see hõlbustas tema vahistamist;

91.   juhib tähelepanu, et Saksa Föderaalkantselei ametnike ja Süüria luureametnike vahelise kohtumise järel 2002. aasta juulis loobusid Saksamaa prokurörid süüdistustest mitme Saksamaal asuva Süüria kodaniku vastu, samal ajal kui Süüria ametivõimud lubasid Saksamaa ametnikel kohtuda Mohammed Zammariga Süüria Far' Falastini vanglas, nagu kinnitab konfidentsiaalne institutsionaalne allikas; avaldab kahetsust, et Saksamaa agendid Mohammed Zammari kõnealuses vanglas üle kuulasid;

92.   kutsub Saksamaa Bundestagi esimest uurimiskomisjoni üles tema pädevuste eelseisva laiendamise kontekstis uurima hiljuti avalikuks tulnud juhtumit, mis on seotud Egiptuse kodaniku ja Saksamaa kauaaegse alalise elaniku Abdel-Halim Khafagy ebaseadusliku üleviimisega; Abdel-Halim Khafagy vahistati tõenäoliselt 2001. aasta septembris Bosnias ja Hertsegoviinas terrorismikahtlusega ja viidi vägivaldselt USA sõjaväebaasi „Eagle Base” vanglasse Tuzlas, kus teda rängalt väärkoheldi ja peeti kinni ebainimlikes tingimustes;

93.   väljendab sügavat muret ajutise komisjoni käsutuses olevas mittesalajases dokumendis sisalduva teabe üle, millest ilmneb, et vähemalt kuue alžeerlase ebaseaduslik üleviimine Tuzlast läbi Incirliki Guantánamosse kavandati Stuttgarti lähedal asuvas USA European Commandi (USEUCOM) sõjaväebaasis; kutsub Saksamaa Bundestagi üles viivitamatult uurima, kas nende väidetavate üleviimistega kaasnes vägede staatuse kokkuleppe või muude Saksamaa territooriumil asuvate USA sõjajõududega sõlmitud kokkulepete või lepingute rikkumine, kas USEUCOM kavandas veel teisigi ebaseaduslikke üleviimisi ja kas Saksamaa kontaktametnikud olid sellega kuidagi seotud;

94.   väljendab sügavat muret 336 vahemaandumise üle, mida Saksamaa lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Saksamaal, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi, Abu Omari ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks; on eriti mures selle pärast, et üks osutatud lendudest pidi suunduma Guantánamosse; soovitab tungivalt Saksamaa ametivõimudel kõnealust lendu täpsemalt uurida;

95.   võtab teadmiseks väited terrorismis kahtlustatavate ajutise kinnipidamise ja väärkohtlemise kohta USA sõjaväevanglas Mannheim-Blumenaus, tervitab föderaalprokuröri büroo poolt algatatud uurimist ja loodab, et Saksa Bundestag ja/või pädev uurimiskomisjon uurib kõnealust juhtumit lähemalt;

Rootsi

96.   võtab teadmiseks Rootsi valitsuse seisukoha, mida väljendas Rootsi välisministri Carl Bildti poolt ajutisele komisjonile edastatud kiri; kahetseb, et ühelgi valitsuse esindajal polnud võimalik ajutise komisjoni ette ilmuda, et valitsuse seisukoha üle arvamusi vahetada;

97.   mõistab hukka asjaolu, et Rootsist varjupaika taotlenud Egiptuse kodanike Mohammed El-Zari ja Ahmed Agiza Rootsist väljasaatmine 2001. aasta detsembris põhines üksnes Egiptuse valitsuse antud diplomaatilistel garantiidel, mis ei pakkunud tõhusat kaitset piinamise eest; võtab samuti teadmiseks, et Rootsi valitsus takistas neid oma Euroopa konventsiooniga kooskõlas olevaid õigusi kasutamast, teavitades meeste advokaate alles siis, kui mehed olid Kairosse jõudnud; taunib asjaolu, et Rootsi ametivõimud võtsid vastu USA pakkumise, millega anti nende käsutusse spetsiaalse ülelennuloaga lennuk nimetatud kahe mehe Egiptusesse transportimiseks;

98.   taunib asjaolu, et Rootsi julgeolekupolitsei kaotas kontrolli Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari õigusvastase Egiptusesse väljasaatmise täideviimise üle ning jäi passiivseks, kui USA agendid mehi Bromma lennuväljal alandavalt kohtlesid;

99.   rõhutab, et väljasaatmise otsus langetati kõrgeimal täidesaatval tasandil, millest edasikaebamine polnud võimalik;

100. toetab täielikult ÜRO inimõiguste komisjoni 6. novembri 2006. aasta otsust, milles leiti, et Rootsi on rikkunud piinamise absoluutset keeldu; toetab sarnaselt ÜRO piinamisvastase komisjoni 20. mai 2005. aasta eraldi otsust, milles järeldatakse, et Rootsi on rikkunud ÜRO piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni ja märgitakse, et „diplomaatiliste garantiide andmisest (Egiptuse poolt), mis lisaks ei näinud ette täideviimismehhanismi, ei piisanud selle ilmse ohu eest kaitsmiseks”;

101. tänab Rootsi Parlamendi peaombudsmani Mats Melinit ajutisele komisjonile antud tunnistuse eest ja tervitab tema läbi viidud uurimist, milles jõuti järeldusele, et Rootsi julgeolekuteenistus ja lennujaama politsei „olid Ameerika ametnikele märkimisväärselt alistuvad” ja „kaotasid kontrolli täideviimise üle”, mis lõppes Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väärkohtlemisega, sealhulgas füüsilise vägivalla ja muude alandustega lennujaamas vahetult enne nende Kairosse transportimist;

Austria

102. võtab teadmiseks Austria valitsuse nimel antud kirjalikud selgitused, kuid kahetseb asjaolu, et Austria valitsus ei pidanud asjakohaseks ajutise komisjoni ette ilmuda, et oma seisukoha üle arvamusi vahetada;

103.  märgib, et järgnevates lõigetes nimetatud isikud Masaad Omer Behari ja Gamal Menshawi on üksikisikud, kellel ei olnud ja kellel endiselt ei ole Austria kodakondsust ning kelle liikumisvabadus ei olnud piiratud; võtab teadmiseks, et need kaks meest lahkusid Austriast vabatahtlikult ja ilma, et Austria ametivõimud oleksid neid kontrollinud, ning et nad vahistati välismaiste agentuuride poolt väljaspool Austria territooriumi ja väljaspool Austria ametivõimude mõjuala ilma Austriapoolse osaluseta; märgib, et seetõttu ei ole kindlasti tegemist isikute üleandmisega välisriigi ametivõimudele;

104. mõistab hukka asjaolu, et ajutisele komisjonile tunnistuse andnud Sudaani kodanik ja alates 1989. aastast Austria alaline elanik Masaad Omer Behari rööviti Ammani lennujaamas 12. jaanuaril 2003. aastal, kui ta oli teel Sudaanist tagasi Viini;

105. taunib asjaolu, et Masaad Omer Behari peeti hiljem ebaseaduslikult ilma kohtuotsuse või õigusabita salaja kinni Jordaania Ülduure Osakonna juhitavas vanglas Ammani lähedal, ning et teda piinati ja väärkoheldi seal kuni 2003. aasta 8. aprillini, mil ta ilma süüdistust esitamata vabastati; tuletab meelde, et Austria ametivõimud alustasid Masaad Omer Behari vastu kohtumenetlust 2001. aasta septembris ja see lõpetati 2002. aasta augustis ilma süüdistust esitamata;

106. taunib asjaolu, et vastavalt Masaad Omer Behari poolt ajutisele komisjonile esitatud ütlusele võisid USA, Austria ja Jordaania ametivõimud tema juhtumi puhul koostööd teha;

107. mõistab hukka Egiptuse kodaniku ja Austria alalise elaniku Gamal Menshawi röövimise; Menshawi vahistati teel Mekasse Ammani lennujaamas 2003. aasta veebruaris ning toodi hiljem Egiptusesse, kus teda hoiti kuni 2005. aastani ilma kohtuotsuse või juriidiliste õigusteta salajases vangistuses; tuletab meelde, et Austrias ei ole Gamal Menshawi vastu kunagi süüdistusi esitatud;

108. avaldab kahetsust, et eespool osutatud lõikeid arvesse võttes ei algatatud Austrias ei eri- ega parlamendi uurimist Austria ametivõimude võimaliku osalemise suhtes kahe osutatud juhtumi puhul; nõuab tungivalt, et Austria parlament alustaks asjakohast uurimist niipea kui võimalik;

Hispaania

109. väljendab heameelt Hispaania valitsuse avalduse üle hea koostöö kohta ajutise komisjoniga, eelkõige Hispaania välisministri poolt ajutisele komisjonile antud tunnistuse üle; väljendab sellest hoolimata kahetsust selle üle, et lõppkokkuvõttes ei lubanud Hispaania valitsus Hispaania luureteenistuste direktoril ilmuda ajutise komisjoni ette mitu kuud pärast seda, kui tal seda teha paluti;

110. tänab Audiencia Nacional’i peaprokuröri Javier Zaragozat ja prokurör Vicente González Motat ajutisele komisjonile antud tunnistuse eest ja tervitab nende uurimisi Hispaania lennujaamade kasutamise kohta LKA lennukite transiitlendudeks erakorralise üleviimise programmi kontekstis; julgustab prokuröre uurima täpsemalt Khaled El-Masri erakorralise üleviimisega seotud lennuki vahemaandumisi;

111. tervitab Diario de Mallorca uurivat ajakirjandust, mis mängis olulist rolli läbi Baleaari saarte lennujaamade toimunud LKA lennukite transiitlendude paljastamisel ja nende meeskondade tuvastamisel;

112. tuletab meelde peaprokurör Zaragoza sõnu, mille kohaselt „Hispaania valitsus ei tekitanud Audiencia Nacional’ile uurimise teostamisel mingeid takistusi, vastuväiteid ega probleeme”;

113. kutsub Hispaania ametivõime üles astuma kõiki vajalikke samme, et võimaldada 2005. aasta oktoobris Süürias röövitud ja USA agentidele üle antud Hispaania kodanikule Mustafa Setmariam Nasarwhole õiglast kohtuprotsessi pädevate kohtuvõimude ees;

114. väljendab sügavat muret 68 vahemaandumise üle, mida Hispaania lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Hispaanias, mille puhul on Hispaanias ja Itaalias käimasolevate õiguslike uurimiste kohaselt tõendatud nende kasutamine teistes riikides LKA poolt Ahmed Agiza, Mohammed El-Zari, Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi, Abu Omari ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks; on eriti mures selle pärast, et kolm ülalnimetatud lendudest saabusid Guantánamost või pidid sinna suunduma; soovitab tungivalt Hispaania prokuröridel kõnealuseid lende täpsemalt uurida;

Portugal

115. tunneb heameelt kohtumise üle Portugali välisministriga Lissabonis ja tõsiasja üle, et Portugali valitsus hankis dokumente ja selgitusi; avaldab kahetsust, et Portugali ametivõimud ei olnud suutelised või olid tõrksad vastama kõikidele ajutise komisjoni Portugali delegatsiooni tõstatatud küsimustele;

116. palub Portugali ametivõimudel uurida Abdurahman Khadri juhtumit, kes väidetavalt viidi 6. novembril 2003. aastal Gulfstream IV N85VM pardal Guantánamost Tuzlasse Bosnias ja Hertsegoviinas, vahemaandumisega Santa Marias Assooridel 7. novembril 2003; kutsub Portugali ametivõime üles uurima kõnealust juhtumit ja teiste Portugali kaudu transporditud võimalike ohvrite juhtumeid eesmärgiga teha kindlaks, kas nad peaksid saama hüvitist inimõiguste rikkumiste eest;

117. tervitab ministeeriumidevahelise töörühma loomist 26. septembril 2006. aastal ja määruse jõustumist 13. oktoobril 2006. aastal, milles sätestatakse, et Portugali piiriasutustele tuleb esitada eralendude meeskonnaliikmete ja reisijate nimekiri;

118. taunib asjaolu, et endine kaitseminister Paulo Portas ja endine siseminister António Figueiredo Lopes lükkasid tagasi kutsed kohtuda ajutise komisjoni delegatsiooniga;

119. märgib, et mõned 91st Portugalis tehtud vahemaandumistest võimaldasid LKA-l ja USA sõjaväeorganitel läbi viia Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi ja Abu Omari erakorralise üleviimise ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmise; on eriti mures selle pärast, et vähemalt kolm neist lendudest saabusid Guantánamost või pidid sinna suunduma; märgib, et Maher Arari ja Abou Elkassim Briteli üleviimises osalenud lennukid tegid tagasilendudel vahemaandumisi Portugalis;

120. väljendab sügavat muret lisanimekirja pärast, mille ajutine komisjon on saanud ja mille autentsust ei ole Portugali valitsus eitanud, mis viitab sellele, et lisaks 91-le tehtud vahemaandumisele tegid mitmete riikide lennukid, mis lendasid Guantánamosse või Guantánamost, 11. jaanuarist 2002 kuni 24. juunini 2006 Portugalis Lajesi ja Santa Maria lennujaamades 17 vahemaandumist (kaasa arvatud kolm, mis sisaldusid Eurocontroli nimekirjades);

Iirimaa

121. tervitab Iiri välisministri poolt ajutisele komisjonile Iiri valitsuse nimel antud tunnistust ning tema ühemõttelist kriitikat erakorralise üleviimise protsessi kohta; märgib siiski tõsiasja, et ta ei vastanud kõikidele küsimustele, mis puudutasid muret, et Iirimaa lennuvälju võivad olla kasutatud erakorralise üleviimise missioonidele minevad või sealt saabuvad LKA lennukid (nagu Abu Omari juhtumi puhul);

122. tänab Iiri Inimõiguste Komisjoni (IHRC) ajutisele komisjonile antud tunnistuse eest ja toetab selle seisukohta, mille kohaselt ei täida Iiri valitsus diplomaatiliste garantiide tunnustamisega Iirimaa inimõigustealaseid kohustusi, mis kohustavad valitsust püüdma aktiivselt ära hoida mis tahes tegevust, mis võiks mis tahes moel hõlbustada piinamist või väärkohtlemist Iirimaal või välismaal; avaldab kahetsust Iiri valitsuse otsuse üle mitte järgida IHRC soovitusi kõnealuses aktuaalses küsimuses; märgib, et dialoog IHRC ja Iiri valitsuse vahel jätkub;

123. väljendab sügavat muret 147 vahemaandumise üle, mida Iirimaa lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Iirimaal, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi, Abu Omari ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks;

124. märgib parlamentaarse kontrolli puudumist Iirimaal Iiri või välisriikide luureteenistuste üle ja võimalust, mida see kuritarvitamiseks loob;

125. on seisukohal, et pisteliste läbiotsimiste süsteemi puudumisel tuleks kehtestada keeld kõikide LKA opereeritavate lennukite maandumisele Iirimaal;

126. nõuab ajutise komisjoni uurimistulemusi silmas pidades tungivalt, et Iiri valitsus nõustuks käivitama parlamentaarse uurimise Iirimaa territooriumi kasutamise kohta osana LKA üleviimise ahelast;

Kreeka

127. väljendab sügavat muret 64 vahemaandumise üle, mida Kreeka lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Kreekas, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Ahmed Agiza, Mohammed El-Zari, Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi ja Maher Arari erakorraliseks üleviimiseks;

Küpros

128. väljendab sügavat muret 57 vahemaandumise üle, mida Küprose lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Küprosel, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Ahmed Agiza, Mohammed El-Zari, Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi ja Abu Omari erakorraliseks üleviimiseks;

Taani

129. väljendab heameelt Taani ametivõimudega toimunud koostöö üle, kahetsedes samas, et ükski valitsuse esindaja ei pidanud asjakohaseks ajutise komisjoni ette ilmuda;

Belgia

130.  kutsub Belgia valitsust üles avalikustama kõikide aset leidnud uurimiste tulemused ja taunib asjaolu, et Belgia ei viinud läbi põhjalikku uurimist, mis käsitleks Belgia lennujaamade ja Belgia õhuruumi kasutamist erakorralise üleviimise programmis või kinnipeetavate transportimises selgelt osalenud lennukite poolt;

131.  võtab teadmiseks Belgia Senati esimehe Anne-Marie Lizini avaldused ja viitab Belgia Senati raporti järeldustele, milles taunitakse Belgia luureteenistuse ja Belgia ametivõimude poolset koostöö puudumist;

Türgi

132. on sügavalt mures selle pärast, et Türgi ametivõimud ei laiendanud diplomaatilist kaitset oma riigi kodanikule Murat Kurnazile ning et nad ei astunud mingeid samme tema Guantánamo vanglast vabastamise tagamiseks;

133. avaldab kahetsust, et – vastupidi – kasutasid samad ametivõimud oma riigi kodaniku ebaseaduslikku kinnipidamist ära tema Guantánamos ülekuulamiseks;

134. taunib Türgi ametivõimude poolset vaikust nende territooriumi kasutamise osas selle lennuki vahemaandumiseks, millega viidi Guantánamosse kuus Bosnias ja Hertsegoviinas ebaseaduslikult vahistatud Alžeeria päritolu Bosnia ja Hertsegoviina kodanikku või alalist elanikku;

Endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik

135. rõhutab, et ajutise komisjoni delegatsiooni võtsid 2006. aasta aprillis Skopjes vastu vabariigi president, valitsuse liikmed ja mitmed ametnikud ning tänab neid delegatsioonile osutatud vastuvõtu eest; märgib siiski Khaled El-Masri juhtumi põhjaliku uurimise puudumist endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõimude poolt;

136. mõistab hukka Saksamaa kodaniku Khaled El-Masri erakorralise üleviimise; El-Masri rööviti endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi Tabanovce piiriületuspunktis 31. detsembril 2003, teda peeti ebaseaduslikult kinni Skopjes 31. detsembrist 2003 kuni 23. jaanuarini 2004 ning seejärel transporditi ta 23-24. jaanuaril 2004Afganistani, kus teda kuni 2004. aasta maini vangistuses hoiti ning alandavalt ja ebainimlikult koheldi;

137. nõuab tungivalt, et nõukogu ja tema ÜVJP kõrge esindaja valgustaksid täielikult asjaolu, et ELi politseimissioon (PROXIMA) inkorporeeriti endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi siseministeeriumisse ja osales Khaled El-Masri LKAle üleandmise ajal Makedoonia julgeoleku- ja vastuluureteenistuses (DBK); soovib teada saada, kas on tõsi, et nõukogu küsitles PROXIMA missioonil osalenud ELi töötajaid, et hinnata nende valduses oleva Khaled El-Masri juhtumit puudutava teabe taset; vajaduse korral palub nõukogul esitada parlamendile kõik uurimise üksikasjad;

138. toetab täielikult Müncheni prokuröri Martin Hofmanni esialgseid uurimistulemusi, et ei ole mingeid tõendeid, mille alusel Khaled El-Masri poolt esitatud sündmuste versiooni ümber lükata;

139. avaldab sügavat kahetsust asjaolu üle, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõimud ei ole järginud ajutise komisjoni poolt 6. juuli 2006. aasta vaheraportis esitatud soovitusi;

140. juhib uuesti tähelepanu, et endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ametivõimudelt oodatakse uurimiste läbiviimist; nõuab, et hiljuti valitud endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi rahvusparlament asutaks nii kiiresti kui võimalik uurimiskomisjoni Khaled El-Masri juhtumi käsitlemiseks ja teeks täielikku koostööd Saksamaa parlamendi poolt teostatava käimasoleva uurimisega;

Bosnia ja Hertsegoviina

141. tervitab asjaolu, et Bosnia ja Hertsegoviina valitsus on ainus Euroopa valitsus, kes ei eita oma osalust Alžeeria päritolu nelja Bosnia ja Hertsegoviina kodaniku ja kahe alalise elaniku erakorralisel üleviimisel, ja rõhutab, et Bosnia ja Hertsegoviina valitsus on ainus Euroopa valitsus, kes on võtnud endale ametliku vastutuse oma ebaseaduslike tegude eest; avaldab siiski kahetsust, et Bosnia ja Hertsegoviina valitsuse tehtud sammud ei ole veel lõppenud nende kuue mehe Guantánamost vabastamisega;

142. mõistab hukka nimetatud kuue mehe erakorralise üleviimise; nad rööviti Sarajevos 17. jaanuaril 2002. aastal, anti üle USA sõduritele ja viidi seejärel lennukiga Guantánamosse, kus neid senini ilma kohtuotsuse ja õiguslike tagatisteta kinni peetakse;

143. võtab teadmiseks Bosnia ja Hertsegoviina rahvusvahelise kogukonna endise kõrge esindaja Wolfgang Petritschi ja Bosnia ja Hertsegoviina Inimõiguste Koja endise presidendi Michèle Picard’i poolt ajutisele komisjonile antud tunnistuse, milles väidetakse, et Bosnia ja Hertsegoviina rahvusvahelise kogukonna esindajatele anti enne sündmuste arengut piisavat teavet nimetatud meeste peatse USA jõududele üleandmise kohta; mõistab sellega seoses liikmesriigid nende tegevusetuse tõttu hukka;

144. avaldab kahetsust asjaolu üle, et Bosnia ja Hertsegoviina rahvusvahelise kogukonna esindajad pigistasid silma kinni, kui ülemkohtu ja Bosnia ja Hertsegoviina Inimõiguste Koja otsuseid, millega anti korraldus mehed vahi alt vabastada, ei rakendatud;

145. juhib tähelepanu, et vastavalt kuue mehe advokaatide poolt ajutisele komisjonile esitatud teabele avaldati Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudele enneolematut survet USA valitsuse poolt, kes ähvardas sulgeda saatkonna, kutsuda personali tagasi ja katkestada diplomaatilised suhted Bosnia ja Hertsegoviinaga, juhul kui Bosnia ja Hertsegoviina valitsus neid kuut meest terrorismis süüdistatutena otsekohe ei vahista;

146. märgib, et Wolfgang Petritsch kinnitas, et Ameerika Ühendriigid avaldavad Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimudele ning rahvusvahelisele üldsusele märkimisväärset survet, et need üleviimistesse ei sekkuks, ja et NATO juhitavate stabiliseerimisjõudude juhataja lükkas spetsiaalselt tagasi oma tegevuse igasuguse vaidlustamise, kuna ta tegutses USA sõjaväeohvitserina;

Teised Euroopa riigid

147. väljendab muret seoses vahemaandumistega, mida LKA opereeritud lennukid teiste Euroopa riikide lennujaamades tegid ja väljendab sügavat muret selle üle, mis eesmärgil teostati kõnealused lennud, mis tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; julgustab nende Euroopa riikide ametivõime kõnealuses küsimuses kohaseid uurimisi algatama;

Salajased kinnipidamisasutused

148. tunneb heameelt Human Rights Watchi, Washington Posti ja American Broadcasting Company Newsi (ABC News) poolt Euroopas salajaste kinnipidamisasutuste olemasolu suhtes läbi viidud uurimiste üle;

149. tuletab meelde, et vastavalt nende poolt ajutisele komisjonile antud kinnitustele avaldati mõnedele Washington Posti ja ABC Newsi ajakirjanikele survet, et nad ei nimetaks Ida-Euroopa riike, täpsemalt Poolat ja Rumeeniat, kus väidetavalt asusid salajased kinnipidamisasutused;

150. rõhutab, et mõiste „salajane kinnipidamisasutus” ei hõlma üksnes vanglaid, vaid ka kõiki kohti, kus kedagi suhtlemisvõimaluseta kinni hoitakse, näiteks erakortereid, politseijaoskondi või hotellitube, nagu Khaled El-Masri juhtumi puhul Skopjes;

151. väljendab sügavat muret selle üle, et mõnedel juhtudel võisid ajutised salajased kinnipidamisasutused Euroopa riikides paikneda USA sõjaväebaasides;

152. nõuab kahepoolsete lepingute, relvajõudude staatuse lepingute ja sõjaväebaaside lepingute (liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel) asjakohast täitmist, et tagada järelevalve inimõiguste austamise üle, ja vajaduse korral kõnealuste lepingute sellel otstarbel läbivaatamist ja nende üle uute läbirääkimiste pidamist; rõhutab, et Veneetsia komisjoni kohaselt peab Euroopa Nõukogu liikmesriikide territooriumil asuvate välisriikide sõjaväebaaside õiguslik raamistik andma neile piisavad volitused inimõigustega seotud kohustuste täitmiseks;

153. juhib sellega seoses tähelepanu väidetele, mis puudutavad USA Colemani kasarmuid Mannheimis Saksamaal, ja kutsub nii kohtuorganeid kui ka Saksamaa Bundestagi uurimiskomisjoni üles kõnealust juhtumit täpsemalt uurima;

154. avaldab kahetsust, et Euroopa vastuvõtjariikides võib olla puudunud kontroll USA sõjaväebaaside üle; tuletab siiski meelde, et Euroopa inimõiguste konventsioonis nähakse ette, et kõik osalisriigid on kohustatud rakendama jurisdiktsiooni kogu oma territooriumi, sealhulgas välisriikide sõjaväebaaside suhtes;

155. tuletab meelde, et Euroopa inimõiguste konventsioonis nähakse ka ette, et iga kinnipidamise juhtum peab olema õiguspärane ja tulenema riikliku või rahvusvahelise õigusega ette nähtud menetlustest;

156. tuletab meelde, et salajaste ja ebaseaduslike kinnipidamiste määramine, täideviimine ja otsene või kaudne lubamine, mille tulemuseks on inimeste „kadumine”, on iseenesest rasked inimõiguste rikkumised ja et Euroopa riigi aktiivne või passiivne osalemine sellistes salajastes ja ebaseaduslikes kinnipidamistes muudab selle riigi Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel vastutavaks;

Rumeenia

157. väljendab heameelt Rumeenia ametivõimude suurepärase külalislahkuse ja hea koostöö üle ajutise komisjoniga, sealhulgas kohtumiste üle Rumeenia valitsuse esindajatega ja Rumeenia Senati ajutise uurimiskomisjoni asutamise üle;

158. täheldab siiski Rumeenia ametivõimude vastumeelsust salajaste kinnipidamisasutuste olemasolu oma territooriumil põhjalikult uurida;

159. avaldab kahetsust, et Rumeenia uurimiskomisjoni koostatud raport oli tervikuna salajane, välja arvatud selle 7. peatükis toodud lõppjäreldused, milles eitatakse kategooriliselt võimalust, et Rumeenia pinnal võiksid asuda salajased kinnipidamisasutused; avaldab kahetsust, et Rumeenia uurimiskomisjon ei kuulanud ajakirjanike, VVOde või lennujaamades töötavate ametnike tunnistusi ja ei ole EP ajutisele komisjonile veel raportit esitanud, vastupidiselt oma lubadusele seda teha; avaldab kahetsust, et nimetatud asjaolusid arvesse võttes näivad Rumeenia uurimiskomisjoni raportis tehtud lõppjäreldused enneaegsete ja pealiskaudsetena; võtab siiski teadmiseks uurimiskomisjoni esinaise poolt ajutise komisjoni delegatsioonile väljendatud kavatsuse pidada lõppjäreldusi esialgseiks;

160. avaldab kahetsust kontrolli puudumise üle registreerimistunnusega N478GS lennuki Gulfstream kohta, mis tegi 6. detsembril 2004. aastal Bukarestis maandudes läbi õnnetuse; tuletab meelde, et lennuk tõusis õhku Afganistanis asuvast Bagrami õhujõudude baasist ja et lennukil viibinud seitse reisijat kadusid peale õnnetust; hindab siiski Rumeenia ametivõimude head koostööd õnnetuse raporti ajutisele komisjonile edastamisel;

161. väljendab sügavat muret selle üle, et Rumeenia ametivõimud ei algatanud ametlikku uurimisprotsessi – nagu iga demokraatlik riik oleks pidanud tegema – lennuki Gulfstream N478GS reisija juhtumi kohta, kelle puhul avastati, et ta kannab laskemoonaga Beretta 9 mm kaliibriga püstolit Parabellum;

162. väljendab sügavat muret 21 vahemaandumise üle, mida Rumeenia lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Rumeenias, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri, Binyam Mohammedi ja Abu Omari erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks; on eriti mures selle pärast, et kaks nimetatud lendudest saabusid Guantánamost või pidid sinna suunduma; soovitab tungivalt Rumeenia ametivõimudel kõnealuseid lende täpsemalt uurida;

163. väljendab äärmist muret selle üle, et Rumeenia ametivõimudel võis puududa kontroll USA tegevuse üle Kogalniceanu lennujaama sõjaväebaasis;

164. ei saa üksnes Rumeenia ametivõimude poolt ajutise komisjoni Rumeenia delegatsioonile antud ütluste alusel välistada võimalust, et USA salateenistus on Rumeenias tegutsenud salajaselt ja märgib, et ei ole esitatud ühtegi kindlat tõendit, mis lükkaks ümber mis tahes väited salajase kinnipidamisasutuse tegutsemise kohta Rumeenia pinnal;

Poola

165. taunib Poola valitsuse koostöö ilmselget puudumist ajutise komisjoniga, eelkõige ajutise komisjoni delegatsiooni ebakohasel tasemel vastuvõtmist; avaldab sügavat kahetsust, et kõik Poola valitsuse ja parlamendi esindajad, keda kutsuti ajutise komisjoniga kohtuma, ütlesid sellest ära;

166. usub, et kõnealune suhtumine peegeldas Poola valitsuse üldist tõrjuvat suhtumist ajutise komisjoni ja tema eesmärgi suhtes kontrollida väiteid ja teha kindlaks fakte;

167. avaldab kahetsust, et Poolas ei ole asutatud spetsiaalset uurimiskomisjoni ja et Poola parlament ei ole teostanud sõltumatut uurimist;

168. tuletab meelde, et 21. detsembril 2005. aastal toimus eriteenistuste komisjoni eraviisiline kohtumine eriteenistusi koordineeriva ministri ning mõlema luureteenistuse juhtidega; rõhutab, et kohtumine viidi läbi kiirustades ja salaja, ilma igasuguste ärakuulamiste või tunnistuseta ning ilma kontrollita; rõhutab, et sellist uurimist ei saa pidada sõltumatuks ja avaldab kahetsust, et komisjon ei koostanud uurimise kohta ühtki dokumenti, ühtsest lõppjäreldusest rääkimata;

169. väljendab sügavat muret 11 vahemaandumise üle, mida Poola lennujaamades tegid LKA opereeritud lennukid, mis mitmetel juhtudel tulid erakorralise üleviimise ahelatega ja kinnipeetavate üleviimisega seotud riikidest või olid nimetatud riikidega seotud; taunib nende lennukite vahemaandumisi Poolas, mille puhul on muudel juhtudel tõendatud nende kasutamine LKA poolt Bisher Al-Rawi, Jamil El-Banna, Abou Elkassim Briteli, Khaled El-Masri ja Binyam Mohammedi erakorraliseks üleviimiseks ning Ahmed Agiza ja Mohammed El-Zari väljasaatmiseks;

170. avaldab kahetsust, et ajutise komisjoni Poola delegatsiooni poolt läbi viidud kuulamiste järel esines segadust ja nimetatud LKA lendude lennupäevikute osas tehti vastuolulisi avaldusi; esialgu väideti, et lennupäevikuid pole säilitatud, siis öeldi, et need on ilmselt lennujaamas arhiveeritud, ning lõpuks väideti, et Poola valitsus on need saatnud Euroopa Nõukogule; tunnistab, et 2006. aasta novembris andis Szymany lennujaama juhatus ajutisele komisjonile lennupäevikute kohta osalisi andmeid;

171. tänab Szymany lennujaama endist direktorit ajutisele komisjonile antud väärtusliku tunnistuse eest; võtab teadmiseks asjaolu, et 2006. aastal küsitleti teda viimase LKA lende puudutava uurimise raames kohe pärast seda, kui tema tunnistus avalikustati;

172. võtab teadmiseks, et vastavalt erinevatele allikatele viidi mitu kõrge väärtusega kinnipeetavat, keda 2003. aastal salaja Afganistanis kinni peeti, 2003. aasta septembris ja oktoobris riigist välja; rõhutab muret tundes, et registreerimistunnusega N313P Boeing 737, mida LKA kasutas kindlakstehtud üleviimiste korral, lendas 22. septembril 2003. aastal Kabulist Szymany lennuväljale ning suunati seejärel Guantánamosse;

173. tuletab seoses mainitud lennuki maandumisega Szymany lennuväljal meelde, et seitsmele pardal viibivale isikule lisandus viis reisijat ja et nende reisijate suhtes ei teostatud tollikontrolli;

174. võtab teadmiseks Szymany lennuvälja töötajate ja eriti selle endise direktori antud ütlused, mille kohaselt:

–       2002. aastal olid lennuvälja servale pargitud kaks ja 2003. aastal neli tsiviillennuki registreerimistunnusega Gulfstream lennukit ning need lennukid ei läbinud tollikontrolli;

–       osutatud lennukite saabumise kohta anti korraldused otse piirkondlike piirivalvurite poolt ja rõhutati, et lennujaama ametivõimud ei tohi lennukeile läheneda ja et nende lennukitega tegelevad üksnes sõjaväe personal ja teenistused ning seda üksnes tehniliste korralduste tegemiseks peale maandumist;

–       vastavalt lennujaama endise kõrge ametniku ütlusele ei lubatud Poola tsiviilisikutel ega sõjaväe personalil lennukeile läheneda;

–       tavapärasest suuremat maandumistasu maksti sularahas – tavaliselt 2000–4000 eurot;

–       lennukite saabumist ootas üks või kaks sõidukit;

–       sõidukitel olid H tähega algavad sõjaväe registreerimisnumbrid, mis on seotud luureüksuse väljaõppebaasiga lähedalasuvas Stare Kiejkutys;

–       ühel juhul oli kaasatud ka kas politseiakadeemiale või sõjaväebaasile kuuluv kiirabiauto;

–       üks lennujaama töötaja teatas, et järgnes kord sõidukitele ja nägi, kuidas need suundusid Stare Kiejkuty luureüksuse väljaõppebaasi poole;

175. tunnistab, et varsti pärast president George W. Bushi 6. septembri 2006. aasta avaldusi ja kooskõlas nendega avaldati nimekiri 14 kinnipeetust, kes olid viidud salajasest kinnipidamisasutusest Guantánamosse; märgib, et seitset neljateistkümnest kinnipeetust oli mainitud ABC Newsi aruandes, mis avaldati üheksa kuud varem, 5. detsembril 2005, kuid kõrvaldati peagi ABC veebilehelt, ning kus olid loetletud kaheteistkümne Poolas kinnipeetava peamise Al Qaeda kahtlusaluse nimed;

176. julgustab Poola parlamenti asutama asjakohast, valitsusest sõltumatut uurimiskomisjoni, mis oleks võimeline läbi viima tõsist ja põhjalikku uurimist;

177. avaldab kahetsust, et Poola inimõigustega tegelevad VVOd ja uurivad ajakirjanikud on seisnud vastamisi valitsusepoolse koostöö puudumisega ja teabe avaldamisest keeldumisega;

178. on seisukohal, et eespool toodud kaudsete tõendite alusel ei ole võimalik tunnistada, et Poolas oli salajasi kinnipidamiskeskusi;

179. võtab murega teadmiseks, et aseminister Witold Waszykowski 10. märtsi 2006. aasta ametlik vastus Terry Davisele viitab kahe riigi salateenistuste endi poolt alla kirjutatud salajaste koostöölepingute olemasolule, millega jäetakse välisriikide salateenistuste tegevus Poola kohtuorganite kohtualluvusest välja;

Kosovo (vastavalt ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 1244)

180. väljendab sügavat muret asjaolu üle, et Piinamise ja Ebainimliku või Alandava kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) sai juurdepääsu Kosovos paiknevatesse NATO alluvuses kinnipidamisasutustesse alles 2006. aasta juulis;

181. avaldab kahetsust NATO keeldumise üle esitada tõendeid väidetele terrorismis kahtlustatavate ebaseadusliku kinnipidamise kohta Camp Bondsteelis asuvas NATO juhitavatele rahujõududele Kosovos (KFOR) alluvas vanglas, mis on ainus kinnipidamisasutus Euroopas, millele CPT inspektoritele ei võimaldatud kuni lähiajani piiramatut juurdepääsu;

182. juhib kõnealuses kontekstis tähelepanu, et Kosovo endise ombudsmani Marek Antoni Nowicki poolt ajutisele komisjonile antud tunnistus kinnitas, et alates 1999. aastast hoiti Camp Bondsteelis ajutiselt kinnipeetavaid, kelle suhtes kehtis üksnes KFORi komandöri otsusja kelle kohta puudus igasugune kohtuotsus või mingisugune väline kontroll; tuletab meelde, et ajavahemikus 2000–2001 peeti mitmeid inimesi kinni ka vastavalt ÜRO peasekretäri eriesindaja haldusotsustele ning et vastavalt saadaolevatele ametlikele andmetele pidas KFORi komandör Camp Bondsteelis lühikeseks ajavahemikuks kinni 23 inimest seoses vägivaldsete sündmustega Kosovos 2004. aasta kevadel;

Ajutise komisjoni kogutud muu asjaomane teave

183. juhib tähelepanu sellele, et ajutine komisjon sai teavet – kaasa arvatud Murat Kurnazi otsene tunnistus – Guantánamo kinnipeetavate ülekuulamise kohta, mille viisid läbi liikmesriikide valitsuste esindajad; rõhutab, et kõnealuste ülekuulamiste eesmärk oli koguda teavet ebaseaduslikult kinni peetavatelt isikutelt, mis on selgelt vastuolus Guantánamo avaliku hukkamõistmisega, nagu seda on nii ELi kui liikmesriikide tasandil mitmetel puhkudel väljendatud;

184. julgustab asjaosalisi liikmesriike algatama nimetatud küsimuses kohased uurimised;

Soovitused

Poliitilised soovitused

185. peab vajalikuks, et need Euroopa riigid, kes on alustanud ajutise komisjoni pädevuses olevates küsimustes juurdlusi ja uurimisi valitsuse, parlamendi ja/või kohtulikul tasandil, peaksid oma töö võimalikult kiiresti läbi viima ja uurimistulemused avalikustama;

186. nõuab, et Euroopa riigid, kelle suhtes on esitatud tõsiseid väiteid, mis puudutavad aktiivset või passiivset koostööd erakorralise üleviimisega ja kes veel ei ole valitsuse, parlamendi ja/või kohtulikke uurimisi algatanud, alustada selliseid menetlusi võimalikult kiiresti; tuletab meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel positiivne kohustus uurida väidetavaid inimõiguste rikkumisi, mis rikuvad Euroopa inimõiguste konventsiooni, ja selle eest karistada;

187. kutsub üles sulgema Guantánamo kinnipidamisasutust ja Euroopa riike nõudma viivitamatult nende kodanike ja alaliste elanike tagasipöördumist, keda USA ametivõimud ebaseaduslikult kinni peavad;

188. on arvamusel, et kõik Euroopa riigid, kes seda teinud ei ole, peaksid alustama sõltumatut uurimist kõigi LKA poolt kasutatud tsiviillennukite vahemaandumiste kohta, vähemalt alates 2001. aastast, sealhulgas ajutise komisjoni poolt juba analüüsitud juhtumite kohta;

189. eeldab, et teda hoitakse täielikult kursis kõikide arengute kohta, mis puudutavad kõiki eespool mainitud menetlusi;

190. kutsub Euroopa riike üles hüvitama süütutele erakorralise üleviimise ohvritele kahju ja tagama, et nad saavad juurdepääsu tõhusale ja kiirele hüvitusele, sealhulgas juurdepääsu rehabiliteerimisprogrammidele, tagatised, et juhtunu ei kordu ning asjakohase rahalise hüvitise;

191. palub komisjonil võtta ette kõigi liikmesriikides kehtivate terrorismivastaste õigusaktide ning liikmesriikide ja kolmandate riikide luureteenistuste vaheliste nii ametlike kui mitteametlike kokkulepete hindamine inimõiguste seisukohast, vaadata läbi õigusaktid juhul, kui rahvusvahelised või Euroopa inimõiguste asutused on seisukohal, et kõnealuste õigusaktide tulemus võib olla inimõiguste rikkumine, ja teha ettepanekud meetmete kohta, vältimaks ajutise komisjoni pädevuses olevate juhtumite kordumist;

192. peab vajalikuks vaadata läbi „riigisaladuse” mõistest tulenevad erandid neid piirates ja piiravalt määratledes, seda ka määruse 1049/01(9) eeloleva läbivaatamise ning ELi institutsioonide poolt konfidentsiaalse teabe käsitlemise suhtes ühtsete põhimõtete vastuvõtmise raames, et vältida kuritarvitamisi ja kõrvalekaldeid, mis on kaasaja demokraatlikes riikides üha vähem vastuvõetavad ja on vastuolus inimõigustealaste kohustustega; peab vajalikuks kehtestada konkreetsed mehhanismid, mis võimaldaksid parlamentide ja kohtunike juurdepääsu salajasele teabele ning teabe vabastamist pärast teatavat ajavahemikku;

193. võtab teadmiseks komisjoni, nõukogu ning USA justiitsministeeriumi ja sisejulgeolekuministeeriumi esindajatest koosneva kõrgetasemelise töörühma äsjase loomise, mis moodustab ELi–USA julgeolekualase dialoogi poliitilise raamistiku, mis hõlmab terrorismile lähenemise erinevusi ning ajutise komisjoni tõstatatud mureküsimusi; peab vajalikuks ühendada nimetatud kõrgetasemelises töörühmas Euroopa Parlament ja USA Kongress ning avaldada töörühma päevakorrad, koosolekute protokollid, uuritud dokumendid ja vastuvõetud otsused, et tagada ja suurendada selle demokraatlikku seaduslikkust ja läbipaistvust;

194. julgustab Euroopa riike kolmandates riikides sõjaliste operatsioonide läbiviimisel:

–       tagama, et iga nende sõjaväeliste jõudude poolt rajatud kinnipidamiskeskus alluks tsiviil- ja kohtujärelvalvele ning ei lubaks suhtlemisvõimaluseta kinnipidamist;

–       võtaks aktiivseid meetmeid takistamaks kõigil teistel ametivõimudel kasutada kinnipidamiskeskusi, mis ei allu poliitilisele ja kohtujärelvalvele või kus lubatakse suhtlemisvõimaluseta kinnipidamist;

Juriidilised soovitused

195. on seisukohal, et Euroopa Parlamendi ajutise uurimiskomisjoni volitusi tuleks tugevdada ja parlamendi uurimisõigust reguleerivat institutsioonidevahelist otsust vastavalt muuta;

196. on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks olema piisavalt kaasatud, kui ühendus või Euroopa Liit võtavad vastu kodanikuõigusi ja -vabadusi puudutavad meetmed;

197. nõuab kohase ja struktureeritud koostöösüsteemi loomist Euroopa Parlamendi ja pädevate ÜRO ning Euroopa Nõukogu organite vahel Euroopa Liidu sisejulgeolekut puudutavate küsimustega tegelemisel;

198. nõuab tõhustatud koostööd riikide parlamentidega, et jagada kogu rahvusvahelise terrorismi vastu võitlemisega seotud teavet;

199. rõhutab terrorismi ühtse määratlemise tähtsust; usub, et ÜRO on kõige sobivam organisatsioon nimetatud mõiste määratlemiseks;

Salateenistused

200. toetab täielikult Euroopa Nõukogu peasekretäri Terry Davise järeldusi järelevalve- ja kohtuliku kontrolli mehhanismide puudumise kohta, nagu väljendatud dokumendis peasekretäri raportite järelmeetmete kohta Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 52 alusel, ja eeldab, et tema soovitusi nõuetekohaselt arvesse võetakse; kutsub liikmesriike üles pakkuma piisavat ja tõhusat parlamentaarset järelevalvet (asutades järelevalvekomisjonid, kellel on asjakohased volitused juurdepääsuks dokumentidele ja eelarvega seotud teabele) ning õiguslikku järelevalvet oma sala- ja luureteenistuste üle ning ametlike ja mitteametlike võrgustike üle, kuhu need kuuluvad;

201. peab vajalikuks edendada liikmesriikide luureorganite järelevalvekomiteede konverentsi, millesse Euroopa Parlament peaks täielikult kaasatud olema;

202. on seisukohal, et kõikidel Euroopa riikidel peaksid olema riiklikud eriseadused, et reguleerida ja jälgida kolmandate riikide salateenistuste tegevust nende riiklikul territooriumil, et tagada ka nende tegevuse parem jälgimine ja järelevalve ning sanktsioneerida ebaseaduslikke tegusid või meetmeid, eelkõige neid, mis rikuvad inimõigusi;

203. leiab liikmesriikide sala- ja julgeolekuteenistuste vahelise koostöö tugevdamise olevat väga soovitava, seda kas siis mitmepoolsel alusel, eelistatavalt ELi raamistikus, või kahepoolsel alusel tingimusel, et selle jaoks luuakse õiguslik raamistik, mis tagab täieliku demokraatliku parlamentaarse ja kohtuliku kontrolli ning et kogu aeg austatakse ja kaitstakse inimõigusi;

204. nõuab tungivalt, et nõukogu ja liikmesriigid looksid prioriteedina ühise ja koordineeritud luuretegevuse demokraatliku jälgimis- ja kontrollisüsteemi Euroopa tasandil; pakub Euroopa Parlamendile olulist rolli kõnealuses jälgimis- ja kontrollisüsteemis;

Lennuliiklus

205. nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid Chicago konventsiooni artikli 3 õige rakendamise, millega välistatakse konventsiooni reguleerimisalast riiklike teenistuste lennukid, nii et kõik sõjaväe ja/või politseilennukid saavad lennata üle või maanduda teise riigi territooriumil üksnes eelnevalt taotletud loa alusel;

206. kustub liikmesriike üles võtma piisavaid meetmeid tagamaks, et ülelennulube sõjaväe ja/või politseilennukitele antakse üksnes siis, kui esitatakse ka garantiid inimõiguste austamise ja järelevalve kohta;

207. peab vajalikuks tagada tulemusrikkalt nii ELi kui siseriiklikul tasandil Tokyo konventsiooni täitmine kuritegude ja teatud teiste tegude sooritamise kohta õhusõiduki pardal, nii et jurisdiktsiooni rakendataks kõigi mitmepoolsetest rahvusvahelistest kokkulepetest tulenevate kohustuste järgimise tagamiseks, eelkõige mis puudutab inimõiguste kaitset, ja et vajadusel tuleks teostada pardal kontrolle;

208. kutsub komisjoni üles võtma vastu kohased õigusloomega seotud ettepanekud transpordiohutuse kohta, nagu on sätestatud EÜ asutamislepingu artiklis 71, võttes arvesse käesolevas resolutsioonis sisalduvaid soovitusi;

209. tuletab meelde ühenduse pädevust transpordi ja eriti transpordi turvalisuse valdkonnas; palub seetõttu komisjonil võtta viivitamatult meetmed tagamaks, et Euroopa Nõukogu peasekretäri ning Euroopa Parlamendi antud soovitusi rakendatakse;

210. kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa õhuruumi kasutamist, seiret ja juhtimist, ELi lennujaamade kasutamist ja mittekommertslennunduse seiret käsitlevate eeskirjade vastuvõtmist;

Rahvusvahelised konventsioonid ja kokkulepped

211. nõuab tungivalt, et liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, ratifitseeriksid võimalikult kiiresti 2003. aasta ELi ja USA vahelise väljaandmise kokkuleppe, võttes samas piisavaid meetmeid, et vältida kokkuleppe artikli 12 valesti tõlgendamist, tagades seejuures, et kokkuleppe reguleerimisala ei laiene üle ametliku väljaandmise ja ei seadusta erakorralisi üleviimisi;

212. kutsub Euroopa riike üles toetama 29. juunil 2006. aastal ÜRO inimõiguste nõukogu poolt vastu võetud kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise rahvusvahelise konventsiooni kiiret vastuvõtmist ÜRO peaassamblee poolt;

213. usub, et ÜRO piinamise vastase konventsiooni kohase tõlgendamise ja täitmise tagamiseks peaksid kõik Euroopa riigid tagama, et nende piinamise määratlus vastab konventsiooni artiklile 1 ja et piinamise keelustamisega seonduvaid kohustusi täidetakse lisaks sellele ka kõnealuse konventsiooni artiklis 16 viidatud muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise suhtes; on seisukohal, et kõik Euroopa riigid peaksid tagama, et kõnealuse konventsiooni artiklit 3 rakendatakse nõuetekohaselt, eelkõige seoses nende salateenistuste tegevusega;

214. märgib, et kuna kaitse välja- või tagasisaatmise eest on Euroopa inimõiguste konventsiooni raames kõrgem kui piinamise vastase konventsiooni raames, peaksid Euroopa riigid kõigil juhtudel tagama Euroopa inimõiguste konventsiooni poolt pakutava kaitse; tuletab kõnealuses kontekstis meelde, et mittetagasisaatmise põhimõtet tunnustab ka Euroopa Ühenduste Kohus;

215. kutsub kõiki Euroopa riike üles allkirjastama ja ratifitseerima piinamise vastase konventsiooni fakultatiivset protokolli ja looma kinnipidamiskohtade järelevalve sõltumatuid siseriiklikke mehhanisme; rõhutab vajadust tagada, et kõik sellised erinevate rahvusvaheliste inimõigustealaste konventsioonide raames kasutatavad menetlused on kooskõlas;

216. on seisukohal, et CPT-le tuleks ilma viivituse või takistuseta anda juurdepääs kõikidele kinnipidamiskohtadele Euroopa riikides, sealhulgas välisriikide sõjaväebaasidele ning esitada kogu sellise kinnipidamisega seonduv asjaomane teave, ja et seetõttu tuleks läbi vadata igasugused CPT juurdepääsu piiravad kahepoolsed kokkulepped;

217. nõuab, et kõik Euroopa riigid vastaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi sätetele;

218. on veendunud, et Euroopa liit peaks julgustama kõiki kolmandaid riike ühinema piinamise vastase konventsiooni fakultatiivse protokolliga ja konventsiooniga sunniviisiliste kadumiste kohta;

219. palub Euroopa riikidel kehtestada selged eeskirjad, mis näevad inimõigusi rikkuva ebaseadusliku tegevuse eest ette riigi immuniteedi äravõtmise võimaluse;

Administratiivsed soovitused (ELi tasandil)

220. on seisukohal, et kõiki nõukogu sisetalitusi (muu hulgas poliitikaüksust ja kriisivaatluskeskust) ja komisjoni sisetalitusi (välissuhete peadirektoraadi kriisihaldus- ja konfliktiennetusüksus ning õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi asjaomased talitused) tuleks ELi julgeolekustrateegia ja terrorismivastase strateegia rakendamise raames ning tihedas koostöös kõigi liikmesriikidega tugevdada ja et nende koostööd omavahel ja ka liikmesriikidega tuleks selgelt reguleerida ja tagada andmekaitse; on seisukohal, et Euroopa Parlament tuleks kõnealusesse küsimusse täielikult kaasata, andes talle riiklike parlamentaarsete järelevalvekomisjonidega sarnased järelevalvealased volitused, ja et Euroopa Kohtule tuleks anda pädevus antud küsimuses; rõhutab, et ELi pädevust terrorismi vastu võitlemise valdkonnas tuleks märkimisväärselt tugevdada;

ELi suhted kolmandate riikidega

221. nõuab tungivalt, et Euroopa Liit rõhutaks oma kontaktide puhul kolmandate riikidega, et rahvusvahelises terrorismivastase võitluses on kohaseks õiguslikuks raamistikuks kriminaalõigus ja rahvusvaheline inimõigusi käsitlev õigus;

222.  rõhutab vajadust julgeolekuküsimusi käsitleva poliitilise dialoogi järele USA ja teiste Euroopa Liidu strateegiliste partneritega, et võidelda terrorismi vastu tõhusalt ja õiguslike vahenditega;

223. kutsub Euroopa Liitu üles meelde tuletama, et „demokraatliku klausli” täielik kohaldamine on liidu ja kolmandate riikide suhetes fundamentaalse tähtsusega, eriti nende riikide puhul, kellega liit on kokkuleppeid sõlminud; kutsub Egiptust, Jordaaniat, Süüriat ja Marokot üles andma selgitusi oma rolli kohta erakorraliste üleviimiste programmis;

224. on kindlalt veendunud, et ÜRO raames on vaja propageerida kõigi julgeoleku- ja militaarteenistuste käitumiseeskirju, mis põhinevad inimõiguste austamisel, humanitaarõigusel ja demokraatlikul poliitilisel kontrollil, sarnaselt Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni julgeoleku poliitilis-militaarsete aspektidega seotud 1994. aasta käitumiseeskirjale;

Lõppjäreldused

225. rõhutab temale antud volitusi ja tema käsutuses olnud aega ning uuritud tegevuse salajast olemust arvesse võttes, et ajutisel parlamendikomisjonil ei võimaldatud kõiki oma mandaadiga seotud kuritarvitusi ja rikkumisi põhjalikult uurida ja tema lõppjäreldused pole seega ammendavad;

226. tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artiklis 6 sätestatud põhimõtteid ja väärtusi, millel Euroopa Liit põhineb ning kutsub ELi institutsioone täitma oma Euroopa Liidu lepingu artiklist 7 ja lepingute kõigist teistest asjaomastest sätetest tulenevaid kohustusi ning võtma ajutise komisjoni töö lõppjäreldusi, ajutise komisjoni uuringute käigus avalikuks tulnud asjaolusid ja tulevikus selguda võivaid asjaolusid arvesse võttes kõik asjakohased meetmed; eeldab, et nõukogu alustab kuulamisi ja tellib viivitamatult sõltumatu uurimise, nagu on ette nähtud artiklis 7, ja vajadusel kehtestab liikmesriikidele sanktsioonid artikli 6 raske ja püsiva rikkumise korral, kaasa arvatud juhul, kui mõni rahvusvaheline organ on teatanud inimõiguste rikkumisest, kuid ühtegi meedet ei ole kõnealuse rikkumise heastamiseks võetud;

227. usub, et ei ole järgitud lepingutes sätestatud lojaalse koostöö põhimõtet, mis kohustab liikmesriike ja ELi institutsioone võtma meetmeid, et tagada, et täidetakse nende lepingujärgsed kohustused, nagu inimõiguste austamine, või kohustused, mis tulenevad ELi institutsioonide võetud meetmetest, nagu tõe väljaselgitamine väidetavate LKA lendude ja vanglate kohta, ja et hõlbustada ELi ülesannete täideviimist ja eesmärkide saavutamist;

228. tuletab meelde, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika kohaselt kannab allakirjutanud riik Euroopa inimõiguste konventsiooni sätete ja seega ka Euroopa Liidu lepingu artikli 6 normide olulise rikkumise eest vastutust mitte ainult juhul, kui tema otsest vastutust on võimalik väljaspool põhjendatud kahtlust kindlaks teha, vaid ka siis, kui ta ei pea kinni oma positiivsest kohustusest läbi viia selliste rikkumiste õigustatud väidete sõltumatu ja erapooletu uurimine;

229. võtab teadmiseks tunnustatud massiteabevahendite teated erakorralise üleviimise, ebaseadusliku kinnipidamise ja süstemaatilise piinamise jätkumise kohta, kuhu on kaasatud palju inimesi, ja võttes arvesse USA praeguse valitsuse teadet, et erakorralise üleviimise ja salajaste kinnipidamiskohtade kasutamine jätkub; nõuab seetõttu ELi ja USA vahelist terrorismivastase võitluse alast tippkohtumist, et püüda teha lõpp sellisele ebainimlikule ja ebaseaduslikule praktikale, ja nõuda tungivalt, et terrorismivastase võitlusega seotud koostöö ühtiks inimõigustealase ja piinamisevastase rahvusvahelise lepingu kohustustega;

230. teeb oma kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjonile, vajadusel koostöös väliskomisjoniga, eriti selle inimõiguste allkomisjoniga ülesandeks teostada ajutise komisjoni töö poliitilist järelkontrolli ning jälgida arenguid ja eriti juhul, kui nõukogu ja/või komisjon ei ole võtnud ühtegi asjakohast meedet, määrata kindlaks, kas on olemas selge oht Euroopa Liidu aluseks olevate põhimõtete ja väärtuste tõsiseks rikkumiseks, ja soovitada sellega seoses vajalike resolutsioonide vastuvõtmist, võttes aluseks Euroopa Liidu lepingu artikleid 6 ja 7;

231. palub oma peasekretäril avaldada vähemalt määruse 1049/2001 kohaselt kõik saadud, koostatud ja uuritud dokumendid ning ajutise komisjoni töödokumendid Internetis ja mis tahes muul sobival viisil ja kutsub peasekretäri üles tagama, et arenguid ajutise komisjoni pädevusse kuuluvates valdkondades jälgitakse ka pärast ajutise komisjoni laialisaatmist;

0 0

0

232. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide, liitumise kandidaatriikidele ja assotsieerunud riikidele valitsustele ja parlamentidele ning Euroopa Nõukogule, NATOle, ÜROle ja Ameerika Ühendriikide valitsusele ja Kongressi mõlemale kojale ning paluda neil hoida Euroopa Parlamenti kursis kõikide arengutega, mis võivad toimuda ajutise komisjoni pädevusse kuuluvates valdkondades.

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2005)0529. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0012. (3) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0316. (4) Vastuvõetud tekstid, P6_TA-PROV(2006)0525. (5) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0254. (6) EÜT C 324, 24.12.1990, lk 201. (7) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (8) Viitenumbrid: PE 380.593v04-00 ja PE 380.984v02-00. (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

Käesolev lõplik raport on aasta kestnud intensiivse töö tulemus, kuhu olid otseselt kaasatud 46 liiget kõigist fraktsioonidest sekretariaadi ametnike ja fraktsioonide personali toetusel.

Järgnevad arvud annavad mõningase ülevaate tehtud töö mahust ja komplekssusest:

· 33 komisjoni koosolekut (s.o üle 110 tunni ametlikke koosolekuid);

· 10 juhatuse koosolekut ja kohtumist fraktsioonide koordinaatoritega;

· 7 komisjoni delegatsiooni ametlikku visiiti (endine Jugoslaavia Makedoonia Vabariik, Ameerika Ühendriigid, Saksamaa, Ühendkuningriik, Rumeenia, Poola ja Portugal);

· umbes 200 isiku nii komisjonis kui lähetuste ajal antud tõendid;

· 19 arutatud erakorralist üleviimist (kusjuures neli üleviimiste ohvrit andsid tõendeid otseselt);

· resolutsiooni esialgsele ja lõplikule versioonile esitati umbes 700 muudatusettepanekut;

· komisjon sai ja analüüsis tuhandeid lehekülgi dokumente.

Kõik koostatud dokumendid (raportid, töödokumendid, koosolekute protokollid ja transkriptsioonid, ametlike delegatsioonide raportid jne) ja saadud dokumendid (välja arvatud konfidentsiaalsed dokumendid) avalikustatakse.

-----------------------------------------

Kogu komisjoni töö (analüüsitud faktid, antud tõendid ja saadud dokumendid) on hõlmatud üheksas töödokumendis, mille eesmärgiks on selgitada ja konkretiseerida lõplikus resolutsioonis toodud poliitilisi järeldusi. Raportöörile tundub olevat tarvilik tutvustada lühidalt kolme koostatud töödokumenti, nimelt:

o Töödokument nr 7(1), mis annab täielikuma pildi komitee poolt läbi vaadatud individuaalsetest erakorralistest üleviimistest, tuues välja üksikasjad kinnipeetavate üleviimiseks kasutatud LKA lendude kohta. Eurocontroli edastatud andmed lendude kohta annavad vastuvaidlematuid tõendeid erakorraliste üleviimiste kohta. Eelkõige toovad need esile süstemaatilise ja tahtliku ebaseadusliku käitumise mustri, kus erakorralise üleviimise ahelad hõlmasid Euroopa lennuväljade korduvat kasutamist USA luureteenistuse poolt terrorismis kahtlustatavate röövimise eesmärgil korraldatud ebaseaduslike lähetuste vahemaandumis- või peatuspunktidena.

o Töödokument nr 8(2), mis sisaldab analüüsi variettevõtete ja lennukite kohta, mida LKA kasutas 1245 lennuks, mida meie komisjon suutis protokollilise täpsusega taastada: alates kasutatud lennukite tüüpidest kuni väljumis- ja saabumislennujaamade, lennuaegade, vahepeatuste ja eelkõige „kahtlaste asukohtadeni”, s.o väljumis- või lähtekohtadeni, kus ajutine komisjon suutis teha kindlaks selliste kinnipidamiskeskuste olemasolu, kus piinamise kasutamine oli harilik tava.

o Töödokument nr 9(3), mis sisaldab riikide kaupa ülevaadet meie komisjoni poolt kogutud teabest erakorraliste üleviimiste, väidetavate salajaste kinnipidamiskeskuste ja riikide ametiasutuste rolli kohta.

Tuleks rõhutada, et vahejuhtumite, faktide ja vastutuse täpse esituse taga raportis on üksikute inimeste lood, kellest paljud on – aastaid kestnud kinnipidamise järel – tunnistatud nende vastu esitatud süüdistustes täiesti süütuks. Need on mehed, kes on ilma jäetud nende kõige põhilisematest õigustest ja paljudel juhtudel on neid sunnitud taluma alandavat ja alavääristavat kohtlemist. Tuleks meenutada, et me olime võimelised tegelema nende erakorraliste üleviimiste ohvrite olukorraga üksnes seetõttu, et nende juhtumid olid saanud avalikult teatavaks. On karta, et paljud teised võivad olla kannatanud sama saatust, kuid on jäänud ajaloole (ja sellele komisjonile) tähelepanematuks.

Lõpuks, täiendavaks lugemiseks käesolevale seletuskirjale ja nimetatud kahes raportis välja toodud poliitilistele lõppjäreldustele on raportöör lisanud järgmised dokumendid:

1. Ülevaade kõigist TDIP ajutise komisjoni tegevustest (lisa 1).

2. Nimekiri kõigist isikutest, kes andsid tõendeid komisjoni ees või delegatsiooni ametliku lähetuse käigus (lisa 2).

3. Dokument, milles on toodud üksikasjad meie komisjonile üksikute Euroopa riikide poolt osutatud koostöö kohta (lisa 3).

4. Nimekiri kõigist neist, kes lükkasid tagasi kutse komisjoniga kohtuda (lisa 4).

Lõpetuseks peab raportöör oma kohuseks juhtida tähelepanu, et lõplik raport ja kõik dokumendid ja analüüsid, mis ta on koostanud, on raske kollektiivse töö vili, millesse oli kaasatud suur hulk parlamendiliikmeid kõikidest fraktsioonidest. Erilist tähelepanu tuleks juhtida komisjoni sekretariaadi liikmetele ja personalile, kes töötas otse raportööri jaoks ning kõigile teistele EP sekretariaadi ja fraktsioonide töötajatele, kes osalesid läinud aasta jooksul läbi viidud raskes ja väsitavas töös. Meie tänu kuulub igaühele neist.

(1) Töödokument nr 7, PE 380.593. (2) Töödokument nr 8, PE 380.984. (3) Töödokument nr 9, PE 382.420.

TDIP Committee events

Meetings in the Framework of the Committee's Work

Table Summarizing Cooperation of the Governments with the TDIP Committee

Annex 4:

List of people who declined

the TDIP Committee's invitations for meetings

· COUNCIL OF THE EUROPEAN UNION

Javier SOLANA, Secretary General and High Representative CFSP

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Solana met with the TDIP Committee on 2nd May 2006 and agreed to meet once more. The second invitation of the Committee was turned down by Mr Solana as he has found some comments in the draft report of the TDIP Committee as "unjust and erroneous"(9).

Erkki TUOMIOJA, President of the EU Council

No reason given for not meeting the Committee: "I would like to underscore the importance attached to and the continued cooperation given by the Presidency and the Secretary-General/High Representative to your Committee's work even if I am not able to appear before your Committee."(10)

· AUSTRIA

Ursula PLASSNIK, Minister for Foreign Affairs

According to State Secretary Hans Winkler, who replied on her behalf: "Es liegen zu diesen Vorgängen keine weiteren Erkenntnisse vor, sodass keine weiteren Auskünfte erteilt werden können. Ein persönliches Erscheinen vor dem Ausschuss erscheint angesichts dieser Sachlage nicht erforderlich."(11)

· DENMARK

Fleming HANSEN, Minister of Transportation

Reason given for not meeting the Committee:

All information available about the TDIP issues was sent to the Danish Parliament and has been forwarded to the EP.(12)

· GERMANY

Frank-Walter STEINMEIER, Minister for Foreign Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

Open in principle to meet but did not want to come before the Bundestag's Inquiry Committee would have finished dealing with the el-Masri case.(13)

Klaus-Dieter FRITSCHE, Coordinator of Intelligence Services

Ernst UHRLAU, President of BND

Reason given for not meeting the Committee:

Not allowed to meet by Government.(14)

· IRELAND

Rory BRADY, Attorney General

Reason given for not meeting the Committee:

No authorisation from Government.

· ITALY

Enrico MICHELI, Secretary of State responsible for intelligence services

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

BIANCO Enzo, Chairman of the Committee for Intelligence and Security Services and for State Secret

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

Gianni LETTA, former Secretary of State responsible for intelligence services

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Letta would not come, as the Secretary in office (Micheli) had refused.

· POLAND

Andrzej LEPPER, Deputy Prime Minister

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Lepper initially confirmed and afterwards another representative of Government was singled out to meet the TDIP delegation.

Anna FOTYGA, Minister of Foreign Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

No information on the TDIP issues.(15)

Radosław SIKORSKI, Minister of National Defence

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Sikorski initially confirmed and afterwards claimed busy agenda.

Zbigniew WASSERMANN, Minister Coordinator of Special Services

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Wassermann seconded his deputy Under-Secretary Marek Pasionek(16) as the representative of Government.(17)

Marek BIERNACKI, MP, Chairman of Special Services Committee of the Sejm

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Biernacki initially confirmed a meeting and afterwards informed that he had no information on TDIP issues and refused to meet.(18)

Jerzy SZMAJDZIŃSKI, MP, former Minister of National Defence (2001 - 2005)

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

Andrzej BARCIKOWSKI, former Head of the Internal Security Agency (ABW) 2002 - 2005

Reason given for not meeting the Committee:

The law on national secrets forbids Mr Barcikowski to discuss the TDIP issues.

Mariusz HARAF, Commander of Border Guards responsible for controls at the Szymany airport

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Haraf initially confirmed and later informed that the TDIP shall seek an authorisation for the meeting from Minister for Internal Affairs.

Sylwester LATKOWSKI, film director and journalist (free lance)

Reason given for not meeting the Committee:

Only an independent film would allow him to express his point of view on the TDIP issues without being misinterpreted.

Paweł SMOLEŃSKI, Journalist from Gazeta Wyborcza

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Smolenski initially confirmed and later claimed busy agenda.

Tomasz STAROWIEYSKI, former Chairman of the Board of the Szczytno/Szymany Airport owner (2004 - 2006)

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Starowieyski claimed that he could not devote the whole day for travelling to Warsaw and meeting the TDIP delegation.

· PORTUGAL

Luis A. FONSECA DE ALMEIDA, President of National Institute for Civil Aviation (INAC)

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Fonseca singled out Director Falerio de Almeida to represent the Institute, as he was not its President anymore at the time of the meeting.

Carlos GONCALVES DE COSTA, President of Conselho de Administração da NAV

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Gonçalves singled out Mr Carvalho to represent the NAV as his agenda was busy.

Antonio FIGUEIREDO LOPES, former Minister for Home Affairs

Paulo PORTAS, former Minister for Defence

Reason given for not meeting the Committee:

Current Government's representatives would meet the TDIP delegation and no information on the TDIP issues.

· ROMANIA

Vasile BLAGA, Minister of Internal Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda - Secretary of State Vierita singled out to deputise Mr Blaga.

Mihai-Razvan UNGUREANU, Minister of Foreign Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda - Secretary of State Andreescu singled out to deputise Mr Ungureanu.

· SPAIN

Alberto SAIZ CORTES, Secretary of State, Director of CNI

Reason given for not meeting the Committee:

Another representative of Government was singled out to meet the delegation.

· SWEDEN

Carl BILDT, Minister for Foreign Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.(19)

· UNITED KINGDOM

Margaret BECKETT, Secretary of State for Foreign and Commonwealth Affairs

Reason given for not meeting the Committee:

Ms Beckett claimed busy agenda and singled out Minister Hoon to deputise her.

Des BROWNE, Secretary of State for Defence

John REID, Secretary of State for the Home Office

Douglas Alexander, Secretary of State for Transport and Secretary of State for Scotland

No reasons given for not meeting the Committee. Officials representing the Home Office, Ministry of Defence and the Department of Transport were present during the meeting with Minister Hoon.(20)

Elisa MANNINGHAM-BULLER, Director General of Security Service (MI5)

John SCARLET, Chief of the Secret Intelligence Service (MI6)

Irfan SIDDIQ, member of the Diplomatic Service

Reason given for not meeting the Committee:

No authorisation for a meeting from Government.

Richard DEARLOVE, former Head of MI6

Michael WOOD, former Legal Adviser of the Foreign & Commonwealth Office

No reasons given for not meeting the Committee.(21)

· FORMER YUGOSLAV REPUBLIC OF MACEDONIA

Aleksandar BOZINOVSKI, Journalist of Vreme newspaper

Reason given for not meeting the Committee:

Logistical problems.

· COUNCIL OF EUROPE

Christos ROZAKIS, Vice-President of the European Court of Human Rights

Reason given for not meeting the Committee:

No authorisation from the ECHR.

· UNITED STATES OF AMERICA

Condoleezza RICE, Secretary of State

Reason given for not meeting the Committee:

Government decided that Assistant Secretary of State Daniel Fried would represent it.

Pat ROBERTS, Chairman of the Select Committee on Intelligence of US Senate

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Roberts' policy of confidentiality does not allow him to discuss the TDIP issues.

Jim BINGAMAN, Senator

Sam BROWNBACK, Senator

Jo Ann DAVIS, Member of House of Representatives

Russell FEINGOLD, Senator

Jane HARMAN, Member of House of Representatives

Pete HOEKSTRA, Member of House of Representatives

Darrell ISSA, Member of House of Representatives

John KERRY, Senator

Tom LANTOS, Member of House of Representatives

John Patrick LEAHY, Senator

Carl LEVIN, Senator

John McCAIN, Senator

Nancy PELOSI, Member of House of Representatives

John D. ROCKEFELLER, Senator

Christopher SHAYS, Member of House of Representatives

Chris SMITH, Member of House of Representatives

Porter J. GOSS, CIA Director

Tyler DRUMHELLER, former CIA agent

Michael SCHEUER, former CIA agent

No reason given for not meeting the Committee.

Colin POWELL, former Secretary of State

Reason given for not meeting the Committee:

No authority to discuss the topic.

Dana PRIEST, Journalist of Washington Post

Reason given for not meeting the Committee:

No permission for a meeting from her editors.

BAER Bob, former CIA agent

Richard CLARKE, former CIA agent

Reasons given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

· EGYPT

Montasser AL-ZAYAT, Lawyer of Abu OMAR

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Al-Zayat initially confirmed and afterwards refused to meet without giving any reason.

Hossam EL-HAMALAWY, Journalist

Reason given for not meeting the Committee:

No authorisation from his publisher.

· OTHERS

Louise ARBOUR, UN High Commissioner for Refugees

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

Jaap DE HOOP SCHEFFER, Secretary General of NATO

Reason given for not meeting the Committee:

No intention to meet.

Jakob KELLENBERGER, President of International Red Cross

Reason given for not meeting the Committee:

The IRC's policy of confidentiality.

George ROBERTSON, former Secretary General of NATO

Reason given for not meeting the Committee:

Busy agenda.

Michael STEINER, former Head of UN Interim Administration Mission in Kosovo

Reason given for not meeting the Committee:

Mr Steiner claimed that authorisation of both UN Secretary General and German Foreign Minister would be needed to meet the TDIP Committee.

MENETLUS

(1) Please refer for more details to annex 2 of the Explanatory Statement (2) Please refer for more details to annex 4 of the Explanatory Statement (3) TDIP Secretariat received a copy of a letter dated 10.03.2006 of Foreign Minister De Gucht to other Ministers concerned and to Parliament requesting cooperation with TDIP (4) Mr Fritsche and Mr Uhrlau are high officials (5) Mr Brady is a high official (6) General Pollari is a high official (7) Mr Pasionek is a high official (8) Ms Manningham-Buller and Mr Scarlet are high officials (9) Letter of 14 December 2006 to EP President Josep Borrell (10) Letter of 29 November 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (11) Letter of 13 December to TDIP Chairman Carlos Coelho (12) Letter of 8 November 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (13) Letter of 30 November 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (14) Letter of 21 November 2006 of Minister Thomas de Maizière to TDIP Chairman Carlos Coelho (15) Letter of 16 October 2006 of Director Jarosław Lindenberg to TDIP Secretariat (16) Mr Pasionek is not a member of Government but a civil servant (17) Letter of 31 October 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (18) Letter of 27 October 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (19) Letter of 7 December 2006 to TDIP Chairman Carlos Coelho (20) Letter of 11 September 2006 of Minster Geoff Hoon to TDIP Head of Secretariat (21) Letter of 27 July 2006 of Minster Margaret Beckett to TDIP Head of Secretariat