mis käsitleb aastaaruannet inimõiguste kohta maailmas 2006. aastal ja ELi poliitikat selles küsimuses

(2007/2020(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse kaheksandat ELi aastaaruannet inimõiguste kohta (2006)(1);

–    võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13 ja 19 ning EÜ asutamislepingu artikleid 177 ja 300;

–    võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjakohaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid dokumente(2);

–    võttes arvesse ÜRO hartat;

–    võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende vabatahtlikke protokolle;

–    võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002 ning oma resolutsioone, mis on seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga(3);

–    võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni ning ELi 2005. aasta kava inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastase võitluse heade tavade, standardite ning korra kohta(4);

–    võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse kõikidel juhtudel kaotamise kohta;

–    võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast ÜRO konventsiooni;

–    võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat(5);

–    võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühma ja ELi partnerluslepingut ja selle muudatusi(6);

–    võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;

–    võttes arvesse oma 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste nõukogu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste ja ÜRO inimõiguste komisjoni 62. istungjärgu kohta(7);

–    võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste ja demokraatia klausli kohta Euroopa Liidu lepingutes(8);

–    võttes arvesse kõiki oma kiireloomulisi inimõigustealaseid resolutsioone;

–    võttes arvesse oma 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendi rakendussätte 8 kohase nõukogu seitsmenda ja kaheksanda aastaaruande kohta(9);

–    võttes arvesse 2006. aasta detsembris Helsingis peetud ELi inimõiguste foorumi lõppjäreldusi;

–    võttes arvesse 13. detsembril 2006 vastu võetud ÜRO puuetega inimeste õiguste ja väärikuse kaitse ning edendamise konventsiooni, millega on ette nähtud kohustus kaasata puudega inimeste huvid ja mured inimõigustegevusse kolmandate riikide suhtes;

–    võttes arvesse 2006. aasta detsembris vastu võetud rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

–    võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(10);

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–    võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A6-0128/2007),

A.     arvestades, et nõukogu ja komisjoni 2006. aasta ELi aastaaruanne inimõiguste kohta annab üldise ülevaate Euroopa Liidu institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool seda;

B.     arvestades, et Euroopa Parlamendi 2006. aasta aastaaruande eesmärk on läbi vaadata, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni ja nõukogu tegevust seoses inimõigustega ning Euroopa Parlamendi üldist tegevust, eriti juhtides tähelepanu selles valdkonnas unarusse jäänud teemadele;

C.     arvestades vajadust tunnistada, et ELi sise- ja välispoliitika vahel on seos, kuivõrd ELi sisene inimõiguste olukord mõjutab ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tõhusat välispoliitikat;

D.      arvestades, et inimõiguste austamine ja demokraatlik valitsemissüsteem on paratamatult seotud ning et inimõiguste edendamine peaks olema ühendatud demokraatliku valitsemise edendamise ja rakendamisega;

E.      arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute sõlmimisel pööratakse rohkem tähelepanu inimõiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega;

1.      tervitab seda, et Euroopa Liit on maailmaareenil järjest aktiivsem inimõiguste olukorra parandamisel ja demokraatia edendamisel üle kogu maailma; on seisukohal, et ELi viimatine laienemine 27 liikmesriigi ja 494 miljoni elanikuga liiduks on suurendanud ELi ülemaailmset tähtsust ja seega lisanud kaalu tema jõupingutustele inimõiguste ja demokraatia rahvusvahelisel edendamisel;

2.      on seisukohal, et tuleb anda suurem prioriteet eesmärgile täiustada ELi võimet reageerida inimõiguste rikkumistele kolmandates riikides, milleks on oluline pöörata suuremat tähelepanu inimõigustepoliitikale ELi suhetes kolmandate riikidega, arvestades ka ELi sisepoliitika välismõju;

3.      rõhutab jätkuvalt vajadust ühise, järjepideva ja läbipaistva poliitika järele, mida kõik ELi liikmesriigid rakendaksid kahepoolsetes suhetes nende kolmandate riikidega, kus inimõigusi korduvalt rikutakse või kus on arvestatav risk, et seda võidakse teha, ning kutsub liikmesriike üles arendama kahepoolseid kontakte nende riikidega kooskõlas ELi poliitikaga, eriti astuma aktiivseid samme inimõiguste austamise tagamiseks;

4.      on seisukohal, et Põhiõiguste Ameti asutamisel saavutatud edu kujutab endast esimest sammu vastuseks Euroopa Parlamendi üleskutsele luua integreeritud eeskirjade ja asutuste raamistik eesmärgiga muuta põhiõiguste harta siduvaks ja tagada hartaga ette nähtud süsteemi järgimine; rõhutab tõsiasja, et Põhiõiguste Ameti mandaat katab ka neid riike, mis on sõlminud Euroopa Liiduga stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu; usub, et ametil peaks olema pädevus abistada ELi välispoliitika elluviimisel, kui selleks on vaja hinnata inimõiguste olukorda kolmandas riigis;

(Nõukogu ja komisjoni koostatud) ELi 2006. aasta aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas

5.        toonitab ELi inimõiguste aastaaruande tähtsust ELi inimõigustepoliitika analüüsimisel ja hindamisel, pidades silmas inimõigusküsimuste üldist nähtavamaks muutmist;

6.      tervitab 2006. aasta aruande esitamist nõukogu ja komisjoni poolt täiskogu istungil 2006. aasta detsembris paralleelselt sellega, kui Euroopa Parlament andis iga-aastase Sahharovi auhinna mõttevabaduse eest Aljaksandr Milinkevitšile, Valgevene vabaduse ja demokraatia eest võitlejale; on seisukohal, et selle tava sisseseadmisega on Euroopa Parlamendi täiskogu istungist saanud ELi inimõigustegevuse iga-aastane tulipunkt;

7.      tunnustab ELi inimõigustega seotud tegevuse mahtu eri maailmajagudes, ent kordab oma üleskutset rohkem hinnata ELi vahendite ja algatuste kasutamist kolmandates riikides; tervitab hinnanguid, mida nõukogu ja komisjon on aruandes maininud; arvab, et tuleks välja töötada mehhanism, mis võimaldaks parlamendiliikmetel saada hindamistulemusi konkreetsete piirkondade kohta, nagu riigid, riikide grupid ja geograafilised piirkonnad, kuid leiab eelkõige, et niisugune mehhanism peaks võimaldama parlamendil arutada inimõiguste konkreetsete probleemsete alade hindamiste tulemusi kõige sobivamas raamistikus;

8.      toonitab seda, kui olulised on jätkuvad jõupingutused edendamaks inimõiguste ja demokraatia süvalaiendamist ning nõukogu, Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja ELi liikmesriikide poliitika ja tegevuse kooskõla ja järjepidevust inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

9.      peab positiivseks muutuseks seda, et kõnealuses aruandes püütakse vääriliselt hinnata Euroopa Parlamendi tegevust, kuid kordab Euroopa Parlamendi 2006. aasta inimõiguste resolutsioonis sisaldunud nõdmist, et tulevased eesistujariigid annaksid järgmises ELi aastaaruandes teada, kuidas nõukogu ja komisjon on arvesse võtnud Euroopa Parlamendi resolutsioone, sealhulgas kiireloomulisi resolutsioone seoses inimõiguste, demokraatia ja õgusriigi põhimõtte rikkumisega; võtab rahuloluga teadmiseks lõikes 13 nimetatud arengud;

10.    kordab, et nõukogu ja komisjon peaksid tulevastes inimõiguste aastaaruannetes analüüsima seda, kuidas käsitletakse inimõigusi teistes ELi poliitikavaldkondades, näiteks ühises välis- ja julgeolekupoliitikas, arengu- ja kaubanduspoliitikas, immigratsioonipoliitikas ja teistes ELi välispoliitikaga seotud valdkondades, eriti nõukogu töörühmades ja koostöölepingutega loodud konkreetsetes mehhanimsides; leiab, et nad peaksid arvesse võtma ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuseid;

11.    kutsub nõukogu ja komisjoni kaaluma võimalust järgida teatavate liikmesriikide valitsuste ja teatavate rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide lähenemisviisi, millest tulenevalt koostatakse igal aastal aastaaruande kontekstis inimõiguste rikkumisega seoses „erilist muret tekitavate riikide” üldnimekiri;

12.    mõistab, et eriti inimõiguste valdkonnas peavad ELi sammud, näiteks demaršid kolmandate riikide suhtes, mõnikord olema salastatud; usub siiski, et aastaaruandesse tuleks lisada nende sammude loetelu, jättes võimalusi täiesti salastatud kahepoolseteks diplomaatilisteks kontaktideks teiste valitsustega;

13.    tervitab ulatuslikumat nõupidamist Euroopa Parlamendiga ja liikumist nii nõukogu, komisjoni kui ka Euroopa Parlamendi seisukohti kajastava ELi aastaaruande koostamise suunas, olles seisukohal, et parlament peaks jätkuvalt avaldama ka enda aruande sel teemal; on selles kontektsis seisukohal, et tulevikus annaks eelnõu avatud arutelu asjaomases komisjonis Euroopa Parlamendile võimaluse täiustada aruande täpsust ja sisu;

Nõukogu ja komisjoni inimõigustealane tegevus rahvusvahelistel foorumitel

14.    avaldab tunnustust ametist lahkuva Michael Matthiesseni – ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja isiklik esindaja inimõiguste küsimustes – eeskujulikule tööle 2006. aastal; toetab jätkuvalt kõrge esindaja uuet isiklikku esindajat Riina Kionkat tema jõupingutustes suurendada ELi nähtavust ja tugevdada ELi funktsiooni rahvusvahelistel inimõiguste foorumitel; eeldab, et kõrgem esindaja, nõukogu ja kõik liikmesriikide esindajad toetavad tema tööd alati ja täielikult;

15.    on seisukohal, et ELi suutlikkus kriise ennetada, reageerida kriisidele ja neid ohjata ei ole praegu piisav; soovitab luua uue infrastruktuuri selliste siseriiklike konfliktide ennetamiseks ja ohjamiseks, mis nõuavad ennetavaid meetmeid, siseriiklike varajaste hoiatussüsteemide ja ennetava situatsiooniplaneerimise kasutuselevõtuks, eripersonali väljaõpetamiseks rahvusvaheliste konfliktide ohjamise missioonideks ning suuremat keskendumist selliste ühiskondade edendamisele, mis on struktuurilt suutelised elama rahus;

16.    palub komisjonil julgustada liikmesriike allkirjastama ja ratifitseerima kõiki ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguskonventsioone ja nende vabatahtlikke protokolle; juhib ELi liikmesriikide tähelepanu vajadusele ratifitseerida võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon ning äsja vastuvõetud konventsioon kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta;

17.    tunnustab ELi ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist 2006. aastal inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel, sealhulgas äsja asutatud ÜRO inimõiguste nõukogus, ÜRO peaassambleel, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogus ning Euroopa Nõukogus;

18.    tervitab nõukogu kavatsust tugevdada Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vahelisi suhteid; palub nõukogul ja komisjonil võtta arvesse soovitusi, mis on toodud Junckeri 11. aprilli 2006. aasta aruandes „Euroopa Nõukogu – Euroopa Liit – ühine ettekujutus Euroopa maailmajaost ”;

19.    märgib, et uuel ÜRO inimõiguste nõukogul on potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste vallas ning tunnistab, et oma esimese tegevusaata jooksul on inimõiguste nõukogu koostanud ambitsioonika tööprogrammi, mis sisaldab erimenetluste süsteemi kontrollimist ja säilitamist, kõiki riike hõlmava universaalse perioodilise läbivaatamismehhanismi loomist ja rakendamist, töömeetodite määratlemist ja inimõiguste edendamist ning kaitsmist, eriti kui neid õigusi on rikutud või on selline oht; avaldab siiski kahetsust, et ÜRO inimõiguste nõukogu ei ole asjakohaselt reageerinud inimõigustega seotud kriisidele kogu maailmas, sest mitmed riigid on kasutanud seda kui foorumit poliitilise surve avaldamiseks, mitte aga inimõiguste edendamiseks;

20.    kutsub ELi välisministreid ja presidente kasutama oma poliitilist mõju tööks uue ÜRO inimõiguste nõukogu ees seisvate raskuste ületamise suunas; kinnitab vajadust selge poliitilise kava järele seoses liikmesriikide tegevusega ÜRO inimõiguste nõukogus; rõhutab, et ÜRO inimõiguste nõukogu ei tohi enam kasutada eri geograafiliste ja ideoloogiliste blokkide konfliktide poliitilise foorumina; seega kutsub ELi välisministreid ja eesistujariike töötama konsensuse saavutamise nimel ÜRO inimõiguste nõukogus, mis aitaks kaasata suuremat osa rahvusvahelisest kogukonnast panustama tõsiste inimõigusrikkumiste lahendamisse;

21.    kordab oma üleskutset sõlmida inimõiguste leping Sri Lanka konflikti osaliste vahel ning lihtsustada seda tõhusa, sõltumatu vaatlusmissiooniga, millel oleks piiramatu ligipääs nii valitsuse kui ka Tamili Tiigrite kontrollitavatele aladele, nagu on soovitanud ÜRO eriraportöör Philip Alston; leiab, et Euroopa Liit peaks Tokyo doonorriikide konverentsi kaasesimehena võtma juhirolli konsensuse väljatöötamisel ÜRO inimõiguste nõukogule sel teemal esitatud ettepanekute osas;

22.    tunnistab, et ELil on vaja tõhusamalt kasutada oma võimalusi, et edendada olulisi küsimusi ÜRO inimõiguste nõukogu päevakorras ja paremini häälestada oma lobitööd ja uute suhete loomist;

23.    tuletab nõukogule meelde eespool mainitud 16. märtsi 2006. aasta resolutsiooni, milles tervitati ÜRO inimõiguste nõukogu loomist ja kutsuti ELi tegutsema selles institutsioonis teerajajana; tervitab selles kontekstis mehhanismi väljatöötamist eriistungiteks erakorralistele kriisidele ja inimõiguste rikkumistele reageerimiseks; tunneb siiski muret ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungite juba praegu kõrge politiseeritustaseme pärast; kutsub säilitama ja kaitsma erimenetluste sõltumatust; tervitab universaalse perioodilise läbivaatamismehhanismi loomist ja soovitab seoses sellega hindamisportsessi kasutuselevõttu ÜRO sõltumatute mehhanismide soovituste elluviimise põhjal; õhutab sobivatel juhtudel kaasama sõltumatut kodanikuühiskonda, peab oluliseks kaasata inimõiguste rikkumiste ohvreid interaktiivsesse dialoogi rahvusvahelise üldsusega, eriti juhtudel, kui inimesed ei saa oma vaateid oma riigis väljendada; kutsub ÜRO inimõiguste nõukogu ELi liikmeid põhjendama oma hääle andmist kõikide resolutsioonide puhul;

24.    rõhutab eriraportööride võimalikku positiivset funktsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu struktuuris ning kutsub üles selliseid erimenetlusi jätkuvalt toetama; tunnistab siiski, et kui eriraportöörid peavad olema tõhusad, on vaja neid korralikult rahastada ja personaliga varustada; rõhutab, et nende sõltumatus tuleb säilitada;

25.    nõuab tungivalt, et liikmesriigid oma kahepoolsetes suhetes ÜRO inimõiguste nõukogu liikmetega suunaksid positiivselt inimõiguste nõukogu kavat; tunnistab, et Euroopa Parlament ja EL peavad jätkama liitude loomist väljaspool Genfi, ennekõike mõjukate riikidega; on seisukohal, et Euroopa Parlamendil on vaja ka edaspidi korrapäraselt viibida ÜRO inimõiguste nõukogu koosolekutel;

26.    väljendab pettumust seoses Darfuri käsitleva ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsiooni nõrkusega; leiab, et Darfuri konflikt mõjutab jätkuvalt Kesk-Aafrika piirkonna stabiilsust ning kujutab ohtu rahvusvahelisele rahule ja julgeolekule; mõistab hukka asjaolu, et ÜRO inimõiguste nõukogu delegatsioonil ei võimaldatud siseneda Sudaani, kuna ametivõimud ei andnud neile viisat; on seisukohal, et vägivalla leviku viivitamatu peatamine ja Darfuri inimeste kaitsmine peab jätkuvalt olema rahvusvahelise üldsuse kõrgeim prioriteet; tunnistab samuti, et pikaajalist julgeolekut saab tagada ainult piirkonna tülide poliitilise lahendamisega; kutsub nii nõukogu kui ka komisjoni töötama ÜRO inimõiguste nõukogus kõiki osalisi hõlmava igakülgse rahustrateegia nimel; kutsub Euroopa Liitu ja liikmesriike kasutama tõhusamalt oma mõjujõudu ÜRO inimõiguste nõukogu tasandil, et nõukogu võtaks vastu sobivad ja jõulised meetmed Darfuri humanitaarkatastroofi osas, vastuseks ÜRO inimõiguste nõukogu erimissiooni raportile;

27.    väljendab muret seoses raskustega, mida kogesid ELi liikmesriigid Islami Konverentsi Organisatsiooniga rea ÜRO inimõiguste nõukogu resolutsioonide suhtes kokkuleppele jõudmisel; on seisukohal, et jätkuvalt lahendamata Iisraeli–Palestiina konflikt jääb üheks suuremaks komistuskiviks teel positiivsele koostööle;

28.    väljendab muret, kuidas mõjub Palestiina tavainimestele ELi otsus katkestada abi andmine nii Palestiina Omavalitsuse kaudu kui ka otse, kuna omavalitsus ei täitnud õiguslikke tingimusi, ning kutsub laiendama ajutist rahvusvahelist mehhanismi ja jätkuvalt otsima sobivat konteksti otse antava abi jätkamiseks;

29.    väljendab pettumust, et ei ole saavutatud mingeid positiivseid tulemusi, ei vabastamist ega ausat kohtumõistmist, viie Bulgaaria meditsiiniõe ja ühe palestiinlasest arsti asjus, kes võeti vahi alla ja mõisteti surma Liibüa režiimi poolt, süüdistatuna laste tahtlikus nakatamises AIDSi viirusega, julma füüsilise piinamise teel saadud ülestunnistuste alusel; märgib, et vaatamata komisjoni jätkuvatele püüdlustele lahendada see küsimus poliitilise dialoogi teel ning ravi võimaldamisega nakatunud lastele, on Liibüa režiimi seisukoht selles küsimuses täiesti kõigutamatu ning režiim jätkab provokatsiooniliste avalduste esitamist meedias; selle taustal kutsub komisjoni oma Liibüa suhtes rakendatavat poliitikat üle vaatama, et leida tulemuslikum lähenemisviis selle küsimuse kiireks lahendamiseks ning kaheksa aastat kestnud šokeeriva inimõiguste rikkumise lõpetamiseks;

30.    julgustab ÜRO inimõiguste nõukogu ELi liikmeid uurima, kuidas nad võiksid oma aruteluaega tõhusamalt kasutada;

31.    väljendab muret selle pärast, et hoolimata sellest, et nõukogu inimõiguste töörühm (COHOM) on suurendanud oma koosolekute arvu, on vaja rohkem aega ja ressursse ELi eesmärkide saavutamiseks ÜRO inimõiguste nõukogu tasandil; kutsub liikmesriike ja komisjoni tugevdama inimressursse Genfis;

32.    kutsub liikmesriike mitte toetama rahvusvahelistel foorumitel vastutusrikastele kohtadele kandideerivaid riike, kus on süstemaatiliselt ja jõhkralt rikutud inimõigusi ja demokraatiat; kutsub liikmesriike pidama läbirääkimisi samamoodi meelestatud mõjukate riikidega, et blokeerida nende riikide valimine sellistele kohtadele; toetab üleskutset, et kõik kandidaatriigid peaksid tegema koostööd erimenetluste ja teiste ÜRO inimõiguste nõukogu kehtestatud mehhanismide raames; sellega seoses kutsub liikmesriike veel kord avaldama toetust liitumise tingimustele, mis seovad ÜRO inimõiguste nõukogu liikmeks astumise kohustusega anda välja alalised kutsed ÜRO mehhanismidele;

33.    soovitab nõukogul kasutada eesmärgistatud sanktsioone, nagu on kehtestatud Valgevene režiimile, et karistada teistes riikides inimõiguste rikkumiste eest konkreetselt vastutavaid isikuid;

34.    kordab oma palvet, et nõukogu selgitaks, kuidas sai võimalikuks, et Valgevene valiti 2005. aasta juunis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) haldusnõukokku, kui neli suuremat ELi riiki on selle haldusnõukogu alalised liikmed; palub nõukogul selgitada, milliseid diplomaatilisi demarše ta enne kõnealust valimist rakendas ning kas ta kaalus Valgevene kandidatuurile vastu olemist;

35.    võtab murega teatavaks, et ÜRO ekspertrühm märgib 2006. aasta oktoobri raportis, et seaduslikku teemandiärisse imbuvad Kimberley protsessi osalise Ghana kaudu sisse ebaseaduslikud teemandid Côte d'Ivoire’st; kutsub komisjoni kasutama oma positsiooni Kimberley protsessi juhina 2007. aastal, tugevdamaks mehhanisme ebaseaduslike teemantidega kaubitsemise tõkestamiseks; soovitab komisjonil püüelda konsensuse poole, mis nõuaks, et kõik teemandikaubanduse sektorid kehtestaksid süsteemi teemandite liikumise jälgimiseks kaevandusest kuni kauplusteni, et tagada vastutustundeline ja läbipaistev poliitika, kus garantiisid kontrolliks sõltumatu audiitor, ja et parandada töötlemata teemantide kaubanduse statistika täpsust, nii et oleks võimalik kiiresti teostada tõhusat analüüsi, tuvastamaks kauplemist ebaseaduslike teemantidega;

36.    kutsub nõukogu ja komisjoni toetama 23. veebruaril 2007. aastal 46 riigi poolt allkirjastatud Oslo deklaratsiooni, mis taotleb 2008. aastaks rahvusvahelise lepingu sõlmimist kobarpommide tootmise, kasutamise, ümberpaigutamise ja ladustamise keelustamiseks vastavalt rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtetele; kutsub nõukogu ja komisjoni astuma Euroopa Liidu tasandil samme, tagamaks, et liikmesriigid järgiksid Austria ja Belgia eeskuju kobarpommide keelustamisel ning et õhutada rahvusvahelisel tasandil riike, kes ei ole veel Oslo deklaratsioonile alla kirjutanud, seda tegema;

37.    kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas vastavalt ELi ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP(11) Rahvusvahelise Kriminaalkohtu suhtes ja tegevuskavale; tervitab Rooma statuudi hiljutist ratifitseerimist Tšaadi poolt, mille tulemusel osalisriikide arv suurenes 1. jaanuari 2007. aasta seisuga 104-le; kutsub Tšehhi Vabariiki kui ainsat ELi liikmesriiki, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifisteerinud, seda viivitamata tegema; samuti kutsub nõukogu ja komisjoni julgustama kolmandaid riike edendama oma territooriumil üleminekulisi õigussüsteeme, mis aitaks kindlustada õiguslikku kaitset jõhkrate inimõigusrikkumiste ohvritele;

38.    tervitab seda, et viited Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule on lisatud mitmesse uude Euroopa naabruspoliitika tegevuskavva (Egiptuse, Jordaania, Moldova, Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Liibanoni ja Ukrainaga) ning on läbirääkimiste teemaks seoses mitme teise riigiga sõlmitavate uute tegevuskavade, aga ka partnerlus- ja koostöölepingutega; avaldab täielikku toetust sellele, et komisjon rahastab Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse (EIDHR) kaudu teiste hulgas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu koalitsiooni, organisatsiooni "Ilma õiguseta ei ole rahu", Rahvusvahelise Inimõiguste Föderatsiooni ja ülemaailmse tegevuse eest võitlevate parlamendisaadikute võrgustiku (Parliamentarians for Global Action) tegevust, edendamaks Rooma statuudi ratifitseerimist ja rakendamist;

39.    hindab vääriliselt ülemaailmset tähtsust, mida omaks Rooma statuudi ratifitseerimine USA poolt; kutsub veel kord nõukogu ja komisjoni kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, õhutamaks USAd Rooma statuudile alla kirjutama ja seda ratifitseerima, samuti kategooriliselt hukka mõistma USA püüdlusi takistada teisi riike statuuti ratifisteerimast ja pakkuda kolmandatele riikidele paralleeelseid kahepoolseid eristaatuslepinguid;

40.    kutsub kõiki liikmesriike tegema täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalkohtu süsteemidega, eriti põgenike kohtu alla andmises;

41.    kutsub kõiki liikmesriike panustama aktiivselt ajutistesse rahvusvahelistesse õigussüsteemidesse, eriti neisse, mida rahastatakse vabatahtlikult;

42.    rõhutab, et ülalnimetatud ajutised rahvusvahelised õigussüsteemid ei tohi kunagi kalduda kõrvale inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete austamisest, kuna ainult nii saab tagada õigluse ohvrite suhtes ja takistada kõige tõsisemate inimõigusrikkumiste jätkuvat karistamatust;

Tulemused seoses ELi inimõigusi käsitlevate suunistega

43.    hindab jätkuvaid jõupingutusi, mida tehakse ELi viies inimõigusi käsitlevas suunises esile tõstetud meetodite ja poliitiliste prioriteetide rakendamiseks ning iga sellise suunise kohta mõjuhinnangu koostamist, milles hinnatakse suunise tulemuslikkust muutuste esilekutsumisel kolmandates riikides; väljendab muret seoses korrapäraste teadetega selle kohta, et ELi liikmesriikide saatkondadel kolmandates riikides ja ELi lähetustel on vähe teadmisi nende suuniste kohta või puuduvad sellised teadmised üldse;

44.    palub komisjonil tagada, et kogu komisjoni personal, eriti arengupoliitika valdkonna välitöötajad oleksid piisavalt teadlikud inimõigusi käsitlevatest suunistest; tunnustab vajadust suurema läbipaistvuse järele seoses sellega, kuidas eri suuniseid hallatakse, sealhulgas tagasisidega üksikjuhtudel ning teabega valitsusväliste organisatsioonide sammude kohta; kutsub korrapäraselt ja läbipaistvalt hindama ELi suuniste rakendamist, millega on seotud Euroopa Parlament, et võimaldada tal vastutuses aktiivselt osaleda;

45.    avaldab tunnustust eesistujariigi Saksamaa võetud ülesandele kehtestada ELi inimõigussuunised laste õiguste kohta; õhutab Saksamaad konsulteerima parlamendi, komisjoni ja kodanikeühiskonnaga suuniste üksikasjade üle ja vajaduse korral kooskõlastama tegevust tulevase eesistujariigi Portugaliga suuniste lõpliku kehtestamise nimel, mis peaks aitama tõhusalt lõpetada laste tööjõu kasutamise, keskendudes peamiselt laste õpetamisele ja harimisele, mis on üks aastatuhande arengueesmärkidest;

46.    märgib, et ELi suunised puuudutavad eri riike erineval moel ning et suuniste rakendamiseks erinevates tingimustes on vaja eraldi plaane;

47.    märgib ära ELi eriesindajate ja ELi välislähetuste vastutuse ELi suuniste edendamisel; julgustab kasutama proaktiivsemat lähenemisviisi kõnealuste suuniste edendamiseks kõikidel tasanditel; rõhutab ressursi- ja personaliprobleemi olemasolu ELi lähetustel kolmandates riikides seoses teadlikkusega suunistest, suuniste täitmise seire ja suuniste rakendamisega; kutsub liikmesriikide esindusi kolmandates riikides ja komisjoni delegatsioone oma tegevust tõhusamalt kooskõlastama, jagades struktuure ja isikkoosseisu, et luua tõelised "Euroopa Liidu saatkonnad" kogu maailmas ning tunnistama oma vastutust inimõiguste valdkonnas;

Surmanuhtlus

48.    nõuab tungivalt, et eesistujariigid toetaksid jätkuvalt lähenemisviisi, mille kohaselt edendatakse surmanuhtluse kaotamist, pidades esmatähtsaks teatavat arvu riike, mille puhul on olemas tõenäosus soodsaks poliitiliseks muutuseks;

49.    kutsub eesistujariike avalikustama, millistele riikidele on neil kavas keskenduda seoses ELi suunistega surmanuhtluse kohta „muudatuste teel olevate riikide” kampaania raames, mis on suunatud riikidele, mille poliitika surmanuhtluse osas võib muutuda; kutsub nõukogu ja komisjoni ostima suuremat toetust praeguse ÜRO Peaassamblee püüdlustele saavutada üldine moratoorium surmanuhtlusele, mis viiks selle täielikule kaotamisele, kaasa arvatud selle kohtulik määramine; nõuab tungivalt, et nõukogu ajakohastaks neid 1998. aastast pärit suuniseid, et oleks võimalik arvesse võtta sellest ajast saadik välja arenenud uusi elemente ja strateegiaid;

50.    soovitab nõukogul algatada kõnealuste suuniste läbivaatamise, kusjuures sellisel läbivaatamisel võiks ette näha ELi sekkumise eriti murettekitavatel üksikjuhtudel, mis ei ole hõlmatud ÜRO miinimumstandarditega vastavalt nendele suunistele;

51.    kutsub eesistujariiki julgustama neid riike, kes ei ole alla kirjutanud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (ICCPR) teisele vabatahtlikule protokollile, seda tegema, samuti neid liikmesriike, kes ei ole alla kirjutanud Euroopa inimõiguste konventsiooni protokollile nr 13 surmanuhtluse kohta(12); tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada järjepidevamalt, kui liikmesriigid sellistele protokollidele ja konventsioonidele alla kirjutaksid ja need ratifitseeriksid;

52.    tervitab surmanuhtluse vastase kolmanda maailmakongressi korraldamist Pariisis (1.−3. veebruar 2007) ning seob end selle kongressi lõppdeklaratsiooniga; väljendab kavatsust jätkata kongressiga seotud tööd, eriti arendades surmanuhtluse vastase ülemaailmse kampaania parlamentaarset mõõdet ning tõstatades kõnealust küsimust parlamentidevaheliste delegatsioonide ja parlamentaarsetes ühisassambleedes osalemise kaudu; kutsub nõukogu ja komisjoni kasutama iga võimalust toetada piirkondlike surmanuhtluse keelustamise koalitsioonide moodustamist, eriti just Araabia maades;

53.    tervitab Peruus asuvate ELi esinduste koordineeritud ja avalikku reaktsiooni ettepanekutele surmanuhtluse pikendamiseks riigis, mis olid vastuolus Peruu põhiseaduse ja Ameerika inimõiguste konventsiooniga, kui head näidet surmanuhtlust käsitlevate ELi suuniste tõhusast kasutamisest;

54.    tervitab Euroopa Parlamendi, komisjoni, asjaomaste liikmesriikide ja valitsusväliste organisatsioonide tõhusat tegevust – nii avalikku kui ka diplomaatilist – , et kindlustada Pakistani presidendi iseseisvat otsust muuta ära 18 aastat surmamõistetuna Pakistani vanglas hoitud Briti kodaniku Mirza Tahir Hussaini surmaotsus ning ta vabastada; kutsub ELi jätkuvalt tõstatama surmanuhtlust käsitleva suunisega seotud üksikjuhtumeid ja soovitab nõukogul ning komisjonil kasutada selles suhtes tulemuslikult parlamendi mõõdet, otsides abi parlamentidevaheliste delegatsioonide tõhusast ja õigesti ajastatud sekkumisest;

Piinamine ja muu julm, ebainimlik või alandav kohtlemine

55.    tervitab piinamisvastase konventsiooni (OPCAT) vabatahtliku protokolli jõustumist 22. juunil 2006; märgib, et protokollile(13) on seni alla kirjutanud ainul 19 ja selle ratifitseerinud 9 liikmesriiki; kutsub ELi liikmesriike, kes ei ole protokollile alla kirjutanud ega seda ratifitseerinud, seda järgmisel aastal tegema;

56.    tervitab rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta, mis võeti vastu 2006. aasta 20. detsembril ÜRO Peaassambleel ning mis on allakirjutamiseks avatud 6. veebruarist 2007; palub kõikidel ELi liikmesriikidel see viivitamata allkirjastada ja ratifitseerida;

57.    soovitab, et Euroopa Liit hakkaks piinamist käsitlevate suuniste alusel tõstatama piinamise üksikjuhtumeid samamoodi, nagu ta on surmanuhtlust käsitleva suunise alusel teinud surmanuhtluse juhtumitega;

58.    kiidab heaks nõukogu otsuse avalikustada teatavate demaršide tingimused ning tunnustab seda kui edusammu suurema läbipaistvuse suunas; palub nõukogul ja komisjonil eriti arvesse võtta järeldusi ja soovitusi Euroopa Parlamendi uuringus piinamist ja muud julma, ebainimlikku või alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate ELi suuniste kohta;

59.    rõhutab, et ehkki need suunised võeti vastu juba 2001. aastal, on poliitiliste dialoogide, deklaratsioonide ja demaršide kasutamine tegeliku piinamispraktika suhtes olnud minimaalne; soovib, et tulevased eesistujariigid viiksid läbi piinamist käsitlevate suuniste hindamist ja kavandamist; kutsub nõukogu võtma suuniste edasise hindamise käigus arvesse allkomisjoni poolt selle teema uurimise järel esitatud soovitusi; julgustab ELi kõnealust rakendusala laiendama, eriti töötama välja menetluse üksikjuhtumite kindlakstegemiseks ja nende suhtes demaršide rakendamiseks valitud riikides;

60.    soovitab eesistujariikidel Saksamaal ja Portugalil jätkata demaršide esitamist, kui ja seal kus see on asjakohane; rõhutab siiski, et demaršidest üksi ei piisa ning tuleks järjepidevalt ja pärast kohaliku olukorra põhjalikku analüüsi võtta lisameetmeid, näiteks tugevdades suhteid kodanikuühiskonna rühmadega, mis tegutsevad piinamise ja väärkohtlemise valdkonnas, kaaludes tõhusaid viise käsitlemaks piinamise ja väärkohtlemise üksikjuhtumeid lisaks nendele, mis puudutavad tuntud inimõiguslasi, ning tagades kolmandates maades piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemisele pühendunud ELi lähetuste tegevuse järjepidevuse ja jätkuvuse;

61.    rõhutab, et eesistujariigi või nõukogu sekretariaadi korrapärane kohalolek asjaomastes ÜRO komisjonides, samuti edasine koostöö Euroopa Nõukogu ja selle piinamise tõkestamise komiteega võib olla oluline ja kasulik sisend otsuste tegemisel seoses demaršidega teatavate riikide suhtes;

62.    nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide ELi rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimisega, samuti piinamisohvrite taasturavi sätetega; kutsub Euroopa Liitu käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist kui oma inimõiguspoliitika põhiprioriteeti, eriti ELi suuniste ja muude ELi vahendite, näiteks EIDHRi laiendatud rakendamise kaudu ning tagades, et ELi liikmesriigid ei piirduks diplomaatiliste kinnitustega kolmandate riikide puhul, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;

63.    kinnitab, et naiste suguelundite moonutamine rikub inimõigust füüsilisele puutumatusele ning on mures katsete pärast võrdsustada sellist moonutamist tavapärase meditsiinipraktikaga;

Lapsed ja relvakonfliktid

64.    tervitab seda, et 2006. aasta aprillis määrati ametisse ÜRO peasekretäri eriesindaja laste ja relvakonfliktide küsimuses mandaadiga määratleda strateegiad relvakonfliktidest mõjutatud laste füüsiliseks kaitsmiseks ning rahvusvaheliste lastekaitsestandardite ja -normide täieliku rakendamise tagamiseks;

65.    tervitab konverentsi „Free Children from War” ühist korraldamist Prantsusmaa välisministri ja UNICEFi poolt 2007. aasta veebruaris ning relvajõudude või relvastatud rühmitustega seotud lapsi käsitlevate Pariisi põhimõtete ja suuniste vastuvõtmist kui olulist sammu motiveerimaks rahvusvahelist kogukonda edendama kaitset, suurendama teadlikkust ja muutma relvakonfliktidesse kaasatud laste küsimus keskseks rahu hoidmisel ja sisseseadmisel;

66.    kutsub liikmesriike ratifisteerima lapse õiguste konventsiooni vabatahtlikke protokolle;

67.    tervitab eesistujariigi Austria poolt 2006. aasta aprillis vastu võetud rakendusstrateegiat, milles esitatakse konkreetsed tegevussoovitused, ja avaldusi, et inimõigusküsimusi tuleks käsitleda süstemaatiliselt Euroopa ruumi arenguplaani kavandamise algetappidel; tunnustab Soome eesistumisperioodi jõupingutusi rakendusstrateegia elluviimise osas; avaldab kahetsust, et ELi kasutada olevaid poliitilisi vahendeid (nagu demaršid ja poliitilised dialoogid) ei ole kasutatud nende kogu potentsiaali ulatuses alates suuniste vastuvõtmisest 2003. aastal;

68.    rõhutab, kui tähtis on jätkuvalt keskenduda lisaks rakendusstrateegiale ka suunistele, kuivõrd suunised on holistilisemad; avaldab kahetsust, et eesistujariik Soome esitas väga vähe demarše ja astus väga vähe muid samme seoses laste ja relvakonfliktidega ega rakendanud rakendusstrateegiat; nõuab kindlalt, et EL säilitaks kõrgetasemelised kvaliteedi- ja analüüsistandardid laste ja relvakonfliktide seotuse seirel ja sellest teatamisel; soovitab tungivalt komisjonil ning ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal tagada, et edaspidised eesistujariigid oleks sellest rakendusstrateegiast täielikult teadlikud;

69.    palub komisjonil ja nõukogul koostada lähetuste juhtidele määratud küsimuste loetelu, mis oleks neile abiks korraliste aruannete esitamisel; palub komisjonil ja nõukogul moodustada nimekiri kriteeriumitest, mille põhjal otsustada, kas riik on „prioriteetne” või mitte, ning palub komisjonil ja nõukogul rohkem konsulteerida sidusrühmadega, et uurida nende arvamusi; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu koostaksid rakendusstrateegia soovitustes viidatud dokumendi ettepanekutega selle kohta, kuidas rakendada ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioon S/RES/1612 (2005);

70.    kutsub komisjoni paremini kajastama suuniste eesmärke, süvalaiendades laste ja relvakonfliktide küsimust kõikides valdkondades, sealhulgas arengukoostöös;

71.    tervitab komisjoni poolt 2006. aasta hakul tehtud algatusi valida finanstseerimiseks naiste ja laste inimkaubanduse vastu võitlevad ning relvakonfliktides tundlike rühmade, eriti laste huve kaitsvad projektid;

72.    tervitab ka seda, et 2006. aasta detsembris võeti vastu ELi desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegreerimise toetuskontseptsioon, mis sisaldab tugevaid ja süstemaatilisi viiteid lastele, ning (ECHO kaudu antud) EÜ toetust UNICEFi juhitud protsessile, mille käigus vaadati läbi „Kaplinna põhimõtted” laste desarmeerimise, demobiliseerimise ja reintegreerimise kohta;

Inimõiguste kaitsjad

73.    rõhutab, et inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste täielik rakendamine tuleb seada prioriteediks ning 2006. aasta juunis vastu võetud nõukogu soovitustele, mis lisandusid suuniste rakendamise esimesele läbivaatamisele eesistujariigi Austria poolt, peavad järgnema konkreetsed meetmed; julgustab nõukogu hõlbustama asjakohaseid järeldemarše ning üksikisikute nimel astutud sammude mõju hindamist ELi demarše käsitleva keskse andmebaasi loomise abil;

74.    rõhutab, et ELil on vaja tõsta nii Brüsselis, pealinnades kui ka lähetuste tasandil kõikide ELi tegutsejate teadlikkuse taset seoses kõnealuste suuniste olemasolu, eesmärgi, sisu ja tegeliku kohaldamisega; tunnistab, et sisemise teadlikkuse suurendamise eesmärk peaks olema luua sügavam arusaam inimõiguste kaitsjate tööst; kutsub komisjoni ja liikmesriike korraldama piirkondlikele ametkondadele, aga ka delegatsioonide, saatkondade ja konsulaatide personalile nende suuniste kohaldamise kohta koolitusseminare, kusjuures algetapis osaleksid ka inimõiguste kaitsjad, samuti teadmiste vahetamist heade tavade kohta seoses rahalise ja mitterahalise abi osutamisega inimõiguste kaitsjatele; on seisukohal, et nõukogu soovitatud idee anda välja viisasid tõsises ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele peaks olema oluline prioriteet;

75.    rõhutab seda, kui oluline on teha kõnealuste suuniste rakendamise käsiraamat kättesaadavaks kohapeal tegutsevatele inimõiguste kaitsjatele; julgustab nõukogu inimõiguste töörühma levitama „ELi suuniseid inimõiguste kaitsjatele” piirkondlikele büroodele ja saatkondadele/delegatsioonidele nendes ELi keeltes, mida kasutatakse kolmandates riikides kui lingua franca’t, ja peamistes ELi-välistes keeltes; rõhutab, et ELi lähetused peavad looma proaktiivsemalt kontakte kohalike inimõiguste kaitsjatega;

76.    kutsub nõukogu ja komisjoni süstemaatiliselt tõstatama inimõiguste kaitsjate olukorra küsimust kõikides poliitilistes dialoogides, sealhulgas kahepoolsetes dialoogides ELi liikmesriikidega; kutsub nõukogu süstemaatiliselt teavitama Euroopa Parlamenti suuniste rakendamisest kohapeal ning kaasama parlament täielikult nende suuniste hindamisse; tervitab seda, et üks Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatuse prioriteete on inimõiguste kaitsjate kaitsmine, mis hõlmab kiireloomuliste kaitsemeetmete vastuvõtmist ELi poolt; tervitab ka ELi ülemaailmse kampaania algatust naissoost inimõiguste kaitsjate toetuseks; võtab teadmiseks aruanded ja soovitused, mille on esitanud ÜRO eriesindaja inimõiguste kaitsjate küsimuses;

Suunised kolmandate riikidega inimõiguste teemal peetavate dialoogide ja tunnustatud konsultatsioonide kohta

77.    rõhutab, et Euroopa Liidu ülemaailmne inimõiguste ja demokraatia edendamise strateegia ei saa põhineda ainult riikide kahepoolsetel ja mitmepoolsetel suhetel, vaid peab kaasama ja hõlmama ka võimalikult paljusid valitsusväliseid osalisi, kaasa arvatud parlamendiliikmeid, akadeemikuid, intellektuaale, ajakirjanikke, demokraatlike väärtuste kaitsjaid, aktiviste, valitsusväliste organisastioonide juhte ja arvamuskujundajaid;

78.    tervitab seda, et nõukogu on koostanud dokumendi, milles antakse ülevaade inimõigusi käsitlevate dialoogide ja konsultatsioonide kohta; palub nõukogul arvesse võtta praegu koostamisel olevat Euroopa Parlamendi omaalgatuslikku aruannet kolmandate riikidega inimõiguste teemal peetavate dialoogide ja konsultatsioonide hindamise kohta; avaldab seoses sellega kahetsust, et nõukogu hinnang salastati, ning palub nõukogul vastata jaatavalt kutsele töötada koos Euroopa Parlamendiga välja süsteem, mille kohaselt saaks hoida Euroopa Parlamendi valitud liikmeid kursis salastatud tegevusega; soovitab veel kord, et sellise süsteemi eeskujuks võiks võtta süsteemi, mida kasutatakse Euroopa Parlamendi valitud liikmete teavitamiseks salastatud materjalidest julgeoleku ja kaitse valdkonnas; on seisukohal, et üldiselt tuleks ininmõiguseid käsitlevat dialoogi planeerida ja pidada läbipaistvalt, otsides selle eesmärgi saavutamiseks sobivaid vahendeid;

79.    rõhutab vajadust tugevdada ja parandada oluliselt ELi ja Hiina vahelist inimõiguste dialoogi; on teadlik, et Hiina on otsustanud lasta kõik surmanuhtluse otsused ülemkohtul uuesti läbi vaadata, kuid on siiski mures, et enamik hukkamistest kogu maailmas viiakse läbi Hiinas; rõhutab, et inimõiguste olukord Hiinas teeb jätkuvalt tõsist muret; kutsub nõukogu andma Euroopa Parlamendile arutelude järgsel avalikul istungil üksikasjalikumat teavet; rõhutab seda, kui tähtis on uuesti rõhutada eelmistes dialoogides tõstatatud punkte; toetab komisjoni ja nõukogu nende praegustes kaalutlustes selle kohta, kuidas kõnealust dialoogi täiustada; märgib, et olulistele reformidele vaatamata on poliitika ja inimõigustega seoses jätkuvalt murettegevaid probleeme, näiteks sellistes küsimustes nagu poliitvangid, sunniviisiline töö, väljendusvabadus ja religioon, religioossete ja etniliste vähemuste õigused, Laogai laagrisüsteem ja väidetav elundite kogumine; märgib, et Pekingi olümpiamängude lähenedes tuleks sellistele küsimustele pöörata rohkem tähelepanu; soovitab tungivalt ELil tagada, et kaubandussuhted Hiinaga oleks seotud inimõiguste reformidega, ning kutsub nõukogu teostama igakülgset inimõiguste olukorra hindamist enne mis tahes uute partnerluse ja koostöö raamlepingute lõplikku väljatöötamist; kutsub nõukogu ja komisjoni tõstatama Tiibeti küsimust ning toetama aktiivselt dialoogi edendamist Hiina valitsuse ja dalai-laama saadikute vahel;

80.    tunneb suurt muret selle pärast, et inimõigusi käsitlev dialoog Iraaniga on katkenud juba 2004. aastast Iraani-poolse koostöö puudumise tõttu; avaldab kahetsust, et nõukogu sõnul ei ole edusamme tehtud; kutsub Iraani alustama uuesti dialoogi ja ELi määratlema kriteeriumid eesmärgiga saavutada kõnealuses valdkonnas tegelikke edusamme; kutsub komisjoni rakendama kõiki tegevusi, mida nõuab Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus, et edendada kontakte ja koostööd Iraani kodanikeühiskonnaga ning toetada jätkuvalt demokraatiat ja inimõigusi; väljendab sügavat muret seoses inimõiguste olukorra halvenemisega Iraanis ning juhib tähelepanu eriti inimõiguste kaitsjate vastaste repressioonide ägenemisele; mõistab samal ajal hukka asjaolu, et Iraan rakendab jätkuvalt surmanuhtlust rahvusvahelisi standardeid rikkuvatel tingimustel, ning taunib eriti alaealiste seaduserikkujate hukkamist; kutsub nõukogu väljendama muret inimõiguste olukorra üle riigis kõikide kontaktide korral Iraani valitsusega ning keskendama jõupingutused inimõiguslaste, eriti naiste kaitsmisele; samuti veenma Iraani kehtestama viivitamata surmanuhtlusele moratoorium, mis oleks esimene samm selle keelustamise suunas;

81.    võtab teadmiseks ELi ja Venemaa vahel inimõiguste teemal peetavate konsultatsioonide jätkumise; toetab nõukogu eesmärki arendada need konsultatsioonid avameelseks ja tõeliseks inimõiguste dialoogiks ELi ja Venemaa vahelning kutsub kaasama sellesse protsessi Euroopa Parlamenti ja Euroopa ning Venemaa valitsusväliseid organisatsioone; väljendab kahetsust, et EL saavutas ainult piiratud edu poliitiliste muutuste taotlemisel, tõstatades keerulisi teemasid nagu olukord Tšetšeenias, kohtunikkonna karistamatus ja sõltumatus, inimõiguslaste kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete austamine ja inimõiguste kaitse relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel ja teised teemad; on mures, et Venemaa seadused piiravad valitsusväliste organisatsioonide tegevust; mõistab hukka tõsiasja, et ajakirjanikke ja inimõiguslasi on ähvardatud ning on jätkuvalt šokeeritud Anna Politkovskaja mõrvast; loodab, et Venemaa võtab meetmeid sõnavabaduse kaitsmiseks ja ajakirjanike ning inimõiguslaste ohutuse tagamiseks; leiab sellega seoses, et EL peaks pidama Venemaa koostööd ÜRO inimõigussüsteemidega ja asjakohaste inimõiguskonventsioonide ratifitseerimist prioriteediks; tunneb muret väidete pärast, et 2006. aasta novembris Londonis surnud Aleksandr Litvinenko mürgitamise taga on Venemaa valitsus; väljendab muret seoses uute süüdistuste esitamisega Jukose endise juhi Mihhail Hodorkovski vastu, kes arreteeriti 2003. aastal, ja on samuti mures tema väidetava kohtlemise pärast vangistuses; soovitab tungivalt komisjonil ja nõukogul tõstatada neid teemasid kohtumistel Venemaa ametivõimudega kõrgeimal tasandil ning uues partnerluse ja koostöö lepingus; soovitab komisjonil lisaks inimõigusklauslile määratleda selgemad kohustused ja seada sisse tõhusamad vaatlussüsteemid, et saavutada reaalset edu inimõiguste olukorra parandamisel;

82.    tervitab nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi seniseid püüdlusi võidelda inimõiguste rikkumistega Valgevenes; rõhutab, et see poliitika peab jätkuma, erilise rõhuasetusega sõnavabaduse ja rahumeelsete koosolekute ning ühingute vabaduse rikkumisele, samuti rahvusvähemuste õiguste rikkumisele; juhib tähelepanu vajadusele toetada poliitilist opositsiooni, keda represseeritakse;

83.    kutsub tungivalt komisjoni ja nõukogu moodustama inimõiguste allkomisjone kõikides naaberriikides inimõiguste ja demokraatia edendamiseks, nagu need on loodud Marokos ja Jordaanias ning praeguse seisuga kavandamisel Egiptuses, Tuneesias ja Liibanonis; kordab oma soovi, et parlament oleks nende koosolekute ettevalmistamisega seotud ning nende tulemustest õigeaegselt informeeritud;

84.    tunnustab katseid alustada inimõiguste teemal dialoogi Usbekistaniga, ent märgib, et see on osutunud võimatuks seetõttu, et Usbekistan ei ole olnud suuteline sellist dialoogi konstruktiivselt käsitlema; leiab seoses sellega, et inimõiguste dialoogi alustamine Usbekistaniga ei peaks viima riigile kehtestatud sanktsioonide tühistamiseni, kui inimõiguste ja demokraatia vallas ei saavutata edu; kutsub seega nõukogu inimõiguste olukorda igakülgselt hindama, enne kui langetada mis tahes otsuseid;

85.    on kindel, et hiljutised edusammud kuuepoolsetel kõnelustel aitavad luua soodsamat poliitilist kliimat, milles oleks võimalik taasalustada inimõiguste dialoogi Korea Demokraatliku Rahvavabariigiga; kutsub komisjoni ja nõukogu jõuliselt püüdlema selle eesmärgi poole kõikides kontaktides ja kõnelustel Korea DRVga;

86.    võtab teadmiseks komisjoni ja nõukogu läbirääkimised seoses Türgi ühinemisega ning probleemid, millega on kokku puututud; tunneb muret praeguseks saavutatud vähese edu pärast ja vajaduse pärast keskenduda Türgis rohkem inimõiguste küsimustele, eriti usuvabaduse teemal kõikide religioossete kogukondade jaoks ja nende omandiõiguse teemal, vähemuste kaitse, sõnavabaduse ja riigi kaguosas paikneva kurdi vähemuse inimõiguste teemal; mõistab hukka ajakirjanik Hrant Dinki traagilise mõrvamise 2007. aasta jaanuaris, mis kujutab endast näidet rahvusmeeleolude kasvamisest Türgi ühiskonna teatud osades; kuid tunneb heameelt mõrva jõulise hukkamõistu üle kogu riigis, kaasa arvatud valitsuse poolt ja kurjategijate kiire vahistamise üle; julgustab Türgi valitsust muutma Türgi karistusseadustiku artiklit 301, mis selgelt piirab ajakirjanduse väljendusvabadust;

87.    palub nõukogul ja komisjonil, eriti konfliktijärgsetes olukordades, kaasa arvatud olukorrad, kus naiste ja tütarlaste vägistamist kasutati sõjarelvana ning kus naistevastane vägivald on ikka veel levinud, võtta arvesse partnerriikide püüdlusi mõista kohut minevikus toime pandud inimõiguste rikkumiste üle ja pidada seda tõendiks praegusest pühendumisest inimõiguste austamisele;

88.    rõhutab, et ELi institutsioonid peaksid inimõiguste dialoogide ja konsultatsioonide käigus käsitlema kõiki murettekitavaid juhtumeid, mis on seotud inimõiguste ja põhiõiguste rikkumise ning diskrimineerimisega; rõhutab selliste dialoogide ja konsultatsioonide tähtsust, kui on tegemist levinud ja/või süstemaatiliste rikkumistega ning tunnistab, et rahvusvaheline surve võib etendada rolli edasiste rikkumiste ärahoidmisel;

89.    märgib murelikult, et Euroopa Parlamendi osalemine inimõiguste teemal peetavates dialoogides ja konsultatsioonides ei ole alati nii igakülgne kui peaks ning julgustab nõukogu ja komisjoni avama kõnealuseid dialooge Euroopa Parlamendi liikmete suuremale osalemisele;

Nõukogu ja komisjoni tegevuse, sealhulgas kahe eesistumisperioodi tulemuste üldine analüüs

90.    tunnustab Soome ja Austria kui eesistujariikide koostööd eesmärgiga tagada kooskõlastatud lähenemine inimõiguste ja demokraatia teemadele; ootab, et eesistujariigid Saksamaa, Portugal ja Sloveenia seda koostööd jätkaksid;

91.    toetab nõukogu ja komisjoni seisukohta seoses jätkuva inimõiguste ja demokraatia rikkumisega Birmas/Myanmaris ning ELi pühendumist seatud eesmärkide saavutamisele, nimelt seadusliku, demokraatlikult valitud tsiviilvalitsuse moodustamisele, kes austab oma rahva inimõigusi ja taastab normaalsed suhted rahvusvahelise üldsusega; nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tugevdaksid ELi ühist seisukohta, võttes vastu tõhusamaid ja eesmärgistatud sanktsioone, arvestades tõsiasja, et olukord Birmas/Myanmaris halveneb jätkuvalt; julgustab nõukogu ja komisjoni – Birma/Myanmari küsimuse ühise seisukoha raames –tegutsema rohkem ennetamise suunas ASEANi riikide ja Birma/Myanmari naaberriikidega, et paluda neil kasutada nende mõjuvõimu vastutustundlikult, saavutamaks muutusi paremuse suunas; ootab ÜRO inimõiguste nõukogult ennetavaid algatusi, mis võiksid seisneda selleteemalise eriistungi korraldamises; kutsub nõukogu ja komisjoni õhutama Hiinat, Indiat ja teisi riike, kes varustavad sõjalist huntat jätkuvalt relvade ja muu toetusega, seda tegevust peatama ning ühinema rahvusvahelise üldsuse püüdlustega saavutada Birmas/Myanmaris muudatusi paremuse poole; võtab teatavaks ÜRO julgeolekunõukogu senised püüdlused seoses jätkuva humanitaarkriisiga; kutsub tungivalt nõukogu ja komisjoni otsima konsensust Hiina, Venemaa ja Lõuna-Aafrikaga siduva resolutsiooni osas, mis nõuab kolmepoolset dialoogi riikliku rahu- ja arengunõukogu, Rahvusliku Demokraatialiiga ja etniliste rahvuste vahel, ning kõikide poliitvangide vabastamist, kaasa arvatud Aung San Suu Kyi;

92.    väljendab kahetsust, et nõukogu ja komisjon ei ole suutnud astuda otsustavaid samme, veenmaks Etioopa valitsust vabastama kohe ja tingimusteta kõik valitud parlamendiliikmed ja teised poliitvangid ning täitma oma kohustusi inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete osas; tuletab meelde mitmeid Euroopa Parlamendi resolutsioone Etioopia kohta, mis on vastu võetud alates Etioopa 2005, aasta valimistest, mida vaatles EL, ja eriti viimast resolutsiooni, mis kiideti heaks 2006. aasta novembris(14);

93.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles avaldama Senegali valitsusele survet, et hõlbustada Hissène Habré Belgiale väljaandmist, et vastata kohtulikele süüdistustele massiliste inimõiguste rikkumiste kohta;

94.    tunnistab, et Iraagis jätkuval sõjal on arvestatavad tagajärjed inimõiguste olukorrale ning praegune habras poliitiline olukord on keerukat laadi; osutab Euroopa Parlamendi poolt Iraagi teemal vastu võetud aruannetele ja resolutsioonidele ning nendes sisalduvatele soovitustele; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon pidevalt hindaksid seda, kuidas EL saaks konstruktiivsemalt kaasa aidata stabiilsuse saavutamisele Iraagis; märgib täieliku hämmastusega EÜ Humanitaarameti (ECHO) poolt Iraagile humanitaarabi andmise peatamist hoolimata kohutavast olukorrast, mis vaevab kannatavaid Iraagi elanikke ja Iraagi pagulasi;

95.    avaldab komisjonile tunnustust ELi-sisese inimkaubanduse probleemi esiletõstmise eest ja nõuab tungivalt, et võetaks vajalikud meetmed inimkaubanduse, eelkõige naiste ja lastega kauplemise vastu võitlemiseks; nõuab tungivalt, et komisjon käsitleks jätkuvalt nende liikmesriikide vastutust, kes ei ole pidanud kinni inimkaubanduse vastastest konventsioonidest, millega nad on ühinenud, ja direktiividest, eriti nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivist 2004/81/EÜ elamisloa väljaandmise kohta pädevate asutustega koostööd tegevatele kolmandate riikide kodanikele, kes on inimkaubanduse ohvrid või kelle ebaseaduslikule sisserändele on kaasa aidatud(15); rõhutab samuti, et inimkaubanduse vastases võitluses tuleb ohvrite suhtes võtta inimõigustest lähtuv seisukoht; avaldab eesistujariigile Austriale tunnustust eriti selle eest, et korraldati mitmeid inimkaubanduse vastaseid algatusi, sealhulgas ELi ekspertide konverents ELi inimkaubandust käsitleva kava rakendamise kohta 2006. aast ajuunis, ning võtab teadmiseks selle kahepäevase konverentsi järeldused ja soovitused;

96.    avaldab kahetsust, et eesistujariik Soome ei korraldanud neljandat koosolekut ELi kontaktpunktide võrgus seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega, mis kujutab endast väärtuslikku vahendit ELi liikmesriikide vahelise koostöö tugevdamiseks rahvusvaheliste kuritegude siseriiklikul uurimisel ja kohtu ette toomisel; juhib tähelepanu nimetatud võrku käsitlevates nõukogu järeldustes sisaldunud lubadusele korraldada igal eesistumisperioodil üks koosolek ning kutsub üles eelmistel ELi kontaktpunktide võrgu koosolekutel esitatud lõppjäreldusi tõhusalt rakendama; palub, et iga eesistujariik teeks sellest standardse punkti oma programmis;

97.    tervitab komisjoni teatist „Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamine” (KOM(2006)0367); loodab, et komisjon annab sellega tugeva aluse lapse kõige põhilisemate õiguste kaitsmiseks kavandatud tõhusamale ja kõikehõlmavale poliitikale; tunneb siiski muret rahvusvahelisel tasandil näha oleva suureneva lapse õiguste austamise puudumise pärast;

98.    taunib asjaolu, et vägivald on Darfuris kontrollimatult jätkunud ja Sudaani valitsust ei peeta vastutavaks selle eest, et ta ei ole korduvalt täitnud rahvusvahelisi nõudeid ega kaitsnud oma kodanikke vägivalla eest, tervitades samal ajal Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt välja antud süüdistusi; avaldab kahetsust, et EL ei ole võtnud rohkem ühepoolseid meetmeid seoses kriisiga Darfuris ega ole püüdnud jõulisemalt veenda Sudaani valitsust lubama riiki rahvusvahelisi rahuvalvejõude; rõhutab, et selleks, et näidata Sudaani valitsusele, et tema suusõnalistele kohustustele peavad järgnema kõikehõlmavad ja kestvad jõupingutused eesmärgiga peatada vägivald Sudaanis, ja et rahvusvaheline üldsus ei aktsepteeri seda, kui Sudaan edaspidi ei pea kinni oma kohustusest ja vastutusest kaitsta oma kodanikke, on vaja jätkuvat diplomaatilist survet; nõuab tungivalt, et nõukogu lepiks kokku Khartoumi režiimi suhtes kehtestatavate konkreetsete sihtotstarbeliste sanktsioonide kava täpses ajakavas, kui rahvusvahelise üldsuse nõuetest kinni ei peeta; nõuab tungivalt, et EL aitaks (ja avaldaks teistele survet, et ka nemad aitaksid) rahvusvahelisi rahuvalvejõude ning aitaksid kaasa Darfurist ülelennu keelutsooni kehtestamisele ning tagaks, et Aafrika Liit saab piisavalt ressursse ja abi oma mandaadi täitmiseks; palub, et Euroopa Liit avaldaks survet ÜRO rahuvalvemissiooniks Tšaadis tugeva mandaadiga kaitsta tsiviilelanikkonda; palub, et liikmesriigid, nõukogu ja komisjon võtaksid endale kohustuse ja pakuksid Darfuri elanikele tõhusat kaitset humanitaarkatastroofi eest;

99.    nõuab käitumisjuhise koostamist, milles käsitletakse missioonipiirkondades, kus on relvastatud konflikt, viibivate sõjaväelise ja tsiviilrahuvalve ning humanitaartöötajate käitumisnorme, ja nõuab tungivalt, et kaasataks sanktsioonid, mis on kehtestatud eeldatavate kõrgete käitumisnormide rikkumise tulemusel, eriti seoses mis tahes soopõhise vägivallaga;

100.  tervitab seda, et viis liikmesriiki on määranud ametisse inimõiguste erisaadikud uute inimõigusalaste kontaktide loomiseks kolmandates riikides, ning märgib ära selles valdkonnas jätkuva töö; palub teistel liikmesriikidel kaaluda samasuguse sammu astumist;

101.  palub komisjonilt ja nõukogult ülevaadet riikide kohta, kes ei ole välja andnud alalisi kutseid kõikidele ÜRO eriasutustele, eriettekandjatele ja eriesindajatele;

102.  tervitab uue dokumendi, mis sisaldab ELi ametlikku nimekirja „probleemsed vangid/kinnipeetavad”, kasutamist mõningate konkreetsete riikide suhtes; kordab oma palvet, et nõukogu koostaks ELi ametliku nimekirja „Omavolilised kinnipidamised” kõikide kolmandate riikide suhtes, kus esineb inimõiguste alaseid probleeme, ning tõstaks asjakohase nimekirja esile igal poliitilise dialoogi raames toimuval kohtumisel; palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti kõikidest sellistest nimekirjadest;

103.  tervitab asjaolu, et komisjon ja nõukogu koostavad ja korrapäraselt ajakohastavad konkreetsetes küsimustes „tähelepanu all olevate riikide” nimekirju, eriti surmanuhtluse küsimuses „muudatuste teel olevate” riikide nimekirju, seoses piinamisega „tähelepanu all olevate riikide” nimekirju ning nimekirju riikide kohta, kus inimõiguste kaitsjate ja demokraatia toetajate olukord on eriti muret tekitav;

104.  on üllatunud, et nõukogu sekretariaat ei ole siiani kinni pidanud üldasjade nõukogu 12. detsembri 2005. aasta otsustest, et nõukogu poolt täiendatud ELi inimõigusalased teabelehed tuleb teha kättesaadavaks kõikidele ELi institutsioonidele(16); loodab võimalikult kiiresti kätte saada nende teabelehtede ajakohase versiooni;

105.  tervitab seda, et nõukogu on tunnistanud, et hiljuti vastu võetud rahvusvaheline puuetega inimeste õiguste konventsioon võimaldab ELil pöörata edaspidi tähelepanu puuetega inimeste õiguste edendamisele ja kaitsmisele EList väljaspool, ja uues konventsioonist tulenevalt nõuab, et EL jälgiks tõhusamalt puuetega inimeste inimõiguste olukorda kolmandates riikides eesmärgiga anda tähtsaimatest tulemustest aru 2009.–2010. aastaks;

106.  nõuab kindlalt, et kõikides inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, aktides, dokumentides ja aruannetes, sealhulgas aastaaruannetes, käsitletakse selgesõnaliselt diskrimineerimisküsimusi, sealhulgas küsimusi seoses etniliste vähemuste, usuvabaduse, sealhulgas diskrimineeriva tegevusega vähemususundite suhtes, ja käsitletakse selgesõnaliselt etniliste ja rahvusvähemuste õiguste, naiste inimõiguste, laste õiguste, põlisrahvaste õiguste, puudega, sealhulgas vaimse puudega inimeste õiguste ning kõikide seksuaalsete sättumustega inimeste õiguste, mis hõlmavad täielikult vajaduse korral ka nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui ka kolmandates riikides, kaitsmist ja edendamist;

107.  on seisukohal, et aktiivne poliitika inimõiguste edendamiseks ei saa piirduda juhtumitega, mis kõige rohkem avalikkuse tähelepanu köidavad; juhib tähelepanu sellele, et riikliku kontrolli äärealadel, laste, vanurite ja haigete jaoks ette nähtud suletud institutsioonides ja vanglates esineb raskeid õiguste rikkumisi; juhib tähelepanu vajadusele, et Euroopa Liit seaks nimetatud institutsioonide suhtes sisse enesekontrolli;

108.  palub nõukogul ümber hinnata terroristlike rühmituste nimekirja koostamise korra ning samuti kaaluda selget meetodit rühmituste kõrvaldamiseks sellest nimekirjast, kui nad sealt kõrvaldamist väärivad (arvestades nende suhtumist, ajalugu ja tegevust);

109.  on seisukohal, et õiguslikult siduva koodeksiga kinitatud, selge, tõhus ja kooskõlastatud ühine relvaekspordi kontrolli poliitika võiks etendada otsustavat rolli terrorismivastases võitluses, konfliktide ennetamises, piirkondade stabiilsuse tagamisel ja inimõiguste edendamisel, ning kutsub ELi eesistujariiki, nõukogu, komisjoni ja liikmesriike jätkuvalt toetama rahvusvahelist relvakaubanduslepingut;

110.  rõhutab, et käesolevas etapis, kus ELil ei ole võimalik Valgevenele naabruspoliitikas täielikku osalust pakkuda, peaks EL tegema siiski kõik, et leida asjakohased viisid edaspidiste demokraatiavastaste arengute ja inimõiguste rikkumiste ärahoidmiseks kõnealuses ELi naaberriigis; kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles jälgima hoolikalt olukorda Valgevenes ja suurendama oma toetust kodanikuühiskonna tegevustele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja poliitilisele opositsioonile;

Komisjoni välisabiprogrammid

Euroopa demokraatia ja inimõiguste algatus (EIDHR)

111.  tervitab komisjon ja nõukogu nõustumist Euroopa Parlamendiga viimase tungival nõudmisel selles, et demokraatia ja inimõiguste ülemaailmseks edendamiseks on vaja spetsiaalset rahastamisvahendit (EIDHR);

112.  tervitab komisjoni konsultatsioone valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonnaga uue EIDHRi rakendamise suhtes; kutsub üles täielikule läbipaistvusele selle vahendi raames raha kulutamise ning projektide valimise ja hindamise viisides;

113.  tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi alusel (kõnealuse algatuse raames hiljuti kehtestatud sihtmeetmete hulgas) uue meetme vastuvõtmist, tehes võimalikuks võtta inimõiguste kaitsjate kaitseks kiireloomulised meetmed ilma vajaduseta pakkumismenetluse järele; kutsub komisjoni üles kõnealust uut meedet kiiresti ja tõhusalt rakendama;

114.  märgib, et 2006. aastal Euroopa Liidu valimisvaatluslähetuste tarvis kulutatud EIDHRi raha moodustas 23% kogu kasutatud EIDHRi rahast (35 176 103 eurot) ning sellised lähetused saadeti 13 riiki, sealhulgas Acehi, Fidžisse ja Kongo Demokraatlikkusse Vabariiki;

115.  märgib, et suur osa (49%) kogu EIDHRi rahastamisest, mis eraldati 2006. aastal sõlmitud projektilepingute raames, läks suurtele temaatilistele projektidele ning ainult väike osa (24%) EÜ delegatsioonide rakendatavatele mikroprojektidele; loodab, et uus rahastamisvahend võimaldab komisjonil rahastada neid valitsusväliseid organisatsioone, millel on võtmeroll inimõiguste ja demokraatia eedendamisel oma riigis, kuid mida riigi võimud ametlikult ei tunnusta;

116.  muretseb jätkuvalt, et kodanikuühiskonna organisatsioonide kui rahastamise saajate halduskulusid tuleb vähendada ning raha väljamaksmise paindlikkust suurendada, võimaldades abi ümberjaotamist, väiksemat abi rohujuuretasandi organisatsioonidele ja registreerimata valitsusväliste organisatsioonide rahastamist;

117.  soovitab komisjonil koostada selged suunised, et potentsiaalsed abisaajad saaksid aru eesmärkidest ja kvalifitseerumiskriteeriumidest;

Abiprogrammid üldiselt

118.  tervitab asjaolu, et komisjon on alustanud inimõiguste austamise, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete ja heade haldustavadega seotud küsimuste süvalaiendamist, kavandades kohtumisi ja dokumente, töötades samal ajal välja aktide, riigistrateegiate, siseriiklike näidisprogrammide, sektoriprogrammide, üksikprojektide ja hinnangute õiguslikke aluseid; tervitab seda, et projekte ja programme ette valmistavatele ametnikele on antud suunised selliste küsimuste süvalaiendamiseks;

119.  tervitab seda, et komisjon (koostöötalitus EuropeAid) on asunud tellima uuringut selle kohta, kuidas süvalaiendada oma tegevust mitmes haldusalas, nagu demokratiseerimine, inimõiguste edendamine ja kaitse, õigusriigi ja õigusemõistmise tugevdamine, kodanikuühiskonna volituste suurendamine, haldusreform, sealhulgas korruptsiooni tõkestamine, detsentraliseerimine ja kohalikud omavalitsused; avaldab toetust komisjoni tööle selle uuringu kujundamisel praktiliseks vahendiks, mida saaks kasutada valitsemistegevuse süvalaiendamisel EÜ arengukoostööks, millest võidaksid programmijuhid delegatsioonide ja peakorterite tasandil ning konsultandid, kes on kaasatud EÜ programmide kavandamisse või rakendamisse; ootab selle uuringu kättesaamist pärast seda, kui see on lõplikult vormistatud;

120.  tervitab fakti, et komisjon on asunud koostama haldusprofiile kõikide AKV rühma riikide tarvis seoses 10. Euroopa Arengufondi programmiga; nõuab siiski suuremat läbipaistvust valitsemisprofiilide arendamise protsessis, mis peab hõlmama tõelist ja tõhusat konsulteerimist kõikide sidusrühmade, kaasa arvatud AKV partnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega; kutsub komisjoni üles kaasama valitsuse tegevus sotsiaalse valitsemise sektorisse põhiliste sotsiaalteenuste osutamisel kogu elanikkonnale;

121.  tervitab majanduskoostöö ja arengukoostöö finantsinstrument (ECDCI) jagamist kaheks nii, et arengumaad on nüüd tööstusmaadest eraldatud; tunneb siiski jätkuvalt muret selle üle, et nüüd ei hõlma ükski rahastamisvahend konfliktide ärahoidmist;

Inimõigusi ja demokraatiat käsitlevate klauslite rakendamine välislepingutes

122.  tuletab meelde oma eespool mainitud 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste ja demokraatia klausli kohta kõikides Euroopa Liidu lepingutes; märgib esmareaktsiooni korras, et komisjon on juhtinud tähelepanu mitmele meetmele kõnealuse klausli kohaldamise täiustamiseks, nagu inimõiguste komisjonide järkjärguline laiendamine rohkematesse kolmandatesse riikidesse; juhib tähelepanu sellele, et nõukogu ei ole eespool mainitud resolutsioonile veel konkreetset vastust andnud, eelistades klausli jätkuvat rakendamist üldisemas välispoliitilises kontekstis, tervitab seda, et kolmandates riikides asuvate komisjoni lähetuste juhtidelt nõutakse nende mandaadi raames inimõiguste konkreetsemat rõhutamist; on siiski mures komisjoni hiljutise ettepaneku pärast pakkuda Indiale ELi ja India vahelist vabakaubanduslepingut käsitlevate läbirääkimiste taustal erandit reeglist, et kõik ELi lepingud peavad sisaldama inimõiguste ja demokraatia klauslit; on seisukohal, et selline samm oleks samm tagasi ja see võiks kehtestada edaspidiste kaubanduslepinguid käsitlevate läbirääkimiste jaoks muret tekitava pretsedendi; palub siiski, et komisjon ja nõukogu võtaksid selge seisukoha 14. veebruari 2006. aasta resolutsioonis sisalduvate üksikasjalike ettepanekute suhtes; rõhutab eelkõige vajadust kehtestada inimõigustega seotud kohustuste täitmise seiremehhanism, korrapärane hindamine ning arenev kohustuste mittetäitmise eest kohaldatavate karistuste süsteem, et tagada inimõiguste ja demokraatia klausli nõuetekohane rakendamine ELi poolt kolmandate riikidega sõlmitavates lepingutes;

123.  märgib, et komisjon kavatseb demokraatiaklausli rakendamise parandamiseks koostada uued meetmed, nagu inimõiguste komisjonide järkjärguline laiendamine, et hõlmata suuremat arvu kolmandaid riike, või üleskutse ELi delegatsioonide juhtidele kõikjal maailmas panna suuremat rõhku inimõigustele; märgib siiski, et on vajalik, et komisjon esitaks strateegilise poliitilise plaani ja konkreetse õigusloomega seotud algatuse demokraatia klausli kõikehõlmavaks reformiks, nagu on osutanud Euroopa Parlament, mis on strateegiline probleem ja mis puudutab Euroopa Liidu üldist lähenemisviisi inimõiguste küsimusele;

124.  juhib nõukogu ja komisjoni erilist tähelepanu vajadusele kaasata inimõiguste klausel süstemaatiliselt kõikidesse uue põlvkonna sektoripõhistesse lepingutesse, nagu näiteks kaubanduslepingud, et kõnealuste lepingute raames toetada edaspidi inimõiguste edendamist, kaitset ja teostamist;

Inimõiguste süvalaiendamine

125.  toetab jätkuvalt nõukogu jõupingutustes inimõiguste ja demokraatia süvalaiendamiseks kogu ELi tegevuses, eriti keskendudes ELi inimõigusi käsitleva suuniste kogumi korrapärasele läbivaatamisele ja rakendamisele;

126.  juhib tähelepanu sellele, et arvukatel sisepoliitika valdkondadel, eelkõige nendel, mis on seotud varjupaiga, sisserände ja terrorismivastaste meetmetega, on suur mõju inimõiguste austamisele kolmandates riikides; on seisukohal, et tuleb teha suuremaid jõupingutusi tagamaks, et kõnealused sisepoliitika valdkonnad on kooskõlas inimõiguste ja riigisisese humanitaarõigusega; märgib, et Euroopa Inimõiguste Kohtu loodud kohtupraktika kohaselt ei või Euroopa riigid ühelgi juhul saata üksikisikuid tagasi riikidesse, kus on oht, et neile saab osaks piinamine või julm, ebainimlik või alandav kohtlemine;

127.  tervitab nõukogu ja komisjoni jätkuvat tööd, mille eesmärk on tugevdada ELi inimõiguspoliitika ja teiste rahvusvaheliste poliitikate omavahelist kooskõla; peab selle kooskõla tugevdamist väga tähtsaks usaldusväärse ELi inimõiguspoliitika järgimisel; peab Euroopa jaoks vajalikuks rääkida tulevikus ühel häälel; kiidab heaks (eesistujariigi Soome ja komisjoni poolt 2006. aasta detsembris korraldatud) ELi inimõiguste foorumi keskse teema „Inimõiguste ja demokraatia süvalaiendamine Euroopa Liidu poliitikas”;

128.  kutsub komisjoni jätkama tihedat seiret seoses üldiste soodustuste süsteemi „GSP+” raames toetuste andmisega riikidele, kellel on ilmnenud tõsiseid probleeme ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste tööstandardite osas seoses kodaniku- või poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamisega; palub komisjonil välja töötada kriteeriumid GSP soodustuste andmisest keeldumiseks inimõigustega seotud alustel;

129.  mõistab tingimusteta hukka kõik laste ekspluateerimise vormid, nii seksuaalse ärakasutamise, sealhulgas lastepornograafia ja lasteseksi turism, vormis või sunniviisilise töö vormis, koos kõikide inimkaubanduse vormidega; märgib nördimusega laste seksuaalse ärakasutamise – eelkõige Interneti kasutamise tulemusel – tõelise vähendamise puudumist; on seisukohal, et käesolevaga pannakse toime raskeid kriminaalkuritegusid, mille toimepanijad tuleb vastutusele võtta ja karistada;

130.  nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks äriühingute sotsiaalse vastutuse edendamist Euroopa ja kohalike äriühingute seas; palub nõukogul teatada Euroopa Parlamendile igasugusest tagasisidest ÜRO peasekretäri eriesindajalt ettevõtluse ja inimõiguste alal, milles selgitatakse hargmaiste äriühingute ja teiste äriettevõtjate vastutuse standardeid seoses inimõigustega;

131.  tervitab üldasjade nõukogu 13. novembri 2006. aasta lõppjäreldusi seoses soolise võrdõiguslikkuse ja selle süvalaiendamisega kriisiohje valdkonnas;

132.  tunnustab asjaolu, et sisserändepoliitika on saanud Euroopa Liidu sise- ja välispoliitilise tegevuskorra prioriteediks ja et Euroopa Liit on oma dokumentides püüdnud seostada sisserännet ja arengut ning tagada, et austataks sisserändajate põhiõigusi; väidab siiski, et reaalsus ei tunnista dokumente; väljendab eelkõige rahutust seoses tõsiasjaga, et kolmandate riikidega, kellel ei ole kodanike tagasivõtmise käsitlemiseks ja nende õiguste kaitsmiseks seaduslikku ja institutsioonilist süsteemi, sõlmitakse lepinguid ebaseaduslike sisserändajate tagasivõtmiseks; kutsub nõukogu ja komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile lühidalt teada edusammudest, mida on tehtud alates kolmandate riikidega ebaseadusliku sisserände vastu võitlemisel tehtavat koostööd käsitleva esimese iga-aastase seire- ja hindamisaruande avaldamisest aastal 2005; soovitab, et Euroopa Parlament oleks algusest peale kaasatud, kui tagasivõtmise lepingute üle tuleb läbirääkimisi pidada ja need sõlmida; ning väidab lühidalt, et rändepoliitika peab olema ühine poliitika ja eelkõige pigem ennetav kui karistuspoliitika;

133.  kordab, kui tähtis on ELi sisepoliitika, millega edendatakse rahvusvahelist inimõiguste järgimist, ja toonitab, et liikmesriikide õigusaktid peaks olema muu hulgas kooskõlas kohustustega, mis tulenevad Genfi konventsioonidest, piinamisvastasest konventsioonist, genotsiidikonventsioonist ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudist; tervitab edusamme, mida on mõnedes liikmesriikides tehtud üldise jurisdiktsiooni kohaldamisel; julgustab nõukogu, komisjoni ja liikmesriike kaasama sise- ja välispoliitika suurema sidususe poole püüdlemisel raskete rahvusvaheliste kuritegude eest karistamatuse vastu võitlemine ELi ühise vabadusel, turvalisusel ja julgeolekul rajaneva ala arengusse;

Euroopa Parlamendi sekkumise tõhusus inimõigustega seotud juhtumites

134.  tervitab parlamendi olulist rolli inimõiguste valdkonnas ning inimõiguste ja demokraatia olukorra parandamisele pühendumise kindlustajana kogu maailmas, teiste institutsioonide tegevuse vaatlemise ja eriti Sahharovi auhinna väljaandmise kaudu;

135.  palub nõukogul ja komisjonil võtta teadmiseks Euroopa inimõiguste ja demokraatia ülikoolidevahelise keskuse uurimus pealkirjaga: „Beyond Activism: The impact of the resolutions and other activities of the European Parliament in the field of human rights outside the European Union”, mis valmis 2006. aasta oktoobris;

136.  tervitab väliskomisjoni raames tegutseva inimõiguste allkomisjoni tegevust, sealhulgas korrapäraseid aruandeid, arvamuste vahetusi, arvukaid kuulamisi, ekspertide tunnistusi ja uuringuid; soovitab, et kõnealuse töö mõju saaks laiendada, kui ühendada see süstemaatiliselt teiste komisjonide tööga, nagu eelarvekomisjon ja rahvusvahelise kaubanduse komisjon, arengukomisjon ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjon, naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon ning eelarvekomisjon;

137.  tunnustab asjaolu, et Euroopa Parlamendi allkomisjon on jätkanud tegelemist ELi rahastamisvahendite hindamise ja rakendamisega inimõiguste ja demokraatia valdkonnas, keskendudes eelkõige ELi suunistele piinamise kohta, ja vastutuse seadmist komisjonile ja nõukogule nende tegevuse eest nimetatud valdkonnas, püsiva dialoogi loomist rahvusvaheliste institutsioonidega inimõiguste küsimustes, erialateadmiste platvormi loomist, ja samal ajal jätkanud väliskomisjoni raportitele inimõiguste ja demokraatia aspektide lisamist, algatusraportite koostamist inimõigustega seotud erivahendite kohta, inimõiguste küsimuste süvalaiendamist Euroopa Parlamendi erinevates organites (komisjonid ja delegatsioonid), Sahharovi auhinna määramise menetluse organiseerimist ja ettevalmistamist ning platvormi loomist alalise dialoogi jaoks kodanikuühiskonna esindajatega;

138.  rõhutab liikmesriikide parlamentidega tehtava tõhustatud koostöö tähtsust, pidades silmas inimõiguste alaste poliitikavaldkondade koordineerimist ja jälgimist; on seisukohal, et inimõiguste allkomisjon peaks otsima avatud kommunikatsioonikanaleid ja organiseerima kohtumisi ELi liikmesriikide ja ka kolmandate riikide parlamentide analoogsete komisjonidega;

139.  nõuab inimõiguste allkomisjonile konstruktiivsemat funktsiooni kiireloomuliste teemade väljavalimiseks järjepidevate ja läbipaistvate kriteeriumide väljatöötamisel, et tagada, et Euroopa Parlamendi sekkumised on õigeaegsed ja maksimaalselt mõjusad; soovitab kiireloomuliste resolutsioonide arutelud ja hääletusajad ümber korraldada nii, et nõukogu saaks osaleda;

140.  soovitab täielikult rakendada suunised, milles käsitletakse Euroopa Parlamendi delegatsioonide visiite kolmandatesse riikidesse;

141.  soovitab tõlkida inimõiguste teemalised resolutsioonid ja teised võtmetähtsusega dokumendid sihtriikides kasutusel olevatesse keeltesse;

142.  tervitab inimõiguste allkomisjoni, väliskomisjoni, arengukomisjoni ja Euroopa Parlamendi presidendi aktiivset tegevust vastuseismisel ebaõigluse juhtumitele kogu maailmas, eriti Sahharovi auhinna andmise kaudu; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks seadma eesmärgiks rohkem kui ainult hetkelise tähelepanu ning paremini täitma tekitatud ootusi, näiteks pidades süstemaatiliselt sidet varasemate laureaatidega ja jätkates nende tegevuse toetamist; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks lihtsustama Sahharovi auhinna laureaatide võrgustiku loomist korrapäraste koosolekutega Euroopa Parlamendis, selleks et Sahharovi preemia laureaadid seoksid end Euroopa Parlamendi tegevusega inimõiguste valdkonnas; on sügavalt pettunud Birma ja Kuuba võimude reageeringus parlamendi palvele saata delegatsioon külastama varasemaid Sahharovi auhinna laureaate;

143.  palub inimõiguste allkomisjonil tõsta avalike kuulamiste profiili, suurendades Euroopa Parlamendi saadikute kohalolekut ja meedia tähelepanu; esitab allkomisjonile üleskutse kutsuda jätkuvalt kohale silmapaistvaid eksperte ja olulisi isikuid ning kaaluda kutsete esitamist kolmandate riikide esindajatele ja ELi lähetuste juhtidele; palub, et allkomisjon teeks kõikidest oma kohtumistest ja keskusteludest tegevuskokkuvõtte, et oleks võimalik hiljem kontrollida võetud kohustusi ja saadud teavet ning kavandatud poliitilisi võimalusi;

144.  tervitab parlamendi poolt vastu võetud resolutsioone, milles nõutakse Guantánamo kinnipidamiskeskuse sulgemist, ning Euroopa Parlamendi kaasabi tähelepanu juhtimiseks nimetatud keskusele ja sellega seotud inimõigusprobleemidele; kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma tungivalt, et Ameerika Ühendriikide valitsus kas esitaks kinnipeetavatele süüdistuse või vabastaks nad kooskõlas rahvusvahelise õigusega; on mures, et Guantánamo kinnipidamiskeskuse olemasolu fakt iseenesest saadab negatiivse signaali selle kohta, mismoodi terrorismivastast võitlust peetakse;

145.  leiab, et parlamendi inimõiguste ja demokraatia alast tööd saaks edendada, seades paika tegevusprioriteedid, keskendudes neile teemadele, mille puhul on võimalik saavutada ulatuslik poliitiline konsensus; on seisukohal, et allkomisjon peaks moodustama väikesed töörühmad iga inimõigusi käsitleva suunise jälgimiseks; on seisukohal, et olemasolevaid formaalseid volitusi, eriti eelarvepädevust ja nõusoleku andmise õigust saaks paremini ära kasutada inimõiguste edendamiseks;

146.  soovitab, et erinevaid poliitikavaldkondi Euroopa Parlamendis võiks paremini ühendada inimõiguste, eelarve ja rahvusvahelise kaubanduse eest vastutavate komisjonide töö kaudu nii, et eelarve- ja kaubandusküsimusi integreeritakse paremini inimõigustega seotud probleemide kajastamisesse, et muuta viimati nimetatu saavutamise mõttes reaalsemaks ja et paremini kooskõlastada seda Euroopa Parlamendi ametlike volitustega;

147.  kutsub nõukogu üles saatma Euroopa Parlamendi liikmetele süstemaatiliselt kutseid ettevalmistavatele ja teabekoosolekutele, näiteks nendele, mida korraldatakse valitsusväliste organisatsioonidega dialoogide pidamiseks inimõiguste teemal kolmandate riikidega ja ka Euroopa naabruspoliitika allkomisjonidega inimõiguste teemal;

148.  peab prioriteetseks jätkuvat tihedat koostööd Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, eelkõige ÜRO inimõiguste nõukogu, ning Euroopa Nõukogu esindajate ja organitega; on seisukohal, et samuti on tähtis luua tihedamaid tööalaseid sidemeid AKV, Euroopa-Vahemere parlamentaarse assamblee ja EUROLATi parlamentaarse assambleega, et vahetada erialateadmisi ja tagada suurem sidusus seoses tegevusega inimõiguste ja demokraatia valdkonnas;

149.  tervitab ajutise komisjoni tööd, mis käsitleb Euroopa riikide väidetavat ärakasutamist LKA poolt vangide transpordiks ja ebaseaduslikuks kinnipidamiseks, ja eriti kõnealuse komisjoni raportit, mis on vastu võetud 2007. aasta 14. veebruaril(17); tervitab eriti jõupingutust sellega seotud teabe kogumisel, väidete uurimisel ning suurema tähelepanu juhtimisel erakorralisele üleviimisele ja ELi riikide kasutamisele LKA lennukite poolt ohvrite transportimisel kui inimõiguste rikkumisele ning rahvusvahelise õiguse rikkumisele; võtab teadmiseks nõukogule, tema peasekretärile / kõrgele esindajale ja liikmesriikidele adresseeritud kriitika ning soovitused; märgib pädevate komisjonide rolli eelnimetatud raporti asjakohase poliitilise järelkontrolli tagamisel; nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid kõikidel tasanditel koostööd, mõistmaks hukka erakorralise üleviimise praktikat nii praegu kui ka tulevikus;

150.  tervitab resolutsiooni vastuvõtmist, mis käsitleb dalitite inimõiguste alast olukorda Indias(18);

Inimõigustega seotud tööle pühendatud ressursid

151.  tervitab tõsiasja, et komisjon tähtsustab kolmandates riikides asuvate komisjoni delegatsioonide juhtide mandaatides nüüd rohkem inimõigusi;

152.  tervitab asjaolu, et ELi eriesindajate mandaatide uuendamise protsessi käigus on kõikidele mandaatidele lisatud viide inimõigustele;

153.  soovitab anda kõikide nõukogu määratud eriesindajate käsutusse rohkem inimressursse inimõiguste valdkonnas;

°

°         °

154.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule, OSCEle, resolutsioonis nimetatud riikide valitsustele ja peamiste inimõigusalaste valitsusväliste organisatsioonide büroodele Euroopa Liidus.

(1) Nõukogu dokument 13522/1/06. (2) Vt käesoleva aruande lisa. (3) EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576. (4) ELT C 311, 9.12.2005, lk 1. (5) EÜT C 364, 18.12.2000, lk 1. (6) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3; ELT L 209, 11.8.2005, lk 27. (7) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0097. (8) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (9) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0008. (10) ELT C 327, 23.12.2005, lk 4. (11) EÜT L 150, 18.06.03, lk 67. (12) 7. veebruari 2007. aasta seisuga olid Hispaania, Itaalia, Läti, Poola ja Prantsusmaa Euroopa inimõiguste konventsiooni protokollile nr 13 surmanuhtluse keelustamise kohta alla kirjutanud, kuid mitte seda ratifitseerinud (13) Alla kirjutanud, kuid mitte ratifitseerinud (2007. aasta jaanuari seisuga): Austria (2003), Belgia (2005), Küpros (2004), Soome (2003), Prantsusmaa (2005), Saksamaa (2006), Itaalia (2003), Luksemburg (2005), Holland (2005), Portugal (2006) ja Rumeenia (2007). Alla kirjutanud ja ratifitseerinud: Eesti, Hispaania, Malta, Poola, Rootsi, Sloveenia, Taani, Tšehhi Vabariik ja Ühendkuningriik. Seega ei ole Iirimaa, Kreeka, Leedu, Läti, Slovakkia ja Ungari siiani protokollile alla kirjutanud ega seda ratifitseerinud. (14) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0501. (15) EÜT L 261, 06.08.04, lk 19. (16) Nõukogu 12. detsembri 2005. aasta järeldused, 15293/1/05 REV 1, lisa, lk 14. (17) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0032.. (18) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0016.

ANNEX II. LIST OF RESOLUTIONS

List of resolutions adopted by the European Parliament between July 1999 and April 2006, and relating directly or indirectly to human rights violations in the world

(http://www.europarl.europa.eu/comparl/afet/droi/others/default.htm)

ANNEX III - BASIC TEXTS

MENETLUS