kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta

(2007/2001(INI))

Euroopa Parlament,

–    võttes arvesse kõiki lepinguid ELi ja kolmandate riikide vahel ning kõnealustes lepingutes sisalduvaid inimõiguste ja demokraatia klausleid;

–    võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikleid 177, 178, 300 ja 310 ning Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 19 ja 21;

– võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid ja eelkõige 13. detsembril 2001. aastal vastu võetud ELi suuniseid inimõigustealaste dialoogide pidamise kohta ja 9. detsembril 2004. aastal vastu võetud kõnealuste suuniste rakendamise hindamist;

–  võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste ja demokraatia klausli kohta Euroopa Liidu lepingutes(1) ja komisjoni järelmeetmeid kõnealusele resolutsioonile;

– võttes arvesse 7. juunil 2006. aastal vastu võetud nõukogu dokumenti inimõiguste süvalaiendamise kohta ühises välis- ja julgeolekupoliitikas ja teistes ELi poliitikavaldkondades;

–  võttes arvesse 26. mai 2005. aasta Euroopa Parlamendi ja komisjoni vaheliste suhete raamkokkulepet;

–  võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides(2);

–  võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste olukorra kohta maailmas;

–  võttes arvesse oma varasemaid arutelusid ja kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta;

–  võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas(3);

–  võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni järeldusi, mis saavutati arutelude käigus 3. mai 2007. aasta kohtumisel inimõiguste kohta Hiinas ja Usbekistanis ning 23. aprilli 2007. aasta kohtumisel inimõiguste kohta Venemaal;

–  võttes arvesse oma 10. mai 2007. aasta resolutsiooni 18. mail 2007 Samaras toimuva ELi ja Venemaa tippkohtumise kohta(4), 26. aprilli 2007. aasta resolutsiooni demonstratsioonide hiljutise mahasurumise kohta Venemaal(5), 18. jaanuari 2007. aasta resolutsiooni viie Bulgaaria meditsiiniõe ja ühe Palestiina arsti süüdimõistmise ja vangistamise kohta Liibüa poolt(6) ning 16. novembri 2006. aasta resolutsiooni Iraani kohta(7) ,26. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Usbekistani kohta(8) ja 7. septembri 2006. aasta resolutsiooni ELi ja Hiina suhete kohta(9);

– võttes arvesse 23. aprillil 2007. aastal Luxembourgis peetud välissuhete nõukogu 2796. istungil vastu võetud järeldusi Kesk-Aasia kohta; partnerlus- ja koostöölepinguid Kõrgõzstani, Kasahstani ja Usbekistaniga, mis on juba jõustunud; partnerlus- ja koostöölepinguid Tadžikistani ja Türkmenistaniga, millele on alla kirjutatud, kuid mida ei ole veel ratifitseeritud; komisjoni strateegiadokumenti Kesk-Aasia kohta (2002–2006);

– võttes arvesse Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna (AKV) riikide ning Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahelise partnerluslepingu artikleid 8, 9, 96 ja 97 ning VII lisa, mis allkirjastati Cotonous 23. juunil 2000 ja mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005 (Cotonou leping);

– võttes arvesse AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee resolutsioone ja eelkõige parlamentaarse ühisassamblee 25. novembri 2004. aasta Haagis vastu võetud resolutsiooni AKV-ELi poliitilise dialoogi kohta (Cotonou lepingu artikkel 8)(10);

– võttes arvesse komisjoni poolt Euroopa naabruspoliitika raames vastu võetud kahepoolseid tegevuskavu Euroopa naabruspoliitika partnerriikidega, välja arvatud Alžeeria, Valgevene, Liibüa ja Süüria;

– võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa naabruspoliitika arendamise kohta (KOM(2006)0726) ja selle kohta peagi avaldatavat resolutsiooni;

–    võttes arvesse oma 15. märtsi 2007. aasta soovitusi nõukogule läbirääkimisvolituste kohta assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt Andide Ühenduse ja tema liikmesriikide vahel(11) ning läbirääkimisvolituste kohta assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks ühelt poolt Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Kesk-Ameerika riikide vahel(12);

–   võttes arvesse oma 12. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Mercosuri vaheliste majandus- ja kaubandussuhete kohta piirkondadevahelise assotsiatsioonilepingu sõlmimiseks(13) ning 27. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu ja Ladina-Ameerika tugevdatud partnerluse kohta(14);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust (A6-0302/2007),

A.  arvestades, et inimõigustealased dialoogid on üks paljudest vahenditest, mida EL võib kasutada inimõiguste poliitika rakendamiseks ja et need on oluline osa Euroopa Liidu üldisest strateegiast, mille eesmärgiks on säästva arengu, rahu ja stabiilsuse edendamine;

B.   arvestades, et inimõiguste universaalsust, individuaalsust ja jagamatust, mis ei tähenda üksnes kodaniku- ja poliitilisi õigusi, vaid ka sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, majanduslikke ja kultuurilisi õigusi, tuleb toetada ja edendada, ning arvestades, et EL jätkab sel eesmärgil oluliste vahendite loomist;

C.  arvestades, et kõik otsused alustada inimõigustealast dialoogi on tehtud teatavate nõukogu poolt vastu võetud kriteeriumide alusel, milles võetakse eeskätt arvesse ELi tõsist muret inimõiguste olukorra pärast asjaomase riigi territooriumil, asjaomase riigi ametiasutuste tõelist pühendumist kõnealusele dialoogile, et parandada inimõiguste olukorda riigi territooriumil, ja positiivset mõju, mida inimõigustealane dialoog võib avaldada inimõiguste olukorrale;

D.  arvestades, et Euroopa Liidu inimõiguste suunistes nõutakse piisavat ja korrapärast inimõiguste küsimustega tegelemist üldise, kolmandate riikidega kõikidel tasanditel peetava poliitilise dialoogi raames;

E.   arvestades, et 2004. aastal tegi nõukogu otsuse kontrollida kaks korda aastas ülevaate ja ajakohastatud ajakava põhjal dialoogide üldist seisu, ning arvestades, et samal ajal rõhutas nõukogu, et dialooge ei tohi alustada mitte määramata ajaks, vaid teatud ajavahemikuks, kusjuures nähakse ette lõpetamise strateegia;

F.   arvestades, et inimõigustealaseid dialooge ja konsultatsioone peetakse suurt hulka struktuure, töövorme ja menetlusi kasutades, ilma et pööratakse tähelepanu piisavale järjepidevusele, mis võib kahjustada ELi inimõiguste poliitika usaldusväärsust rahvusvahelisel areenil, ning arvestades, et oleks soovitav suurem läbipaistvus ja demokraatlik kontroll inimõigustealaste dialoogide pidamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste kohaldamise üle;

G.  arvestades, et nõukogu praegune tava on esitada päevakorra debriifing ja inimõiguste struktureeritud dialoogide/konsultatsioonide järgmise vooru eesmärgid, ning kutsuda osalema Euroopa Parlamendi ametnik koos valitsusväliste organisatsioonide esindajatega;

H. arvestades, et Cotonou leping täiendab säästvat arengut ja on keskendunud üksikisikule kui arengupoliitika peategelasele ja soodustatud isikule; arvestades, et see toob endaga kaasa kõigi inimõiguste ja põhivabaduste austamise ja edendamise ning arvestades, et 2005. aastal lepingu läbi vaatamise tulemuseks oli intensiivsem poliitiline dialoog vastavalt artiklile 8, eelkõige seoses inimõigustega;

I.   arvestades, et kui ühel poolel ei õnnestu täita kohustusi, mis tulenevad inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi põhimõtete austamisest, millele on osutatud Cotonou lepingu artiklis 9, alustatakse konsulteerimismenetlust vastavalt artiklile 96 olukorra tasakaalustamiseks;

J.    arvestades, et ehkki Cotonou lepingu artikkel 8, millega nähakse ette poliitiline dialoog AKV riikide ja ELi vahel ning samuti korrapärane inimõiguste, demokraatia põhimõtete, õigusriigi põhimõtete ja hea valitsemistava austamise hindamine, on tervitatav, jääb siiski mure selle üle, et kõnealust sätet kasutatakse artiklis 96 sätestatud konsulteerimismenetlusest kõrvalehoidmiseks inimõiguste rikkumiste korral;

K.  arvestades, et lühiajalise meetmena eri Euroopa naabruspoliitika tegevuskavades soovitatakse moodustada assotsiatsioonilepingu artikli 5 alusel allkomisjon eesmärgiga arendada struktureeritud poliitilist dialoogi demokraatia ja õigusriigi edendamiseks; arvestades, et kõnealusel allkomisjonil puuduvad otsuste tegemise volitused, kuid ta võib esitada ettepanekuid asjaomasele assotsiatsioonikomisjonile või poliitilise dialoogi kõrgema taseme organitele;

L.  arvestades, et Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade rakendamist kontrollivad mitmed allkomisjonid, ning arvestades, et EL on kahepoolsete assotsiatsioonilepingute kohaselt alustanud inimõiguste, demokratiseerimise ja valitsemistava allkomisjonide tegevuse laiendamist kõikidele Euroopa naabruspoliitika riikidele; arvestades, et praegu on Maroko, Jordaania ja Liibanon kiitnud heaks selliste allkomisjonide loomise, mis on kokku tulnud, Egiptus on heaks kiitnud allkomisjoni loomise, ehkki see ei ole veel kokku tulnud, ja Tuneesias on praegu pooleli allkomisjoni heakskiitmise menetlus;

M. arvestades, et välisabi rahastamisvahendite reformimise tulemusel sai Euroopa Parlament õiguse teostada asjakohaste strateegiliste dokumentide demokraatlikku kontrolli ja on samal ajal üks eelarvepädevatest institutsioonidest;

N.  arvestades, et Pekingi 1995. aasta deklaratsioonis ja tegevuskavas sätestatakse, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa,

A. Inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide sidususe edendamine

1.   rõhutab, et inimõiguste edendamine ELi välispoliitika kujundamise oluline osa; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon lisaksid inimõiguste küsimused korrapäraselt ELi ja kolmandate riikide vahel peetava poliitilise dialoogi päevakorda ning tugevdaksid inimõiguste süvalaiendamist kõikidesse ELi välispoliitikatesse, sealhulgas ELi sisepoliitikate välisaspektidesse, ning nõuab kindlalt kõigi olemasolevate vahendite kasutamist, et saavutada kõnealused eesmärgid;

2.   on seisukohal, et inimõiguste küsimusi tuleks arutada kõige kõrgemal poliitilisel tasandil, et anda inimõigustega seotud probleemidele suuremat poliitilist kaalu; tuletab meelde, et inimõiguste edendamine ja kaitsmine kolmandates riikides ei tohiks sõltuda geopoliitilistest või geostrateegilistest liitudest;

      rõhutab, et poliitiliste, majanduslike ja kaubandusega seotud dialoogide raames peaks inimõiguste austamine olema ELi strateegiliste ja privilegeeritud suhete aluseks;

3.   kutsub nõukogu üles täielikult kohaldama Euroopa Liidu suuniseid inimõigustealaste dialoogide pidamise kohta;

4.   kiidab heaks esimese läbivaatamise järeldused ELi inimõiguste kaitsjaid käsitlevate suuniste rakendamise kohta, milles juhitakse tähelepanu asjaolule, et inimõiguste kaitsjatega seotud olukord ja keskkond, kus nad töötavad, tuleb korrapäraselt lisada ELi ja kolmandate riikide vahel peetavatesse poliitilistesse dialoogidesse, sealhulgas ELi liikmesriikide poolt läbiviidatavatesse kahepoolsetesse dialoogidesse;

5.   tunneb heameelt nõukogu hiljutise otsuse üle koostada ELi suunised lapse õiguste kohta, mis viiakse lõpule Portugali eesistumise ajal 2007. aastal; rõhutab sellega seoses, et need peavad täiendama lapsi relvastatud konfliktides käsitlevaid kehtivaid suunised, ja tuleb arutada Pariisi kohustusi laste kaitsmiseks ebaseadusliku värbamise või kasutamise eest relvajõududes või relvastatud rühmades;

6.   palub veel kord nõukogul korrapäraselt täielikult rakendada kõikides ELi lepingutes ja suhetes inimõiguste ja demokraatia klauslit; kinnitab oma nõudmist, et inimõiguste olukorra ja inimõiguste klausli rakendamise hindamiseks tuleb sätestada läbipaistev menetlus; nõuab, et sellise hindamise tulemusi võetakse korrapäraselt arvesse inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides kolmandate riikidega ja vastupidi;

7.   rõhutab, et dialoogi ja konsultatsiooni peamine eesmärk on aidata kaasa demokraatia, õigusriigi, hea valitsemistava ning põhiõiguste ja inimõiguste austamise tugevdamisele kolmandates riikides, mis tähendab mitte ainult kodaniku- ja poliitilisi õigusi, vaid ka sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, majanduslikke ja kultuurilisi õigusi; rõhutab, et neid eesmärke täidetakse inimõiguste ülddeklaratsioonis ja muudes ÜRO raames vastu võetud inimõiguste ülddokumentides sätestatud põhimõtteid järgides ning aastatuhande arengueesmärke arvestades;

8.   püsib arvamuse juures, et inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonide pidamine kolmanda riigiga peab viima inimõiguste korrapärase süvalaiendamiseni kõikidesse ELi ja asjaomase riigi vahelistesse koostöövaldkondadesse, sealhulgas ühenduse arengupoliitikasse ning majandus-, rahandus- ja tehnilisse koostöösse kolmandate riikidega nii, et inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonide olemasolu ei ole eesmärk omaette;

9.   tervitab nõukogu jõupingutusi, et saavutada 2001. aastal koostatud ELi inimõiguste suuniste ning 2004. aastal tehtud ülevaate abil ühtsus inimõigustealastes dialoogides;

      püsib arvamuse juures, et dialoogi tõhustamise tagamiseks vajalikud paindlikkus ja pragmaatilisus ei tohi kahjustada ühtsust, mis on vajalik, et ära hoida dialoogide muutumine vaba valiku küsimuseks;

10. märgib, et on olemas suur hulk dialooge, millest igaüks põhineb erinevatel struktuuridel, töövormidel, sagedustel ja metoodikatel, ähmastades niiviisi üldist pilti ning luues segadust seoses ELi tegevusega käesolevas valdkonnas; taunib asjaolu, et ükskõik milline teave, mis võib olemas olla dialoogide päevakordade, sihtide, püstitatud eesmärkide või dialoogide järelduste kohta, mis põhinevad lepingutel, ad hoc dialoogidel, sarnaseid seisukohti jagavate riikide vahelisel dialoogil või poliitilisel dialoogil, ei laiene see teave inimõigustele; märgib, et ei nõukogu ega komisjon ei ole kavandanud meetodit käesolevate dialoogide korraldamiseks ja süstematiseerimiseks, mis teeb võimatuks näha tulemusi üldises perspektiivis; palub komisjonil ja nõukogul luua süsteemne lähenemisviis, millele kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide puhul toetuda, klassifitseerides need vastavalt metoodikale ja teemale, et luua alus inimõiguste olukorra, saavutatud läbimurrete jms objektiivseks hindamiseks ja kontrollimiseks;

Suurenenud institutsioonidevaheline ühtsus

11. peab ülioluliseks leida võimalusi, kuidas parandada erinevate ELi institutsioonide (nõukogu, komisjon ja Euroopa Parlament) vahelise töö koordineerimist, luues institutsioonidevahelise trialoogi poliitilise dialoogi ning inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide küsimustes; lisaks nõuab tungivalt, et uuritaks võimalusi kõnealuste institutsioonide vahelise siseside parandamiseks;

12. tervitab nõukogu inimõiguste töörühma (COHOM) algatust, mille kohaselt tuleb kõik ELi inimõigustealased dialoogid ülemaailmse perspektiivi säilitamise eesmärgil aeg-ajalt läbi vaadata, arvestades kaks korda aastas toimuvate aruteludega, mis põhinevad käimasolevate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide ajakohastatud üldraamistikul ja ajakaval; nõuab, et läbivaatust teostataks korralikult ja teave kui osa ülalmainitud institutsioonidevahelistest kolmepoolsetest kõnelustest edastataks enesestmõistetavalt teistele nõukogu töörühmadele, komisjonile ja tema delegatsioonidele ning Euroopa Parlamendile;

Soovitused nõukogule

13. palub nõukogul rakendada COHOMi volitusi, et tagada ühtsus dialoogide ja teiste viiside vahel, mille abil EL üritab asjaomastes riikides inimõigusi edendada (kõnealused dialoogid on kas rahvusvaheliste organite töö tulemus või pärinevad nad kohustustest, mis on ette nähtud ELi enda õigusaktidega);

14. kordab nõukogule esitatud nõudmist kaaluda COHOMi muutmist töörühmaks, kelle esindajad asuvad Brüsselis, ning teha tihedat koostööd valitsusväliste organisatsioonide ja Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoniga; usub, et see võimaldaks rohkem aega kokkusaamisteks ja tagaks parema koordineerimise ja seega tõenäoliselt tugevama järelevalve ELi inimõiguste poliitika suhtes laiemas tähenduses ning eelkõige inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide suhtes, samuti inimõiguste süvalaiendamise, mis muudaks ELi poliitikad sidusamaks;

15. palub nõukogul suurendada oma peasekretariaadi inimõiguste üksuse rolli, võimaldades sellel osaleda poliitiliste dialoogide, sealhulgas komisjoni vastutuse all olevate ja koostöölepingutel põhinevate dialoogide läbiviimises, ning moodustada oma inimõiguste üksuses iga struktureeritud inimõigustealase dialoogi või konsultatsiooni jaoks alaline koordineerimissüsteem, et tagada dialoogiteemade uuenduslikkus, asjaomaste osalejate valik ning järjepidevus, tuginedes seejuures põhimõttele, et selline koordineerimine peaks panustama Euroopa ja asjaomase riigi organisatsioonide, institutsioonide ja akadeemikute kahepoolsete võrgustike loomisse, et tagada nõutav inimõiguste ja demokraatia süvalaiendamine kõikidesse ELi poliitikatesse, eriti pärast EÜ välisabi rahastamisvahendite reforme; nõuab sel eesmärgil vajalike meetmete võtmist, et võimaldada üksusel täita ülalnimetatud ülesandeid ning suurendada sealhulgas rahalisi vahendeid ja personali;

16. kutsub nõukogu üles suurendama üksikute liikmesriikide ja ELi poolt läbiviidavate kahepoolsete inimõigustealaste dialoogide ühtsust ning suurendama COHOMi rolli liikmesriikide saatkondade ja komisjoni delegatsioonide tegevuse koordineerimisel;

Soovitused komisjonile

17. palub komisjonil ja nõukogul lisada iga riigi strateegiadokumenti ja muudesse strateegiadokumentidesse konkreetse inimõiguste ja demokraatia olukorraga seotud strateegia ja kasutada seda poliitilise dialoogi raamistikuna;

18. kordab komisjonile esitatud nõudmist lisada iga kolmanda riigiga tegeleva delegatsiooni personali koosseisu inimõiguste ametniku ametikoht ning palub komisjonil tagada, et sellist ametikohta omavad isikud osalevad mis tahes vormis peetavas poliitilises dialoogis; nõuab sel eesmärgil vajalike meetmete võtmist, et võimaldada komisjonil kõnealust ülesannet täita, sealhulgas suurendada oma rahalisi vahendeid ja inimressursse;

19. kutsub komisjoni üles tagama sidusust valimiste jälgimise missioonide (eriti valimistejärgse strateegia puhul) ning inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide protsessi vahel; palub komisjonil kehtestada koos Euroopa Parlamendi ja asjaomaste kolmandate riikidega valimistejärgne menetlus, et jälgida ja toetada demokratiseerimisprotsessi, mis hõlmab kodanikuühiskonna kaasamist valimistejärgsete soovituste rakendamise kõikides etappides;

20. kutsub komisjoni üles kohaldama ja kasutama inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide tulemusi iga-aastaste strateegiate koostamisel, mis on aluseks projektide rakendamisel demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) alusel ning kõnealust kahte vahendit järjekindlalt siduma;

21. kutsub komisjoni ja nõukogu üles süvalaiendama inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide tulemusi projektidesse ja programmidesse arenguabi ning eeskätt tehnilise, kaubandus- ja rahanduskoostöö valdkonnas;

Sidususe tugevdamine teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega

22. tervitab nõukogu piiravat tingimust, et kahepoolsete inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide olemasolu ei tohi avaldada mõju rahvusvahelise surve vähendamisele, mida EL avaldab vastavas riigis inimõiguste rikkumise ilmnemise korral, ning juhib tähelepanu sellele, et dialoogi toetamine asjaomase diplomaatilise ja poliitilise surve abil kõigil tasanditel, ulatudes Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutuste ja eriti inimõiguste nõukoguni, on ülioluline;

23. kutsub nõukogu ja komisjoni üles analüüsima, toetama ja koordineerima eesmärkide püstitamist ELi inimõigustealaste dialoogide jaoks kooskõlas teiste toetajate ja rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega, pöörates erilist tähelepanu olemasolevatele ÜRO mehhanismidele (eriraportööride aruanded, ekspertkomisjonid, peasekretär, inimõiguste nõukogu, inimõiguste ülemkomissar jne);on seisukohal, et oma üldises lähenemises inimõiguste küsimuste tõstatamisel poliitilise dialoogi raames peaksid nõukogu ja komisjon korrapäraselt viitama liikmesriikide poolt ÜRO inimõiguste nõukogu valimisel antud lubadustele

24. soovitab läbi viia asjakohased ettevalmistused, et võimaldada ühtlustada näitajaid ja eesmärke teiste samas riigis või riikide rühmas inimõigustealaseid dialooge pidavate kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide omadega; soovitab selliste ettevalmistuste puhul eeskujuks võtta Berni protsessi, mille Šveits seadis sisse suhete jaoks Hiinaga, ning asutada kõnealusel eesmärgil mitteametlikud foorumid teabe ja heade tavade vahetamiseks;

B.  Inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide läbipaistvuse ning nendele osutatava avaliku tähelepanu suurendamine

25. on seisukohal, et inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide pidamine peaks olema läbipaistvam ja koordineeritum, ning nõuab tungivalt, et käesoleva eesmärgi saavutamiseks leitaks asjakohased vahendid, ilma seejuures dialoogi tõhusust ohustamata;

26. mõistab vajadust austada dialoogide puhul teatavat konfidentsiaalsuse taset ning nõuab soosivat vastust taotlusele luua koostöös Euroopa Parlamendiga süsteem, mille kaudu saaksid Euroopa Parlamendi valitud liikmed teavet konfidentsiaalse tegevuse kohta seoses inimõigustealaste dialoogide ja sellega seotud menetlustega; teeb veel kord ettepaneku, et selline süsteem loodaks kriteeriumide alusel, mis on juba kehtestatud 20. novembri 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega, mis on seotud juurdepääsuga nõukogu tundlikule teabele välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas;

27. palub nõukogul tagada, et enne kui EL püstitab konkreetsed eesmärgid, mis tuleb saavutada asjaomase kolmanda riigiga dialoogi alustades, või sätestab kriteeriumid eelnevalt püstitatud eesmärkide täitmisel saavutatud edusammude analüüsimiseks ning kriteeriumid seoses võimaliku lahkumisstrateegiaga, konsulteeritakse esmalt kõigi huvitatud osapooltega, eelkõige Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonidega;

28. usub, et iga dialoogi jaoks tuleb püstitada konkreetsed sihid, kasutades kõiki nõukogu, liikmesriikide, komisjoni ja parlamendi poolt koostatud dokumente ning rahvusvaheliste ja kohalike inimõiguste kaitse organisatsioonide aruandeid, et määrata kindlaks inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide eesmärgid kolmanda riigiga ja parim suund tegutsemisel, et saavutada konkreetseid tulemusi, mida tuleb analüüsida; usub, et iga dialoogi jaoks tuleb püstitada konkreetsed sihid, mis peavad olema seatud selliselt, et tagada kõnealuste eesmärkide tõhus saavutamine;

29. püsib arvamusel, et dialoogide eesmärgid peaksid rajanema põhimõttel, mille kohaselt inimõigused on universaalsed, jagamatud ja vastastikku sõltuvad, ning soovitab, et kehtestatavad kriteeriumid ei hõlmaks mitte üksnes kodaniku- ja poliitilisi õigusi, vaid ka majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi;

30. rõhutab vajadust saata ELi eesistujakolmikut esindav ja kõrgetasemelistest ekspertidest koosnev delegatsioon vaadeldavasse riiki, et võimaluse korral algatada inimõigustealane dialoog, mille järel delegatsioon esitab aruande COHOMile ja Euroopa Parlamendile;

31. kutsub nõukogu üles määrama kindlaks selged algatuse, dialoogi katkestamise või lõpetamise kriteeriumid, et viia enne põhjuste esitamist dialoogi algatamise või katkestamise kohta läbi mõju hindamine (kus on ära toodud eeldatav ajavahemik ja meetmed, mis dialoogi taasalustamiseks tuleb võtta), ning tagada, et antud riigi delegatsioon ei arvaks, et EL näeb dialoogi eesmärgina omaette, mida tuleb iga hinna eest säilitada;

32. palub nõukogul olukordades, kus kolmas riik keeldub inimõigustealase dialoogi või konsultatsiooni alustamisest või jätkamisest, kaaluda erimeetmete võtmist seoses inimõiguste ja demokratiseerimisega, eelkõige kodanikuühiskonna toetamise abil;

33. palub nõukogul ja komisjonil avaldada kõikide sidusrühmade, eelkõige Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonide huvides dialoogide päevakorrad piisavalt vara, et neile oleks tagatud omapoolse panuse andmise võimalus;

34.  usub, et tõhususe huvides peaks päevakorras olevate dialoogi ja konsultatsiooni teemade valimine olema selgepiirilisem ja enam sisule orienteeritud ning selle formuleerimises peavad osalema mõlemad osapooled; tuletab komisjonile ja nõukogule meelde, et dialoogide ja konsultatsiooni edenemine põhineb vastastikkusel ja see toimub vastastikuse austamise raames;

35. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon avaldaksid kolmandate riikide ametiasutustele survet võimaldada dialoogist mõjutatud ministeeriumide ja muude avalike asutuste esindajatel dialoogis osaleda;

36. kutsub nõukogu ja komisjoni üles koostama koostöös Euroopa Parlamendi ja valitsusväliste organisatsioonidega näitajad iga sihi/püstitatud eesmärgi jaoks; on seisukohal, et sellised näitajad peavad olema realistlikud ja praktiliste tulemuste saavutamisele suunatud, mida saaks toetada teiste ELi välispoliitika vahendite kaudu; on sügavalt veendunud, et on oluline tunnistada, et dialoogide tulemusi tuleb hinnata pikaajalises perspektiivis;

37. võtab teadmiseks nõukogu tehtud jõupingutused ELi inimõigustealaste dialoogide peamiste probleemsete valdkondade ühtlustamiseks nii, et kõnealuseid probleemseid valdkondi võidakse kasutada alusena eesmärkide püstitamisel edusammude mõõtmiseks, et suurendada sidusust ja järjepidevust inimõigustealaste dialoogide ja kõigi ELi inimõiguste poliitika õigusaktide vahel;

38. kutsub nõukogu ja komisjoni üles avaldama dialoogides ja konsultatsioonides sätestatud sihid ja püstitatud eesmärgid, et teha võimalikuks nende analüüsimise mitte üksnes dialoogi korraldavate institutsioonide, vaid ka dialoogis mitte osalevate – kas siis institutsiooniliste või valitsusväliste – tegutsejate poolt, tagades niiviisi selle, et ELi võib teha avalikult vastutavaks dialoogide tulemuste ja edasiminekute eest;

39. rõhutab vajadust rajada tõhusad järelevalvemehhanismid, et tegeleda dialoogides ja lõplikes soovitustes tõstatatud punktidega; palub nõukogul ja komisjonil teostada järelevalvet dialoogide tulemuste üle, plaanides ja rakendades programme ja projekte, mis on kavandatud inimõiguste olukorra parandamiseks;

40. kutsub nõukogu ja komisjoni üles mitte avaldama iga dialoogi tulemusi või vähemalt nende kokkuvõtet, kui teatavaid menetlusi tuleb tõhususe huvides käsitleda konfidentsiaalsena;

41. usub, et pärast iga dialoogi- või konsultatsioonivooru tuleks suurema mõju ja ühtsuse saavutamiseks välja anda mõlema osapoole suhtes kohaldatav ametlik ühine teadaanne, et tagada suurem mõju ja ühtsus;

42. kutsub nõukogu ja komisjoni üles suurendama ja seega parandama ELi sidemete läbipaistvust ja nähtavust inimõigustealase tegevuse valdkonnas ning selles suhtes laiendama COHOMi käsitleva teabe ulatust, mille võiks leida Euroopa Liidu veebilehe kaudu;

43. kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama kodanikuühiskonna aktiivse osalemise inimõigustealaste dialoogide ettevalmistamise, järelevalve ja hindamisega seotud erinevates etappides; toetab sellega seoses nõukogu otsust kaasata inimõiguste kaitsjad dialoogide kohtumiste ettevalmistamisse ja konsulteerida kohalike inimõiguste kaitsjate ja valitsusväliste organisatsioonidega inimõigustealaste prioriteetide loomisel poliitiliste dialoogide raames; soovitab, et ekspertide seminare – tööviis, mida kasutatakse struktureeritud dialoogide puhul –, korraldataks samamoodi teist vormi ja tüüpi dialoogide puhul;

44. kutsub nõukogu ja komisjoni üles edendama koostööd asjaomase riigi inimõiguste kaitsjate vahel inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides, et lubada neil menetlusel osaleda ja sõna võtta, rakendades niiviisi nõukogu suuniseid ja osaledes kampaanias, millega abistatakse inimõigusi kaitsvaid naisi;

45. rõhutab, et sõnavabaduse tagamiseks ei tohiks dialoogis osalevate valitsusväliste organisatsioonide valiku üle otsustada asjaomase riigi ametiasutused;

46. kutsub komisjoni üles tagama EIDHRi raames kodanikuühiskonda esindavate osavõtjate, sealhulgas valitsusväliste organisatsioonide, ekspertide seminarides osalemise kulude rahastamine;

C. Euroopa Parlamendi rolli edendamine

47. kutsub nõukogu koostama inimõiguste statistikat kolmandate riikide kohta ning andma iga dialoogi ja konsultatsiooni kohta üks kord kahe aasta jooksul hinnangu ning esitama need parlamendile ja tema pädevale komisjonile; palub nõukogul hinnangut täpsustada, selgitades, kuidas püstitatud eesmärke tuleb kohaldada, määrates tähtaja eesmärkide saavutamiseks ning asetades rõhu pigem arengusuundadele kui isoleeritud tulemustele; rõhutab, et kui see teave hõlmab konfidentsiaalset materjali, tuleks see esitada Euroopa Parlamendile vastavalt käesoleva resolutsiooni artiklis 26 kirjeldatud süsteemile;

48. kutsub komisjoni üles edastama Euroopa Parlamendile regulaarsed hindamised inimõiguste olukorra kohta kolmandates riikides ning korrapäraselt teavet olukorra kohta seoses kolmandate riikide või piirkondadega peetavate inimõigustealaste poliitiliste dialoogidega, sealhulgas nende ajakava ja kõnelustel tõstatatud punktidega, ning kui kõnealune teave hõlmab konfidentsiaalset materjali, nõustub, et see tuleks edastada Euroopa Parlamendile vastavalt käesoleva resolutsiooni artiklis 26 kirjeldatud süsteemile;

49. kutsub nõukogu ja komisjoni üles korraldama iseenesestmõistetavalt iga kord pärast dialoogide vooru toimumist konsultatsioonide seeriat ja aruandmist Euroopa Parlamendi liikmetega ning kordab oma nõudmist Euroopa Parlamendi osalemise kohta dialoogi jätkamist või katkestamist käsitlevate otsuste tegemises;

50. juhib tähelepanu vajadusele, et Euroopa Parlament osaleks uue dialoogi alustamise üle otsustamises ja saaks selleks vajalikku täielikku teavet; nõuab, et kavandatava dialoogi volituste, eesmärkide, töökorra, protseduuride jms suhtes arvestataks tema arvamusega;

51. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon lubaksid Euroopa Parlamendi liikmetel osaleda struktureeritud dialoogidega seoses peetavatel ekspertide seminaridel;

52. kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama nende mõjuvõimu, et tagada asjaomase kolmanda riigi parlamendi liikmete osalemine ametlikus dialoogis; usub, et see annaks dialoogile suurema legitiimsuse ning võimaldaks Euroopa Parlamendi liikmetele sellest hõlpsama osavõtu;

53. peab ülioluliseks suurendada parlamendivaheliste assambleede ja parlamentidevaheliste delegatsioonide rolli inimõigustealastes dialoogides;

54. soovitab, et suuniseid, mis käsitlevad Euroopa Parlamendi delegatsioonide missioone kolmandatesse riikidesse, kohaldataks täielikult; vastavalt sellele nõuab, et parlamendidelegatsioonide (nii alaliste kui ad hoc) liikmetega peetaks korrapäraselt briifinguid inimõigustealase dialoogi kohta kõnealuse kolmanda riigiga, et vähendada institutsioonidevahelise tegevuse ühtimatuse juhtumeid ning suurendada läbirääkimiste mõju; usub, et Euroopa Parlamendi liikmeid tuleks kutsuda osalema sihtkohta tehtavates visiitides, mida korraldatakse seoses teatavate ametlike dialoogidega;

55. kutsub Euroopa Parlamendi talitusi üles intensiivistama parlamendiorganite vahelise töö koordineerimist, pakkudes ajakohastatud teavet inimõiguste olukorra kohta kolmandates riikides ja nõuab sel eesmärgil Euroopa Parlamendi inimõiguste üksuse varustamist märkimisväärsemate rahaliste vahendite ja inimressurssidega, et võimaldada tal kõnealust ülesannet täita;

56. palub nõukogul ja komisjonil süvalaiendada inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide päevakorras Euroopa Parlamendi resolutsioonides sisalduvaid soovitusi ja järeldusi, eriti neid, mis puudutavad inimõigusi, ning Euroopa Parlamendi delegatsioonide aruandeid;

Naiste õigused inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides

57. nõuab kindlalt, et naiste õigused oleksid inimõiguste lahutamatu osa ja nõuab tungivalt, et komisjon selgesõnaliselt ja süstemaatiliselt käsitleks naiste õiguste edendamist ja kaitset kõigis kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides; rõhutab sellega seoses vajadust seada sisse ELi välislepingute inimõiguste klausli läbipaistev seiremehhanism, milles võetakse eraldi arvesse naiste õiguseid, ja võtta selle klausli rikkumise korral asjakohased meetmed;

58. juhib tähelepanu kodanikuühiskonna ja eelkõige aktiivsete valitsusväliste organisatsioonide tähtsusele naiste õiguste edendamisel ja soovitab ühiskonna täielikku kaasamist ELi ja kolmandate riikide vahel peetavatesse asjakohastesse dialoogidesse;

59. kutsub komisjoni ja nõukogu üles parandama soolise võrdõiguslikkuse edendamise algatuste ja kodanikuühiskonna algatuste vahelist koostööd olemasolevate Euroopa inimõigustealaste õigusaktide raames, ja ergutama kolmandaid riike tagama kõigi inimõiguste organite ja mehhanismide vaheline koostöö ja koordineerimine;

60. kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt jälgima naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsiooni (CEDAW) ja selle vabatahtliku protokolli ratifitseerimist ja rakendamist kolmandate riikidega peetava inimõigustealase dialoogi raames ja esitama selle kohta regulaarseid aruandeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama konventsioonis sätestatud õiguste austamise nendes kolmandates riikides eesmärgiga ületada lõhe naiste õiguste olemasolu ja nende tulemusliku kasutamise vahel;

61. soovitab komisjonil koostada CEDAWile ja inimõiguste paktidele vastav loetelu soolise diskrimineerimise vormidest kui tootmis- ja menetlusmeetoditest (PPM – production and process methods) nagu need on WTO raamistikus määratletud, et luua andmebaas toodetest ja kaubamärkidest, mille import ELi võidakse lõpuks ära keelata;

62. nõuab, et naiste õigusi käsitletaks selgesõnaliselt inimõigustealastes dialoogides, eelkõige naiste ja tüdrukute diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemist ja nende kaotamist – sinna kuuluvad kõik kahjulikud traditsioonid ja tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine, varajased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naistetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine;

63. nõuab kindlalt naiste õiguste selgesõnalist kaasamist võitlusse inimkaubandusega ja soopõhist lähenemist sellele, eelkõige naiste ja lastega kauplemisega seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise ning elundite eemaldamise eesmärgil;

64. rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, et julgustada naiste jõulisemat osalemist tööturul, majandus- ja sotsiaalküsimustes, poliitilises elus ja otsuste vastuvõtmisel ning konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahu tagamisel ja ülesehitusel; soovitab Euroopa Parlamendi liikmete laia, sooliselt tasakaalustatud osalemist EÜ rahastatud inimõigustealaste projektide hindamises ja Euroopa Parlamendi ulatuslikumat kaasatust kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides;

65. nõuab tungivalt, et komisjon pakuks naiste inimõigustealast koolitust komisjoni delegatsiooni töötajate ja ametnike harimiseks, eelkõige nende, kelle ülesannete hulka kuulub inimõiguste- ja humanitaarabialane tegevus;

66. nõuab tungivalt, et komisjon teeks ettepaneku võtta vastu ÜRO välja antud käitumisjuhendi sarnane käitumisjuhend ühenduse institutsioonide ja asutuste ametnike jaoks eelkõige kolmandates riikides lähetusel viibimise puhuks; on seisukohal, et juhendis peaks selgelt väljenduma seksuaalteenuste ostmise, muude seksuaalse ärakasutamise vormide ja soopõhise vägivalla hukkamõist, see peaks sisaldama kuritarvituste puhuks vajalikke sanktsioone, ja enne lähetusse saatmist tuleks ametnikele anda käitumisjuhendi sisu kohta üksikasjalikku teavet;

67. soovitab võtta meetmeid, mis tõstavad naiste ja tüdrukute füüsilise turvalisuse taset pagulaslaagrites ning tagavad ja kaitsevad ümberasustatud isikute inimõiguseid;

68. kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava rakendamist; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama soolist aspekti riiklikes tegevuskavades ning riiklikus inimõigustealases ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise poliitikas;

69. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide raames tervikliku inimõigustealase hariduskava väljatöötamise, mille abil saaks tõsta naiste teadlikkust oma inimõigustest ja tõsta üldist teadlikkust naiste inimõigustest;

70. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet oma õigusaktides ning tagama seaduse ja muude asjakohaste vahenditega selle eesmärgi saavutamise ja nende õiguste austamise kõigis valdkondades;

D.  Erinevas vormis inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide pidamine

1.   Struktureeritud dialoogid

–    Struktureeritud dialoog Hiinaga:

71. rõhutab vajadust märkimisväärselt tugevdada ja täiustada ELi ja Hiina vahelist inimõigustealast dialoogi; rõhutab, et Hiina inimõiguste olukord on jätkuvalt tõsiselt murettekitav;

72. on seisukohal, et küsimuste tõstatamist, mida arutati edukas aruteluringis Hiinaga, näiteks Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ratifitseerimine, kriminaalkohtusüsteemi reform, sealhulgas surmanuhtlus ja töö abil ümberkasvamise süsteem, sõnavabadus eelkõige Internetis, ajakirjandusvabadus, südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabadus, vähemuste olukord Tiibetis, Xinjiangis ja Mongoolias, kinnipeetute vabastamine pärast sündmusi Taevase Rahu väljakul ning töötajate ja teiste õigused, tuleb jätkata dialoogi raames, eelkõige seoses eelmistest õigusküsimuste alastest dialoogidest ja seminaridest tulenevate soovituste kohaldamisega; kutsub sel eesmärgil nõukogu üles kaaluma dialoogi jätkamist ja võimaldama rohkem aega tõstatatud küsimuste arutamisele;

73. kutsub Hiinat ja ELi üles suurendama kahesuunalise teabevahetuse ja strateegiate vahetamise võimalusi inimõiguste kaitse ja edendamise kohta; on seisukohal, et Hiina seisab praegu silmitsi üha suureneva nõudmisega demokraatia ja inimõiguste järele oma rahva seas ning rõhutab, et mõnes valdkonnas on natuke edu saavutatud, kuid on raske täpselt mõõta, millist mõju ELi ja Hiina vaheline inimõigustealane dialoog on avaldanud toimunud muutustele; rõhutab vajadust dialoog ümber kujundada, et muuta see rohkem tulemustele orienteerituks ja keskenduda Hiina rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisele;

74. rõhutab, et nõukogul on vaja kindlaks määrata ja kasutada konkreetseid näitajaid iga kaheksa laiema eesmärgi jaoks, et mõõta ja hinnata edusamme;

75. soovitab, et inimõigustealast dialoogi ei käsitletaks muudest Hiina ja Euroopa vahelistest suhetest eraldi; sel eesmärgil nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kaubandussuhete seotuse inimõigustealaste reformidega, ning palub selles suhtes nõukogul viia läbi inimõiguste olukorra üleüldine hindamine enne mis tahes uue partnerluse või koostöö raamlepingu sõlmimist;

76. taunib asjaolu, et 10. mail 2007. aastal Berliinis toimuma pidanud ekspertide seminar lükati edasi, kuna Hiina ametivõimud ei lubanud osaleda kahel ELi kutsutud sõltumatul valitsusvälisel organisatsioonil; kiidab heaks komisjoni ja Saksamaa kui eesistujariigi nõudmise, et kõnealustel esindajatel tuleks lubada seminarist täielikult osa võtta, sest valitsusväliste organisatsioonide esindajaid ja muid kodanikuühiskonnas osalejaid tuleks lugeda väärtuslikuks ressursiks kõikide dialoogis osalejate jaoks;

–    Struktureeritud dialoog Iraaniga:

77. väljendab tõsist muret seoses sellega, et inimõigustealane dialoog Iraaniga katkes 2004. aastal Iraani-poolse koostöö puudumise tõttu; avaldab kahetsust, et nõukogu meelest ei ole toimunud mingit edasiminekut ja palub nõukogul kanda Euroopa Parlamendile ette inimõigustealase dialoogi hindamise ja täiendavate meetmete kohta, mida saaks võtta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks Iraanis;

78. julgustab komisjoni jätkama projektide rahastamist, mille eesmärgiks on hea valitsemistava toetamine, sealhulgas inimõiguste kaitsjate kaitsmine, kohtusüsteemi ning laste ja naiste haridusprogrammide reform; samamoodi palub komisjonil ellu viia kõik EIDHRi raames nõutavad meetmed, et edendada kontakte ja koostööd Iraani kodanikuühiskonnaga ning täiendavalt toetada demokraatiat ja inimõigusi, keskendudes peamiselt naiste õiguste kaitsmisele ja edendamisele;

2.   Konsultatsioonid Venemaaga:

79. võtab teadmiseks ELi inimõigustealaste konsultatsioonide jätkumise Venemaaga; toetab nõukogu tema püüdlustes arendada kõnealused konsultatsioonid avameelseks ja tõeliseks ELi-Venemaa vaheliseks inimõigustealaseks dialoogiks ning nõuab Euroopa Parlamendi ja Euroopa ning Venemaa valitsusväliste organisatsioonide osalemist selles protsessis; nõuab sel eesmärgil – konsultatsioonide ettevalmistamise ajal – ennekõike valitsusväliste organisatsioonidega konsulteerimist, et võimaldada neil hinnata saavutatud edu ja veenduda selle alusel saavutatud praktilistes tulemustes;

80. kutsub nõukogu ja komisjoni üles nõudma kindlalt päevakorras oleva teema valdkonnaga seotud Venemaa ministeeriumide ametnike osalemist konsultatsioonides, nõudma kindlalt konsultatsioonide korraldamist ka Moskvas ning taotlema Venemaa kolleegide osalemist avalikel kohtumistel valitsusväliste organisatsioonidega;

81. taunib asjaolu, et konsultatsioonide lõpus avaldab partnerriik Venemaa tavaliselt eraldi oma kommünikee, ning kordab nõudmist, et delegatsioonid koostaksid teadaanded ühiselt;

82. kutsub komisjoni üles parandama oma sidet Venemaa kodanikuühiskonnaga ning aitama tõsta selle suutlikkust tegutseda Venemaa õigusega lubatud äärmiselt kitsastes piirides, kaasates kõik Venemaa piirkonnad ja luues rotatsioonisüsteemi, mille alusel valitsusvälised organisatsioonid saavad osaleda;

83. kinnitab vajadust integreerida konsultatsioonid inimõiguste järgimise alal ülejäänud küsimustega, mis kerkivad esile Venemaa ja Euroopa vaheliste suhete sfääris; nõuab konsultatsioonide liitmist muude poliitiliste dialoogide, läbirääkimiste ja dokumentidega, mis tulenevad ELi ja Venemaa vahelistest suhetest ja rõhutab, et kui Venemaa järgib inimõigusi, on sellel väga suur mõju eriti seoses nelja ühise koostööruumiga või tulevase partnerlus- ja koostöölepinguga, ning on veendunud, et ühist vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala ei saa luua, kui inimõiguste küsimused ei ole kõnealuse töö, sealhulgas konsultatsioonimehhanismi oluliseks osaks;

84. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon kehtestaksid lisaks inimõiguste klauslile konkreetsed kohustused ja tõhusamad mehhanismid Venemaa võetud kohustuste täitmise järelevalveks ja kontrollimiseks, et saavutada inimõiguste murettekitava olukorra reaalne paranemine Venemaal selles osas, mis on seotud ühinemis-, sõna- ning ajakirjandus- ja meediavabadusega; nõuab tungivalt rahvusvaheliste ja piirkondlike institutsioonide esitatud soovituste ja otsuste täitmist ning valitsusväliste organisatsioonide hinnangute arvestamist, mis on seotud Venemaa poolt alla kirjutatud peamiste rahvusvaheliste inimõiguste lepingute täitmisega;

3.   Lepingutel põhinevad dialoogid

–    Cotonou lepingul põhinevad dialoogid

85. rõhutab vajadust võtta poliitilises dialoogis inimõiguste ja demokraatia küsimusi korrapäraselt arvesse Cotonou lepingu artikli 8 kohaselt; juhib sellega seoses tähelepanu vajadusele kehtestada poliitilise dialoogi selge ja läbipaistev mehhanism ning eesmärgid artikli 8 kohaselt; väljendab muret selle pärast, et sellise mehhanismi puudumisel on reaalne oht, et inimõiguste rikkumise korral hoitakse kõrvale artikli 96 järgimisest;

86. palub nõukogul ja komisjonil täita oma kohustusi seoses Cotonou artiklitega 8 (poliitiline dialoog), 9 (inimõigused, demokraatlikud põhimõtted, õigusriik ja hea valitsemistava) ning 96 ja 97 (konsultatsioonid); kutsub üles kodanikuühiskonda osalema artikli 8 kohases poliitilises dialoogis ja mitteametlikult kaasama kodanikuühiskonda artikli 96 kohaste konsultatsioonide ettevalmistamisse, mis peaks kaasa aitama läbipaistvuse ja demokraatliku kontrolli parandamisele;

87. palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja AKV-ELi parlamentaarsele ühisassambleele raport, milles määratakse kindlaks selge ja läbipaistev mehhanism, et hinnata AKV riikidega peetava poliitilise dialoogi positiivseid tulemusi ja puudusi;

88. märgib Cotonou lepingu artikli 96 alusel peetava konsulteerimismenetluse positiivset mõju, mis on osaliselt selle institutsionaliseeritud ja läbipaistva olemuse, aga ka ELi arenguabiga otsese seotuse tulemuseks, ja märgib, et see on eriti ilmne, kui võetakse dialoogist tulenevaid konstruktiivseid meetmeid, et aidata AKV riikidel järgida demokraatia standardeid ja inimõiguste austamist; kordab oma nõudmist kohaldada käesolevat näidet samamoodi teiste dialoogide suhtes;

–    Dialoogid Kesk-Aasiaga

89. tervitab poliitilise dialoogi tugevdamist Kesk-Aasia riikide Kasahstani, Kõrgõzstani, Tadžikistani, Türkmenistani ja Usbekistaniga, ning kutsub komisjoni üles tagama, et sotsiaalsed ja inimõiguste küsimused ei jää teisele kohale Kesk-Aasia ja Euroopa Liidu riikide energia-, ehitus- ja kaubandusvaldkonnas eksisteerivate majanduslike ja finantshuvide järel;

90. tervitab ELi Kesk-Aasia strateegia projekti vastuvõtmist Euroopa Ülemkogu poolt 2007. aasta juunis, mis hõlmab inimõiguste ja demokratiseerimise strateegiat, mida saab kasutada poliitilise dialoogi raamistikuna;

91. palub nõukogul ja komisjonil kehtestada kõikehõlmav ja sidus lühiajaline ja keskpika perioodi lähenemisviis Kesk-Aasia piirkonnale tervikuna, kuid samuti eraldi individuaalsetele riikidele, mis hõlmab eespool nimetatud inimõiguste ja demokratiseerimise strateegiat, mida saab kasutada poliitilise dialoogi raamistikuna;

92. tervitab nõukogu palvet Usbekistani ametiasutustele algatada korrapärane inimõigustealane dialoog, ning märgib, et esimene aruteluring peeti Taškendis 8.–9. mail 2007. aastal, ning et on peetud kaks ekspertide koosolekut Andidžoni massimõrva kohta; on seisukohal, et korrapärase dialoogi loomine ei tohiks olla piisavaks õigustuseks sanktsioonide tühistamisele;

93. nõuab, et Euroopa Parlament saaks osaleda kõnealuse dialoogi alustamise otsuses, ning teistes, käesolevas raportis sisalduvates ettepanekutes, mida võetakse arvesse dialoogi jätkumisel;

94. palub nõukogul kehtestada konkreetsed näitajad, mis on suunatud Usbekistaniga peetavas dialoogis nõutud eesmärkide saavutamisele, pöörates erilist tähelepanu inimõiguste kaitsjate olukorrale;

–    Naabruspoliitika raames sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingutel põhinevad dialoogid

95. kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama praegust olukorda, kus mitmete naaberriikidega sõlmitud partnerlus- ja koostöölepingud aeguvad ning peetakse läbirääkimisi uute lepingute üle, et süvalaiendada inimõigusi ja inimõigustealast tõhusat dialoogi tulevastesse lepingutesse, sealhulgas järelmeetmete mehhanismi;

96. juhib tähelepanu sellele, et Euroopa naabruspoliitika peamine eesmärk on privilegeeritud suhete loomine ELi ida- ja lõunapoolsete naabritega vastastikuse pühendumise alusel ühistele väärtustele, eelkõige õigusriigi põhimõtete, hea valitsemistava ja inimõiguste austamise valdkondades; usub, et ELi dialoogidel võiks olla suurem mõju Euroopa naabruspoliitika riikide reformidele, võttes arvesse inimõiguste allkomisjoni olemasolu ja selles toimuva dialoogi tulemusi; juhib tähelepanu sellele, et kui tegemist on mittedemokraatlike valitsuste või inimõiguste raske rikkumisega, tuleks inimõigustealane dialoog ühendada tugevama reaktsiooniga, näiteks avaliku kriitika ja muude asjakohaste meetmetega;

97. kutsub komisjoni üles selgemale keelekasutusele ning kehtestama naabruspoliitika partnerriikide tegevuskavade ja inimõiguste allkomisjonide volituste suhtes konkreetsed ja mõõdetavad kohustused, ning rõhutab vajadust, et nõukogu ja komisjon leiaksid võimaluse suurendada nii Euroopa kui ka naabruspoliitika partnerriikide kodanikuühiskondade aktiivsemat osalemist Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade loomisel ja kontrollimisel ning inimõiguste ja demokraatia klausli rakendamisel; tervitab võimalust anda demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi alusel rahalist toetust projektidele, mille eesmärgiks on järelevalve Euroopa naabruspoliitika tegevuskavade üle;

98. palub komisjonil teha suuremaid jõupingutusi, et moodustada inimõiguste allkomisjonid kõigi Euroopa naabruspoliitika riikide jaoks, kus need siiani puuduvad, ning rakendada neid, mis veel ei toimi, et tagada tõhus ja ekspertide tasandil järelevalvemenetlus tegevuskavades sätestatud inimõigustealaste ja demokraatia eesmärkide rakendamiseks;

99. võtab teadmiseks asjaolu, et inimõiguste küsimusi on uuritud õiguse, vabaduse ja turvalisuse allkomisjonides, mis on moodustatud Moldova ja Ukrainaga; kinnitab sellest hoolimata lõppeesmärki, mis koosneb eraldiseisvate inimõiguste allkomisjonide loomisest kõigi Euroopa naabruspoliitika riikide, sealhulgas Lõuna-Kaukaasia riikide jaoks; juhib tähelepanu inimõiguste olukorra halvenemisele Aserbaidžaanis ja rõhutab seetõttu eriliselt vajadust luua võimalikult kiiresti inimõiguste allkomisjon kõnealuse riigiga;

100.    kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama tõelist koostööd inimõiguste allkomisjonide ning nende komisjonide vahel, mis tegutsevad justiits- ja siseasjade valdkonnas, kus kõik kõnealused küsimused on tihedalt seotud; nõuab sellega seoses, et Euroopa Parlamenti hoitaks täielikult kursis ettevalmistustega ja järeltegevusega selles valdkonnas;

101.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaaluma inimõigustealase dialoogi või konsultatsioonimehhanismi loomise võimalust Liibüaga;

102.    kutsub nõukogu üles, kuni assotsiatsioonilepingu allkirjastamiseni, kaaluma inimõigustealase dialoogi mehhanismi loomise võimalust Süüriaga;

103.    rõhutab vajadust moodustada Iisraeliga institutsionaliseeritud inimõigustealane allkomisjon, mis asendaks praegust ajutist mehhanismi;

104.kutsub nõukogu üles teavitama ja kaasama Euroopa-Vahemere piirkonna parlamentaarset assambleed ning parlamendi delegatsioone parlamentaarsetes koostöökomisjonides, mis on olemas ELi ja Ida-Euroopa riikide vahel;

–    Dialoogid Ladina-Ameerikaga

105.    palub nõukogul ja komisjonil kaaluda teatava erimehhanismi kasutuselevõttu, et kontrollida inimõiguste klausli järgimist ELi ning Ladina-Ameerika ja Kesk-Ameerika vahel sõlmitud lepingute puhul, täiendades näiteks inimõiguste klauslit toimivate tegevuskavadega (sarnanevad Euroopa naabruspoliitika tegevuskavadele) ja moodustades inimõiguste allkomisjonid; ning rõhutab sellega seoses vajadust hoida kõnealuste dialoogide tulemustega täielikult kursis asjaomaseid ühiskomisjone ja ühisnõukogusid, et tõhustada inimõiguste integreerimist ELi poliitilistesse dialoogidesse kõnealuste piirkondade riikidega;

106.    kutsub seetõttu komisjoni üles tegema iga-aastast hindamist inimõiguste olukorra kohta Ladina-Ameerika riikides tegevuskavade alusel ja moodustama inimõiguste allkomisjone;

107.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles kaasama kodanikuühiskonda inimõigustealaste dialoogide läbiviimisesse, millest võtaks piisavalt osa mittetulundussektor, ning on seisukohal, et dialoogi Mehhikoga tuleb tõhustada ja ümber korraldada, et see võiks olla eeskujuks teistele Ladina-Ameerika riikidele;

108.    kutsub nõukogu ja komisjoni üles lülitama inimõigused pooleliolevatesse läbirääkimistesse assotsiatsioonilepingute üle Andide Ühenduse, Kesk-Ameerika ja Mercosuriga ning teavitada Euroopa Parlamenti edasiminekutest käesoleval alal;

109.    kutsub nõukogu üles teavitama Euroopa ja Ladina-Ameerika parlamentaarset assambleed inimõigustealastest dialoogidest ja konsultatsioonidest ning teda selle töösse kaasama;

–    Kaubandus- ja koostöölepingutel põhinevad dialoogid

110.    juhib tähelepanu, et ELi kaubandus- ja koostöölepingud kolmandate riikidega eeldavad, et rakendamise üle peavad korrapäraselt teostama järelevalvet ühiskomisjonid; märgib, et konkreetsed ühiskomisjonide töörühmad inimõiguste, hea valitsemistava, õigusriigi põhimõtete ja haldusreformi valdkonnas moodustati 2003. aastal katseliselt Bangladeshi, Vietnami ja Laosega;

111.    on seisukohal, et nõukogu peab kõnealuseid dialooge alustama samade kriteeriumide alusel ja et nende tulemuse üle tuleb arutada poliitilise dialoogi raames, et tõhustada ELi inimõiguste poliitika sidusust ja järjepidevust kolmandate riikidega; sellega seoses kutsub nõukogu ja komisjoni üles andma Euroopa Parlamendile lühidalt aru kõnealuste dialoogide tulemuse kohta;

112.    nõuab veel kord inimõiguste ja demokraatia klausli laiendamist kõigile uutele lepingutele ELi ja kolmandate riikide, nii tööstusriikide kui ka arengumaade vahel, ning hõlmates valdkondlikke lepinguid, nagu näiteks kalanduse, põllumajanduse, tekstiilitööstuse, kaubanduse ja tehnilise või finantsabi kohta, kooskõlas sellega, mida on saavutatud AKV riikidega;

4.   Ad hoc dialoogid

113.    palub nõukogul ja eriti ELi eesistujakolmikul kohaldada käesolevas raportis sätestatud soovitusi kõikide ad hoc inimõigustealaste dialoogide suhtes, et tagada nende läbiviimine läbipaistvamal ja teiste ELi välispoliitikate suhtes järjepidevamal viisil, ning teavitada enne selliste dialoogide toimumist sellest teisi institutsioone, eriti Euroopa Parlamenti ja valitsusväliseid organisatsioone;

114.     palub komisjonil kohaldada käesolevas raportis sätestatud soovitusi dialoogide suhtes, mis on loodud osana vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala välismõõtmest, ning hoida institutsioonidevahelise ühtsuse huvides teisi institutsioone, eriti Euroopa Parlamenti ja valitsusväliseid organisatsioone, kursis kõnealuste dialoogide sisu ja tulemusi puudutavate arengutega;

5.  Dialoogid samu seisukohti jagavate riikidega (Kanada, Ameerika Ühendriigid, Jaapan, Uus-Meremaa)

115.    palub komisjonil kohaldada ülaltoodud ettepanekuid ka ELi eesistujakolmiku ja samu seisukohti jagavate partnerite vaheliste konsultatsioonide suhtes ning suurendada läbipaistvust ja ühtsust teiste ELi poliitikatega ning soovitab, et kõnealuseid konsultatsioone inimõiguste küsimuste alal kasutataks koostoime taotlemiseks ja kogemuste jagamiseks inimõiguste problemaatika lahendamisel koos samu seisukohti jagavate riikidega;

116.    tervitab hiljutisi samme kodanikuühiskonna teavitamisel kõnealuste dialoogide päevakorrast ning palub nõukogul võtta sama suhtumine omaks suhetes Euroopa Parlamendiga; nõuab, et korrapäraselt antaks Euroopa Parlamendile aru nende sisu ja tulemuste kohta;

6.   Kolmandate riikidega peetavad poliitilised dialoogid, millesse inimõiguste klausel tuleb veel lisada

117.    palub nõukogul kohaldada eespool nimetatud ettepanekuid ka kõikide poliitiliste dialoogide suhtes kolmandate riikidega, eriti mis puudutab dialoogi päevakorda ja sisu;

o

o        o

118.    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule (eelkõige selle peasekretärile ja ühise välis- ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale Javier Solanale ja tema alalisele esindajale inimõiguste küsimustes Riina Kionkale ning COHOMi liikmetele) ja komisjonile (sealhulgas selle delegatsioonidele kolmandates riikides), liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee kaaspresidentidele, Euroopa–Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee presidendile ja ELi–Ladina-Ameerika parlamentaarse assamblee kaaspresidentidele ning parlamentaarse koostöö komisjonide kaasesimeestele ja parlamentidevahelistele delegatsioonidele ELi ja asjaomaste riikide vahel.

(1) ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107. (2) ELT C 131 E, 5.6.2003, lk 147. (3) ELT L 386, 29.12.2006, lk 1. (4)          Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0178. (5)          Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0169. (6)          Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0007. (7)          Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0503. (8)          Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0467. (9)          ELT C 305 E, 14.12.2006, lk 219. (10)         ELT C 80, 1.4.2005, lk 17. (11)         Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0080. (12)         Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0079. (13)         Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2006)0419. (14)         ELT C 296 E, 6.12.2006, lk 123.

ETTEPANEKUD

Naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjon palub vastutaval väliskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

A.  arvestades, et Pekingi 1995. aasta deklaratsioonis ja tegevuskavas sätestatakse, et naiste ja tütarlaste inimõigused on üldiste inimõiguste võõrandamatu, lahutamatu ja jagamatu osa,

1.   nõuab kindlalt, et naiste õigused oleksid inimõiguste lahutamatu osa ja nõuab tungivalt, et komisjon selgesõnaliselt ja süstemaatiliselt käsitleks naiste õiguste edendamist ja kaitset kõigis kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides ja konsultatsioonides; rõhutab sellega seoses vajadust seada sisse ELi välislepingute inimõiguste klausli läbipaistev seiremehhanism, milles võetakse eraldi arvesse naiste õiguseid, ja võtta selle klausli rikkumise korral asjakohased meetmed;

2.   juhib tähelepanu kodanikuühiskonna ja eelkõige aktiivsete valitsusväliste organisatsioonide tähtsusele naiste õiguste edendamisel ja soovitab ühiskonna täielikku kaasamist Euroopa Liidu ja kolmandate riikide vahel peetavatesse asjakohastesse dialoogidesse;

3.   kutsub komisjoni ja nõukogu üles tõhustama soolise võrdõiguslikkuse edendamise algatuste ja kodanikuühiskonna algatuste vahelist koostööd olemasolevate Euroopa inimõigustealaste õigusaktide raames, ja ergutama kolmandaid riike tagama kõigi inimõiguste organite ja mehhanismide vaheline koostöö ja koordineerimine;

4.   kutsub komisjoni üles süstemaatiliselt jälgima CEDAW konventsiooni ja selle vabatahtliku protokolli ratifitseerimist ja rakendamist kolmandate riikidega peetava inimõigustealase dialoogi raames ja esitama selle kohta regulaarseid aruandeid naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama konventsioonis sätestatud õiguste austamise nendes kolmandates riikides eesmärgiga ületada lõhe naiste õiguste olemasolu ja nende tulemusliku kasutamise vahel;

5.   soovitab komisjonil koostada loetelu soolise diskrimineerimise vormidest vastavalt naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise konventsioonile (CEDAW) ja inimõiguste paktidele kui tootmis- ja menetlusmeetoditest (PPM – production and process methods) nagu need on WTO raamistikus määratletud, et luua andmebaas toodetest ja kaubamärkidest, mille import ELi võidakse lõpuks ära keelata;

6.   nõuab, et naiste õiguseid käsitletaks selgesõnaliselt inimõigustealastes dialoogides, eelkõige naiste ja tüdrukute diskrimineerimise ja nendevastase vägivalla kõigi vormide vastu võitlemist ja nende kaotamist – sinna kuuluvad kõik kahjulikud traditsioonid ja tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine, varajased või sundabielud, kõik inimkaubanduse vormid, koduvägivald ja naistetapp ning ekspluateerimine tööl ja majanduslik ekspluateerimine;

7.   nõuab kindlalt naiste õiguste selgesõnalist kaasamist võitlusse inimkaubandusega ja soopõhist lähenemist sellele, eelkõige naiste ja lastega kauplemisega seksuaalse ja tööalase ekspluateerimise ning elundite eemaldamise eesmärgil;

8.   rõhutab vajadust võtta konkreetseid meetmeid, et julgustada naiste jõulisemat osalemist tööturul, majandus- ja sotsiaalküsimustes, poliitilises elus ja otsuste vastuvõtmisel ning konfliktide ennetamisel ja lahendamisel, rahu tagamisel ja ülesehitusel; soovitab Euroopa Parlamendi liikmete laia, sooliselt tasakaalustatud osalemist EÜ rahastatud inimõigustealaste projektide hindamises ja Euroopa Parlamendi ulatuslikumat kaasatust kolmandate riikidega peetavates inimõigustealastes dialoogides;

9.   nõuab tungivalt, et komisjon pakuks naiste inimõigustealast koolitust kõigile komisjoni delegatsioonide töötajatele ja ametnikele, eelkõige neile, kelle ülesannete hulka kuulub inimõiguste- ja humanitaarabialane tegevus;

10. nõuab tungivalt, et komisjon võtaks sarnaselt ÜRO välja antud käitumisjuhendile vastu käitumisjuhendi eelnõu ühenduse institutsioonide ja asutuste ametnike jaoks, eriti kolmandates riikides lähetusel viibimise puhuks; on seisukohal, et juhendis peaks selgelt väljenduma seksuaalteenuste ostmise, muude seksuaalse ärakasutamise vormide ja soopõhise vägivalla hukkamõist, see peaks sisaldama kuritarvituste puhuks vajalikke sanktsioone, ja enne lähetusse saatmist tuleks ametnikele anda käitumisjuhendi sisu kohta üksikasjalikku teavet;

11. soovitab võtta meetmeid tüdrukute ja naiste turvalise keskkonna tagamiseks ja tüdrukutele võrdsete haridus- ja koolitusõiguste tagamiseks; soovitab edendada seksuaal- ja reproduktiivtervist ja -õiguseid, mille hulka kuulub õigus otsustada oma seksuaalelu ja soojätkamise üle ilma diskrimineerimist, sundust ja vägivalda kogemata, ning naiste mõjuvõimu tõstmist, mis toetaks võitlust HIVi ja AIDSiga;

12. soovitab võtta meetmeid, mis tõstavad naiste ja tüdrukute füüsilise turvalisuse taset pagulaslaagrites ning tagavad ja kaitsevad ümberasustatud isikute inimõiguseid;

13. kutsub komisjoni üles esitama iga-aastaseid aruandeid ELi inimõigustealaste dialoogide kohta naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjonile kõigis sooküsimustega seotud valdkondades;

14. kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama Pekingi deklaratsiooni ja tegevuskava rakendamist; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama soolist aspekti riiklikes tegevuskavades ning riiklikus inimõigustealases ja soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise poliitikas;

15. nõuab tungivalt, et komisjon tagaks kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide raames tervikliku inimõigustealase hariduskava väljatöötamise, mille abil saaks tõsta naiste teadlikkust oma inimõigustest ja tõsta üldist teadlikkust naiste inimõigustest;

16. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon ergutaksid kolmandaid riike kaasama meeste ja naiste võrdõiguslikkuse põhimõtet oma õigusaktides ning tagama seaduse ja muude asjakohaste vahenditega selle eesmärgi saavutamise ja nende õiguste austamise kõigis valdkondades.

MENETLUS