Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas

(2007/2139(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule pealkirjaga „Euroopa konsensuse saavutamise poole humanitaarabi valdkonnas” (KOM(2007)0317)(1);

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti pealkirjaga „Aruanne Euroopa humanitaarabipoliitika konsensust käsitleva arutelu tulemuste kohta” (SEK(2007)0782);

–   võttes arvesse komisjoni talituste töödokumenti pealkirjaga „Aruanne kriisidele reageerimise kohta – KDV, Pakistan, Liibanon ja Birma/Myanmar” (SEK(2007)0781);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingut, eriti selle artiklit 179;

–   võttes arvesse 21.–22. juunil 2007 Brüsselis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise eesistujariigi järeldusi, millega nähakse ette mandaat valitsustevaheliseks konverentsiks;

–   võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta(2);

–   võttes arvesse nõukogu 23. oktoobri 2001. aasta otsust 2001/792/EÜ Euratom, millega kehtestatakse ühenduse mehhanism tugevdatud koostöö soodustamiseks kodanikukaitse abimissioonidel(3);

–   võttes arvesse komisjoni humanitaarabi peadirektoraadi (DG ECHO) hinnangut 2000–2005 (2006);

–   võttes arvesse vastastikust eksperdihinnangut Euroopa Ühenduse arengukoostööpoliitika ja -programmide kohta (2007), mille koostas Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC);

–   võttes arvesse 2006. aasta mais avaldatud Michel Barnier’ aruannet „Euroopa kodanikukaitse üksus – Europe aid”;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu 23. detsembri 2005. aasta suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks(4);

–   võttes arvesse nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate, Euroopa Parlamendi ja komisjoni Euroopa Liidu arengupoliitikat käsitlevat ühisavaldust „Euroopa konsensus”(5);

–    võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „Euroopa Liit ja ÜRO: multilateralismi valik”(6), milles kutsutakse süstemaatilise poliitilise dialoogi, suurema koostöö kaudu kõnealuses valdkonnas, parema kriiside ohjamise ja ennetamise ning komisjoni ja valitud ÜRO organisatsioonide vahelise strateegilise partnerluse kaudu terviklikule ELi ja ÜRO suhete tugevdamisele ning süvalaiendamisele;

–    võttes arvesse ÜRO Peaassamblee poolt 10. detsembril 1948. aastal vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsiooni;

–   võttes arvesse 1949. aasta Genfi konventsioone ja nende 1977. aasta lisaprotokolle;

–    võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivset protokolli laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse, mille võttis vastu ÜRO Peaassamblee 20. novembril 1989. aastal;

–    võttes arvesse 13. aprillil 1999. aastal Londonis allkirjastatud toiduabi konventsiooni, millega luuakse ühenduse kohustused reageerida arengumaade toiduga seotud hädaolukordadele ja muudele toiduga seotud vajadustele(7);

–    võttes arvesse 17. juuni 2003. aasta humanitaardoonorluse põhimõtteid ja häid tavasid;

–    võttes arvesse 1994. aasta tegevusjuhendit rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumisele ning valitsusvälistele organisatsioonidele õnnetustele reageerimise ajal;

–    võttes arvesse 2004. aastal läbivaadatud humanitaarhartat ja suurõnnetustele reageerimise miinimumstandardeid;

–     võttes arvesse 12. juuli 2007. aasta ülemaailmse humanitaarprogrammi partnerluspõhimõtteid;

–    võttes arvesse sõjaväeliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise suuniseid, et toetada ÜRO humanitaartegevust loodusõnnetuste korral (Oslo suunised), mida muudeti 27. novembril 2006;

–    võttes arvesse 2003. aasta märtsi sõjaväeliste ja kodanikukaitse vahendite kasutamise suuniseid, et toetada ÜRO humanitaartegevust keerukates hädaolukordades (MCDA suunised);

–    võttes arvesse Hyogo tegevusraamistikku, mis võeti vastu 18.–22. jaanuaril 2005. aastal Jaapanis Hyogos Kobe linnas peetud suurõnnetuste vähendamise alasel ülemaailmsel konverentsil;

–    võttes arvesse rahvusvahelise sekkumise ja riikide suveräänsuse komisjoni 2001. aasta detsembri aruannet pealkirjaga „Kohustus kaitsta”;

–    võttes arvesse ohtude, väljakutsete ja muutuste kõrgetasemelise ekspertrühma 1. detsembri 2004. aasta aruannet pealkirjaga „Turvalisem maailm – meie jagatud vastutus”;

–    võttes arvesse ÜRO peasekretäri 21. märtsi 2005. aasta aruannet pealkirjaga „Suuremas vabaduses – areng, turvalisus ja inimõigused kõigile”;

–    võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 24. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni 60/1, millega kinnitatakse iga riigi kohustust kaitsta oma elanikke genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegude eest ning rahvusvahelise üldsuse kohustust kaitsmisele kaasa aidata ja millega tehakse rahvusvahelisele üldsuse ülesandeks arutleda inimeste turvalisuse üle ja määratleda selle mõiste;

–    võttes arvesse 15.–16. juunil 2000. aastal Šveitsis toimunud Freiburgi foorumi ühisavaldust ja tegevusraamistikku;

–    võttes arvesse 2005. aasta augustis ÜRO Humanitaarküsimuste Koordineerimise Talituse poolt avaldatud humanitaarreageerimise ülevaadet;

–    võttes arvesse oma eelmisi resolutsioone humanitaarabi jagamise kohta kolmandates riikides;

–    võttes arvesse oma 5. veebruari 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Kiireloomulise abi, rehabiliteerimise ja arengu seosed – hinnang”(8);

–    võttes arvesse oma 16. mai 2002. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile pealkirjaga „Tõhusa partnerluse loomine ÜROga arengu- ja humanitaarküsimustes”(9);

–    võttes arvesse oma 14. jaanuari 2003. aasta resolutsiooni, mis käsitleb komisjoni iga-aastast aruannet humanitaarabi kohta (2000)(10);

–    võttes arvesse oma 5. septembri 2000. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta nõukogule ja Euroopa Parlamendile: ühenduse humanitaartegevuse hinnang ja tulevik (määruse (EÜ) nr 1257/96 artikkel 20)(11);

–    võttes arvesse oma 24. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu otsus, millega luuakse ühenduse kodanikukaitse mehhanism (uuesti sõnastatud)(12);

–    võttes arvesse oma 9. juuni 2005. aasta resolutsiooni Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni reformi kohta(13);

–    võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–    võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja väliskomisjoni arvamust (A6-0372/2007),

Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas

1.   tervitab eespool nimetatud teatist pealkirjaga „Euroopa konsensuse saavutamise poole humanitaarabi valdkonnas” ja algatust võtta vastu ühine deklaratsioon (konsensus) ELi põhimõtete, eesmärkide ja strateegiate kohta humanitaarabi andmisel kolmandates riikides;

2.   rõhutab, et konsensus peab olema selgem ja konkreetsem, et edendada Euroopa humanitaarpoliitikat ja tagada, et ELi potentsiaali humanitaardoonorina kasutataks täielikult ära, ning usub, et konsensusega tuleb tugevdada ELi kohustusi humanitaar-, taastamis- ja arenguabi ühitamise tagamisel, võttes samas täielikult arvesse nende kahe prioriteedi erinevat iseloomu;

3.   leiab, et konsensus peaks selgitama, kuidas on võimalik kombineerida ja koordineerida paremini EÜ ja liikmesriikide erinevaid ressursse, võttes arvesse nende võrreldavaid eeliseid;

4.   märgib humanitaarkriisi olukordadesse kaasatud eri osapoolte suurenevat arvu ning usub, et konsensus peaks andma juhised ja vastused uutele riskidele ning rakendamise ja koordineerimisega seotud väljakutsetele, kinnitades samal ajal ELi kohustust humanitaarpõhimõtete ja rahvusvahelise humanitaarõiguse suhtes; tuletab meelde, et EL on suurim humanitaarabidoonor maailmas; usub seega, et 21.–22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogu järeldused, mille põhjal käsitletakse tulevases reformilepingus humanitaarabi kui ELi poliitikavaldkonda, on kõnealuse asjaolu olulisuse tunnustuseks;

I osa: ELi nägemus humanitaarabist

a)  Ühised eesmärgid

5.   on seisukohal, et konsensus peaks sisaldama ELi humanitaarabi eesmärkide üksikasjalikku määratlust, mis põhineb nii nõukogu ülalnimetatud 20. juuni 1996. aasta määrusel (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta kui ka 17. juunil 2003. aastal Stockholmis heakskiidetud humanitaarabi põhimõtetel ja headel tavadel, ning erilist tähelepanu tuleks pöörata kõige haavatavamatele rühmadele, nagu naised, lapsed, puuetega inimesed, eakad ja rahvusvähemused, sealhulgas konfliktipiirkondadest põgenenud pagulased;

6.   rõhutab, et tõhus humanitaartegevus, sealhulgas toiduabi, peaks põhinema olukorral ja vajadustel, olema tulemusele orienteeritud ja juhinduma põhimõttest, et elatusvahendite päästmine päästab elusid; rõhutab lisaks, et humanitaarabi ei ole kriisijuhtimise vahend ja seda tuleb määrata läbipaistval moel üksnes tegelike vajaduste alusel ja sõltumata mis tahes poliitilistest kaalutlustest; rõhutab eriti, et toiduabi osutamisel tuleb püüda igal juhul vältida mis tahes kahjulikku mõju kohalikele turgudele või tulevast sõltuvust ning see peaks aitama kaasa pikaajalisele toiduainetega kindlustatusele; toetab rahvusvahelisi jõupingutusi, et reformida toiduabi konventsiooni kõnealustest põhimõtetest kinnipidamise tagamiseks;

7.   rõhutab, et humanitaarabi peab arvestama abi saavate riikide või piirkondade arengut ja enesega toimetulekut ning vältima nende liigset sõltuvust täiendavast abist või välisabist;

b)  Ühised väärtused, põhimõtted ja head tavad

8.   rõhutab, et ELi humanitaarmeetmed peavad juhinduma humanitaarsetest põhimõtetest, mis on ette nähtud humanitaarabi põhimõtete ja heade tavadega (hea humanitaardoonorlus):

-   inimlikkuse põhimõte, mis tähendab keskendumist inimelude päästmisele ja mis tahes kannatuste leevendamisele;

-   erapooletuse põhimõte, mis tähendab meetmete rakendamist üksnes vajadusest lähtuvalt, ilma diskrimineerimiseta kannatanud elanikkondade vahel või elanikkonna sees;

-   neutraalsuse põhimõte, mis tähendab, et humanitaartegevus ei tohi tegevuse toimumispaigas toetada ühtegi relvastatud konflikti või muu vaidluse osapoolt;

-   sõltumatuse põhimõte, mis tähendab humanitaareesmärkide sõltumatust poliitilistest, majanduslikest, sõjalistest või muudest eesmärkidest, mis võivad olla igal tegutsejal seoses aladega, kus humanitaartegevust rakendatakse.

Lisaks peab humanitaartegevus keskenduma kahele prioriteedile:

-   viivitamatus, mis tähendab suurema tähelepanu pööramist kõigi ebamõistlike viivituste kõrvaldamisele humanitaarabi osutamisel ja vajaduse korral tekkinud viivituste kriitilist uurimist;

-   tõhusus, mis tähendab, et demokraatliku kontrolli teostamiseks peab olema võimalik tulemusi mõõta;

on seisukohal, et arvestades oma poliitilist kaalu ja mõju peamise rahvusvahelise doonorina, peaks EL edendama järjekindlalt kõnealuseid põhimõtteid, et tagada juurdepääs kriisi tõttu kannatanud elanikkonnale ja humanitaaralast kinnipidamine;

9.   tervitab komisjoni algatust käivitada hea humanitaarpartnerlus, tugevdades üldist humanitaarreformi, ühendades doonorid, koostööpartnerid ja abisaajad, ning ELi poolt 2005. aastal rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinnipidamise edendamise suuniste vastuvõtmist; soovib, et EL mängiks esmatähtsat rolli rahvusvahelisest humanitaarõigusest kinnipidamise kontrollimisel, kaitsmisel, edendamisel, levitamisel ja tugevdamisel, sealhulgas valitsusväliste osalejate poolt, et säilitada humanitaarala; soovib, et kõik liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, kirjutaksid reservatsioonideta alla 17. juunil 2003. aastal Stockholmis heakskiidetud humanitaarabi põhimõtetele ja headele tavadele; rõhutab vajadust, et kõnealused põhimõtted viidaks ellu ja et Euroopa Liidu institutsioonid ja Euroopa Parlamendi alaline humanitaarabi raportöör hindaksid korrapäraselt (iga kahe aasta tagant) põhimõtetest kinnipidamist;

10. leiab, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata abitöötajate julgeolekule ja kaitsele, kellel tuleb sageli minna ohtlikesse piirkondadesse; avaldab kahetsust, et nad langevad ikka veel sageli mõttetu vägivalla ohvriks, satuvad vangistusse või võetakse pantvangiks; mõistab kindlameelselt hukka kõik vägivallaaktsioonid abitöötajate vastu;

11. märgib kontseptsiooni „kohustus kaitsta” tunnustamist ülalnimetatud ÜRO resolutsioonis 60/1, mis oli tingitud nimelt rahvusvahelise humanitaarõiguse ning inimõiguste rikkumiste suurenemisest ja valitsuste võimetusest või tahte puudumisest kaitsta oma kodanikke; tuletab meelde, et humanitaarabi on üks rahvusvahelise üldsuse vahend, et aidata kaasa ohustatud elanike kaitsmisele, ning rõhutab ELi kohustust reageerida niisugustele rikkumistele; nõuab, et liikmesriigid ja ELi institutsioonid algataksid põhjaliku poliitilise arutelu sekkumisõiguse või isegi -kohustuse üle rahvusvahelise humanitaarõiguse ja/või inimõiguste tõsise rikkumise korral, võttes samuti arvesse rahvusvahelise sekkumise ja riikide suveräänsuse komisjoni ülalnimetatud 2001. aasta detsembri aruande „Kohustus kaitsta” järeldusi ja soovitusi;

12. on veendunud, et EL peaks töötama välja algatusi, et muuta kontseptsioon „kohustus kaitsta” tegelikkuseks, andes samal ajal eesõiguse ennetusmeetmetele, tsiviilmeetmetele ja kolmandate riikide valitsuste toetamisele nende kohustuste täitmisel, et kaitsta nende elanikkonda; rõhutab, et sunnimeetmeid, sealhulgas sõjalist sekkumist võib kasutada vaid viimase abinõuna ning rangelt kooskõlas rahvusvahelise õigusega; kordab eelkõige, et jõu kasutamise kaalumisel peab ÜRO Julgeolekunõukogu võtma alati arvesse ÜRO peasekretäri 2005. aasta märtsi aruandes esitatud ja Euroopa Parlamendi toetuse saanud viit legitiimsuse kriteeriumi: ohu tõsidus, eesmärgi õigsus, jõu kasutamine viimase abinõuna, meetmete proportsionaalsus ja reaalsed eduvõimalused; nõustub, et jõu kasutamise põhimõtted ja jõu kasutamise lubamine tuleks sätestada ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonis;

II osa: põhimõtete rakendamine praktikas: ELi humanitaarabi ühine raamistik

a)  ELi koordineerimine, ühtsus ja täiendavus

13. on seisukohal, et konsensus peaks tagama liikmesriikide hulgas koordineerimise, poliitika ühtsuse, täiendavuse ja menetluste ühtlustamise põhimõttest kinnipidamise, nagu on sätestatud juba eespool nimetatud Euroopa arengukonsensuses, ning et EÜ peaks oma ühendavas rollis kasutama täielikult nõukogu ülalnimetatud määruse (EÜ) nr 1257/96 artiklit 10 ja humanitaarabi peadirektoraadi suutlikkust; rõhutab siiski, et ELi koordineerimismehhanismid peavad ÜRO ja eriti humanitaarasjade koordinatsioonibüroo (OCHA) rahvusvahelisi koordineerimisalaseid jõupingutusi pigem tugevdama kui neid dubleerima ning kaasama riiklikud ja kohalikud asutused; kutsub ELi üles koostama ELi humanitaarabidoonorite kaardistiku sarnaselt ELi arenguabi puhul tehtuga;

14. väljendab heameelt asjaolu üle, et 2007. aasta juuni Euroopa Ülemkogu järeldustes tunnustatakse täielikult vajadust viia humanitaarabipoliitikat ellu ELi täisväärtusliku poliitikana ning on seega seisukohal, et ühendus ja liikmesriigid peaksid edendama humanitaarmeetmete poliitika arutelu sobival nõukogu foorumil, luues nõukogu eritöörühma (näiteks nõukogu humanitaarabi töörühm (COHUMA)), mis võimaldab kiire ja järjekindla tegutsemise tagamiseks luua kooskõlastatud meetodid;

b)  Piisava ja tõhusa abi andmine

15. on seisukohal, et konsensus peaks sisaldama ELi tugevat piisava humanitaarabi andmise ning rahastamise asjakohase ettearvatavuse ja paindlikkuse kohustust asjakohaste iga-aastaste eelnevate eelarvesätete abil; rõhutab, et EL peaks seadma prioriteediks need humanitaarkriisid, mis on alarahastatud, unarusse jäetud või unustatud, ning et tuleks uurida uuenduslikke mehhanisme vajaduste ja olemasolevate fondide vahelise erinevuse suuruse paremaks kindlaksmääramiseks ning ülemaailmsete humanitaarabi vajaduste rahuldamise tagamiseks;

16. on seisukohal, et EL peaks selgelt osalema ülemaailmses humanitaarreformi protsessis ning eelkõige selleks, et toetada Hädaolukorras Reageerimise Keskfondi, mis täiendab tulemuslikult olemasolevate rahaliste vahendite valikut, kuna see pakub lisarahastamist, mis ei kõrvalda toetust teistele humanitaarabioperatsioonidele ja -partneritele, et tunnustada klastripõhist lähenemisviisi ning edendada ulatuslikult humanitaarabi osutajate kaasamist;

17. tervitab komisjoni ettepanekut luua ELi vajaduste hindamise ja ekspertanalüüsides osalemise ühine raamistik; tuletab meelde, et EL peaks eelistama võimaluse korral alati kohalikke ja piirkondlikke allikaid;

18. rõhutab, et hädaolukordade ja eriti loodusõnnetuste tekitatud hädaolukordade puhul on esimesed 48 tundi elude päästmisel kõige olulisemad ning et rahvusvaheline üldsus on näidanud, et tema kohene reageerimisvõime ei ole piisav; on seisukohal, et EL peaks vastama kõnealusele väljakutsele, tugevdades ühelt poolt kohalikul tasandil ennetamist, valmisolekut ja reageerimisvõimet ning teiselt poolt parandades koordineerimist, varajase hoiatamise mehhanisme ja asjakohast materjalide ja varude ennetavat soetamist rahvusvahelisel tasandil; kutsub ELi üles toetama ja täiendama humanitaarasjade koordinatsioonibüroo ja ÜRO rahvusvahelisi jõupingutusi, et tugevdada kiire reageerimise suutlikkust, sealhulgas kohest juurdepääsu rahastamisele ja hädaabioperatsioonide varumeeskondadele;

19. on seisukohal, et EL peaks investeerima rohkem elanikkonna haavatavuse tegurite mõistmisse ja kontrollimisse; kutsub eelkõige ELi üles tagama, et kõigis humanitaarabioperatsioonides rahuldataks esmased tervisega seotud vajadused, eriti seoses reproduktiivtervisega, kooskõlas vastavate humanitaarharta standarditega;

20. toetab Rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu Ühingute Rahvusvahelise Föderatsiooni jõupingutusi probleemide tuvastamisel ja soovituste andmisel rahvusvaheliste suurõnnetustele reageerimise seaduste, eeskirjade ja põhimõtete valdkonnas ning ootab 2007. aasta novembris toimuva 30. Punase Risti ja Punase Poolkuu rahvusvahelise konverentsi tulemusi;

c)  Partnerluse mitmekesisus ja kvaliteet

21. tervitab komisjoni ettepanekut rõhutada ELi toetust koostööpartnerite, eelkõige valitsusväliste organisatsioonide, ÜRO ja Punase Risti/Punase Poolkuu liikumise mitmekesisusele ning toetab kavandatavaid partnerite valiku kriteeriume; kutsub komisjoni üles aitama kaasa uute liikmesriikide (EL-12, s.t 2004. aastal ELiga ühinenud kümme uut liikmesriiki ning Bulgaaria ja Rumeenia, kes ühinesid ELiga 2007. aastal) rakendusasutuste täielikule integreerimisele humanitaarabi osutamisse; on seisukohal, et konsensus peaks tunnustama ja määratlema täpsemalt mitmete humanitaarabi osutajate erinevad rollid, mandaadid ja võrreldavad eelised, et vältida nende hulgas mandaatide konflikti ja vahendite konkurentsi, ning et EL peaks toetama humanitaarabi osutajate suutlikkuse parandamist, pöörates tähelepanu eelkõige kohalikule ja piirkondlikule suutlikkusele; usub, et erilist tähelepanu tuleks pöörata nii Põhja kui ka Lõuna valitsusväliste organisatsioonide, Punase Risti ja Punase Poolkuu ühingute ja kodanikuühiskonna osapoolte rollile ning seda mitte ainult abi andmisel, vaid ka Lõuna kohalike partnerite tegelikke vajadusi ja muresid peegeldavate poliitikate väljatöötamisel ja Euroopa kodanike toetuse võitmisel;

22. usub, et EL peaks töötama välja strateegiad, et jõuda mittetraditsiooniliste doonoriteni, kellepoolne rahastamine on mõeldud sageli eriotstarbeks ja/või tingimuslikuks otstarbeks, et edendada vajadustel põhineva abi mudelit, rahvusvahelise humanitaarõiguse põhimõtteid ja partnerluse mõistet; rõhutab siiski, et kõnealused uued rahastamisallikad ei tohi vähendada ELi liikmesriikidelt ja komisjonilt saadavaid rahalisi vahendeid;

23. on seisukohal, et ELi humanitaarabi tuleks osutada humanitaarabiorganisatsioonide kaudu, mis järgivad täielikult häid tavasid ning on võtnud ülesandeks edendada humanitaartegevuse elluviimisel aruandekohustust, tulemuslikkust ja tõhusust;

d)  Tõhusus, kvaliteet ja aruandlus

24. usub, et aruandekohustus suurõnnetuste poolt mõjutatud kogukondade kui esmaste kasusaajate ees asub mis tahes humanitaarabi tõhususe hindamise keskmes ning et konsensus peaks kõnealust põhimõtet nõuetekohaselt peegeldama; on eelkõige arvamusel, et EL peaks julgustama valitsusväliste organisatsioonide poolt läbi viidud vabatahtlikke aruandekohustusalaseid algatusi;

25. on seisukohal, et EL peaks edendama seda, et kasutatakse ametkondadevahelise humanitaarküsimuste alalise komitee humanitaartegevuse suuniseid ja põhimõtteid, riigisisese ümberasustamise juhtpõhimõtteid, 1994. aasta tegevusjuhendit rahvusvahelise Punase Risti ja Punase Poolkuu liikumise ning valitsusväliste organisatsioonide jaoks suurõnnetustele reageerimise ajal ning humanitaarhartat;

e)  Sõjaväeliste ja kodanikukaitse vahendite ning suutlikkuse kasutamine väljaspool ELi territooriumi

26. kinnitab, et ELi kodanikukaitset ning sõjalisi vahendeid ja võimsust tuleb kasutada viisil, mis täiendab ja toetab humanitaarabiorganisatsioonide tööd, ning nende kasutamine peab olema piiratud juhtumite või aladega, kus kõnealused vahendid võivad anda tõelist lisandväärtust, ja see peab põhinema olukorra eelneval põhjalikul analüüsil;

27. on seisukohal, et EL peaks humanitaarabioperatsioonide puhul selgelt määratlema tsiviil- ja militaarosalejate rollid ja mandaadid ning tagama nendest kinnipidamise, eriti konfliktiolukordades, kus erapooletus ja sõltumatus on olulised, et tagada suurõnnetuste ohvritele turvaline juurdepääs ja humanitaarabi tõhus osutamine;

28. usub, et EL peaks toetama aktiivselt kõigi humanitaaroperatsioonidesse kaasatud osapoolte poolt kodanikukaitse ja sõjaväeliste vahendite ning Oslo suuniste kohaldamist ja tagama, et nendes sisalduvaid peamisi põhimõtteid ei nõrgendata;

29. on seisukohal, et kooskõlas rahvusvaheliste suunistega tuleks riiklikke kodanikukaitsevahendeid kasutada keerulistes hädaolukordades vaid erandjuhtudel ning sõjalisi vahendeid ja suutlikkust tuleks humanitaarabioperatsioonide toetamiseks kasutada vaid viimase abinõuna ja mõlemal juhul tuleks tegutseda ÜRO humanitaarabiorganisatsioonide juhtimise all ja vastavalt konfliktide ennetamise põhimõttele;

f)   Suurõnnetuste ohu vähendamise ja valmisoleku edendamine

30. märgib loodusõnnetuste arvu ja sageduse suurenemist ning nende laastavat mõju; tunnistab samuti loodusõnnetuste ja inimtegevuse tagajärjel toimunud suurõnnetuste eristamise suurenevat keerulisust; tunnistab, et ohtude põhjustajateks on nii inimtegevus ja planeerimise puudumine kui ka loodusõnnetused; kutsub kasutama ajalist strateegiat, et süvalaiendada Hyogo tegevusraamistikust (HFA) juhinduvat suurõnnetuste ohu vähendamise strateegiat kogu ELi arengu- ja humanitaarabisse; tunnistab, et ilma suurõnnetuste ohu vähendamise strateegia süvalaiendamiseta ähvardab arengumeetmeid tahtmatult suureneva vastuvõtlikkuse oht suurõnnetustele;

31. märgib ulatuslikku tulevast kliimamuutuste väljakutset äärmuslike ilmastikutingimuste ja kahanevate loodusressursside näol, mis mõjutab tõsiselt ohutust ja arengut, ulatudes vaeste suurenevast vastuvõtlikkusest vägivaldsete konfliktideni vähenevate loodusressursside tõttu ja ulatuslike rändevoogudeni; rõhutab kliimamuutustega kaasnevaid ohte vaesuse vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele ning nõuab, et suurõnnetuste ohu vähendamise strateegia ja kohandamismeetmed integreeritaks vaesuse vähendamise strateegiatesse (vaesuse vähendamise strateegilised dokumendid); rõhutab, et tõhususe saavutamise nimel peavad suurõnnetuste ohu vähendamise meetmed, mille eesmärk on vähendada haavatavuse põhjuseid, kattuma märkimisväärselt kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemisega;

32. rõhutab, et Hyogo tegevusraamistikul põhinevad suurõnnetuste ohu vähendamise strateegiad peaksid toetama kohalike kogukondade ja asutuste tegevust pikaajalise suurõnnetustele vastuvõtlikkuse vähendamise lähenemisviisi puhul, nagu on soovitatav humanitaarabi peadirektoraadi suurõnnetusteks valmisoleku osakonna (DIPECHO) rahastamismehhanismi ja suurõnnetusteks valmisoleku programmi kogemuse põhjal;

33. kutsub ELi eraldama humanitaarabi eelarvesse suurõnnetuste ohu vähendamiseks vähemalt 10% täiendavast uuest toetusest ning suurendama märkimisväärselt suurõnnetuste ohu vähendamise ressursse arenguabi eelarves; rõhutab vajadust muuta keskmises ja pikas perspektiivis rahvusvahelise humanitaarabi lähenemisviisi suurõnnetuste ohu vähendamise märgatavaks tugevdamiseks;

g)  Seose tugevdamine teiste abivahenditega

34. nõuab, et EL töötaks koostöös rahvusvaheliste humanitaarabi osutajatega välja suunised, mille eesmärk on tugevdada seost hädaabi, taastamise ja arengukoostöö vahel, et vältida võimalikke lünki hädaabi osutamise ning taastamis- ja arengukoostöö etappide vahel, lähtudes headest tavadest ja saadud kogemustest; on seisukohal, et EL peaks kõnealuse lähenemisviisi puhul toetuma „kahju mittetekitamise” ja „parema taastamise” kümnele põhimõttele; rõhutab eesmärki täita tühimik humanitaarabi ja arenguabi vahel, kasutades paremini mitmesuguseid ELi rahastamisvahendeid;

35. tunnistab lisaks, et nii arenguabi- kui ka humanitaartöötajate hulgas puuduvad teadmised ning teadlikkus humanitaar- ja arenguabi seoste kohta; kutsub ELi üles seadma kõnealuses valdkonnas prioriteediks töötajate koolitusprogrammid;

36. rõhutab vajadust selgitada suhteid meetmete vahel, mida komisjon toetab stabiilsusvahendiga kriiside ennetamise, kriisijuhtimise ja kriisidest väljumise (näiteks desarmeerimine, demobilisatsioon, demineerimine, ümberasunud/põgenenud elanike reintegreerimine jne) puhul, ning nendega kaasnevate meetmete vahel, mida rakendab humanitaarabi peadirektoraat vastavalt oma mandaadile ja humanitaarpõhimõtetele;

h)  ELi humanitaarabi konsensuse rakendamine

37. kutsub lisama humanitaarabi konsensusse ulatuslikke ja konkreetseid tegevuskavu selle rakendamiseks, kaasa arvatud tähtajad suuremate projektide ja algatuste jaoks, mis on järgmise viie aasta jooksul kohustuslikud kõigile ELi doonoritele;

38. nõuab, et korrapäraselt hinnataks humanitaarabi konsensuse rakendamist ja edusamme, kaasates Euroopa Parlamendi täielikult ja teiste institutsioonidega võrdsel määral kõnealusesse tegevusse; nõuab, et kõnealuses valdkonnas loodaks asjakohane institutsioonidevaheline struktuur ja struktureeritud dialoog Euroopa Parlamendiga;

0

0 0

39. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELTs seni avaldamata. (2) EÜT L 163, 2.7.1996, lk 1. (3) EÜT L 297, 15.11.2001, lk 7. (4) ELT C 327, 23.12.2005, lk 4. (5) ELT C 46, 24.2.2006, lk 1. (6) (KOM(2003)0526). (7) EÜT L 163, 4.7.2000, lk 37. (8) EÜT C 284E, 21.11.2002, lk 108. (9) ELT C 180E, 31.7.2003, lk 538. (10) ELT C 38E, 12.2.2004, lk 85. (11) EÜT C 135, 7.5.2001, lk 72. (12) Vastuvõetud tekstid P6_TA(2006)0434. (13) ELT C 124, 25.5.2006, lk 549.

13. juunil 2007 avaldas komisjon teatise pealkirjaga „Euroopa konsensuse saavutamise poole humanitaarabi valdkonnas”. Teatis, mis põhineb kõnealuse sektori olulisemate osapooltega konsulteerimise tulemustel, sisaldab põhimõtete ja väärtuste kogumit ning selles tehakse ettepanekud Euroopa humanitaarpoliitika kvaliteedi, ühtsuse ja tõhususe parandamiseks. Komisjon kutsub nõukogu ja Euroopa Parlamenti võtma koos komisjoniga teatises sisalduvate elementide alusel vastu ühise deklaratsiooni Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas.

Õigel ajal tehtud algatus on hädavajalik ja kutsub pidama põhjalikku arutelu Euroopa Liidu põhimõtete ja strateegiate üle abi osutamiseks enim puudustkannatavatele isikutele. Läbirääkimiste protsess kolme institutsiooni vahel seisneb olulises võimaluses jõuda poliitilise konsensuseni aina keerukamatele kriisiolukordadele reageerimises ning määrata kindlaks, milline on Euroopa humanitaartegevuse ulatus. Jõulise ühise deklaratsiooni vastuvõtmisel on liit samuti võimeline määrama kindlaks selgema seisukoha ja rääkima ühehäälselt rahvusvahelisel tasandil humanitaarabi valdkonnas, tuletades meelde, et EL ei ole üksnes ülisuur valitsusväline organisatsioon, vaid tema ülesanne on ka ennetada põhjuseid, mis nõuavad temalt humanitaarabi osutamist, ning aidata vajaduse korral leida sobivaimad poliitilised lahendused.

Euroopa Liit ja humanitaarabi

Euroopa Liit, ühendades Euroopa Komisjoni ja liikmesriike, on suurim humanitaarabidoonor maailmas. Tegemist on liikmesriikide ja ühenduse vahel jagatud pädevusega. 2006. aastal ületas Euroopa Liidu panus 2 miljardit eurot kõnealuses valdkonnas, mis moodustab üle 40% ametlikult teatatud rahvusvahelisest humanitaarabist(1). Hinnangute kohaselt sai 2006. aastal liidu humanitaarabi 75 riiki ja 100 miljonit inimest.

Ühendus osaleb humanitaaroperatsioonides alates 60. aastate lõpust. Alates 80. aastate lõpust läbi viidud abioperatsioonide suur arv muudab selle ühenduse välistegevuse oluliseks osaks. Humanitaarabi talitusest (ECHO), mis loodi 1992. aastal Euroopa Parlamendi õhutusel, sai hiljuti peadirektoraat (DG ECHO) ning seal töötab 200 ametnikku ja 100 kõnealuses valdkonnas osalevat eksperti. Nõukogu määruses (EÜ) nr 1257/96, mis jõustus 1996. aastal, on kindlaks määratud ühenduse humanitaarabi andmise ulatus, eesmärgid ja menetlused.

Ajavahemikul 2000–2005 ulatus DG ECHO keskmine eelarve 543 miljoni euroni (kaasa arvatud hädaabi reserv). Ajavahemikuks 2007–2013 kõnealust eelarvet suurendatakse, et see ulatuks 875 miljoni euroni 2013. aastal, kuid suur osa suurenemisest on tingitud toiduabi humanitaarosa üleminekust hariduse ja kultuuri peadirektoraadilt DG ECHOle. Igal aastal ületavad humanitaarvajadused DG ECHOle antud eelarve ning komisjon peab kasutama reservfonde.

Praegustes EÜ ja ELi lepingutes ei käsitleta humanitaarabi täisväärtusliku poliitilise valdkonnana. Ühenduse humanitaarabi põhineb vaikimisi EÜ asutamislepingu artiklitel 177 ja 179 (arengukoostöö). Põhiseadusleping pakuks sellele uue õigusliku aluse tänu humanitaarabi kohta eraldi artikli lisamisele (art III-321). 21.–22. juuni 2007. aasta Euroopa Ülemkogul otsustati, et reformileping, mille peab läbi rääkima valitsustevahelisel konverentsil, säilitaks kõnealused sätted ning sellega tuleb järelikult töötada välja ELi täieulatuslik humanitaarabipoliitika.

Humanitaarabi kuulub kaasotsustamismenetluse alla. Parlament, kes on muu hulgas otsustanud luua humanitaarabi alalise raportööri ametikoha, jälgib tähelepanelikult arengut kõnealuses valdkonnas ning nõuab jätkuvalt parlamendi piisavat rahastamist.

Humanitaarabi konteksti areng

Keskkond, milles toimub humanitaarabi jagamine, on viimase viieteistkümne aasta jooksul märkimisväärselt arenenud. Esiteks on pärast Ida-Lääne konflikti muutunud radikaalselt relvastatud konfliktide iseloom. Riigisiseste konfliktide arv on suurenenud ja koos sellega riigisiseste ümberasustatud isikute arv. Seega on rahvusvahelise humanitaarõiguse mittejärgimine, isegi selle puhas ja lihtne tagasilükkamine tavaline nähtus. Ohvrite juurdepääs humanitaarabile on sageli piiratud ning humanitaartöötajad on üha suuremas kallaletungi ja mõrvata saamise ohus. Üldises mõttes on humanitaarala ohus.

Teiseks on suurenenud loodusõnnetuste sagedus ja nende mõju, mis on vaieldamatult tingitud kliimamuutustest. Kõnealune olukord tekitab suurõnnetusteks valmisolekuga seotud laenude ja investeeringute taseme probleemi. On vaja tugevdada sekkumisi, mis peaksid ühekordse abi andmise asemel toetama kogukondade suutlikkust suurõnnetusteks valmisoleku, hädaabi ja taastamise valdkonnas.

Kolmandaks sekkub nüüdsest humanitaarabi andmisse suurem hulk uusi osalejaid, osaliselt kahe eespool nimetatud arengu tagajärjena. Lisaks humanitaarabi andjatele ranges tähenduses (ÜRO agentuurid, Punase Risti organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid) on kõnealuses valdkonnas hakanud tegutsema kodanikukaitse ja sõjaväelised jõud (st riiklikud osalejad). Kui kasutatakse riigi kontrolli alla kuuluvaid sõjaväelisi ja kodanikukaitse vahendeid, võib seada küsimuse alla humanitaarsekkumiste neutraalsuse ja sõltumatuse. Seda võib tõlgendada suurenenud riskidena, eelkõige humanitaartöötajate jaoks, kui neid nähakse teatud konflikti osapoolte liitlastena.

Euroopa Liit lõi 2001. aastal tsiviilkaitse mehhanismi ning järelevalve- ja teabekeskuse keskkonna peadirektoraadis, et anda abi nii ELi sees kui ka väljaspool seda. Barnier’ aruandes, mis avaldati 2006. aasta mais, tehakse ettepanek luua Euroopa kodanikukaitse üksus. Enne riiklike osalejate kaasamist humanitaaroperatsioonide elluviimisse tuleb kaaluda koordineerimise, tõhususe ja hinna aspekti.

Eradoonorid aitavad üha rohkem kaasa abi rahastamisse ning tuleks kindlaks määrata, millist liiki vastastikkust täiendavust kõnealuste uute osalejate puhul rakendada.

Lõpuks tuleb tingimata arutleda kaitsmise kohustuse küsimust (sekkumisõigus/-kohustus), isegi kui kaitsmise kohustuse puhul ei nähta otsest seost humanitaarabiga.

Samal ajal on humanitaarabi üks vahenditest, mis on rahvusvahelisel üldsusel, et aidata kaasa genotsiidi, sõjakuritegude, etnilise puhastuse ja inimsusevastaste kuritegude tõttu ohustatud elanike kaitsmisele vastavalt harta VI ja VIII peatükile.

Rahvusvaheline raamistik

Vastuseks uutele ees seisvatele väljakutsetele on rahvusvahelisel tasandil käivitatud mitmeid algatusi.

Humanitaarabi põhimõtete ja heade tavade algatus (Good Humanitarian Donorship ehk GHD) võeti vastu 2003. aastal Stockholmis. Algatuse, mis väljendas humanitaarabi põhimõtteid ja häid tavasid, kiitsid heaks 21 riiki (neist 16 ELi liikmesriiki) ja Euroopa Komisjon.

Kuna tegemist oli suurõnnetusteks valmisoleku ja nende mõjude leevendamisega, määrati 2005. aastal suurõnnetuste vähendamise alasel ülemaailmsel konverentsil vastu võetud Hyogo tegevusraamistikuga kindlaks rahvusvahelisel tasandil eesmärgid ja prioriteedid humanitaarabi osutajate ja saajate jaoks.

Uute osalejate rolli toetamiseks on Oslo ning sõjaliste ja tsiviilkaitsevahendite direktiivide eesmärk tagada humanitaarmeetmete erapooletus ja neutraalsus juhul, kui humanitaaroperatsioonide toetamiseks kasutatakse sõjalisi ja tsiviilkaitsevahendeid. Oslo direktiivid käsitlevad loodusõnnetuste ajal teostatud humanitaaroperatsioone, samal ajal kui sõjaliste ja tsiviilkaitsevahendite direktiivid puudutavad keerukaid hädaolukordi; mõlemad kehtestavad peamise põhimõtte, mille alusel sõjalisi ja tsiviilkaitsevahendeid võib kasutada vaid viimase abinõuna.

2000. aasta juuni Freiburgi foorumiga(2) tegi ÜRO reformiprogrammi ettepaneku humanitaarabi tõhususe ja kvaliteedi parandamiseks. Edasijõudnud uuenduste hulgas on näiteks klastrite (temaatiliste rühmade) moodustamine, humanitaarabi koordineerimise süsteemi tugevdamine ja Hädaolukorras Reageerimise Keskfondi loomine, et tagada vahendite kiire kättesaadavaks tegemine hädaabioperatsioonide ajal.

Pärast Humanitarian Response Review 2005 (2005. aasta humanitaarreageerimise ülevaate) avaldamist, mis toimus ÜRO endise humanitaarmeetmete koordinaatori J. Egelandi palvel, sai reform uue tõuke.

Euroopa Liidu väljakutsed

Euroopa Liidul on kolm väljakutset, millele Euroopa konsensus humanitaarabi kohta peab andma vastused. Esiteks peab Euroopa Liit kindlaks määrama, milline on tema uus humanitaarmeetmete ulatus (millal see algab ja millal lõpeb), kinnitama oma kohustust pidada oma humanitaarmeetmetes kinni peamistest põhimõtetest (inimlikkus, neutraalsus, erapooletus ja sõltumatus), kohandama oma süsteeme ja seadmeid, et võtta arvesse relvakonfliktide muutlikku iseloomu, loodusõnnetuste sagenemist ja uute osalejate ilmumist.

Teiseks peab Euroopa Liit kindlaks määrama oma seisukoha uute rahvusvaheliste algatuste ja ÜROs algatatud reformiprotsessi suhtes. Kolmandaks peab Euroopa Liit täpsustama, mil viisil võib kõige paremini kombineerida ja koordineerida ühenduse ja liikmesriikide erinevaid vahendeid, et parandada nende mõju ja tõhusust. Lisaks peab Euroopa Liit tugevdama oma poliitilist rolli humanitaarabi rahvusvahelisel tasandil, et see vastaks tema kõige olulisema rahvusvahelise doonori staatusele.

Euroopa Liidu potentsiaali ei kasutata täiel määral ära. DG ECHO hiljutise hinnangu kohaselt on ECHO rahvusvahelisel tasandil esimese kategooria humanitaardoonor(3). Siiski tuuakse hinnangu ja OECD aruandes välja teatud suuremad struktuurilised puudused ja paradoksid. Seega ei ole Euroopa Liidul nõukogus sobivat raamistikku, et pidada humanitaarpoliitika üle arutelu, ning kas sarnaselt arengukoostöö töörühmale ei tuleks luua spetsiaalselt kõnealusteks küsimusteks mõeldud humanitaarkoostöö töörühm? Komisjon ei rakendanud humanitaarabi määrusega pakutavaid võimalusi, millega talle anti liikmesriikidevahelise koordinaatori roll. Koordineerimine humanitaarkriisidesse sekkuvate erinevate peadirektoraatide (eelkõige keskkonna ja DG ECHO) vahel on ebapiisav, isegi kui on tehtud jõupingutusi. Lõpuks peab pöörama suurt tähelepanu seosele hädaabi, taastamise ja arengukoostöö vahel.

Edasine areng

Parlament väljendab heameelt komisjoni teatises pealkirjaga „Euroopa konsensuse saavutamise poole humanitaarabi valdkonnas” algatatud protsessi üle. Peale selle võttis parlament kohustuse osaleda konstruktiivselt ja aktiivselt läbirääkimistel.

Konsensusest saab esimene ühine dokument humanitaarpoliitika kohta alates humanitaarabi määruse vastuvõtmisest 1996. aastal. On viimane aeg uuendada olemasolevad alused ja leppida kokku ühises sammus, et

o Taas kinnitada Euroopa Liidu ustavust humanitaarpõhimõtete ja rahvusvahelise humanitaarõiguse suhtes;

o arendada tugevat Euroopa poliitikat rahvusvahelistes organisatsioonides vastavalt kasutatavatele eelarvevahenditele;

o minna üle Euroopa humanitaarabi uude etappi tugevdatud koostööga kõnealuses valdkonnas tegutsevate partnerite vahel;

o taas kinnitada Euroopa arengukonsensuses sisalduvat kohustust ühendada humanitaarabi ja arenguabi.

Lõplik tekst peab olema piisavalt konkreetne ja täpne kõnealuste eesmärkide saavutamiseks. Lisaks nägemusele, põhimõtetele ja väärtustele peab see sisaldama ka juhendit koordineerimise parandamiseks ja abi tõhusaks osutamiseks, kusjuures arvesse võetakse praegusi väljakutseid.

(1) Vastavalt ÜRO Humanitaarasjade Koordineerimise Ameti finantsalasele seiresüsteemile. (2) Freiburgi foorumi ühisavaldus ja tegevuskava, Šveits, 15.–16. juuni 2000. (3) ECHO peadirektoraadi hinnang 2000–2005, 23. juuni 2006 (http://ec.europa.eu/echo/pdf_files/evaluation/2006/dg_echo_fr.pdf).

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  toetab komisjoni ettepanekut kirjutada alla institutsioonidevahelisele deklaratsioonile Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas; nimetatud deklaratsiooniga edendatakse Euroopa humanitaarabi poliitilisi eesmärke, menetluskorda, põhimõtteid ja tehnilisi vahendeid ning sellest võib saada esimene tõelisi poliitilisi suuniseid sisaldav dokument alates abi haldamise tehniliste eeskirjade vastuvõtmisest 1996. aastal;

2.  on veendunud, et humanitaarabimeetmete üldise taseme optimeerimiseks on kiiresti vaja muuta Euroopa Liidu ja selle 27 liikmesriigi humanitaarmeetmed tehnilises ja poliitilises plaanis üksteist täiendavaks, ühtseks, tõhusaks ja koordineerituks; kiidab heaks selle, et komisjon rõhutab Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelise suurema koordineerimise vajadust, mis on tulevase deklaratsiooni keskne ja otsustav element; kutsub nõukogu ja liikmesriike toetama komisjoni strateegiat ja muutma humanitaartegevuse moraalseks ja poliitiliseks kohustuseks, mis põhineb enam Euroopa kodanike solidaarsusel ja milles pööratakse rohkem tähelepanu abi tõhususele kui riiklikele või postkoloniaalsetele huvidele;

3.  kutsub eelkõige nõukogu ja liikmesriike pidama kinni poliitilistest kohustustest ja tähtaegadest, mis sisalduvad 2005. aasta suurõnnetuste vähendamise alasel ülemaailmsel konverentsil Kobe linnas 168 riigi poolt allkirjastatud Hyogo tegevusraamistikus, mille eesmärk on vähendada 2015. aastaks poole võrra humanitaarkatastroofides hukkuvate inimeste arvu ning edendada paremat koordineerimist humanitaarabi ja arenguabi vahel;

4.        on teadlik vajadusest kaitsta ja süvendada humanitaarabi inimlikkuse, neutraalsuse, erapooletuse ja sõltumatuse põhimõtteid – mille eiramine võib tulla kahjuks nii humanitaarabi osutajatele kui ka hädasolijatele –, jätmata abita tõelisi humanitaarvajadusi ja -hädaolukordi ning pöörates erilist tähelepanu kõige haavatavamatele rahvastikurühmadele – naistele ja lastele, ning pidada abi jagamisel kinni ka mittediskrimineerimise põhimõttest; on veendunud, et hädaabi ning hädaolukordadele poliitiliste ja diplomaatiliste lahenduste otsimisele uue tõuke andmise või selle tulemuste vahel eksisteerib vastastikune poliitiline täiendavus; leiab, et hädaabi, taastamise ja arengukoostöö vahelise seose mõiste Euroopa Liidu välis- ja humanitaartegevuses peab olema strateegilise iseloomuga; toetab seega komisjoni ettepanekut määrata hädaabi, taastamise ja arengukoostöö pilootriigid, kellel on selles valdkonnas kogemusi, eelkõige konkreetsetes kliimamuutuste tagajärjel rängalt kannatavates piirkondades, mis vajavad erilist järelevalvet, ja leiab, et see on Euroopa humanitaarabi strateegiate edu otsustav element;

5.        rõhutab, et humanitaarabi eesmärk peab olema abi saavate maade või piirkondade endi arengupotentsiaali vallandamine ja enesega toimetulek ning mitte nende abist või täiendavast välisabist liiga sõltuvaks muutmine;

6.        leiab, et suuremat tähelepanu tuleb pöörata vabatahtlike julgeolekule ja kaitsele, kellel tuleb sageli minna ohtlikesse piirkondadesse; avaldab kahetsust, et nad langevad ikka veel sageli mõttetu vägivalla ohvriks, satuvad vangistusse või võetakse pantvangiks; mõistab kindlameelselt hukka kõik vägivallaaktsioonid vabatahtlike vastu;

7.        on arvamusel, et humanitaarabi valdkonnas tuleb võimalust mööda prioriteetseks pidada kõige nõrgemaid ja haavatavamaid rahvastikurühmi, eelkõige naisi ja lapsi; leiab seetõttu, et humanitaarabis tuleb rohkem tähelepanu pöörata arengule, haridusele ja koolitusele, nii et haavatavad rahvastikurühmad mõistaksid kiiresti oma olukorda ning et pakutav abi aitaks kindlamini parandada olukorda kohapeal;

8.        on arvamusel, et Euroopa Liidu humanitaarabiga peaksid kaasnema ka poliitilised ja diplomaatilised meetmed, mis peavad kinni rahvusvahelisest õigusest ja eelkõige rahvusvahelisest humanitaarõigusest, mis on abi vastuvõtva riigi jaoks prioriteet; leiab seetõttu, et esmatähtis on austada ja rakendada 2005. aasta suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimiseks kolmandate riikide ja võimalusel valitsusväliste organisatsioonide poolt;

9.        on veendunud, et Euroopa Liidu humanitaartegevuse neutraalne ja sõltumatu iseloom peaks käima käsikäes kõnealuse tegevuse neutraalsuse edendamise ja sõltumatusega mis tahes aktiivse sõjalise abi andmisest; märgib, et mõningate humanitaarkatastroofide korral võib humanitaarabi kättetoimetamise tagamiseks osutuda vajalikuks relvajõudude kasutamine kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

10.      juhib tähelepanu vajadusele valvata koostöö tegijate ja kõigi humanitaarabi osutajate julgeoleku järele ning tagada, et kodanikukaitsevahendite ja sõjaliste jõudude kasutamine ei pärsiks mingil juhul humanitaarorganisatsioonide tegevust, vaid täiendaks ja toetaks nende tööd;

11.      jagab kasvavat muret seoses kliimamuutuste mõjuga toiduga seotud hädaolukordadele, mis on tingitud peamiselt loodusõnnetustest (üleujutused, tulekahjud, kõrbestumine, põllumajanduskriisid jne); kutsub komisjoni siduma asjaomastel rahvusvahelistel foorumitel humanitaarabi ja võitlust kliimamuutuse vastu ning tugevdama humanitaarabi ennetavat rolli katastroofiohtude vähendamiseks tänu kriisideks paremale ettevalmistatusele;

12.      peab vajalikuks erilise tähelepanu pööramist haavatavate rahvastikurühmade (naised, lapsed ja eakad) olukorrale ning leiab ühtlasi, et selline lähenemisviis tuleb võtta humanitaarabi määratlusse;

13.      kiidab heaks selliste partnerite, nagu ÜRO, VVOd ja Punane Rist, valimiseks kavandatud kriteeriumid; on teadlik, et tulemuste saavutamiseks on peamine vastutus ja läbipaistvus, aga rõhutab, et need partnerorganisatsioonid ei tohi bürokraatiakoormat asjatult suureks ajada, et nad saaksid suunata oma töötajad ja vahendid peamiselt humanitaarabi andmisele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Eelarvekomisjon

Esimees

D/60729

Josep Borrell Fontelles

Esimees

Arengukomisjon

Teema:            Arengukomisjoni raport Euroopa konsensuse kohta humanitaarabi valdkonnas

(Raportöör: hr Cornillet)

Lugupeetud esimees

Eelarvekomisjoni nimel esitaksin mõned tähelepanekud ülalnimetatud raporti eelarveaspektide kohta.

Kõigepealt tuleks mainida, et eelarvekomisjon on samuti kindlalt veendunud vajaduses kombineerida EÜ ja liikmesriikide vahendeid parimal võimalikul moel humanitaarkatastroofides kannatanute hüvanguks. Kõnealuse protsessi jälgimine on oluline ka selleks, et hinnata edusamme, mis puudutavad ÜRO eesmärkidest tulenevaid ELi kohustusi ning arengumeetmete ja humanitaarabi üldist rahastamistaset.

Sellega seoses juhiksin tähelepanu asjaolule, et 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelises kokkuleppes eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta ning sellele lisatud finantsraamistikus aastateks 2007–2013 on ette nähtud hädaabireserv ELi eelarve koostamise ajal ettenägematute sündmuste puhuks. See reserv (mille suuruseks on määratud 221 miljonit eurot 2004. aasta hindades) on eelarvesse kantud määratlemata otstarbega assigneeringuna ning seda võib kasutada ka kulude kokkulepitud ülemmäära ületades parlamendi ja nõukogu ühise kokkuleppe alusel (pärast komisjoni ettepanekute saamist).

Eelarvekomisjoni arvates on see väga hea lahendus, mida toetati ka 2007.–2013. aasta finantsraamistiku läbirääkimistel, sest see vähendas oluliselt survet eelarvele olukorras, kus muidu võinuks tekkida vajadus vähendada EÜ eelarves muule välistegevusele ettenähtud vahendeid. Pole kindel, et liikmesriikide eelarvetes oleks seda kompenseeritud.

Väga positiivne on ka see, et reservi kasutamise taotluste läbivaatamise keskmine aeg on viimase finantsperioodi (2000–2006) jooksul oluliselt lühenenud.

Juhiksin tähelepanu sellele, et ajavahemikul 2000–2006 eraldati lisaks tavapärastele eelarveassigneeringutele kõnealuse reservi kaudu rangelt humanitaareesmärkidel 1514 miljoni euro suurune summa. Täiendavalt eraldati 408 miljonit eurot meetmete jaoks, mis jäävad humanitaarabi ja arenguabi vahelisse nn halli alasse, nagu see oli Palestiina ja Balkani riikide puhul.

Sellegipoolest jäi kasutamata 615 miljoni euro suurune potentsiaalne summa, mida seetõttu ei saa ilmselt kunagi Euroopa seisukohalt arengu- või humanitaarabi vajavate piirkondade heaks rakendada. See tuleneb asjaolust, et need summad, mis esialgu olid riikide eelarvetes vastavaks otstarbeks ette nähtud, võisid kasutamata jäämise korral kanduda tagasi nn üldeelarvetesse, mistõttu ei saa neid enam konkreetselt humanitaarabi ja ametliku arenguabi eesmärgil kasutada.

Seetõttu toetab eelarvekomisjon humanitaarabi eelarve koostamisel realistlikku lähenemisviisi, mis peab muidugi alati tagama, et Euroopa Komisjon saab tegutseda kiiresti, kuid samas võimaldama ka hädaabireservi tõhusat kasutamist.

Nii ELi siseselt kui ka koostöös teiste rahvusvaheliste rahastajatega tuleb esmatähtsaks pidada tõhusat kooskõlastamist ja vastastikust täiendavust, et tagada meie abipüüdluste võimalikult suur mõju ning selleks eesmärgiks eraldatud vahendite parim võimalik kasutamine.

Lugupidamisega

Reimer Böge