soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika kohta Euroopa kalanduses

(2007/2112(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Soovimatu kaaspüügi vähendamise ja saagi vette tagasi laskmise likvideerimise poliitika Euroopa kalanduses” (KOM(2007)0136);

–   võttes arvesse nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrust (EÜ) nr 2371/2002 ühisele kalanduspoliitikale vastava kalavarude kaitse ja säästva kasutamise kohta(1), eriti selle artiklit 2;

–   võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule ja Euroopa Parlamendile kalade vette tagasi laskmise vähendamist käsitleva ühenduse tegevuskava kohta (KOM(2002)0656), ning Euroopa Parlamendi 19. juuni 2003. aasta sellekohast resolutsiooni(2);

–   võttes arvesse oma 15. märtsi 2006. aasta resolutsiooni keskkonnasõbralikumate kalastusmeetodite kohta(3);

–   võttes arvesse 1995. aasta lepingut Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta(4);

–   võttes arvesse ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia direktiiv) (KOM(2005)0505), ja Euroopa Parlamendi 14. novembri 2006. aasta sellekohast seisukohta;(5)

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A6-0495/2007),

A. arvestades, et saagi vette tagasi laskmine on ülemaailmne probleem, mille ulatuseks on hinnatud 7 kuni 27 miljonit tonni aastas, mis on võrdväärne ühe neljandikuga kogu kala- ja teiste liikide püügist, ning arvestades, et ELi kui terviku kohta hinnang puudub, kuid ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni andmetel on Põhjameres saagi vette tagasi laskmise maht 500 000 kuni 880 000 tonni;

B.   arvestades, et selline laiaulatuslik saagi vette tagasi laskmine kahjustab keskkonda, pärsib kahanevate kalavarude taastumist ning nõuab kalandussektorilt aega ja energiat;

C.  arvestades, et volinik Borg nimetas selliseid saagi vette tagasi laskmise koguseid ebaeetiliseks;

D.  arvestades, et kalanduspoliitika kõigi sidusrühmade ja eeskätt kalandussektori kaasamine on vajalik tingimus meetmete määratlemiseks, mis võivad aidata mere elusressursse säästvalt majandada;

E.   arvestades, et saagi vette tagasi laskmine on nähtus, mis ei seostu üksnes teatavat tüüpi kalapüügivahendite kasutamisega, vaid seda mõjutab ka asjaomase püügipiirkonna iseloom, kusjuures Euroopa püügipiirkondades on peaaegu alati tegemist mitme kalaliigiga, mispuhul vette tagasi laskmise risk on suurem; arvestades, et rannalähedasel püügil võib teinekord saagi vette tagasi laskmise määr olla madalam, sest kalurid kasutavad saagi täielikumalt ära ja oskavad tänu püügipiirkonna tundmisele soovimatut loomust vältida;

F.  arvestades, et kõrge saagi vette tagasi laskmise määraga püügipiirkonnad võivad tekitada avalikkuses muret kalapüügi keskkonnamõju pärast ja seeläbi kahandada üldsuse usaldust turul oleva kala suhtes ja lõppkokkuvõttes mõjutada läbimüüki;

G.  arvestades, et saagi vette tagasi laskmist põhjustab hulk tegureid, kaasa arvatud ülemäärane püügikoormus, praegune lähenemisviis lubatud kogupüügile ja kvootidele, mis nõuab kvoodivälise saagi vette tagasi laskmist, paljudes püügipiirkondades esinevad erinevused püügivahendite nõuete ja lossitava kala alammõõdu vahel, valikuline püük ja muud kaubandustavad; arvestades, et traditsiooniliselt on püügivahendite ja -tavade osas enamiku uuenduste eesmärk pigem suurem loomus kui selektiivsem ning keskkonda vähem kahjustav kalapüük;

H.  arvestades, et rahvusvahelisel tasandil allkirjastatud dokumentidest, mis sisaldavad konkreetseid deklaratsioone vajaduse kohta vähendada kaaspüüki ja saagi vette tagasi laskmist, nõustus EL ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendi ning rahvusvaheliste tegevuskavadega merelindude ja haide kaitsmise kohta, ÜRO 21. programmi 17. peatükiga, maailma kalapüüki käsitleva Rooma konsensusega, Kyoto deklaratsiooniga kalanduse säästvast panusest toiduainetega kindlustatusesse, New Yorgi kokkuleppega ÜRO mereõiguse konventsiooni sätete rakendamise kohta ning ÜRO Peaassamblee 1994. aasta resolutsiooniga 49/118 ja 1995. aasta resolutsiooniga 50/25, samuti 1995. aasta parlamentidevahelise konverentsi resolutsiooniga, ohustatud looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooniga (CITES) ja bioloogilise mitmekesisuse konventsiooniga (CBD);

I.    arvestades, et EL on nõustunud mitmesuguste kohustustega piirkondlike kalandusorganisatsioonide ning erinevate tema osalusel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsete kokkulepete raames,

1.   väljendab heameelt komisjoni uue katse üle ergutada arutelu kõnealusel tõsisel teemal, et lõpuks muuta ühise kalanduspoliitika rõhuasetust nii, et lõpptulemusena saagi vette tagasi laskmine lõpetatakse;

2.   tervitab komisjoni ettepanekut kui esimest püüdlust jõuda kaaspüügi probleemi tuumani, aga rõhutab eeskirjade väljatöötamise äärmist pakilisust, et kaotada see keskkonda mittesäästev ja ebamoraalne tegevus, mis äärmuslikel juhtudel võib hõlmata kuni 90% kogu püütud kalast;

3.   lisaks väljendab heameelt saagi vette tagasi laskmise uue määratluse üle, millesse on lisatud mittekaubanduslikud kalaliigid ja muud liigid, mis tähendab, et kõnealuse muud tüüpi saagi vette tagasi laskmist tuleb samuti vähendada;

4.   rõhutab, et ELi poliitika peab tulemuslikult käsitlema kaaspüügi kõiki erinevaid liike (sealhulgas näiteks selgrootud, korallid, mereimetajad, linnud ja kilpkonnad) ning peaks edendama keskkonnasõbralikke püügimeetodeid, mis ei ohusta mere bioloogilist mitmekesisust ega kahjusta asjatult teisi elusorganisme;

5.   märgib siiski murega, et merelindude ja haide kaitsmist käsitlevate ühenduse tegevuskavade väljatöötamisel on väga vähe ära tehtud, hoolimata komisjoni vastavate kohustuste võtmisest 1999. aastal, ning nõuab tungivalt, et komisjon viiks mõlemad tegevuskavad lõpule võimalikult kiiresti;

6.   kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevat teaduslikku seisukohta albatrosside osas, keda praegu eriti õngejadapüügil tapetakse sellisel hulgal, et on karta nende väljasuremist;

7.  on seisukohal, et üks tõhus meede saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks on vähendada üldist püügikoormust ning samal ajal täiustada selektiivseid meetmeid; tunnistab, et püügikoormuse vähendamine tooks kalandussektorile märkimisväärset kasu, sest see võimaldaks kahanevatel kalavarudel taastuda ja tootlikumaks muutuda ning kaluritel säästa aega ja jõudu saagi sorteerimisel;

8.   on seisukohal, et kaaspüük ja saagi vette tagasi laskmine on tõsine majanduslik ja keskkonnaprobleem, kuna ühest küljest põhjustavad need mõnedes ökosüsteemides täheldatavat tasakaalustamatust, ning teisalt on kindlaks tehtud, et need on kalavarude, sealhulgas suure kaubandusliku väärtusega kala, näiteks tursa varude kahanemise peamine põhjus;

9.   on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise vähendamine aitab saavutada merestrateegia direktiivis nõutavat head keskkonnaseisundit;

10. on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise piiramise programmid tuleb täiel määral integreerida ühenduse üldisesse püügipiirkondade säästva majandamise poliitikasse;

11. on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise põhjused erinevad püügipiirkonniti, sõltuvalt nii püügitehnikast kui ka asjaomase püügipiirkonna tüübist, seega on ka lahendused igal üksikjuhul erinevad;

12.                 tunnistab, et ehkki üldise tavana ei saa kaaspüüki õigustada, on teadaolevalt liike, kellest suur osa jääb vette tagasi laskmisel ellu, ning et selliste liikide, nagu ka ohustatud ja kaitstavate liikide püügikeelu osas tuleks lubada teha erandeid, tingimusel et nende ellujäämispotentsiaali kohta esitatakse piisavad teaduslikud tõendid;

13.     rõhutab, et uute eeskirjade tulemuslikkus sõltub Euroopa Liidu püügipiirkondade teadusuuringute tulemuste asja- ja nõuetekohasest kasutamisest ning eri püügipiirkondade iseärasuste arvessevõtmisest tulenevalt nende asukohast, mereorganismide bioloogilisest mitmekesisusest ja pikaajalistest püügitavadest;

14.      õnnitleb neid kalandussektori ettevõtteid, kes on hiljaaegu alustanud programme selektiivsemate, saagi vette tagasi laskmist vähendavate püügivahendite ja -tavade väljatöötamiseks, ning julgustab teisi oma vaieldamatut püügivahendite tundmist kasutades panustama kõnealusesse protsessi, et leida veelgi uuenduslikumaid tehnikaid; taunib mõningates komisjonile esitatud avaldustes ilmnenud suhtumist, mille kohaselt on vette tagasi laskmist vähendavad meetmed „ebamugavad”;

15.      tervitab Šoti valitsuse hiljaaegu koostöös kalandussektoriga juurutatud algatust, mis kujutab endast reaalajas toimuvat püügipiirkondade vabatahtliku sulgemise korda, mille kohaselt kalapüügipiirkonnad, kus kiprid leiavad arvukalt alamõõdulist turska, suletakse kolmeks nädalaks; usub, et sellise, Euroopas omas laadis esimese algatusega sarnanev kord võib aidata vähendada saagi vette tagasi laskmist, toimides seejuures täielikus koostöös kalandussektoriga;

16.      nõustub komisjoniga, et ühise kalanduspoliitika klassikalisel lähenemisviisil saagi vette tagasi laskmise vähendamisele, mille puhul nõukogus lepitakse kokku järjest üksikasjalikumates tehnilistes meetmetes, et kalurite piiratud osalusel hoida ära noorkala vette tagasi laskmine, on omad piirangud ja seda tuleb täiendada programmidega, mis motiveerivad kalureid vette tagasi laskmist vähendama, võttes seejuures arvesse iga püügipiirkonna erisusi, mis aitaks kaluritel vastavaid meetmeid paremini omaks võtta; on aga seejuures seisukohal, et saagi vette tagasi laskmist aitab vähendada üksnes kalapüügivahendite ja -meetodite tehniline täiustamine;

17.     märgib, et komisjon peab kõige tulemuslikumaks saagi vette tagasi laskmise keelustamist, kuid et raskusi võib tekitada sellise keelu jõustamine ning see võib nõuda suuremaid rahalisi, logistilisi ja inimressursse;

18.     on seisukohal, et valikuline püük, hea, eeskirjadekohase kala väljapraakimine ja sellise kala allesjätmine, mille eest võib turul kõrgemat hinda saada, tuleks keelustada, ehkki sellist keeldu on raske jõustada; arvab, et jõustamise hõlbustamiseks tuleks katseliselt mõnedele laevadele paigaldada valvekaamerad;

19.      võtab teadmiseks asjaolu, et kui tahetakse, et kalurid ja muud sidusrühmad saagi vette tagasi laskmise lõpetamisele suunatud poliitika omaks võtaksid, peavad nad etendama seire ja kontrolli juures olulist osa, kuna nende koostöö ja kaasamine on jõustamismeetmete eduka rakendamise jaoks keskse tähtsusega; märgib, et uurimist vajavaid näiteid sellisest koostööst võib leida teiste riikide haldusalas – näiteks Kanadas ja Uus-Meremaal on kalurite nõusolekul katsetatud valvekaamerate paigaldamist kalalaevade välispiiretele ning aruannete kohaselt on selline videovalve osutunud saagi vette tagasi laskmise lõpetamisel väga edukaks;

20.      ergutab komisjoni, liikmesriike ja teisi sidusrühmi kaaluma kalandussektori kalastustavade parandamiseks stiimulite kasutamist; arvab, et stiimulite loomiseks on mitmeid võimalusi, nagu näiteks:

·  selektiivsemaid püügivahendeid kasutavatele laevadele täiendavate merepäevade lubamine või nende lubatud püügiaja pikendamine;

·  selektiivseid püügivahendeid kasutavatele laevadele sooduspääsu pakkumine püügipiirkondadesse, mis on neid mittekasutavatele laevadele suletud;

·  selektiivsemaid püügivahendeid kasutavatele laevadele kalapüügi lubamine ajal, mil see on teistele keelatud;

21.        märgib, et nõukogu 21. detsembri 2006. aasta määruses (EÜ) nr 41/2007, millega määratakse 2007. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning tingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes(6), juba leidubki üks näide soodusjuurdepääsu pakkumisest selektiivsete püügivahendite kasutamise eest, nimelt täiendavate merepäevade võimaldamisest sorteerimisresti kasutavatele homaaripüügilaevadele, ning on nõus, et selliseid täiendavaid stiimuleid tuleks kaaluda;

22.     on veendunud, et positiivsete ja negatiivsete stiimulite kombinatsioonile reageeriks kalandussektor – kellele tuleb anda võimalus saavutada tulemusi – soosivamalt ja tulemuslikumalt; lisaks on seisukohal, et saagi vette tagasi laskmise keeld tuleks kehtestada üksnes pärast muud tüüpi negatiivsete stiimulite katsetamist (näiteks ajastatud võrgusilma suuruse suurendamine, püügipiirkondade sulgemine jms);

23.      rõhutab tulemusliku kontrollisüsteemi tähtsust saagi vette tagasi laskmise keelu kehtestamise korral; juhib tähelepanu sellele, et puudulikud teadmised vette tagasi lastavate kalade hulgast halvendavad kalavarude suuruse ja kalade suremuse hindamise kvaliteeti ning raskendavad alamõõdulise kala püügi takistamiseks mõeldud meetmete hindamist; kutsub komisjoni üles jätkama uute järelevalvetehnikate väljatöötamist ja juhib sellega seoses tähelepanu võimalustele, mida pakuvad elektroonilised logiraamatud;

24.                 nõuab, et valikuline püük, mis on üks saagi vette tagasi laskmise peamisi põhjuseid, muudetaks ebaseaduslikuks ja keelustataks seda võimaldavad vahendid, nagu näiteks pelaagiliseks püügiks mõeldud sorteerimisrestid laevadel;

25.                 nõustub, et kõige arukam viis jätkata on valida välja rida katsepiirkondi vette tagasi lastava saagi koguste või asjaomaste liikide kaitsestaatuse põhjal; rõhutab, et tähtis on valida katseprojekte mitmetest vöönditest, et need esindaksid ühenduse püügipiirkondade geograafilist mitmekesisust; arvab, et igasse katseprojekti tuleb kaasata ka piisaval arvul laevu, et hõlmata vastava püügipiirkonna mitmekesisust ning tagada hea teabevahetus teiste püügipiirkonnas tegutsejatega; soovitab valida kaheks võimalikuks püügipiirkonna kandidaadiks piirkonnad, kus kasutatakse mitmesuguseid piimtraale, ning samuti tursa püügi ja vette tagasi laskmise piirkonnad; soovitab samaaegselt kõnealuste katseprojektide teostamisega hinnata saagi vette tagasi laskmise määra teistes püügipiirkondades;

26.      nõuab, et prioriteetseks loetaks tegelemist kõige hullemate eeskirjade rikkujatega, nimelt sellistega, kes kõige rohkem ja kõige laialdasemalt saaki vette tagasi lasevad, nagu näiteks piimtraale kasutavad ning homaaripüügi- ja siiapüügilaevad;

27.      teeb ettepaneku lugeda prioriteetseteks saagi vette tagasi laskmise tavad, mis tulenevad lossitava kala alammõõtu ja võrgusilma mõõtu käsitlevate tehniliste eeskirjade sobimatusest, kuna neid on suhteliselt lihtne parandada;

28.                 kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevaid teaduslikke seisukohti Läänemere tursavarude kohta, mille puhul registreeritakse väga suur osa püügist kaaspüügina;

29. teeb ettepaneku rakendada igas asjaomases püügipiirkonnas alljärgnevaid meetmeid:

i.  saavutada püügipiirkonna igas osas vette tagasi lastava kala ja muude liikide koguse ja liigilise koosseisu täpne hindamine; kõnealuste andmete usaldusväärsust ja objektiivsust peaksid tunnistama kalurid, teadlased ja kõik teised sidusrühmad;

ii.   luua asjakohased tingimused, mis tagaksid kõigi sidusrühmade täieliku konsulteerimise, kaasamise ja koostöö, enne kui otsustatakse kaaspüügi vähendamise kvantitatiivsed eesmärgid teatud ajavahemikul (näiteks vähendamine 50% võrra kahe aasta jooksul); osalejate hulka kuuluksid piirkondlikud nõuandekomisjonid, kalurid, teadlased, riikide valitsused, komisjon ja valitsusvälised keskkonnaorganisatsioonid; nende roll oleks uurida kõiki ideid vette tagasi laskmise lõpetamiseks, kaasa arvatud kaaspüügi lossimine, tehnilised meetmed, püügipiirkondade ajutine sulgemine, suletud piirkonnad jms, ning samuti teha ettepanekuid positiivsete stiimulite loomiseks erinevaid püügitehnikaid katsetavatele kaluritele;

iii. kavandatud rakendamisaja lõppedes hinnata tulemusi ja eesmärkide täitmist; edukad meetodid lisatakse ühise kalanduspoliitika sätetesse; kui kaaspüügi vähendamise eesmärke ei ole täidetud, kohaldatakse asjakohaseid karistusi, sealhulgas proportsionaalseid meetmeid;

iv.  vaadata korrapäraselt läbi vette tagasi laskmise alased kvantitatiivsed eesmärgid, et viimaks täielikult lõpetada saagi vette tagasi laskmine;

v.  saagi vette tagasi laskmine püügipiirkonnas keelustada üksnes juhul, kui kõik eelnevad sammud ei ole vette tagasi laskmist soovitud määral vähendanud viie aasta jooksul alates nende rakendamise algusest igas vaadeldavas püügipiirkonnas;

30. palub komisjonil pöörata erilist tähelepanu sellele, kuidas saaks meetmeid kohaldada kolmandate riikide vetes kalastavatele ELi kalalaevadele, ning palub muuta kõige selektiivsemate kalapüügivahendite kasutamine kalandusalaste partnerluslepingute raames kala püüdmise eeltingimuseks;

31. märgib mitme kalaliigiga püügipiirkondade mitmekesisust ja tähtsust ELis ning teeb järelduse, et vette tagasi laskmise vähendamise sihteesmärgid peavad kajastama seda mitmekesisust, nii et mitte kõigis püügipiirkondades ei tule üheaegselt saavutada ühesugused saagi vette tagasilaskmise vähendamise kvantitatiivsed eesmärgid, kuna vette tagasilaskmise algne tase võib neis olla erinev;

32.  rõhutab, et kui konkreetsetes püügipiirkondades kehtestatakse saagi vette tagasi laskmise keeld, peab loomuvastaste stiimulite (näiteks turu loomine väikesemõõdulistele või kvoodivälistele kaladele) vältimiseks selliste kalade turustamine mis tahes tingimustel olema keelatud; on seisukohal, et laevadele võib hüvitada sellise saagi kaldale toomise kulud, mille nad muidu oleksid vette tagasi lasknud;

33. märgib, et Euroopa Kalandusfondil on assigneeringuid selektiivsemate püügimeetodite alaste katseprojektide rahastamiseks ja püügivahendite väljavahetamiseks, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid neid kasutaksid; nõuab suuremat halduslikku paindlikkust Euroopa Kalandusfondi raha kasutamisel, et paljutõotavaid katseprojekte saaks kiiresti ellu viia;

34. juhib tähelepanu sellele, et lubatud kogupüüki reguleeriv süsteem on üks peamisi saagi vette tagasi laskmise põhjustajaid, ning et tuleb võtta meetmeid, vältimaks tahtmatult püütud ja lubatud mõõdus kalaliikide kohustuslikku vette tagasi laskmist vastavate liikide püügikvoodi puudumise tõttu;

35. soovitab võtta lubatud kogupüügi hulka ka kaaspüügi kvoodid ning võtta jaotatud kvootide täitmise arvestusse kogu lossitud kaaspüük; nii nagu noorkala ülepüügi korral soovitatakse püügipiirkond reaalajas sulgeda, võiks ka püügipiirkonna kaaspüügi kvoodi ületamine tuua kaasa piirkonna sulgemise ohu; järgnevalt tuleks nimetatud kvooti järkjärgult vähendada, et luua lisastiimuleid selektiivsemate püügivahendite kasutuselevõtmiseks;

36.  märgib, et vastavalt nõukogu 30. märtsi 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 850/98 kalavarude kaitsest noorte mereorganismide kaitseks võetud tehniliste meetmete kaudu(7), on liikmesriikidel praegu õigus kehtestada nende lipu all sõitvatele laevadele ELi vetes kalastamise ajal rangemaid meetmeid; arvab, et liikmesriikidel peaks ka jätkuma paindlikkust uute lahenduste katsetamiseks, mille tõhusust hindaks komisjon, ja et teatavatel tingimustel peaks neil olema võimalik kehtestada kõigile 12 miili laiuses rannikuvööndis kalastavatele laevadele selektiivsemaid tehnilisi nõudeid;

37. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, piirkondlikele nõuandekomisjonidele, kalanduse ja akvakultuuri nõuandekomiteele ning piirkondlikele kalanduse juhtimise organisatsioonidele, millesse EL kuulub.

(1) EÜT L 358, 31.12.2002, lk 59. (2) ELT C 69E, 19.3.2004, lk 149. (3) ELT C 291 E, 30.11.2006, lk 319. (4) Kättesaadav aadressil http://daccessdds.un.org/doc/UNDOC/GEN/N95/274/67/PDF/N9527467.pdf. (5) ELT C 314 E, 21.12.2006, lk 86. (6) ELT L 15, 20.1.2007, lk 1. (7)          EÜT L 125, 27.4.1998, lk 1.

Euroopa kalanduses ning üle kogu maailma visatakse igal aastal ära suured kogused kala. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon on ülemaailmse saagi vette tagasi laskmise kohta avaldanud kaks hinnangut, esimese hinnangu kohaselt on kõnealune määr 27 miljonit tonni (1988–1990) ning hilisema hinnangu kohaselt 7–8 miljonit tonni (1992–2001)(1). Kumbki arv näitab tohutut raiskamist, mis ongi komisjoni teatise sisuks. Saagi vette tagasi laskmine kahjustab kalavarusid, aeglustab või takistab nende taastumist ning sellega tegelemine nõuab kaluritelt aega ja energiat.

2003. aastal, pärast eelnevalt avaldatud aruteludokumenti(2), kutsus nõukogu komisjoni üles uurima viise, kuidas saagi vette tagasi laskmist vähendada. Komisjoni enda sõnade kohaselt on sellest ajast saadik tehtud väga vähe edusamme. Käesolevat uut algatust tuleb seega tervitada, isegi kui on kahtlusi, kas sel korral saavutatakse midagi enamat.

EL võttis kohustuse vähendada saagi vette tagasi laskmist ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni vastutustundliku kalapüügi juhendiga (eriti selle punkt 8.5) ning nõustus rakendama ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 1999. aasta tegevuskavasid merelindude ja haide kaitsmise kohta (mille osas on siiani väga vähe ära tehtud). Ka ELi õigusaktides viidatakse saagi vette tagasi laskmisele, näiteks algmääruse artiklis 2(3). Nagu komisjon sedastab, ei ole mõeldav saagi vette tagasi laskmise vähendamise küsimuses tegevusetuks jääda.

Ühise kalanduspoliitika lähenemisviis saagi vette tagasi laskmisele mõjub soovitule vastupidiselt – ühelt poolt nõutakse lubatud kogupüügi eeskirjades kaubandusliku kala, nii täiskasvanud kui ka noorkala suurte koguste vette tagasi laskmist. Teiselt poolt sõltuvad ainsad katsed vähendada kõnealust raiskamist kalapüügivahendite ja püügitavade mikrojuhtimisest, mis peaaegu garanteeritult ajendab kalandussektorit otsima võimalusi nimetatud eeskirjade mittetäitmiseks. On tulnud aeg võtta kasutusele uus lähenemisviis ning õnneks on komisjoni dokumendis märke selle mõistmisest. Üks positiivne muutus on vette tagasi laskmise määratluse laiendamine, et kaasata nii kaubanduslikud kui ka mittekaubanduslikud liigid, mis üle parda heidetakse.

Saagi vette tagasi laskmisel on erinevad põhjused, millest tähtsaimad on järgmised:

Ø püügikoormus, mis paljudes püügipiirkondades ületab jätkusuutlikkuse piiri;

Ø püügivahenditele esitatavate nõuete ja lossitava kala alammõõdu vahelised erinevused mõningate liikide puhul ;

Ø lubatud kogupüügi süsteem, mis nõuab pärast kvoodi täitmist püütud kala vette tagasi laskmist;

Ø liigirohked püügipiirkonnad, kus sihtliigid on erineva suurusega;

Ø valikuline püük või suurema, väärtuslikuma kala säilitamine ja ülejäänud saagi vette tagasi laskmine.

Lisaks on suures osas majandusharus valitsenud üldine huvipuudus leida viise, kuidas vältida alamõõdulise ja mittekaubandusliku kala püüdmist. Viimaste aastakümnete jooksul püügivahendite osas toimunud põhjalike muudatuste eesmärk on olnud nende veelgi suuremaks ja tõhusamaks muutmine. Suhteliselt vähe pingutusi on tehtud selektiivsuse parandamiseks, et hoida ära kalade püüdmist, mille puhul kalurid teavad, et peavad need surnult ära viskama. Õnneks mõnedes kalandussektori osades juba tunnistatakse, et saagi vette tagasi laskmine on tõsine probleem, nagu näitavad piirkondlike nõuandekomisjonide seisukohti kajastavad dokumendid. Teised aga jätkavad vastupanu – näiteks väidab Europêche, et nad ei soovi „ebamugavusi”, mida põhjustavad pingutused vähendada saagi vette tagasi laskmist.

Teatise saatedokumendis(4) märgitakse, et peamine põhjus, miks saagi vette tagasi laskmise määr on ELis nii kõrge, on liiga kõrge üldine püügikoormus, mille tagajärjeks on kahanevad kalavarud ja väikesemõõduliste noorkalade ülekaal. Seega on ainus ja kõige tulemuslikum viis saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks alandada üldist püügikoormust, mis pealegi võimaldaks kahanevatel ja ülepüütud kalavarudel taastuda. Kõnealune punkt teatises puudub.

Teatises kaalutakse kahte valikuvõimalust. Esimene on tehniliste ja muude regulatiivmeetmete kasutamine, sealhulgas traditsioonilised meetmed, nagu püügipiirkondade sulgemine ja püügivahendite piirangud selektiivsuse parandamiseks, mida täiendatakse püügipiirkondade ajutise sulgemisega reaalajas ja kohustusega muuta püügipiirkonda, kui vette tagasi laskmise määr on kõrge. Teine võimalus on saagi vette tagasi laskmise keelustamine, mille puhul peavad kalurid kogu püütud saagi lossima. Teatises analüüsitakse kõnealuse kahe lähenemisviisi prognoositavat mõju.

Komisjoni arvates on traditsiooniline lähenemisviis, mille puhul kasutatakse tehnilisi meetmeid, toonud kaasa ülemäära keerulised eeskirjad, millest kalandussektoril on lihtne mööda hiilida, ja seega saavutatakse kõnealuse suuna jätkamisel vähe. Komisjon eelistab vette tagasi laskmise keelu ja teatavate regulatiivmeetmete kombinatsiooni.

Kuna saagi vette tagasi laskmine väheneb siis, kui kalurid muudavad oma kalastusviisi, sealhulgas püügivahendeid (võrgusilma suurus, väljapääsuteed, sorteerimisvõred) ning rakendatakse uuenduslikke püügitavasid (piirkonna ajutine sulgemine, püügipiirkonna muutmine, piirkonna hooajaline sulgemine), on põhiküsimus, kuidas kalureid selleks motiveerida.

Komisjon eelistab negatiivset stiimulit – saagi vette tagasi laskmise keelustamist, eeldades, et kogu saagi kaldale toomine on niivõrd koormav, et kalurid leiavad kiiresti võimalusi selle vältimiseks.

Vette tagasi laskmise keelu range jõustamine tekitab aga tõsiseid raskusi, mida komisjon võib-olla alahindab:

· rakendamise kontrollimiseks oleks vaja märkimisväärselt suurendada järelevalvet;

· üldiste eelarvekärbete ajal vajaksid nii komisjon kui ka liikmesriigid täiendavaid töötajaid ja muid ressursse;

· tekiks tohutu kalade ja jäätmete vool kaldale ning vajadus neist lahti saada;

· kaluritele tuleks piisaval määral hüvitada kõnealuse kala kaldale toomise kulud, seejuures neid päriselt julgustamata (näiteks arendades välja uue turu).

Liiga vähe pööratakse tähelepanu positiivsete stiimulite kasutamisele, selliste kalurite soosimisele, kes kalastavad „paremini” ega püüa midagi soovimatut, selle asemel et kehtestada põhjalikud tehnilised eeskirjad püügivahenditele ja -meetoditele. Selleks et anda selektiivsemaid püügivahendeid ja -tavasid kasutavatele kaluritele teatavaid eeliseid või privileege, jättes samal ajal nende otsustada, milliseid meetodeid nad täpselt kasutavad, on erinevaid võimalusi. Võimalik on näiteks:

· selektiivsemaid püügivahendeid kasutavatele laevadele täiendavate merepäevade lubamine või nende lubatud püügiaja muul viisil suurendamine;

· sooduspääsu pakkumine püügipiirkondadesse, mis on selektiivseid püügivahendeid mittekasutavatele laevadele suletud;

· kalastamise lubamine selektiivseid püügivahendeid kasutavatele laevadele ajal, mil see teistele ei ole lubatud.

Üks varane näide positiivsete stiimulite kasutamisest leidis aset 1990. aastatel seinnoodaga püügil Vaikse ookeani idaosa tuunipüügipiirkonnas. Surve vähendada delfiinide püüdmist sundis seinereid panema võrke ujuvatele objektidele, mis põhjustas paljude teiste, mittedelfiiniliste liikide suure kaaspüügi. Kalurid mõistsid, et delfiinide püüdmise vähendamine on nende huvides, mistõttu kehtestati kord delfiinipüügikvootide eraldamiseks igale laevale eraldi – pärast kvoodi ammendumist ei tohtinud laevad enam panna võrke delfiinide lähedusse ning pidid kasutusele võtma muud püügimeetodid. Tulemused olid tähelepanuväärsed – kalurid töötasid välja oma, delfiinide hukkumist vältivad püügimeetodid, ning delfiinide suremus langes kümnetelt tuhandetelt vähem kui tuhandeni aastas.

Samasugust põhimõtet kohaldatakse juba ka ELi õigusaktides. Homaaripüügil antakse sorteerimisvõret kasutavatele traaleritele täiendavaid merepäevi, kui nad täidavad loomuse liigilise koostise nõudeid (vähemalt 70% homaare, vähem kui 5% turska). Sellist tüüpi sooduspääsu pakkumine teatavaid kriteeriume täitvatele kaluritele võiks toimuda kas kogu ELi ulatuses – nagu homaaripüügi näitel – või kvootide eraldamisel ühe liikmesriigi poolt. Kummalgi juhul ei kahjustataks suhtelise stabiilsuse kontseptsiooni.

Kõnealuse lähenemisviisi puhul kasutatakse täiel määral ära kalandussektori vaieldamatu asjatundlikkus, et lahendada üks sektori suurimaid probleeme – suurte kala- ja muude liikide koguste vette tagasi laskmine ja raiskuminek. Alljärgnev foto(5) näitab, kui oluliselt aitab kaaspüüki vähendada selektiivsete püügivahendite kasutamine.

1. Standardne traal.

2. Põhjaelustiku väljalaskeavaga traal

Teatavad kalatööstuse sektorid on juba ilmutanud valmisolekut ja suutlikkust arendada välja uuenduslikud tehnikad, et hoida ära saagi vette tagasi laskmist.

· Prantsusmaal Biskaia lahes homaaripüügiga tegelevad kalurid on 2002. aastast alates katsetanud muudetud püügivahendeid, et vähendada väikeste homaaride ja teatavate kalade, nagu väikeste heikide saagiks langemist. Sorteerimisvõre ja ruudukujulise võrgusilma kombinatsioon noodapäras või selle ees vähendab kaaspüüki märkimisväärselt, kuid homaari osas on veel probleeme ja töö jätkub. Ruudukujulise võrgusilma kasutamise püügipiirkonnas muutis kohustuslikuks kõigepealt kalandussektor ise (2004. aastal), seejärel EL (2006. aastal).

· Alates 1. septembrist 2007 algatas Šoti kalandussektor koostöös Šoti täidesaatva võimuga vabatahtliku püügipiirkondade reaalajas sulgemise süsteemi ICES IV ja VI piirkonnas. Kui pardal viibivad vaatlejad avastavad väikesemõõdulise tursa püügi (täpsemalt 60 turska tunnis), võetakse täiendavaid proove, ja kui need kinnitavad kaaspüüki, suletakse püügipiirkond 15 ruutmiili ulatuses 21 päevaks. Teiste liikmesriikide laevu õhutatakse kõnealust korda järgima(6).

· Alates 1. veebruarist 2004 nõutakse Rootsi eeskirjades homaaripüügil sorteerimisvõre kasutamist, mis on küllaltki tulemuslikult vähendanud noorte homaaride ja kaubandusliku kala tagasi vette laskmist. Kõnealuseid eeskirju kohaldatakse üksnes Rootsi laevade suhtes, mis kalastavad kolme miili laiuses rannikuvööndis Kattegatis ja nelja miili laiuses rannikuvööndis Skagerrakis, kuid mitte Norra ja Taani laevade suhtes, mida kaitsevad kahepoolsed kokkulepped Rootsi rannikuvööndis kalastamise kohta, sest ELi „ainupädevuse” tõttu kalanduse valdkonnas jätab ühine kalanduspoliitika liikmesriikidele väga vähe võimalusi uuenduslikeks meetmeteks kalavarude kaitsmisel.

Piisavate stiimulite olemasolul suudab kalandussektor välja töötada meetodeid saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks ilma mikrojuhtimiseta üksikasjalike tehniliste meetmete kaudu. Nii on näiteks üks põhjus, miks Prantsusmaa homaaripüüdjad oma uuringuid alustasid, mure võrgusilma suuruse võimaliku muutmise pärast 70 mm-lt 100 mm-le.

Kuna nii saagi vette tagasi laskmise põhjused kui ka selle vähendamiseks vajalikud meetmed erinevad püügipiirkonniti, ei toimi üksainus lahendus kogu ühenduse jaoks. Arvatavasti parim lähenemisviis on positiivsete stiimulite kombinatsioon, et julgustada kalureid arendama asjakohaseid meetodeid, mida toetab võimalus võtta kasutusele järjest rangemad negatiivsed stiimulid juhul, kui piisavaid tulemusi ei saada.

Näiteks võiks välja valida ühe või mitu katsepiirkonda, esmajärjekorras need, kus saagi vette tagasi laskmise määr on kõrgeim või kus elavad eriti haavatavad liigid (haid, merelinnud jne). Saagi vette tagasi laskmise määr katsepiirkonnas peaks olema hästi dokumenteeritud ja tunnustatud – on ülioluline, et vette tagasi laskmise ulatust iseloomustavaid andmeid tunnistaksid kõik asjaosalised, sealhulgas kalandussektor. Eespool öeldu näitlikustamiseks oletagem, et vette tagasi laskmise määr on rohkem kui pool püügist – 30% noorkala ja 25% soovimatuid liike. Kaluritele võiks anda aega kaks aastat, et katsetada eri tehnikaid vette tagasi laskmise vähendamiseks, seades eesmärgiks vähendada mõlema tüüpi (noorkala ja muude liikide) vette tagasi laskmist poole võrra. Nimetatud perioodi lõppedes lisatakse tõendatud tehnikad ELi õigusloome alustesse, nagu tehti Prantsusmaa homaaripüügiga. Kui tulemused ei ole piisavad, kehtestatakse oluliselt suurem võrgusilma mõõt. Kui veel kahe aasta möödudes ei ole olukord paranenud, kehtestatakse kõnealuse püügipiirkonna suhtes vette tagasi laskmise keeld. Sel ajal, kui tegeldakse kõnealuste katsepiirkondadega, tuleks teistes püügipiirkondades hinnata saagi vette tagasi laskmise määra.

Vajalik on koostöö ning foorum aruteludeks ja ideedevahetuseks kõigi asjaosaliste vahel (eelkõige kalandussektor, aga ka erinevad riiklikud osalejad, turundusühendused, valitsustevälised organisatsioonid ja muud sidusrühmad). Koostöö võiks toimuda tootjaorganisatsioonide, riiklike kaluriühistute või piirkondlike nõuandekomisjonide tasandil, või teataval selleks loodud organisatsioonilisel tasandil. Hädavajalik on kalandussektori motiveerimine, algul positiivsete stiimulitega ja kui see ebaõnnestub, siis mingit liiki karistuste kaudu; vette tagasi laskmise vähendamine on sektori enda huvides, nii tema maine nimel kui ka selleks, et parandada kalavarude olukorda.

Eespool nimetati ettepanekuid positiivsete stiimulite kasutamiseks, kuid kahtlemata leidub on muidki võimalusi. Ka ei ole saagi vette tagasi laskmise täielik keelustamine ainus negatiivne stiimul. Üks võimalus oleks jagada lubatud kogupüük sihtkvoodiks ja kaaspüügi kvoodiks. Kalalaevad, mis püüavad mingit liiki kaaspüügina, jälgiksid kaaspüügi kvooti, ja kohe, kui see on täis saanud, saaks neilt nõuda püügi lõpetamist või siis kvoodi soetamist mõnelt teiselt sektorilt. Selletaoline süsteem on nähtavasti mõningase eduga kasutusel Islandil. Seda võiks rakendada kas ELi lubatud kogupüügi kui terviku raames või siis liikmesriikide poolt, kui nad jagavad oma laevadele püügivõimalusi. Arvestades, et praegune lubatud kogupüügi süsteem on delikaatse poliitilise kompromissi tulemus ning samas üks saagi vette tagasi laskmise peapõhjuseid, tuleb igasugused muudatused lubatud kogupüügi süsteemis väga hoolikalt läbi mõelda, et vette tagasi laskmise olukord ei halveneks veelgi.

Mõned kõnealustest vette tagasi laskmise keeldu käsitlevatest ettepanekutest omavad tähendust õigustepõhist juhtimist, näiteks kvootide ülekandmist käsitleva arutelu jaoks.

Kõik see nõuab raha. Euroopa kalandusfondil on olemas assigneeringud selektiivsemate püügivahendite väljatöötamise ja katsetamise katseprojektide jaoks (artikkel 41), ning kalapüügivahendite kaheks väljavahetamiseks (artikkel 25). Euroopa kalandusfondi rahade nimetatud eesmärkidel kasutamine on liikmesriigi eesõigus. Fondi rakenduseeskirju võiks muuta, et võimaldada selle paindlikumat kasutamist uute teabevahetusmeetodite jaoks, mis hõlbustaksid teatavate uute meetmete kasutamist, nagu näiteks piirkonna sulgemine reaalajas või muud algatused. Uurida tuleks ka kalandussektori rahastamisallikaid, nagu näiteks püütud kalade suurusel põhinev maks või lubatud kogupüügist väikese fikseeritud protsendi eraldamine uurimistöö ja järelevalvet teostavate vaatlejaprogrammide rahastamiseks. Alternatiivina, kui saagi vette tagasi laskmine keelustatakse, võiks rahastamisallikana kasutada kaaspüügi müügist saadavat tulu.

Mõned eespool nimetatud ideedest nõuavad märksa suuremat usaldust ja koostööd erinevate osaliste vahel, kui mõnikord näib. Nii näiteks nõuaks püügipiirkonna sulgemine reaalajas institutsioonilise raamistiku loomist, mis võimaldaks varem kokkulepitud kriteeriumide põhjal hästi kiiresti langetada otsuseid, mida kõik täidaksid. Praegu puudub liikmesriikidel seaduslik õigus kehtestada tehnilisi meetmeid nende rannikuvetes kalastavate teiste riikide laevade suhtes. Võib-olla peaks neil see õigus olema. Alternatiivina võiks liikmesriikide jaoks ühise kalanduspoliitika kontekstis ette näha ühistegutsemise mehhanismi, mille kaudu liikmesriigid võiksid leppida kokku konkreetse meetme suhtes, ilma et selleks oleks vaja kogu nõukogu nõusolekut.

ELi laevad püüavad kala kõigis maailma ookeanides, sealhulgas mõningates püügipiirkondades, kus teadaolevalt on saagi vette tagasi laskmise määr kõrge, nagu näiteks krevetipüügil või ujuvobjektidelt tuunipüügil. Meetmeid, mida võetakse vette tagasi laskmise vähendamiseks ELi vetes, tuleks kohaldada kõigi ELi lipu all sõitvate laevade suhtes kõikjal, kus nad tegutsevad.

Kokkuvõttes tuleb komisjoni teatist südamest tervitada, ka siis kui samas mõista hukka peaaegu täielik edusammude puudumine komisjoni, liikmesriikide ja kalandussektori tegevuses pärast eelmise teatise ilmumist viis aastat tagasi. Komisjon kavatseb tegutseda kiiresti ning lisada 2008. aastal teatavad aspektid uude tehnilisi meetmeid käsitlevasse määrusesse. Loodetavasti on poliitiline õhkkond selline, et liikmesriigid ja kalandussektor reageerivad komisjoni sammudele positiivselt ning rakendavad oma kujutlusvõimet ja pühendumist saagi vette tagasi laskmise vähendamiseks. Seda oleks juba ammugi tulnud teha.

(1) Hilisema uurimuse autorite arvates võib osa kõnealusest erinevusest olla tingitud püügivahendite selektiivsuse paranemisest. (2) KOM(2002)0656. (3) Nõukogu 20. detsembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 2371/2002. (4) SEK(2007)0380. (5) Dr Andy Revill, CEFAS (Centre for Environment, Fisheries & Aquaculture Science – Keskkonna, Kalanduse ja Vesiviljeluse Keskus), Lowestoft Laboratory, Parkfield Road, Lowestoft, Suffolk NR33 0HT UK. (6) Süsteemi üksikasjad avaldatakse aadressil http://www.scotland.gov.uk/realtimeclosures.

ETTEPANEKUD

Keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjon palub vastutaval kalanduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tervitab komisjoni ettepanekut kui esimest püüdlust jõuda kaaspüügi probleemi tuumani, aga rõhutab eeskirjade väljatöötamise äärmist vajadust, et kaotada see keskkonda mittesäästev ja ebamoraalne tegevus, mis äärmuslikel juhtudel võib hõlmata kuni 90% kogu püütud kalast;

2.  rõhutab, et ELi poliitika peab tõhusalt käsitlema kaaspüügi kõiki erinevaid liike (sealhulgas selgrootud, korallid, mereimetajad, linnud ja kilpkonnad) ning peaks edendama keskkonnasõbralikke püügimeetodeid, mis ei ohusta mere bioloogilist mitmekesisust ega tekita teistele elusorganismidele asjatuid vigastusi;

3.  on seisukohal, et kalaliikide väga erinevaid omadusi arvestades on äärmiselt oluline koostada püügieeskirjad spetsiaalselt teatava kalaliigi jaoks, et vähendada tunduvalt konkreetse kalaliigi puhul vette tagasi lastavate kalade hulka; on siiski arvamusel, et kaaspüügikvoodid ei tohi kunagi ületada 25%, ja teeb ettepaneku püügikeelu automaatseks jõustumiseks juhul, kui see kaaspüügikvoot mõne kalaliigi puhul ületatakse;

4.  kuigi kaaspüük on üldlevinud tegevusena õigustamatu, tunnistab, et mõnede liikide ellujäämisprotsent on nende merre tagasi laskmise korral suur ning et püügikeelust erandite tegemine nendele ning ohustatud ja kaitsealustele liikidele peaks olema lubatud tingimusel, et nende ellujäämisvõimaluste kohta esitatakse piisav teaduslik põhjendus;

5.  rõhutab toimiva kontrollisüsteemi tähtsust saagi vette tagasi laskmise keelu kehtestamise korral; juhib tähelepanu sellele, et puudulikud teadmised vette tagasi lastavate kalade hulgast halvendavad kalavarude suuruse ja kalade suremuse hindamise kvaliteeti ning raskendavad nende meetmete hindamist, mis on suunatud suurusnõuetele mittevastavate kalade püügi takistamisele; kutsub komisjoni üles jätkama uute järelevalvetehnikate väljatöötamist ja juhib sellega seoses tähelepanu võimalustele, mida pakuvad elektroonilised logiraamatud;

6.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevat teaduslikku arvamust Läänemere tursa varude kohta, mille puhul registreeritakse väga suur osa püügist kaaspüügina;

7.  kutsub komisjoni üles võtma vastu oma ettepanekut haisid puudutava strateegia kohta, mis oleks tulnud ammu vastu võtta;

8.  kutsub komisjoni üles võtma arvesse olemasolevat teaduslikku arvamust albatrosside kohta, kes eriti õngejadapüügi puhul hukkuvad praegu nii arvukalt, et on karta nende väljasuremist;

9.  nõuab kindlalt, et esmajärjekorras tuleks tegeleda suurimate õigusrikkujatega, kes kõige rohkem ja laialdasemalt saaki vette tagasi lasevad, näiteks piimtraalerid, homaaripüügilaevad ja valge lihaga merekala püüdvad traalerid;

10. teeb ettepaneku pöörata esmajärjekorras tähelepanu vette tagasi laskmisele, mis tuleneb lossitava saagi alammõõdu ja võrgusilma suuruse tehniliste eeskirjade kokkusobimatusest, kuna eeskirju on suhteliselt kerge muuta;

11. soovitab lugeda kaaspüügikvoodid lubatud kogupüügi hulka ning arvata kogu maale toodud kaaspüük lubatud väljapüügimahust maha; kui kaaspüügikvoot ületatakse, ohustab piirkonda sulgemine, samuti soovitatakse, et noorkalade ülepüük tooks kaasa piirkonna sulgemise reaalajas; nimetatud kvooti tuleks järk-järgult vähendada, et pakkuda täiendavaid stiimuleid püügivahendite selektiivsuse parandamiseks;

12. toonitab, et peale keelu järkjärgulise kehtestamise tuleb luua ka positiivsed stiimulid parima võimaliku tehnoloogia kasutamise soodustamiseks, mis puudutab selektiivsust, püügivahendite väljavahetamist, piirkonna (reaalajas) sulgemist ning kalastuspiirkondade vahetamist;

13. rõhutab, et uute eeskirjade tõhusus sõltub Euroopa Liidu püügipiirkondade teadusuuringute tulemuste asjakohasest kasutamisest ning üksikute veekogude eriomaduste arvessevõtmisest, mis tulenevad nende asukohast ja mereorganismide bioloogilisest mitmekesisusest ning juba aastaid kasutatavatest püügitavadest;

14. on arvamusel, et mitteselektiivsete püügivahendite kasutamist tuleks maksude ja tasudega aktiivselt tõkestada ning hävitavad püügivahendid, näiteks põhjatraaliga püügis kasutatavad vahendid, tuleks keelustada;

15. juhib sellega seoses tähelepanu eriti piimtraaleritega kalapüügile, mille puhul võib kaaspüügikvoot teatavatel juhtudel ületada koguni 60%, ja nõuab seetõttu piimtraaleritega kalapüügi viivitamatut keelustamist;

16. nõuab kindlalt, et valikuline püük (üks vette tagasi laskmise peamistest põhjustest) muudetaks ebaseaduslikuks ja keelustataks seda võimaldavad vahendid, nagu pelaagiliseks püügiks mõeldud sorteerimisrestid laevadel;

17. kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu sellele, kuidas saaks meetmeid laiendada ELi kalalaevadele, kes kalastavad kolmandate riikide vetes, ning palub, et kõige selektiivsemate kalapüügivahendite kasutamine muudetaks kalandusalaste partnerluslepingute raames kalapüügi eeltingimuseks;

18. kutsub komisjoni vastavalt Euroopa Parlamendi 10. juuli 2007. aasta resolutsioonile tööstusliku kalapüügi ning kalajahu ja kalaõli tootmise kohta (2004/2262(INI))(1) üles viima läbi uuringuid ja/või katseprojekte, et uurida vette tagasi lastavate kalade kasutamise võimalust tööstusliku kalapüügi sektoris nii, et see ei viiks mitte mingil tingimusel varude liigkasutamisele.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

(1) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2007)0327.