Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimise kohta

(2007/2184(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse oma 15. detsembri 1999. aasta resolutsiooni WTO kolmanda ministrite konverentsi kohta Seattle'is(1), 25. oktoobri 2001. aasta resolutsiooni rahvusvahelise kaubanduse avatuse ja demokraatia kohta(2), 13. detsembri 2001. aasta resolutsiooni WTO Katari kohtumise kohta(3), 25. septembri 2003. aasta resolutsiooni WTO viienda ministrite konverentsi kohta Cancúnis(4), 12. mai 2005. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta Maailma Kaubandusorganisatsiooni peanõukogu 1. augusti 2004. aasta otsuse järel(5), 1. detsembri 2005. aasta resolutsiooni Hongkongis toimuva Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuuenda ministrite konverentsi ettevalmistamise kohta(6) ning 4. aprilli 2006. aasta resolutsiooni Doha vooru hindamise kohta pärast Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsi(7);

–   võttes arvesse 18. veebruaril 2003 Genfis, 12. septembril 2003 Cancúnis, 26. novembril 2004 Brüsselis, 15. detsembril 2005 Hongkongis ja 2. detsembril 2006 Genfis toimunud WTO parlamentaarse konverentsi istungitel vastu võetud lõppdeklaratsioone;

–   võttes arvesse Marrakechi lepingut, millega loodi Maailma Kaubandusorganisatsioon;

–   võttes arvesse 14. novembril 2001 Dohas ja 18. detsembril 2005 Hongkongis toimunud WTO ministrite konverentsil vastu võetud ministrite avaldusi;

–   võttes arvesse Peter Sutherlandi juhitava nõuandekogu 2005. aasta jaanuari aruannet WTO tuleviku kohta(8);

–   võttes arvesse Maailma Kaubandusorganisatsiooni 2004. aasta aruannet maailma kaubanduse kohta, kus käsitleti ametiühingute rolli ning töötajate huvide puudulikku esindatust Maailma Kaubandusorganisatsioonis;

–   võttes arvesse Hongkongi deklaratsiooni lõiget 56, mille käsitletakse vajalikke samme, et tagada ÜRO peamiste agentuuride, sealhulgas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni täielik osalemine ja abi osutamine Maailma Kaubandusorganisatsiooni protsessides ja käimasolevates läbirääkimistes;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamusi (A6-0104/2008),

A.  arvestades, et Maailma Kaubandusorganisatsioonil on määrav roll mitmepoolsete organisatsioonide hulgas, kes aitavad parandada rahvusvahelist majandusorganite valitsemistavasid, hallata tõhusamalt globaliseerumist ja jaotada õiglasemalt sellest tulenevat kasu ning peavad tegutsema ühiselt, et viia ellu aastatuhande säästva arengu eesmärke;

B.  arvestades, et kui 2001. aastal algatati Dohas, Kataris praegu käimasolev Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistevoor, nimetati seda ametlikult Doha arenguvooruks, rõhutades prioriteedina arenevate ja vaeste riikide abistamist, et nad saaksid vabakaubandusest suuremat kasu;

C. arvestades, et EL pöörab suurt tähelepanu mitmepoolse kaubandussüsteemi saavutuste kaitsmisele ning annab endiselt maksimumi Doha vooru õnnestumiseks;

D. arvestades, et hoolimata läbirääkimistel esinevatest raskustest jätkuvad jõupingutused käesoleva vooru edukaks lõpuleviimiseks ning kõnesolevaid pingutusi tuleb toetada;

E. arvestades, et mitmesugused kahepoolsed ja piirkondlikud kaubandusläbirääkimised, mida EL on hiljuti alustanud eri partneritega üle kogu maailma, täiendavad, mitte ei asenda Doha vooru lõpuleviimist;

F.  arvestades, et olenemata esmaülesandest viia voor lõpule ja kriitikast, mida on tehtud mitmete aruteluteemade suhtes võetud eri seisukohtade kohta, on vaja juba praegu ette valmistada Doha vooru lõpuleviimisele järgnevat tegevuskava;

G. arvestades, et nõuandekogu on Peter Sutherlandi eesistumisel teinud juba 2004. aastal ära ulatusliku analüüsi Maailma Kaubandusorganisatsiooni tuleviku ja organisatsiooni ees seisvate institutsiooniliste väljakutsete kohta; arvestades, et sellest hoolimata ei ole võetud konkreetseid meetmeid 2005. aasta jaanuaris nõuandekogu poolt Maailma Kaubandusorganisatsiooni peadirektorile esitatud aruandes sisalduvate soovituste järgimiseks;

H. arvestades, et viimastest arengutest lähtuvalt on kõnealuse arutelu taasavamine ja WTO toimimismehhanismi mitmete aspektide põhjalik läbivaatamine edasilükkamatu, et suurendada organisatsiooni tõhusust ja õiguspärasust;

I.  arvestades, et Euroopa Parlamendi soovitud institutsionaalne arutelu Maailma Kaubandusorganisatsioonis ei ole sugugi vastuolus Doha vooru jätkumise ja võimaliku lõpuleviimisega,

1.  kordab oma üleskutset kõigile asjaomastele pooltele, eriti tärkava majandusega riikidele, näidata üles paindlikkust, et päästa Doha voor paigalseisust ja saavutada täielik, tasakaalustatud kokkulepe, mis samal ajal soodustaks uue tõuke andmist rahvusvahelisele kaubandusele ja üleilmsele majanduskasvule ning samuti maailma vähemarenenud riikide arengule;

2.  leiab muu hulgas, et rohkem kui iial varem on vaja taasalgatada mõttevahetus Maailma Kaubandusorganisatsiooni otsustamisprotsessi, volituste, toimimismehhanismi ja tuleviku üle, pidades silmas organisatsiooni võimalikku reformimist;

3.  nõuab, et komisjon teeks Genfis esimesel võimalusel mõjuva avalduse arutelu taasavamise kohta; kutsub komisjoni sel teemal mitteametlikult suhtlema Maailma Kaubandusorganisatsiooni teiste liikmetega, kes võiksid niisugust avaldust toetada, samuti organisatsiooni peadirektoriga, ning esitama Euroopa Parlamendile enne 2008. aasta lõppu aruande konsultatsioonide tulemuse kohta;

4.  väljendab heameelt Maailma Kaubandusorganisatsiooni ulatusliku reformimise üle ning rõhutab kaubanduse olulisust vaesuse vähendamise ja arengu tõhusa vahendina; rõhutab, kui oluline on mitmepoolsus mehhanismina, mille abil edendada vaba- ja õiglast kaubandust ning saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärgid;

5.  usub, et tugev Maailma Kaubandusorganisatsioon ja eeskirjadel põhinev rahvusvaheline kaubandussüsteem pakuvad arengumaadele võimalusi vaesuse kaotamiseks; väljendab kahetsust, et piiratud ressursid seavad arengumaad läbirääkimistel ebavõrdsesse olukorda; rõhutab, et Euroopa Liit peaks toetama Maailma Kaubandusorganisatsiooni tugevdatud sekretariaati ja suuremate tehnilise toe ressursside eraldamist eelkõige arengumaadest liikmetele, et võimaldada neil konkreetseid probleeme lahendada;

6.  juhib tähelepanu, et Maailma Kaubandusorganisatsioon on ainuke ülemaailmne eeskirju kehtestav organisatsioon, mis ei kuulu ÜRO organisatsioonide hulka, ning selle tulemusena piirdub Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade kehtestamine üksnes kaubanduspoliitika reguleerimisega; kutsub komisjoni üles pöörama sellele struktuursele dilemmale Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformikavas suurt tähelepanu;

7.  on seisukohal, et kavandatud ülesande raames tuleks käsitleda eelkõige mitmepoolse kaubandussüsteemi põhieesmärke, pidades silmas nende vastastikust täiendavust ja ühtivust teiste rahvusvaheliste organisatsioonide tegevusega; on seisukohal, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni tegevuse koordineerimist Rahvusvahelise Tööorganisatsiooniga, ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooniga, ÜRO Keskkonnaprogrammiga, Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga, ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsiga ja Kyoto säästva energia programmiga tuleb tõhustada, et tagada nende organisatsioonide otsustamisprotsesside suurem järjepidevus; on seisukohal, et Rahvusvahelisele Tööorganisatsioonile tuleb anda vaatleja staatus ning moodustada kaubanduse ja keskkonna komisjoni eeskujul kaubanduse ja inimväärse töö komisjon;

8.  nõuab, et kaalutaks põhjalikult Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjade laiendamist kaubandusega mitteseotud küsimustele, et võimaldada liikmetel täita õiguspärase poliitika eesmärke, tagades samal ajal turulepääsu; rõhutab sellega seoses, et EL peab jõuliselt toetama pingutusi rahvusvaheliste standardite vastuvõtmiseks ning andma arengumaadele vajalikku abi nendele standarditele vastamiseks;

9.  palub, et ÜRO uuriks koos Maailma Kaubandusorganisatsiooniga uusi sidemeid, mida mitmepoolsete organisatsioonide vahel edendada, et tagada nende tegevuse ning eri rahvusvaheliste lepingute ja konventsioonide järjepidevus, mis on ühtlasi säästva arengu ja vaesuse kaotamise huvides;

10. on seisukohal, et kõige keerulisem tingimus seoses ÜRO süsteemi ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni järjepidevusega on vajadus, et viimane tagaks inimõigustealaseid õigusakte ning sotsiaalseid ja majanduslikke nõudeid täielikult järgivad kaubanduseeskirjad;

11. toetab stiimulitel põhinevat lähenemist Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete poolsele keskkonna- ja sotsiaalsete nõuete täitmisele, kuid nõuab samas organisatsiooni vastavate meetmete läbivaatamist, et vältida sotsiaalset ja keskkonnaalast dumpingut;

12. toetab sotsiaalsete, sooliste ja keskkonnaga seotud küsimuste, sealhulgas tööhõive, töötajate õiguste ja nendega seotud küsimuste analüüsi Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete kaubanduspoliitika läbivaatamismehhanismi tulevase kontrollimise käigus;

13. kutsub arutelus osalejaid tõstatama küsimuse, kas on õigustatud pikaajaliste voorude kaupa toimuvate kaubandusläbirääkimiste pidamine, millesse on kaasatud kõik Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmed, kellel tuleb „ühe ülesande” raames arutada paljusid erinevaid teemasid; tunnistab, et see lähenemisviis oli minevikus edukas mitmepoolse kaubandussüsteemi loomisel ja arendamisel ning võimaldas järkjärgulist liberaliseerimist ning vastastikuseid ja kõigile kasulikke kohustusi; usub siiski, et valdkondades, kus on saavutatud piisav edu (nagu praegu kaubandustegevuse hõlbustamises), tuleks tulevikus kasutada muid paindlikumaid ja tõhusamaid valemeid;

14. on arvamusel, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni institutsioonilist struktuuri saaks parandada sel viisil, et uute eeskirjade ja kohustuste üle peetavad läbirääkimised lahutatakse olemasolevate lepingute täitmisega seotud läbirääkimistest; rõhutab viimasena nimetatud läbirääkimiste olulisust ning asjaolu, et liikmesriigid ei tohiks neid mingil juhul tuua ohvriks, pidades siinjuures silmas eraldatavaid ressursse ja osutatavat poliitilist tähelepanu;

15. teeb ettepaneku hinnata korrapäraselt kehtivate mitmepoolsete kaubanduseeskirjade asjakohasust ja kohaldatavust, et neid vajaduse korral muuta;

16. kutsub uuesti määratlema ministrite konverentsi rolli ja vormi; täheldab juba liikmesriikide suundumust eelistada kõnealusel tasandil vähem ametlikke kooskõlastamis- ja otsustamisviise ning märgib, et 2007. aastal ei kutsutud kokku ühtegi ministrite konverentsi, hoolimata Marrakechi lepingu selgesõnalistest sätetest niisuguste kohtumiste sageduse kohta; kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriike taolisest asjade käigust õppust võtma;

17. tuletab meelde parlamentide osatähtsust Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimiste demokraatliku õiguspärasuse ja läbipaistvuse suurendamisel; rõhutab, kui oluline on töö, mida teeb Euroopa Parlamendi ja Parlamentidevahelise Liidu ühiselt organiseeritud Maailma Kaubandusorganisatsiooni parlamentaarne konverents, mille tegevust võiks veelgi hoogustada;

18. tuletab meelde, et parlamendiliikmetel kui kodanike valitud esindajatel on kaubandusläbirääkimistes ja eriti Maailma Kaubandusorganisatsiooni läbirääkimistes oluline roll;

19. rõhutab vajadust luua Maailma Kaubandusorganisatsiooni parlamentaarne assamblee, millel oleksid nõuandevolitused, kuna Maailma Kaubandusorganisatsioonil puudub demokraatlik vastutus ja legitiimsus, ning väljendab heameelt iga reformi üle, millega tugevdatakse parlamendiliikmete sidet Maailma Kaubandusorganisatsiooniga;

20. kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeid üles toetama piisavalt oma parlamendiliikmeid, et nad saaksid osaleda Maailma Kaubandusorganisatsiooni parlamentaarse mõõtme arendamises; palub tungivalt komisjonil teha Maailma Kaubandusorganisatsioonis vastavaid algatusi; rõhutab, et seni, kuni Maailma Kaubandusorganisatsioon võtab selle vastutuse enda kanda, täidab Maailma Kaubandusorganisatsiooni parlamentaarset rolli parlamentaarne konverents, mida organiseerivad ühiselt Euroopa Parlament ja Parlamentidevaheline Liit;

21. nõuab niisuguse demokraatlikuma süsteemi kasutuselevõtmist otsuste tegemisel Maailma Kaubandusorganisatsioonis, mille puhul võetakse arvesse kõikide erineva arengutasemega liikmesriikide arvamusi;

22.  ei pea realistlikuks ega soovitavaks seada kahtluse alla Maailma Kaubandusorganisatsiooni otsustamisprotsessis kasutatavat konsensuse põhimõtet, mis vastupidiselt enamushääletusele või häälte kaalumisele tagab kõikide liikmete võrdsuse; leiab siiski, et tuleks uurida erinevaid lahendusi, millega lihtsustada niisuguse konsensuse saavutamist igal üksikjuhul;

23. tunnustab Sutherlandi aruandes esitatud ettepanekuid mõnepoolse lähenemisviisi kohta, millega kaasnevad liitumise või loobumise võimalused juhtudel, kui üksmeeleni ei jõuta, kuid kinnitab veel kord pühendumist mitmepoolsuse põhimõtetele ning hoiatab, et mõnepoolsus ei ole arengumaadele tingimata kasulik, vaid võib suurendada lõhet arenenud riikide ja arengumaade vahel;

24. täheldab, et Maailma Kaubandusorganisatsioonis on suurenenud mitteametlike rühmade hulk, mis koondavad suuremal või väiksemal hulgal teatavate ühiste harukondlike või piirkondlike huvidega liikmesriike, ning kõnealuste rühmade sageli kasulikku rolli seisukohtade kooskõlastamisel ja kompromisside leidmisel; kutsub liikmesriike läbipaistvuse ja tõhususe huvides kaaluma võimalust määratleda paremini niisuguste rühmade koosseis ja toimimine ning eraldada nende tegevuseks vajalikud vahendid;

25. rõhutab, et kõikide liikmete, sealhulgas vähimarenenud maade võrdne ja tõhus osalemine peab olema mitmepoolse kaubandussüsteemi mis tahes reformi eelduseks;

26. peab äärmiselt oluliseks suurendada arengumaade aktiivset osalust nii, et nad tunneksid end läbirääkimisprotsessis täielikult esindatutena ning saaksid määratleda, väljendada ja kaitsta oma majandushuve, võttes näiteks kasutusele pigem koalitsioonilise esindatuse kui riikide kindlapiiriliste rühmade süsteemi ning eraldades ka piisavaid vahendeid mainitud riikide teadmiste ja tehnilise suutlikkuse arendamiseks; rõhutab, et asjakohaseid ressursse on vaja ka selleks, et arengumaad saaksid Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirju tõhusalt rakendada, kohaneda reformidega ning integreeruda paremini maailma kaubandussüsteemi;

27. palub tungivalt teha jõupingutusi selle nimel, et edendada arengumaade osalemist ja esindatust täitevnõukogudes ning tugevdada nende siseriiklikke aruandluse, läbipaistvuse ja hea valitsemistava süsteeme;

28. väljendab heameelt ülalnimetatud Sutherlandi aruandes esitatud ettepaneku üle, mille järgi kuuluks tehnilise abi rahastamise kord vähimarenenud maade lepinguliste õiguste hulka, et nimetatud maad saaksid otstarbekalt osaleda mitmepoolses kaubandussüsteemis; rõhutab, et arengumaadele on suutlikkuse suurendamine väga oluline, et tõhustada nende suutlikkust pidada läbirääkimisi, määrata kindlaks vajadusi ja strateegiaid ning täita Maailma Kaubandusorganisatsiooni ees võetud kohustusi;

29.  leiab, et tuleks rohkem tegeleda pidevalt esilekerkiva küsimusega seoses Maailma Kaubandusorganisatsiooni vähendatud koosseisuga haldusnõukogu või juhtorgani loomisega, mille ülesanne oleks valmistada ette ja lihtsustada konsensuse alusel tehtavaid otsuseid peanõukogu tasandil; esitab küsimuse, kuidas on võimalik saavutada esindatust iga juhtumi puhul eraldi, ning rõhutab, et selline organ peab kindlasti aru andma kogu Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeskonnale ja olema sisemiselt läbipaistev;

30.     rõhutab, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni sekretariaadi roll on väga tähtis, ning usub, et on oluline, et sekretariaadis oleks arenenud riikide ja arengumaade ametnike proportsionaalne esindatus, mis võimaldaks oma ülesandeid tulemuslikumalt täita;

31. soovib, et uuritaks tähelepanelikult Maailma Kaubandusorganisatsiooni sekretariaadi ja peadirektori rolli; tõstatab küsimuse, kuivõrd on õigustatud sellise põhimõtte liiga range järgimine, mille kohaselt organisatsiooni juhivad liikmete valitsused (mõiste „member driven organisation”); peab vajalikuks suurendada Maailma Kaubandusorganisatsiooni sekretariaadi käsutuses olevaid rahalisi vahendeid ja inimressursse; märgib siiski, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni organitele algatusõiguse andmine kollektiivse huvi edendamiseks põhjustab küsitavusi seoses demokraatliku õiguspärasuse, aruandluse ja läbipaistvusega;

32. teeb ettepaneku, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni sekretariaadile tuleks jätta teatav vabadus, et ta saaks vastu võtta institutsiooni huvides olevaid meetmeid, esitada tõrgete korral kompromisslahenduste ettepanekuid või isegi juhtida teatavate organite tööd järjepidevuse ja erapooletuse saavutamiseks; rõhutab vajadust mõelda seoses niisuguste ettepanekutega tõsiselt läbi sekretariaadi liikmete töölevõtmise kord ja ressursside vastavus isikule usaldatud ülesannetele;

33. on veendunud, et piisavalt individuaalse lähenemise puudumine arengumaade käsitlemises, vaatamata nende majandusliku arengu ja konkreetsete vajaduste suurele erinevusele, võib takistada kõnealuseid riike toetavate tõhusate meetmete võtmist kooskõlas Doha voorus püstitatud eesmärgiga ning kahjustab kõige suuremate vajadustega arengumaid; palub tungivalt enamarenenud arengumaadel võtta oma osa vastutusest juba käimasolevas voorus ning osaleda vastavalt oma arengu ja (valdkonnapõhise) konkurentsivõime tasemele;

34. on arvamusel, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise (SDT) muutmine on Maailma Kaubandusorganisatsiooni arengu seisukohalt väga oluline; selline muutmine peaks hõlmama uut eristamisviisi Maailma Kaubandusorganisatsiooni kuuluvate arengumaade vahel ning eri- ja diferentseeritud kohtlemist, mis põhineks pigem üksikute riikide kui riikide rühmade arenguvajadustel; soovitab eristamiseks kasutada tõhusaid kriteeriumeid, milles võetakse arvesse mitte ainult rahvamajanduse kogutoodangu (RKT) kasvu, vaid ka selliseid näitajaid nagu majanduse haavatavuse indeks (EVI) ning kaubanduse ja arengu indeks (TDI);

35. on seisukohal, et põhjalikult tuleks uurida võimalust liigitada nii arengumaad kui ka kõik teised Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriigid objektiivsete, mitte alati rahvamajanduse kogutoodanguga seotud kriteeriumide alusel kategooriatesse või allkategooriatesse, pidades silmas olemasolevate või läbirääkimisel olevate kokkulepete võimalikku erisugust kohaldamist;

36. on seisukohal, et läbipaistvus kaubanduspoliitika väljatöötamisel ja täitmisel vastab ühiskonna, kodanike ja parlamendiliikmete õiguspärasele nõudmisele; tervitab alates Maailma Kaubandusorganisatsiooni loomisest 1995. aastal saavutatud tõelisi edusamme välise läbipaistvuse valdkonnas ning kommunikatsioonipoliitika tõhusust; rõhutab, et turuosaliste ja kõigi kodanikuühiskonna asjaomaste osaliste jaoks on oluline omada alalist juurdepääsu kvaliteetsele teabele mitmepoolsete kaubanduseeskirjade kohta ja nende tõhusa kohaldamise või sellega seotud Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete kõrvalekallete kohta;

37. toetab Maailma Kaubandusorganisatsiooni peadirektori esitatud ideid, mille eesmärk on tugevdada „aktiivse läbipaistvuse” mehhanisme ning eeskirjade ja kohustuste liikmesriikidepoolse täitmise tõhusat kontrolli ja järelevalvet, et tagada nende tulemuslik ja täielik rakendamine; kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni jätkama sellesuunalisi jõupingutusi ning organisatsiooni liikmesriike andma organisatsioonile selleks piisavaid ressursse;

38. tuletab meelde, et alates 1997. aastast peetakse läbirääkimisi vaidluste lahendamise käsitusleppe teatavate eeskirjade selgitamise ja nende kohaldamise parandamise kohta; avaldab kahetsust, et läbirääkimised ei ole ikka veel tulemusi andnud; toetab ELi ettepanekut suurendada vaidluste lahendamise organite sõltumatust;

39. on selle poolt, et vaidluste lahendamise menetluse käigus tuleks olulisi koosolekuid vastavalt menetluste õiguslikule iseloomule kas osalistega, erirühmadega või kaebusi käsitleva organiga pidada edaspidi avalikult, nagu on tavaks kohtuistungite puhul, ning et asjaomased dokumendid, eriti osaliste või ekspertide teatised, oleksid üldsusele kättesaadavad, välja arvatud põhjendatud erandite puhul;

40. leiab, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni vaidluste lahendamise mehhanism on end seni üldiselt hästi õigustanud, kuid seda oleks vaja pisut kohandada, eriti vaidlusi lahendava organi soovituste või otsuste täitmise seisukohast; on nõus, et vaidluste lahendamise süsteemi kohtulikuks muutmine on suurendanud Maailma Kaubandusorganisatsiooni kohustuste usaldusväärsust, asetades selle liikmed võrdsemale alusele;

41. rõhutab vajadust tagada, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni vaidluste lahendamise organ tõlgendaks organisatsiooni eeskirju nii, et võetakse asjakohaselt arvesse kohaldatavat rahvusvahelist keskkonna- ja sotsiaalõigust, ning kutsub komisjoni ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeskonda tervikuna vajadusel organisatsiooni eeskirju sellest lähtuvalt muutma;

42. kaalub võimalust kehtestada sanktsioone riikide vastu, kes ei vii oma õigusakte või meetmeid võetud kohustustega vastavusse, ning niisugustest õigusaktidest või meetmetest mõjutatud riikide kasuks, eelkõige juhul, kui on tegemist väikese majandusega riikidega, kellel puudub usaldusväärne vastumeetmete kasutamise võimalus;

43. kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriike üles kasutama võimalust ulatuslikumaks aruteluks organisatsiooni võimaliku reformimise üle, et jätkata käsitusleppe läbivaatamise ja selle lõpuleviimise protsessi;

44. on seisukohal, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames peaks lisaks kaubanduspiirangute vähendamisele või kaotamisele (negatiivne integratsioon) edendama ka positiivset integratsiooni selle liikmete vahel;

45. on seisukohal, et kõnesoleva arutelu kavasse peaks kuuluma ka ühinemise küsimus; avaldab kahetsust, et teatavad Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ühinemise läbirääkimised venivad mõnikord üle igasuguse mõistliku tähtaja üksnes seetõttu, et üks liikmesriik või ainult mõned liikmesriigid on läbirääkimised blokeerinud;

46. kutsub Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmesriike kaaluma ühinemiseelse eristaatuse andmist kandidaatriikidele, kes ei ole veel lõpetanud oma organisatsioonisiseste peamiste partneritega kahepoolseid läbirääkimisi turule juurdepääsu üle, kuid on võtnud kohustuse täita viivitamata kõiki olemasolevate eeskirjade kohaldamisest tulenevaid kohustusi; rõhutab asjaolu, et uue riigi Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmeks võtmise või võtmata jätmise otsus peaks alati põhinema rangelt kaubanduslikel kaalutlustel;

47. on seisukohal, et ELi algatus „Kõik peale relvade” on hea näide vähimarenenud maade turule pääsemisest;

48. tuletab meelde veel ikka rakendamata GATTi artikli XXXVIII lõike 2 punkti a, millega sätestatakse kõigi Maailma Kaubandusorganisatsiooni liikmete kohustus stabiliseerida ja parandada liikmetest arengumaadele eriti huvipakkuva toorme turutingimusi, ning peab selle artikli täitmiseks võetavaid otsustavaid meetmeid reformitud Maailma Kaubandusorganisatsiooni oluliseks tunnuseks;

49. rõhutab, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni reformimist käsitlev arutelu peaks olema valdavalt poliitiline ning see nõuab edukaks lõpuleviimiseks liikmesriikide pühendumust ja otsusekindlust; jätab liikmesriikide otsustada, millise Maailma Kaubandusorganisatsiooni organi raames kõnealust tööd teha ning milline on selles peadirektori roll; nõuab seevastu, et Maailma Kaubandusorganisatsiooni parlamentaarse konverentsi kaudu oleks arutellu kaasatud ka liikmesriikide parlamendid;

50. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, Maailma Kaubandusorganisatsiooni muude liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Kaubandusorganisatsioonile.

(1) EÜT C 296, 18.10.2000, lk 121. (2) EÜT C 112 E, 9.5.2002, lk 326. (3) EÜT C 177 E, 25.7.2002, lk 290. (4) ELT C 177 E, 26.3.2004, lk 393. (5) ELT C 92 E, 20.4.2006, lk 397. (6) ELT C 285 E, 22.11.2006, lk 126. (7) ELT C 293 E, 2.12.2006, lk 155. (8) “WTO tulevik: Institutsioonilistele väljakutsetele vastamine uuel aastatuhandel”, nõuandekogu aruanne peadirektor Supachai Panitchpakdile (WTO, jaanuar 2005).

Käesoleva raporti eesmärk on pakkuda välja võimalusi mitmepoolse kaubandussüsteemi parandamiseks, osutades selgesõnaliselt toimimise tõhususele ja seda süsteemi kehastava Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ülesehitusele, mille toimimisviise mõnikord kritiseeritakse.

Arutlus, mille rahvusvahelise kaubanduse komisjon kavatseb ette võtta, ei ole kergete killast, kuna see puudutab paratamatult tasakaalu rahvusvahelise kaubavahetuse põhimõtteid reguleeriva organisatsiooni toimimise ja korralduse vahel.

Võtame oma töö lähtepunktiks WTO kümnendaks aastapäevaks koostatud Sutherlandi aruandes esitatud lõppjäreldused, milles soovitatakse kontrollida organisatsiooni tõhusust ja toimimist ja võtta arvesse nende võimalikku reformimist. Nimetatud aruanne on antud teemal WTOs koostatud ainus väärtuslik dokument. Praeguseks ei ole aruande ajel tekkinud elavale akadeemilisele arutelule organisatsioonisiseselt samme järgnenud ja tundub, et arutelu on unustuste hõlma vajunud.

Sissejuhatuseks soovib raportöör eriti rõhutada, et raporti eesmärk ei ole kritiseerida mitmepoolset kaubandussüsteemi ega ka organisatsiooni, mis seda kehastab. Vastupidi, käesoleva dokumendiga kinnitatakse taas tähtsust, mida Euroopa Parlament omistab kogu maailma kaubandussüsteemi keskpunktiks olevale organisatsioonile. Sellegipoolest tundub ajal, mil Doha läbirääkimistevoor (mille positiivset tulemust raportöör soovib) läheneb lõpule, olevat sobiv asuda Sutherlandi aruande järelduste põhjal järele mõtlema institutsiooniliste ja korralduslike küsimuste üle, et aidata nende parandamisega kaasa organisatsiooni tõhusamale toimimisele.

Euroopa Komisjoni ülesanne on esitada seejärel Genfis uuenduste läbiviimiseks asjakohased ettepanekud.

Analüüsi, mille meie komisjon ette võtab, tuleb seega süvendada ja see peab järgima loogilist joont, mis aitab jõuda realistlike järeldusteni, mida on võimalik õigustada erinevates organites.

WTO reformi teema hõlmab teatud põhiküsimusi, mida raportöör soovib käsitleda.

WTO institutsiooniline struktuur

WTO koosneb mitmest erinevaid pädevusi omavast organist: peanõukogu, kaubanduspoliitika uurimise eest vastutav peanõukogu, vaidluste lahendamise eest vastutav peanõukogu ning mitmed erikomiteed, nõukogud, alamkomiteed ja töörühmad. Siinkohal võiks küsida, kas selline ülesehitus on sobiv või hoopis otsustamisprotsessi takistav.

WTO institutsioonilist struktuuri saaks paranda, kui teha selgemat vahet tegevuse vahel, mis on seotud uusi rahvusvahelisi eeskirju ja uusi kohustusi käsitlevate läbirääkimistega, ning tegevuse vahel, mis on seotud kehtivate lepingute kohaldamisega, millele tuleb pöörata piisavalt poliitilist tähelepanu ja eraldada piisavad vahendid (vt TRIPS-leping ja selle protokoll).

Konsensus

Maailma Kaubandusorganisatsioonis võetakse lõplik otsus vastu alati konsensuse teel, austades täielikult kõikide WTO liikmete võrdsust. Sellele vaatamata tuleb tunnistada, et WTO liikmete suur arv (praegu 151) põhjustab konsensuse saavutamisel tihti probleeme, mistõttu võiks olla kasulik leida kriitilistes faasides positiivse lõpplahenduse saavutamist lihtsustavad meetodid ja menetlused. Mõnikord ei ole vastuseisu põhjustel ja loogikal midagi ühist arutluse all oleva teemaga ja sellel vastuseisul ei ole mingit õigustust ega põhjendust.

Otsustamisprotsessi saaks parandada, kui näha vastuseisu väljendavale valitusele ette kohustus põhjendada oma seisukohta kirjalikult.

Jäädes ministrite konverentsidel konsensuse teel otsustamise juurde, võiks ehk lõppotsuse saavutamisele kaasa aitavate töörühmade ja komiteede töös näha ette ühehäälsusest erinev meetod.

Siinkohal võiks kaaluda nõukogude ja komiteede komplekteerimist nii, et vastavad ministrid oleksid enam esindatud ja esindaksid nii geograafilisest kui ka majanduslikust seisukohast kogu organisatsiooni. Praegu peetakse G-4 ja G-6 rühmi sageli ainult suurtele riikidele avatud kogunemisteks, mis sunnivad või püüavad sundida oma tahtmist peale teistele liikmetele. Antud küsimuses tuleks leida sobiv lahendus.

Erinevate arengumaade üksteisest eristamine

Mõnda aega on kõikides WTOs toimuvates aruteludes omistatud suurt tähtsust arengule. Areng on Doha läbirääkimistevooru peamine eesmärk ja peaks selleks jääma ka tulevikus.

Aastate jooksul on tähelepanu kandunud olulisel määral arengumaadele, kelle jaoks eksisteerivad positiivsed erandid, mille eesmärk on pakkuda soodsamaid tingimusi ja nõuda diferentseeritud kohustuste võtmist. Arengumaade rühm on muutunud üha arvukamas ja heterogeensemaks. Rühma kuuluvad tärkava majandusega riigid – või tegelikult juba tärganud majandusega riigid, nagu Hiina, India ja Brasiilia – millel on vähe ühist vähemarenenud, väikeste ja ressurssideta riikidega.

Seega tuleks moodustada uued selgemad ja homogeensemad rühmad, mis peegeldavad antud riigi majandusolukorra arengut, ning nõuda kõikidelt riikidelt seoses kaubanduse liberaliseerimisega nende majandusjõule vastavate kohustuste ja vastutuse võtmist. Loomulikult seisneb raskus selles, kuidas määrata kindlaks kriteeriumid, mille põhjal erinevad riigid rühmadesse jaotada. Üks kriteerium võiks olla rahvamajanduse kogutoodangu kasv ja teisteks kriteeriumiteks ekspordi kasv või teatud majandus- või sotsiaalstandardid, nagu need on ette nähtud inimarengu indeksiga.

Nendele riikidele, mis on tõepoolest arenguriigid, tuleks jätkuvalt kohaldada (ja võimalusel tugevdada) kehtivaid erandeid ja soodustusi, kuid neilt tuleks nõuda maksimaalset sidusust neile mitmepoolse kaubanduse tasandil võimaldatavate soodustuste ning riigisisese täiendava poliitika vahel, mis on vajalik nende kaubandussoodustuste täpsustamiseks ja tõhustamiseks.

Läbirääkimisvoorud ja üldine kokkulepe

Doha vooru ning sellele eelnevate voorude juhtiv põhimõte on olnud kaasata kõiki liikmesriike paljusid küsimusi käsitlevatesse läbirääkimistesse, et jõuda ühise kokkuleppeni, mis võiks seejärel tegeleda kõikide esilekerkivate sektoripõhiste probleemidega. Praegu tuleb ühise kokkuleppe saavutamiseks ära kuulata kõikides küsimustes kõik riigid.

Toimimiskord, mis oli minevikus kahtlemata edukas, väärib 151 liikmega organisatsioonis läbivaatamist, mille käigus tuleks eelistada mitmekülgset lähenemisviisi, mille raames kohaldatakse teatud riikide rühmade või rahvusvahelise kaubanduse teatud valdkondade suhtes teatud muutuvat geomeetriat, kusjuures teatud rangelt määratletud küsimustes on üleüldine kokkulepe siiski vajalik.

WTO sekretariaadi roll

WTO toimib kui klassikaline valitsustevaheline organisatsioon: algatus tuleb liikmesriikidelt, kellele vastuvõetud otsuseid kohaldatakse. WTO sekretariaat, olles mainekas, professionaalne ja pädev, on oma võimaluste poolest üsna piiratud. Peadirektoril puudub vaatamata tema ametikoha mainekusele tõeline poliitiline võim, mis ulatuks kaugemale kui personalijuhtimisega ja organisatsiooni väljaspool esindamisega seotud administratiivülesanded.

Sekretariaadi rolli tuleks tugevdada ja anda talle võimalus algatada tegevusi ja pakkuda välja kompromisslahendusi. Võrdlusmudelina võiks siinkohal vastavaid proportsioone arvestades kasutada Euroopa institutsioonide näidet ja tagada, et sekretariaadis oleks geograafiliselt esindatud WTO kõik liikmesriigid, nagu see on teatud viisil Euroopa institutsioonide raames komisjonis.

Läbipaistvus ja WTO parlamentaarne mõõde

WTOd nagu ka teisi rahvusvahelisi organisatsioone kritiseeritakse tihti läbipaistvuse puudumise eest nende töös. Tuleb nentida, et WTO on avaliku arvamuse suhtes üsna avatud organisatsioon piirides, mida rahvusvaheline valitsustevaheline organisatsioon endale lubada saab. Viimastel aastatel on suhted erinevate oluliste kodanikuühiskonna osalistega oluliselt paranenud. Ehk võik koosolekutel toimuva töö sisu avalikkusele kättesaadavaks muutuda? Kas ei võiks esitada tõhusamat ja sobivamat teavet ning alustada dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonide ja esindajatega?

Euroopa Parlament on aastaid edendanud, organiseerinud ja kaasrahastanud koos Parlamentidevahelise Liiduga, mis on rahvusvaheline organisatsioon asukohaga Genfis, WTO parlamentaarset konverentsi, kus parlamendiliikmed kogu maailmast saavad vahetada arvamusi, teavet ja kogemusi rahvusvahelise kaubanduse kohta ning kindlustada WTO parlamentaarset mõõdet: 1) jälgides WTO tegevust ja aidates kaasa selle tõhususe ja võrdsuse edendamisele, 2) edendades WTO menetluste läbipaistvust ja parandades valitsuste, parlamentide ja kodanikuühiskonna vahelist dialoogi, 3) arendades parlamentides suutlikkust tegeleda rahvusvahelise kaubanduse valdkonnaga ja avaldades mõju arutelude suundumustele WTOs.

Millised vahendid võiksid tugevdada WTO parlamentaarse konverentsi staatust?

Sidusus ja kooskõlastamine teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega

Teatud üksmeel valitseb selles osas, et ühiste või koordineeritud vahenditega tuleb tegeleda üleilmastumise nähtusega, mis puudutab samaaegselt kodanike majandus- ja sotsiaalelu mitmeid aspekte. Selline lähenemine eeldab teatud sidusust WTO ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu Rahvusvaheline Valuutafond, Maailmapank ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, kaubandusalaste algatuste ja otsuste vahel. Kas praegusest koostööst piisab või tuleks kasutusele võtta tugevamad konsulteerimis- ja vastastikuse tunnustamise mehhanismid? Kas konkreetselt WTO ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni vahelistes suhetes tuleks arvestada sotsiaalsete aspektidega ning kui jah, siis millises valdkonnas? Kuidas saaks süsteemi tõhusamaks muuta?

Liitumine

Liitumine on teatud juhtudel aeganõudev mitte ainult seetõttu, et kõnealune riik peab tõestama, et ta suudab kohaneda WTO toimimise aluseks olevate eeskirjadega ja loomulikult järkjärgulise liberaliseerimise filosoofiaga, vaid ka pikkade kahepoolsete läbirääkimiste tõttu, mis on vajalikud liituvale riigile tehtavate kaubandussoodustuste ja temalt nõutavate kohustuste määratlemiseks. Konsensuse põhimõte annab läbirääkimiste käiguga rahulolematule riigile võimaluse blokeerida kogu protsess. Kas sellise süsteemi säilitamine 151 liikmega organisatsioonis on põhjendatud? Kas uutele liikmetele oleks võimalik ette näha osaline ja ajutist laadi liitumine?

Kaubandusvaidluste lahendamise süsteemi reformimine

Vastupidiselt teistele küsimustele on kaubandusvaidluste lahendamise süsteemi üle põhjalikult mõtiskletud üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) raames ja seda jätkatakse ka praegu WTO raames. Dokumendi koostaja soovib rõhutada kaubandusvaidluste lahendamise süsteemi tähtsust ja eripära, mis teeb WTOst valitsustevaheliste organisatsioonide hulgas sui generis organisatsiooni. Viimastel aastatel täheldatav positiivne areng peab jätkuma, et saavutada edusamme, muu hulgas sellistes küsimustes nagu menetluste kestus ja otsuse tegelik rakendamine asjaomase liikmesriigi poolt. See valdkond on väga oluline ja ette tuleks näha finantssanktsioonide süsteem, lähtudes ühenduse tasandil Euroopa Kohtuga ettenähtud mudelist.

Mitmepoolsus ja kahepoolsus

Kõnealust teemat on juba käsitletud teistes organites ja Euroopa Parlament on väljendanud selles osas selget poolehoidu seisukohale, et WTO mitmepoolsus ning kahepoolsed ja piirkondlikud lepingud, mille hulk on viimasel ajal oluliselt suurenenud, peaksid üksteist täiendama. Selline suundumus on üha sagedamini märgatav ja võib muuta kaubandusläbirääkimiste rolli nii, et see läheb kaugemale kui vastastikune täiendavus ja kahjustab kogu WTO läbirääkimisvoorude süsteemi. WTO süsteemi parandamisega aidataks kahtlemata kaasa organisatsiooni kui maailma kaubandussüsteemi keskse telje tugevdamisele.

Järeldused

Euroopa Parlamendi tähelepanekud ei sõltu Doha vooru võimalikust lõpptulemusest, mis on loodetavasti positiivne, ning nende eesmärk ei ole takistada kõnealuseid läbirääkimisi. Raporti eesmärk on luua alus tõsiseks tööks lähitulevikus, pidades silmas WTO võimalikku reformi. Nagu WTO endine peadirektor Supachai Panitchpakdi kinnitas septembris rahvusvahelise kaubanduse komisjoni koosolekul toimunud arvamuste vahetuses, esineb organisatsiooni toimimises tõrkeid, mille kõrvaldamine võib aidata tõhustada tööd ja mitmepoolse kaubandussüsteemi toimimist, mida organisatsioon kehastab ja esindab.

Raportöör soovib juhtida Euroopa Komisjoni tähelepanu vajadusele alustada antud küsimuses Euroopa Parlamendi rahvusvahelise kaubanduse komisjoniga avatud ja konstruktiivset dialoogi, et jõuda põhjendatud ja realistlike järeldusteni ning tugevdada seega WTOd ja mitmepoolset kaubandussüsteemi. Reformiprojekti edasi viivate tähtaegade ja viiside kehtestamine on peamiselt WTO liikmete ülesanne, milles peaks raportööri arvates osalema ka WTO sekretariaat ja WTO parlamentaarses konverentsis esindatud liikmesriikide parlamendid.

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  väljendab heameelt Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ulatusliku reformimise üle ning rõhutab kaubanduse olulisust vaesuse vähendamise ja arengu tõhusa vahendina; rõhutab, kui oluline on mitmepoolsus mehhanismina, mille abil edendada vaba- ja õiglast kaubandust ning saavutada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni aastatuhande arengueesmärgid;

2.  nõuab niisuguse demokraatlikuma süsteemi kasutuselevõtmist otsuste tegemisel WTOs, mille puhul võetakse arvesse kõikide erineva arengutasemega liikmesriikide arvamusi;

3.  tunnustab Sutherlandi aruandes(1) esitatud ettepanekuid mõnepoolse lähenemisviisi kohta, millega kaasnevad liitumise või loobumise võimalused juhtudel, kui üksmeeleni ei jõuta, kuid kinnitab veel kord pühendumist mitmepoolsuse põhimõtetele ning hoiatab, et mõnepoolsus ei ole arengumaadele tingimata kasulik, vaid võib suurendada lõhet arenenud riikide ja arengumaade vahel;

4.  rõhutab, et WTO sekretariaadi roll on väga tähtis, ning usub, et on oluline, et sekretariaadis on arenenud riikide ja arengumaade võrdeline esindatus, et sekretariaat saaks oma volitusi täita tulemuslikumalt;

5.  rõhutab vajadust luua WTO parlamentaarne assamblee, millel oleksid nõuandevolitused, kuna WTO-l puuduvad demokraatlik vastutus ja legitiimsus, ning väljendab heameelt iga reformi üle, millega tugevdatakse parlamendiliikmete sidet WTOga;

6.  on arvamusel, et eri- ja diferentseeritud kohtlemise (SDT) muutmine on WTO arengu seisukohalt väga oluline; selline muutmine peaks hõlmama uut eristamisviisi WTOsse kuuluvate arengumaade vahel ning eri- ja diferentseeritud kohtlemist, mis põhineks pigem üksikute riikide kui riikide rühmade arenguvajadustel; soovitab eristamiseks kasutada tõhusaid kriteeriumeid, milles võetakse arvesse mitte ainult rahvamajanduse kogutoodangu (RKT) kasvu, vaid ka selliseid näitajaid nagu majanduse haavatavuse indeks (EVI) ning kaubanduse ja arengu indeks (TDI);

7.  tuletab meelde veel ikka rakendamata GATTi artikli XXXVIII lõike 2 punkti a, millega sätestatakse kõigi WTO liikmete kohustus stabiliseerida ja parandada liikmetest arengumaadele eriti huvipakkuva toorme turutingimusi, ning peab selle artikli täitmiseks võetavaid otsustavaid meetmeid reformitud WTO oluliseks tunnuseks;

8.  on seisukohal, et ELi algatus „Kõik peale relvade” on hea näide vähimarenenud maade turule pääsemisest;

9.  väljendab heameelt Sutherlandi aruandes esitatud ettepaneku üle, mille järgi kuuluks tehnilise abi rahastamise kord vähimarenenud maade lepinguliste õiguste hulka, et nimetatud maad saaksid otstarbekalt osaleda mitmepoolses kaubandussüsteemis; rõhutab, et arengumaadele on suutlikkuse suurendamine väga oluline, et tõhustada nende suutlikkust pidada läbirääkimisi, määrata kindlaks vajadusi ja strateegiaid ning täita WTO ees võetud kohustusi;

10. tunnistab, et läbi on vaja vaadata vaidluste lahendamise mehhanism, kuna otsuste rakendamine (rahaliste karistuste kasutuselevõtt) võib halvendada arengumaade mehhanismis osalemise tingimusi; väljendab heameelt asjaolu üle, et menetluste pikkuse osas on toimunud positiivne areng, ning toetab Sutherlandi ettepanekut teha võimalikuks konsulteerimine apellatsioonikoguga õigusalase nõu saamise eesmärgil, enne kui juhtum esitatakse WTO-le;

11. peab, võttes arvesse tariifide alandamist ajaloo kõige madalamale tasemele, mitmepoolsete eeskirjade säilitamist vaidluste lahendamise mehhanismi kaudu tõenäoliselt WTO peamiseks ülesandeks tulevikus, mille järgi hakatakse mõõtma WTO tõhusust ja õiguspärasust; tunnetab seda WTO ülesannet mitte niivõrd eeskirjade rikkumisel kohtumõistjaks olemisena, vaid pigem vahendina luua õiglane tasakaal erinevate huvide ja väärtushinnangute vahel;

12. rõhutab vajadust tagada, et WTO vaidluste lahendamise organ tõlgendaks WTO eeskirju nii, et võetakse kohaselt arvesse kohaldatavat rahvusvahelist keskkonna- ja sotsiaalõigust, ning kutsub komisjoni ja WTO liikmeskonda tervikuna vajadusel WTO eeskirju sellest lähtuvalt muutma;

13. väljendab heameelt selliste algatuste üle nagu „Temaatilised dialoogid kodanikuühiskonnaga”, mida korraldab WTO sekretariaat; rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskond üha enam maailmamajanduse juhtimisse sagedasema konsulteerimise ja arvamustega arvestamise teel, ning nõuab, et koostataks selged eeskirjad, et reguleerida valitsusväliste osalejate osalemist WTO otsuste tegemise protsessis;

14. rõhutab, et WTO ja ÜRO spetsialiseeritud asutused, eelkõige ÜRO kaubandus- ja arengukonverents (UNCTAD), Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO), peavad viivitamatult hakkama tegema struktureeritud koostööd, mis on oluline samm jätkusuutlikuma globaliseerimise suunas;

15. kordab, et kaubanduslepingutega tuleb soodustada inimväärset tööd; tuletab siiski meelde, et tööstandardid peaksid vastama riigi arengutasemele ning et neid ei tohiks kasutada protektsionismi õigustamiseks; nõuab, et ILO-le antaks WTOs vaatleja staatus ning moodustataks kaubanduse ja inimväärse töö komisjon; teeb veel ettepaneku, et ILO-le tuleks anda volitused amicus curiae seisukohtade esitamiseks WTO vaekogudele ja apellatsioonikogule;

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

(1) “WTO tulevik: Institutsioonilistele väljakutsetele vastamine uuel aastatuhandel”, XII – 2004

ETTEPANEKUD

Majandus- ja rahanduskomisjon palub vastutaval rahvusvahelise kaubanduse komisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  kinnitab veel kord oma pühendumust eeskirjadepõhisele mitmepoolsele kaubandussüsteemile ning rõhutab, et läbipaistvatel ja õiglastel eeskirjadel põhinevad avatud turud on stabiilse ülemaailmse majanduskasvu tagamiseks esmatähtsad; rõhutab siiski, et mitte kõigi vähemarenenud maade jaoks ei ole suurem liberaliseerimine majanduslikult kasulik, kui sellega ei kaasne abi saamine;

2.  tõstab esile, et WTO on ainus ülemaailmne kaubanduseeskirjadega tegelev organisatsioon, mis on tõenäoliselt tõhusam, kui tema eesmärk on lihtne ning piirdub kaubanduspoliitika ja vastavate eeskirjade rakendamisega;

3.  nõuab WTO uue konsulteerimis- ja vahendusmehhanismi loomist, et parandada võimet eemaldada järjest olulisemaid mittetariifseid tõkkeid;

4.  usub, et võime kohaldada ja rakendada ühiseid vabakaubanduseeskirju eeldab WTO ühehäälsuse nõudest erinevaid otsustamisviise;

5.  usub, et tugev WTO ja eeskirjadel põhinev rahvusvaheline kaubandussüsteem pakuvad arengumaadele võimalusi vaesuse kaotamiseks; väljendab kahetsust, et piiratud ressursid seavad arengumaad läbirääkimistel ebavõrdsesse olukorda; rõhutab, et Euroopa Liit peaks toetama WTO tugevdatud sekretariaati ja suuremate tehnilise toe ressursside eraldamist eelkõige arengumaadest liikmetele, et võimaldada neil konkreetseid probleeme lahendada;

6.  julgustab Euroopa Liitu nõudma oma partneritelt riigiabi ja eksporditoetuste eeskirjade ranget täitmist, mis aitaks vältida konkurentsi moonutamist, ning järgima suundumust piirata selliste toetuste kasutamist;

7.  rõhutab, et on Euroopa Liidu huvides, et globaalsed teenuseturud oleksid sama avatud kui tooteturud; toonitab sellega seoses finantsturgude olulisust ning märgib, et selleks on vaja avatumaid Euroopa põllumajandus- ja tooteturgusid;

8.  rõhutab turupõhiste vahetuskursside olulisust; juhib tähelepanu, et sellised vahetuskursid on kõigi kaubanduspartnerite huvides.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS