lepituskomitees heaks kiidetud ühise teksti kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus laevade kontrollimise ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ühiste eeskirjade ja standardite kohta (uuesti sõnastamine)

(PE-CONS 3720/2008 – C6-0043/2009 – 2008/0237B(COD))

(Kaasotsustamismenetlus: kolmas lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse lepituskomitees heakskiidetud ühist teksti (PE-CONS 3720/2008 – C6-0043/2009);

–   võttes arvesse oma esimese lugemise seisukohta(1) Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud komisjoni ettepaneku (KOM(2005)0587) suhtes;

–   võttes arvesse oma teise lugemise seisukohta(2) nõukogu ühise seisukoha(3) suhtes;

–   võttes arvesse komisjoni arvamust Euroopa Parlamendi poolt ühise seisukoha suhtes esitatud muudatusettepanekute kohta (KOM(2008)0826)(4);

–   võttes arvesse EÜ asutamislepingu artikli 251 lõiget 5;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 65;

–   võttes arvesse lepituskomitees osaleva Euroopa Parlamendi delegatsiooni raportit (A6-0098/2009),

1.  kiidab ühise teksti heaks;

2.  teeb presidendile ülesandeks kirjutada koos nõukogu eesistujaga õigusaktile alla vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 254 lõikele 1;

3.  teeb peasekretärile ülesandeks pärast kõikide menetluste nõuetekohase läbiviimise kontrollimist õigusaktile alla kirjutada ja korraldada kokkuleppel nõukogu peasekretäriga selle avaldamine Euroopa Liidu Teatajas;

4.  teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev õigusloomega seotud resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 632. (2) Vastuvõetud tekstid, 24.9.2008, P6_TA(2008)0448. (3) ELT C 190 E, 29.7.2008, lk 1. (4) ELTs seni avaldamata.

I Taustteave

I. 1 Kolmas mereohutuse pakett

Kolmanda mereohutuse paketi (tuntud ka kui Erika III pakett) esitas Euroopa Komisjon 2005. aasta lõpus. Kõnealune pakett oli järelmeede Erika I ja II pakettidele, mis esitati tankeriga Erika 1999. aastal Prantsusmaa Atlandi ookeani rannikul toimunud õnnetuse järel. Samuti järgis pakett Euroopa Parlamendi 21. aprilli 2004. aasta resolutsiooni, mille koostas meresõiduohutuse parandamise ajutine komisjon (MARE-komisjon), mis loodi pärast naftatankeriga Prestige 2002. aastal toimunud õnnetust.

Kolmanda mereohutuse paketi üldine eesmärk on täiendavalt tugevdada ELis kehtivaid ohutusalaseid õigusakte ja võtta peamised rahvusvahelised õigusaktid üle ühenduse õigusesse. Paketi seitsme ettepaneku eesmärk on ära hoida õnnetusi (parandades Euroopa lipu all sõitvate laevade kvaliteeti, vaadates läbi õigusaktid sadamariigi kontrolli kohta ja laevaliikluse seire kohta ja parandades eeskirju, mis on seotud klassifikatsiooniühingutega) ja tagada tõhus reageerimine õnnetuse korral (töötades välja õnnetuste uurimise ühtlustatud raamistiku, võttes kasutusele eeskirjad reisijatele hüvitise maksmise kohta õnnetusjuhtumi korral ning rakendades eeskirju laevaomanike vastutuse kohta, mis on seotud kohustusliku kindlustusskeemiga).

I. 2 Käesolev ettepanek

Komisjoni ettepaneku eesmärk oli tugevdada ELi ühiseid eeskirju ja standardeid, mis käsitlevad laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust. Peamine ülesanne oli vaadata läbi direktiivis 94/57/EÜ sätestatud kehtivad ELi normid, reguleerides selle kaudu organisatsioone, mis on tuntud kui „klassifikatsiooniühingud” ja mis praegu vastutavad laevade ülevaatuse ja neile lubade väljastamise eest.

Komisjoni ettepanekuga tugevdatakse ja selgitatakse ELi tunnustatud klassifikatsiooniühingute rolli, sest laevade ohutuse kontrollimise ja sertifitseerimise menetluses avastati olulised puudused. Asjaomaste ametiasutuste range järelevalve peaks tagama, et need organisatsioonid, mille ülesanne on tagada, et laevad meie meredel vastaksid asjakohastele rahvusvahelistele ohutus- ja keskkonnastandarditele, tegutsevad sõltumatult ja rangelt.

II Õigusloomega seotud menetlus enne lepitusmenetlust

II. 1 Kolmas mereohutuse pakett esimesel ja teisel lugemisel

Euroopa Parlament on mereohutuse paketti alati vaadelnud paketina ning seetõttu on selle üksikuid osi alati koos käsitletud. Seitsme ettepaneku esimene lugemine toimus 2007. aasta märtsis ja aprillis. Nõukogu saavutas poliitilised kokkulepped kaheksast kuue ettepaneku (üks neist jagati direktiiviks ja määruseks) suhtes kohtumistel 2007. aasta juunis ja novembris. Kaks ettepanekut (lipuriikide kohustuste ja tsiviilvastutuse kohta) siiski blokeeriti, kuna liikmesriigid ei soovinud selliseid õigusakte ELi tasandil vastu võtta. 2008. aasta aprillis tehtud katse neid arutusele võtta ei õnnestunud.

Liikmesriigid püüdsid Euroopa Parlamendile survet avaldada, et parlament jätkaks õigusloomemenetlust kuue ettepaneku üle ühiste seisukohtade esitamise abil. Parlament nõustus lõpuks edasimineku huvides selle lähenemisviisiga.

Pärast ühiste seisukohtade edastamist 2008. aasta juunis jätkas parlament siiski nõukogule surve avaldamist, et liikuda edasi kahe ülejäänud ettepanekuga (mida nimetatakse ka „puuduolevaks kaheks ettepanekuks”). Seda tehti muudatusettepanekute kaudu nende sisu lisamise abil paketi mõnda teise menetluses olevasse õigusakti ettepanekusse.

Samal ajal jätkusid teisel lugemisel läbirääkimised kuue ettepaneku üle edutult. Puuduoleva kahe ettepaneku saatus ja mõne ettepanekuga seotud probleemid tõid endaga kaasa otsuse, et teisel lugemisel ei saavutata kokkulepet ühegi ettepaneku osas. Täiskogu istungil taastas Euroopa Parlament oma esimese lugemise muudatusettepanekud kõigi ettepanekute osas, samuti muudatusettepanekud, mis hõlmasid puuduoleva kahe ettepaneku sisu. Seejärel alustati kuue ettepaneku osas lepitusmenetlust.

II. 2. Käesolev ettepanek esimesel ja teisel lugemisel

Käesoleva ettepaneku osas nõustus parlament komisjoni lähenemisviisiga. Esimesel lugemisel püüdis parlament põhiliselt ettepanekut selgitada ja parandada (näiteks tunnustatud organisatsioonide roll riikide nimel tegutsedes, hindamiskomisjoni loomine tunnustatud organisatsioonide kvaliteedi juhtimise süsteemide hindamiseks).

Nõukogu nõustus oma ühises seisukohas parlamendi esimese lugemise seisukohaga ja teisel lugemisel institutsioonide vahel suurt eriarvamust ei ilmnenud. Nõukogu esitatud peamine muudatus oli esialgse ettepaneku jagamine kaheks eraldiseisvaks õigusaktiks (direktiiviks ja määruseks) – samm, mis oli parlamendile ja komisjonile vastuvõetav, kuna see loob suurema õigusliku selguse.

III Lepitusmenetlus

III. 1 Kolmas meresõiduohutuse pakett lepitusmenetlusel

Järgides teisel lugemisel toimunud hääletust (24. septembril 2008. aastal) ja arvestades poliitilist tahet sõlmida lepitus Prantsusmaa eesistumise ajal, moodustati parlamendi lepitusdelegatsioon väga kiiresti 7. oktoobril 2008. aastal.

Samal ajal hakkas tulemusi andma surve, mida parlament avaldas nõukogule kokkuleppele jõudmiseks puuduoleva kahe ettepaneku osas. Pärast nõukogu mitteametlikku kohtumist, kus arutati küsimust transpordi- ja turismikomisjoni esimehe Paolo Costa juuresolekul, jõuti 9. oktoobril 2008. aastal poliitilisele kokkuleppele mõlema ettepaneku suhtes.

Parlament ja nõukogu pidasid kaks kolmepoolset kõnelust (4. novembril ja 2. detsembril) ja ühe mitteametliku kohtumise kõige keerulisemate ettepanekute teemal, et valmistuda ette lepituskomiteeks, mis lõpetas läbirääkimised 8. detsembril. Parlamendi delegatsioon kohtus lisaks läbirääkimisrühmaga peetud kohtumistele veel kaks korda (5. novembril ja 3. detsembril), kuhu olid – paketi suuruse tõttu – erakorraliselt kaasatud transpordi- ja turismikomisjoni koordinaatorid.

Kõige keerulisema ettepaneku (hr Costa) viimaste lahendamata küsimuste osas jõuti kokkuleppele 8. detsembril. Kõnealusel õhtul edastas parlament eesistujale samuti kirjad, mis kinnitasid tema valmisolekut saavutada varase teise lugemise kokkulepe puuduoleva kahe ettepaneku suhtes, võimaldades nõukogul seeläbi võtta vastu kaks ühist seisukohta nõukogu 9. detsembri istungil.

Nõukogu esindas lepituskomitees nõukogu eesistuja ja Prantsusmaa transpordiminister hr Busserau. Euroopa Komisjoni esindas asepresident Tajani. See tõestab veel kord, et väga keeruliste läbirääkimiste korral võib kõige kõrgema poliitilise tasandi kaasamine ja lepitusmenetluse dünaamika muuta kokkuleppe saavutamise tulemust.

Lepitusmenetluse üldine tulemus on parlamendi jaoks väga positiivne. Üheaegselt jõuti kokkuleppele puuduoleva kahe ettepaneku suhtes ja tehti palju parandusi lepitusmenetlusel kokku lepitud tekstis. Seda eeskätt parlamendiliikmete vahelise solidaarsuse tõttu, kes ei lubanud mitte ühegi ettepaneku käsitlemist lõpetada enne, kui nende kõigi suhtes on jõutud üldisele kokkuleppele.

Mereohutuse paketi eritingimused näitasid siiski, et olukord, kus sama eesistuja vastutab teise ja kolmanda lugemise läbirääkimiste eest, ei ole ideaalne. Alaliste esindajate komitees näis eesistujale väga keeruline veenda liikmesriike jätkama jõupingutusi, kuna psühholoogiliselt olid läbirääkimised kestnud juba liiga kaua. Parlamendi jaoks algas lepitusmenetlusega täiesti uus etapp, ent nõukogus – sama eesistujaga – peeti seda sama etapi jätkumiseks.

III. 2 Käesolev ettepanek lepitusmenetlusel

Lepitusmenetluse läbirääkimised kõnealuse ettepaneku üle lõpetati kolmepoolsete kohtumiste tasandil, mis toimusid enne lepituskomitee koosolekut, kus tegeleti üksnes ülejäänud avatud ettepanekuga. Kokkuleppe peamise sisu võib kokku võtta järgmiselt:

· viide ÜRO mereõiguse konventsioonile: vastuoluline ÜRO mereõiguse konventsioonile viitav põhjendus jäeti välja, sest nii parlament kui ka komisjon leidsid, et see nõrgestaks määrust;

· kvaliteedi hindamine ja sertifitseerimine ühisorgani kaudu: organit nimetatakse „sõltumatuks kvaliteedi hindamise ja sertifitseerimise üksuseks”, see on kompromiss, mis rahuldas nii parlamendi soovi rõhutada üksuse sõltumatust kui ka nõukogu soovi, et lõpliku vormi otsustavad organisatsioonid ise.

V Kokkuvõte

Lepitusmenetluse lõpus saavutatud kokkulepe sisaldab peamisi parlamendi poolt teisel lugemisel vastu võetud muudatusettepanekute seisukohti. Seega soovitab delegatsioon parlamendil ühise teksti kolmandal lugemisel heaks kiita.

TÄHTAEGADE PIKENDAMINE