Menetlus : 2008/2120(INI)
Menetluse etapid istungitel
Dokumendi valik : A6-0133/2009

Esitatud tekstid :

A6-0133/2009

Arutelud :

PV 06/05/2009 - 15
CRE 06/05/2009 - 15

Hääletused :

PV 07/05/2009 - 9.17
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta
Selgitused hääletuse kohta

Vastuvõetud tekstid :

P6_TA(2009)0388

RAPORT     
PDF 193kWORD 99k
13. märts 2009
PE 415.140v03-00 A6-0133/2009

Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamine vastavalt Lissaboni lepingule

(2008/2120(INI))

Põhiseaduskomisjon

Raportöör: Elmar Brok

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
 SELETUSKIRI
  väliskomisjonI ARVAMUS
  arengukomisjonI ARVAMUS
 PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK

Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule

(2008/2120(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Amsterdami lepingule lisatud protokolli riikide parlamentide funktsiooni kohta Euroopa Liidus;

–   võttes arvesse Amsterdami lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingut, eriti Euroopa Liidu lepingu artiklit 12;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus, eriti selle artiklit 9;

–   võttes arvesse Lissaboni lepingule lisatud protokolli subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta;

–   võttes arvesse oma 7. veebruari 2002. aasta resolutsiooni suhete kohta Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel Euroopa integratsioonis(1);

–   võttes arvesse 27. jaanuari 2003. aasta suuniseid suhete kohta valitsuste ja parlamentide vahel ühenduse küsimustes (soovituslikud miinimumstandardid) (Kopenhaageni parlamentaarsed suunised) (2), mis võeti vastu Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide Euroopa ja ühenduse asjade komisjonide (COSAC) XXVIII konverentsil;

–   võttes arvesse 21. juunil 2008 heaks kiidetud suuniseid parlamentidevahelise koostöö kohta Euroopa Liidus(3);

–   võttes arvesse Pariisis 4. novembril 2008. aastal toimunud COSACi XL kohtumise järeldusi, eriti nende punkti 1;

–   võttes arvesse Iirimaa parlamendi alamkomisjoni 2008. aasta novembris valminud raportit „Iirimaa tulevik Euroopa Liidus”, eriti raporti kokkuvõtte paragrahve 29–37, milles laialdaselt nõutakse riikide valitsuste kui nõukogu liikmete parlamentaarse kontrolli tugevdamist;

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 45;

–   võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit ja väliskomisjoni ning arengukomisjoni arvamusi (A6-0133/2009),

A. arvestades, et Euroopa Parlamendi viimane resolutsioon suhete kohta riikide parlamentidega on pärit 2002. aastast ja seetõttu on aeg see läbi vaadata;

B.  arvestades, et Euroopa Liidu kodanikke esindab liidu tasandil otseselt Euroopa Parlament ja liikmesriike esindavad nõukogus nende valitsused, kes peavad omakorda oma riikide parlamentidele aru andma (vt Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõiget 2 Lissaboni lepingu sõnastuses); Euroopa Liidu vajalik parlamentariseerimine peab seepärast tuginema kahele sambale: ühelt poolt Euroopa Parlamendi pädevuse laiendamine kõikidele liidu otsustele ja teiselt poolt riikide parlamentide pädevuse tugevdamine oma riigi valitsuse suhtes;

C. arvestades, et Euroopa Konvendis oli liikmesriikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi esindajatel omavahel, kuid ka kandidaatriikide parlamentide esindajatega väga hea koostöö;

D. arvestades, et refleksioonifaasis teatud teemadel parlamentide konverentside pidamine on end õigustanud, ning seetõttu võiks seda praktikat rakendada ka uue konvendi kokkukutsumisel või sellesarnastel juhtudel;

E.  arvestades, et suhted Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel on viimastel aastatel paranenud ja muutunud mitmekesisemaks ning tegevuse laienemine on täheldatav nii parlamentide tasandil tervikuna kui ka parlamendikomisjonide tasandil;

F.  arvestades, et suhete edasisel arendamisel tuleks võtta arvesse praegu praktiseeritavate erinevate tegevuste eeliseid ja puudusi;

G. arvestades, et uute pädevustega, mis on riikide parlamentidele omistatud Lissaboni lepingu alusel, eriti seoses subsidiaarsuse põhimõttega, julgustatakse neid aktiivselt osalema ELi tasandil poliitika kujundamise protsessis juba selle varajases etapis;

H. arvestades, et kõik parlamentidevahelise koostöö vormid peaksid rajanema kahel põhimõttel: suurem tõhusus ja parlamentaarne demokratiseerimine;

I.   arvestades, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide peamine ülesanne ja funktsioon seisneb õigusloomega seotud otsustusprotsessis osalemises ja poliitiliste valikute kontrollimises vastavalt riigi või Euroopa tasandil; arvestades, et see ei muuda liigseks tihedat koostööd üldise heaolu nimel, eriti Euroopa Liidu õiguse ülevõtmisel riikide õigusaktidesse;

J.   arvestades, et soovitav on välja töötada poliitilised suunised, mille alusel Euroopa Parlamendi esindajad ja asutused saaksid kindlaks määrata edaspidised sammud oma suhete kujundamisel riikide parlamentidega ning Lissaboni lepingu sätete rakendamisel riikide parlamentide suhtes,

Lissaboni lepingu osa suhete arendamisel

1.  tervitab riikide parlamentidele Lissaboni lepinguga – mis kujutab endast „parlamentide lepingut” – antud uusi ülesandeid ja õigusi, millega suurendatakse nende rolli Euroopa Liidu poliitilistes protsessides; on seisukohal, et need õigused saab jagada kolme kategooriasse:

Teave

–   vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika hindamise kohta;

–   sisejulgeoleku alalise komitee tegevuse kohta;

–   aluslepingute muutmise ettepanekute kohta;

–   Euroopa Liidu liikmeks astumise avalduste kohta;

–   asutamislepingu lihtsustatud läbivaatamise kohta (kuus kuud ette);

–   asutamislepingut täiendavate meetmete ettepanekute kohta;

Aktiivne osalemine

–   liidu nõuetekohases toimimises (üldsäte);

–   Europoli ja Eurojusti kontrollimises koos Euroopa Parlamendiga;

–   asutamislepingu muutmist käsitlevates kokkulepetes;

Vastuväide

–   õigusaktidele, mis ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele („kollase kaardi” ja „oranži kaardi” menetlust kasutades);

–   asutamislepingu muutmisele lihtsustatud menetlusega;

–   õigusalase koostöö meetmetele tsiviilasjades (perekonnaõigus);

–   subsidiaarsuse põhimõtte rikkumisele, esitades kaebuse Euroopa Kohtule (kui see on siseriiklike õigusaktidega lubatud);

Praegused suhted

2.  märgib rahuloluga, et suhted riikide parlamentide ja parlamendiliikmetega on viimastel aastatel üpris positiivselt arenenud (kuigi arenguruumi veel on), eriti järgmiste ühistegevuste kaudu:

  parlamentaarsed ühiskohtumised horisontaalsetes küsimustes, mis väljuvad ühe komisjoni pädevusest;

–   komisjonide korrapärased ühiskoosolekud (vähemalt kaks korda poolaastas);

–   parlamentidevahelised ad hoc kohtumised komisjonide tasandil Euroopa Parlamendi või nõukogu eesistujaks oleva liikmesriigi parlamendi algatusel;

–   parlamentidevahelised kohtumised komisjonide esimeeste tasandil;

–   koostöö parlamentide juhatuste tasandil Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsi raames;

–   liikmesriikide parlamendisaadikute külaskäigud Euroopa Parlamenti, kus nad osalevad vastavate valdkonnakomisjonide koosolekutel;

–   fraktsioonide ja parteide kohtumised üleeuroopalisel tasandil, kus kõigist liikmesriikidest pärit poliitikud kohtuvad Euroopa Parlamendi liikmetega;

Tulevased suhted

3.  on seisukohal, et õigusaktide vastuvõtmisele eelnevat ja järgnevat dialoogi Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel tuleks edasi arendada uutes vormides;

4.  nõuab tungivalt, et riikide parlamendid suurendaksid oma jõupingutusi selle nimel, et riikide valitsused hakkaksid vastutama ELi vahendite jagamise eest; kutsub riikide parlamente üles teostama kontrolli siseriiklike mõjuhindamiste kvaliteedi üle ja viisi üle, kuidas riikide parlamendid võtavad ELi õigusaktid üle siseriiklikesse õigusnormidesse ja rakendavad ELi poliitikat ja rahastamisprogramme riigi, piirkonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil; nõuab, et riikide parlamendid teostaksid ranget järelevalvet Lissaboni tegevuskava raames koostatavate riiklike tegevuskavade aruandluse üle;

5.  peab kohaseks pakkuda riikide parlamentidele toetust õigusaktide eelnõude läbivaatamisel, enne kui liidu seadusandja neid arutama hakkab, ja nende valitsuste kontrollimisel nõukogus tegutsemise ajal;

6.  märgib, et parlamentide vastavate valdkonnakomisjonide korrapärased kahepoolsed ühiskoosolekud ja parlamentidevahelised komisjonide tasandil ad hoc kohtumised, mis toimuvad Euroopa Parlamendi kutsel, võimaldavad pidada dialoogi juba praeguste või kavandatavate õigusaktide või poliitiliste algatuste varajases etapis ja seetõttu peavad need kohtumised jääma ning tuleks hakata süstemaatiliselt looma omavahel vastavate komisjonide alalist võrgustikku; usub, et niisugustele kohtumistele võivad eelneda või järgneda komisjonide kahepoolsed ad hoc koosolekud, et käsitleda riikide eriprobleeme; ning et komisjonide esimeeste konverentsile võiks teha ülesandeks koostada ja koordineerida valdkonnakomisjonide tegevuskava riikide parlamentiga suhtlemiseks;

7.  märgib, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide valdkonnakomisjonide esimeeste kohtumised, näiteks väliskomisjoni, põhiseaduskomisjoni ning kodanike õiguste, justiits- ja siseasjade komisjoni esimeeste kohtumised, on osalejate piiratud arvu tõttu samuti üks mooduseid teabe ja arvamuste vahetamiseks;

8.  on seisukohal, et eespool nimetatust erinevad koostöövormid võivad tõhusalt kaasa aidata Euroopa poliitilise ruumi loomisele ning neid tuleks edasi arendada ja mitmekesistada;

9.  peab sellega seoses soovitavaks uuendusi riikide parlamentide tasandil, näiteks et Euroopa Parlamendi liikmetele antaks õigus esineda kord aastas riikide parlamentide täiskogu istungitel, osaleda Euroopa asjade komisjonide koosolekutel nõuandvas rollis, osaleda valdkonnakomisjonide koosolekutel, kui seal arutatakse Euroopa Liidu õigusaktide asjakohaseid aspekte, või osaleda asjaomaste poliitiliste fraktsioonide koosolekutel nõuandvas rollis;

10. soovitab eraldada piisavalt raha valdkonnakomisjonide kohtumiste korraldamiseks riikide parlamentide vastavate komisjonidega ja Euroopa Parlamendi raportööride kohtumisteks oma partneritega riikide parlamentide juures ning soovitab uurida võimalust, kas oleks võimalik luua tehnilised tingimused videokonverentside korraldamiseks riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi valdkonnakomisjonide raportööride vahel;

11. on veendunud, et andes riikide parlamentidele subsidiaarsuse põhimõtte järgimiseks suuremad volitused, nagu on ette nähtud Lissaboni lepingus, on võimalik mõjutada ja hinnata Euroopa õigusakte nende varajases staadiumis ning sellega parandada õigusloomet ja suurendada õigusaktide sidusust ELi tasandil;

12. märgib, et esimest korda antakse riikide parlamentidele Euroopa Liidu küsimustes kindlaksmääratud roll, mis erineb riikide valitsuste rollist, aitab kaasa suuremale demokraatlikule kontrollile ning toob liidu kodanikele lähemale;

13. tuletab meelde, et oma riigi valitsust kontrollides peavad riikide parlamendid esmajoones järgima kehtivaid põhiseaduse norme ja õigusakte;

14. rõhutab asjaolu, et Euroopa õiguse rakendamisel etendavad riikide parlamendid väga tähtsat rolli ning selles valdkonnas oleks väga oluline luua heade tavade vahetamise mehhanism;

15. märgib sellega seoses, et parlamentide vahelise teabevahetuse elektroonilise platvormi – IPEXi veebisaidi(4) loomine on suur saavutus, kuivõrd see võimaldab ELi dokumente läbi vaadata nii riikide parlamentide kui ka Euroopa Parlamendi tasandil ning vajaduse korral reaalajas jälgida, kuidas riikide parlamendid neid dokumente siseriiklikku õigusse üle võtavad; peab seepärast vajalikuks Euroopa Parlamendi poolt tehniliselt välja arendatud ja käitatava IPEXi süsteemi asjakohast rahastamist;

16. kavandab riikide parlamentide ja komisjoni vahelise, õigusaktide vastuvõtmisele eelneva dialoogi süstemaatilisemat jälgimist (nn Barroso algatus), et saada teavet riikide parlamentide seisukoha kohta juba õigusloomeprotsessi varajases etapis; palub riikide parlamentidel teha oma sellekohased seisukohavõtud samaaegselt kättesaadavaks Euroopa Parlamendile;

17. väljendab rõõmu edu üle, mida viimastel aastatel on saavutatud Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahelise koostöö arendamisel välisküsimuste, julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

18. tunnistab, et liikmesriikide parlamentidel on riigisisestel aruteludel oluline roll teabe andmisel ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) kohta;

19. avaldab taas muret, et ÜVJP ja EJKPga seotud rahaliste meetmete osas on aruandekohustus parlamentide ees ebapiisav ning et seetõttu tuleb parandada koostööd Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel, et saavutada demokraatlik kontroll nende kahe poliitika kõikide aspektide üle(5);

20. kutsub sidususe ja tõhususe huvides ning topelttöö vältimiseks üles Lääne-Euroopa Liidu (WEU) parlamentaarse assamblee likvideerimisele, niipea kui Lääne-Euroopa Liit on seoses Lissaboni lepingu jõustumisega Euroopa Liitu sulandatud;

COSACi roll

21. on seisukohal, et COSACi tulevane poliitiline roll tuleb kindlaks määrata Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide tihedas koostöös, ning et COSAC peaks vastavalt Amsterdami lepingule lisatud protokollile riikide parlamentide funktsiooni kohta Euroopa Liidus jääma eeskätt teabevahetuse ja arutelude foorumiks üldpoliitiliste küsimuste ja riikide valitsuste kontrollimise heade tavade üle(6); on seisukohal, et lisaks tuleks teabevahetus ja arutelu keskendada õigusloome meetmetele, mis puudutavad vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimisele Euroopa Liidu tasandil;

22. väljendab kindlameelsust täita täiel määral oma rolli, täita oma kohustusi COSACi toimivuse tagamiseks ning jätkata COSACi sekretariaadile ja riikide parlamentide esindajatele tehnilise toe andmist;

23. tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide tegevus COSACis peab olema vastastikku täiendav ning seda ei tohi väljastpoolt killustada ega kuritarvitada;

24. on seisukohal, et Euroopa Parlamendi komisjonid peaksid olema tugevamini kaasatud COSACi istungite ettevalmistamisse ja olema nendel istungitel tugevamini esindatud; on seisukohal, et Euroopa Parlamendi delegatsiooni peaks juhtima põhiseaduskomisjoni esimees ning delegatsiooni koosseisus peaksid olema nende komisjonide esimehed ja raportöörid, kelle valdkonda COSACi parasjagu toimuva istungi päevakorrapunktid kuuluvad; peab vajalikuks, et COSACi istungite käigust ja tulemustest teavitataks esimeeste konverentsi ja saadikuid pärast iga kohtumist;

25. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.

(1)

Vastu võetud vastavalt põhiseaduskomisjoni raportile A5-0023/2002 (Napolitano raport) (EÜT C 284 E, 21.11.2002, lk 322).

(2)

ELT C 154, 2.7.2003, lk 1.

(3)

Muudetud redaktsioon, vastu võetud Euroopa Liidu parlamentide esimeeste konverentsil 20.–21. juunil 2008 Lissabonis.

(4)

IPEX – Interparliamentary EU Information Exchange, võeti ametlikult kasutusele 2006. aasta juulis.

(5)

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni 17. mai 2006. aasta institutsioonidevaheline kokkulepe eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (ELT C 139, 14.6.2006, lk 1) ja Euroopa Liidu lepingu artikli 28 lõige 3.

(6)

Vt suunised suhete kohta valitsuste ja parlamentide vahel ühenduse küsimustes (soovituslikud miinimumstandardid), millele on viidatud eespool.


SELETUSKIRI

I. Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete arendamine

Suhted Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel olid kuni Euroopa Parlamendi esimeste otsevalimisteni teataval määral „orgaanilised”, kuna Euroopa Parlamendi liikmed olid siis riikide parlamentide läkitatud. Euroopa Parlamendi otsevalimiste tõttu see side katkes ning kerkis küsimus, kuidas võiks ja tuleks neid suhteid edaspidi kujundada. Üsna pikalt kestis aeg, mil toimus küll mõningaid kontakte, kuid puudus korrastav raamistik. Alles Maastrichti lepinguga üritati omavahelisi suhteid esimest korda struktureerida. Lepingule lisatud kahes deklaratsioonis rõhutati, et riikide parlamentidel on ühenduse õigusloome suhtes oma osa, et valitsused peavad neid õigeaegselt teavitama õigusloome kavadest ning et koostöö riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel on vajalik(1). Deklaratsioonide kohaselt võib koostöö muu hulgas seisneda regulaarsete kohtumiste korraldamises ja vastastikuste lihtsustuste tegemises.

Samal ajal kutsuti ellu liikmesriikide parlamentide Euroopa ja ühenduse asjade komisjonide konverents (COSAC), mis Euroopa Parlamendi osalusel tuleb kokku kaks korda aastas, et vahetada ennekõike kogemusi ja häid tavasid, mis on seotud riikide valitsuste kontrolliga Euroopa poliitikaga küsimustes. COSAC võib esitada Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile seisukohti, mis küll ei ole osalevatele parlamentidele siduvad. Euroopa Parlament osaleb COSACi istungitel kuueliikmelise delegatsiooniga, mille liikmeks on ka kaks asepresidenti, kelle tööülesannete hulka kuulub eriti sidemete arendamine liikmesriikide parlamentidega.

Amsterdami lepingule lisatud protokolliga riikide parlamentide funktsiooni kohta muudeti niisugune kord ametlikuks ning tõsteti lepinguõiguslikule tasemele. Protokolliga julgustatakse riikide parlamente osalema aktiivsemalt liidu tegevuses ja väljendama seisukohti nende teemade kohta, mis parlamente eriti puudutavad. Selleks on protokollis sätestatud komisjoni dokumentide kiirem edastamine ning kuue nädala pikkune tähtaeg, enne kui nõukogu tohib alustada teksti arutamist.

Nice’i konverentsil vastuvõetud deklaratsioonis Euroopa Liidu tuleviku kohta on kirjas, et riikide parlamendid osalevad ulatuslikumas arutelus, mille käigus muu hulgas selgitatakse „riikide parlamentide rolli Euroopa arhitektuuris“. Sellele vastavalt käsitles järgnevalt riikide parlamentide rolli Euroopa Konvendi üks üheteistkümnest töörühmast. Oma lõppraportis jõudis töörühm seisukohale, et riikide parlamendid peavad kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, et mõjutada oma valitsuste kaudu nõukogu. Raporti kohaselt on liidu n-ö kinnistamine liikmesriikides nende riikide parlamentide ülesanne. Edasi nenditakse, et nende parlamentide suhe Euroopa Parlamendiga ei ole konkurentsisuhe. Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide rollid on erinevad, kuid nende ühine eesmärk on tuua liit kodanikele lähemale ning sel moel aidata kaasa liidu demokraatliku legitiimsuse tugevdamisele(2).

2002. aastal pühendas Euroopa Parlament oma suhetele riikide parlamentidega põhjaliku raporti(3). Selles väljendas parlament seisukohta, et liikmesriikide parlamentide Euroopa Liiduga seonduvaid mureavaldusi arvestades on vaja paremini ja selgemalt määratleda nende volitused oma riigi valitsuse ja Euroopa Liidu suhtes. Eriti oluline on sealjuures tihedam ja tõhusam koostöö riikide parlamentide ja Euroopa Parlamendi vahel(4). Liidu vajalik parlamentariseerimine peab tuginema kahele sambale: ühelt poolt Euroopa Parlamendi pädevuse laiendamine kõikidele liidu otsustele ja teiselt poolt riikide parlamentide pädevuse tugevdamine oma riigi valitsuse suhtes.(5) Suhete praktilise korralduse kohta tegi Euroopa Parlament ettepaneku, et koostööd Euroopa integratsiooni kõikides valdkondades tuleb asjaomaste komisjonide vahel edasi arendada ja süstematiseerida, muu hulgas ühise välis- ja julgeolekupoliitika, majandus- ja rahaliidu, vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala ning põhiseadusküsimuste valdkonnas.(6)

Põhiseaduse lepingu protokollidega, milles käsitletakse riikide parlamentide rolli Euroopa Liidus ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamist, anti riikide parlamentidele esimest korda võimalus kontrollida õigusakti ettepaneku vastavust subsidiaarsuse põhimõttele, eeldusel, et menetluses osaleb kolmandik parlamentidest (nn kollase kaardi menetlus). Nendessamades Lissaboni lepingu (ehk teise nimega reformilepingu) protokollides täiendati seda õigust veel võimalusega tõkestada õigusakti ettepanek riikide parlamentide enamuse, Euroopa Parlamendi liikmete enamuse ning nõukogu liikmete 55 %-lise enamuse nõudel (nn punase kaardi menetlus). See uuendus puudutab samuti Euroopa Parlamendi suhteid riikide parlamentidega, kuna Euroopa Parlament peab kinni pidama kaheksa nädala pikkusest tähtajast, enne kui tohib ettepaneku arutamise lõpetada, ning peab arvestama selle aja jooksul esitatud põhjendatud arvamusi. Lisaks peab parlament kohandama oma kodukorda vastavalt uutele tingimustele. Isegi kui uue korra tegelik tähendus ilmneb alles Lissaboni lepingu jõustumise järel, ei saa siiski alahinnata selle „sümboolset“ tähendust, sest riikide parlamente tunnustatakse esimest korda ametlikult „liidu tasandil tegutsejatena“.

II. Järeldused

Milliseid järeldusi võib teha kirjeldatud suhete arengust Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vahel? Esiteks võib järeldada, et vastuolu enam ei ole. Euroopa Parlament ei ole piirdunud soosiva suhtumisega riikide parlamentide rolli suurenemisse, vaid on seda aktiivselt toetanud. Lisaks on asjaosalised mõistnud, et vaid üksteist oma tegevusega vastastikku täiendades saavutavad nad suurema parlamentaarse kontrolli täitevvõimu üle nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil. Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide liikmed suhtlevad ühtede ja samade ministritega, olgu need siis valitsuse esindaja või Euroopa Liidu ministrite nõukogu esindaja rollis. Need suhted peavad konkretiseeruma koostöös, mis peab olema paremini struktureeritud, kuid ei pea olema jäigemasse vormi surutud. Seletuskirja tekstile eelnev resolutsiooni projekt sisaldab selleks mitmeid praktilisi ettepanekuid. Teisalt ei tohi parlamentidevaheline koostöö tuua endaga kaasa sekkumist parlamentide otsustuspädevusega seotud õigustesse. Kõik parlamentidevahelise koostöö vormid peavad olema omamoodi nõuandvad, ei tohi sisaldada otsuseid liidu olemasolevate otsustusprotsesside kohta ning neile peab olema iseloomulik, et parlamendid ja parlamendiliikmed tunnustavad üksteist ühiskonna peegeldajatena(7).

(1)

13. ja 14. deklaratsioon.

(2)

Dokument CONV 35302, 22.10.2002, lk 2–3.

(3)

7. veebruari 2002. aasta resolutsioon, põhiseaduskomisjoni raport A5-0023/2002, raportöör Giorgio Napolitano.

(4)

Resolutsiooni punkt 1.

(5)

Resolutsiooni punkt 3.

(6)

Resolutsiooni punkt 13.

(7)

Andreas Maurer, Lissaboni leping: uued võimalused ja hiljutised suundumused parlamentidevahelises koostöös. Parlamendiuuringute ja -dokumentatsiooni Euroopa Keskuse iga-aastasel korrespondentide konverentsil Brüsselis 9. oktoobril 2008 peetud kõne, lk 7


väliskomisjonI ARVAMUS  (24.2.2009)

põhiseaduskomisjonile

Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste suhete arengu kohta Lissaboni lepingu raames

(2008/2120(INI))

Arvamuse koostaja: Andrew Duff

ETTEPANEKUD

Väliskomisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

–    tuletades meelde väliskomisjoni 22. jaanuari 2008. aasta arvamust Lissaboni lepingu kohta,

1.   avaldab heameelt viimastel aastatel tehtud edusammude üle Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vaheliste koostöövõimaluste arendamisel välissuhetes, julgeoleku ja kaitsevaldkonnas;

2.   suhtub austavalt liikmesriikide kesksesse rolli riigi julgeoleku küsimustes ning toetab seda;

3.   on arvamusel, et Euroopa Parlamendil on märkimisväärne lisaülesanne aidata kaasa areneva ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) järelevalvele ja seda toetada, ning seda ülesannet tõhustab veelgi tugevdatud koostöö liikmesriikide parlamentidega, mis põhineb tulemuslikul suhtlemisel Euroopa Parlamendi liikmete ja liikmesriikide parlamendi liikmete vahel;

4.   kinnitab veel kord muret selle pärast, et ÜVJP ja EJKP rahastamiskorra puhul on parlamentaarne vastutus ebapiisav; nõuab tungivalt paremat koostööd Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide vahel, et saavutada demokraatlik kontroll selliste poliitikavaldkondade kõikide aspektide üle(1);

5.   tunnistab, et liikmesriikide parlamentidel on riigisisestel aruteludel oluline roll teabe andmisel ÜVJP ja EJKP kohta;

6.   märgib, et Lissaboni lepingu protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta) artikkel 10 näeb ette parlamentidevaheliste konverentside korraldamise Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide Euroopa ja ühenduse asjade komisjonide konverentsi poolt, et arutada eelkõige ÜVJP ja EJKP küsimusi;

7.   rõhutab, et Tšehhi Vabariigi parlament peab ratifitseerima Lissaboni lepingu, et tugevdada EJKP positsiooni ning eriti Tšehhi relvajõudude osalemist välisriikides toimuvates operatsioonides; avaldab kahetsust, et kõnealune olukord nõrgestab Tšehhi Vabariigi positsiooni ELi eesistujariigina ning kahjustab ELi suutlikkust tegutseda tõhusalt rahvusvahelisel areenil;

8.   on Lissaboni lepingu jõustumisel meelsasti valmis kandma ÜVJP ja EJKPga seotud suurenevat vastutust eelarve eest ja järelevalvekohustust ning eelkõige ootab asepresidendi/kõrge esindaja aruandekohustust;

9.   nõuab sidususe ja tõhususe huvides ning dubleerimise vältimiseks Lääne-Euroopa Liidu assamblee likvideerimist niipea, kui Lääne-Euroopa Liit on Lissaboni lepingu jõustumisel saanud täielikult ja lõplikult Euroopa Liidu osaks;

10. rõhutab, kui oluline on Euroopa Parlamendi osatähtsuse suurendamine NATO Parlamentaarses Assamblees;

11. märgib, et mitmepoolsete piirkondlike parlamentaarsete foorumite (AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee, Euroopa – Vahemere piirkonna parlamentaarne assamblee, Euroopa-Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee) hulk on suurenenud ning nõuab põhjalikku hinnangut nende lisandväärtuse kohta ning samuti kõnealuste struktuuride toetamist;

12. toetab praegust tava pidada kaks korda aastas riikide ja Euroopa Parlamendi asjakohaste komisjonide esimeeste (liikmesriikide parlamentide väliskomisjonide esimeeste konverents – COFACC) koosolekuid;

13. teeb ettepaneku ajakohastada praegu kaks korda aastas toimuvaid liikmesriikide fraktsioonide ja parlamendikomisjonide esindajate konverentse, et nad arutleksid koos Euroopa Parlamendi kolleegidega päevakohaste ja tulevaste probleemide üle rahvusvaheliste suhete valdkonnas ning määraksid konkreetsete programmide raames kindlaks selged eesmärgid.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

24.2.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

33

4

0

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Vittorio Agnoletto, Angelika Beer, Bastiaan Belder, Marco Cappato, Philip Claeys, Maciej Marian Giertych, Ana Maria Gomes, Klaus Hänsch, Maria Eleni Koppa, Vytautas Landsbergis, Francisco José Millán Mon, Pasqualina Napoletano, Janusz Onyszkiewicz, Ioan Mircea Paşcu, João de Deus Pinheiro, Hubert Pirker, Pierre Pribetich, Flaviu Călin Rus, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, György Schöpflin, Geoffrey Van Orden, Andrzej Wielowieyski, Zbigniew Zaleski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Maria Badia i Cutchet, Andrew Duff, Pierre Jonckheer, Evgeni Kirilov, Alexandru Nazare, Antolín Sánchez Presedo, Jean Spautz

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2)

Carlos Coelho, Pilar del Castillo Vera, Cristina Gutiérrez-Cortines, Manolis Mavrommatis, José Javier Pomés Ruiz, José Ribeiro e Castro, Ewa Tomaszewska

(1)

Institutsioonidevaheline kokkulepe 2006/C 139/01 ja Lissaboni lepinguga muudetud Euroopa Liidu lepingu artikli 41 lõige 3


arengukomisjonI ARVAMUS  (18.2.2009)

põhiseaduskomisjonile

Euroopa Parlamendi ja riikide parlamentide vaheliste suhete arendamise kohta vastavalt Lissaboni lepingule

(2008/2120(INI))

Arvamuse koostaja: Thijs Berman

ETTEPANEKUD

Arengukomisjon palub vastutaval põhiseaduskomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  tunneb heameelt asjaolu üle, et riikide parlamentide poolne demokraatlik kontroll, mis tugineb subsidiaarsuse põhimõttele, parandab ELi ja liikmesriikide vahelise arengukoostöö sidusust, läbipaistvust ja vastastikust täiendavust;

2.  rõhutab, et arengukava, mille peamised eesmärgid on vaesuse kaotamine ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamine, võidab oluliselt selgest tööjaotusest ja koordineeritud jõupingutustest siseriiklikul ja ELi tasandil, nagu on sätestatud 2. märtsil 2005 Pariisis toimunud kõrgetasemelisel abi tulemuslikkuse foorumil vastu võetud abi tulemuslikkuse deklaratsioonis;

3.  usub, et riikide parlamentidel on otsustav roll ELi arengukoostöö poliitilise õiguspärasuse parandamisel, sest koordineeritud jõupingutused viivad paremate tulemusteni ja ametliku arenguabi tõhusa kasutamiseni;

4.  rõhutab, et Lissaboni leping avab võimaluse Euroopa Arengufondi lisamiseks Euroopa Liidu üldeelarvesse, ilma et Lissaboni lepingut oleks vaja läbi vaadata; on kindlalt veendunud, et kuni Euroopa Arengufondi tegeliku lisamiseni liidu eelarvesse vajab Euroopa Arengufondi üle teostatav demokraatlik kontroll põhjalikumat lähenemist liikmesriikide parlamentide poolt; kutsub nõukogu ja komisjoni üles lisama Euroopa Arengufondi Euroopa Liidu üldeelarvesse 2009. aasta vahekokkuvõtte tegemisel, sest see muudab liidu arengupoliitika olulise osa ja liidu eelarve läbipaistvaks ja demokraatlikult õiguspäraseks;

5.  väljendab täielikku valmisolekut teha riikide parlamentidega koostööd arengukoostöö rahastamisvahendi demokraatliku kontrolli osas.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

17.2.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

20

0

3

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Alessandro Battilocchio, Thijs Berman, Thierry Cornillet, Corina Creţu, Alexandra Dobolyi, Fernando Fernández Martín, Alain Hutchinson, Romana Jordan Cizelj, Filip Kaczmarek, Glenys Kinnock, Maria Martens, Gay Mitchell, Luisa Morgantini, José Javier Pomés Ruiz, José Ribeiro e Castro, Toomas Savi, Frithjof Schmidt, Jürgen Schröder, Feleknas Uca

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Miguel Angel Martínez Martínez, Manolis Mavrommatis, Renate Weber, Gabriele Zimmer


PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS

Vastuvõtmise kuupäev

9.3.2009

 

 

 

Lõpphääletuse tulemused

+:

–:

0:

21

0

1

Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed

Enrique Barón Crespo, Bastiaan Belder, Richard Corbett, Jean-Luc Dehaene, Andrew Duff, Anneli Jäätteenmäki, Aurelio Juri, Martin Kastler, Timothy Kirkhope, Jo Leinen, Íñigo Méndez de Vigo, Adrian Severin, József Szájer, Riccardo Ventre, Johannes Voggenhuber, Andrzej Wielowieyski

Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed

Costas Botopoulos, Catherine Boursier, Elmar Brok, Carlos Carnero González, Panayiotis Demetriou, Sirpa Pietikäinen, György Schöpflin

Viimane päevakajastamine: 23. märts 2009Õigusalane teave