RAPORT Aastaaruanne inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
14.4.2009 - (2008/2336(INI))
Väliskomisjon
Raportöör: Raimon Obiols i Germà
EUROOPA PARLAMENDI RESOLUTSIOONI ETTEPANEK
aastaaruande kohta inimõiguste kohta maailmas 2008. aastal ja Euroopa Liidu poliitika selles valdkonnas
Euroopa Parlament,
– võttes arvesse kümnendat Euroopa Liidu aastaaruannet inimõiguste kohta (2008)[1];
– võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 3, 6, 11, 13 ja 19 ning EÜ asutamislepingu artikleid 177 ja 300;
– võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja kõiki asjaomaseid rahvusvahelisi inimõigustealaseid õigusakte[2];
– võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja;
– võttes arvesse kõiki ÜRO inimõiguste konventsioone ja nende fakultatiivprotokolle;
– võttes arvesse piirkondlikke inimõigustealaseid õigusakte, sealhulgas eelkõige inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika hartat, selle fakultatiivprotokolli naiste õiguste kohta Aafrikas ja Ameerika inimõiguste konventsiooni ning Araabia inimõiguste hartat;
– võttes arvesse oma 15. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni olukorra kohta Gaza sektoris[3] ning üldasjade ja välissuhete nõukogu 27. jaanuari 2009. aasta järeldusi Lähis-Ida rahuprotsessi kohta;
– võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu (ICC) Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002. aastal ning oma resolutsioone, mis on seotud Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga[4];
– võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastaste meetmete konventsiooni ning 2005. aasta ELi kava inimkaubanduse tõkestamise ja selle vastase võitluse heade tavade, standardite ning korra kohta[5];
– võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta;
– võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- või karistamisviiside vastast ÜRO konventsiooni (piinamisvastast konventsiooni);
– võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni;
– võttes arvesse ÜRO konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivprotokolli;
– võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat[6];
– võttes arvesse AKV-EÜ partnerluslepingut ja selle muudatusi[7];
– võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas[8] (demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend);
– võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone inimõiguste kohta maailmas;
– võttes arvesse oma resolutsioone ÜRO inimõiguste nõukogu (UNHRC) viienda ja seitsmenda istungjärgu kohta, mis võeti vastu vastavalt 7. juunil 2007. aastal[9] ja 21. veebruaril 2008. aastal[10], ning ÜRO inimõiguste nõukogu käsitlevate läbirääkimiste tulemuste kohta;
– võttes arvesse oma 14. veebruari 2006. aasta resolutsiooni inimõiguste- ja demokraatiaklausli kohta Euroopa Liidu kokkulepetes[11];
– võttes arvesse oma 1. veebruari 2007. aasta[12] ja 26. aprilli 2007. aasta[13] resolutsioone surmanuhtluse üldise moratooriumi algatuse kohta ning ÜRO Peaassamblee 18. detsembri 2007. aasta resolutsiooni 62/149 surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta;
– võttes arvesse oma 20. septembri 2001. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise kohta[14], mis kinnitab, et niisugune moonutamine mis tahes kujul ja määral on naistevastane vägivallategu ning kujutab endast naiste põhiõiguste rikkumist;
– võttes arvesse oma 6. septembri 2007. aasta resolutsiooni kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide kohta[15], mis hõlmab ka naiste õigusi, mida tuleb inimõigustealastes dialoogides selgesõnaliselt käsitleda;
– võttes arvesse oma 4. septembri 2008. aasta resolutsiooni hinnangu andmise kohta ELi sanktsioonidele osana ELi tegevusest ja poliitikast inimõiguste valdkonnas[16];
– võttes arvesse oma 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu lapse õiguste strateegia väljatöötamise kohta[17];
– võttes arvesse oma 6. juuli 2006. aasta resolutsiooni sõnavabaduse kohta internetis[18];
– võttes arvesse kõiki oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtete rikkumise juhtumite kohta;
– võttes arvesse 2007. aasta detsembris Lissabonis peetud Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit;
– võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni, mille allkirjastasid 30. märtsil 2007. aastal Euroopa Ühendus ja enamik selle liikmesriike ning millega on ette nähtud kohustus hõlmata puudega inimeste huvid ja mured inimõigustegevusse kolmandate riikide suhtes;
– võttes arvesse ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta ning ÜRO peasekretäri inimõiguste kaitsjate eriesindaja tegevust;
– võttes arvesse rahvusvahelist konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta, mis võeti vastu 2006. aasta detsembris;
– võttes arvesse Euroopa Liidu suuniseid rahvusvahelise humanitaarõiguse (IHL) järgimise edendamiseks[19], laste ja relvastatud konfliktide ning inimõiguste kaitsjate kohta ning samuti surmanuhtluse, piinamise ning muu julma, ebainimliku ja alandava kohtlemise kohta, inimõiguste alaste dialoogide kohta kolmandate riikidega ning lapse õiguste edendamise ja kaitse kohta ning naistevastase vägivalla kohta ja naiste diskrimineerimise kõigi vormide vastase võitluse kohta;
– võttes arvesse oma 8. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi valimisvaatlusmissioonide kohta: eesmärgid, tavad ja tulevased väljakutsed[20];
– võttes arvesse oma 14. jaanuari 2009. aasta resolutsiooni ÜRO inimõiguste nõukogu arengu, sealhulgas ELi rolli kohta[21];
– võttes arvesse parlamendi kodukorra artiklit 45 ja artikli 112 lõiget 2;
– võttes arvesse väliskomisjoni arvamust (A6-0264/2009),
A. arvestades, et inimõigused ja nende õiguste kaitse tuginevad inimväärikuse tunnustamisele; arvestades, et sellega seoses tuleb meelde tuletada, et inimõiguste ülddeklaratsioon algab sõnadega: „inimkonna kõigi liikmete väärikuse, nende võrdsuse ning võõrandamatute õiguste tunnustamine on vabaduse, õigluse ja üldise rahu alus”;
B. arvestades, et õiglus, vabadus, demokraatia ja õigusriigi põhimõtted tulenevad inimväärikuse tõelisest tunnustamisest ja arvestades, et selline tunnustamine on kõigi inimõiguste alus;
C. arvestades, et nõukogu ja komisjoni kümnes ELi aastaaruanne inimõiguste kohta (2008) annab üldise ülevaate ELi institutsioonide tegevusest seoses inimõigustega Euroopa Liidus ja väljaspool Euroopa Liitu;
D. arvestades, et selle resolutsiooni eesmärk on uurida, hinnata ja vajaduse korral konstruktiivselt kritiseerida komisjoni, nõukogu ning Euroopa Parlamendi inimõigustealast tegevust;
E. arvestades, et inimõiguste olukord Euroopa Liidus mõjutab otseselt ELi usaldusväärsust ja suutlikkust rakendada tulemuslikku inimõigustealast välispoliitikat;
F. arvestades, et tuleb püüelda selle poole, et kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepingute läbirääkimistel ja rakendamisel pöörataks rohkem tähelepanu põhiliste inimõiguste austamisele, eelkõige poliitiliste õiguste austamisele, isegi kui on tegemist oluliste kaubanduspartneritega sõlmitud kaubanduslepingutega;
G. arvestades, et ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes tuleb järgida inimõigusi puudutavaid klausleid;
H. arvestades, et inimõiguste edendamine on maailma eri piirkondades endiselt ohus, kuna inimõiguste rikkumine käib vältimatult käsikäes inimõiguste rikkujate jõupingutustega vähendada inimõigusi edendava mis tahes poliitika mõju, eelkõige riikides, kus inimõiguste rikkumised on olulise tähtsusega ebademokraatliku valitsuse võimul püsimiseks,
1. on seisukohal, et ELil tuleb liikuda ühtse ja järjekindla poliitika suunas, et toetada ja edendada inimõigusi kogu maailmas, ja rõhutab vajadust sellise poliitika tõhusama elluviimise järele;
2. kinnitab oma veendumust, et inimõiguste edendamise parandamiseks tuleb tugevdada ELi ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP) ning tuleb tagada, et inimõiguste edendamine kui ÜVJP peamine eesmärk, nagu on osutatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, viidaks rangelt ellu ELi dialoogides ja institutsionaalsetes suhetes kõikide maailma riikidega;
3. kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et suurendada ELi võimet reageerida kiiresti inimõiguste rikkumistele kolmandate riikide poolt; rõhutab ELi võtmerolli inimõiguste valdkonnas tänapäeva maailmas ning vastavaid suurenenud ootusi; nõuab ELi ühist lähenemisviisi inimõigustele nii välispoliitikas kui ka liidu sees;
4. nõuab jätkuvat maksimaalset valvsust seoses inimõigusi puudutavate klauslite järgimisega ELi ja selle kolmandatest riikidest partneritega sõlmitud lepingutes ning selliste klauslite süsteemset lisamist tulevastesse lepingutesse; juhib tähelepanu asjaolule, et inimõigusi puudutav klausel kui oluline element peaks kehtima lepingu kõikide sätete suhtes; kordab oma nõuet, et sellele klauslile tuleks süsteemselt lisada tõeline jõustamismehhanism;
Euroopa Liidu aastaaruanne inimõiguste kohta 2008
5. rõhutab Euroopa Liidu inimõiguste aastaaruande olulisust Euroopa Liidu inimõigustealase poliitika analüüsimisel ja hindamisel ning tunnustab ELi institutsioonide selle valdkonna tegevuse positiivset rolli;
6. kordab oma nõuet, et poliitika hindamiseks tuleks anda rohkem ja paremat teavet ning et tuleks esitada elemente ja suuniseid üldise lähenemisviisi parandamiseks, vastuolude vähendamiseks ning poliitiliste prioriteetide riigipõhiseks kohandamiseks eesmärgiga võtta vastu inimõigustealane riiklik strateegia või vähemalt inimõigusi käsitlev peatükk riigi strateegiadokumentides; kordab oma nõuet hinnata regulaarselt teatud ajavahemike järel ELi inimõigustealase poliitika, inimõigustealaste vahendite ja algatuste kasutamist ning tulemusi kolmandates riikides; kutsub nõukogu ja komisjoni üles töötama välja konkreetsed mõõdetavad näitajad ja võrdlusalused, et mõõta kõnealuste poliitikavaldkondade tõhusust;
7. tervitab 2008. aasta aruande avalikku esitlemist nõukogu ja komisjoni poolt Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni 4. novembril 2008. aastal peetud koosolekul, mis langes kokku 10. detsembril 1948. aastal vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäevaga, ning selle esitlemist täiskogu istungjärgul samal päeval, kui Hu Jiale anti Euroopa Parlamendi iga-aastane Sahharovi auhind mõttevabaduse eest;
8. kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles määratlema „erilist muret tekitavad riigid”, kus inimõiguste edendamine on eriti raske, samuti riigid, kus rikutakse inimõigusi, ning töötama välja niisugused kriteeriumid, mille abil saaks mõõta riike nende inimõiguste olukorra alusel ja seeläbi luua konkreetseid poliitilisi prioriteete;
9. kutsub nõukogu ja komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi, et levitada inimõigusi käsitlevat aastaaruannet ja tagada selle jõudmine võimalikult laia üldsuseni; nõuab ka avalike teabekampaaniate korraldamist, mis on suunatud ELi maine tõstmisele selles valdkonnas;
10. kutsub nõukogu ja komisjoni üles teostama korrapäraselt sotsiaalset mõju ja ühiskondlikku teadlikkust käsitlevaid uuringuid liidu tegevuse kohta inimõiguste valdkonnas;
11. on seisukohal, et aruanne näitab, et mõnedes liikmesriikides läbiviidud uuringutele vaatamata ei ole EL viinud läbi hindamist liikmesriikide tegevuse kohta seoses USA terrorismivastase poliitikaga Bushi administratsiooni ajal;
12. rõhutab, et sisserändepoliitika kujutab endast väljakutset seoses ELi inimõigustealase välistegevuse usaldusväärsusega suurte arvamusrühmade silmis kogu maailmas;
Nõukogu ja komisjoni inimõigustealane tegevus rahvusvahelistel foorumitel
13. on seisukohal, et nõukogu inimõiguste sekretariaadi kvantitatiivne ja kvalitatiivne täiustamine võimaldaks ELil veelgi tõsta oma mainet inimõiguste edendamisel ning inimõiguste austamise tagamisel oma välispoliitikas; loodab, et välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tulevane määramine, kellest saaks ka komisjoni asepresident, edendaks Lissaboni leping jõustumisel märkimisväärselt ELi sidusust;
14. peab hädavajalikuks, võttes arvesse inimõigustealaste küsimuste olulisust konflikti- ja konfliktijärgsetes olukordades, et kõigil ELi eriesindajatel oleks tulevikus volitused, milles on konkreetselt ära märgitud inimõiguste austamise edendamine ja tagamine;
15. kordab oma nõuet, et komisjon julgustaks Euroopa Liidu liikmesriike ja kolmandaid riike, kellega on käimas läbirääkimised nende tulevase ühinemise või suhete tihendamise üle, allkirjastama ja ratifitseerima kõik peamised ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsioonid ja nende fakultatiivprotokollid ning tegema koostööd rahvusvaheliste inimõiguste menetluste ja mehhanismide raames; nõuab raamkokkuleppe sõlmimist Euroopa Liidu ja ÜRO pagulaste ülemvoliniku vahel, et edendada ÜRO konventsioonide ratifitseerimist ja rakendamist kõikides liikmesriikides;
16. kutsub nõukogu ja komisjoni jätkama aktiivseid jõupingutusi Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi ratifitseerimise ja rakendusaktide vastuvõtmise edendamiseks kogu maailmas vastavalt ELi ühisele seisukohale 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta[22] ja ühisest seisukohast lähtuvale 4. veebruari 2004. aasta tegevuskavale; nõuab niisuguste jõupingutuste laiendamist ka Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eesõiguste ja puutumatuse kokkuleppe ratifitseerimisele ja rakendamisele, mis on kohtu tähtis töövahend; tervitab asjaolu, et Rooma statuudi ratifitseerimine Madagaskari, Cooki saarte ja Suriname poolt 2008. aastal suurendas osalisriikide arvu 2008. aasta juulis 108ni; nõuab, et Tšehhi Vabariik kui ainuke ELi liikmesriik, kes ei ole veel Rooma statuuti ratifitseerinud, teeks seda lõpuks viivitamatult[23]; nõuab tungivalt, et Rumeenia tühistaks oma kahepoolse immuniteedilepingu Ameerika Ühendriikidega;
17. palub kõikidel eesistujariikidel tõsta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga tehtava koostöö tähtsust kõikidel ELi tippkohtumistel ja dialoogides kolmandate riikidega, sh ELi–Venemaa tippkohtumisel ja ELi–Hiina dialoogides, ning nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid tihendaksid koostööd kohtuga ning sõlmiksid kahepoolsed kokkulepped otsuste täitmise ning tunnistajate ja ohvrite kaitsmise kohta; tunnustab ELi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vahelist koostöö- ja abikokkulepet ning kutsub selle põhjal Euroopa Liitu ja tema liikmesriike üles andma kohtule pooleliolevates kohtuasjades kogu vajalikku abi, muu hulgas kohapealset abi; seoses sellega väljendab heameelt Belgia ja Portugali abi üle Jean-Pierre Bemba vahistamisel ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üleandmisel 2008. aasta mais;
18. nõuab, et Euroopa Ühendus ja selle liikmesriigid ratifitseeriksid kiiresti ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni; nõuab kindlalt, et konventsiooni fakultatiivprotokolli vaadeldaks selle lahutamatu osana, ning nõuab, et konventsiooni ja protokolliga ühinemine toimuks üheaegselt[24];
19. rõhutab vajadust tugevdada veelgi Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide aktiivset osalemist inimõiguste ja demokraatia küsimustes mitmesugustel rahvusvahelistel foorumitel 2009. aastal, sealhulgas ÜRO inimõiguste nõukogu, ÜRO Peaassamblee, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) ministrite nõukogu ning Euroopa Nõukogu töös;
20. tervitab demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil rahastatud inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist Euroopa Parlamendis Brüsselis 7.–8. oktoobril 2008. aastal kui olulist Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni vahelist algatust, mis märkis inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva;
21. tunneb heameelt Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu vahelise koostöö üle, mis toimub 2007. aasta mais allkirjastatud vastastikuse mõistmise memorandumi raames; tervitab asjaolu, et neljapoolsed kohtumised toimusid 23. oktoobril 2007. aastal ja 10. märtsil 2008. aastal ELi eesistujariigi, komisjoni, Euroopa Nõukogu peasekretäri ja Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja vahel; kinnitab veel kord koostöö edasise edendamise tähtsust inimõiguste, õigusriigi põhimõtete ja pluralistliku demokraatia valdkonnas, mis on mõlema organisatsiooni ja kõikide ELi liikmesriikide ühised väärtused;
22. tervitab komisjoni ja Euroopa Nõukogu vahel 18. juunil 2008. aastal sõlmitud kokkulepet koostöö kohta ELi Põhiõiguste Ametis; juhib tähelepanu, et kokkulepe hõlmab sätteid regulaarsete kohtumiste korraldamise, teabevahetuse ja tegevuse kooskõlastamise kohta;
23. tunneb heameelt asjaolu üle, et kassettlahingumoona konventsioon võeti vastu 19.–30. mail 2008. aastal Dublinis toimunud diplomaatilisel konverentsil; väljendab muret seoses asjaoluga, et mitte kõik Euroopa Liidu liikmesriigid ei kirjutanud 3. detsembril 2008. aastal Oslos toimunud allkirjastamiskonverentsil lepingule alla, ning palub neil seda võimalikult kiiresti teha[25]; märgib, et konventsiooniga kehtestatakse igasuguse tsiviilisikutele vastuvõetamatut kahju tekitava kassettlahingumoona viivitamatu ja tingimusteta keelustamine;
24. väljendab heameelt Serbia koostöö üle Radovan Karadžići vahistamisel ja üleandmisel endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Ratko Mladić ja Goran Hadžić on jätkuvalt tabamata ja neid ei ole veel viidud endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtu ette; kutsub sellega seoses Serbia ametivõime üles tagama täielik koostöö endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelise kriminaalkohtuga, mis peaks viima kõikide järelejäänud süüdistatavate vahistamise ja üleandmiseni, et avada tee stabiliseerimis- ja assotsiatsioonilepingu ratifitseerimiseks;
25. nõuab tungivalt, et kõik liikmesriigid teeksid täies ulatuses koostööd rahvusvaheliste kriminaalõigusmehhanismidega, eelkõige tagaotsitavate vastutusele võtmisel; märgib väga murelikult, et Sudaan pole ikka veel vahistanud ja Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule üle andnud Ahmad Muhammad Haruni (Ahmad Haruni) ja Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani (Ali Kushaybi), eirates sellega oma kohustusi, mis tulenevad ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonist 1593 (2005); mõistab kindlalt hukka Sudaani kättemaksu, mis järgnes Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusele president al-Bashiri vahistamiseks, ning väljendab sügavat muret hiljutise rünnaku pärast inimõiguste kaitsjate vastu, mille tagajärjel vahistati 2008. a. juunis Mohammed el-Sari, kes mõisteti koostöö eest Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga 17 aastaks vangi; väljendab muret peamise opositsioonipartei, Rahvakongressi Partei juhi Hassan al-Turabi vahistamise pärast 2009. a. jaanuaris tema sõnavõtu eest, milles ta kutsus president al-Bashiri üles võtma Dārfūris toime pandud kuritegude eest poliitilist vastutust; lõpuks tuletab meelde oma 22. mai 2008. aasta resolutsiooni Sudaani ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta[26] ning kutsub ELi eesistujaid ja liikmesriike taas kord üles tegutsema oma sõnade kohaselt, mida on väljendatud ELi 2008. aasta märtsi deklaratsioonis ja nõukogu 2008. aasta juuni järjeldustes Sudaani kohta, milles väideti, et EL „on valmis kaaluma meetmeid isikute vastu, kes vastutavad selle eest, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ei tehta koostööd, juhul kui ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 koostöö kohta Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga jätkuvalt ei järgita”;
26. tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu esimese kohtuprotsessi algust 26. jaanuaril 2009. aastal Kongo Demokraatliku Vabariigi Thomas Lubanga üle ning märgib, et see on rahvusvahelise kriminaalõiguse ajaloos esimene kohtuprotsess, kus ohvrid aktiivselt osalevad; seoses sellega nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus tugevdaks teavitusalaseid jõupingutusi, et kaasata kriisiolukorras riikide kogukondi niisugusesse edasiviiva interaktsiooni protsessi Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, mis on loodud selle mandaadi mõistmise ja toetuse edendamiseks, ootuste ohjamiseks ning võimaldamaks kõnealustel kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades; väljendab heameelt Kongo Demokraatliku Vabariigi koostöö üle Thomas Lubanga, Germain Katanga ja Mathieu Ngudjolo üleandmisel Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; taunib siiski asjaolu, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldust Bosco Ntaganda vahistamiseks ei ole veel täidetud, ning palub üldasjade ja välissuhete nõukogu tulevastel koosolekutel nõuda Bosco Ntaganda kohest vahistamist ja üleandmist Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; märgib murelikult, et Kongo Demokraatliku Vabariigi niigi rahutut olukorda on veelgi destabiliseerinud 24. detsembrist 2008 13. jaanuarini 2009 Kongo Demokraatliku Vabariigi põhjaosas toimunud Issanda vastupanuarmee (Lord’s Resistance Army) uued rünnakud, mille käigus tapeti jõhkralt vähemalt 620 tsiviilisikut ja rööviti rohkem kui 160 last; seetõttu rõhutab vajadust vahistada kiiresti Issanda vastupanuarmee komandörid, nagu on nõutud Euroopa Parlamendi 21. oktoobri 2008. aasta resolutsioonis Joseph Konyle süüdistuse esitamise ja tema Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette toomise kohta[27]; märgib murelikult, et veel ei ole täidetud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu korraldusi Issanda vastupanuarmee (Lord’s Resistance Army) nelja liikme vahistamiseks Ugandas;
27. võtab rahulolevalt teadmiseks Ameerika Ühendriikide uue administratsiooni esimesed paljulubavad avaldused Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles öeldakse, et „Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust paistab saavat oluline ja usaldusväärne vahend Kongos, Ugandas ja Darfuris toime pandud kohutavate tegude eest vastutavate kõrgete juhtide vastutusele võtmiseks”[28], ning palub Ühendriikidel ennistada oma allkiri ja teha tihedamat koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige olukordades, mis on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu juurdluse või esialgse analüüsi teemaks;
28. märgib veel kord rahuloluga asjaolu, et ÜRO Peaassamblee võttis vastu deklaratsiooni põlisrahvaste õiguste kohta, mis loob raamistiku, kus riigid saavad tõrjutuse ja diskrimineerimiseta kaitsta ja edendada põlisrahvaste õigusi; nõuab seepärast tungivalt, et komisjon jätkaks eespool mainitud ÜRO deklaratsiooni rakendamist, eriti demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi (EIDHR) abil, kohustades eelkõige samal ajal kõiki liikmesriike ratifitseerima kiiresti Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põlisrahvaste ja hõimurahvaste konventsiooni 169, mis toetab kõnealuses deklaratsioonis esitatud põhimõtteid õiguslikult siduva vahendiga; tunneb siiski heameelt komisjoni põlisrahvastele suunatud tegevuse üle ning tervitab Euroopa Komisjoni ja ILO ühisel juhtimisel algatatud projekti „Põlis- ja hõimurahvaste õiguste edendamine õigusabi andmise, suutlikkuse suurendamise ja dialoogi kaudu”; märgib, et peaaegu kakskümmend aastat pärast ILO konventsiooni jõustumist on ainult kolm liikmesriiki – Hispaania, Madalmaad ja Taani – selle ratifitseerinud; toetab seepärast algatusi teadlikkuse tõstmiseks selle olulise õigusakti kohta ja selle mõju suurendamiseks kogu maailmas, tagades, et selle ratifitseerivad kõik liikmesriigid;
29. kordab oma nõuet töötada välja romisid käsitlev Euroopa raamstrateegia, arvestades romi kogukondade erilist sotsiaalset olukorda Euroopa Liidus, kandidaatriikides ja stabiliseerimis- ja assotsieerimisprotsessis osalevates riikides; märgib rahuloluga komisjoni esimest ELi tippkohtumist romide küsimuses, mis leidis aset 2008. aasta septembris komisjoni presidendi ja eesistujariigi Prantsusmaa ühise eestkoste all ning mille eesmärk oli edendada kindlat kohustust lahendada konkreetseid probleeme ja luua mehhanismid, mille kaudu tagada parem arusaamine romide olukorrast kogu Euroopas;
30. märgib, et Durbani läbivaatamiskonverents on kavandatud toimuma Genfis 20.–24. aprillil 2009. aastal rassismivastase maailmakonverentsi järelmeetmena; tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu kui Durbani läbivaatamiskonverentsi ettevalmistuskomitee oluliste istungite üle, mis toimusid 21. aprillist 2. maini 2008. aastal ja 6.–17. oktoobril 2008. aastal; nõuab tungivalt, et konverents peaks keskenduma Durbani deklaratsiooni ja tegevuskava rakendamisele, parimate tavade kindlakstegemisele ning deklaratsiooni ja tegevuskava paremaks rakendamiseks vajalike võimalike edasiste meetmete kujundamisele; märgib, et Euroopa Liit nõuab tungivalt, et protsess oleks õiglane, läbipaistev ja üksmeelne ning et selles osaleks hulgaliselt kodanikuühiskonna esindajaid;
31. tunneb heameelt komisjoni 2008. märtsis korraldatud Euroopa lapse õiguste foorumi üle, milles keskenduti kadunud laste leidmiseks vajalike hoiatusmehhanismide teemale ning laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimustele, pöörates erilist tähelepanu romi lastele;
32. tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 üle, mille algatas komisjon ning mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuste põhjal; kordab, et kultuuridevahelisel dialoogil on Euroopa identiteedi ja kodakondsuse edendamisel oluline roll;
Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste nõukogu
33. tunneb heameelt ÜRO inimõiguste nõukogu töö üle ning rõhutab selle üliolulist rolli ÜRO üldstruktuuris ning selle potentsiaali kujuneda väärtuslikuks raamistikuks ELi mitmepoolsetele jõupingutustele inimõiguste valdkonnas; märgib, et kõnealune uus organ peab oma tööd jätkama, et muutuda usaldusväärsemaks;
34. rõhutab, et kodanikuühiskonna organisatsioonide roll on ÜRO inimõiguste nõukogu tõhususe seisukohalt hädavajalik;
35. tervitab üldise korrapärase läbivaatamise algust ning esimest läbivaatamisvooru, mis toimus 2008. aasta aprillis ja mais ning mille tulemusel võeti ÜRO inimõiguste nõukogu täiskogu istungil juunis 2008 vastu läbivaatamise tulemusi kajastavad aruanded; märgib, et uue mehhanismi kahe esimese tsükli rakendamine kinnitas üldise korrapärase läbivaatamise potentsiaali ning usub, et üldise korrapärase läbivaatamise mehhanismi rakendamisega saavutatakse edasised konkreetsed tulemused ja parendused; kutsub nõukogu ja komisjoni üles jälgima ja kontrollima põhjalikult üldise korrapärase läbivaatamise tegevust ning palub nõukogul selles küsimuses parlamendiga konsulteerida;
36. märgib, et vastavalt aastaaruandele on EL liikmesriigid ÜRO inimõiguste nõukogus vähemuses; kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles kooskõlastatud tegevusele, et seda olukorda parandada, arendades sobivaid liite selliste riikide ja valitsusväliste osalejatega, kes kaitsevad jätkuvalt inimõiguste universaalset ja jagamatut olemust;
37. kutsub sellega seoses nõukogu ja komisjoni üles tugevdama sidemeid ÜRO inimõiguste nõukogu muude piirkondlike rühmade demokraatlike valitsustega, et parandada niisuguste algatuste edu, mille eesmärk on inimõiguste ülddeklaratsioonis sisalduvate põhimõtete austamine; palub komisjonil esitada inimõiguste küsimuste hääletamist ÜROs käsitleva aastaaruande, milles analüüsitakse, kuidas seda on mõjutanud ELi ja selle liikmesriikide ning muude blokkide poliitika;
38. nõuab tõhustatud koostööd Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu vahel vähemuste õiguste edendamise ning piirkondlike ja vähemuskeelte kaitse valdkonnas, kasutades õiguslikke diskrimineerimise vastaseid vahendeid mitmekesisuse ja tolerantsuse kaitsmiseks;
39. kinnitab veel kord erimenetluste ja riigipõhiste volituste äärmist olulisust ÜRO inimõiguste nõukogus; on seisukohal, et volituste pikendamise protsess peab olema läbipaistev; väljendab heameelt ÜRO erimenetlusi käsitleva uue juhise üle ning nõuab kindlalt, et tuleks jätkata jõupingutusi sõltumatute ja kogenud kandidaatide nimetamiseks, kes on nõuetekohaselt esindavad, seda nii geograafilises plaanis kui ka soolisest seisukohast; märgib hiljutisi arenguid temaatilistes ja riigipõhistes volitustes; tunneb heameelt äsja loodud temaatiliste volituste üle, mille abil tegeletakse orjuse kaasaegsete vormide ning puhtale joogiveele juurdepääsu ja sanitaartingimuste tagamisega; tervitab asjaolu, et inimõiguste olukorda Sudaanis käsitleva eriraportööri volitusi pikendati 2009. aasta juunini;
40. tunneb heameelt asjaolu üle, et EL algatas Birmat käsitleva ÜRO inimõiguste nõukogu eriistungjärgu korraldamise 2007. aasta oktoobris, mille tulemusel võeti 2008. aasta juunis vastu resolutsioon, kus mõisteti hukka jätkuvad süstemaatilised inimõiguste rikkumised ja lapssõdurite värbamine Birmas ning nõuti tungivalt, et Birma valitsus vabastaks viivitamatult kõik poliitvangid;
ELi inimõigustealaste suuniste tulemuslikkus
41. on seisukohal, et Lissaboni lepingu lõpliku ratifitseerimise viibimisest hoolimata tuleks Euroopa Liidu uue välisteenistuse loomise ettevalmistusi ennetavalt kasutada liikmesriikide ja komisjoni välismissioonide lähenemisviiside ühtlustamiseks inimõiguste valdkonnas struktuuride ja töötajate jagamise teel, et luua tõelised nn Euroopa Liidu saatkonnad;
42. võtab teadmiseks Sloveenia ja Prantsusmaa nõukogu eesistumisperioodi püüdlused viia lõpule Euroopa Liidu inimõigustealaste suuniste väljatöötamine lapse õiguste kohta; ootab järgmise aasta jooksul niisuguste konkreetsete rakendusmeetmete projektide saamist, mis keskenduvad tervikliku ja igakülgse lähenemisviisi rakendamisele, mille töötavad välja põhisuunised;
43. peab vajalikuks võtta meetmeid tagamaks, et ELi missioonid võtaksid inimõiguste küsimusi süsteemsemalt arvesse, nt luues inimõiguste teabekeskused ning lisades inimõigusi ja nende rakendamist käsitlevad suunised ELi missioonidel osalejate koolituskavadesse;
Naiste olukord, naistevastane vägivald ja naistetapp
44. tunneb heameelt asjaolu üle, et 2008. aasta teisel poolel on eesistujariik Prantsusmaa andnud naiste küsimustele ELi inimõigustealase tegevuse raames uue prioriteetse tähtsuse; rõhutab eriti vajadust tegeleda selliste traagiliste nähtustega nagu naistevastane vägivald (sh naiste ümberlõikamise tava) ja naistetapp (sh soost lähtuvad abordid);
45. arvestades, et rahvusvaheline kogukond pole suutnud tuua Zimbabwe inimõiguste katastroofis pööret paremuse poole, palub nõukogul ja liikmesriikidel uurida selle põhjuseid, kujundada välja tulemuslikum poliitika ning teavitada Euroopa Parlamenti, milliseid samme kavatsetakse astuda, arvestades ühelt poolt ELi ja tema liikmesriikide ning teiselt poolt paljude Aafrika, eriti Lõuna-Aafrika riikide vaheliste suhete ulatust;
46. tunneb heameelt 8. detsembril 2008 vastu võetud uute suuniste üle, millega on loodud laiaulatuslik strateegia ELi tegevuse tugevdamiseks, millega edendatakse naiste turvalisust, eelkõige konfliktidest mõjutatud riikides, nagu ka teistes riikides; taunib siiski asjaolu, et Euroopa Parlament ei olnud uute suuniste koostamisse paremini kaasatud, ning nõuab sellega seoses tulevikus mehhanismi loomist Euroopa Parlamendiga konsulteerimiseks nii uute suuniste koostamisel kui ka suuniste hindamisel ja läbivaatamisel;
47. juhib siiski tähelepanu olemasolevatele lünkadele naiste inimõigustele suunatud Euroopa Liidu poliitika ja tegevuste väljatöötamisel; leiab, et need lüngad kajastuvad nõukogu aruandes, kus erinevaid konkreetseid valdkondi ei hinnata põhjalikult;
Surmanuhtlus
48. tervitab resolutsiooni surmanuhtluse kasutamisele moratooriumi kehtestamise kohta (resolutsioon 62/149), mille ÜRO Peaassamblee 18. detsembril 2007. aastal heaks kiitis, nõudes ülemaailmse moratooriumi kehtestamist surmanuhtluse kasutamisele; rõhutab, et resolutsiooni lõpus kutsutakse kõiki ÜRO liikmesriike kehtestama hukkamistele moratooriumi, et seejärel surmanuhtlus kaotada;
49. tervitab surmanuhtluse vastast ühisdeklaratsiooni, mis allkirjastati 10. oktoobril 2008. aastal Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni presidentide poolt ELi nimel ning Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee, Euroopa Nõukogu ministrite komitee eesistuja ja Euroopa Nõukogu peasekretäri poolt surmanuhtluse vastasel Euroopa päeval, mida tähistatakse iga aasta 10. oktoobril; kinnitab, et surmanuhtluse keelustamine on üks tähtsamaid sätteid Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mille artiklis 2 öeldakse selgesõnaliselt, et „kedagi ei tohi surma mõista ega hukata”;
50. väljendab heameelt surmanuhtlust käsitlevate ELi suuniste muudetud ja ajakohastatud versiooni üle; kinnitab, et EL on surmanuhtluse vastu kõikidel asjaoludel ning rõhutab veel kord, et surmanuhtluse keelustamine aitab kaasa inimväärikuse tõstmisele ja inimõiguste järkjärgulisele arendamisele;
51. kutsub nõukogu eesistujariiki üles julgustama Hispaaniat, Itaaliat, Lätit ja Poolat, kes on allkirjastanud, kuid ei ole veel ratifitseerinud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 13 surmanuhtluse igas olukorras kaotamise kohta, seda tegema; tunnistab sellega seoses, et suuniseid surmanuhtluse kohta saaks rakendada sidusamalt, kui liikmesriigid allkirjastaksid ja ratifitseeriksid niisugused protokollid ja konventsioonid;
52. tervitab asjaolu, et surmanuhtlus on taandumas, kuna 2008. aastal kaotati see Rwandas ja Usbekistanis kõikide kuritegude puhul; tunneb heameelt Iraani karistusseadustiku eelnõu üle, milles keelustatakse kividega surnuks loopimise otsused, ning nõuab tungivalt, et Iraani parlament viiks lõpule karistusseadustiku valmimise, et kividega surnuks loopimine täielikult keelustada; taunib asjaolu, et Iraani režiim mõistab endiselt surma ja hukkab alla 18 aasta vanuseid süüdistatavaid (eekõige neid, kelle ainsaks „kuriteoks” šariaadi kohaselt on homoseksuaalsete aktide toimepanek); rõhutab, et Iraan on ainus riik, kes hukkas 2008. aastal alaealisi õigusrikkujaid; on sügavalt mures asjaolu pärast, et veel vähemalt 130 alaealist õigusrikkujat ootab Iraanis surmanuhtluse täideviimist; mõistab veel kord hukka surmanuhtluse üha sagedasema kasutamise Iraani režiimi poolt, mis asetab Iraani kohe pärast Hiinat teisele kohale riikide pingereas, kus toimub terve maailma kohta kõige rohkem hukkamisi; märgib, et Guatemalas ei ole langetatud ühtegi surmamõistvat kohtuotsust; väljendab siiski rahutust seoses võimalusega, et surmanuhtlust võidakse hakata taas täide viima; nõuab tungivalt, et Guatemala valitsus võtaks endale tõelise kohustuse saavutada surmanuhtluse üldine moratoorium; tervitab siiski president Colomi 2008. aasta märtsis vastu võetud otsuseid, mis võib kaasa tuua surmanuhtluse kaotamise Guatemalas; väljendab muret surmanuhtluse jätkuva kasutamise pärast Peruu siseriiklikus õiguses; märgib, et alates 2007. aastast on kõik surmanuhtlusega seotud kohtuasjad Hiinas vaadanud läbi ülemkohus; on siiski jätkuvalt mures, et Hiina viib endiselt läbi kõige rohkem hukkamisi maailmas; mõistab hukka surmanuhtluse praktika Valgevenes, mis on ainuke riik Euroopas, mis jätkab surmanuhtluse kasutamist, olles vastuolus Euroopa väärtustega;
Piinamine ja muu julm, ebainimlik või inimväärikust alandav kohtlemine
53. nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes ei ole piinamisvastase konventsiooni fakultatiivprotokolli (OPCAT) siiani allkirjastanud ja/või ratifitseerinud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;
54. tunneb jätkuvalt muret Euroopa Liidu nende liikmesriikide tõelise pühendumuse pärast inimõiguste kaitsele, kes keelduvad allkirjastamast eespool mainitud konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta; väljendab heameelt asjaolu üle, et Argentiina ratifitseeris kõnealuse konventsiooni 2008. aasta mais, ning palub kõigil ELi liikmesriikidel, kes ei ole veel seda allkirjastanud ega ratifitseerinud, seda kiiresti teha[29];
55. väljendab heameelt nõukogu poolt 2001. aasta aprillis vastu võetud ja 2008. aastal ajakohastatud piinamist käsitlevate ELi suuniste muudetud versiooni üle, mille eesmärk on anda ELi käsutusse tegevusvahend, mida see saaks kasutada kõigil tasanditel toimuvates kontaktides kolmandate riikidega ning samuti mitmepoolsetel inimõiguste foorumitel, toetamaks ja tugevdamaks tehtavaid jõupingutusi piinamise ja väärkohtlemise tõkestamiseks ja kaotamiseks kõikjal maailmas; kinnitab, et EL on võtnud endale kindla kohustuse toetada piinamise ning julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise täielikku keelustamist;
56. loodab, et nõukogu ja komisjon tugevdavad koostööd Euroopa Nõukoguga eesmärgiga luua üleeuroopaline ala, kus ei ole piinamist ega teisi väärkohtlemise vorme, mis oleks selge märguanne sellest, et Euroopa riigid on võtnud kindla kohustuse kaotada kõnealused tavad esmajoones oma riigi piirides, olles sellega eeskujuks maailma teistele riikidele, kus sellised tavad kahjuks veel eksisteerivad;
57. väljendab heameelt seoses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste hindamisega, mis sisaldab uusi soovitusi ja rakendusmeetmeid, mille eesmärk on tegevust selles valdkonnas veelgi tugevdada; märgib rahuloluga soovituste kaasamist, mis toodi välja uurimuses piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist käsitlevate Euroopa Liidu suuniste rakendamise kohta, mis esitati parlamendi inimõiguste allkomisjonile 28. juunil 2007. aastal ning nõukogu inimõiguste töörühmale 2007. aasta detsembris; märgib rahuloluga suuniste rakendamise kontrollimisel tehtud järeldusi; tervitab rakendusmeetmeid, mille eesmärk on anda sellega seoses suuniseid ELi missioonidele ja komisjoni delegatsioonidele; tunneb sellega seoses heameelt konkreetsete kriteeriumide üle üksikjuhtumitega tegelemiseks ning väljendab kahetsust meetmete puudumise pärast, mis hoiaksid ära isikute üleandmise riikidele, kus neid võib ohustada piinamine või muu ebainimlik või alandav karistus; nõuab sellega seoses veel kord tungivalt, et EL järgiks piinamist ja väärkohtlemist käsitlevates rahvusvahelistes ja piirkondlikes õigusaktides sätestatud norme ja standardeid;
58. tervitab resolutsiooni 62/148 piinamise ja muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemise või karistamise vastu, mida toetas EL ja mille ÜRO Peaassamblee 4. märtsil 2008. aastal vastu võttis, tuletades meelde, et vabadus mitte langeda piinamise või muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise ohvriks on põhiõigus, mida tuleb kaitsta mis tahes tingimustes; märgib, et Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentide inimõiguste komisjonide võrgustik pidas 25. juunil 2008. aastal Euroopa Parlamendis oma teise istungi, keskendudes eriti võitlusele piinamise vastu, ning sellel osales ka piinamise küsimusi käsitlev eriraportöör Manfred Nowak;
59. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon jätkaksid demarše kõikide Euroopa Liidu rahvusvaheliste partnerite suhtes seoses piinamist ja väärkohtlemist keelustavate rahvusvaheliste konventsioonide ratifitseerimise või rakendamisega, samuti seoses piinamisohvritele rehabilitatsiooniabi osutamisega; kutsub nõukogu ja komisjoni üles käsitlema piinamise ja väärkohtlemise vastu võitlemist ELi inimõiguspoliitika põhiprioriteedina eelkõige Euroopa Liidu suuniste ja muude ELi vahendite, näiteks demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi tõhustatud rakendamise kaudu ning tagades, et liikmesriigid hoiduksid niisuguste kolmandate riikide diplomaatiliste tagatiste aktsepteerimisest, kus on reaalne oht, et inimesi piinatakse või väärkoheldakse;
60. märgib, kui oluline on nõukogu 27. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1236/2005, mis käsitleb kauplemist teatavate kaupadega, mida on võimalik kasutada surmanuhtluse täideviimiseks, piinamiseks või muul julmal, ebainimlikul või alandaval moel kohtlemiseks või karistamiseks[30], mis jõustus 30. juulil 2006. aastal ning millega keelustatakse selliste kaupade eksport ja import, mida ei kasutata millekski muuks kui ainult surmanuhtluseks, julmaks, ebainimlikuks ja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks või karistamiseks; nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon hindaksid selle määruse rakendamist liikmesriikides ning uuriksid võimalusi laiendada selle reguleerimisala;
61. taunib tõsiasja, et Kongo Demokraatlikus Vabariigis on 1,35 miljonit ümberasustatud isikut, sealhulgas 850 000 ümberasustatut Põhja-Kivus; rõhutab veel kord vajadust kiirete meetmete järele täieliku uurimise kujul, mille eesmärk on võtta vastutusele täideviijad, kes on vastutavad hinnanguliselt 150 inimese tapmises Rahvakaitse Rahvusliku Kongressi (CNDP) ja mai-mai võitlejate poolt 2008. aasta novembris Kiwanjas; kutsub Kongo DV ja Rwanda valitsusi üles tagama oma täielikku toetust MONUCile (ÜRO missioon Kongo DVs) piirkonnas oma rahuvalvemandaadi täitmisel ning tegema tööd tsiviilelanike kaitsmiseks piirkonnas tänini aset leidva vägivalla ja raskete hirmutegude eest; palub lisaks, et nõukogu ja komisjon toetaksid igapäevaselt toimuvate tõsiste rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumiste, sealhulgas vägistamiste, kohtuväliste hukkamiste ja piinamise uurimist ning vajadust rakendada tugev ELi strateegia, mis aitaks lihtsustada muutusi piirkonnas;
62. on endiselt sügavalt mures laastava humanitaarkriisi pärast Zimbabwes, kooleraepideemia pärast ning Mugabe režiimi jätkuva keeldumise pärast kriisile tulemuslikult reageerida; kutsub nõukogu ja komisjoni lisaks üles Mugabe režiimi tegevust selgesõnaliselt hukka mõistma ning kinnitama Zimbabwe elanike ees võetud kohustust pikaajalise humanitaarabi programmi näol; mõistab lisaks hukka inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete, nagu Jestina Mukoko hirmutamise ja vahistamise Mugabe režiimi poolt ning nõuab nende tegude täideviijate vastutusele võtmist;
Laste õigused
63. rõhutab veel kord tungivat vajadust rakendada Euroopa Liidu suuniseid laste ja relvakonfliktide kohta; kutsub kõiki riike tungivalt üles võtma vastu Pariisis 2007. aastal võetud kohustusi kaitsta lapsi ebaseadusliku relvajõududesse või relvastatud rühmitustesse värbamise ja seal kasutamise eest;
64. kiidab heaks nende suuniste uuendatud versiooni, mis võeti vastu 16. juunil 2008. aastal, ning märgib rahuloluga, et EL on teinud suursaadikutele ülesandeks koostada eraldi strateegiad suunistes väljatoodud kuue uue temaatilise küsimuse rakendamiseks 13 prioriteetses riigis; nimetatud temaatilised küsimused on värbamine, tapmine ja sandistamine, koolide ja haiglate vastased rünnakud, humanitaarabi blokeerimine, seksuaalne ja sooline vägivald ning õigusrikkumised ja kuritarvitamine;
65. tervitab Euroopa Ülemkogu 2008. aasta juuni järeldusi lapse õiguste kohta, eriti laste kohta, keda on mõjutanud relvakonfliktid; märgib, et ülemkogu kutsus komisjoni ja liikmesriike üles tagama jätkuvalt inimõiguste, julgeoleku- ja arengupoliitika sidusus, täiendavus ja kooskõla, et lahendada tõhusalt, jätkusuutlikult ja igakülgselt relvakonfliktide lühiajalise, keskpika ning pikaajalise mõju probleem lastele;
66. tervitab asjaolu, et EL võttis 2008. aasta juunis vastu läbivaadatud kontrollnimekirja eesmärgiga integreerida relvakonfliktidest mõjutatud laste kaitse Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitikasse; märgib, et seda parandati oluliselt, eelkõige lastekaitse mõiste täpsustamise osas, erikoolituse vajaduse osas seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega, järelevalve ja aruandluse, nähtavuse ja teadlikkuse osas, eriteadmiste kasutamise võimaluse osas kohapeal ning ekspertteabe levitamise osas missioonide/operatsioonide ja Brüsseli vahel;
67. tervitab eesistuja algatusi seoses relvakonfliktidest mõjutatud lastega; märgib ära konverentsi „Mõju suurendamine kohapeal – valitsusväliste organisatsioonide ja ELi koostöö relvakonfliktidest mõjutatud laste teemavaldkonnas”, mille eesistujariik Sloveenia korraldas 2008. aasta aprillis;
68. märgib ära lapsi ja relvastatud konflikte käsitleva resolutsiooni, mille ÜRO Peaassamblee võttis vastu 22. veebruaril 2008. aastal, ning ÜRO peasekretäri eriesindaja raporti; mõistab karmilt hukka laste värbamise ja relvakonfliktides kasutamise Tšaadis ja Iraagis;
69. tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu laste ja relvakonfliktide töörühma aastaaruannet ja järeldusi; mõistab karmilt hukka laste õiguste jõhkra rikkumise ja laste jätkuva kasutamise relvakonfliktides Sri Lankal, Birmas, Filipiinidel, Somaalias, Kongos ja Burundis;
70. tunneb heameelt asjaolu üle, et 16 ELi liikmesriiki[31] on kirjutanud alla Genfi deklaratsioonile relvastatud vägivalla ja arengu kohta, mille tulemusel suurenes osalisriikide arv 97ni; nõuab tungivalt, et ülejäänud 11 ELi liikmesriiki, kes ei ole Genfi deklaratsioonile veel alla kirjutanud, teeksid seda nii kiiresti kui võimalik;
71. kutsub neid liikmesriike, kes ei ole seda veel teinud, üles viivitamata allkirjastama ja ratifitseerima lapse õiguste konventsiooni fakultatiivprotokollid[32];
72. tervitab asjaolu, et 2008. aastal algatas komisjon teemaprogrammi „Investeerimine inimestesse” raames pakkumiskutse valitsusväliste organisatsioonide poolt koostatud projektidele relvakonfliktidest mõjutatud laste ja lastega kaubitsemise valdkonnas; kutsub komisjoni üles pöörama jätkuvalt erilist tähelepanu laste olukorrale relvakonfliktides;
Inimõiguste kaitsjad
73. tervitab inimõiguste kaitsjate konverentsi toimumist 7.–8. oktoobril 2008. aastal; kinnitab veelkord ELi lubadust kaitsta paremini inimõiguste kaitsjaid nende võitluses viia ellu inimõiguste ülddeklaratsioonis esitatud visioon;
74. juhib tähelepanu miljonite laste kuritarvitamisele ja seksuaalsele ekspluateerimisele üle maailma; palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel teha kõik võimalik, et vältida laste seksuaalset ekspluateerimist ja seksuaalset kuritarvitamist ning võidelda nende nähtuste vastu, kaitsta sellise ekspluateerimise ja kuritarvitamise lapsohvrite õigusi ning edendada siseriiklikku ja rahvusvahelist koostööd võitluses laste seksuaalse ekspluateerimise ja seksuaalse kuritarvitamise vastu;
75. tervitab ministrite komitee 6. veebruaril 2008. aastal vastu võetud deklaratsiooni Euroopa Nõukogu tegevuse kohta inimõiguste kaitsjate parema kaitsmisel ja nende tegevuse edendamisel;
76. väljendab heameelt asjaolu üle, et 2006. aastal asutas OSCE Demokraatlike Institutsioonide ja Inimõiguste Büroo (ODIHR) inimõiguste kaitsjate teabekeskuse eesmärgiga jälgida inimõiguste olukorda kõikides OSCE riikides; nõuab tungivalt, et ELi institutsioonid tugevdaksid oma toetust inimõiguste kaitsjatele, luues teabekeskuse Euroopa Parlamendis, nõukogus ja komisjonis, et parandada üksikjuhtumite järelmenetlusi ning kooskõlastust teiste rahvusvaheliste ja Euroopa organisatsioonidega;
77. väljendab heameelt inimõiguste kaitsjaid käsitlevate ELi suuniste 2008. aasta läbivaadatud versiooni üle; tõstab esile sätete lisamist, mille eesmärk on parandada inimõiguste kaitsjatele ELi missioonide poolt antavat toetust ja nende kaitset, nagu kohalikud strateegiad suuniste rakendamiseks, kohalikud inimõiguste töörühmad ning kohtumiste korraldamine inimõiguste kaitsjate ja diplomaatide vahel vähemalt kord aastas; tervitab samal ajal eriviisade väljastamise võimaluse lisamist ja ELi liikmesriikides ajutise peavarju andmise lihtsustamist kui meetmeid kiire abi ja kaitse pakkumiseks ohus olevatele inimõiguste kaitsjatele kolmandates riikides;
78. palub järjekordselt nõukogul ja liikmesriikidel kaaluda konkreetselt inimõiguste kaitsjate eriviisade väljastamise küsimust, nii et ühisesse viisaseadustikku lisataks selge viide inimõiguste kaitsjate konkreetsele olukorrale ning loodaks nõnda eriomase ja kiirendatud viisade väljastamise kord, mis võiks toetuda Iiri ja Hispaania valitsuse kogemusele kõnealuses küsimuses; juhib tähelepanu diskussioonile viisade väljastamise üle inimõiguste kaitsjate ajutiseks ümberasustamiseks, kui nad on otseses ohus või vajavad hingetõmbeaega, ning kutsub nõukogu inimõiguste töörühma astuma edasisi samme; on seisukohal, et inimõiguste kaitsjaid toetavate Euroopa Liidu demaršide konfidentsiaalsus on vahel kasulik, kuid palub, et vaatamata konfidentsiaalsusele esitaksid Euroopa Liidu kohalikud esindused kogu nimetatud demarše puudutava vajaliku teabe süstemaatiliselt kohapealsetele VVOdele, inimõiguste kaitsjatele ja nende perekondadele;
79. viitab nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta järeldustele Valgevene kohta ja eesistuja 30. septembri 2008. aasta avaldusele samal kuul Valgevenes toimunud parlamendivalimiste kohta; väljendab kahetsust, et need valimised ei vastanud rahvusvahelistele normidele ega OSCE demokraatiakriteeriumidele; tunneb heameelt viimase rahvusvaheliselt tunnustatud poliitvangi, Aljaksandr Kazulini vabastamise üle enne valimisi; on siiski mures tõsiasja pärast, et vähemalt 10 aktivisti kannavad endiselt vabadust piiravat karistust, millega neil lubatakse viibida üksnes kodus või tööl; on sügavalt mures inimõiguste olukorra pärast Valgevenes;
80. mõistab hukka Hiina valitsuse poolt inimõiguste kaitsjatele kehtestatud piirangute olümpiamängude-eelse karmistamise, millega neil keelati pidada telefoni- ja internetisidet, jälgiti nende liikumist ja kohaldati nende suhtes erineva rangusega koduareste ning enneolematut järelevalvet ja jälgimist, mille tulemusel paljud aktivistid lükkasid oma töö edasi või peatasid selle kuni olümpiamängude lõppemiseni;
81. juhib erilist tähelepanu olulisele mõjule, mis sõnavabadusel internetis võib olla suletud kogukondadele, ning kutsub ELi üles toetama küberdissidente üle maailma; palub komisjonil ja nõukogul seetõttu käsitleda kõiki piiranguid interneti ja infoühiskonna teenuste osutamisele Euroopa ettevõtete poolt kolmandates riikides osana ELi väliskaubanduspoliitikast ning pidada kõiki ebavajalikke piiranguid kõnealuste teenuste osutamisele kaubandustõketeks;
82. on sügavalt mures, et Iraan jätkas 2008. aastal sõltumatute inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna liikmete takistamist, ning et tõsised inimõiguste rikkumised ei ole lakanud; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate meelevaldse arreteerimise, piinamise ja vangistamise nende tegevuse eest, süüdistusega „tegevuses riikliku julgeoleku vastu”; väljendab kahetsust, et praegune valitsuse poliitika on suunatud õpetajate ja õppejõudude vastu, tõkestades õpilaste juurdepääsu kõrgharidusele, ning mõistab hukka õpilasaktivistide jälitamise ja vangistamise;
83. väljendab muret inimõiguste olukorra üle Nicaraguas ja Venezuelas ning mitmete inimõigusorganisatsioonide ründamise ja ahistamise üle neis riikides; kutsub Nicaragua ja Venezuela valitsusi ja ametivõime üles tegutsema demokraatlike õiguste ja vabaduste ning õigusriigi kaitseks;
84. kinnitab oma seisukohta Kuuba Sahharovi auhinna laureaatide Oswaldo Payá Sardiñase ja „Damas de Blanco” („Daamid Valges”) nime all tuntud rühmituse suhtes; on kindlalt vastu süstemaatilisele vägivallale ja korduvale tagakiusamisele, mida Sahharovi auhinna laureaadid on pidanud üle elama;
Suunised inimõigustealaste dialoogide ja tunnustatud konsultatsioonide kohta kolmandate riikidega
85. võtab teadmiseks Prantsusmaa eesistumisajal vastu võetud läbivaadatud versiooni suunistest inimõigustealaste dialoogide kohta kolmandate riikidega; kutsub taas nõukogu ja komisjoni üles algatama nimetatud suuniste üleüldist hindamist, mille aluseks oleks iga dialoogi ja saavutatud tulemuste üksikasjalik hindamine, ning töötama selleks välja selged näitajad iga dialoogi mõju kohta, samuti dialoogide algatamise, peatamise ja jätkamise kriteeriumid; rõhutab vajadust jätkata mitteametlikke institutsioonidevahelisi kohtumisi enne ja pärast iga dialoogi, et suurendada teabevahetust institutsioonide vahel ja vajadusel parandada koostööd; juhib sellega seoses tähelepanu tõsiasjale, et inimõiguste strateegiate vastuvõtmine riikide kaupa aitab parandada ELi inimõigustealase poliitika sidusust;
86. rõhutab selles kontekstis veel kord parlamendi eelnimetatud 6. septembri 2007. aasta resolutsioonis esitatud ettepanekuid inimõigustealaste dialoogide toimimise ja kolmandate riikidega inimõiguste küsimuses konsulteerimise kohta;
87. väljendab kahetsust seoses asjaoluga, et Hiina lükkas edasi üheteistkümnenda Hiina–ELi tippkohtumise dalai-laama Euroopa-visiidi tõttu; rõhutab vajadust tõhustada radikaalselt Euroopa Liidu ja Hiina dialoogi inimõiguste teemal ning vaadata see ümber; väljendab rahutust tõsiste inimõiguste rikkumiste pärast Hiinas ning rõhutab, et vaatamata Hiina valitsuse lubadustele enne olümpiamänge, mis toimusid 2008. aasta augustis, ei ole inimõiguste olukord kohapeal paranenud; juhib lisaks tähelepanu, et ühinemis-, sõna- ja usuvabaduse piiranguid on veelgi karmistatud; mõistab karmilt hukka ranged meetmed tiibetlaste vastu 10. märtsil 2008 alanud üle Tiibeti levinud protestilaine järel ja Hiina valitsuse poolsed repressioonid, mis on Tiibetis sellest ajast alates suurenenud, ning nõuab, et mõlemad osapooled taasalustaksid avameelset ja tulemustele orienteeritud dialoogi „Tiibeti rahva tõelise autonoomia memorandumi” alusel; märgib, et vaatamata Hiina valitsuse korduvatele kinnitustele kavatsuse kohta ratifitseerida kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, ei ole seda siiski siiani tehtud; viitab oma 17. jaanuari 2008. aasta resolutsioonile seoses Hiina dissidendi Hu Jia arreteerimisega[33], kellele anti 2008. aastal Sahharovi auhind mõttevabaduse eest; kutsub Hiina valitsust üle Hu Jiad viivitamata vabastama ning tühistama tema naise Zeng Jinyani ja tema tütre koduaresti; mõistab hukka repressioonidelaine isikute vastu, kes kirjutasid alla dokumendile „Harta 08”, milles nõutakse Hiinas demokraatlikke reforme ning alates 9. detsembrist 2008 kinni peetava dissidendi Liu Xiaobo vabastamist; väljendab muret, et õigussüsteem on jätkuvalt aldis omavolilistele ja tihti poliitiliselt motiveeritud sekkumistele, kaasa arvatud riigisaladuste süsteem, mis ei ole piisavalt läbipaistev, võimaldamaks arendada head valitsemistava ja õigusriigi põhimõtetele tuginevat süsteemi; sellega seoses mõistab hukka asjaolu, et süstemaatiliselt karistatakse juriste, kes püüavad panna Hiina õigussüsteemi toimima Hiina enda seaduste ja kodanike õiguste kohaselt; võtab teadmiseks interneti-vabaduse jätkuva nõrkuse Hiinas ning sellega seoses palub interneti sisu hosting-teenust pakkuvatel Euroopa ettevõtetel keelduda avalikustamast mis tahes välismaisele ametiisikule mis tahes teavet, mille alusel on võimalik personaalselt tuvastada kõnealuse teenuse konkreetne kasutaja, välja arvatud välisriigi õiguspärastel õiguskaitse eesmärkidel kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga;
88. on jätkuvalt mures, et inimõigustealane dialoog Iraaniga on alates 2004. aastast katkenud positiivsete edusammude puudumise tõttu inimõiguste olukorra parandamisel ja Iraani koostöövalmiduse puudumise tõttu; kutsub Iraani ametivõime üles jätkama kõnealust dialoogi kõikide demokraatiale pühendunud kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamiseks ning tugevdama rahumeelsete ja mittevägivaldsete vahenditega käimasolevaid protsesse, mis võivad kindlustada demokraatiat, institutsioonilisi ja konstitutsioonilisi reforme, tagada nende reformide jätkusuutlikkuse ning koondada kõiki Iraani inimõiguste kaitsjaid ja kodanikuühiskonna esindajaid, kes on kaasatud poliitika kujundamise protsessidesse, tugevdades nende rolli üldises poliitilises diskursuses; on sügavalt mures, et 2008. aastal muutus inimõiguste olukord Iraanis halvemaks ning piirangud sõna- ja kogunemisvabadusele püsivad; sellega seoses on sügavalt mures ajakirjanike, kirjanike, teadlaste, naiste õiguste kaitsjate ja inimõiguste aktivistide takistamise pärast; on jätkuvalt mures etniliste ja usuliste vähemuste represseerimise pärast Iraanis; mõistab hukka surmanuhtluse üha sageneva kasutamise Iraanis, sealhulgas ka alaealiste suhtes;
89. väljendab kahetsust, et Euroopa Liidu – Venemaa konsultatsioonid inimõiguste küsimuses ei ole tulemusi andnud; väljendab kahetsust, et Venemaa ametivõimud keeldusid osalemast ümarlauakohtumistel konsultatsioonide ettevalmistamiseks riigisiseste ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide osavõtul; märgib, et Euroopa Liit tõstatas konsultatsioonidel inimõiguste teema, keskendudes eriti sõna- ja kogunemisvabadusele, kodanikuühiskonna toimimisele, vähemuste õigustele, rassismi ja ksenofoobia vastu võitlemisele, naiste ja laste õigustele, samuti nii ELi kui ka Venemaa rahvusvahelistele kohustustele inimõiguste valdkonnas; väljendab kahetsust, et Euroopa Liit ei ole saavutanud Venemaal mingit edu poliitiliste muudatuste taotlemisel eelkõige seoses selliste teemadega nagu kohtunike sõltumatus ja karistamatus, inimõiguste kaitsjate ja poliitvangide, sealhulgas Mihhail Hodorkovski kohtlemine, meedia sõltumatus ja sõnavabadus, etniliste ja usuliste vähemuste kohtlemine, õigusriigi põhimõtete järgimine ja inimõiguste kaitsmine relvajõududes, diskrimineerimine seksuaalse sättumuse alusel ning teised teemad; viitab oma 19. juuni 2008. aasta resolutsioonile ELi–Venemaa 26.–27. juuni 2008. aasta tippkohtumise kohta Hantõ-Mansiiskis[34]; väljendab taas muret seoses inimõiguste kaitsjate halveneva olukorraga ja valitsusväliste organisatsioonide raskustega registreerimisel ning tegutsemisel; väljendab veelkord muret ekstremismivastase seaduse üle, mis võib takistada teabe vaba liikumist ja võimaldada Venemaa ametivõimudel veelgi piirata sõltumatute ajakirjanike ning poliitiliste vastaste sõnavabadust; väljendab kooskõlas Amnesty Internationali 2008. aasta aruandega lisaks muret seoses sellega, et prokuratuur ei austa jätkuvalt Mihhail Hodorkovski ja tema äripartneri Platon Lebedevi õigust õiglasele kohtupidamisele kooskõlas rahvusvaheliste standarditega, ja avaldab sügavat kahetsust Jukose endise aseesimehe Vassili Aleksanjani kohtlemise pärast, kelle keeldumise tõttu anda valetunnistus Mihhail Hodorkovski vastu lasid Venemaa ametivõimud tema tervislikul seisundil halveneda surmaeelse staadiumini; kutsub koos Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assambleega Venemaa ametivõime üles „kasutama kõiki olemasolevaid seaduslikke vahendeid”, et saavutada Igor Sutjagini ja Valentin Danilovi vabastamine; tervitab Mihhail Trepaškini vabastamist; väljendab sügavat kahetsust, et ODIHRi valimisvaatluse missioon Venemaa presidendivalimistele 2008. aasta märtsis tuli tühistada Venemaa ametivõimude poolt valimisvaatluse missioonile kehtestatud piirangute tõttu;
90. nõuab tungivalt, et nõukogu ja komisjon asutaksid inimõiguste allkomisjonid kõikide naaberriikidega, eriti Iisraeliga, kahepoolsete suhete parandamiseks peetavate läbirääkimiste osana, ning kooskõlas mõlema osapoole 16. juunil 2008. aastal assotsiatsiooninõukogu istungi tulemusena väljendatud kavatsusega; tervitab allkomisjoni esimest istungit Palestiina omavalitsusega 2. detsembril 2008. aastal; kordab oma üleskutset parlamendiliikmetele ühineda ettevalmistustega selliste allkomisjonide koosolekuteks ning olla informeeritud nende tulemustest; juhib veel kord tähelepanu, et nagu ka Tuneesia puhul, võiks allkomisjonide istungitel keskenduda asjaomase allkomisjoni püsivuse loomisele ja usalduse kindlustamisele partnerite vahel; juhib tähelepanu, et Marokoga tegelev allkomisjon peaks liikuma edasi tulemustele orienteeritud etappi, kus seatakse konkreetseid eesmärke ja pannakse paika edu näitajad ning kus on võimalik tõstatada üksikjuhtumeid; rõhutab, et inimõigustealased arutelud ei tohiks kindlasti piirduda kõnealuste allkomisjonidega, ning rõhutab, et on oluline kooskõlastada tegevust teiste allkomisjonidega, mis tegelevad inimõiguste küsimustega, näiteks migratsiooniga; rõhutab vajadust lisada nimetatud teemad kõige kõrgemal tasemel poliitilisse dialoogi, et suurendada selles valdkonnas ELi poliitika sidusust ja vähendada lahknevusi mõlema poole pressiavaldustes inimõiguste olukorra kohta; Liibüaga raamlepingu sõlmimise kontekstis tervitab läbirääkimiste alustamist ja kutsub nõukogu ning komisjoni üles pöörama vajalikku tähelepanu dialoogile ja koostööle inimõiguste valdkonnas;
91. tunnustab ELi-Usbekistani inimõigustealase dialoogi teist vooru, mis toimus 5. juunil 2008. aastal; märgib ära Taškendis 2. ja 3. oktoobril 2008. aastal toimunud meediavabaduse seminari; on siiski seisukohal, et seminar ei saavutanud oma eesmärki pakkuda avatud arutelu inimõiguste rikkumise ja meediavabaduse kohta Usbekistanis, nagu algselt kavandati; märgib, et Andidžoni massimõrva küsimuses ei ole sõltumatut rahvusvahelist uurimist toimunud ja inimõiguste olukord Usbekistanis ei ole sugugi paranenud; tervitab kahe inimõiguste kaitsja – Dilmurod Mukhiddinovi ja Mamarajab Nazarovi vabastamist; mõistab hukka inimõiguste kaitsjate ja sõltumatute ajakirjanike vangistuse poliitiliselt motiveeritud süüdistuste alusel ning nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud vabastaksid kõik inimõiguste kaitsjad ja muud poliitvangid; väljendab taas sügavat muret sõltumatu ajakirjaniku Salijon Abdurahmanovi ja inimõiguste aktivisti Agzam Turgunovi vangistamise üle; märgib ära nõukogu 13. oktoobri 2008. aasta otsuse Usbekistani kohta; nõuab tungivalt, et Usbekistani ametivõimud nõustuksid riigi Human Rights Watchi uue direktori akrediteerimisega ja võimaldaksid sel organisatsioonil ning teistel rahvusvahelistel organisatsioonidel ja VVOdel takistusteta tegutseda; palub Usbekistanil teha täiemahuliselt ja tulemuslikult koostööd ÜRO piinamise ja sõnavabaduse küsimuste eriraportööriga ning tühistada piirangud valitsusväliste organisatsioonide registreerimisele ja tegevusele Usbekistanis; märgib, et nõukogu otsustas mitte uuendada reisipiiranguid teatud inimestele, kellele on viidatud ühises seisukohas 2007/734/ÜVJP[35], mis peatati vastavalt nõukogu 15.–16. oktoobri 2007. aasta ja 29. aprilli 2008. aasta otsustele; tervitab asjaolu, et nõukogu on siiski otsustanud 12 kuuks pikendada nimetatud ühises seisukohas kehtestatud relvaembargot; kutsub nõukogu ja komisjoni üles Usbekistani üldist inimõigustealast olukorda üle vaatama; kordab oma üleskutset vabastada viivitamata poliitilised vangid; võtab teadmiseks ELi eesistujariigi 17. detsembri 2008. aasta deklaratsiooni üksikjuhtumite kohta;
92. tervitab asjaolu, et Euroopa Liit ja Türkmenistan pidasid 2008. aasta juulis inimõigustealase dialoogi esimese vooru; tunneb heameelt Türkmenistani inimõiguste olukorra probleemide tõstatamise üle, eriti arvamus- ja kogunemisvabaduse, kohtusüsteemi sõltumatuse ja kodanikeühiskonna toimimise osas; tuletab meelde oma 20. veebruari 2008. aasta resolutsiooni ELi Kesk-Aasia strateegia kohta[36] ning kordab, et Türkmenistan peab olulisimates valdkondades edu saavutama, et ELiga vaheleping sõlmida, muu hulgas peab ta lubama Rahvusvahelise Punase Risti komiteele vaba ja piiranguteta juurdepääsu, vabastama tingimusteta kõik poliitvangid ja meelsusvangid, tühistama valitsuse seatud takistused reisimisele ning võimaldama valitsusvälistel organisatsioonidel ja inimõiguste ühendustel riigis vabalt tegutseda;
93. toetab nõukogu soovi alustada inimõigustealaseid dialooge ka kõikide ülejäänud Kesk-Aasia riikidega; nõuab, et need dialoogid oleksid orienteeritud tulemustele ning oleksid kooskõlas Euroopa Liidu suunistega kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide kohta, tagades kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi kaasamise; nõuab, et dialoogide alustamiseks oleks olemas vajalikud ressursid nõukogu ja komisjoni sekretariaadis;
94. märgib, kui tähtsad on nii Türgi kui ka ELi poolt Türgi ELiga ühinemisprotsessiga seoses võetud kohustused käimasolevate Türgi inimõigustealaste reformide jaoks; peab valitsuse otsust lubada kurdi televisiooni saadete edastamist positiivseks sammuks sõnavabaduse suunas Türgis; peab siiski kahetsusväärseks asjaolu, et parlamendis ja poliitilistes kampaaniates on kurdi keele kasutamine endiselt keelatud; kordab, et vaja on edasisi õigusloomereforme, selleks et tagada vähemuste austamine ja kaitse ning täielik sõnavabadus nii õigusaktides kui ka praktikas, kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga; märgib murega, et mingit edu ei ole saavutatud inimõigustealaste õigusaktide, eelkõige OPCATi, ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ning Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokollide nr 4, 7 ja 12 ratifitseerimise osas;
95. nõuab tungivalt, et Pakistani valitsus astuks asjakohaseid samme inimõiguste olukorra parandamiseks Pakistanis; tuletab meelde Amnesty Internationali taotlust, milles nõuti endise presidendi Pervez Musharrafi poolt 2007. aastal ebaseaduslikult ametist kõrvaldatud kohtunike ametisse ennistamist; tervitab asjaolu, et EL saatis 2008. aasta veebruaris toimunud parlamendivalimistele sõltumatu valimisvaatluse missiooni; märgib rahuloluga, et valimised põhinesid konkurentsil ja nende tulemusena kasvas üldsuse usaldus demokraatiaprotsessi suhtes; märgib, et EL on pühendunud demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, ning kutsub nõukogu ja komisjoni üles toetama liikumist demokraatia nimel, mille algatas kohtunikkond ja advokatuur, eelkõige kutsete laiendamisega mõnele nende esindajale, sealhulgas hr Choudhryle; rõhutab, et Pakistaniga dialoogi jätkamise raamistikus peavad inimõigused olema ELi üks peamistest prioriteetidest;
96. tervitab nõukogu ettepanekut algatada inimõigustealane dialoog mitme Ladina-Ameerika riigiga; rõhutab, et soovitatav on kaasata Kesk-Ameerika riigid; võtab teadmiseks kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti allkirjastamise Kuuba valitsuse poolt 2008. aasta veebruaris; nõuab nimetatud paktide ratifitseerimist ilma reservatsioonideta; palub Kuuba valitsusel vabastada kõik poliitvangid ning austada allkirjastatud lepingutega kaitstud õigusi; võtab teadmiseks nõukogu 20. juuni 2008. aasta otsuse tühistada mitteametlikud sanktsioonid Kuuba vastu;
97. kutsub Venemaad kui okupatsioonivõimu Gruusias üles järgima Abhaasias ja Lõuna-Osseetias inimõigusi, kaasa arvatud kodanike õigust oma koju naasta; kutsub kõiki osapooli üles jätkama oma kohustuste täitmist vastavalt 12. augusti ja 8. septembri 2008. aasta kokkulepetele; palub kõikidel asjaomastel valitsustel jätkata üksikasjalike kaartide ja teabe esitamist kõikide konfliktist haaratud alade kohta, kuhu visati kobarpomme, et lihtsustada kobarlaskemoona kõrvaldamist ja muuta need alad kodanikele ohutuks; on seisukohal, et mõlemad valitsused peaksid tagama, et avalike infokampaaniatega teavitataks üldsust lõhkemata laskemoona ohtudest; kutsub vastutavaid valitsusi üles nõustuma rahvusvaheliste inimõiguste vaatlejate saatmisega Lõuna-Osseetiasse ja Abhaasiasse;
98. väljendab muret edusammude puudumise pärast inimõiguste olukorras Birmas, eriti pidades silmas 2010. aastasse kavandatud eelseisvaid valimisi; mõistab hukka üle saja Birma opositsiooni liikme hiljutise vahistamise ja süüdimõistvad kohtuotsused pärast näidisprotsesse ning neile määratud karmid karistused; nõuab tungivalt, et Birma valitsus vabastaks koheselt kõik poliitvangid; on seisukohal, et Euroopa Parlament peaks saatma Birmasse kaaluka missiooni, kuivõrd vaatamata kõikidele sanktsioonidele praegune olukord inimõiguste alal endiselt ei parane, ja et rahvusvahelist survet Birma režiimile tuleb tugevdada;
Nõukogu ja komisjoni tegevuse, kaasa arvatud kahe eesistujariigi tulemuslikkuse üldine analüüs
99. kutsub nõukogu eesistujariiki üles keskenduma inimõiguste küsimustes erilist muret tekitavatele riikidele;
100. tunneb heameelt Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aasta 2008 raames toimunud sündmuste ja diskussioonide üle ning märgib rahuloluga ära kahe eesistujariigi algatused;
101. tervitab kümnendat Euroopa Liidu valitsusväliste organisatsioonide inimõiguste foorumit, mille korraldasid eesistujariik Prantsusmaa ja komisjon, mis toimus 10. detsembril 2008. aastal, mille teemaks oli inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäev ning millel keskenduti eeskätt naiste diskrimineerimisele;
102. nõuab Euroopa Liidult suuremaid jõupingutusi ja otsustavamat tegutsemist, et saavutada Darfuri konfliktile poliitiline lahendus ja lihtsustada üldise rahuleppe rakendamist; rõhutab, et on vaja teha lõpp karistamatusele ja kehtestada ÜRO Julgeolekunõukogu sanktsioonid; tervitab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt Darfuriga seoses väljastatud vangistuskäske, mis tuleb täita võimalikult kiiresti;
103. tervitab ÜRO Julgeolekunõukogu 24. septembri 2008. aasta resolutsiooni 1834, millega pikendati ÜRO missiooni mandaati Kesk-Aafrika Vabariigis ja Tšaadis kuni märtsini 2009, samuti ÜRO kavatsust anda luba ÜRO sõjalise üksuse paigutamiseks, mis jätkaks EUFOR Chad/CARi tegevust nii Tšaadis kui ka Kesk-Aafrika Vabariigis;
104. tervitab asjaolu, et nõukogu koostab ja uuendab pidevalt nimekirju tähelepanu keskpunktis olevatest riikidest, lähtudes sellest, missuguseid täiendavaid ühiseid jõupingutusi on tehtud, rakendamaks Euroopa Liidu suuniseid laste, relvastatud konfliktide, surmanuhtluse (nn üleminekumaades, inglise keeles countries on the cusp) ja inimõiguste kaitsjate kohta;
105. kordab oma nõudmist, et kõigis inimõigusi ja demokraatiat käsitlevates diskussioonides kolmandate riikidega, vahendites, dokumentides ja raportites, sealhulgas inimõigusi käsitlevates aastaaruannetes, käsitletaks otseselt diskrimineerimist puudutavaid küsimusi, kaasa arvatud rahvus- ja keelelisi vähemusi, usuvabadust, sealhulgas sallimatust mis tahes usu suhtes, ning vähemususku kuuluvate isikute diskrimineerimist, kastipõhist diskrimineerimist, põliselanike õiguste kaitsmist ja edendamist, naiste inimõigusi, laste õigusi, puuetega inimesi ja ka vaimse puudega inimesi ning kõiki seksuaalseid sättumusi esindavaid inimesi puudutavaid küsimusi, ja kaasataks täies mahus nende organisatsioone nii Euroopa Liidus kui vajaduse korral ka kolmandates riikides;
106. märgib ära eesistujariigi Prantsusmaa initsiatiivi luua uue väljakutsena Vahemere Liit, eesmärgiga edendada demokraatia ja inimõiguste järgimist Vahemere piirkonnas; rõhutab, et kui Euroopa Liit töötab Vahemere piirkonna jaoks välja uusi algatusi, ei tohi sellega väheneda tähelepanu vajalike reformide edendamisele demokraatia ja inimõiguste vaimus selles piirkonnas ega nende reformide prioriteetsus;
Komisjoni välisabiprogrammid ning demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend (EIDHR)
107. tervitab asjaolu, et parlamendi prioriteete on EIDHRi 2007. ja 2008. aasta programmitööd käsitlevates dokumentides arvesse võetud;
108. nõuab, et uuendataks elektroonilisi kogumikke, mis peaksid katma kõiki EIDHRi organiseeritud projekte geograafiliselt ja temaatiliselt;
109. märgib rahuloluga ära huvi, mida näidati üles projektide esitamise vastu seoses uue eesmärgiga toetada inimõiguste kaitsjaid ja võimaldada kiiret tegutsemist nende kaitseks; märgib, et komisjon on nende projektide elluviimiseks valinud välja 11 abisaajat ja loodab, et reaalset tegevust alustatakse 2009. aasta alguses;
110. kutsub taas komisjoni üles kohandama nii peakontorites kui ka delegatsioonides EIDHRi rakendamiseks eraldatud töötajate arvu, nii et võetaks arvesse selle uue rahastamisvahendi eripärasid ja probleeme;
111. kutsub komisjoni üles tagama Euroopa Liidu poliitiliste prioriteetide ja tema poolt toetatavate projektide ja programmide vaheline sidusus, eelkõige seoses kahepoolse programmitööga, mida ta teostab kolmandate riikidega;
Valimisabi ja valimisvaatlused
112. märgib rahuloluga, et EL kasutab demokraatia edendamiseks kolmandates riikides üha rohkem ära valimisabi ja valimisvaatlusi, edendades sellega inimõiguste, põhivabaduste ja õigusriigi põhimõtete järgimist, ja et kõnealuste missioonide kvaliteet ja sõltumatus pälvib laialdast tunnustust;
113. rõhutab, et ELi terviklik metoodika, mis hõlmab kogu valimistsüklit ja nii valimisabi kui ka valimisvaatlusi, on ELi jaoks väga edukaks osutunud, mistõttu liidust on saanud juhtiv rahvusvaheline valimisvaatlusorganisatsioon;
114. tunneb heameelt esimese ELi valimisvaatluse käsiraamatu üle, mis ilmus 2008. aasta aprillis; märgib rahuloluga, et sooküsimustele on selles pühendatud eraldi osa; märgib, et uues käsiraamatus antakse terviklik ülevaade ELi valimisvaatlusmissiooni metoodikast ning kirjeldatakse, kuidas missioone kavandatakse ja läbi viiakse, samuti seda, kuidas kasutatakse rahvusvahelisi standardeid hindamises ja aruandluses;
115. nõuab suuremat valvsust seoses riikide, kus valimisabi andmine/ valimisvaatlused toimuvad, valiku kriteeriumidega ning seoses rahvusvahelisel tasandil kehtestatud meetodite ja eeskirjade järgimisega, eelkõige selles osas, mis puudutab missiooni sõltumatut iseloomu;
116. nõuab veel kord, et valimisprotsess, kaasa arvatud valimiseelsed ja -järgsed etapid, kaasataks asjaomaste kolmandate riikidega peetava poliitilise dialoogi eri tasanditesse eesmärgiga tagada ELi poliitikavaldkondade sidusus ja kinnitada veel kord inimõiguste ja demokraatia üliolulist rolli;
Inimõiguste süvalaiendamine
117. kutsub komisjoni üles jälgima ka edaspidi tähelepanelikult üldise soodustuste süsteemi (GSP+) eeliste võimaldamist riikidele, kus on tõsiseid puudujääke ILO kaheksa konventsiooni rakendamisega põhiliste töönormide, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rikkumise või vangide töö kasutamise osas; palub komisjonil töötada välja kriteeriumid, mille alusel otsustada, millal tuleks riik GSP soodustustest inimõiguste rikkumiste tõttu ilma jätta;
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
118. rõhutab, et majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused on sama tähtsad kui kodaniku- ja poliitilised õigused; juhib tähelepanu ELi lubadusele toetada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist, nagu on kinnitatud Euroopa Ülemkogu 2007. aasta detsembri ja 2008. aasta juuni järeldustes;
119. kutsub Euroopa Liitu üles süvalaiendama välissuhetes kolmandate riikidega majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kaitset, lisades seda teemat regulaarselt kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide päevakorda ning nõudes majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti vabatahtliku protokolli rakendamist, eriti eesmärgiga tagada selle kaebuste menetluskorra toimimine;
120. kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste sidusus ELi arengu-, väliskaubandus- ja inimõigustealase poliitikaga ning luua sellega seoses teenistustevaheline töörühm nimetatud õiguste küsimuses;
121. rõhutab, et inimõigused tähendavad ka õigust toidule, normaalsele eluasemele, haridusele, veele, maale, inimväärsele tööle, sotsiaalkindlustusele ja õigust moodustada ametiühinguid, ning et on eriti oluline tagada need õigused äärmiselt haavatavatele rühmadele, nagu vähimarenenud riikide elanikud, konfliktijärgsete riikide või kiiresti areneva majandusega riikide elanikud, põlisrahvad, kliimamuutuse põgenikud, ümberasujad jne;
122. kutsub komisjoni üles tegema erilisi pingutusi, et tagada õigus toidule praeguse toidukriisi ja üldise majanduskriisi tingimustes;
123. rõhutab vajadust edendada ettevõtete sotsiaalset vastutust ja kohustada rahvusvahelisi ettevõtteid, mille peakorter asub ELi liikmesriikides, järgima oma tegevuses kolmandates riikides ILO asjakohaseid reegleid;
124. märgib rahuloluga, et GSP+ kord, sidudes inimõigused rahvusvahelise kaubandusega, edendab nii säästvat arengut kui ka head valitsemistava, ning nõuab tõhusat järelevalvet olulise osa klausli järgimise üle;
125. kutsub veel kord nõukogu ja komisjoni üles esitama rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu poolt algatusi võitluseks tagakiusamise ja diskrimineerimise vastu seksuaalse sättumuse ja soolise identiteedi alusel, näiteks edendades resolutsiooni vastuvõtmist selles küsimuses ÜRO tasandil ja eraldades toetusi valitsusvälistele organisatsioonidele ja osalistele, kes edendavad võrdõiguslikkust ja mittediskrimineerimist;
Euroopa Parlamendi sekkumiste tõhusus inimõiguste küsimuses
126. loodab, et inimõiguste teemalised resolutsioonid ja muud olulised dokumendid tõlgitakse keeltesse, mida räägitakse piirkondades, mida vastav dokument käsitleb;
127. kutsub nõukogu üles reageerima sisuliselt Euroopa Parlamendi ametlikes teatistes väljendatud soovidele ja muredele, eelkõige mis puudutab kiireloomulisi resolutsioone;
128. tuletab kolmandaid riike külastavatele Euroopa Parlamendi delegatsioonidele meelde, et nad peaksid süstemaatiliselt lülitama päevakorda ka parlamentidevahelise arutelu inimõiguste olukorra teemal ning kohtumised inimõiguste kaitsjatega, et saada otsestest allikatest teavet inimõiguste olukorra kohta asjaomases riigis ning pakkuda neile vajaduse korral rahvusvahelist nähtavust ja kaitset;
129. tervitab Sahharovi võrgustiku loomist, mis kuulutati välja Sahharovi auhinna 20. aastapäeval; usub, et see peaks kiiresti leppima kokku oma töökorras ja võtma kasutusele vajalikud vahendid, millega saavutada oma eesmärgid;
°
° °
130. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile, liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜROle, Euroopa Nõukogule ja Euroopa Koostöö- ja Julgeolekuorganisatsioonile ning käesolevas resolutsioonis nimetatud riikide ja territooriumide valitsustele.
- [1] Nõukogu dokument 14146/1/08.
- [2] Kõigi asjakohaste põhitekstide osas vt. väliskomisjoni raporti A6-0128/2007 III lisa tabelit.
- [3] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0025.
- [4] EÜT C 379, 7.12.1998, lk 265; EÜT C 262, 18.9.2001, lk 262; EÜT C 293 E, 28.11.2002, lk 88; ELT C 271 E, 12.11.2003, lk 576; Vastuvõetud tekstid, 22. mai 2008, P6_TA(2008)0238; Vastuvõetud tekstid, 21. oktoober 2008, P6_TA(2008)0496.
- [5] ELT C 311, 9.12.2005, lk 1.
- [6] ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.
- [7] EÜT C 317, 15.12.2000, lk 3; ELT L 209, 11.8.2005, lk 27.
- [8] ELT C 386, 29.12.2006, lk 1.
- [9] ELT C 125 E, 22.5.2008, lk 220.
- [10] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0065.
- [11] ELT C 290 E, 29.11.2006, lk 107.
- [12] ELT C 250 E, 25.10.2007, lk 91.
- [13] ELT C 74 E, 20.3.2008, lk 775.
- [14] EÜT C 77 E, 28.3.2002, lk 126.
- [15] ELT C 187 E, 24.7.2008, lk 214.
- [16] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0405.
- [17] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0012.
- [18] ELT C 303 E, 13.12.2006, lk 879.
- [19] ELT C 327, 23.12.2005, lk 4.
- [20] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0194.
- [21] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0021.
- [22] ELT L 150, 18.6.2003, lk 67.
- [23] 18. juuli 2008. aasta seisuga ei olnud Rooma statuuti veel ratifitseerinud 85 riiki: Al˛eeria, Angola, Araabia Ühendemiraadid, Armeenia, Aserbaid˛aan, Bahama, Bahrein, Bangladesh, Belau, Bhutan, Brunei, Cabo Verde, Cōte d'Ivoire, Egiptus, Ekvatoriaal-Guinea, Eritrea, Etioopia, Filipiinid, Grenada, Guatemala, Guinea-Bissau, Haiti, Hiina, India, Indoneesia, Iraan, Iraak, Iisrael, Jamaica, Jeemen, Kamerun, Kasahstan, Katar, Kiribati, Korea Rahvademokraatlik Vabariik, Kuuba, Kuveit, Kõrgõzstan, Laos, Liibanon, Liibüa, Malaisia, Maldiivid, Maroko, Mauritaania, Mikroneesia Liiduriigid, Moldova, Monaco, Mosambiik, Myanmar/Birma, Nepal, Nicaragua, Oman, Pakistan, Paapua Uus-Guinea, Rwanda, Saint Lucia, Sćo Tomé ja Prķncipe, Saudi Araabia, Seiellid, Singapur, Saalomoni Saared, Salvador, Somaalia, Sri Lanka, Sudaan, Svaasimaa, Süüria, Tai, Togo, Tonga, Tiili, Tehhi Vabariik, Tuneesia, Tuvalu, Türgi, Türkmenistan, Ukraina, USA, Usbekistan, Valgevene, Vanuatu, Venemaa Föderatsioon, Vietnam, Zimbabwe.
- [24] 2008. aasta novembri seisuga on konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli ratifitseerinud Austria, Hispaania, Sloveenia ja Ungari.
- [25] ELi liikmesriikidest ei ole konventsiooni veel allkirjastanud Eesti, Kreeka, Küpros, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Soome.
- [26] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0238.
- [27] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0496.
- [28] USA alalise esindaja julgeolekunõukogus rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise valdkonnas, suursaadik Susan E. Rice’i 29. jaanuari 2009. aasta avaldus.
- [29] Allakirjutanud (2008. aasta novembri seisuga): Austria, Belgia, Hispaania, Iirimaa, Itaalia, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Madalmaad, Malta, Portugal, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Slovakkia, Sloveenia, Soome, Taani (ainult viis riiki – Albaania, Argentiina, Honduuras, Mehhiko ja Prantsusmaa – on ratifitseerinud konventsiooni, mis vajab jõustumiseks 20 riigi ratifitseerimist).
- [30] ELT L 200, 30.7.2005, lk 1.
- [31] Austria, Bulgaaria, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Iirimaa, Itaalia, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Hispaania, Rootsi ja Ühendkuningriik.
- [32] Lapse õiguste konventsiooni vabatahtlik protokoll, mis käsitleb laste müüki, lapsprostitutsiooni ja -pornograafiat (seisuga november 2008): ei ole ratifitseerinud Iirimaa, Luksemburg, Malta, Saksamaa, Soome, Tehhi Vabariik, Ungari, Ühendkuningriik.
Lapse õiguste konventsiooni vabatahtlik protokoll, mis käsitleb laste osalemist relvastatud konfliktides (seisuga november 2008): ei ole ratifitseerinud Eesti, Madalmaad, Ungari. - [33] ELT C 41 E, 19.2.2009, lk 82.
- [34] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0309.
- [35] Nõukogu ühine seisukoht 2007/734/ÜVJP, 13. november 2007, Usbekistani vastu suunatud piiravate meetmete kohta, (ELT L 295, 14.11.2007, lk 34).
- [36] Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2008)0059.
SELETUSKIRI
Sissejuhatus
1. Käesoleva Euroopa Parlamendi teksti lähtekoht on aruanne pealkirjaga „ELi aastaaruanne inimõiguste kohta 2008”, mille on koostanud Euroopa Liidu Nõukogu[1].
2. Tegemist on ELi 10. aastaaruandega inimõiguste kohta maailmas – see on ühekordne aruanne, mis hõlmab ajavahemikku alates 1. juulist 2007 kuni 30. juunini 2008, ning selle on koostanud nõukogu pärast konsulteerimist liidu teiste institutsioonidega.
3. Esimene aastaaruanne esitati 2000. aastal. Alates sellest ajast on aruannete sisu paranenud nii teabe ja hinnangute mahu kui ka kvaliteedi osas. See ei ole tingitud üksnes loomulikust tõsiasjast, et aastate jooksul on iga-aastane aruandlus järjest paremaks muutunud, kuna aruannete struktuuri ja sisu on võimalik pidevalt parandada, laiendada ja edasi arendada, vaid peamiselt sellest, et aastaaruanne peegeldab ELi inimõigustealase tegevuse järkjärgulist arengut.
4. Sedamööda, kuidas ELi tegevus inimõiguste ülemaailmse kinnitamise, kaitse ja edendamise vallas on nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt kasvanud, on aastaaruanded võimaldanud seda paratamatult keerukat ja mitte ilma vastuoludeta protsessi peegeldada ja hinnata.
Aruande eesmärgid ja vastukajad
5. Aruandel on kaks peamist eesmärki. Ühelt poolt on sellega loodud viitedokument, mis võimaldab saada ülevaadet aasta jooksul tehtust, vahetada selle üle mõtteid ja anda sellele hinnang lõppeesmärgiga edasist tegevust paremaks muuta, korrigeerida ja laiendada. Seejuures on väga oluline aruandega seotud üksikasjalik mõttevahetus Euroopa Parlamendis. Niisiis on tegemist regulaarse mõttevahetuse arendamisega, mille eesmärgiks on prioriteetide seadmine, Euroopa-poolset tegutsemist nõudvate probleemide väljaselgitamine ning erilist jälgimist nõudvate olukordade korrapärane toetamine ja hindamine.
6. Teiseks eesmärgiks, nagu aruandes endas märgitakse, „on teavitada võimalikult laia avalikkust nii Euroopas kui väljaspool liidu piire ELi tegevusest inimõiguste ülemaailmsel edendamisel”.
7. Tegemist on niisiis iga-aastase viitedokumendiga, mis on suunatud kõikidele tegutsejatele, kes kas ühel või teisel viisil, kas otseselt või kaudselt osalevad inimõiguste praeguse olukorra kujundamisel maailmas või kannatavad halva inimõigustealase olukorra tagajärgede all: avalik arvamus, valitsused, parlamendid ja administratsioonid ning riiklikud ja mitmepoolsed institutsioonid, valitsusvälised organisatsioonid ja mitteriiklikud tegutsejad laiemalt, kes kokku moodustavad kujunemisjärgus oleva globaalse kodanikuühiskonna maailmas.
8. Aruande iga-aastane avaldamine peab kujunema oluliseks sündmuseks. Aastal, mil tähistatakse ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 60. aastapäeva ja mil antakse üldine hinnang inimõiguste olukorra edenemisele ja tagasiminekule maailmas, on Euroopa Liidul otsustav juhtroll, kuna „inimõiguste edendamine on praegu üks enam arenenud valdkondi Euroopa Liidu välissuhetes”, nagu kinnitatakse aruande sissejuhatuses.
9. Kuivõrd aastaaruanne mitte üksnes ei kirjelda ega kaalu kogu liidu tegevust inimõiguste ülemaailmsel edendamisel, vaid annab ka hinnangu konkreetsele inimõigustealasele olukorrale eri riikides ja piirkondades, peaks aruandel olema suur mõju ja selle avaldamine peaks tekitama erilist tähelepanu ja huvi.
10. Siiski pole see veel nii või vähemalt mitte loodetud määral, kuid mitte tahtlikel, vaid rangelt objektiivsetel ja õigustatud põhjustel. Aastaaruande nähtavust peab oluliselt suurendama, Euroopa Parlamendi sellealastes suunistes on viimastel aastatel märgata tagasiminekut ning enam ei tohiks viivitada ühegi algatusega, et muuta ELi aastaaruanded inimõiguste kohta maailmas nähtavamaks.
11. Aastaaruanded ei ole suure hulga tegevuste, algatuste, deklaratsioonide, suuniste, raportite ja kõikvõimalike tekstide seas, mida liidu institutsioonid loovad, veel leidnud väärilist esiletõstmist ja vastukaja. See tõsiasi on eriti kahetsusväärne seetõttu, et võitluses inimõiguste kindlustamise ja kaitse nimel on inimõigustealaseid probleeme puudutav teabevahetus erinevate – nii aktiivsete kui passiivsete – subjektide vahel põhjapaneva tähtsusega. See saab üha ilmsemaks maailmas, kus toimub järjest suurem avaliku arvamuse edastamine ja kus seda üha enam mõjutab massimeedia.
12. Põhimõtteliselt sõltub aastaaruande mõju tegurist, mis ei ole seotud ei selle koostamisega ega isegi ELi meetmete arenguga seoses ülemaailmsete inimõigustealaste probleemidega. Nimetatud areng ning sellest tulenevalt ka nimetatud arengut kirjeldava ja hindava aruande sisu ja autoriteet sõltub peamiselt ELi inimõigustealasest sisepoliitikast. ELi edu inimõiguste edendamisel väljaspool oma piire sõltub alati nende eeskujulikust järgimisest ELi piires.
13. Euroopa Liit saab oma mõju inimõiguste ülemaailmsel kaitsmisel, hoidmisel ja levitamisel maksma panna vaid siis, kui ta on selles valdkonnas oma sisepoliitikas eeskujulik. Nagu aruandes märgitakse, on tegemist põhiküsimusega „usaldusväärsusest rahvusvahelisel tasandil”.
14. Siinkohal tasub välja tuua kaks kriitilist punkti, mis peavad inimõiguste valdkonnas väärima esmast tähelepanu, kuna maailma laiema üldsuse arvates on need Euroopa usaldusväärsuse proovikiviks inimõiguste küsimuses: sisserändepoliitika ja terrorismivastase võitluse alased meetmed, mille puhul tuleb alati nõuda ranget isikuõiguste ja seaduslikkuse austamist.
15. Aastaaruande sisu puhul peaks säilitama võimalikult selge väljendusviisi, millest ei puuduks vajadusel ka enesekriitiline ja kriitiline element. Aruande autoriteet ja maine ning sügavam mõju sõltuvad suurel määral selle täpsusest ja tõepärasusest.
16. Aruande usaldusväärse ja kaalutletud ning ühtlasi kindla ja täpse lähenemisviisi ja hinnangute abil ning ebakohase sekkumise elemente vältides saavutatakse suurem tõhusus kui üksikasjaliku ja asjaoludest lähtuva vastasseisu ja poleemikaga. Aruande edastamise, kasutamise ja lugemise maksimaalse lihtsustamise huvides tuleks selle vormi lihtsamaks muuta: sissejuhatust ja kokkuvõtet peaks täiendama, et näidata paremini nende seost aruande ülejäänud, selgitavate ja üksikasjalike osadega. Samuti tuleks koostada sisu- või lühikokkuvõtted, mida on lihtsam meediale ja avalikkusele edastada.
17. Aastaaruande esitlemine avalikkusele peaks toimuma suure pidulikkusega. Selle levitamine eriprogrammide kaudu, mida koordineerivad liidu eri institutsioonide osakonnad ja talitused, peaks kuuluma ajakirjanduse ja meedia tegevuskavasse. Nimetatud programmide puhul peaks pöörama erilist tähelepanu nende jõulisele ja interaktiivsele esindatusele internetis.
18. Samuti peaks läbi viima regulaarseid empiirilisi uuringuid mõju ja hinnangute kohta, mida ELi inimõigustealased aastaaruanded meedias, rahvusvahelisel poliitikamaastikul, riiklikes ja rahvusvahelistes inimõigusinstitutsioonides ja -organisatsioonides ning avalikus arvamuses esile kutsuvad.
Naiste olukord ning sooline vägivald ja naiste mõrvad
19. Naiste õigusi puudutavate probleemide osas ei saa aruanne mööda minna veel lahendamata ja ebarahuldavast olukorrast. ELi jaoks esmatähtsate teemade ega vastavate suuniste hulka (surmanuhtlus, piinamine, inimõiguste kaitsjad, lapssõdurid, lapse õigused, rahvusvahelise humanitaarõiguse edendamine jne) ei kuulu naiste madalam positsioon paljudes maailma paikades (millel on nende inimõigustele rasked tagajärjed) ega ka tõsine ja laialtlevinud soolise vägivalla probleem või naiste mõrvade kohutav nähtus paljudes riikides. Vähemalt ei omistata neile probleemidele vajalikku tähtsust ja prioriteeti.
20. Sellele tõsiasjale vastandub üldine üksmeel selles osas, et naised on diskrimineerimise, ebavõrdse kohtlemise, tagakiusamise ja vägivalla peamised ohvrid peaaegu kõikjal maailmas. See olukord ei saa jääda inimõiguste peavoolu kuuluvate lähenemisviiside ja tegevuste osaks, vaid nõuab jõulist ja spetsiifilist lähenemist ning sihtotstarbelisi meetmeid.
21. Siiski esineb puudujääke, mida tuleb heastada ELi spetsiaalselt naiste inimõigustele suunatud poliitika ja meetmete arendamisega. Nimetatud puudujäägid kajastuvad ka aruandes, mis saab temaatilisi probleeme hinnates esitada vaid vähest teavet ja hinnanguid selles valdkonnas.
22. Seetõttu võib rõõmu tunda selle üle, et Prantsusmaa on 2008. aasta teise poole eesistujamaana tõstnud naiste olukorraga seotud probleemid liidu uute tegevusprioriteetide hulka inimõiguste valdkonnas, rõhutades eriti vajadust astuda vastu tragöödiale, mida sooline vägivald ja naiste mõrvad endast kujutavad.
23. Euroopa Parlament peab olema pidevas tähelepanu ja valveloleku seisundis, et need head eesmärgid muudetaks tõhusateks meetmeteks, nii et tulevastes inimõigustealastes aastaaruannetes oleks märgata märkimisväärseid edusamme ELi tegevuses naiste inimõiguste küsimuses.
24. Üks oluline osa selles suundumuses peaks olema keelereform mis tahes seksistlike kaastähenduste kõrvaldamiseks, näiteks asendades võimaluse korral alati väljendi „meeste õigused” väljendiga „inimõigused”[2] liidu nendes keeltes, milles on ajaloolistel põhjustel selline eristamine veel säilinud.
Surmanuhtluse ülemaailmse kaotamise suunas
25. Nüüdisaegsed ühiskonnad peavad püüdlema barbaarse ja talumatu igandi – surmanuhtluse – lõpliku kaotamise poole. Nii nagu eelmised põlvkonnad saavutasid orjanduse peaaegu täieliku väljajuurimise, peame meie tänapäeval seadma endale sihiks surmanuhtluse kaotamise kogu maailmas, mis on ajalooliselt võimalik ja meie ajal saavutatav eesmärk. Selles tänapäevases võitluses peab Euroopa Liit jätkama oma tegevust esirinnas, rakendades võimalikult suurt poliitilist tahet ja tehes uusi jõupingutusi ning lähtudes „Suunistest kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta surmanuhtluse küsimuses”, mis võeti vastu 1998. aastal ja vaadati läbi 2008. aastal[3].
26. Aruandeaasta raames antakse ülevaade olulistest asjaoludest surmanuhtluse lõpliku kaotamise üldises protsessis. Ühelt poolt jätkas EL kindlalt, kuigi ebaühtlase eduga, sammude astumist seoses surmanuhtlusega 47 riigis[4], kus surmanuhtlust kahjuks veel rakendatakse.
27. Teisalt tegi EL surmanuhtlust puudutavaid avaldusi, eriti alaealiste hukkamise kohta Iraanis. 2008. aasta mais avaldas EL hämmeldust surmanuhtluse jätkuva rakendamise üle Ameerika Ühendriikides ja kutsus üles seal viivitamata kehtestama de facto moratooriumi. Rahuloluga tervitas EL surmanuhtluse kaotamist Rwandas ja Usbekistanis 2008. aastal, samuti Ameerika Ühendriikide New Jersey osariigis 2007. aastal.
28. ÜRO Peaassamblee täiskogu võttis oma 18. detsembri 2007. aasta istungil vastu resolutsiooni surmanuhtluse suhtes kehtestatava moratooriumi kohta, mis oli ÜRO liikmesriikide piirkondadevahelise koalitsiooni töö tulemus, kus ELi nimel tegutses Portugal. Tegemist on äärmiselt olulise sammuga, mis, nagu märgitakse aruandes, oli „ELi pikaajaliste surmanuhtluse vastaste jõupingutuste tulemus ja ajalooline saavutus ülemaailmses võitluses surmanuhtluse vastu ÜROs”.
29. Kuigi kaugel sellest, et olla rahuldavad[5], on edusammud surmanuhtluse kaotamise suunas siiski innustavad, kuna need näitavad, kui tõhus võib olla ELi üksmeelne, järjepidev ja kooskõlastatud tegutsemine.
Inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide areng ja iseloomustus
30. Aruandeaasta jooksul on kasvanud inimõigustealaste struktureeritud dialoogide ja konsultatsioonide hulk, mida EL kolmandate riikidega eri vormides regulaarselt peab. Ehkki aruanne ei anna teavet nende täpse arvu kohta (seal mainitakse „ligi 30 inimõigustealast dialoogi, konsultatsiooni ja sihipärast arutelufoorumit” ning lisatakse „viiel kontinendil”), on näha selget suundumust laiendada nende vahendite kasutamist ELi globaalse inimõigustealase strateegia olulise tööriistana ning see on tervitatav.
31. Läbirääkimiste mitmekesisuse ja keerukuse tõttu on ilmselgelt vajalik eri dialoogivormide kohandatavus. See aga ei tohiks põhjustada liidu lähenemisviiside erinevusi selles, kellega läbirääkimisi peetakse ja millistest huvidest suhetes lähtutakse. Selles küsimuses on nõutav liidu kahekordne kooskõla, mille abil vältida reaalpoliitika liigset ülekaalu selle vältimatult negatiivsete tagajärgedega, laskumata samas teise äärmusesse.
32. Kooskõla peab valitsema eelkõige ELi enda institutsioonide ja eri liikmesriikide vahel, kes peavad säilitama oma eesmärkides, väärtustes ja hoiakutes võimalikult suure ühtsuse. Veelgi tähtsam on kooskõla lähenemisviiside vältimisel, mis esindavad või ajendavad arvama, et esindavad läbirääkijate võimust või mängus olevatest huvidest sõltuva topeltmoraali olemasolu.
33. Kuigi see on äärmiselt kahetsusväärne, ei aita üksnes kaebused või protestid paljudel juhtudel olukorda parandada ning teatud juhtudel võivad need seda reaktsioonide näol isegi halvendada. Oma meetmete, algatuste ja reaktsioonide puhul tuleb alati mõelda tagajärgedele, nii et nende määratlemisel ja rakendamisel oleks aimatavate tagajärgede hindamine alati otsuste üks põhitingimusi.
34. Oma kutsumuselt ja olemuselt on EL pigem veenmist kui sundi kasutav jõud. Siiski ei tohi Euroopa „pehme jõu” ülekaalu ajada segi nõrkuse või järjekindlusetusega. ELi poliitilise jõu abil tuleb mõõdutundega, kuid samas jõuliselt ja kooskõlastatult säilitada pidev sanktsioneerimise võimalus juhtudel, kui ilmselgelt rikutakse inimõiguste austamise alaseid kokkuleppeid või esineb inimõiguste ilmseid rikkumisi. Seetõttu peab ELi tegevus riikide veenmisel ühinemiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudiga jätkuma ja hoogustuma.
35. Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud ning inimõiguste allkomisjoni esimehe Hélène Flautre’i[6] ja saadik Elena Valenciano[7] koostatud raportides kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogidega seotud mõju ja meetmete kohta paluti parandada Euroopa Parlamendi teabe-, konsultatsiooni- ja osalusmehhanisme nimetatud dialoogides, samuti ELi kolmandate riikide vastu suunatud sanktsioonide mõistlikku kasutamist, nii et ELi ja tema partnerite vahel erinevaid lepinguvorme kasutades sõlmitud inimõigustealaseid kohustusi ei saaks inimõigusi rikkudes eirata, ilma et see tooks kaasa reaktsioone ja kooskõlastatut tegutsemist, mis lähtub objektiivse hinnangu andmist võimaldavatest selgetest ja läbipaistvatest kriteeriumidest.
36. Oluliste kriteeriumide loomine inimõiguste valdkonnas, mis puudutab nii paljude inimeste konkreetseid kannatusi maailmas, ei saa olla ei kaebuste kohese mõju taotlemine, eriti poliitikas või meedias, ega ka võltsi tegelikkuse säilitamine, mis vaid riigi huve ja argumente arvestades jääb vaikivasse olekusse. Taotleda tuleb konkreetset positiivset mõju kas lühikeses, keskmises või pikas perspektiivis, kompleksse ja järjepideva tegevuse kaudu, milles on oma osa erinevatel dialoogi-, ühendus- ja veenmisaspektidel ning kui vaja, ka kindlakäelistel ja järjekindlatel meetmetel ja survemeetoditel ning äärmisel juhul isegi sanktsioonidel või rahvusvahelisel õigusemõistmisel.
37. Seega on terviku kooskõla ja liidu institutsioonide vaheline tihe koostöö, samuti eesmärgipärasus, järjekindlus ja läbipaistvus võimalike meetmete rakendamisel inimõiguste rikkumise korral eesmärgid, mida tuleb pidevalt taotleda ja alal hoida.
ELi tegevus ÜRO Inimõiguste Nõukogus
38. Euroopa Parlamendis peetud mõttevahetustes varasemate aastaaruannete üle on üksmeelselt märgitud, et on väga oluline, et algatus ÜRO inimõigustealase mehhanismi reformimiseks oleks edukas. ÜRO inimõiguste nõukogu loomist tervitas EL kui positiivset ja olulist sammu edasi ning kui oma tulevase tegevuse prioriteeti.
39. Siiski on ilmne, et isegi ilma silmanähtavate vasturääkivusteta, mis iseloomustasid endist ÜRO inimõiguste komisjoni, on praegune inimõiguste nõukogu nüüd ja ka tulevikus dialoogi, vastasseisu ja vastuoludest tulenevate pingete areeniks eri riikide väärtuste, huvide ja argumentide vahel.
40. Kuuskümmend aastat pärast inimõiguste ülddeklaratsiooni allkirjastamist ning vaatamata selle aja jooksul tänu deklaratsioonile saavutatud edusammudele seatakse selle põhimõtete universaalne olemus tänapäeval kultuurilise relativismi tõttu ja põhjendusega, et deklaratsiooni läänemaailmas ei järgita, rohkem kahtluse alla kui kuuskümmend aastat tagasi. Inimõiguste nõukogu on seejuures väga oluline, konkreetne ja sümboolne areen, kus kujundada dünaamikat, mille abil astuda vastu sellele olukorrale, mis halvimal juhul võiks viia inimõiguste universaalse kontseptsiooni usaldusväärsuse olulise vähenemiseni, mille tagajärjeks oleks rahvusvaheliste inimõiguste kinnitamise ja kaitsmise alaste meetmete nõrgenemine.
41. Mis puudutab väärtuste ja kultuuride mitmekesisust ja paljusust ning suundumust nende põhjal relativistlikke väiteid tuletada, siis on oluline olla teadlik tõsiasjast, et kogu maailmas on inimesi, kes ootavad ELilt põhimõttekindlat ja aktiivset inimõiguste universaalse väärtuse kinnitamist.
42. Seetõttu tuleb teha tööd selle nimel, et muuta inimõiguste nõukogu usaldusväärseks ja tõhusaks institutsiooniks. Nõukogu reformi ja selle toimimisreeglite heakskiitmise tulemuseks peab olema suurema tõhususe ajajärk, et institutsioon võiks vastata talle pandud ootustele.
43. Asjaolu, et on alanud esimesed istungid üldise korrapärase läbivaatamise raames, mis on uus mehhanism inimõiguste seisu kontrollimiseks kõigis maailma riikides, nõuab nõukogu liikmesriikide töötamist ühiselt, heas usus ja tegusalt selle nimel, et endale võetud kohustused inimõiguste kaitse parandamisel muutuksid olulisteks edusammudeks.
44. Üldise korrapärase läbivaatamise tõhususe ja usaldusväärsuse tagamiseks on oluline see läbi viia varasemate olemasolevate aruannete põhjal, mille on koostanud kontrollitavate riikide ja ÜRO asjaomased organid, ning lähtudes asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide reaktsioonidest. Üldise korrapärase läbivaatamise areng peab aitama tõhusalt reguleerida riikide aruandekohustust ja riikidevahelist koostööd ning määratleda mitteriiklike tegutsejate vastutust ja aruandekohustust.
45. On kiiduväärne, et aruandes märgitakse sõnaselgelt, et EL „esindab inimõiguste nõukogus vähemuse seisukohta” ja et selles olukorras peab EL „seisma vastu kiusatusele jääda isoleerituks ja püüdlema piirkondlikke erisusi ületava dialoogi suunas”.
46. Sellises olukorras peab EL hoolikalt jälgima ja ergutama nõukogu arenemise ja selle tegevuse tõhusa rakendamise protsessi. Selleks tuleb ELi piires ja väljaspool taotleda ja arendada võimalikult laiapõhjalisi kokkuleppeid ja enamuse poolehoidu ühise eesmärgiga muuta nõukogu inimõiguste edendamise põhivahendina maailmas tõhusamaks ja usaldusväärsemaks.
47. See ELi meede peab olema suunatud piirkondadevaheliste ja globaalsete valitsuskoalitsioonide loomisele ja arendamisele ning konsensuse saavutamisele maailma eri riikide ja piirkondade avaliku arvamuse vahel.
48. Kuid samuti peab silmas pidama, et inimõiguste valdkonnas on esile kerkimas järjest uued juhtfiguurid – suure hulga riiklike ja riigiüleste valitsusväliste organisatsioonide näol on tekkimas uus globaalne kodanikuühiskond ning just mitteriiklikel subjektidel on ELi suhtes sageli oma lootused ja nõudmised.
49. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata dialoogi ja koostöö arendamisele kõigi mitteriiklike subjektidega, kes jagavad ELiga ühist püüdlust muuta demokraatia üleüldiseks, lahendada konflikte vägivallatult, saavutada sooline võrdõiguslikkus ja säästev areng – teisisõnu püüdlust saavutada inimõiguste areng konkreetsete globaalsete ja jagatud edusammude näol.
Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused
50. Juba ainuüksi tõsiasjal, et aruanne sisaldab majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi käsitlevaid lõike, on suur tähtsus. Ühelt poolt väljendab see teatud maailmavaatelist seisukohavõttu, mida tuleb tervitada kui igati kiiduväärset. Teisalt aga on see vajalik meeldetuletus liidu ühiste kohustuste kohta praegusel maailma majandus- ja toidukriisi ajajärgul.
51. Teatavasti on toimunud maailmavaateline mõttevahetus, mis kestab osaliselt veel praegugi, nende vahel, kes on seisukohal, et põhiliste inimõiguste hulka kuulub ka õigus toidule, tööle ja arengule, ning nende vahel, kes, soovides õiguslikult ja poliitiliselt suruda inimõigusi rangelt üksikisikute ühiskondlike ja poliitiliste õiguste raamesse, näevad segavat elementi mis tahes edusammudes majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste õiguspärasuse edasise tunnustamise suunas.
52. Käsitledes oma aruannetes jätkuvalt majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, väljendab EL oma nõusolekut nendega, kes rahvusvaheliste institutsioonide ja kodanikuühiskonna raames lisavad globaalsesse tegevuskavasse vajaduse jätkuvate teoreetiliste ja praktiliste edusammude järele nimetatud õiguste õiguslikul kaitsel[8].
53. Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti fakultatiivse protokolli vastuvõtmine ÜRO Peaassamblee poolt on positiivne samm inimõiguste vastastikuse sõltuvuse ja jagamatuse kinnitamise protsessis.
54. Omades vajalikku paindlikkust, mis tuleneb majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste erisugususest, peab Euroopa seisukoht nimetatud õiguste kaasamises õigusaktidesse jääma kindlameelseks terve rahvusvahelise protsessi jooksul, mis kujuneb paratamatult pikaks ja keerukaks. Selle rahvusvahelise meetme innustav jõud tuleneb 2000. aastal Nice’is vastu võetud ELi põhiõiguste hartast, milles väljendatud väärtused ja põhimõtted on siinkirjutaja hinnangul universaalselt kehtivad.
Kokkuvõte
55. „Inimõiguste eest peetav võitlus on pikaajaline”, võib lugeda hinnatava aruande eessõnast. EL peab selles võitluses säilitama silmapaistva koha. Rahvusvahelisel areenil ja oma institutsioonidega paistab EL vaatamata oma piiratusele ja vastuoludele maailma laia üldsuse silmis praegu silma inimõiguste peamise kaitsjana rahvusvahelises poliitikas. Inimõiguste alal, nagu ka rahu, demokraatia ja arengu valdkonnas, on maailmas suur „Euroopa nõudlus”.
56. Samuti on tõsi, et ELi kritiseeritakse väitega, et ta rakendab oma põhimõtteid vastavalt oma äranägemisele või üksnes oma kodanike huvides. Parim vastus sellisele kriitikale peab olema kooskõla ELi inimõigustealaste sise- ja välismeetmete vahel. See aga nõuab eeskujuliku sisserändepoliitika arendamist ning kõigi liikmesriikide terrorismivastase võitluse alase tegevuse ranget ja tulemuslikku kontrolli. Administratsiooni vahetus Ameerika Ühendriikides peaks muutma võimalikuks uue koostöö, mille raames tuleb kõrvaldada inimõiguste ja inimväärikuse kahjustamise mis tahes ilmingud või katsed, mis hirmuäratava terrorismiohu ees pole üksnes väljakannatamatud, vaid ka suurt kahju tekitavad.
57. Lähtudes aruandes esitatud analüüsist ja vaadates tulevikku, on ilmne, et ELi väljapoole suunatud inimõigustealane poliitika peaks teiste eesmärkide tähtsust vähendamata võtma suuna järgmiste oluliste eesmärkide tähtsustamisele:
1) Surmanuhtluse üldise kaotamise tõelisuseks saamise hoogustamine – praegused põlvkonnad võivad näha selle eesmärgi täitumist.
2) Oma meetmete ja tegevuskavade „naiselikustamine” – spetsiifilisema ja suurema tähelepanu pööramine naiste inimõigustele.
3) Institutsioonidevahelise (nõukogu, komisjon ja parlament) koostoime suurendamine inimõiguste alal, mis eeldab koordineerimise parandamist ning lähenemisviiside ja tegevuse võimalikult suurt kooskõla.
4) Kolmandate riikidega peetavate inimõigustealaste dialoogide ja konsultatsioonide arendamine nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt. Nimetatud dialoogid ja konsultatsioonid peavad lähtuma võrdse koostöö ja mittesekkumise, veenmise ja järjekindluse ning saavutatud kokkulepete range järgimise põhimõttest.
5) Laiapõhjalisemate kokkulepete taotlemine ja väljatöötamine rahvusvaheliste institutsioonide raames eesmärgiga hoogustada universaalsete inimõiguste eest võitlemist.
6) Rohkemate ja võimalikult paremate dialoogi- ja koostöövormide arendamine, kaasates riiklikul, piirkondlikul või globaalsel tasandil inimõiguste eest võitlevaid kodanikuühiskonna esindajaid ja organisatsioone.
7) Toetada ja kaitsta kõikvõimalikel viisidel inimõiguste kaitsjaid, sageli anonüümseks jäävaid mehi ja naisi, kes võitlevad väsimatult nende universaalsete väärtuste kaitsmise nimel – see peab jätkuvalt olema liidu peamisi prioriteete.
8) EL peab säilitama oma energilise hoiaku inimõiguste universaalse ja jagamatu loomuse kinnitamisel ja kaitsmisel mis tahes relativismi vastu, mis püüab nimetatud loomust kultuurilistel, religioossetel, poliitilistel või ideoloogilistel kaalutlustel kahtluse alla seada. Kõigile inimestele peavad olema tagatud võrdne inimväärikus ja võrdsed õigused sõltumata rassist, soost, religioonist, seisukohtadest, seksuaalsest sättumusest või päritolust.
9) EL peab ülemaailmsel ja piirkondlikul tasandil inimõigustega tegelevates rahvusvahelistes institutsioonides ja organites üldiste inimõiguste raames toetama majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi hõlmava vaatenurga arendamist, mida peab praegustes sotsiaal-majanduslikes tingimustes esile tõstma.
58. Tänapäeval rikutakse ebaõiglasest elukorraldusest, nõrgast või ebatõhusast autokraatlikust juhtimisest, sõjaolukorrast, korruptsioonist, rõhumisest või vaesusest tulenevatel põhjustel jätkuvalt miljonite inimeste inimväärikust ja inimõigusi. Vahemaa inimõiguste tunnustamise ja nende tõhusa järgimise vahel on endiselt väga suur. Sellele tuleb lisada uued katsed seada kahtluse alla inimõiguste universaalsus ja jagamatus ning olukord, kus vastuseks hirmuäratavatele terrorismiaktidele kaldutakse rahvusvahelistes poliitilistes tegevuskavades ja ka riikide endi tegevuses pidama esmatähtsaks julgeolekut ning teatud juhtudel seadma küsimuse alla kodanike õigused ja tagatised, rahvusvaheline humanitaarõigus, rahvusvahelised põgenike õigused ja rahvusvahelised inimõigustealased normid.
59. Selles olukorras vanade ja uute väljakutsetega silmitsi seistes peab ELi tegevus inimõiguste alal muutuma järjest tõhusamaks.
- [1] Nõukogu dokument 14146/1/08 Rev.1
- [2] Mitmetes Euroopa Liidu keeltes tähistab mõisteid „mees” ja „inimene” üks ja sama sõna (tõlkija märkus).
- [3] http://consilium.europa.eu/cms3_fo/showPage.asp?lang=ET&id=822&mode=g&name=
- [4] Afganistan, Ameerika Ühendriigid, Araabia Ühendemiraadid, Brunei, Burundi, Egiptus, Ekvatoriaal-Guinea, Etioopia, Fidži, Ghana, Grenada, Guatemala, Guinea-Bissau, India, Iraak, Iraan, Jaapan, Jeemen, Kanada, Kasahstan, Kenya, Kongo (Brazzaville), Kuveit, Kõrgõzstan, Libeeria, Liibüa, Lõuna-Korea, Madagaskar, Malawi, Maroko, Namiibia, Niger, Paapua, Palau, Sambia, Saudi Araabia, Sudaan, Süüria, Taiwan, Tansaania, Togo, Tšaad, Türkmenistan, Usbekistan, Valgevene ja Venemaa.
- [5] Vastavalt organisatsiooni Amnesty International 2007. aasta aruandele hukati sellel aastal vähemalt 1252 inimest 24 riigis ja surma mõisteti 3347 inimest 51 riigis. 88% kõikidest teadaolevatest hukkamistest leidsid aset viies riigis: Hiinas (vähemalt 470), Iraanis (vähemalt 317), Saudi Araabias (vähemalt 143), Pakistanis (vähemalt 135) ja USAs (42).
- [6] http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?pubRef=-//EP//NONSGML+REPORT+A6-2008-0309+0+DOC+PDF+V0//ET
- [7] http://www.europarl.europa.eu/meetdocs/2004_2009/documents/pr/667/667365/667365et.pdf
- [8] Seetõttu on väga tähendusrikas ja oluline väide, mille esitavad B. Kouchner, J. Solana ja B. Ferrero-Waldner ELi aastaaruande eessõnas: „Kõik kodaniku-, poliitilised, majanduslikud ja kultuurilised õigused on jagamatud, vastastikku sõltuvad ja üksteist tugevdavad.”
I LISA
INDIVIDUAL CASES RAISED BY THE EUROPEAN PARLIAMENT BETWEEN JANUARY AND DECEMBER 2008
THE SAKHAROV PRIZE 2008
The winner of the Sakharov Prize 2008
|
Hu JIA |
|
SHORTLISTED NOMINEES
|
BACKGROUND |
|
Mr Hu JIA |
Chinese campaigner for civil rights, environmental protection and AIDS advocacy. Following his testimony on human rights in China, given on 26 November 2007 via conference call to the EP's Human Rights Subcommittee, Hu Jia was arrested, charged with "inciting subversion of state power" and sentenced to three-and-a-half years' in jail.
|
|
Mr Aleksandr KOZULIN |
Former presidential candidate in Belarus. According to the nomination, "Aleksandr Kozulin has shown great courage to withstand the regime's actions and to fight for freedom of thought and expression and basic civil rights. In 2006, during the presidential campaign, he was beaten several times, detained and finally sentenced to five and a half years of imprisonment".
|
|
Mr Apollinaire MALU MALU |
Chair of the Independent Electoral Commission of Democratic Republic of Congo. The nomination praises "his efforts in making dialogue prevail over violence during the Goma conference [aimed at bringing peace to the DRC provinces of North and South Kivu] and for dedicating his wisdom and experience to realising these principles throughout his career".
|
|
COUNTRY |
NAME |
BACKGROUND |
ACTION TAKEN BY PARLIAMENT |
|
Angola |
Jose Fernando Lelo |
He is a journalist who was arrested on 15 November 2007, along with six other soldiers, and later charged with assisting the soldiers in planning a rebellion. After his trial on 16 September 2008, he was convicted to twelve years imprisonment. There were concerns over the quality of the evidence upon which M. Lelo's conviction was based, notably that it may have been obtained through torture. |
A letter of concern was sent on 18 November 2008. |
|
afghanistan |
Sayed Perwiz Kambakhsh |
He is a young journalist who was sentenced to death on 22 January 2008 for circulating an article about women's rights in Islam, which he had downloaded from the Internet; whereas the court ruled that the article constituted blasphemy and sentenced him to death. He was denied legal representation and was sentenced without a proper hearing. He was allegedly beaten and threatened with execution until he signed a confession. On 6 February 2008, a delegation from the Afghan Independent Journalists' Association (AIJA) met Afghan President Hamid Karzai in Kabul, providing him with details of the case and asking him to intervene on Mr Kambakhsh's behalf, |
In its resolution adopted on 13 March 2008, the European Parliament - condemned the arrest and the sentencing of Mr. Kambakhsh and urgently called on the Afghan authorities to review the case, and on President Hamid Karzai, in the event that the court of appeal should uphold the death sentence, to exercise his power to pardon Mr Kambakhsh.
On 21 October 2008, the Appeal Court of Kabul overturned Kambakhsh's death sentence, and sentenced him to 20 years imprisonment. |
|
AZERBAIJAN |
Ganimat Zahidov Eynulla Fatullayev Sakit Zahidov Fikret Hüseynli, Baxaddin Xaziyev Nicat Hüseynov Elmar Hüseynov
|
Three journalists currently detained in prison whose arrests appear to have been politically motivated: Ganimat Zahidov, editor of the daily Azadlig, Eynulla Fatullayev, editor of two dailies Realny Azerbaijan and Gundelik Azerbaijan Sakit Zahidov, journalist of the daily Azadlig.
Attacks on three journalists associated with the opposition party: Fikret Hüseynli, correspondent of Azadlig Baxaddin Xaziyev, editor-in-chief of the daily Bizim Yol Nicat Hüseynov, Azadlig journalist
Elmar Hüseynov, editor-in-chief of the weekly newspaper Monitor, who was shot and killed by unidentified individuals in 2005.
None of the above incidents were effectively investigated.
|
A letter of concern was sent on 16 January 2008. |
|
Farhad Aliyev |
Concerning Mr Farhad Aliyev, the former Minister of economic development, there have been allegations of violations of his right to a fair trial and of poor conditions of his detention According to a letter received from lawyers representing Mr Aliyev, he was denied due process in pre-trial detention, his right to legal counsel of his choosing was consistently abused and he was denied regular access to his attorneys. In addition, Mr Farhad Aliyev has allegedly been denied sufficient medical attention despite serious heart problems and was not allowed to contact his family.
|
|||
belarus |
Aleksander Milinkevich, Aliaksandr Zdvizhkov, Alyaksandr Kazulin
|
Aleksander Milinkevich, the leader of the united democratic opposition of Belarus who was arbitrarily arrested and temporarily detained.
Aliaksandr Zdvizhkov, a journalist who was sentenced to three years imprisonment during a clampdown of the independent media.
Alyaksandr Kazulin, he was nominated for the 2008 Sakharov Prize |
In its resolution dated 21 February 2008, the European Parliament - expressed solidarity with the united democratic opposition of Belarus and the leader of that movement, Aleksander Milinkevich, - communicated its regret that the situation of democracy, human rights and law was not improving, - condemned the sentence of Aliaksandr Zdvizhkov as unjustly harsh and called on the Belarusian Government to reconsider the decision, - urged the Belarusian authorities to release immediately and unconditionally the remaining political prisoner, Alyaksandr Kazulin, and to stop using intimidation, harassment, targeted arrests and politically motivated prosecutions against the activists of the democratic opposition and civil society in Belarus, - expressed regret that Belarus is the only country in Europe to retain the death penalty during times of peace.
In its resolution adopted on 9 October 2008, the European Parliament: - expressed its satisfaction that the political prisoners Mr Alyaksandr Kazulin, Mr Sergei Parsyukevich and Mr Andrei Kim had been released |
|
Andrei Kim and Siarhei Parsyukevich,
Aliaksandr Kazulin |
Andrei Kim and Siarhei Parsyukevich, two pro-democratic activists who have been given harsh sentences for taking part in peaceful entrepreneurs' demonstrations on 10 and 21 January 2008.
Aliaksandr Kazulin, the remaining political prisoner still under detention and mentioned in the Resolution adopted on 21 February 2008. |
In its resolution adopted on 22 May 2008 the European Parliament, - condemned the harsh sentences given to Syarhei Parsyukevich and Andrei Kim on 22 and 23 April 2008 at the same time, deplored the reportedly excessive force used by Belarusian security forces against and the arrests of peaceful citizens and calls on the Belarusian authorities to unconditionally abstain from all use of force against the representatives of the democratic opposition. - urged the Belarusian authorities to release immediately and unconditionally the remaining political prisoner, Aliaksandr Kazulin, and to cease using intimidation, harassment, targeted arrests and politically motivated prosecutions against the activists of the democratic opposition and civil society in Belarus. |
||
burma |
Aung San Suu Kyi |
Thr General Secretary of the National League for Democracy (NLD), who has spent thirteen of the last eighteen years as a political prisoner under house arrest, had her house arrest extended by the junta, and where on 11 June 2008 official newspapers of the Burmese military junta, including the regime's mouthpiece, The New Light of Myanmar, called for the public flogging of Daw Aung San Suu Kyi, and whereas the military junta has refused to distance itself from this suggestion. |
In its resolution adopted on 19 June 2008, the European Parliament - strongly condemned the decision by the Burmese authorities to extend the house arrest of Aung San Suu Kyi, deplored the detention of the group of political activists demanding the release of Aung San Suu Kyi and urged the Burmese authorities to free all political prisoners without further delay. - denounced the prospect of the flogging of Aung San Suu Kyi as a crime against humanity.
In its resolution adopted on 23 October 2008, the European Parliament: - condemned the continued detention of Aung San Suu Kyi, and called for her immediate release. |
|
chad |
Ibni Oumar Mahamat Saleh |
A spokesperson for the Coalition of Political Parties of the democratic opposition who had not been heard of since his arrest on 3 February 2008. |
In its resolution adopted on 24 April 2008, the European Parliament - voiced its utmost concern for the fate of Ibni Oumar Mahamat Saleh, of whom there had been no news since his arrest on 3 February 2008, and held the Chadian authorities personally responsible for his state of health and called on them to take the necessary measures so that he regains his freedom without delay. |
|
china |
Hu Jia |
The winner of the 2008 Sakharov Prize |
In its resolution adopted on 17 January 2008, the European Parliament - condemned the detention of Hu Jia and raised concerns about the conditions under which he was being kept and urged the Chinese authorities to release him promptly. |
|
cUBA |
Antonio Ramón Díaz Dr. José Luis García Paneque
|
The husbands of two members of the human rights organisation Ladies in White, who have not received adequate medical care whilst in detention to the extent that the situation has potentially become life threatening. Concerns also remain that the two men did not receive a fair trial for their alleged crimes. |
A letter of concern was sent on 27 March 2008. |
|
Democratic republic of congo
|
Julienne Lusenge |
Julienne Lusenge, co-ordinator of the association "Solidarité féminine pour la paix et le développement intégral (SOFEPADI)" was a victim of intimidation and death threats upon her return to DRC. This wave of intimidation followed her participation in a roundtable discussion on 25 March 2008, with the European Parliament's Sub-Committee on Human Rights on the human rights situation in DRC. |
A letter of concern was sent on 9 April 2008 |
|
INDIA |
Henri Tiphagne Mahaboob Batcha V.P. Gunasekaran |
Henri Tiphagne, Executive Director of People’s Watch, Mahaboob Batcha, Managing Trustee of the Society for Community Organisation Trust (SOCO Trust), and V.P. Gunasekaran, District Secretary of the Communist Party of India were arrested alongside several human rights defenders for peacefully taking part in "The Long March for Justice for Special Task Force (STF) victims". Although released on the same evening, this arbitrary arrest of peaceful protestors was a cause for concern. |
A letter of concern was sent on 4 June 2008. |
|
indonesia |
Munir Said Thalib |
A leading Indonesian human rights activist, founder of human rights organisations, died from arsenic poisoning on Garuda flight GA974 from Singapore to Amsterdam on 7 September 2004. The report by an independent fact-finding team into the Munir Said Thalib case, ordered by the Indonesian President, has never been made public and the only person to have been prosecuted in connection with the case, former Garuda co-pilot Pollycarpus Budihari Priyanto, had his conviction overturned by the Indonesian Supreme Court in October 2006.
|
In its declaration adopted on 10 April 2008, the European Parliament - expressed its concern that this murder was meant to intimidate and threaten all other Indonesian human rights defenders and journalists, - called on the Indonesian authorities to take all necessary action to ensure that those responsible for the murder at all levels are brought to trial and justice is delivered as quickly as possible.
The former Deputy Chief of Indonesia’s National Intelligence Agency (Badan Intelijen Nasional - BIN), Mr. Muchdi Purwopranjono, was arrested in June 2008 and his trial for the “premeditated murder” of Mr. Said Thalib began in August 2008. However, on 31 December, 2008, the South Jakarta District Court decided to acquit him for want of evidence. |
|
iran |
Seyed Mehdi Kazemi |
He is a 19-year-old homosexual Iranian citizen, who requested asylum in the United Kingdom and had his application rejected; whereas, fearing deportation, he fled to the Netherlands, where he applied for asylum; whereas Dutch authorities, after examining his request, have decided to send him back to the UK. The Iranian authorities routinely detain torture and execute persons, notably homosexuals, and Mr Kazemi's former partner has already been executed and his father has threatened him with death. |
In its resolution adopted on 13 March 2008, the European Parliament - expressed its concern over the fate of Mehdi Kazemi, and asked for the proper and full application of the Qualifications Directive, which recognises persecution for sexual orientation as a ground for granting asylum and requires Member States to consider the individual case and the situation in the country of origin, including laws and regulations and the manner in which they are applied. - appealed to the Member States involved to find a common solution to ensure that Mehdi Kazemi is granted asylum or protection on EU soil and not sent back to Iran, where he would most certainly be executed, thus ensuring that Article 3 of the ECHR is fully respected by all European authorities and notably, in this case, by the UK.
On 19 May 2008, Mehdi Kazemi received notification from the British Home Office that he had been granted asylum in the United Kingdom.
|
|
Khadijeh Moghaddam
Ten women: Iran, Khayrieh, Kobra N., Fatemeh, Ashraf Kalhori, Shamameh Ghorbani, Leyla Ghomi, Hajar, the sisters Zohreh and Azar Kabiriniat; Two men: Abdollah Farivar and an unnamed Afghan national
Mokarrameh Ebrahimi
Ja'Far Kiani
Shahla Jahed
|
Khadijeh Moghaddam, a prominent women's rights and environmentalist campaigner was arrested on 8 April 2008, and was only released after paying a high bail payment of IRR 1 billion (approximately EUR 50 000),
The ten women and two men who continued to be at risk of being stoned to death.
Mokarrameh Ebrahimi, was sentenced to death by stoning, together with her partner, the father of her children, for the simple reason of having maintained an extra-matrimonial relationship
Ja'Far Kiani, who was stoned to death in July 2007, but whose partner Mokarrameh Ebrahimi was pardoned by Supreme Leader Ayatollah Ali Khamenei after 11 years of imprisonment and released on 17 March 2008, together with her 5-year-old son.
Shahla Jahed, a 'temporary' wife, who had been found guilty of murdering her husband's permanent wife, whose conviction was later overturned by the head of the judiciary, Ayatollah Seyyed Mahmoud Hashemi Shahroudi. |
In its resolution adopted on 24 April 2008, the European Parliament - welcomed the release of Khadijeh Moghaddam and Mokarrameh Ebrahimi, and noted the roles of the Iranian Supreme Leader and head of the judiciary in those cases, and called for the release of Shahla Jahed, - strongly condemned the repression of civil society movements in Iran, including women's rights defenders, and urged the Iranian authorities to end the harassment, intimidation and persecution of people peacefully exercising their right to freedom of expression, association and assembly, and to release immediately and unconditionally all prisoners of conscience. - reiterated its strong condemnation of the death penalty in general.
|
||
Mohammad Hassanzadeh
Behnoud Shojaee, Mohammad Fedaei, Saeed Jazee and Behnam Zaare |
Mohammad Hassanzadeh, a juvenile offender who was executed on 10 June 2008, was under the age of 18 at the time of execution.
Four juvenile offenders who face imminent risk of execution. |
In its resolution adopted on 19 June 2008, the European Parliament
- strongly condemned the death sentences and executions in Iran, in particular those imposed or carried out on juvenile offenders and minors, and urged the Iranian authorities to respect internationally recognised legal safeguards with regard to minors; - condemned in the strongest possible terms the execution of Mohammad Hassanzadeh, who was under the age of 18 when he was executed, - urged the Iranian authorities to halt the execution of Behnoud Shojaee, Mohammad Fedaei, Saeed Jazee, Behnam Zaare and all other juvenile offenders sentenced to death. |
||
Hassan Mozafari Rahman Shahidi Reza Hejazi Amir Marollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei and Bahman Soleimanian Yaghoub Mehrnehad Farzad Kamangar Soghra Najafpour
|
On 22 July 2008 juvenile offenders Hassan Mozafari and Rahman Shahidi were executed, and on 19 August 2008 19-year-old Reza Hejazi was hanged for an alleged murder which he committed when he was 15 years old. Neither Hejazi's family, nor their lawyer, were notified of the time and place of the scheduled executions, in violation of Iranian law.
Juvenile offenders Amir Marollahi, Behnood Shojaee, Mohammed Fadaei and Bahman Soleimanian face imminent risk of execution.
Yaghoub Mehrnehad, an ethnic Baluchi and executive director of the Voice of Justice Youth Association, who was executed on 4 August 2008, after having publicly confronted local officials demanding accountability for their poor performance.
Minority rights activist, Kurdish teacher Farzad Kamangar, has been condemned to death on charges, without evidence, of taking up arms against the state.
Soghra Najafpour, who has spent almost the entire past 19 years of her life on death row for a murder which took place when she was 13 years old
|
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - reiterated its call on the members of the Majlis to urgently amend legislation in order to ensure that no-one is executed for a crime committed when less than 18 years of age and to raise the age of legal responsibility to international standards, - strongly condemned the persecution and imprisonment of citizens in Iran who engage in the defence of human rights and campaign against the death penalty, and are frequently charged with 'activities against national security'; calls, in particular, for the unconditional release of Emadeddin Baghi and Mohammad Sadegh Kabovand and the commutation of the death sentence on Farzad Kamangar, as well as a reinvestigation into his case |
||
IRAQ |
Tareq Aziz |
Tareq Aziz, the former Iraqi deputy Prime Minister who is currently on trial for his responsibility in relation to atrocities committed by the Iraqi regime in the 1980s. There are concerns that he is being tried without legal representation, and that he will be sentenced to death and executed soon after. |
A letter of concern was sent on 17 July 2008 |
|
kashmir |
Parvez Imroz |
An award-winning human rights lawyer, president of the Jammu and Kashmir Coalition of Civil Society and founder of the Association of the Parents of Disappeared Persons (APDP), he survived an armed attack on 30 June 2008 in Srinagar by alleged security forces members |
In its resolution adopted on 10 July 2008, the European Parliament: - expressed its concern for the safety of Parvez Imroz and other human rights activists who are investigating the unmarked graves and other allegations of human rights abuses in Jammu and Kashmir, - called on the Indian authorities to ensure their protection and allow them to operate without fear of harassment and violence - urged the authorities to conduct a prompt and impartial investigation into the attack on Parvez Imroz, to make the results public and to bring those responsible to justice |
|
mauritania |
Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi Yahya Ould Ahmed el-Waghef |
President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi, Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government, were placed under house arrest following a military coup on 6 August 2008, when President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi was ousted by a group of high-ranking generals whom he had dismissed from office earlier that day. The coup marked the second one in the country in three years, and it violated both constitutional legality and the results of democratic and internationally validated elections. |
In its resolution adopted on 4 September 2008, the European Parliament: - expressed regret that the coup had taken place, as it marked a setback given the notable developments made in advancing democracy in the country, - called for the immediate release of President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi, Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government still under house arrest in various locations. On 12 August 2008, it was reported that Prime Minister Yahya Ould Ahmed el-Waghef, and other members of the government were released from house arrest. On 21 December 2008, it was reported that President Sidi Mohamed Ould Cheikh Abdallahi was released from house arrest following intense international pressure. |
|
occupied palestinian territories |
The al-Kurd family |
On the night of Sunday, 9 November 2008, members of the Israeli police and armed forces evicted the al-Kurd family from their home in the Sheikh Jarrah neighbourhood of East Jerusalem where they had lived for more than 50 years; whereas, immediately afterwards, they allowed settlers to enter the family's house and then sealed off the area. This eviction was carried out on the basis of an order issued by the Israeli Supreme Court on 16 July 2008 following long and controversial legal proceedings on disputed ownership before Israeli courts and authorities. |
In its resolution adopted on 20 November 2008, the European Parliament: - expressed its deep concern at the eviction of the al-Kurd family, the recent destruction of the houses of Palestinian families by the Israeli authorities in several areas of East Jerusalem and the possible serious consequences of these measures - called on the Council, the Commission and the international community, including the Quartet, to make all possible efforts to protect Palestinian residents in the Sheikh Jarrah neighbourhood and other areas of East Jerusalem and calls on the Quartet to play a more active role in this direction; - reiterated its call to the Israeli authorities immediately to halt any expansion of settlements and the building of the security fence beyond Israel's 1967 borders, actions which are contrary to international law and are undermining peace efforts. |
|
RUSSia |
Magomed Evloïev
Miloslav Bitokov
Abdullah Alishaev
|
Magomed Evloïev, a journalist opposed to the Russia Republic of Ingushetia was shot in the head on 31 August 2008 shortly after being released from police custody.
Miloslav Bitokov, editor of the newspaper Gazeta Yuga suffered an armed attack from unknown assailants on 2 September 2008 in the town of Nalchik.
Abdullah Alishaev, a reporter from the television channel TV-Chirkei died on 3 September 2008 as a result of gunshot wounds from unknown assailants.
|
A letter of concern was sent to the French Foreign Minister, Bernard Kouchner, on 26 September 2008.
|
|
Otto Messmer, Victor Betancourt Karinna Moskalenko Magomed Evloyev Akhmed Kotiev Zurab Tsechoev Dmitrii Kraiukhin Stanislav Dmitrievski
|
On 28 October 2008 Otto Messmer, leader of the Russian Jesuit order, and Victor Betancourt, an Ecuadorean priest, were brutally murdered in their Moscow apartment.
In mid-October 2008 a leading Russian human rights lawyer, Karinna Moskalenko, who has successfully represented 30 Russian citizens in the European Court of Human Rights, was the victim of an attempt to poison her by placing mercury in her car in Strasbourg.
On 31 August 2008 Magomed Evloyev, the owner of an Ingush independent website, was killed while in police custody,
Attempts on the lives of human rights defenders, including the Ingush opposition leader Akhmed Kotiev, the human rights defender Zurab Tsechoev from Ingushetia, the human rights activist Dmitrii Kraiukhin from Orel and the human rights activist Stanislav Dmitrievski from Nizhni Novgorod, were recorded between July and October 2008 |
In its resolution adopted on 18 December 2008, the European Parliament: - drew attention to the growing trends of violence which, according to the Moscow Bureau for Human Rights, have resulted in more than 100 people being killed in 2008 on the basis of their race, nationality, religion or sexual orientation, and to the absence of effective condemnation of such hate crimes by Russian authorities; - expressed alarm at the attempt made in October 2008 on the life of human rights lawyer Karinna Moskalenko and her family, and appeals to both the French and Russian authorities to identify the perpetrators and their motives; - asserted that the activities of human rights lawyers acting in cases involving alleged human rights abuses, who have to take great personal risks in continuing their work, should be afforded the highest respect, protected by the state and supported by the international community. |
||
somalia |
Nasteh Dahir Farah
Mohamed Mahdi
Jolanda Occhipinti, Giuliano Paganini and Abdirahaman Yussuf Harale |
Nasteh Dahir Farah, Vice-President of the National Union of Somali Journalists, who was gunned down in the southern town of Kismayu (Somalia) on Saturday, 7 June 2008.
Mohamed Mahdi, prominent Somali aid worker, the head of the local Woman and Child Care aid agency, who was shot in Mogadishu by unidentified gunmen in June 2008.
The two Italian members and one Somali member of the agricultural NGO Cooperazione Italiana Nord Sud, who were kidnapped on 21 May 2008 around 60 km south of Mogadishu, for whom a ransom of USD 1 000 000 has been demanded. |
In its resolution adopted on 19 June 2008, the European Parliament -strongly condemned the continued fighting, targeted killings and other serious violations of human rights committed by all parties to the conflict, which has caused the loss of life of numerous Somali civilians and a humanitarian catastrophe. -deplored the brutal, targeted murders of Nasteh Dahir Farah and Mohamed Mahdi, and called for the liberation of the three members of Cooperazione Italiana Nord Sud. |
|
Aisha Ibrahim Duhulow Two Italian Roman Catholic nuns (Maria Teresa Olivero and Caterina Giraudo) |
Aisha Ibrahim Duhulow, a 13-year-old girl, was stoned to death in Somalia after being accused and convicted of adultery in breach of Islamic law while she was in fact a victim of rape by three men. The stoning was carried out by a group of 50 men in a stadium in the southern port of Kismayo, in front of around 1000 spectators. The al-Shabab militia, who control Kismayo, detained and ordered the execution by stoning of Aisha Ibrahim Duhulow, but did not arrest or detain those accused of her rape. Inside the stadium, militia members opened fire when some of the people at the stadium attempted to save the life of Aisha Ibrahim Duholow, and shot dead a boy who was a bystander.
Maria Teresa Olivero and Caterina Giraudo; two Italian Roman Catholic nuns from Kenya who were kidnapped, then taken to Somalia.
|
In its resolution adopted on 20 November 2008, the European Parliament: - strongly condemned the stoning and execution of Aisha Ibrahim Duhulow and expressed its horror at such a barbaric act perpetrated against a 13-year-old rape victim; - called on the Somali Government to condemn this execution and to take action to prevent such brutal executions in the future; - called on the Somali Government to issue documents and make statements to restore the honour of Aisha Ibrahim Duhulow posthumously; - called for those accused of raping Aisha Ibrahim Duhulow to be brought to trial in accordance with due process, - called on both the Somali and Kenyan authorities to make all possible efforts and take all possible political and diplomatic initiatives to secure the release of the two Italian Roman Catholic nuns. |
||
syria |
Akram Al Bunni Jaber Al Shoufie Ali Al-Abdullah Fayez Sarah Mohammed Haj Darwish |
Akram Al Bunni, founding member of the Committee for the Revitalisation of Civil Society in Syria; Jaber Al Shoufie, member of the executive board of the Committee for the Defence of Democratic Liberties and Human Rights in Syria; Ali Al-Abdullah, member of the Committee for the Revitalisation of Civil Society in Syria; Fayez Sarah, journalist and founding member of the Committee for Revitalisation of Civil Society in Syria; Mohammed Haj Darwish, member of the Human Rights Association in Syria (HRAC) and founding member of the Committee for the Revitalisation of Civil Society in Syria
These five individuals were arrested and detained after participating in a meeting asking for a peaceful democratic change in Syria organised by the Damascus Declaration for Democratic and National Change initiative. According to information received, none of the detainees had been brought before a court nor had been presented with charges. |
A letter of concern was sent on 17 January 2008. |
|
Anwar Al-Bunni |
Anwar Al-Bunni, lawyer, founding member of the Human Rights Association in Syria and president of the Committee for the Defence of Political Prisoners. He is serving a five-year prison sentence pronounced on 24 April 2007 for "defamation against the Minister of Social Affairs". There were concerns that this was an unfair trial, which was conducted in an attempt to intimidate human rights defenders.
|
|||
United states of America |
Troy Davis |
He was sentenced to death by the Georgia State Court in 1991 for the murder of a policeman and scheduled to be executed at the end of July 2008. According to Troy Davis' lawyers, there is abundant proof of his innocence, material evidence against him has never been produced and seven witnesses for the prosecution have retracted their testimony |
In its resolution adopted on 10 July 2008, the European Parliament: - asked that Troy Davis' death sentence be commuted and, in view of the abundant evidence which might lead to such commutation, for the relevant courts to grant him a retrial, - urgently appealed to the Georgia State Board of Pardons and Paroles to commute Troy Davis' death sentence.
On 24 October 2008, the 11th U.S. Circuit Court of Appeals has issued a 25-day stay of execution for Troy Davis, just three days before he was due to be executed. |
|
venezuela |
Julio Soto |
On 1 October 2008, Julio Soto, the student leader of the COPEI party and President of the Students Union at Zulia State University, was riddled with bullets in his car in the city of Maracaibo – a crime that was committed under strange circumstances and that has yet to be resolved. |
In its resolution adopted on 23 October 2008, the European Parliament: - vigorously condemned the murder of the student leader, Julio Soto; conveyed its condolences to the victim's family and friends and called on the Venezuelan authorities to make every possible effort to investigate this crime as soon as possible, so that the perpetrators and those responsible are brought to justice and the crime does not go unpunished. |
|
zimbabwe |
Jestina Mukoko Zacharia Nkomo Broderick Takawira Pascal Gonzo |
Jestina Mukoko, the director of the Zimbabwe Peace Project (ZPP), Zacharia Nkomo, the brother of the leading human rights lawyer Harrison Nkomo, Broderick Takawira, a provincial coordinator of the ZPP, and Pascal Gonzo, a driver at ZPP were all kidnapped by the Mugabe regime. |
In its resolution adopted on 18 December 2008, the European Parliament: - firmly condmened the continuing violence perpetrated by the Mugabe regime against members and supporters of the MDC - expressed outraged by the spate of recent abductions of human rights defenders and calls for their immediate release and for the perpetrators to be brought to justice |
|
II LISA
LIST OF RESOLUTIONS
List of resolutions adopted by the European Parliament between January 2008 and December 2008, and relating directly or indirectly to human rights violations in the world
(http://www.europarl.europa.eu/activities/committees/publicationsCom.do?language=EN&body=DROI)
Country |
Date of adoption of resolution
|
|
AFRICA
|
|
|
BURUNDI |
22.05.08 |
|
CHAD |
24.04.08 |
|
DEMOCRATIC REPUBLIC OF CONGO |
17.01.08 (Rape as a war crime), 21.02.08, 23.10.08, 20.11.08 (Situation in East DRC) |
|
EGYPT |
17.01.08 |
|
KENYA |
17.01.08 |
|
MAURITANIA |
04.09.08 |
|
NIGERIA |
20.11.08 (Death penalty) |
|
SOMALIA |
19.06.08, 20.11.08 |
|
SUDAN |
22.05.08 (ICC) |
|
TANZANIA |
04.09.08 |
|
ZIMBABWE |
24.04.08, 10.07.08, 18.12.08 |
|
AMERICA
|
|
|
NICARAGUA |
18.12.08 |
|
VENEZUELA |
23.10.08 |
|
ASIA
|
|
|
AFGHANISTAN |
13.03.08 (Perwiz Kambakhsh) |
|
BANGLADESH |
10.07.08 |
|
BURMA (MYANMAR) |
24.04.08, 22.05.08, 19.06.08, 23.10.08 |
|
CHINA |
17.01.08 (Hu Jia), 10.04.08 (Tibet), 10.07.08 |
|
INDONESIA |
10.04.08 (Murder of Munir Said Thalib) |
|
KASHMIR |
10.07.08 |
|
TIMOR-LESTE |
21.02.08 |
|
EUROPE
|
|
|
ARMENIA |
13.03.08 |
|
BELARUS |
21.02.08, 22.05.08, 28.09.08 |
|
GEORGIA |
05.06.08 |
|
RUSSIA |
13.03.08, 18.12.08 |
|
Census of the Roma on the basis of ethnicity in Italy |
10.07.08 |
|
The situation of women in the Balkans |
04.12.08 |
|
MIDDLE EAST
|
|
|
IRAN |
31.01.08, 13.03.08 (Seyed Mehdi Kazemi), 24.04.08 (Women's Rights), 19.06.08, 04.09.08 |
|
LEBANON |
22.05.08 |
|
PALESTINE |
21.02.08 (Gaza), 04.09.08 (Palestinian prisoners in Israeli jails), 20.11.08 (al-Kurd family) |
|
MISCELLANEOUS
|
|
|
A European Strategy on the Roma |
31.01.08 |
|
Seventh Human Rights Council of the United Nations |
21.02.08 |
|
Human Rights in the World 2007 and the EU's policy on the matter |
08.05.08 |
|
Death Penalty |
10.07.08 |
|
The evaluation of EU sanctions as part of the EU's actions and policies in the area of human rights |
04.09.08 |
|
Promoting social inclusion and combating poverty |
09.10.08 |
|
Development perspectives for peace-building and nation building in post-conflict situations |
18.12.08 |
|
PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS
Vastuvõtmise kuupäev |
31.3.2009 |
|
|
|
||
Lõpphääletuse tulemused |
+: –: 0: |
42 1 5 |
||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud liikmed |
Sir Robert Atkins, Angelika Beer, Călin Cătălin Chiriţă, Véronique De Keyser, Jas Gawronski, Ana Maria Gomes, Klaus Hänsch, Richard Howitt, Anna Ibrisagic, Jelko Kacin, Helmut Kuhne, Vytautas Landsbergis, Johannes Lebech, Willy Meyer Pleite, Francisco José Millán Mon, Baroness Nicholson of Winterbourne, Raimon Obiols i Germà, Justas Vincas Paleckis, Ioan Mircea Paşcu, Béatrice Patrie, Alojz Peterle, Tobias Pflüger, João de Deus Pinheiro, Hubert Pirker, Pierre Pribetich, Libor Rouček, Flaviu Călin Rus, Katrin Saks, José Ignacio Salafranca Sánchez-Neyra, Hannes Swoboda, István Szent-Iványi, Inese Vaidere, Geoffrey Van Orden, Andrzej Wielowieyski, Jan Marinus Wiersma, Zbigniew Zaleski, Josef Zieleniec |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed |
Laima Liucija Andrikienė, Árpád Duka-Zólyomi, Milan Horáček, Gisela Kallenbach, Tunne Kelam, Jules Maaten, Erik Meijer, Nickolay Mladenov, Doris Pack, Rihards Pīks |
|||||
Lõpphääletuse ajal kohal olnud asendusliige/asendusliikmed (kodukorra art 178 lg 2) |
Brigitte Fouré |
|||||