AKV-EÜ koostöölepingu (Cotonou leping) teise muutmise kohta

(2009/2165(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 208–211;

–   võttes arvesse Cotonous 23. juunil 2000. aastal sõlmitud koostöölepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani (AKV) riikide rühma ning teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel(1), mida muudeti Luxembourgis 25. juunil 2005 ja mida on viimati muudetud AKV-EÜ ministrite nõukogu otsusega nr 1/2006(2) („Cotonou leping”);

–   võttes arvesse Cotonou lepingu artiklit 95, milles sätestatakse iga viie aasta järel lepingu kohandamist võimaldav läbivaatamisklausel;

–   võttes arvesse nõukogu teavituskirja AKV ministrite nõukogu eesistujale, mis võeti vastu üldasjade ja välissuhete nõukogu 23. veebruari 2009. aasta istungil;

–   võttes arvesse 2. märtsi 2005. aasta Pariisi deklaratsiooni abi tõhususe kohta, mille eesmärk on parandada arenguressursside läbipaistvust ja järelevalvet;

–   võttes arvesse kodukorra artikli 90 lõiget 5 ja artiklit 48;

–   võttes arvesse arengukomisjoni raportit ja rahvusvahelise kaubanduse komisjoni arvamust (A7-0086/2009),

A. arvestades, et Cotonou lepingu peamised eesmärgid on vaesuse kaotamine, säästev areng ja AKV riikide järkjärguline integreerumine maailmamajandusse;

B.  arvestades, et pärast seda, kui Cotonou lepingut viimati 2005. aastal muudeti, on rahvusvahelisel areenil toimunud palju muutusi, nt märkimisväärselt kerkinud toiduainete ja elektri hinnad, enneolematu finantskriis, kliimamuutuse tagajärjed, mis kõik avaldavad arengumaadele väga tõsist mõju;

C. arvestades, et kõik need uued arengud ülemaailmses keskkonnas võivad juhul, kui neid asjakohaselt ei käsitleta, ohustada Cotonou lepingu eesmärke ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamist aastaks 2015;

D. arvestades, et piirkondlike majanduspartnerluslepingute sõlmimine ja rakendamine on kahjustanud AKV riikide rühma ühtekuuluvust ja käimasolevat piirkondliku integratsiooni protsessi; arvestades vajadust säilitada AKV riikide ühtsus ja sidusus ning AKV-ELi institutsioonide stabiilsus;

E.  arvestades, et Cotonou lepingu teine muutmine toimub väga õigeaegselt, et kohandada selle sätteid vastavalt ülaltoodud tõsiasjadele; arvestades siiski, et enamikku neist küsimustest puudutatakse Cotonou muutmise volitustes üksnes põgusalt;

F.  arvestades, et ELi või AKV riikide rühma poolt muutmiseks esitatud valdkonnad on muu hulgas järgmised:

–    piirkondlik mõõde;

–    poliitiline mõõde, sealhulgas ränne ja eelarvevaldkonna hea valitsemistava;

–    institutsiooniline mõõde;

–    aastatuhande arengueesmärkide ja arengupoliitika sidususe edendamine;

–    humanitaar- ja hädaabi, sealhulgas kriisiolukordades kohaldatava korra täpsustamine;

–    abi kavandamine ja rakendamine, sealhulgas AKV riikide sisese rahastamispaketi kavandamine;

–    kliimamuutus ja toiduainetega kindlustatus kui valdkondadevaheline küsimus (esitajaks AKV riigid),

G.  arvestades, et Lissaboni lepingu jõustumisel muutub ELi institutsiooniline struktuur ja tasakaal otsustamismenetluses,

1.  on arvamusel, et Cotonou lepingu teise muutmisega peaks kaasnema selle kohandamine vastavalt hiljutistele ja praegustele kriisidele, mille hulka kuuluvad kliimamuutused, kiiresti kerkivad toiduainete ja nafta hinnad, rahanduskriis ja sügav vaesus Aafrikas; on veendunud, et nende kriiside põhjustega tegelemine ei ole vabatahtlik valik, vaid hädavajadus;

2.  mõistab hukka asjaolu, et Euroopa Parlamenti, AKV-ELi parlamentaarset ühisassambleed, AKV riikide parlamente ning ka kodanikuühiskonna organisatsioone ja valitsusväliseid osalisi ei kaasatud järjekordselt otsuste tegemisse, mille tulemusel määratleti Cotonou lepingu muutmise valdkonnad ja artiklid ning kehtestati ELi nõukogu ja AKV ministrite nõukogu poolt vastu võetud läbirääkimisvolitused;

3.  ergutab suurendama liikmesriikide parlamentide rolli käesolevas läbivaatamismenetluses ja edaspidistes läbivaatustes, et suurendada demokraatlikku legitiimsust ja omavastutust;

4.  toonitab, et selline puudujääk mõjutab muutmise läbipaistvust ja usutavust ning võõrandab täiendavalt ELi ja AKV riikide elanikkonda nende valitsustest ja asutustest;

5.  rõhutab, et tõelise partnerluslepingu sõlmimiseks on oluline, et AKV riike peetaks ELi võrdseteks läbirääkimispartneriteks;

6.  rõhutab Cotonou lepingu poliitilise mõõtme konsolideerimise vajadust, eelkõige seoses osapoolte kohustusega täita Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudist tulenevaid kohustusi;

7.  kutsub komisjoni, ELi ja AKV riikide nõukogu üles võtma arvesse rahvusvahelise abi läbipaistvuse algatuse põhimõtteid ja tulemusi;

8.  peab kahetsusväärseks, et komisjon, EL ja AKV riikide nõukogu ei konsulteerinud muudetud Cotonou lepingu allkirjastamisele eelnevatel kuudel tõhusalt valitsusväliste osalejatega ega taganud seda, et nende seisukohti arvesse võetaks; kutsub ELi ja AKV asutusi üles alustama arutelu AKV riikide ja ELi suhete tuleviku üle pärast 2020. aastat ning kaasama sellesse ka valitsusvälised osalejad;

9.  on arvamusel, et arengupoliitika sidusus eelkõige kaubanduse, arengu, põllumajanduse ja kalanduse valdkondades peaks olema ELi arengukoostöö juhtpõhimõte ning seda tuleks muudetud lepingus selgesõnaliselt käsitleda; julgustab parlamentaarset ühisassambleed kasutama senisest enam Cotonou lepingu artiklit 12, et säilitada sidusus ELi ja AKV riikide poliitika vahel;

10. kutsub seoses Cotonou lepingu artikliga 12 komisjoni üles teavitama AKV riikide sekretariaati ja AKV-ELi ühisassambleed süstemaatiliselt mis tahes ELi meetmetest, mis võivad kahjustada AKV riikide huve; kutsub komisjoni sellega seoses üles kasutama rohkem talitustevahelisi nõupidamisi peadirektoraatide vahel, aga ka poliitika mõju hindamisi, mis võivad suurendada arengupoliitika sidusust;

11. peab vajalikuks – võttes arvesse ühelt poolt majanduspartnerluslepingute jõustumist ainult mõne AKV riigi puhul ja teiselt poolt Cotonou lepingu artikli 37 paljude sätete aegumist – muuta AKV-ELi lepingu kaubanduslepinguid käsitlevat osa, et hõlmata lepinguga kõik juba olemasolevad AKV-ELi kaubanduslepingud (üldine soodustuste süsteem (GSP), GSP Plus, majanduspartnerluse vahelepingud, majanduspartnerluslepingud AKV riikide Kariibi mere piirkonna foorumi (CARIFORUM) riikidega) ja kindlustada mitme sellise põhimõtte ja kohustuse säilimine, mis ei tohiks lepingust kaduda, nimelt:

–   tagada sidusus ühelt poolt kõigi kaubandusraamistike, mis reguleerivad AKV riikide ja ELi suhteid, ja teiselt poolt AKV-ELi koostöö keskmeks olevate arengueesmärkide vahel,

–   tagada, et kõik AKV riigid saavad kasutada vähemalt samaväärset kaubandusraamistikku, kui neil oli nende eelmises olukorras, eelkõige riikide puhul, mis ei ole vähim arenenud riigid ega ole allkirjastanud majanduspartnerluslepingut,

–   tagada, et kõigi AKV riikide osas võetakse uue kaubandusraamistiku puhul arvesse tundlikke sektoreid, nimelt toiduaineid tootvat põllumajandust, kui määratakse kindlaks üleminekuperioodid ja hõlmatavad tooted, ja et see võimaldaks parandada AKV riikide juurdepääsu turule, eelkõige päritolureeglite uuesti läbivaatamise abil,

12. märgib, et oma teavituskirjades paluvad Cotonou lepinguosalised selgesõnaliselt kaubandussätete läbivaatamist; juhib tähelepanu vajadusele lisada uusi sätteid sellistes uutes valdkondades nagu kaubandusabi, tagamaks arengumõõtme selle lepingu kaubandusvaldkondades;

13. tervitab AKV riikide palvet lisada uusi sätteid, mis käsitlevad koostööd sellistes valdkondades nagu kaubandus ja areng, kaubandus ja rahandus ning õiglane kaubandus, ning võtab teadmiseks nende taotluse relvakaubanduse kohta;

14. kutsub AKV-ELi läbirääkijaid üles vaatama läbi Euroopa Investeerimispanga (EIP) poliitika maksuvabade finantskeskuste osas veel rangemate kriteeriumide alusel, kui seda on Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) nimekiri keelatud ja järelevalvealuste jurisdiktsioonide määratlemiseks, kindlustama selle rakendamise ja esitama aastaaruandeid edusammude kohta;

15. on arvamusel, et on vaja teha põhjalikke muudatusi EIP organisatsioonilises ja juhtimisstruktuuris, tagamaks, et EIP peab kinni oma arengukohustustest praeguse Cotonou lepingu läbivaatamise ja käimasoleva vahehindamise ja EIP välislaenude andmise volituse uuendamise kontekstis;

16. kutsub komisjoni ja AKV riikide valitsusi üles lisama Cotonou lepingusse esmajärjekorras võitlust nn maksuparadiiside kuritarvitamise, maksudest kõrvalehoidumise ja kapitali ebaseadusliku väljavoolu vastu; nõuab seetõttu kohustuslikku mehhanismi, mis sunniks riikidevahelisi korporatsioone automaatselt avaldama kõikides nende toimimiskohaks olevates AKV riikides saadud tulusid ja makstud makse;

17. kutsub läbirääkijaid üles käsitlema maksudega seonduvaid arengu aspekte ning kehtestama AKV riikides tulemuslikud ja elujõulised maksusüsteemid, et tagada arengu rahastamiseks jätkusuutlikud allikad, mille pikaajaline eesmärk oleks asendada sõltuvus välisabist; kutsub sellega seoses läbirääkijaid üles lisama AKV-ELi lepingu artikli 9 lõikesse 3, mis käsitleb head valitsemistava, tõhusa maksuhalduse põhimõtte;

18. kutsub läbirääkijaid üles käsitlema maksudega seonduvaid arengu aspekte ning kehtestama AKV riikides tulemuslikud ja elujõulised maksusüsteemid, et tagada arengu rahastamiseks jätkusuutlikud allikad, mille pikaajaline eesmärk oleks asendada sõltuvus välisabist;

19. nõuab uue ülemaailmse rahandusstruktuuri väljatöötamist ja sellekohast kokkulepet, mis võimaldaks arengumaade esindatust nende vastavate piirkondlike organisatsioonide näol ning käsitleks nende õiguspäraseid muresid säästva arengu pärast konkreetse olukorra alusel;

20. rõhutab mikrokrediidi edendamise tähtsust väikeettevõtete investeeringute ja arengu soodustamiseks;

21. kutsub komisjoni ja AKV riikide valitsusi üles tegelema kliimamuutuse struktuursete põhjustega, kehtestades riikide arengustrateegia kavades ning riigi ja piirkonna strateegiadokumentides automaatsed kliimamuutuse riskianalüüsid;

22. on veendunud, et taastuvenergia on eluliselt oluline AKV riikide majandusliku ja sotsiaalse arengu jaoks, sest nendes riikides leidub märkimisväärselt palju taastuvenergiaallikaid (päikeseenergia, tuuleenergia, geotermiline energia ja biomass); nõuab tungivalt, et läbirääkijad pööraksid erilist tähelepanu AKV riikide sõltuvuse vähendamisele fossiilkütustest ning vastuvõtlikkuse kahandamisele hinnatõusu suhtes, seades Cotonou lepingus esmatähtsaks taastuvenergia;

23. kutsub komisjoni ja AKV riike üles edendama tasakaalustatud ja säästvat arengut, mis hõlmab sotsiaalset mõõdet uute ettevõtlusvormide toetamise näol, mille alla kuuluvad ka mittetulundusühingud ja/või mikrokrediidiprogrammide raames vastavalt sotsiaalse turumajanduse mudelites sisalduvatele eetilistele ja majanduslikele põhimõtetele loodud ettevõtted;

24. mõistab hukka asjaolu, et vaatamata olukorrale, kus enamik AKV riikide elanikkonnast elab maapiirkondades ja vaesuse kaotamine on Cotonou lepingu peamisi eesmärke, on põllumajandus AKV-ELi koostöö raames endiselt tähelepanuta jäetud valdkond;

25. kutsub komisjoni üles võtma ELi arengupoliitika täideviimisel kasutusele ka toiduga isevarustamise kontseptsiooni, st iga rahva õiguse luua ise oma toiduvaldkonnaga seotud põllumajanduspoliitika – reguleerida riigisisest põllumajanduslikku tootmist nii, et oleks tagatud toodete õiglane hind ja siseriiklik turg oleks kaitstud;

26. nõuab tungivalt, et AKV riigid ja komisjon keskenduksid põllumajanduse arengule, et tagada toiduainetega kindlustatus, ja taotleb, et põllumajandusest ja maapiirkondade arengust saaksid lepingus ning riikide ja piirkondade strateegiadokumentides esmatähtsad küsimused; toonitab, et AKV riikide talupidajad vajavad kohalike turgude jaoks tootmiseks toetust ja korralikku töötasu ja neil on vaja infrastruktuuri, mis toetaks kaubandust ja kaupade liikumist;

27. palub komisjonil konsulteerida regulaarselt naiste- ja tarbijaorganisatsioonidega põllumajanduspoliitika teemal ja kaasata nad tõhusalt sellesse; on arvamusel, et naisteühendused tuleks aktiivselt kaasata otsustusprotsessidesse, võttes arvesse nende keskset osa ühiskonnas;

28. väljendab sügavat muret praegu (eelkõige Aafrikas) toimuva põllumaade omandamise pärast valitsuste toetusel tegutsevate välisinvestorite poolt, mis nõuetele mittevastava käsitlemise korral võib ohustada kohalikku toiduainetega kindlustatust ning põhjustada tõsiseid ja ulatuslikke negatiivseid tagajärgi AKV riikides;

29. nõuab tungivalt, et läbirääkijad väldiksid põllumaade omandamise kahjulikku mõju (nt väiketalude sundvõõrandamine ning maa ja vee mittesäästev kasutus), tunnistades elanikkonna õigust omada kontrolli põllumaa ja teiste eluliselt oluliste loodusvarade üle ning võttes vastu vastavaid juhtpõhimõtteid;

30. nõuab tungivalt, et AKV riigid kehtestaksid poliitika, mille aluseks on inimõiguste austamine, demokraatlike põhimõtete, õigusriigi põhimõtete, usaldusväärse majandusarengu ja inimväärse töö järgimine, et võidelda ajude äravooluga ning võimaldada AKV riikidel kasutada nende koolitatud tööjõudu nende enda arenguks;

31. kutsub komisjoni ja AKV riike üles viima migratsiooni käsitleva AKV-ELi lepingu artiklisse 13 sisse korduvrände põhimõte ja selle lihtsustamine korduvviisade andmise teel; rõhutab, et kõnealune artikkel toonitab inimõiguste austamist ja AKV riikide kodanike võrdset kohtlemist, aga käesolevate põhimõtete kasutusala piiravad oluliselt kahepoolsed tagasivõtmislepingud transiitmaadega Euroopa poolt rände juhtimise hajutamise kontekstis, need lepingud ei austa rändajate õigusi ja võivad viia järjest uute väljasaatmisteni, mis ohustavad nende inimeste tervist ja elu;

32. nõuab, et läbirääkijad tugevdaksid tingimatute inimõiguste põhimõtet ja sellele vastavate normide mittejärgimise korral rakendatavaid sanktsioone, pidades muu hulgas silmas diskrimineerimist soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel ning HIVi/AIDSi haigestunud inimeste diskrimineerimist;

33. väljendab sügavat muret selle pärast, et on vähe asutusi, mis saavad pakkuda spetsiaalset arstiabi, hoolimata sellest, et on rohkem nii hädaabi vajavaid kui ka kroonilisi haigusi põdevaid inimesi; rõhutab, et meditsiinilist infrastruktuuri ja riiklikke tervishoiusüsteeme tuleks arengustrateegiate abil edendada;

34. tuletab meelde, et AKV riiklike tervishoiusüsteemide võime pakkuda elanikkonnale ja ka humanitaarkriisist, konfliktist toibujatele või konfliktijärgses olukorras olijatele arstiabi on peamine ülesanne ning pidev ja vahetu mure ning seda tuleks vastavalt edendada AKV-ELi koostöö kaudu;

35. väljendab muret selle pärast, et AKV-ELi suhete suurenenud piirkonnastumine võib ohustada AKV riikide rühma sidusust ja tugevust ning takistada AKV-ELi ühiste institutsioonide toimimist Cotonou lepingu raames;

36. on seisukohal, et teise muutmisega tuleks ühtlasi lepingu teksti ajakohastada nii, et see kajastaks selgelt uute majanduspartnerluslepingutega seotud institutsioonide loomist (näiteks majanduspartnerluslepingutega seotud ühisnõukogud, kaubandus- ja arengukomiteed ning parlamendikomisjonid) ja tagaks koostoime ning täiendavuse Cotonou lepingu institutsioonidega;

37. rõhutab, kui oluline on Cotonou lepingu parlamentaarne mõõde, mis avaldub AKV-ELi parlamentaarses ühisassamblees; kinnitab oma kindlat pühendumist parlamentaarsele ühisassambleele, mis täidab täiel määral oma ülesannet parlamentaarse osaluse tagamisel Cotonou lepingu alusel tehtud algatustes ja protsessides; rõhutab oma lepitamatut vastuseisu igasugustele katsetele vähendada parlamentaarse ühisassamblee osa, pidades eriti silmas ettepanekuid, millega mõjutatakse assamblee töömeetodeid ja koosolekute toimumise sagedust – sellised asjad tuleks jätta assamblee enda otsustada;

38. nõuab ühisassamblee parlamentaarse, esindusliku ja demokraatliku olemuse tugevdamise eesmärgil, et kõiki AKV riike esindaksid ühisassamblees edaspidi parlamendiliikmed, mitte valitsuse esindajad, nagu sageli juhtub, ja et sellega seoses muudetaks AKV-ELi lepingu artiklit 17;

39. on veendunud AKV riikide parlamentide võimalikus keskses rollis kõigi arengukoostöö osade puhul, sealhulgas kavandamises, rakendamises, järelevalves ja hindamises; nõuab Cotonou lepingu muutmist, et tunnustada ametlikult neid parlamente Euroopa Arengufondi rahastatud koostöö osalistena;

40. nõuab AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee tugevdamist ja täiustamist ning Cotonou lepingusse selliste sätete lisamist, mis võimaldaksid parlamentaarsel ühisassambleel ja AKV riikide parlamentidel kontrollida riigi ja piirkonna strateegiadokumente, AKV-ELi majanduspartnerluslepinguid ja Euroopa Arengufondi; nõuab tõelist koostoimet ühelt poolt majanduspartnerluslepingutega loodud uute parlamendikomisjonide ja teiselt poolt parlamentaarse ühisassamblee vahel;

41. väljendab heameelt majanduspartnerluslepingute raames asutatud parlamendikomisjonide ja AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee vahelise tulevase koostoime üle, millele aitavad kaasa esimehe ja raportööride ettekanded ning majanduspartnerluslepingutega seotud parlamendikomisjonide liikmete osalemine parlamentaarses ühisassamblees ning võimaluse korral samaaegsete kohtumiste korraldamine jms, mis suurendaks parlamentaarse ühisassamblee tegevuse asjatundlikkust ning rikastaks kogemustevahetust ja koostööd;

42. tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingute raames moodustatud parlamendikomisjonid on loodud Euroopa Parlamendi algatusel, et tagada kaubandus- ja arenguküsimustele spetsialiseerunud parlamendiliikmete asjakohane kaasatus keerukate tehniliste kaubanduslepingute rakendamise järelevalvesse;

43. kutsub komisjoni ja AKV riike üles kümnendast Euroopa Arengufondist (EAF) rahastatavate riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide ettevalmistamisel pidama kinni OECD arenguabi komitee määratlusest ametliku arenguabi kohta;

44. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning ELi liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 317, 15.12.2000, lk 3. (2) ELT L 247, 9.9.2006, lk 22.

Taust

AKV-ELi suhted algasid 1970ndatel aastatel, pärast enamiku AKV riikide iseseisvumist. Esimene Lomé konventsioon, mis allkirjastati 1975, lõi ainulaadse mudeli arengukoostööks ELi ja AKV riikide vahel. Selle konventsiooni eripärased jooned olid mitmemõõtmelisus, mis ühendas abi ja kaubandust, lepinguline aspekt, mis hõlmas viieaastast ajavahemikku, ühepoolne ekspordieelistus AKV riikidest ELi maadesse ning AKV riikidele tagatud rahastamine.

AKV-EÜ koostöölepingule (tuntud kui Cotonou leping) kirjutati alla Beninis Cotonous 23. juunil 2000 ning see asendas Lomé arengukoostöö raamistiku. Leping sõlmiti kahekümneks aastaks – 1. märtsist 2000 kuni 28. veebruarini 2020. Cotonou lepingus säilitati Lomé konventsiooni õigustik, kuid AKV-ELi koostöös võeti kasutusele mõned kardinaalsed muudatused, millest kõige olulisemad on kaks järgmist:

1. Majanduspartnerluslepingud

Kaubanduse valdkonnas asendatakse AKV riikide sooduspääs ELi turule kahepoolsete vabakaubanduslepingutega (majanduspartnerluslepingutega), mis peavad vastama WTO reeglitele. Nende majanduspartnerluslepingute raames jagati AKV riigid algselt kuueks piirkonnaks, millest igaüks pidas läbirääkimisi ELiga vabakaubanduslepingu sõlmimiseks. Nüüd on piirkondi juba seitse. Praegu peetavad läbirääkimised majanduspartnerluslepingu üle on väga vastuolulised ning paljud valitsused, kodanikuühiskonna organisatsioonid, ametiühingud ja AKV riikide tööandjad, kes peavad projekti ohuks AKV riikide majandusele, seavad need kahtluse alla. Siiani on ainus majanduspartnerluslepingu sõlminud piirkond Kariibi mere piirkond.

2. AKV-ELi suhete piirkonnastumine – institutsionaalne mõju

Asjaolu, et EL tahab sõlmida eraldi majanduspartnerluslepingud eri piirkondadega, avaldab kahtlemata institutsionaalset mõju AKV-ELi suhetele. Majanduspartnerluslepingud kui olemuselt piirkondlikud lepingud põhjustavad AKV-ELi riikide suhete piirkonnastumist. Kuigi puudub ametlik väljendus soovile AKV riikide rühm laiali saata, esineb mõnel määral muret, et see viimaks siiski juhtub, sest rühm ja selle kehtivad struktuurid muutuvad üleliigseks.

Majanduspartnerluslepingutes nähtaks ette parlamentaarsete ühiskomisjonide loomine (sõltumatult AKV-ELi parlamentaarsest ühisassambleest) iga majanduspartnerluslepingu kohta eraldi. Raportöör soovib väljendada sügavat muret AKV-ELi suhetes levima hakanud spetsialiseeritud parlamentaarsete organite üle, nagu näiteks majanduspartnerluslepingute raames toimivad parlamendikomisjonid. Ei ole kuigi tõenäoline, et tohutul hulgal spetsialiseeritud parlamentaarsete organite loomine paralleelselt ühisassambleele muudab kontrolli kuidagi demokraatlikumaks. Pigem mõjub see eraldavalt ning võib nõrgestada AKV riikide suutlikkust osaleda tõhusalt mitmetel koosolekutel, sest puuduvad vastavad rahalised vahendid ja inimressursid. Lisaks oleks eraldiseisvate parlamentaarsete organite loomine kaubanduse ja arengu küsimuste jaoks tõsiseks takistuseks arengupoliitika sidususe saavutamisel (kuna kõnealused organid ei suudaks arvestada arengu- ja kaubanduspoliitika vastastikust seotust, nagu ka selle mõju keskkonnale, põllumajandusele, investeeringutele jne.).

Lepingu esimene muutmine

Läbivaatamisklausliga, mis on Cotonou lepingu artikkel 95, nähakse ette, et leping vaadatakse läbi iga viie aasta järel (välja arvatud majandus- ja kaubanduskoostööd käsitlevad sätted, milleks on olemas eriline läbivaatamiskord), et see oleks kiiresti muutuvas rahvusvahelises ja AKV-ELi kontekstis asjakohane. Vastavalt artikli 95 lõikele 3 peavad mõlemad pooled teisele poolele teatama, kui nad soovivad sätteid kõnealuse lepingu võimalikuks muutmiseks läbi vaadata.

Esimene läbivaatamine toimus 2005. aastal. Luxembourgis 25. juunil 2005 allkirjastatud muudetud lepingus võeti kasutusele järgmised uued osad.

1. Poliitiline mõõde: süstemaatilisema ja ametlikuma poliitilise dialoogi ning nõuandemenetluse loomine artikli 96 alusel seoses inimõiguste, demokraatia põhimõtete ja õigusriigi põhimõtetega; viited koostööle massihävitusrelvade leviku tõkestamise alal, Rahvusvahelise Kriminaalkohtu valdkonnas ja rahvusvahelisele koostööle terrorismivastase võitluse vallas.

2. Arengustrateegiad: viide aastatuhande arengueesmärkidele; viide vaesusega seotud haiguste vastase võitluse edendamisele ning seksuaal- ja soojätkamishügieeni ja naiste õiguste kaitsmisele; sätted, mille eesmärk on hõlbustada valitsusväliste osalejate juurdepääsu näidisprogrammi vahenditele jne.

3. Muud valdkonnad: investeerimisvahend, rakendamis- ja menetluskord, suurem paindlikkus vahendite eraldamisel, finantsjuhtimine kriisi- või konflikti olukorras, abi mittesiduvaks muutmine jne.

Käimasolev lepingu muutmine

Cotonou lepingu teise muutmise ajal on maailmamajanduses mitmeid probleeme: laenudest põhjustatud finantskriis, kiirenevad kliimamuutused, üha kerkivad toiduainete ja energia hinnad, millele enamasti Aafrikas lisandub põllumaa omandamine välisinvestorite poolt. Lepingu muutmine pakub seega head võimalust tegeleda nimetatud kriiside põhjustega, õppida varasematest eksimustest ja teha Cotonou raamistikus mõttekaid muudatusi.

Vastavalt nõukogu 23. veebruari 2009. aasta teavituskirjale, mis saadeti AKV ministrite nõukogu eesistujale, on sätted, mida EL soovib Cotonou lepingu teise muutmisega läbi vaadata, järgmised:

· piirkondlik mõõde;

· poliitiline mõõde;

· institutsioonilised selgitused;

· aastatuhande arengueesmärkide edendamine;

· Euroopa Investeerimispanga eesmärk ja tegevus;

· osalusel põhinevad lähenemisviisid;

· humanitaarabi ja suurõnnetuste ennetamine;

· abi ja ajakohastamise kavandamine ja rakendamine;

· vastuolud ja ametlikud täpsustused.

AKV läbirääkimisi käsitlev teavitus kattub suures ulatuses ELi poolt muutmiseks esitatud valdkondadega. Kõnealustele valdkondadele soovib AKV riikide rühm samuti lisada sätted konfliktide ärahoidmise ja rahu tugevdamise, kultuuri- ja haridusalase koostöö, kliimamuutuse ja toiduainete kindlustatuse kui valdkondadevahelise küsimuse jm kohta. Kolm peamist küsimust, mida AKV riikide rühm soovib Cotonou lepingu teise muutmise jooksul lahendada, on aga järgmised:

· kuidas viia AKV-ELi suhete piirkonnastumine vastavusse AKV riikide rühma ühtsuse ja sidususega;

· institutsionaalsed sätted ning parlamentaarse ühisassamblee ja majanduspartnerluslepingu institutsioonide vahelised suhted;

· Aafrika Liidu roll ja selle suhted AKV riikide rühmaga.

Pidades silmas praegu läbirääkimisteks avatud sätteid/valdkondi ning ülemaailmseid probleeme, on raportöör arvamusel, et läbirääkimiste käigus ja uuesti läbiräägitud lepingu lõplikult viimistletud tekstis tuleks tegeleda järgmiste küsimustega:

1. Demokraatliku parlamentaarse kontrolli ning AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee tugevdamine: Cotonou lepingu alusel toimiv AKV-ELi parlamentaarne ühisassamblee, mis koosneb 78 Euroopa Parlamendi liikmest ja 78 AKV riikide parlamendiliikmest, on ainulaadne ja väga edukas parlamentaarne struktuur demokraatlikuks kontrolliks. Ühisassamblee rolli tuleks seega pigem tugevdada kui õõnestada täiendavate parlamentaarsete ühiskomisjonide loomisega (väljaspool olemasoleva parlamentaarse ühisassamblee raamistikku), mis on ette nähtud majanduspartnerluslepingute kontrollimiseks. Raportöör on arvamusel, et parlamentaarse ühisassamblee rolli tuleks ajakohastada ning anda talle pädevus teostada demokraatlikku kontrolli lisaks majanduspartnerluslepingutele ka Euroopa Arengufondi ning riigi ja piirkonna tasandi strateegiadokumentide üle.

2. Kliimamuutused: Globaalne soojenemine avaldab ulatuslikku negatiivset mõju arengumaade elatisele, sealhulgas põllumajandusele ja toiduainetega kindlustatusele – selle ilminguteks on uute haiguste teke, näljahäda, veekvaliteedi muutumine, üleujutused ja merepinna tõus, kalatööstuse häving, põuad, pinnase kvaliteedi halvenemine jpm. Kui kliimamuutusega nõuetekohaselt ei tegeleta, ähvardab AKV riikide elanikke järjest süvenev langus. Seepärast on vaja terviklikku lähenemist, mis lisab keskkonnamõõtme kõikidesse poliitikaotsustesse, sealhulgas riigi ja piirkonna tasandi strateegiadokumentidesse. Raportöör toetab seetõttu palavalt AKV riikide rühma nõuet käsitleda kliimamuutust Cotonou lepingu teise muutmise käigus kui valdkondadevahelist küsimust.

3. Taastuvenergia: Peaaegu kõikides AKV riikides on tohutud taastuvenergiaallikad. Paradoksaalsel moel ei kasutata neid allikaid piisavalt, et võimaldada AKV riikidel liikuda energiaalase sõltumatuse suunas. Taastuvenergia poliitika küsimus peab seega kuuluma AKV-ELi arengukoostöö lepingute keskmesse. Raportöör teeb ettepaneku taastuvenergia küsimusi (nt sätted vajaduse kohta suurendada investeeringuid taastuvenergiasse AKV riikides) muudetud Cotonou lepingus paremini käsitleda.

4. Toidukriis ja maade haaramise küsimus: 2007.–2008. aastal kiiresti kerkinud toiduhinnad tõid päevavalgele uue nähtuse – põllumaade omandamise valitsuse toetusel arengumaades tegutsevate välisinvestorite poolt. Sellised riigid nagu Hiina, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid ja Katar hakkasid ostma arengumaades põllumaad, et tagada oma elanikele toiduainetega kindlustatus. Viljelusmaade omandamine toimub aga kohaliku elanikkonna huvide vastaselt ning võtab vaestelt talunikelt juurdepääsu põllumaale ja veele nende kodumaal.

Kui rahvusvahelised investorid jätkavad põllumaade omandamist, süveneb äärmine vaesus veelgi ning võivad tekkida vägivaldsed konfliktid ja toidumässud. Toiduainetega kindlustatuse määratlemine (AKV riikide rühma ettepanekul) Cotonou lepingu muutmisel valdkondadevahelise küsimusena pakub hea võimaluse tegeleda maade haaramise probleemiga ja hoida ära tulevasi konflikte, tagades kohalikule elanikkonnale ühe peamise inimõiguse – juurdepääsu loodusvaradele, sealhulgas maale ja veele.

Samuti on kohutav näha, et vaatamata asjaolule, et enam kui 60% Aafrika elanikest elab maapiirkondades ja nende elatis sõltub põllumajandusest, ei tähtsusta riikide valitsused ega ELi arengukoostöö poliitika seda eluliselt olulist sektorit. Selline olukord peab muutuma – ülemaailmse vaesuse kaotamiseks peab põllumajandusest saama Cotonou arengukoostöös esmatähtis sektor.

5. Finantskriis: kuigi AKV riigid ei ole finantskriisi põhjustanud, avaldab see neile ebaproportsionaalselt suurt mõju. Raportöör on seepärast arvamusel, et läbirääkijad peaksid tegelema käesoleva finants- ja majanduskriisi süsteemsete põhjustega ning nägema Cotonou lepingu teise muutmise käigus ette meetmed kriisiolukordadeks.

Kuigi ebaseaduslikke finantsvooge arengumaadest on raske täpselt kindlaks teha, moodustab 2009. aasta juunis avaldatud Norra aruande(1) kohaselt ebaseaduslik rahavoog enam-vähem kümme korda suurema summa kui arenguabi. Sellest ilmneb, et juhul, kui arengumaadel on võimalik ebaseaduslikku finantsvoogu kontrollida, võivad nad kiirendada aastatuhande arengueesmärkide saavutamist ja sillutada teed finantssüsteemi autonoomse arengu poole. Kindel kohustus võidelda maksuparadiiside ja ebaseaduslike finantsvoogude vastu on seega konkreetne lahendus AKV riikide rahalistele probleemidele.

6. Ränne: Kuna kodumaal on vähe võimalusi tööd saada ja tööpuudus on suur, seavad paljud noored aafriklased oma elu ohtu, üritades Euroopasse rännata. Massilise sisserände põhjus on ebaõnnestunud majandus, elanikkonna vaesumine, inimõiguste rikkumine, keskkonna halvenemine, rikaste ja vaeste riikide vahelise lõhe suurenemine, sõjad, poliitiline tagakiusamine.

Üks lahendus ebaseadusliku sisserände probleemile oleks võimaldada Aafrika riikidel oma majandust kaitsta ja üles ehitada. Sel eesmärgil peaksid läbirääkijad käsitlema rände ja ajude äravoolu küsimust. Tööjõu kaotus üldiselt ja eelkõige väljaõppe saanud professionaalide kaotus kahjustab AKV riikide arengut ja majandust.

Lõpetuseks soovib raportöör väljendada kahetsust seoses sellega, et liikmesriigid ei konsulteerinud parlamentidega (Euroopa Parlamendi, parlamentaarse ühisassamblee ja AKV riikide parlamentidega) ja viimased ei saanud osaleda nende otsuste tegemisel, millega määratleti muutmist vajavad valdkonnad ja artiklid ning kehtestati läbirääkimisvolitused.

(1) Arengumaadest kapitali väljavoolu komisjon: Maksuparadiisid ja areng, esialgne aruanne, 18. juuni 2009.

ETTEPANEKUD

Rahvusvahelise kaubanduse komisjon palub vastutaval arengukomisjonil lisada oma resolutsiooni ettepanekusse järgmised ettepanekud:

1.  märgib, et arvestades majanduspartnerluslepingute parafeerimisest ja allkirjastamisest tulenevaid olulisi muudatusi, peab lepingu teistkordne muutmine sisaldama majandus- ja kaubanduskoostööd käsitlevate sätete läbivaatamist;

2.  soovitab muuta juriidiliselt selgemaks või välja jätta lepingu artikli 95 lõike 3 sätte, mille kohaselt ei peaks läbivaatamine puudutama „majandus- ja kaubanduskoostööd käsitlevaid sätteid, mis vaadatakse läbi eraldi”, kuna seoses majanduspartnerluslepingute jõustumisega pole eraldi läbivaatamismenetlus enam otstarbekohane;

3.   märgib, et oma teavituskirjades paluvad lepingu osalised selgesõnaliselt kaubandussätete läbivaatamist; juhib tähelepanu vajadusele lisada uusi valdkondi, näiteks kaubandusabi, käsitlevaid sätteid, mille abil tagada, et käesoleva lepingu kaubanduspiirkondades võetakse arvesse arenguaspekti;

4.  tervitab AKV riikide palvet lisada uusi sätteid, mis käsitlevad koostööd järgmistes valdkondades: kaubandus ja areng, kaubandus ja rahandus, õiglane kaubandus ja relvakaubandus; võtab teadmiseks nende riikide palve relvakaubanduse kohta;

5.  on seisukohal, et teise muutmisega tuleks ühtlasi lepingu teksti ajakohastada nii, et see kajastaks selgelt uute majanduspartnerluslepingutega seotud institutsioonide loomist (näiteks majanduspartnerluslepingutega seotud ühisnõukogud, kaubandus- ja arengukomiteed ning parlamendikomisjonid) ja tagaks koostoime ning täiendavuse Cotonou lepingu institutsioonidega;

6.  tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingute raames moodustatud parlamendikomisjonid on loodud Euroopa Parlamendi algatusel, et tagada kaubandus- ja arenguküsimustele spetsialiseerunud parlamendiliikmete asjakohane kaasatus keerukate tehniliste kaubanduslepingute rakendamise järelevalvesse;

7.  väljendab heameelt majanduspartnerluslepingute raames asutatud parlamendikomisjonide ja AKV-ELi parlamentaarse ühisassamblee vahelise tulevase koostoime üle, millele aitavad kaasa esimehe ja raportööride ettekanded ning majanduspartnerluslepingutega seotud parlamendikomisjonide liikmete osalemine parlamentaarses ühisassamblees ning võimaluse korral samaaegsete kohtumiste korraldamine jms, mis suurendaks parlamentaarse ühisassamblee tegevuse asjatundlikkust ning rikastaks kogemustevahetust ja koostööd.

PARLAMENDIKOMISJONIS TOIMUNUD LÕPPHÄÄLETUSE TULEMUS