soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009

(2009/2101(INI))

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 2 ja artikli 3 lõike 3 teist lõiku ning Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 157;

–   võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 23;

–   võttes arvesse komisjoni 27. veebruari 2009. aasta aruannet soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2009 (KOM(2009)0077);

–   võttes arvesse komisjoni 7. juuni 2000. aasta teatist „Soolist võrdõiguslikkust käsitleva ühenduse raamstrateegia poole (2001–2005)” (KOM(2000)0335) ning komisjoni aastaaruandeid soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastatel 2000, 2001, 2002, 2004, 2005, 2006, 2007 ja 2008 (vastavalt KOM(2001)0179, KOM(2002)0258, KOM(2003)0098, KOM(2004)0115, KOM(2005)0044, KOM(2006)0071, KOM(2007)0049 ja KOM(2008)0010);

–   võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine)(1);

–   võttes arvesse oma 19. veebruari 2009. aasta resolutsiooni sotsiaalmajanduse kohta(2);

–   võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist „Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine” (KOM(2008)0635);

–   võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 86/613/EMÜ (KOM(2008)0636);

–   võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (KOM(2008)0637);

–   võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet „Barcelona eesmärkide elluviimine seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele” (KOM(2008)0638);

–   võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (CETS nr 197) ratifitseerimise hetkeseisu;

–   võttes arvesse 22. märtsil 2005. aastal Euroopa sotsiaalpartnerite poolt vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse tegevusraamistikku;

–   võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

–   võttes arvesse 23.–24. märtsil 2006. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse Euroopa pakti;

–   võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta(3);

–   võttes arvesse oma 24. oktoobri 2006. aasta resolutsiooni naiste sisserände kohta: naissoost sisserändajate roll ja koht Euroopa Liidus(4);

–   võttes arvesse oma 25. novembri 2009. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses” – Stockholmi programm(5);

–   võttes arvesse oma 13. märtsi 2007. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 kohta(6);

–   võttes arvesse naiste ja meeste võrdseid võimalusi käsitleva nõuandekomitee tegevust ning selle 22. märtsi 2007. aasta arvamust soolise palgaerinevuse kohta;

–   võttes arvesse oma 3. septembri 2008. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2008(7) ;

–   võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta(8);

–   võttes arvesse kodukorra artiklit 48 ja artikli 119 lõiget 2;

–   võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0000/2009),

A.  arvestades, et sooline võrdõiguslikkus on üks Euroopa Liidu aluspõhimõtteid, mida tunnustatakse Euroopa Ühenduse asutamislepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, ning arvestades, et hoolimata märgatavatest edusammudest selles valdkonnas, on sooline ebavõrdsus jätkuvalt suur;

B.  arvestades, et Euroopa Liidus valitseb praegu laiaulatuslik majandus-, finants- ja sotsiaalkriis, mis mõjutab eriti naiste olukorda tööturul ja eraelus;

C. arvestades, et emadust ja isadust tuleb pidada põhiõigusteks, mis on väga tähtsad ühiskonna tasakaalu seisukohast, ning et ELi tasandil on olemas rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlev direktiiv(9) ning lapsehoolduspuhkust käsitlev direktiiv(10), aga siiani ei ole töötatud välja ühtegi õigusakti isapuhkuse kohta;

D.  arvestades, et kutsealase ja sektorilise eraldatuse tõttu mõjutas kättesaadavate andmete põhjal kriisi algus üldiselt rohkem mehi kui naisi, kuid mõnedes riikides ja sektorites on olukord teistsugune, eelkõige traditsioonilistes tööstusharudes, kus on ülekaalus naissoost töötajad ja kus paljud ettevõtted lõpetavad oma töö või rahvusvahelised ettevõtted viivad tootmise mujale; arvestades siiski, et kättesaadavates andmetes ei kajastu osalise tööajaga töö ning et osalise tööajaga töötab 31,1 % naistest ja 7,9 % meestest; arvestades, et naised on ülekaalus avalike teenuste valdkonnas ning moodustavad kaks kolmandikku hariduse, tervishoiu ja sotsiaalabi valdkonnas töötajatest; arvestades seetõttu ohtu, et edasiste eelarvekärbete ja võimalike negatiivsete mõjude korral avalike teenuste pakkumisele võivad kriisi tõttu kaks rohkem kannatada naised;

E.  arvestades, et vaesus ja väike pension ähvardab tavaliselt rohkem naisi, eriti üksikemasid ja vanemaid kui 65-aastasi naisi; arvestades, et viimased saavad sageli elatusmiinimumi piirile jäävat pensioni tingituna mitmesugustest põhjustest, nagu kutsealase tegevuse katkestamine perekondlikele kohustustele pühendumise tõttu või eriti kaubandus- ja põllumajandussektoris abikaasa ettevõttes ilma palgata ja sotsiaalkindlustuseta töötamine, ning arvestades, et enamiku poliitiliste meetmete eesmärk on toetada lastega peresid, kuigi 35% majapidamistest koosneb ühest inimesest, kes on enamasti naine;

F. arvestades, et naiste tööhõive määr on keskmiselt 59,1%, et tööhõive määra pidev kasv alates 2000. aastast ei ole kaasa toonud naiste töölevõtutingimuste paranemist ning et naised kannatavad siiani kutsealase ja sektorilise eraldatuse tõttu;

G. arvestades, et sotsiaalmajandusettevõtted on naiste tööalase konkurentsivõime hea näide, kuna need parandavad naiste sotsiaalset staatust, edendavad nende majanduslikku sõltumatust ning aitavad kaasa töö- ja pereelu ühitamisele, eelkõige tänu pakutavale lastehoiuteenusele ning eakate ja puudega inimeste hooldamise teenusele;

H. arvestades, et naiste ja meeste keskmine palgaerinevus on 2000. aastast saadik endiselt püsinud kõrgel (14% ja 17,4% vahel), kuigi komisjon on kehtestanud hulgaliselt meetmeid ja liikmesriigid on võtnud kohustusi;

I.   arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 157 on sätestatud, et „[i]ga liikmesriik tagab meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise” ning Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika on seda põhimõtet kinnitanud;

J.   arvestades, et ülalnimetatud 18. novembri 2008. aasta resolutsioonis palutakse komisjonil esitada Euroopa Parlamendile 31. detsembriks 2009 õigusakti ettepanek meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamist käsitlevate kehtivate õigusaktide läbivaatamise kohta;

K. arvestades, et ka mehed kannatavad, ehkki mitte nii märkimisväärselt, kutsealase ja sektorilise eraldatuse ning sooliste stereotüüpide tõttu;

L.  arvestades, et perekonnaelu ja kodutöödega seotud vastutuse jagamine naiste ja meeste vahel, eelkõige kasutades laialdasemalt lapsehooldus- ja isapuhkust, on hädavajalik tingimus soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja teostamiseks; peab siiski kahetsusväärseks, et sotsiaalpartnerite raamkokkuleppes lapsehoolduspuhkuse kohta (juuli 2009) ei käsitletud tasustatavat puhkust, millel oleks suur mõju nimetatud puhkuse meestepoolsele kasutamisele ning töö- ja perekondlike kohustuste jagamisele naiste ja meeste vahel;

M. arvestades, et juurdepääs laste, eakate ja teiste ülalpeetavate hooldamise teenustele on oluline meeste ja naiste tööturul, hariduses ja väljaõppes võrdse osalemise seisukohast;

N. arvestades, et Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. märtsi 2002. aasta Barcelona kohtumisel paluti liikmesriikidel teha jõupingutusi selleks, et aastaks 2010 pakkuda lastehoiuteenuseid vähemalt 90%-le lastest vanuses kolmest aastast kohustusliku koolieani ja vähemalt 33%-le kuni kolmeaastastest lastest, kuid enam kui pooled liikmesriikidest on nende eesmärkide täitmisest veel kaugel;

O. arvestades, et Euroopa Liidus on viimastel andmetel naiste osakaal ülikooli lõpetanute seas 58,9% ning nad on ülekaalus ettevõtluse, halduse ja õigusteaduse õpingutes, kuid endiselt vähemuses vastutavatel ametikohtadel ettevõtetes, haldusasutustes ja poliitilistes organites; arvestades, et infotehnoloogia, inseneriteaduse ja füüsika eriala lõpetanud naiste arv on väike, mistõttu on naised alaesindatud erasektoris, mis majanduse taastumise seisukohalt on otsustava tähtsusega; arvestades, et naiste ja meeste tööhõive ebavõrdsus infotehnoloogiasektoris on aja jooksul pigem suurenenud kui vähenenud;

P.  arvestades, et Euroopa Parlamendi naisliikmete osakaal on tõusnud 32,1%-lt ametiajal 2004–2009 35%ni pärast 7. juunil 2009. aastal toimunud valimisi, parlamendikomisjonide esimeeste seas on naiste osakaal tõusnud 25%-lt 41%ni ja Euroopa Parlamendi asepresidentide seas on naiste osakaal tõusnud 28,5%-lt 42,8%ni, ent naissoost kvestorite arv on langenud kolmelt kahele;

Q. arvestades, et olukord näitab halvenemise märke mõnede naisterühmade osas, kes puutuvad tihti kokku üheaegselt mitme raskuse ja ohuga ning kogevad kahekordset diskrimineerimist, eriti puudega naised, ülalpeetavatega naised, eakad naised, vähemusrühmadesse kuuluvad naised ja naissoost sisserändajad;

R.  arvestades, et naissoost sisserändajad kannatavad oma soo ja sisserändaja staatuse tõttu tööturul kahekordse diskrimineerimise all; arvestades, et üks viiest kõrge kvalifikatsiooniga naissoost sisserändajast töötab madalat kvalifikatsiooni eeldaval töökohal ning eriti haavatavad on kodumajapidamistes, majutus- ja toitlustusettevõtetes ning põllumajanduses töötavad naissoost sisserändajad;

S.  arvestades, et nii meeste kui ka naiste tööhõivemäär on madalam maapiirkondades ja lisaks ei ole paljud naised ametlikul tööturul kunagi aktiivsed ning ei ole seega registreeritud töötutena ega lisatud töötusstatistikasse, mis toob kaasa eripärased rahanduslikud ja õiguslikud probleemid seoses õigusega rasedus-, sünnitus- ja haiguspuhkusele, pensioniõiguste omandamisega ja juurdepääsuga sotsiaalkindlustusele ning probleemid lahutuse korral; arvestades, et maapiirkondi mõjutab kahjulikult kvaliteetsete tööhõivevõimaluste vähesus;

T.  arvestades, et vähemusrühmadesse kuuluvad naised, eelkõige romi naised kogevad pidevalt mitmesugust diskrimineerimist rassi ja soo alusel; arvestades, et riiklikud võrdõiguslikkuse küsimusega tegelevad asutused ei suuda lahendada mitmekordse või segadiskrimineerimise probleemi;

U.  arvestades, et inimkaubandus on orjanduse tänapäevane vorm ja suurem osa ohvritest on endiselt naised ja tüdrukud;

V.  arvestades, et eespool nimetatud 3. septembri 2008. aasta resolutsioonis kutsuti liikmesriike üles ratifitseerima viivitamata Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioon, mis on tugevaim Euroopa õiguslik vahend võitluses inimkaubanduse vastu, mis on oma olemuselt kuritegu, inimõiguste rikkumine, inimväärikuse alandamine ja isikupuutumatuse rikkumine; arvestades, et praeguseks on konventsiooni ratifitseerinud ainult 16 ELi liikmesriiki;

W. arvestades, et naistevastane vägivald on peamine takistus soolise võrdõiguslikkuse saavutamisel ning see on üks kõige levinumatest inimõiguste rikkumistest, mis ei tunne geograafilisi, majanduslikke, kultuurilisi ega sotsiaalsed piire; arvestades, et naiste vastu suunatud vägivald on Euroopa Liidus oluliseks probleemiks, ligikaudu 20%-25% naisi kannatab täiskasvanueas füüsilise vägivalla all ja üle 10% naisi on olnud seksuaalse vägivalla ohvrid; tunneb heameelt nõukogu eesistujariigi Hispaania algatuse üle, mille kohaselt määrati naistevastase vägivalla vastu võitlemine prioriteediks;

X.  arvestades, et seksuaal- ja reproduktiivtervis tähendab inimese üldist füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu, mis puudutab suguelundite ja nende funktsioneerimise kõiki aspekte, mitte üksnes haiguste või vaeguste puudumist; arvestades, et naiste täieliku füüsilise ja seksuaalse autonoomia tunnustamine on iga seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguse alase tõhusa poliitilise meetme nagu ka naistevastase vägivalla vastu võitlemise poliitika eeltingimus;

Y.  arvestades, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut asutati ametlikult 2006. aastal ja oleks pidanud tegevust alustama hiljemalt 19. jaanuaril 2008, kuid ei ole seni veel täielikult tööle hakanud;

Z.  arvestades, et Lissaboni strateegia eesmärk on kaasata tööturule 60% töövõimelistest naistest, samas püütakse aga demograafilise probleemi lahendamiseks tehtavate jõupingutustega tõsta sündimust, et tulla toime tulevaste raskustega; arvestades, et sooline võrdõiguslikkus ning töö- ja pereelu tasakaal on endiselt demograafilisi muutusi käsitleva arutelu keskmes,

1.  tunneb heameelt selle üle, et komisjon rõhutas oma eespool nimetatud aruandes soolise võrdõiguslikkuse kohta aastal 2009 soolise võrdõiguslikkuse poliitika tugevdamise olulisust jätkuvalt muutuvas majandusolukorras, kuid rõhutab, et on vaja edasisi konkreetseid meetmeid ja uut poliitikat;

2.  peab kahetsusväärseks, et majanduse elavdamise projektid keskenduvad peamiselt töökohtadele, kus mehed on ülekaalus; rõhutab, et rohkem meeste kui naiste tööhõive tuleviku toetamine pigem suurendab kui vähendab soolist ebavõrdsust ning rõhutab vajadust kaasata soolise võrdõiguslikkuse poliitika Euroopa, liikmesriikide ja rahvusvahelisel tasandil koostatavatesse majanduse taastamise ja kriisist väljumise kavadesse;

3.  nõuab tungivalt, et nõukogu, komisjon ja liikmesriigid kaitseksid sotsiaalseid õigusi ning tagaksid selle, et majandus- ja finantskriis ei tooks kaasa sotsiaalsete hüvede ja sotsiaalteenuste vähendamist, seda eelkõige laste ja vanurite hooldamise valdkonnas; juhib tähelepanu sellele, et hoolduspoliitika ja hooldusteenuste osutamine on tihedalt seotud soolise võrdõiguslikkuse saavutamisega;

4.  märgib, et majandus-, sotsiaal- ja finantskriis võib anda võimaluse muuta Euroopa Liidu majandus produktiivsemaks ja uuenduslikumaks ning ühiskond võrdsemaks, võttes rohkem arvesse soolist võrdõiguslikkust, kui võetaks kasutusele asjakohane poliitika ja meetmed;

5.  palub komisjonil esitada täpse statistika kriisi mõjude kohta naistele ja meestele, võttes arvesse tööpuuduse määra, osalise tööajaga töökohtade ning tähtajaliste ja tähtajatute lepingute osakaalu muutusi ning kriisivastaste meetmete mõju avalikele teenustele;

6.  rõhutab, et on vältimatult vajalik, et komisjon ja liikmesriigid väärtustaksid, toetaksid ja tugevdaksid naiste rolli sotsiaalmajanduses, võttes arvesse naistööjõu suurt osakaalu selles sektoris ja nende teenuste tähtsust, mida sektor pakub töö- ja eraelu ühitamise edendamiseks;

7.  palub liikmesriikidel teha enne range eelarvepoliitika kehtestamist soolise mõjuanalüüsi, et vältida naiste ebaproportsionaalset mõjutamist, ning palub komisjonil ja liikmesriikidel statistika ja mõjuanalüüside alusel töötada välja majanduse elavdamise poliitika, võttes arvesse naiste ja meeste eriomaseid vajadusi ning olukorda, eelkõige soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise (gender mainstreaming) poliitika ning eelarve analüüsimise abil võrdõiguslikkuse seisukohalt (gender budgeting);

8.  peab kahetsusväärseks, et praeguses Lissaboni strateegias soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist praktiliselt ei käsitleta, ning palub nõukogul ja komisjonil lisada soolist võrdõiguslikkust käsitlev peatükk sisse Lissaboni strateegiale järgnevasse tulevasse EL 2020 strateegiasse;

9.  palub riiklikel võrdõiguslikkusega tegelevatel asutustel võtta kasutusele integreeritud lähenemisviis, et tõhustada nende tegevust mitmekordse diskrimineerimise juhtumite vastu võitlemisel ja nende lahendamisel; nõuab lisaks tungivalt, et riiklikud võrdõiguslikkusega tegelevad asutused pakuksid kohtunikele, juristidele ja õiguskaitsetöötajatele koolitust mitmekordse diskrimineerimise juhtumite tuvastamise, ennetamise ja lahendamise alal;

10. tunneb heameelt selle üle, et Euroopa Ülemkogu 23. ja 24. märtsi 2000. aasta Lissaboni kohtumisel püstitatud eesmärk saavutada 2010. aastaks naiste 60% tööhõivemäär saab varsti täidetud; rõhutab siiski, et kahjuks on suur osa nendest töökohtadest ebakindlad ja vähetasustatud; taunib lisaks liikmesriikidevahelisi suuri erinevusi: Maltal on tööhõivemäär 37,4% ja Taanis 74,3%; palub seetõttu liikmesriikidel võtta vajalikke meetmeid direktiivi 2006/54/EÜ tõhusaks kohaldamiseks;

11. palub komisjonil ja liikmesriikidel pöörata tähelepanu nende abikaasade olukorrale, kes abistavad käsitöös, kaubanduses, põllumajanduses, kalanduses ja väikestes pereettevõtetes, lähtudes soolise võrdõiguslikkuse seisukohast ja võttes arvesse asjaolu, et naised on palju haavatavamas olukorras kui mehed; kutsub liikmesriike üles töötama välja ühisomandi õigusmõistet, et tagada naiste õiguste täielik tunnustamine põllumajandussektoris, asjakohane kaitse sotsiaalkindlustuse valdkonnas ja nende töö tunnustamine;

12. palub nõukogul, komisjonil ja liikmesriikidel võtta meetmeid ja korraldada positiivset tegevust, et kaasata naisi ökoloogiliste muutustega seotud projektidesse ja kavadesse, näiteks taastuvenergiasektoris, ning teaduse- ja kõrgtehnoloogiamahukatesse ametitesse;

13. innustab liikmesriike soodustama naisettevõtlust tööstussektoris ning pakkuma naistele äriühingu asutamiseks rahalist toetust, kutsenõustamise struktuure ning asjakohast väljaõpet;

14. juhib tähelepanu asjaolule, et naiste sissetulek ja tasustatav töö on nende majandusliku sõltumatuse ning naiste ja meeste vahelise suurema võrdsuse alus kogu ühiskonnas; rõhutab, et eelkõige vananevat ühiskonda silmas pidades on vaja nii kui mehi kui ka naisi, et hoida ära tööjõupuuduse tekkimine;

15. märgib, et naisi ohustab vaesus rohkem, sest naiste ja meeste keskmine palgaerinevus on jätkuvalt suur, ning ka liikmesriikide vahel on suuri erinevusi; nõuab seetõttu, et liikmesriigid kohaldaksid viivitamata direktiivi 2006/54/EÜ ja edendaksid eelkõige võrdse töö eest võrdse tasu maksmise või võrdväärse töö põhimõtet;

16. peab vajalikuks võtta meetmeid sugudevaheliste ebavõrdsuste vähendamiseks ka pensionide valdkonnas, kuna naiste kanda on endiselt suur osa perekondlikke kohustusi, mistõttu nende tööelu ei ole pidev ning tööalane panus on üldiselt väiksem kui meestel;

17. peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel parlamendi eespool nimetatud 18. novembri 2008. aasta resolutsioonile vastavalt esitanud õigusakti ettepanekut meeste ja naiste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamist käsitlevate kehtivate õigusaktide läbivaatamise kohta; palub seetõttu komisjoni võimalikult kiiresti see ettepanek esitada;

18. palub liidu institutsioone ja liikmesriike, et need kuulutaksid 22. veebruari rahvusvaheliseks võrdse töötasu päevaks;

19. toetab komisjoni kehtivate direktiivide ülevõtmist puudutavates rikkumismenetlustes; on seisukohal, et liikmesriigid, kes ei ole seda veel teinud, peavad soolise võrdõiguslikkuse direktiivid võimalikult kiiresti oma õigusesse üle võtma ja tagama eelkõige nende nõuetekohase kohaldamise;

20. soovib võimalikult kiiresti koostada Euroopa naiste õiguste harta, et edendada naiste õigusi kogu ELis ja luua mehhanismid soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks ühiskondliku, majandusliku ja poliitilise elu kõigis valdkondades;

21. palub komisjonil ja liikmesriikidel algatada eelkõige tütarlaste kutsevalikute mitmekesistamise edendamiseks ja püsivate sooliste stereotüüpide ja alavääristavate kujundite vastu võitlemiseks koolides, töökohtadel ja meedias teadlikkuse tõstmise kampaaniad, milles rõhutatakse eelkõige meeste rolli perekondlike kohustuste jagamisel ning töö- ja eraelu ühitamisel;

22. kutsub liikmesriike üles tunnustama heade tavade leviku soodustamiseks selles valdkonnas ettevõtteid, kes võtavad meetmeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning töö- ja eraelu tasakaalu hõlbustamiseks;

23. rõhutab eelkooliealiste laste hoiuteenuste ning laste, vanurite ja teiste ülalpeetavate hooldamise teenuste olulisust töö- ja eraelu parema ühitamise seisukohalt; kiidab heaks komisjoni algatuse, mille kohaselt koostatakse võrreldav, õigeaegselt kättesaadav ja kvaliteetne statistika ning esitatakse igale liikmesriigile konkreetsed soovitused; palub liikmesriikidel teha kõik endast oleneva, et saavutada ülalnimetatud eesmärgid, mis püstitati Euroopa Ülemkogu Barcelona kohtumisel eelkooliealiste laste hoiuteenuste osas;

24. rõhutab teatavate komisjoni võetud meetmete tähtsust, eelkõige ettepanekut muuta rasedus- ja sünnituspuhkust käsitlevat direktiivi 92/85/EMÜ ning füüsilisest isikust ettevõtjatena ja pereettevõtetes abistajatena tegutsevaid abikaasasid käsitlevat direktiivi 86/613/EÜ; on siiski seisukohal, et komisjoni ettepanek direktiivi 92/85/EMÜ läbivaatamise kohta ei ole piisavalt ambitsioonikas meeste ja naiste töö-, pere- ja eraelu ühitamise edendamise osas;

25. rõhutab vajadust tõstatada isapuhkuse teema ja palub komisjonil toetada kõiki algatusi isapuhkuse kehtestamiseks Euroopa tasandil; on seisukohal, et rasedus- ja sünnituspuhkus peab olema seostatud isapuhkusega, et pakkuda naistele tööturul paremat kaitset ja võidelda stereotüüpidega, mis valitsevad ühiskonnas selle puhkuse kasutamise osas;

26. palub liikmesriikidel võtta tõhusaid ja eelkõige seadusandlikke meetmeid, mis soodustaksid naiste ja meeste võrdset osakaalu ettevõtete, haldusasutuste ja poliitiliste organite vastutavatel ametikohtadel, seepärast nõuab siduvate eesmärkide seadmist, et tagada naiste ja meeste võrdne esindatus; märgib sellega seoses, et valimiskvootide kasutamisel on naiste esindatusele positiivne mõju;

27. väljendab heameelt Norra valitsuse otsuse üle suurendada naiste osakaalu era- ja riigiettevõtete juhtivatel kohtadel vähemalt 40%-ni, kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma Norra algatusest eeskuju ja hakkama liikuma samas suunas;

28. kutsub liikmesriike üles alustama teavitustegevust naissoost keskkoolilõpetajate hulgas, et tutvustada karjäärivõimalusi inseneriteaduse valdkonnas, et suurendada naiste võrdset esindatust traditsiooniliselt meeste tehniliste elukutsete alal;

29. tunneb heameelt parlamendikomisjonide naissoost esimeeste arvu ja Euroopa Parlamendi naissoost asepresidentide arvu olulise suurenemise üle ja ka Euroopa Parlamendi naisliikmete arvu mõnevõrra tagasihoidlikuma suurenemise üle pärast 2009. aasta juunis toimunud Euroopa Parlamendi valimisi;

30. on sellega seoses seisukohal, et suure vaevaga saavutatud komisjoni naissoost volinikukandidaatide osakaal (33% kõigist volinikest) on kõigest miinimum; on seisukohal, et komisjoni koosseis peaks peegeldama paremini Euroopa elanikkonna mitmekesisust, sealhulgas soolist aspekti; kutsub liikmesriike üles esitama tulevikus kaks eri soost kandidaati, et lihtsustada rahvast paremini esindava komisjoni moodustamist;

31. palub liikmesriikidel vaadata tähelepanelikult üle oma rändepoliitika, et kasutada võimalikult hästi ära kõrge kvalifikatsiooniga naissoost sisserändajate oskusi ning tagada sotsiaalkindlustus naistele, kes töötavad kodumajapidamistes ja muudes puuduliku sotsiaalkindlustuse tasemega valdkondades, et soodustada naissoost sisserändajate integreerumist, tagades neile samuti juurdepääsu haridusele, eriti kutseõppele ja vastuvõtjariigi keele õppimisele;

32. palub komisjonil ja liikmesriikidel pidada esmatähtsaks ja võtta eriti arvesse kõige kaitsetumate naiste rühmi – puudega naised, ülalpeetavatega naised, eakad naised, vähemusrühmadesse kuuluvad naised, naissoost sisserändajad ja kinnipidamisasutuses viibivad naised – ning töötada välja erimeetmed nende vajaduste rahuldamiseks;

33. kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu ja rakendama vajalikke meetmeid, et toetada puudega naisi, et nad saaksid areneda ühiskondliku elu, töö, kultuuri ja poliitika valdkondades, kus nad on endiselt alaesindatud;

34. nõuab seetõttu kindlalt, et Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Itaalia, Leedu, Ungari, Madalmaad, Soome ja Rootsi ratifitseeriksid viivitamata Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni;

35. tuletab meelde, et naistevastane vägivald on endiselt oluline probleem, mille vastu tuleb võidelda kõigi vahenditega ühenduse ja liikmesriikide tasandil, ning palub veel kord komisjonil kuulutada järgmise viie aasta jooksul välja naistevastase vägivalla vastu võitlemise Euroopa aasta; tunneb heameelt nõukogu eesistujariigi Hispaania algatuse üle, mille kohaselt määrati võitlemine naistevastase vägivallaga prioriteediks, ja kutsub järgmisi eesistujariike üles seda eeskuju järgima;

36. toetab eesistujariigi Hispaania ettepanekut luua soolise vägivalla Euroopa seirekeskus, kehtestada Euroopas ohvrite kaitsmise kord ja seada ohvrite jaoks sisse kogu ELis kehtiv hädaabinumber;

37. rõhutab, et soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks on oluline võidelda naistevastase vägivalla vastu; nõuab, et nõukogu ja komisjon looksid selge õigusliku aluse, et võidelda naistevastase vägivalla kõigi vormide, eelkõige naistega kauplemise vastu;

38. rõhutab, et naistel peab olema kontroll seksuaal- ja reproduktiivõiguste üle, eelkõige tänu rasestumisvastaste vahendite lihtsale kättesaadavusele ja abordi tegemise võimalusele; rõhutab, et naistel peab olema võimalus saada abordi teemal tasuta nõustamist; toetab seetõttu, nagu ka oma ülalnimetatud 3. septembri 2008. aasta resolutsioonis, meetmeid ja tegevust, mille abil parandatakse naiste juurdepääsu seksuaal- ja reproduktiivtervise teenustele ning tõstetakse teadlikkust nende õigustest ja kättesaadavatest teenustest; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid ja teha algatusi selleks, et tõsta meeste teadlikkust nende kohustustest seksuaal- ja reproduktiivküsimustes;

39. võtab teadmiseks, et Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi asutamisprotsess on ikka veel käimas, ja ootab, et instituut alustaks võimalikult kiiresti täieulatuslikku tegevust;

40. kutsub komisjoni üles jätkama uut strateegiat „SKT näitajast kaugemale vaatamine” ning võtma oma töös kasutusele strateegiad, millega oleks liikmesriikide SKPs võimalik mõõta naiste ja meeste tegevuse panust põlvkondadevahelise solidaarsuse valdkonnas;

41. teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele.

(1) ELT L 204, 26.7.2006, lk 23. (2) Vastuvõetud tekstid, P6_TA(2009)0062. (3) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0098. (4) ELT C 313 E, 20.12.2006, lk 118. (5) Vastuvõetud tekstid, P7_TA(2009)0090. (6) ELT C 301 E, 13.12.2007, lk 56. (7) Vastuvõetud tekstid, 3.9.2008, P6_TA(2008)0399. (8) Vastuvõetud tekstid, 18.11.2008, P6_TA(2008)0544. (9) Nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta, EÜT L 348, 28.11.1992, lk 1. (10) Nõukogu 3. juuni 1996. aasta direktiiv 96/34/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt lapsehoolduspuhkuse kohta sõlmitud raamkokkuleppe kohta, EÜT L 145, 19.6.1996, lk 4.

Euroopa Liidus ja maailmas valitsev majandus-, finants- ja sotsiaalkriis mõjutab kahtlemata naisi, nende töötingimusi, kohta ühiskonnas ja soolist võrdõiguslikkust Euroopa Liidus. Euroopa Komisjoni aruande põhjal vastu võetud Euroopa Parlamendi resolutsioon soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2009 on seetõttu väga oluline.

Raportöör soovis oma raportis rõhutada kriisi mitmetist mõju naiste olukorrale. Tööhõive puhul tuleb erilist tähelepanu pöörata osalise tööajaga töökohtade osakaalu, töölevõtutingimuste ja sissetulekute muutustele. Arvestades, et naiste osakaal on suurem avalike teenuste, hariduse, tervishoiu ja sotsiaalabi valdkonnas, ei avaldanud kriisi algus neile kõige suuremat mõju. Sellegipoolest on oht, et kutsealase eraldatuse tõttu kannatavad nad järgmiste kuude jooksul selle võrra rohkem: kõnealustes sektorites töötavatel naistel on oht töökoht kaotada ja naised, kes on neid teenuseid kasutanud, peavad samuti oma töökohast loobuma, et ise kõigega hakkama saada (eelkõige puudutab see lastehoidu, aga ka eakate inimeste abistamist, laste koolitöödes juhendamist jne). Seetõttu on väga oluline, et liikmesriikide valitsused arvestaksid eelarvet kärpides sellise poliitika võimalikku mõju naistele. Mingil juhul ei tohi ohvriks tuua naisi ja mingil juhul ei tohi seada kahtluse alla soolise võrdõiguslikkuse poliitikat.

Kuid kriis pakub ka ülihäid võimalusi: Euroopa Liit ja liikmesriikide valitsused peavad oma poliitika kujundamise suunad üle vaatama. On võimalik luua uus ühiskond, mida iseloomustab püüd tõelise võrdsuse poole. Euroopa Liit ja liikmesriikide valitsused peavad endale aru andma, et soolise võrdõiguslikkusega arvestamine kõigis poliitikavaldkondades on edaspidi hädavajalik. Selles on naistel endil oluline osa. Näiteks Islandi valitsus on nimetanud kaks naist nende pankade juhtkonda, mille pankrot aitas kaasa riigi majanduse allakäigule. Lisaks näitab ärikoolis Ceram Business School tehtud uurimus naiste osakaalu kohta ettevõtete juhtkonnas, et mida rohkem on olnud naisi ettevõtte juhtkonnas, seda väiksem on käesoleval aastal olnud ettevõtte aktsiahindade langus börsil. Eesmärk ei ole asendada mehed naistega, vaid kaasata rohkem naisi ettevõtlusesse ja ühiskonda tervikuna, et mitte korrata minevikus tehtud vigu.

Peame tundma heameelt selle üle, et naiste tööhõive määr Euroopa Liidus on suurenenud. Oleme väga lähedal Barcelona eesmärkide täitmisele ja võime selle üle uhkust tunda. Naiste tööhõive tagab neile rahalise sõltumatuse ning sellise seisundi ja osalemise ühiskonnas, millest saab neil üksnes kasu olla. Samas peame siiski tõdema, et tööhõive määra suurenemine ei ole toonud kaasa töölevõtutingimuste paranemist: naised töötavad sagedamini osalise tööajaga ja/või tähtajaliste lepingute alusel ning on koondunud enamasti vähetasustatud töökohtadele.

Raportöör tuletab meelde, et võrdse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte on ühenduse aluslepingutes sätestatud alates 1957. aastast. Euroopa Liit oli selles valdkonnas teerajaja. Sellegipoolest peame viiskümmend kaks aastat hiljem kahjuks tõdema, et seda põhimõtet ei rakendata ikka veel kõikjal ühtemoodi. Lisaks püsib vaatamata erinevatele vastuvõetud õigusaktidele naiste ja meeste palgaerinevus 2000. aastast saadik suur. Arvud on ilmekad (2000. aastast saadik 14%–17,4%, olenevalt Euroopa Komisjoni erinevatest arvutusmeetoditest), kuid illustreerivad pildid veelgi kõnekamad: naine peab töötama kuni järgmise aasta 22. veebruarini (seega 418 kalendripäeva), et teenida sama palju kui mees aastaga, ilmneb Euroopa Parlamendi 18. novembri 2008. aasta resolutsioonist naiste ja meeste võrdse tasustamise põhimõtte rakendamise kohta. Selle väljakannatamatu olukorra parandamiseks peavad liikmesriigid rakendama ja sundima rakendama mitmeid kehtivaid õigusakte, eelkõige direktiivi 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes.

Naiste ja meeste palgaerinevus, kutsealane eraldatus ja soolised stereotüübid puudutavad ka mehi. Lakkamatult arenevas ühiskonnas peavad mehed suutma oma koha leida. Seega tuleks lisaks arvukatele kogu ühiskonnale mõeldud teavituskampaaniatele korraldada ka konkreetselt meestele suunatud kampaaniaid, milles näidatakse mehi ametikohtadel või täitmas ülesandeid, mis on tavapäraselt naiste kohustuseks olnud. Me peame kinnistama kollektiivses ettekujutuses pildid, mis aitavad lõhkuda soolisi stereotüüpe, nii et mitte keegi enam ei imestaks, kui naine juhib bussi või mees peseb pesu. Naised ja mehed üksnes võidavad võrdsemast, sooliste stereotüüpide vabast ühiskonnast.

Vaatamata asjaolule, et Euroopa Komisjon seda oma aruandes ei maininud, on naiste vastu suunatud vägivald teema, mida raportöör soovis käesolevas raportis esile tõsta. Nõukogu eesistujariik Hispaania seadis naiste vastu suunatud vägivallaga võitlemise oma üheks prioriteediks. Tegemist on kogu ühiskonna jaoks väga olulise võitlusega, mida ka järgmised eesistujariigid peaksid tarmukalt jätkama.

Lisaks peame pöörama erilist tähelepanu sisserändajatest naiste olukorrale: neile saab osaks mitmekordne diskrimineerimine ning nad peavad meie ühiskonda integreerumiseks palju takistusi ületama. Peame seega tegema kõik võimaliku nende integreerumise hõlbustamiseks, eelkõige teavitades sisserännanuid selgelt ja täpselt nende õigustest ning õpetades neile neid vastu võtnud riigi keelt. Oma elukohariigi keele oskamine võimaldab end teistele avada, ühiskonnaelus täiel määral osaleda ja areneda.