ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses

(00001/2010 – C7-0005/2010 – 2010/0801(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

Euroopa Parlament,

–   võttes arvesse liikmesriikide rühma algatust (00001/2010);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 76 punkti b ja artikli 82 lõike 2 teise lõigu punkti b, mille alusel algatus parlamendile esitati (C7-0005/2010);

–   võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3 ja artiklit 15;

–   võttes arvesse komisjoni ettepanekut (KOM(2010)0082), millel on sama õigusloomealane eesmärk;

–   võttes arvesse põhjendatud seisukohti, mille liikmesriikide parlamendid esitasid nõukogu eesistujale algatuse kooskõla kohta subsidiaarsuse põhimõttega;

–   võttes arvesse kodukorra artikleid 44 ja 55;

–   võttes arvesse kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni raportit (A7-0198/2010),

1.  võtab vastu oma allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.  teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1)*

---------------------------------------------------------

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 82 lõike 2 punkti b,

▌

võttes arvesse Belgia Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Prantsuse Vabariigi, Itaalia Vabariigi, Luksemburgi Suurhertsogiriigi, Ungari Vabariigi, Austria Vabariigi, Portugali Vabariigi, Rumeenia, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatust,

pärast õigusakti eelnõu edastamist riikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt(2)

ning arvestades järgmist:

(1)         Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. 15.–16. oktoobril 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järelduste kohaselt ning eelkõige järelduste punkti 33 kohaselt peaks vastastikuse tunnustamise põhimõte saama liidus nii tsiviil- kui ka kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks, kuna õigusasutuste otsuste ja kohtuotsuste ulatuslikum vastastikune tunnustamine ning õigusaktide vajalik ühtlustamine soodustaks koostööd asutuste vahel ja üksikisiku õiguste kohtulikku kaitset.

(2)         Kooskõlas Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldustega võttis nõukogu 29. novembril 2000. aastal vastu meetmeprogrammi, mille eesmärk on kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine(3). Meetmeprogrammi sissejuhatuses märgitakse, et vastastikune tunnustamine on „mõeldud tugevdama koostööd liikmesriikide vahel, aga ka tõhustama üksikisiku õiguste kaitset”.

(3)         Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteiste kriminaalõigussüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub suuresti mitmest näitajast, mille hulka kuuluvad kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnõuded, mis on vajalikud vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise hõlbustamiseks.

(4)         Vastastikune tunnustamine saab toimida tõhusalt üksnes usalduse õhkkonnas, milles mitte üksnes õigusasutused, vaid kõik kriminaalmenetluses osalejad peavad teiste liikmesriikide õigusasutuste otsuseid samaväärseks enda omadega viisil, mis ei väljenda mitte üksnes usaldust partneri eeskirjade adekvaatsusse, vaid ka veendumust, et neid eeskirju kohaldatakse õigesti.

(4a)       Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 on sätestatud õigus õiglasele kohtulikule arutamisele. Harta artikliga 48 tagatakse kaitseõiguste austamine. Käesolevas direktiivis austatakse kõnealuseid õiguseid ning direktiivi rakendamisel tuleb seda silmas pidada.

(5)         Kuigi ▌ liikmesriigid on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni osalised, näitavad kogemused, et see iseenesest ei tekita piisavat usaldust teiste liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu.

(5a)       Vastastikuse usalduse tugevdamine nõuab Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6 sätestatud õiguste ja kaitsemeetmete järjekindlamat rakendamist. See eeldab ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud miinimumnõuete täiustamist Euroopa Liidus käesoleva direktiivi ja muude meetmete abil.

(6)         Aluslepingu artikli 82 lõikes 2 nähakse ette liikmesriikides kohaldatavate miinimumeeskirjade kehtestamine, et hõlbustada kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikust tunnustamist ning politsei- ja õiguskoostööd piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Aluslepingu artikli 82 lõike 2 punkt b viitab isikute õigustele kriminaalmenetluses kui ühele valdkonnale, kus võib kehtestada miinimumeeskirjad.

(7)         Ühised miinimumeeskirjad peaksid suurendama usaldust kõikide liikmesriikide kriminaalõigussüsteemide vastu, mis omakorda peaks viima tõhusama õiguskoostööni vastastikuse usalduse õhkkonnas. Selliseid ühiseid miinimumeeskirju tuleks kohaldada suulise ja kirjaliku tõlke suhtes kriminaalmenetluses.

(7a)       30. novembril 2009. aastal võttis nõukogu vastu teekaardi, mille eesmärk on tugevdada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõigusi kriminaalmenetluses(4). Järkjärgulise lähenemisviisi kohaselt nõutakse teekaardis niisuguste meetmete võtmist, mis käsitlevad õigust kirjalikule ja suulisele tõlkele (meede A), õigust teabele õiguste ja süüdistuste kohta (meede B), õigust õigusabile ja õigusnõustamisele (meede C), õigust suhtlemisele sugulaste, tööandjate ja konsulaarasutustega (meede D) ning kaitsemeetmeid selliste kahtlustatavate või süüdistatavate isikute jaoks, kes kuuluvad haavatavate isikute kategooriasse (meede E).

(7b)       Stockholmi programmis, mis võeti vastu 10. detsembril 2009. aastal, tervitas Euroopa Ülemkogu teekaardi vastuvõtmist ja muutis selle Stockholmi programmi osaks (punkt 2.4.) Euroopa Ülemkogu rõhutas teekaardi mittetäielikku olemust, kutsudes komisjoni üles analüüsima kahtlustatavate ja süüdistatavate isikute minimaalsete menetlusõiguste lisaelemente ning hindama seda, kas tihedama koostöö edendamiseks selles valdkonnas on vaja käsitleda muid küsimusi, näiteks süütuse presumptsiooni.

(7c)       Käesolev direktiiv puudutab teekaardi meedet A. Selles kehtestatakse kriminaalmenetluses suulise ja kirjaliku tõlke suhtes kohaldatavad ühised miinimumnõuded, et suurendada liikmesriikide hulgas vastastikust usaldust.

(7d)       Käesolev direktiiv toetub ettepanekule võtta vastu nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses(5), mille komisjon esitas 2009. aasta juulis, ning ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb õigust suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses(6), mille komisjon esitas 2010. aasta märtsis.

(8)         Nende isikute õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele, kes ei mõista menetluses kasutatavat keelt, on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklis 6, mida on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus oma kohtupraktikas. Käesoleva direktiiviga lihtsustatakse nende õiguste kasutamist praktikas. Sel eesmärgil kavatsetakse käesoleva direktiiviga tagada kahtlustatavate või süüdistatavate isikute õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses, mille eesmärgiks on tagada ▌ isiku õigus õiglasele kohtumõistmisele.

(9)         Käesoleva direktiiviga ettenähtud õigusi tuleks vajalike kaasnevate meetmetena kohaldada ka Euroopa vahistamismääruse täitmise ▌ suhtes, tehes seda käesolevas direktiivis sätestatud piirides. Täitvad liikmesriigid peaksid tagama suulise ja kirjaliku tõlke ning katma sellega seotud kulud isikute puhul, kelle vahistamist taotletakse ning kes ei mõista või ei räägi menetluses kasutatavat keelt.

(9a)       Mõnes liikmesriigis võib ette tulla, et suhteliselt väikeste õigusrikkumiste korral, näiteks liikluseeskirjade rikkumised, mida pannakse toime suures ulatuses, määrab karistuse muu pädev asutus kui kriminaalasjades pädev kohus, näiteks pärast liikluskontrolli. Niisugustes olukordades ei oleks mõistlik nõuda, et pädevad asutused peaksid olema võimelised tagama kõik käesoleva direktiivi kohased õigused. Seega, kui liikmesriigi õiguses on sätestatud pisirikkumiste eest karistuste määramine muu asutuse kui kriminaalasjades pädeva kohtu poolt ja kõnealused karistused võib niisuguses kohtus edasi kaevata, kohaldatakse käesolevat direktiivi üksnes kõnealuses kohtus pärast sellise edasikaebuse esitamist toimuvate menetluste suhtes.

(10)       Käesoleva direktiiviga tuleks tagada tasuta ja piisav keeleabi, mis võimaldab kahtlustatavatel ja süüdistatavatel isikutel, kes ei räägi või ei mõista kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, kasutada täies ulatuses õigust end kaitsta ning tagada menetluse õigluse.

(10a)     Suuline tõlge tuleks kahtlustatavale või süüdistatavale isikule võimaldada viivitamata. Teataval juhul võib esineda, et suuline tõlge võimaldatakse pärast teatava ajavahemiku möödumist, ilma et see kujutaks endast suulise tõlke viivitamata võimaldamise nõude rikkumist, kui see on asjaolusid arvestades põhjendatud.

(10b)     Suhtluseks kahtlustatava või süüdistatava isiku ja tema õigusnõustaja vahel tuleks kasutada suulist tõlget vastavalt käesoleva direktiivi sätetele. Kahtlustataval või süüdistataval isikul peaks muu hulgas olema võimalus esitada oma õigusnõustajale oma versioon juhtunust, juhtida tähelepanu tunnistustele, millega ta nõus ei ole, ning teavitada oma õigusnõustajat kõigist asjaoludest, mida tuleks tema kaitsel kasutada.

(10c)     Kaitse ettevalmistamise võimaldamiseks tuleks kahtlustatava või süüdistatava isiku ning tema õigusnõustaja vahelise suhtluse puhul, mis on otseselt seotud menetluse käigus läbiviidava mis tahes küsitluse või kuulamise, edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega, näiteks kautsjoni vastu vabastamise taotlus, kasutada suulist tõlget, kui see on vajalik menetluse õigluse tagamiseks.

(10d)     Liikmesriigid peaksid tagama niisuguse menetluse või mehhanismi kehtestamise, mille eesmärk on selgitada välja, kas kahtlustatav või süüdistatav isik mõistab ja räägib kriminaalmenetluses kasutatavat keelt ja vajab tõlgi abi. Niisugune menetlus või mehhanism eeldab, et pädev asutus kontrollib asjakohasel viisil, sealhulgas asjaomase kahtlustatava või süüdistatava isikuga konsulteerides, kas ta mõistab ja räägib kriminaalmenetluses kasutatavat keelt ja kas ta vajab tõlgi abi.

(10e)     Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks suuline ja kirjalik tõlge võimaldada kahtlustatava või süüdistatava isiku emakeelde või mõnda teise keelde, mida ta valdab ja mis võimaldab tal täies ulatuses kasutada õigust end kaitsta ning mis tagab menetluse õigluse.

(10f)     Käesolevas direktiivis sisalduvate õiguste (õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele) austamine ei tohiks ohustada muid siseriiklikus õiguses sätestatud menetlusõigusi.

▌

(11a)     Liikmesriigid peaksid tagama selle, et oleks võimalik teostada kontrolli osutatud suulise ja kirjaliku tõlke piisavuse üle, kui pädevatele asutustele on konkreetsel juhul esitatud asjaomane taotlus.

(12)       Kahtlustataval või süüdistataval isikul või isikul, kelle suhtes täidetakse Euroopa vahistamismääruse täitmise menetlust, peaks olema õigus vaidlustada kooskõlas siseriiklike õigusaktide kohaste menetlustega otsus, mille kohaselt suulist ▌ tõlget ei ole vaja. See õigus ei pane liikmesriikidele kohustust näha ette eraldiseisev mehhanism või kaebemenetlus, mille raames võidaks niisuguseid otsuseid vaidlustada, ega tohiks piirata Euroopa vahistamismääruse täitmise suhtes kohaldatavate tähtaegade kohaldamist.

(12a)     Kui suulise tõlke kvaliteeti peetakse ebapiisavaks, et tagada õigus õiglasele kohtumõistmisele, peaks pädevatel asutustel olema võimalik määratud tõlk asendada.

▌

(14)       Õiglase kohtumõistmise aluseks on kohustus hoolitseda kahtlustatavate või süüdistatavate isikute eest, kes on potentsiaalselt ebasoodsas olukorras ning seda eelkõige füüsilise puude tõttu, mis mõjutab nende võimet tõhusalt suhelda. Seetõttu peaksid prokuratuur, õiguskaitseasutused ja kohtud tagama, et sellistel isikutel on võimalik tõhusalt kasutada käesoleva direktiiviga sätestatud õigusi, näiteks pöörates tähelepanu igasugusele võimalikule haavatavusele, mis mõjutab nende võimet menetlust jälgida ja end mõistetavalt väljendada, ning võttes asjakohaseid meetmeid kõnealuste õiguste tagamiseks.

(14a)     Videokonverentsi kasutamisel suulise kaugtõlke tegemiseks võiksid pädevad asutused toetuda vahenditele, mis töötatakse välja seoses Euroopa e-õiguskeskkonnaga (nt teave kohtute kohta, kus on olemas videokonverentsiseadmed või sellealased käsiraamatud).

(14b)     Käesolevat direktiivi tuleks hinnata praktiliste kogemuste põhjal. Vajaduse korral tuleks seda muuta, et parandada selles sätestatud kaitsemeetmeid.

(15)       Menetluse õigluse tagamine eeldab, et kahtlustatava või süüdistatava isiku huvides tuleb tõlkida olulised dokumendid või vähemalt nende asjakohased lõigud vastavalt käesoleva direktiivi sätetele. ▌ Teatud liiki dokumente tuleks alati käsitada selle eesmärgi saavutamise seisukohast olulistena ja seetõttu tuleks need tõlkida, sellised on näiteks otsused, millega võetakse inimeselt vabadus, süüdistused või süüdistusaktid ja igasugused kohtuotsused. Liikmesriikide asutused otsustavad omal algatusel või kahtlustatava või süüdistatava isiku või tema õigusnõustaja taotlusel, millised muud dokumendid on menetluse õigluse tagamiseks olulised ja tuleks seetõttu ka tõlkida.

▌

(16a)     Liikmesriigid peaksid hõlbustama juurdepääsu siseriiklikele õigustõlkijate ja -tõlkide andmebaasidele, juhul kui niisugused andmebaasid on olemas. Sellega seoses tuleks erilist tähelepanu pöörata eesmärgile võimaldada juurdepääs olemasolevatele andmebaasidele e-õiguskeskkonna portaali kaudu, nagu on kavandatud 27. novembri 2008. aasta Euroopa e-õiguskeskkonna tegevuskavas(7).

(16b)     Käesoleva direktiiviga tuleks kehtestada miinimumeeskirjad. Liikmesriikidel peaks olema võimalik laiendada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi, et tagada kõrgem kaitstuse tase ka sellistel juhtudel, mida käesolevas direktiivis ei ole otseselt reguleeritud. Kaitstuse tase ei tohiks mingil juhul langeda allapoole nõuetest, mis on sätestatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga või Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohus või Euroopa Kohus oma kohtupraktikas.

▌

(18)       ▌ Käesoleva direktiivi sätteid, mis vastavad Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või hartaga tagatud õigustele, tuleks tõlgendada ja rakendada järjepidevalt kooskõlas nende õigustega selliselt, nagu neid tõlgendatakse Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Liidu Kohtu asjaomases praktikas ▌.

(19)       Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt kehtestada ühised miinimumnõuded, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning esitatud meetme ulatuse ja toime tõttu on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(19a)     Kooskõlas Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikliga 3 on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(19b)     Kooskõlas Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklitega 1 ja 2 ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega tema suhtes kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Kohaldamisala

1.        Käesoleva direktiiviga sätestatakse eeskirjad õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses ja Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluses.

2.        Need õigused tekivad isikul hetkest, mil liikmesriigi pädevad asutused on sellele isikule ametliku teatega või muul viisil teatavaks teinud, et teda kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo toimepanekus, ning kehtivad kuni tema suhtes menetluse lõpetamiseni, mille all mõistetakse lõpliku otsuse tegemist küsimuses, kas kahtlustatav või süüdistatav isik on kuriteo toime pannud, sealhulgas kohtuotsuse tegemine ja edasikaebamisotsus, kui see on asjakohane.

3.        Kui liikmesriigi õiguses on sätestatud pisirikkumiste eest karistuste määramine muu asutuse kui kriminaalasjades pädeva kohtu poolt ja kõnealused karistused võib niisuguses kohtus edasi kaevata, kohaldatakse käesolevat direktiivi üksnes kõnealuses kohtus pärast sellise edasikaebuse esitamist toimuvate menetluste suhtes.

4.        Käesolev direktiiv ei mõjuta siseriikliku õiguse norme, mis käsitlevad õigusnõustaja kohalolekut kriminaalmenetluse mis tahes etapis, ega ka siseriikliku õiguse norme, mis käsitlevad kahtlustatava või süüdistatava isiku õigust pääseda ligi dokumentidele kriminaalmenetluses.

Artikkel 2

Õigus suulisele tõlkele

1.        Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei mõista või ei räägi asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse viivitamata suuline tõlge ▌ kriminaalmenetluse ajal uurimisasutustes ja kohtutes, sh politseis toimuva küsitluse ajal ning kõikide kohtuistungite ja kõikide vajalike vaheistungite ajal ▌.

2.        Liikmesriigid tagavad, et suuline tõlge on kättesaadav kahtlustatava või süüdistatava isiku ning tema õigusnõustaja vahelise suhtluse tarbeks, mis on otseselt seotud menetluse käigus läbiviidava mis tahes küsitluse või kuulamise või edasikaebuse esitamise või muude menetluslike taotlustega, kui see on vajalik menetluse õigluse tagamiseks.

3.        Õigus suulisele tõlkele hõlmab ka abi kuulmis- või kõnehäiretega isikutele.

4.        Liikmesriigid tagavad niisuguse menetluse või mehhanismi kehtestamise, mille eesmärk on selgitada välja, kas kahtlustatav või süüdistatav isik mõistab ja räägib kriminaalmenetluses kasutatavat keelt ja vajab tõlgi abi.

5.        Liikmesriigid tagavad, et ▌ kooskõlas siseriiklike õigusaktide kohaste menetlustega on kahtlustataval või süüdistataval isikul õigus vaidlustada otsus, mille kohaselt ei ole tõlge vajalik, ning juhul kui suuline tõlge oli kättesaadav, võimalus esitada kaebus selle kohta, et suulise tõlke kvaliteet ei olnud piisav menetluse õigluse tagamiseks.

6.        Vajaduse korral võidakse kasutada sellist tehnoloogiat nagu videokonverentside pidamine või suhtlemine telefoni või interneti teel, välja arvatud juhul, kui tõlgi füüsiline kohalviibimine on nõutav menetluse õigluse tagamiseks.

7.        Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluse puhul tagab täitev liikmesriik, et tema pädevad asutused võimaldavad vastavalt käesolevale artiklile tõlkealast abi igale isikule, kelle suhtes seda menetlust täidetakse ja kes ei mõista või ei räägi menetluses kasutatavat keelt.

8.        Käesoleva artikli alusel pakutav suuline tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav isik mõistab talle esitatud süüdistusi ja on võimeline kasutama oma õigust end kaitsta.

Artikkel 3Õigus oluliste dokumentide tõlkele

1.        Liikmesriigid tagavad, et kahtlustatavale või süüdistatavale isikule, kes ei mõista asjaomases kriminaalmenetluses kasutatavat keelt, võimaldatakse mõistliku ajavahemiku jooksul kõikide oluliste dokumentide ▌ kirjalik tõlge ▌, et kindlustada talle võimalus kasutada õigust end kaitsta ja tagada menetluse õiglus.

2.        Oluliste dokumentide hulka kuuluvad ▌ otsused, millega võetakse inimeselt vabadus, süüdistus/süüdistusakt ja igat liiki kohtuotsused ▌.

3.        Pädevad asutused otsustavad iga juhtumi puhul, kas oluliseks peetakse ka mõnd muud dokumenti. Kahtlustatav või süüdistatav isik või tema õigusnõustaja võivad esitada selleks põhjendatud taotluse ▌.

4.        Oluliste dokumentide lõike, mis ei ole kahtlustatava või süüdistatava isiku seisukohast asjakohased tema vastu esitatud süüdistuse mõistmiseks, ei tule tõlkida.

5.        Liikmesriigid tagavad, et ▌ kooskõlas siseriiklike õigusaktide kohaste menetlustega on kahtlustataval või süüdistataval isikul õigus vaidlustada otsus, mille kohaselt ei ole dokumentide või nende lõikude tõlkimine vajalik, ning juhul kui kirjalik tõlge tehti, võimalus esitada kaebus selle kohta, et tõlke kvaliteet ei ole piisav menetluse õigluse tagamiseks.

6.        Euroopa vahistamismääruse täitmise menetluse puhul tagab täitev liikmesriik, et tema pädevad asutused võimaldavad kõnealuse dokumendi kirjaliku tõlke isikule, kelle suhtes seda menetlust täidetakse ning kes ei mõista keelt, milles Euroopa vahistamismäärus on koostatud või keelt, millesse vahistamismääruse teinud liikmesriik on selle tõlkinud.

7.        Erandina eespool esitatud lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud üldeeskirjadest võib ▌ kirjaliku tõlke asemel teha käesolevas artiklis viidatud oluliste dokumentide suulise tõlke või suulise kokkuvõtte tingimusel, et niisuguse suulise tõlke või suulise kokkuvõttega ei mõjutata menetluse õiglust.

8.        Käesolevas artiklis osutatud dokumentide kirjaliku tõlke õigusest loobumise puhul tuleks nõuda, et kahtlustatav või süüdistatav isik ▌ on eelnevalt saanud õigusalast nõu või saanud muul moel täielikult teadlikuks oma loobumise tagajärgedest ning et loobumine on selgesõnaliselt väljendatud ja see toimus vabatahtlikkuse alusel.

9.        Käesoleva artikli alusel pakutav tõlge on piisava kvaliteediga, et tagada menetluse õiglus, kindlustades eelkõige, et kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav isik mõistab talle esitatud süüdistusi ja on võimeline kasutama oma õigust end kaitsta.

Artikkel 4Suulise ja kirjaliku tõlke kulud

Liikmesriigid katavad artiklite 2 ja 3 kohaldamisel tekkivad suulise ja kirjaliku tõlke kulud, sõltumata menetluse tulemusest.

Artikkel 5Kirjaliku ja suulise tõlke kvaliteet

1.        Liikmesriigid võtavad konkreetseid meetmeid, tagamaks et pakutav suuline või kirjalik tõlge vastab artikli 2 lõike 6 ja artikli 3 lõike 8 alusel nõutavale kvaliteedile.

2.        Suulise ja kirjaliku tõlke piisavuse ja selle tõhusa kättesaadavuse edendamiseks püüavad liikmesriigid luua asjakohase kvalifikatsiooniga sõltumatute tõlkijate ja tõlkide registri või registrid. Kui niisugune register või niisugused registrid on loodud, tuleks need teha õigusnõustajale ja asjaomastele asutustele kättesaadavaks.

3.        Liikmesriigid tagavad, et tõlgid ja tõlkijad peavad järgima konfidentsiaalsusnõudeid käesoleva direktiivi alusel pakutava suulise ja kirjaliku tõlke osas.

Artikkel 5 a

Koolitus

Ilma et sellega piirataks kohtulikku sõltumatust või kohtusüsteemide erinevat korraldust Euroopa Liidus, nõuavad liikmesriigid neilt, kes vastutavad kriminaalmenetluses osalevate kohtunike, prokuröride ja kohtutöötajate koolituse eest, erilise tähelepanu pööramist tõlgi vahendusel toimuva suhtlemise eripärale, et tagada tõhus ja tulemuslik suhtlemine.

Artikkel 5 b

Jäädvustamine

Liikmesriigid tagavad, et kui uurimisasutuses või kohtus on kahtlustatavat või süüdistatavat isikut küsitletud tõlgi abil artikli 2 kohaselt või kui olulistest dokumentidest esitatakse niisuguse asutuse juuresolekul suuline tõlge või suuline kokkuvõte artikli 3 lõike 6 kohaselt või kui õigustest on loobutud artikli 3 lõike 7 kohaselt, märgitakse kõnealuste asjaolude esinemine asjaomase liikmesriigi siseriiklikule õigusele vastava jäädvustamise korra alusel.

Artikkel 6

Tagasiulatuva mõju puudumine

Ühtegi käesoleva direktiivi sätet ei tõlgendata Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, Euroopa Liidu põhiõiguste harta, rahvusvahelise õiguse teiste asjakohaste sätete ega liikmesriikide õigusaktide alusel tagatud kõrgema tasemega kaitset pakkuvate õiguste ja menetluslike tagatiste piiramisena või nende suhtes erandi kehtestamisena.

Artikkel 7Rakendamine

1.        Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi ▌ järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt...(8)*.

2.        Liikmesriigid edastavad ▌ komisjonile nende sätete teksti, millega võetakse nende siseriiklikku õigusse üle käesolevast direktiivist tulenevad kohustused.

3.        Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 8Aruanne

Komisjon esitab hiljemalt …(9)** Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid, ning millele vajaduse korral lisatakse seadusandlikke ettepanekuid.

Artikkel 9Jõustumine

Käesolev raamotsus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 10Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

▌ [...]

Euroopa Parlamendi nimel                              Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

_______________

(1) *         Muudatused: uus või muudetud tekst on märgistatud paksus kaldkirjas, välja jäetud tekst on tähistatud sümboliga ▌. (2)           ... arvamus (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). (3)           EÜT C 12, 15.1.2001, lk 10. (4)          ELT C 205, 4.12.2009, lk 1. (5)          KOM (2009) 338, 8.3.2009. (6)           KOM (2010) 0082 (7)          ELT C 75, 3.3.2009, lk 1. (8) *          Väljaannete talitus: palun sisestada 36 kuud pärast käesoleva direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. (9) **         Väljaannete talitus: palun sisestada 48 kuud pärast käesoleva direktiivi avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

2004. aastal tegi komisjon ettepaneku võtta vastu nõukogu direktiiv protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus (KOM(2004)0348), millel oli suhteliselt lai kohaldamisala. Parlament toetas seda ettepanekut kindlalt, sest oldi nõus komisjoni seisukohaga, et isikute ühtlustatud õigused juurdlusel ja kohtumenetluses tugevdaksid liikmesriikidevahelist usaldust õigusalases koostöös.

Aga kuna liikmesriigid ei jõudnud läbirääkimistel nõukogus kokkuleppele, loobuti 2007. aastal sellest laiahaardelisest meetmest. Eesistujariik Rootsi asus 2009. aasta teisel poolaastal selle küsimusega uuesti tegelema ja koostas kahtlustatavate või süüdistatavate isikute menetlusõiguste tugevdamiseks kriminaalmenetluses üldise teekaardi (ELT C 295, 4.12.2009, lk 1), milles esitati üksiku põhjaliku meetme asemel järkjärguline lähenemisviis.

Euroopa Ülemkogu väljendas rahulolu nõukogu poolt vastu võetud teekaardiga, milles kavandatud meetmetest viis on võetud 2004. aasta ettepanekust: õigus suulisele ja kirjalikule tõlkele; õigus saada teavet oma õiguste ja süüdistuste kohta (kirjalik õiguste loetelu); õigus õigusnõustamisele ja tasuta õigusabile; õigus suhelda konsulaarasutustega ja kolmandate isikutega, näiteks tööandja, perekonna ja sõpradega; õigus haavatavatele süüdistatavatele osutatavale erilisele abile ja kaitsemeetmetele. Lisaks sellele on ette nähtud välja anda roheline raamat kohtueelse kinnipidamise kohta.

Euroopa Ülemkogu kutsus Stockholmi programmis komisjoni üles esitama ettepanekuid seoses teekaardis esitatud meetmetega selle kiireks rakendamiseks, et täiendavalt uurida süüdistatavate ja kahtlustatavate isikute minimaalseid menetlusõigusi ja hinnata, kas tuleks uurida ka muid küsimusi, näiteks süütuse presumptsiooni, et edendada koostööd selles valdkonnas.

Juulis 2009 tegi komisjon esimese teekaardi meetmena ettepaneku võtta vastu nõukogu raamotsus (KOM(2009)338), mis käsitles üksnes õigust suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. Konsulteeriti Euroopa Parlamendiga ja käesoleva raporti raportöör esitas raporti projekti (2009/0101 – PR/793491 – PE 430.359v01-00), kuid seda ei hakatud menetlema Lissaboni lepingu jõustumise tõttu. Kahjuks tõlgendatakse demokraatlikku kaasamist minimalistlikult ning Euroopa Parlamendiga ei konsulteeritud teekaardi ega resolutsiooni osas, mis käsitleb keeleõiguste raamotsuse praktilist rakendamist.

Praktilistel põhjustel ei saanud komisjon detsembris 2009 esitada varakult ettepanekut võtta vastu direktiiv keeleliste õiguste kohta ja seda tegi liikmesriikide rühm (PE-CONS 1/10). Ettepaneku sisu kajastas oktoobris 2009 saavutatud 27 valitsuse kokkulepet raamotsuse kohta tolleaegse ühehäälsusnõude kontekstis.

Raportööri seisukoht

ELi kriminaalõiguse alase ja õigusalase koostöö areng on ebaühtlane, esikohale seatakse prokuratuuri ja täitevorganite vajadused, mitte õigus kaitsele, ning kindlate menetluse kaitsemeetmete puudumine inimeste jaoks, kes on kohtusüsteemi meelevallas, mida nad hästi ei mõista, on puudus, mis tuleb kõrvaldada.

Uus impulss menetlusõiguste osas on kindlasti tervitatav ja kuigi järkjärguline lähenemisviis ei ole kõige parem, aga kuna see on parem kui mitte midagi, tuleb edasi liikuda. Teekaart tuleb mitte ainult lõpule viia, vaid lähitulevikus tuleb võtta täiendavaid usaldust suurendavaid ja õigusi edendavaid meetmeid: kiire küsimusena tuleb lahendada välismaalasest süüdistatava õigus saada kautsjoni vastu vabaks, ilma et teda diskrimineeritaks. Kõik teekaardiga seotud ettepanekud tuleks esitada võimalikult kiiresti, sest menetlusõigused on kõik omavahel tihedalt seotud. Näiteks võib ebapiisav teave õiguste kohta või kiire tasuta õigusnõustamise puudumine piirata õigust tõhusale kirjalikule ja suulisele tõlkele. Igasugused lisakulud, mis direktiiviga liikmesriikidele tekivad, on vältimatud kulud, mille abil tagatakse õiglased kohtulikud arutelud ja välditakse eksimusi õigusemõistmisel ja igal juhul tasakaalustavad neid väiksem kulukate edasikaebuste ja viivituste arv. Iga parimate tavade resolutsioon, mis võidakse vastu võtta direktiiviga kaasneva resolutsioonina, peaks sisaldama tugevaid praktilisi meetmeid, mis tugevdavad direktiivis sätestatud õiguste rakendamist.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis sätestatud standardite järgimine on aluseks sellele usaldusele, millest sõltub ELis vastastikune tunnustamine juriidilistes küsimuses, ning need on miinimumstandardid, millest vähemaga ei tohi leppida mitte ükski ELi liikmesriik. Seega põhinevad käesolevas direktiivis sisalduvad õigused konventsiooni artiklil 5 (õigus isikuvabadusele ja turvalisusele) ja artiklil 6 (õigus õiglasele kohtulikule arutamisele). Kuigi on olukordi, mille suhtes kohaldatakse artiklit 5, kuid ELi meedet ei kohaldata, näiteks vaimse tervisega seotud kinnipidamine, on asjakohane seda tsiteerida. Artikli 5 kohaselt ei tohi kedagi kinni pidada, välja arvatud siis, kui see on kooskõlas seaduses ettenähtud menetlusega, ning seega on artikli 5 kohaldamisala laiem kui see, mis toimub kohtus; see kajastub käesoleva direktiivi kohaldamises kohtueelsele küsitlemisele.

Aga kuna ELi eesmärk on luua ühiste eeskirjade ja tiheda koostööga ühine õigusruum, peaksid direktiiv ja muud meetmed järgima mitte üksnes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni, vaid toetuma ka Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, et sätestada standardid kahtlustatavate isikute ja kostjate kaitseks kõrgemal tasemel.

Käesoleva raportiga muudetakse komisjoni ettepanekut mitmel viisil. On lisatud:

– viitamine Euroopa Liidu põhiõiguste hartale ja inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonile;

– õigused hakkavad kehtima mitte üksnes küsitlemise või kinnipidamise hetkest, vaid ka kahtluse tekkimise hetkest, kuigi ametiasutused ei ole kahtlusalust veel teavitanud;

– õiguste laiendamine kõikidele menetluse etappidele, sealhulgas kohtuotsuse tegemine, edasikaebused ja kinnipidamine kuni kriminaalmenetluse lõpuni;

– täpsustus, et kahtlustatavat isikut peaks tema õigustest teavitama kirjalikult;

– puuduva keeleoskuse hüvitamise toetuse laiendamine kõikidele füüsilise või vaimse puudega isikutele;

– kahtlustatava isiku ja kaitsja vahelise suhtluse ja õigusnõu suuline tõlge;

– tõlgitava kirjaliku materjali hulka lisatakse kõik süüdistuse olulised dokumendid;

– edasikaebamisõigus õigusasutusele ja kaebuste esitamise mehhanism;

– sätted suuliste tõlkide ja tõlkijate koolituse, kvalifikatsiooni ja registreerimise kohta;

– täiendavate katsemeetmete lisamine: salvestamine, piisav aeg ja vahendid ning menetluslikud tähtajad, milles võetakse arvesse suulise ja kirjaliku tõlke vajadusi.